Thursday, May 31, 2012

Ajuloputus

Duda Paiva „Ajuloputus“, lavastaja Duda Paiva, NUKUteater Päris asjalik lugu inimesest ja tema ahvist, ahv kujutas siis sõltuvust. Parajalt idiootlikult esitatud lugu sõltuvuskliinikust, kus 4 patsienti koos oma ahvidega võõrutuskuuri läbivad. Ahvid tundusid aeg-ajalt isegi päris armsad, nii et oli mõistetav, kui raske inimestel nendest loobuda või neid maha jätta oli. Taavi Tõnissoni esitatud patsient on peategelane, teised patsiendid muutuvad aeg-ajalt haigla personaliks – gorillamaskis arstiks ning ahvikõrvade ja sabadega õdedeks. Absurdselt naljakas oli stseen, kus personal patsienti hooldab, kuidas teda peseb, tobedalt mehhaanilisi, kätteõpitud ja tiimitööna mõjuvalt õnnestuvaid liigutusi korda saadab ja samal ajal olmeasjadest, nagu söök ja söögikohad lobiseb. Kartsin, et sellest etendusest tuleb tund ja peale kannatamist, kui tuleb vaadata Taavi Tõnissoni ja tema ahvi, aga ei olnud vigagi. Natuke liiga pikk oli, aga mitte nii, et oleks igavuse pärast surema hakanud. Häirisid väljast kostvad helid, alguses ma mõtlesin, et need hääled on osa etendusest, aga täpsemalt kuulates olid need ikka hääled tänavalt, mis asjasse üldse ei puutunud. Ja mängukoht on väga ebamugav, halva nähtavusega.

Suur õgimine

„Suur õgimine“, lavastaja Lauri Lagle, NO65 Kartsin, et see on pooleldi, kui mitte päris, sama õudne nagu „Õitseng“. Aga õnneks ei olnud, kaugel sellest. Natuke liiga pikk ju oli, oleks võinud pooled asjad ära jätta ja ainult efektsematele kohtadele keskenduda, näiteks pikad monoloogid olid tüütud, mängu ja trikitamist oli palju huvitavam vaadata. Ja kindlasti oleks võinud ära jätta surnud loomaga mängimise, see ajas ikka tõesti südame pahaks, mingi ilma peata kana ja selle õlitamine ning täitmine, pidin korralikult pingutama ja silmi kinni katma, et mitte oksele hakata. Kui juba selle peal väljas oldi, et publikut mõnitada ja tal südant pahaks ajada, siis oleks võinud kohe täie rauaga äsada, surnud kana asemel niimoodi näiteks surnud kassiga mängida. Kiiduväärselt leidus inimesi, kes julgesid etenduse ajal ära minna, ma ise olin ka juba lahkumas, kui õnneks mõtlesin ümber, sest kanaga mängimine lõpetati ära. Seda etendust on hea vaadata, kui istud „kindlas“ kohas. Esimese rea publik on väga ohustatud, seal võiks pileti ostmisel olla mingi hoiatus, et pange ennast niimoodi riidesse, et teid saaks solgi ja veega pritsida. Või siis jagada esimeses reas istuvatele inimestele vähemalt vihmakeebid kaitseks välja. Kui ise ohutus kauguses istuda, siis tundus see isegi päris naljakas, kuidas esimene rida pidi kogu aeg hinge kinni hoidma, et mitte vett kaela või mõnda toiduainet näkku saada. Aga muidu kuidagi ebaeetiline käitumine teatri ja näitlejate poolt. Mingit sisu sellel tükil, nagu „Õitsengulgi“, ei olnud, aga siin oli kõik ikkagi huvitavam. Vist andis palju juurde ka see, et tõeline professionaal Linnateatrist oli kaasatud, Priit Võigemasti tegemisi oli väga huvitav vaadata, kõik, mis ta tegi, pälvis kohe tähelepanu ja nägi küllalt naljakas kui mitte täiesti naljakas välja. Hea stseen oli, kus Võigemast ja Klemets istuvad kraanikausis. Ja lihtsalt istuvad ja tšillivad kraanikausis, joovad seal veini, riivivad porgandit, suitsetavad. Ja pole üldse tüütu või tobe, nagu „Õitsengus“ samalaadsed niisama passimise stseenid mõjusid, millest see jubedus kuubis ainult koosneski. Vaatasin suurema osa naisnäitlejate kingi, Marika Vaarikul olid tagasihoidlikumad jalavarjud, soliidsed, väikese platvormiga sügavpruunid kingad, Eva Klemetsil aga nii vahvad suveplatvormid, et oleks tahtnud need tal kohe jalast kiskuda ja endale võtta. Klemets näitas parajalt jõu- ja ilunumbreid, näiteks lennutasid 2 meest teda kätest kinni hoides peaseisakusse vastu seina, kus ta siis jalgadega pika soolo maha mängis. Kõige lõpus on hästi pikk stseen, kus Klemets ennast erinevate toiduainetega kokku määrib ja ära sureb. Kõik surevad ära, kuigi tundub, et tühja koha pealt. Eks see mingi selline kõrgema arusaamise absurd ole, milleks peab olema semantiliselt või isegi semiootiliselt väga haritud vaataja, et sellest kõigest aru saada. Söömise stseenid olid ka vahvad, siis markeeris ülesöömist ja järjest kiirenevat söömistempot taustaks tiksuv muusika. Erinevate roogade nõudel lasti muudkui ringi käia, igaüks tõstab sealt endale midagi, aga söömist kui sellist praktiliselt ei toimu, vaid vähesed palad jõuavad näitlejaile suhu. Vahepeal sirutatakse ja raputatakse ennast, hüpatakse hästi palju, et toit kiiremini sisikonda jõuaks, siis toimuvad ka nõmedad tantsustseenid, mis nende näitlejate esituses küll üpris saamatult mõjusid. Teisalt aga võiski see saamatus tahtlik olla, mis üliprofessionaalset tantsu ikka ennast täisõginud inimeselt oodata, just niimoodi kohmakalt ja saamatult ta ringi liigubki. Veel oli andekas stseen Marika Vaariku keppimine ja temast gaaside väljaajamine. Tundus, et Vaarik on selles lavastuses nagu mingi eriline mõnitusalune, isegi mingid väga nõmedad keskea rõõmu soojapesu püksid on talle jalga pandud. Kui ollakse eelroa kallal, näpitakse salatit ja siis hakkab Võigemast järsku Vaariku tissi näppima. Ja mutt on sellest sillas, nagu on ta ka ilmselgelt tänulik Võigemastile peale pikka ja nilbet panniga keppimist. Ja ühe viimase roana süüakse sitta. Mingis mõttes ikka täielik publiku tajude keppimine, et kui kaua nad oksendamata vastu peavad.

Iphigeneia Aulises

Euripides „Iphigeneia Aulises“, lavastaja Lorna Marshall, NO66 Nagu ette oligi arvata – täielik jama. Päris uueks „Õitsenguks“ seda ei nimetaks, aga ega palju puudu ka ei jäänud. Mis mingist antiiktragöödiast tahtagi, neid ei kõlba lugeda ja veel vähem kõlbab neid lavale tuua. Kuigi selle tasakaalu mõttes, et üks põlvkond, kes elab, võiks näinud olla vähemalt ühte antiiktragöödiat on see asi nüüd paigas. Nähtud. Rohkem enam kunagi ei taha. Eriti jälle mingites talumatutes tingimustes, kus ei tehta vaheaega, mängitakse ruumis, mis pole üldse teatrisaal ja kus etenduse ajal välja ei saa. Istu ja kannata seal peaaegu 2 tundi. Õnneks oli kavasse ära toodud kogu näidendi tekst, nii et tundsin ennast nagu kunagi ammu kontsertide ajal, kui juhtus olema selline hea kontsertesitus, kus oli ka sõnaline osa ja see sõnaline osa oli kavale ära toodud. Siis oli vähemalt pika ja igava kontserdi ajal midagi teha – sai sõnu kaasa lugeda, lauljate hääldusest niikuinii midagi aru ei saanud. Ja seekord oli teksti lugemine samuti teksti mõistmisel abiks. Ilmselt vist ruumist tingituna, et see pole nende päris mängusaal, mängiti täiesti tühjas ruumis ehk siis mindi Nüganeni kasinuse teatrist veel kaugemale, ei kasutatud isegi kolme tooli, siis ruum kajas ja näitlejate tekst jäi neile kurku kinni. Eriti imestasin seda Risto Kübara puhul, no mitte ei saanud aru, mida ta seal rääkis, varem tema tekstiedastamisel küll selliseid probleeme pole olnud. Antiiktragöödiat oleks mõtet teha, kui tehakse midagi huvitavalt, mingi kiiksuga ja kindlasti asjadega täidetud ruumis. Nüüd oli tühi ruum ja mõned näitlejad selle täiteks. Ei erinenudki klassikalisest antiikdraama esitamisest millegi poolest, kui ainult kaasaegsed kostüümid, et näitlejad ei kandnud maske, koturne ega toogasid. Vaatasin 10 minutit seda jama ära, siis oli mul kõrini, oleks hea meelega ära läinud, kui see võimalus oleks olnud. Aga teadsin, et ees on veel poolteist tundi istumist!!!! Jube! Eks ma lugesin siis poolmagades seda lolli teksti kaasa, kusjuures tekst on ka nii segaselt kirjutatud, et mõnda rida tuleb mitu korda lugeda, enne kui aru saad, mida sellega öelda tahetakse. NO Teatrilt ma seda küll oodata ei osanud, et nende etendusel niimoodi igavlema peab. Ühe korra sai igavletud – Ühtsel Eesti Suurkogul, aga see oli ka erand, ma lootsin, et nad rohkem sellist jama ei korralda. Eks see oli muidugi ka televisioonist nähtud lõikudest ette teada, et tegemist on jamaga. Oleksin võinud piirduda nende televisiooni vahendusel nähtud lõikudega, kohaleminek ja piletiraha maksmine küll midagi juurde ei andnud. Tuleb ikka sellest õppida, et kui telekast on nähtu, et tegemist on jamaga, tühjas ruumis mängimisega, on teada, et tekst on samuti allapoole igasugust arvestust, siis pole mõtet kohale minna, et äkki juhtub mingi ime ja kohapeal tuleb välja, et tegemist on tõelise šedöövriga. Senised kogemused on näidanud, et hoopis vastupidi, lisandub veel viha enda peale, et ma ju teadsin seda ette, et see on igavene jama, mis ma nüüd siia ronima pidin. Meelde jäi üks koht, kus Mitrel Pohla Eva Klemetsi lahti riietas ja iga tema jäset kolm korda hõõrus. Peale seda hakkas kombinee väele jäänud Klemets ruumi seinaääri mööda ringi jooksma ja midagi karjuma. Mingi tühja lapsevankriga rallisid nad seal ka ringi. Vaatasin neid ja mõtlesin, et oleks siis kuidagi huvitavalt lähenetud, selliseid liikumisskeeme välja mõeldud, nagu „Kuningas sureb“. Siis oleks see ehk enam-vähem talutav olnud, kuigi „Kuningas sureb“ oli märgatavalt lühem ja palju huvitavamalt tabavama tekstiga, nii et poleks vist aidanud isegi see, kui oleks ruutu käidud ja seda kätel seistes tehtud. Noh tublid jah, et nii pika ja raskete nimedega teksti suutsite pähe õppida, aga... Mõttetu ja igav! IGAV!!!! Aplausi ajal oli tahtmine „buuuu!“ karjuda. Pean ma ikka selline argpüks olema, et ei julge ära minna, kui mul igav on ja saal pime pole ja ei julge isegi „buuu!“ karjuda. Ja sellise asja valis Anu Lamp draamafestivalile?! Tõotab jälle mingi mõttetu festival tulla, kuhu pole mõtet trügima minna, et seal kartulikoti peal mingites haisvates ruumides selliseid jubedusi vaadata ja mitu tundi suletud saalis kannatada. Boikott!

Koera süda

Mihhail Bulgakov „Koera süda“, lavastaja Natalja Lapina, Vene Teater Jelena Skulskaja rääkis kuskil saates õiget juttu – Lapina on andetu. Võtta selline geniaalne lugu ja see täiesti ära rikkuda. Võib-olla on lati liiga kõrgele asetanud Bortko ülihea film, aga noh lavastusega oleks võinud rohkem vaeva näha. See oli kuidagi täiesti mannetu ja huumor ei tulnud üldse korralikult välja. Šarikov polnud üldse korralik urood, täitsa tavaline inimene oli. Filmis oli just naljakas vaadata, et kust nad sellise uroodi välja otsisid, kes nii tõetruult inimeseks muutunud koera mängib. Vlassov sobis ebaõnnestunud telelavastuses ka enam-vähem, aga Vene Teatri saavutus jääb küllalt selle ebaõnnestunud teleteatri versiooni tasemele. Lavale olid kaarjalt veetud trammirööpad, minu jaoks vihje, et Annuška on õli juba maha valanud. Aga peade otsastlõikamiseks ei läinud, kõik olid väga sõbralikud ja seda professori tõelist tragöödiat, et tema enda loodud olevus istub talle pähe ja kipub koguni tema elu kallale, ei tulnud üldse välja. Veel oli laval mingi suur karkass, kus olid erinevad tasandid ja korrused: kord kujutas see treppi ja trepikoda koos liftišahtiga, siis teisi ruume professor Preobraženski korteris. Ja täiesti arusaamatult ja ebavajalikult olid selles versioonis Bulgakovi teosest olemas mingid kujud. Ljubjankalt, nr.1, 2 ja 3, kes tulid professori juurde elama, et teda majavalitsuse ja üldse nõukogude korra käest säästa, et professor ikka korralikult töötada saaks. Zina harrastas klaverimängu ja ta oli koos Darja Petrovnaga nii omainimesed, et sõid professori ja doktor Bormentaliga ühe laua taga. Tähtis element lavakujunduses olid veel raamatutekimbud, millest 4-5 kõrget kuhja kõrvuti asetatult laud moodustus. Majavalituse esimees Švonder polnud üldse nii tobe, jube ega naljakas, nagu olema peaks, temaga kaasas käiv Voznessenskaja oli aga üllatavalt enam-vähem, kuigi silme ees kummitas ikkagi Bortko filmist meelde jäänud hiilgav meesnaise kuju, kelle kohta professori märkus, et ta ei ole mitte esimees, vaid esinaine, tundus isegi kohatu. Sisse oli toodud ka filmiklippe, kuidas Uuele Inimesele dokument kätte anti, kuidas teda koos ema ja isaga (Voznessenskaja ja Preobraženski) pildistatakse jne.

Wednesday, May 23, 2012

Ideaalne mees

Tankred Dorst „Ideaalne mees“, lavastaja Mihhail Mokejev, kompanii Ametist Tuli ähmaselt meelde, et kunagi on seda täielikku jama telekast nähtud, vist oli Undi lavastus „Fernando Krapp saatis mulle kirja“. Selle fraasiga näidend algabki. Eesti üliigavas variandis mängisid Maria Avdjuško ja Jüri Krjukov, aga midagi enamat sellest meelest pole. Midagi oli seal kirjaga ja hästi palju surmaga. Nüüd nad jamasid tervelt 2 tundi. Naine läheb Krapile mehele, Krapp tuleb esimesele kohtumisele, voodi kaasas. Paviljonide abil moodustatakse erinevaid ruume, kord on hoov, siis mererand, siis nende kodu või vaimuhaigla. Vaimuhaigla stseen oli kõige lahedam, seal oli isegi natuke huvitav ja midagi vaadata, aga muidu pidi kogu see aeg igavust kannatama. Naine saab kohe peale pulmi teada, et Krapp tappis oma esimese naise ja siis kogu lugu liigub selle poole, et kuri Krapp ka selle naise tapab. Nagu selline Sinihabeme lugu. Staarid oli kohal – Aleksandr Balujev, Maria Porošina ja Aleksandr Feklistov. Minu jaoks nad muidugi väga tuntud pole, Balujevit sai „Hiirtest ja inimestest“ lavastuses nähtud, filmidest on ka tema nimi tuttav, samuti Feklistovi nimi, aga Porošina küll nii väga tuttav ette ei tulnud, kuigi ma ei välista, et olen kindlasti näinud filme, kus ta etleb. Aga need ei olnud sellised staarid, kes mul hinge oleks kinni võtnud, et appi, ma saan teda näha!

Rudolf Allaberdi testament

Urmas Vadi „Rudolf Allarberdi testament“, lavastaja Urmas Vadi, Tartu Uus Teater Eks ta üks jama oli, nagu arvata oligi. Maru pikaks oli asi venitatud. Kuigi iseenesest muidugi meeldiv, selline ilus žest oma lahkunud õpetajale, et kaks tema endist õpilast (kuigi lõpus tuleb välja, et üks neist ei olnudki tema õpilane) tulevad kokku ja meenutavad austet pedagoogi. Hea, et kohe alguses mõned tema rollid üles loeti, muidu olin ma nagu ühes arvustuses, et loomulikult olen ma kuulnud nime Rudolf Allabert, aga ajalooliste põhjustel tema rollidest ei tea midagi. „Mehed sõdurisinelis“ tuli ikkagi tuttav ette, see oli tõesti traagiline, kui lehm maha lasti. Aga milline neist seal Allabert oli, ikka pilti ette ei löönud. Nii nad rääkisid ja meenutasid seal hästi pikalt, vahepeal joonistas Piret Laurimaa klaasi peale liivajoonistusi, aga nii osav ta muidugi polnud, nagu telekast näidatud ukrainlanna. Ikka andis päris kõvasti mõistatada, mis see kujutis seal nüüd olema peaks, mille ta valmis tegi ja siis kohe ruttu liivaga kinni kattis, nagu oma soperdisi häbenedes. Kui Vadi hakkas rääkima oma tunnetest seoses Allaberti surma ja matusega (miks ikkagi „matused“? ühte inimest maetakse ju, ühe inimese matus), siis mõtlesin, et nüüd tirivad sealt musta riidega kaetud kasti alt veel Allaberti muumia ka välja. Ja ega ma palju ei eksinudki, kuigi muumia-vahakuju ilmus välja hoopis teisest kohast. See oli ikka tõeline õudus kuubis! Nii jube oli, et tahtsin karjuma hakata. Isegi „Miserys“ rotist vere väljapigistamise stseen ei olnud nii õõvastav. Samas aga oli see äraspidin sürr autosõidustseen surnud Allaberdiga tekstiliselt näidendi parim, Ibsen ikkagi, kui oli huvitav kuulata ja jälgida. Seal oli hästi huvitavalt kokku pandud, et Allabert luges mingi vana salvestise pealt oma osa ja Laurimaa rääkis oma osa. Või oli Laurimaa tekst ka lindistatud, igal juhul paraja kajaga kõlasid need hääled. Siis tekkis ka selliseid naljakaid momente, et Laurimaa ütles midagi ära, hakkas sellele vastust ootama ja mängis edvistades tagaistmel istudes vanahärraga, kuni see lindi pealt oma repliigi kuuldavale lasi. Aga ainult selle toreda stseeni pärast peaaegu 2 tundi kannatada oli ikka väga liig.

Vene rännumehe ülestähendused

Jevgeni Griškovets „Vene rännumehe ülestähendused“, lavastajad Ott Aardam ja Mart Aas, Uus Teater Ega ma sellest midagi head ei lootnudki. Kindlasti mitte midagi nii head, kui oli senini ainus normaalne ja isegi väga hea tundunud Griškovetsi näidend „Linn“. Ja ega olnudki suurem asi. Tõnis Leemets laulis vene keeles, esimese laulu paar esimest rida suutis nii ära laulda, et ma isegi jäin uskuma, et nad on lavastusse venelase laulma saanud, aga edasi tuli juba võimatu hääldus ja eestlase aktsent sisse. „Elektrooniku seiklustest“ tuntud ja väga ilus laul „Krõlatõje katšeli“ oli nii ära kaverdatud, et tundsin selle laulu ainult sõnade järgi ära. Mängigi mingeid fragmente dialoogist, ei saanudki aru, kas need dialoogid toimusid kogu aeg ühtede ja samade meeste vahel või oli tegemist erinevate inimestega. Paar esimest stseeni võis ära kannatada, paar vaimukat kohta oli ka sees, aga edasi läks juba väljakannatamatult igavaks, nii et pidin väga pingutama, et seda jama lõpuni vaadata. Eriti, kui viimane stseen oli hästi pikk ka.

Vodevillid

Anton Tšehhov „Vodevillid“, lavastaja Andjei Buben, Teater Vassili saarel Vist sama, mis meie „Maailmale nähtamatud pisarad“, eks kunagi, kui Linnateatri lavastus saab ära vaadatud, oskan võrrelda. Peterburlased esitasid lühinäidendid „Karu“, „Abieluettepanek“, „Tubaka kahjulikkusest“ ning „Juubel“. Algus oli väga paljutõotav, aga mida asi edasi, seda absurdsemaks ja tüütumaks läks, oleks võinudki kahe esimese vodevilliga piirduda, oleks heal tasemel ära lõpetanud. „Karus“ mängis leksnaist võrratu näitlejanna Jelena Martõnenko. Eelkõige võlus ta oma stiilse olekuga. Pikk ja peenike naine, suurepärase lauluhäälega, esitas alguses aariaid ja ka tema tekstilises osas oli palju laulu. Nagu hakkas tühja koha pealt laulma, hääl muutus iseenesest meloodiliseks, nii et näiteks närviliselt alanud fraas läks sujuvalt laulvaks üle. Oli palju liikumist ja nalja, sellised juhuslikud naljad, et inimesed jäid kuidagi naljakalt seisma või tabasid teineteist liikumisel ootamatult. Ja kogu selle vodevilli vältel ei väsinud ma imetlemast Martõnenkod, kui lahedalt ta mängis! Tema juurde tulnud võlanõudja Grigori Stepanovitš on talle alguses tüütu koorem, kellest ei saa teisiti lahti, kui tuleb ta duellile kutsuda. Ise midagi püstolistest teadmata, teadmata, kuidas relva käes hoida, veel rohkem, kuidas sellest pauk välja saada, on leskproua väga südikas. Ja väga tabavalt vaimukate reaktsioonidega. Laseb endale õpetada, kuidas püstolit käsitletakse, kuigi see õpetus läheb üle pooleldi erootiliseks stseeniks, mille ajal lesel on väga toredad reageeringud Grigori lähenemiskatsete peale. See oli tõesti vapustav. Teine vodevill oli juba nõrgem, kiskus oma pikkuses ja pideva karjumise pärast tüütuks, aga siin oli väga vahva lahendus aeg, millesse Tšehhovi tegelased toodud olid. Miski 50.-ndate aastate ühisköök, seinal ühiskuulatav raadio, milest ma ainult imelugusid olen kuulnud, et kunagi olid olemas sellised raadiod, et panid omale karbi seinale ja said seda kuulata, kui naabrid päris raadioaparaadi sisse lülitasid. Nagu selline satellit või valjuhääldi-raadio. Stseeni avanedes tulebki raadiost võimlemine, reibas meeshääl jagab muusika saatel juhiseid, kuidas võimlemisharjutusi sooritada. Paar lööktööle kihutavat plakatit stiilis „Osvoim golubuju dolinu“. Veel oli vahva atribuut vist puskariaparaat, mida isake järelkärus ringi vedas. Selleks toruks, mille kaudu purgist mullid peaksid välja mulksuma, oli jalgratta vile. Keset lava suur laud, mille ümber tegevus käis, taustaks määrdunud klaasidega uksed ja räpaste pitskardinatega aknad. Mees tuleb tüdruku kätt paluma, isa läheb õnnelikult tütart kutsuma, aga vist unustab tüdrukule öelda, mis eesmärgil naabrimees neile külla tuli. Tüdruk tegeleb oma köögitoimetustega, sel ajal, kui mees kõige tähtsama fraasi ütleb: palun teie kätt, tükeldab tüdruk nii suure õhinaga porgandeid, et summutab selle müraga kogu mehe jutu. Edasi lähevad nad selle üle vaidlema, kelle oma on lužniki ja pööravad kardinaalselt tülli. Kui tüdruk on peigmeest noaga taga ajanud ja kartulinuiaga pähe tagunud, lahkub solvunud peig, isa aga küsib tüdrukult hämmingus, kas nad siis „sellest“ ei rääkinudki. Nüüd saab tüdruk teada mehe tuleku tõelise põhjuse ja nõuab teda hüsteeriliselt tagasi. Peig tulebki tagasi, korraks suudavad nad sõbralikud olla ja koos halvaksläinud putru süüa, aga siis pööravad jälle tülli teemal, kelle koer on parem, kas mehe Otgadai või nende Ugadai. Kolmas vodevill „Tubaka kahjulikkusest“ oli täiesti arusaamatu, nn. mononäidend, lühike loeng-suts ja valmis. „Juubel“ kiskus juba täitsa absurdseks ära ja jäi sisult arusaamatuks. Milleks seda üldse vaja oli ja milles seal Tšehhovi huumor seisnema pidi. Mingid võtted pidid küll lavastuslikult naljakad olema, aga peale säravat esimest vodevilli ja tasemelt natuke nõrgemat teist, mis „Juubeliga“ võrreldes ikka hoopis teisest ooperist olid, tundus see kõik kuidagi mannetu. Isegi see ei aidanud, et mängis eilne lemmikstaar Svetlana Štšedrina. Tegevus toimus pangakontoris, kus midagi tähistati, olid väikeametnik ja ülemus, ametnik üritas tööd teha, aga kõik segasid teda. Ülemus ilutses niisama, teda mängis hästi naljakalt pikk Andrei Feskov. Kontorisse saabuvad ülemuse naine ja veel mingi paluja naine, toimub mingi arusaamatu virrvarr ja asi kisub juba üpris sürriks, selles laadis, et mitte midagi ei saa aru, miks nad niimoodi kummaliselt käituvad, miks peab tegelane ronima laua peale ja ennast teisele sealt kaela kallutama, miks peab ühte fraasi kuuldavale tuues seisma ühel jalal jne.

Päikese lapsed

Maksim Gorki „Päikese lapsed“, lavastaja Vladimir Tumanov, Teater Vassili saarel Hämmastavalt kõrge tasemega ühtlane trupp, nagu meie Linnateater. Eks see Gorki suur traagika oli, et ta lõpuks liiga sotsialismi ära pööras, muidu oleks täitsa Tšehhovi tase olnud. See näidend ongi perioodist, kui Gorki veel nii sotsialist polnud ja andis ikka Tšehhovi välja küll, nii stiililt kui sisult väga sarnased. „Päikese lapsed“ meenutas paljuski „Onu Vanjat“, isegi professori naine Jelena oli olemas, aga mitte Andrejevna, vaid Nikolajevna. Aga nagu Tšehhovilgi, selline naine, kellesse kõik armuvad. Siiski, Nikolajevna on oma mehele truu ja armastab hajameelset professorit, kes on pühendunud ainult oma tööle. Üks viimaseid stseene, kus Jelena Nikolajevna ja Pavel Fjodorovitš oma sotid selgeks räägivad, oli hästi armas, kuidas Jelena Paveliga natuke manipuleeris, ära minna ähvardas, kuigi tegelikult oli tema pilgust näha, et ta ainult mängib mehega, paneb teda proovile, et see õnnetu „jah“, nagu eesti kinoklassikas, kätte saada. Inetu Sonja asemel on siin väga ilus Lisa, mitte ühe peategelase tütar, vaid vaid Pavel Fjodorovitši haige õde. Lisat mänginud Svetlana Štšedrina oli tõeline iludus, selle õhtu staar. Erinevalt Sonjast ei ole Lisal ka õnnetut armastust, vähemalt vastuarmastuseta armastust mitte, kuigi koos armastatuga õnnelikuks saada pole talle siiski antud. Nagu Tšehhovilgi, teevad siin Gorki tegelased imelikke tegusid, midagi ootamatut, mida neilt ei eeldaks. Näiteks Lisa peigmees, temast tunduvalt vanem, kuid isikuomadustelt väga tore ja meeldiv mees, tapab ennast „tühja koha“ pealt ära. Räägib Jelena Nikolajevna kunstnikust austajale anekdoodi selle kohta, kuidas madrus rahvusliku au päästmiseks enesetapu tegi, läheb koju ja poob ennast üles. Ise on just Lisaga sotid selgeks rääkinud, neil käis pikalt kassi-hiire mäng, kuigi Boriss Nikolajevitš on Lisale mitu korda oma tundeid avaldanud, aga Lisa on seni leidnud, et ikka pole õige aeg. Ja milline armuavaldamise stseen neil siis toimub! Hakkavad mängima Bingot, sellist vanamoodsat, puust nuppudega. Lisa korjab nupud kotikesse tagasi ja siis viskub kirehoos Borissile kaela, nii et nupud laias kaares üle kogu lava lendavad, vaata, et saaligi ei kandu. See oli väga võimas ja ootamatu, pani täitsa kõvasti ahhetama, milline mängu ilu! Siis nad saavad natuke aega koos õnnelikud olla, kuigi neid painab kogu aeg midagi. Lisat painab igavesti see, et ta on haige. Väliselt on küll kõik korras, aga ta on nõrk ja mingi pika kroonilise haigusega, nii et nänni käib tal kogu aeg järel ja uurib, kas Lisal on rohud võetud ja kas ta on piima joonud. Mis Borissi häirib, sellest aru ei saagi, ühesõnaga, tema käitumine oli arusaamatu. Justkui leidis just ühise keele oma unelmate naisega, kelle poolehoidu ta nii kaua oodanud oli, neist sai ilus harmooniline paar ja siis on tal vaja ennast ära tappa. Lisa tunnetab seda, et tema armsamaga on midagi juhtunud, see on mõisas hästi rahutu öö, Pavel Fjodorovitš ja Jelena Nikolajevna lahkavad oma suhteid, kui Lisa keset ööd üles ärkab ja endale vastu pead tagudes mööda tube ringi käima hakkab. Lööb omale põmmdi vastu pead ja ütleb, et temaga on midagi juhtunud, Borissiga on õnnetus juhtunud, ma tunnen seda. Ka mõisa staatus on Gorkil sama nagu Tšehhovi „Onu Vanjaski“. Ka seal ei ela peategelane talle kuuluvas majas, s.t. talle enam mitte kuuluvas majas, mõis on müüdud ühele rikkale naabrile ja Pavel Fjodorovitš peab nüüd oma majas elamise eest maksma. Siin tuleks talle abiks rikka kaupmehelese pakkumine, kes on Pavelisse armunud ja pakub talle, et kui saab Paveli vastuarmastuse, siis kindlustab Pavelile suurepärase elujärje – nad võivad rajada isegi laboratooriumi Paveli keemiliste katsete jaoks. Pavelit võlub korraks sõna laboratoorium, see on tema meelest idee, muud naise juttu ta nagu tähele ei panegi, aga kui lõpuks aru saab, millest naine räägib, mis hinnaga ta selle laboratooriumi saab, siis õilis ja oma naist armastav Pavel muidugi keeldub. Eriti pingeliselt oli tehtud Borissi surmast teatamise stseen. Kunstnik tuleb kirjaga, mis talle Borissilt, nüüd juba postuumselt tuli. Sellest kirjast selgub, et Boriss tappis ennast. Enamus laval olevatest inimestest on seda kirja juba lugenud, aga Lisa eest seda muidugi varjatakse. Lisa on ärevuse tipul, kohe hullumas, talle ei saa seda kabelimatsu anda, et öelda, et tema kallim ongi surnud nagu Lisa süda aimab. Stseen muudkui venib ja venib, kõik veeretavad ebameeldiva tõe kuulutamist nagu lumepalli ühelt jutult teisele, Lisa jookseb ühe juurest teise juurde, püüdes aru saada, mis tegelikult toimub, kuni sisse astub üks mühkam ja ütleb nagu muuseas välja, et mis te jamate, Boriss on ju surnud. Peale seda lähebki Lisa hulluks, nagu Ophelia. Kogu näidendis sisalduv traagika oli esitatud läbi tugeva naljaprisma. Eriti naljakas oli keegi tegelane Hohol – kalsoonides veidrik, kes ei tea kust järsku majja ilmub ja imelikult käituma hakkab. Räägib mingit seosetut juttu, žestikuleerib ülepingutatult, taidleb ja lollitab, aga see kõik on tõeliselt naljakas. Siis olid veel paar tantsunumbrit, teenijad ja muidu lihtsam rahvas kiskus kogu aeg tantsu vihtuda, mõned kõrvaltegelased samuti, vahepeal ka peategelased. Lavastuses olid 2 hästi sarnast naist, ma lugesin kavalehelt tegelasi ja vaatsin, et seda teist naist ei olegi, aga kui tegelased lõpus kummarduma tulid, tuli välja, et teine naine oli ka, lihtsalt 2 näitlejannat olid hästi sarnased, nii et ma ei saanudki aru, kes neist kes oli, nad vahetasid vahepeal riideid ka. Nagu kuluaarides kuulda oli, tuleb Teater Vassili saarel sügisel taas meie juurde ja toob siia sellised hittlavastused nagu „Kaasavaratu“ ja mingi tuntud näidend oli veel, mis mul nüüd on meelest ära läinud. Võis olla midagi Tšehhovilt, aga päris kindel ma pole. Igal juhul mina väga ootan neid tagasi.

Lõikuspeo tantsud

Brian Friel „Lõikuspeo tantsud“, lavastaja Priit Pedajas, EMTA XXV lend Aastaid tagasi draamafestivalil nähtud Vene Teatri lavastus jättis hea mulje, aga oli meeles, et suurem asi see lugu siiski polnud. Ei olnudki. Nüüd sai ära vaadatud ainult sellest huvist, et mängisid uued näod, kes pole veel jõudnud ära tüüdata. Vaatasin neid tädikesi ja mõtlesin, et nad võivad olla McDonagh' teoste kangelaste sugulased. Kes on Mag noorena ja Leanane'i kaunitari ema jne. Niimoodi kannatas isegi lõpuni ära vaadata, aga midagi väga huvitavat seal küll ei olnud.

Keti lõpp

Paavo Piik „Keti lõpp“, lavastaja Priit Võigemast, Tallinna Linnateater Nagu sinna jubedasse teatrisse kohale jõudsin, hakkasin ohkima ja tundsin, et ma ei ole mitte millegagi rahul. Tuleb ronida kuhugi viienda korruse tasandile, mööda treppi ronida, seal ei ole isegi lifti! Ma ei saa aru, kuidas vanurid seal teatris käima peavad või see teater ongi mõeldud ainult noortele ja tervetele. Saal ajas närvi, kuigi seal olid isegi poolpehmed toolid, seljatugede ja käetugedega, aga ikka tundus kõik hästi nõme. Mingi Paavo Piig näidend, „Panso“ oli täielik jama, nüüd arvasin midagi samast ooperist näha. Kavaleht on nagu luuleraamat! Oi ma vihkan luulet! Ikka väga halb eelhäälestus oli enne etenduse algust. Algus oligi kurjakuulutav, mingi täiesti mõttetu tummstseen valgusemänguga, mida üldse korralikult näha pole. Ma saan aru, et lavastaja vaatab selle pilguga, kui ta istub tühjas saalis ja tema vaatevälja mitte midagi ei takista. Aga seda, kuidas keset lava lamab üks inimene, nägid vist korralikult ainult esimeses reas istuvad inimesed, kaugemale ei olnud maaslamajat üldse näha, sest eesistujate pead varjasid vaadet. Kui näitlejad on püsti või vähemalt istuvad, siis on nad ka pikemad, nii et siis eesistuja pea ei häiri, aga põrandatasandil toimuvat ei ole alates teisest reast korralikult üldse näha. Õnneks läks peale seda jaburat pimestseeni ja jubeluuletuse ära kuulamist asi normaalsemaks. Veiko Tubin oli luuletust lugedes Hardi Volmeri moodi. Kuigi stseen kiirtoiduketti tülitsema tulnud paarikesega tundus ka parajalt absurdne. Igal juhul mõtlesin ma, et niimoodi ju päriselt ei ole. Ma käin palju väljas söömas, aga pole kunagi midagi taolist näinud, et keegi hakkab avalikus kohas tülitsema. Aga siis tabasin, et tegelikult see ei olegi ju selline situatsioon, millega mina olen harjunud, et on käidavad kohad, uhked söögikohad, kus on puhtus, vaikus ja hea teenindus. See on mingi parkla juures asuv äärelinna kiirtoidukett, millistesse ma sattunud ei olegi. Söögikohas oli kohal ainult teenindaja, nii et paarike saigi ennast välja elada, pidades teenindajat tühjaks kohaks, kelle ees ei pea isegi häbenema, et oma suhteid lahata. Alguses tundus see arusaamatu, miks nii pikk tekst, miks on vaja kuskil söögikohas leti ees nii pikalt rääkida, selle asemel, et sööki tellida. Kui sööd, siis ei pea ju üldse rääkima. Ja ma ei saanud aru, miks teenindaja turvanupule ei vajuta, sellised kliendid oleks korralikust kohast kohe välja visatud, et nad töötajate ja teiste klientide rahu häirivad. Aga see ei olnud ju korralik koht, alles pärast sain sellest aru, kui tekstis hakkas kõlama, et söögikoht on kuskil äärelinnas parkla kõrval. Iseenesest oli see naljakas tüli, nii mängu kui ka teksti poolest. Ja edasi läks aina paremaks, järgmised stseenid tundusid juba päris reaalsed. Paarike tuligi ennast äärelinna välja elama, et siis tulla uhketesse ja kallitesse kohtadesse, kus mina olen harjunud olema ja olla seal minuga võrdsel tasemel, korralikult, teineteisele naeratades, hästi riides ja tehes nägu, et nende suhtes on kõik korras. Kuigi alles pool tundi tagasi peksis naine meest kotiga. Enne paarikese saabumist oli veel teenindaja sooloetteaste, see oli küll emotsionaalselt väga raske. Tabasin ennast mõttelt, kui raske tegelikult mind ümbritsevatel inimestel olla võib. Inimestel, kes mind teenindavad, kes minust tänaval mööduvad, kes minuga koos poesabas seisavad. Nad lähevad varahommikul sellisesse labasesse kiirtoiduketti tööle, teevad seal nüri näoga ajuvaba tööd, tõstavad toole ühest nurgast teise ja nühivad lappidega lauda, iga uue kliendi tulles tõstavad letile kandiku, selle peale paber, siis tellimus. Vaatavad pealt sama tühiste klientide toimetusi, viskavad nendest järele jäänud toidu koos kandikuga prügikasti. Kui kett suletakse, lähevad järgmisesse ketti. Ja see on siis elu. Ei ole lootust isegi rikkale mehele saada, sest rikkurid sellistes kohtades ei käi. Äärmiselt haletsusväärne, aga ajab naerma. Nagu ikka – komöödia on tragöödia, mis ei toimu sinu endaga. Tegelikult on enamus inimesi meie ümber nii õnnetud, nagu see teenindaja oma tühjuses oli. Lihtsalt kõik teevad head nägu ja üritavad olla positiivsed. Kui see teenindaja räägibki kellelegi, siis ei hakka ta rääkima sellise tekstiga nagu siin, et kuradi raske on, iga hommik mine mingisse peldikusse tööle, vaid ikka äärmiselt positiivselt, stiilis kui tubli ma olen. Mul on töö, saan iga päev tööl käia, teenin küll vähe, aga paljud teenivad veel vähem või on üldse töötud. Ma olen oma eluga rahul. Natuke ta rääkis ka selles positiivses stiilis, kui üritas kahe kõrgharidusega kutti paika panna. Eriti naljakas oli, kui teenindaja teatas, et ta oskab ennast kehtestada – endal toimub „majas“ täielik palagan. Kõik astuvad talle pähe, ei tee temast väljagi, vaata et näkku ei sülita. Millegipärast ilmusid söögikohta ka jänesemaskides neiud. Varsti on välismaal nii, et eesti teatrit tuntaksegi jäneste järgi. „Eesti teater? Aa, olen vist näinud küll, seal on kogu aeg mingid jänesed...“ Nagu rahvusloom juba. Jäneste stseen oli ka teksti ja mängu poolest hästi vahva, eriti huvitav oli seal mõistatada, kumb jänes kumb näitleja on. Kui Elisabet Tamme kehastatav jänes leti ääres balletiharjutusi tegema hakkas, leidsin oma arvamisele kinnitust, et see jänes on ikkagi Tamm. Eriti naljakas oli stseen: 1. mul suri isa ära... 2. oi kui kahju... aga ära nuta, pole midagi, küll kõik hästi läheb... Tõuseb laua tagant üles ja murrab esimese sammuga kingal kontsa ära. Ja siis algab tõeline hüsteeria. Ise ei luba teisel isa surma pärast nutta, aga murtud kontsa pärast nutab lahinal. Millegipärast tuleb viimase kliendina sellesse ketti Arvo Pärt. Peaaegu kogu näidendi vältel ketis olnud kutt propageerib narkootikume, lõpus ollakse hingelt valmis neid tarbima, aga reaalselt jäävad tabletid siiski puutumatult lauale lebama. Palju oli sellist arusaamatut ja teemast väljas, aga eks see ongi kaasaegsele dramaturgiale omane, et selline virrvarr toimub. Nii et täitsa hea lugu ja lavastus olid, algne antipaatia suudeti täielikult kummutada ja eelhoiakud ümber lükata.

Kontsert diktaatorile

Roland Harwood „Kontsert diktaatorile“, lavastaja Urmas Lennuk, Vanemuine Järjekordne igav ja arusaamatu tükk. Koguni natuke tobedalt absurdne lavastus, lugu algab sellega, et natsikurjategijaid jälitav major ja tema assistent kuulavad muusikat. Mängib suvaline muusika – ehk selle diktaatorile kontserte andnud Furtwängleri muusika? Aga täiesti teemast välja muusika, sest kohe peale muusika lõppu hakatakse rääkima Beethovenist. Et me kuulasime Beethovenit, Beethoven on ikka täielik saast, teda kuulates ei saagi midagi muud teha, kui magama jääda. Miks siis mitte lasta Beethoveni muusikat? See lavastus oleks võinud olla 2 ühes – kogu tegevuse taustaks oleks võinud lasta Beethoveni 5. või 9. millest seal juttu oli, oleks saanud ära vaadata ühe jama näidendi ja kuulata kõrvale igavat muusikat, kokku ehk siis ka midagi kasulikku. Selles mõttes olin ma majoriga täitsa ühte meelt, et klassikaline muusika, mitte ainult Beethoven, on surmigav. Üldse on muusika omaette nähtusena igav, kuula seda siis kas elavas esituses (on midagi vaadata, näiteks esitajaid) või lindistuse-salvestusena, aga mingit kõrvaltegevust on ikka vaja. Lihtsalt istuda ja muusikat kuulata on ikka väga igav. Siis peab olema hästi palju mõtteid, mida mõelda ja peab olema selline muusika, mis eriti kaasamõtlemist ei nõua, et saaks oma peas sahtlite korrastamisega tegeleda. Vahepeal laoti lavale hunnik kohvreid, hallid kohvrid, mille seest puistati välja punaseid kingi. Enamasti oli igast paarist ainult 1 king. Ja juudid läksid seebiks.