Robinson&Crusoe

Nino d'Introna, Giacomo Ravicchio „Robinson&Crusoe“, lavastaja Aare Toikka, VAT Teater Läksin väga suurte eelarvamustega, et tegemist on viimase jamaga, aga päris viimane jama see ei olnudki. Olin isegi meeldivalt üllatunud, kuigi mingi šedööver see ka muidugi ei olnud, vaene ja kolikambris mängitud teater, ei mingit ilu ega mugavusi, täielik publiku piinamine. Kui ikka teha nii pikk etendus, poolteist tundi, siis võiks sellega ka arvestada, kuidas inimestel see poolteist tundi ilma seljatoeta istmetel küürutada on. Lugu tuletas meelde Rogožkini filmi „Kukulind“, kus kuskil Soome pärapõrgus saavad kokku saamitar, soomlane ja venelane, kes kõik kolm räägivad erinevaid keeli ja üksteise keelt ei mõista. Siin oli kõik pisut piiratum: tegelasi 2 ja ka mänguruumi väga napilt, umbes 3x3 katusepind. Tundus nagu katastroofilugu, uputus, suur meri, paistab maja katus ja elektriposti ülemine ots. Katapulteeruvad 2 lendurit. Üks on eestlane, teise rahvust on raske kindlaks teha, tundus midagi Balkanit olevat. Tõmbasin paralleele situatsiooniga, et need võiksid olla eestlane ja lätlane. Kuigi naabrid ja peaksid teineteise kultuurist ning maast kõike teadma, ühist keelt ikka ei leia, sest ei saa teineteise keelest peaaegu mitte midagi aru. Nagu meil on kultussõnad saldejums ja iela ja siis ülejäänud sõnadele s lõppu, ongi läti keel. No muidugi saame me eeldada, et vallatakse vähemalt ühte võõrkeelt ja see võõrkeel on ka teisele arusaadav, aga sellist situatsiooni katusel ümbritsetuna merega oli ikka päris koomiline vaadata. Alguses olid hästi pikad kaklusstseenid, mis pakkusid pinget lastele ja sellest oli isegi kahju, et nende tähelepanu annab köita ainult üksteise tümitamisega, eriti jalaga perse tagumisega. Edasi tulid juba keelelised naljad ja meeste leppimine, et nad on kahekesi piiratud pinnal, kus nad peavad teineteisega leppima, kui tahavad ellu jääma. Läbi igasuguste seikluste leitakse lõpuks ühine keel, suureks sõpruse sillaks on siin ka alkohol, kui katuse alla jääva maja revideerimise käigus avastatud kastist leitakse pudel märjukesega. Esimene mõte on panna selle pudeli sisse kiri ja see merd mööda hulpima saata, aga enne tuleb pudel ju tühjaks teha. Järgneb pohmellistseen, mis oli tõeliselt naljakas, peavalutamine ja taarumine, võõramaalase poolt kummaline rituaal ennast põrandaharjaga harjates pesta ja sealjuures mingi rahvuslikku laulukest laulda ning isegi tantsuliigutusi juurde teha. Rogožkiniga täpselt ühene oli stseen, kus eestlane hakkab võõramaalast kutsuma esimese sõnaga, mis tal võõrast keelest meelde jääb, see on „lamp“, kuidas see võõras keeles kõlas ma enam ei mäleta, igal juhul hüüab ta seda nime, kui hommikul ärgates avastab, et teine mees on kadunud. Rogožkinil oli vastav stseen hästi naljakas, kus soomlane tahab venelase käest teada, mis tema nimi on, aga venelane on kõigist tüdinenud, ei saa aru, mida temast tahetakse ja ütleb soomlasele „pšjol tõ“. Nii jäigi venelane filmi lõpuni Pšjoltiks. Lõpuks ehitavad mehed katusemajakese liistudest parve, aga ei suuda kokku leppida, kummas suunas sõudma hakata. Võõramaalane parandab ära paja, millega eestlane kohale sõudis ja mõlemad mehed lahkuvad eri suundades.

Amadeus

Peter Shaffer „Amadeus“, lavastaja Andres Lepik, Ugala Appi, kui jube see oli! Igav ja õudne tõmblemine. Sammul üritas Lutseppa teha, päris hästi tuli välja, kuigi seda Lutsepa kõnedefekti võib vist raske järele teha olla. Aga noh ei ole see Lutsepp ju minu lemmik, et oleks tema ahvimist viitsinud vaadata. Üle kolme tunni ka veel. Esimenegi vaatus kestis peaaegu 2 tundi. Ja see oli minu jaoks jube piin. Juba peale esimest stseeni, seda pikka ja tüütut Salieri taidlemist vanainimesena, oli mul kõrini ja oleks tahtnud ära minna. Ja ma pidin seda jama 2 tundi kannatama! Constancet mänginud Merilin Kirbits oli tõeline lehm, nii et siis oli jälle tahtmine karjuda: ei usu! kui impotendist Salieri talle armastust avaldas ja teda kauniks naiseks nimetas ning Mozarti naist ära võrgutada püüdis. No ei saa niimoodi, et inimestele pakutakse ikka veel selliseid illusioone, et lepime nüüd kõik kokku, et see ülekaaluline ja kole naine on ilus, nagu tekstist ja tegelaste tegudest järeldub. Teatris ja ooperis võiks ka juba selles mõttes maa peale tulla, et ilusad naised mängivad ilusaid naisi ja koledad naised koledaid või vähemalt neid, kes ei pea olema armastajate-jumaluste rollis. Martin Mill Mozartina oli ise üks paras sitapea, nagu ta Glucki kohta ütles. Draamateatri lavastus oli vähemalt selles mõttes parem, et seal mängisid ilusad inimesed ja Krjukov oli Mozartina täistabamus, kuigi ka siis tundus see lavastus igav ja liiga pikk. Lutsepp oli muidugi oma hälbekõnega raske juhus, aga kannatas ära. Aga siis oli Salieri teema uudne, lõppenud oli just tema ülemaailmne boikoteerimine, tema muusikat hakati jälle esitama, avastati tema geniaalsus, mõned kirjanikud avastasid Salieri kui teema. Aga noh parem kui Shaffer poleks Salierit avastanud, sest head näidendit ta temast kirjutada ei suutnud. Ugala lavastuse kunstnik oli mingi järjekordne värvipime, väga igavad kostüümid olid tehtud, ometi oleks see ajastu võimaldanud uhket ja küllusklikku kostüümiparaadi. Ja kostüümide vahetust, mitte nii, et rikkad ja jõukad, kuningas kaasa arvatud, on kogu aeg ühtedes ja samades riietes.

Pulmad (Vahing)

Vaino Vahing „Pulmad“, lavastaja Ingo Normet, Eesti Draamateater Kohe algusest tundus jube jama olevat. Mõtlesin veel, et mis mul viga on, et ma Vaino Vahingu näidendit vaatama tulin, tean ju küll, et see ei saa olla muud kui täielik jama. Aga Normeti nimi ikka julgustas, Ingo ju mingit jama ei tee. Mõned kohad olid isegi täitsa talutavad, kui veel vanakesed elasid ja isegi paar kohta võttis muigama, et päris vaimukas tekst, aga kui „noored“ omaette jäid ja oli aru saada, et terve tükk läheb edasi ainult nende kahega ja midagi huvitavat siin niikuinii ei juhtu, siis oli ikka täitsa jama seal istuda ja seda jama jälgida. Ja oodata, millal juba vaheaeg tuleb ja siit minema saab. Esimene stseen toimus 25. märtsil 1949, ema kartis, et neid tullakse ära viima, kokku olid pakitud hädavajalikud asjad, et kohe olla valmis minema. Aga nendest läheb see asi mööda, isa väidab, et ta on asja niimoodi korraldanud. Teises stseenis on ema peied ja kolmandas stseenis pulmad ja isa matused. Kogu aeg käib joomine ja imeliku jutu ajamine. Ei pakkunud see jutt midagi, et seda üle kümne minuti oleks kuulata viitsinud, aga pidin üle tunni aja seda mula ära kannatama.

Rahauputus

Michael Cooney „Rahauputus“, lavastaja Andrus Vaarik, Eesti Draamateater Üle ootuste naljakas etendus. Kunagi nooruses oli suur Cooney vaimustus, aga siis vajus see vaimustus kuidagi ära, võib-olla ei olnud lihtsalt õnnestunud lavastusi. Kui nüüd mingi aeg tagasi Vene Teatris taas Cooneyd nägin, siis olin jälle väga rahul, sest oli naljakas. Kuigi eesnimed on millegipärast erinevad, siiani on olnud Ray Cooney kirjutatud tükid, nüüd oli Michael Cooney. Kuigi nende tekstid ja naljad on väga sarnased, nagu ühte teemasse kogu aeg, situatsioonikoomika, maksupettused, segadused rahaga, valest uksest sisse minemine jne. Täna olin eriti rahul, päris kõvasti sai naerda. Ain Lutsepale sobis nii hästi koomiline roll. Ei olegi teda vist komöödias näinud, ta mängib ikka selliseid tõsiseid asju, suuri ja raskeid, aga minu meelest alati ebaõnnestunult. Tema natuke defektiga kõne ja ebaplastiline keha sobis aga otust maksuametnikuks suurepäraselt. Kogu tema mäng oli tohutult naljakas, kuidas ta erinevatesse situatsioonidesse sattus, erinevaid valesid vastu võttis, kuidas nendele reageeris. Kuidas ta ühte meest kurdiks hakkab pidama ja talle käte ja jalgadega oma sõnu näitlikustada üritab. Ja kuidas ta revideeritavas kodus, kuhu ta tegelikult tuli allkirja järele, hakkab pesumasinat parandama, ennast vahuga kokku määrib ja viskit täis kaanib. Kõik oli hästi naljakas, kuigi lõpp hakkas natuke tüütuks muutuma. Teine vaatus oligi magedam, aga ei saagi olla nii, et kogu aeg ainult üks suur naermine käib. Kuigi päris etenduse lõpp, kui lavale ilmus Ita Ever teise maksuametnikuna, oli kogu lavastuse tipp. Selles rollis oli ära tunda jälle vana head koomikut Everit, kuidas ta Malmsteni „lähenemiskatsetele“ reageerib ja segaduses on, et mis kohta ta on sattunud. Kõik näitlejad moodustasid ühtlaselt tugeva ansambli, toredat situatsioonikoomikat oli ja ei olnud seda tobedat ülemängimist ega ülepingutamist, mis tavaliselt selliste jantide etendamisele kaasneb. Üks kerge ja äärmiselt naljakas vaatamine, aitab suurepäraselt lõõgastuda ja unustada kõik, mis jääb teatrimaja seintest väljapoole. Lavakujundus oli väga stiilne – täismõõdus suur eluruum, mugava suure sohvaga ja ülejäänud peaaegu tühja ruumiga. Sellisele näidendile vajalike paljude ustega ja isegi lagi oli lava kohale tehtud. Etendust mängitakse juba peaaegu 10 aastat ja täissaalidele.

Raudmees

Ivar Põllu „Raudmees. Odysseuse eksirännakud“, lavastaja Robert Annus, Tartu Uus Teater Ei saa öelda, et üle ootuste hea lavastus, aga siiski parem kui ma arvasin. Suutsin selle isegi lõpuni vaadata, mis siis, et see kestis üle kolme tunni ja pidi olema väljaspool traditsioonilist teatrimaja. „Ird, K.le“ ei saa see ka lähedale, minu silmis vist sellepärast, et persoon, kellest lugu räägib, ei ole minu jaoks nii huvitav, nagu oli Kaarel Ird. Aga omamoodi huvitavaid momente oli palju, nalja sai ka, ainult lõpus umbes pool tundi kestnud rokk-kontsert oli tõesti liiast. Kogu seda müra ja lollitamist nii pikalt taluda oli päris piinav, oleks piisanud paarist laulust sinna lõppu. Ootasin kogu etenduse, et millal siis kuulus „Valgus“ tuleb ja kui see lõpus tulema hakkas, siis ikka nii, et anna olla, oma 10 korda järjest erinevates versioonides. Kuna olen kergelt muutunud Juss Haasma fänniks, siis kannatasin selle jaburuse rahulikult ära, aga kui Grapsi oleks mänginud keegi teine, siis ei oleks vist küll viitsinud lõpuni vaadata. Esimeses vaatuses nägi kõik paremad kujud ära ka, eriti hea oli Maria Soomets erinevates rollides, Andres Aagi ja Buratiinona. Buratiino oli Ferdinand Veike assistent Nukuteatris, sellest perioodist, kui Graps Nukuteatris töötas, Buratiino oli isegi olulisem kui lavastaja Veike, kõik pidid tema sõna kuulama. Siis oli veel terve rida ootamatult ilmunud kuulsusi, Grapsi USA perioodist üllatasid indiaanionni ääres loitsevad vennad Urbid ja Elvis. Tore oli laval koos näha ka Malle ja Katrin Pärna. Palju möllu ja kära, aga ei midagi erilist.

Kadunud käsi

Martin McDonagh „Kadunud käsi“, lavastaja Tanel Jonas, Vanemuine Martin McDonagh sai pressis nimetuse eestlaste lemmikiirlane, lemmikiirlase kohta ei oska ma midagi öelda, aga minu kaasaegne lemmikdraamakirjanik on ta kindlasti. Kõik tema lavastused on väga õnnestunud olnud, ei tea, kas lihtsalt õnnestumise asi, et lavastajad on valinud endale südamelähedase materjali, millega on, mida peale hakata, või on McDonagh' tekstid lihtsalt nii geniaalsed, et neid on võimatu ära rikkuda. Tabasin ennast mõttelt, miks me nimetame selliseid komöödiaid endiselt mustaks komöödiaks. McDonagh'l on kõik tekstid (vist peale „Padjamehe“) mustad komöödiad, aeg oleks terminites edasi liikuda, see on XXI sajandi kirjandus. See on kaasaegne komöödia. Eelmisesse sajandisse jäävad lihtsalt komöödiad, kus nalja tehti nalja pärast, selle sajandi või siis kaasaegne komöödia ongi selline sürrealistlik või must või roppuste sugemetega. Tavaliselt mind tohutult häirib, kui teatrilaval ropendatakse, aga selle teksti puhul absoluutselt ei häirinud, pigem oli see naljakas. Jälle üks kaasaegse komöödia omadusi – roppused on nii paigas, nii õiges kohas, et tunduvad naljakad, mitte labased eneseupitamised, et vaadake, kui kaasaegne kirjanik ma olen, kasutan kõnekeelt ja minu tegelased ropendavad! Tanel Jonase lavastatud „Kadunud käes“ oli kõik täiesti ideaalne. Alguses lähenesin selle ootusega, et see on midagi sama head, nagu „Leenane'i kaunitar“, sügav ja liigutav, naljakas ja nukker üheaegselt. Nii et ma ei suutnud mingi aeg selle näidendi omapäraga harjuda, et see ongi ainult koomikale üles ehitatud, tegelased on tobedalt naljakad, nende jutt totralt naeruväärne, nende olek ajab naerma, kõik on hästi pull. No tõesti pull. Alguses võtsin sellise hoiaku, et „Leenane'ist“ jääb see tükk ikka kõvasti maha, aga kui tabasin ära, et tegemist on erinevate žanritega, siis hakkas mulle ka „Kadunud käsi“ meeldima, isegi väga hakkas meeldima. Eriti meeldis see, et mängiti ühes vaatuses, et ei pidanud vahepeal väljas käima. Tükk oli parajalt pikk ka, nii et kannatas ilusti selle aja ära vaadata, isegi juurde oleks tahtnud. Seda tunnet, et aitab ka juba, mida te venitate või mis jama see üldse on, kaua võib, ei tekkinud korrakski, mitte hetkekski ei hakanud igav. Omapärased süžeepöörded olid ka, koguni deus ex machina või siis konkreetsemalt mater ex machina oli olemas. Kõrvalepõigetena ühe tegelase suurepärane monoloog küünlavalgel. Ootamatu, nagu ei oleks üldse McDonagh, aga samas nii naljakas ja sobiv. Näitlejate kvartett oli suurepärane. Hakkasin nüüd mõtlema, et see on vist McDonagh' üks iseloomulik joon- kvartett. „Leenane'is“ oli 4 tegelast, „Üksildases Läänes“ vist ka. Teisedki draamad või siis minu mõistes ikkagi komöödiad on pigem kammerlikud - „Padjamehes“ 3, kui ma õigesti mäletan, „Inishmaani igerikus“ küll rohkem, aga jätab ikka kammerliku mulje, sest kõik tegelased ei ole peaaegu üldse korraga laval, vaid toimivad ansamblitena ja enamasti on laval 2-3 tegelast korraga. Absoluutselt kogu nelik oli ilma mööndusteta väga hea, ei tahakski kedagi eraldi esile tõsta. Markus Luik oli juba oma neegrigrimmi tõttu naljakas, mängis väga hästi närvilise, pooleldi asotsiaalse ja harimatu neegri välja ka. Maarja Miti Marilyn oli küll rohkem tagaplaanil, kahjuks ei olnud McDonagh sellele tegelasele eriti suurt rolli andnud, aga ka suuremas osas sõnatus rollis oli Mitt ekstra klass, tema miimika ja lolli peika hullustele kaasaelamine, elu äärel vaakumine ja elu eest võitlemine. Nii suuri lolle, nagu selles näidendis kokku satuvad, ikka annab otsida. Ja kõik see on nii koomiline, mis situatsioonidesse nad satuvad, kuidas sellele reageerivad ja lahendada püüavad. Eriti koomiline oli sündinud koomiku Ott Sepa mängitud hotelliboy, tema filosofeerimine, eluhoiak, mehistumine. Peategelase käeta mehe Carmichaelil Riho Kütsaril oli täiesti imetabane telefonikõnestseen emaga, see oli taas ekstraklass kogu selles pärlite reas.

Kõik minu pojad

Arthur Miller „Kõik minu pojad“, ..... Jäin kavast ilma, nii et muid andmeid ei tea. Mingid Moskva tegelased olid, nägude järgi tundsin ära ainult Jekaterina Vassiljeva. Lugu ise oli väga hea, psühholoogiliselt pingestatud, nagu Milleril ikka. Et üks on hea poeg ja teine on kadunud poeg, kas ta on elus, miks ema ikka veel usub, et poeg on elus jne. Ja kõige lõpuks külm dušš, poja hüvastijätukiri oma tüdrukule – ta sooritas enesetapu, sest sai teada tõe oma isa kohta. Peale seda läheb isa majja ja ma ootasingi, et nüüd kostab majast lask, aga nagu Nokias ikka, suudeti seal kõlaefekt täiesti ära rikkuda, nii et see oluline lask kõlas väga koomilise toolide kokkulöömisega. Nagu eelmine kord „Hiirtest ja inimestest“, kus samuti püstolilask oli olulisel kohal, siis vajutas näitleja mitu korda päästikule, enne kui lask kõlas. „Minu poegades“ mängisid nad ikka liiga ülepingutatult ja see häiris. Eriti häiris halb kõla või oli tegemist diktsiooniga, igal juhul pool teksti läks kuhugi kaduma, Vassiljeva nagu neelas pooled sõnad alla ja rääkis kinnisõlmitud kõriga. Lavakujundus oli ilus, kujutas selle pere aeda, eeslava praktiliselt tühi, ühel poole aiamajake toolidega, teisel pool suurem pink. Tagaplaanil madal hekk ja taustariidele joonistatud maja, maja oli küll kuidagi naljakalt joonistatud – eestplaanist, aga samas oli osaliselt ka ühte külge näha.

Madame Bovary

Marianne Kõrver „Madame Bovary“, lavastaja Marianne Kõrver, Von Krahli Teater Lootsin, et on midagi asjalikku, aga esimestest stseenidest peale kartsin, et olen jälle mingi jama otsa sattunud. Kuigi kui selle stiiliga ära harjusin, siis tundus juba täitsa tore, ainult lõpus läks natuke venima, kui oli mingi abiringi koosolek, kus igaüks ühe loo esitas. Kahju oli ka sellest, et Leoni ei mänginud Lauri Lagle, vaid keegi tundmatu inimene, kelle nime isegi kavalehele polnud märgitud. Flaubert'i „Madame Bovaryst“ polnud selles lavastuses küll mitte midagi. Oli täiesti iseseisev lugu õrnahingelisest koduperenaisest. Emmat mänginud Mari Abel tuletas natuke meelde Renata Litvinovat, olekski tahtnud, et see roll oleks lahendatud Litvinova stiilis, aga kahjuks ei osanud Abel seda suurepärast näitlejat nii hästi järele teha või siis polnud see selle rolli eesmärk. Loodud oli natuke uimane ja nagu kogu aeg mingi aine mõju all olev naisterahvas, kes mööda oma elamist ringi uimerdab, esteetilisi naudinguid otsib ja ennast kõigest maisest eemaldada püüab. Minestab ära, kui tema käest raha kohta küsitakse, et mis see kõik maksma võis minna. Palju oli igasuguseid sümbolistlikke kujundeid ja niisama etlemist. Emma vannitamisest oli tehtud terve tseremoonia, kuidas ta samm-sammult mööda treppi kõrguses asuva vanni poole liigub, saatjateks 2 kreeka stiilis teenijannat, kes tal lahti aitavad riietuda, jalaga vannivees solistamine, enne pesus vanni maha istumist Veenuse poos. Siis ilmub Emma märg unenägu, keegi väga „seksikas“ mees, kes vanniga minema aerutab. Lava alt laskub harfi mängiv Leon. Selline küllalt unenäoline lahendus, nagu ei saagi aru, kas see kõik on Emma unenägu, soovunelm või kaifi all olemisest tulev luul. Edasi läks juba realistlikumaks, Emma juurde tuleb psühholoog, kelle on palganud armastav abikaasa Charles. Psühholoog teeb Emmale etteheite, mis teil ometi viga on, teil on armastav mees, armas laps ja ilus kodu. Emme teeb mehele tahket suppi. Emma viimane monoloog vajus juba päris stiilist välja, oli labane ja ropp ja piinlik, kuidas Emma erinevate meestega vahekorras oli. Sisse oli toodud igasugu lahedaid kujusid, võlanõudjad ja inkassofirma inimesed, kes tulevad Bovaryde vara üle vaatama, pakivad kõik laval oleva Bovaryde vara mustadesse prügikottidesse, kisuvad Emmalt seljast tema viimsegi kleidi, sest see võib olla päris kallis kleit, nad on sellist kellelgi presidendivastuvõtul seljas näinud. Ega seal midagi eriti ei olnudki vaadata. Natuke võisid huvi pakkuda Emma Bovary kleidid, pesu oli talle millegipärast kole selga pandud, natuke kulunud ja räpane. Odav. Kleidid olid küll kõrgmoe näited, aga Emma pidi neid natuke lohakalt kandma, nii et pesu alt välja paistis ja see rikkus üldmuljet. Emmal olid kogu aeg jalas tulipunased paksemat sori sukad. Ja kogu see Von Krahli teater on ka üks igavene õnnetus, tuleb ennast ikka kõvasti kokku võtta, et sinna räpasesse majja minna ja seal lagunenud treppe pidi rahvamassi seas üles trügida, siis mitu tundi logiseva ja ebamugava tooli peal istuda. Ei ole see asi seda väärt.

Viik kestab hetke

Izhokas Meras „Viik kestab hetke“, lavastaja Mindaugas Karbauskis, RAMT Päris jama etendus oli, eriti jama oli see, et see kestis 2 tundi ja ilma vaheajata. Andis ikka kannatada. Loll lugu Leedus asuvast juudi gettost, kus praktiliselt midagi ei toimu. Nälg ja tapmised. Saksa ohvitseril on kombeks juutidega malet mängida, viimane mäng on juudi laste peale. Üks poiss on hästi andekas maletaja, ohvitser kutsub teda Capablancaks, sest ta ei kaota mitte kunagi. Ohvitser lepib poisi isaga kokku, et kui poiss võidab, siis ta sureb, aga ülejäänud juudilapsed jäävad ellu, aga kui poiss kaotab, jääb elama ainult see poiss, teised lapsed saavad surma. Isa paneb tähele, et ohvitseril läks meelest veel üks võimalus, mis saab siis, kui mäng jääb viiki? Sel juhul ei juhtu mitte kellegagi midagi, sest viik on kõige raskem tulemus. Poisil on mängu lõpus isegi valida, kas teha viik või võita, ta valib võidu ja läheb surma. Vahepeal oli veel igasuguseid lollusi, kuidas naised sünnitasid ja oma lapsi tapsid, kuidas inimesi üles poodi – seda näidati mantlite maletahvlialustele riputamisega. Lavakujunduseks olid malelauad, mille ümber tegevus käis, tagumises seinas rippusid maletahvlite alused, kust tahvleid kord minema viidi, siis jälle uuesti alustele asetati. Selline hästi ajuvaba värk. Kõik see toimus sellise näoga, et vaadake nüüd, kui suurt kunsti me teeme ja kui kurba lugu me näitame, aga mind see küll absoluutselt ei puudutanud.

Vassa Železnova

Maksim Gorki „Vassa Železnova“, lavastaja Lev Erenburg, Moskva Tšehhovi nimeline Kunstiteater Selle Maski parim lavastus, kuigi kogu aeg oli tunne, et me oleme seda juba näinud. Midagi sarnast oli Nekrošiuse „Kirsiaiaga“ ja eriti tuttav tuli ette stseen kupli otsas kõõlumisest – Draamateatri „Boulgakoffist“ muidugi. Kõik näitlejad olid täiesti tundmatud, staar oli Vassat mänginud Marina Golub, paks ja minu meelest küllalt ilmetu tädi. Aga kogu aplausi aupaiste võttis endale, käis üksi kummardamas ja alles siis lubas teistel näitlejatel välja tulla. Kui me „Augustikuud“ vaatamas käisime, siis just imetlesime Ita Everit, et ta on nii majesteetlik ja delikaatne, ei tulnud mitte kordagi üksinda ette kummarduma, kuigi oli aru saada, et inimesed käivad seda lavastust suurest ainult tema pärast vaatamas. Erenburgil oli palju häid leide. Kõige parem muidugi finaal – Vassal on südamerabandus, aga ta ei taha oma tütardele muret valmistada ja püüab seda varjata. Noorem tütar tuleb ema sööma kutsuma, ema suunab ta oma jalge ette istuma ja hakkab talle patsi punuma, kui järsku ära sureb. Tüdruku juuksepahmakas jääb Vassa surnukätte, nii kõvasse haardesse, et pats tuleb maha lõigata. See oli hästi huvitavalt tehtud, kuidas tüdruk ei saa arugi, mis toimub, ta on harjunud oma karmi emaga, kes kõigile haiget teeb ja arvab, et ema hoiab teda lihtsalt kiusu pärast patsist kinni. Tüdruk rabeleb ja palub ema, et see lahti laseks, aga kui see tulemust ei anna, hakkab ta appi karjuma. Tulevad teised inimesed ja alles siis avastatakse, kui kentsakalt traagilisse poosi Vassa oma tütrega tegelikult jäänud on. Vassa hoiab kõiki hirmuvalitsuse all ja Vassa südametunnistusel on palju surmasid, kuid see ei näi teda üldse häirivat. Kuhu vaja, sinna ta maksab, kes jääb ette, see koristatakse lihtsalt ära. Kas siis sedamoodi, et Vassa joodab mürki sisse, laseb asja ära korraldada või viib lihtsalt oma raudse tahtega inimese enesetapuni. Selle näidendi jooksul jõudsid ennast ära tappa Vassa mees, keda oli ees ootamas kohtuasi, aga naine keeldus teda aitamast, sest oluline oli ju nende tütarde puhas nimi, nii et naine juhtis mehe osavalt enesetapuni. Samuti tapeti ära teenijatüdruk, kelle Vassa vend oli paksuks pistnud ja kellel toimus nurisünnitus. Eriti julma mängu mängiti Vassa pojanaise Racheliga, kellele Vassa keeldub andmast oma lapselast, Racheli poega. Rachel on revolutsionäär ja põgenes Venemaalt, nüüd tuleb oma pojale järele, selleks laseb ta ennast kontrabassi pillikastis kohale toimetada. Vassal on aga pojapojaga teised plaanid, poisist peab saama Vassa ainus pärija. Rachel on poja tagasisaamise nimel valmis kõigeks, andub isegi Vassa joodikust ja naistekütist vennale, kes Rachelile oma õe Vassa nimel vannub, et aitab Rachelil poisi leida ja ta Venemaalt minema viia, aga veab Rachelit ikkagi alt. Ehk siis sai Rachelilt kätte, mis tahtis ja siis naeris ta välja, et ta ei teagi tegelikult, kus Vassa lapselast hoiab. Teine vaatus on suuresti läbu. Vassa läheb linna asju ajama, sellel ajal on kõik majakondsed vabad, ei tunne Vassa pideva kohaloleku taaka. Korraldatakse sauna, keegi üritab jälle ennast ära tappa, joostakse poolpaljalt ringi, juuakse ohtralt. Vassa tütred oskasid väga hästi purjus tüdrukuida mängida. Kui perenaine koju tuleb, korraldab ta tüdrukutele vanni koos piimajoomisega, see oli ka hästi tore stseen, kuidas vihane Vassa oma tütreid kasis ja need kahekesi vanni pistetuna seal purjus inimeste kombel lälisesid. Lavakujundus oli torudega. Väikese kallakuga tõusev lava, hästi palju lavaruumi ja sellest suurem osa täidetud vertikaalselt asetsevate torudega. Toru võis olla uks, mille taga keegi pealt kuulab või ahi või millegi panipaik, kust midagi välja võeti. Viimase rea torud muutusid lõpustseenis äraujuvaks aurikuks, sümboliseerimaks seda, et kõik Vassa lähikondlased tahtsid Vassa juurest ära saada ja ilmselt välismaale põgeneda. Rachel oma pojaga olid kindlasti sellel aurikul teel õnneliku tuleviku poole. Vann oli paarist stseenis eeslaval aukohal, aga vann oli kohal ainult nendes stseenides, kus seda kasutati, teisteks stseenideks viidi vann jälle minema.

Wonderland-80

S. Dovlatov, L. Carroll „Wonderland-80“, lavastaja Konstantin Bogomolov, O. Tabakovi Teater Päris tõetruu ja naljakas jutustus 80.-ndate elust Venemaalt. Kokku olid pandud Dovlatovi „Looduskaitseala“ ja vihjed-katked Carrolli muinasjuttudest. Mees ja naine saavad kokku, juba enne seda, kui nad kohtuvad, keerleb suure postamendi otsas inglitiibadega tüdruk, kellest saab nende tütar. Siis nad kavatsevad lahutada, mees sõidab ära Puškini radadele ekskursioonijuhiks, naine kavatseb koos tütrega Iisraeli pageda. Naine tuleb veel viimast korda mehele looduskaitsealasse külla, tundub, et nad veedavad koos meeldiva öö ja neil on hea koos olla, aga ikkagi sõidab naine koos tütrega ära. Ja mees on just joomatuurile sattunud, nii et ei jõua neid lennujaama ära saatma ka minna. Kõik oli hästi tõetruu, fantastiline ja purjus. Kogu aeg joodi, viina joodi sõna otseses mõttes pangede kaupa. Õllesaal võis muutuda järsku Märtsijänese teelauaks, mille äärde satub Alice ja küsib teed, kuhu edasi minna. Lavakujundus oli peaaegu nagu „Huntides ja lammasteski“, puulaudadest lava, seekord kanaliga piki lava keskelt pooleks jaotatud. Helistati telefoniautomaatidest ja selleks kasutati viietestkopikalisi. Telekast vaadati olümpiamängude avamist, mängiti hümni (ei saa öelda NSVLi hümni, see on ka kaasaegse Venemaa hümn). Lavastuse lõpulauluks kõlas olümpiamängude lõpulaul „Jää jumalaga, Miška!“. Palju oli naljakaid dialooge või lihtsalt koomilisi situatsioone, nii et naerda sai kõvasti. Lõpus kiskus natuke igavaks, kui keegi parteitöötajast onu hästi pikalt ja tüütult filosofeeris. Eriti naljakad olid naisteks riietatud meesettekandjad. Üks kontoridaam värvis neil kogu aeg pead... hambaharjaga. Ja ühel mehel olid jalas silikoonkinnitusega sukad, midagi sellist, millest 80ndatel, eriti NLs kindlasti undki näha ei osatud.

Inishmaani igerik

Martin McDonagh „Inishmaani igerik“, lavastaja Sergei Fedotov, Permi teater Silla Juures Väga andekas etendus ja head esitused. Igerik Billyt kasvatavad tema tädid, kes ei olegi päriselt tema tädid. Billy on alati tahtnud teada saladust oma vanemate kohta, aga seda varjatakse tema eest. Teada on ainult see, et Billy vanemad uppusid tormisel ööl, külarahvas arvab, et nad sooritasid enesetapu, et mitte väärarenguga poja eest hoolitseda, Billy usub leebemat varianti, et nad tahtsid kodusest kolkakülast põgeneda. Kuigi vanematel oli paadis kaasas kividega kott. Uudiste kandjast latatara – suurepärase nimega Pustozvon- aga räägib lõpuks Billyle välja, kuigi, nagu pärast selgub, ikkagi valetab – Billy vanemad uputasid ennast ära sellepärast, et Billy saaks kätte nende elukindlustuse, mis aitaks poisil hädavajalikku ravi saada. Hiljem räägivad tädid omavahel nagu muuseas, et oli alles osav vale, tegelikult oli ju vanematel poisi jaoks ka kivikott paati kaasa võetud. Kõik karakterid olid hästi vahvad. Sellised totrad maakad, keda vaadates lihtsalt kisub muigele, isegi kahju ei ole neist. Lagistad teise õnnetuse peale süüdimatult naera, nii öelda naerad nad välja oma lollide muredega. Billyl õnnestub Hollywoodis ära käia, aga talle ei meeldi seal, ta võetakse filmi, kus ta peab invaliidi mängima, Billyt tüütab see kiiresti ära ja ta tuleb tagasi kodukülla. Tuleku tõeline põhjus on külahullikesest neiu Helen. Väga hea moment oli, kui peale Billy saabumist Helen poissi vaatama tuleb ja nad omavahele jäetakse. Helen hakkab Billyt pinnima, kas ta nägi Ameerikas mõnda nii ilusat tüdrukut, nagu tema, ja ukse tagant kostab ühe Billy tädi homeeriline naer. See oli nii tabav moment, et kogu saal rõkkas naerust. Helenit mänginud Marina Babošina oli lihtsalt imeline. Viimase rakuni labane ja räuskav eit. Kui midagi ei meeldi, siis kohe virutab ja karjub omal häälepaelad valusaks. Armastab inimesi munadega pilduda, ka kinno läheb munadega, et vastu ekraani virutada, kui midagi ei meeldi. Mingis mõttes isegi täitsa retsidivist, tappis ära kellegi hane ja kassi, kuigi hane ja kassi omanik, mõlemad mehed, maksid talle, et Helen seda teeks, siis oleks meestel põhjust tülli minna, nii et keegi ei saa teada, et nad on tegelikult pederastid. Igerikku mänginud Vassili Skidanov oli ka väga imeline. Andis suurepäraselt edasi invaliidi, kes ei saa korralikult käia, ei saa ennast korralikult liigutadagi, käed on väärastunud poosides, nägu tõmbleb kogu aeg, ees grimassid. Üldse, kõik osatäitjad olid väga head ja nende mängitud karakterid veel paremad, ikka sellised veidrikud, et anna olla. Arst neist ehk kõige vähem veider, aga suurepärane oli ka kuulujuttude levitaja joodikust ema, 90-aastane ratastoolis mutike Maria Sigali esituses. Kui näitlejad etenduse lõppedes kummardama tulid, tuli välja, et Sigal on tegelikult täitsa noor naine, aga mängis nii usutavalt sajale lähenevat vanamutti. Nagu Linnateatri näitlejad garderoobijärjekorras täheldasid, olevat üks tädidest kogu aeg publikut vaadanud.

Hundid ja lambad

Aleksandr Ostrovski „Hundid ja lambad“, lavastaja Konstantin Bogomolov, O. Tabakovi Teater Hea lavastus tugevate osatäitmistega. Värvigammas ainult punane, must, valge ja hall, efektsed ja huvitavad kostüümid. Vahepeal näidati pesu ka. Paar stseeni olid arusaamatud, kui Tšugunov erinevate naistega pesu väel tantsis, ei saanud aru, kas see pidi väljendama vahekorda või lihtsalt väärastunud harrastust niimoodi tantsida. Samas, kui Tšugunov oli muidu täiesti korralik pereisa, tuleb kodus ootamatutele külalistele jahuste kätega vastu, hoolitseb laste ja viimse piirini raseda naise eest, kellega neil näib olevat ülim harmoonia. Etendust oli väga halb vaadata, toimus Nukuteatri suures saalis, kuhu tänavaliiklus kosta oli. Tavaliselt oleme seal saalis vaadanud kärarikkaid muusikale, siis summutab teater ise saalis oleva kisaga tänava kära ära, aga seekord oli saalis vaikne, oli vaja kuulata näitlejate teksti, aga selle asemel pidi kuulama väljas möllavat orkaani, seda, kuidas autod mööda sõidavad ja tihti tundus, et oleme kuskil lennujaama läheduses, sest oli lennuki maandumisele või õhkutõusmisele omaseid helisid. Alguses ei saanud üldse aru, mis helid need on, ei saa ju olla, et teatrimajja sellist tänavamüra kostab, pealegi ei asu Nukuteatri hoone kuskil elava liiklusega tänava ääres. Aga ometi oli see nii. Kas siis niimoodi kasvabki meie tulevane teatripõlvkond, et käivad teatris ja neile juurdub sisse arusaamine, et igasugused kõrvalefektid teatrietenduse ajal on loomulikud. Vene Teater pakub teatrietendusele lisaks seina taga (või lava all) asuvast restoranist tuleva soundiga, Nukuteater rikastab etendusi tänavamüraga. Nii et suurem osa „Huntide ja lammaste“ tekstist läks minu jaoks kaduma ja ma ei saanud eriti aru ka sellest, mis intriigid seal tegelaste vahel toimusid, sest Ostrovski teksti lugemisest on palju aega möödas ja see pole just selline näidend, mida tihti näha saaks ja mille tekst või sisu väga hästi teada oleks. Kõik need nimed olid ka nii keerulised, et ei saanud tihti aru, kes ja kellest räägib. Mingi jama käis seal kogu aeg paberitega, et keegi oli mingitele paberitele alla kirjutanud, aga mis seal paberites oli, ei saanud aru. Vist oli keegi kellelegi võlgu või midagi sellist. Nii et näidendi põhipoint läks kaduma. Halb oli ka see, et peategelast Murzavetskajat kehastanud Rosa Hairullina oli väga nõrga häälega ja tema tekst ei kandunud saali ka siis, kui välist müra segamas ei olnud. Muidu oli Hairullina huvitav näitleja, pisike pruun naine, halli siilipeaga ja hästi tõsine. Peaaegu üldse ei naeratanud. Ma sain nii aru, et Murzavetskaja oli hunt lambanahas. Mängis vaga tädi, kes kogu aeg ikoonide ees riste ette lõi ja päevad läbi palvetas, õpetas selliseid elukombeid jälgima ka neid, kes tema juures elasid, aga palvetamisest vabal ajal tegi igasuguseid sigadusi. Kirjutas veksleid ja lasi asju võltsida, nii et ilus naine oleks tema pärast kerjuseks jäänud. Iseenesest olid kõik tegelased väga head, kuni episoodiliste tegelasteni välja. Näiteks hobuste troika. Saabub mees Peterburist, kes sõidutatakse jaamast troikaga minema, selleks moodustavad kolm näitlejat istudes hobused ja markeerivad ratsutamist sellega, et kõlistavad hammaste vahel hoitavaid triangleid. Veel oli omapärane tegelane määramatut sugu koer Tamerlan, keda mina pidasin alguses naiseks, et on nagu keegi teenija, kes on hundiperes üles kasvanud, nagu meil hiljuti olid koerlapsed, kes oma vanemate okset sõid. Sellise täiskasvanuks saanud lapse mulje jättis ka Tamerlani mänginud Jana Sekste, kui ma alles vaheajal, kui kavalehe sain, sealt lugesin, et see ongi koer, mitte koerastunud inimene. Ka muusikaline kujundus oli väga hea, mängiti paljusid Saksa Reichi aegseid lööklaule, sellised marsirütmis lorilaulud, sellise muusika saatel tuldi ka kummardama. Lavaruum oli jagatud kaheks. Eeslava oli valge, siis vahepeal tühimik-koridor ja sellest edasi teine lavapool, punast värvi. Lavaruumi täitsid ainult toolid, musta ja valget värvi. Väga omapärane oli see, et toole kasutati ikoonialtarina, riputati tool seina küljes asuvate konksude otsa, sinna paigutati põlev küünal ja siis kummardati selle ees. Peterburist tulnud mees toob Murzavetskajale erilise austuse märgiks kullast tooli, mis kohe ikoonialtariks paigutatakse. Vaatasin veel pikalt Tšugunovi mänginud Aleksandr Fissenkot ja mõtlesin, et ta on nii väga kellegi moodi. Ja üpris enne näidendi lõppu kihvatas – Lenin! No täitsa Lenin, mis Lenin, aga kuidagi hästi sümpaatne, ütleks isegi, et ilus mees.

Casting Off

Jevgeni Panfilov „Casting Off/Reisimine vastutuult“, koreograaf Jevgeni Panfilov, Jevgeni Panfilovi Ballett Eriti mulle see ballett ei meeldinud, aga kõlbas lõpuni vaadata küll. Suuresti vist sellepärast, et teine osa pidi olema teine lugu, nii et lootsin, et seal tuleb midagi huvitavamat, aga ei tulnud. Kaasaegne tants, kaasaegsetes riietes, üks naine näitas isegi toplessi. Inimesed seisavad raudtee ääres ja jälgivad ronge, nagu ootaks sealt midagi suurt ja ilusat, aga kõik rongid sõidavad neist tuhisedes mööda. Ei jäägi muud üle, kui oma argipäeva naasta. Argipäev näeb välja niimoodi, et mees teeb suitsu ja räägib samal ajal kellegagi, naine poeb nahast välja, et mehe tähelepanu võita, aga mees ei tee teda märkamagi, muudkui suitsetab edasi ja räägib kellegi nähtamatuga. Vahepeal mängiti kassikangast. Teises vaatuses olid naistel seljas huvitavad seelik-karkassid, mille peal nad ise võimlesid ja mis võimaldasid ka nende meespartneritel karkasside peal turnida. Selles vaatuses ilmutas ennast rahvale ka Jevgeni Panfilov ise, ei olnud minu meelest midagi erilist, aga lõpus kummardas nagu jumal ise. Üpris arusaamatu ja imelik värk oli, igal juhul ei olnud tegemist tugeva trupi ega huvitava looga. Kuuldus arvamusi, et festivalil siiamaani nähtu peegeldab Venemaa praegust teatriseisu, tippe nagu polegi, kui „Tuul mühiseb...“ ja „Casting Off“ on Kuldse Maski nominendid, iseenesest ju täiesti keskpärased ja igavad saavutused.

Tuul mühiseb paplites

Gerald Siblerais „Tuul mühiseb paplites“, lavastaja Rimas Tuminas, Jev. Vahtangovi nimeline teater Väga jama etendus oli. 3 vanameest, mitte midagi ei toimu, taidlevad ja ajavad lolli juttu. Mul sai sellest juba kümne minutiga kõrini. Istusin esimese vaatuse ära ja lahutasin oma meelt sellega, et üritasin nende nimesid meelde jätta, et kui keegi neist rääkis, siis mõtlesin, mis ta nimi oli. Nii sai selle aja kuidagi ära istuda, aga jube igav oli kogu aeg. Mitte midagi ei toimunud, mingit mängu ei olnud, kui taieldi, siis väga tobedalt, ülepingutatult. Esimest korda, kui mulle Kuldse Maski kavas olev näitemäng ei meeldinud. Ei olnud sisu ega tegu. Läksin muidugi peale esimest vaatust minema. Eks nad seal lõpuks ära surevad, ainult et selleks kulub veel mitu tundi.

Pardijaht

Aleksandr Vampilov „Pardijaht“, lavastaja Pavel Safonov, Druigoi Teatr, Moskva Tahtsin seda etendust näha eelkõige loo pärast. Häguselt on meeles mingi vene film, mis oli hästi jama, nii et ma seda korralikult ei vaadanudki, vaid hästi jäi sealt meelde ainult üks koht, kus mees üritas ennast jahipüssist maha lasta ja võttis selleks jalast soki, et jalaga päästikule vajutada, samal ajal kui püssitoru oli suhu torgatud. Muidugi olin kuulnud ka ühest Draamateatri „Pardijahi“ lavastusest, mille kohta öeldi: „Pange Zilov riidesse!“, sest Zilovit kehastanud Mikk Mikiver oli seal lühikestes pükstes ringi jooksnud. Lugu ise oli küllalt jama ja enamus näitlejatöid jättis ka soovida. Zilovit mänginud Vladimir Jepifantsev suutis ennast siiski jõuliselt kehtestada ja esitas tugeva skisofreeniku, kes tühja koha pealt kõigiga tülli pöörab ja alati kellelegi midagi halvasti ütlema peab. Selline omamoodi misantroop, kes samas inimesteta elada ka ei saa. Ikka korraldab enda juures pidusid või käib seltskonnas istumas, otsib omale naissuhteid, kuigi kodus on armastav naine olemas. Näitlejad olid kõik tundmatud, kui mitte arvestada Suure Nikita tütart Nadežda Mihhalkovat. Muidu teda ära ei tunnekski, isaga pole tal mingeid sarnasusi ja loomulikult ei sarnane ta enam ka sellele musikesele ninatargale tüdrukule, kes ta „Päikesest rammestunutes“ oli. Aga nagu Nadežda lavale tuli, käis saalist läbi kerge kahin: „Mihhalkova...!“ Profiilis vaadates on tal huvitavalt pikk nina, otsevaates see nina nii ebaproportsionaalne ei tundu. Zilovi esimene armuke, kõiki mehi Alikuteks nimetav Vera Anastassia Vedenskaja kehastuses oli lihtsalt ilus naine, kandis veel demonstratiivselt hästi minisid kitleid ja kõik kleidid olid tal hästi ümber, nagu selline omapärane nõukogudeaegne seksisümbol. Väga hea esitus oli Zilovi sõbra-töökaaslase „lahingusõbranna“ ehk abikaasa Valeria Anastassia Vassiljeva mängituna, selles naises oli vajalikku särtsu ja talle antud sõnaline osa oli ka kaasahaarav. Kuidas ta oma mehe eest võitleb, et sellele käskkirja ei kirjutataks, mainides ülemusele nagu muuseas, et teate, kõige suurem karistus sellele mehele on see, kui ta ei saa jalgpalli vaatama minna. Sellest oli natuke kahju, et Nokia kontserdimaja lava tundus selle tüki jaoks lootusetult suur olevat. Ruumi jäi liiga palju tühjust ja üksik tegelane selles avaruses mõjus liiga hädisena. Ziloviga toimuva parema üleandmiseks oleks tahtnud väiksemat ruumi, kus ta tegelasena kannatab. Mitte nii, et sõber tuleb külla ja hakkab Zilovi korterit kiitma, peab sealjuures ühest lavaservast teise jooksma, et küll sul on ikka ilus vannituba ja kui ilus vaade rõdult avaneb! Ruum oli suur ja tühi, seda täitsid ainult mõned üksikud esemed, et saaks võimalikult kiiresti stseenivahetusi teha. Nii muutus Zilovi korter kord restoraniks, kord töökabinetiks. Uksestseen, kus ühel pool ust naise poolt korterisse luku taha pandud Zilov ja teisel pool ust naised – alguses ametlik naine, kes Zilovi korterisse lukustas, siis Zilovi armuke – oli lahendatud ukse lava keskele toomisega. Nii et Zilov ja tema erinevad naised istusidki erinevatel pool ust, ust koos poodiumiga pöörati ringi ja nii sai näha ka teisel pool ust toimuvat. Kuigi see, et naine Zilovi poole jutu pealt ära läks, oli näha ka ilma ust pööramata.

Manon (ballett Estonia)

Jules Massenet „Manon“, koreograaf Kenneth MacMilla, lavastaja Karl Burnett, Estonia Tõeliselt ilus ballett, kuigi natuke liiga pikk. Esimese vaatuse ajal vaatasin, et mingi jama on, et need kujud üldse ei meeldi mulle, aga lõpuks hakkasid ikka meeldima ka. Kõige parem oli muidugi vaadata säravat Eve Andret, kellel oli teises vaatuses väga vahva duett Lescaut'ga, kus mees oli purjus ja tema armuke tal hädiselt kaelas rippus, päris palju koomilisi momente oli, nii et kogu saal naeris. Oli palju ilusaid kostüüme, eriti kordeballetil teises vaatuses, kus tegevus toimub Madame'i majas. Naistel olid seljas õhulised lühikesed kleidid, hästi mitmevärvilised. Üks naine oli riietatud barokk-parukas meheks ja jättis sellise mulje, et tema jaoks kostüümi ei jätkunud, siis ta pidi mingi teise kostüümi selga panema. Või juhtus tema kostüümiga vahetult enne etendust midagi, nii et tuli suvalistes riietes lavale. MacMillani tantsukeelest hakkas silma, et ta armastab väikese jalahargitusega tõsteid, et kui naistantsija üles tõstetakse, on tal alati jalad sirgelt välja sirutatud ja natuke harkis. Veel oli huvitav moment, kui Madame ronis laua peale ja mehed teda keerutasid, siis lasi Madame pikalt ettesirutatud jalal igas ilmakaares ringi käia, endal oli selline hästi rahulolev nägu ees. Sai päris ilusti ka tantsukeelest sellest Manoni loost aru, kuigi lõpp muutus natuke segaseks. Ei tulnudki meelde, milline oli raamatu lõpp, aga igal juhul balleti lõpp küll kuskil Lousiana soos ei toimunud. Kolmanda vaatuse viimases stseen oli nagu kummituste ilmumine, kui Manon eeslaval sureb ja teised tegelased lava keskelt läbi kalpsavad, kõik, kes selles balletis olnud on. Lapsed jäid ka väga rahule ja vaatasid pika balleti kannatlikult lõpuni, kuigi tütar mainis, et Tartus nähtud „Manoni“ ooper meeldis talle rohkem.

Augustikuu

Tracy Letts „Augustikuu“, lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater Küllalt jama ja hästi pikk lugu lolliks läinud Ameerika pereonnast. Vaatasin neid nagu nähtust, et meil ju siin midagi sellist pole. Midagi „Pikk päevatee kaob öösse“ stiilis, seegi Ameerika tükk. Suur ja laialivalgunud perekond, kus keegi ei tea, mis teised teevad. Kokku saavad selle puhul, et isa on kadunud ja siis leitakse isa laip ja ülejäänud aeg on matus ja peied ja kõik lahkavad oma probleeme. Lõpuks tuleb veel välja, et lisaks kolmele õele on neil ka poolvend, kes on siiani olnud nende tädipoeg, aga ema õde tegi sellise nipi, et sai õemehega lapse. Ja üks õdedest on parajasti tädipojaga paari heitmas, kavatsevad koos New-Yorki kolida ja seal uut elu alustada, kui siis ema selle välja ütleb, et tegelikult on see poiss teie vend, purunevad ka selle õe plaanid. Mängiti ju päris hästi, aga seda kõike oli liiga palju. Liiga palju teemasid, liiga palju karaktereid, kes kõik kippusid laiali valguma ja korralikku pilti neist kellestki ei saanud. Kuigi lavastuslikult oli väga hästi tehtud, näiteks peielaua-eelne stseen, kus kõik tegelased on laval ja igaüks arutab kellegagi oma teemat. Hästi suur sagimine ja jutuvada, aga kellegi juttu konkreetselt esile ei tule, kõik räägivad vaikselt omavahel, kahe-kolmekesi, kõiki gruppe saab jälgida. Kui põhiliselt on kiidetud selle lavastuse puhul Ita Everi Violeti, siis sellega tuleb muidugi nõustuda, et hiigelsaavutus nii vanalt näitlejannalt. Kui vitaalne ja mänguline ta ikkagi. On vaatasin seda sellise pilguga, et ilmselt üks viimaseid kordi, kui ma Everit laval näen, eks igaühele on antud oma aeg. Ja tänasin saatust selle eest, et mulle see imeline võimalus on antud, näha Everit lisaks tema kõigile eelnevatele võrratutele rollidele veel ühes suurepärases rollis. Aga ega teised näitlejad kehvemad polnud. See polnud isegi hea ansamblimäng, vaid igaüks oli oma rollisoorituselt väga heal tasemel. Absoluutselt kõik, nii et vist selles mõttes ikkagi ansambel, et keegi ei langenud ansamblist välja, ei hakanud lohisema, ei olnud kohe nähtavalt teisel tasemel. Ehk ainult Viire Valdma indiaanitar ja Tõnu Kargi šerif tundusid liigsena. Aga need olid ka nii kõrvaltegelased, et teiste kohta, kes rohkem lavaruumi said, võib öelda, et olid Everiga esituselt võrdsed. Nagu oleksid nad kõik peategelased. Ainult et see lugu jättis mind liigutamata ja ei tekitanud mingit erilist tunnet, et ma nägin väga head lavastust. Jah, häid näitlejatöid nägin küll, huvitavat lavakujundust nägin, aga ei midagi enamat, nagu polnud seda tervikut, mis paneks õhkama, et sellist hetkede nimel tasub teatris käia. Lavakujundus oli väga detailirikas. Näidati vaadet maja kolmest korrusest, käänulise trepiga, väikese avaga köögiruumidesse. Teisel ja kolmandal korrusel olid väikesed nišid, kus samuti väheke tegevust toimus, aga põhitegevus toimus siiski suurel laval ehk elutoas. Seal oli hästi palju mööblit, küllalt stiilne kujundus, nii et näitlejatel oli vahel isegi raskusi, et ühest kohast teise liikuda, millelegi otsa komistamata. Kui peale etendust kava lugesin, sain teada, et see on sama kirjanik, kes kirjutas „Killer Joe“. Igal juhul oli „Killer“ palju parem näidend kui „Augustikuu“.

Panso

Paavo Piik „Panso“, lavastaja Merle Karusoo, Eesti Draamateater Lootsin sellest lavastusest rohkemat, vist sellest kustumatult heast muljest, mille jättis „Voldemar“. Seal oli rohkem tegelasi ja kogu aeg toimus midagi huvitavat, oli palju naljakat ja traagilist korraga. „Panso“ jäi sellest kõvasti maha, kuigi Mait Malmsten Pansona oli väga tubli. Kandis isegi kõhupolsterdust, et ehtsam vananev Panso välja näha. Ka siin oli andekaid stseene, aga ruumi oli kuidagi liiga vähe. Tundus, et suur Panso ei mahu sellesse kitsukesse lavaruumi, mis talle ette nähtud on, ära. Teatrist filosofeerimine oli alguses küll huvitav, aga lõpuks hakkas ära tüütama. Õnneks lõppes lavastus minu viimase piiri peal, kui ma juba väga pikalt olin oodanud, et tehke nüüd vaheaeg. Aga tehti hoopis lõpp. Läbi kogu lavastuse esines Panso ehk ühe ja sama tegelaskujuna ainult Malmsten. Teised tegelased – Tiit Sukk, Raimo Pass ja Maria Avdjuško olid kord Panso õpilased, siis palatikaaslased ja õde või arst, Pass esitas paaris stseenis ka vana hirmsat Irdi. Üliõpilastega läbiviidud proovistseenid olid ka alguses huvitavad, aga lõpuks hakkasid needki tüütama, eriti etüüdidestseen, kus 3 tegelast lõputult Panso ettekarjutud esemeid- elajaid kehastama pidid.

Red Giselle

Boriss Eifman „Red Giselle“, koreograaf Boriss Eifman, Leedu Rahvusooper Päris asjalik ballett oli. Vähemalt huvitav ja ei hakanud igav. Erilise lisaväärtuse andis Tallinnas tantsitud „Red Giselle'ile“ Estonia logo – Kunst kuulub rahvale! Revolutsiooniaegses Peterburis harjutab balletitrupp. Venemaal, klassikalise balleti sünnihällis. Siis tulevad tšekistid ja nõuavad oma kunsti, et nüüd peab tegema sellist kunsti, mis on arusaadav rahvale. Trupi prima laseb ennast ära rääkida, läheb nende ideedega kaasa, aga satub halli ja harimatu massi sekka, kes tema ilu, haprust ja varvastantsu hinnata ei oska. Ime kombel õnnestub Baleriinil Tšekisti abiga laevale saada ja ta leiab ennast Pariisist. Pariisi stseenis olid 2 väga hoogsat ja kaasahaaravat charlestoni numbrit, mis kutsusid esile ka publiku aplausi. Tõelised tulenumbrid. Baleriin satub uude klassikalise tantsu truppi, aga seal tantsitakse teistmoodi kui Venemaal. Baleriin armub kohe oma partnerisse, aga see mees on kahjus juba suhtes, mehega. Baleriin läheb hulluks nagu tema tegelane Giselle'gi. Pariisi stseenidest olid kõige toredamad teater teatris toimuvad stseenid. Kuidas enne eesriide avanemist harjutatakse, kuidas siis publikule tantsitakse, kuidas siis tegelane teeb midagi sellist, mida pole ette nähtud, kuidas on vaheaeg jne. „Giselle'i“ vilid olid siin lavastuses ehtsad Zombied, räbalates naised, katkendliku ja aeglase liikumisega. Lõpuks ümbritsetakse Baleriin suurte peeglitega, võte, mida eesti vaataja on näinud juba Mare Tommingase muusikalis „Mees La Manchast“. Erinevalt Giselle'is ei olnud sellele Baleriinile igavest elu vilina ette nähtud, ta hukkub oma loomemaailma raskustes. Mõlemal õhtul vaatasin ühte kordeballeti tantsijat, väga ilus blondiin oli, aga kahjuks tema nime ei saanudki teada. „Romeos ja Julias“ oli ta lihtsalt massist eristuv iludus, aga „Red Giselle'is“ oli tal isegi soolonumbreid, ta hiilgas charlestoni tantsides ja oli päris lõpustseenis Pariisi Ooperis lavastatavas „Giselle'is“ Albert'i armastatu.

Romeo ja Julia Leedu RO

Sergei Prokofjev „Romeo ja Julia“, koreograaf Vladimir Vassiliev, Leedu Rahvusooper Päris omapärane lavastus mõne väga hea osatäitmisega, aga võimatult pikk, kõik kokku üle kolme tunni. Balleti jaoks ikka liiga palju. Kõige omapärasem oli siin lavaline paigutus. Orkester oli toodud lava peale, istus seljaga publiku poole, dirigent seevastu seisis näoga nii orkestri kui ka publiku poole. Tantsijate ruum oli väike ala eeslaval ja väike poodium dirigendi selja taga. Seal poodiumil toimuvat oli eriti hea vaadata, sest see oli kõrge tasapind ja mitte miski ei jäänud seal vaatamisel ette. Eeslaval toimuvat võis aga varjutada keegi eesistujatest. Alguses see natuke ehmatas, et kuidas siis nii, ikkagi ballett ja nii vähe tantsuruumi. Kuidas nad siin siis ringi jooksma ja keerutama ja hüppama hakkavad? Aga praktiliselt kohe harjusin sellise lavapaigutusega ja see tundus isegi loogiline, on ju „Romeo ja Julia“ intiimne lugu, seal polegi erilisi avarusi vaja, pigem oleksid need tegelased suurel tühjal laval hoopis haledamalt mõjunud. Nad oleksid tundunud kuidagi üksikud ja mahajäetud ja külmad, aga nii olid nad teineteisele võimalikult lähedal ja kogu aeg väikses ruumis. Kui tantsu vaadata ei viitsinud, sai vaadata orkestrit või dirigenti, nii et vaatamise mõttes oli ka väga hea, need 3 tundi läksid päris kiiresti. Õhtu nael oli Valerijus Fadejevase esitatud Mercutio. Vanem mees, aga väga heas vormis ja väga hea väljendusrikkusega. Tõi väga hästi esile Mercutio vembumehelikkuse, tema pideva naljatamise, trikitamise ja teiste ninapidi tõmbamise. Nimiosalised Anastasija Čumakova ja Nerijus Juška midagi erilist ei olnud, lõpus ei jõudnud enam ära oodata, et nad juba ära sureksid. Nagu Aile Asszonyi rääkis ettevalmistumisest rolliks „Maria Stuardas“, et muudkui laulab ja laulab ja kisab sinna vahele: no sure juba ära! Eriti häiris Julia pannkooginägu. Palju parema mulje jättis Julia ema – pikk tumedapäine sihvakas Olga Konošenko, kellest aimus primabalerinat. Järgmisel õhtul saigi teda „Red Giselle'i“ peaosas hiilgamas näha. Julia emana aga hämmastas, kuidas baleriin suudab terve õhtu tulla lavale, olla kõrk aristokraat ja nii suurgususelt kätega vehkida. Ega see esitus suuremat tehnikat ei eeldanudki, ainult Julia surmastseenis vallanduvad ema tunded ja ta teeb paar suuremat hüpet. Muidu käis kogu aeg ringi, võttis poose ja näitas kätega erinevates suundades. Kuulsat marssi suure orkestri esituses kuulata tõi kerged värinad ihule. Jälgisin tuubamängijat, see on vist ainus tuntud teos, kus on sees tuuba soolo.

Othello

Giuseppe Verdi „Othello“, lavastaja Eimuntas Nekrošius, Leedu Rahvusooper Olin seda kindlasti enne lugenud, kes lavastaja on, aga saalis enne etendust kavalehte lapates oli see ikkagi meeldiv üllatus – tema kõrgeausus NEKROŠIUS! Nekrošius oligi suutnud küllalt igava ooperi vähemalt natukenegi huvitavamaks lavastada. Muidu on see selline Verdi igav ooper, kus on igav muusika, praktiliselt mitte midagi ei toimu ja pole ühtegi tuntud aariat. Vähemalt muusikaliselt seal küll midagi ilusat või meeldejäävat polnud. Othellot laulnud Kristian Benedikt on vist kunagi käinud Vanemuises esinemas, millegipärast seostus ta mulle „Rigoletto“ krahviga. Jagot laulnud Audrius Rubežius nägi välja nagu Mart Laisk ja oli minu meelest selle koosseisu kõige parem laulja. Aga muidu olid nad kuidagi kahvatud, üsna meie omade tasemel, nii et mingit sellist suurt ovatsiooni ja üksikuid plaksutamise ajaks püsti tõusnud inimesi ma küll poleks oodanud. Õnneks kogu saal ikka püsti ei tõusnud, nii et jagasid ilmselt minu arvamust, et midagi üleloomulikku selles esituses ei olnud, aga kaugelt kohaletulemise, esitamise ja millegi teistsuguse eest võis tänada küll. Desdemonat oli pandud lauma mingi päris peletis Sigute Stonyte. Ülekaalulisus tema puhul nii väga ei häirinud, natuke paksuke oli, aga tal oli hästi kole kullinina ja vihane pilk. Lõpus peavad surnud Othello ja Desdemona ära mahtuma tiibadest kokkupandavasse kookonisse, aga kuna 2 veel eraldi seisvate tiibade vahel lamavat lauljat on liiga paksud, siis ei õnnestu Cassiol neid tiibu päris korralikult kookoniks kokku panna. Väga igav lugu oli, aga tuli ära vaadata, sest see oli ikkagi Nekrošius ja ma pole varem „Othello“ ooperit näinud ka. Otsisin kogu aeg sarnasusi kunagi draamafestivalil näidatud Nekrošiuse „Othello“ sõnalavastusega, aga leidsin neid ainult niipalju, et Othello ja Desdemona tegid vastastikku kätega teineteise käte ümber ringe. Nagu moodustasid teise käe ümber oma kätest võru, selline sümbol, nagu nad oleksid igaveseks seotud. Sõnalavastuses oli Desdemona tapmine vinge stseen, seal mängis Desdemonat baleriin ja ta andis siis sellesse stseeni väga suure tantsulise liikumise panuse. Othello kogu aeg lükkas Desdemonat endast eemale, aga naine jooksis tema juurde tagasi ja klammerdus tema külge. Ja siis moodustati jälle kätega võrusid teineteise ümber. Põimiti käed võruks kokku ja Desdemona rippus niimoodi raevutseva mauri küljes. Siin oli Nekrošius välja mõelnud igasugu huvitavaid liigutusi ja liikumismustreid, mis mõjus tavaliselt oma aariaid esitavate ooperiartistide ja koori puhul värskendavalt. Tihti kaeti silmad kätega kinni, nagu oleks tegemist pimeda massiga, kes ei näe, et Desdemona on ilmsüütu ja Othello kahtlustab teda asjatult. Avastseenis, kui saabub Othello laev, tervitavad naised mehi oma põlvi hõõrudes. Mingid sellised asjad käisid, kuigi ma eriti aru ei saanud, milleks see vajalik oli, aga ikka natuke huvitavam vaadata, kui niisama tuimalt seisvaid ja laulvaid inimesi. Emilial oli küll vähene laulupartii, aga seda huvitavam oli tema liikumine. Minu jaoks oli igal juhul Laima Jonutyte Emiliana selles lavastuses suurem staar kui naiskangelane Desdemona. Pikas Desdemona magamistoas toimuvas stseenis, kus Desdemona mingist pajust sonib, oli Emilia hästi liikuvaks tehtud, ta mängib Desdemona pruudilooriga, mille Desdemona palub tal korda teha, oma peatset surma ette aimates, et teda siis pruudilooriga maha matta saaks. Emilia sahmib kogu Desdemona pika aaria vältel tagaplaanil looriga, saputab seda, räsib, silub, laotab laiali. Paju laulus lootsin tunda ära kasvõi mingit motiivi lavastuses „Williamile“ kõlanud paju laulust, mida lauldi Ophelia leinalauluks, aga see ei olnud ikka sama ooper. Lõpus sai isegi natuke nalja. Närvihaige ja kõiki kahtlustav neeger, kes usub rohkem mingit lolli intriganti kui oma armastavat ja armastatud naist, tapab Desdemona ära. Siis toimus umbes sama koomiline stseen, nagu paar aastat tagasi Kuldsel Maskil nähtud Magnitogorski „Äikses“. Seal oli Katja just surnuna jõest välja toodud ja eeslavale lebama pandud, aga kogu seda lavastust läbivaks teemaks olid sääsed. Neid tapeti suure käteplaginaga vahetpidamata. Siis tulebki jälle kõigile sääsetapuhoog peale ja isegi surnud Katja tõuseb korraks istukile, et sääski eemale peletades käsi kokku lüüa. Nüüd lamas justkui surnud Desdemona juba oma „voodis“, aga tõstis siis ootamatult käe, kätega vehiti selles ooperis iga juhuse puhul, ja laulis veel oma viimse hingetõmbe. Niimoodi ooperis nähtuna on see tõesti naljakas, et keegi tapetakse ära või ta on juba surmavalt haavatud, aga ta ikka veel laulab pärast seda. Ka Desdemona tapmine toimus käte sümboliga, milleks oli taas kahest käest moodustatud võru. Othello tõstis väljasirutatud, kuid kokkupõimitud käed ümber Desdemona kaela ja ootas, kuni naine lämbub. Teine naljakas moment oli kohe peale seda, kui saabus Emilia ja Othellol silmad avas. Siis hakkab Emilia raevutsema, et tema puhas ja süütu emand on mingi vandenõu ohvriks langenud ja armukadedusest pimestatud neeger ilusa naise ära tapnud. Othello hoiab siis Emilial käest kinni, Emilia aga üritab kuhugi liikuda ja vehib koha peal seistes naljakalt jalgade ja ühe vaba käega. Kostüümid olid täitsa jubedad kaltsud. Koor oli kaetud arusaamatute vammustega, porivärvi sõdurisinelid ja koristajariided. Täiesti värvivaba, nagu oleks tegemist jälle ühe värvipimeda kunstnikuga. Naistele olid seotud pähe neid koledaks tegevad rätid. Lavakujunduses ka midagi erilist polnud, isegi radiaatorid olid lavale toodud, millest ma jälle aru ei saanud, miks. Palju vehiti sellele loole omaselt rätikutega, proloogi oli välja mõeldud isegi selline stseen, kui eesriide peal joonistub välja valgusruut. Tuleb Jago ja lõikab selle ruudu välja, pistab omale taskusse ja läheb edasi oma võigast plaani hauduma. Nii et siis lõikas välja selle rätiku, mis lõpuks Desdemonale saatuslikuks saab. Desdemona puhul oli nõmedalt rõhutatud seda, et ta on pühak. Lavale kanti inglitiivad, Desdemona esitas neid oma käte kohal lehvitades ühe aaria. Eks mõne arvates võib tõesti olla, et naine, kes suudab armastada neegrit, on pühak. Iseenesest olid need tiivakujulised moodustised väga huvitavad asjad. Pärast kujutasid need õielehena maha laotatud sänge ja kõige lõpuks, kui tiivad tõsteti külje peale, moodustus neist kookon, kuhu 2 paksu lauljat ära ei mahtunud. Veel oli lava peal huvitav ringareen, kõrgemal asetsev tasapind tagumisse otsa tõusvas suunas, selle ringi sisse moodustus veel omakorda tumedam, aga mitte otseselt tume ring. Ringi aluspind oli valge, väiksem tumedam ring helehall. Ringi ääred olid ääristatud mustaga. Selle ringi peal taidlesid peategelased, vahepeal kujutas see endast lossiplatsi trepiosa, siis Desdemona magamistuba. Magamistuppa olid veel toodud 2 huvitavat tooli, 4 väikest jalga istme all, siis väike plaat istmeks ja seljatoe aset täitis pikk istmest väljaulatuv pulk. Muu rahvas taidles ringi ümber, vahepeal kükitati ringi ümber või peideti ennast selle taha, jäeti välja ainult käed, millega ringi nagu trummi peale rütmi taoti. Ja veeretati mingeid koormakotte, kuhu Othello lossiplatsil toimunud vihahoos Desdemona paiskas. Mõtlesin pikalt, kas mõned aastad tagasi Pärnus nähtud „Aida“ oli ka Leedu Rahvusooper või mõni muu Leedu ooperiteater, aga oli ikka Rahvusooper, sest tundsin kooris ära „trollijuhi“, keda ma juba Pärnus vaatasin, et see mees näeb välja nagu trollijuht.

Idioodid

L.von Trier, J.Ulfsak „Idioodid“, lavastaja Juhan Ulfsak, Von Krahli Teater Seda oligi ette arvata. Aga mingi ähmase lootuse ajel, et äkki see ikka pole nii hirmus kui tundub, läksin ikkagi kohale. Aga oli veel hirmsam kui ma arvata oleksin osanud. Kohe majja sisenedes tatsasid mulle vastu paar idiooti, kes puudega inimesi kehastasid. Sellise asja nägemise peale oleks tahtnud kohe otsa ringi pöörata ja karjudes majast välja joosta. Jäin siiski kohale ja pidin jälle peaaegu 2 tundi täielikku lollust taluma. Idioodid mis idioodid. Mitte ainult nende rollide poolest, keda nad mängisid, vaid ka inimestena. Näitlejateks oleks neid liiga palju nimetada. Viljandi kooli võibki vist idiootide kooliks hakata nimetama, kui neile seal selliseid asju õpetatakse. Ise kõik koledad, paksud või liiga kiitsakad, aga teevad strippi nii et vähe pole, et kogu oma inetust ikka viimase piirini näidata. Varasemad kursused on seal ikka ju enam-vähem olnud, sellised kõvasti üle keskmise kultuurimaja taseme. Aga sellel kursusel kohe üldse ei vedanud, et nad Von Krahli sattusid. Kõigepealt see jube „Kuningas Lear“, mida ma kui klassikalist teksti vaatama läksin ja ainult poole etenduse vastu pidasin. „Idiootidest“ oleks piisanud ainult sellest, kui oleks üle ukse saali ära vaadanud, nii minuti oleks seal ehk vastu pidanud, kuidas nad tõmblevad ja kogu asi selge. Aga ei, mul oli vaja kogu etendust vaatama jääda. Ja kuidas ma seda kahetsesin nende kahe tunni jooksul, mil seda jubedust vaadata tuli! Poole pealt lahkuda ei olnud jälle võimalik, oleks tulnud läbi minna sellelt alalt, kus idioodid taidlesid. Eks ma olen seda lolli Trieri filmi näinud ja selle kohta palju lugenud, aga see on minu jaoks ikka äärmine lollus, kuulutada välja mingi manifest, et meie oleme nüüd idioodid ja siis hakata vastavalt ühiskonnas käituma. Oleks see siis veel selline intellektuaalne idiootsus, nagu Dostojevskil, aga siin oli tegemist füüsiliste idiootidega, kes oma füüsilist puuet mängides ise ka vaimselt idiootideks muutusid. Siis nad tõmblesid kõik need 2 tundi, ja üldse ei olnud naljakas, ainult südame ajas pahaks. Eriti pani südame pööritama etenduses sageli kasutatav kõikuva kaameraga üles võetud video. Kui videot näidati muu tegevuse kõrvale, et idioodid samal ajal midagi tegid, siis sai veel muid asju vaadata, aga oli ka stseene, kus idioodid kõik koos seda vaatasid, kuidas nad erinevates teatrites või vaimupuudega inimeste teatrifestivalil käisid, siis oli ülejäänud ruum pime ja vaadata oli ainult südant pööritama ajav ekraan. Vahepeal käidi mängusaalist väljas, kuskil kõrvalruumides toimus ka tegevus. Seal käidi duši all ja korraldati sõna otseses mõttes seksorgia. Kõik see oli väga jäle. Vahepeal sai idioodipealik kokku Priit Rauaga, kes esitles ennast teistele tema onuna. Siis nad käisid tänaval maja ümber juttu ajamas, üks idioot oli ka väljas ja viskas selle maja akna puruks. Vahepeal oli veel stseene, mis maja ümbert väljast filmitud, siis jooksis üks idioot mööda tänavat paljalt ringi. Ohõudustküll! Väga jube! Ja veel sellises jubedas kohas mängida! 2 tundi seda kõike kannatada! Selle aasta festival ei kõlvanud mitte kuhugi!

Keskööpäike

A.Valdes, A.Lamp „Keskööpäike“, lavastaja Anu Lamp, Tallinna Linnateater

Päris asjalik etendus, kuigi palju rikkus ära see, et ma olin suutnud ennast festivali peale juba korralikult välja vihastada. Ja olin jälle vihane, et terve suure saali suurepärased toolid on vabad, aga publik peab istuma ebamugavatel lavale toodud toolidel. Ja nähtavus oli väga halb. Lõpuks festivali põhiprogrammist ka üks tõeliselt hea lavastus. Tõeliselt hea esitusega. Sisu poolest oli see küll sama arusaamatu ja jabur, nagu kõik eelnevadki etendused, aga vähemalt oli hästi mängitud. Suure rõhuga koomilisusele, nii et ei hakanud igav. Ja teine suur pluss „Keskööpäikese“ juures oli „teater teatris“ efekt. Kuigi seda ei rõhutatud kordagi, et tegemist on näitlejatega, kes mängivad teisi näitlejaid, aga minu meelest nad ikkagi olid seda. Stilistiliselt väga hea näide, kuidas igavat teatrit teha, nii et see igav välja ei näeks. Kuidas erinevaid stiile miksida ja publikule nalja pakkuda. Hea oli ka see, et siia oli kokku miksitud erinevaid tekste, minu jaoks väga meeldiva üllatusena isegi Tšehhovit, pikk stseen „Kajakast“. Põrgustseen ja väiksemad etüüdid, lihtsalt üle lava liikumine, mis oli tohutult koomiline ja väljendas näitlejaks olemise mõtet kõige laiemas tähenduses. Kui selle festivali puhul on täheldatud, et programmi valitud lavastused on nagu näitlejakoolituse ABC, näidates kõige primaarsemal tasemel, kuidas peab mängima, mis on teater, millised on erinevad ja kaasaegsed stiilid, siis oli „Keskööpäike“ kindlasti selle suuna kõige parem ja kokkuvõtvam näide.
Kuigi siin nii halvasti ei läinud, nagu „Õitsengu“ ajal, kus publik kaheks tunniks saali kinni pandi, otsustas Jaan Tooming siiski poole esimese vaatuse pealt lahkuda. Ja marssiski üle lava välja. Eks ta õige ole, kui oled võib-olla nädal otsa ainult sellist kiiksuga teatrit vaadanud ja enamus sellest on ikka jama mis jama, siis ei suudagi seda kõike lõpuni vaadata, kohe alguses on ju aru saada, et see ei ole sinu stiilis mäng. Samas, kui ma meenutan, mida Tooming ise on lavastanud, siis mulle tundub, et „Keskööpäike“ on just tema stiili lavastus, „Victor ehk laste ristirekt“ oli umbes samas mängulises ja arusaamatus stiilis, ainult et teksti ja esituse poolest igavam. Võib-olla sellepärast Toomingale ei meeldinudki, et seda teksti esitati naljaga pooleks, nii et inimestel on huvitav ja naljakas, aga suur kunst peab ju olema tapvalt igav ja surmtõsine.
Sai vaadata seda, kuidas kunagi ammu amatöörid teatrit tegid. Mingis mõttes tuletas see meelde „Ainsa ja igavese elu“ esimest osa, ajaliseltki üks periood. Aga rohkem ikka selle poolest, kuidas Linnateatri näitlejad oma ammuseid ametivendi kehastasid. Niipalju, kui teatriteadlase Lea Tormise jutust selgus, oli Artur Valdes eelmise sajandi alguse teatritegelane, kuulus isegi Noor-Eestisse ja tegi igasugust „nalja“. Näiteks jäi teadmata kadunuks, suur sõber Friedebert Tuglas kirjas selle puhul juba järelehüüdegi ära, kui Valdes jälle vist aastal 1924 välja ilmus. Esitatavad stseenid ja etüüdid olidki siis kantud selle ajastu naivistlikust mängustiilist, kus palju ülemängimist ja pingutatud tunnete esitamist.
Pikemalt esitati minu suureks rõõmuks „Kajakat“. See oli väga meeldiv kiirendatud läbimäng, kus stseenid ei pruukinud küll olla selles järjekorras, nagu Tšehhovil on, aga väga huvitav ja omamoodi kiiksuga oli see kõik ikkagi. Maša oli ülimalt totralt traagiline, käis ringi ja vaikis, surnumatja nägu peas, taludes teda igal pool varjuna saatvat ja pideval vatravat austajat. Kuigi ka mehe jutt oli lühendatud, koosnedes vaid kõige olulisematest fraasidest, mida see kuju endas edasi kannab. Elisabet Tamm Nina Zaretšnajana oli riietatud üleni valgesse, väga omapärasesse kostüümi, mille käised moodustasid justkui linnu tiivad. Nii et kui Nina mängis Treplevi dekadentlikus näidendis, mida nad koduõues järve ääres esitavad, ja seal väga palju kätega vehkis, mõjus ta tõelise kajakana, kes ringi lendab ja taevas mäsleb. Arkadina oli Anne Reemann, kellel oli seljas pika slepiga kostüüm. Ka see esitus oli väga naljakas, jättis tõelise primadonna mulje, kes Arkadina pidigi olema.
Enamus publikust oli kuulnud seda, et Helene Vannari teatri aastaauhindade jagamisel naiskõrvalosa võitnud rollis on monoloog, mille peale rahvas alati plaksutab. Nii et hakati üliagaralt plaksutama... aga poole monoloogi pealt. Minu jaoks läks see monoloog täiesti kaduma, ilmselt sellepärast, et ei mängitud kodulaval, aga väga halvasti oli kuulda, pooled sõnad olid nagu ära söödud ja ei kandunud minuni ja jutt oli ka liiga kiiresti esitatud ja segane, nii et ma ei saanud aru, millest ta räägib. Nii palju sain aru, et jutustab ümber mingit raamatut, mida ta parajasti loeb. Samuti plaksutati iga kord Külli Teetammele, kui ta kohvikustseenis tantsimise lõpetas. Esimesel korral plaksutati, siis oli nagu viisakas peale iga selle stseeni ühe osa lõppu jälle plaksutada, kui juba plaksutama sai hakatud. Nagu inertsist.
Teine vaatus koosnes kohvikustseenist, mida mängiti läbi 4 korda. Küllalt ühtemoodi, aga igal korral mingi erineva nüansiga. Kohvikusse kogunevad erinevad inimesed, 2 neist on üksi laua taga, ühe laua taga on kolmene seltskond ja siis veel üks paar. Pluss ettekandja ja kohvikusse tungida armastav usukuulutaja. Esimene kord seda stseeni on lihtsalt läbimäng. Teine kord on koos monoloogidega. Toimub sama situatsioon, mis esimesel korral, ainult et kõige toimuva vahele esitavad kõik osalised oma sisemonoloogi, et millest nad parajasti mõtlevad, mida tunnevad. „Miks ma siin olen, miks ma selle mehega koos elan, ma vihkan teda, ma tahaksin ta tappa, ma olen mõrtsukas“ jne. Kuni Vannari raamatu ümberjutustuseni välja. Kolmas kord mängitakse seda stseeni kiirendatult, see oli hästi naljakas. Ja neljas kord mängitakse taas koos sisemonoloogidega, aga näitlejad ei esita neid enam mitte ühe kaupa, vaid läbisegi. Esimesel korral, kui monoloogid kõlasid, siis selleks ajaks, kui keegi tegelastest oma sisehäält ilmutas, muu tegevus tardus. Nüüd läks muu tegevus edasi ja esimesele häälele lisandus teine, siis kolmas jne. Kuni kõik koos ja korraga rääkisid, see oli ka omamoodi huvitav. Nagu vaataks seda, mis meie ümber iga päev toimub, ainult selle privileegiga, et suudad teiste inimeste mõtteid lugeda. Iga läbimängu lõpetuseks esitas Külli Teetamme ettekandja väikse tantsunumbri.

Vargamäe varjus

Urmas Lennuk „Varjamäe varjus. Mari lugu“, lavastaja Urmas Lennuk, Vargamäe

Alguses mõtlesin, et jälle mingi friikšou. Aga see oli ilmselt sellest, et nii omapäraselt mängitud Tammsaaret pole varem näinud. Tundus, et see on „Tõe ja õiguse“ kiirkursus. Tuleb Mari, tuleb Juss, nad armuvad, samal ajal peab Mari hakkama peremehe juures käima, sest Krõõt on raskelt haige jne. Alguses tundus selline titekas, et oleme toredad ja teeme head nalja. Aga esimese vaatuse lõpu poole hakkas juba täitsa meeldima. Päris lahedad kujud olid need Vargamäe asukad. Eriti meeldis Indrek Saare mängitud Juss. Selline helge pilguga päikesepoiss. Ei lase ta ennast millestki häirida, ei ole temal muret miskit. Kisub Mari ilkumise peale puu koos juurtega maa seest välja, et ainult oma väljavalitule näidata, et ta on mees. Kuni siis ikkagi Jussil kõrini saab ja teda see ära tüütab, et Mari on rohkem peremehe naine kui tema, seadusliku mehe, naine.
Väga omapärane oli ka Velvo Väli Pearu ehk Peeru, nagu teda Andres kutsus. Pearu oli siin selline lahe sell, vimkavennast üleaedne, kes ei olnud üldse pahatahtlik. Esimene Pearu ilmumine on selline boheemlik. Tuleb aidauksele ja teatab põrandat küürivale Marile, et ta lõhkus aia maha. Noh, puid oli mujale vaja ja lõhkus aia maha. Ise hinges natuke uhke ka selle üle, et iga mees ikka niisama aeda maha ei lõhu, aga tema, näed lõhkus. Midagi oli selles tegelases tuttavat alles hiljuti Velvo Väli esituses nähtud Vanapaganast. Ka selline ohmu ja saamatu, aga iseenesest tore sell. Täitsa inimene kohe. Kui Maril ja Andresel esimene poeg sünnib, leiab Andres, et see on igavene igerik ja ütleb Marile, et selle poisi nimeks saab Igerik. Maimukesega tuleb tutvuma ka Oru peremees, kes saab aru küll nimest Igerik, kui Mari talle oma vastsündinut tutvustab, aga Marile vastab Pearu, et ilus nimi see Indrek. Nii et selle versiooni järgi sai Indrek oma nime just Pearult. Nagu oleks mingis mõttes isegi Indreku ristiisa.
Väga väikses ruumis oli loodud hulgaliselt mänguvõimalusi. Publik istus kahel pool suurt lautsit, mille peal näitlejad mängisid. Kummalgi pool selle lava äärtes avanesid väljapoole kaldu olevad uksed, nii et aeg-ajalt läks mäng ka nende uste taha ehk päris Tammsaare maadele. Mulle pakkus muidugi huvi niisama uksest välja vaadata, vahepeal tundus, et vihma sajab, või siis oli lihtsalt huvitav vaadata, kuidas mõni teisest uksest välja läinud näitleja on ringiga teisele poole maja jõudnud ja nüüd sellest uksest mööda hiilida üritab. Lava kohal oli veel teine mänguruum – lakk. Sinna avanes nelinurkne auk, mille kaudu redel alla lasti või üles tõsteti. Vahel ilmusid sealt august kellegi jalad või muud kehaosad. Väga ilusti oli lahendatud stseen, kus Mari räägib oma surnud lastega, siis rippusid lakast alla 3 paari väikseid jalgu ja kuulasid, mida emal neile öelda on.
Indreku kiviga viskamine oli ka sees, kuigi kivi konkreetselt lavastuses ei olnud, aga Mari sai sellega pihta. Ja hakkas peale seda ära vajuma ning imelikult käituma. Nägi kogu aeg Jussi ja iga tulija oli tema jaoks Juss. Kuigi talle üritati selgeks teha, et Juss on ammu surnud. Lõpuks võttis Marigi selle tõe omaks, et Juss tuli, aga ta on ammu surnud. Indrek Saar kahestus näidendi lõpuks, ilmudes Mari jaoks Jussina, olles aga tegelikult poeg Indrek. Samas pöördus Mari tema poole ühe stseeni jooksul kõigepealt kui Jussi ja hiljem juba kui Indreku poole. Ja Saar vastas täiesti seosetult kord Jussi, kord Indrekuna. Aga see oli ilus. Lõpus viib Indrek-Juss ema taevasse, kus kõik kõiki armastavad ja teda ootavad. Veel oli omapärane Indreku sünd. Mari tegeles enamuse lavaajast põrandapesuga. Nagu ta ise seletas, et tema arvas, et jumal ei ole mitte taevas, vaid kuskil neile palju lähemal, põranda sees. Sellepärast peab ka põrand kogu aeg puhas olema. Nii pühib Mari märja kaltsuga põrandat, kui ühel hetkel hakkab naine väänlema ja tekitab sellest lapist omale sülle pambu, kes ongi vastsündinud Igerik-Indrek.
Väärtuslikud olid Ülle Lichtfeldti väga heas esituses Mari monoloogid-sisekaemused. Nii räägib Mari kogu selle aja, kui Andres teda altari ette tüürib ja nad jumala palge ees seistes justkui õpetaja kõnet kuulavad, sellest, mida ta tunneb. Kuidas ta tegelikult Jussi armastab, mida ta kogu sellest asjast mõtleb, kuidas see juhtuda sai, et temast on kohe-kohe Mäe talu perenaine saamas. Siin lööb välja väike auahnus, ma ei taha ju kogu eluks Sauna-Mariks jääda, ma ei ole seda ära teeninud. Ja natuke hiljem kohe kahetsus, et ta oli loll, kui ta Andrest armastama hakkas. Sedasi ütleb ta oma mehel otse näkku.
Väga omapärased olid kostüümid. Mingi vihje ajaloolisusele neis riietes oli, aga päris sajandi alguse riietus see küll polnud. Maril oli esimeses stseenis ikka täitsa kaasaegne õlgu paljaks jättev pükskombinesoon seljas, puusade pealt veel laiendatud osaga, nagu oleks sealt riiet üle jäänud ja õmblused väljapoole tehtud, sellised väljapoole pööratud taskud. Ja huvitav muster oli sellel kangal – must kangas, millel mingid valged mustrid, nagu märgid, tähed ja hieroglüüfid. Samuti kõik teised Lichtfeldti kostüümid. Laulatuse ajal tumehall raskepäraselt mõjuv kleit, millel kollased ja oranžid linnutikandid. Peas heegeldatud õlgadeni tihe loor, mis rohkem laudlina meenutab. Ka meeste kostüümid ei jäänud alla – kostüümikunstnik Liisa Sooleppa väga hea töö. Pearu kandis pesulõksusarnaste asjadega ehitud kleiti, justkui öösärki, mis väga hästi selle näidendi tegelaskuju boheemlikku olemust rõhutas. Rahvuslikkuse rõhutamiseks rinnas suur kolmnurktipuga sõlg ja lahtiselt rippuma sõlmitud vöö kleiti paremini ümber hoidmas. Andresel oli seljas linane küstüüm. „Tõsisematel“ hetkedel, nagu Krõõda matmisel või pulmas, kandis mehed pikki jakke, Andrese jakk oli tagant huvitava lõikega, eest pikk, aga tagant läks lühemaks ja kroogitud. Jussil oli seljas särgist-pükstest koosnev kostüüm, millel läbipaistvast materjalist siilud sees.

Õitseng

M.Algus, I.Vihmar „Õitseng“, lavastaja Ingomar Vihmar, Eesti Draamateater

Inimesed pandi kaheks tunniks saali kinni ja nad pidid kõik see aeg mingit üpris väljakannatamatut jama vaatama. Mul sai küllalt juba peale paari esimest stseeni, ajaliselt võis see olla nii veerand tundi. Aga ära minna ka ei saanud, selleks oleks tulnud üle „lava“ minna. No miks ei võiks mängida normaalsetest saalides, kus on mugavad toolid ja kust saab soovi korral näitlejaid ja ülejäänud publikut segamata lahkuda. Oleks leidnud keegi julge, kes oleks siiski poole etenduse pealt ära läinud, oleks tal kindlasti väga palju järgijaid olnud, pool saali oleks kindlasti tühjaks jooksnud. Väga õigesti ütles üks meesterahvas, kõva ja selge häälega peale aplausi: „Ei meeldinud mulle see lavastus mitte millegi poolest.“ Selle peale oleks tahtnud kohe aplodeerida.
Nagu mingi lahja variant „Potteri lõpust“ oli. Kui „Potteri lõpp“ oli iseenesest väljakannatamatult igav ja loll tükk, siis seal oli vähemalt vaheaeg, nii et ei pidanud seda jubedust pikalt taluma. Nüüd tuli 2 tundi ainult mingit taidlemist vaadata. Kõige rohkem pani mind imestama see, et näitlejatel endil ei olnud üldse piinlik. Muudkui lollitasid ja ajasid mingit ajuvaba mula, aga näis, et teevad seda mõnuga. Kas see ongi mingi norm, et tegelikult tahavad näitlejad teha sellist suurt „kunsti“, naudivad seda ja on õnnelikud, kui saavad mängida seda, mida ise tahavad ja nii nagu nad ise tahavad? Muidugi tore, et meil on erinevad teatrisuunad, eriilmeline repertuaar, stiile seinast seina, aga ma ei saa ikkagi aru, miks peavad inimesed, kes saavad peale viit minutit vaatamist aru, et nad on valesse kohta sattunud, seda kõike nii pikalt taluma? Natuke austust võiks ikkagi publiku vastu olla, eriti aimates, et see pole päris peavoolusuund, mida tehakse, et see võib väga paljudele mitte meeldida.
Tegevus toimus kuskil 70ndate lõpus, 2 paari ja 2 niisama meest. Lavastaja Vihmar oli ka laval, aga tema ma tabasin ära päris etenduse lõpus, et see, keda ma helimeheks pidasin ja kes kogu etenduse aja oli mingit otsa pidi laval olnud ja seal plaate keerutanud, on tegelikult Ingomar Vihmar. Mingit sisu nagu õieti ei olegi, on etüüdid hetkedest, kuidas värvitakse aknaid ja lage, kuidas mees ühest paarist petab oma naist naisega teisest paarist ja tema naine vastukaaluks petab oma meest ühe mehega, kes ei ole (selles näidendis) kellegagi paaris. Kuidas ühe mehe vend ära sureb, tema matused, kuidas surnu ilmub tagasi linnuna. Millegi tähistamine, Saksamaalt toodud asjad. Estraad, laulmine, tantsimine, taidlemine. Lollus. Naiste kostüüme oli päris huvitav vaadata, aga no tõesti, mitte 2 tundi. Ega need kostüümid eriti ei vahetunud ka. Lõpustseenis võttis Harriet Toompere oma seeliku alt välja mingid huvitavad püksid, mis olid nii pikad, et mööda maad järel lohisesid.

Kunstveri ja -pisarad

Rühmatöö „Kunstveri ja – pisarad“, lavastaja Kertu Moppel, Rakvere Teater

Vaatamata sellele x-mängukohale Laia tänava võimlas ja vaatamata sellele, et etenduses ei saanud tossu kasutada, oli ikkagi väga hea lavastus. Naerda sai kohe esimestest hetkedest peale ja nii praktiliselt kogu aeg. Ikka täitsa nii, et pisarad silmas ja kõht kõveras. Ainult lõpus nii viimane veerandtund vajus ära, kui hakati suurt kunsti tegema, mis jäi arusaamatuks ja vajus ka üldisest kompositsioonist välja. Mängiti umbes 5 korda läbi ühte lugu seriaalist, mis seriaalis võib kesta nii 100 seeriat. Siin oli siis kiirendatud variant sellest, kuidas don Alberto toob oma koju Veronica, kelle kuri võõrasema on rantšost minema ajanud, kuidas don Alberto poeg, kes peaks abielluma imekauni Inesega armub hoopis Veronicasse, kuidas Diego tahab Veronicat endale ja kuidas lõpuks saabub ootamatu ja hea lõpp. Vahepeal esitati laulunumbreid. Eriti hea stseen oli, kui lavastuse 3 meestegelast Marko Leht, Mait Joorits ja Lauri Kaldoja kujutasid seriaali vaatavaid mutikesi. Mutikestel pidu kaua ei olnud, sest varsti ilmus nende kõrvale kuri Tiina Mälberg, pani televiisori kinni ja küsis imestunult: kes teie olete? Mida te siin teete? Minge siit palun ära.

Biloxi blues

Neil Simon „Biloxi blues“, lavastaja Sander Pukk, Tallinna Linnateater, EMTA Lavakunstikooli XXV lend

Väga õnnestunud ja hea tasemega lavastus. Ootused olid muidugi kõrged, sest mingil määral oli meeles eelmiste lavakate, XVI lennu „Biloxi blues“. Tundsin ära, et Eugene'i mängis siis Mait Malmsten, Arnold Epsteini Tarmo Männard, Joseph Wykowskit Margus Jaanovits ja seersanti Riho Kütsar. Nii et need rollid kummitasid kogu aeg silme ees, kui praegust lavastust vaatasin. Poiste sõjaväega kohanemisest rääkiv „Biloxi blues“ on lavakunstikooli tudengitele nagu valatud lavastus, räägib nendega samaealistest poistest, kuigi Eesti Kaitsevägi on hoopis midagi muud kui Simoni draamas näidatud sõjaseisukorras USA armee 1943. aastal. Lõpus lähevadki poisid rindele ja Eugene valgustab, mis saatus neid ootab, kes jääb jäsemest ilma, kes pääseb tervelt või jääb teadmata kadunuks. Arusaamatu oli paksu Piret Krummi valimine Eugene'i esimese tõsise armastuse Daisy rolli, no mina küll ei suutnud uskuda, et malbe ja esteedist Eugene sellisesse lehma armub. Kõige paremad stseenid toimusid muidugi seersandiga, selles lavastuses Rain Simmuli esituses. Siit läkski õige tajutav piir, et oli aru saada, kes on veel õpipoiss ja kes on juba professionaal, seda sellele vaatamata, et seersandi roll oli Simmulilt väga kõva esitus.

Aabitsa kukk II

Andrus Kivirähk „Aabitsakukk“, lavastaja Andrus Kivirähk, Eesti Draamateater

Seekord tundusid näidendis naljakad hoopis teised kohad, mille üle ma esimesel korral naersid. Paramonova ei tundunudki enam nii naljakas, minu meelest ei mänginud Tõnu Oja Paramonovat nii ka nagu eelmine kord. Vähemalt seda fraasi, mis mind naerma ajas, et kuradi loll venelane, sa ei saa mitte midagi aru, ei olnud. Aga see oli ikka naljakas, kui hakata ette kujutama, et on Pärnu linnas Endla teater, inimesed jalutavad teatrist mööda, ajavad oma asju tänaval, kui järsku läheb üks teatrifassaadi aken lahti, sealt pistab pea välja Tõnu Oja ja kukub mingit seosetut teksti karjuma, tsiteerib aabitsat ja sõimab kedagi Paramonovat.

Nisa

Katariina Unt „Nisa“, lavastaja Katariina Unt, VAT Teater

Avava. Žürii poolt Grand Prix' teeninud osatäitmine Katariina Undilt. Mina imet ei tabanud, kuigi ürgandeka Katariina Undi pärast on loomulikult hea meel. Päris ajuvaba ja sündmustevaene lugu kõrbenaine Nisast. Ropendab palju ja räägib labast teksti, kuidas ta seal oma külades elab, kuidas ta kogu aeg ema tissi tahtis imeda, aga ema käest sõimata sai. Kuidas ta väikse kitsetalle vastu liiva surnuks tagus. Kuidas tal hästi palju mehi oli, kuidas ta võsas sünnitamas käis ja ei tahtnud karjuda, sest nii pole kombeks. Vahepeal pani ta ennast riidesse ja istus autosse, selles kohas oli küll raske aru saada, mis riided ta endale selga paneb, kas tõesti nad kannavad seal ka lukuga seelikut ja trippidega sukki ja sõidavad sellistes autodes, nagu meil on.

Hamlet - A Stand up

W.Shakespeare „Hamlet – A Stand up“, lavastaja Peter Engkvist, Boulevardteatern

Minu meelest teine festivali väga hea lavastus, mis žüriil jälle märkimata jäi. Tõeliselt naljakas ja mänguline vaatemäng, kuidas üks inimene – Roger Westberg – muusiku saatel mängib üksi maha „Hamleti“. Koos väga vahvate lisanditega. Näiteks muutus isa vaim kärbseks, kes näidendi finaalis Hamletile mõeldud mürgikarikas oma (teistkordse) lõpu leidis. Veel oli hästi vahva keegi tegelane, kes tuli surnuaeda Hamletile teatama, et kuningas ootab, et Hamlet hakkaks Laertesega mõõgavõitlust pidama, aga kukkus õnnetul kombel Ophelia hauda... ja oli veel aplausi ajalgi seal hauas. Sai palju naerda ja kaasa elada, kuigi näitleja oleks võinud ka plaanitud vaheaja teha, et publik kogu sellest melust natuke hinge saaks tõmmata, niimoodi ühte järge, nagu praegu esitati, peaaegu 2 tundi intensiivset ja väga kõrgel tasemel näitlemist vaadata oli ikka natuke raske.

Kuues maitse

Ervin Õunapuu „Kuues maitse“, lavastaja Ervin Õunapuu, R.A.A.A.M

Jälle mingi tühine ja mittemidagiütlev lugu. Indrek Taalmaa mängis edukat tippkokka, kes on võtnud pantvangi. Kõlas päris aktuaalselt, kui lehed pasundasid kaitseministeeriumis toiminud pantvangidraamast ja kavaleht palus publikut osa saama 136 riigi salajasest kokkuleppest. Aga muidu oli ikka selline tühine asi. Kokk avastas kuuenda maitse, mis seisnes kunstiteoste toidu sisse panemises. Nii olid tal maitseaineteks tehtud van Goghi ja kellegi veel maal ning ta kavatses kala grillima hakata Stradivariuse viiulist tehtud süte peal. Kala enda tõid kohale Sõnajalad oma helikopteril, tegevus toimus Radissoni sviidis (kuigi Radissonis ei käi aknad lahti, et oleks saanud helikopteriga mööda sõites, mida rõdule või aknast sisse visata), kala suitsetamine aga tähendas seda, et kokk hoidis kala käes ja tegi suitsu.

Ibseni naised - kuidas vangistada kotkast

Juni Dahr „Ibseni naised – kuidas vangistada kotkast“, lavastaja Juni Dahr, Visjoner Teater

Minu jaoks festivali üks igavamaid etendusi peale „Suurt meest juba“. Aga žürii arvates väga kõva sõna, koguni nii kõva, et Juni Dahr sai parima naise auhinna. Kuigi ega seal suurt valikut naiste kategoorias ei olnudki, kui Katariina Unt sai Grand Prix', siis järelikult on Juni Dahr, teine festivalil osalenud naisnäitleja, parim naine. Rääkis vist viiest Ibseni naistegelasest, kellest üks oli mingi selline tegelane, keda ma mingi näidendiga kokku viia ei osanudki. Isegi, kui ma materjalidest hiljem tema nime lugesin ja nägin näidendi pealkirja, kuhu ta kuulub, ikka ei teadnud, mis see olla võiks. Võib olla mingi Ibseni senilavastamata ja tõlkimata näidend. Ibseni kaheköitelises eestikeelses kogumikus pole ju „Peer Gynti“ ka. Ainus huvitav moment oli, kui laval olnud muusik kasutas mingit sellist flööti, minu meelest ta ainult flöötidel mängiski, mis tegi korraga kahte heli. Kui neid helisid pikemalt kuulanud olin, sain aru, et muusik puhub niimoodi flööti, et samal ajal ise laulab kaasa, sellest siis teine tekkinud heli. Ja kui eile meenutas üks näitleja Lembit Eelmäed, siis Juni Dahr on väga sarnane Helena Merziniga, ainult natuke vanem.

Gorjuhhino küla ajalugu

A. Puškin „Gorjuhhino küla ajalugu“, lavastaja Andrei Andrejev, Riiklik Puškini Teatrikeskus

Arvasin, et see on igavene jama, mingi Puškini iidvana tekst mingist lollist külast, aga näitleja Sergei Barkovski suutis kõik selle väga huvitavaks mängida. Mänguruumi täitis üks suur kapp, kus see näitleja magamas käis või selle avatud riiuli peal istus, vahepeal kujutas kapp aga troikat, millega jutustuse kangelane oma isaküla poole kihutab. Barkovski mängis palju nukkude ja igasuguste muude atribuutidega, pakkus publikule koguni viina juua. Kui üks inimene, kes publiku hulgast üleskutsele Gorjuhhino terviseks juua vastas ja pitsi tühjendas, kõlas selles teatrikülastaja suust üllatunud hüüe, ta oli kindel, et tegemist on veega, kuid näitleja pakkus talle ausat kaupa, nagu ta isegi ütles „tõeline Gorjuhhino viin“. Tekst ise oli küll natuke liiga keeruline ja arhailine, kiire esituse tõttu läks ka palju kaotsi, sest seda kõike koos, lisaks veel muusika või tumendatud ruum ja näitleja liikumine, oli liiga raske hoomata, aga minu meelest oli kunstiliselt tegemist festivali ühe parima lavastusega.

Liftieitaja

Bengt Ahlfors „Liftieitaja“, lavastaja Lasse Pöysti, Helsingi Linnateater

Natuke enne etenduse algust viisin otsad kokku, et ma olen ju seda näidendit, küll ainult esimest vaatust, sest ma ei viitsinud seda lõpuni vaadata, juba näinud. Nimelt mängis meie maal seda kunagi Lembit Ulfsak nimetuse all „Minu kallis lift“. Lasse Pöysti pani imetlema oma vitaalsust. Kuigi üle 80 aasta vana, aga väga liikuv, nagu tal poleks üldse vanaduse koormat õlul. Väikesed viperused tekstiga küll olid, tal oli kaasas isegi tekstiraamat, kust ta vahepeal sõrmega jälge ajas, et õige koht üles leida ja aru saada, mida edasi öelda, aga esitus oli ikkagi suurepärane. Ja Pöysti mängis need oma apsud väga osavalt välja. Eriti tore oli, kui ta rääkis sapiselt kellestki õest, kes tegi talle etteheiteid, et tal on mäluga probleemid. Ja siis haaras tekstiraamatu järele, vaatas sealt õige teksti järele, et nojah, seda ma ju tahtsingi öelda, ja siis näidendi tekst edasi.
Mehe elus on olnud üks suur armastus – Grace Kelly. Eriline suhe on tal ka liftiga, mida ta kutsus Enokiks. On kogu elu natuke lifti peljanud, siis sellega sõprust otsinud, aga lõpuks keelas arst tal tervislikel põhjustel lifti kasutamise, nii et liftiga suhtlemine on tal jäänud ainult välispidiseks. See osa, mis mul eesti näidendis nägemata jäi, koosnes enamjaolt mehe tutvusest lõbutüdrukuga, kelle juurde ta läks, et oleks kellegagi suhelda ja siis see lõbutüdruk juhuse tahtel ka tema ukse taga käivaks postiljoniks osutub. Mehel on kombeks käia aeg-ajalt ka pulmades ja matustel kontvõõraks, kuigi ta piirab ennast selles „lõbus“, mitte tihendamini kui üle 3 nädala. Lõpuks satub ta ka selle tüdruku isa matustele. Suurema osa näidendist vaatasin aga seda, et laval on Lembit Eelmäe. Mõne nurga alt oli Lasse Pöysti meie lahkunud näitlejaga ikka väga sarnane. Aga teise nurga alt jälle täiesti teine inimene.

Suur mees juba

Kaarel B.Väljamäe, D.Leesalu „Suur mees juba“, lavastaja Diana Leesalu Tallinna Linnateater

Päris jama ja sisutu lugu. Priit Pius mängis poissi, kes kasvab suureks. Tekst oli kuidagi ajuvaba, nalja taheti luua selliste asjadega, nagu, kui ma väike olin, siis ma ei söönud mitte midagi, mind lubati hakata voolikutega toitma. Tekstis oli ka palju ebakõlasid, alles ta rääkis, et ta ei söönud mitte midagi, siis natukese aja pärast juba räägib, mis söögid talle maitsesid. Ma sain aru, et see oli poisi areng sünnist kuni isaks saamiseni. Lõpus ta kükitab hälli juures, mille juures ta kunagi armastas õega mängida. Mäng oli selline, et ta võis lõputult oma õde vaadata. Nüüd vaatab seal oma last, aga tunneb, et ta ei ole isaks saamiseks veel valmis ja läheb kodust minema. Pakib asjad ja läheb minema. Vahepeal veel pikalt juttu sellest, kuidas nad poistega joomist harjutasid ja esimesest vahekorrast. Sekka slaide poisist endast ja tema õdedest-vendadest.

Ebahaige

Moliere „Ebahaige“, lavastaja Ago-Endrik Kerge, Vanemuine

Nagu ma seda reklaami lugesin, et Vanemuine lavastab ühe suvelavastusena „Ebahaige“, olin kindel, et midagi asjalikku sealt ei tule. Selleks peab ikka Nüganen olema, et igasugu aegunud ja jamadest tekstidest midagi tõeliselt huvitavat ja vaatemängulist teha. Lootsin küll kuni viimase hetkeni ja läksin muidugi ainult sellepärast vaatama, et Moliere ja Tommingas, väga hea näitleja, kes ei suuda ka kõige kehvemat tükki ära rikkuda, ja Moliere'i näeb üldse meie teatrites harva, aga pidin ikkagi pettuma. Siis veel hunnik negatiivseid arvustusi peale tüki väljatulekut, nii et ega polnudki midagi imestada. Ühest vaatusest piisas, mis nad seal teises vaatuses ikka nii teistmoodi teevad, ikka lollitavad ja taidlevad samamoodi, kuni ebahaige tütred õigetesse paaridesse saavad. Liisa Pulk mängis teenijanna Toinette'i tõesti hästi, tema oli ka ainus, keda arvustustes positiivselt esile toodi. Kuigi minu meelest ei olnud Tommingal ka midagi häda, ikka selline tavapäraselt tasemel ja sobis väga hästi seda omapärast veidrikku Argani mängima. Sellest lavastusest jäi silma, et tegemist oli tõeliselt ebahaigega. Tõelise spekulandiga, kellele meeldib haiget teeselda, seda nautida, et tema ümber on hulgaliselt tema eest hoolitsevaid inimesi, kes iga tema kapriisi täitma ruttavad. Ja mängivad kaasa seda mängu, et usuvad, et nende isand on tõesti haige. Kuigi mees suudab kobedalt ringi kepsutada ja tantsugi lüüa. Ja trobikond arste, kelle kõige hullemad diagnoosid, mis teise inimese nutma paneksid, kui arst talle sellise surmaotsuse näkku ütleks, kõlavad Argani kõrvus kui kõige kaunim kiidulaul.
Liikumise poolest oli ju iseenesest täitsa hea lavastus, kogu aeg toimus midagi, rotundi ümbrus, kus etendust etendati, oli kogu aeg täidetud mitmete tegelastega, nii et sai teksti kõrvalt jälgida, mis mujal toimub, mis teiste tegelastega toimub, mis sepitsusi Argani ümber tehakse. Oli plaanipärast liikumist, tantsulist osa ja isegi laulu, oli niisama taidlemist, mis mõjus ootuspäraselt, et muidu igavavõitu teksti millegagi täita. Arusaamatuks jäi küll see, miks Argani noorem tütar oli päris lapseks tehtud, hüppas hüppenööriga ringi, sõi pulgakomme, käitus infantiilselt ja isa saatis teda kogu aeg mängima, kuigi tegevuse poolest näib tüdruk sellest east väljas olevat, on ju talle isegi kosilane näidendis ette nähtud. Palju mängiti lava erinevatesse otstesse asetatud pöördustega ja niisama lavalt läbijooksmise sahmimisega. Eriti tore oli vaadata, et kahel naistegelasel oli riietus toon-toonis, nii kleit, muud aksessuaarid, kuni kingade-sukkadeni välja. Kahju, et seda värvigammast kinnipidamist ei jätkunud kõigi naistegelaste jaoks. Huvitav oleks olnud näha sügavroosakaslillat värvi sukki, sellist värvi, nagu oli Argani noorema tütre kleit, kellele kahjuks jalga olid pandud valged sukad. Aga jah, lõpuni vaatajat minust ei olnud, sest asi on ju ette teada, tekstki enam-vähem selge. Mõistuse häält Toinette'i oli küll huvitav kuulata ja vaadata, kuidas ta ütles välja selle, mida kõik Argoni lähikondsed mõtlesid, aga mitte keegi härrale seda välja öelda ei tihanud, sest muidu oleks kaotanud trobikond arste oma hea teenistuse. Tuli meelde, kuidas ülikooli ajal Toinette'ist räägiti, et ta oli ka Moliere'i kaasaegse ühiskonnakriitika väljendaja, näidates ühiskonnale kätte nende valukohad, mis meie ajal muidugi enam tekstiliselt kõlapinda ei leidnud. Samas, vähe sellest, et vaadata oli pisut igav ja kõik tundus labane, siis labasuse ja võiks öelda isegi rõveduse tipp oli Toinette'i kaltsuga toimetamine. Teenijanna käib ringi kogu aeg ühe kaltsuga, millega ta küll endale tuult lehvitab, endal üle näo tõmbab, kellelgi sellega suu puhtaks pühib, kuid samas pühib ta selle kaltsuga ka oma isanda tagumikku ja loputuskasti, kuhu väljaheiteid valab. Ikka päris südant pahaksajav oli kogu aeg seda kaltsu igal pool lehvimas näha.

Petmine

Harold Pinter „Petmine“, lavastaja Heiti Pakk, Kuressaare Linnateater

Väga igav lugu oli, mille vaatamiseks oleks piisanud ühest stseenist. Lugu algab tagant poolt ettepoole, kulgedes aastast 1977 aastasse 1968. Stseenide vahel teatas küll hääl lindi pealt, mis ajal tegevus toimuma peaks, aga seda oli küllalt keeruline jälgida, sest selline repliik nagu 2 aastat tagasi ei öelnud midagi. Ma jäin kogu aeg mõtlema, mis ajast 2 aastat tagasi see nüüd on, aastast 1977 või viimasest stseenist. Esimeses stseenis saavad kokku endised armukesed, kellel oli 9 aastat suhe, aga nüüd ei ole nad juba 2 aastat intiimselt kohtunud. Naine ja 2 parimat sõpra, neist üks naise ametlik mees, teine mitteametlik. Jäin vaatama teist vaatust, sest lootsin mingit intriigi, et keegi nendest nimedest, keda seal kogu aeg nimetati, on ka näiteks ühe mehe armuke. Mehed olid kirjastajad ja siis räägiti kogu aeg nendest kirjanikest, keda nad kirjastada võtavad, oleks olnud hea lahendus, kui oleks välja tulnud, et ühel või teisel mehel on selle naise kõrvalt ka teisi suhteid, kusjuures meessuhteid. Aga ei midagi sellist. Näidati ettepoole kulgedes, kuidas see lugu toimus, kuidas mees sai kuskil salasuhte keskpunktis teada, et tema naisel on armuke, aga armuke ise saab sellest teada, et ta parim sõber tema ja oma naise suhtest teadis, alles kõige lõpus, ehk siis esimeses stseenis. Ja siis ka veel naine valetab talle, et ta pidi oma mehele sellest täna öösel rääkima, kuigi sõber-mees teadis seda juba aastaid.
Häiris veel see ebaloogilisus, et kõik stseenid ei kulgenudki varasema aja suunas. Nii olid 2 esimest stseeni ajaliselt loogilises järjestuses, kõigepealt kohtuvad naine ja armuke, siis armuke ja tema parim sõber, naise mees. Siis läheb lugu ajas tagasi. Vahepeal oli veel päris mitu stseeni, mis ajaliselt edasi kulgesid, kui abielupaar Itaalias puhkusel käib ja kõik sellele järgnev. Nii et mingit intriigi ma selles loos ei leidnud, vaid küllalt igav ja tühine lugu oli. Pikk armastuslugu, kus mulle tundus, et naine armastas oma armukest rohkem kui pärismeest, oleks tahtnud armukesega kogu aeg koos olla, temaga koos elada, aga armuke nagu ei pidanud naist millekski. Lõpus on ajaliselt päris esimene stseen, kuidas see armastuslugu algas. Sellest jäi mulje, et armuke oli nagu juhuslikult naise ära võrgutanud. Abielupaari juures on väike pidu, sõber eraldub korraks, et omaette juua, on juba piisavalt purjus. Sinna ruumi tuleb sõbra abikaasa ja sõber võtab nagu muuseas teemaks, et naine on väga kaunis ja ta armastab teda. Nii et taganemisteed enam pole, naine saab kiiresti võrgutatud ja sellest siis kõik need 9 aastat järgnevat janti, korteriüürimisi ja salakirjavahetust.

Noor Eesti

K. Kruus, J. Rahman, E. Samolberg, J. Rohumaa „Noor Eesti“, lavastaja Jaanus Rohumaa, Rakvere Teater

Kartsin küll, et see on ilge jama, ikkagi luuletajatest, keda ma üldse ei kannata, eesti kirjandusest, mis ei ole mingi eriline šedööver, vaid ainult meile kohalikele siin mingi tähtis asi. Ja kui seda lugeda ei viitsi ja ütled välja, et see on ilge jama, siis muutud kohe mingiks rahvavaenlaseks, meie oma väike Lutsukene ja Tammsaarekene, kuidas sa ometi võid, nad on ikka suured tegijad. Aga mida nad on maailma mastaapides? Kes nad on maailmakirjanduse suurnimede kõrval? Mitte midagi ja mitte keegi. Nii et ma ei oska hinnata eesti kirjandust kui midagi väga suurt ja kõrget, vaid võtan seda kui paratamatust, et on jah meil siin sellist jama kirjutatud ja millegipärast on enamus inimesi selle üle uhked ja peavad seda väärtkirjanduseks, mida lastele koolis õpetada ja millest Eestit külastavatele turistidele rääkida.
Olin ikkagi väga rahul, et seda etendust vaatama sattusin. Kogu see miljöö oli omaette vaatamisväärsus. Romantiliselt kaunis park Rakvere teatrimaja ümbruses ja tiigi äärde ehitatud Noor Eesti maailm – omapärane puitehitis, mis moodustas ühtse kompleksi nii publiku laudteedest kui ka lavast. Õnneks oli see ikka kõik selline puhas ja kõrgkultuurne, mitte mingi maakoht kesk metsi ja põldusid, kuhu rahvast massiliselt teatrit vaatama tuuakse ja kuhu teater tegelikult üldse ei sobi. Kus võib lehm ammuda ja igasugu elukaid ringi siblida-lennata. Kuigi sääskedest polnud ka selle etenduse vaatamisel pääsu. Aga puidust ümbrus jättis ikka väga vaatamisväärse mulje, kasvõi uurida mingi igavama stseeni ajal, kui laval midagi märkimisväärset vaadata polnud, kuidas ja millistest lauajuppidest on kokku pandud lava ümbritsev sein. Õhuline sein jättis parajalt hingamisruumi, tundus ahvatlev ja huvitav, mitte ahistav, et sind on istuma pandud kuhugi kuuri.
Luuletusi loeti ka selle etenduse ajal õnneks päris vähe, nii et kannatas ära kuulata küll. Kirjandusteadlasi kuulsin peale etendust imestamas, et mõtle, kui loeti Underit, siis käis publiku hulgast läbi kahin, et kelle luule see on. Nagu kõik eestlased peaksid peast teadma kõiki luuletekste. Või need vähemalt deklameerimisel ära tundma. Kui luule huvitab, siis on loomulik jah, et tuntakse ära, aga kui igav luule mitte midagi ei paku, kui sellega ennast vaevata ei viitsi, siis on ju loomulik, et ei saa aru, mis luuletust seal parajasti loetakse. Kuigi mind see eriti ei huvitanud ka, nii et ma imestasin, et inimene, kes ei tea luulest midagi ja seda luuletust kuulis, pidi kellegi teise käest küsima, kelle luuletus see on. Vahet pole või? On mingi jama luuletus, no las loevad siis seda, kui nii väga vaja on.
Osatäitjad meeldisid väga, tänu nendele oli see jama teema ka enam-vähem vaadatav. Kuigi dramaturgiliselt oli tegemist täitsa jama looga. Koguneb mingi kamp luuletajaid, kõlama jäi ikka kogu aeg luuletamine, kuigi nad kõik ei olnudki seal luuletajad, isegi kunstnik Laikmaa oli kampa sattunud. Ja talumees oli ja lõpuks ilmus millegi pärast väike Uku Masing ka välja. Nagu lohutusauhind Underile, et see asi, mida ta ajab, on ikka õige asi, nad loovad Noore Eesti ja sellel saab olema nii palju häid tütreid ja poegi, nagu näiteks see väike poisike, kes juba 8-aastaselt midagi Confutiusest kirjutas. Mait Jooritsat Tuglase rollis poleks ilma kavalehe abita ära tundnudki. Vaatasin, et Rakvere Teatri näitlejate kõrval kasutatakse palju ka amatööre, ka Tuglast on keegi mulle tundmatu amatöör mängima pandud, aga siis hakkasin kavalehest Tuglase osatäitjat otsima ja üllatus-üllatus, hoopis Mait Joorits oli. Samuti täiesti tundmatuseni muutunud oli Lauri Kaldoja Adsonina. Ma poleks jälle ilma kavata ära arvanud, et see on Kaldsoo, kes Adsonit mängib. Poiss oli ennast selle rolli nimel suisa kiilaks ajanud! Ülle Lichtfeldt Underina oli kõige vaatamisväärsem, eelkõige muidugi tema peened kostüümid, mille loomises koguni moekunstnik Britt Samoson osales.
Seda tahaks teatritelt rohkem näha, et nad oma töösse nii palju teiste alade professionaale kaasavad, nagu praegu „Noores Eestis“ oli. Et kostüüme teeksid professionaalsed moekunstnikud, looksid iga lavastuse tarvis oma moekollektsiooni. Mitte et lavastuse tarvis võetakse teatri ammendamatutest kostüümiladude varudest eelmiste lavastuste tarvis tehtud kostüümid ja need kokku miksides midagi saadakse. Või siis kõige hullem variant, kasutatakse kantud riideid, mis ei ole üldse teatrikostüümideks mõeldud, selline hull avangard ja ökolik suhtumine, mis visuaalse poole täiesti ära nullida võib. Eraldi loojatena kasutati selles Rakvere Teatri lavastuses kunstnikku ja arhitekte, mida lavastuste juures väga harva näha võib. Ega ei tulegi meelde, et varem mõne lavastuse juures eraldi arhitektid töötanud oleksid. Ikka on olnud see lavakunstniku töö, et lavakoht miljöösse sobitada, leida kahe puu vahel sobiv plats mängimiseks või kuhugi lossivaremetesse lavaruum luua.

Ameerika balletitähed

Ega seal Ameerikas balletist suurt ei teata. Nii palju, kui ma neid galadel tantsimas olen näinud, siis kaasaegse tantsuga võivad nad isegi väga hästi hakkama saada, aga klassikaline põhi puudub täiesti. Seda näitas ka tänane balletiõhtu. Meie mees Tiit Helimets oli nende seas tõeline täht – atleetliku kehaga, pikk, soliidne, paindlik, ilusa kehalise väljenduslikkusega. Teised olid nagu statistid ja tegid ikka päris karutantsu. Väga hästi tuli välja ainult Tarantella, aga teised numbrid olid sellised hädised. Numbreid „Bajadeerist“ oli päris piinlik vaadata, naissolist ei saanud seal üldse hakkama, kui hakkas ennast ühe koha peal keerutama, siis see ühel kohal püsimine oli ainult teoreetiline, ta liikus lava keskpunktist ikka väga palju vasakule ära. Ja kõik muud klassikalise balleti elemendid samuti, mingi hüppe või kaskaadi sai ära teha, aga pärast seda pidi ta meeletult pingutama, et mitte ümber kukkuda ja püsima jääda. Ka tema meespartner ei näidanud erilist taset, tegi madalaid lende ja ei olnud midagi erilist. Piruetid olid liiga lühikeste seeriatega, et nendest vaimustusse sattuda.
Balletiõhtu kolmanda osana esitatud lühiballett „Ibseni maja“ oli kõige huvitavam ja nende tantsijate jaoks ka stiili poolest kõige sobivam. Seda vaadates võis aru saada, et nad on ikka tantsijad, mitte mingid koperdajad ja hädised vennikesed, nagu nad klassikaosas olid. Ainult et „Ibseni maja“ tegi raskesti jälgitavaks see, et seal oli 5 naist erinevatest Ibseni näidenditest ja neid oli väga raske eristada. Naistel oleks võinud olla rinna peal silt, kes nad on, siis oleks lihtsam olnud jälgida, mis emotsiooni nad parajasti edastavad. „Kummituste“ proua Alvig koputas kogu aeg endale kiiresti ja paar korda rusikaga vastu rinda. Kui temaga liitus Osvald, siis tegi poeg ka nii. Teisi tegelasi ära ei tundnudki, kes seal oli Hedda ja kes oli naine merelt. Võib olla see tantsijanna, kes vihmavarjuga ringi käis? Selle balleti puhul oli omapärane see, et alguses tantsisid kõik naised soolo ja soolod olid nii üles ehitatud, et nagu sõitsid teineteisele sisse. Lava ei jäänud kordagi tühjaks. Üks tegelane tantsis, hakkas oma etteastet lõpetama ja teine juba alustas. Pärast tantsisid nad paaris koos meestega ja siis tantsisid mõned paarid korraga ka laval. Lõpuks kõik koos.