Thursday, October 27, 2011

Pardijaht

Aleksandr Vampilov „Pardijaht“, lavastaja Pavel Safonov, Druigoi Teatr, Moskva Tahtsin seda etendust näha eelkõige loo pärast. Häguselt on meeles mingi vene film, mis oli hästi jama, nii et ma seda korralikult ei vaadanudki, vaid hästi jäi sealt meelde ainult üks koht, kus mees üritas ennast jahipüssist maha lasta ja võttis selleks jalast soki, et jalaga päästikule vajutada, samal ajal kui püssitoru oli suhu torgatud. Muidugi olin kuulnud ka ühest Draamateatri „Pardijahi“ lavastusest, mille kohta öeldi: „Pange Zilov riidesse!“, sest Zilovit kehastanud Mikk Mikiver oli seal lühikestes pükstes ringi jooksnud. Lugu ise oli küllalt jama ja enamus näitlejatöid jättis ka soovida. Zilovit mänginud Vladimir Jepifantsev suutis ennast siiski jõuliselt kehtestada ja esitas tugeva skisofreeniku, kes tühja koha pealt kõigiga tülli pöörab ja alati kellelegi midagi halvasti ütlema peab. Selline omamoodi misantroop, kes samas inimesteta elada ka ei saa. Ikka korraldab enda juures pidusid või käib seltskonnas istumas, otsib omale naissuhteid, kuigi kodus on armastav naine olemas. Näitlejad olid kõik tundmatud, kui mitte arvestada Suure Nikita tütart Nadežda Mihhalkovat. Muidu teda ära ei tunnekski, isaga pole tal mingeid sarnasusi ja loomulikult ei sarnane ta enam ka sellele musikesele ninatargale tüdrukule, kes ta „Päikesest rammestunutes“ oli. Aga nagu Nadežda lavale tuli, käis saalist läbi kerge kahin: „Mihhalkova...!“ Profiilis vaadates on tal huvitavalt pikk nina, otsevaates see nina nii ebaproportsionaalne ei tundu. Zilovi esimene armuke, kõiki mehi Alikuteks nimetav Vera Anastassia Vedenskaja kehastuses oli lihtsalt ilus naine, kandis veel demonstratiivselt hästi minisid kitleid ja kõik kleidid olid tal hästi ümber, nagu selline omapärane nõukogudeaegne seksisümbol. Väga hea esitus oli Zilovi sõbra-töökaaslase „lahingusõbranna“ ehk abikaasa Valeria Anastassia Vassiljeva mängituna, selles naises oli vajalikku särtsu ja talle antud sõnaline osa oli ka kaasahaarav. Kuidas ta oma mehe eest võitleb, et sellele käskkirja ei kirjutataks, mainides ülemusele nagu muuseas, et teate, kõige suurem karistus sellele mehele on see, kui ta ei saa jalgpalli vaatama minna. Sellest oli natuke kahju, et Nokia kontserdimaja lava tundus selle tüki jaoks lootusetult suur olevat. Ruumi jäi liiga palju tühjust ja üksik tegelane selles avaruses mõjus liiga hädisena. Ziloviga toimuva parema üleandmiseks oleks tahtnud väiksemat ruumi, kus ta tegelasena kannatab. Mitte nii, et sõber tuleb külla ja hakkab Zilovi korterit kiitma, peab sealjuures ühest lavaservast teise jooksma, et küll sul on ikka ilus vannituba ja kui ilus vaade rõdult avaneb! Ruum oli suur ja tühi, seda täitsid ainult mõned üksikud esemed, et saaks võimalikult kiiresti stseenivahetusi teha. Nii muutus Zilovi korter kord restoraniks, kord töökabinetiks. Uksestseen, kus ühel pool ust naise poolt korterisse luku taha pandud Zilov ja teisel pool ust naised – alguses ametlik naine, kes Zilovi korterisse lukustas, siis Zilovi armuke – oli lahendatud ukse lava keskele toomisega. Nii et Zilov ja tema erinevad naised istusidki erinevatel pool ust, ust koos poodiumiga pöörati ringi ja nii sai näha ka teisel pool ust toimuvat. Kuigi see, et naine Zilovi poole jutu pealt ära läks, oli näha ka ilma ust pööramata.

Monday, October 17, 2011

Manon (ballett Estonia)

Jules Massenet „Manon“, koreograaf Kenneth MacMilla, lavastaja Karl Burnett, Estonia Tõeliselt ilus ballett, kuigi natuke liiga pikk. Esimese vaatuse ajal vaatasin, et mingi jama on, et need kujud üldse ei meeldi mulle, aga lõpuks hakkasid ikka meeldima ka. Kõige parem oli muidugi vaadata säravat Eve Andret, kellel oli teises vaatuses väga vahva duett Lescaut'ga, kus mees oli purjus ja tema armuke tal hädiselt kaelas rippus, päris palju koomilisi momente oli, nii et kogu saal naeris. Oli palju ilusaid kostüüme, eriti kordeballetil teises vaatuses, kus tegevus toimub Madame'i majas. Naistel olid seljas õhulised lühikesed kleidid, hästi mitmevärvilised. Üks naine oli riietatud barokk-parukas meheks ja jättis sellise mulje, et tema jaoks kostüümi ei jätkunud, siis ta pidi mingi teise kostüümi selga panema. Või juhtus tema kostüümiga vahetult enne etendust midagi, nii et tuli suvalistes riietes lavale. MacMillani tantsukeelest hakkas silma, et ta armastab väikese jalahargitusega tõsteid, et kui naistantsija üles tõstetakse, on tal alati jalad sirgelt välja sirutatud ja natuke harkis. Veel oli huvitav moment, kui Madame ronis laua peale ja mehed teda keerutasid, siis lasi Madame pikalt ettesirutatud jalal igas ilmakaares ringi käia, endal oli selline hästi rahulolev nägu ees. Sai päris ilusti ka tantsukeelest sellest Manoni loost aru, kuigi lõpp muutus natuke segaseks. Ei tulnudki meelde, milline oli raamatu lõpp, aga igal juhul balleti lõpp küll kuskil Lousiana soos ei toimunud. Kolmanda vaatuse viimases stseen oli nagu kummituste ilmumine, kui Manon eeslaval sureb ja teised tegelased lava keskelt läbi kalpsavad, kõik, kes selles balletis olnud on. Lapsed jäid ka väga rahule ja vaatasid pika balleti kannatlikult lõpuni, kuigi tütar mainis, et Tartus nähtud „Manoni“ ooper meeldis talle rohkem.

Augustikuu

Tracy Letts „Augustikuu“, lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater Küllalt jama ja hästi pikk lugu lolliks läinud Ameerika pereonnast. Vaatasin neid nagu nähtust, et meil ju siin midagi sellist pole. Midagi „Pikk päevatee kaob öösse“ stiilis, seegi Ameerika tükk. Suur ja laialivalgunud perekond, kus keegi ei tea, mis teised teevad. Kokku saavad selle puhul, et isa on kadunud ja siis leitakse isa laip ja ülejäänud aeg on matus ja peied ja kõik lahkavad oma probleeme. Lõpuks tuleb veel välja, et lisaks kolmele õele on neil ka poolvend, kes on siiani olnud nende tädipoeg, aga ema õde tegi sellise nipi, et sai õemehega lapse. Ja üks õdedest on parajasti tädipojaga paari heitmas, kavatsevad koos New-Yorki kolida ja seal uut elu alustada, kui siis ema selle välja ütleb, et tegelikult on see poiss teie vend, purunevad ka selle õe plaanid. Mängiti ju päris hästi, aga seda kõike oli liiga palju. Liiga palju teemasid, liiga palju karaktereid, kes kõik kippusid laiali valguma ja korralikku pilti neist kellestki ei saanud. Kuigi lavastuslikult oli väga hästi tehtud, näiteks peielaua-eelne stseen, kus kõik tegelased on laval ja igaüks arutab kellegagi oma teemat. Hästi suur sagimine ja jutuvada, aga kellegi juttu konkreetselt esile ei tule, kõik räägivad vaikselt omavahel, kahe-kolmekesi, kõiki gruppe saab jälgida. Kui põhiliselt on kiidetud selle lavastuse puhul Ita Everi Violeti, siis sellega tuleb muidugi nõustuda, et hiigelsaavutus nii vanalt näitlejannalt. Kui vitaalne ja mänguline ta ikkagi. On vaatasin seda sellise pilguga, et ilmselt üks viimaseid kordi, kui ma Everit laval näen, eks igaühele on antud oma aeg. Ja tänasin saatust selle eest, et mulle see imeline võimalus on antud, näha Everit lisaks tema kõigile eelnevatele võrratutele rollidele veel ühes suurepärases rollis. Aga ega teised näitlejad kehvemad polnud. See polnud isegi hea ansamblimäng, vaid igaüks oli oma rollisoorituselt väga heal tasemel. Absoluutselt kõik, nii et vist selles mõttes ikkagi ansambel, et keegi ei langenud ansamblist välja, ei hakanud lohisema, ei olnud kohe nähtavalt teisel tasemel. Ehk ainult Viire Valdma indiaanitar ja Tõnu Kargi šerif tundusid liigsena. Aga need olid ka nii kõrvaltegelased, et teiste kohta, kes rohkem lavaruumi said, võib öelda, et olid Everiga esituselt võrdsed. Nagu oleksid nad kõik peategelased. Ainult et see lugu jättis mind liigutamata ja ei tekitanud mingit erilist tunnet, et ma nägin väga head lavastust. Jah, häid näitlejatöid nägin küll, huvitavat lavakujundust nägin, aga ei midagi enamat, nagu polnud seda tervikut, mis paneks õhkama, et sellist hetkede nimel tasub teatris käia. Lavakujundus oli väga detailirikas. Näidati vaadet maja kolmest korrusest, käänulise trepiga, väikese avaga köögiruumidesse. Teisel ja kolmandal korrusel olid väikesed nišid, kus samuti väheke tegevust toimus, aga põhitegevus toimus siiski suurel laval ehk elutoas. Seal oli hästi palju mööblit, küllalt stiilne kujundus, nii et näitlejatel oli vahel isegi raskusi, et ühest kohast teise liikuda, millelegi otsa komistamata. Kui peale etendust kava lugesin, sain teada, et see on sama kirjanik, kes kirjutas „Killer Joe“. Igal juhul oli „Killer“ palju parem näidend kui „Augustikuu“.

Panso

Paavo Piik „Panso“, lavastaja Merle Karusoo, Eesti Draamateater Lootsin sellest lavastusest rohkemat, vist sellest kustumatult heast muljest, mille jättis „Voldemar“. Seal oli rohkem tegelasi ja kogu aeg toimus midagi huvitavat, oli palju naljakat ja traagilist korraga. „Panso“ jäi sellest kõvasti maha, kuigi Mait Malmsten Pansona oli väga tubli. Kandis isegi kõhupolsterdust, et ehtsam vananev Panso välja näha. Ka siin oli andekaid stseene, aga ruumi oli kuidagi liiga vähe. Tundus, et suur Panso ei mahu sellesse kitsukesse lavaruumi, mis talle ette nähtud on, ära. Teatrist filosofeerimine oli alguses küll huvitav, aga lõpuks hakkas ära tüütama. Õnneks lõppes lavastus minu viimase piiri peal, kui ma juba väga pikalt olin oodanud, et tehke nüüd vaheaeg. Aga tehti hoopis lõpp. Läbi kogu lavastuse esines Panso ehk ühe ja sama tegelaskujuna ainult Malmsten. Teised tegelased – Tiit Sukk, Raimo Pass ja Maria Avdjuško olid kord Panso õpilased, siis palatikaaslased ja õde või arst, Pass esitas paaris stseenis ka vana hirmsat Irdi. Üliõpilastega läbiviidud proovistseenid olid ka alguses huvitavad, aga lõpuks hakkasid needki tüütama, eriti etüüdidestseen, kus 3 tegelast lõputult Panso ettekarjutud esemeid- elajaid kehastama pidid.

Monday, October 3, 2011

Red Giselle

Boriss Eifman „Red Giselle“, koreograaf Boriss Eifman, Leedu Rahvusooper Päris asjalik ballett oli. Vähemalt huvitav ja ei hakanud igav. Erilise lisaväärtuse andis Tallinnas tantsitud „Red Giselle'ile“ Estonia logo – Kunst kuulub rahvale! Revolutsiooniaegses Peterburis harjutab balletitrupp. Venemaal, klassikalise balleti sünnihällis. Siis tulevad tšekistid ja nõuavad oma kunsti, et nüüd peab tegema sellist kunsti, mis on arusaadav rahvale. Trupi prima laseb ennast ära rääkida, läheb nende ideedega kaasa, aga satub halli ja harimatu massi sekka, kes tema ilu, haprust ja varvastantsu hinnata ei oska. Ime kombel õnnestub Baleriinil Tšekisti abiga laevale saada ja ta leiab ennast Pariisist. Pariisi stseenis olid 2 väga hoogsat ja kaasahaaravat charlestoni numbrit, mis kutsusid esile ka publiku aplausi. Tõelised tulenumbrid. Baleriin satub uude klassikalise tantsu truppi, aga seal tantsitakse teistmoodi kui Venemaal. Baleriin armub kohe oma partnerisse, aga see mees on kahjus juba suhtes, mehega. Baleriin läheb hulluks nagu tema tegelane Giselle'gi. Pariisi stseenidest olid kõige toredamad teater teatris toimuvad stseenid. Kuidas enne eesriide avanemist harjutatakse, kuidas siis publikule tantsitakse, kuidas siis tegelane teeb midagi sellist, mida pole ette nähtud, kuidas on vaheaeg jne. „Giselle'i“ vilid olid siin lavastuses ehtsad Zombied, räbalates naised, katkendliku ja aeglase liikumisega. Lõpuks ümbritsetakse Baleriin suurte peeglitega, võte, mida eesti vaataja on näinud juba Mare Tommingase muusikalis „Mees La Manchast“. Erinevalt Giselle'is ei olnud sellele Baleriinile igavest elu vilina ette nähtud, ta hukkub oma loomemaailma raskustes. Mõlemal õhtul vaatasin ühte kordeballeti tantsijat, väga ilus blondiin oli, aga kahjuks tema nime ei saanudki teada. „Romeos ja Julias“ oli ta lihtsalt massist eristuv iludus, aga „Red Giselle'is“ oli tal isegi soolonumbreid, ta hiilgas charlestoni tantsides ja oli päris lõpustseenis Pariisi Ooperis lavastatavas „Giselle'is“ Albert'i armastatu.

Romeo ja Julia Leedu RO

Sergei Prokofjev „Romeo ja Julia“, koreograaf Vladimir Vassiliev, Leedu Rahvusooper Päris omapärane lavastus mõne väga hea osatäitmisega, aga võimatult pikk, kõik kokku üle kolme tunni. Balleti jaoks ikka liiga palju. Kõige omapärasem oli siin lavaline paigutus. Orkester oli toodud lava peale, istus seljaga publiku poole, dirigent seevastu seisis näoga nii orkestri kui ka publiku poole. Tantsijate ruum oli väike ala eeslaval ja väike poodium dirigendi selja taga. Seal poodiumil toimuvat oli eriti hea vaadata, sest see oli kõrge tasapind ja mitte miski ei jäänud seal vaatamisel ette. Eeslaval toimuvat võis aga varjutada keegi eesistujatest. Alguses see natuke ehmatas, et kuidas siis nii, ikkagi ballett ja nii vähe tantsuruumi. Kuidas nad siin siis ringi jooksma ja keerutama ja hüppama hakkavad? Aga praktiliselt kohe harjusin sellise lavapaigutusega ja see tundus isegi loogiline, on ju „Romeo ja Julia“ intiimne lugu, seal polegi erilisi avarusi vaja, pigem oleksid need tegelased suurel tühjal laval hoopis haledamalt mõjunud. Nad oleksid tundunud kuidagi üksikud ja mahajäetud ja külmad, aga nii olid nad teineteisele võimalikult lähedal ja kogu aeg väikses ruumis. Kui tantsu vaadata ei viitsinud, sai vaadata orkestrit või dirigenti, nii et vaatamise mõttes oli ka väga hea, need 3 tundi läksid päris kiiresti. Õhtu nael oli Valerijus Fadejevase esitatud Mercutio. Vanem mees, aga väga heas vormis ja väga hea väljendusrikkusega. Tõi väga hästi esile Mercutio vembumehelikkuse, tema pideva naljatamise, trikitamise ja teiste ninapidi tõmbamise. Nimiosalised Anastasija Čumakova ja Nerijus Juška midagi erilist ei olnud, lõpus ei jõudnud enam ära oodata, et nad juba ära sureksid. Nagu Aile Asszonyi rääkis ettevalmistumisest rolliks „Maria Stuardas“, et muudkui laulab ja laulab ja kisab sinna vahele: no sure juba ära! Eriti häiris Julia pannkooginägu. Palju parema mulje jättis Julia ema – pikk tumedapäine sihvakas Olga Konošenko, kellest aimus primabalerinat. Järgmisel õhtul saigi teda „Red Giselle'i“ peaosas hiilgamas näha. Julia emana aga hämmastas, kuidas baleriin suudab terve õhtu tulla lavale, olla kõrk aristokraat ja nii suurgususelt kätega vehkida. Ega see esitus suuremat tehnikat ei eeldanudki, ainult Julia surmastseenis vallanduvad ema tunded ja ta teeb paar suuremat hüpet. Muidu käis kogu aeg ringi, võttis poose ja näitas kätega erinevates suundades. Kuulsat marssi suure orkestri esituses kuulata tõi kerged värinad ihule. Jälgisin tuubamängijat, see on vist ainus tuntud teos, kus on sees tuuba soolo.