Henrik Ibsen „John Gabriel Brokman“, lavastaja Ingomar Vihmar, Eesti Draamateater
Päris hea lavastus, kaasajastatud ja lühendatud Ibsen. Toominga lavastus Vanemuises 1997 oli peaaegu 4 tundi pikk, siin saadi poole lühema ajaga hakkama, aga midagi olulist välja ei jäänud. John Gabriel oli Džon Gabriel, mitte Juun Gabriel, miks siis mitte juba Džon Geibriel? Endine pangadirektor, kes panga põhja lasi, istus oma kodus ja vaatas telekat. Teised toimetasid tema ümber. Lõpuks saadi John Gabriel nii kaugele, et ta oli valmis kätte maksma, aga jõudis ainult mäe tippu ronida ja seal ära surra. Naised peavad oma lahingut, keda neist John Gabriel ja tema poeg Erhard rohkem armastab. Lavakujundus oli minimalistlik, ainult üks suur tugitool ja tagaplaanil mõned toolid, külje peal ka. Suurem osa tagumisest seinast oli kaetud kiledega, mida hakati katki rebima, kui tegelased ennast kitsas ruumis tundma hakkasid. Väga hästi oli mängitud Tõnu Kargi vanahärra Foldal, see oli selline totult traagiline kuju, täielik äpu, kes ajas iga oma fraasiga naerma. Kõik need tema reaktsioonid ja mõttekäigud olid hästi naljakad. Tuli meelde ka sama osa esitanud Lembit Eelmäe, kes Kargi esitusele ligilähedalegi ei saanud, Eelmäel oli ikka see vastik talle omane lapsemeelsus omane, nii et said aru, et see inimene ongi hälvik, mitte et näitleja mängib hälvikut.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment