Siim Nurklik „Kas ma olen nüüd elus“, lavastaja Lauri Lagle, Eesti Draamateater
Mingi täielik jama oli. Väikese saali istmed olid paigutatud nii, nagu ma varem veel näinud pole – lava jäi keskele ja publik asus mõlemal pool lava. Lava peale oli kujundatud boheemlaslik kontor, arvutid, lauad, igasugust bürootehnikat ja -tarbeid, samuti paljas naismannekeen ja muid imelikke asju. Läks pimedaks, lavale tulid luurajad, mingid kujud, kes oleks nagu büroosse sisse tunginud. Kui valgeks läheb, on näha, et üks neist on ahv. Ülejäänud on 2 meest ja 1 naine. Hakkavad seal büroos midagi tegema, vahepeal mängivad mingeid lolle mänge, seovad naise tooli külge kinni ja taidlevad niisama. Mitte midagi ei saanud aru, mis selle asja mõte pidi olema. Nii et ei viitsinud sinna enam teiseks vaatuseks passima jääda. Olin juba selle esimesegi vaatuse ajal nii tüdinenud, et kartsin, et võib olla on see üldse ilma vaheajata tükk, et olin valmis ühe pimeda stseeni ajal saalist välja minema, aga õnneks tuli umbes viie minuti pärast vaheaeg. Aga kannatasin seal ikka päris kaua ja vaatasin tüdinenult, et mida nad tõmblevad. Isegi Mari-Liis Lille ilu ja kaunis keha ei suutnud seda jama päästa.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment