Tuesday, June 21, 2011

Ameerika balletitähed

Ega seal Ameerikas balletist suurt ei teata. Nii palju, kui ma neid galadel tantsimas olen näinud, siis kaasaegse tantsuga võivad nad isegi väga hästi hakkama saada, aga klassikaline põhi puudub täiesti. Seda näitas ka tänane balletiõhtu. Meie mees Tiit Helimets oli nende seas tõeline täht – atleetliku kehaga, pikk, soliidne, paindlik, ilusa kehalise väljenduslikkusega. Teised olid nagu statistid ja tegid ikka päris karutantsu. Väga hästi tuli välja ainult Tarantella, aga teised numbrid olid sellised hädised. Numbreid „Bajadeerist“ oli päris piinlik vaadata, naissolist ei saanud seal üldse hakkama, kui hakkas ennast ühe koha peal keerutama, siis see ühel kohal püsimine oli ainult teoreetiline, ta liikus lava keskpunktist ikka väga palju vasakule ära. Ja kõik muud klassikalise balleti elemendid samuti, mingi hüppe või kaskaadi sai ära teha, aga pärast seda pidi ta meeletult pingutama, et mitte ümber kukkuda ja püsima jääda. Ka tema meespartner ei näidanud erilist taset, tegi madalaid lende ja ei olnud midagi erilist. Piruetid olid liiga lühikeste seeriatega, et nendest vaimustusse sattuda.
Balletiõhtu kolmanda osana esitatud lühiballett „Ibseni maja“ oli kõige huvitavam ja nende tantsijate jaoks ka stiili poolest kõige sobivam. Seda vaadates võis aru saada, et nad on ikka tantsijad, mitte mingid koperdajad ja hädised vennikesed, nagu nad klassikaosas olid. Ainult et „Ibseni maja“ tegi raskesti jälgitavaks see, et seal oli 5 naist erinevatest Ibseni näidenditest ja neid oli väga raske eristada. Naistel oleks võinud olla rinna peal silt, kes nad on, siis oleks lihtsam olnud jälgida, mis emotsiooni nad parajasti edastavad. „Kummituste“ proua Alvig koputas kogu aeg endale kiiresti ja paar korda rusikaga vastu rinda. Kui temaga liitus Osvald, siis tegi poeg ka nii. Teisi tegelasi ära ei tundnudki, kes seal oli Hedda ja kes oli naine merelt. Võib olla see tantsijanna, kes vihmavarjuga ringi käis? Selle balleti puhul oli omapärane see, et alguses tantsisid kõik naised soolo ja soolod olid nii üles ehitatud, et nagu sõitsid teineteisele sisse. Lava ei jäänud kordagi tühjaks. Üks tegelane tantsis, hakkas oma etteastet lõpetama ja teine juba alustas. Pärast tantsisid nad paaris koos meestega ja siis tantsisid mõned paarid korraga ka laval. Lõpuks kõik koos.

Monday, June 13, 2011

Meeste kodu

E.Galan, P.Gomez „Meeste kodu“, lavastaja Andres Noormets, Ugala

Arvasin, et see on tõsine tükk, aga tegemist oli mingi naljabenefissiga. Noh vähemalt hea seegi, et poisid said üle aastate kokku ja ühel laval mängida, ise näisid nad seda küll nautivat. Naersid mingite kohtade peal, publik naeris nagu kaasa, kuigi mina küll aru ei saanud, milles nali on. Alguses mõtlesin, et see on mingi omaloominguline tekst. Vähemalt nimed olid küll sellised, et otse elust võetud, s.t. näitleja nimele võimalikult sarnased. Et vist taotleti mingit realismi sellega. Ja tekst oli ka selline, et nagu on ja nagu pole ka. Vaheajal, kui kavalehe sain, tuli välja, et näidendil on isegi 2 välismaa autorit, nii et ei olnudki mingi improvisatsioon või omalooming. Aga mõjus küll sellisena.
40-ndates meeste mured, et nad lähevad paksuks, naised jätavad nad pikemate ja rikkamate meeste pärast maha ja hull depressioon tuleb peale. Tegevus toimus Aksi korteris, kelle naine on just maha jätnud ja nüüd peab ta korteri kiiresti maha müüma, sest naine tahab kohe poolt korterirahast kätte saada. Ja Aks nii väga armastab oma naist. Korterile on kohe 3 tahtjat, kõik üritavad teineteist üle trumbata, üks neist Aksi pikaaegne sõber, kes pakub korteri eest käsirahaks koguni 6 eurot. Hea karakter oli Indrek Sammuli psühholoog, kes oli omadega puntrasse jooksnud. Käitus hästi depressiivselt, aga samas toimis professionaalselt, aitas Aksi sügavast august välja, kuigi vahepeal karjus ja laamendas natuke. Siis oli jälle vana rahu ise. Mingeid lolle nalju tehti, a la jalaga tagumikku naljad. Ja lõpus oli natuke balleti laulu „Kaunid baleriinid“ saatel. Teise vaatuse ajal ootasin juba pingsalt, et millal see jama läbi saab.

Attila

Giuseppe Verdi „Attila“, lavastaja Üllar Saaremäe, PromFest

Sai lõpuks tõelist ooperit kuulata. Muidu meie omad ikka hädaldavad, et meie teatrites ei ole akustikat ja mitte midagi ei kõla seal, aga tegelikult meil pole lauljaid. Kui kokku kutsuda tasemel lauljad, siis ikka kõlab küll ja nii et vähe pole. Kohe nii, et majaseinad värisevad. Sisust ma eriti aru ei saanud, ülevalt ka lugeda ei viitsinud, aga midagi sellist oli, et hunnide pealik Attila läks mingit järjekordset riiki vallutama, sai omale sõjasaagiks mingi suure kuninga tütre, kellesse ta armub ja lõpuks temaga abielluma hakkab, aga vahetult enne pulmi toimub vandenõu, hästi palju kõlas sõna „Rooma“, juul siis mingid rooma inimesed ta ära tapsid.
Lavakujundus oli küllalt tagasihoidlik, samuti ka Attila osa laulnud Valgevene bass Anatoli Siuko, teised solistid mõjusid tema kõrval ikka palju veenvamalt ja oskasid tugevamat häält välja võluda. Eestlastest osales ainult Mati Palm, teda näidati ka korraks ja tal oli seljas kinnastest õmmeldud kostüüm. Midagi nagu „Nõiakivi“ kivinõial, ainult mitte pallidest, vaid kinnastest selline pikk ürp. Ja kraena oli siis hästi palju väikseid pallikesi. Naissolist Sandra Janušaite Leedust oli väga hea, peaaegu sama hea kui „Oneginis“ Tatjanat laulnud lätlanna, aga natuke paksem. Kõige rohkem meeldis mulle Kaunase Muusikateatri koor. Oli ikka väga kõva vahet tunda, meie omad on kuidagi kõik eraldi häältega ja ei kõla eriti kokku ja pole sellist ilusat kandvat kõla, nagu sellel kooril oli. Ka Läti Rahvusooperi koor võlus selle poolest, meil ikka sellist asja ei kuule.
Kostüümid olid pehmelt öeldes sürrealistlikud. Naisorjad või -vangid olid nagu surnurüüdes, sellistest valgetes hõlstides, milles vanasti inimesi maeti. Teises vaatuses olid nad juba mustas, hästi kõrgete kraedega. Alguses tulid lava peale, nagu neil oleksid pead maha raiutud, kõrgete kraede peale olid tõmmatud rätikud ja see jättis sellise mulje, nagu oleksid kehad ilma peadeta. Meeste kostüüme ümbritsesid mingid graafilised kujundid, ühel solistil oli puri küljes. Päris naljakas oli vaadata. Aga muusika ja muu poolest see ooper mulle eriti ei meeldinud, kuigi esitus oli väga hea. Pikk ja igav oli.

Wednesday, June 1, 2011

Vihmatants

Meir Z Ribalow „Vihmatants“, lavastaja Merle Karusoo, Eesti Draamateater

Üle ootuste hea tükk oli. Kuigi ma aimasin ka, et see võib midagi erilist olla, mitte mingi järjekordne „näidend“, mis repertuaari mitmekesistamiseks on välja toodud. Tegevus toimus ühes mahajäetud kõrtsis XIX sajandi lõpu USAs. Seal käivad stammkunded, selles mõttes oli see isegi „Lõputu kohvijoomise“ moodi. Esimesena tuleb lavale Merle Palmiste ja ütleb publikule tere. Publik on kuidagi kahevahel, kas öelda tere vastu, aga kui Merle neile endiselt ootava pilguga otsa vaatab, siis lõpuks keegi ikka tere ütleb. Näidendis on 6 tegelast, kes esindavad erinevaid rahvuseid-rasse. 2 meest on „tavalist“ valget, naistegelane on mehhiklanna, lisaks veel indiaanlane, juut ja neeger. Midagi eriti ei toimu, aga vaadata oli ikka huvitav. Alguses on põud, tuleb noormees George, kes väidab, et oskab vihmatantsu, aga ei taha seda tantsida. Selleks, et poiss oma tantsu tantsiks, on vaja ära rääkida paikkonna kõige mõjuvõimsam inimene – juut. Juut omakorda veenab poissi, et on vaja tantsida. Poiss ei taha tantsida, sest see on selline valutants, nagu tõmblemine, aga lõpuks ikkagi tantsib ja hakkab sadama vihma.
Ainult et natukese aja pärast tuleb välja, et see vihm ei taha mitte kuidagi järele jääda. Siis viiakse poiss nii kaugele, et ta antivihmatantsu tantsiks, kuigi George ei tea üldse, kas ta sellist tantsu oskab ja kas sellel on mingi mõju. George tantsib ennast surnuks, vihm ei lakka, teised tegelased valmistuvad maailma lõpuks ja suureks üleujutuseks. Igaüks räägib, kuhu ta maailma lõppu vastu võtma läheb ja sellise segase lõpuga lugu on. Väga vahva oli Rein Oja mängitud juudi palve jumala poole, selline inimlik palve, et no sa saad ju aru küll, et midagi on valesti. Samas ka aukartus suure jumala ees, et ei, kui see on sinu tahtmine ja sa leiad, et see meile kõigile millekski vajalik on, siis jah, aga sa pead ju ise nõustuma, kui me niimoodi siin nagu mees mehega räägime, et need sinu plaanid ei ole tavaliselt mitte just kõige targemad.

Marquis d'artiste

Rodolf Sirera „Marquis d'Artiste“, lavastaja Hendrik Toompere jr jr, Eesti Draamateater

Tükk ise oli küllalt sürrealistlik ja mitme otsaga. Päris hea mulje jättis, just sellepärast, et oli paraja pikkusega ja ilma vaheajata. Enne etenduse algust mängiti pikalt klassikalist muusikat, mis sobib hästi mõisamiljöösse. Laval istuvad 2 kuju, põlevad küünlad on hämar. Lõpuks algab tegevus. Üks neist kujudest on Jan Uuspõllu mängitud näitleja, teine aga natuke kahtlasem variant Hendrik Toompere jr kehastuses. Näidendist ei saagi päris täpselt selgeks, kas see on marquis d'Ariste ise või marquisi teener. Alguses mängib ta markii teenrit, siis mingi aja pärast teatab endale külla kutsutud näitlejale, et ta korraldas talle toredat näitemängu, on maru õnnelik selle üle, et ta nii hästi teenrit suutis mängida ja imestab, kuidas näitleja ikkagi enne ära ei tabanud, et ta pole mingi labane teener, ta rääkis ju nii tarka juttu, et teenrid enamasti nii intellektuaalseks kõneks võimelised pole. Etenduse lõpus aga markii nagu väljub oma rollist ja muutub teenriks tagasi. Kuskilt sellest ruumist väljastpoolt kõlab kellahelin, nagu härra kutsuks, teener vaatab ehmunult ringi, tuleb nagu reaalsusesse tagasi, võtab endalt seljast uhke kuue, peast markiile kuuluva paruka ning tormab kellahelina peale ruumist välja. Nii et saa sa siis aru, kas see oli markii, kes oli rollis edasi ja mängis surevale näitlejale veel viimase vingerpussi, üritades teda uskuma jätta, et ta tegelikult ei olnudki teener, või oli see ikkagi teener, kes korraldas selle õhtu jooksul näitelejale suurepärase, kuigi fataalsete tagajärgedega näitemängu.
Ja see surma küsimus ise oli ka kuidagi lahtine. Mulle jäi mulje, et näitleja ei surnudki lõpus ära. Mürgi kui sellise teema oli samuti küllalt hajus, seda võis võtta nii ja naa. Kui näitleja etenduse alguses hakkab teenriga kärkima, et kaua nad seal ruumis kahekesi ootavad, näitleja saabus markii juurde markii kutsel ja soovib lõpuks markii endaga kokku saada. Siis pakub teener talle juua. Hiljem, kui teener on muutunud markiiks, jätab ta näitlejale mulje, et see, mida ta enne talle teenrina sisse jootis, oli mürk. Kuigi nagu teener-markii isegi näitlejale ütleb, tema pole kordagi öelnud, et seal karahvinis oli mürk, seda ütles näitleja ise. Või jõudis sellisele järeldusele, et markii on tema ära mürgitanud. Markii tahab saada tõelist näitemängu. Et ei mängitaks nagu teatris, võltspaatosega või tunnetades tundeid, mida tegelikult pole tunnetatud. Sellepärast on tal valmis kirjutatud omapärase stiiliga teos ja ta palub selle näitlejal ette kanda. See teos räägib asjadest nagu nad on. Kui tegelane sureb, siis ta räägib surmast sügavamalt, mitte ei näita kunstlikult ette, kuidas autor suremist ette kujutab ja ei ohi sinna juurde pateetiliselt. Ja kui kangelane sureb, siis ta sureb päriselt. Kui näitleja sellest kuuleb, siis tuleb tema suust väga vahva fraas, et markii, te eksite, kui kujutate ette, et teatris näitlejad iga kord surma etendades päriselt ka surevad, ei, kujutage endale ette, eesriie läheb kinni ja need näitlejad, kelle tegelased surid, ärkavad jälle ellu!
Kõnekas on ka selle näidendi pealkiri - „Marquis d'Artiste“ - markii näitleja. Markii näitleja tahab, et näitleja näitleks talle tema kodus elu ja surma peale. Näitlejal hakkab järsku halb ja markii vihjab joogile, mida markii jõi. Näitleja järeldab sellest, et markii jootis talle enne mürki sisse. Nüüd käib markii välja oma trumbi, tal on olemas vastumürk. Kui näitleja kannab ette sureva filosoofi (vist oli see Aristoteles) monoloogi nii, et markii seda uskuma jääb, saab ta vastumürki. Näitleja püüab kogu hingest. Nüüd on tal endal surmaeelne seisund ja mängida pole justkui vajagi. Tuleb ainult monoloog ette kanda ja loota, et markiile see meeldib. Markii annabki näitlejale vastumürki, kuid kohe, kui näitleja on selle ära joonud, selgub, et hoopis see teine jook, mille näitleja hilisemalt sai, oli tegelik mürk. Karahvinis olnud jook oli lihtsalt mingi uimasti. Sellega on nii näitleja kui ka publik parajasse segadusse aetud. Kõik käib hästi vahvalt ja mänguliselt, situatsioonid kogu aeg vahelduvad ja 2 näitlejad esitavad neid suurepäraselt. Kogu aeg on tunda seda pinget, kui näitleja ei saa aru, mis toimub. Kas ta on nüüd mürgitatud? Kas ta sureb kohe ära? Kuid siiski, kui tal õnnestub nii hästi mängida, et markii teda usub, siis ta jääb ju ellu? Markii ütleb oma tapatöö õigustuseks, kui ta on näitlejale juba „päris“ mürki sisse jootnud (aga selle loo juures jääb kõik hästi ähmaseks, mis on päris ja mis mitte, mille kohta markii, kui see üldse on markii, tõtt räägib, mille kohta mängib, markii näitleja, nagu ta on), et näitleja ei mänginud oma surmadialoogi küllalt ehedalt. Markii nägi ikkagi selles mängus lootust elule. Sest näitleja mängis seda lootuses, et ta jääb ellu. Et ta suudab nii hästi mängida, et markii jääb teda uskuma ja annab talle vastumürki. Aga markii annab talle hoopis tõelist mürki. Siis kostab kellahelin väljastpoolt seda saali ja markii hakkab sahmerdama, nagu ta oleks tegelikult ikka teener. Näitleja saab järsku elujõu tagasi, paneb markii kirjutatud näidendiraamatu kinni ja tõstab asju ümber. Nagu oleks markii-teenri sõnul antud mürk ikkagi vastumürgina mõjunud.

Leenane'i kaunitar

Martin McDonagh „Leenane'i kaunitar“, lavastaja Üllar Saaremäe, Rakvere Teater

Jälle väga hea teater. Uskumatult hea, midagi nii head poleks ootadanud. Põhiline oli see, et ootamatult naljakalt, aga intelligentse huumoriga oli lahendatud. Oli ju see piir hea huumori ja labaste naljade vahel nii õhuke. Väga lihtne oleks olnud minna labase naljatamise teed, et hakata lihtsalt komejanti tegema, peaga vastu ust jooksma või toolist mööda istuma. Aga kõik naljad olid äärmiselt toredalt lahendatud, seisnedes põhiliselt näoilmetes ja võrratus mängus. Nägin sama näidendit ka üle 10 aasta tagasi Vanemuises, siis oli selle nimi „Mägede iluduskuninganna“. Tollest paarist vaatamiskorrast, üks neist oli vist televariant, jäi ka päris hea mälestus, aga draama jäi meelde eelkõige ikkagi draamana. Julma loona, kus ema ekspluateerib tütart ja ei lase sellel hakata oma elu elama, sest ema on ju nii saamatu. Ja viib selleni, et tütar valab ema kõigepealt keeva õliga üle ja pärast tapab ema, et saada ometi vabaks.
Saaremäe oli kõik väga peene huumori abil lahendanud. Lugu polnud üldse nii rusuv, kuigi kõlasid muidugi ka tõsised noodid ja teemad, aga üldhoiak oli ikkagi lõbus. Kõik osatäitjad olid ka palju paremad kui Vanemuise küllalt igavas variandis. Igal juhul tundsin ma nendes osatäitjates ära palju rohkem seda, mis nendele maakatele ja õnnetutele üksikutele inimestele omane oli. 4 osalist seal ongi: ema, tütar ja 2 venda. Vanemal vennal on tütrega väike arumlugu, millest oleks võinud saada suur armastus, kui emal poleks kombeks tütrele saadetud kirju põletada. Noorem vend on lihtsalt sõnumitooja ja kuigi teda mängis Vanemuises Margus Jaanovits, jäi see osatäitmine ikkagi küllalt kesiseks. Selliseks augutäiteks, et autor on sellise tegelase sisse kirjutanud, aga avada suutis selle karakteri alles Saaremäe juhendamisel Mait Joorits. Saaremäest räägitaksegi, et talle on iiri teema väga omane, seda on näha ka tema muusikaeelistuste poolest, aga ta ise on ka McDonaghit mänginud ja kindlasti selle teemaga hästi kursis.
Ray on mingil määral nagu külahullike, täiesti koomiline karakter, keda selle raske loo taustaks ja sinna sisse sehkeldama hädasti vaja oli. Jooritsa esituses oli tohtutult koomilis momente, üks koomilisemaid see, kui ta jätab vend Pato saadetud kirja, mille Pato palub isiklikult oma pruudile Maureenile anda, lõpuks siiski Maureeni ema kätte, sest ei suuda selle mooriga väga kaua ühes ruumis viibida ja noh igav on ka, tahaks kodus televiisorit vaadata. Siis läheb Ray uksest välja, aga Maureeni ema pole mingi eilne intrigant, ta teab, et poiss jääb ukse taha kuulama ja ei hakka kohe kirja lahti kiskuma. Ray tulebki siis enda arust maru kavalalt, pauhti ust lahti lüües uuesti uksest sisse, see tulek oli hästi koomiline, nagu ka Ines Aru mängitud Magi lahkelt naeratav siiras nägu, kes talle kiiktoolist vastu vaatab. Veel oli Rayl väga hea moment, kui ta on peale Magi matuseid Maureenile natuke lolli juttu ajanud, enda arust pole ta midagi valesti öelnud, ainult seda, et tema vend Pato on kihlatud, on Maureeni tõeliselt välja vihastanud ja räägib mingeid külalollusi veel otsa. Maureen on tõstnud juba ahjuroobi, millega tal on isiklikud emotsioonid (ta lõi selle ahjuroobiga oma ema maha), et ka Ray maha nottida, aga siis kõlab seljaga saali ja Maureeni poole seisva Ray suust rõõmus hüüatus: poiss leidis üles pesapalli, mille Maureen temalt 10 aastat tagasi ära võttis. Lepitust nad ei leiagi, Ray pakub küll varianti, et ta ei ole Maureeni peale vihane selle pesapalli pärast, kui Maureen talle ikkagi selle vinge ja pika ahjuroobi ära müüb, aga Maureen ei taha roopi müüa.
Rayl oli veel palju koomilisi momente. Kogu tema olek oli koomiline. Ma ei teadnudki, et Mait Joorits on punapea, seekord oli esimene kord, kui seda märkasin. Või on ta rolli usutavamaks mängimiseks ennast ära värvinud, igal juhul selline väline kuvand sobis Rayle suurepäraselt. Olekult oli ta hästi nurgeline, žestikuleeris totralt kätega, neid räppari kombel rääkimise rütmis umbes õlgade kõrgusele näo ette tõstes. Või siis vehkis Magi nina all kirjaga, mille Pato palus Maureenile isiklikult edasi anda. Räägiti mingitel külateemadel, kuidas pastor oli kedagi löönud (seesama pastor, keda McDonaghi triloogia Rakvere Teatris 1999. aastal lavastatud teises osas mängis Saaremäe). Või siis sellest, mida televiisorist vaadatakse, selline mõnusalt ajuvaba jutt oli, aga samas elavalt usutavas ja naljakas esituses.
Herta Elviste Mag ei meeldinud mulle kohe üldse. Ehk oligi Vanemuises selle rolli mõte vanamutt võimalikult vastikuks mängida, selline inisev ja loll eit oli. Et siis kauni mägedekuninganna Maureeni tragöödia paremini esile tuleks. Et ema ajas ta hulluks ja viis lõpuks selleni, et naine oli sunnitud ema tapma, kuigi oma armastusest oli ta niikuinii juba ilma jäänud. Ines Aru aga mängis seda rolli kohe arukalt. Tema Mag oli hästi meeldiv, kuigi oma ema või vanaemana poleks teda ette kujutanud. Aga vaadata oli teda vähemalt meeldiv, selline inisev vanamutt, nõudlik ja naljakas, väga täpsete koomiliste nüanssidega, kui peenelt kõik tema stseenid erinevate partneritega välja olid mängitud. Kõige mõjuvamad olid muidugi ema ja tütre stseenid, aga ka stseen Patoga ja 2 stseeni Rayga olid tõelised pärlid.
Patot esitas siin Velvo Väli. Jälle täiesti ootamatu ja väga meeldiv lahendus. Vanemuises mängis Patot Indrek Taalmaa, kes mulle samuti ei meeldinud. Üldse tundusid peale Rakvere etenduse nägemist kõik tänase etenduse tüpaažid ainuõiged ja tekkis küsimus, kuidas oli võimalik sama näidendit kellegi teisega lavastada, nad ei sobinud ju nendesse rollidesse absoluutselt. Väli esituses olid eriti head 2 stseeni kirjades. Ta loeb ette kirja vennale, milles manitseb venda, et see kindlasti Maureenile saadetud kirja otse Maureenile endale üle annaks. Siis on vahel stseen, kuidas Ray selle kirja Magi majja on toonud ja koos Magiga Maureeni koju ootab, aga ei jõua ära oodata ja kirja ikkagi Magi kätte jätab, saades talt lubaduse, et Mag annab kirja kindlasti Maureenile edasi. Mag hakkab Pato kirja lugema ja selleks ajaks ilmub lavale jälle Pato, kes oma kirja ise ette kannab. See oli väga hingestatud ettekanne. Taalmaa esitas neid monolooge kuidagi monotoonselt. Et noh, võid ju kirjutada mulle, mul tuleb oma külas veel lahkumisõhtu, peale mida ma sõidan ära Bostonisse, aga tahaksin sinu sinn kaasa võtta. Väli esitatud Pato suust kõlasid need sõnad tõesti veenvalt. Et ta ongi Maureeni armunud, et see on tema viimane lootus Maureeniga kokku saada, ta endaga kaasa viia, temaga elupäevade lõpuni koos olla. Ja mitte vähem andekas ei olnud Väli ka Maureeniga müramise stseenis, kui nad pidustena Maureeni koju saabuvad ja laua all mehkeldama hakkavad. Või järgmisel hommikul Magi ees komejanti mängivad, õigemini teeb seda küll Maureen, et neil oli kirglik öö, kuigi nagu kirjast nüüd selgub, ei toimunud selle öö jooksul midagi.
Seda on isegi kummaline tõdeda, aga peaosaline Maureen jäi kõigi nende teiste võrratute ja ootamatult heade esituste kõrval kuidagi kahvatuks. Võib olla sellepärsat, et Maureeni mänginud Ülle Lichtfeldt on ikkagi auhinnatud primadonna ja tema suhtes olidki kõrgendatud lootused. Eriti minul, kes ma seda lugu teadsin ja aimasin, kui ilusti ja hingestatult Lichtfeldt Maureeni mängida võib. Lihtsalt teised osatäitmised olid selle esituse kõrval niivõrd „ebatraditsioonilised“ ja vapustavalt head, et Maureen jäi ikkagi nende kõigi varju, kuigi Lichtfeldt esines muidugi oma tuntud headuses ja ka tema osatäitmine oli igati ilus. Kahjuks ei olnud selles lavastuses päris hästi välja mängitud ema õliga ülevalamise stseen, mis jäi muu räuskamise varju, nii et ei saanudki aru, et emale kuuma õli peale valati, peale vaadates, nad lihtsalt kriiskasid ja Lichtfeldt valas Arule vett käe peale. Ka see jäi arusaamatuks, miks pidi Mag põletama Maureenile tulnud kirjad demonstratiivselt pliidile asetatud panni peal, kui samas oli pliidi all kogu aeg tuli hõõgumas. Palju lihtsam oleks olnud kirjad pliidi alla ahju visata. Aga juul siis Magil oli vaja seda põletamise rituaali, et paneb paberi pannile, sellele tule otsa ja siis demonstreerib põlevat panni. Noh nagu väike selline teatripoolne tuleohutusreeglite rikkumine ka, et ikkagi elav tuli laval.

Libahunt (Nukuteater)

T.Kikas, J.Kreem „Libahunt“, Neeme Kuningas, Eesti Nuku- ja Noorsooteater

Päris lahe lugu oli. Igal juhul üks parimaid muusikale, mida ma viimasel ajal näinud olen. Kitzbergi lugu oli säilinud, seda ei olnud pea peale pööratud, aga samas oli see vaadatav ka sellise pilguga, kui draamat „Libahunt“ ei tea. Muusika oli talutav, enamasti isegi väga meeldiv, kummitama jäi laul „Pidu hakkab“, selline tõeliselt rahvuslikel motiividel tehtud kaasaegne rokk. Tantsu oleks võinud natuke rohkem olla, neljast paarist tantsijatest, kes küllalt ebamäärastes poosides väänlesid, jäi natuke väheks. Naljakas oli paavstiks riietatud sarvedega mustanahaline linnapea. Selle loo loogika järgi oleks pidanud linnapea ise esimene olema, kes kogukonnast välja aetakse, teisest rassist kuju ikkagi, aga nemad hakkavad väikse vaese Tiina kallale, kes on ainult teistvärvi juustega. Naeruväärne oli, kuidas Margus seoti Tiina äraajamise stseenis kinni, aheldati käeraudu pidi trepi käsipuu külge. Margus rabeles, mis ta rabeles, kuigi tehniliselt võttes oli näha, et ta hoiab ise käeraudadest kinni, mitte pole sinna käsipidi sisse pandud. Eks ta üks möku oli, selles stseenis muutus küll hakkajaks, et tahtis Tiinale appi minna, aga muidu midagi otsustada ei suutnud.
Ilusate laulude ja tegelaste kõrval pakkus vaatamist veel Grete „Stitch“ Lausi kostüümikunstnikutöö. Need kostüümid olid tõesti nagu moedemonstratsioon. Nii palju huvitavaid detaile ja lahendusi. Kõik valget värvi, harvade värviliste detailidega. Enamasti punaste ja kollaste, harvemini ka roheliste või siniste detailidega. Teistmoodi värvides ja nahkades olid hundid või kes nad seal olid, noh mingid metslased nagu oli. Lava keskel oli suur ringjas sõõr, millest ülestõstetud kujul moodustus püünis. Ühele poole püünist jäi külakogukond, teisele poole mets. Seekord oli Nukuteatri lava päris suureks tehtud. Niipalju, kui ma seal olen muusikale näinud, on neid alati esitatud mingitel väljavenitatud pikkadel, aga kitsastel pindadel. Seekord oli laval mõõtu, oli nii pikkust kui ka sügavust, nii et oleks võinud ka rohkem ja suurema liikumisega tantsunumbreid teha, et kogu seda pinda ära kasutada.

Hiirtest ja inimestest

J.Steinbeck-M.Gorevoi „Hiirtest ja inimestest“, Mihhail Gorevoi, kompanii Ametist

Päris hea lavastus oli, kuigi mitte mingi šedööver. Näha oli ka kehvasti, kuigi istusin küllalt ees, aga need Nokia 8 esimest rida on nagu mingi vann. Istud seal madalal ja kui keegi su ette istub, ei pea isegi väga pikk inimene olema, siis on kohe kogu vaateväli kinni. Vedas vähemalt selles mõttes, et minu ees ei istunud kedagi, kuigi ka 2 rida eespool olevad inimesed ja kõrvaltvaates mujal istuvad inimesed jäid oma peadega ette. Nii jäi mul nägemata näidendi kõige olulisem moment, kui puudega mees Lenny farmeri naise ära tapab. Kogu see stseen, mis toimus minu istekohast lava teises otsas, oli kuuldeteater. Muidu oli mul selle looga ainult selline seos, et teadsin, et kunagi mängiti seda Ugalas ja seal mängis Allan Noormets, nüüd hiljuti nägin Sulev Teppartist tehtud Tähelaevas ka selle lavasutse lõpustseeni, kus George Lenny ära tapab.
Näiteljatest teadsin ma ainult peaosa George'i mänginud Dmitri Haratjani. Paarilist Lennyt mänginud Aleksandr Balujev oli küll nime poolest nagu tuttav ja isegi nägu oli kuidagi tuttav, kindlasti olen ma teda kuskil filmides näinud, aga otseselt äratundmist ei olnud, et see on minu jaoks tuntud näitleja. Mängiti isegi keskmisel tasemel, ma oleksin rohkemat oodanud. Haratjan ja Balujev olid muidugi väga tasemel, eriti nende kahekesiolemise stseenid, kus Lenny kogu aeg George'i käest igasuguste asjade pärast pahandada saab ja peab kuulama õpetussõnu, kuidas teiste inimeste juuresolekul käituda. Siis oli veel terve kari mingeid farmis töötavaid mehi, kes olid päris sarnased ja omavahel segi kippusid minema. Ja farmiomaniku poja naine, natuke lipakas ja kerglase käitumisega kaunitar.
Lugu ise oli küllalt sisutu ja ajuvaba. Ainult lõpus oli selline raske moment ja kogu loo kooda, mis siiski seda lugu minu jaoks kuidagi arusaadavaks või omaseks ei muutnud. Kogu see jant jäi kaugeks, et ah eks nad seal Ameerikas elavad jah niimoodi... imelikult. George ja Lenny rändavad mööda maad ringi, nad on sunnitud igalt poolt põgenema, sest poolearuline Lenny saab igal pool millegagi hakkama. Viimasest kohast põgenesid nad sellepärast, et Lenny hakkas silitama ühe naise kleiti ja seda peeti vägistamiseks. Nii et mehed istusid terve päeva kaelani sita sees äravoolukraavis, oodates, millal pimedaks läheb ja mehed nende jahtimise lõpetavad, et sellest kohast põgeneda. Lennyle meeldib üldse kõike kallistada ja mudida. Nii kannab ta kogu aeg kaasas näiteks surnud hiirt, keda George käseb tal ära visata, aga Lenny leiab ikka põhjuse, et hiir kuskilt üles korjata. Või hangib omale uue hiire, keda ta enda arust ainult õrnalt kallistab, aga kogemata surnuks pigistab.
Lõpuks läheb meestel hästi ja nad saavad tööd uues farmis. Seal peetakse suuri plaane, kuidas koguda raha, et oma farm osta. Saadakse kampa isegi mees, kellel on kõrvale pandud 350 dollarit, farm maksab aga 600 dollarit, nii et lootust on. Siis hakatakse kasvatama küülikuid ja Lenny on sellega väga rahul, et on küülikud ja ristikheina, millega küülikuid toita saab. Lavastuses oli palju naljakaid momente, näiteks see, kui mehed hakkavad tee peal olles sööma konservubasid ja Lenny teateab, et tahaks ikka ketšupit ka ubade juurde. Eriti naljakas oli, kui George on mingi järjekordse keisi pärast Lenny peale vihane, aga Lenny tahab, et George räägiks nende tulevasest farmist. Siis George karjub natuke, aga ta jõud lõppeb, ei jaksa kogu aeg selle lolli peale vihane olla ja talle vopse jagada, ning karjatab ootamatult „Jutustus!“. Sellele järgneb George'i ilus jutustus sellest, mille poole nad pürgivad ja milline saab olema nende elu.
Lõpustseen, mis oli väga oluline ja mul praktiliselt nägemata jäi, toimus farmi hobusetallis. Lenny läheb sinna neegriga rääkima, see on kõigi poolt tõrjutud mees, kes ei tohi isegi teiste töölistega koos elada, vaid peab elama hobusetallis. Lennyl on ka oma põhjus, miks tallis käia, ta asi omale kutsika, keda ta samuti mudimas käib, kuid lõpuks ta ikkagi kogemata surnuks kägistab. Lennyle hakkab külge lööma farmeri poja naine, tuleb Lennyle talli järele ja otsib lähedust, tahab vähemalt seda, et keegi ta ära kuulaks. Kuulamise peale pole Lenny kitsi. Kuid naine tahab, et Lenny teda paitaks ja tema pehmeid juukseid katsuks. Lennyle muidugi meeldivad kõik pehmed asjad, nii ta asubki naise juukseid katsuma, kuid satub ka siin mudimise ja pigistamisega hoogu ning tapab naise ära. Karjus vist midagi sellist juurde ka, et ta ei tahtnud naisele haiget teha, aga et see välja ei tuleks, et ta ikkagi teda liiga palju juustest sikutas, tuleb tal naine tappa. Kohe, kui naise surnukeha avastatakse, on kõigil selge, mis juhtus. Et Lenny läks mudimisega liiga hoogu. Farmeri poeg tõotab, et tapab Lenny ära, enne seda jõudis George öelda, et ta ei lase neil Lennyt tappa. Nii tapabki George ise Lenny ära. Lenny tapmine ei tulnud seekord vist tehniliselt päris välja, Haratjan eemaldus Balujevist ja tulistas lava keskel istuvat Balujevit talliuksel seistes püstolist, aga ta pidi mitu korda vajutama, enne kui pauk kuuldavale tuli.

Antigone (R.A.A.A.M)

Sophoklese ainetel „Antigone“, lavastaja Homayun Ghanizadeh, R.A.A.A.M.

Juba enne etenduse algust tuli kõik tuttav ette. Nagu Ghanizadehi lavastatud „Caligulaski“ toimus siin tegevus juba enne etenduse algust. Ja samade liikumisskeemide järgi ning sama liikumisstiili ja kõnemaneeri kasutades. Täna liikus laval enne etendust üksi ringi teenrit mängiv Raimo Pass. Mõõtis mõõdukate sammudega ettenähtud rada. Tuli liikuda ainult sirgeid teid pidi, kõik tegelased liikusid niimoodi. Kui oli vaja minna laua juurest trepi juurde, siis ei mindud mitte otse diagonaalis, vaid mingi osa mindi otse, siis tehti pööre ja liiguti edasi otse, siis pöörati ennast jälle õigesse suunda, et jääda näoga trepi poole ja sellest üles minna. Räägiti natuke klähvides, peaaegu ilma emotsioonideta. Mingid emotsioonid seal küll olid, aga need olid nagu pingutatult vales suunas. Ehk ainult Külli Reinumägi puhul oli tunda tõeliselt ja õigesti väljendatud emotsiooni stseenis, kus ta kõvasti ropendab. Roppused olid ka sellised, et konkreetselt neid välja ei öeldud, vaid poolikud roppused olid. See oli kogu lavastuse kõige naljakam stseen, eriti sellele järgnenud teenri repliigi tõttu. Külli Reinumägi mängitud Ismene ropendab nii et vähe pole, kõik ümbritsevad on šokis, et mis siis nüüd lahti, Ismene vehib käte ja jalgadega, lööb jalgadega lauda, mille ääres istub, topib osaliselt isegi jalgu lauale. Kui Ismene lõpetab ja kõik on endiselt šokis, oskab ainult teener küsida oma (tavapärase) küsimuse: Preili, kas teil algasid päevad?
Sama küsimusega pöördus teener ka Antigone poole, kui Antigone millegi peale vihastas ja häält tõstis. See oli nii naljakas ja tüüpiline, ikka kuuleb aeg-ajalt selliseid küsimusi, kui mitte otse näkku, siis selja taga ikka sosistatakse ja visatakse nalja, et paugutab uksi, sest tal algasid päevad. Nagu muid põhjuseid oma emotsioone välja näidata või kuidagi ebatavaliselt käituda polekski. Ja enamasti on need ütlejad ikka mehed, nii et tundub, et meestel käib kogu elu ainult naiste päevade ümber.
„Antigone“ lugu oli edasi antud väga sürrealistlikult. Kreon ei luba Antigone venna laipa maha matta, sellepärast on kogu linn laibalehka ja kärbseid täis. Selle illustreerimiseks käivad tegelased ringi ja vehivad kätega, nagu peletades kärbseid eemale. Igaühel on oma liikumisjoonis, kuigi üldjoontes on see liikumine ja rääkimine sarnane, aga selles mõttes eristus kõige rohkem Külli Reinumägi, kes tikk-kontsadel ringi tippis, hästi väikeste sammudega närviliselt ringi jooksis ja omale kohta otsis. Ikka selle sama liikuisskeemi järele, et kui on vaja lava tagumisest vasakust nurgast jõuda lava paremasse esinurka, siis ei lähe tegelane mitte diagonaalis, vaid otseliikumisel pöördeid kasutades ja ristkülikuid moodustades. Veel oli naljakas koht, kus õed Ismene ja Antigone mängivad „mütsidega“, nagu Kreon seda nimetab. Ismene ja Antigone tulevad lavale, Antigone tirib Ismenet mütsist, mispeale Kreon hoiatavalt ütleb, tüdrukud, ärge mängige mütsidega, müts pole mänguasi.
Mütsil oli selles loos üldse sügavam tähendus. Müts varjas pea peale peidetud muna. Ja söödi kogu aeg muna. Munast söögivalmistasmise stseen kordus näidendis vist 3 korda. Esimesel korral tehti korralik söök, nii et kõigile piisavalt süüa jätkus, aga mune hakkab järjest vähemaks jääma. Vett enam niikuinii pole. Kreon üritab mitu korda vanni minna, aga teener peab talle meelde tuletama, et vett ei ole. Ja nõusid ei saa ka pesta, need tuleb majapidamispaberiga puhtaks nühkida. Järgmise söögitegemiskorra ajal on munasid juba vähem ja viimast korda teeb Antigone süüa ainult ühest munast, millest peaks jätkuma kolmele sööjale. Haimon rõhutab pidevalt, et ta peab kogu aeg muna saama süüa, muidu ta sureb ära. Ja kui tegelased surevad, siis tõmmatakse neil müts peast ja selle alt kukub välja muna, mis loomulikult vastu maad kukkudes puruneb. Väga efektne võte. Teener aga kaebab kõigile, et tal on müts juba nii kulunud, et muna paistab välja. Veel enam, tõeline tragöödia on see, kui muna välja kukub- teener sureb ära. Kuigi lõpuks on teener üks väheseid tegelasi, kes ellu jääb, nagu antiiktragöödia järgi tehtud lavastusele kohane, oli siin hästi palju laipasid.
Euridike oli raskelt haige, teda tuli kogu aeg süstida. Euridike probleemi lahendamiseks oli naine hullusärki köidetud, selle särgi varrukatega oli samuti efektne stseen, kui Euridikel on üks helgem hetk ja ta lõpuks rääkida suudab, oma poja Haimoni ära tunneb. Siis haarab Haimon ema varrukatest kinni, ema aga läheb pojast kaugele, trepist üles ja kõik see aeg, mis ta pojast kaugeneb, venivad tema hiigelpikad varrukad ka aina pikemaks. Abikaasa Kreonil on peale seda jälle hea võimalus naine hästi pikkade varrukate abil kinni siduda. Euridike on enamuse ajast reformpõhjaga voodis, vahel kargab sealt püsti, tormab trepist üles teisele korrusele ja jääb aknast välja vaadates seisma, kuni Kreon avastab, et naine on jälle voodist väljas, läheb naise juurde, süstib talle teenri toodud rohtu ja kukub peale seda naist piitsaga nüpeldama, et naine talle pojad ja lapsed sünnitas.
Antigone ja Ismene rääkisid vahepeal niimoodi, et üks neist rääkis ja teine matkis oma suuga teise sõnu. Rääkis vaikides ja samade emotsioonidega kaasa, hääldades kõik häälikud ka sama pikkusega välja, nagu teine ütleb. Kõne oli selline omapärane, et mitte ei öeldud fraasi, vaid venitati teatud häälikuid. Ismene rääkis nende pere raskest saatusest ja kordas mitme fraasi järele: „Ja nutan“, venitades hästi pikalt mõlemat täishäälikut. Antigone rääkis tema teksti suud maigutades kaasa. Hästi tore oli, kui Antigone esitas lugu küünla ärapuhumisest. Siis suutis Elina Reinold kiiresti mängida korraga nelja tegelast, kes kõik rääkisid erinevate tämbritega, seda ümberkehastumist oli väga vahva vaadata. Kreon tappis Antigone ära, ikka sama nipiga, et tõmbas mütsi peast ära, muna kukkus põrandale puruks. Teener peitis peale seda Antigone kohvrisse. Ismene kavatseb sõita New Yorki, et saada kuulsaks näitlejaks, ja kui ta lahkub, siis võtabki kohvri koos Antigonega kaasa, mõeldes, et teener on sinna tema asjad kokku pakkinud. Mulle tuli selle peale meelde kunagi nähtud näidendi pealkiri „Antigone New Yorgis“. Teener oli tegelikult Tereisias – ennustaja, kelle kohta Antigone ütles, et ta sonib kogu aeg, kuulutab midagi ette, mis üldse täide ei lähe või on naeruväärne. Samuti kummitas kõiki neid nimesid kuulates Mati Undi „Vend Antigone, ema Oidipus“.

Maetud laps

Sam Shepard „Maetud laps“, lavastaja Mladen Kiselov, Vanemuine

Väga hea lugu, lavastust ja esitus. Arvasin, et tegemist on hästi sünge looga, aga seal sai üle ootuste palju naerda. Tegelasi oli esitletud paraja koomilise prisma läbi ja muidugi nad mängisid ka nii suurepäraselt, et mingid kohad tundusid eriti koomilised. Eriti Aivar Tommingas, Margus Jaanovits ja Karol Kuntsel. Täiesti arusaamatu, miks seda lavastust ei ole aastaauhinna saajate nominentide seas, see lavastus peaks saama kõik preemiad, nii osatäimiste, lavastuse kui ka pisemate vidinate, nagu kunstnikutöö ja muusikaline kujundus jne eest.
Aivar Tommingas oskas väga hästi mängida elust räsitud ja poolhullunud vanameest. Röhitses ja hingeldas, oli elu ja surma vahel, aga samas ka täis elujõudu ja sarkasmi, kui uhkelt oma diivanil lösutas. Peitis padja all viskipudelit, millepärast tal pojaga suuremaks lööminguks läks. Need momendid olid täitsa naljakad, kui nad viskipudeli pärast kaklesid, kui diivan koguni ümber aeti, kõik viskipudeli pärast. „Tema varastas mu viskipudeli ära!“ Kohe alguses hakkasid naljad pihta. Lugu algas sellega, et mees istub suures toas ja ema on ülemises toas. Ema on latatara ja tahab kogu aeg midagi rääkida, isa vastab üksikute mühatustega, aga kuna nad on üksteisest kaugel, siis ema ei kuule, mida isa ütleb ja küsib enam-vähem kõike üle. Seda oli ka hästi naljakas jälgida, kuidas Tommingas oma teksti korda, mis grimmasse tegi, mis häälitsustega, millised mühatused, millised kommentaarid. See oli ikka täiesti imeline. Veel oli hea moment, kui keegi tahtis ära magama minna ja isa hoiatas, et siin majas ei tohi magada! Siin ei saa hetkekski magama jääda, kohe on müts ära võetud, juuksed maha aetud, viski ära varastatud ja keegi ära tapetud, nagu magama jääd.
Kui koju saabus lapselaps, siis oli vanaisa nagu tuulte pöörises. Lapselapse pruudi kohta leidus nii head kui halba, sõltuvalt sellest, mida tüdruk parajasti ütles. Kui tüdruk takistas pojapojal poodi alkoholi järele minna, siis sõimas vanaisa tüdrukut pahaks, kui tüdruk utsitas oma kutti tagant, et mine too talle siis see üks viski, siis oli tüdruk vanaisa meelest maailma parim naine. Teise vaatuse alguses oli vanaisal ja tüdrukul väga ilus ja südamlik stseen, kus nad n.ö. teineteisele hinge pugeda püüavad, vanaisa vihjab vahepeal väga armsalt, et ta tahaks massaaži, mida tegemast tüdruk küll keeldub. Mingil ajal oligi isal naljakas stseen, kui ta väga viskit tahtis, aga keegi parajasti tema peale karjus ja isa lämbumas oli, siis ta kõõksus hästi naljakalt, iga hingetõmbega nurus viskit, aga mitte keegi ei kavatsenud tema soovi täita. Seda oli maru naljakas vaadata, kuidas nad seda mängisid, kuigi ei mäleta enam, kes selles stseenis Tommingase partner oli, võib olla oli seal mitu inimest, ehk Martin Kõiv ja Maarja Mitt, kes vanaisalt midagi tahtsid, aga vanaisa oli suurde viskijanusse lämbumas. Just nimelt janusse lämbumas, sest ta ei saanud korralikult hingata ja nagu ta ühe korralikuma hingetõmbe teha sai, siis ta hingas sügavalt sisse ja vigises, et tooge mulle viskit!
Selline täielik pööraste perekond oli. Ema ja isa olid oma tervise kuhugi ära raisanud, mõlemad salaalkohoolikuteks hakanud, isa pidi hästi palju rohtusid võtma. Kui isa emale midagi tõsist maetud lapse kohta ütles, siis hakkas ema närveldama, et isa on liiga palju rohtusid võtnud ja nõudis ohmult kõige vanemalt pojalt, kes isa järele valvama oli jäetud, mida isa omale sisse on võtnud. Jaanovitsi mängitud vanem poeg oli ka omaette klass. Seda on varemgi ette tulnud, et Tommingas ja Jaanovits pannaks isa ja poega mängima. Kui ma seda esimest korda „Üle Lääne kangemehes“ nägin, siis vaatasin, et just paras paar, nad on oma miimikalt ja välimuselt äärmiselt sarnased. Kohe hämmastavalt sarnased, et neid võikski päriselt isaks ja pojaks pidada, ikka väga sarnased näojooned on. Nüüd tuli jälle selline deja vu, et õige valik, keda panna isa ja poega mängima, kahju, et seda sarnasuse võimalust nii vähe ära kasutatakse. Ja partneritena nad ka sobivad. Aga hämmastas Jaanovits, kui eriline roll tal oli, ikka täiesti erinev nendest, mis ma tema esituses siiani olen näinud.
Vanema pojaga on juhtunud midagi salapärast. Üldse on selles peres juhtunud palju salapärast, mis kõik maha vaikitakse. Tehakse nägu, et seda pole olnud ja sellest vaikitakse. Või kui keegi sellest rääkima hakkabki, nagu isa ühes algusstseenis, siis arvab ema kohe, et isa on endale ravimiüledoosi võtnud, et „segast“ paneb. Kuigi tegelikult ta räägib ju tõtt. Vanem poeg oli mingi aja New Mexikos, tema enda poeg arvab, et isa on siiamaani seal, kui pojapoeg vanavanemate majja saabub, siis ta ütleb, et tuli sinna ainult läbisõidule, edasi kavatsevad nad pruudiga isa juurde New Mexikosse sõita. Tundub, et vanemal pojal oli kunagi täitsa korras elu, vähemalt on ta omale lapse saanud, võib olla oli isegi korralik perekond, aga siis läks midagi nihu. Mis nihu läks, sellest aru ei saa. Mingid vihjed ju on. Kuskilt jäi kõrva nagu intsesti teema. Vanemad rääkisid kogu aeg, et Tilden on teinud pahandust ja küsisid kartlikult, ega ta jälle mingit pahandust pole teinud. Isa tekstist käis läbi, et Tilden läks New Mexikosse ja pööras seal ära. Nüüd elab vanemate juures, isa tahab temast lahti saada ja teeb juttu, et millal siis Tilden oma elu peale läheb ja mida ta edasi kavatseb teha, ema on armulikum ja vastab Tildeni eest isale, et Tilden jääb elu lõpuni nende juurde.
Kuigi Tilden oli haige inimene, oli temas ikkagi väga palju naljakat. Naerma ajas see, kuidas ta inimesepikkused maisitõlvikud koju tõid. Vanemad istusid kogu aeg kodus ja ei teadnud üldse, mis maja ümber toimub. Neile oli see üllatuseks, et nende maja taga on suur maisipõld, nad arvasid pigem, et Tilden on maisi kuskilt varastanud ja sonib niisama haiget juttu, et tõi maisi oma maja tagant. Tilden rääkis aeglaselt ja katkendlikult, selles mõttes oli Jaanovits suutnud väga hästi mehe haiguse välja mängida. Katkendlik ja kartlik liikumine, nagu kardaks kogu aeg, et teda kohe lüüakse. Ja suur rõõmutants, kui isa magama jääb ja poeg isa padja alt viskipudeli enda valdusesse saab. Tildeni välimus oli ka parajalt haige. Kuigi nad olid seal kõik sellise räpase välimusega, aga Tilden kõige rohkem. Takused pikad juuksed, ilmselt aastaid pesemata. Käed otseselt mustad. Ei saanudki aru, millega ta suutis oma käed niimoodi ära määrida, maisi maa seest väljatõmbamisest käed otseselt musta värvi ei muutu, peaks olema rohkem pruunikas mullavärv. Eks ta tegeles igasuguste segaste asjadega, nii et võis näiteks käed kuskil tõrvatünnis ka ära määrida. Käib natuke longates ja küürus, hoiak on selline, nagu kardaks kõigi ümbritsevate käest peksa saada. Seljas kulunud must nahkmantel, samasugust kannab ka tema vend, vist mingi kohalik või perekondlik omapära.
Tilden on hästi õnnelik, kui kellegagi rääkida saab. Esimene dialoog toimub tal isaga, kui ta maisisülemiga koju saabub. Oskab olla lõbus ja huvitav vestluskaaslane. Räägib südamlikult ja hoolitsevalt. Isa karjub tema peale, kui ta lüpsipinki tooliks nimetab. See on päris Tildeni tool, ta tunneb ennast rahulikult, kui toob selle tooli ja sellel istudes millegagi tegeledes kellegagi vestelda saab. Isaga stseenid olid minu meelest hästi südamlikud, sealt oli näha, et tegelikult need isa ja poeg ikkagi armastavad teineteist, kuigi üks on peast segane ja ei oska oma tundeid väljendada, ja sellise isa puhul, nagu tujukas ja kogu aeg räuskav Tommingase Dodge oligi raske kuiagi oma sooje tundeid väljendada. Tore oli stseen, kui isa mängib suremist, sest Tilden läheb keelust hoolimata välja. Tilden tahab majast välja minna, isa kukub taas kisama, et Tilden, sa ei tohi ju välja minna, sind jäeti mind valvama. Tilden ei saa aru, miks ta isa valvama peab. Isa näitab talle siis piltlikult ette, et noh, kui mul midagi vaja peaks olema. „Aga sul ei ole ju midagi vaja?“ Isa: „Ei ole jah... aga no kui ma näiteks ära suren...“ Hakkab kohe suremist etendama, mispeale Tilden teda äärmise hoolitsusega rahustama hakkab. Paneb isa ilusti pikali, talle tekiräbala peale, ootab, kuni isa magama jääb. Isa räägib siin Tildeniga juba isalikult. Alguses käratab küll, et miks sa televiisori mängima jätsid, kuigi Tilden ütleb vaikselt vastu, et sa ise ju jätsid... Siis hakkab isa unne vajuma ja ütleb Tildenile sõbralikult, kui ma magama jään, siis võid televiisorist mängu vaadata. Aga Tilden hoolitses isa eest muidugi ainult sellepärast, et oli huvitatud, et isa jääks kiiremini magama, et saaks tema padja alt viskipudeli ära näpata.
Siis saabuvad majja pojapoeg oma pruudiga. Poiss ise on hästi elevil, tuleb üle kuue aasta koduseid vaatama, aga mitte keegi ei tunne teda ära. Ilmselt teevad nägu, et nad ei tunne teda ära. Tahavad poissi kõigest sellest säästa, mis selles majas toimub. See maja on tema jaoks liiga räpane. Kui ta on juba sellest majast välja saanud, saanud kord juba sellest koledast ja painetega majast eemale, arvatakse, et poisil ongi parem, kui ta siit eemal püsib. Need „taaskohtumised“ on ka päris naljakad, kuidas Martin Kõivu mängitud pojapoeg üritab taadule selgeks teha, et ta on seesama väike poiss, kes kunagi igasuguseid naljakaid lollusi tegi, aga taadu vaatab teda juhmi näoga, sõimab vahelduseks ja palub ainult ühte, et teda rahule jäetakse ja talle viskit tuuakse. Isa Tilden ei tunne oma poega ilmselt saadud ajutrauma tõttu ära. Poja pruut aga lummab teda esimesest pilgust, see on tema jaoks vist midagi väga ilusat, kellega tegeleda, kelle kätte usaldada väljast toodud porgandisülem. See oli taas ilus stseen, kui Tilden paneb Shelly porgandeid koorima, võtab mängulise ohtlikkusega taskust noa välja, vajutab nupule, et lahtikäivast noast tera välja tuleks, nagu oleks ta ohtlik hull, kes võib kallale tulla, aga siis naeratades tüdruku käe enda kätte võtab ja noa talle edasi usaldab. Jaanovitsi kätes oli tunda jälle seda tema noorusest meenuvat graatsiat, täpset mängu kätega, kui ta suutis kätega ära öelda rohkem kui tuhat sõna. Ja sõrmed olid jälle peenemaks muutunud.
Shelly seljas olnud karusnahast kraega tagi on Tildeni jaoks eriline ihalusobjekt. Seda kraed katsub ta erilise aukartusega ja küsib kartlikult tüdrukult, kas ta saaks tema jaki endale. Shelly pole paha tüdruk ja annabki oma jaki Tildenile, päriseks. Tilden peab seda alguses jäneseks, siis tuleb talle meelde laps, kes oli nii väike, et mahtus ühte kätte ja siis teise kätte ja siis... Siis tema jutustus katkestatakse, sest see on teema, millest perekonnas rääkida ei tohi. Ilmselt oli see Tildeni ja ema laps, kes sündis siis, kui 3 poega olid juba suureks kasvatatud. Isa räägib lõpus kogu loo ära. See on ekspositsiooni poolest „Kes kardab Virginia Woolfi?“ Georgi kõige julmema stseeni moodi stseen, kus George tapab jutustusega nende poja. Ka siin räägib isa kõrvalistele midagi sellist, mida nad kuulda ei tohiks, ema piinleb mingi aja seda kuulates, kuid läheb lõpuks hädiselt minema, sest see jutt on tema jaoks liiga valus. Mõtlesin, et eriti absurdne oleks, kui selle stseeni juurde kostuks veel ühteheitmise hääli. Ema tuli piduselt koju koos pastoriga, keda isa ema peikaks kutsub. Ema ajab vist pastoriga mingit liini, nagu jätavad tõesti armukeste mulje. Ema läheb üles oma tuppa, sinna maailma, kus ta mehest eraldi elab. Siis oleks võinud isa jutu taustaks kostuda, kuidas ema ja pastor üleval vahekorda astuvad, võib olla nii, et pastor kasutab purjakil naist ära. Nagu vägistamine, mis kedagi ei huvita, sest ema ongi selline kerglane. Isal on vaja oma tähtis jutt maetud lapsest ära rääkida, teised emale appi minna niikuinii ei saa, sest ühe jalaga pojal on protees ära võetud, külas olev Shelly aga sekkuma ei hakkaks.
Ema sünnitas siis kolme täiskasvanud poja kõrvale veel ühe lapse, aga isa polnud emaga ammu maganud, nii et jääb selgusetuks, kes on selle lapse isa. Nii et jääb ikkagi variant, et Tilden, sest Tilden paistab sellest surnud lapsest kõige rohkem hoolivat. Dodge seda last oma perekonda ei tahtnud, tema võttis ainsana vastu otsuse, laps ära tappa. Uputas lapse ära, laps ei piinelnud, kuigi Dodge'i sõnade järgi oli ema seda last ilmale tuues väga piinelnud. Perepea ei pidanud seda last isegi niipalju austust väärivaks, et tema sünni puhul arst kohale kutsuda, nagu ta oma poegade sünni puhul teinud oli. Dodge uputab lapse ära ja siis ta maetakse kuhugi. Ja ongi kogu perekonna saladus, millest ei räägita, mida pole olnud ja mida püütakse edutult unustada. Peale seda pärandab Dodge selle neetud maja oma pojapojale ja sureb ära. See, et taadu surnud on, avastatakse alles hiljem, kui pojapoeg korraliku laamendamise ja pudelite lõhkumise lõpetanud on ning ühest järelejäänud viskipudelist taadule viskit pakub. Aga kui Dodge isegi viskilõhna peale ei liiguta, siis on asi selge, surnud.
Parimad laamendamisestseenid olid Karol Kuntseli mängitud vanuselt teisel pojal Bradleyl. Oli veel ka kolmas poeg, aga tema sai surma. Mingi totra õnnetuse tõttu. Ema nutab poega rohkem taga sellepärast, et see poeg oleks pidanud hukkuma sangarina. Ta oli korvallisangar ja sõjasangar, kuigi teised vaidlevad emale vastu, et poiss ei mänginud mitte kunagi korvpalli, aga ema ei võta seda kuulda. See poeg oleks pidanud hukkuma raskes lahingus, relv käes, vaprana, mitte mingi tobeda õnnetuse tõttu, vist hotellis. Ema ajab ikka seda liini, et pojale saaks ausammas püstitatud, eks tal sellepärast ole vaja ka pastoriga mehkeldada, et kiriku ja koguduse kaudu poja ausamba jaoks raha saada ja eks see on nagu uhkem värk ka, kui poja ausamba raha pole mitte perekonna enda kokku aetud, vaid kirik on oma õla alla pannud. Näitab nagu, et tegemist on tõelise sangariga.
Bradleyga juhtus aga selline õnnetus, et ta lõikas omal kogemata mootorsaega jala ära. Nagu ema selle kohta ütleb, et see poeg, kes surnud on, poleks mitte kunagi omale jalga mootorsaega ära lõiganud, nagu see Bradleyga juhtus. Ilmselt peale seda kohutavat õnnetust on ka Bradleyl kõik paigast ära, ta on mõistuse ja pea poolest natuke tervem kui Tilden, kuid väga vägivaldne. Koguni nii vägivaldne, et isa tõemeeli kardab Bradleyd. Seda oli täitsa naljakas kuulata, kuidas Dodge rääkis, kui kohutav inimene on Bradley. Bradley pärast kannab isa kogu aeg nokamütsi peas. Sest kui magama jääda, siis tullakse ja lõigatakse juuksed ära, varastatakse viskipudel ja tapetakse keegi majas ära. Täpselt nii ongi. Kui isa on elutoa diivanile magama jäänud ja Tilden tema viskipudeliga majast välja jooksnud, saabub kohutav Bradley. Tema tulemine oli muudetud rämekoomiliseks, selline saamatu sant, kes üritab mängida vihast meest ja mõjub seetõttu koomiliselt. Väänab oma puujala paigast ja ropendab. Siis läheb isa juurde ja tõmbab taskust kurjakuulutavalt mingi asja välja. See on juukselõikamise masin. Selline ohtliku psühhi stseen oli, mis oli väga naljakas.
Teises vaatuses, mis enam nii naljakas pole, seal on rohkem valusaid teemasid ja tõsiseid konflikte, Bradley on isa diivanilt maha tõuganud ja magab seal. Isa arvates on Bradley ilma oma proteesita kaitsetu. Dodge soovitab Shellyl protees ära võtta ja vaadata, mis siis saab. Nagu eksperimendi või nalja pärast, muidugi ka sellepärast, et siis pole isal vaja Bradleyd karta, siis ta saab rahulikult koletisliku loo maetud lapsest ära rääkida. Shelly teebki isa tahtmise järgi ja Dodge on sel hetkel tõeliselt õnnelik, naerab abitu Bradley üle. Bradley ise on sel momendil väga naljakas, hakkab ema appi kutsuma, ema, ta võttis mu jala ära! Kuntselil oli natuke probleeme selle meelespidamisega, kumb jäse tal ära lõigatud on. Kord oli tal enda alla kõverdatud üks jalg, siis teine jalg.
Väike ebaloogika oli selles, et ema tuli koju teises kostüümis, kui ta kodust ära läks. Ja ära läks lakk-kingades, kuigi väljas sadas vihma ja selle koha järgi, kus nad elasid, võis aru saada, et nad ei ela sellises kohas, kus vihma ajal saaks sellistes kingades käia. Et ümber maja on ikka porimülkad, nii et ma ei kujuta ette, mitu sammu see vaene naine nendes kingades astuda sai, enne kui kingad porri ära kadusid. Ema läks ära suure vihmasaju ajal ühel õhtul, tagasi tuli järgmisel hommikul. Koos pastoriga. Mõlemad väga lõbusas tujus, ilmselt natuke svipsis ja ema jätkab avalikult joomist, viskipudeliga justkui isa mõnitades. Ainult et arusaamatu on, miks on emal seljas teised riided ja miks need riided nii puhtad on, kui ta käis läbi vihma ja pori. Või sai ta pastori juures riideid vahetada just sel põhjusel, et ta kohale jõudes oli läbimärg ja oli oma mustad lakk-kingad pori sisse ära kaotanud? Ilmselt olid nad pastoriga juba nii kaugele jõudnud, et emal oli mehe juures vahetusgarderoob olemas.
Onu Bradley vihaseid laamendamisstseene kordab Tildeni poeg, kes läks samuti eelmisel õhtul ära, et kiiresti ära käia ja taadule see ihaldatult soovitud viskipudel tuua. Enne minekut kinnitab pojapoeg Vince oma kallimale Shellyle, et tüdrukuga ei juhtu selles majas midagi. Need siin on ikkagi Vince'i sugulased, Shelly ei pea neid kartma. Tildeni ja Dodge'iga saabki Shelly päris hästi jutule, kui nendele meestele omased veidrushood kõrvale jätta, küll aga räsib vaest Shellyt kõvasti kuri onu Bradley. Shelly on laamendajast Braldeyst koguni nii ehmunud, et peab ennast talle Tildeni poolt porgandikoorimisest antud noaga kaitsema, kuid Bradley saab selle noa enda valdusesse ja paneb Shelly oma näppu imema. See oli jälle mingi naljakas veidrus, mille kohta ma alguses arvasin, et nii väljendatakse selles lavastuses vist vägistamist. Peale seda, kui Bradley topib Shellyle oma räpase sõrme suhu, algab vaheaeg, nii et ma läksingi vaheajale teadmisega, et Shelly vägistati ära. Aga teises vaatuses teatab Shelly ikkagi, et Bradley on täielik friik, toppis talle oma näpu suhu. Memmepojaks muutunud Bradley, kes on oma jalast ilma jäänud, õigustab ennast emme ees, et ta ei toppinud sellele eidele oma näppu suhu. Samal ajal laamendab ümber maja viskit toomast saabunud Vince, kelle kohta taadu mõtles, et poiss lasi köögilaualt võetud kahe dollariga jalga. Shelly küll lohutas taadut, et Vince tuleb kindlasti tagasi, aga taadu ei usu seda. Kindlasti varastati tema 2 dollarit ja nagu sellest veel vähe oleks, ta jäeti lubatud viskipudelist ka ilma. Vince tuleb tagasi kastitäie tühjade pudelitega, pillub need vastu haleda ja kokkuvarisemise äärel oleva maja seinu puruks, karjub ja ropendab, siis lõikab lahti aknavõrgu, mille kaudu Bradley alles hiljuti toasolijate peale karjus. Sellise Vince'i käitumise peale vaatab taadu, et selle poisiga pole enam midagi teha. Teda pole enam millestki säästa, talle tuleb öelda, et jah, ta on tõesti tema pojapoeg, nüüd tunneb ta Vince'i ära ja pärandab talle selle hukatusliku maja.
Märkimisväärne oli selle lavastuse kunstnikutöö Aire Eraselt. Kõik nägi välja hästi räpane ja lagunenud. 2 eraldi maailma – alumine korrus isa oma ja väike katusekambrike, kus elab ema. Need inimesed on teineteisest võõrdunud, elavad kumbi oma elu, kuigi ühe katuse all. Või kas nad üldse elu elavad. Lihtsalt hingitsevad kuidagi oma elupäevade lõpuni. Nagu ema ütleb, et lootsime küll, et poisid on meile toeks, aga nüüd peame ise Tildenit hooldama ja meiega ei tohi mitte midagi juhtuda, muidu ei aita meid endid ka enam keegi. Keset suurt tuba olev vaip on vähemalt 50 aastat vana ja ilmselt pole seda vaipa kogu selle vaiba eksistentsi ajal ei pestud ega tolmust puhtaks imetud. Samasugune on peaaegu ainus mööbliese selles toas – päevinäinud diivan paljude räbaldunud patjadega. Padjad on juba nii korrast ära, et neist tuleb sulgi ja muud seal sees olevat kraami välja. Diivan on otseselt must ja lagunenud. Diivani ees on mingi kast, mis peaks olema televiisor, aga televiisori moodi välja küll ei näe. Kogu maja markeerivad laudadest kokkulöödud seinad, aga need pole katvad seinad. Tähendab, need seinad ei varja maja ümbrust. Need on suvaliselt kokkupandud lauad, mille vahelt kumab läbi ümbrus. Veel trööstitum kui majas avanev pilt. Kogu lavaruumi katab seintele kõrgele riputatud fotode seeria. Neid fotosid korralikult ei näe, polegi ilmselt vaja, aga minu jaoks tähistasid nad neid fotosid, mida ema oma kambris korralikult hoiab. Et säilitada mingilgi määral seda mälestust sellest, millised nad kunagi olid. Kui kõik oli veel hästi, kui poisid olid noored ja terved, kui polnud veel neljandat last. Maja ümbritsevad laudteed.
Lavastuse lõppu ilmselt lavastaja poolt juurde pandud Tildeni stseen, kus ta on maetud lapse välja kaevanud ja luukerega majja tatsab, mõjus liigsena. Tilden toob luukere majja, astub sellega hästi pikalt logisevast trepist üles, sätib luukere aknal istuva ema käte vahele ja ema jääb sinna raami nagu Madonna lapsega.
Pärast mitmeid vaatamiskordi hakkasin oma naiivsuse üle imestama. Seal on mitmes kohas „avatud tekst“, kus isa ütleb, et see on tema liha ja veri, mis on maja taha maha maetud, kuigi ta ütleb seda ainult selleks, et ema närvi ajada. Ja Tilden räägib ka päris otse sellest, et see on tema laps ja kõik viitab sellele, et tegemist on Tildeni lapsega. Tildeni puhul oli märkimisväärne, et tal on käed kogu aeg mullaga koos, mis viitab sellele, et ta on tõesti kogu maja ümbruse üles tuhninud, et maetud last üles leida. Kannab väikest labidat ka kaasas, et see töö kergem oleks. Sellepärast talle nii väga kõik juurviljad meeldivadki, et ta neid lapse järel tuhlates leiab. Või üldse meeldivad talle kõik asjad, mis maa seest kasvavad, sest kaudselt on see ju tema surnud lapsest võrsunu vili. Tildenil endal on käed kogu aeg väga mustad, aga kui ta hakkab Shellyt porgandikoorimiseks ette valmistama, siis pühib Tilden tüdruku käed äärmise põhjalikkusega puhtaks. Et need oleksid väärt käed hoidma seda, mis on võrsunud tema lapsega ühest mullast. Hästi armas oli, kuidas Tilden Shellyga arglikult flirtis, eriti naljakas, kuidas ta porgandite viilutamist demonstreeris, kiire käeviibutus koos sõnalise osaga, kuidas porgandid ära viilutatakse. Shelly poolt tulev rahulik mõistmine ja suhtlemisvalmidus mõjus ka Tildenile julgustavalt, selles stseenis oli mõista, et ta on üle hulga aja leidnud inimese, kes talle huvi pakub ja kellega ta rääkida tahab. Ning ei kohta Shelly poolt äratõukamist, nagu ta ilmselt kõigi teiste poolt siiani on kohanud.
Tildeni rolli suutis Jaanovits luua sellega, et käis küürus, ühte jalga kergelt longates, kuigi eriti ei saanud aru, kumba jalga ta lonkab. Tundus, et mõlemat, nagu oleksid mõlemad jalad haiged, aga eks see oli ka mõistetav, kui inimene päevad ja ööd läbi maja ümber ringi luusib, pori ja vee sees ringi tuhlab ja kaevab. Isa tekstis kõlas mitu korda, et Tilden ei tohi välja minna, ta saab seal jälle mingi pahandusega hakkama, s.t. tuhnib jälle kogu maja ümbruse üles. Ka kõne poolest oli Tilden eriline, Jaanovits rääkis hakitult, aeglaselt, rahulikult ja hakitult, iga sõna tuli nagu paisu tagant.

Mees, kes teadis ussisõnu

A.Kivirähk-J.Veski „Mees, kes teadis ussisõnu“, lavastaja Johannes Veski, Endla

Sellist jama poleks küll oodanud. Arvasin, et see on midagi hästi vahvat, kus saab palju naerda, nagu Kiviräha näidendid siiani on olnud, aga tegemist oli ikka mingi täieliku möödapanekuga. Ega tema romaanid minu jaoks ei kannatagi lugemist, ka „Rehepappi“ olen siiani suutnud ainult draamana lava pealt vaadata. „Ussisõnade“ kohta ei osanud midagi ette aimata, aga et see ikka selline lauslollus on, seda ka poleks aimanud. Ürginimesed taidlesid ringi ja võitlesid külarahvaga, osad läksid ära küladesse elama, viimased inimesed olid veel metsa jäänud. Kasvatasid seal hunte ja tapsid huntidele söögiks jäneseid. Jõid hundipiima. Naised elasid karudega kokku ja mingi selline jama oli. Hiietark käis kogu aeg „öö“ häälikud ümisedes ringi, läks kellegi sisse ja tuli sealt välja, tahtis noort neitsit ohvriks tuua, et kogu metsarahvas ära küladesse ei läheks. Enam-vähem naljakas oli uss Ints, kellest tuli esimese vaatuse lõpuks välja, et ta on hoopis emane uss, sest ta sai pojad. Aga rohkem kui ühe vaatuse ma seda jama vaadata ei kannatanud. Asi oleks ehk talutavam olnud, kui tegemist oleks olnud lastelavastusega, nagu keegi kriitikutest juba jõudis kirjutada, et kogu lugu näeb välja nagu lastelavastus.

Mowgli (Vanemuine)

Tauno Aints „Mowgli“, koreograaf Mare Tommingas, Vanemuine

Seda lavastust läksin vaatama veel suurema eelarvamusega kui „Ussisõnu“. Ja siin oli „Ussisõnadele“ vastupidiselt eelarvamus, et see on hästi jama asi. Juba nende piltide järgi, mida etendusest näinud olen, mõtlesin, et see on midagi talumatut, linnadžungel, virtuaalmaailmas rändav Mowgli, arvutimängud. Aga vastupidiselt eelarvamusele, oli tegemist isegi väga hea balletiga, mille suutsin täitsa lõpuni ära vaadata. Kostüümid olid huvitavad, muusika oli ka enamasti selline, et ei häirinud. Kaasaegsete heliteoste taustale loodud ballettide puhul ma kardangi kõige rohkem seda, et muusika hakkab häirima. On mingi talumatu müra või motiivita lollus, nagu näiteks „Kevade“ puhul oli. Aga siin oli täitsa talutav muusika, mõnes kohas isegi meeldiv. Ja tantsijaid oli huvitav vaadata, kuigi peale Mowgli eriti aru ei saanud, kes seal kes on. Naine mustas oli vist panter. Tore oli see, et Tommingas oli kaasanud ka osa koorist ja suutnud lauljad isegi päris keerulist tantsu tantsima panna. Muidu nad seisavad ikka ooperites lauldes nagu vahakujud, nüüd said balletti tantsida ja sinna juurde laulda ka. Kõige huvitavam oli vaadata lava taha, seal on sellised dekoratsioonid, et osa akse on läbipaistvad ja siis oli hästi näha, kui tantsijad oma numbriks lava kõrvale kogunesid, et lavale tulla. Kuidas nad seal ennast soojendasid ja jalgu masseerisid ja üksteisega suhtlesid ja teineteise kostüüme kohendasid. Kostüümidest olid kõige ilusamad Raja tsirkuses bajadeeridel seljas olnud õhukesed läbipaistvad seelikud, mida tantsijannad huvitavalt üles tõstsid, nii et kogu seelikutesse peidetud värvigamma näha jäi.

Tõemäng

Philippe Lelouche „Tõemäng“, lavastaja Viktor Šamirov, Nezavisimõi Teatralnõi projekt

Ootamatult äkitselt heaks pööranud lavastus. Esimese vaatuse järgi tundus, et see on mingi pooljama, selline naljade kiskumine. Et näitlejad on suured staarid, näitavad ennast, teevad, mida tahavad, teevad mingeid kaasaegseid sotsiaalseid nalju, aga publikul on niikuinii naljakas. Et lugu nagu polegi. Saavad ühe poissmehe korteris kokku 3 ammust sõpra. Ülikoolikaaslased, kes on ka peale ülikooli lõpetamist väga tihedalt läbi käinud ja headeks sõpradeks jäänud. Valmistuvad ette istumiseks, et on terve õhtu koos, joovad ja meenutavad vanu aegu. Peremees teatab, et tuleb ka nende kõigi ühine armastus, kes ülikooli pooleli jättis ja Moskvasse näitlejaks õppima sõitis, viimase aja on naine elanud välismaal. Vennad teevad muudkui nalja, ilguvad teineteise kallal ja tundub, et ongi selline lugu, kuidas 3 meest kokku saavad ja siis tuleb veel naine ka.
Aga naise tulekuga muutub kõik. Kui ma seda sünopsist lugesin, siis tundus see kuidagi hästi trafarentne lähenemine, et naise tulek muudab kõike. Aga see tõesti muudab. Sest naine mitte ei tule, vaid sõidab kohale ratastoolis. Ja sel hetkel langeb eesriie, kui nad on kohmetunult paar repliiki vahetanud. Uuesti algab tegevus samast kohast, aga tegelasi näha pole. Esimese vaatuse mängukohaks oli korter seestpoolt, nüüd näidatakse korterit väljastpoolt, rõdu pealt. On näha üksikuid kontuure, võib aimata, kes kus seisab, kuni tegelased rõdule tulevad. Alguses tulevad 2 külla tulnud meest, vabandusega, et nad tahavad suitsu teha, kuigi nad ei suitseta. Mehed on ilmselges kimbatuses. Kuidagi ebamugav on. Oli ju ilus tüdruk, kellesse kõik ülepeakaela armunud olid, ja nüüd järsku invaliid. Ühe mehe jaoks on kohe selge, et seksi sellise naisega ei saa, järelikult pole siin külas ka enam midagi passida, tuleb kuidagi viisakalt ära minna. Kui korteriperemees ka lõpuks rõdule tuleb vaatama, mida teised seal nii kaua teevad, siis hüppavad 2 külalist talle justkui kallale. Miks sa meid ei hoiatanud? Miks sa ei öelnud? Jne. Nagu see midagi muudaks. Nagu nad siis vähem kohmetunud või rohkem huvitatud sellest naisest oleksid olnud, kui oleksid ette teadnud, et ta on ratastoolis. Lihtsalt neil oleks olnud siis võimalus enne naise tulekut jalga lasta, poleks tekkinud seda piinlikku situatsiooni, et tuleb hakata läbinähtavaid hädavalesid välja mõtlema.
Lõpuks on kogu seltskond rõdul. Keegi teeb ettepaneku mängida tõemängu. See võis olla ka korteriperemees või naine. Et igaüks ütleb selle välja, mida ta siis mõtles, kui naine saabus ja mehed nägid, et ta on ratastoolis. Peale seda olukord nagu laheneb. Kõik muutuvad sõbralikumaks, tunnevad ennast vabamalt. Ka järelekutsutud taksod saadetakse ära, keegi ei taha enam kuhugi minna. Jätkatakse tõemänguga. Esitatakse veel erinevaid küsimusi, tuhnitakse minevikus, sellised küllalt tšehhovlikud situatsioonid on, et miks ikkagi nii ei läinud, et sa minuga ei abiellunud. Kõik 3 meest on sellele naisele abieluettepaneku teinud. Naine on kahte neist armastanud kui sõpru, kolmandat, korteriperemeest armastas aga tõsiselt. Armastab siimaani ja mees armastab ka teda. Tundub et nad leiavad teineteist taas, igal juhul lõpus nad suudlevad. Selline väga südamlik lugu. Ja kõige toredam oli see ootamatu üllatus. Et alguses tundus, et mingi tühine jama on ja siis järsku selline huvitav ja sügav pööre, mis muutis kõik hoopis teiseks ja pani kõigele eelnenule hoopis teise pilguga vaatama.

Kuningas Richard III

William Shakespeare „Kuningas Richard Kolmas“, lavastaja Barrie Rutter, Vanemuine

Üle ootuste hea lavastus oli. Kartsin midagi samalaadset nagu „Quevedo“, et uinamuina ja jobutamine käib, aga lugu läks kohe käima ja oli iseig naljakas, vaatamata sellele, et tegemist on ikkagi Shakespeare'i tragöödiaga. Jüri Lumiste mängis suurepäraselt lombakat ja küürakat, igat moodi väärastunud kuju, kes kipub kuningaks ja lõpuks selleks ka saab. Ja tapab nagu oma lõbuks. Mitte ainult neid, kes tal troonile pääsemist takistavad, vaid ka teisi, kes millegipärast ette jäävad või tüütuks muutuvad. Nagu näiteks oma naise Anne'i. Anne tundus olevat selline valel ajal valesse kohta sattunud naine. Richard kohtab teda kuninga leinarongkäigus, nagu ta mitu korda ütleb, et tappis tema mehe ja äia, siis tapab naise enda ka. Richard paneb naise uskuma, et ta tappis Anne'i mehe ja äia suurest armastusest Anne'i vastu. Ja Anne jääbki uskuma, kuigi vaid mõned hetked tagasi vandus naine verist kättemaksu sellele, kes tema mehe ja kalli äia tappis. Siis tapab Richard veel igasuguseid kujusid, kellegi lahkumine ehk tapetud saamine oli lahendatud selliselt, et lava ühte otsa olid riputatud konksud, mille külge omakorda riputati selle inimese sall või müts, kes ära oli tapetud. Laval endal tapmist otseselt ei näidatud, kui, siis ühe tegelase kaussi uputamist.
Täiesti hämmastav oli see, kuidas nii palju tegevust ja tegevuspaiku oli nii väiksele lavaruumile ära mahutatud. Natuke see muidugi häiris, eriti see, et näitlejad nägid publikut. Selline suurejooneline vaatemäng, kus üheks stseeniks on isegi sõjalahing, kui näitlejad käivad sõjarongkäigus ringi, klopivad odasid vastu maad, sõidutatakse ringi ratastel alust, mis peab kujutama hobust, mille ümberlükkamise järel Richard saab hüüda oma kuulsa fraasi: „Kogu kuningriik hobuse eest!“, oli ära mahutatud äärmiselt kitsale kahes leeris vastastikku istuma pandud publiku tsooni vahele. Ma oleks pigem ette kujutanud seda näidendit suurel laval, seal oleks kogu traagika ja mastaapsus hästi välja tulnud, aga samas ka sellises kammerlikus, natuke nagu isegi isetegevusliku teatri moodi esituses oli tulemus väga hea.
Kogu trupp mängis suurepäraslet. Nagu oleks neile mingit rohtu antud. Muidu on nad ikka sellised loiud, et ei saa öelda, et kogu Vanemuise seltskond tervikuna oli hea, ikka on mõned tähed, kes esile kerkivad ja teised on neile nagu koor. Aga siin olid kõik tasemel, oskavad küll, kui tahavad. Ja näidendis oli palju tegelasi, kellest osad lavastaja oli välja jätnud, kuid väikse Sadamateatri lava jaoks oli sellist seltskonda ikka väga palju. Samas ei saanud mitte kellegi kohta öelda, et ta jäi statistiks, et ta oli nagu koor või ta oli see mees, kes korraks lavale tuli. Isegi tavalisi vaikivaid osatäitjaid või „härra, teile on kiri“ stiilis osatäitmisi etendavad Markus Luik ja Martin Kõiv mõjusid siin täiesti ehedalt, neil olid rollid, mida mängida. Kuigi statistilised, aga ikkagi tunnetatud ja elusad. Eredalt jäi meelde ka Richardi vastu sõtta astuv Tanel Jonas sõjamehena. Maria Soomets esitas väga hästi Anne'i, Merle Jääger pagendatud kuninganna Margaretina oli suisa suurepärane. Selline emotsionaalsus ja ümberkehastumine. Needis kõiki, kes ette jäid, samas elas neile kaasa ja nuttis koos nendega, kui tema needmised nagu kogemata kombel täide läksid, sest Richard käituski just niimoodi, nagu Margaret oli ette täheldanud.
Kostüümid olid ka väga vahvad, neid oli huvitav vaadata, ei olnud nii, et mingi suvaline ürp oli üll, vaid kõigil kostüümidel olid maitsekad detailid ja stiilne välimus. Sõjastseenis riietus kogu näiteseltskond, nii 20 inimest, mustadesse tunkedesse. Osad mehed käisid nendes riietes vahepeal rõdugaleeri peal seismas, siis ma vaatasin, et mõnel mehel on nii imelikud püksid, et jäävad kuidagi kotti ja kisuvad igalt poolt, aga kui nad siis päris lavale jõudsid, oli aru saada, milles asi on, need püksid olid ühendatud särgiga ja kuskil seal vahepeal rippus veel vöö. Sõjastseen oli üldse nii elavalt lahendatud, ilma otsese lahenguta, kuid väga intensiivse liikumisega, nii et ka selles stseenis oli väga palju vaatamist.
Eriti omapärane oli võte, millest olin palju lugenud – panna paari kõige pikem ja kõige lühim mees. See oli vist ainuke kord, kui ma Alo Kurvitsat enam-vähem taluda suutsin, kui ta nii vahvas paaris koos pika Leino Reiga tegutses. Kord olid nad mõrtsukad, see võis olla ka ühe mehe roll, mis oli tehtud lavastaja tahtel kaheks, nagu mõrtsuka 2 poolust, kas ma tapan või ei tapa, kas ma täidan külmalt käsku või on mul ka mingid tunded. Siis olid nad tapetud kuninga pojad, kes saabuvad kroonimispidustustele, kuid keda hakatakse kindluses varjama ja kes seal ka tapetakse. Üks poeg on vanem, see on kärsitu kuningakskippuja, ei jõua kuidagi ära oodata, millal ükskord krooni pähe saab, teine poeg on väike ja rumal, talle on veel kõik lubatud, isegi Richardile tõtt näkku öelda, mida ta oma teadmatuses naljana esitab. Üldse oli näidendis palju toredaid momente ja leide, mis kõik meelde ei jäänud. Aga väga tore oli see, et näidendi lavastas inglane, inimene, kes on Shakespeare'i traditsiooni peal üles kasvanud, kellele see tekst tähendab kindlasti palju rohkem kui meile, ja nagu kavalehelt lugeda võis, kellel ka mitu „Kuningas Richardi“ lavastuse kogemust juba olemas on. Nii saigi kokku tore ja täisulik tervik. Kahju ainult, et Tartu publik seda lavastust hinnata ei oska ja see juba nii ruttu repertuaarist maha läheb.

Vanalinna saladused

D.Normet-L.Golovataja „Vanalinna saladused“, lavastaja Jevgeni Gaitšuk, Vene Teater

Üle hulga aja üks hästi armas lastelavastus. Selles lavastuses oli kõik nii tore ja kodune, et oleks tahtnud tegijaid kohe kallistada. Kõik mängisid ka kuidagi hästi loomulikult ja lapseliku rõõmuga, vist tegijatele endile ka kuidagi hingelähedane asi. Lugu rääkis poiss Matist, kes saab sõbraks Une-Matiga. Une-Mati võib olla nähtav ja nähtamatu, selleks peab ta oma peas olevat mütsi keerama. Publikule oli Une-Mati kogu aeg nähtav, aga teistele näidendi tegelastele osaliselt mitte. Nii tekitas Une-Mati palju segadust, näiteks viis kelku edasi, kuigi tundus, et keegi kelku ei tassi. Une-Mati viib Mati Tartusse, kus õpivad Mati vanemad. Une-Mati, Mati ja Mati koer Tups satuvad raamatukokku ja vaatavad natuke aega, kuidas Mati vanemad eksamiteks valmistuvad, Une-Mati aitab ka Matil ja Tupsul nähtamatuks muutuda, nii et nad hiilivad vanemate laua juurde ja panevad sinna pirukaid ja kirja. Siin oli väike ebaloogilisus, sest loo järgi said Une-Mati ja Mati kokku, kui oli juba öö, igal juhul oli Matil uneaeg, Une-Mati sõidutab Mati Tartusse ja siis on vanemad raamatukogus, kuigi on öö ja raamatukogu peaks kinni olema.
Hästi tore oli veel see, et kaasati lapsi. Lapsed kutsuti ringmänge mängima, näiteks selleks ajaks, kui seltskond Tartusse sõitis. Siis pidid lapsed käed püsti tõstma, sest nad sõitsid jänest ja käidi ringis ning lauldi „Rong sõidab-sõidab-sõidab...“ Mulle tuletas see käed püsti käimine meelde, kuidas me onutütardega väiksed olime ja minu kui kõige vanema initsiatiivil mahalaskmist mängisime. Ma olin midagi sellist filmidest näinud, kuidas head partisanid fritsud kinni püüavad ja siis neid viiakse läbi metsa ja külade ja linnade, käed on üleval ja relvastatud mehed ümberringi. Siis ma panin onutütred ka niimoodi marssima ja jagasin neile igasuguseid korraldusi. Marssige, seiske, pöörake näoga seina poole ja lasin nad maha. Siis peeti veel näidendis Tupsu sünnipäeva ja selle puhul mängiti „Kes aias“, kaasati jälle lapsi publikust. Seltskond käis veel mööda Tallinna seiklemas, Luigetiigil, seal said nad kokku kauni luigepaariga, kes neid vanalinna lennutas, vanalinnas aga kohtuti Vana Toomase ja Paksu Margaretaga. Hästi lihtsate vahenditega mängiti hästi südamlikku lugu.

Jumala narride vennaskond

Peter Barnes „Jumala narride vennaskond“, lavastaja Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater

Väga hea lavastus ja väga head osatäitmised. Tegemist oli Nüganeni juhendatava XXV lennu bakalaureusetööga, aga seda polnud üldse aru saada, et osad näitlejatest laval on n.ö. professionaalid ehk vanad kalad ja osad neist alles õpivad näitlejateks. Ja osad ei õpi isegi näitlejateks, vaid on dramaturgia ja mis kõik veel tudengid. Põrgulava naljaka kujuga lava oli praktiliselt tühi. Sinna toodi aeg-ajalt vankreid, aluseid, laudu ja pinke, aga ikka oli kogu ruum praktiliselt tühi. Ka seinad olid tühjad, nii et kõige pikema ja kaugele jääva seina ääres olid näha teatri radiaatorid. Tudengid täitsid kogu lava ära, nii et seda tühjust ei pannud tähelegi, pigem oli vahel tunne, et neil jääb nagu ruumist puudu, neid on nii palju ja nad täidavad kõik selle ruumi ära ja nad teevad nii palju. Laulev ja hästi liikuv kursus on. Palju nalja sai ka, kuigi kujutasin jälle ette, et tegemist on hästi sünge looga, pime keskaeg ja katkuhaiged. Aga loo mõte oligi selles, et üks mees võtab kätte ja hakkab naljaga katku vastu võitlema. Päris katku enda vastu ta muidugi ei saa, aga saab leevendada vähemalt haigete viimaseid hingetõmbeid, kui neile midagi naljakat räägib ja nad südamest naerma ajab. Või suhtub humaanse inimlikkusega teiste poolt põlatud tõbistesse, kes peavad käima grupis, kelladega kolistama ja karjuma, et nad on pidalitõbised. Ta läheb neile ligi, suudleb naisi, tantsib nendega. Samuti kogu tema vennaskond, kogu see totralt veider, aga armas kamp.
Eriti jäid silma peaosaline Henrik Kalmet, alguses vastasleeri kuulunud, aga vend Flote töö sihist aru saades, poolt vahetanud isa Toulon Pääru Oja kehastuses ja nunn Piret Krumm. Piret Krummi puhul oli kummaline see, et ta on tegelikult koledalt paks, aga tema andekust vaadates, seda kui hingestatult ta mängib ja kui hästi ta oskab liikuda ja kui puhtalt laulda, siis nagu seda paksust nii väga ei panegi tähele. Kuigi jälle, kui teised tüdrukud olid laval, siis hakkas silma, et see on see paks. Ja nunna armulugu rüütliga jäi ka kuidagi uskumatuks, kui nunn ise selline paks on, no kes sellisesse ikka armub, kui ümberringi on nii palju kenasid peenikesi piigasid. Liis Lassi mängitud kaaren oli ka väga andekas, nad moodustasid meeskaarna Andres Raagiga väga harmoonilise paari. Üldse olid kõik tegelased, keda oli hästi palju, väga omapärased, kõigil oli mingi omapära ja naljakas omadus või valulik mälestus. Eriti koomiline oli enesepiitsutajate kolmik, kelle esimeest mängis üks näitlejatudeng, piitsutatavaid aga näitlejad Kristjan Üksküla ja Mikk Jürjens. Iga nende ilmumise puhul oli jälle selline äratundev naerupahvak, et jälle need jobud tulevad. Esimees käib ees ja karjub kõvasti, et te kõik peate ennast piitsutama, 2 piitsutavat kuju käivad tal järel, muudkui piitsutavad ennast, esimees paneb ka paar laksu juurde. Vend Flote hakkab esimeest peksma, kes ehmub, et mis sa mind peksad, ennast peab peksma. Ühes viimastest stseenidest tegid need vennad nalja sellega, et esimees oli kellelgi jala ära murdnud, leidis, et piitsutamisest jääb väheseks, jumal nõuab suuremaid ohvreid. Ähvardas veel teise jala tal ka ära murda või siis teisel mehel, kellel jalad veel terved olid, samuti jala ära murda.
Kursus on omapärane ka sellepoolest, et seal on palju näitlejate lapsi, nagu Kalmetite 2 poega, Pääru Oja ja Piret Krumm, ning 2 paari vendi, kellest 1 paar koguni kaksikud. Kahjuks olid tegelased kõik väga suure grimmi all, nii et kaksikute mängu seal mängida ei saanud, niikuinii poleks aru saanud, kui sarnased need kaksikud on, kui nad ka harvadel kordadel koos laval olid. Aga kavalehel olevate piltide peal olid nad küll väga sarnased, nagu oleks 2 pilti ühest poisist, ühel pildil on see poiss tõsine, teisel naeratab. Ma olen neid kaksikuid Piuse näinud juba ka Emajõe Suveteatri lavastustes, nii et olin meeldivalt üllatunud, kui sain teada, et nad lavakasse sisse said. Ka kaupmehi mänginud Andres Raag ja Margus Tabor ning lõbunaisi kehastanud tudengineiud olid väga head. Üldse, kõik olid suurepärased, täiesti pretensioonitu lavastus. Kui millegi kallal norida, siis ehk pikkuse kallal. Lõpuks tüütas ikka täitsa ära, et no millal see ükskord lõppeb, kuigi kõik mängisid nii hästi ja oli huvitav, aga ikka liiga pikaks oli venitatud kogu see värk. 4 tundi kokku. Eraldi aplausi teenis ära Aleksander Eelmaa kehastatud paavst, kes kutsub vennaskonna tegelased kõik ükshaaval pihile. Paavsti ja pihitavat lahutab 6 nunna. Paavst ulatab neile kõigile käe ja käsi ilmub teiselt poolt nunnasid, nagu oleks see Eelmaa väga pikaks venitatud käsi.

Hirmus veretöö Läänemerel

Villem Tuun „Umb ehk hirmus veretöö Läänemerel“, lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater

Päris hea lugu oli, kuigi kippus natuke pikaks jääma. Eriti ilus oli lavakujundus, kuigi mingid labased kohad, mida näidati, rannakülad ja laeva tekk, aga ikka väga huvitavalt kujundatud. Rannakülast oli kujutatud ühte väikest kohta, eemal rippusid aedade peal võrgud, need rippusid kohe laest alla, nii et suurem osa horisondist oli võrkudega kaetud. Kui küla muutus laevaks, siis koristati võrgud ja aed ära, nii muutus lava laeva tekiks. Eeslava paremas osas oli veel hästi palju igasuguseid laevale kuuluvaid atribuute, nagu katkine paat oli ka seal. Kõiki neid detaile oli nii palju, et neid võis lõputult vaadata, aga päris kõike ikka tähele panna ei jõudnud. Laevastseenides kasutati päris palju pöördlava, mis laevaelu kujutamise juurde väga sobis, jäi selline mulje, nagu filmi vaadates, et kaameraga tehakse ring laevale peale, on näha erinevaid laeva osasid ja mis erinavate sirmide taga toimub.
Lugu rääkis noorest poisist Umbist, kelle ema merele hea laeva peale sokutab. Laevakapten on ema armuke ja lubab poisi emale, et kasvatab poisist mehe. Meheks kasvamine näeb kapteni meelest välja nii, et poissi tuleb võimalikult palju peksta ja mõnitada. Nii et kogu meeskond annab mõnuga takka, kord mõnitatakse, siis kasvab mõnitamine üle peksmisest. Umb kargab ülekohtu eest isegi üle parda, siis lubab Lutsepa mängitud meremees, et tema enam Umbi ei peksa, kui see laeva tagasi tuleb. Tema vist rohkem füüsiliselt ei kiusagi, aga teised ikkagi jätkavad kiusamist.
Umbil läheb lõpuks närv mustaks, see juhtub stseenis, kus mehed on ära varastanud Umbi kirja koju. Umb ei taha emale südamevalu valmistada ja kirjutab kirjas, et tal on laeval väga tore olla, mehed on temaga sõbralikud ja ühtegi halba sõna pole ta kuulnud. Samas on stseenid kodukülast, kus Umbi ema ja kallim poisi kirju loevad, emas tekitab see kahtlust, et poiss kirjutab, et ta on väga tubli ja pole ühtegi halba sõna kuulnud, see kõlab kuidagi võltsilt, et kui ema kohta keegi hästi ütleks, siis tema ei läheks ju seda kellelegi edasi rääkima, mõeldakse, et ta on uhke. Umbi mõnitatakse selle kirja pärast, seal on ridu ka kallimale, samal ajal hoitakse Umbi kinni, et ta ei saaks lugeja käest kirja ära tõmmata. Mehed naeravad omal kõhu täis ja lähevad laiali, jäävad ainult Umb ja Taavi Teplenkovi suurepäraselt mängitud lätlasest lipukapten. Lipukapten mõnitab Umbi edasi, tantsib talle oma leivanumbrit jänest, lipukapten sai just selgeks sõna „jänes“ ja kasutab seda igal võimalusel, samas käed pea juures kõrvadeks ringi hüpates. Umbile satub kätte kirves, ta hakkab ähvardavalt lipumehele lähenema. Lipukapten saab aru, mis Umbil plaanis on ja põgeneb.
Järgneb stseen, kus kõik laevameeskonna liikmed ükshaaval lavale välja jooksevad, kirvega Umb neil järel. Siis jookseb tagaaetav tagalavale, mida lahutab eeslavast õhuke eesriie, selle taga annab siis Umb oma ohvrile surmava löögi. Kaptenil õnnestub siiski Umbist osavam olla, ta teeb Umbi kahjutuks ja pääseb eluga. Vahele on pikitud veel hästi pikki lugusid, iga mees jutustab ühe loo, neid kuulata oli päris igav, oleks piisanud 2-3 loost, mitte nii, et kõik tegelased oma kohustusliku loo räägivad. Räägiti ka mingis imelikus murdes, kuigi see eriti ei häirinud, päris kõik tegelased vist ei rääkinudki murdes. Lätlane igal juhul tahtis kogu aeg korralikku eesit keelt kuulda, kui talle öeldi „kule“, siis ta hakkas vastu vaidlema, et sa pead ütlema mulle „kuule“, mitte „kule“. Lätlasega sai üldse igasugust nalja. Ma arvasin, et see on hästi must ja sünge tükk, aga peaaegu kogu aeg oli hästi naljakas, kuigi see teadmine ikka kipitas alateadvuses, et kohe läheb veriseks.

Pipi Pikksukk (Estonia)

Ü.Vinter, Ü.Raudmäe „Pipi Pikksukk“, lavastaja Andres Dvinjaninov, Estonia

Täitsa hea lavastus oli, kuigi jättis kuidagi sellise ülekäimise mulje, et kiirendatud variant või midagi sellist. Ja kogu aeg muidugi kummitas nii teatris kui ka mitu korda televiisorist nähtud vana Pipi, eriti Karisma. Pipi enda kohta vaatasin, et ta pole ikka normaalne laps, ükski laps ei aja nii tarka juttu, ei oska nii kiiresti ja nii palju seoseid välja mõelda, seal on ikka palju täiskasvanulikkust sees. Pipit mängis Merit Männiste, täitsa tubli tüdruk oli, mingi aja pärast hakkas ta mulle juba väga meeldima, nii et ei kujutanudki Pipina kedagi teist ette. Enamus stseenidest olid väga kistud, näiteks see, kui Pipi pikalt näitas erinevate rahvuste käimiskombeid, selle peale lapsed küll naersid, aga minu jaoks oli see selline tolategemine. Kõik käis kuidagi hästi kiiresti, ruttu ühest stseenist üle teise juurde. Enamustest lauludest lauldi ära ka 1 kuplee ja siis ruttu järgmise stseeni juurde. Aga iseenesest oli isegi selline lavastuse pikkus päris pikk, oleks isegi lühemat etendust tahtnud, teise vaatuse lõpuks olin juba päris tüdinud, et lõppeb see ükskord ära või ei. Isegi „Laul Põhjamaast“, mida ma nii kaua oodanud olin, ei kõlanud ilusa ja kananahka peale ajavana.
Toredalt kasutati ära pöördlava. Enamuse ajast oli see Pipi kodu, vahepeal oli karusell, siis Kurrunurruvuti saar. Pöördlava ette tekitati veel klassiruum, kus Liina Tennosaar õpetajat mängis, toredad värvikirevad kostüümid olid osatäitjatel seljas. Ka röövleid mänginud Tõnu Kilgas ja Raivo E.Tamm olid väga lahedad. Nad mängisid alguses veel parme, kes põõsas magavad, aga lapsed laulavad samal ajal „Otsimise laulu“ ja otsivad igasuguseid asju, Pipi leiab põõsast 2 meest ja tahab neid endale võtta, tarmukas Annika hoiab teda tagasi, et neid me küll leida ei saa ja vabandab ülesaetud meeste ees. Siis tulevad nad Pipi poole vargile ja see vargilkäik lõppeb sellega, et Pipi ajab meestele balletiseelikud selga ja paneb nad endaga koos balletti tantsima. Ja lõpuks tulevad need 2 orkestriaugust Kurrunurruvuti saarele pärleid varastama, kust nad lestadega pekstes minema aetakse. Pipi karjub neile veel järele: „Tõmmake lesta!“.
Palju oli naljasid ka täiskasvanutele, nagu näiteks kommipoemüüja hüüatus, kui Pipi talt kogu vankritäie komme ära ostab ja ostu eest kuldmündi annab. Siis jookseb õnnelik tädi koju, karjudes: „Kallis, meie masu on läbi! Nüüd saame Austraaliasse puhkusele sõita!“ Häiris muidugi härra Nilssonit kehastanud kääbus Alo Kurvits. No ei ole vaja selliseid koledaid värdjaid lavale tuua. Õnneks oli härra Nilssonil sõnatu roll, ma kujutasin millegipärast ette, et ahv on ka inimeseks tehtud ja tal on ka sõnaline osa, kui kuulsin, et ahvi mängib inimene, mitte see ei ole mängupärdik. Ja õnneks oli see ahv nii ära maskeeritud, et lapsed pidasid teda lapseks, mitte ei hakanud nii hirmsa inimese nägemisest nutma, nagu Vanemuise „Lumekuningannas“ juhtus, kui Kurvits mingi linnuna lavale ilmus.

Teatrikomöödia

Bengt Ahlfors „Teatrikomöödia“, lavastaja Enn Keerd, Endla

Väga naljakas ja tore komöödia, kuigi natuke häirisid need kohad, kus 1 tegelane rääkis ja teised seisid niisama ja passisid. See jättis sellise mulje, et ei olnud tegevus hästi läbi mõeldud, oleks võinud neile mingit tegevust leida või üldse lavalt ära koristada, mitte nagu puusid lavale seisma panna. Targutamist oli üldse liiga palju, kõik olid nagu kohakaaslusega teoreetikud, kuigi nende praktilisi tegemisi oli palju toredam jälgida. Eriti hea oli 2. vaatuse alguses näidendi proov, kus ühte stseeni kümneid kordi läbi võeti ja need erinevad põhjused, miks stseeni uuesti tegema peab. Komöödia rääkis väikelinna teatrist, millel just kõige paremini ei lähe. Ei suudeta leida publikut köitvat repertuaari, käivad uue, juba eos läbikukkumisele määratud jamanäidendi proovid, aga kõige kurioossem selle näidendi juures on see, et see näidend, mille proovid juba käivad, ei ole veel valmiski. Alles peale teatrit avastasin, et nii autori kui ka näidendi näitekirjaniku eesnimi on Bengt, nii et ilmselt oli selles näidendis ikka väga palju biograafilist.
Tegelased olid kõik parajad boheemlased, käsikäes käis nii kunst kunstis kui ka kunst elus. Suured kired, kõik armastavad kõiki, on omad paarid, on don Juan jne. Siis kanduvad need emotsioonid, mis on elus, üle ka lavale, selles kontekstis oli eriti lõbus vaadata, kuidas mehesse armunud neiu peab talle oma tundeid avaldama ja tema vastu õrn olema, kuid kuna mees on teda taas petnud, siis muutub see leppimisstseen kähmlusstseeniks. Selliseid naljakaid kohti oli hästi palju. Väga meeldis Karin Tammaru mängitud teatrijuht ja lavastaja. Temas oli väga palju maskuliinset, käis mehelikult, asetas seistes jala tooli peale ja toetus sellele. Kuskilt lugesin, et tegemist on Merle Karusooga, keda selles lavastuses lavastajana kujutati, seda võib täitsa uskuda, kuigi ise ei ole noort Karusood näinud. Aga meestega Karusool vist suhteid pole olnud, vastupidiselt „Teatrikomöödia“ naislavastajale. Vahva kuju oli ka Jansson, kes tuleb teatrisse, et saada oma rahvateatri „Hawai lille“ jaoks kostüüme, aga kuna üks näitlejanna, kes peaks olema ka etteütleja, keeldub olemast etteütleja, siis võetakse Jansson etteütlejaks. Jansson elab vist ainult teatri jaoks, käib pidevalt kohal, on kõik näidendid ära näinud, elab kõigile nii laval kui ka muidu elus kaasa ja on üldse selline väga emotsionaalne daam. Lugu lõppes õnnestunud esietendusega, kuigi kõik märgid viitasid sellele, et truppi ootab ees hukk ja läbikukk. Kogu trupp rõõmustabki, aga lavastaja on natuke sapine, et kas teile siis läheb korda ainult publiku arvamus, enne esietendust ja proovide ajal sõimasite te seda näidendit pasaks, aga nüüd ülistate nii teksti kui ka näitekirjanikku taevani. Lõpuks lähevad nad ikka kõik koos sõbralikult õnnestunud esietendust tähistama.

Maakad

Maria Blom „Maakad“, lavastaja Taago Tubin, Ugala

Olin sellele lavastusele hästi palju reklaami teinud ja läksin seda vaatama päris kõrgete ootustega, aga tegemist oli ikka igavese jamaga. Juba esimese vaatuse ajal tundsin, et ma ei jõua enam seda orgiat vaadata. Kuskil kolka kultuurimajas saavad kokku 3 õde. 2 neist elavad maal vanemate lähedal, hoiavad neil silma peal ja on moraalseks toeks, füüsiliselt ja tegudega eriti ei toeta, kui nüüd see ise juubelipidustusteks sahmerdamine välja aidata. Kolmandal õel on jätkunud oidu minna pealinna elama, ta on seal edukas reklaamijuht või midagi sellist. Nagu õdede tüli käigus selgub, kui noorim õde küsib vanematelt õdedelt, kas te üldse teate, kellena ma töötan? Noh, kellena ma töötan. Siis kehitab keskmine õde õlgu ja ütleb, et sa töötad arvutitega. Vaheajaks olin aga muutnud oma arvamust ja arvasin siiski, et võiks asja lõpuni vaadata, äkki tuleb seal midagi põrutavat. Et tulevad välja perekonnasaladused ja suured kired.
Noh natuke kirglikum see teine vaatus küll oli, õed muudkui kaklesid ja onu läks päris hulluks, hakkas hoovis seisvat suurt kaske maha saagima, siis tahtis torti mootorsaega lahti lõigata, aga midagi põrutavat küll polnud, sellist intellektuaalsel tasemel huvitavat, et oleks saanud õhata, et vot seda küll aimata poleks osanud, kui huvitavalt kirjutatud ja tehtud draama. Selline saladus küll tuli välja, et noorim õde on rase, aga seda oli juba esimeses vaatuses aimata, kui ta rääkis moblaga, et ma pole neile veel öelnud ja siis tal oli vahepeal kuidagi imelik olla, nagu minestushood käisid peal. Pealegi onu küsis temalt, kui seda mobiilijuttu salaja pealt kuulas, et mis sul siis on, mida sa teistele öelnud pole, rase oled või?! Üldse käis seal kogu aeg mingi pealtkuulamine. Nagu kellelgi selleks võimalust oli, kas ta tuli ise nii ruumi, et teda ei märgatud, või ta oli juba enne ruumis ja sinna tulid uued inimesed ja enne ruumis üksi olnud inimesel õnnestus ennast kuhugi varjata, siis kohe kuulati mõnuga pealt.
Kõige sümpaatsema mulje jättis Vilma Luige mängitud keskmine õde Gunnila, kuigi ta oli oma olemuselt kuidagi ebastabiilne ja tegi kummalisi asju, näiteks sõitis Balile puhkama ja pihtis peale seda, et talle üldse ei meeldinud seal, ta oli kogu oma puhkuse oma toas nutnud, õdedele aga kiitles, et tal oli suurepärane reis. Aga muidu loomult tundus ta olevat kõige hoolivam. Tahtis ikka õdedega neljasilmavestlusi korraldada ja neid puudutada, kasvõi lohutavalt õlale patsutada, lihtsalt teised õed olid nii vihased mutid, et ei lasknud endale kedagi ligi ja muudkui karjusid üksteise peale. Siis toimub üks suurem trall, üks külapoiss, kelle isa ennast 5 aastat tagasi vist samuti sellesama õdede isa sünnipäeval maha laskis, üritab ennast ka maha lasta, onu tuiab endiselt kord elektrisae kord püssiga ringi, kõige vanem õde saab rabanduse ja sureb ära. Siis lepib noorim õde oma lapsepõlve sõbraga ära, nad isegi suudlevad ja lähevad kumbki oma teed. Meelis Rämmeldi mängitud lapsepõlvesõber, kes on kogu elu olnud sellesse tüdrukusse armunud, oli ikka tõeline nilbar, ma poleks sellise kõrval isegi istuda suutnud. Terje Pennie mängis ka üllatavalt hästi pesakonna vanemat õde, seda, kes ära suri. Selline küllalt sisutu maakate ühe tavapärase päeva kisadest saadetud olukirjeldus oli. Laval tõmbles kogu aeg mingi muusik, see häiris natuke. Kuidagi tobe ja tarbetu oli, mingit ilusat muusikat ta ka teha ei osanud, ainult taidles ja osales vahepeal tegevuses, aga sõnalist rolli tal muidugi polnud.

Huntluts

Mati Unt „Huntluts“, lavastaja Ingo Normet, Vanemuine

Eks seda näidendit oli kunagi loetud, aga loetust polnud mitte midagi meeles. Hoopis rohkem oli meeles mingist „Täna õhta kell kuus viskame lutsu“ arvustusest, kus käis kogu aeg läbi „Mes sa käid“. See hakkas nüüd ka lavastuses eriti kõrva, kogu aeg küsiti teise käest jutu alustuseks, mes sa käid. Undi enda lavastuse kohta draamateatris oli meeles, et see oli mammutpikkusega, vist üle nelja tunni. Hea, et Normet oli nüüd teksti kärpinud ja see etendus ainult kolme tunni kanti kestis. Oli viiteid ka teistele Lutsu teostele, nagu „Soo“ ja „Kapsapea“, mis kõige rohkem silma-kõrva hakkasid.
Muidu käidi läbi kogu Lutsu Paunvere tsükkel, alustades „Kevadest“ ja lõpetades „Sügisega“. Eks see „Talve“ autorlus olegi kaheldav, „Talvest“ küll midagi tuttavat ette ei tulnud, isegi Kõivu „Talvest“ mitte. Lavaruum oli enamasti tühi, vahel harva täideti seda koolipinkide või muud harvade mööbliesemetega. Lava ääristasid suured eraldi asetsevad seinaplangud, heinavärvi kollased ja mingite kirjade-joonistega. Kõik oli tühi ja mälupiltidest koosnev, samas väga naljakas ja äratundmisrõõmu pakkuv. Kuigi ka see lühendatud versioon tundus natuke pikana, mõnedki stseenid olid liiga venitatud ja panid õlgu kehitama, et milleks seda veel vaja oli.
Näitlejatest hakkas silma, et noored ei olnud eriti oma annete kõrgusel, kõige küsitavam oli Robert Annuse Arnu lahendus, kes kogu aeg minu meelest aktsente valele kohale asetas. Küsilause oli tal rohkem hüüdlause moodi ja vastupidi. Seevastu vanad näitlejad olid tasemel, neil tuli hästi välja nii noorukite mängimine „Kevades“ kui ka küpsemas eas isikute kehastamine „Sügises“. Tegelased olid läbi näidendi kogu aeg ühed ja samad, nii mängis Hannes Kaljujärv väga hästi nii noorukist vallatut Kentucki lõvi kui ka vanemas eas asist taluperemeest Joosep Tootsi. Küsitav oli minu jaoks ka Ragne Pekarevi valimine Teeleks, mina oleks selles rollis hea meelega näiteks Merle Jäägerit näinud.

Hind (Kuressaare)

Arthur Miller „Hind“, lavastaja Heiti Pakk, Kuressaare Linnateater

Väga hea draama ja väga hea lavastus. Ma kohe uskusin sellesse lavastusse, et see ei saa halb olla, ikkagi väga hea materjal, huvitav näitlejate koosseis, ega siis ei saa olla nii, et väiketeater selle kõik ära solkida suudab. Ja ei suutnudki. Hoopis kogus omale plusspunkte sellega, et tuli meelde, et neil on ju varemgi õnnestumisi olnud, näiteks „Tapatöö jumal“. Nad võiksidki rohkem rõhku tasemele panna, mitte lasta võhma välja igasuguse haltuuraga, et raisatakse raha ära ja tuuakse puntki saamiseks midagi välja, vaid koguvad raha, koguvad jõudu, kutsuvad head külalised mängima ja teevad midagi sellist, nagu nüüd „Hind“ on. Nägin Milleri „Hinda“ kolmandat korda, nii et see on üks väheseid draamasid, mille kõik lavastused Eestis mul nähtud on. Kõige eredamalt on meeles muidugi mitu korda telelvastusena nähtud Vanemuise „Hind“, millest eriti eredalt on meelde jäänud Heiki Haravee juudikaupmees. Veel on meeles, et seal mängisid Ao Peep ja Kersti Neem, keda Kersti Neem mängis, selles kahtlust polnud, aga seda küll ei mäletanud, kumba venda mängis Ao Peep ja kes mängis siis teist venda. Samuti on Rakvere Teatri „Hinnast“ meeles, et seal mängis kindlasti Velvo Väli, aga kumba venda ta mängis, seda ei mäletanud. Nagu oli meeles, et Solomoni võis mängida Volli Käro, aga päris kindel selles polnud, ei viitsinud vanu kavalehti ka otsima hakata, et kõiges selles veenduda.
Draama on huvitavalt üles ehitatud, õiglus kõigub seinast seina. Alguses luuakse mulje, et Victor on hea poeg ja Walter on halb poeg, põgenes kodust, kui seal tema abi kõige rohkem vajati ja jättis abitu isa ainult Victori õlgadele. Siis aga pöördub kõik ümber, tuleb välja, et isa ei olnudki nii abitu, ta oli täiesti töövõimeline, lihtsalt oli majanduskriis, isa laostus ja ei suutnud oma uhkuses tööle minna. Edasi hakkas isa ära kasutama Victorit, kes ustava pojana tema kõrvale jäi. Victor käis tänavalt toidujäänuseid korjamas, samal ajal kui isa istus 4000 dollari otsas. Kui Victor seda kuuleb, on ta äärmiselt pettunud. Ta on maha maganud kogu oma elu. Selle asemel, et visata tujukale isale, keda ta ise abituks pidas, käega ja minna edasi õppima, nagu tegi Walter, oli Victor kogu aeg isa kõrval ja temast sai lihtne politseinik. Walter on aga edukas arst, tal oli mitu haiglat ja oli vanadekodu, nüüd peab ta mingit muud tulusat meditsiiniga seotud ametit.
Vennad saavad kokku isa vanas uberikus, mis on täis mööblit, mille Victor kavatseb nüüd maha müüa. Ausa mehena tahab ta muidugi poole saadud tulust Walterile anda, kes seda raha üldse ei vaja, aga Victori jaoks on see rohkem nagu žest, et ikkagi tuleb pooleks teha, pool sellest kõigest on ju Walteri oma. Vennad kohtuvad üle 16 aasta ja saavad lõpuks ennast tühjaks rääkida. Kuigi tõeliselt tühjaks räägib ennast ikkagi ainult Walter, ta avab mitmel korral pimeda Victori silmad ja lööb vennal pinna jalge alt. Kuigi tekstiliselt on Victoril isegi suurem osa, on siiski pöördelised tekstilõigud Walteri kanda. Riho Kütsar Victorina oli ikkagi nii hea, et oleks tahtnud peale paari tema eriti tulist pikemat tekstilõiku suisa aplodeerida. Selline tuline mees, kes arvab, et ta on märter, et ainult tema on kannatanud, on ennast perekonna nimel ohverdanud, kuni siis julma tõde kuuleb, et see ainus inimene, kelle nimel ta ennast ohverdas, isa, tõmbas teda ennast haneks ja lihtsalt hoidis truud poega egoistlikult enda juures, et mitte täiesti üksi jääda. Väga hea oli Walteri väljend nende perekonna kohta, et siin puudus austamine ja armastus: „Kui ema sulle oma armastust pakkus ja sind hellitada tahtis, siis jooksid sina minema, kui isa vajas ema tuge, hakkas ema oksendama...“
Üllatuse pakkus profinäitlejate seltskonnas esinenud Walterit kehastav Aarne Mägi, mõjus täitsa usutavana ja eriti pani imetlema tema diktsioon, täiesti selge ja puhas hääldus, mida isegi mõnel lavaka lõpetanud näitlejal ei ole. Elina Reinold Victori naise Estherina oli õrn ja habras, kuid samas oma tõe eest seisev naine. Tal oli lõug kogu aeg nõudlikult püsti, nii siis, kui Victor oli nõus mannetu ja maitsetu mööbli liiga väikese hinna eest maha müüma, kui ka siis, kui Victor lapselikust jonnist keeldus vennale vennakätt ulatamast, et Walteriga ära leppida. Walter tegi kogu aeg mitu sammu, aga Victor talle vastu astuda ei tahtnud. Kuigi see vendade leppimine oli Estheri jaoks ka rohkem materiaalne küsimus, pakkus ju Walter välja suurepärase võimaluse, kuidas vanamööbli kuhja eest korralikku raha teenida. Kohale tulnud mööbli kokkuostja pakkus kogu kraami eest ainult 1100 dollarit, aga Walteril oli plaan, kuidas selle mööbli eest 6000 dollarit saaks. Victor valib Estheri suureks pahameeleks siiski selle variandi, et müüb mööbli Solomonile.
Täiesti üllatav oli Guido Kanguri Gregory Solomoni lahendus. Lõbus ja krutskeid täis rauk, kes tuleb Victori mööblit ära ostma. Peaks olema 89-aastane, näeb ka selline välja, aga ikkagi liiga elav. Kuigi hingeldab, kui kohale jõuab ja vajab vahepeal hingetõmbepausi, kui ta jalust eest teise tuppa puhkama saadetakse. Aga tal on kogu aeg mingeid ettepanekuid, tal on vaja kogu aeg kaubelda, ta ei suuda kuidagi pakkumist teha, tahab osta, aga maksta ei taha. Kangur mängis ikka tõeliselt hästi, oli liikuv ja vitaalne, jäi huvitavatesse poosidesse seima, kui vennad üle 16 aasta kohtuvad, siis seisab ta selle kohtumise tunnistajana vendade vahel ja vaatab neid rõõmsalt armastava isa pilguga. Kuni siis vennad kohmetuvad, et nende kohtumist tunnistab keegi täiesti võõras ja ka Solomon oma õndsast tardumusest ärkab. Lõpus minu meelest Solomon suri, aga selles variandis Kangur tantsis. Ostis mööbli ära, jäi oma mööbliga üksi, hakkas esemetele katteid peale tõmbama, pani grammofoni mängima ja kukkus tantsima. Vanustest rääkides oli natuke kummaline veel see, et teksti järgi pidid vennad Walter ja Victor üle 50-aastased mehed olema, aga mängus seda kahjuks välja ei paistnud, mängiti ikka sellises vanuses mehi, nagu nad tegelikult on, nii kõvasti 10 aastat nooremad.

Haldjakuninganna

Henry Purcell „Haldjakuninganna“, lavastaja Saša Pepeljajev, Vanemuine

Ikka tõeline kiiksuga asi oli. Barokkooper, aga välja ei näinud üldse nagu ooper. Ilmselt tõetruud barokiajastu ooperit vaadata olekski olnud liiga igav, aga Pepeljajevi lahenduses oli see vägagi huvitav. Koguni nii huvitav, et ei jõudnud kõike jälgida, mis laval toimub. Kogu aeg askeldasid ringi 4 näitlejat, kes kujutasid muusikaproduktsiooni töötajat. Nad koostasid ja tekitasid erinevaid konstruktsioone, isegi, kui nende tegutsemist kogu aeg jälgida, jäi mõnikord ikkagi arusaamatuks, kust või kuidas mingi detail ilmus. Aga kui näitlejate askeldamiselt pilk ära pöörata ja jälgida muud tegevust, lauljaid või samuti peaaegu pidevalt laval toimetavat siniseks värvitud jumaluse välimusega India poissi Tanel Jonase esituses, siis jäi jälle märkamata, kuidas mingi konstruktsoon tekitati ja siis võis ahhetades imestada, et kust nad sellise asja nüüd lavale välja võlusid. Hakkasin mõtlema, kas kõik see tehnika ja konstruktsioonid on tõesti Pepeljajevi enda välja mõeldud ja teostatud, see on ikka väga imepärane, milline fantaasia ja tehniline taip tal on, kui selliseid asju suudab välja mõelda.
Laulmise ja muusika koha pealt jäi asi kahjuks natuke kahvatuks. Ei ole ju Sadamateater mõeldud ka ooperi esitamiseks, erilist kõlakoda ja akustikat seal ei ole, nii et lauljate hääled kadusid kuhugi auku. Häiris ka see, et mõned lauljad, näiteks Maria Kallaste, jälgisid kramplikult dirigenti, selleks pea lava paremas servas teise korruse tasapinnal asuva orkestri ja dirigendi poole pöörates. Kui vaheaeg algas, siis sain aru ka sellest, miks mõned lauljad otse publikusse vaatasid, publiku selja taga oli ekraan, kust sai samuti dirigenti jälgida. Tahaks ikka sellist rohkem loomingulist lähenemist, et laulja pilk vastab sellele, mida ta laulab, rändab ringi või püsib partneril, mitte ei otsi kramplikult toetust dirigendilt, viies nii ka publiku tähelepanu selles suunas, kuhu laulja vaatab, lavalt täiesti eemale.
Mängiti maha täitsa toredaid stseene „Haldjakuninganna“ aluseks olevast Shakespeare'i näidendist „Suveöö unenägu“, seda tegi näitlejate nelik väga hästi, muude toimetuste kõrvalt, kuigi seda, nagu kõike muudki jälgides, oli taas raske jälgida ja ennast kursis hoida, kes parajasti kes on. Ja loo süžeed hästi teadmata võis olla päris raske ennast kogu aeg kursis hoida, kes parajasti kellesse armunud on. Kui veel Pucki ja Robinit ühes isikus kehastav Janek Savoliainen ka juurde arvata, kes India poisi käsul noortele armunutele kogu aeg võlumahla silma valab, nii et magaja ärgates armub sellesse, kes esimesena tema pilgu alla satub, siis tekkis ikka tõeline segapuder. Naljakas oli veel see, et kahe armunud paari asemel, kes Shakespeare'i mõtte järgi peaksid olema loomulikult 2 meest ja 2 naist, olid selles lavastuses 3 meest ja 1 naine, kellest 1 mees mängis naist. Nii et lugu mittetundvale vaatajale veel üks segadusse ajav faktor, mis siis, et meesnäitlejal oli vahepeal kleit seljas, ta avaldas armastust ikkagi teisele mehele.
Lauljad olid nagu mehhaanilised nukud. Neid toodi kohale erinevatel kandevahenditel. Nagu kolimisfirmade või poodide kasutuses olevad ratastel alused, millega suuremaid kaste ringi tiritakse, nii sõidutati kohale mitu lauljannat. Osad toodi kohale kavalamate konstruktsioonide peal või asetati nad sinna hiljem. Kõige raskem oli ilmselt Atlan Karbil, kes pidi laulma da Vinci proportsionaalse inimese rõngast meenutavasse rõngasse paigutatuna, kui seda rõngast kogu aaria jooksul ringi keerutati. Keerutamine käis küll aeglases tempos, aga ikkagi väga ebamugav positsioon laulmiseks. Pirjo Püvi oli ühe aaria ajal samas rõngas lamavas asendis, siis liigutati rõngast ainult kiigutamise tasemel, mitte üle võlli. Laulu juurde oli loodud veel huvitavaid kompositsioone, näiteks tõi näitelja Maarja Mitt kohale mingeid asjakesi, mille andis Pirjo Püvile, kes need asjakesed rõnga küljes olevasse korvi viskas, selleks pidi rõngas asuma sellises positsioonis, et korv oleks „püüdmise“ asendis, pärast, kui rõngas teise nurga alla pöörati, kukkusid asjakesed sealt välja ja keegi meesnäitlejatest, kas Markus Luik või Robert Annus, püüdis need teise anumasse kinni ja andis jälle Maarja Mitile edasi, et see asjakese uuesti Pirjo Püvile ulataks ja ring korduda saaks. Selliseid korduva tegevusega mitmekülgseid toiminguid oli hästi palju. Ja kui neid vaatama jääda, siis võis maha magada mõnes lava teises nurgas toimuva, kui keegi teine valmistas ette mõnda huvitavat detaili, mida järgmises stseenis kasutama hakati.
Veel oli väga naljakas üks Mati Turi aaria ajal toimunud ämblikustseen. Laulja istub toolil, tema ees on pappkast, mille peal mänguämblik. Laulja käes on pult, millega ämblikut juhtida ja hüppama panna. Ämblik hüppab, laulja laulab, aga järsku hakkab see ämblik talle närvidele käima. Keegi annab Turile kätte kaika, millega Turi ämblikku peksma hakkab. Lajatab ikka päris tõsiseid lööke, samas teise käega ämblikku hüppamise juhtimist jätkates. Ja siis laulab oma aaria naeruga võideldes lõpuni. Aariate puhul oli üldse väga palju kasutatud omapärast katkestamise meetodit. Näiteks lauldi suurem osa aariast ära, aga mingil hetkel hakati tegema arusaamatuid häälitsusi. Isegi mitte päris arusaamatuid, vaid laulvaid häälitsusi, kas ohkamist või ohkimist või naermist, mis oli meloodiliselt mõtestatud, liikudes mingite intervallidega üles või alla. Aga samas meloodiat selles kõlas enam polnud. Sellega aaria lõpetati ja laulja toimetati lavalt minema.
Meeslauljate kostüümidega oli kõik lihtne, need olid stiliseeritud Batmani kostüümid – hõbedased trikood koos keepidega. Näitlejad olid riietatud kaasaegsetesse tavalistesse riietesse. Naislauljatel olid aga seljas tõelised kompotid. Samuti peas, enamasti olid naislauljatel peas suuri lokirulle meenutavad moodustised, mis jätsid mulje klassitsistlikust parukasoengust. Karmen Puisi soenguks oli siil, nii et ta meenutas täielikult siili, okkad ja puha. Karmen Puis pandi ühe aaria ajal rippuma, nii et seda võis ka päris keeruline laulda olla. Muidu olid naistel seljas vist samasugused hõbedased trikood nagu meestelgi, ainult et neile oli veel igasuguseid lisasid juurde pandud, nii et trikoo kui selline jäi teisejärguliseks. Näitlejate toimetamise vahele mahtus veel vahva stseen, kui avati saaliboksis olev suur uks, mis viis otse välja, Maarja Mitt ning Robert Annus jooksid sealt välja, uks hakkas oma loomuliku surve tõttu iseenesest alla vajuma ja viimasel hetkel enne ukse täielikku sulgemist saavad majast väljas olevad näitlejad käe ukse vahele ning tulevad süütute nägudega majja-lavale taas sisse.
Mida rohkem lõpu poole, seda rohkem kaasaegseks kiskus. Muidu kogu etenduse vältel õrnalt laval hõljelnud haldjad hakkavad järsku svingima ja finaaliks tantsivad kostüümid, parukad ning värvitud naha seljast heitnud Tanel Jonas ning Pirjo Püvi tõelise rock'n'rolli soolo, koos naise taevastesse kõrgustesse lennutamise ning üle selja heitmisega. Enne finaali oli veel suur pidustuse stseen, kus korgi lakkelennutamisega avati šampus, kõigile osatäitjatele valatakse jooki ning moodustatakse ülisuur, kogu lava kattev liikuv-liigutatav konstruktsioon. Selles stseenis oli juba tõesti nii palju jälgida, et kõik käis silme eest läbi nagu üks suur virr-varr. Nagu ma jäin kedagi pikemalt silmitsema ja siis pilgu mujale pöörasin, siis tabasin end ootamatult ehmatuses, et oot, kust tema nüüd sinna sai. Nii vaatasin hämmeldunult, et mingil ajal libises üle esiplaani kõrge puki otsa istuma pandud või roninud Maarja Mitt, kellele kuningas šampust valas. Tsirkust sai täie raha eest. Etendus oli väga pikk, 3,5 tundi, aga see aeg möödus küllalt märkamatult, kuigi seda tajusin küll, et vaheaeg oli väga pikk. Ja teises vaatuses hakkas mingil ajal natuke tüütama ka, et midagi asjalikku võiks juba toimuda või üldse ära lõpetada, kuigi see tunne läks õnneks kiiresti üle ja olin jälle lummatud kõigest sellest, mis toimus ja mis minu tähelepanu köitis. Kuigi andsin endale aru, et see, mis mulle silma jäi, oli üks väga väike osa kõigest sellest, mida Pepeljajev selle lavastusega vaatamiseks pakkus.