Üks vana "Balletiõhtu" Estonias

„Balletiõhtu“, Estonia

Õhtu koosnes kolmest lühiballetist: „Enne öö saabumist“, „Pelleas ja Melisande“ ning „Teine sümfoonia“. Selle õhtu kohta võib öelda, et oli paras kompott. Mulle oleks meeldinud hoopis teine ülesehitus. Kõigepealt õhtu tipp - „Teine sümfoonia“, mis oleks võinud olla esimene vaatus ja siis teises vaatuses üliigavana ja tapvalt pikana tundnud „Pelleas ja Melisande“, mille oleks võinud ära näidata ühes vaatuses koos alla poole tunni kestnud tantsuga „Enne öö saabumist“ . Nüüd oli aga balletiõhtu jagatud kolmeks osaks, see tegi kokku 3 tundi teatris passimist, millest mingi osa tundus juba talumatult igavana. Kuigi kirss tordil „Teise sümfoonia“ näol, oli ikka väga meeldiv üllatus, ei oleks enam peale kahte küllalt igavat esitust sellist pärlit selle õhtu lõpetuseks oodanudki.
„Enne öö saabumist“, koreograaf Nils Christe, Bohuslav Martinu muusikale. Selle balleti päästis see, et see oli lühike. Päris tunni tuuri seda taidlemist poleks kindlasti välja kannatanud. Oli huvitavaid liikumisjooniseid, esmasena hakkas silma see, kasutati painutatud kanda väljasirutatud varvaste asemel. Nagu krõnksud kogu aeg. Vaadata võis kostüüme, need olid naiste kleitide puhul huvitavate üleminekutega, nagu oleks ülaosa seelikust eraldi. Eraldajaks oli kontrastne värv, kuigi värvide poolest polnud kleidid sugugi kontrastsed, tegemist oli sujuvalt mustalt hallikatele toonidele ja mustritele üle mineva kangaga. Kangas oligi sellise kaval nipiga, et vööosas oli jaotusjoon, ülaosa oli tagasihoidlikult musta värvi, alumine seeliku osa oli mitmekihilisem, seal oli voolavust ja üleminekuid ühelt värvilt teisele. Samasugusest riidest ja sama põhimõttega olid ka meestantsijate balletipüksid, ülakehad olid neil paljad. Pükstel oli värvliosa must ja tuharatepiirkonnast algas mustriline üleminekuosa, mis pükste hargnemisosaks juba valvavalt hallides toonides oli, kuni pükste lõpuni välja. Naistel olid selja peal punast värvi õlapaelad.
Arnold Schönbergi sümfooniline poeem „Pelleas ja Melisande“ Tiit Härma koreograafias oli täislaks pikkust ja igavust. Noh natuke oli midagi vaadata, ehk lohutas see, et see pole väga pikk ballett, kuigi oli sellel õhtul pakutavatest ballettidest pikim. Häiris lakooniline lavakujundus, vaesus, hallus ja tuhmus. Legendi järgi peaks ikkagi tegemist olema kuningakojaga, kuhu rüütel metsaallika ääres kohatud Melisande'i viib. Noh ma saan aru, et praegu on teatritel rasked ajad, tuleb kokku hoida ja muu selline jama, aga kuskilt vanadest dekoratsioonidest leiaks ikka elemente, mida uutes lavastustes „uutena“ ära kasutada. Kasvõi midagi metsa ja lossi moodi luua, et asi realistlikum tunduks. Või vähemalt esteetilisem. Schönberg tuletas oma helikeelelt meelde varajast Wagnerit, aga oli ikka üpris talumatu, selline kakofooniline ja igav muusika. Tants oli ka igav, nii et tuli parasjagu kannatada, et see ballett lõpuni passida. Härm langes vist koos kostüümikujundajaga rahvuslusse, kõik kolm tegelast olid riietatud ühele trikoloorist vastavale värvile kostüümi. Nii et kostüümides polnud ka midagi vaadata, meeste kostüümid olid üldse esteetiliselt eemaletõukavad, nagu nõukogude sõjaväe aegsed vormid. Melisande'il oli kleidi alaosas mingi huvitav segadus, seal andis ikka vaatamist huvitavamaks muuta sellega, et jälgida, mitmest kihist ja kui pikkadest lõikudest tal see lühike seelikuke siis ikkagi lõppude lõpuks koosneb, aga ega sellega ka ennast küllalt kaua lõbustada ei saanud. Suurema aja sellest 50 minutist tuli ikkagi igavleda ja balleti lõppu oodata.
Robert Schumanni „Teine sümfoonia“ koreograaf Uwe Scholzi nägemuses oli lühiballett, mille nimel tasus eelnevad lahjemad esitused ära kannatada. Eestis ma polegi elavas esituses midagi nii head näinud, kui, siis meenuvad mõned pärlid, mida nähtud televiisori vahendusel, näiteks Plissetskaja esitatud „Bolero“. Vanaema ütles, et nii head muusika tunnetust on ta näinud ainult noore Vilimaa puhul. Ja mina olevat lapsena ka samamoodi väga täpselt muusikat tajunud, tegin iga kuuldava muusikapala juurde oma tantsu. Oh mis minust saada oleks võinud, kui oleks tõsiselt balletiga tegelenud. Kuigi minu laiskuse puhul, eriti füüsilist pingutust nõudvate tööde puhul, oleks ilmselt loogiline, et ma läbi suurte pisarate oleks selle neetud koreograafiakooli lõpetanud ja siis niisama elu peale läinud. Ei mingit tööd! Hiljem lugesin kavalehelt kahetsusega, et koreograaf Scholz on juba manalamees.
Selle puhul, et koreograaf ja muusika looja imehästi sobitusid, polnud ka midagi imestada, sakslane ikka sakslast mõistab, kindlasti poleks tulemus nii suurepärane olnud, kui Schumanni muusika oleks võtnud tantsustada mõni teise rahvuse esindaja. Muusika oli kõigis liigutustes tõepoolest suurepäraselt läbi tunnetatud, iga nüanss oli täpselt paigas ja seda kõike oli hästi huvitav vaadata. Kõik need tekkivad graafilised kujundid, plastiline liikumine ja omapärased liigutused. Omapärane oli tantsu jaotus – põhirõhk oli pandud naistele, kes olid sõna otseses mõttes tantsijad, meestel oli tausta roll. Polegi kunagi nii huvitavat ja täpset jaotust balletis näinud. Meestel sooloosad puudusid, oli küll harvasid hüppeid või jookse, aga põhirolliks oli neil täita ikkagi naise toetaja osa. Nagu sellest ka mitmel pool juttu olnud, nii balletiarvustustes kui ka tegijate endi suu läbi, konkreetselt on meeles see „Mi“ saatest Eve Andre öelduna, et selles balletis on mehed kraanad, „tõstavad meid (naisi) ühest kohast teise“.
Selle balleti puhul oli meeldiv ka see, et kasutati massi. Siis on ikka huvitavam ja rohkem vaatamist, kui laval on rohkem rahvast. Kordeballetiga loodi huvitavaid kujundeid, oli huvitav vaadata, kuidas nad välja jooksid ja mingi grupi moodustasid, kuidas nad grupis liikusid, kui ühtlaselt või korrapäratult paiknesid. Korrapäratus ei olnud mitte tantsijate oskamatus-lohakus ühtlaseid kujundeid moodustada, vaid see oligi nii mõeldud. Ja kõik äärmiselt sügavalt muusikalise saate poolt läbitunnetatult, see oli lihtsalt fantastiline! Ka solistid kõlasid muusikaga fantastiliselt kokku. Eriti need puusanõksud ja natuke idamaised tantsuliigutused, mida varvaskingadel seistes võrgutavalt saali pilke heites esitati. No lihtsalt pole sõnu, see oli tõesti ilus ja suurepäraselt esitatud. Ka solistide tantsu puhul olid kindlad jaotused, et naine tantsib ja mees toetab teda. Mehed olid nii toetajad kui ka toestajad, mingis mõttes isegi vist fassaad. Naised said nende peal, abil, ümber, toel jne igasuguseid tantsuliigutusi ette kanda, meeste osaks oli ainult tagasihoidlikult naise vajadustele vastav poos võtta. Eriti vahvad olid erinevad tõsted. Tõsteid oli tõesti igast mastist, nii näo kõrgusel kui ka väljasirutatud kätega naine pea kohale tõsta. Siis teda kogu lavaulatuses nii kõndides kui ka joostes ringi kanda. Naine vahetab erinevaid positsioone. Mingis mõttes tuletas see natuke isegi iluuisutamist meelde, kuidas seal erinevaid poose moodustatakse ja siis mingi aeg poos saavutatult mööda jääd ringi liueldakse.
Kõige naljakam oli, kui kordeballett tuli naised õlale või üles tõstetud akside vahelt välja, selle kohta ütles vanaema, et ega iga balletiartist ei jõuagi naist korralikult tõsta, see ongi vist niimoodi nõrkade tantsijate pärast tehtud, et nad ei võta neid poose mitte laval sisse, et tulevad kõik koos lavale ja siis mees tõstab naise üles, vaid naised ronivad lava taga neile selga ja siis tullakse publiku ette valmis tõstet demonstreerima. Hämmastama pani ka see, et meeldiva aspektina polnud kuulda tavapärast balletietendustele juba peaaegu omaseks saanud balletisussiklotside kolksumist vastu lavapinda. Et kui kordeballett mööda lava jookseb, siis tundub, nagu kappaks ringi hobusetabuun. Seekord saadi lõpuks ometi vaikselt kõndimise-liikumisega hakkama, loodetavasti jätkub jõudu seda meeldivat aspekti ka edaspidi laval säilitada, et publik saab ikkagi balletti vaadata, mitte varvaskingade kolksumist vastu lavalaudu kuulata.