Kõik minu pojad

Arthur Miller „Kõik minu pojad“, ..... Jäin kavast ilma, nii et muid andmeid ei tea. Mingid Moskva tegelased olid, nägude järgi tundsin ära ainult Jekaterina Vassiljeva. Lugu ise oli väga hea, psühholoogiliselt pingestatud, nagu Milleril ikka. Et üks on hea poeg ja teine on kadunud poeg, kas ta on elus, miks ema ikka veel usub, et poeg on elus jne. Ja kõige lõpuks külm dušš, poja hüvastijätukiri oma tüdrukule – ta sooritas enesetapu, sest sai teada tõe oma isa kohta. Peale seda läheb isa majja ja ma ootasingi, et nüüd kostab majast lask, aga nagu Nokias ikka, suudeti seal kõlaefekt täiesti ära rikkuda, nii et see oluline lask kõlas väga koomilise toolide kokkulöömisega. Nagu eelmine kord „Hiirtest ja inimestest“, kus samuti püstolilask oli olulisel kohal, siis vajutas näitleja mitu korda päästikule, enne kui lask kõlas. „Minu poegades“ mängisid nad ikka liiga ülepingutatult ja see häiris. Eriti häiris halb kõla või oli tegemist diktsiooniga, igal juhul pool teksti läks kuhugi kaduma, Vassiljeva nagu neelas pooled sõnad alla ja rääkis kinnisõlmitud kõriga. Lavakujundus oli ilus, kujutas selle pere aeda, eeslava praktiliselt tühi, ühel poole aiamajake toolidega, teisel pool suurem pink. Tagaplaanil madal hekk ja taustariidele joonistatud maja, maja oli küll kuidagi naljakalt joonistatud – eestplaanist, aga samas oli osaliselt ka ühte külge näha.

Madame Bovary

Marianne Kõrver „Madame Bovary“, lavastaja Marianne Kõrver, Von Krahli Teater Lootsin, et on midagi asjalikku, aga esimestest stseenidest peale kartsin, et olen jälle mingi jama otsa sattunud. Kuigi kui selle stiiliga ära harjusin, siis tundus juba täitsa tore, ainult lõpus läks natuke venima, kui oli mingi abiringi koosolek, kus igaüks ühe loo esitas. Kahju oli ka sellest, et Leoni ei mänginud Lauri Lagle, vaid keegi tundmatu inimene, kelle nime isegi kavalehele polnud märgitud. Flaubert'i „Madame Bovaryst“ polnud selles lavastuses küll mitte midagi. Oli täiesti iseseisev lugu õrnahingelisest koduperenaisest. Emmat mänginud Mari Abel tuletas natuke meelde Renata Litvinovat, olekski tahtnud, et see roll oleks lahendatud Litvinova stiilis, aga kahjuks ei osanud Abel seda suurepärast näitlejat nii hästi järele teha või siis polnud see selle rolli eesmärk. Loodud oli natuke uimane ja nagu kogu aeg mingi aine mõju all olev naisterahvas, kes mööda oma elamist ringi uimerdab, esteetilisi naudinguid otsib ja ennast kõigest maisest eemaldada püüab. Minestab ära, kui tema käest raha kohta küsitakse, et mis see kõik maksma võis minna. Palju oli igasuguseid sümbolistlikke kujundeid ja niisama etlemist. Emma vannitamisest oli tehtud terve tseremoonia, kuidas ta samm-sammult mööda treppi kõrguses asuva vanni poole liigub, saatjateks 2 kreeka stiilis teenijannat, kes tal lahti aitavad riietuda, jalaga vannivees solistamine, enne pesus vanni maha istumist Veenuse poos. Siis ilmub Emma märg unenägu, keegi väga „seksikas“ mees, kes vanniga minema aerutab. Lava alt laskub harfi mängiv Leon. Selline küllalt unenäoline lahendus, nagu ei saagi aru, kas see kõik on Emma unenägu, soovunelm või kaifi all olemisest tulev luul. Edasi läks juba realistlikumaks, Emma juurde tuleb psühholoog, kelle on palganud armastav abikaasa Charles. Psühholoog teeb Emmale etteheite, mis teil ometi viga on, teil on armastav mees, armas laps ja ilus kodu. Emme teeb mehele tahket suppi. Emma viimane monoloog vajus juba päris stiilist välja, oli labane ja ropp ja piinlik, kuidas Emma erinevate meestega vahekorras oli. Sisse oli toodud igasugu lahedaid kujusid, võlanõudjad ja inkassofirma inimesed, kes tulevad Bovaryde vara üle vaatama, pakivad kõik laval oleva Bovaryde vara mustadesse prügikottidesse, kisuvad Emmalt seljast tema viimsegi kleidi, sest see võib olla päris kallis kleit, nad on sellist kellelgi presidendivastuvõtul seljas näinud. Ega seal midagi eriti ei olnudki vaadata. Natuke võisid huvi pakkuda Emma Bovary kleidid, pesu oli talle millegipärast kole selga pandud, natuke kulunud ja räpane. Odav. Kleidid olid küll kõrgmoe näited, aga Emma pidi neid natuke lohakalt kandma, nii et pesu alt välja paistis ja see rikkus üldmuljet. Emmal olid kogu aeg jalas tulipunased paksemat sori sukad. Ja kogu see Von Krahli teater on ka üks igavene õnnetus, tuleb ennast ikka kõvasti kokku võtta, et sinna räpasesse majja minna ja seal lagunenud treppe pidi rahvamassi seas üles trügida, siis mitu tundi logiseva ja ebamugava tooli peal istuda. Ei ole see asi seda väärt.

Viik kestab hetke

Izhokas Meras „Viik kestab hetke“, lavastaja Mindaugas Karbauskis, RAMT Päris jama etendus oli, eriti jama oli see, et see kestis 2 tundi ja ilma vaheajata. Andis ikka kannatada. Loll lugu Leedus asuvast juudi gettost, kus praktiliselt midagi ei toimu. Nälg ja tapmised. Saksa ohvitseril on kombeks juutidega malet mängida, viimane mäng on juudi laste peale. Üks poiss on hästi andekas maletaja, ohvitser kutsub teda Capablancaks, sest ta ei kaota mitte kunagi. Ohvitser lepib poisi isaga kokku, et kui poiss võidab, siis ta sureb, aga ülejäänud juudilapsed jäävad ellu, aga kui poiss kaotab, jääb elama ainult see poiss, teised lapsed saavad surma. Isa paneb tähele, et ohvitseril läks meelest veel üks võimalus, mis saab siis, kui mäng jääb viiki? Sel juhul ei juhtu mitte kellegagi midagi, sest viik on kõige raskem tulemus. Poisil on mängu lõpus isegi valida, kas teha viik või võita, ta valib võidu ja läheb surma. Vahepeal oli veel igasuguseid lollusi, kuidas naised sünnitasid ja oma lapsi tapsid, kuidas inimesi üles poodi – seda näidati mantlite maletahvlialustele riputamisega. Lavakujunduseks olid malelauad, mille ümber tegevus käis, tagumises seinas rippusid maletahvlite alused, kust tahvleid kord minema viidi, siis jälle uuesti alustele asetati. Selline hästi ajuvaba värk. Kõik see toimus sellise näoga, et vaadake nüüd, kui suurt kunsti me teeme ja kui kurba lugu me näitame, aga mind see küll absoluutselt ei puudutanud.

Vassa Železnova

Maksim Gorki „Vassa Železnova“, lavastaja Lev Erenburg, Moskva Tšehhovi nimeline Kunstiteater Selle Maski parim lavastus, kuigi kogu aeg oli tunne, et me oleme seda juba näinud. Midagi sarnast oli Nekrošiuse „Kirsiaiaga“ ja eriti tuttav tuli ette stseen kupli otsas kõõlumisest – Draamateatri „Boulgakoffist“ muidugi. Kõik näitlejad olid täiesti tundmatud, staar oli Vassat mänginud Marina Golub, paks ja minu meelest küllalt ilmetu tädi. Aga kogu aplausi aupaiste võttis endale, käis üksi kummardamas ja alles siis lubas teistel näitlejatel välja tulla. Kui me „Augustikuud“ vaatamas käisime, siis just imetlesime Ita Everit, et ta on nii majesteetlik ja delikaatne, ei tulnud mitte kordagi üksinda ette kummarduma, kuigi oli aru saada, et inimesed käivad seda lavastust suurest ainult tema pärast vaatamas. Erenburgil oli palju häid leide. Kõige parem muidugi finaal – Vassal on südamerabandus, aga ta ei taha oma tütardele muret valmistada ja püüab seda varjata. Noorem tütar tuleb ema sööma kutsuma, ema suunab ta oma jalge ette istuma ja hakkab talle patsi punuma, kui järsku ära sureb. Tüdruku juuksepahmakas jääb Vassa surnukätte, nii kõvasse haardesse, et pats tuleb maha lõigata. See oli hästi huvitavalt tehtud, kuidas tüdruk ei saa arugi, mis toimub, ta on harjunud oma karmi emaga, kes kõigile haiget teeb ja arvab, et ema hoiab teda lihtsalt kiusu pärast patsist kinni. Tüdruk rabeleb ja palub ema, et see lahti laseks, aga kui see tulemust ei anna, hakkab ta appi karjuma. Tulevad teised inimesed ja alles siis avastatakse, kui kentsakalt traagilisse poosi Vassa oma tütrega tegelikult jäänud on. Vassa hoiab kõiki hirmuvalitsuse all ja Vassa südametunnistusel on palju surmasid, kuid see ei näi teda üldse häirivat. Kuhu vaja, sinna ta maksab, kes jääb ette, see koristatakse lihtsalt ära. Kas siis sedamoodi, et Vassa joodab mürki sisse, laseb asja ära korraldada või viib lihtsalt oma raudse tahtega inimese enesetapuni. Selle näidendi jooksul jõudsid ennast ära tappa Vassa mees, keda oli ees ootamas kohtuasi, aga naine keeldus teda aitamast, sest oluline oli ju nende tütarde puhas nimi, nii et naine juhtis mehe osavalt enesetapuni. Samuti tapeti ära teenijatüdruk, kelle Vassa vend oli paksuks pistnud ja kellel toimus nurisünnitus. Eriti julma mängu mängiti Vassa pojanaise Racheliga, kellele Vassa keeldub andmast oma lapselast, Racheli poega. Rachel on revolutsionäär ja põgenes Venemaalt, nüüd tuleb oma pojale järele, selleks laseb ta ennast kontrabassi pillikastis kohale toimetada. Vassal on aga pojapojaga teised plaanid, poisist peab saama Vassa ainus pärija. Rachel on poja tagasisaamise nimel valmis kõigeks, andub isegi Vassa joodikust ja naistekütist vennale, kes Rachelile oma õe Vassa nimel vannub, et aitab Rachelil poisi leida ja ta Venemaalt minema viia, aga veab Rachelit ikkagi alt. Ehk siis sai Rachelilt kätte, mis tahtis ja siis naeris ta välja, et ta ei teagi tegelikult, kus Vassa lapselast hoiab. Teine vaatus on suuresti läbu. Vassa läheb linna asju ajama, sellel ajal on kõik majakondsed vabad, ei tunne Vassa pideva kohaloleku taaka. Korraldatakse sauna, keegi üritab jälle ennast ära tappa, joostakse poolpaljalt ringi, juuakse ohtralt. Vassa tütred oskasid väga hästi purjus tüdrukuida mängida. Kui perenaine koju tuleb, korraldab ta tüdrukutele vanni koos piimajoomisega, see oli ka hästi tore stseen, kuidas vihane Vassa oma tütreid kasis ja need kahekesi vanni pistetuna seal purjus inimeste kombel lälisesid. Lavakujundus oli torudega. Väikese kallakuga tõusev lava, hästi palju lavaruumi ja sellest suurem osa täidetud vertikaalselt asetsevate torudega. Toru võis olla uks, mille taga keegi pealt kuulab või ahi või millegi panipaik, kust midagi välja võeti. Viimase rea torud muutusid lõpustseenis äraujuvaks aurikuks, sümboliseerimaks seda, et kõik Vassa lähikondlased tahtsid Vassa juurest ära saada ja ilmselt välismaale põgeneda. Rachel oma pojaga olid kindlasti sellel aurikul teel õnneliku tuleviku poole. Vann oli paarist stseenis eeslaval aukohal, aga vann oli kohal ainult nendes stseenides, kus seda kasutati, teisteks stseenideks viidi vann jälle minema.

Wonderland-80

S. Dovlatov, L. Carroll „Wonderland-80“, lavastaja Konstantin Bogomolov, O. Tabakovi Teater Päris tõetruu ja naljakas jutustus 80.-ndate elust Venemaalt. Kokku olid pandud Dovlatovi „Looduskaitseala“ ja vihjed-katked Carrolli muinasjuttudest. Mees ja naine saavad kokku, juba enne seda, kui nad kohtuvad, keerleb suure postamendi otsas inglitiibadega tüdruk, kellest saab nende tütar. Siis nad kavatsevad lahutada, mees sõidab ära Puškini radadele ekskursioonijuhiks, naine kavatseb koos tütrega Iisraeli pageda. Naine tuleb veel viimast korda mehele looduskaitsealasse külla, tundub, et nad veedavad koos meeldiva öö ja neil on hea koos olla, aga ikkagi sõidab naine koos tütrega ära. Ja mees on just joomatuurile sattunud, nii et ei jõua neid lennujaama ära saatma ka minna. Kõik oli hästi tõetruu, fantastiline ja purjus. Kogu aeg joodi, viina joodi sõna otseses mõttes pangede kaupa. Õllesaal võis muutuda järsku Märtsijänese teelauaks, mille äärde satub Alice ja küsib teed, kuhu edasi minna. Lavakujundus oli peaaegu nagu „Huntides ja lammasteski“, puulaudadest lava, seekord kanaliga piki lava keskelt pooleks jaotatud. Helistati telefoniautomaatidest ja selleks kasutati viietestkopikalisi. Telekast vaadati olümpiamängude avamist, mängiti hümni (ei saa öelda NSVLi hümni, see on ka kaasaegse Venemaa hümn). Lavastuse lõpulauluks kõlas olümpiamängude lõpulaul „Jää jumalaga, Miška!“. Palju oli naljakaid dialooge või lihtsalt koomilisi situatsioone, nii et naerda sai kõvasti. Lõpus kiskus natuke igavaks, kui keegi parteitöötajast onu hästi pikalt ja tüütult filosofeeris. Eriti naljakad olid naisteks riietatud meesettekandjad. Üks kontoridaam värvis neil kogu aeg pead... hambaharjaga. Ja ühel mehel olid jalas silikoonkinnitusega sukad, midagi sellist, millest 80ndatel, eriti NLs kindlasti undki näha ei osatud.

Inishmaani igerik

Martin McDonagh „Inishmaani igerik“, lavastaja Sergei Fedotov, Permi teater Silla Juures Väga andekas etendus ja head esitused. Igerik Billyt kasvatavad tema tädid, kes ei olegi päriselt tema tädid. Billy on alati tahtnud teada saladust oma vanemate kohta, aga seda varjatakse tema eest. Teada on ainult see, et Billy vanemad uppusid tormisel ööl, külarahvas arvab, et nad sooritasid enesetapu, et mitte väärarenguga poja eest hoolitseda, Billy usub leebemat varianti, et nad tahtsid kodusest kolkakülast põgeneda. Kuigi vanematel oli paadis kaasas kividega kott. Uudiste kandjast latatara – suurepärase nimega Pustozvon- aga räägib lõpuks Billyle välja, kuigi, nagu pärast selgub, ikkagi valetab – Billy vanemad uputasid ennast ära sellepärast, et Billy saaks kätte nende elukindlustuse, mis aitaks poisil hädavajalikku ravi saada. Hiljem räägivad tädid omavahel nagu muuseas, et oli alles osav vale, tegelikult oli ju vanematel poisi jaoks ka kivikott paati kaasa võetud. Kõik karakterid olid hästi vahvad. Sellised totrad maakad, keda vaadates lihtsalt kisub muigele, isegi kahju ei ole neist. Lagistad teise õnnetuse peale süüdimatult naera, nii öelda naerad nad välja oma lollide muredega. Billyl õnnestub Hollywoodis ära käia, aga talle ei meeldi seal, ta võetakse filmi, kus ta peab invaliidi mängima, Billyt tüütab see kiiresti ära ja ta tuleb tagasi kodukülla. Tuleku tõeline põhjus on külahullikesest neiu Helen. Väga hea moment oli, kui peale Billy saabumist Helen poissi vaatama tuleb ja nad omavahele jäetakse. Helen hakkab Billyt pinnima, kas ta nägi Ameerikas mõnda nii ilusat tüdrukut, nagu tema, ja ukse tagant kostab ühe Billy tädi homeeriline naer. See oli nii tabav moment, et kogu saal rõkkas naerust. Helenit mänginud Marina Babošina oli lihtsalt imeline. Viimase rakuni labane ja räuskav eit. Kui midagi ei meeldi, siis kohe virutab ja karjub omal häälepaelad valusaks. Armastab inimesi munadega pilduda, ka kinno läheb munadega, et vastu ekraani virutada, kui midagi ei meeldi. Mingis mõttes isegi täitsa retsidivist, tappis ära kellegi hane ja kassi, kuigi hane ja kassi omanik, mõlemad mehed, maksid talle, et Helen seda teeks, siis oleks meestel põhjust tülli minna, nii et keegi ei saa teada, et nad on tegelikult pederastid. Igerikku mänginud Vassili Skidanov oli ka väga imeline. Andis suurepäraselt edasi invaliidi, kes ei saa korralikult käia, ei saa ennast korralikult liigutadagi, käed on väärastunud poosides, nägu tõmbleb kogu aeg, ees grimassid. Üldse, kõik osatäitjad olid väga head ja nende mängitud karakterid veel paremad, ikka sellised veidrikud, et anna olla. Arst neist ehk kõige vähem veider, aga suurepärane oli ka kuulujuttude levitaja joodikust ema, 90-aastane ratastoolis mutike Maria Sigali esituses. Kui näitlejad etenduse lõppedes kummardama tulid, tuli välja, et Sigal on tegelikult täitsa noor naine, aga mängis nii usutavalt sajale lähenevat vanamutti. Nagu Linnateatri näitlejad garderoobijärjekorras täheldasid, olevat üks tädidest kogu aeg publikut vaadanud.

Hundid ja lambad

Aleksandr Ostrovski „Hundid ja lambad“, lavastaja Konstantin Bogomolov, O. Tabakovi Teater Hea lavastus tugevate osatäitmistega. Värvigammas ainult punane, must, valge ja hall, efektsed ja huvitavad kostüümid. Vahepeal näidati pesu ka. Paar stseeni olid arusaamatud, kui Tšugunov erinevate naistega pesu väel tantsis, ei saanud aru, kas see pidi väljendama vahekorda või lihtsalt väärastunud harrastust niimoodi tantsida. Samas, kui Tšugunov oli muidu täiesti korralik pereisa, tuleb kodus ootamatutele külalistele jahuste kätega vastu, hoolitseb laste ja viimse piirini raseda naise eest, kellega neil näib olevat ülim harmoonia. Etendust oli väga halb vaadata, toimus Nukuteatri suures saalis, kuhu tänavaliiklus kosta oli. Tavaliselt oleme seal saalis vaadanud kärarikkaid muusikale, siis summutab teater ise saalis oleva kisaga tänava kära ära, aga seekord oli saalis vaikne, oli vaja kuulata näitlejate teksti, aga selle asemel pidi kuulama väljas möllavat orkaani, seda, kuidas autod mööda sõidavad ja tihti tundus, et oleme kuskil lennujaama läheduses, sest oli lennuki maandumisele või õhkutõusmisele omaseid helisid. Alguses ei saanud üldse aru, mis helid need on, ei saa ju olla, et teatrimajja sellist tänavamüra kostab, pealegi ei asu Nukuteatri hoone kuskil elava liiklusega tänava ääres. Aga ometi oli see nii. Kas siis niimoodi kasvabki meie tulevane teatripõlvkond, et käivad teatris ja neile juurdub sisse arusaamine, et igasugused kõrvalefektid teatrietenduse ajal on loomulikud. Vene Teater pakub teatrietendusele lisaks seina taga (või lava all) asuvast restoranist tuleva soundiga, Nukuteater rikastab etendusi tänavamüraga. Nii et suurem osa „Huntide ja lammaste“ tekstist läks minu jaoks kaduma ja ma ei saanud eriti aru ka sellest, mis intriigid seal tegelaste vahel toimusid, sest Ostrovski teksti lugemisest on palju aega möödas ja see pole just selline näidend, mida tihti näha saaks ja mille tekst või sisu väga hästi teada oleks. Kõik need nimed olid ka nii keerulised, et ei saanud tihti aru, kes ja kellest räägib. Mingi jama käis seal kogu aeg paberitega, et keegi oli mingitele paberitele alla kirjutanud, aga mis seal paberites oli, ei saanud aru. Vist oli keegi kellelegi võlgu või midagi sellist. Nii et näidendi põhipoint läks kaduma. Halb oli ka see, et peategelast Murzavetskajat kehastanud Rosa Hairullina oli väga nõrga häälega ja tema tekst ei kandunud saali ka siis, kui välist müra segamas ei olnud. Muidu oli Hairullina huvitav näitleja, pisike pruun naine, halli siilipeaga ja hästi tõsine. Peaaegu üldse ei naeratanud. Ma sain nii aru, et Murzavetskaja oli hunt lambanahas. Mängis vaga tädi, kes kogu aeg ikoonide ees riste ette lõi ja päevad läbi palvetas, õpetas selliseid elukombeid jälgima ka neid, kes tema juures elasid, aga palvetamisest vabal ajal tegi igasuguseid sigadusi. Kirjutas veksleid ja lasi asju võltsida, nii et ilus naine oleks tema pärast kerjuseks jäänud. Iseenesest olid kõik tegelased väga head, kuni episoodiliste tegelasteni välja. Näiteks hobuste troika. Saabub mees Peterburist, kes sõidutatakse jaamast troikaga minema, selleks moodustavad kolm näitlejat istudes hobused ja markeerivad ratsutamist sellega, et kõlistavad hammaste vahel hoitavaid triangleid. Veel oli omapärane tegelane määramatut sugu koer Tamerlan, keda mina pidasin alguses naiseks, et on nagu keegi teenija, kes on hundiperes üles kasvanud, nagu meil hiljuti olid koerlapsed, kes oma vanemate okset sõid. Sellise täiskasvanuks saanud lapse mulje jättis ka Tamerlani mänginud Jana Sekste, kui ma alles vaheajal, kui kavalehe sain, sealt lugesin, et see ongi koer, mitte koerastunud inimene. Ka muusikaline kujundus oli väga hea, mängiti paljusid Saksa Reichi aegseid lööklaule, sellised marsirütmis lorilaulud, sellise muusika saatel tuldi ka kummardama. Lavaruum oli jagatud kaheks. Eeslava oli valge, siis vahepeal tühimik-koridor ja sellest edasi teine lavapool, punast värvi. Lavaruumi täitsid ainult toolid, musta ja valget värvi. Väga omapärane oli see, et toole kasutati ikoonialtarina, riputati tool seina küljes asuvate konksude otsa, sinna paigutati põlev küünal ja siis kummardati selle ees. Peterburist tulnud mees toob Murzavetskajale erilise austuse märgiks kullast tooli, mis kohe ikoonialtariks paigutatakse. Vaatasin veel pikalt Tšugunovi mänginud Aleksandr Fissenkot ja mõtlesin, et ta on nii väga kellegi moodi. Ja üpris enne näidendi lõppu kihvatas – Lenin! No täitsa Lenin, mis Lenin, aga kuidagi hästi sümpaatne, ütleks isegi, et ilus mees.

Casting Off

Jevgeni Panfilov „Casting Off/Reisimine vastutuult“, koreograaf Jevgeni Panfilov, Jevgeni Panfilovi Ballett Eriti mulle see ballett ei meeldinud, aga kõlbas lõpuni vaadata küll. Suuresti vist sellepärast, et teine osa pidi olema teine lugu, nii et lootsin, et seal tuleb midagi huvitavamat, aga ei tulnud. Kaasaegne tants, kaasaegsetes riietes, üks naine näitas isegi toplessi. Inimesed seisavad raudtee ääres ja jälgivad ronge, nagu ootaks sealt midagi suurt ja ilusat, aga kõik rongid sõidavad neist tuhisedes mööda. Ei jäägi muud üle, kui oma argipäeva naasta. Argipäev näeb välja niimoodi, et mees teeb suitsu ja räägib samal ajal kellegagi, naine poeb nahast välja, et mehe tähelepanu võita, aga mees ei tee teda märkamagi, muudkui suitsetab edasi ja räägib kellegi nähtamatuga. Vahepeal mängiti kassikangast. Teises vaatuses olid naistel seljas huvitavad seelik-karkassid, mille peal nad ise võimlesid ja mis võimaldasid ka nende meespartneritel karkasside peal turnida. Selles vaatuses ilmutas ennast rahvale ka Jevgeni Panfilov ise, ei olnud minu meelest midagi erilist, aga lõpus kummardas nagu jumal ise. Üpris arusaamatu ja imelik värk oli, igal juhul ei olnud tegemist tugeva trupi ega huvitava looga. Kuuldus arvamusi, et festivalil siiamaani nähtu peegeldab Venemaa praegust teatriseisu, tippe nagu polegi, kui „Tuul mühiseb...“ ja „Casting Off“ on Kuldse Maski nominendid, iseenesest ju täiesti keskpärased ja igavad saavutused.

Tuul mühiseb paplites

Gerald Siblerais „Tuul mühiseb paplites“, lavastaja Rimas Tuminas, Jev. Vahtangovi nimeline teater Väga jama etendus oli. 3 vanameest, mitte midagi ei toimu, taidlevad ja ajavad lolli juttu. Mul sai sellest juba kümne minutiga kõrini. Istusin esimese vaatuse ära ja lahutasin oma meelt sellega, et üritasin nende nimesid meelde jätta, et kui keegi neist rääkis, siis mõtlesin, mis ta nimi oli. Nii sai selle aja kuidagi ära istuda, aga jube igav oli kogu aeg. Mitte midagi ei toimunud, mingit mängu ei olnud, kui taieldi, siis väga tobedalt, ülepingutatult. Esimest korda, kui mulle Kuldse Maski kavas olev näitemäng ei meeldinud. Ei olnud sisu ega tegu. Läksin muidugi peale esimest vaatust minema. Eks nad seal lõpuks ära surevad, ainult et selleks kulub veel mitu tundi.