Sunday, January 30, 2011

Orpheus põrgus

J.Offenbach „Orpheus põrgus“, lavastaja Marko Matvere, Vanemuine

Üpris igav algne operett. Peetakse esimeseks täispikaks operetiks maailmas, milles on üks tuntud lugu – kankaan. Ja seda tuli oodata kuni lavastuse lõpuni. Paar stseeni olid päris hoogsad ja naljakad, aga ülejäänu oli küll selline uina-muina, kuigi lauljad väga üritasid. Lavakujundus ja eriti kostüümid olid väga head, värvilised ja lõbusad. Orpheusest oli saanud viiulimängija, kes liikus ringi kanakarja saatel. Ei tea, kas algses versioonis olid kanad muusad. Kanad matkisid iga Orpheuse liigutust. Hiljem olid kanasid esitanud balletiartistid kerglased naised ja kõige lõpuks tantsisid nad kankaani. Alla Popova Eurydikena oli eriti naljakas, nii oma matsaka kehakujuna, kui hakata ette kujutama, et selline naine pidi olema kõigi meeste unelmatenaine, kelle pärast Orpheus isegi põrgusse on nõus minema, et oma kallim sealt ära tuua. Selles lavastuses oli küll nii, et Orpheus ise ei viitsinud midagi teha, et oma karjusega ära põgenenud naist päästa, kui tuleb välja, et karjane ei olegi karjane, vaid hoopis põrguvürst. Aga avalik arvamus Maria Kallaste väga heas esituses käib talle nii kaua pinda, kuni Orpheus on nõus minema Olymposele jumalate juurde, et need teda põrgusse juhiksid, et Eurydike tagasi saada.
Jumalate juures taevas käib suur läbu, need stseenid olid päris naljakad. Koor kujutas lihtrahvast või ingleid, kes pohmakat välja magasid, jumalad ei saanud üldse aru, mis toimub ja hakkasid peajumala vastu mässama, et rohkem juua ja laamendada saaks. Väga hea oli ka Pirjo Püvi poisikese Cupidona. Siin olid Maria Kallaste ja Pirjo Püvi nagu äravahetatud, võrreldes „Figaro pulmaga“, kus Maria Kallaste mängis poisikest ja Pirjo Püvi oli Susanna, siin aga vastupidi, üks on naine, teine poisike. Siis minnakse kõik koos põrgusse, kus Pluto Eurydike ära peidab ja Jupiter kaunisse naisesse armub, Cupido otsustab oma käestläinud isa aidata ja muudab ta kärbseks, kellena Jupiter hakkabki Eurydiket võrgutama. Võrgutusaaria, kus Jupiter ja Eurydike teineteise leiavad, oli lahendatud päris erootilises vormis, kui osalised seisid diivani taga, nii et neist oli näha ainult keha ülemine osa, muud võis näha sõltuvalt istekohast diivani taha paigutatud peeglist, ja laulavad ja sumisevad, tehes sinna juurde siivutuid liigutusi, nagu nad oleksid vahekorras.
Lõpuks kästakse Eurydikel koos seadusliku abikaasaga maa peale tagasi minna, kuigi Eurydike teeb seda väga vastumeelselt. Ainus tingimus on see, et Orpheus ei tohi enne maa peale jõudmist selja taha vaadata. Kui tegelased hakkavad maa peale viivast trepist üles ronima, sinna oli moodustatud väga lahe kaevurite käiku moodustav „taevasse“ viiv konkstruktsioon, juhtub kõige ees ronival avalikul arvamusel selline õnnetus, et ta pissib tema järel ronivale Orpheusele pähe. Ja Orpheus on muidugi nii ehmunud, et pöördub ümber ja üliõnnelik Eurydike saab jääda allmaailma pidutsema ja mehi võrgutama, et siis lõpuks otsustada, kumma jumalaga ta lõpuks olla soovib Pluto või Jupiteriga. Avalikul arvamusel oli ka ooperetti sissejuhatav osa, mis oli küllaltki jama ja liigne, tassiti diivanit ja avalik arvamus käsutas kõiki, rääkis natuke oma meediakoolitusest ning jõi šampust.

No comments:

Post a Comment