Päike soojme, taevas sinisem

Dennis Potter „Päike soojem, taevas sinisem“, lavastaja Mart Koldits, Tallinna Linnateater

Hästi armas näidend lastest. Meeldis see, et lapsi mängisid täiskasvanud. Muidu, kui lapsed ise lapsi mängivad, siis jääb ikka selline nunnukiskumise tunne, et vaadake, kui armsad ja lahedad me oleme. Ja seekord suutsid näitlejad esimest korda kuidagi väga loomulikult näitlejaid mängida, seda nende vanusest olenemata. Ka kõige vanem laval olnud näitleja Andres Ots suutis väga hästi alla 10-aastast poissi mängida. Sisu nagu eriti polnudki, ainult lõpus hakkas midagi toimuma ja oli üks kurb sündmus, kui lapsed mängivad, et nad on sõjavangide laagrist põgenenud italiaanod ja ennast küüni sulgenud Piilupart Donald, ilmsete püromaanikalduvustega möku poiss, ennast sinna sisse põletab.
Väga vahvad olid sõja-aegsete laste riided. Täielikud kaltsud, aga huvitavalt klapitatud. Alguses kogunesid näitlejad lavale ja lava äärtesse jäänud kõrgendikele frakkides ja kostüümides, siis hakati kõrgelt alla pilduma valgeid kaltse. Need sadasid alla nagu lumi, vahepeal sadas neid nii intensiivselt, et kogu laotus oli valget täis, nii et midagi muud ei näinudki. Kaltsud langesid ka publiku sekka, kust näitlejad neid ära korjamas käisid või siis inimesed ise kaltsud mängualale viskasid. Kaltse kasutati ka niisama lappidena, näiteks, kui tüdrukud mängisid halastajaõdesid, siis sidusid need kaltsud omale pähe. Või siis tehti nendest kaltsudest kivid. Samuti pühiti nendega higi. Laste riietes oli palju huvitavaid detaile, näiteks sukad. Eriti naljakas oli, kui Andres Ots kandis oma põlvikutena mõeldud sukki üle põlve tõmmatuna. Huvitav oli vaadata ärakantud saabaste versioone ja seda, millega need saapad olid kinni köidetud. Kellel tavalise paelaga ümber jala seotud, kellel nööriaukudest läbi aetud, aga ikka mitte saapapaela, vaid mingi muu paelaga.
Lavaruum ise oli täiesti tühi, ka aksessuaare eriti polnud, ainult ühte vankrit ja neid kaltse kasutati. See nukuvankriloguga tegelemine oli hästi naljakas. Paremas füüsilises vormis näitlejad näitasid vormi sellega, et jooksid päris järsust lava etteotsa tehtud kallakust kõrgele-kõrgele üles. Nõrgemad (vanemad) jooksid ainult poole peale. Veel oli naljakas see, kuidas Rain Simmul ja Allan Noormets läksid torust välja nukuvankri järele. Siis nad vaatasid pimedusse ja Simmul vaatas täpselt publikusse, sellise hästi pingestatud pilguga, mis väga naerma ajas. Nagu vaataks tühjust ja nendest inimestest läbi, kuigi tegelikult põrnitses kellelegi otse silma.