Memory 2011

Väga kurb, et pakuti säästu- või masuvarianti. Polnud isegi koori ja solistide koosseis oli kogu Memory ajaloo jooksul kõige väiksem, ainult 6 lauljat. See-eest repertuaarivalik oli väga hea, üle hulga aja. Vist kohe peale esimest Memoryt tüütas ära, et kogu aeg Webber ja Webber, nagu teisi heliloojaid polekski olemas. Siis hakati repertuuari mitmekesistama, aga tehti seda kuidagi väga igavalt, enamasti ikka lähtuvalt sellest, mis Vanemuise repertuaaris on ja mis sinna tulemas on. Kõige jubedam oli Eesti lugudele pühendatud Memory. Aga seekord oli valik väga hea, kõike oli parajalt, kuigi Leinatamme soovitusega ühe mulle täiesti tundmatu loo kohta, et see on maailma kõige ilusam lugu ega suuda kedagi ükskõikseks jätta küll kuidagi nõustuda ei saanud. Kõige ilusam lugu on „No matter what“! Selle „imeilusa“ lollilt imala laulu ajal vajus Birgit Õigemeel lõpus ära, kui ta pidi eriti kõrgeid noote hoidma, siis käis Hanseniga mingi täielik kakofoonia. Muidu oli kavas nii äraleierdatud laule kui ka uusi, mida Memoryl ega isegi kuskil mujal kuulnud pole ja neid laule oli just parajalt proportsioonis.
„Heliseva muusika“ laulus „Minu lemmikud“ ootasin kogu aeg seda fraasi, mis mul Piret Raugi mannetust Maria esitusest kõige paremini meeles oli „suur lumeräitsakas mul keset nina“, aga Vanemuises on uus tõlge ja sellist fraasi seal polnudki. Teise loona esines Dave Benton, kellel on vist pea ainukesena Eesti artistidest õigus esitada Gershwini sugulaste tahtel mustadele kirjutatud „Porgy ja Bessi“ repertuaari. „The Impossible Dream“ Gerli Padari esituses oli väga veider töötlus ja häiris see, et seda laulab naine, ei sobinud üldse. Nii ilus laul oli suisa ära solgitud, inglise keeles, tobedalt imalas seades ja naise esituses. Üle hulga aja Memoryl üles astunud Stephen Hanseni kohta tuli välja luukere, mida ta kapis peitis. Mees osales Rootsi talendisaates. Minu meelest osalevad seal ainult amatöörid, nagu Susan Boyle, nii et Hansen langes kohe Susaniga ühele tasemele. Vaatasin selle mehe välimust ka, ta on välimuselt ikka tüüpiline jeesuke, nii et sobib laulma ainult Jesus Christ Superstari, teistes osades ja muid asju lauldes mõjub natuke nilbelt. Tanja Mihhailova puhul märkasin, et mida madalamas registris ta laulab, seda vähem on aktsenti tunda. „Ämbliknaise“ laulu solkis ta oma aktsendiga täitsa ära, aga see-eest Metsamoori laul „Nukitsamehest“ oli tema esituses väga vahva, oli leitud igasuguseid omapäraseid tämbreid ja võimalusi lollitada.
Lugesin repertuaari läbi ja imestasin, et esimest korda tehakse Memory kontsert nii, et siin pole Maarja-Liis Ilusa ulgumist „Memoryt“, mida viimastel aastatel on ka teised solistid esitanud. Aga see laul oli planeeritud üllatusnumbriks, ühtlasi ka raamatuloosilooks, et publik arvaks ära, mis lugu see olla võib, mida kavas kirjas pole, aga millele laval vihje on olemas. Ja esitas täiesti ootamatu valik – Dave Benton. Oli ka uuem seade, kuigi Benton päris kõrgeid noote ikka välja ei vedanud. Eriti palju oli seekord laule ABBA repertuaarist, mida siis kevadiste 10 etenduse jaoks promoti. Kahju, et väga ilusat laulu „Winner Takes It All“ lauldi nagu leinameloodiat, ei olnud üldse elu selles esituses ja seade oli ka ainult klaverile, nii et väga mage oli. Samuti väga ilus laul „Ooperifantoomist“ „The Music of the Night“ oli Hanseni esituses imal, mees eputas oma kõrgete päris kandvate nootidega, aga kellegi teise esituses oleks parem olnud, meeles on head Lauri Liivi esitused. Lisaloona esitati ABBA „Thank You for the Music“, mida ma alguses ära ei tundud, alles kui refrään tuli, sain pihta, mis laul see on.