Tuesday, September 25, 2012

Küpsed õunad

Aleksandr Ostrovski „Küpsed õunad”, lavastaja A.Gontšarov, Ametistteater Eks ta üks paras jama oli, aga suutsin selle isegi lõpuni vaadata. Nii palju loeb ikka mängukoht: kui oled kaunis Nokia Kontserdimajas mugavas toolis, siis ei ole kahju seal mingi jama vaatamise peale ka oma aega raisata. Oleks seda mängitud vabaõhulavastusena või kuskil peldikus, kus oleks tulnud logiseva tooli peal külma käes ja määrdunult räpases ümbruses istuda, oleks kohe vaheajal võimaluse ära kasutanud ja jalga lasknud. Minu üllatuseks tuli välja, et tegemist on Ostrovski komöödiaga, mille originaalpealkiri „Tõde on hea, aga õnn on parem”. Nii et sain jälle ühe Ostrovski linnukese kirja. Mõned mõtted kõlasid seal täitsa kaasaegselt, aga Ostrovski ajab oma tekstid nii keeruliseks igasuguste segaste vekslisuhetega, et kes kellele võlgu on ja mis selle võla suurendamiseks või võla kustutamiseks kavaldades ette võetakse, et tema tekste on keeruline jälgida ja see võtab ka poole komöödia võlust. Näitlejad olid minu jaoks kõik puha tundmatud, kuigi kohale tulnud publik tervitas neid peaaegu kõiki aplausiga, juul siis olid mingid väga kuulsad staarid. Vanaema mängis päris andekalt üks tõsine mutt, Tatjana Orlova, kellel oli hästi ilusat värvi sügavkirsipunane suurrätik. Tema poega mänginud Valeri Garkalin oli teine suur staar, aga minu jaoks pingutas ta natuke üle. Kolmas suur staar oli keegi tegelane, kes oli nagu autor, luges vaheremarke, laulis asjaga seotud ja mitte nii väga seotud tšastuškasid ja tegi muud pulli. Näidendis oli ta osaline allohvitser näitleja Roman Madjanovi esituses. See tegelane suutis isegi minult paar õrna naerupahvakut välja pigistada, kui ta esitas selle tegelase leivanumbrit – poole sammu pealt spagaati kukkumist, nii et teised tegelased teda toetama pidid jooksma. Sisu oli midagi sellist, et üks tüdruk elab range vanaema kontrolli all, armub naabripoissi, majapidajanna organiseerib neile kohtumise, tüdruk ja poiss jäävad kogu tüdruku suguvõsale vahele ja neile tehakse ai-ai-ai, armunud lahutatakse. Linna saabunud allohvitseril on aga vanaemale suur mõju, ta suudab (lava taga) vanaema veenda, et noored peavad paariks saama. Vahepeal oli veel midagi segast tüdruku isa ja poisi vahel, see vekslite teema, et poiss oli veksli järgi isale võlgu ja tahtis selle võla ära maksta, muidu ähvardas tema „auku” pistmine. Poiss koguski raha kokku, aga tema emal hakkas rahast hale, nii et ta peidab raha ära ja saadab poisi karistust kandma. Kah mul asi, istud seal nädalakese ära, aga vähemalt jääb raha meile, nagu ta ütles. Ja siis kõige selle juures tõmmeldi hästi palju, vahepeal varastati vanaema õunaaiast kottide viisi õunu, joosti ringi ja karjuti. Et ikka 2 täisvaatust kirja läheks.

Friday, September 14, 2012

Armastuse pantvangid

Natalja Demtšik „Armastuse pantvangid“, lavastaja Gennadi Šapošnikov, Russart Kuna me Tartus Štšerbakovi vaatama ei jõudnud, tuli sõita teda Jõhvi vaatama. Hea, et vähemalt oli selline võimalus, et Štšerbakovi vabatrupp mängis oma etendust Eestis 2 korda. Kõigepealt Jõhvist, endiselt: see ei ole linn, see ei ole Eesti. Kõik, kes te nõukaaega taga igatsete või arvate, et siis oli parem elu kui Eesti Vabariigis, palun, olete teretulnud Jõhvisse! Täielik nostalgialaks kindlustatud! Nõrganärvilistele ja eriti pepsidele, nagu mina, ei soovita! Poed suletakse kell 16, söögikohti ei ole, kui lõpuks leiad ühe kohviku Kontserdimajas, siis on selle laudlina ära pläkerdatud. Tahtsin just hakata kiitma Jõhvi Kontserdimaja, et see on ikkagi mugavam kui teised etendusasutused, vähemalt ruumi on siin piisavalt, aga peale vetsukülastust langesid punktid – pooltel kabiinidel olid eest ära rebitud ukselukud. Ei tea, kas see on külastajate töö, viisid omale koju vetsulukuks? „Kesklinn“ on täis ehitatud kaubanduskeskuiseid, sellised meie magalarajoonide suurpoodide moodi karpmoodustised, müüakse odavat kaupa, paljutki sellist, mida Eestist ei leia, nii et lõbu kui palju, elu on odav, järjekordi pole, aga sortiment on ka väga piiratud. Sellest rääkimata, et pole ühtegi söögikohta. Peetri Pizza küll oli kesklinnas, aga seal oleks tulnud tund aega oodata, ühtegi teist toidukohta nad soovitada ei osanud. Ilmselt sellepärast, et neid terves linnas ei olegi, üle tee kaubanduskeskuses oli küll midagi kohviku moodi, aga ülla-ülla, suletud! Kui olime juba kannatuse kaotanud, küsis mees ühelt umbkeelselt teenindajalt, kes meid taas kuhugi juhatada ei osanud: „Te ikka teate, et meil on 20 aastat Eesti Vabariiki olnud?“ Kuigi müüja sellest küsimusest aru ei saanud, usun ma, et ta teab seda väga hästi. Muidu oleks ta juba ammu isakese Putini kaitsva tiiva alla põgenenud, kui Eesti Vabariik ei meeldiks. Aga teeninduskultuuri ega asutusi pole. On nende arvates toimiv „linn“, kõik on korras, kõike on külluses, kõik on odav. Teen oma töö ära ja lähen koju. Kuigi ega see sõit ennast teatri poolest ka ära tasunud – sai vaadata 2 tundi labaseid nalju ja plakatlikku etlemist. Need plakatlikud etteasted olid minu jaoks suisa häirivad, kuigi ülejäänud publik oli nendest vaimustuses ja plaksutas muusika taktis kaasa, kui keegi süžeeväliselt tantsulkat alustas või eeslava keskele tuli käe tõstis ja siis midagi ajuvabalt tähtsat ütles. Nagu midagi sellist, et vene naised on head selle poolest, et neil on lai hing, vihjega paksule naistegelasele ja tema üüratule rinnapartiile. See paks tegelane ütles küll ühe näidendi vaimukama fraasi, mida kõigil paksudel enese õigustuseks korrata soovitan, kui enam muid õigustusi pole: „Parem lainetes loksuda, kui vastu kaljusid taguda“. Iseenesest oli võetud vahva motiiv: saavad kokku hiljuti lesestunud mees ja naine, mees armub esimesest silmapilgust, „noored“ räägivad juba pulmadest, kui sekkuvad nende kadunukesed, kes on samuti teispoolsuses paari heitnud. Mida sellisest süžeest kõik välja mõelda saaks! Kui palju müstikat, peaaegu nagu „Üleannetu vaim“. Kasvõi teispoolsusest ilmuvate tegelaste ilmumise oleks võinud müstiliselt lahendada, teater pakub selleks ju tehnilisi võimalusi küll ja veel – suits, välgud, paugud, maa alt väljailmumine või taevast langemine. Siin aga ei midagi sellist, kadunukesed tulevad lihtsalt lavale, nagu tavalised tegelased. Alles nende jutust saab aru, et nad on tegelikult surnud. Seega alles oli jäetud kõige labasem, mis sellise motiivi juures olla võib, ja põhiteema käis seksistlike naljade ning viinaviskamise üle. Svetlana Toma nägi võrratu välja, ta vist juba 70le lähenev mutike, aga figuur on nagu tütarlapsel, meik ka peal, üle 40 eriti ei pakukski. Kuigi paks vanamoor nimetas teda hernehirmutiseks, aga see on ikka nii olnud, et kadedus paneb kiruma.

Wednesday, September 12, 2012

Lõpp

„Lõpp“, lavastaja Elmars Senkovs, Läti Ilge kamm selle etendusega, kavasid jälle polnud, pidi algama 15 minutit hiljem, siis teatati, et algab veel pool tundi hiljem. No ei saa siis asju korralikult korraldatud, et kuue varbaga lätlastele selgeks teha, et etenduspaika oleks tore jõuda tund enne etenduse algust. Muidu ma seda kuue varba juttu ei usu, aga need pidid tõesti kuue varbaga olema, kui oma sõitusid niimoodi planeerisid, et õigeks ajaks Tartusse jõudmist ei osanud kavandada. Kui nad siis lõpuks lavale tulid, võis neist muidugi aru saada, teatritruppidest koondatud vabanäitlejad, ilmselt siis oli neil distsipliiniga raksusi, ei tuldud õigeks ajaks proovi ega ilmutud etendustele, mis sa sellistega teed, muidugi vallandad. Mängiti absurdimaigulisi stseenikesi seinast seina. Laua taga istuv perekond, poiss sööb corflakese, ema värvib laua peal varbaküüsi, isa üritab ennast maha lasta, aga ei suuda ja saab peale seda ema käest pahandada, et lõhkus lae ära. Paarike ameleb, mehel viskab järsku pildi mustaks ja ta hakkab poolde selga ulatuvate juustega näitlejannast tibi sõimama, et igal pool on selle juuksed: teed pannkooke, seal on sinu juuksed; lähed vanni, kogu äravoolutoru on sinu juukseid täis, ja mees vasakule ära, tüdruk tõmbab diivani vahelt kellegi paruka välja. Vana näitlajanna lahkub „Pajatsite“ muusika saatel teatrist, pakib oma asjad musta prügikotti, tõmbab maski ette ja läheb minema. Ja muud sellist. Päris vaimukad asjad oli, vähemalt ära ei tüüdanud, aga ikkagi- see ei heastanud ega õigustanud seda, et võis alustada pool tundi hiljem. Me ei jõudnud sellepärast järgmisele seansile! Muidugi, meie pole ju žürii, et meie pärast teist, üldse mitte draamafestivali etendust oleks kolmveerand tundi hiljem alustatud. Õudne. Mõlema festivali programmide mingit täielikku jama täis, ma lootsin, et vähemalt Balti Teatrifestivali programmis on head asjad, kuigi jah, mida loota festivalilt, mille programmis on publikuõudus „Õitseng“? Vanasti ikka olid ajad, isegi Nekrošius käis sellelt festivalilt läbi. Leedulastel on ju täielik raskekahurivägi: Nekrošius, Tuminas, Karbauskis... selliseid nimesid tahaks Balti Teatrifestivalil näha. Lohutuseks muidugi, et nad on Kuldsel Maskil, aga kohalikul tasandil siis täiesti kadunud? Sellelt festivalilt siis hästi palju küsimusi ja hästi palju ärritust:)

Luuleliblikas

„Luuleliblikas“, lavastaja Varis Klausitajs, Läti Eee... lastelavastus teatrifestivali ametlikus programmis? Miks meie omad „Lottet“ ei esitanud, oleks ikka palju vingem olnud kui kõik need eesti taidlemisdraamad kokku? Ja kas on palju palutud, et festivalietendustel etenduse kavasid osta saaks? Aitäh muidugi festivalile, et ainsas normaalses mängukohas olid sel aastal nummerdatud kohtadega piletid, aga muidu on ikka kõik ligadi-logadi. Ei suudeta kinni hoida kellaaegadest, kui žürii läheb vaatama kuhugi pärapõrgu talus mängitavat teatrit, siis ei suudeta välja arvestada, mis kellaks nad tagasi tsiviliseeritud keskkonda jõuavad ja järgmise etenduse aeg lükkub peaaegu tunni võrra edasi. Hea muidugi, et sellest eelnevalt teatati, kui ma oleksin sinna etenduse väljakuulutatud algusajaks koos lapsega kohale tulnud, siis poleks küll viitsinud 45 minutit oodata, vaid see totrus oleks meil lihtsalt nägemata jäänud. Kui oled üles kasvanud onu Raivo jutupliiatsiga, siis sellise diletantliku soperdamise vaatamine vastiku muusika saatel ning sisutühjas etenduses on ikka päris haige. Ja mis pull sellega on, et teatrifestival toimub Tartus, aga põhilavastus, mida kõik näha oleksid tahtnud, on Tallinnas, ja lisaks siis teine lavastus veel kuskil kolkas Saueaugul?

Mee hind

Ott Aardam „Mee hind“, lavastaja Ott Aardam, Ugala Järjekordne jama. Lava täis mesilastarusid, nende keskele ilmuvad inimesed, esitavad monolooge ja mängivad mõned stseenid maha. Täiesti mittemidagiütlev. Enamus stseene polnud isegi meega seotud. Kannatasin ühe vaatuse ära ja tulin tulema. Tõesti, rohkem pole selle kohta mitte midagi öelda. Nii väljakannatamatu kui „Õitseng“ muidugi polnud, vist tänu sellele, et just siis, kui muutus juba väljakannatamatult igavaks, tehti vaheaeg ja sai ära minna. Aitäh sellegi eest. Balti Teatrifestivali parim lavastus? Möhhh??? Peab siis tingimata auhindu välja andma, kui festival sellist jama täis on, et isegi vaadata ei kannata?

Une

Birute Mar „Une“, lavastaja Birute Mar, Leedu Riiklik Draamateater Ei teagi nüüd, kas murdsin draamafestivalile väljakuulutatud boikotti. Otseselt Eesti teatrifestivalil ma ju ei käinud, ei tahtnud hingata ka ühte õhku selliseid nõmelavastusi nagu „Õitseng“ ja „Iphigineia Aulises“ sisaldava üritusega. Küll aga ei suutnud ma ennast eemal hoida Balti Teatrifestivalist, kuigi eesti läbi aegade õudseim lavastus- publikupiin „Õitseng“ oli just selle programmis. Samas mõtlesin, et lihtsam on ikka mõneks päevaks Tartusse sõita, kui pärast neid lavastusi Lätti-Leetu vaatama minna. Oleks siis teadnud, et kogu Balti programmi on valitud „Õitsengu“ sugused õudused, siis oleks ikka parem olnud ka Tartust eemale hoida, kui nende lavastuste pärast veel naaberriikide külastuse oleks ette võtnud, oleksin vist vihast roheliseks läinud. Vähemalt esimene programmis nähtud lavastus ei jäänud igavuse poolest „Õitsengule“ sugugi alla. Juba enne etendust, kui näidati mingeid vanaaegseid pildikesi, hakkas igav. Veel igavamaks läks, kui tädi näitlejanna lavale tuli. Ja juras poolteist tundi oma teksti. Haigutus haigutuse otsa. Kuigi mulle oleks idee poolest see naine ja tema elu meeldima pidanud, sest temaga oli lihtne samastuda. Aga kuna ta oli nii iidsest ajast, kuskilt eelmise sajandi algusest, ümmarguselt siis sada aastat tagasi, kõik oli nii arhailine ja olude poolest võõras, siis oli ikka jube igav. Glamuuri ei olnud. Tädi ise kujutas muidugi ette, et ta on jube glamuurne, kiitis ennast, et osavate näppudega ja kõik riided oma tehtud, aga välja nägi nagu hernehirmutis. Sellised kulunud riided, ajaliselt vist vastasid stiilile, aga igast tema rakust kumas läbi vaesus, nii et ta ei vastanud üldse oma olekule ega tekstile, kui rääkis, kui priiskavat elu ta Pariisis elab. Eriti võigas oli hõberebase korjus, kanda surnud looma enda ümber! Tekst oli igav, kuigi tädi oli plastiliselt paindlik, viskas spagaati ja tõstis jalga üle pea. Mingid sellised naljad a la: naised, kui tahate mehel palavikku alla võtta, siis peab mees oma naise pissi jooma. Ha-ha-ha. Mõtlesin, et see näidend oleks Monomaffiale sobinud, sealse taseme juures oleks Birute Mari tase kohe silma hakanud, aga nüüd tundus see nii kistud ja igav. Lugesin sünopsist ja muigasin, et see on nagu balleti kirjeldus. Sünopsis oli lootustandvalt jagatud kaheks, nii et ootasin vaheaega, aga kui lugu oli juba sealmaal, mida ma mäletasin olevat sünopsise teises osas, ohkasin kannatajalikult ja seadsin ennast selleks valmis, et tuleb kogu see jama lõpuni vaadata. Une Baye-Babickaite oli leedu pagulasnäitleja. Näidendis esitab näitlejanna teise näitlejanna päevikukatkeid ja tegemist on perioodiga, kui Une elas Pariisis. Elas seal oma jutu järgi päris head elu, Vytautas väga armastas teda ja oli valmis maksma kinni kõik, mille peale Une näpuga näitab. Samas visuaalselt seda juttu ei kinnitatud, et tegemist oleks olnud luksusliku või hea eluga, kõik asjad ja riided laval oli väga kulunud ja viitasid ilmsetele vaesuse tunnustele. Nii et ei tea, kas oli tegemist lihtsalt vaese teatriga, et ei saadud lubad endale korralikke rekvisiite või liialdas Une oma päevikutes hea elu kohta. Une suudab endale palgata isegi isikliku lavastaja, käia Londonis (selle aja kohta eriti luksuslikul viisil – lennukiga) omale lavapartnerit valimas, korraldada Londonis sobiva partneri leidmiseks casting, üürida Pariisis kallis stuudio prooviperioodiks ja tuua see näidend lavale. Une korraldab teatrirevolutsiooni, kirjutab manifesti, mille põhiline sisu on see, et tuleb maksta. Eks ta ole selge jah, ilma rahata ei liigu siin ilmas miski – liikmed maksavad natuke, toetajad suuremad summad. Siis saab teha tõelist kunsti. Mis kunsti see Une ise nii väga teha tahtis, sellest ma aru ei saanudki. Nii palju, kui ma aru sain, siis see lavastus, mille ta palkas enda jaoks lavastama kalli ja tunnustatud vene lavastaja Komissarževski, aga materjaliks valib mingi labase komöödia, kus ainus suur revolutsiooniline muudatus tema poolt on see, kuidas laval lehvikut hoida. Pärast etendust teda kiidetakse, koguni nii hästi, et ta suutis nii suure hulga teksti pähe õppida. Noh selline minulik rantjee-elu, hommikul trenn, päeval huviringid või niisama passimine, elu üle järele mõtlemine ja vaatlemine, lugemine, filmide vaatamine ja teater. Kui tahaks, palkaks ka omale lavastaja ja mängiks oma tuttavatele Nokias midagi. Aga noh mul pole sellist esinemise ambitsiooni ega vajadust, Unel oli. Lõpuks läks ta Leetu tagasi, sealt saadeti ta rongiga Siberisse, kus tema kallis Vytautas ära suri ja oli hästi traagiline finaal.

Monday, September 3, 2012

Islandi kell

H.Laxness-B.Erlingsson „Islandi kell“, lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater Must lagi on meie toal. Ikka maru masendav kujundus oli, ei saa isegi öelda lavakujundus, sest üle saali, esimese rõdu alla oli tõmmatud must riie ja rõduääred samuti musta kangaga kaetud. Ei tea, miks seda islandlaste musta saatust nii näpuga näitavalt rõhutama pidi, nagu laval toimuvast ei saaks aru, kuidas üks rahvas rõhutud on ja kuidas ta kannatab. Islandi kell raiuti kellanööri küljest ära juba näidendi avastseenis, edasi paaril korral mainiti Islandi kella kui sümbolit, aga rohkem selles loos küll midagi Islandi kellaga seotut ei olnud. Vaja aja epopöa, eesti kirjanduses nii tumedast vajaajast midagi vastu panna pole, aga Tammsaare suurteose mõõdu annab küll välja. Lugu iseenesest sellest, kuidas üks armastajapaar ei suuda teineteisele truu olla. Selle kohta on nii palju lugusid kirjutatud, kuidas tõelise armastuse puhul ei loe mingi lahusolek, ei loe see, kui kaua peab kedagi ootama või kui kaugel teineteisest ollakse, vaid ikka oodatakse ja armastatakse ja lõpuks vanuritena ka kokku saadakse, et siis õhata: terve elu ootamist tasus ära. Islandi paar nii tugevad isiksused ei olnud, kihluvad, lähevad lahku ja peagi on mehel teine naine. Mehe motiividest võis veel aru saada, ta kogub rariteetseid islandi ürikuid, mille väljaostmiseks ja otsimiseks tal raha vaja on, sellepärast ta rikka lesega abiellubki. Aga naine abiellub lihtsalt trotsist mingi pudulojusega, kuidas seal kavalehel oligi öeldud: kui ei saa parimat, siis võtan halvima. No ikka üksi oleks pidanud jääma ja oma kallimat ootama, mis siis, et teine on abielus ja ei kavatsegi tema juurde tagasi tulla, ikka peab ootama ja ennast temale hoidma, siis on tõeline armastus. Siis oli seal veel ühe talupoja liin, keda kogu aeg võllast päästa üritati. Vaatasin seda värki ja mõtlesin, et ühest vaatusest mulle aitab, aga siis hakkasin teksti kuulama ja avastasin, et tegemist on tõeliselt hea tekstiga. Sellise ülepaisutatult kirjandusliku tekstiga, nagu tegelikult ei räägita. Ei olnud mingi tavaline dialoog vormis: „A...eee... mis sa passid siin?“ „Mina vä?“ Ja ei olnud ka tavaline kirjanduslik kõnekeel, vaid pikad viierealised laused, mida näitlejad püüdlikult esile tõid ja loomuliku kõnena kõlada lasta üritasid, kuigi ikka oli kõik hästi pingutatud. Ei tea, võib-olla vanasti Islandil räägiti niimoodi, igal juhul tavakõnena need jutud ei mõjunud. Keele poolest see meeldis mulle väga, kuigi sisu oli jama, vahepeal löödi kellelgi esihambad välja, aga sedagi kanti endasi tekstiga, mitte ei näidatud kaklust. Ja siis oli sisse põimitud mingeid absurdimaigulisi stseene. Need armastajad, kui nad veel paar on, satuvad siis selle kolmanda peategelasest talupoja hurtsikusse, mees saab sealt mõned räbalaks kulunud nahkadele kirjutatud käsikirjad ja tema armastatu hakkab peale seda ennast kuskil tagalava orvades keerutama. Lihtsalt tõstab käed üles ja keerutab. Täiesti seosetult ja põhjendamatutl, aga nii on. Lavakujundus oli ka huvitav, ainult see oleks võinud valguse poolest eredam olla, muidu läks kogu see ilu pooleldi kaotsi. Lavale oli tekitatud koloss, mida pöördlaval ringi pöörati, ühe nurga alt oli see võlvkäiguga sein, kus alguses Islandi kell rippus, hiljem on sama koht vangikong, kuhu talupoeg on aheldatud, veel hiljem tuba koos voodiga, siis ruum kirjutuslauaga jne. Teise nurga alt on sama moodustis müür või osa müürist, lihtsalt Islandi maastik või Kopenhaageni linnatänav. Ristuvate seinte eri tahkudele jäävate pulkade abil oli ühte sisenurka trepp ka moodustatud. Tegelased jäidki minu jaoks identifitseeritavaks rohkem neid kehastanud näitlejate järgi, kuigi mõnes stseenis oli pilt nii tume ja tegelane veel seljas olevate vattide ja looride või kapuutsiga varjatud, et ei saanud nii ka aru, kes see on, ainult hääle järgi võis aimata, et see on see näitleja, aga kes see tegelane võis olla... jumal seda teab. Kavalehelt võiks ju maha kirjutada kõik need pikad ja keerulised nimed, aga mis tähtsust sel on, keegi neid Islandi saaga tegelesi niikuinii ei tea. Nii et selline teksti kuulamise mõttes, hägused pildid ka juurde, oli täitsa normaalne ja talutav.

Saatuse heidikute kuu

Eugene O'Neill „Saatuse heidikute kuu“, lavastaja Ingomar Vihmar, Eesti Draamateater Alles kodus ja paar päeva hiljem, kui kava lugema hakkasin, nägin seal Ingomar Vihmari pilti. Ja siis vaatasin, kes tüki lavastaja on, oligi Vihmar. Ma olin täiesti kindel, et lavastaja on Priit Pedajas, nagu selliste lugude puhul ikka, käekiri oli ka nii temalik. Taibates, et lavastaja on Vihmar, tekkis kohe küsimus, miks siis Maibaum ei mänginud? Muidu ikka see teema, et miks selline mängukoht? „Villa“, mis tegelikult on hobusetall. Tuua teatrisse tulnud inimesed (kaunites kleitides ja kontsakingades) haisvasse hobusetalli, seal tõepoolest haises ja väga kõvasti. Ümbrus oli ka parajalt räpane ja üldse oli see üks igavesti ebameeldiv koht, nii koha enda mõttes kui eriti veel mängukoha mõttes. Labane puitehitisest saal, puutaladega laes, mis on ääristatud puusammastega, nii et päris suur osa lavast jääb nende talade varju. Katsu sa niimoodi siis suurt kunsti vaadata. Ja tuleb kuhugi linnast välja sõita, pori sees ringi käia, seda ebameeldivat ja ebaesteetilist ümbrust taluda, kuigi mängukoht ise on siseruumides ja millegi kaelasadamise või ärakülmumise-putukate söödaks langemise ohtu ei ole, aga seal haiseb. No täiesti arusaamatu, miks peab nende suveetendustega inimesi niimoodi piinama, et potentsiaalne teatrilavastus muudetakse jubeda mängukohaga teatritaoliseks produktiks. Aga lugu ise oli täitsa asjalik, kannatas lõpuni vaadata, kuigi teise vaatuse hästi pikk Heinloo ja Avandi stseen oli minu jaoks ikka natuke liiast ja ajas igavlema. Õnneks ei olnud mul nii hull, nagu Roland Laosel ja Pääru Ojal, kes sõitsid päris pika maa linnast välja, tulid esimeses vaatuses viieks minutiks lavale ja pidid siis seal pärapõrgus 2 tundi passima, et etenduse lõppedes kummardama tulla. No ei tea, võib-olla neile, vastupidiselt minule, meeldivad väljasõidud loodusesse. Lugu oli selline, et oli mingi mahajäetud ja kivistunud maakolgas, kus talu või farmi üritasid pidada isa ja tema lapsed. Pooled lapsed olid sealt juba jalga lasknud, sest ei pidanud masendavale olukorrale ja tapvale tööle vastu, näidendi esimeses stseenis lahkub ka viimane koju jäänud poeg ja viimases stseenis teatab oma minekukavatsusest viimasena koju kannatama jäänud tütar. Isa Jaan Rekkor ja tütar Kersti Heinloo olid päris vahva ansambel, eriti stseenides jockey Pääru Ojaga, kus tulevast maaomanikku hingepõhjani solvata püüti ja õnnestunud kildude peale teineteisele patsu löödi. Pääru Oja T.Stedman Harder oli selle lavastuse parim esitus, need näoilmed ja silmade pööritamine, tuhmilt mõnitajatele otsa vaatamine olid nii naljakad, et ajasid pisarateni naerma. Esimene vaatus oli küllalt lõbus, kuigi tüütas ära, et mingi joodikteema on, labaseda maakad, kellel muud teha pole, kui litsi lüüa või ennast lolliks juua. Jaan Rekkori lavale ilmumise kostüüm – lühikesed kottis aluspüksid olid samuti aplausi väärt, eriti see, et elatunud näitleja sellises outfitis julges rahva ette ilmuda. Teine vaatus aga enam nii komöödia ei olnud, naljad said järsku otsa, tuli hoopis ilus romantiline, aga kahjuks liiga pikk ja venitatud stseen Josie Hogani ja tema elu armastuse James Tyrone'i vahel. Tuli välja, et Josie oli teadlikult litsi mänginud, tegelikult on ta süütu ja hoidnud ennast just Jamesele, keda ta siiski peale pikka ja sügavat vestlust enda vääriliseks ei pea, nii et ajab oma suure armastuse suure kisa saatel minema. Ka isa poolt kavaldatud lõks, et toovad Jamesi nende poole, tüdruk viib ta voodisse ja siis ilmub välja isa koos tunnistajatega, nii et Jamesil ei jää muud üle, kui aumehena Josie ära võtta, kukkus läbi, sest Josie armastas Jamesi liiga palju selleks, et teda püünisesse vedada. Mitte midagi ihulist nende vahel ei toimu, üks väike suudlus küll on, aga ei enamat. Ja isa on ka vahepeal ümber mõelnud ega tule tagasi koju sugugi koos tunnistajatega, vaid hiilib vargsi ja süüdlaslikult üksi koju, teades, et nüüd teab ka Josie, et isa talle enne Jamesi tulekut valetas, et James ei tahagi tegelikult nende talu kellelegi teisele peale nende endi müüa. Isa tegelik ajend tütart Jamesi käte vahele tõugata oli see, et ta nägi nende suurt, isegi varjamatut kirge, mis ometi ainult sõnalisele tasandile jäi, nii et isa lootis, et nad selle öö läbi lõpuks armastajapaarina kokku saavad, mida Josie tarmukuse tõttu siiski ei juhtu. Hea tekst ja head esitused, nii et lavastuse kui sellisega võis täitsa rahule jääda, kui seda ainult normaalse teatrina oleks mängitud.