Tuesday, August 16, 2011

Aabitsa kukk II

Andrus Kivirähk „Aabitsakukk“, lavastaja Andrus Kivirähk, Eesti Draamateater

Seekord tundusid näidendis naljakad hoopis teised kohad, mille üle ma esimesel korral naersid. Paramonova ei tundunudki enam nii naljakas, minu meelest ei mänginud Tõnu Oja Paramonovat nii ka nagu eelmine kord. Vähemalt seda fraasi, mis mind naerma ajas, et kuradi loll venelane, sa ei saa mitte midagi aru, ei olnud. Aga see oli ikka naljakas, kui hakata ette kujutama, et on Pärnu linnas Endla teater, inimesed jalutavad teatrist mööda, ajavad oma asju tänaval, kui järsku läheb üks teatrifassaadi aken lahti, sealt pistab pea välja Tõnu Oja ja kukub mingit seosetut teksti karjuma, tsiteerib aabitsat ja sõimab kedagi Paramonovat.

Nisa

Katariina Unt „Nisa“, lavastaja Katariina Unt, VAT Teater

Avava. Žürii poolt Grand Prix' teeninud osatäitmine Katariina Undilt. Mina imet ei tabanud, kuigi ürgandeka Katariina Undi pärast on loomulikult hea meel. Päris ajuvaba ja sündmustevaene lugu kõrbenaine Nisast. Ropendab palju ja räägib labast teksti, kuidas ta seal oma külades elab, kuidas ta kogu aeg ema tissi tahtis imeda, aga ema käest sõimata sai. Kuidas ta väikse kitsetalle vastu liiva surnuks tagus. Kuidas tal hästi palju mehi oli, kuidas ta võsas sünnitamas käis ja ei tahtnud karjuda, sest nii pole kombeks. Vahepeal pani ta ennast riidesse ja istus autosse, selles kohas oli küll raske aru saada, mis riided ta endale selga paneb, kas tõesti nad kannavad seal ka lukuga seelikut ja trippidega sukki ja sõidavad sellistes autodes, nagu meil on.

Hamlet - A Stand up

W.Shakespeare „Hamlet – A Stand up“, lavastaja Peter Engkvist, Boulevardteatern

Minu meelest teine festivali väga hea lavastus, mis žüriil jälle märkimata jäi. Tõeliselt naljakas ja mänguline vaatemäng, kuidas üks inimene – Roger Westberg – muusiku saatel mängib üksi maha „Hamleti“. Koos väga vahvate lisanditega. Näiteks muutus isa vaim kärbseks, kes näidendi finaalis Hamletile mõeldud mürgikarikas oma (teistkordse) lõpu leidis. Veel oli hästi vahva keegi tegelane, kes tuli surnuaeda Hamletile teatama, et kuningas ootab, et Hamlet hakkaks Laertesega mõõgavõitlust pidama, aga kukkus õnnetul kombel Ophelia hauda... ja oli veel aplausi ajalgi seal hauas. Sai palju naerda ja kaasa elada, kuigi näitleja oleks võinud ka plaanitud vaheaja teha, et publik kogu sellest melust natuke hinge saaks tõmmata, niimoodi ühte järge, nagu praegu esitati, peaaegu 2 tundi intensiivset ja väga kõrgel tasemel näitlemist vaadata oli ikka natuke raske.

Kuues maitse

Ervin Õunapuu „Kuues maitse“, lavastaja Ervin Õunapuu, R.A.A.A.M

Jälle mingi tühine ja mittemidagiütlev lugu. Indrek Taalmaa mängis edukat tippkokka, kes on võtnud pantvangi. Kõlas päris aktuaalselt, kui lehed pasundasid kaitseministeeriumis toiminud pantvangidraamast ja kavaleht palus publikut osa saama 136 riigi salajasest kokkuleppest. Aga muidu oli ikka selline tühine asi. Kokk avastas kuuenda maitse, mis seisnes kunstiteoste toidu sisse panemises. Nii olid tal maitseaineteks tehtud van Goghi ja kellegi veel maal ning ta kavatses kala grillima hakata Stradivariuse viiulist tehtud süte peal. Kala enda tõid kohale Sõnajalad oma helikopteril, tegevus toimus Radissoni sviidis (kuigi Radissonis ei käi aknad lahti, et oleks saanud helikopteriga mööda sõites, mida rõdule või aknast sisse visata), kala suitsetamine aga tähendas seda, et kokk hoidis kala käes ja tegi suitsu.

Ibseni naised - kuidas vangistada kotkast

Juni Dahr „Ibseni naised – kuidas vangistada kotkast“, lavastaja Juni Dahr, Visjoner Teater

Minu jaoks festivali üks igavamaid etendusi peale „Suurt meest juba“. Aga žürii arvates väga kõva sõna, koguni nii kõva, et Juni Dahr sai parima naise auhinna. Kuigi ega seal suurt valikut naiste kategoorias ei olnudki, kui Katariina Unt sai Grand Prix', siis järelikult on Juni Dahr, teine festivalil osalenud naisnäitleja, parim naine. Rääkis vist viiest Ibseni naistegelasest, kellest üks oli mingi selline tegelane, keda ma mingi näidendiga kokku viia ei osanudki. Isegi, kui ma materjalidest hiljem tema nime lugesin ja nägin näidendi pealkirja, kuhu ta kuulub, ikka ei teadnud, mis see olla võiks. Võib olla mingi Ibseni senilavastamata ja tõlkimata näidend. Ibseni kaheköitelises eestikeelses kogumikus pole ju „Peer Gynti“ ka. Ainus huvitav moment oli, kui laval olnud muusik kasutas mingit sellist flööti, minu meelest ta ainult flöötidel mängiski, mis tegi korraga kahte heli. Kui neid helisid pikemalt kuulanud olin, sain aru, et muusik puhub niimoodi flööti, et samal ajal ise laulab kaasa, sellest siis teine tekkinud heli. Ja kui eile meenutas üks näitleja Lembit Eelmäed, siis Juni Dahr on väga sarnane Helena Merziniga, ainult natuke vanem.

Gorjuhhino küla ajalugu

A. Puškin „Gorjuhhino küla ajalugu“, lavastaja Andrei Andrejev, Riiklik Puškini Teatrikeskus

Arvasin, et see on igavene jama, mingi Puškini iidvana tekst mingist lollist külast, aga näitleja Sergei Barkovski suutis kõik selle väga huvitavaks mängida. Mänguruumi täitis üks suur kapp, kus see näitleja magamas käis või selle avatud riiuli peal istus, vahepeal kujutas kapp aga troikat, millega jutustuse kangelane oma isaküla poole kihutab. Barkovski mängis palju nukkude ja igasuguste muude atribuutidega, pakkus publikule koguni viina juua. Kui üks inimene, kes publiku hulgast üleskutsele Gorjuhhino terviseks juua vastas ja pitsi tühjendas, kõlas selles teatrikülastaja suust üllatunud hüüe, ta oli kindel, et tegemist on veega, kuid näitleja pakkus talle ausat kaupa, nagu ta isegi ütles „tõeline Gorjuhhino viin“. Tekst ise oli küll natuke liiga keeruline ja arhailine, kiire esituse tõttu läks ka palju kaotsi, sest seda kõike koos, lisaks veel muusika või tumendatud ruum ja näitleja liikumine, oli liiga raske hoomata, aga minu meelest oli kunstiliselt tegemist festivali ühe parima lavastusega.

Liftieitaja

Bengt Ahlfors „Liftieitaja“, lavastaja Lasse Pöysti, Helsingi Linnateater

Natuke enne etenduse algust viisin otsad kokku, et ma olen ju seda näidendit, küll ainult esimest vaatust, sest ma ei viitsinud seda lõpuni vaadata, juba näinud. Nimelt mängis meie maal seda kunagi Lembit Ulfsak nimetuse all „Minu kallis lift“. Lasse Pöysti pani imetlema oma vitaalsust. Kuigi üle 80 aasta vana, aga väga liikuv, nagu tal poleks üldse vanaduse koormat õlul. Väikesed viperused tekstiga küll olid, tal oli kaasas isegi tekstiraamat, kust ta vahepeal sõrmega jälge ajas, et õige koht üles leida ja aru saada, mida edasi öelda, aga esitus oli ikkagi suurepärane. Ja Pöysti mängis need oma apsud väga osavalt välja. Eriti tore oli, kui ta rääkis sapiselt kellestki õest, kes tegi talle etteheiteid, et tal on mäluga probleemid. Ja siis haaras tekstiraamatu järele, vaatas sealt õige teksti järele, et nojah, seda ma ju tahtsingi öelda, ja siis näidendi tekst edasi.
Mehe elus on olnud üks suur armastus – Grace Kelly. Eriline suhe on tal ka liftiga, mida ta kutsus Enokiks. On kogu elu natuke lifti peljanud, siis sellega sõprust otsinud, aga lõpuks keelas arst tal tervislikel põhjustel lifti kasutamise, nii et liftiga suhtlemine on tal jäänud ainult välispidiseks. See osa, mis mul eesti näidendis nägemata jäi, koosnes enamjaolt mehe tutvusest lõbutüdrukuga, kelle juurde ta läks, et oleks kellegagi suhelda ja siis see lõbutüdruk juhuse tahtel ka tema ukse taga käivaks postiljoniks osutub. Mehel on kombeks käia aeg-ajalt ka pulmades ja matustel kontvõõraks, kuigi ta piirab ennast selles „lõbus“, mitte tihendamini kui üle 3 nädala. Lõpuks satub ta ka selle tüdruku isa matustele. Suurema osa näidendist vaatasin aga seda, et laval on Lembit Eelmäe. Mõne nurga alt oli Lasse Pöysti meie lahkunud näitlejaga ikka väga sarnane. Aga teise nurga alt jälle täiesti teine inimene.

Suur mees juba

Kaarel B.Väljamäe, D.Leesalu „Suur mees juba“, lavastaja Diana Leesalu Tallinna Linnateater

Päris jama ja sisutu lugu. Priit Pius mängis poissi, kes kasvab suureks. Tekst oli kuidagi ajuvaba, nalja taheti luua selliste asjadega, nagu, kui ma väike olin, siis ma ei söönud mitte midagi, mind lubati hakata voolikutega toitma. Tekstis oli ka palju ebakõlasid, alles ta rääkis, et ta ei söönud mitte midagi, siis natukese aja pärast juba räägib, mis söögid talle maitsesid. Ma sain aru, et see oli poisi areng sünnist kuni isaks saamiseni. Lõpus ta kükitab hälli juures, mille juures ta kunagi armastas õega mängida. Mäng oli selline, et ta võis lõputult oma õde vaadata. Nüüd vaatab seal oma last, aga tunneb, et ta ei ole isaks saamiseks veel valmis ja läheb kodust minema. Pakib asjad ja läheb minema. Vahepeal veel pikalt juttu sellest, kuidas nad poistega joomist harjutasid ja esimesest vahekorrast. Sekka slaide poisist endast ja tema õdedest-vendadest.