Kaos

Mika Myllyaho „Kaos“, lavastaja Rein Pakk, Vanemuine

Osatäitjad tundusid intrigeerivad, ikkagi selline kolmik, keda väga tihti laval koos ei näe: Merle Palmiste, Eva Püssa ja Liina Tennosaar. Nii et sellepärast tasus vaatama minna. Ka triloogia esimene osa jättis päris hea mulje, kuigi mingi eriline šedööver ka mitte, aga vähemalt mitte nii halb, et oleks sealt pidanud poole pealt ära minema. See etendus oli aga küllaltki igav, nii et ühest vaatusest piisas küll. Sellegi ainsa vaatuse lõpus mõtlesin juba pikka aega, et kas vaheaeg ka kunagi tuleb, kaua see jama veel kestab. Naised mängisid naljakalt mehi, rohkem ikka naisi, aga meeste osatäitmised olid täitsa hästi esitatud. Eriti Merle Palmiste mängitud täiesti tavalise välimusega mees, kellele Linna Tennosaare tegelane (õpetajanna) paugu keset nägu paneb. Häiris see, et naistel olid lüürilised vahepalad, n.ö. sisemonoloogid, a la: tere, mina olen Miina, ma töötan õpetajana. Lood, mida räägiti oli ka üpris tobedad. Pinget jätkus nii umbes veerand tunniks, kuni sai selgeks, kes nad kõik on, edasi tundus, et kõik hakkas juba korduma. Mõni kild oli päris lahe, aga mitte nii lahe, et selle nimel veel teist sama kaua saalis kannatama hakata. Niikuinii oli kõik selge, midagi uut nad seal enam ei näita, enamus kavalehel äratoodud tegelasi olid juba ära näidatud. Nagu kirjutas kriitik Boris Tuch, siis võib temaga täiesti nõustuda, et kostüümikunstniku töö oli täiesti maitsetu. Pisikesed mustad olid küll lahedad, eriti huvitav oli Eva Püssal seljas olnud alt kahekordse äärega ja eest pika lukuga kleit, aga häirisid selle kleidi alt paistvad lühikesed pitsilise äärega retuusid. Ülejäänud kostüümid olid küll nagu kaltsukatest kokku korjatud. Ja Merle Palmiste mängitud Aju-uurija oli liiga üle pakutud, direktorina oli ta aga naljakas, eriti see tänitav rääkimismaneer.