Majandustõus ehk Kohe käib pauk

Edward Taylor „Majandustõus ehk kohe käib pauk“, lavastaja Oleg Titov, Ugala

Üpris ajuvaba ja Vana Baskini tasemel komöödia, aga vaatasin selle millegipärast lõpuni. Ikka teine tase, kui mängib professionaalne teater proffide näitlejatega. Komöödia oli umbes sellisel tasemel, et ei ajanud isegi muigama. Rahvast saalis ka eriti polnud ja mingeid suuri naerupahvakuid kuulda polnud, rahvas tõesti lihtsalt muigas omaette vuntsi või kuhugi. Lugu toimus ühes Pariisi lukskorteris, kuhu saabuvad tähtsad Eurotšinovnikud. Homme toimuvad uue presidendi valmisid ja kõige tähtsam kandidaat majutatakse sellesse korterisse. Tegevus toimub ainult suures läbikäidavas toas. Ja siis hakkab seal suur segadus pihta, sest saabub tähtsa mehe armuke, kohe peab tulema tema naine, kõige tipuks peab kohtumisele tulema täna viimast päeva ametis olev president. Siis selgub, et korteri on välja üürinud suli, kelle nimel see korter üldse polnud, suli on rahaga jalga lasknud, oma naise maha jätnud ja naine, kelle korter see on, ei tea asjast üldse midagi, et tema korterisse on keegi paariks päevaks elama paigutatud.
Seda oli päris naljakas vaadata, kuidas 5-6 inimest käisid kümneid kordi läbi selle suure toa, käisid erinevatest ustest sisse ja välja, lisaks veel rõdu peal, mille uksel oli komme vahepeal kinni kiiluda, aga valed inimesed valede inimestega ei kohtunud. Küll tekkis segadust sellega, et saadikut vastu võtma tulnud saatkonnatöötaja ajas segamini saadiku naise ja korteriperenaise ja avastas korteriperenaise duši alt, pidades teda saadiku naiseks. Saadiku armuke jäi mitu korda rõdule kinni, vahepeal ronis ta kuhugi katusele ja kukkus sealt alla. Lõpuks tuli kohale president, keda võetakse vastu tolakostüümides, sest korteriperenaine on vahepeal mööda tuba käinud ja seal meesteriideid avastanud, arvates, et need on tema eksmehe riided, kõik prügišahti pildunud. President on juba seda meelt, et seda meest küll tema asemel presidendiks valida ei tohi, selles korteris käib ju täielik orgia, maskeraad ja kolm naist on kohal, aga siis selgub tõsiasi, et korteriperenaine on ise presidendi armuke. Ma lootsin sellist puänti, et korteriperenaine on hoopis saadiku armuke, sest tema armuke kahtlustas kogu aeg, et saadikul on peale oma naise ja tema veel keegi ning korteriperenaine rääkis kellegagi telefonis ka sellist juttu, et mu armuke on tähtis nina Euroopa Komisjonis, reisib kogu aeg ringi ja siis nende reiside ajal me kohtumegi. Vaadata oli Triinu Meriste ilu, kes päris paljastavates kostüümides ringi lippas, aga kui selja pööras, siis vaatasin, et tagumik on tal küll liiga suureks paisunud.
Vaatasin seda lugu ja kogu aeg oli tunne, et siin on midagi sarnast kunagi Vanemuises mängitud päris vaimuka krimikomöödiaga „Jäine mõrv“. Just see rõduteema oli sama, et rõdu uks käib automaatselt lukku ja on väga kindel. Suurem tants käiski rõdu ümber ja ma mingi hetk lootsin ka, et sellest loost tuleb midagi sama uskumatut ja vaimukat, nagu „Jäises mõrvas“ oli, et on põnevust viimse hetkeni, aga kahjuks oli „Majandustõus“ ikkagi ainult jandi peale üles ehitatud. Ja seda suurem oli minu üllatus, kui hakkasin „Majandustõusu“ oma nimekirja sisse kandma ja avastasin, et need mõlemad näidendid on ühe autori kirjutatud!