Sunday, February 28, 2010

Kõik aias

Edward Albee „Kõik aias“, lavastaja Roman Baskin, Vanemuine

Ma mäletasin seda näidendit kunagi teleteatrist, minu meelest mängis seal Aarne Üksküla. Igal juhul see oli eelmisele ajastule kohaselt üks nendest teleteatri tükkidest, mis sai kunagi linti võetud ja siis päris tihedate intervallide järel kogu aeg telekast kedratud. Sellest lavastusest jäi ehedalt meelde, kuidas koju tulnud Roger saab isa käest teada, et ega meil emaga siin raha jalaga segada pole, ometi on kogu koduaed rahatähti täis pillutud. Roger sahistab jalgadega raha sees ja viskab isale: „Ma vaatan küll, et on.“ Näidendi sisust ma siis aru ei saanudki, et tants käib prostitutsiooni ümber. Sain aru, et on mingi pere, neile tuleb külla keegi naine, kes kuidagi positsiooni omab ja siis tapetakse keegi ära. Nüüd Vanemuise lavastuses muudkui mõistatasin, et kes see olla võib, kes ära tapetakse.
Vanemuise lavastust käisime esimest korda vaatamas üpris selle väljatuleku ajal, aga sattusime halva koosseisu peale, kui Jenniferi mängis Helena Merzin. Ta ei sobinud minu meelest sellesse osasse üldse ja kõik oli kuidagi pingutatult igav. Nii et polnud põhjust teatrisse kauemaks kui üheks vaatuseks jääda, minnes mööndusega, et me tuleme seda kindlasti kunagi veel vaatama, kui saab Jenniferi osas Maarja Jakobsoni näha. Näidendi idee ja kogu see filosoofia, et kõik sõltub rahast, meeldis mulle küll kohe algusest peale. Raha oli ka selle näidendi peategelane, kelle ümber kogu tants käis, väga mõjuvad kujundid. Ilmselt andis see näidend nii mõnelegi rahahädas vaatajale sel raskel ajal hea idee, kuidas majanduslikult vähemalt keskmisegi palga peale tulla. Aga siis oli see kõik nii igavalt esitatud, et ei kütkestanud üldse kauemaks teatrisse jääma. Kuigi sellest ühest korrast on meeles, et oli ka laval olevas aiabasseinis kümblemise stseen, kui Hannes Kaljujärv peremees Richardina ennast ujumispükste väele koorib ja basseinivette prantsatab. Nüüd viimases etenduses seda stseeni polnud. Üldse tundus, et näidendit oli lühendatud, kui internetist võis lugeda, et etendus kestab 2.45, siis reaalselt kestis see 2.20.
Kuigi need summad, mida Jennifer näidendis hooramisega teenis, olid ikka päris ulmelised. Arvestades seda aega, mille ta oma klientidele kulutas ja neid rahahunnikuid, mis koju igale poole peidetud olid, ei kõlanud see üldse kokku. Albee oli seda asja ikka väga palju ilustanud, kui see hooramine nii lihtne oleks, et mehe antud rahast jääb väheks, siis tegeleks vist kõik naised sellega. Kuigi on arusaamatu, miks elada üldse koos mehega, kes isegi elementaarseid vajadusi ei rahulda. Ja ise ka midagi teha ei oska, peab mehe tahtele alluma, et tööle minna ei tohi, võib teha ainult vabatahtliku rahaga tasustamata tööd. Albee ajal olid muidugi võimalused teised, praegu on kodusistujatel vähemagi tahtmise korral palju võimalusi ka kehaliselt valutumalt lihtsat raha teenida, kas internetis midagi toimetades, mingi müügiga tegeledes või kaasaegse hooramise variandina kasvõi veebikaamera pornot pakkudes.
Iseenesest jäi aga selline situatsioon kuidagi õhku rippuma, et on olemas mingid mehed, kes ei suuda isegi nii palju teenida, et peret üleval pidada ja siis naised peavad hoorama hakkama, et perele inimväärset elu pakkuda. Alguses on see meestele loomulikult šokk, aga natukese aja pärast lepitakse sellega, nii saab tõesti paremini hakkama. Leppiv vaikimine ja isegi rahulolu, et ise eriti rabama ei pea ja naine suurema sissetuleku peresse toob. Lõpuks tuleb välja, et nad on seal peaaegu mrs.Toothe'i koloonia, kogu rajooni naised käivad meeste kaasabil ja mrs.Toothe'i organiseerimisel hooramas. Ja kõige lõpuks seob neid Jacki tapmine. Arvatavasti peale seda, mille Richard koos külas olnud meestega korda saatis, seob teda ja Jenniferi igaveseks selle kambaga, sealt välja saada tundub päris võimatu. Pealegi, kui laip on maetud Richardi ja Jenniferi aeda, on teistel hea neid ekspluateerida, kui üks selle pere liikmetest mässama peaks hakkama, siis võib kohe vihajata selele, et kas peaks teie aias olevast laibast politseisse teatama? Nagu mrs.Toothe'i suhtluspoliitika ette nägi.
Alguses oli Hannes Kaljujärvel ja Jakobsonil tekstiga probleeme, pidevalt joosti kuidagi kokku ja räägiti teineteisest mööda. Vist sellest rabistamisest, et peaaegu terve pikk esimene vaatus tuleb kahekesi laval vastu pidada. Küll aeti sõnade järjekord segi, nii et fraas ei kõlanud sellise mõttega, nagu oleks pidanud, nii et seda tuli uuesti õiges järjekorras sõnadega esitada, küll aeti segi tegelaste nimed, öeldes Richardi asemel Roger või vastupidi. Ajapikku saadi enam-vähem ree peale, nii et otseselt publikule arusaadavaid eksimusi enam polnud. Natuke nõutuks tegi Jüri Lumiste tegelaskuju Jacki erandlik eksponeerimine. Ta oli näidendi tegelane ja nagu ei olnud ka. Pidas omaette kõnesid-monolooge, mis esindasid autoripositsiooni, tutvustas perekonda, kelle aias tegevus aset toimis, luges moraali, teatas, mis on õige, mis vale. Jacki oleks võinud ikka terviktegelasena näidata, nii et kõik need tema publikule etteloetud monoloogid oleksid näidendis loogilise tekstina kõlanud, kas siis dialoogides või vestlustes teiste tegelastega. Näiteks sai ka perepoeg Rogerit võrratult mänginud Ott Sepp häbematult vähe lavaaega, nii et need tegelased oleks võinud ühendada, selle asemel, et pidada tühja monoloogi õhuga, oleks võinud Jack võtta Rogeri oma protežeerimise alla ja kõiki neid elutarkusi suvevaheajaks koju saabunud noormehele rääkida. Selles mõttes oli Jack kõige meeldivam tegelane, sest tal oli koguni 35 miljonit. Vaba mees. Ja ta oli ainus tegelane, kes tuli lavale ja lahkus lavalt saali kaudu, see pidi tähendama midagi sellist, et käis pererahval külas läbi aia. Kuni päris metafüüsilise tasandini välja, kui alles haudakaevatud Jack taskulambi valgel sealt vaimuna välja astub ja peab kõne, mis ta sellest enda tapmisest arvab.
Selles kontekstis oleks tahtnud pigem teada, mis Jenniferist ja Richardist edasi saab, kuigi neil oli lõpustseen, kus nad suitsu kimuvad ja kujutavad ette, milline saab olema nende naabrusesse ehitatud hooramaja, ei anna see ikka täit pilti. Väliselt oleks nagu kõik korras, aga on aru saada, et tegelaste hingeeluga pole kaugeltki kõik korras. Nagu mrs.Toothe oma tüdrukutele peale Jacki tapmist ütles: „Nüüd te peate olema oma meestele eriliseks toeks. Peate olema tugevad. Esimestel öödel peale seda sündmust võivad nad higistena karjudes üles ärgata...“ Olekski tahtnu näha pigem viimase stseenina Jenniferi ja Richardit nii 10 aasta pärast, kuhu nad selleks ajaks on jõudnud, kuidas mrs.Toothe'i käivitatud äril läks, kui kaua Jennifer seal vastu pidas, kuidas nad ühise mõrvataaga all elavad. Pealegi oleks selleks ajaks nendeni jõudnud Jacki hiigelpärandus, saaks siis näha, kas nad saavad seda nautida vabaduses ja kõik oma suured unelmad teoks teha või jääb kogu raha lastekodusse saadetud Rogerile.
Ott Sepa tipphetk oli külaliste saabumisestseenis, kus kõik külalised Rogeri avastavad ja teda nunnutama hakkavad. Täiesti vastupandamatult naermaajav oli koht, kus Riho Kütsari kehastatud külaline Rogerit pikalt põskedest raputab, ilma et Rogeri näos ükski lihas liiguks. Sel ajal väljendab poisi nägu sellist mõtet, et no mis nüüd on, see on mingi hull või? Päris pikalt ajas naerma ka Richardi suust pillatud vihapurse, et ta peab minema külalisi vastu võtma, kui ta Jenniferile osutades naise käest küsib: „Jah, ja mis ma neile ütlen? Saage tuttavaks – hoor!“
Kostüümid nägid välja osaliselt nagu kaltsud, eks see 3 aastat, mis näidend mängukavas on püsinud, on nendega vist oma aja teinud. Igal juhul Jenniferil seljas olnud linnaskäimise kittel oli küll täiesti kalts, arusaamatu, kuidas endast lugupidav naine sellises kleidis julges kodust välja minna. Teise vaatuse peostseenis oli huvitavamaid kostüüme, seal hakkas silma, et kõigile naistekostüümidele oli juurde tekitatud mingeid õhulisi elemente, Merle Jäägeri tegelasel oli elegantse pükskostüümi peale pandud õhuline läbipaistev pikk rätik, Ragne Pekarevi tegelasel ja Jenniferil olid õhuliste elementidega kaunid kleidid. Kogu sellest kooslusest jäi välja Marika Barabanštšikoval seljas olnud pikk helelilla kootud ornamentidega kleit, aga samas iseenesest ka väga kaunis riideese.
Lavakujundus oli iseenesest ka päris huvitav, aga samuti ajarataste hammaste vahele jäänud. Ilmselt siis sellepärast see lavastust mängukavast maha võetaksegi, kuigi viimase etenduse publikuhulga järgi otsustades, jätkuks sellele näidendile veel vaatajaid küllaga. Tegemist oli mingi üpris ajuvaba aiaga, mille puhul natuke häiris stseenide vahetumise puhul lavatööliste sagimine, kes lillepeenraid ühest kohast teise tõstsid. Bassein ja eeslavale ehitatud kivist istekohake olid meeldivad ja kõige huvitavam tundus tagalavale püstitatud vanaaegse maja viinamarjaväätides fassaad.

Saturday, February 27, 2010

Taaskord

Lawrence Roman “Taaskord”, lavastaja Ivo Eensalo, Vana Baskini Teater

Mingi täiesti tundmatu ameerika näitekirjanik, kavalehe järgi “USA hinnatud dramaturg” Roman oli suutnud kokku kirjutada mingi täieliku jama, nagu oligi arvata. Vana Baskini teatri tase. No kohe nii jama, et pole sõnu. Oli tahtmine ära minna kohe peale esimest 10 minutit, kuidagi suure vaevaga pidasin need piinarikkad 50 minutit esimest vaatust vastu. Isegi Ita Ever ei päästnud asja. Pigem tekitas see minus masendust, et jälle on 1 inimene vanaks saanud ja teda on hale vaadata. Mitte, et ta näidelda ei oskaks, see oskus vist ei kao, nagu näiteks ujumisoskuski, aga noh lihtsalt kahju on inimest vaadata. Seisab ja räägib küll ja kõik need tema tuntud miimid ja näoilmed ja intonatsioonid, aga pole enam seda särtsu ja elavust, mille järgi teda terve Eesti tunneb.
Näidend ise oli ka mingi täielik pask. Ühe äsja lapsed oma elule saatnud ja frustreerunud abielupaari juurde saabuvad ootamatult ajutiselt elama naise isa ja mehe ema. Ja siis vahepeal käivad muud vanemad ka kohal. Räägivad igavat teksti, mis minu meelest polnud mitte kuskilt otsast naljakas. Näitlejad ei mängi, vaid esitavad teksti, kui üks näitleja räägib, siis teised seisavad ja kuulavad. Väga igav ja mannetu, nagu Baskini teater ikka. Kannatasin esimese vaatuse kuidagi läbi häda ära ja tulin tulema.

Wednesday, February 24, 2010

Onegin

Pjotr Tšaikovski „Onegin“, koreograaf Vassili Medvedjev, Vanemuine

“Onegin” oli ilus ja puhas klassikaline ballett Tšaikovski muusikale, aga muusikat oli selle helilooja kõigist muudest teostest peale samanimelise ooperi. Esimene vaatus läks üllatavalt ruttu, tundus, et see võis kesta ainult pool tundi, aga võib olla kestis ka kauem, vaadata oli nii huvitav, et polnudki aega märgata, kuidas aeg läks.
Balletti olid välja valitud Puškini värsspoeemi kõige olulisemad punktid, nii et tundsin selle loo ilusti ära ja ei tekkinud mingeid küsimärke, et mida mingi stseen kujutama pidi, või miks mingit stseeni näidatud polnud. Eriti oli rõhutatud venelikkust, isegi varvastantsuelementidega esinemistes oli tunda vene rahvatantsu elemente. Lavapildid olid kaunilt romantilised, lava ülemises osas õhulised puulatvu ja oksi kujutavad kangad, taustal maja välisvaade või sees ruumis toimuvate stseenide puhul sein. Duellistseen oli natuke liiga pikaks venitatud, aga see mõjus ka väga värskendavalt, oli palju julma ja südantlõhestavat tantsu. Kõige huvitavam oli aga Tatjana unenäostseen, selle stseeni jooksul tantsiti maha ka üks väga ilus kvartett, milles osalesid 2 armastajapaari – õed Larinad ja Lenski ning Onegin. Selles kvartetis oli ilusaid kujundeid ja joonistus ilusti välja see harmoonia, mis oleks võinud olla, aga jäi olemata, kui Tatjana oleks Oneginilt vastuarmastuse leidnud ja Olga poleks Lenskiga tülli läinud. Veel olid selles stseenis huvitavad kostüümid, laiade käisteks üleminevate ürpidega naised, kelle käiseid pikendasid käeshoitavad pulgad, millega vehkides nende ümber olev riie huvitavalt lehvima jäi. Ja veel oli selles stseenis juustemäng, tantsijatel olid peas parukad ja tants oli niimoodi seatud, et nad liigutasid päid, nii et need parukatest juuksed huvitavalt rappuma jäid. Unenäos kasutati ka peegleid.
Naljakalt mõjus üks lühike meestantsija, nime järgi tundus olevat sama tantsija, kes oli isegi naistest peajagu lühem ja eriti koomiliselt mõjus, kui näiteks ballistseenis naistel oli mõni varvaskingadel kujund, mille juures mees pidi naist toetama, siis ta mõjus kohe eriti lühikesena. Ilusti olid lahendatud kirjade stseenid. Tatjana kirjutab oma armuavalduse Oneginile, näpuga õhku sirgeldades, kohe peale seda ilmub dekoratsioonitaustaks peenikeses kirjas täiskirjutatud paber. Teises vaatuses, kui on vastupidine kirja saamise situatsioon, kui oma tundepuhangu paberile valatuna annab Tatjanale üle Onegin, on Tatjanal terve pikk tantsunumber koos selle kirjaga, ja selles väljenduvad väga selgelt naises valitsevad vastakad tunded, kogu tunneteskaala on väga ilusti nii tantsus kui ka seda saatvas muusikas väljendatud. Nagu duellistseeniski, seal on selline julm ja ründav muusika, unenäostseenis samuti natuke julm, aga siiski romantilisem muusika. Kogu muusikaline kujundus oli võrratult plastikasse valatud ja vastas igale laval näidatavale liigutusele, kõigega võis täiesti rahule jääda ja korrakski ei tekkinud sellist momenti, et no kaua te seal veel tantsite, sellega on niigi kõik selge.
Põnevust tekitas minu jaoks klaverimängija. Kui see klaveristseen algas ja kui lava tagumises osas dekoratsiooni taga, nii et mängija kontuurid jäid dekoratsiooniseina joonistatud akna sisse, mängis keegi klaverit, arvasin, et see on Olgat tantsiv baleriin, kes klaverimängu markeerib. Aga mida rohkem seda mängu kuulasin ja musitseerijat jälgisin, ta keeras isegi noodipuldil lehti, sain aru, et tegelikult seal mängib ikka keegi päriselt klaverit, kuigi see klaverimuusika kõlas, nagu tuleks lindilt. Mida rohkem seda mängu jälgisin, seda rohkem sai selgeks, et baleriin nii ülitäpselt klaverimängu matkida ei suudaks, et see peab ikka professionaalne pianist olema.

Tuesday, February 23, 2010

Bumerang

Yves Jamiaque „Amilcari“ ainetel „Bumerang“ - komöödia-ekspromt, lavastaja Aleksei Kirjuštšenko, Moskva Komöödiateater

Lõpuks jõudis Eestisse Tatjana Vassiljeva. Tema osalusega etendused olid välja kuulutatud varasemalt juba kahel korral, aga jäid mõlemal korral ära. Käisin päev enne etendust isegi spetsiaalselt Vene Kultuurikeskuse kassast küsimas, kas homme ikka toimub etendus Vassiljevaga, sest viimane kord, kui tema väljakuulutatud etendus ära jäi, ei olnud selle kohta isegi korralikku informatsiooni mitte kuskil. Kavalehel olevate piltide järgi võis aimata, et selles näitemängus ei improviseerita mitte ainult teksti ja tegevusega, vaid aja jooksul on seal kõva vahetuse läbinud ka näitlejate välimus. Nii oli Tatjana Vassiljeva kavalehe piltidel hoopis teistes kostüümides ja kandis lopsakat punaste lokkide ja pika lõikusega parukat.
Paras kapustnik oli, kuigi päris hästi mängiti ja mõnigi kord võttis isegi ülinõudlikku mind muigama. Mõtlesin seda vaadates, et aga miks ka mitte. Minu jaoks ei ole vist ükski tekst selline pühadus, et seda kuidagi „rüvetada“ saaks. Et ma minestaksin, kui mõnda teksti ebatraditsiooniliselt esitatakse või hakkaksin ohkima, et no miks siis nii, see on ju nii tore lugu, miks seda nii labaseks teha ja kiirendatud korras maha mängida. Mõnes mõttes oli selline „Amilcari“ esitus mulle isegi rohkem meeltmööda kui originaal ise. Ma tabasin küll ära, et see on kiirendatud, lühendatud ja väga improvisatoorne variant, aga mind ei häirinud see sugugi. Las olla siis selline lugu. Viimane „Amilcar“, mis nähtud sai, oli Nüganeni Lenkomi teatri lavastus, mis muidugi oli kahe väga hea esitusega – Andrei Sokolov ja Inna Tšurikova, aga lugu ise tundus siis ikka üpris mannetu. Komöödiateatri pakutud variant oli aga just parajalt selline jabur, täis ootamatuid üllatusi ja lollitamist, et sellises variatsioonis oli „klassika“ palju meeldivam kaeda.
Amilcari mängis väga tuttava näoga näitleja Valeri Garkalin ja tema poolt oma naist mängima palgatud endist näitlejannat Eleonorat mängis Vassiljeva. Vassiljeva mängustiil oli hästi naljakas, ta kutsus juba oma ilmumisega naeru esile, sest nägi välja kuidagi auru all. Eriti selgelt oli see tajutav ühes lühikeses tantsustseenis, kus Eleonora ja Amilcar tantsisi, siis jäi küll selline mulje, et naine on kindlalt mingi aine mõju all, püsib vaevu sirgelt jalul ja tal on ilmselged koordinatsiooniraskused. Tütreks palgatud prostituuti mängis Irina Losseva, kes oli väga Catherina Zeta-Jonesi moodi. Vaatasin teda kogu aeg ja mõtlesin, et see on ju Zeta-Jones. Vapustavalt ilus naine, aga seda ainult lava pealt, kui hiljem kavalehelt tema põhjalikumalt tema pilti vaatasin, siis ei tundunud selles pildis midagi ei Zeta-Jonesile sarnanevat ega ka üleloomuliku iluga tegemist olevat.
Amilcari mäng oli viidud mängulisuse mõttes viimase piirini. Kui Amilcar nõuab palgatud inimestelt, et nad mängiksid tema perekonda ja peresõpra, siis nad tõepoolest mängivad. Täiesti olematuks vajus Sokolovi poolt suurepärase hingestatusega esitatud monoloog sellest, kuidas tema naine peab meest koju ootama, hingevärinaga koridoris sõitvat lifti kuulatama, kas peatub meie korrusel või sõidab mööda, peatub, ei, sõidab mööda... Mängiti selliseid totrusi, nagu üheskoos laua taga söömine, kusjuures reaalne selle söömise juures oli ainult laud, kõik muu mõeldi sinna peale ise välja. Kohvi sisse pandi teed, mees tuletab naisele meelde, et me joome ju ilma suhkruta, selle peale võta naine suhkrutükid kohvi seest välja tagasi. Söövad saiakesi, mees ütleb, et saiad on ära tüüdanud, naine viskab kohe kujutletavad saiakesed laua pealt põrandale, kui järjekordne söögilauas tekkinud suhtedraama on lahendatud, jätkatakse kokkulepitud reeglite järgi söömist, mille tarbeks naine saiakesed jälle üles korjab. Hästi pikalt mängiti selle ümber, kuidas naine peab oma tütre pärast muretsema, kui Vassiljeva peaaegu üleminekuteta kord nuttis, kord naeris ja kogu aeg keha ette-taha kõigutas. Sellised improvisatoorselt kujundatud stseenikesed tuletasid meelde mingeid etüüde lavakunstikoolist, et kujutame nüüd ette, et sina oled mees ja tema on naine, mees mõtleb ja tahab seda ja naine on just teada saanud selle... siis mängitakse see situatsioon läbi. Kavalehele oli ära märgitud ka Eleonora ema mängima pidanud näitlejanna, aga lavale see tegelane ei ilmunud. Kuigi ei tea muidugi ka seda, kas ma üldse õigele etendusele sattusin, sest pilet oli ostetud etendusele "Ja ostajuss", aga mängiti hoopis "Bumerangi".

Monday, February 22, 2010

Lõikuspeo tantsud

Brian Friel „Lõikuspeo tantsud“, lavastaja Mihhail Feigin, Vene Teater

Lavastus oli väga hea, südamlik iiri lugu. Avastasin, et iiri näitekirjandusele on omane esitada lugusid ühte sooklassi kuuluvatest inimestest, tavaliselt on tegelased kas valdavalt või ainult mehed või siis valdavalt või ainult naised. See oli naistetükk, 5 õde ja ühe poeg, kes oli lapseks neile kõigile. Kui mõnel õel tekkiski õrn võimalus oma elu kellegagi siduda ja sellest kolkast ära minna, siis astusid teised õed kohe otsustavaid samme, et oma kogukonda säilitada. See on ka iiri näidenditele hästi tüüpiline, et tegevus toimub mingis tsivilisatsioonist eraldatud kolkas, kus on suletud ühiskond ja mingeid elumuudatusi pole tegelastele üldse ettegi nähtud. Peavad seal virelema ja kuidagi oma elu lõpuni veeretama. Ja siis kogu see äng, mis nende sisse koguneb. Selles näidendis nad väljendasid seda ängi siis tantsuga, mis oli neile hästi suur sündmus, kui lõikuspidu toimus. Igal juhul palju meeldivam ja sisukam näidend kui sama autori „Imearst“.

Wednesday, February 17, 2010

Opal otsib meest

John Patrick „Opal otsib meest“, lavastaja Vello Janson, Vana Baskini Teater

Mõtlesin kogu esimese vaatuse, kas ma tahan terveks etenduseks jääda, täitsa selline keskmine saavutus paistis olevat, et oleks võinud veel teisele vaatusele ka jääda. Lugu oli küllaltki intrigeeriv, nii et oleks tahtnud teada, millega see lugu lõppeb. Aga pakkusin, et eks nad jäävad toredasti kokku elama ja isa lepib oma tütrega ära. Niipalju, kui ma seda “Opali” reklaami olen näinud, olen kogu aeg mõelnud, kas tõesti on Maria Klenskaja nii mandunud, et teeb kaasa Vana Baskini teatris. On oma koduteatris nagu mingi oma aja äraelanud relikt, keda austusest veel palgal hoitakse ja haruharva mõni osa ka antakse, aga suurema osa tööst peab ta ära tegema mujal. Aga see oli kõigest minu eelarvamus, Maša on endiselt vormis, väga hästi mängis. See lavastus tuletas natuke meelde kunagi draamateatris nähtud komöödiat “Leekrüübe”, mis samuti rääkis kahest naisest. Siin olid ainult aktsendid natuke teised. “Leekrüüpes” olid naised 2 haritud naist, 1 liiga oma fantaasiates elav ajaloohuviline, kes mängis igasugu ajaloolisi isikud, näiteks üks lemmikmäng oli tal Marie-Antoinette’i hukkamise mängimine, ja teine muuseumitöötaja, kes jälle üldse mingit fantaasiat ei omanud, oli hästi kuivik.
“Opalis” olid 2 eluheidikust naist, mitte just kõige targemad, sellised turumutilikud, natuke asotsiaalid, Opal tegeles suurema osa oma ajast sellega, et korjas oma elamisse igasugu prahti kokku. Näiteks rippusid tal riiuli küljes nööri otsas ärakasutatud teepakid, mida tal külas käiv sõbranna oma teetassis sopsutas. Veel oli päris omapärane, et Opal rääkis lillega, kui seda kastma hakkas. Mitte, et lillega rääkimises midagi imelikku oleks, ma ise teen ka seda. Opal ütles lillele, kui seda kastma hakkas: “Seisa paigal.” See oli naljakas, nagu lill kuhugi ära põgeneks. Ja kastis tavalistes mõõtmetes toataime suurest aiakastekannust.
Sõbrannat mängis Helene Vannari, ka prestiižikast teatrist minema saadetud teeneline näitleja, kes mujal rakendust ei leia, kui mingis Baskini teatris. Selles mõttes oligi just huvitav vaadata, et nägin selles lavastuses üle hulga aja selliseid näitlejaid, keda ma ammu enam laval etlemas näinud pole. Ja siis veel Eva Püssa, Maire Aunaste poolõde, keda ma samuti teab mis ajast näinud pole. Vaatasin, et neil on Mairega ikka päris ühesugused näojooned, ainult Eval on ilusam ja sirgem nina. Mõnusalt peenike oli see Eva! Tal oli seljas veel selline väga pika lõhikuga põlvedeni seelik, mis jalad ilusti ära näitas, kui sihvakad tal need on. Tõesti ilus oli vaadata. Ja neile lisaks veel Ivo Eensalu, keda samuti väga ammu näinud pole.
Esimese vaatuse sisu oli selline, et Opal otsustab sõbrannale mehe leida, sest sõbranna räägib kogu aeg surmast. Näeb kogu aeg kõigi surma unes, kaardid näitavad kogu aeg surma, ja Opal siis leiab, et ta tuju aitab tõsta ainult mehele saamine. Nad on mõlemad üle 60 ja küllalt kesise välimusega vaesed naised. Opal vastab lehe tutvumiskuulutuse peale ja kohale ilmub 97-aastane mees, kelle varjunimi lehes oli “Ilus poiss” ja kes mäletab veel isegi seda, kuidas Eiffeli torni ehitati. Ennast tutvustades on mõlemad teineteist petnud: ilus poiss oli ilus 16-aastaselt, nüüd on ta hale inimvare, kes ei saa istumisasendist korralikult püstigi tõustud, Opal aga saatis koos sõbranna nimelt kirjutatud kirjaga “pildi”. Nagu ta ise maru kavalalt ütles: “Ma kirjutasin, et panen juurde pildi, mitte lisan oma foto.” Pilt oli väljalõige suvalisest ajakirjast. Mees ilmus kohale, sõbranna ütles kohe ära, et tal pole sellist elavat laipa vaja, aga Opal on selline hea hing, kes ei suuda kellelegi abi osutamata jätta, mees palubki, et saaks natukenegi Opali juures elada, ta ei taha vanadekodusse tagasi minna. Peagi on tema kannul kohal ka tütar ja tütremees, kes jahivad isa elukindlustust, nii et mees postitas lehte tutvumiskuulutuse sellel eesmärgil, et saaks abielluda ja oleks keegi teine, kellele oma elukindlustus jätta, mitte need vereimejad. Esimene vaatus lõppes sellega, et Opal oli vanamehega siiski abiellunud ja tütar hakkas selle peale uut mängu mängima, oli mesimagus ja üritas isale selgeks teha, et ta on kõike teinud ainult tema heaolu nimel, nagu oma pojale.
Nii väärtuslik lugu siiski polnud, et oleks köitnud mind lõpuni vaatama jääma. Ma arvan, et nad jäidki kõik õnnelikult Opali juurde elama ja kasutasid ühiselt ja rõõmsalt vanahärra raha. Sõbranna leppis sellega, et Opal tema mehe “üle lõi”, tütar leppis isaga ära jne. Mis üllatusi seal enam ikka olla sai.

Monday, February 15, 2010

Uinuv kaunitar

Pjotr Tšaikovski „Uinuv kaunitar“, koreograaf Pär Isberg, Vanemuine

Päris vahvalt oli lavastatud see lugu, Pär Isberg on varemgi Vanemuises omapäraste lahendustega hiilanud, nagu „Pähklipureja“, kus olid mängus värve kehastavad tädid ja aastaajad. Nüüd oli kaunitari lugu tehtud sünnipäevapoeks, mis toimus 1908.aastal kuurordivillas, kuhu toodi sisse Maria Teatri riidekirst, millest tegelased endale riideid võtsid ja nendes tantsisid ja siis hiljem oli veel igasuguseid tolle aja jaoks tehnilisi imesid – eelkõige loo mõttes saatuslikku rolli mänginud grammofon. See kõik oli täitsa vahvalt lavastatud, kuidas tehnikaimed tantsijates hämmingut tekitasid, kuidas koguneti vaatama grammofoni, mis hakkas plaati keerutama ja muusikat väljastama. Siis tulid filmimehed ja filmisid, kuidas kaunitar tantsis, see oli ka suur tehnikaime, et midagi filmiti. Kaunitar hakkas ka lähemalt grammofoniga tutvuma ja torkas selle nõelaga omale sõrme, sai veremürgituse ja suri ära. Siinjuures pani mind natuke imestama see, et kui kaunitar hakkas grammofoni uurima, siis ta jäi täitsa üksi. Muidu oli tal kogu aeg mingi kari inimesi ümber, igat tema sammu jälgiti, kogu aeg olid soolotantsud, kui kõik teda vaatasid, kui soleerisid teised osatäitjad, siis oli kaunitar koos teiste parasjagu mitte tantsivate artistidega, aga kui ta grammofoni juurde läks, siis jäi ta täitsa üksi. Ja oli oma haavatud-vigastatud sõrmega pikalt üksi, kuni ta siis oma tantsukorraga kesklavale surema jõudis, alles siis märgati, et sünnipäevalapsega on midagi juhtunud, siis kogunesid lähemad inimesed ka tema ümber.
Vahvalt oli kasutatud lavastuses teenijannat, keda pandi tantsima üks trupi pikemaid baleriine ja ta oli paari pandud toapoisiga Aivar Kallaste kehastuses, kes omakorda on tavaline lühike balletitantsija, nii et nad moodustasid täitsa omapärase paari, kui tagalaval tantsu keerutasid, mingeid soolonumbreid neile usaldatud polnud, ainult niipalju, kui nad oma argipäevaseid toimetusi ringi sagisid, uksi avasid ja lauda katsid. Ja lasteballetiga ühe ringi lava peal tegid.
Soolod olid enamuselt šedöövrid, paaris numbris oli kasutatud Petipa koreograafiat, mis oli klassikaliselt võluv ja keeruline. Sellised numbrid, mida ka teised lavastajad oma lavastustes on kasutanud, igal juhul erinevates televersioonides ja galadel olen ma neid numbreid korduvalt näinud, muidugi erinevate artistide esituses. Vanemuise „võõrtrupp“ sai ka päris hästi sellega hakkama. Jälgisin ka paksu baleriini, kes mulle juba varem mingis lavastuses silma hakkas, nüüd ta mõjus teiste üliõblukeste baleriinide kõrval kohe eriti paksult. Nagu kunagi Marika Aidla oma suurte kontidega teiste kõrval paksuna tundus. Aidla oli selles lavastuses hästi sisse pakitud, mängis Aurora head ristiema, kes oli nagu kogu peo metseen, keda kõik austasid ja pugejalikult ümmardasid. Ristiema käis hästi tähtsalt ringi ja tegi žeste, tuli tagalavalt diagonaalis üle lava ja tõstis eeslava teise nurka jõudes käe. See siis nagu oligi tema sooloetteaste. Ja pärast jälle, siis juba kuidagi teistmoodi kõndimise ja teise žestiga, aga iseenesest oli selleks esituseks vajalik tantsuoskus selline, et mina oleks ka sellega hakkama saanud. Vajalik on ainult see baleriinidele tüüpiline hoiak, kuidas pead hoida ja kuidas jalad hästi väljapoole sirutatult kõndida.
Muidu oli ka naljakas vaadata seda, kuidas baleriinid kordeballetis ennast hoiavad. Kui nad parajasti ei tantsinud, kuidas nad siis sõõris ümber soolonumbrit esitava tantsija seisid, kes kuidas jalgu hoidis ja mida sinna juurde tegi. Nad kallutavad alati niimoodi tüüpiliselt ülakeha igas suunas, et üks kummardus vasakule, teine kummardus paremale, see siis peab markeerima suhtlemist teise tantsijaga, kes sellise kummarduse peale pead noogutab ja käega midagi näitab. Tänases etenduses said nad mängida veel erinevate toidunõudega, ühel tüdrukul oli klaas käes, mida ta kahe käega hoidis ja aeg-ajalt suu juurde tõstis, nagu jooks sealt ja siis mingil ajal seda tema kõrval seisvale kahele teisele tantsijannale pakkus, et jooge ka. Saime lastega päris palju naerda.
Teise vaatuse tegevus toimus 2008.aastal samas villas, kuhu noored juhuslikult mere ääres jalutades satuvad ja kunagi selles majas toimunud tragöödiast teada saavad. Siis elustub Aurora ja saab oma printsiga kokku. See kõik on nagu ühe kaasaegse tüdruku unenägu, kes on sama baleriin, kes Aurorat tantsib. Paras kostüümidega tõmblemine ja nende vahetamine on sellel tantsijannal selles lavastuses. Esimene vaatus tundus juba piisavalt pikk ja lõpuks hakkas igav, mõtlesin mingi osa selle vaatamisest, kas ma ikka viitsin teisele vaatusele jääda, et nagu peaks olema juba kõik ära näinud, mis sellel balletil pakkuda on, igasugu soolonumbreid ja muud tantsu on nähtud küll ja igavgi juba, aga lapsed tahtsid lõpuni vaadata. Jäin ise ka rohkesti selle huvi pärast, et näha, kuidas need tantsijad kaasaegsete noortena välja näevad. Riietus oli küll selline, et kaasaegsed noored selliseid riideid ei kanna, palju oli kasutatud retuuse kui tantsijatele kõige mugavamat riietust. Lähtuti ikka sellest, mis tantsijale tantsimisel mugav on, mitte sellest, millised näevad välja noored inimesed aastal 2008.

Sunday, February 14, 2010

Hoffmanni lood

Jaques Offenbach „Hoffmanni lood“, Dmitri Bertman, Vanemuine

Hoffmanni olen ma kunagi ülikooli ajal saksa keeles lugenud, ostsin isegi mingi taskuraamatu ja lugesin selle mingiks kollokviumiks läbi, kirjutasin puha korralikult kõik sõnad välja ja siis vastasin selle järgi. Oh olid ajad... Kui ma ei eksi, siis oli Hoffmannil mingi kass Murr ka, aga noh kassid on üldse lollakad, mis neist rääkida. Hea, et seda kassi polnud ooperisse toodud. Ooper ise oli täiesti ajuvaba, kuigi päris huvitavalt lavastatud. Lauljaid oli palju uusi, nende kohta ei oska midagi öelda, mööda nad ei laulnud, aga laulmist hindama ma pole ikka õige inimene. Noh laulsid ära, mis ma oskan öelda. Lood ise olid küllalt jamad, nii et suurema osa ajast ma tukkusin ja vahepeal piilusin lavale, siis haigutasin ja tukkusin edasi. Ootasin kannatamatult, millal algab vaheaeg, et saaks juba ära koju magama minna. Minu taga istusid mingid nagad, kelle pärast pidi saaliteenindaja ka saalis istet võtma ja neile kogu aeg meelde tuletama, et poisid, te olete teatris, mitte kinos, siin ei sööda etenduse ajal popkorni. Poisid siis üritasidki korralikult käituda. Ooper oli prantsuse keeles, üks poiss küsis teise käest, mis keeles nad laulavad, hispaania või?
Tuttav oli minu jaoks Olympia lugu, kuigi ma mäletan seda rohkem Coppelia nime all balletina. Meeldis koor, kes oli pandud liikuma ja näitlema, ei olnud seda, mis tavaliselt ooperite puhul häirib, et tegemist oleks nagu kontsertesitusega, et inimene tuleb lavale, esitab oma numbri, seisab ja vehib kätega ja siis jääb sellises äraootavas poosis, pea kummargil aplausi ootama. Siin ikka inimesed liikusid ja taidlesid, nii et kõva isetegevuse trupi taseme andsid välja küll, ega mingitelt kooriartistidelt polekski kõrgemat taset mõtet oodata. Päris jube oli üks stseen Olympiast, kes oli nukk. Teda mängisid 2 naist, 1 oli laulja ja teine baleriin. Siis Olympial olid vastavalt tantsu- ja laulunumbrid. Hirmuäratav oli baleriini anorektiline keha. Eriti dekolteepiirkond. Alguses ma vaatasin, et baleriin on nii osavalt ära meigitud, et seda piirkonda on väga kondiseks tehtud ja sinna mingid kondid peale joonistatud, aga pikemal vaatlemisel sain aru, et ei ole midagi joonistatud, tal ongi sellised jubedad kondid kaela alt välja turritamas.
Koor oli mitme laulunumbri puhul pandud imiteerima erinevate pillide mängimist, nagu tegid pantomiimi, kuigi muusikariistu neil käes polnud, aga mängisid, et teevad muusikat. Eriti huvitav oli vaadata, kuidas koorilauljad klaverimängu imiteerisid, sest on üldteada, et koorilauljatel on kohustuslik aine üldklaver. Nii et nad on kõik ka praktikas seda pilli mänginud ja siis oligi huvitav vaadata, kuidas üks või teine laulja antud muusika saatel ette kujutas, et tema sellist muusikat klaverist välja võluks. Muude pillide puhul oli märgata, et nad imiteerivad harfi või viiuli mängimist kuulmise ja ettekujutamise kaudu, s.t. võib olla mõnel üksikul kooriartistil oli selle pilli mängimise kogemus ka praktikas olemas, aga enamus lasi nii, nagu nad ette kujutasid, et seda pilli mängitakse. Ja eriti vahva oli vaadata neid lauljaid, kelle kohta ma teadsin, et nende emad on klaveriõpetajad. Elasid niikuinii seda olematut klaverit mängides välja kõik selle lapsepõlve kibestumuse, mis oli, kui juukseidpidi klaveri taha tiriti, selle asemel, et laps õues mängida saaks. Klaverimängu puhul oli eriti huvitav see, et artistidel olid kummaski käes erinevat värvi kindad - ühes käes must ja teises valge, nii et käed nagu sümboliseerisid ka klaveriklahve. Ei hakanud lugema, aga pärast mõtlesin, et võib olla seal oligi täpselt niipalju käsi, kuipalju on klaveril klahve.
Visuaalselt oli lavastus üldse põhiliselt mustades toonides, kõik kooriartistid olid riietatud musta, samuti 2 peategelast, vaid üksikud solistid kandsid midagi värvilist. Võib olla see värviline eristumine sümboliseeris seda, et tegemist on mehhaaniliste olevustega, need olid kas nukud või kohe surmale määratud inimesed. Üldiselt oli ikkagi igava süžeega lugu ja isegi väga hea lavastus ei andnud midagi sellele juurde. Samuti ma ei märganud ka seda, mis mul kuskilt ajusopist koitis, et „Hoffmanni lugudes“ on väga ilus muusika. Küllalt jama muusika oli minu meelest. Ei olnud ka mingeid tuntud meloodiaid, et oleks ära tundnud, seda ma olen kuskil varem kuulnud või nii. Läksin peale esimest vaatust ära, saavad ilma minuta ka hakkama.

Saturday, February 13, 2010

Esimesed suudlused

Jay D.Hanagan „Esimesed suudlused“, lavastaja Madis Kalmet, Endla

Väga hea esitus ja üliarmas lugu. Kujutasin ette, et see on midagi Tšehhovi stiilis, paarikesest, kes tunneb teineteist läbi elu, kes on teineteise jaoks justkui loodud, kes teineteiste meeletult armastavad, aga oma kapriiside ja olude sunnil koos olla ei saa. Õnneks oli tegemist helge looga paarikesest, kelle kohta kõik eelöeldu kehtib, boonuseks veel see, et nad abielluvad ja on koos harmooniliselt õnnelikud 60 aastat. 60 aastat on nad koos küll näidendi tegelastena, nii et võib arvata, et nende harmoonia kestab näidendiväliselt veel edasigi.
Lugu tüüpiliste nimedega tegelastest, Johnist ja Maryst, kes saavad kokku 11-aastaselt, kuigi „tundsid“ teineteist ka varem, kui neid 3-aastaselt koos vannitati. John ja Mary olid nii tüüpilised nimed, nagu Jüri ja Mari, mis sobivad näitlikustama nimesid Mees ja Naine. Johni ja Mary lugu võiski võtta kui ühe elu lugu, kuidas armastus läbi aastate kinnistub. Seda kõike oli hästi armas vaadata, kuidas Johni ja Mary duett toimis, suuresti muidugi tänu headele Piret Laurimaa ja Sepo Seemani osatäitmistele. Kuidas nad ajaga kokku kasvavad, kuidas neist peaaegu üks inimene saab, kuidas nende dialoogid on nii sarnased, et teine teab juba poole sõna pealt ette, mida teine öelda tahab. Aga samas jätkub nende kõnedes kogu aeg särtsu, nad suudavad oma sõbralike nokkimistega teineteist üllatada, suudavad olla teineteise jaoks uudselt huvitavad, olla needsamad „vanad“ abikaaasad, kes nad aastakümnete jooksul on olnud, aga kogu aeg koosolemisse vürtsi lisada. Hämmastav oli 54-aastase Mary tahe ja leidlikkus, kui ta vastselt vanaemaks saanuna, teeb lahti seljasoleva mantli ja vanaisastaatusesse tõusnud Johnile oma kaunist paljast keha näitab.
Lapseealisi tegelasi kujutavad stseenid olid näitlejatel küll pisut rabedad. Oleks tahtnud näha seal rohkem lapsikust, mitte täiskasvanuna korraliku lapse mängimist. Rohkem sellist ringirallimist, nagu lapsed ikka on, et püsi paigal, ohivad ja ähivad, ütlevad lollusi. Need lapsed olid kuidagi liiga täiskasvanud ja seda üldse mitte näidendi tekstist tingituna. Mida vanemaks Mary ja John said, seda mahlasemaks nende mäng muutus. Eriti huvitavalt oli eksponeeritud stseen 32-aastastest kangelastest. Nad olid mõlemad laval, aga see stseen erines teistest selles näidendis nähtud episoodidest selle poolest, et seal ei esitatud koosmängitud lugu, vaid kumbki tegelane andis edasi oma üksildase hinge monoloogi. See oli hetk, kui nende abielus toimus väike abielukriis, kui võis täheldada väikest lahkukasvamist, aga see austus, mis kummagi kõnes oma abikaasast ja perest rääkides üldse välja kostus, oli ikka väga imetlusväärne. Kuidas nad aastate möödudes ikka veel teineteist armastavad, teineteises kindlad on, kuidas John, kohtudes oma noorpõlvearmastusega, kelle kohta ta ütleb, et Helen nägi endiselt ülimalt vapustav välja, ei suuda endas murda seda piiri, astudes seda väikest sammu, et langeda oma Mary petmise lõksu. Igast sõnast kõlas läbi ülim hoolivus, kui väga need 2 teineteisest hoolivad. Ja täiusliku harmoonia kinnituseks olid fraasid, mis kõlasid mõlema suust üheaegselt, kuigi olid mõeldud erinevate teemade kommentaariks oma abikaasa kohta. Aga selline hämmastav armastuse sünkroonsus, austus partneri vastu, et ta pole ju selleks võimeline, ma pole ju seda ära teeninud, ta armastab mind.
Vanapaari kujutavad stseenid olid näitlejate mängu poolest juba ideaalilähedased. Viimane stseen 74-aastastest tegelastest oli eriti südamlik ja selles imetlesin ma suurepärast Seemani mängu, kes suutis väga hästi just selles vanuses oleva vanamehe välja mängida. Laurimaa jäi oma olekus ikka kuidagi rohkem tibilikuks, nii et kogu aeg tuli kasutada vaatajana palju fantaasiat, et teda stseenile vastavasse vanusesse ette kujutada. Kuigi seda ei saa kuidagi näitlejale etteheiteks teha, on ka selliseid vanainimesi, kes näevad vastavas eas välja just nii head nagu seda nägi välja Laurimaa Mary. Toredalt oli vormistatud ka lavastuse kavaleht, kus pakuti vahvat pildigaleriid osatäitjatest nende erinevatel eluetappidel. Laurimaast oli hästi naljakas pilt keskkooli lõpetamisel, kus tal oli põlvedeni kleit ja kontsakingad, rosinaks kogu kostüümi juures valged sokid. Lavakujunduslikult millegagi üllatada ei suudetud. Näidati traditsioonilist looga haakuvat mängukohta, mille keskmes oli Mary ja Johni salaurgas, 60 aastat püsti seisnud onnike. Eeslaval oli maailma parema hooldusega hamstrihaud, kus puhkas 11-aastase Johni parim sõber hamster Samster.

Thursday, February 11, 2010

Keisri hull

J.Kross – P.Tammearu „Keisri hull“, lavastajad P.Tammearu, J.Allik, Ugala

Etendus oli väga igav, et sellist jama teha, tuleb vist kohe kuidagi eriti miinusmärgiga andekas olla. Ainus asi, mida vaadata tasus, olid erinevate aastaarvudega numbrid, mis vaheldumisi põlesid, näidates, mis aastal see stseen toimub. Neid numbreid oli selles mõttes huvitav vaadata, et hakkasin arvutama, kui palju aastaid mingi ajaperioodi vahele jääb. Ka nende numbrite vahel, mis parajasti ei põlenud. Täitsa huvitav tegevus, aga samas ei jõudnud ära oodata, millal see esimene vaatus ükskord läbi saab. Samas hakkasin mõtlema, et see on tõesti arusaamatu, miks Kross Nobelit ei saanud. Nobel antakse ju tavaliselt võimalikult igavatele kirjanikele, mida Kross minu meelest täiega on. Oh õudust küll!

Tuesday, February 9, 2010

Detektiiv Lotte

Priit Pajusaare lastemuusikal „Detektiiv Lotte“, lavastaja Ain Mäeots, Vanemuine

Peaks ütlema, et minu jaoks oli see ilge jama. Kuidagi läbi suure häda pidasin isegi etenduse päris lõpuni vastu. Kui etendus algas ja mõned minutid kestnud oli, siis hakkasin küll lapsi selles suunas masseerima, et appi kui jama, lähme vaheajal ära. Aga lastele (kurat) meeldis. Nii et ma piinlesin kogu esimese vaatuse selle mõttega, et kindlasti nad tahavad lõpuni jääda. Ja tahtsidki. Nende arust olid need hullud kujud maru naljakad. Nii koer kui ka kass ja eriti need putukad või kes nad seal olid. Mingid pikkade ninade ja patsidesse pusitud soengutega maskotid. Minu ajal tehti ikka naljakamaid asju lastele, ma mäletan, kuidas me ülikooli ajal käisime mitu korda vaatamas muusikali „Inetu“ ja nende tegelaste üle südamest, aga samas neid tegelasi ka väga armastades naersime. Nad olid sellised parajad totud ja oli tõesti kahju, et seda toredat tükki nii vähe hinnati. Minu meelest see ei olnud eriti kaua mängukavas ka, igal juhul selleks ajaks, kui mul oma lapsed juba teatriealised olid, ma neid seda vaatama viia ei saanud.
Lõpuks olin aga lastele isegi natuke tänulik, et me teiseks vaatuseks jäime, sest teine vaatus oli hoopis teisest puust. Alguses olin ma pettunud juba selles, et me minu meelest kehvale koosseisule sattusime. Kuigi kui ühe tegelase valikuks on Aivar Tommingas või Reino Lei, siis eelistan ma muidugi esimest ja just teda mul näha õnnestuski. Tommingas oli oma mõlemas rollis – Lotte isa ja draakon Otto – suurepärane. Eriti kirgastavalt ja tõeliselt koomiliselt, nii suurtele kui väikestele vaatajatele mõjus absurdipiiridel totter draakoni ja piraadi duett. Piraadina astus üliheas esituses üles Tanel Jonas. Kahju oli aga sellest, et ei saanud näha paljukiidetud Maria Soometsa doktor Avet, sest Soometsa asemel esitas tema mõlemat rolli hoopis Helen Hansberg. Kuigi ka sellel esitusel polnud viga, oleks tahtnud ikkagi Soometsa näha. Aga nagu kuulukse, hakkab ta emapuhkusele jääma, nii et võib olla jääbki Maria nendes rollides nägemata. Ja Margus Jaanovitsi asemel mängis hoopis mingi igav Marko Mäesaar. Nii et peab ikka ennast kokku võtma ja seda suhteliselt igavat asja teist korda ka vaatama minema, et paremat koosseisu näha. Kuigi koosseis seal vaevalt midagi muudab, kui lugu ennast pole.
Muusika oli täiesti nõme, ei oleks eurolaulik Pajusaarelt sellist jama oodanud. Parem oleks võinud Pajusaare poplugude sõnade asemel mingid Lotte teemad panna ja sellest muusikal teha, oleks palju parem tulemus tulnud. Liikumine oli ka nagu oli, peaosalised Lotte ja Bruno olid üldse allapoole igasugust arvestust. Ikkagi ei ole mulle suudetud selgeks teha, milleks võtta muusikalide kasvõi kõrvalosadesse, veel enam peaosadesse lauljaid, kui enamus eesti näitlejaid laulab ja mängib neist paremini selle rolli ära? Robert Annuse Bruno oli nagu alaarenenud laps, passis iga asja peale lolli näoga, midagi ilma Lotteta aru ei saanud, kui hakkas emale kirja kirjutama, tuli talle meelde tuletada kõige lihtsamad grammatilised tõed, mille peale Bruno avastuslikult „ahaa“ hüüatas. Väga tobedad kujud.
Teises vaatuses läks olukord paremaks eelkõige tänu suurepärasele Tommingase-Jonase duole. Ja üldse läks teises vaatuses tegevus kuidagi käima. Oli erinevaid tegevuskohti, kogu aeg toimus midagi, dialoogid olid huvitavamad, laulud olid mõttekamad. Mitte nii, nagu esimeses vaatuses, et lavaaeg ja lugu tuleb kuidagi välja venitada. Lõpustseenis, kus juba päris palju rahvast laval oli, andis tunda ka tugevuseefekti. See, kui laval taidlesid 2 mitte just kõige andekamat peategelast, oli natuke hale vaadata, nad ei täitnud lava ja ei osanud sellel avarusel eriti midagi peale hakata. Toredad olid tuleefektid ja väike paugutamine. Eriti ilus oli aga kolme salapärase tundmatu muutumine imekauniteks õhulisteks liblikateks.

Monday, February 8, 2010

Elu ja kuidas sellega toime tulla

Rühmatöö „Elu ja kuidas sellega toime tulla“, lavastaja Üllar Saaremäe, Rakvere Teater

Tehakse ikka mõttetuid asju. Eneseabiraamatute põhjal kokkupandud möla. Ei midagi vaimukat ja vaadata ka eriti midagi polnud. Tundus, et tekst oli kohati improvisatsioonilik, kui Peeter Rästas esitas mingi küsimuse, mis koolitaja Silja Miksi naerma ajas ja ta seda laval varjata püüdis. Toomas Suuman mängis üpris lavavälist olevust, midagi deus ex machina sarnast, olles kord lavastajaks, kes näitlejaid suunas, mis suunas oma tundeid väljendada, või siis kõige tähtsam koolitaja, kes alati kõigile asjadele lahendust teadis. Minu jaoks jäi küsitavaks selline lavastuse vorm. Põhieesmärk oli ilmselt saagu mis saab, publikule mingitki nalja pakkuda. Ja eneseabi tundub selline kõigile pealeminev ja naljapakkuv teema olevat.
Oleks tahtnud mingitki lugu näha. Mitte lihtsalt stseenikesi sellest, kuidas eneseabikursuseid korraldatakse. Sisutuid ja tühje stseenikesi. Teatav sarnasus on sellel lavastusel NO Teatri menukiga „Kuidas seletada pilte...“ - samuti n.ö. näitlejameisterlikkuse demonstreerimine kõige erinevamate viisidega, lugu kui sellist sisuliselt polegi. Ainult et Rakvere trupp jääb mänguoskuselt dokumentaaldraama või sotsiaalse teatri esitamiseks liiga nõrgaks. Vähemalt sellise teatri sellises vormis esitamisel. Sellel teemal on tehtud palju huvitavamaid ja sisukamaid, sügavamale tungivaid reportaaže, kasvõi dokumentaalfilm „Müümise kunst“. Sellest lavastusest lootsin ka rohkem midagi sellist elulist lähenemist. Näiteks, kuidas korraldatakse mingi ajuvaba koolitus, koolitajad karjuvad loosungeid nagu „Õnn ei ole rahas!“, „Igaüks on oma õnne sepp“ jne, aga kui koolitus ära lõppeb, siis hakkavad tagaruumis nende tõelised palged välja kooruma. Kellel on peod nii tühjad, et pole raha isegi leiva ostmiseks ja nüüd rõõmustab, et maru hea, et see koolitus täna ikka kavasse tuli, nüüd saab vähemalt pere kõhu täis ja laud kaetud. Või kuidagi erinevaid lugusid näidata, üks lugu koolitajast, milline ta on koolitusel, milline meediaga suheldes, milline kodus ehk päriselus. Siis lugu kellstki, kes tuleb koolitusele, koolitus tema pilgu läbi, mida see koolitus ja eneseabi pähemäärimine talle annab. Ja muid selliseid asju. Kõike seda kahjuks aga polnud.
Kannatasin ära küll ainult näidendi esimese vaatuse, aga arvan, et teine vaatus oli samas stiilis nagu esimene. Esimeses vaatuses näidati alguses stseene ühest pereelust, kus vahelduseks sekkus Suuman ja õpetas meest-naist, kuidas nad toimima peaksid. Õigemini, andis juhtnööre: „Te peate oma suhtumist kardinaalselt muutma...“ Isegi seda polnud, et oleks rohkem elulisust olnud, et oleks teada saanud, kes need tülitsevad mees ja naine on, kas selline kodutüli on nende peres igapäevane nähtus. Naljakas oli vaadata rasedat Silja Miksi. Alguses ma mõtlesin, et see suurem kõht on tal rollist tingitud, aga kohe vaatasin, et see kõht on kunstliku kõhu kohta ikka liiga loomulik, näib, et tegemist on pärisrasedusega. Isegi näitlejanna lavapükstele oli laiem siil juurde tehtud, et kõhuke ilusti ära mahuks. Selle perestseeni kujutamisega kuhugi välja ei jõutudki. Peale üldse mitte sujuvat üleminekut, Suumani pikka sissejuhatusmonoloogi ja tegelaste ekspositsiooni mindi edasi meestekoolitustega. Suumani tekstist selgus, et tuleb meestekoolitus ja pärast tuleb naiste osa, nii et arvatavasti see teine osa, mis mul nägemata jäi, olid samas laadis naljad naistele mõeldud koolitustel. Sorry, kui teises osas oli midagi sellist, mida ma sellelt lavastuselt ootasin, aga esimeses vaatuses ei näinud, kuigi eriti ei usu. See äraistutud tunnike ja natuke peale oli piisav aeg selleks, et jandist küllastumiseni tüdida.
Iseenesest oli kaheldav juba idee ise – hakata ümber mängima koolitust. Puhast koolitust ilma igasuguse raamita, selliste raamide ja isiklike lugudeta, nagu ma eelpool ootustes kirjeldasin. Näitlejad ei saanud koolituste edastamisega eriti hästi hakkama ka, vähemalt selles osas, mis ma nägin, oli tegemist üpris kesiste saavutustega, kus iga liigutuse ja sõna mõte oli selles, et publikust naerupahvakuid välja kiskuda. Ma arvan, et kui kellelgi on väga suur huvi koolituste ja eneseabitarkuse maailma vastu, et kuidas see ikkagi on võimalik, et mingi suvaline mees hakkab ühel päeval koolitusi korraldama, räägib suurtele rahvamassidele elementaarseid asju ja ajab sellega suure hulga raha kokku, siis on parem minna koolitusele endale, mitte koolituse haledat järelekopeerimist teatrist vaadata. Meil oli Sga ühise raseduse ajal kombeks käia erinevatel rasedatekoolitustel. Tulevaste emmede koolid ja mis nad kõik olid. Õpetati hingama ja võimlema ja päris naljakas oli. Sai näha erineva sotsiaalse taustaga naisi, kuulda nende elu-olust, kohtuda selliste inimestega, kellega sõpruskonna kaudu või näiteks teatris käies kunagi ei kohtuks ja ei kujutakski ette, et sedamoodi on ka võimalik olemas olla või mõelda. Aga on ja tuleb välja, et valdav enamik mõtlevad-elavad niimoodi. Hiljem käisime niisama huvi pärast ka muudel „seanssidel“, isegi kuulsa Vainu koolitusel sai taieldud.
Nüüd seda Rakvere haledat laadateatrit vaadates mõtlesin, et päriskoolitused on ikka mitu korda huvitavamad ja naljakamad, seal on vähemalt pajatsiks inimene, kes siiralt usub sellesse, mida ta räägib, ja see teebki teda ja teda jälgivaid-järgivaid inimesi naljakaks. See vahetu kontakt, mis saalis istudes tekib, kui su kõrval istub naisterahvas, kes iga koolitaja väljahõigatud loosungit süvenenud veendumusega vaikselt kordab. Kuni ekstaasini välja. Sellist asja teatrilaval ei näe. Ja ei osanud Rakvere trupp seda ka järele teha, kui väga nad ka ei püüdnud. Selle komejandi eesmärk oli kõike läbi koomilise võtme näidata, minu meelest oleks palju naljakam olnud, kui seda kõike oleks hästi realistlikult pakutud, kui näitlejate nägudest oleks vähemalt peegeldunud see võimalus, et nad tõesti usuvad kõige selle toimivusse, mida nad mängivad. Laval aga oli hoiak juba ette üleolev, et see kõik on täielik pläma, mida me näitame, see ei vii mitte kuhugi ja koolitustel käimine on raha raiskamine. Eneseabiraamatute ostmine on raharaiskamine, mida üritati ka pikkade lõikudega raamatutest ettelugemisel selgeks teha. Aga kas selleks on vaja nii mõttetut etendust teha, et vaatajani see tõdemus viia? Kellel on omad veendumused, see ei hakka niikuinii eneseabiraamatutega tegelema ega taolistel kursustel pakutavat tõsiselt võtma. Vähemalt niipalju oli sellest käigust kasu, et tagasiteel teatasin mehele, et tahan minna Ingrid Veidenbergi korraldatavale meediakoolitusele. Lihtsalt niisama, nalja pärast. Kujutan ette, et Ingrid on parem näitleja kui Rakvere omad.

Sunday, February 7, 2010

Koidula veri

Loone Ots „Koidula veri“, lavastaja Ain Mäeots, Vanemuine

Läksin seda siis umbes sellise eelhoiakuga vaatama, et no näidake, mis jama te jälle kokku olete keeranud. Kuigi millegipärast tundsin, et vaatan selle tüki ikka lõpuni, kasvõi niisama huvi pärast, et mis lugu see on. Mõne tundmatu loo puhul ei ole tahtmist seda isegi lõpuni vaadata, lõpplahendus on nagu ette aimatav, ja kui seal juhtubki midagi sellist, mida ma aimata ei oska, siis nagu ei huvita ka, mis seal juhtuda võib. Aga selle tüki suhtes oli ikkagi eelaimdus, et ma tahan teada seda lugu tervikuna. Kuigi näidendi eelandmed olid just sellised, et tegemist on lavastusega, millel saab heal juhul ainult esimese vaatuse ära vaadata – lavastaja Mäeots, kes armastab teha pikki, igavalt “kunstilisi” asju, mingi kaasaegne ja tundmatu eesti autor, fantaasia, tegelikkus peapeale pööratud. Kartsin, et see on mingi jant “Teatriparadiisi” stiilis. Kui siis lõpuks teatrisse kohale jõudsin ja kavalehe lahti lõin, kust lugesin, et näidend on kolmes vaatuses, siis hakkasin päris silmi pööritama, et hea, kui ühegi vaatuse vastu peaks.
Aga kõik minu eelarvamused hajusid päris ruttu. Mingi esimesed 10 minutit oli küll selline tunne, et no mida jama jälle tehakse. Vanemuine... tase... Algusstseenid mõjusid küll pisut kapustnikulaadselt, et ongi mingi odav jant jälle püsti pandud. 1. stseen – Juhan Liiv hullumajas arstidele selgeks tegemas oma tegelikku päritolu ja 2. stseen luuletav noor Koidula avastab, et tal on alanud päevad. Mida edasi aga tükk läks, seda rohkem meeldima hakkas. Juba esimese vaatuse poole pealt, avastasin, et mulle täitsa meeldib see ja et tegemist on üle keskmise tugeva lavastusega. Isegi midagi sinna kanti a la Nüganen, et kunstiliselt ja ideeliselt väga hea saavutus. Kummutati kõik minu eelarvamused, nii et kokkuvõttes võib öelda, et väga hea lugu, ilusti esitatud ja hästi välja mängitud, väga paljude omapäraste nüanssidega. Eriti pani imestama autori Loone Otsa julge fantaasia, et kust tädi seda kõike ometi võtab.
Oli kohe tahtmine lüüa lahti mõni Koidula luulekogu, minul, elupõlisel luule vihkajal. Eluline kronoloogia ja sündmused peaksid väga üksikasjalikult ka loomehinge loomebiograafias kajastuma. Kõik kirjanikud on ju niimoodi läbi uuritud, et nende loomingu ja päevikute järgi on kogu nende elu teada. Nii et oleks ikka eriline teaduslik avastus, kui see, millest Ots kirjutab, tõele vastaks. Samas see oli idee poolest nii vahva tükk, et ei häirinudki see, et tegemist oli fantaasiaga. Pigem meeldis mõelda nii, et Koidula elus ongi 1 selline must lehekülg, mille tema papa Jannsen käskis isegi päevikusse reaalsusele mittevastavalt kirja panna, et mitte keegi teada ei saaks ega aimata oskaks, millist suurt saladusekoormat nende perekond kannab.
Kuigi oli aru saada, et mõned asjad, mis läbi kogu loo kajasid ja sündmusi mõjutasid, on ilmne väljamõeldis ja selliseid asju pole mitte kunagi aset leidnud, isegi ligilähedaselt mitte, oli kõik nii tõetruult ette kantud ja antud, et raske oleks olnud hakata vastu vaidlema. Pole ka nii suur Koidula tundja, et oleks saanud hakata autoriga vaidlema, et sel ajal, kui sündis Juhan Liiv, oli Koidula hoopis seal ja seal, nii et ta ei oleks juba ainuüksi sellepärast saanud salaja emaks saada. Ots suutis oma loos suurepäraselt esile tuua just selle liini, mille üle me ülikoolis romantismikirjandust läbides alati naersime. Peaaegu igas teoses oli mõni naine, kes jäi niimoodi rasedaks, et ta ise ka ei teadnud, et ta rase on, samuti suutis see naine alati oma rasedust kõigi kaaskondsete eest varjata, väga salaja sünnitada, lapse kuhugi ära peita või kasuvanematele sokutada ning siis kohtub oma lapsega aastakümnete pärast kõige ootamatumas situatsioonis. Nagu näiteks Tom Jones.
Ots on nüüd meie oma Koidulaga niimoodi teinud. Pannud ta ootamatult rasestuma, ja veel kellelt, vene keiser Aleksander II endalt. Üldse ei kipu siin vaidlema Otsaga, et Koidula ei saanud kuidagi ennast meheks riietada ja üksi Peterburi sõita. Sellist seika Koidula elust pole teada. Samuti on uskumatu kogu see moodus, kuidas Koidula Aleksandrini jõuab, veel enam see, et nende vahel midagi intiimset aset võis leida. Aga ometi on kõik faktiliselt nii tõetruult vaataja ette pandud ja näitlejate poolt esitatud, et jäädki kogu seda lugu uskuma. Või siis vähemalt vaatad ja mõtled, aga miks ka mitte. Aga millest ma selle mõtte juures alustasin, oli see, et tekkis kohe tahtmine hakata põhjalikumalt uurima Koidula loomingut, et ehk on seal tõesti mingil perioodil olemas mingi vihje salajasele sünnitamisele. Kuigi vaevalt, kui seal oleks mingeid vihjeid, oleks kirjandusloolased need ammu juba leidnud, on ju Koidula poolt iga kirjutatud täht tuhandete uurijate poolt väga põhjalikult läbi uuritud ja igale kirjavahemärgile oma tähendus antud.
Kõige kurioossem selle loo juures on see, et vähe sellest, et Ots mõtleb välja nii hullumeelselt kõlava fantaasia, nagu see, et Koidula sai Aleksander II sohilapse, ta mõtleb veel välja, et see sohilaps oli Juhan Liiv. Ja jälle kõik klapib, oli ju Liiv tuntud hull, kes pidas ennast Poola kuningaks. Nii et näidendis on täiesti põhjendatud kogu Liivi hullus, kui ta ennast oma kasuvanemate juures kuidagi võõrana tunneb, kui ta saab teada suure saladuse ja kui teda selle tulemusel hakatakse hulluks pidama, kui ta üritab inimestele selgeks teha, et ta on tõepoolest Koidula ja vene keiser Aleksander II poeg.
Hea, et loo puhul oli tegemist meile kõigile läbi ja lõhki tuntud tegelastega. Kui mõni marginaalsem tegelane oligi selline, et nimi ei öelnud midagi, siis ta esindas mingit klassi või inimtüüpi, nagu näiteks “ohranka”. Juba see sõna võttis mind kogu aeg muigama, nagu öeldi “ohranka”. Tekst ise oli ka hästi koomiline ja just selline meeldivalt koomiline, mitte lamekoomika, vaid väga peen intelligentne huumor. Kui oled ikka vastavad õppeasutused läbinud ja kultuuriloost vähegi midagi tead, siis saad pihta, kus nali on. Ja noh lihtsalt need tegelased mõjusid naljakalt. Juba ka sellepärast, et see oli naljakas aeg, kui elati teistmoodi, olid muud kombed, mis mõjuvad meie aja inimesele naljakalt jne. Või siis ajas naerma mingi teadmine seoses kultuuriloolise kontekstiga, et kui üks kirjanik räägib midagi oma elust, siis ma tean, mida ta sellest oma loomingus kirjutas või midagi sellist. Tean konteksti, mis edasi sai, kuidas see teos vastu võeti, mis tähtsus sellel meie kultuuriloos on jne. Väga palju toredaid ja naljakaid momente oli.
Lavastus oli hästi fragmentaarne, koosnedes üksikutest, kuid kindlat kronoloogilist järjestust järgivatest stseenidest. Ajaliselt oli lugu loogiliselt räägitud, looga liiguti Koidula nooruspõlvest surmani välja, esitades fantaasiapiltide kõrvale ka uues kuues kõigile tuntud seiku Koidula elust – “Saaremaa onupoja” proovid kodus, ebaõnnestunud külaskäik Kreutzwaldi juurde, Kroonlinna aastad. Väga meeldis mulle ka see, et Koidula kujutamisel oli loobutud tavapärasest pateetikast. Sellest igavesest pühalikkuse oreoolist, millega Koidulat tavaliselt kunstis kujutatakse, olgu see kunstivorm siis milline tahes. Selgelt on meeles kunagi Vanemuises mängitud lavalugu “Emajõe ööbik”, mis oma isamaalise õhkamisega suisa tappis. Tappis ära selle võib olla isegi inimliku tragöödia, mis Koidula kui naisega toimus, kui ta peab armastama mitut asja korraga, isamaad, oma meest, lapsi, loomingut. Tänases lavastuses tingis juba näidendi vorm ise seda, et ei saanud eriti pateetiline olla. Tegemist oli ikkagi fantaasiaga ja see oli lavastatud suurepärases kaasaegses vormis, nii et võttis suisa ahhetama. Eriti tänuväärne oli selle lavastuse puhul see, et ei kantud ette ega tsiteeritud tundide kaupa Koidula luulet. See on ka nagu mingi kindel mats senises Koidula kujutamise kaanonis, et kui kujutame Koidulat, siis tuleb kindlasti ette kanda kasvõi 1 luuletus. Täismahus. Ja erilise pateetikaga. Oi ma vihkan luulet. Nii et selles mõttes oli mulle see lavastus ka väga meeldiv üllatus, et saadi läbi ilma luule esitamiseta. Mõned üksikud read küll kõlasid, aga see polnud midagi võrreldes sellega, kui taolistes näidendites tavaliselt ikka terve luulekogu ette kanda võetakse.
Võluvalt napi lavakujundusega loodi kõikvõimalikke ja maailma eri paigus asuvaid mängupindasid. Sellega ei tekkinud mingit vajadust näiteks kuningakoda mingi liigse iluatribuutikaga kaunistada. Oli selge, et teatud riietuses lavale ilmunud näitleja on keiser ja järelikult on Koidula nüüd keisri palge ette pääsenud. Kõik oli unenäoliselt fragmentaarne, nii et see unenäolisus kinnitas samuti teatavat absurdimaiku, mis kogu seda lugu saatis.
Samamoodi oli lavakujunduses kasutatud nappe mööbliesemeid. Kasutusel olid ainult 1 laud, 1 voodi ja 2 tooli, aga mida kõike nende nelja eseme abil kujutada ei suudetud. Ja tehti seda täiesti usutavalt, teksti ning hea näitlejamängu toetusel. Laud oli nii see laud, mille taga papa Jannsen hakkas esimest eestikeelset lehte välja andma ja noor Koidula kõik tema sõnad vapralt üles kirjutas kui ka sama laud oli Kreutzwaldi proua poolt suure hoolega kaetud pidulaud, mille taga nii mees kui naine Kreutzwald üpris skeptiliselt Koidulat võõrustama hakkasid ja kuhu peale Koidula lõpuks jalad harkis selili heitis, et arstihärra Kreutzwald teda sealsamas kohe läbi vaataks. Ta on ju mees ja arst ning peab neid asju jagama. See Kreutzwaldi söögilaua stseen mõjus küll natuke ülepakutuna, ei suutnud kohe kuidagi uskuda ei seda Koidula naiivsust, et ta tõesti usub, et Kreutzwald suudab teda meditsiiniliselt sellises olukorras aidata, ega ka kogu seda muud jämekoomikat, mis selles stseenis natuke esile tungis. Aga see oli tõesti labasuse poolest esile tungides ainus stseen, enamasti nautisingi selles loos ikka seda intellektuaalset huumorit, et ei pakutud mingeid tavapäraseid labaseid nalju, nagu näiteks Baskini teater – tegelasele lüüakse jalaga perse ja see peab hästi naljakas olema, nii et kogu saal rõkkab.
Kogu lugu oli elavaloomuline, polnud tunda üldse seda Mäeotsa tõsiste lavastuste puhul iseloomulikku venimist. Kuigi seda lugu eriti tõsiseks nimetada ei saagi. Määratlus on küll draama, aga mina nägin selles täielikku komöödiat. Kui mulle näidatakse ikka Koidulat nii koomilistes situatsioonides, hullu Liivi, absurdselt esitatud, kuid ometi tõsiloolisi seiku nende elust, mis vastavad küll ajaloolisele tõepärale, aga on ette mängitud nii jaburas vormis, siis ei saa seda kõike siiski päris tõsiselt võtta. Ja see kõik oli lavastusele ainult plussiks, mitte miinuseks. Isegi see, et ühes kohas Liivi hullust vaadates, olin ma peaaegu nutu äärel, sest näitleja oskas selle nii tõetruult välja mängida ja olukord oli naljast kaugel, ei pane mind arvama, et tegemist oleks olnud draamaga. See on siiski komöödia. Igas komöödias on ka tõsisemaid noote.
Eriti vaimustav oli oma osatäitmises Ott Sepp, nii Juhan Liivi kui ka keiser Aleksander II osas. See esitus oli täiesti staarosa, polegi Sepalt varem nii head rollisooritust näinud. Sooritus oli tõesti professionaalne, pakkudes elamusi seinast seina: nii koomilisust, rahulikumaid hetki kui ka väga ilusat pisarakiskumist, mis läks tõesti hinge. Vapustavad olid need hetked näidendi lõpus, kui Liiv on vaimuhaiglas doktor Luiga järelvalve all. Selles stseenis mõjub Sepp veel inertsis armsalt naljakana, sest siiamaani on tema kui hullikese üle palju naerda saanud. See naer polnud vähemalt minu poolt üldse selline, et naeran mõnusat hullu, et täitsa haige inimene, vaid just suurepärast esitust, kui naljakalt kõik see kõlas, mida Liiv rääkis ja kui armsalt vahva ning oma sõnade usust särav Sepp ise sealjuures oli. Haiglastseenis hakkab see naer vaikselt kaduma ja asendub suure valuga. Seda on tõesti valus vaadata, et selline armas hullike, kes ei teinud kellelegi halba, keda üritati küll Jannsenit “hirmutama” ajada, aga kes ei suutnud oma “vanaisa” ära tappa, kes ei suuda kellelegi halba teha, vaid usub siiralt oma ideed, et ta on sündinud selleks, et tuua oma kurnatud poola rahvale suur vabadus, kuidas seda üllast inimest hakatakse kiusama. Tekkis täiesti sõnulseletamatu vastikustunne selle meessanitari vastu, kes väikest Liivi kiusama hakkab ja talt oma “terve” inimese võimuga ilusat kuube ära võtta tahab. Pärast surub sanitar kurnatud meeltega Liivile kättemaksuks süstla kehasse. Nagu selline võimu avaldumine, kui inimene saab kätte vähemalt tükikesegi võimu, siis tuleb seda kohe endast nõrgemate ja õnnetumate peal ära kasutama hakata. Seega sanitari poolt ka väga hea rollisooritus, kui ta suutis mind ennast nii ennastunustavalt vihkama panna, et ma vaatasin teda sellise põlgusega, et oleks tahtnud midagi nähvata. Liiv mõjus siin teatud mõttes reliktina, kes jääb ajale jalgu oma haiguse tõttu. Kuni selle haiglastseenini oli näidendi Liiv kohtunud ainult heade inimestega, kes tema haiguse tõttu küll ärrituvad, kuid siiski temasse heatahtlikult suhtuvad. Aga see meessanitar mõjus ikka tõesti võikalt, et no kuidas nii ometi võib.
Kui Liiv siiski kurja sanitari käest pääseb, tuleb selle näidendi üks ilusamaid stseene – samuti kultuuriloost tuntud seik selle kohta, et kui ehitati Estonia teatrihoonet ja selleks suur korjandus korraldati, siis andis Liiv selle korjanduse heaks oma ainsa kuue ära. Sest muud vara tal hinge taga polnud. See oli näidendis nii ilusti esitatud, kuidas Liiv andis teatrimaja jaoks doktor Luigale oma kuue ära. Sellesama kuue, mille ta tänu Luigale halvalt meessanitarilt just kätte oli saanud, mille pärast ta oli laamendanud ja nutnud, kui see talt ebaõiglaselt ära võetud. Ja siis selline žest oma rahvakultuuri hüvanguks. Ilus ja armas.
Veel olid vapustavad stseenid seoses Liiviga, kui ta Treffneri koolis oli. Need stseenid hakkasid silma just koomilises võtmes, sest olid tõesti väga naljakalt esitatud. Siin hakkas esimest korda talutava ja isegi rohkem kui talutava, vaid isegi toreda näitlejana silma ka Indrek Taalmaa, kelle kanda oli härra Treffneri osa. Koolimajas toimuvate stseenide puhul oli raske mitte tõmmata paralleele Mauruse kooliga. Kõige rohkem ajaski mind nende stseenide puhul naerma see, et tegemist on selle kurja ja kultuuriloost erinevate kujutajate, kuid tavaliselt siiski ühtemoodi kujutatud härra Maurusega, kes ajab taga raha, tahab, et raha igal ajal tema kätte tuuakse, nõuab korda. Ja siis järsku tuleb hull Liiv ja ajab härra Treffneri enda hulluks. Eriti naljakas oli, kuidas Treffner peast kinni hoides hüüdis: “No kus seda enne nähtud, hullumeelne härra Treffneri koolis! Mul on siin õppinud saksa ja gruusia krahvid, vene miljonäride pojad... ja nüüd hullumeelne!”. Ning Liiv talle stoilise rahu ja armsa naeratusega vastamas: “Ja nüüd õpib teie koolis Poola kuningas ise.”
Kõige selle juures, mis seal koolis toimus, ajaski naerma see, kuidas sellele oleks reageerinud härra Maurus. Kui kujutada ette seda “Tõe ja õiguse” teise osa olustikku, tuntud “Mauruse kooli”, kõiki neid traditsioone, mida majas jälgida tuli. Kui härra Maurus läks välja igasuguse naiivsuse peale, mida ta oma õpilastes nägi ja üritas neist karmi kasvatuse abil inimesi kasvatada, ja siis järsku ilmub tema ette süüdimatu hull, kes ajab sellist kukut, et ajab härra Treffneri enda ka hulluks. Ometi suudab härra Treffner säilitada oma inimlikkuse ning annab Liivile teda oma koolist ära saates kaasa koguni raha.
Üllatus oli Alina Karmazina. Ta esitas ühe stseeni vene keeles ja selles oli ta täiesti uus näitleja kui see, keda ma siiamaani selle nime all teadnud olen. Hämmastav, kuidas keel ikka esitluslaadile mõjub. Kindlasti mõjus tema puhul ka see, et ta sai selle ühe stseeni mängida oma emakeeles, aga tavaliselt eesti keeles mängides, räägib ta võõrkeeles ja see seab tema mängule juba teatud piirangud. Kohe on tunda, et ta on rohkem pinges, kui teised näitlejad, sest ta peab oma teksti ja kõige muuga topelttööd tegema, kõigele muule väljamängimisele lisaks tuleb veel häälduse ja sõnade meeldejätmisega pidevalt tööd teha. Pärast oli Karmazinal stseen ka teise tegelasena, kes rääkis eesti keeles ja siis oli ta jälle see tuntud Karmazina.
Karmazina kujutada olid ka 2 väga huvitavat naisterahvast. Eriti see esimene, kes rääkis vene keelt. Tegemist oli nagu mingi vaimuga, kes ilmub Koidula juurde Aleksander II üüritud korteris, kus Koidula keisrihärra armukesena elab. Järsku astub seal korteris nurgast välja “endine naine”, kes on Koidula favoriidiseisusesse tõusmise pärast eemale tõrjutud. Ja jälle, nagu sellest vähe oleks, et Koidula kohtub täiesti ulmelisel moel Aleksander II-ga, nüüd on see naine, kes kummitusena Koidulat hoiatama ilmub, ei vähem ega rohkem kui Lenini ema. See Karmazina monoloog oli hästi vahva ja selle jooksul ma mõtlesin ikka päris mitu korda, et sellise asja peale annab ikka tulla. Et no on ikka fantaasia. Kõigepealt see situatsioon, viia Peterburi mingis suvalises korteris kokku Koidula ja Lenini ema, neist üks endine ja teine praegune valitseva keisri armuke. Ja siis kogu see tekst, mida Lenini ema ette kandis oli nii oma mõttelt kui ka esituselt suisa vapustav. Väga nauditav stseen. Kuidas naine vannub kättemaksu teda mahajätnud keisrile ja lubab, et sünnitab poja, kes selle mehe tapab (kõigepealt Aleksandr, kes tulistas keisrit ja siis Vladimir, kes kukutas keisri). Ja siis see kindel teadmine, et ta paneb oma pojale nimeks Maailmavalitseja – Vladimir. Väga ilus kõne.
Teine Karmazina esitatud tegelane oli keegi natuke arusaamatu härra Michelsoni patsient, aga see naine mõjus ka suhteliselt vapustava varjuna. Alles pärast, kui küllalt tiheda tekstiga kavalehe läbi vaatasin, sain teada, et see naisisik oli Sofja Perovskaja. Jajah, seesama Sofja Perovskaja, kelle nime ma ei teadnudki, õigemini ei mäletanud, aga kes on väga selgelt mällu sööbinud nende lapsepõlves kujutatud “jubedate” piltidega, kuidas vapper naine üritas isakest tsaari tappa ja ta selle eest hukati. Näidendis satub Sofja naistearst Michelsoni vastuvõtule, tuleb välja, et tal on suguhaigus ning sellest areneb Michelsoni ja mässajast naise vahel küllalt elav dialoog. Sellest ma sain näidendis muidugi aru, et selle naistegelase näol on tegemist mingi mustuse jõuga, aga et see on seesama Sofja, kes oli kunagi vastavalt võimu ideoloogiale poolpühakuks kanoniseeritud, tuli mulle täieliku üllatusena. Ja Otsa fantaasias annab Michelson sellele naisele raha! Jälle vapustav nüanss.
Samuti mõjusid meeldiva üllatusena mõned näitlejad, kes on siiani mingitesse stampidesse kinni jäänud. Nüüd suutsid nii Jüri Lumiste kui ka Tanel Jonas ennast oma tavapärasest reest välja murda ja luua mitmeid meeldejäävaid pisirolle. Eriti hea valik lavastaja poolt oli panna üks ja sama näitleja mängima kahte antipoodi. Tanel Jonase kehastada olid nii Carl Robert Jakobson kui ka Harry Jannsen. Seega ideede poolest tülitsevad isikud, kes teineteise kallal ilguvad, eriti Jakobson. Tore oli stseen, kus Jakobson loeb Harry kirjutatud kirja. Harry kirjakohad kannab antud juhul Jakobsoni kehastav Jonas ette selles stiilis, milles ta Harryt mängib, samas kui Jakobsoni enda repliigid ja arvamused, kuni kõige vihasemate turtsatusteni ja sõimuni Jannsenite pere suhtes välja, on ette kantud Jakobsonina. Selline hästi huvitav nähtus teatrilaval, nagu ühe näitleja teater, kes esitab üksi ühte stseeni, milles osaleb mitu näitlejat.
Vahepeal panin ise ka puusse. Koidula rääkis pikalt, et sõidab Kreutzwaldile külla, mina aga kujutasin Kreutzwaldina kogu aeg Jakobsoni ette, nii et olin parajalt üllatunud, kui laval hakati kujutama Võrus asuvat Kreutzwaldi armetut kodukest. Vaatasin, et misasja, see ei ole ju Kreutzwald, Kreutzwald näeb hoopis teistmoodi välja, tal peab olema habe ja tumedad lokid ja väiksed ümmargused prillid ja mulgi kuub. Nagu eespool ülesastunud Jakobsonil Jonase kehastuses ka oli, kõik see visuaalne külg. Pikk kasv ka loomulikult. Ja siis järsku astub ette Kreutzwald hoopis teise väljanägemisega, keda kehastab Lumiste. Mõtlesin, et see on nüüd mingi kaasaegse lavastuse väljund, et ühe draama raames on ühte tegelast hakatud erinevalt kujutama ja selle visuaalse külje eriliseks rõhutamiseks tegelast ka erinevad näitlejad kehastama pandud. Siis koputasin endale mõttes näpuga otsa ette, kui tuli meelde, et loomulikult, see, keda ma ette kujutan, on ju hoopis Jakobson. Aga Koidula on praegu Kreutzwaldi juures. Kalevipoeg jne.
Küsitav oli minu jaoks täiesti tundmatu Rein Paku valimine kandvasse Jannseni rolli. Jah, välimuselt oli Rein Pakk muidugi papa Jannseni täielik koopia, aga kas see on siis nii määrav, et anda inimesele eikuskilt selline oluline roll? Minu meelest küll mitte. Soovida jäi nii diktsioon kui ka väljenduslik pool. See, et mees on mänginud kuskil Von Krahlis Fausti, ei tohiks küll nii mõjukas faktor olla, et teda kohe akadeemilise teatri lavalaudadele lasta. Nagu teada, ma olen igasuguse isetegevuse vastane ja hindan ainult akadeemilist näitekunsti, nii et Pakk häiris mind tõsiselt. Kogu aeg oli tahtmine küsida “Who the fuck is Rein Pakk?”. Igas mõttes ei kandnud minu jaoks seda rolli välja. Nii et sellest ka väikesed miinused minu suurele vaimustusele selle muidu suurepärase lavastuse suhtes, kuna papa Jannsenit oli ikka päris palju laval ka. Kui teksti poolest ja enamus sooritusi olid väga heal tasemel, samuti lavastuslik kontseptsioon ning kujundus, siis mõned väikesed möödapanekud pidid ikka olema, et mitte välja anda kunstilist täiuslikkust.
Teine täiesti tundmatu inimene laval oli minu jaoks keegi Marko Mäesaar. Tema kohta jällegi see isetegevuslase staatus ei kehtinud, Mäesaar suutis ennast täielikult kehtestada vastikut antipaatiat ja tülgastust esilekutsuvas hullumaja sanitaris Liivi hulluse stseenis. Samuti olid tal võrratud dialoogistseenid Lumistega, kui nad “ohranka” mehi kehastasid. Vandenõu Jannseni vastu ja see, kuidas seda korda saata, väga vaimukalt esitatud vaimuka tekstiga stseen.
Mõne näidendi puhul täitsa häirib, kui seal on liiga palju tegelasi, siis nad lähevad kõik segi ja läheb palju aega, enne kui nimesid ja nägusid hakkad kokku viima ja mõnest ei saagi lõpuni aru, kes või mis ta üldse on. Täna tundsin aga vastupidi. Otsa näidendile tuleb just kasuks väga kirju ja hulgaline tegelaskond. Nagu juba öeldud, enamus neist on kõigile eestlastele hästi teada isikud, kelle elulooga me vastavalt haridustasemele, kes paremini, kes halvemini kursis oleme. Aga vähemalt midagigi neist me ikka teame. Selles mõttes on sellised tegelased just väga hea materjal paroodiaks või fantaseerimiseks, sest nad on kõigile teada ja inimesed peaksid aru saama, milles nali seisneb. Mul on peaaegu alati aastalõpuprogrammi paroodiasaateid vaadates tekkinud küsimus, et milles seal nali üldse on. Ma pole neid saateid näinud, mida parodeeritakse, ei tea, kuidas tegelikult see saade välja näeb ja milles on nali, kui nüüd midagi teisiti tehakse. Või ei tea, kes on see inimene, keda parodeeritakse, milles seisneb nali jne. Rahvuskultuuri edendajatega seda probleemi ei peaks olema, et inimesed, kelle jaoks need tegelased, keda laval näidatakse, on meie kultuuri alused, jääksid kuidagi arusaamatuks. Omaette küsimus on muidugi see, kus läheb piir. Paljude jaoks on kindlasti mingi selline teema, et Koidula on püha, tema elulugu on püha, kuidas ometi nii võib ringi käia, et võtta mingi suvaline uitmõte ja selline uskumatu lugu vormida? Koidula ära rüvetada. Aga miks mitte, kui see on kunstiliselt hästi teostatud, usutav ja väga hästi esitatud. Vähemalt on äratundmisrõõmu ja teema ise on ka oluline, see on ju meie rahvuskultuuri häll, mida lavalt näidatakse.
Nimitegelane Koidula Ragne Pekarevi kehastuses nii head muljet ei jätnud. Teiste näitlejate esitused jooksid temaga võrreldes kaugele ette ära. Pekarev oli kuidagi liiga närviline. Mitte et see Koidula puhul kuidagi häirinud oleks, jah, kogu seda konteksti arvestades, millesse Koidula Otsa fantaasias paigutatud on, on täiesti arusaadav, et ta on närviline ja võib olla isegi narkomaan. Aga Pekarev mulle lihtsalt ei meeldinud. Samas ta ei olnud ka päris antipaatne oma esituses, nii et üldse poleks talunud vaadata. Oli täitsa selline keskmine, aga oleks tahtnud nagu midagi muud. Rohkem hinge ja keha sellesse esitusse või midagi sellist. Praegu oli ta nagu mingi pilt, kes natuke ringi liikus, aga erilist elu temast ei hõõgunud. Usutavusest jäi puudu. Ma ei uskunud Pekarevi, kui ta kujutas kannatusi. Teades kõiki neid valusid, mida Koidula nii hingeliselt kui ka füüsiliselt läbi elas, pluss veel selle näidendi taak – sünnitada abieluväline laps ja temast ilma jääda, oli esitus ikka liiga pealiskaudne.
Omamoodi armas oli viis, kuidas Koidula ja Michelson teineteist nimetasid - Eduša ja Liduša. Eriliselt jäi meelde stseen, kus perekond Michelson hakkab kodu koristama. Selles stseenist piilub välja emantsipatsioon, Michelson on oma vaadetelt vananenud, kui ei taha midagi kuulda sellest, et naine tahab ka tööd teha. Natuke valus on vaadata, kuidas nad rõõmsalt laualt käsikirju eeslava orkestriaugus asuvasse kujuteldavasse hõõguvasse ahju pilluvad. Esimese hetke ajel ütleb Koidula, et tal pole tõesti kõiki neid pabereid vaja, mis lohakilejäetult laual vedelevad. Kodurahu nimel, et oma mehele meelehead valmistada ja näidata, et ta on hooliv naine, kes oskab niisama molutamise ehk luuletuste kirjutamise kõrval ka midagi asjalikku teha, s.t. koristada, hakkavad nad entusiastlikult neid pabereid ära pilduma. Michelsoni näos on näha teatud kergendust, et ometi saab elamist prahist puhtamaks, Koidula sahmerdab niisama, mängib mehe rõõmu kaasa. Ning siis vajub jõuetult mehele kaela: “Need olid minu uue luulekogu käsikirjad...”. Samuti haakus selle stseeniga igavene teema sellest, et käsikirjad ei põle. Ei ole Koidula nii suur asjatundja, et teada, mis luulekogu see oli ja kas käsikirjad tõesti ära põlesid, aga nii palju, kui koolis sai õpitud, siis küll midagi meelde ei jäänud, et ta metsikult oma käsikirju põletanud oleks. Vist jälle Otsa fantaasialend.
Koidulaga seoses oli muidugi palju selliseid äratundmisstseene. Et seda me teame. Seda on meile aastate jooksul koolis pähe taotud. Seda oleme me temast lugenud. Seda on ta kirjutanud oma luuletuses. Sellises poosis on ta ühe tuntud maali peal. Pekarevi esituses oli siiski üks huvitav ja päris meeldiv nüanss, mis Koidulale väga sobis. Koidula kirjutas väga imelikes poosides. Näiteks oli kuidagi poollamades üle voodi ääre kõhuli rippu, hoidis põranda kohal mappi ja kirjutas sinna küünla valgel. Norskav Michelson tema all põõnamas. Ja kui Koidula sai mingi luuletuse valmis, siis ta tõi kuuldavale sellise hästi lühikese kilke. Selline kirjeldamatu häälitsus, mida, kui päris täpselt ei kuula, siis ei pane tähelegi. Mina võtsin seda nii, et see on valmissaanud luuletuse hing. Selline ilus moment, kui looming lahkub looja kehast ja kehastub omaette mateeriaks. Saadetud hästi õrna, vaevu kuuldava õhkamisega, mida võib võrrelda ka valukarjatusega, sünnitusvalu ikkagi. Ja samas see kergendus, nüüd on valmis, nüüd on hea, nüüd on see kirjas. Peast väljas.
Veel üks huvitav moment oli seotud luuletusega “Mu isamaa”. Morfiiniuimas ja valude käes kannatav Koidula ei anna endale ilmselt aru, mida ta teeb, kuid surub kindla käega ühe paberilehe Michelsonile pihku ja käsib selle ära põletada. Ei mingit vastuvaidlemist. Michelson loeb paberilt “mu isamaa...” ja pistab selle paberi ettenägelikult oma taskusse. Nii et Otsa fantaasia kohaselt võlgneme me tänu selle meie kirjandusloos märgilise luuletuse ja hiljem hümni sõnadeks saanud värsside säilimise eest Koidula abikaasale, kes ei kuulanud naise sõna ja seda luuletust ära ei põletanud. Aimates ilmselt ette seda, kui oluliseks nimeks tema naine kunagi kujuneb. Kuigi Koidula oli eesti rahvale oluline ka juba oma elu ajal, nii et Michelsonil võis olla kaelas ka see taak, et tema kaitsta ja hooldada oli juba siis eesti rahva elav vaimuvara.
Näidendi lõpp läks natuke liiga julmaks kätte ära. Koidula surm oli loomulikult näidendi ainus võimalik lahendus, aga arhiivikaadrid Koidula ümbermatmisest mõjusid liiga võikalt. Mulle ei meeldi üldse matused ja ei olnud meeldiv neid ka kinolindilt näha. Teatrilaval kujutatavad matused on sellised enam-vähem talutavad, et tuuakse lavale kirst või midagi. Aga kui on näha kirstu, mille sees ongi need luud, mis on juba 50 aastat maamullas olnud ja sealt vägivaldselt välja kaevatud ning ümbermatmiseks kodumulda toodud, siis see on ikka päris võigas. Ometi ei morjendanud need paar minutit vastikuid kaadreid lavastusest saadud ülipositiivset üldmuljet, nii et lõppkokkuvõttes jäin kõige nähtuga väga rahule. Sain meeldiva üllatuse osaliseks, kui arvestada seda, mis eelarvamusega ma teatrisse läksin. Tahaks vaadata Pekarevi esitust veel teisest aspektist, mis mul alles kolmanda vaatuse ajal meelde tuli, nii et selle viimase vaatuse ajal teda uue pilguga vaatamisest jäi mulle ilmselgelt väheks. Tuleb seda vahvat lavastust veel kord vaatama minna...