Sunday, January 31, 2010

Suurema kurbuseta

Reko Lundan “Suurema kurbuseta”, lavastaja Ingo Normet, Vanemuine

Väga lakooniline lavakujundus, see-eest oli aga igas funktsioonis ära kasutatud pöörlev lava. Nagu ikka – pöördlavaga laval peaksid olema keelatud sellised lavastused, kui pöördlava ei kasutata. Lapsena oli pöördlava vaatamine eriline elamus, nii võimas oli seda vaadata, et põrand hakkab liikuma ja inimesed sõidavad kuhugi ära. Selles lavastuses oli pöörlemist kasutatud just mõõdukalt, et teha vahet aja kulgemisel ja stseenidel, samas mingeid visuaalseid barjääre polnud loodud, et erinevaid mängupaiku oleksid eraldanud seinad või midagi sellist. Kogu lava oli nähtav ja vajalikuks stseeniks pöörati publiku ette selle stseeni väheste atribuutidega lavalõik. Samas tundsin, et lava kajas kuidagi imelikult, varem ma pole sellist asja märganud. Kas seal on kuhugi paigutatud muusikalide jaoks mikrofonid või milles asi, aga enamus näitlejate poolt öeldud teksti jõudis minuni väga suure võimsusega, isegi kui nad “pianos” rääkisid. Veel häiris mingi surin, mis saali tagaseinast tuli, kuna istusin suhteliselt taga ja lavastuses oli päris palju vaikust, siis hakkas see surin kõrva.
Lugu ise oli armas ja südamlik ning peaosatäitjad mängisid väga hästi, eriti Kersti Heinloo ja Markus Luik, kes esitasid kaksikutest õde-venda nende erinevatel eluperioodidel 10-30 eluaastani. Eriti meeldisid K.Heinloo poolt last kujutavates stseenides kuuldavale toodud rõõmukilked, mis mõjusid tõeliselt lapsikult ja olid väga usutavad. Samas kostüümikunstnik ei olnud vist K.Heinloo peale halastanud, vaid oli talle selga otsinud sellised seelikud, mis ta altpoolt väga paksuks tegid. Või mitte väga paksuks, aga igal juhul paksemaks kui ta minu meelest olema peaks. Merle Jäägrile oli minu meelest üldse polster pandud, arutasime seda mehega, ta arvas, et ei pruugi olla polster, Jääger on juba piisavalt vana naine ja võib olla on lihtsalt juurde võtnud. Näitlejatest tundsin erilist rõõmu Tanel Jonase pärast, kellele siiamaani Vanemuises olemise ajal korralikke rolle pole peaaegu antudki. Nüüd Normet lõpuks halastas oma endise õpilase peale ja andis talle kõrvalrolli, mille Jonas äärmiselt sügava traagika ja samas elule sülitava suhtumisega esitas.
Helena Merzini kohta vaatasin alguses, et tal on mingi sama tüüpi roll, nagu hüppajates – ilus naiivitar. Aga lõpuks tuli välja, et hoopis raskelt haige skiso on. Ja nagu selle lavastuse näitlejate puhul öeldud, taas mängu kohta ainult kiitvad ovatsioonid. Skisod pididki sellised olema, alguses on suured sõbrad ja siis järsku tuleb haigushoog peale ja teevad sulle sajakordselt haiget nii füüsiliselt kui ka hingeliselt. Mulle tunduski mingi ajani seda lugu vaadates, et tore ja südamlik lugu, aga liiga ilus, et olla tõsi. Teatud hetkeni nagu Mehhiko seriaal – põhjast hakatakse üles hulpima ja juhuslikult leitakse õnn ning tundub, et kõik on väga hästi. Enam paremini minna ei saa... ja siis selline külm dušš. Et tegelikult see polnudki õnn, vaid suur õnnetus. Aga mis oleks lastele parem, kas elu oma pärisema juures, kes nad 7-aastaselt maha jättis ja jooma kukkus, lõpuks täielikuks alkohoolikuks kujunedes, või võõrasema juures, kes oli alguses väga tore sõbrants, aga haige inimene, seda ma ei teagi. Ma arvan, et kõige parem oleks olnud, kui oleks ainult isa olnud, selle pere isa suutis olla väga hästi nii isa kui ka ema eest.

Margarita ja Meister

M.Bulgakov – A.Pepeljajev „Margarita ja Meister“, lavastaja Aleksandr Pepeljajev, NO79

„Meister ja Margarita“... Mida öelda oma lemmikromaani ja peaaegu pähe kulunud teose lavastuse kohta? Kui kõrval on täiesti ületamatu Bortko seriaal. Selle kohta tahaks öelda, nagu Andrus Vaarik rääkis Šapiro „Kolme õe“ kohta: „Te võite seda mulle näidata ükskõik kui heades variantides, ükskõik, milliste tippnäitlejatega, ma vaatan seda ikka sellise näoga, et jajah, ma tean seda kõike, ma olen juba näinud...“ Olen juba näinud paar korda Undi Vanemuise lavastust. Kui ma seda ainult paar korda vaatasin, järelikult see lavastus mulle eriti ei meeldinud. Mäletan sealt ähmaselt, et seal karjuti palju, kasutati muusikalist motiivi Mulderist ja Scullyst ning näitlejatest jäi kõige eredamalt meelde Katrin Pärna Peemot. Nüüd siis Pepeljajevi akrobaatiline variant. Selle kohta võiks öelda, et algmaterjal oli väga hea, aga teostus kesine. Igal juhul Bortkost jäädi kaugele maha, kuigi tegemist on täiesti erinevate žanritega.
Praegused lavakunstikooli tudengid esitasid Bulgakovi romaani lavaversiooni, mille põhjal oleks saanud raamatust näpuga järge ajada. Kõik tudengineiud said võimaluse mängida Margaritat ja enamus tudengipoisse said kehastada Meistrit. Pepeljajevi lavastuse kõige omapärasem motiiv olidki kordused – ühte stseeni mitte ei korratud lõpmatuseni, vaid seda esitas üheaegselt mitu inimest, millest tekkis omapärane kaja efekt. Seda oli päris huvitav vaadata, kuidas keegi endale sobiva tempo valis, kuidas sõnad erinevalt publikuni jõudsid, kuidas sõnade järjekord võis varieeruda. Kui Margarita Nikolajevna osas astusid üles vahetult ainult tüdrukud, siis teiste tegelaste osatäitjate galerii oli laiem, nii võisid ka tüdrukud meeste osades üles astuda. Ühes stseenis võisid ühte tegelast mängida kuni 5 inimest ja mõnes kohas oli nende tekst ka jaotatud, kulgedes sujuvalt ühelt inimeselt teisele, teistes kohtades esineti jälle kooris, kuid kaja või korduse efektiga.
Liikumine oli selle lavastuse lahutamatu osa, nii et tudengid said näidata kõiki oma koolis omandatud turnimis- ja akrobaatikaoskusi kogu oma hiilguses. Ja selle juurde veel suurepärase diktsiooniga teksti edasi anda, selles mõttes muidugi väga tublid. Nii pea alaspidi kui ka oma keha erinevat moodi painutades, teiste poolt tõsta lastes, trikitades või turnides, igas positsioonis kõlas tekst heas esituses, kõik oli suurepäraselt kuuldav ja ka intonatsioonilised esitusrõhud olid hästi paigas. Eriti tahaks esile tõsta Marta Laane esitatud Margaraita kriitik Lavinski korteris laamendamise stseeni, mis kulges näitlejanna poolt lava tagumisele küljele püsti paigutatud paneeli peal laest alla rippuva rihma küljes kõikudes ringi karates. Füüsiliselt kindlasti väga raske ülesanne, seda ka ilma midagi rääkimata, aga Laan suutis selles stseenis väga hästi ka teksti edasi anda, seda kõigis hääleregistrites, nii karjudes kui ka vaikselt sosistades. Sama paneeli ja laest allarippuva kinnitusrihma abil oli väga huvitavalt lahendatud Wolandi ilmumise stseen. Saatana Patriarhi tiikide äärde ilmumise teksti taustal hakkab mööda vertikaalselt asetatud seina taevast alla sammuma Woland. Ta kõnnib mööda seina ülevalt alla, nagu tuleks mööda pikka Moskva suve käes lõõskavat alleed. Omapärane taevast laskumise stseen, mis andis sellele tegelasele vajaliku müstilisuse märgi. Samas oli see stseen liiga kaunis ja uskumatu, nii et nullis minu jaoks kõik järgneva ära. Nagu oleks kõige vingemat trikki juba näinud, nii et iga uue püramiidi või raske etlemisharjutuse kohta mõtlesin, et taielge, taielge, kõige huvitavama asja näitasite juba ära.
Saatana ballistseenis pani siiski imestama tudengite suutlikkus nii kaua kiiretempolist ja erinevatest liigutuselementidest koosnevat tantsu tantsida, kogu aeg naeratus näol. Ometi oli ka ballistseen teatud mõttes pettumus, sest selles raiuti ainult džässi ja kujutati tantsivaid paare, aga kogu Margarita balliks ettevalmistamise tseremoonia, kui teda verega pesti, kuidas ta läbi saatana ballisaalide läks ja orkestrit juhtivat Straussi nägi, kuidas külalised saabuma hakkasid ja Margarita jaoks kõige raskem osa, kõigi külastajate sellise pilguga tervitamine, nagu oleks ta just seda ainsat inimest sellele ballile oodanud, Margarita padjale asetatud põlv, mis ballikülastajate poolt punaseks suudeldi, kõik see oli kahjuks ära jäetud. Ka Friidat puudutavat osa polnud.
Paari esimese pildi jagu mõjusid omapäraselt ka ilmselt kollaažitehnikas esitatud stseenid. Tudengid heidavad põrandale pikali, moodustavad niimoodi grupid, mida näidatakse piltidena tagumisel seinal. Iga pildi puhul kujutavad Ükskülade õde-venda papapaaa-d laulvaid ingleid. Nende piltide moodustamise puhul jätkust põnevust vaid paariks esimeseks pildiks, et mismoodi nad ennast pikali sätivad ja mis pilt sellest välja tuleb, aga peale seda muutus juba tüütuks, et no kaua võib. Kursuse nimed-näod hakkavad ka juba meelde jääma, ainult Liisi ja Liisa eristamisega on raskusi, kui just nime ja pilti kõrval pole.

Saturday, January 30, 2010

Prügikast 3

Toomas Kall „Prügikast 3 ehk Eesti masurka“, lavastaja Eero Spriit, Vana Baskini Teater

Täitsa tüüpiline endise Vanalinnastuudio tase, nii et selles mõttes on „Prügikast“ õigustatult kolmanda numbri saanud. 2 varasemat osa olid paljuski Eino Baskini isikule üles ehitatud. Neid mindi vaatama maestro enda pärast, et saab ka ehedat estraadi näha, parimat, mis meil on. Siis oligi vanal Baskinil võimalus tundide viisi laval hiilata ja kõik numbrid, mida estraadikavades pakuti, olid koos Baskini seletuste-kommentaaridega. Baskin jutustas lahti, milline näeb välja elu Eesti Vabariigis ja siis illustreeriti seda näiteseltskonna poolt pakutud pildikestega. Siis rääkis vana Baskin vahele anekdoodi ja juhatas sisse järgmise teema ja siis jälle etlemisosa trupi poolt. Nüüd siis kummardus Vana Baskini Teatrilt maestrole tema hiljutise juubeli puhul. Esimesest osast jäi meelde üksainus nali, kui toimusid missivõistlused ja kandidaadi-neiudel paluti nimetada kirjanikke, siis ütles üks Unt ja teine Volk. Teisest osast on paremini meeles igasugused telesaadete paroodiad, nagu „Kuulus ja kummaline“ ja „Reisile sinuga“, kuhugi saatesse ilmus rahvariietes neiu Liia Kanemägi esituses, kelle kingi me veel meeletult naersime, need olid 1995.aasta kohta ikka täiesti „out“ kingad. Neiu teatas, et ta on Eesti Vabariik ja paljud on teda ette kujutanud hoopis teistsugusena. Seekord oli kahju, et telesaateid ei parodeeritud, oli puhtalt poliitiline pila ja see eriti naljakas ei olnud.
Kuigi Anne Paluveri oli tore näha taas „tõsises“ ampluaas. Baskini teatris on talle osaks saanud ainult sellised rohkem välisele veiderdamisele orienteeritud osad, nüüd oli Paluver oma loomulikus olekus, lihtsalt näitleja Anne Paluver ja seda oli tõesti tore vaadata, isegi kui ta mitte midagi ei teinud, lihtsalt seisis ja oli, oli temas näha näitlejat. Mida teiste lavalolijate kohta muidugi öelda ei saanud, teised pidid ikka pingutama, aga mul oli tõsiselt hea meel, et Paluver sellise näitlejana tagasi on, nagu ta kaugetest aegadest VII lennuga mässates ja hiljem oma tõsisemates rollides meelde on jäänud. Ainult esimese stseeni kostüümivalik tekitas Paluveri puhul küsitavusi, ei usu ikka küll, et keskmiselt ja peamine puhtalt riietatud naisterahvas niimoodi prügikastides sorimas käib. Ja kuidagi eriti puhtad prügikastid olid need ka, ei mingit sodi, vaid puhaste, kuid vanade asjadega täidetud kastid. Linnapildist on ikka näha, et prügikaste sorteerivad inimesed on kehvemalt riides ja nad on alati eemaletõukavalt mustad-haisevad. Haisu kohta ei oska öelda, kui Paluveri tegelasele oligi mingi hais külge poogitud, siis saalist vastu tulvavad aroomid lämmatasid kindlasti selle tegelasele iseloomuliku haisu. Aga selles mõttes oli ikka väga ebausutav selline prügikastides tuhlamine, et inimene suudab seda täiesti puhastes riietes teha.
Paluveri esituses oli näha suurepärane galerii erinevatest eluheidikutest. Olgu see siis parteissepürgija, kelle viimaseks lootuskiireks on saada elu mõte selle läbi, et ta on vajalik erakonnale, või ühelt poolt sinist ja teiselt poolt punast värvi tekke müüva telefonisti ametikohale pürgija. Tekimüümine oli tõeliselt ehe stseen, kus Paluver oma heade vaherepliikidega hiilata sai. Tööandja andis napi korralduse, et helistagu läbi kogu telefoniraamat ja müügu kõigile tekk maha. Paluver ja tema kamraad Väino Laese esituses võtavadki siis ette suure kataloogi ja hakkavad helistama. Esimesena satub liinile Aab, kes on juba tüdinenud sellest, et talle pidevalt erinevate pakkumistega helistatakse. Siis kõlas palju naljakaid repliike selle kohta, kui halb mees seal teisel pool toru on, miks ta ometi nii ebaviisakalt räägib. Või mõne teise tegelase puhul, kes müügiesindajatega viisakamalt suhtles, kui viisakas ja tore inimene meiega räägib…
Esimene osa oli täitsa talutav, nii et polnud ka mingit põhjust vaatamist pooleli jätta. Kuigi teises osas hakkas asi juba käest ära kiskuma, tundus, et on mindud seda teed, et tuleb mingi 2 tundi etlemist kokku panna, nii et venitati aega, et kuidagi piletirahale väärilist vaatamist pakkuda ja ajaga toime tulla. „Allo, allo“ paroodiad jäid mulle täiesti arusaamatuks, kuna pole seda seriaali näinud, aga seal hakkas stoori iseenesest juba täiesti ära lagunema, kui ühte stseeni pikiti kokku kõikvõimalikke ajaloolisi ja mitte-ajaloolisi tegelasi. Eriti veel erinevate sugudega, nii et Marika Korolev astus ühes stseenis üles lesbiliste kalduvustega rahvuskomiteelannana ja edasi juba sugu vahetanud Hjalmar Mäena. Selles stseenis pakkus vaatamisväärsust Kadri Adamsoni tegelane – algselt stsenarist, aga kuna raha saab otsa, siis peab ta hakkama ka toodetavas telesarjas ühte osalist mängima. Baaridaam-armukest Manni, kellel on seljas väga kelmikalt seksikas „kleidike“. Suure dekolteega ettekandjastiilis minikleit, millel tagumiku kannikate kohtadel ümmargused augud. Vaatasin hoolega seda moodustist, mis Adamsonil seljas oli, tundus, et see, mis oleks pidanud kleidi lahtiste osade kaudu näitlejanna kehana mõjuma, ei olnudki tegelikult tema keha, vaid seal oli all mingi makett või korsett. Kuidagi hästi laiaks läks puusaümbrus võrreldes sellega, kui sihvakas keha Adamsonil muidu on. Igal juhul hästi huvitav kostüüm oli see küll ja pani muidugi saalis oleva meespubliku parajalt kihelema, kui Adamson seljaga saali poole oli.
Korolev oli üldiselt oma erinevates osatäitmistes päris naljakas, eriti Ajakirjanik A-na. See oli selline halekoomiline totakalt riides hiirenäo ja ettepoole hammastega naisterahvas, kellest oli enamasti üldse raske aru saada, mis sugu ta on. Korolevil on niigi madal hääl ja kui ta ennast natuke mehelikumalt tatsama paneb, siis sobivad talle nii meestele kui ka naistele mõeldud rollid, ja Ajakirjanik A oli just üks selliseid tegelasi, kelle sugu oli raske määratleda. Stseenis Tõnu Kilgase lohutajaga oli siiski aru saada, et tegemist on naisterahvaga, kui just omasoolisele armastusele polnud viidatud. Selles stseenis oli minu jaoks ka väga sügavatähenduslik väljend: „Et ei oleks meeletult kahju asjatult raisatud raha pärast.“ Ilus parafraseering, mis sobib väga hästi, on ju asjatult raisatud raha sama mis asjatult raisatud aeg. Kui oled sunnitud vaene olema, siis raiskadki asjatult raha, sest sul pole paremat võimalust oma aega-raha paremini raisata, aga päris ilma raiskamata ka ei saa, midagi tuleb ju söögiks ja selga-jalga osta. Kuigi tahaks osta paremaid asju, osta paremat sööki, osta meelelahutust ja puhkust, ei saa seda endale osta, sest ressursid on piiratud ja nii kujunebki, et mingil ajal võib olla meeletult kahju asjatult raisatud raha pärast. Aga teha pole midagi, igaüks saab raisata nii palju, kui tal seda puru parajasti käes on. Ajakirjanik A oligi minu jaoks selle õhtu parim esitus, teda oli ikka päris koomiline vaadata, nii et üksipulgi tema nägemisest kippus naer peale tulema.
Pealkirjale truult pöörles suurem osa tegevusest prügikastide ümber. Siin oli hämmastav, et teater oli hakkama saanud väga nappide vahenditega. Saavad küll, kui tahavad. Muidu on tavaliselt nii, et on näha, et on kokku tiritud erinevaid varasemates lavastustes või kuskilt üle jäänud detaile ja neist hädapäraselt midagi kokku klopsitud. Samas, kui väheste vahenditega on võimalik ka midagi huvitavalt teha. Nii oligi lavastuses „Prügikast 3“ nimitegelane eksponeeritud kõige erinevamatel viisidel. Algselt prügikasti endana, millest moodustatakse erinevaid kujundeid, kord lahtise katusega onnikese, siis kinnise prügikonteineri, siis käivad sealt seinad eest ära jne. Hiljem kasutati prügikastiks olnud erinevaid osasid teistes stseenides, näiteks alustena – mausoleumis Lenini viimaseks puhkepaigaks oleva lavatsina kui ka teleseebi baariletina. Šou mõttes oleks tahtnud ikka rohkem särtsu näha. Terve pikk stseen oli esitatud luuletekstina, vahele pikitud fraase lauludest, selle juures oleks võinud olla rohkem estraadi, ikka selline korralik lavašou, mitte natuke mannetuks jäänud lalisemine.

Friday, January 22, 2010

Majahoidja

Harold Pinter „Majahoidja“, lavastaja Mati Unt, Rakvere Teater

Fantastiline lavastus – tragikoomiline ja ülihästi esitatud lugu kahest eluheidikust ja ühest natuke paremal järjel olevast mehest, keda kõiki koondab üks vana lagunenud ja oma õitseaja ilmselgelt äraelanud majaloks. Näitlejate trio oli suurepärane, isegi Toomas Suuman, keda ma tavaliselt ülitugevalt ei salli, oli selles rollis täiesti vastuvõetav. Enamasti koosnesid stseenid duettidest, väga harva, kui kõik 3 tegelast korraga laval olid. Ja need duetid olid suurepäraselt esitatud, peaaegu üldse ei tulnud igavust tunda. Nii teksti poolest kui ka Undile omase mängulise ja sümbolite poolest oli kõik hästi kirev, kogu aeg toimus midagi. Näiteks stseen, kus nn. majaomanik Üllar Saaremäe kutsub endale külla Suumani tegelase ja külaline hakkab oma räpaseid jalgu peremehe voodi peale viskama. Siis võtab natuke ontlikult opakas Saaremäe tegelane riiulist raamatuid ja asetab need voodi peale laiali, et tema voodipesu ära ei määritaks. Kui isegi raamatutest pole abi, paneb Saaremäe veel vabaksjäänud voodipinnale ka ühe kapiukse. Aga ikkagi pole sellisest voodikaitsemisest kasu, sest Suumani familiaarne ja elementaarsete viisakuselementideta tegelane ei pane teise inimese pingutusi oma puhtuse kaitsmisel tähele, kui talle on esmaoluline mugavalt istuda, ja istuda nii, et ta saaks piltlikult näidata seda, millest ta räägib – oma kingi. Seega, kui Saaremäe on oma voodi igasuguste esemetega barrikadeerinud, viskab Suuman kõik need asjad koos tekiga kõrvale ja leiab ikkagi mooduse oma räpased kingad, mille tõttu ta üldse Saaremäe poole sattus, “sest nende kingadega ei saa sellise ilmaga ju kuhugi minna”, teise voodile asetamiseks.
Näidend pakkus kolme inimtüübi ekspositsiooni: Saaremäe tegelane on rahulik pilvedeshõljujast boheem, Suuman – nahaalne parasiit, Erni Kask agressiivne kasu peal väljasolev vereimeja. Aga inimlikkus pole neile kellelegi võõras. Saaremäe osa esitamine tundus psühholoogiliselt kõige raskem, kuid ma usun, et saalis polnud inimest, kellele Saaremäe ülihingestatud monoloog poleks väga sügavale hinge kunstilise elamuse jälge jätnud. See oli niivõrd intensiivselt esitatud, et isegi kui see teksti poolest korda ei läinud, siis selle poolest kindlasti, millist taset on näitlejameisterlikkusega võimalik saavutada. Monoloog oli esitatud küllalt monotoonselt, harvade häälekõikumistega, nii tämbri kui ka intensiivsuse poolest. Haiguselugu sellest, kuidas Saaremäe kehastatav ohmakast vend meditsiiniliste eksperimentide ohvriks sattus. Kuidas ta sunniviisiliselt haiglasse viidi, tema pereliikmetelt võeti nõusolek, et tema ajuga võib katseid teha ja hakati tegutsema. Hiljem pani see kuuldu mind mõtlema sellele, et ilmselt sellepärast “terve” vend Kask nagu omabki haige venna ees justkui karmavõlga, ilmselt müüdi Saaremäe kehastatav vend katseteks maha, ja tänu sellele rahale, mis inimkatsetuste läbiviimise eest saadi, ongi nüüd vendade käsutuses see lagunenud villa. Ema südame valik – kui mõlemale lapsele täisväärtuslikku tulevikku kindlustada ei suuda, siis ta tegi valiku, et kindlustab vähemalt ühe venna elu, lootuses, et kindlustatu on aumees ega jäta saatuse hooleks ka ennast teise venna nimel ohverdanud õnnetut venda. Mida Kase tegelane ka on, pakkudes oma mõistuse poolest invaliidistunud, kuid füüsilise puudeta vennale igakülgset abi, vähemalt parimat, mida Kasel pakkuda on. Saaremäe esitas kogu oma juttu peaaegu liikumatult, seisis kogu aeg ühes poosis tagumise seina juures, ei liigutanud midagi muud peale suu, mis liikus rääkimise pärast. Ja aeg ajalt liigutas ta labakäsi, surudes neid erilise valu märgiks rusikasse ja taas peopesasid lahti lastes. Selliste hetkede nimel tasub teatris käia, kuigi seda taset ei saavutatud, et mind nutma oleks suudetud ajada. Samas oli see teema minu jaoks ka natuke kauge, liiga vaene ja kole, nii et mul oli raske sellisel tasandil tegelastega samastuda, kuigi neid jälgida oli ülitore.
Tinglikult võib seda nimetada looks sellest, kuidas ükski heategu ei jää karistamata. Saaremäe tegelane toob Suumani tegelase halastusest mõneks ajaks enda juurde elama: “Võid siia jääda, kuni oma asjad korda aetud saad.” Hilisem sündmuste areng tuletab aga meelde „andsid sõrme, pead loobuma kogu käest“ kompositsiooni. See on vist kõige paremini väljendatud Gailiti “Nipernaadis”: “Andsid mulle maja, andsid lehma, anna siis juba tüdruk ka mulle”. Suuman muutub oma heategija vastu eriti nahaalseks, vaadates, et tegemist on “imeliku” mehega, kes pole kõiki neid soodustusi, mis talle tänu ettevõtlikule vennale osaks on saanud, ära teeninud. Vaikselt hakkab Suuman asju selles suunas ajama, et Saaremäe ja Kase kehastatud vendi omavahel tülli ajada ja ise sellele privilegeeritud kohale pääseda, mis praegu Saaremäe käes on. Tahab oma kavalate võtete abil saada Kase tegelase usaldusisikuks, et ta võiks olla vähemalt majahoidjagi selles praegu veel lagunenud majas, millega Kasel on suured plaanid, rajada sinna kõigi mugavustega sisekujunduslikult tipptasemel villa. Suumani kahjuks on aga veri paksem kui vesi, nii et vendade tüllipööramise plaan tal ei õnnestu, kaotajaks jääb see sissetunginud nahaal, ja see teebki selle näidendi nii inimlikult armsaks, et ikkagi õiglus võidutseb. Hädine vanem vend jääb oma vanuselt noorema, aga elus hakkamasaamise poolest vanema venna rollis oleva hoolitseva venna protežeerimise alla, nii nagu ta seda siiamaani on olnud. “Paha” saab oma karistuse, kui vennad ignoreerimise ja Saaremäe muidu sõbralikult rahumeelse ja kohtlaselt tagasihoidliku tegelase poolt ootamatu hüsteeriaga ta oma valdustest lahkuma sunnivad.
Lavastus oli täispikitud igasuguseid huvitavaid misanstseene ja mängu kõikvõimalike esemetega, mida selles prahielamus oli. Kogu seda askeldamist oli vahva vaadata, selles lavastuses hakkas mulle esimest korda silma ka paljurõhutatud element Undi lavastustes – punane tulekustuti. See oli tõesti laval olemas ja vahepeal kasutas seda Suumani tegelane enesekaitseks. Suumani tegelasega seoses oli üldse kõige rohkem naljakaid momente, kuidas ta sonis ja ennast magama seadis. Ehitas enda kohale puulaastudest viilkatuse, aga kuna see tema algeline konstruktsioon ei püsinud, tuli kasutusele võtta siiski silmaklapid, et vältida magamist segavat valgust. Suuman oli kõiges äärmiselt ihne, küll ka äärmiselt vaene ja vähe omav, aga kõigepealt uuris ta igal võimalikul moel teda ümbritsevate käest, ega pole mingitki võimalust nende käest vajaminevat eset saada, kui siis peale pikka küsitlust, mis tihti oma tobeduses juba piinlikuks kiskus, et no kaua võib mingi tiku pärast teise kallal norida, võttis parasiitliku õhkamisega oma taskust või kotist vajaliku asja välja. “Nojah, kui sul tõesti seda asja ei ole... kui sul tõesti minu jaoks sellest kahju on... eks ma pean siis enda oma kasutama...”
Või siis Suumani sonimisega seotud stseenid. Mina kui kõrvaltvaataja võisin öelda, et õigus oli Saaremäe tegelasel, kellel Suumani öised soolod magada ei lasknud. Mehed magasid ja järsku kukkus Suuman karjuma ja vehklema. Loomulikult ajab see samas ruumis magaja üles. Kui siis Saaremäe tegelane sonijat “korrale kutsuma” hakkab, algab Suumani poolt sellele tegelasele tüüpiline näitemängu esitamine, et tema on süütu kannataja, kellele kõik liiga tahavad teha. Eriti see imelik Saaremäe tegelane, kes on konkreetselt haige inimene. Nagu Suuman hiljem “normaalsele” vennale kurdab, et raske on sinu imeliku vennaga, raske. Suuman unustab siinjuures absoluutselt, et ta on ise selles ruumis külaline. Tal jääb õigust ülegi. “Mina magan öösel rahulikult, no mina ei soni ju, aga tema ajab mind iga öö, isegi mitu korda öö jooksul üles ja ütleb, et ma sonin.” Samamoodi Suumani oletatava haisemisega. Selle kohta on muidugi pealtvaatajatel vaba voli, kelle poolele siin õigus jätta, kas Suumani tegelane haiseb või mitte, see pole nii üks-üheselt näitlikult ilmestatud olukord nagu sonimisega.
Undi kohalolu oli tajutav ka ühe vahva märksõnaga. Kes oskas kuulata, kuulis kindlasti Saaremäe nõustumist Suumani ettepanekuga, sulgeme akna – viidates noogutades peaga akna suunas ja sõnades “suletagu”. Undi töömeetoditest on kirjutatud terveid artikleid, ühest neist on meelde jäänud, et Unt kasutas tihti proovide ajal ebamääraseid väljendeid. Näiteks seisis saalis lava juures ja hõikas laval toimetavatele või lava kõrval oma väljatulemist ootavatele näitlejatele: “Tuldagu! Alustatagu! Hüpatagu!” Need sõnad-käsklused ei olnud suunatud kellelegi konkreetselt, kes näitlejatest seda kuulis ja tundis, et lavastaja poolt kõlanud käsk sobib temale kõige paremini, täitis selle ja tihti jäigi see lavastusse sisse.

Tuesday, January 19, 2010

Mina, naine

Kati Murutar „Mina, naine“, lavastaja Toomas Suuman, Rakvere Teater

Monotükid on üldse sellised kahtlased asjad. Peab ikka väga tugev isiksus olema, et mitu tundi või kasvõi tunni üksi laval vastu pidada, nii et publikul igav ei hakkaks. Ülle Lichtfeldtist oleks ma seda täitsa uskunud, et tal see ülesanne auga õnnestub, aga tükk ise, mida ta esitama pidi, oli ikka allapoole igasugust arvestust. Ja lavastaja Suuman oli pannud Ülle sinna igasugu lollusi tegema. Ma oleks saanud aru, kui näitleja oleks tulnud lavale ja seal istudes, seistes, liikudes oma monoloogid ette kandnud. Aga kõik need veidrad liigutused, mis kangelannale juurde olid poogitud, tundusid väga kahtlased. Teha mingit imelike liigutustega hommikuvõimlemist, vehkides kätega nagu tuuleveskitega, või siis tõsta puu all jalga nagu koer. No ma ei saanud aru, milleks see vajalik oli. Kõik oli nii labane, et pani vahepeal muigama. Nagu mingi haige tõmbleja, aga kaua ei suutnud ma selle üle isegi muiata. Mingil hetkel, kui saal rõkkas naerust ja tehti isegi vaheaplaus, oli tahtmine püsti tõusta ja ära minna. Kuigi ma istusin üsna ukse juures, ei taha ma siiski sellist tähelepanu, et keset etendust ära läheks, mingi etikett ja austus peaks ikka olema. Noh et vähemalt selle esimese poole pean vastu, kuigi ma ei teadnud, kas sellel asjal vaheaeg ka on. Kui selline laval kujutatud naine kuskil päriselt ka olemas oleks, siis ta oleks igal juhul halekoomiline kuju, mitte selline õilis kannataja, nagu ta teksti järgi oleks pidanud olema.
Tekst oli ka ikka hullult labane, vahepeal oli tahtmine lihtsalt kõrvad kätega kinni katta. Eriti tobe oli nostalgia sissetoomine sellises haiges kontekstis. Näitleja esitas seda teksti juba ette määratlusega, et noh hirnuge ennast nüüd lolliks. Ja kõik hirnuvad. kuigi mina ei saa aru, mis seal naljakat on. No pesti jah nõukogude ajal titelappe ja triigiti ja ei olnud mingeid pamperseid ja mugavusi, aga oli see siis nii naljakas? Minul küll naer peale ei tulnud, kui ma tean, mis kitsendusi kunagi kõik tuli läbi elada, pigem pani kurvalt ohkama. Kui ise oleks sellel ajal „naisena“ elanud, siis oleks nende jubedate mälestuste peale võib olla nutmagi hakanud. Aga kõigil teistel oli maru naljakas, kuigi ise need naised, kes naersid, olid kindlasti ööd läbi üleval ja keetsid oma titelappe pisarad silmis, siis küll naljakas polnud. Nüüd kui mingi hästi riietatud daam hakkas lavalt mälestustekohvrist leitud titelapiga vehkima ja kõike seda kirjeldama, siis järsku muutus see kõik maru naljakaks.
Iseenesest oli see situatsioon mulle täiesti arusaamatu. See naine oli haige. Tõusis hommikul kell 5.30 üles, jooksis välja, või ma ei tea, mis koht see oli, vähemalt lavakujunduslikult jäi selline mulje, et terrass või sisehoov, ja hakkas sealt mehe peale karjuma. Pidas kõvasti oma sisemonolooge. Vaatuse lõpupoole selgus siis ka, mis tal viga on – sai teada, et mehel on armuke ja ise on ta rase. Nojah, raske juhus, aga ei midagi sellist, mis kaasa tundma paneks või kuidagi kaasa elama ärgitaks. Kõik see meeste mahategemine ja neile otseselt pähe sittumine käis mulle nii vastu, et ma ei suutnud seda üldse taluda. No kurat, kui ei ole oma mehega rahul, siis mine minema ta juurest. Või peksa ta kodust minema. Seda nagu üldse ei selgitatud, mis seda naist mehe juures hoiab. Või kui ta pidi olema mingi naiste koondpilt kui selline, siis ei seletanud ka seda lahti, mis hoiab kõiki naisi nende meeste juures, kui proua Murutar arvab ennast teadvat, et kõik pered elavadki niimoodi, nagu tema kokkukirjutatud naise suu läbi avaldus.
Publik näis küll ennast ära tundvat, vähemalt naerdi ja elati kaasa, aga mulle jäi ikka kõik arusaamatuks. See naine oli minu jaoks nagu teiselt planeedilt. Majanduslikult näis ta hästi kindlustatud olevat, rabas hommikust õhtuni tööd, nii et ma ei näinud ühtegi põhjust, miks ta pidi selle mehega koos elama, keda ta oma teksti järgi ikka nii meeletult vihkas ja maha tegi. Võib olla oli see hoopis võõrandumise efekt. Justkui oli lavale manatud mingi eduka naise kuvand, kelle nahka võis kujutleda mõnda prominenti, kes muidu Kroonika kaanel uhketes tualettides särab ja glamuuriga hiilgab, aga siis kodus on ta selline… rääbakas pidžaamas, kasimata ja ropu suuga. Kõigi oma argimuredega ja tohutu probleemiga, mille nimi on mees. Nagu et publikus võis tekkida parastusefekt, et vot kurda nüüd ja ole neurootiliselt haige mutt, see on see hind, mida sa oma kuulsuse ja karjääri nimel maksma pead. Mina aga elan oma rahulikku koduperenaise elu ja mul on kõik hoopis paremini, mina ei mõtle kunagi oma mehe kohta nii halvasti ja armastan tõeliselt oma meest. Või midagi sellist.
Ainus asi, mis mulle selle etenduse juures meeldis, olid laulud. Mõtlesin, et see lavastus oleks hoopis huvitavam ja omapärasem olnud, kui olekski ainult lauludest koosnenud. Valida välja sellised laulud, mis kannavad edasi naise hingeseisundit, ja selliseid laule on ju tuhandeid, nii et valik oleks lai olnud, oleks terve etenduse aja ära täitnud küll. See oleks selline omamoodi huvitav elamus olnud, kuidas toimub laulult laulule üleminek, otsida sellest laulust põhisõnumit, et mis situatsiooni või seisundit see laul nüüd kujutada võib. Oleks publikul ka rohkem mõtlemisainet olnud ja iga inimene oleks saanud seda isemoodi interpreteerida. Oleks nii palju võimalusi ühendada „erinevaid oopereid“, minna üle stiililt stiilile ja sedamoodi oma lugu ära rääkida. See oleks vähemalt intelligentne ja ilus esitus olnud, mitte mingi labase teksti labasel kombel edasiandmine, nagu praegu oli. Kuigi Ülle eriti hästi ei laula, tulid tal laulude esitamised palju loomulikumalt välja, kui selle labaselt haige teksti edasiandmine. Ja sinna juurde närvihaige naise moodi taidlemine. Kahjuks ei suutnud Ülle ka sedavõrd tasemel olla, et oleks teksti korralikult professionaali moodi edasi suutnud anda. Olid paar kohta, kus oleks vaja olnud mingi erilise poindiga mõte kiiresti välja tulistada. Niimoodi ühe hingetõmbega. Ja ta ajas just nende oluliste kohtade puhul teksti segi. Hakkas ennast kordama, võttis lause otsast peale. „Kui mina koju tulen, siis mees veel magab.... kui mina koju tulen, siis mees JUBA magab ja kui ma lähen, siis ta VEEL magab.“ Selle puterdamisega läks pool tekstis peituvat koomikat kaduma, nii vähe kui seda koomikat Murutari tekstis üldse oligi. Mingitest naljades telemeeste poolt väljamõeldud naiste päevaplaanidest, kes ajavad välja sinist vedelikku ei saanud ma üldse aru. See nali oli vist mõeldud nendele, kes väga palju reklaame vaatavad ja nendega hästi kursis on.
Ärapanemisena tundus see teema, et 70% meestest kasvatavad võõraid lapsi. Naine jääb kuskil rasedaks ja siis elab kogu elu teadmisega, et see pole selle mehe laps, kes tegelikult tema mees on. Ei tea, mis pind Katit selle koha pealt pitsitab. Minust mõned kohad edasi istus üks rase paar ja selle mehel hakkas küll selle jutu peale jalg tõmblema, muudkui väristas seda, kujutas vist ette, et see laps, keda tema naine ootab, on ka käopoeg. Mingit sellist momenti ma enda puhul küll ei täheldanud, nagu kedagi vaheajal ütlemas kuulsin, et ta kujutas kogu aeg ette, et seda teksti räägib Murutar, et nii tüüpiliselt Murutarilik tekst. Minu jaoks oli see ikka mingi vaegnaine oma pseudoprobleemidega, millele olid lahendused küll olemas, aga ta ei kasutanud neid, eelistades edasi kannatada ja märtrit mängida. Muidu pole ta enda arust nagu ikka naine, kui tal meest pole, olgu see mees siis selline hädine siga, nagu ta teksti järgi pidi olema.
Murutar on oma tekstidega üldse raske juhus. Kui ta kirjutab ajakirjanduslikke tekste, siis need on alati väga huvitavad ja mahlase sõnastusega. Kohe oskab huvitavaid sõnu ritta seada ja neist omapäraseid konstruktsioone moodustada. Aga kirjanduslike tekstide puhul on ta kuidagi tühine ja labane. Alati. Vanemuises mängitud ja tema kirjutatud „Marlene“ oli ka selline otsene lajatamine, nagu tegelaste eksponeerimine: Tere, mina olen Hemingway, ma mõtlen seda ja seda, mulle meeldivad sellised asjad, aga sellised asjad mulle ei meeldi. Nagu teises mõttes liiga labane näidendi teksti jaoks.

Sunday, January 17, 2010

Memory 2010

Muusikalikontsert „Memory 2010“
Selle aasta kontsert kandis alapealkirja „Eesti lood“. Pealkiri oli paljulubav, aga kontsert ise kahjuks väga kahvatu. Ega meil peale Ehala palju muud polegi, mida oleks võinud presenteerida, aga kahjuks oli Ehalat kogu selle jama hulgas ikka häbematult vähe. Kui Ehala oma juubelit tähistas, siis korraldati korralik kontsert-tuur, kus sai head-paremat kuulata ja väga heas Kiigelaulukuuiku esituses. Nüüd pakuti suuremalt osalt täiesti tundmatuid ja mannetuid lugusid. Kui varasematel kontsertidel oli kogu aeg häda selles, et ühed ja samad laulud peaaegu ühes ja samas esituses, siis seekord kontserdiprogrammiga tutvudes oli parasjagu põnevil, et nii palju tundmatuid lugusid, oh kui huvitav saab olema. Et ei peagi õhtu otsa lugusid „Evitast“ või „Catsidest“ kuulama, kohustuslik „Memory“ ka veel kõige lõppu. Ja vahele hästi palju promo Vanemuise mängukavas olevatest või kohe sinna tulevatest lavastustest, a la „järgmine number on lavastusest, mille Vanemuine õige pea lavale toob...“ Koit Toome „Kerjuselaul“ ei mõjunud nii hästi, kui sama laul Andero Ermeli esituses „Eesti otsib Lemmiklaulu“ seerias. Ermel oli minu meelest ikka parem kui laulu „originaal“ esitaja Helend Peep.
Kui neid tundmatuid eesti lugusid siis mängima hakati, oli ikka paras oksemaik suus. No pole meil midagi normaalset, et operette-muusikale teha. Ainult Ehala lood olid kuulatavad. Solistid pingutasid ka mis nad pingutasid, aga korralikke etteasteid ikka välja pingutada ei saanud. Ehk Kaljujärve-Padari „Tango“ oli üks paremini esitatud numbreid. Sellist head muusikat nagu Ehala oma ja rockooperist „Ruja“ olekski võinud kogu kontsert täis olla. Kahjuks aga oli valdav osa ikkagi mingi kergelt öeldes pask. Millegipärast kuulasin ikka kontserdi lõpuni, lootuses, et äkki on nende tundmatute laulunimede taga midagi head peidus, aga pidin valusalt pettuma. Volkonski tobedused oleks võinud ka ära jätta. Kuulanud ära jubelaulud lavastusest „Kuidas kuningas kuu peale kippus“ jääb minu puhul ikka väga küsimärgi alla, kas ma seda jubedat lavastust suudan vaatama minna. Televiisorist nähtud jube lugu on niigi siiani eredalt meeles, kui eemaletõukav see oli (aga siis polnud ju muud vaadata). Parima lauljana mõjus Tanel Jonas, jättes välja tisleri laulu „Kuninga“ lavastusest. Nii et ikkagi jääb minu jaoks arusaamatuks, miks kasutada nii palju professionaalseid lauljaid muusikalides, kui meil on olemas suurepärased laulvad näitlejad, kes sama töö palju paremini ära teevad. Kõige tüütumalt mõjusid laulude vahel Leinatamme ajaloopajatused, need on igal aastal niigi tüütu kontserdi ajal eriti tüütud. Võiks selle möla vahelt välja jätta ja kiiresti laulud ära mängida, saaks kiiremini õhtule.

Saturday, January 16, 2010

Sigma Tau-C705

Grupitöö „Sigma Tau-C705“, lavastaja Merle Karusoo, Eesti Draamateater

Päris tore tükk akadeemik Gustav Naanist, kuigi mitte mingi eriline šedööver, selline tugev keskmine. Vahepeal tundus natuke igav, aga erilisi venitusi ka polnud, saadi küllalt normaalse ajaga hakkama. Lava oli taas askeetlik, aga täna õigustas seda see, et lavapind pidi kujutama erinevaid mängukohti: akadeemiku korterit, Inese tuba, Siberit, loengusaale. Lava ääri mööda kulgesid taha keskele kokku suunduvad seinapaneelid, mille peal näidati fotosid ja dokumentaalkaadreid. See oli täitsa vahva kollaaž. Seintel oli näha pilte akadeemikust, seal said sõna Harald Keres ja Rein Veidemann, samuti näidati 1980. aasta skandaalset Propelleri ülesastumist, mis tipnes noorte ja miilitsa kokkupõrkega. Vahelduseks taevalaotust ja sellel asuvaid taevakehi ka hulka.
Keset lava oli suur madrats, vasakus lavaääres koolipink, paremal tahvel, lava tagumises otsas oli tüüpiline vanaaegne raadio. Alguses ma vaatasin, et see on minu vanaema raadio, aga ikka natuke teistsugune raadio oli. Vanaemal seisis see raadio kummuti peal, aga teatritükis oli raadio jalgadele pandud, nagu vanasti televiisoritel jalad all olid. Ja nuppude poolest oli see raadio ka teistsugune. Raadio kõrval oli väike madratsist natuke kõrgem istumistumba, mida kasutati põhiliselt kitarri toetamiseks. Omapärane oli tahvli kasutamise viis – tegelane läheb tahvli juurde ja markeerib seal tahvlile kirjutamise liigutusi, aga tegelikult projitseeritakse tahvlile ilmuvad joonised tehniliselt publikule nähtavaks. Ka Naani kui tegelase, kellest mina olen ainult kuulnud, aga mingeid isiklikke mälestusi ei oma, et oleks tema tekste lugenud või teda kuskil saadetes näinud, teaduslikud omadused olid väga vahvalt avatud. Kuigi suurem osa näidendist koosneb üpris keerukatest ja kiiresti esitatud mõtteavaldustest, vaidlustest, on see kõik ikkagi lihtne ja arusaadav.
Eriti tore oli Naani poolt näitlikult selgeks tehtud eksperiment, mis juhtub palliga, kui see seisab „kalju tipul“. Inesel palli pole, selleks kasutatakse lõngakera, nii et tekst, mis tegelikult käib varjatult selle ümber, miks Eesti ei saanud 40ndatel vabaks jääda ja miks Eestil pole mõtet edasi vabadust oodata, omandab piltlikult otsese tähenduse, kui Ines ulatab akadeemikule sinimustvalgetes toonides lõngakera. Kui lõngakera seisab laua äärel ja olukord on stabiilne, siis ei juhtu sellega midagi. Aga ikkagi päris suud ammuli ajav oli vaadata, millises ekstreemses olukorras me asume. Tasub ainult kellelgi rusikaga vastu lauda lüüa ja lõngakera kukub. Kuigi ega sellest teadmisest ka midagi ei muutu, teame me seda või ei tea, mõtleme me sellele kogu aeg või ei mõtle, rusikahoop vastu lauda võib tulla kõigest sellest hoolimata. Ja nende õpetusssõnade lõpuks väga tabav Tiit Suka tegelase küsimus: „Kes ta sellisesse kohta pani?“
Esimeses vaatuses alanud Naani kerge tantsuflirt Inesega saab tõelise arenguhoo sisse teises stseenis, mis on pealtnäha Naani miilutsev stseen Inese ümber. Räägitakse väga kõrgetasemeliselt tarka teksti armastuse sügavamast filosoofiast. Peale vahaega kolmandas stseenis on aru saada, et Naan on just veetnud öö naisterahvaga, kes Tšaikovski 1. kontserdi avataktide saatel tekiks olnud vaiba alt oma graatsilised jalad välja siputab. Aga oh üllatust, flirt Inesega ei kulmineerunudki voodis, vaiba alt tuleb välja hoopis näidendi teine naistegelane Margit. Inest mänginud Mari-Liis Lille puhul hakkas taas silma selle näitelja silbitavalt murtud kõnemaneer, ta nagu hakiks sõnu ja neelaks osaliselt alla, kuidagi väga kummalistel kohtadel teeb hingetõmbepause. Silma hakkasid mõned faktilised ebatäpsused olmedetailides, mis sellel ajal oli ja mida polnud: sukki sellel ajal ei kantud, eriti selliseid kaasaegseid silikonist ülemise sukapaelaga sukki, nagu paneb Naani juurest lahkudes jalga Margit, miniseelikud tulid moodi 60ndatel, aga mängis 50ndate muusika, jalgrattaid polnud sellel ajal kogu Venemaal.
Pärast 40 kirja läheb Naan täitsa endast välja ja tunneb eriti paanilist hirmu intelligentide mässulise juhi Kaplinski ees. Naanil oli Kaplinskiga nagu mingi kana kitkuda juba avastseenis, kui Ines Kaplinski luulet luges. Viimase kaitsevahendina, mis väikerahvast matsidele peaks mõjuma, toob Rein Oja kehastatud akadeemik kapist välja oma ordenitega üleriputatud paraadkuue. Kuigi nimes Gustav Naan pole mingit viidet välismaisele päritolule, on see inimene siiski täielikult venemeelne ja -keelne. Hästi oli tabatud muidu perfektselt eesti keelt valdava Naani aktsent, mõnes sõnas lõi siiski vene alge välja, nagu kõige rohkem kasutusel olnud sõna „entsiklopedia“ hääldamisel.
Mõningast huvi pakkus ka Naani ümbritsenud näidenditegelaste äraarvamine, kuigi selle tööga ma eriti kaugele ei jõudnudki. Ilmselt oli ikkagi tegemist fiktiivsete tegelastega, igal juhul mul ei tulnud küll pähe, kes võisid olla need Ines, Margit, Riho ja Joel, kes Naaniga sõbrustasid, vaidlesid, teda armastasid ja temast filmi üritasid teha. Joel võis olla ehk Joel Sang? Kõige tõenäolisem, et oli kasutatud nimede peitmisvõtet, et kellelegi tegelasele on pandud suvaline nimi. Ka kavalehel äratoodud „40 kirja“ autorite seas ei tabanud kedagi sellist, kes nende nelja nime taga võisid olla. Natuke jäi isegi painama Mait Malmsteni esitatud Riho, eriti tema bardilik kitarrilaul peale akadeemiku esinemist, mis oma tulise ja eheda esituse poolest publikult aplausi välja teenis. Siin tekkis ka selline huvitav moment, et plaksutas siiras ja spontaanne publik, vastukaaluks Naani ja teiste parteilaste kõnedele järgnenud dokumentaalsetele ovatsioonidele.

Friday, January 15, 2010

Naljakas raha

Ray Cooney „Naljakas raha“, lavastaja Eduard Toman, Vene Teater

Kui seda lugu vaatasin, tundus, et näen seda esimest korda, kuigi kuskil mälusopis kummitas, et seda näidendit on kunagi EDs mängitud mingi muu nimetuse all kas „Raharalli“ või „Rahauputus“. Olin täiesti kindel, et seda ED ammust etendust ma näinud pole. Kodusest arhiivist selgus aga, et olen seda varem isegi näinud, ainult et seda ei mänginud mitte ED, vaid Vanalinnastuudio. Kui seda pealkirja lugesin, siis tuli ähmaselt meelde jah, et oli mingi taksojuhiga lugu, et taksojuht kogu aeg sekkus perekonna tegemistesse, aga midagi konkreetsemalt küll ei meenunud. Polnud see ju ka mingi selline šedööver, mis eluks ajaks hästi meelde jääks või mida üldse meeles pidada tasuks.
Päris naljakas lugu oli, kuigi mulle oleks piisanud ka ühest vaatusest. Kuna aga lapsed ennast jälle pooleks naerda ähvardasid, jäime mehega teise vaatuse ajaks ka kohale. Mõnes kohas võttis päris muigama, aga enamus nalju olid küll sellised, et panid õlgu kehitama. Ometi oli just teises vaatuses üks koht, mis mind naerma ajas, kui mehed üritavad rahaga täidetud kohvrit politseiniku käest kätte saada, siis tehakse päris ootamatult koomiline manööver, et vajalik kohver enda valdustesse saada. Lavastuse ainus vaatamisväärsus oli Natalja Murina – väga graatsiline ja seksikas riietuses. Tema puhul panigi jälgima eelkõige see, kas tal mõne liigutuse juures taas sukaäär minikleidi alt välkuma juhtub. Seda juhtus kogu etenduse vältel, kui Murinal päris palju lavaaega oli, vaid loetud korrad, aga kogu see aeg, mis Murina laval särada sai, oli ikka täiesti fantastiline, kui sai vaadata taas ühte tõeliselt kena inimest.
Cooney ja teiste situatsioonikoomikale orienteeritud autorite tekstide puhul paneb mind alati imestama see, kuidas nad suudavad tekstid nii absurdseks kirjutada. Kuidas näiteks mingid võõrad inimesed tulevad võõrasse korterisse ja hakkavad esitama küsimusi, millele pererahvas vastuseid peab otsima. Kui minu korterisse tuleks taksojuht ja hakkaks nii üksikasjalist ülekuulamist läbi viima, nagu „Naljaka raha“ taksojuht Perkinsite korteris seda tegi, siis ma oleks selle taksisti juba peale esimest küsimust paika pannud, umbes et mis see teie asi on, kes sõidab ja kuhu sõidab, minge oodake väljas. Ja kui ta veel edasi küsib, siis kärataks, et aru ei saanud või, oodake väljas. Komöödia situatsioonide loomiseks on aga vaja just seda, et tegelased vastaksid täiesti võõraste inimeste ajuvabadele küsimustele, mõtleks nende küsimuste peale vastusteks valesid välja ja ennast niimoodi sisse keerutaksid. Eriti palju nalja tehti selle arvelt, et tegelased said teolt tabatud ja selleks, et oma „musti toiminguid“ musta raha lugemise näol varjata oli neil ainsaks pääseteeks kogu seltskonnale diivanil istudes tekk peale tõmmata. See oli jälle publiku arvates ülinaljakas, kui seltskond tegelasi kätega teki all sahmides niimoodi juhuslikult tuppa astunud politseinikule vahel jäi.

Wednesday, January 13, 2010

Päikesepoisid

Neil Simon „Päikesepoisid“, lavastaja Ingomar Vihmar, Eesti Draamateater

Kolmas kord seda näidendit teatris näha, pluss üks telelavastuse ja filmi variant. Filmist oli meeles ainult see, et vennapojast oli saanud vennatütar või mingi muu sugulane, keda mängis Sarah Jessica Parker. Telelavastusest meenuvad ülihead osatäitmised Jüri Järvetilt ja Eino Baskinilt (või oli see ikkagi Aarne Üksküla) ja eriti ületamatu Anne Paluveri põetajaõde. 2 eelnevat teatrivarianti olid küllalt mannetud, üks neist Vanalinnastuudios ja teine Vene Draamateatris, mõlema puhul pani ohkama, et miks pole sellist vahvat põetajat, nagu oli Anne Paluver telelavastuses. Ka selle lavastuse puhul tundsin eelkõige puudust just Paluveri põetajast, need uued variandid, mis peale Paluveri tulevad, on kuidagi täiesti allapoole arvestust, sest Paluveri ette pandud latt on niivõrd kõrge, et vaevalt keegi seda ületada suudab.
Draamateater pakkus päikesepoiste paariks Tõnu Karki ja Lembit Ulfsakit. Minu jaoks küllalt üllatav valik. Ei tundu need Kark ja Ulfsak veel nii vanad ja mahakantavad midagi, et selliseid rolle mängida. Ja lugu ise on alati traagiline tundunud, kui julmalt võib kellegi elu minna. Millised pöörded! Oled noorusaja ja teatud osa keskeast populaarne ja üle maa armastatud koomik, oled harjunud glamuurse elustiiliga, kuulsuse ja tuntud inimeste seltskonnaga ja siis järsku oled oma eluloojangul peaaegu kõigi poolt hüljatud vaene rott. Saamatu ja seniilne. Ikka väga julm. Eriti julm on minu jaoks alati olnud see miljöö, milles Willie Clark elab – endine viietoaline hotellinumber, millest nüüd on saanud armetu urgas ühe toaga. Tänases lavastuses oli seda armetust kohe eriliselt rõhutatud – toa kujundus oli lakooniline, vähe esemeid, aga kõik, mis laval oli, oli kulunud ja räpane, selline tõeline üksiku vanainimese elamine. Isegi teise vaatuse voodi oli täiesti eelmaletõukav, juba kaugelt oli näha, et see on kõva puutükk, mitte voodi, milles haigel vanainimsel on väga valus ja ebamugav lamada. Kuidas seal magada saab, ei kujuta üldse ette.
Willie elamist kujutav mänguruum oli tõstetud lava keskel asuvale kõrgemale poodiumile. Mänguline tegevus toimuski ainult sellel poodiumil, erandiks vaid Mihkel Kabeli mängitud teletöötaja, kes ka rohkem eeslava mööda ringi liikus, kui prožektoreid sättides ringi askeldas. Mari-Liis Lille mängitud sketšis osalev meditsiiniõde oli nii osavalt ära maskeeritud, et ma ei tundnud ilma kavalehe abita üldse äragi, kes see näitleja on. Mari-Liis suutis seekord ka oma häält tundmatuseni muuta, lastes kõlada tõeliselt tibilikul ja vigiseval toonil, nii et vaid üksikutel momentidel kostus läbi sellele näitlejannale omane madalam hääletämber. Hakkasingi seda meditsiiniõde vaadates mõtlema, kes draamateatris vastavas vanuses naisnäitlejad on, siis kuulsin sekka tuttavat hääletooni ja vaatasin imestades seda tegelast – kas tõesti Mari-Liis Lill. Millist arvamust peale etenduse lõppu kavaleht ka kinnitas.
Vähemalt lapsed said kõvasti naerda igasuguste roppuste ja „jalaga perse“ naljade üle. Näiteks sülje pritsimine rääkimisel ja sõrmega teisele rinda togimine. Nende pärast me teisele vaatusele jäimegi, sest nii jama see lavastus ka polnud, et oleks vaatamise ajal magama jäänud ja tundnud vastupandamatut soovi teatrist kiiremini minema saada. Suurtele inimestele pakkusid rõõmu päikesepoiste igihaljad kiskumised. Arsti juurde sisenemisel tuleb sketšis öelda „Jah, palun“, millise fraasi Willie omavoliliselt „Sisse“ hüüdeks muudab. See sissekutsumise üle kraaklemine kiskus publiku sedavõrd kaasa, et kui Al tuleb haiget Williet vaatama ja tema uksele koputab, siis enne kui Willie jõuab koputusele vastata, kõlas mitmelt poolt saalist naeruturtsatuse saatel sosistatud „Sisse!“

Saturday, January 9, 2010

Jõuluvaimud

Charles Dickens „Jõuluvaimud“, lavastaja Polina Stružkova, Vene Teater

Ehtne ja ehedalt armas jõulugu. Kuigi mulle oleks rohkem meeldinud kui Scrooge olekski selliseks pahaks onuks jäänud ja hoopis teistele tegelastele selgeks teinud, et tal on õigus – jõulud on mõttetud ja vastikud pühad, kui neid „korraliku ja täisprogrammi“ järgi tähistama peab. Vene laste puhul oli lahe reaktsiooni jälgida, hoopis teine reageerimine. Eesti lapsed hakkavad pigem kibelema ja jäävad vaikseks, mõni hakkab koguni nutma ja kartma, kui laval mõni tegelane kurjustab ja pahasid sõnu nimetab. Vene lastele tegi see aga tohutult nalja, kui Scrooge nimetas sõnu „jama“, „lollus“, „mõttetus“ ja oli selle juurde hästi vihane ning kuri. Lugu ise oli hästi ja huvitavalt esitatud, vaimude ilmumine oli parajalt salapärane, vaimud olid toredad, nii et ei tekitanud lastes hirmu, isegi üleinimesesuuruse vaimu nägemine ei kutsunud esile mingit paanikat ega nuttu. Ilus ja õpetlik lugu, et kui enda sisse kuulata ja ennast parandada, siis saab veel kõike muuta ja inimestega sõbraks saada.
Ma mõtlesin seda lugu vaadates, et Scrooge sai tegelikult teiste armu osaliseks ainult sellepärast, et ta oli varakas mees. Rikkana võis ta olla ihne ja kõigi vastu pahur olla, võis inimesi sõimata, neile halvasti öelda, misantroobina endast eemale peletada. Aga tasub Scrooge'il ainult muutuda, olla inimestega sõbralik, kutsuda nad jõuluõhtuks enda poole – sest tal on ju raha ja ta saab korraldada suure peo, anda oma alamakstud töötajale jõulude puhul vaba päeva ja tal palka tõsta, kui teda kõik kohe toredaks inimeseks hakkavad pidama. Oleks olnud Scrooge vaene inimene, poleks tal selline metamorfoos pahast heaks õnnestunud, sest tal poleks olnud raha, et korraldada enda pool toredat ja sõbralikku taasühinemise jõuluõhtut, tal poleks olnud raha, et palgata töötajat ja tal palka tõsta jne. Sel juhul oleks mingi vaese endise pahura ja kurja mehe sõbralikkuse ilmingute katsetele kindlasti põlgusega suhtutud, a la eile nimetasid mind seaks ja nüüd tahad pugema hakata? Mine metsa! Aga kuna Scrooge'il on raha ja positsiooni, siis tal on lihtne ka oma mainet muuta-parandada.
Lavakujundus oli väga inglaslik – poe- ja ärisiltidega tänavapilt, osasid majade fassaade kasutati eraldi toa või mõne tausta kujutamisel. Kuna teatris kavalehti ei müüdud, sain alles hiljem netist järele vaadates oma üllatuseks teada, et lavastuse kunstnik on Iir Hermeliin. Kostüümid olid ka väga ilusad. Lihtsad, aga maitsekalt kujundatud riided. Huvitav oli stseen, kus Scrooge näeb oma järgmiseid jõule. Ta sureb natuke enne jõule ja matusekorraldajad-vanakraamikaupmehed on kohe kohal nagu raisakotkaste parv. Nad jagavad Scrooge'i kodust leitud kraami ja moodustavad asjadest maas lamava ja tekiga kaetud surnukeha silueti. See nägemus on Scrooge'i vaimude näidatud piltidest otsustav, Scrooge ei taha niimoodi lõpetada, nagu viimase vaimu näidatud pildis näha oli ja ta muudab ennast „heaks“.

Friday, January 1, 2010

Soome hobune

Sirkku Peltola „Soome hobune“, lavastaja Roman Baskin, Eesti Draamateater

Päris vahva draama oli. Midagi erilist küll ei olnud, kohati oli isegi tapvalt igav ja diletantlik esitus, seda eelkõige pereisa mänginud Tõnu Kargi suhtes, kelle esitus oli kuidagi täiesti üheplaaniline. Tuim ja kohtlane maamees, kes oskab ainult karjuda, aga kui karjumise hoo sisse saab, siis lööb nagu mingi ploki ette, et sõnad lähevad meelest ära, mis ta öelda tahtiski. Ma nägin selles, et näitleja pole tekstiga korralikult tööd teinud, kui ta võtab kopsud õhku täis, et üks korralik sõimumonoloog maha pidada ja siis niimoodi purssima hakkab. Mänguliselt oligi Kark selline, et alustas küllalt bravuurikalt, aga mida enam ta oma emotsioonidega eksima hakkas ja sõnades takerdus, seda rohkem ära ta ka vajus ja kõne muutus järjest vaiksemaks. Nii et loo poolest oleks tahtnud näha mõnes kohas tõelist räuskamist, aga Kark suutis nendes stseenides vaid oma kohal istudes vaikselt piuksuda. Mingist tõelisest laamendamisest ja lõhkumisest rääkimata.
Tõeliselt nauditav oli Ita Everi soe vanaema. Seda mängu oli väga armas vaadata, nii tegelane ise kui ka näitleja olid äärmiselt sümpaatsed. Kuidas vanaemake oma voodil istudes pobiseb ja kõvasti inglisekeelset koomiksit ette loeb, kuidas ta juhuslikult isa ja poja äriplaani ühte osa kuuleb ja hakkab targutama, kui rasked on hobused, kuidas ta nõelavaid sarkasme pillub, kuidas ta külaelust kõike ja kõigi kohta teab. Ainult et minu jaoks oli selline vanaema selles kontekstis natuke vales võtmes esitatud. Teksti poolest oli see hästi vihane vanaema, nii et oleks tahtnud näha mitte sellist sõbralikku Everi mängitud iga lapse unistustevanaema (võib olla mingis mõttes ka Äpu vanaema rolli kordust), vaid tõeliselt vihast moori. Sellist, kes oma nina igale poole topib, keda mitte keegi ei salli, vaid kannatab. Everi vanaema oli liiga malbeke, sõbralik ja heatahtlik, temasse suhtuti enamasti ikka lugupidamisega, mitte sellisel moel, nagu minu meelest see tekst oleks eeldanud. Oleks tahtnud näha seda kõva karjumist, mida kuskil Soome pärapõrgus peaaegu saja-aastaseks elanud vanamoor oma suust on võimeline välja ajama. Kuidas ta kõik sugulased hulluks ajab, kellelegi asu ei anna, iga tema majas kostva fraasi peale midagi vihaselt vahele pistab – tekstiliselt olid sellised nüansid kõik ju võimalikud. Selline vanaema lahendus oleks ka lavastuse üldtervikule positiivsemalt mõjunud. Teatavad viited on selles rollis ka filmi „Nukitsamees“ metsamoorile.
Muidu jäi selline natuke kahetine mulje. Elavad seal kuskil Soome külas, mingid maakad soomlased, peaksid olema väljanaermise objekt, aga vanaema on nii nunnuks tehtud, et ei suuda temasse kuidagi pahatahtlikult suhtuda. Teised rollid olid üldse enam-vähem untsus. Tundus, et näitlejatel polegi eriti midagi mängida. Lihtsalt, et vaatame kuulsaid näitlejaid, kuidas nad tühja laval toimetavad. Lugu kui sellist ka praktiliselt polnud, igal juhul selline arusaamatu lugu oli, et milles siis point või asi üldse on. Taheti hakata hobuseid Euroopasse müüma, aga hobuselaadung läks sealsamas külavaheteel ümber, siis peab perekond terve aasta hobuselihast tehtud sööke sööma, ilma et enamus sööjatest teakski, et nad hobuseliha ja nende endi kallist suksukest söövad. Noh ja siis? Ma ei saanud aru, mis lugu see selline on. Kodus on neil juhuslikult kuulus Repini maal, mida nad pildiks nimetavad ja mille peretütar lõpuks netisaidi jaoks tükkideks lõikab. Pliidi peal seisab mikrolaineahi, aga seda ei kasutata, sest vanamammi hoiab seal vanaisa labakinda sisse peidetuna oma matuseraha. See peab olema suur saladus, mille kohta vanamammi ise arvab, et teised ei tea, kus tema matuseraha on, aga kogu küla teab, miks selles peres mikrolaineahju ei kasutata. Pereema põhitegevus on suure punase trikooriide paelaks lõikumine ja selle kerasse kerimine. Sellised kummalised maakad, ei saa neist aru. Üleni võlgades ja teevad omale aina võlgu juurde.
Margus Prangelile oli loodud väga sobilik soomelik väljanägemine – pikad blondid juuksed ja motomehest metallisti nahka riietatud must välimus. See tekitas kohe äratundmise, et tüüpiline soomlane. Viire Valdma kostüümid olid täiesti mööda, eriti see, kui ta tuleb teksti järgi 13.detsembril majja, võbistab õlgu, et väljas on täielik torm, aga samas on ise ilmale sugugi mittevastavalt riides- viskab seljast õhukese kevadise mantli ja selle all on üldse poolläbipaistev mitmekihiline suveseelik ja lühikeste käistega pluusike. Mänguliselt oli Valdma tipphetk selles lavastuses stseen, kui ta kirjeldab, kuidas õnnetus hobuseid transportinud lätlasega tegelikult juhtus, et tema tahtis hakata juuksetukka kohendama, mitte ei lehvitanud autojuhile. See oli tõesti hästi esitatud ja väga naljakas. Maria Klenskajat oli lihtsalt mõnus vaadata. Ja Klenskaja on üks väheseid korpulentseid naisi, kelle kohta keel ei paindu kuidagi „paks“ ütlema.
Väga muljetavaldav oli Ervin Õunapuu lavakujundus. Detailide poolest väga realistlik taluköök, mis on sujuvalt ka vanaema eluruumiks. Laval võis märgata huvitavaid esemeid, mida külaühiskonnas kasutatakse, neid võis päris pikalt vaatama jääda, ilma et samal ajal midagi tegevusest mööda oleks lasknud, kui suurem osa midagi ei toimunudki. Ruumiliselt oli lahendus kaval – näidatakse talukööki seestpoolt, majaukse aset tähistab maha asetatud pakk, millest üle astudes tegelane kas majast väljas või majas sees on, seinu aga pole. Nii käivadki tegelased vahepeal maja nurga taga oma asju ajamas, astudes üle paku ja sammuvad köögikujunduse laua juurest akside poole pealt mööda, olles majast väljas. Selle paku taga koperdab kõige rohkem Viire Valdma tegelane, kes paku taga seistes osaliselt võõrale inimesele kohaselt kõigepealt küsib: Kas tohib sisse tulla? ja alles siis üle paku „majja“ astub. Tütar õnnestus etendust vaatama jätta tänu sellele, et lavaperekonnas oli temavanune teismeline, kelle vaatamine tütrele päris head pinget pakkus.