Sunday, August 22, 2010

Minu harjumus abielluda/Suur sebra

Tundmatu autor „Minu harjumus abielluda/Suur sebra“, lavastaja Pjotr Belõškov, Teatriagentuur „Aktjor“

Sellist jama pole juba ammu näinud. Jäin puhtast huvist näidendit lõpuni vaatama, et kas tõesti ongi nii, et kogu näidend on selline tsirkus ja jama, et midagi asjalikku ei tulegi. Ja ei tulnudki. Kohe alguses ajas mind segadusse, et mida nad siis õigupoolest mängivad. Pilet sai ostetud etendusele „Minu harjumus abielluda“, aga kava müüdi etendusele pealkirjaga „Suur sebra“. Hakkasin võrdlema neid nimesid, kes pileti peal kirjas olid ja neid, kes kavas olid, tundus, et on üks asi küll, lihtsalt kahe pealkirja all mängivad. Või ei ole veel päris täpselt ära määratlenud, kumma pealkirjaga on parem seda lugu mängida. Kedagi tuttavaid näitlejaid selles tükis ei mänginud, kuigi kavalehe näitlejate piltide hulgas oli ka Marina Djuževa, aga teda kahjuks selles koosseisus, kes Eestis oli, ei olnud.
Lugu ise oli selline, et ühel mehel oli harjumus naisi kasutada ja kui nad ta ära tüütavad, siis jalga lasta. Jalga laskmiseks valis ta viisi, et jättis mulje, nagu ta oleks oma lemmiktegevuse kalapüügi ajal uppunud, nii et kindlustusseltsid maksid „leskedele“ suured summad välja ja nii ei olnud mehel endal ka süümepiinu, et naine sai niimoodi pettuse läbi maha jäetud, ta sai ju temast ilma jäämise eest korraliku kompensatsiooni. Nüüd on mees abiellumas oma kolmanda naisega, kui ilmub välja vana sõber ja alga korralik jant. Mingit muud sisu nagu polnudki, naised tulid kõik kohale ja siis hädaldati ja võideldi, et kellele see mees siis lõpuks kuuluma peab.
Naised olid välja mängitud täiesti groteskselt, nii et tekkis kahtlus selle mehe mõistuses, et mis tal ometi viga on, et ta kogu aeg selliste pehmelt öeldes omapärast naiste otsa satub. Praegune naine on infantiilne jobuke, kes kõiki oma tegevusi ja kogu juttu lapseliku mänguga ilustab. Marsib kööki toitu valmistama, toob turult kana, mida vastu lauda peksma hakkab jne. Ikka päris haige eit. Esimene endine naine on pikk nagu seinakapp, teine endine naine ütleb tema kohta kaelkirjak. See naine jättis nagu kõige normaalsema mulje, tema eripäraks oli ainult natuke edvistada ja muidu loll olla, ega autor polnud talle eriti võimalusi andnud ka, et endast targa inimese mulje jätta. Ja kolmas naine oli kõige raskem juhus. Korrutas kogu aeg oma teksti, mängis hingestatud naist, oli poolpime, kui mitte täitsa pime. Lubas kõik maha lasta, kuigi ei näinud isegi seda, kuhu või keda ta sihib. Lõpus toimus väike rollide ümbermängimine ja maskide mahavõtmine. Tuli välja, et praegune naine on hoopis kindlustusagendi armuke, et nad on koos sõbraga kogu selle avantüüri välja mõelnud, et mehe järjekordse „surma“ puhul kindlustusraha endale saada. Esimene endine naine on juba õnnelikus abielus mehe sõbraga ja pole endisest „surnud“ mehest enam huvitatud, kui tuleb välja, et ta jääb saadud kindlustusrahast ilma, kuna oli saandu kindlustusraha ju mehe surma eest, aga mees on nüüd elus. Ja kolmas naine avaldab, et tema ei kavatse enam mitte kunagi mehe hambaid pesema hakata ega kõiki tema soove täitma. Mees ise kavatseb ära minna, aga kui kuuleb, et teine endine naine on ennast muutnud, siis võtab selle naise endale tagasi. Kummardama ilmub teine endine naine pruudilooris, nagu neil oleks pulma oodata. Ja viskab kummardamise ajal pruudikimbu publikusse. Vot selline jant.
Üritati sisse tuua mingeid kohalikke nalju, nagu „Vana Tallinn“, klaasist veini rüübates, või see, et mul on eriti hea müügitöö kogemus, sest ma õppisin Venemaal. Tänusõnad, kui keegi tüki autori nime oskab nimetada. Tegemist oli prantsuse autoriga.

Friday, August 20, 2010

Puut/Laat

Aapo Ilves „Puut/Laat“, lavastaja Ain Mäeots, Hansa Hooviteater

Paras loll jant oli, aga täitsa vaadatav, nii et kannatas lõpuni ära olla küll. Hakkas silma, et selle janditamise esimeses stseenis, mis kujutas kõige vanaaegsemat laata, kasutati esimestes ridades istujatena ära oma tuttavaid ehk teisi näitlejaid. Kui Margus Jaanovitsi kehastataval lihakaupmehel oli vaja midagi maha parseldada või Merle Jäägeri kehastatud mustlannal ennustada, siis valiti ikka see inimene, keda tunti. Etendus kujutas erinevaid kauplemisstiile läbi aegade, alates laadast kuni poeni, poodide erinevaid järke, poodi ja laata kõrvuti ning igasugu muid värke. Parajalt nalja ja lolli huumorit, kuigi naljad olid enamasti sellised, et ei võtnud isegi muigama. Kuid just selle ajaloolisuse pärast oli huvitav etendus lõpuni jälgida, et mis perioode siis veel pakutakse ja kuidas neid kujutatakse. Päris hea lahendus oli lavastaja Ain Mäeots Vello Orumetsana.
Lavalist pinda leiti igal pool, põhiliselt publiku suhtes otse ette asetatud kesklaval, kuid ka selle peal katusel, selle kõrval väravate taga ja tuuleveski ümbruses, siis veel paar kõrvallava ja igal pool publiku vahekäikudes. Kaasatud olid päris võimsad heliefektid, nagu lennukimüra ETKVLi laada loterii ajal, kui rahvale pilluti lennuki pealt loteriipileteid alla, mille seas kaupluse juhataja Kaupmehe sõnul võidupileteid siiski polnud (need oli ta hoolsalt enne loterii algust välja korjanud). Samuti hakkasid kaasa mängima ka kõrvalefektid, näiteks tänaval rallivad mootorratturid, kelle undamine vahel nii valjuks läks, et näitlejate teksti polnud kuuldagi, seda vaatamata kõvale võimendusele. Võimendus mikrofonide näol oleks võinud muidugi tagasihoidlikum olla. Praegu tekkis selline efekt, et kui näitleja otse mikrofoni all seisis, oli kohe kuulda, kui kõvasti ja tehislikult ta räägib, aga kui ta natuke mikrofonidest eemal olema sattus, kajas kõne vähem kuuldavalt, kuid siiski hästi kuuldavalt ja loomulikult, nagu inimese hääl ikka.
Rahaga oli selle lavastuse väljatoomisel küll kõvasti koonerdatud, kostüümid olid küll ajastutruud, kuid sellise läppunud välimusega, nagu oleksid just täna selle etenduse tarbeks kaltsupoest kohale toodud, vahepeal isegi pesumasinas käimata. Uskumatutena tundusid ka poliitikust mees ja tema abikaasa, kes kogu selle matsirahva seas minu mõttelaadiga kõige paremini kokku sobisid, ainult et nende välimus ja riietus oli sedavõrd koomiline, et poleks uskunud, et tähtsama klassi tegelased midagi sellist oma koduõueski kanda julgevad. Kui teksti kaudu poleks öeldud, et tegemist on poliitikuga, siis ise poleks selle peale küll tulnud. Eks see võrukeelne tekst oli ka segane, segas natuke arusaamist, aga mitte nii raske, et mitte midagi poleks aru saanud või mõni fraas oleks täiesti mööda läinud. Siis oli veel hea paar reporterineiu ja operaator, kes kirevast külaelust reportaaži tegema tulevad. Raske on leida persoone, kes räägiks sellist teksti, mis rahvale läbi teleluubi hästi peale läheks ja kes oskaks vastata küsimusele, mis sai Vahur Kersna laudast.

Tuesday, August 17, 2010

Kristjan-Jaak laskub maa peale

Andres Keil „Kristjan-Jaak laskub maa peale“, lavastaja Andres Keil; Tartu Uus Teater, Eesti Teatri Festival, Valmiera Draamateater

Selline no oli kah lugu. Paras taidlus ja lollitamine käis, ei saa öelda, et kogu aeg igav oli, aga suurem osa ajast küll. Etenduse aega oleks võinud kõvasti kokku hoida, terve lavastus kestis ligi 2 tundi ilma vaheajata ja paljugi tundus liigne. Kuigi, alustati vist oma pool tundi hiljem, ei tea, kas ainult sellel päeval või on see igapäevane praktika. Kristjan-Jaaku mängis neeger, juba sellepärast tasus seda asja vaatama minna, kuigi ajaloolise poeedi ja Riia-Tartu vahet jala käiva mehega polnud selle lavastuse tegelasel eriti midagi ühist. Nagu tekstis ka toonitati, et igavene nuhtlus see ajalooline tõde ja see asi tuleb ära teha, muidu öeldakse, et see on mingi Merilai väljamõeldis. Siis pilluti rahvast veel lumega, ropendati ja tehti igasugu muud tsirkust.
Kristjan-Jaak, kutsutud ka Krisiks, sõitis enne etendust pikalt üksikult paadiga mööda mängukoha taha jäävat järve ringi. Mängukoht ise oligi väga vahva, linnale lähedal, aga lõi paraja maakohaidülli, kaunis vaade järvele, palju võimalusi mängimiseks. Nii oligi lavastuse ära kasutatud järve, kus mitu tegelast ujumas käis, kohe päris etenduse alguses läheb keegi tundmatu paljalt järve kümblema. Siis veel päris lava, mis oli põhimängukoht bändi istumisplatsi ees, samuti puust kõrgendik, mis matkis Toomel asuvat Kristjani skulptuuri, ainult et Kristjani käes oleva kepi asemel oli seal keset lava kasetüvi kõrgumas. Ja natuke eemale jäi veel väiksem mänguplats lõkkeasemega, mille peal Elina Pähklimägi liha küpsetas ning seda publikule degusteerimiseks pakkus. Lihataldrik lasti sõbralikult ringi käima, nii et enamus publikust sai sellest söögist osa. Veel kasutati mängukohtadena künkaid ja puid, näiteks istusid meestegelased puu otsas ja siristasid linnukestena. Ka lambad olid mängu toodud.
Väga meeldis Valmiera Draamateatri eesti juurtega näitleja Jaanus Johansons. Alguses, kui ta lavale tuli, tundus, et see on ju Märt Sults. Aga mida rohkem ma Jaanus Johansonsi vaatasin, seda selgemaks sai, et nad pole tegelikult üldse sarnased. Igal juhul tekitas sellise näitleja vaatamine tahtmise kunagi kindlasti Valmiera teatrisse sõita, et teda seal mõnes korralikus rollis näha ja näha üldse, kuidas ta läti keeles näitleb. Kuigi lätikeelse luuletuse kandis ta ka „Kristjan-Jaagus“ ette, aga seda oli ikka vähe. Väga vahva mees, kes sobis kehastama nii kaasaegseid suvalisi kui ka ajaloolisi tähtasid isikuid.

Wednesday, August 11, 2010

Hitler

Pip Utton „Hitler“, lavastaja Ervin Õunapuu

Igava ja ajuvaba tekstiga lavastus, aga õnneks lühike. Vaheajal oli küll kiusatus ära minna, aga samas jäin mõtlema, et tahaks teise vaatuse ka ära näha, kelleks ta seal veel kehastub. Lugu algas Hitleri ülesastumisega vahetult enne vabasurma minekut. Kuidas ta oma ideedele tagasi vaatab, et ta lõi nii suure ja suurepärase riigi, kus polnud töötuid ega vaeseid, kus kõigil oli hea elada, ja nüüd siis selline lõpp, et ta riik hukkub. Ja tema tapab ennast koos riigiga. Kes lahkuda tahab, võib veel lahkuda. Tantsib Eva Brauniga oma lõputantsu. Edasi muutub Hitler teda kehastavaks näitlejaks. Viskab publikuga sõbralikult nalja, küsib seltskondade käest suitsu ja jooki. Räägib natuke, kui raske tal seda rolli mängida oli, täitsa läbi võttis. Nii et selline küllalt intrigeeriv vaheajale minek oli, kuigi tekst ja esitus olid väga igavad. Aga mõtlesin, et peaks ikka lõpuni vaatama, kelleks ta veel järgmistes stseenides muutub.
Selles mõttes oli Taalmaad Hitlerina natuke raske vaadata, et väline sarnasus oli ainult näo ja soengu poolest. Kasvult on Taalmaa palju pikem ja kogukam kui väike Adolf oli. Ja kõnemaneer polnud ka selline närviliselt hakitud, nagu Hitleri puhul tavaks on. Peale vaheaega hüppas Taalmaa välja kuskilt publikust, nüüd oli ta üks tavaline pealtvaataja, kes kukkus hädaldama, kui sitasti siin riigis kõik on ja mis jama me siin üldse vaatame. Ja kõige lõpuks muutis ta haakristi tavaliseks kristlikuks ristiks ning kujutas endast kirikuõpetajat, kes pidas samuti sütitava kõne. Lõpumoraal oli vist midagi sellist, et igast inimesest võib saada masse suunav juht, nii et olge ettevaatlikud! Ei pea olema isegi sündinud oraator ega eriti julge inimene, näiteks tegelane, kes publikust välja hüppas, oli täiesti tavaline Eesti keskmine, kes võttis kord elus julguse kokku, suure rahvahulga ette astus ja loosungeid karjuma kukkus.

Monday, August 9, 2010

Raha

A.Dvinjaninov, L.Rei „Raha“, lavastajad Andres Dvinjaninov ja Leino Rei, Emajõe Suveteater

Ilgelt igav etendus, peaaegu tund ja veerand tuli seal ära kannatada. Mitte midagi ei toimunud, mitte midagi ei tehtud, midagi huvitavat ei räägitud. Räägiti ainult ajuvabasid muistendeid, kes kuhu varanduse oli kaevanud ja kes selle hiljem välja kaevas, kuidas inimestele raha unes ennast ilmutas ja nad seda otsima läksid jne. Samuti karjuti igasuguseid raha ja inimsugudega seotud vanasõnu. Vaadata tasus ehk ainult autot, mille peal näiteseltskond kohale sõitis. Ja Ingrid Isotamme ka, eriti seda, kui ilusalt pruun ta on. Lugude jutustamise juurde tehti haigeid nägusid ja mängiti lolli, mis pidi vist näiteseltskonna arvates naljakas olema, aga jättis pigem diletantide mulje. Et tahaks rahast rääkimisega kuidagi raha teenida, aga ei tea ise ka, kuidas seda päris täpselt teha.

Sunday, August 8, 2010

Üllatuskülaline

Richard Harris „Üllatuskülaline“, lavastaja Ivo Eensalu, Vana Baskini Teater

Mingi täielik jamps oli. Midagi eriti näha polnud, ehk ainult esimestes ridades istujad said täispildi, mis seal lava peal toimus. Tagumistes ridades olid näha ainult näitlejate peanupud, halvemal juhul polnud sedagi näha. Häiris, et ei olnud sellist kammrelikkust, nagu teatrisaalis on, kõik oli kuidagi hajutatud ja koost lagunev. Nii ei näinud korralikult kostüüme ega midagi. Kahjuks tahtis mees kindlasti lõpuni vaadata, et näha Tõnu Kilgast Marilyn Monroe kleidis, nii et pidin kogu selle pika jama ära kannatama. Lugu toimus laval, mis oli jaotatud tingliku aiaga kaheks. Aed ise oli nagu pesunöör, tähistatud olid ainult raamid, aga ainaplanke polnud. Ühel pool aeda elas üksik vanaproua, keda mängis Helgi Sallo. Talle tulid külla poeg Väino Laes ja uus pojanaine Pille Lukin. Teisel pool aeda valmistuti ette soolaleivapeoks, perekond Tõnu Kilgase ja Terje Pennie esituses kavatses korraldada vahetusega stiilipeo, kus mehed riietuvad kuulsaks naiseks ja naised kuulsaks meheks. Nii oligi siis Kilgas Monroe ja Pennie oli Chaplin. Pennie puhul pani imestama, kui kaua ta kogu aeg kõkutada jõuab. Kogu tema teksti, iga fraasi saatis pidev naeru lagistamine, selline hästi sõbralik ja suhtlemisaldis pereema. Oskas kõik situatsioonid niimoodi läbi naeru lahendada, kuigi pidu kiskus ikka väga piinlikuks ära.
Kogu oodatud kambast saabuvad kohale ainult 2 külalist ja siis veel ootamatult astuvad läbi teisel pool aeda pidevalt räuskavad naabrid. Nagu ainus kohalesaabunud naiskülaline teisele külalisele ütleb, tema tuli ainult sellepärast, et tal hakkas perenaisest kahju. Naiskülalist mänginud Natali Lohk pakkus huvi oma huvitava hääletämbri poolest ja ka selle poolest, et pole sellist näitlejat varem näinud. Lõpus kiskus asi juba päris jaburaks jandiks ära, siis oli jälle see tunne,et lugu ise võiks juba ammu läbi olla, aga on vaja mingi arusaamatu norm täis mängida, et nagu lühemalt ei või esineda või kirjutada. Olid sellised täiesti arusaamatud stseenid, kui pererahvale külla saabunud külalised saavad Sallolt tema maja võtmed ja lähevad seda maja uurima, kust meeskülaline omale gaasimaski leiab, ja naiskülaline tualetti kinni jääb. Lõpuks saabub üllatuskülaline, kelle kohta naabrimutt Sallo üle aia Penniele hõikab, et kui ma koju tulin, oli teie maja ees surnukirst.

Saturday, August 7, 2010

Ballettmeister

Urmas Vadi „Ballettmeister“, lavastaja Andres Noormets, Endla

selle lavastuse suhtes olid mul väga kõrged lootused, sest olin sellest palju lugenud ja kuulnud-näinud, nii et arvasin, et peaks ikka väga positiivse elamuse saama. Näidend oli siiski nõrgem kui reklaam olnud oli. Eelkõige arvestasin sellega, et saab palju naljakat rahvatantsu näha, igasuguseid sammude harjutamisi, meeste tõsteid ja muid selliseid asju. Aga vastupidiselt näidendi pealkirjale oli seal balleti ja rahvatantsuga väga vähe tegemist. Lavastuse lõpus esitati küll paar päris pikka tantsu, mis Sõlekese meestrupi higiseks võttis, aga need tantsud olid juba nii liiast, et oleksid parem võinud ära jääda. Üldse tundus enamuste stseenide kohta, et nad on kuidagi venitatud ja liigsed. Ei saanud aru ka lavastuse struktuurist. Esituse järgi tundus, et tegemist on dramatiseeringuga, kui mingi suvaline tekst on draamavormi ümber pandud. Seda eelkõige sellepärast, et palju oli jutustaja või autori teksti, mida esitasid erinevad näitlejad. Draamale kõige iseloomulikumat dialoogivormi aga jäi vajaka. Seda nii näidendi algust puudutava sissejuhatusest esimesteks stseenideks ülekasvanud toimuva kui ka Moskva poisikese vahvate stseenide kohta, oleks tahtnud neid stseene pigem läbimängitutena kui lihtsalt raamatustiilis ümberjutustustena näha. Või siis oleks kasuks tulnud üldse need jutustusstseenid välja jätta.
Pseudoajalugu on iseenesest väga vahva vorm, sest nii lahe on ette kujutada, mis ühest või teisest reaalsest tegelasest tegelikult saada oleks võinud. Ja siis vaadata, kuidas ühe või teise autori arvates tema saatus kujuneda võis. Nii peale seda, kui sellest tegelasest teated kadusid kui ka sellel ajal, mil ta veel ametlikus ajalookaanonis kaasa rääkis, ka nende momentide kohta on võimalik oma nägemus välja mõelda. Vahvad olid just stseenid Kaasani hullumajast, mis kõige rohkem ajalooga manipuleerisid. Iseenesest väga vahva situatsioon, kui kaugel Kaasanis on ühes asutuses korraga ravil Konstantin Päts ja tsaar Nikolai II. Neid stseene oleks võinud rohkem olla ja seegi oleks võinud selgem olla, kas Nikolai, kes nimetas ennast Nikolai II-ks, on ikka päriselt tsaar või lihtsalt kohalik hullike, kes sihipäraselt selles raviasutuses ravil viibib. Pätsi suhtes sellist kahtlust millegipärast ei tekkinud, et ta on keegi kohalik vaimuhaige, kes hakkab ette kujutama, et ta on Eesti Vabariigi president.
Mängulist potentsiaali lavaseltskonnal ju jagus. Oli huvitavalt eksponeeritud ideid, mängiti enamus ajast särtsuga. Kuigi näiteks rongistseenis vagunisse tunginud venelannad jätsid esituselt küll natuke rahvateatri mulje. Aga eks see nii kipubki olema, kui kahele näitlejannale anda kanda nii palju erinevaid karaktereid, keda nad kõiki korralikult välja kanda ei suuda. Lavakujunduslikult oli see nelja lina lugu. Üle lava olid tõmmatud traadid, mida mööda nelja lina edasi-tagasi kinni ja lahti rulliti. Muus osas dekoratsioonid praktiliselt puudusid: ühel pool lava paljutähenduslik laud ja teisel pool lavakõrgendik koos puust tagaseinaga. Laud võis kujutada õmblussalongi lauda kui ka hullumaja varjatud põrandaalustesse käikudesse viivaid luuke. Samuti varjupaika, mille alt „nukumeistrid“ naisnäitlejad Moskva poisikest kujutava nukuga mängivad. Ei tea, kas ma olen päris ära kretiinistunud, aga Moskva poisikese surmastseenis oli mul tohutult kahju rahakohvrist, mis vaprate võitlejate valdusest lahkus, mitte surnud poisikesest. Poisi surmastseenis oli taas äratuntav aeg luubis tegevuse markeerimine, mida nähtud viimati lavastuses „Kangelane“.
Lugu ise algas ootamatult ja lõpp jäi arusaamatuks. Eesti meistriks tulnud pritsimees Erik avastab ennast juhuslikult nagu spioonifilmist, kui läheb peale meistrivõistlusi tuletõrjedepoosse, kus pidi toimuma pidu, aga selle asemel on kogu depoo meeskond ära tapetud. Erikust saab Harald ja ta kistakse missiooni, kus ta peab mängima rahvatantsuansambli Sõleke ballettmeistrit, sõitma oma rühmaga Kaasanisse ja andma seal üle hullumajas varjul olevale presidendile Tahkuranna rahvarõivastesse peidetud koodid. Lõpus siis ongi mehed oma koodidega Pätsi ees, aga tuleb välja, et Päts ei suuda oma sünnikoha rahvarõivaist mingeid koode välja lugeda. Järgneb pikk rahvatants Sõlekese esituses ja kogu lugu.
Omapärased olid Girlin Bassovskaja animeeritud pildid, mida näidati lava tagumisel seinal, neid oleks kohe korralikult vaadata tahtnud, aga samal ajal pidi jälgima ka seda, mis laval toimub, nii et kohati oli päris raske oma tähelepanu jagada. Igal juhul, need, mis Bassovskaja loomingust silma hakkasid, olid täitsa lõbusad kollaažid igasugustel teemadel, kuhu lõigutud tekstiväljalõikeid erinevates keeltes, pilte erinevatest ajastustest ja muid huvitavaid koode. Kui lindilt kõlas Taalma pealeloetud kindrali hääl, siis võttis natuke kõhedaks, nii hästi oli suudetud Jüri Krjukovi häält järele matkida.