Monday, April 30, 2012

Padaemand

Pjotr Tšaikovski „Padaemand“, lavastaja Arne Mikk, Estonia Küllalt vanamoodne ja igav ning pikaksvenitatud ooper, aga kõlbas lõpuni vaadata küll. Sellest ma ikka veel aru ei saa, milles seisneb meie lauljate suurus, nad ei laula isegi orkestrist üle ja nende hääldus on täiesti allapoole igasugust arvestust. Ei tea ma kantileenidest ega alumises või ülemises registris kõlanud pianodest ja nende üleminekutest midagi, aga mingit sellist esitust, et oleks tahtnud püsti hüpata ja braavo karjuda, ei olnud kuskilt võtta. Oli palju piltide vahetusi, sellest tingitud ka igav lavakujundus, et saaks mööbli või asjad kiiresti eest ära tõsta ja järgmist stseeni ängima hakata. Laest rippusid alla ülisuured mängukaardid, ühe kaardi murdis katki Padaemandaks kutsutud krahvinna vaim ja küünitas sealt välja laulda. Lava tagumise osa kattis sild-trepp, mis ulatus mõlemalt poolt ette trepiks. Kuidas Liisa ennast ära uputas, jäi arusaamatuks, paks tädike Heli Veskus läks dramaatilisi poose võttes kuhugi lavasügavusse, mitte ei roninud silla peale ega hüpanud sealt alla, et ennast nagu realistlikumalt ära tappa. Krahvinnat laulis Riina Airenne, kes oli selle rolli jaoks liiga noor. Grimm oli küll hea, aga hääl oli poole noorema inimese oma, kui tegelaskuju ette nägi. Andis oodata kaks pikka vaatust ja siis alles kolmanda vaatuse lõpupoole kõlas selle ooperi kõige tuntum fraas, see ei ole isegi aaria, vaid tõesti ainult need sõnad aariast: „Vsja naša žizn igra!“, mida võis vahepeal kuulda vist juba enne minu sündi eetris olnud telemängu „Mis? Kes? Kus?“ tunnusmeloodia ja -sõnadena. Aga muidu täitsa talutav õhtu oli.

Kuningas sureb

Homayun Ghanizadeh „Kuningas sureb“, lavastaja Homayun Ghanizadeh, R.A.A.A.M Kartsin, et see on ilge jama, aga oli hoopis vastupidi – täitsa vaadatav asi. Selline paraja pikkusega, nii et ei jõudnud ära tüüdata. Ghanizadehile omaselt liikusid tegelased jälle mööda ettemääratud trajektoori ja olid riietatud valgetesse hullusärkidesse. Kogu selle liikumise peale hakkas pea natuke ringi käima, kuigi sõna ring ei saa kasutada, sest eriti just sellest lavastusest tuli ka tekstiliselt välja, et kõik on seotud ruutude ja kastidega. Isegi väikse lapsena käidi isaga ruutu jalutamas. Hästi normaalne absurdidraama oli, parajalt naljakas ja absurdne, selline küllalt seosetu jutt ja kordused. Tegevus küll on, aga kuhugi see ei vii. Eriti naljakas oli Raivo E.Tamme eeslaval lamav kuju, ümara (?) olluse sisse peidetud narr. Liiguti põntsuva rütmi saatel, mida Elina Reinold raginaks nimetas. Lõpuabsurd oli ka naljakas, tuli välja, et need tegelased on hullumaja patsiendid.

Vanemuise biitlid

Ivar Põllu „Vanemuise biitlid“, lavastaja Ivar Põllu, Tartu Uus Teater Algusel polnud viga, aga mingi poole pealt tüütas nii ära, et tekkis „Õitsengu“ sündroom. Inimesed on jälle mingisse haisvasse ja kaubandusliku välimuseta ebamugavate istmetega saali aetud ja mingit jama vaatama pandud. Ja lõppu sellel ei paista. Stseen järgneb stseenile ja peale iga stseeni lõppu loodad, et nüüd saab see jama läbi või tehakse vähemalt vaheaeg, et saaks ära minna, aga ei, mäng läheb edasi. Ja midagi huvitavat ei juhtu, ajavad mingit ajuvaba teksti, vahivad tühjusesse ja püüavad maru huvitavad olla. Vähemalt head Beatelsite muusikat sai kuulata. Ja huvitavates värvikombinatsioonides riidekomplekte näha, kuni laval riiete vahetamiseni välja, nii et isegi sukki ja pesu nägi. Vähe sellest, ka naiste tisse nägi. Mulle tuli selle peale meelde, kui keegi kirjutas lehes NO teatri mingi lavastuse kohta, et Mirtel Pohla käis seal pesus duši all, et oleks võinud ennast ikka paljaks võtta, kui duši alla läheb. Ja siis teises lehes kirjutati selle ajakirjaniku kohta, et vaeseke, ta ei näinudki Mirtel Pohla tissi. Nüüd sai näha kahe kauni näitlejanna ilusaid tisse ja üldse mitte duši all käimisega seoses. Peale seda, kui tissid olid ära näidatud, läkski igavaks, isegi see ei kompenseerinud, et päris viimases stseenis näidati veelkord tissi. Tundus, et seekord tsiteeriti teatritriloogia eelmist osa „Ird, K.-d“ - kiri, mida Irdile kirjutati, oli minu meelest see kiri, mille Maarja Jakobson eelmises osas suure aupaklikkuse ja õhinaga härra Irdile kirjutatuna ette luges. Samuti saab näha imeasja, mida enam müügil pole – mitte isekustuvat sigaretti, tossas vaikselt peaaegu tund aega. Hoopis siin olid tõelised kalendritüdrukud.

Vihmamees

Dan Gordon „Vihmamees“, lavastaja Georg Malvius, Vanemuine Nagu arvata oligi, väga hea lavastus. Film oli küll ähmaselt meeles, kuigi sellest ajast peale, kui see näidend Vanemuise repertuaari ilmus, olen kavatsenud filmi uuesti üle vaadata, aga pole peale sattunud. Alguses ei suutnud Kütsarit kuidagi Cruise asemele kujutada, ikka oli selle mehena pigem Cruise silme ees, aga Tomminga puhul seda küll ei tekkinud, et oleks tema asemele Hoffmani ette kujutanud. Küllalt askeetlik lavastus oli, aga kuna oli palju stseenivahetusi, siis oleks olnud ka liigne loota, et iga stseeni puhul väga täpne ja detailne kujundus lavale tuuakse. Lava tagumist seina katsid kaubanduskeskustest tuttavad laest alla voolavad veejoad, need vulisesid mingi aja, aga suurema osa ajast seisid liikumatult. Büroomööbel oli läbipaistev, nagu konstruktoriosadest kokkupandud lauad, üle pika aja sai laval näha ka pehmeid voodeid, mitte riidega ületõmmatud kaste. Raymondi haiglatoas olid ainult valgete kaantega raamatud, nagu rõhutades, et tegemist on haiglaga. Kasiinos „Flamingo“ olid flamingokujulised roosad toolid, ka meestegelased olid selles stseenid kreemikasroosades ülikondades. Mulle meeldis Charlie filosoofia ja suhtumine, et kõige alus on raha. Kui on raha, siis kaovad ka probleemid, seda suhtumist ilmestas kõige paremini kasiinostseen, kus võidetakse palju raha ja Charlie on tõeliselt õnnelik, tema probleemid on (vähemalt hetkeks) lahendatud. Kui kaob raha, tekivad ka probleemid. Nii uued probleemid kui ka vanad, lahendamata probleemid. See tuli selles lavastuses väga hästi esile, kuidas meie enesetunne on rahaga seotud. Tommingase Raymond oli üllatusena päris värdi, nagu vend teda nimetas. Hoffmani Raymondist ei olnud meeles, et ta ka füüsiliselt kuidagi äraspidine oleks olnud, filmis oli ta lihtsalt natuke teistmoodi, hästi endasse tõmbunud ja võis hooti laamendama hakata, kõne oli küll eriline ja selline pikatoimeline olek, aga muidu poleks midagi saanud öelda, et see mees on kuidagi haige või teistsugune. Lavastuses oli aga Raymond silmnähtavalt füüsiliselt haige inimene, käis imelikult, hoidis käsi kramplikult harali, veiderdas näoilmetega, s.t. näitleja poolt väga oskuslikult kehastatud. Rohkem oleks võinud välja mängida selle momendi, kui Raymond esimest korda oma venda puudutab. Nagu haiglas Raymondiga aastakümneid tegelenud arst ütles, kes pidi olema Raymondile kõige lähem inimene, ta meeldib küll Raymondile, aga Raymond pole teda mitte kordagi puudutanud ega lase ennast puudutada. Oli ju ilmselge areng selles mõttes, et haige hakkas maailmaga kohanema, õppis tantsima ja elementaarset suhtlust, lasi ennast puudutada. Lõpp jäi kuidagi lahtiseks, ei olnud meeles ka filmi lõpp, et kas seal oli mingi kindel lahendus, kuhu Raymond siis lõpuks läheb või saab.

Meie, mehed

Neil Simon „Meie, mehed“, lavastaja Toomas Suuman, Rakvere Teater Alguses tundus, et pole viga, aga mida edasi läks, seda igavamaks ja ajuvabamaks muutus. Mehed on pokkeriõhtul, midagi erilist ei toimu, ainult mingi totaalne ülemängimine ja veiderdamine käib. Eriti üks diletant, kes täiesti talumatult etles. Õnneks kestis esimene vaatus ainult 35 minutit, nii et ma ei näinud põhjust kauemaks teatrisse jääda. Mis seal teises vaatuses sai, eriti ei huvitanudki, tundus, et on midagi „Meeste kodu“ sarnast, nii et ei ole midagi, neile lohutuseks, keda kurvastab, et „Meeste kodu 2“ ära jäi, alternatiiv on täitsa olemas.

Boyband

Peter Quilter „Boyband“, lavastaja Andres Dvinjaninov, Endla Endla on Eesti parim teater, eriti suur saal, seal on nii mugavad toolid ja kogu majas on ilus interjöör. Ja kõik Eesti teatrid võiksid võtta oma mängukavadesse sellised toredad noortetükid nagu „Boyband“. Muidu on need noortekad sellised jubedad jamad „Nullpunkti“ või millegi veel igavama stiilis, kus pingutatakse naba paigast, et noortepärane olla, aga vaja on ju nii vähe – üks kuulus ja südameid murdev popartist, head muusikat, head heli, et annaks kontserdi mõõdu välja, palju valgusefekte paugutamisega ja loomulikult küllalt vaimuka ning noortele kordamineva teemaga lugu ka juurde. Tore oli neid oma noorusaja laule uues kuues ja väga kvaliteetses esituses ning ülikõva kõlaga kuulata. Teater ei ütle seda reklaamlauset sugugi mitte suusoojaks, et „Boyband“ on kaks ühes – nii teatrilavastus kui ka kontsert. Kasutasin ära ka lavastaja Dvinjaninovi soovitust, et kui publik oskab ja tahab, võib laule täiesti kõrist kaasa röökida, selles lärmis ei häirinud see mitte kedagi, kui kaasa lauldi, boybandi esitus oli ikka ülihästi kuuldav ja käis muust „mürast“ üle. Koit Toome lühike soolonumber klaveri taga oli nagu meenutus tema eurolaulust „Mere lapsed“, vähemalt visuaalselt, kuigi lauluna hoopis teine lugu. Alles nüüd, kui Endla meesnäitlejad olid pandud seisma kõrvuti (vist keskmisest pikema Eesti mehe) Koit Toomega, oli aru saada, kui lühikesed need näitlejad tegelikult on. Kuigi olen neid tihti näinud Ireen Kenniku kõrval, aga tema kõrval tundub iga inimene lühike. Tambet Selingule ja Sten Karpovile olid tehtud uued trendikad soengud, ka juuksevärvi muudetud, kuigi nende soengute järgi oleks öelnud, et pigem on Selingu tegelane see mees, kellele meeldivad teda fännavate tüdrukute vennad, mitte tüdrukud. Väga lahedad oli Indrek Taalmaa pidevalt ropendava Voolandina ja Ahti Puudersell üliinimliku bändiasjaajajana. Voolandi nime kuuldes mõtlesin, et see on mingi vihje Bulgakovile, et nimepilt on Woland, aga kavaleht näitas ikkagi Voolandit. Ja kuigi Voolandi kõne enamasti roppustest koosnes, siis see mind jälle ei häirinud, tegemist oli ju ikka sellise avaliku noortele meeldidatahtmisega, mis väga hästi õnnestus. Lisaks veel paar kohustuslikku „lisalugu“- kordusesitust.

Vaba armastus

Leonard Gershe „Vaba armastus“, lavastaja Andrei Žitinkin, La'Teatr Mäletasin seda lugu eelmisest sajandist Vanalinnastuudio esituses nime all „Piknik kahele“, originaalpealkiri „Liblikad on vabad“. Siis meeldis mulle ainult 1. vaatus, see oli selline omapärane, eriti vaatuse keskel toimuv puänt, kui tüdruk saab teada, et poiss on pime. Tüdruk: „Pime oled vä?“, poiss: „Olen jah“, tüdruk: „Misasja?!“ Nüüd ette neid asjaolusid teades vaadata oli hoopis teine asi, sai kohe aru, miks poiss niimoodi imelikult liigub ja natuke imelikult käitub. Vanalinnastuudios mängis pimedat Donaldit väga hästi Rednar Annus, aga selle variandi Dmitri Djužev pingutas ikka väga üle. Läks kohe sellist tobeduste peale välja, et inimesi naerma ajada, umbes et ajas vahtu suust välja ja puterdas ja mängis ehtsat värdjat. Aga muidu oli täitsa tore, kuigi tüdruk oli liiga suure tagumikuga. Ja isegi teine vaatus tundus täitsa vaadatav, Vanalinna variandis tundus, et seal kadus see pinge kuidagi täiesti ära, mingi mõttetu vaatus oli. Siin aga tulid teises vaatuses lavale staarid, kelle peale saal plaksutas, aga keda mina küll ära ei tundnud. Võib-olla olen neid kuskil filmides näinud, aga mingid sellised meeldejäävad kujud nad ei ole, et oleks nende nime peale reageerida suutnud. Lõpp oli kuidagi eriti ajuvaba. Poiss elab mingis täiesti arusaamatus korteris – keset tuba on vann, mille peal on plaat ja ta kasutab seda lauana, lava tagumises nurgas on rippvoodi konstruktsioon, selle all on vannituba, kuhu külla tulnud poisi ema aeg-ajalt kaob. Ja poiss magabki nii kõrgel, kuigi ise väidab, et kardab kõrgust, diivani peal püsti seista on tema jaoks probleem, aga kahe meetri kõrgusele magama ronida ei ole. Lõpus läheb poiss ennast vanni tapma, laseb vanni dušivoolikuga vett täis, istub seal nuga käes ja üritab mitu korda veene läbi lõigata, kuni tüdruk tema juurde tagasi tuleb. Ja teatab: „Sa ei kujuta ette, kui väga ma tahan... süüa!“ Nagu olekski ainult söögi pärast tagasi tulnud. Vannistseeni vaadates tuli meelde Rakvere „Toatüdrukud“, kus vanni ja vannivett palju efektsemalt kasutati. Vanalinnastuudiost oli hästi meeles, kuidas Marika Korolevi mängitud tüdruk selle voodi avastab: „No ma olen oma elu jooksul ikka palju voodeid näinud, aga sellist...“ Siin see nii efektiivselt ei kõlanud, pealegi oli sõnastus kuidagi teisiti. Ja šinjooni äravõtmine ei olnud ka nii efektiivne nagu esmakordsel nägemisel. Võib-olla jälle sellepärast, et ma teadsin ette, et kui poiss hakkab tüdrukuga „tutvuma“, siis ta katsub tema juukseid ja talle jääb pihku osa juustest, mis poissi meeletult ehmatab.

Tuesday, April 17, 2012

Gizzelle

Saša Pepeljajev „Gizzelle“, koreograaf Saša Pepeljajev, lavakate XXV lend See oli ikka väga jama. Juba 10 minutiga tüütas ära, aga jälle ei olnud muud võimalust, kui peaaegu 2 tundi seal lõpuni ära passida. Midagi naljakat ega huvitavat seal ei olnud, passisin siis niisama neid tudengeid, kellest varsti näitlejad saavad. Lõpuks tuli ka üks naljakas moment, kui laest lasti alla elastsed riidetükid, mille sisse tüdrukud endale pesa ehitasid. Kõik tüdrukud pugesid oma riide sisse ja jäid sinna maa ja taeva vahele kõikuma, peale Piret Krummi, kes oma keharaskusega riide täitsa vastu maad surus ja maa peal vääneldes oma liigutusi tegi. Krummi pärast ei saanud Pepeljajev ilmselt ka mingeid keerukamaid liikumisjooniseid kasutada, tuli ju arvestada, et paks ka kõige sellega hakkama saaks, millega normaalkaalus inimesed hakkama saavad. Ja eriti tuli arvestada tõstmistega, et neid liiga palju poleks. Kuigi poisid suutsid Piretit päris hästi tõsta. Midagi sellest kategooriast, nagu „Tantsi tagumik trimmi“, kus näidatakse, milleks paksud inimesed füüsiliselt võimelised on, suudavad isegi spagaati visata ja puha. Aga noh kuhugi endisesse hobuveskisse, kus on ringi käinud hobused ja seal on haisenud ja praegugi on see väga ebamugav koht, kannatama minna küll ei tasu, telekas rahuldab selle naljavajaduse iga nädal ära.

Frederick ehk Kuritöö bulvar

Eric-Emmanuel Schmitt „Frederick ehk Kuritöö bulvar“, lavastaja Sergei Morozov, Vene Teater Siiani nähtud Schmitti tekstide lavastused on väga head olnud, aga see oli ikka üle mõistuse pikk, oleks võinud palju ära kärpida, mõttetud palaganistseenid. Aga iseenesest oli huvitav lugu, tegevus toimus teatris, kuskil vahetult peale Napoleoni aega. Aleksandr Ivaškevitši mängitud Frederick oli bulvariteatri täht, tegelikult oli tal teatris isegi rohkem psühholoogi funktsioon. Kuigi staar, ei kasutanud ta sellist naljakat liialdust, nagu naisstaar mademoiselle George, kes liikus ringi ainult koos saatjaga, tema ees käis tokki vastu maad taguv mees, kes valjuhäälselt väikeste pauside tagant kuulutas: „Mademoiselle George!“ Frederick aitas peita oma riieturi haavatasaanud vabariiklasest poega, oli vahendaja direktori ja võlausaldajate vahel, lahendas probleeme näitekirjanikuga, kes oli ahastuses, et tema alles esietendunud tükk ära keelati. Kõige muu taustal oli põhiline Fredericki ja Berenice'i väga ilus armastuslugu, aga samas jäi see kogu toimuva möllu taustal ka natuke marginaalseks ning väsitas ära. Väga hästi ütlesid peale etendust garderoobis ühes poisid: „Hakkasin just magama jääma, kui nad jälle karjuma kukkusid...“ No nii igav just ei olnud, et oleks uni peale tulnud, aga palju üleliigset ja venitatut oli tõesti. Hästi naljakas oli esimese armastaja ampluaaega näitleja stseen balletipükstes, kus talle pükstesse jalge vahele oli pandud hästi suur pall. Primadonna George tantsis ühest stseenis kolmanda jalaga, sellest oli kohe aru saada, et ta hoiab seeliku alla pandud jalga käega õhus, aga mõni stseen hiljem avaldati ka eriti pikkade juhtmetega publikule Savankova painduvuse saladus, kui ta kolmanda jala seeliku küljest lahti harutas. Natuke meenutas kogu see lugu „Ainsa ja igavese elu“ esimest osa, palju stseene teatris, näitlejatega, nende lavatagused tunded, prooviperiood. Ka näitlemisstiililt oli sarnane, selline vanaaegne etlemine.

Wednesday, April 11, 2012

Kes kardab Virginia Woolfi? Linnateater

Edward Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?“, lavastaja Mladen Kiselov, Tallinna Linnateater Suured lootused ja kõrgelt kukkumine. Kuna tegemist on suure menutükiga, kuhu aastased ja mitmeaastased piletijärjekorrad ja kõik vastukajad on siiani ainult kiitvad olnud, siis läksin väga suurte ootustega, et täna saab tõelist teatrit näha. Kuigi teadsin muidugi, et minu mõistele teatrist see tükk ei vasta, kui mängitakse mingis Linnateatri saalis. No mis värk on, ei saa siis normaalseid tingimusi ühele teatrile teha või ise selle eest hea seista, et nende publikul etendustel mugav oleks. See ei ole see teema, et kui millegi muu kallal norida pole, siis norime istumistooli kallal. No tõesti rikkus kogu elamuse ära see mängukoht ja ebamugav istmealune. Peaaegu 4 tundi tuli istuda kõval puutoolil. Ja see oli ka väga ebamugav, et näitlejad olid nii lähedal. Kuigi muidugi nende mängu ja näoilmeid oli nii lähedalt huvitav jälgida, aga ikkagi eelistan ma suure teatrisaali anonüümsustpakkuvat pimedust, mitte otsest silmsidet näitlejate või teisel pool mänguplatsi istuvate pealtvaatajatega. Minu jaoks maailmakirjanduse kõige suurem lahendamata küsims: Martha ja George'i poeg. Kas neil siis oli poeg, kes on surnud, või on tegemist nende fantaasiaga, väljamõeldud pojaga? Siiamaani ei ole ei näidendi lugemisest ega erinevatest (ja korduvatest) vaatamistest vastust saanud, ikka selline kahe otsaga asi, et võis olla nii ja võis olla teisiti. Marthal oli väga kole sügavsinine kleit. Laua all hoidsid nad venekeelseid raamatuid. No igasuguseid detaile oli, sellega seoses oli isegi piinlik, nagu oleks ise Marthale ja George'ile külla sattunud. Eks see oli ilmselt ka taotuslik, enamus publikust teab selle näidendi sisu, ainult et ei tea seda, et nad satuvad nagu Honey ja Nick nende hullude juurde külla. Mõnes kohas oli ikka väga piinlik, kuigi naerda sai ka kõvasti. Kuigi ära oli jäetud stseen Geroge'i ja Honey vahel, kus George oma viimase vaatuse mängu „poja tapmiseks“ ette valmistab, oli kogu tükk ikka hästi pikk.

Armastuse territoorium

Michael Kristofer „Armastuse territoorium“, lavastaja Vladimir Pankov, Art Partnjor XXI Nagu ma kavalehelt osaliste nimesid nägin, oli mul selge, et ma olen seda näidendit kunagi Vene Kultuurikeskuses näinud. Naine ja tema kolm meest, selline küllalt kesine komöödia, siis mängis peaosalist Constance-Jelena Safonova ja tekstist tuli meelde, et väga naljakas koht oli, kui kõige noorem mees tuli külla ja nõudis praktikat. Aga nüüd seda kohta üldse ei olnudki. Kuigi imearmsa ja võrratu Jelena Jakovleva esituses võib ka sellist jama vaadata, oleks võinud ikka midagi paremat Tallinnas näidata. Intertüdruku ja Kamenskaja esituses kannataks vist isegi teatripubliku õudusunenäo „Õitsengu“ välja. Lavakujunduseks oli hästi pikk mitmest lauast koosnev laud ja ühes lava tagumises nurgas kapp. Kõik tulid kapist välja, kapp täitis ka ukse aset. Või siis käidi seal riietumas, et uue kostüümiga publiku ette astuda. Kuna näidendi originaalpealkiri on „Naine ja klarnet“, siis oli laval ka klarnetimängija ja sai kuulata väga paljusid variatsioone „My Way'st“. Naine kutsus omale külla klarnetimängija, kuigi ta tahtis tellida tšellomuusikat, aga tšellot ei olnud, siis jäi üle ainult klarnet. Ja hakkab meenutama oma elu kolme suurt armastust. Meeste trio ilmus aeg-ajalt lavale ka kõik korraga, korrati ühte ja sama fraasi, võimendati ja naise poolt öeldut, kõik see kõlas kajana ja tundus täieliku hullusena. Naisele kingiti lilli, siis ta peksis nendega nagu vihaga mehi. Peksis nad laiali. Huvitav oli jälgida riietusesemete puhul, kus on lill. Iga tegelase igal riideesemel oli suure punase lille kujutis. Tegevuse käigus lõbustas muusik ennast sellega, et sõi armukesest järele jäänud söögi ära. Viimase mehega, kodukanaga, seisis naine teine teisel pool pikka lauda ja nii moodustasid nad „ideaalse paari“.

Tuesday, April 3, 2012

Võtame uuesti

Michael Frayn „Võtame uuesti!“, lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, NO73 Ootused olid suuremad, sest igal pool räägiti-kirjutati, et see on meeletult naljakas tükk. Eks ta omamoodi naljakas oli ka, naerda sai kõvasti, aga arvasin, et on midagi veel naljakamat. Ja kunstiliselt tasemelt ootasin ka rohkemat, lavastajanimesid arvestades. Aga oli selline küllalt keskpärane laadatsirkus, situatsioonikomöödia proovid ja läbimängud teatris. Selles teatris toimumise mõttes oli tükki küll huvitav vaadata ja Mirtel Pohla pakkus oma ilusas pesus piisavalt silmailu, teeb ikka nii kadedaks, et keegi nii ideaalselt täiuslikult ilus on. Pärast seda lavastust on kindlasti hoopis teine tunne ka järgmiseid etendusi vaadata, et mõtled sinna juurde, mis samal ajal lava taga toimuda võib. Kas käib samasugune tumm sõda nagu „Võtame uuesti“ trupi puhul? Eriti naljakas oli Risto Kübar pooleksmurduva tütarlapse rollis. Vahepeal olid nii suured naerukohad, et rahva naer summutas lavalt tuleva teksti, aga Risto Kübar rääkis pingutatult vaikse kõrihäälega, nii et tema tekstist ei saanud peaaegu üldse aru. Kuigi piisas ka Kübara Poppy nägemisest, ainult tema nägemine ajas juba naerust turtsuma.