Monday, September 26, 2011

Othello

Giuseppe Verdi „Othello“, lavastaja Eimuntas Nekrošius, Leedu Rahvusooper Olin seda kindlasti enne lugenud, kes lavastaja on, aga saalis enne etendust kavalehte lapates oli see ikkagi meeldiv üllatus – tema kõrgeausus NEKROŠIUS! Nekrošius oligi suutnud küllalt igava ooperi vähemalt natukenegi huvitavamaks lavastada. Muidu on see selline Verdi igav ooper, kus on igav muusika, praktiliselt mitte midagi ei toimu ja pole ühtegi tuntud aariat. Vähemalt muusikaliselt seal küll midagi ilusat või meeldejäävat polnud. Othellot laulnud Kristian Benedikt on vist kunagi käinud Vanemuises esinemas, millegipärast seostus ta mulle „Rigoletto“ krahviga. Jagot laulnud Audrius Rubežius nägi välja nagu Mart Laisk ja oli minu meelest selle koosseisu kõige parem laulja. Aga muidu olid nad kuidagi kahvatud, üsna meie omade tasemel, nii et mingit sellist suurt ovatsiooni ja üksikuid plaksutamise ajaks püsti tõusnud inimesi ma küll poleks oodanud. Õnneks kogu saal ikka püsti ei tõusnud, nii et jagasid ilmselt minu arvamust, et midagi üleloomulikku selles esituses ei olnud, aga kaugelt kohaletulemise, esitamise ja millegi teistsuguse eest võis tänada küll. Desdemonat oli pandud lauma mingi päris peletis Sigute Stonyte. Ülekaalulisus tema puhul nii väga ei häirinud, natuke paksuke oli, aga tal oli hästi kole kullinina ja vihane pilk. Lõpus peavad surnud Othello ja Desdemona ära mahtuma tiibadest kokkupandavasse kookonisse, aga kuna 2 veel eraldi seisvate tiibade vahel lamavat lauljat on liiga paksud, siis ei õnnestu Cassiol neid tiibu päris korralikult kookoniks kokku panna. Väga igav lugu oli, aga tuli ära vaadata, sest see oli ikkagi Nekrošius ja ma pole varem „Othello“ ooperit näinud ka. Otsisin kogu aeg sarnasusi kunagi draamafestivalil näidatud Nekrošiuse „Othello“ sõnalavastusega, aga leidsin neid ainult niipalju, et Othello ja Desdemona tegid vastastikku kätega teineteise käte ümber ringe. Nagu moodustasid teise käe ümber oma kätest võru, selline sümbol, nagu nad oleksid igaveseks seotud. Sõnalavastuses oli Desdemona tapmine vinge stseen, seal mängis Desdemonat baleriin ja ta andis siis sellesse stseeni väga suure tantsulise liikumise panuse. Othello kogu aeg lükkas Desdemonat endast eemale, aga naine jooksis tema juurde tagasi ja klammerdus tema külge. Ja siis moodustati jälle kätega võrusid teineteise ümber. Põimiti käed võruks kokku ja Desdemona rippus niimoodi raevutseva mauri küljes. Siin oli Nekrošius välja mõelnud igasugu huvitavaid liigutusi ja liikumismustreid, mis mõjus tavaliselt oma aariaid esitavate ooperiartistide ja koori puhul värskendavalt. Tihti kaeti silmad kätega kinni, nagu oleks tegemist pimeda massiga, kes ei näe, et Desdemona on ilmsüütu ja Othello kahtlustab teda asjatult. Avastseenis, kui saabub Othello laev, tervitavad naised mehi oma põlvi hõõrudes. Mingid sellised asjad käisid, kuigi ma eriti aru ei saanud, milleks see vajalik oli, aga ikka natuke huvitavam vaadata, kui niisama tuimalt seisvaid ja laulvaid inimesi. Emilial oli küll vähene laulupartii, aga seda huvitavam oli tema liikumine. Minu jaoks oli igal juhul Laima Jonutyte Emiliana selles lavastuses suurem staar kui naiskangelane Desdemona. Pikas Desdemona magamistoas toimuvas stseenis, kus Desdemona mingist pajust sonib, oli Emilia hästi liikuvaks tehtud, ta mängib Desdemona pruudilooriga, mille Desdemona palub tal korda teha, oma peatset surma ette aimates, et teda siis pruudilooriga maha matta saaks. Emilia sahmib kogu Desdemona pika aaria vältel tagaplaanil looriga, saputab seda, räsib, silub, laotab laiali. Paju laulus lootsin tunda ära kasvõi mingit motiivi lavastuses „Williamile“ kõlanud paju laulust, mida lauldi Ophelia leinalauluks, aga see ei olnud ikka sama ooper. Lõpus sai isegi natuke nalja. Närvihaige ja kõiki kahtlustav neeger, kes usub rohkem mingit lolli intriganti kui oma armastavat ja armastatud naist, tapab Desdemona ära. Siis toimus umbes sama koomiline stseen, nagu paar aastat tagasi Kuldsel Maskil nähtud Magnitogorski „Äikses“. Seal oli Katja just surnuna jõest välja toodud ja eeslavale lebama pandud, aga kogu seda lavastust läbivaks teemaks olid sääsed. Neid tapeti suure käteplaginaga vahetpidamata. Siis tulebki jälle kõigile sääsetapuhoog peale ja isegi surnud Katja tõuseb korraks istukile, et sääski eemale peletades käsi kokku lüüa. Nüüd lamas justkui surnud Desdemona juba oma „voodis“, aga tõstis siis ootamatult käe, kätega vehiti selles ooperis iga juhuse puhul, ja laulis veel oma viimse hingetõmbe. Niimoodi ooperis nähtuna on see tõesti naljakas, et keegi tapetakse ära või ta on juba surmavalt haavatud, aga ta ikka veel laulab pärast seda. Ka Desdemona tapmine toimus käte sümboliga, milleks oli taas kahest käest moodustatud võru. Othello tõstis väljasirutatud, kuid kokkupõimitud käed ümber Desdemona kaela ja ootas, kuni naine lämbub. Teine naljakas moment oli kohe peale seda, kui saabus Emilia ja Othellol silmad avas. Siis hakkab Emilia raevutsema, et tema puhas ja süütu emand on mingi vandenõu ohvriks langenud ja armukadedusest pimestatud neeger ilusa naise ära tapnud. Othello hoiab siis Emilial käest kinni, Emilia aga üritab kuhugi liikuda ja vehib koha peal seistes naljakalt jalgade ja ühe vaba käega. Kostüümid olid täitsa jubedad kaltsud. Koor oli kaetud arusaamatute vammustega, porivärvi sõdurisinelid ja koristajariided. Täiesti värvivaba, nagu oleks tegemist jälle ühe värvipimeda kunstnikuga. Naistele olid seotud pähe neid koledaks tegevad rätid. Lavakujunduses ka midagi erilist polnud, isegi radiaatorid olid lavale toodud, millest ma jälle aru ei saanud, miks. Palju vehiti sellele loole omaselt rätikutega, proloogi oli välja mõeldud isegi selline stseen, kui eesriide peal joonistub välja valgusruut. Tuleb Jago ja lõikab selle ruudu välja, pistab omale taskusse ja läheb edasi oma võigast plaani hauduma. Nii et siis lõikas välja selle rätiku, mis lõpuks Desdemonale saatuslikuks saab. Desdemona puhul oli nõmedalt rõhutatud seda, et ta on pühak. Lavale kanti inglitiivad, Desdemona esitas neid oma käte kohal lehvitades ühe aaria. Eks mõne arvates võib tõesti olla, et naine, kes suudab armastada neegrit, on pühak. Iseenesest olid need tiivakujulised moodustised väga huvitavad asjad. Pärast kujutasid need õielehena maha laotatud sänge ja kõige lõpuks, kui tiivad tõsteti külje peale, moodustus neist kookon, kuhu 2 paksu lauljat ära ei mahtunud. Veel oli lava peal huvitav ringareen, kõrgemal asetsev tasapind tagumisse otsa tõusvas suunas, selle ringi sisse moodustus veel omakorda tumedam, aga mitte otseselt tume ring. Ringi aluspind oli valge, väiksem tumedam ring helehall. Ringi ääred olid ääristatud mustaga. Selle ringi peal taidlesid peategelased, vahepeal kujutas see endast lossiplatsi trepiosa, siis Desdemona magamistuba. Magamistuppa olid veel toodud 2 huvitavat tooli, 4 väikest jalga istme all, siis väike plaat istmeks ja seljatoe aset täitis pikk istmest väljaulatuv pulk. Muu rahvas taidles ringi ümber, vahepeal kükitati ringi ümber või peideti ennast selle taha, jäeti välja ainult käed, millega ringi nagu trummi peale rütmi taoti. Ja veeretati mingeid koormakotte, kuhu Othello lossiplatsil toimunud vihahoos Desdemona paiskas. Mõtlesin pikalt, kas mõned aastad tagasi Pärnus nähtud „Aida“ oli ka Leedu Rahvusooper või mõni muu Leedu ooperiteater, aga oli ikka Rahvusooper, sest tundsin kooris ära „trollijuhi“, keda ma juba Pärnus vaatasin, et see mees näeb välja nagu trollijuht.

Sunday, September 11, 2011

Idioodid

L.von Trier, J.Ulfsak „Idioodid“, lavastaja Juhan Ulfsak, Von Krahli Teater Seda oligi ette arvata. Aga mingi ähmase lootuse ajel, et äkki see ikka pole nii hirmus kui tundub, läksin ikkagi kohale. Aga oli veel hirmsam kui ma arvata oleksin osanud. Kohe majja sisenedes tatsasid mulle vastu paar idiooti, kes puudega inimesi kehastasid. Sellise asja nägemise peale oleks tahtnud kohe otsa ringi pöörata ja karjudes majast välja joosta. Jäin siiski kohale ja pidin jälle peaaegu 2 tundi täielikku lollust taluma. Idioodid mis idioodid. Mitte ainult nende rollide poolest, keda nad mängisid, vaid ka inimestena. Näitlejateks oleks neid liiga palju nimetada. Viljandi kooli võibki vist idiootide kooliks hakata nimetama, kui neile seal selliseid asju õpetatakse. Ise kõik koledad, paksud või liiga kiitsakad, aga teevad strippi nii et vähe pole, et kogu oma inetust ikka viimase piirini näidata. Varasemad kursused on seal ikka ju enam-vähem olnud, sellised kõvasti üle keskmise kultuurimaja taseme. Aga sellel kursusel kohe üldse ei vedanud, et nad Von Krahli sattusid. Kõigepealt see jube „Kuningas Lear“, mida ma kui klassikalist teksti vaatama läksin ja ainult poole etenduse vastu pidasin. „Idiootidest“ oleks piisanud ainult sellest, kui oleks üle ukse saali ära vaadanud, nii minuti oleks seal ehk vastu pidanud, kuidas nad tõmblevad ja kogu asi selge. Aga ei, mul oli vaja kogu etendust vaatama jääda. Ja kuidas ma seda kahetsesin nende kahe tunni jooksul, mil seda jubedust vaadata tuli! Poole pealt lahkuda ei olnud jälle võimalik, oleks tulnud läbi minna sellelt alalt, kus idioodid taidlesid. Eks ma olen seda lolli Trieri filmi näinud ja selle kohta palju lugenud, aga see on minu jaoks ikka äärmine lollus, kuulutada välja mingi manifest, et meie oleme nüüd idioodid ja siis hakata vastavalt ühiskonnas käituma. Oleks see siis veel selline intellektuaalne idiootsus, nagu Dostojevskil, aga siin oli tegemist füüsiliste idiootidega, kes oma füüsilist puuet mängides ise ka vaimselt idiootideks muutusid. Siis nad tõmblesid kõik need 2 tundi, ja üldse ei olnud naljakas, ainult südame ajas pahaks. Eriti pani südame pööritama etenduses sageli kasutatav kõikuva kaameraga üles võetud video. Kui videot näidati muu tegevuse kõrvale, et idioodid samal ajal midagi tegid, siis sai veel muid asju vaadata, aga oli ka stseene, kus idioodid kõik koos seda vaatasid, kuidas nad erinevates teatrites või vaimupuudega inimeste teatrifestivalil käisid, siis oli ülejäänud ruum pime ja vaadata oli ainult südant pööritama ajav ekraan. Vahepeal käidi mängusaalist väljas, kuskil kõrvalruumides toimus ka tegevus. Seal käidi duši all ja korraldati sõna otseses mõttes seksorgia. Kõik see oli väga jäle. Vahepeal sai idioodipealik kokku Priit Rauaga, kes esitles ennast teistele tema onuna. Siis nad käisid tänaval maja ümber juttu ajamas, üks idioot oli ka väljas ja viskas selle maja akna puruks. Vahepeal oli veel stseene, mis maja ümbert väljast filmitud, siis jooksis üks idioot mööda tänavat paljalt ringi. Ohõudustküll! Väga jube! Ja veel sellises jubedas kohas mängida! 2 tundi seda kõike kannatada! Selle aasta festival ei kõlvanud mitte kuhugi!

Saturday, September 10, 2011

Keskööpäike

A.Valdes, A.Lamp „Keskööpäike“, lavastaja Anu Lamp, Tallinna Linnateater

Päris asjalik etendus, kuigi palju rikkus ära see, et ma olin suutnud ennast festivali peale juba korralikult välja vihastada. Ja olin jälle vihane, et terve suure saali suurepärased toolid on vabad, aga publik peab istuma ebamugavatel lavale toodud toolidel. Ja nähtavus oli väga halb. Lõpuks festivali põhiprogrammist ka üks tõeliselt hea lavastus. Tõeliselt hea esitusega. Sisu poolest oli see küll sama arusaamatu ja jabur, nagu kõik eelnevadki etendused, aga vähemalt oli hästi mängitud. Suure rõhuga koomilisusele, nii et ei hakanud igav. Ja teine suur pluss „Keskööpäikese“ juures oli „teater teatris“ efekt. Kuigi seda ei rõhutatud kordagi, et tegemist on näitlejatega, kes mängivad teisi näitlejaid, aga minu meelest nad ikkagi olid seda. Stilistiliselt väga hea näide, kuidas igavat teatrit teha, nii et see igav välja ei näeks. Kuidas erinevaid stiile miksida ja publikule nalja pakkuda. Hea oli ka see, et siia oli kokku miksitud erinevaid tekste, minu jaoks väga meeldiva üllatusena isegi Tšehhovit, pikk stseen „Kajakast“. Põrgustseen ja väiksemad etüüdid, lihtsalt üle lava liikumine, mis oli tohutult koomiline ja väljendas näitlejaks olemise mõtet kõige laiemas tähenduses. Kui selle festivali puhul on täheldatud, et programmi valitud lavastused on nagu näitlejakoolituse ABC, näidates kõige primaarsemal tasemel, kuidas peab mängima, mis on teater, millised on erinevad ja kaasaegsed stiilid, siis oli „Keskööpäike“ kindlasti selle suuna kõige parem ja kokkuvõtvam näide.
Kuigi siin nii halvasti ei läinud, nagu „Õitsengu“ ajal, kus publik kaheks tunniks saali kinni pandi, otsustas Jaan Tooming siiski poole esimese vaatuse pealt lahkuda. Ja marssiski üle lava välja. Eks ta õige ole, kui oled võib-olla nädal otsa ainult sellist kiiksuga teatrit vaadanud ja enamus sellest on ikka jama mis jama, siis ei suudagi seda kõike lõpuni vaadata, kohe alguses on ju aru saada, et see ei ole sinu stiilis mäng. Samas, kui ma meenutan, mida Tooming ise on lavastanud, siis mulle tundub, et „Keskööpäike“ on just tema stiili lavastus, „Victor ehk laste ristirekt“ oli umbes samas mängulises ja arusaamatus stiilis, ainult et teksti ja esituse poolest igavam. Võib-olla sellepärast Toomingale ei meeldinudki, et seda teksti esitati naljaga pooleks, nii et inimestel on huvitav ja naljakas, aga suur kunst peab ju olema tapvalt igav ja surmtõsine.
Sai vaadata seda, kuidas kunagi ammu amatöörid teatrit tegid. Mingis mõttes tuletas see meelde „Ainsa ja igavese elu“ esimest osa, ajaliseltki üks periood. Aga rohkem ikka selle poolest, kuidas Linnateatri näitlejad oma ammuseid ametivendi kehastasid. Niipalju, kui teatriteadlase Lea Tormise jutust selgus, oli Artur Valdes eelmise sajandi alguse teatritegelane, kuulus isegi Noor-Eestisse ja tegi igasugust „nalja“. Näiteks jäi teadmata kadunuks, suur sõber Friedebert Tuglas kirjas selle puhul juba järelehüüdegi ära, kui Valdes jälle vist aastal 1924 välja ilmus. Esitatavad stseenid ja etüüdid olidki siis kantud selle ajastu naivistlikust mängustiilist, kus palju ülemängimist ja pingutatud tunnete esitamist.
Pikemalt esitati minu suureks rõõmuks „Kajakat“. See oli väga meeldiv kiirendatud läbimäng, kus stseenid ei pruukinud küll olla selles järjekorras, nagu Tšehhovil on, aga väga huvitav ja omamoodi kiiksuga oli see kõik ikkagi. Maša oli ülimalt totralt traagiline, käis ringi ja vaikis, surnumatja nägu peas, taludes teda igal pool varjuna saatvat ja pideval vatravat austajat. Kuigi ka mehe jutt oli lühendatud, koosnedes vaid kõige olulisematest fraasidest, mida see kuju endas edasi kannab. Elisabet Tamm Nina Zaretšnajana oli riietatud üleni valgesse, väga omapärasesse kostüümi, mille käised moodustasid justkui linnu tiivad. Nii et kui Nina mängis Treplevi dekadentlikus näidendis, mida nad koduõues järve ääres esitavad, ja seal väga palju kätega vehkis, mõjus ta tõelise kajakana, kes ringi lendab ja taevas mäsleb. Arkadina oli Anne Reemann, kellel oli seljas pika slepiga kostüüm. Ka see esitus oli väga naljakas, jättis tõelise primadonna mulje, kes Arkadina pidigi olema.
Enamus publikust oli kuulnud seda, et Helene Vannari teatri aastaauhindade jagamisel naiskõrvalosa võitnud rollis on monoloog, mille peale rahvas alati plaksutab. Nii et hakati üliagaralt plaksutama... aga poole monoloogi pealt. Minu jaoks läks see monoloog täiesti kaduma, ilmselt sellepärast, et ei mängitud kodulaval, aga väga halvasti oli kuulda, pooled sõnad olid nagu ära söödud ja ei kandunud minuni ja jutt oli ka liiga kiiresti esitatud ja segane, nii et ma ei saanud aru, millest ta räägib. Nii palju sain aru, et jutustab ümber mingit raamatut, mida ta parajasti loeb. Samuti plaksutati iga kord Külli Teetammele, kui ta kohvikustseenis tantsimise lõpetas. Esimesel korral plaksutati, siis oli nagu viisakas peale iga selle stseeni ühe osa lõppu jälle plaksutada, kui juba plaksutama sai hakatud. Nagu inertsist.
Teine vaatus koosnes kohvikustseenist, mida mängiti läbi 4 korda. Küllalt ühtemoodi, aga igal korral mingi erineva nüansiga. Kohvikusse kogunevad erinevad inimesed, 2 neist on üksi laua taga, ühe laua taga on kolmene seltskond ja siis veel üks paar. Pluss ettekandja ja kohvikusse tungida armastav usukuulutaja. Esimene kord seda stseeni on lihtsalt läbimäng. Teine kord on koos monoloogidega. Toimub sama situatsioon, mis esimesel korral, ainult et kõige toimuva vahele esitavad kõik osalised oma sisemonoloogi, et millest nad parajasti mõtlevad, mida tunnevad. „Miks ma siin olen, miks ma selle mehega koos elan, ma vihkan teda, ma tahaksin ta tappa, ma olen mõrtsukas“ jne. Kuni Vannari raamatu ümberjutustuseni välja. Kolmas kord mängitakse seda stseeni kiirendatult, see oli hästi naljakas. Ja neljas kord mängitakse taas koos sisemonoloogidega, aga näitlejad ei esita neid enam mitte ühe kaupa, vaid läbisegi. Esimesel korral, kui monoloogid kõlasid, siis selleks ajaks, kui keegi tegelastest oma sisehäält ilmutas, muu tegevus tardus. Nüüd läks muu tegevus edasi ja esimesele häälele lisandus teine, siis kolmas jne. Kuni kõik koos ja korraga rääkisid, see oli ka omamoodi huvitav. Nagu vaataks seda, mis meie ümber iga päev toimub, ainult selle privileegiga, et suudad teiste inimeste mõtteid lugeda. Iga läbimängu lõpetuseks esitas Külli Teetamme ettekandja väikse tantsunumbri.

Friday, September 9, 2011

Vargamäe varjus

Urmas Lennuk „Varjamäe varjus. Mari lugu“, lavastaja Urmas Lennuk, Vargamäe

Alguses mõtlesin, et jälle mingi friikšou. Aga see oli ilmselt sellest, et nii omapäraselt mängitud Tammsaaret pole varem näinud. Tundus, et see on „Tõe ja õiguse“ kiirkursus. Tuleb Mari, tuleb Juss, nad armuvad, samal ajal peab Mari hakkama peremehe juures käima, sest Krõõt on raskelt haige jne. Alguses tundus selline titekas, et oleme toredad ja teeme head nalja. Aga esimese vaatuse lõpu poole hakkas juba täitsa meeldima. Päris lahedad kujud olid need Vargamäe asukad. Eriti meeldis Indrek Saare mängitud Juss. Selline helge pilguga päikesepoiss. Ei lase ta ennast millestki häirida, ei ole temal muret miskit. Kisub Mari ilkumise peale puu koos juurtega maa seest välja, et ainult oma väljavalitule näidata, et ta on mees. Kuni siis ikkagi Jussil kõrini saab ja teda see ära tüütab, et Mari on rohkem peremehe naine kui tema, seadusliku mehe, naine.
Väga omapärane oli ka Velvo Väli Pearu ehk Peeru, nagu teda Andres kutsus. Pearu oli siin selline lahe sell, vimkavennast üleaedne, kes ei olnud üldse pahatahtlik. Esimene Pearu ilmumine on selline boheemlik. Tuleb aidauksele ja teatab põrandat küürivale Marile, et ta lõhkus aia maha. Noh, puid oli mujale vaja ja lõhkus aia maha. Ise hinges natuke uhke ka selle üle, et iga mees ikka niisama aeda maha ei lõhu, aga tema, näed lõhkus. Midagi oli selles tegelases tuttavat alles hiljuti Velvo Väli esituses nähtud Vanapaganast. Ka selline ohmu ja saamatu, aga iseenesest tore sell. Täitsa inimene kohe. Kui Maril ja Andresel esimene poeg sünnib, leiab Andres, et see on igavene igerik ja ütleb Marile, et selle poisi nimeks saab Igerik. Maimukesega tuleb tutvuma ka Oru peremees, kes saab aru küll nimest Igerik, kui Mari talle oma vastsündinut tutvustab, aga Marile vastab Pearu, et ilus nimi see Indrek. Nii et selle versiooni järgi sai Indrek oma nime just Pearult. Nagu oleks mingis mõttes isegi Indreku ristiisa.
Väga väikses ruumis oli loodud hulgaliselt mänguvõimalusi. Publik istus kahel pool suurt lautsit, mille peal näitlejad mängisid. Kummalgi pool selle lava äärtes avanesid väljapoole kaldu olevad uksed, nii et aeg-ajalt läks mäng ka nende uste taha ehk päris Tammsaare maadele. Mulle pakkus muidugi huvi niisama uksest välja vaadata, vahepeal tundus, et vihma sajab, või siis oli lihtsalt huvitav vaadata, kuidas mõni teisest uksest välja läinud näitleja on ringiga teisele poole maja jõudnud ja nüüd sellest uksest mööda hiilida üritab. Lava kohal oli veel teine mänguruum – lakk. Sinna avanes nelinurkne auk, mille kaudu redel alla lasti või üles tõsteti. Vahel ilmusid sealt august kellegi jalad või muud kehaosad. Väga ilusti oli lahendatud stseen, kus Mari räägib oma surnud lastega, siis rippusid lakast alla 3 paari väikseid jalgu ja kuulasid, mida emal neile öelda on.
Indreku kiviga viskamine oli ka sees, kuigi kivi konkreetselt lavastuses ei olnud, aga Mari sai sellega pihta. Ja hakkas peale seda ära vajuma ning imelikult käituma. Nägi kogu aeg Jussi ja iga tulija oli tema jaoks Juss. Kuigi talle üritati selgeks teha, et Juss on ammu surnud. Lõpuks võttis Marigi selle tõe omaks, et Juss tuli, aga ta on ammu surnud. Indrek Saar kahestus näidendi lõpuks, ilmudes Mari jaoks Jussina, olles aga tegelikult poeg Indrek. Samas pöördus Mari tema poole ühe stseeni jooksul kõigepealt kui Jussi ja hiljem juba kui Indreku poole. Ja Saar vastas täiesti seosetult kord Jussi, kord Indrekuna. Aga see oli ilus. Lõpus viib Indrek-Juss ema taevasse, kus kõik kõiki armastavad ja teda ootavad. Veel oli omapärane Indreku sünd. Mari tegeles enamuse lavaajast põrandapesuga. Nagu ta ise seletas, et tema arvas, et jumal ei ole mitte taevas, vaid kuskil neile palju lähemal, põranda sees. Sellepärast peab ka põrand kogu aeg puhas olema. Nii pühib Mari märja kaltsuga põrandat, kui ühel hetkel hakkab naine väänlema ja tekitab sellest lapist omale sülle pambu, kes ongi vastsündinud Igerik-Indrek.
Väärtuslikud olid Ülle Lichtfeldti väga heas esituses Mari monoloogid-sisekaemused. Nii räägib Mari kogu selle aja, kui Andres teda altari ette tüürib ja nad jumala palge ees seistes justkui õpetaja kõnet kuulavad, sellest, mida ta tunneb. Kuidas ta tegelikult Jussi armastab, mida ta kogu sellest asjast mõtleb, kuidas see juhtuda sai, et temast on kohe-kohe Mäe talu perenaine saamas. Siin lööb välja väike auahnus, ma ei taha ju kogu eluks Sauna-Mariks jääda, ma ei ole seda ära teeninud. Ja natuke hiljem kohe kahetsus, et ta oli loll, kui ta Andrest armastama hakkas. Sedasi ütleb ta oma mehel otse näkku.
Väga omapärased olid kostüümid. Mingi vihje ajaloolisusele neis riietes oli, aga päris sajandi alguse riietus see küll polnud. Maril oli esimeses stseenis ikka täitsa kaasaegne õlgu paljaks jättev pükskombinesoon seljas, puusade pealt veel laiendatud osaga, nagu oleks sealt riiet üle jäänud ja õmblused väljapoole tehtud, sellised väljapoole pööratud taskud. Ja huvitav muster oli sellel kangal – must kangas, millel mingid valged mustrid, nagu märgid, tähed ja hieroglüüfid. Samuti kõik teised Lichtfeldti kostüümid. Laulatuse ajal tumehall raskepäraselt mõjuv kleit, millel kollased ja oranžid linnutikandid. Peas heegeldatud õlgadeni tihe loor, mis rohkem laudlina meenutab. Ka meeste kostüümid ei jäänud alla – kostüümikunstnik Liisa Sooleppa väga hea töö. Pearu kandis pesulõksusarnaste asjadega ehitud kleiti, justkui öösärki, mis väga hästi selle näidendi tegelaskuju boheemlikku olemust rõhutas. Rahvuslikkuse rõhutamiseks rinnas suur kolmnurktipuga sõlg ja lahtiselt rippuma sõlmitud vöö kleiti paremini ümber hoidmas. Andresel oli seljas linane küstüüm. „Tõsisematel“ hetkedel, nagu Krõõda matmisel või pulmas, kandis mehed pikki jakke, Andrese jakk oli tagant huvitava lõikega, eest pikk, aga tagant läks lühemaks ja kroogitud. Jussil oli seljas särgist-pükstest koosnev kostüüm, millel läbipaistvast materjalist siilud sees.

Õitseng

M.Algus, I.Vihmar „Õitseng“, lavastaja Ingomar Vihmar, Eesti Draamateater

Inimesed pandi kaheks tunniks saali kinni ja nad pidid kõik see aeg mingit üpris väljakannatamatut jama vaatama. Mul sai küllalt juba peale paari esimest stseeni, ajaliselt võis see olla nii veerand tundi. Aga ära minna ka ei saanud, selleks oleks tulnud üle „lava“ minna. No miks ei võiks mängida normaalsetest saalides, kus on mugavad toolid ja kust saab soovi korral näitlejaid ja ülejäänud publikut segamata lahkuda. Oleks leidnud keegi julge, kes oleks siiski poole etenduse pealt ära läinud, oleks tal kindlasti väga palju järgijaid olnud, pool saali oleks kindlasti tühjaks jooksnud. Väga õigesti ütles üks meesterahvas, kõva ja selge häälega peale aplausi: „Ei meeldinud mulle see lavastus mitte millegi poolest.“ Selle peale oleks tahtnud kohe aplodeerida.
Nagu mingi lahja variant „Potteri lõpust“ oli. Kui „Potteri lõpp“ oli iseenesest väljakannatamatult igav ja loll tükk, siis seal oli vähemalt vaheaeg, nii et ei pidanud seda jubedust pikalt taluma. Nüüd tuli 2 tundi ainult mingit taidlemist vaadata. Kõige rohkem pani mind imestama see, et näitlejatel endil ei olnud üldse piinlik. Muudkui lollitasid ja ajasid mingit ajuvaba mula, aga näis, et teevad seda mõnuga. Kas see ongi mingi norm, et tegelikult tahavad näitlejad teha sellist suurt „kunsti“, naudivad seda ja on õnnelikud, kui saavad mängida seda, mida ise tahavad ja nii nagu nad ise tahavad? Muidugi tore, et meil on erinevad teatrisuunad, eriilmeline repertuaar, stiile seinast seina, aga ma ei saa ikkagi aru, miks peavad inimesed, kes saavad peale viit minutit vaatamist aru, et nad on valesse kohta sattunud, seda kõike nii pikalt taluma? Natuke austust võiks ikkagi publiku vastu olla, eriti aimates, et see pole päris peavoolusuund, mida tehakse, et see võib väga paljudele mitte meeldida.
Tegevus toimus kuskil 70ndate lõpus, 2 paari ja 2 niisama meest. Lavastaja Vihmar oli ka laval, aga tema ma tabasin ära päris etenduse lõpus, et see, keda ma helimeheks pidasin ja kes kogu etenduse aja oli mingit otsa pidi laval olnud ja seal plaate keerutanud, on tegelikult Ingomar Vihmar. Mingit sisu nagu õieti ei olegi, on etüüdid hetkedest, kuidas värvitakse aknaid ja lage, kuidas mees ühest paarist petab oma naist naisega teisest paarist ja tema naine vastukaaluks petab oma meest ühe mehega, kes ei ole (selles näidendis) kellegagi paaris. Kuidas ühe mehe vend ära sureb, tema matused, kuidas surnu ilmub tagasi linnuna. Millegi tähistamine, Saksamaalt toodud asjad. Estraad, laulmine, tantsimine, taidlemine. Lollus. Naiste kostüüme oli päris huvitav vaadata, aga no tõesti, mitte 2 tundi. Ega need kostüümid eriti ei vahetunud ka. Lõpustseenis võttis Harriet Toompere oma seeliku alt välja mingid huvitavad püksid, mis olid nii pikad, et mööda maad järel lohisesid.

Wednesday, September 7, 2011

Kunstveri ja -pisarad

Rühmatöö „Kunstveri ja – pisarad“, lavastaja Kertu Moppel, Rakvere Teater

Vaatamata sellele x-mängukohale Laia tänava võimlas ja vaatamata sellele, et etenduses ei saanud tossu kasutada, oli ikkagi väga hea lavastus. Naerda sai kohe esimestest hetkedest peale ja nii praktiliselt kogu aeg. Ikka täitsa nii, et pisarad silmas ja kõht kõveras. Ainult lõpus nii viimane veerandtund vajus ära, kui hakati suurt kunsti tegema, mis jäi arusaamatuks ja vajus ka üldisest kompositsioonist välja. Mängiti umbes 5 korda läbi ühte lugu seriaalist, mis seriaalis võib kesta nii 100 seeriat. Siin oli siis kiirendatud variant sellest, kuidas don Alberto toob oma koju Veronica, kelle kuri võõrasema on rantšost minema ajanud, kuidas don Alberto poeg, kes peaks abielluma imekauni Inesega armub hoopis Veronicasse, kuidas Diego tahab Veronicat endale ja kuidas lõpuks saabub ootamatu ja hea lõpp. Vahepeal esitati laulunumbreid. Eriti hea stseen oli, kui lavastuse 3 meestegelast Marko Leht, Mait Joorits ja Lauri Kaldoja kujutasid seriaali vaatavaid mutikesi. Mutikestel pidu kaua ei olnud, sest varsti ilmus nende kõrvale kuri Tiina Mälberg, pani televiisori kinni ja küsis imestunult: kes teie olete? Mida te siin teete? Minge siit palun ära.

Biloxi blues

Neil Simon „Biloxi blues“, lavastaja Sander Pukk, Tallinna Linnateater, EMTA Lavakunstikooli XXV lend

Väga õnnestunud ja hea tasemega lavastus. Ootused olid muidugi kõrged, sest mingil määral oli meeles eelmiste lavakate, XVI lennu „Biloxi blues“. Tundsin ära, et Eugene'i mängis siis Mait Malmsten, Arnold Epsteini Tarmo Männard, Joseph Wykowskit Margus Jaanovits ja seersanti Riho Kütsar. Nii et need rollid kummitasid kogu aeg silme ees, kui praegust lavastust vaatasin. Poiste sõjaväega kohanemisest rääkiv „Biloxi blues“ on lavakunstikooli tudengitele nagu valatud lavastus, räägib nendega samaealistest poistest, kuigi Eesti Kaitsevägi on hoopis midagi muud kui Simoni draamas näidatud sõjaseisukorras USA armee 1943. aastal. Lõpus lähevadki poisid rindele ja Eugene valgustab, mis saatus neid ootab, kes jääb jäsemest ilma, kes pääseb tervelt või jääb teadmata kadunuks. Arusaamatu oli paksu Piret Krummi valimine Eugene'i esimese tõsise armastuse Daisy rolli, no mina küll ei suutnud uskuda, et malbe ja esteedist Eugene sellisesse lehma armub. Kõige paremad stseenid toimusid muidugi seersandiga, selles lavastuses Rain Simmuli esituses. Siit läkski õige tajutav piir, et oli aru saada, kes on veel õpipoiss ja kes on juba professionaal, seda sellele vaatamata, et seersandi roll oli Simmulilt väga kõva esitus.