Jevgeni Onegin

Pjotr Tšaikovski „Jevgeni Onegin“, lavastaja Andrejs Žagars, Läti Rahvusooper

Žagars on vist Läti Rahvusooperi pealavastaja ja mul on sattunud nii, et kõik ooperid, mida ma Riias olen vaatamas käinud, nüüd siis ka külalisetendusena nähtud „Onegin“, on tema lavastatud. Väga leidlik ja ootamatute lahendustega lavastus oli. Tegevus oli toodud lähemale meie ajale, kuigi minu meelest mitte päris kaasaega. Kostüümid olid küll rohkem nii 30ndate stiilis, kuigi needki kaasaegsemaks stiliseeritud. Ja kostüüme võis vaatama jäädagi, väga hea töö kostüümikunstnikult. Eriti siis, kui laval oli koor, absoluutselt kõigil olid seljas erinavad ja huvitavad kostüümid pluss veel naljakad peakatted-kübarad. Kübarad olid kuidagi vormist väljas, mingi omapärase naljaka nipiga. Näiteks kandsid 2 meest peas omavahel ühendatud kahte suurt silinderkaabut. Siis oli veel naistekübaraid, mille peal oli kujutatud loomaskulptuure või sellise kujuga kübaraid, mis olid kas hästi suurelt laiad või liiga ette poole kaldu. Maitsetud need kostüümid kindlasti polnud.
Koor oli riietatud huvitavamalt kui solistid. Võib olla oli tegemist sellise nipiga, et solistidele midagi lihtsamat selga panna, et publik liialt nende kostüümide vaatamisse ei süveneks, vaid rohkem ikka laulmise kuulamise ja loo jälgimisega tegeleks. I vaatus, mis peaks toimuma Larinite aias, oli siin toodud suure palee buduaari. Keset lava oli kogu lava kattev suur voodi, selle peal hästi suured padjad ja tekid.Larinite tüdrukud surfafad internetis, ema ja parteisekretäri moodi riietatud amm tegelevad ema riietamisega. Ema osa laulis hästi korpulentne lauljanna, nii et seda oli naljakas vaadata, kuidas selline suur inimene ennast riietab ja tõeliseks suurilmadaamiks peab, endal rasvad igast kohast rippumas. Kandis põlvedeni seelikut, nii et sai päris üksikasjalikult paksu inimese jalga vaadata. Külarahva asemel tulevad Larinite juurde paremini riietatud inimesed, kes proua Larinat ikkagi oma barõšnjaks nimetavad. Toovad uhkeid kingitusi, näiteks proua Larina maalitud portree. Voodist saab kohe suur laud, mis on ehitud vene rättidest kokkuõmmeldud linikutega. Saabuvad Lenski ja Onegin, Tatjana armub silmapilkselt.
II vaatuses on voodist saanud taas voodi. Tatjanal ei tule und, ta pihib ammele, et on armunud ja palub rääkida sellest, kuidas siis oli, kui amm veel noor oli, kuidas kaugetel aegadel armastati. Niipalju, kui ma lätlaste küllalt halvas vene keeles lauldud tekstist aru sain, kuigi see tekst oli esitatud ikkagi paremini kui eestlaste lauldud vene keel, pandi amm juba 13-aastaselt mehele. Tatjana hakkab Oneginile kirjutama, kasutades selleks algusest läpakat, aga siis võtab kätte traditsioonilise paberi ja pastaka. Selles stseenis teenis Tatjana osatäitja oma pika aaria järel ära marulise aplausi koos bravodega. Edasi saadab Onegin Tatjana pikalt, tema ei ole pereeluks valmis jne. Larinite pool toimuvaks balliks on suurest voodist taas laud saadud, millele kantakse väga suuri nõusid. Nõud näivad olevat tühjad, samamoodi on tühjad normaalsuuruses veiniklaasid, millest lauljad joomist markeerivad. Lenski ja Onegin lähevad tülli, Lenski kutsub Onegini duellile. Toimub duell, nüüd on suurest voodipoodiumist saanud lihtsalt must kast, mille peal kujutatakse maastikku, kus mehed duelli peavad. Laskmine oli ka omapäraselt lahendatud, Lenski tulistab, aga mööda ning tormab Onegini poole, et temalt lepitust otsida, aga Onegin on sellisest Lenski tegevusest hämmingus ning tulistab „kogemata“ Lenskit, mille peale Lenski sureb. Vahepeal on veel Tatjana unenägu, kus Tatjana näeb minu meelest unes vene karu, kes muutub paljaks noormeheks. Selles stseenis nutavad Olga ja proua Larina Lenski surnukeha kohal.
Unenäostseen muutub sujuvalt väikeste laudadega kaetud ruumiks, arusaadavalt on nüüd see suur voodimoodustis väiksemateks tükkideks ümber tõstetud. Toimub vastuvõtt ja raamatuesitlus. Seda kõike tuntud Tšaikovski poloneesi saatel, mida tavaliselt „Onegini“ ooperis ikka ballile kohaselt tantsuna kujutatakse, aga siin ei mingit tantsu. Ja see kõik oli ikkagi nii omapärane ja ilus, et ei ühtegi etteheidet sellisele lahendusele. Ballile saabub Onegin, kes tunneb ennast nagu Tšadski – laevalt ballile. Lava tagumisse osasse paigutatud suur ekraan näitabki aknana kujutatud pildi kaudu hiigelpika laeva möödaujumist. Sellel kinolinal näidati veel looduspilte, nagu Borodino sügis vihjena Puškinile ja huvitavat kolmikut, kes Tatjana ning Onegini tundepuhangut tummalt tunnistavad: proua Larina ja 2 meest, kellest 1 osutub hiljem Tatjana tulevaseks meheks vürst Greminiks. Selle stseeni vastuvõtt toimubki Greminite juures.
Onegin näeb Tatjanat, armub temasse ja saab aru, et on Tatjanat kogu aeg armastanud, saab aru ka sellest, millise lolluse ta tegi, kui selle süütu õie armastuse tagasi lükkas ja kui palju haiget ta sellega Tanjakesele teha võis. Kõige valusama löögina saab Onegin teada, et Tatjana on nüüd Gremini naine. Greminit laulis suurepärane bass, kelle imekaunist aariat „Ljubvi vse vozrastõ pokornõ.... Onegin, ja skrõvat ne stanu. Bezumno ja ljublju Tatjanu...“ saatis taas tormiline aplaus koos braavodega. See oli tõesti selline esitus, et tekitas kananaha ihule ja seda oleks kuulanud veel ja veel. Tatjana teatab Greminile, et ta on väsinud ja läheb oma buduaari. Tatjana buduaar on sama ruum, mis vastuvõturuumgi, ainult nüüd on mustad lauakuubikud katetud valgete tekkide ja patjadega. Nende lõputute voodite vahel, ümber ja peal hakkavad Tatjana ja Onegin oma suhteid klaarima. Kuigi see on ka tänapäevases mõistes üpris lubamatu situatsioon, abielus naine laseb oma tuppa võõra mehe ja peab temaga pika kõneluse. Tatjana on küllalt paljastavas öösärgis, nii et see on isegi päris intiimne stseen, kui arvestada veel seda, et Onegin teda igat moodi embab ja katsub. Onegin ruttab vastuvõtusaalist Tatjanale järele, klaas käes. Nähes Tatjanat ühel kümnest voodis istumas ja nukrutsemas, muutub Onegin nii kohmetuks, et komistab ja pillab klaasi maha, vigastades kildudega oma kätt. Siis nad laulavad hästi kaua, mõlemad näitlevad ka laulmise juurde suurepäraselt, nii et lõpp on tõeliselt südantlõhestavalt kurb.