Pea vahetus

Uku Uusberg „Pea vahetus“, lavastaja Uku Uusberg, NO teater

Rongijaama ootesaalis toimuv fantaasiadraama sellest, kuidas Tallinnast käivad iga paari minuti tagant väljuvad kiirrongid igasse maailma punkti, ka Kuressaarde ja Panevežysesse. Publikul oli millegipärast väga naljakas, aga mind panid vaid loetud „killud“ muigama. Väga ebamugav oli istuda ilma seljatugedeta poodiumile asetatud patjadel. Ja igav oli vaadata, ei köitnud mind see tekst, näitlejate mäng oli kesine ja mitte midagi ei toimunud. Pigem just lükkas eemale see, et terve lava oli täis mingeid näitlemise mõttes diletante orkestrantide näol. Võigemast valmistas suure pettumuse, läksin seda etendust vaatama eelkõige just tema pärast, ikkagi Ugalast ennast välja upitada suutnud Linnateatri näitleja, Märt Avandisse mul polnud mingit usku enne etenduse algust. Võigemast valmistas seega pettuse nendele eelnevatele lootustele, aga Avandi oli nagu ikka, mittemidagiütlev.
See teatriskäik kujunes üldse ootamatult täielikuks katsumuseks. Ega ma mingist Uku Uusbergist kui draamakirjanikust midagi arvata osanudki, nii et mingeid muid kõrgeid ootusi peale Võigemasti mängu selle tüki suhtes polnud. Aga kõik see, mis selle etendusega kaasneb, on ikka liiga ekstreemne, annaks kõrgemad jõud vähem või võimalusel üldse mitte enam selliseid teatrikülastusi. Teatrisaali hakati laskma viimasel hetkel, nii et kogu rahvas pidi murrus tallates väikses trepiesises fuajees aega parajaks tegema. Õnneks sain ma seal istuma, aga edasinegi oli piin, saali uksel kontrolliti pileteid ja järjekord liikus edasi hästi aeglaselt, kohad olid nummerdamata, nii et igaüks pidi vaatama, kuhu ta istuma saab. Kõige tipuks ei olnud selles saalis, see saal ei olnud see NO teatri saal, kus ma siiani olen käinud, vaid teisel pool jalutussaali samasugune saal, korralikke istmeid, vaid need olid nagu mingid trepiastmed, mille peale olid padjad pandud. Õudselt häiris seljatugede puudumine, selg hakkas peagi valutama ja ei saanud seal ennast korralikult liigutada ka, täielik küünarnukitunne oli, kõik istusid nagu kilud karbis ja nagu ennast vähegi liigutasid, oli füüsiline kontakt kellegagi kõrvalistujaist kindlustatud.
Tegelasteks olid endised kursusevennad. Edukas muusika esitamisele-loomisele kui rahalisele kasule suunatud muusik Märt Avandi kehastuses ning boheemist ainult hingest tulevat loomingut tunnistav „tõeline kunstnik“ Priit Võigemast. Häälena viibis kohal ka kolmas kursusevend – kooli ajal kõige edukamaks lauljaks peetud poiss, kes on teinud ränga kukkumise rongijaama reiside teadustajaks (ilmselt Uku Uusbergi hääl). Sellega võis sümboolse rongiteadustajast tegelase panna keskpunkti, tema kujutas keskmist elukäiku, lõpetas kooli, aga erialaselt tööle ei hakanud, kuid saab kuidagi hakkama. Lavastuses osalevad koolikaaslased aga kujutama kahte poolust selle keskmiku mõlemale poolele – üks plussiga edukuse poolele, kasutab kogu koolist saadud tarkust nii praktilisel kui ka teoreetilisel baasil maksimaalselt ära, ja teine näitab juhtumit, kus haridus justkui mööda külge maha jookseb. Boheemlaslik tegelane Võigemast on elust nii räsitud, et tal pole enam usku mitte millessegi, veel rohkem sellesse, et ta võiks midagi erialast teha või sellega hakkama saada. Kool sai lõpetatud, see linnuke on tal kirjas ja hea teadmine meeles, aga ajapikku on sellest kindlasti rusuv koorem saanud, olid tal ju kindlasti koolis õppides ülisuured lootused oma tulevikule, aga nüüd on kõik nii valesti ja teisiti. Avandi tegelane on kokku kutsunud noorteorkestri, kes esitab „tunnetamise“ muusikat, sellist muusikat, mis neil mingis ruumis viibimisest tekib ja nagu nad seda ruumi endas tunnetavad ja seda siis enda kaudu muusikas väljendavad. Võigemasti viimane töö oli mööda maailma rändamine, vanadekodudes või haiglates surijate osakonnas kontsertide andmine, aktsendiga sellel, et mingi kindla pala ajal tulid haiglatöötajad ja tegid patsientidele surmasüsti.
Kogu selle igava ja veniva vaatuse vältel ootasin kannatamatult, millal juba vaheaeg tuleb, et saaks ära minna.