Wednesday, June 27, 2012

Manon Lescaut

Giacomo Puccini „Manon Lescaut“, lavastaja Andrejs Žagars, Estonia Täitsa hämmastav, need asjad, mida ma Žagarsi lavastuses Läti Rahvusooperis näinud olen, on olnud väga omapärased ja huvitavad. Ja tuleb siia meie jobudega tegema, siis selline jama, et anna otsad. Ei anna neist midagi välja pigistada isegi hiilgava lavastaja käe all. Aga eks nende „järgedega“ olegi nii, et esimene tundub kõige vingem. Esimene versioon „Manonist“ oli minu jaoks Massenet' Vanemuises ja see jättis ikka kustumatu mälestuse, hiljem ballett Estonias ja nüüd Puccini variant on nagu esimese haledad varjud. Nagu Estonias ikka, mängis orkester kõigist üle, mõne solisti puhul võis seda, et ta laulab, aimata ainult selle järgi, et tal suu liikus, siis vahepeal parematel hetkedel, ilmselt orkestri jaoks pianos mängimise ajal, oli lauljat natuke kuulda ka. Kuigi Žagars oli toonud kaasa vinge kunstniku ja veel vingema kostüümikunstniku, olid meie mannetud lauljad ikka kogu selle virvarri keskel nagu õnnetuse hunnikud. Eriti häirib see, kui nad vahivad lava külgedele paigutatud ekraane, kust on dirigenti näha. Mees laulab „kaunile“ (tegelikult paksule) naisele armastusest ja ise vahib temast mööda. Tegelikult päris loogiline, selline ooperi tinglikkus, kõik on seal kunstlik, mitte miski pole päris. Peab uskuma, et keegi armastab ülekaalulist tädi, aga tegelikult ta ei armasta, ainult laulab sellest, sest ei suuda seda tädi isegi pikemalt vaadata, vaatab temast kogu aeg mööda. Kostüüme oli õnneks päris huvitav vaadata, palju värve ja suur kostüümipillerkaar pakkus tõelist silmailu, nii et mõne koledama keha kauni kleidi sees võis tähelepanuta jätta ja oma tähelepanu ainult kleidi lõikele, detailidele, aksessuaaridele ning värvidele pühendada. Seekord oli selline lugu Manonist, et Manon, nagu ikka saabub oma venna juurde kuhugi kuurortlinna, seal armub temasse rikas vanamees ja kavatseb Manoni röövida. Aga enne vanameest jõuab Manoni armuda ka üks noorem mees. See, et mingisse koledasse Manoni nii massiliselt armuti jäi mulle jälle arusaamatuks, seal ümberringi liikus palju kaunemaid naisi, loogiline oleks olnud, et neisse armutakse. Vanamees kavatseb Manoni röövida. Kavalehe ja laval toimunud tegevust subtiitrite järgi jälgides jäi edasine arusaamatuks, noorem armunud mees nagu hoiatas Manoni, et ta on ohus ja väljendas talle oma tundeid, aga järgmises stseenis peale vaheaega on Manon ikkagi vana mehega. Siis tuleb jälle noorem mees, keelitab Manoni põgenema, vanamees satub neile peale, Manon vigastab kähmluses vanameest – verd pritsib! ja „noored“ põgenevad. Edasi on Manon nagu ikka natuke aega vangis. Seekord on tegevus toodud 1960ndate Prantsusmaale, toimuvad üliõpilasrahutused ja Manoni kaasvangid ei ole mitte prostituudid, vaid rahutustes osalenud üliõpilased. Toimub hästi pikk stseen, kus üks vangivalvur kutsub naised nimepidi ette, nad jalutavad taradega eraldatud alast läbi, teisel pool on rahvas neid vaatama kogunenud. Sellest stseenis sai väljahõigatavate naiste nimedest aru ainult tiitreid lugedes, kui ma oleksin olnud seal üks naine, kes peab oma nime kuuldes lavale sammuma, siis ma poleks küll aru saanud, millal minu kord on. S.t. eks neil ole see seal ajaliselt paika pandud, et eelmine naine on selles punktis, kui järgmine tulema hakkab, aga ma räägin seda selleks, et kuulmise järgi oli see stseen taas võimatu, lauljat polnud üldse kuulda. Eks seal oli see värk ka, et laulsid korraga mitu solisti oma erinevate teemadega, pluss koor ja orkester, aga noh... milleks üldse laulda, kui sind niikuinii kuulda pole. Sama hästi võib kõvasti ja valesti laulda, see muusika on ju ka selline, et ainult muusikateadlased suudavad kindlaks teha, kas keegi pooltooniga eksis või puhtalt laulis. Naised sammuvad rivis, aga seal rivis tundub olevat ka oma hierarhia. Näiteks vist kõige esimene naine tormab koha teisel pool tara ühe massis seisva noormehe juurde ja jääb kuni stseeni lõpuni tema embusesse, millel valvurid toimuda lasevad, samas kui järgmiseid naisi, kes kedagi kallistama tormavad, selles tegevuses takstatakse, või kui kellelgi õnnestubki oma lähedasega füüsiline kontakt saavutada, kistakse nad jälle lahku. Teiseks erandiks on siin Manon ja tema noor armsam, ka nemad võivad terve stseeni emmelda, koguni mitte üks ühel pool tara ja teine teisel pool, vaid selles läbikäigus, kust naiste spaleer läheb. Seal stseenis on ilmne vastuolu lauldava vahel, kui kostub koori repliik: „Kui ilus Manon!“ ja kaltsudes ebaesteetiline ja üldse mitte ilus Manon on oma armsamaga, kuid polegi isegi tema jaoks nii ilus, et mees talle pikemalt otsa suudaks vaadata (ikka peab kogu aeg jälgima monitorist dirigenti). Viimane stseen, mis on olnud kord laeval kord kuskil soos või ma ei tea kus, oli seekord kõrbes, allakukkunud aeroplaani kõrval. Vist oli mingi kalts, mis tähistas langevarju ka seal, sellega sai mees oma surnud „iluduse“ kinni katta, nii et ta teda enam lõpuks nägema ei pidanud. Visuaalselt tuletas see stseen mulle meelde teist õudust kuubis, idioodist „Väikest printsi“ koos hullunud lenduriga. Noh ja siis lõpuks suri see Manon ära, oli jälle mingi Asszonyi intervjuust meenuv pikk suremise stseen: „Sure juba lõpuks ära, kurat võtaks!“. Oli ka viimane aeg ära surra, täitsa ära olid oma ulgumisega tüüdanud, kui seda vähegi orkestri taustal kuulda oli.

Scapini kelmused

J.B.Moliere „Scapini kelmused“, lavastaja Elmo Nüganen, XXV lend Väga vahva oli, kui oleks normaalsetes tingimustes ka olla saanud. Õnneks päikest eriti polnud, aga külmetama pidi ja ebamugav oli istuda. Lisaks veel vaadata, kuidas vaesed tudengid porilombis kümblevad, ise näost külma pärast sinised. Ikka päris karm värk. Muidu sai kõvasti nalja, millegipärast ajas kõik naerma, Nüganen ikka oskab sellise hea huumori ja mängulisusega läheneda, et on liikumist ja lollitamist, aga see kõik tundub nii õigel kohal ja ei häiri ülemängituse poolest. Iseenesest loll lugu tühiste dialoogidega, meenutas natuke Kaval-Antsu vingerpusse Vanapaganaga, aga nii huvitav ja naljakas oli vaadata, et mis ta nüüd välja mõtleb ja kuidas selle või tolle tegelase ümber sõrme keerab ja kuidas see vaidlus neil kulgeb. Jalas kanti vahvaid variante crocsidest, suurte lehvidega ilustatuid. Tegevus toimus tõesti igal pool, akendel ja katustel, lava kõrgemal osal, porilombis, selle ümber, treppidel ja muudel erinevatel tasapindadel. Nagu Boriss Tuch kirjutas, et sellist luksust saab endale lubada ainult lavastaja, kelle trupis on kaksikud: mees ärkab hommikul üles, seisab 5. korruse tasandil avatud uksel ja valab sealt alla öösel kogunenud fekaalid, hetke pärast on aga sama mees, 5 korrust all pool ukse ja tormab sealt lavategevusse.

Mees La Manchast

D.Wasserman, M.Leigh „Mees La Manchast“, lavastaja Neeme Kuningas, Estonia Mina olen ju „La Mancha“ peal üles kasvanud. Õnnelikud tudengiaastad Tartus sattusid just selle aja peale, kui seal mängiti Tommingase vapustavat „La Manchat“ ja loomulikult olime me igal etendusel kohal. Kui siis peale ülikooli taas kodulinna sai suundutud, võtsime vähemalt kord kuus ikka Tartu tee jalge ette, et taas „La Manchat“ nautida. Kuni see siis kadus... Oi, ma nutsin viimasel etendusel! Ja ootasin, et seda uuesti lavastatakse. Aga uus pole ikkagi see, vana Vanemuise lavastuse võiks taaselustada, see oleks palju etem kui kõik need praegused õhku täispuhutud tobedad muusikalid. Ja uus pole see, pole see! Tundsin nii väga puudust kõigist nendest nüanssidest, millega ma Vanemuise lavastuses harjunud olen, kuni ühe kooriartisti (vist oli tema nimi Aile) spontaanse hüüatuseni „Mängida! Mängida!“ välja, kui ta don Quijana ettepanekule, et ta peab oma kaitsekõne ebatraditsioonilises vormis – mängib neile ühe loo ja kutsub kõiki vange selles kaasa mängima. Vanemuises oli veel suur pluss see, et kandvamaid rolle mängisid draamanäitlejad, nii et rollid mõjusid tõeliselt usutavalt ja sügavalt. Nüüd olid lauljad pandud taidlema ja see nägi jälle selline odav näitemäng välja, nagu see ikka on, kui nad oma laulmiseks koolitatud häälega sõnalisel tasemel sügavat sisu hakkavad looma. Ja koori ka polnud, nii et võimsusest jäi väga kõvasti puudu. Vanemuises tõi see alati härdumuspisarad silma, kui suur võimas mass, kauni kõla ja huvitavate akordidega koor etenduse lõpus „Tõotuse laulu“ laulis. Nii võimas! Nagu ka Sambrino kuldset kiivrit, lauldi suure massiga ja see tegi habemeajamisvahu kausi rüütlile pähe asetamise kohe eriliselt pidulikuks. Kui Sambrino laul kõlas, siis ma ootasin, et nüüd algab vaheaeg, ütlesin juba kodakondsetele ka ära, et nüüd tuleb vaheaeg, aga Estonia variandis oli isegi vaheaeg teise kohta pandud. Nii et etendus läks edasi ja lapsed naersid minu üle, et ma ei tea asjast midagi. Oli küll tore jälle kõiki neid ilusaid laule kuulda, aga nostalgiavajadust on siiani rahuldanud väga hea plaat tõeliste superstaaride, nagu Jose Carreras jne. esituses, küll laulud inglise keeles ja ilma pildita, aga vähemalt midagigi. Nüüd lauldi sama hästi kui inglise keeles, sest tekst oli hoopis teine. Ma üritasin küll mõttes oma sõnadega kaasa laulda, nii palju kui Vanemuise lavastusest meeles oli, ja meeles oli loomulikult suurem osa, vaid mõned katked olid nagu peoga pühitud. Aga see teiste sõnadega laulmine häiris nii meeletult, et oli kogu aeg tahtmine karjuda: „Kuule, ole nii hea ja laula õigete sõnadega!“ Imestasin, et kui orkestri asemel on Estonia lavaaugus bigbänd, siis on isegi lauljaid kuulda, ja väga hästi kuulda. Aga siis sain aru, et lauljatel on põsemikrofonid, sellepärast oli neid lõpuks ometi hästi kuulda. Nii et pole midagi teha – pangu ooperisse ka mikrofonid külge, siis saab kuulda, kes, kuidas ja kui palju kantileeni teeb. Vangid kandsid naljakaid hullukostüüme – pikad suurte triipudega ürbid, pikkadel varrukatel käelaba kõrgusel avaus, et käsi liigutada saaks. Üldse olid kõik kostüümid Lauchilikult naljakad, aga samas sobisid ka sellesse unenäomängu, näe und, ilmsi võimatut und! Don Quijote hobune ja Sancho eesel nägid välja nagu malendid. Sanchol oli rinna peal suur liiklusmärk – keelumärk. No igasugu detaile oli, päris vahvad ja andekad. Ei saa muidugi öelda, et halb lavastus oli, väga hea oli, kõik oli viimase peal, lihtsalt mul on Vanemuise lavastus nii kõvasti meeles ja hinges, et peale seda tundub ka kõige professionaalsemal tasemel esitus odava matkimisena. Rohelist ei olnud.

Monday, June 11, 2012

Nõks

Ann Jellicoe „Nõks“, lavastaja Priit Võigemast, Tallinna Linnateater Ilge jama oli. Kohe esimestest hetkedest peale hakkasin igavlema ja ootama, et oleks juba vaheaeg ja saaks ära minna. Aga seda andis ikka oodata. Kartsin juba, et nad ei teegi vaheaega, et ma pean kogu selle jama lõpuni vaatama, esimene vaatus kestis peaaegu 2 tundi, nii et olin selleks täitsa valmis, et kohe tuleb lõpuaplaus ja see jubedus on läbi. Aga tuli ikkagi vaheaeg, mis andis võimaluse ära minna peale seda jubedalt pikka piinlemist. Olin juba mitu korda stseenivahetuse ajal valmis, et nüüd tõusen püsti ja lähen ära, et on natuke pimedam ja näitlejaid ka laval pole, siis nad vast ei solvu. Aga samas jäin kohale, et äkki nüüd algab vaheaeg, siis ma mõjun kuidagi eriti narrilt, et nii kiire on kohvikusse pääsemisega, et stseen pole veel korralikult lõppenudki, aga tema juba jookseb välja. Loomulikult lootsin iga stseeni vahetamise ajal, et nüüd tuleb vaheaeg ja ohkisin valusti, kui asi edasi läks. No täiesti mõttetu on niimoodi publikut piinata, tehke ometi normaalsete aegadega vaheaeg, et inimesed saaksid ära minna, kui nad tahavad. Et siis esimene vaatus võiks olla lühem, selle jama puhul oleks piisanud poolest tunnist, siis need, kellele meeldis, oleksid saanud teist ja kolmandatki vaatust veel mitu tundi nautida. Ja need, kellele ei meeldinud, väheste piinadega pääsenud. Nagu sünopsis ütles – 3 meest võitlevad ühe tüdruku tähelepanu pärast. Kiita tuleb Alo Kõrvet, kes suutis esile manada tõelise perverdi, kohe tõeliselt vastik oli seda kuju vaadata, ma ei oleks suutnud sellise „mehega“ sekunditki rääkida, nii et päris imekspandav, et tal õnnestus naisi rajalt maha rääkida. Tema meetodid olid äärmiselt vastikud, sellised pealetungivalt nilbed, et vaata mulle otsa, tuleb lähemale, mida sa vaatad seal aknast välja, vaata mulle otsa! Mida sa naerad?! Minu üle naerad või?! Õuuudne. 2 ülejäänud meest olid mingid mõttetud mehed, vennad, kes putitavad üles lagunenud maja, millest üks vend ruume välja üürib. Üürnik siis on Kõrve kehastatud tegelane, kelle hirmuvalitsemise all vanem vend elab. Noorem Tõnn Lambi kehastuses on natuke süüdimatu päikesepoiss, kes kõike üleoleva pessimismiga võtab, aga vanemat venda Mart Toome mängus ta kammitsatest välja tuua ei suuda. Toome kadestab Kõrve tegelast, et sellel on nii palju naisi, tahab Kõrvelt õppida, kuidas naisi rajalt maha võtta ja need stseenid, kus Kõrve oma oskusi demonstreeris või muidu esines, olid ikka pärisi piinlikud. Kõik oli nii igavalt piinlik, et pani piinlema. Kuigi karakterid olid hästi välja mängitud, siis igav oli ikkagi, sest lugu ise oli hullult jama. Ka Külli Teetamm suutis väga hästi 17-aastast neiut kehastada, moonutades häält lapsikult labiilseks kiunumiseks, olles ise kujutatavast karakterist 20 aastat vanem. See oli täiuslik karakter, aga ma ei saa öelda, et ma väga rahul olin, et selle suutsin ära vaadata, kõik see muu piinlemine, mis sinna juurde käis – tüdruk ilmub lavale alles nii tund aega peale tegevuse algust ja siis tuleb veel peaaegu tund aega piinelda, enne kui saalist välja saab, ei tasunud ikka ära. Kuna aga sisuliselt midagi ei toimunud, mingit arengut polnud (ei tea, võib-olla teises vaatuses oli mingi hull areng ja tulid välja meeletud puändid, aga minugi poolest, jääb minu poolt teadmata), lollitati niisama ja rebiti haigeid kildusid, dialoog oli ajuvaba, siis oleks piisanud selle kõige presenteerimisest nii 10 minuti jooksul, mitte sellega 2 tundi inimesi piinata. Isegi 10 minutit seina värvimist ja raudvoodi lagunenud osadega mängimisest oleks liiast olnud, mul oli tõesti kohe esimesest minutist peale igav.

Seitse venda

A.Kivi – V.Panso „Seitse venda“, lavastaja Priit Pedajas, XXV lend Päris vahva taidlemine oli, aga ühest vaatusest mulle piisas. Mõtlesin, et mis seal teises vaatuses ikka teistmoodi on, taidlevad samamoodi edasi, nagu esimeseski. Mängiti täiesti tühjal laval, mänguvahenditeks ainult 10 kasti, millest moodustati kõige erinevamaid asju, mõned toikad, aabitsad ja kotid. Kaksikutel sai vahet teha ainult selle järgi, et ühel oli seljas vest, teisel ainult särk. Aga kumb neist kumb oli, ikka aru ei saanud. Vist see julgem vend, kes „pealikuga“ kakelda julges, oli Priit. Ka vendasid Kalmeteid on päris raske eristada, kuigi nad ei ole üldse sarnased, aga jäin mõtlema, et kumb neist Flotet mängis. Kujutasin mõlemaid Flotena ette ja rohkem kaldus ikka selle venna poole, kellel on suuremad silmad ja kes ei ole näost nii kitsas. Tegin neil selle järgi vahet, et üks on kitsa näoga, et nime tuvastada, on muidugi kavalehte vaja – Karl-Andreas, ja teine on Henrik. Flote tundus rohkem Henrik olema ja kodus saingi teiselt kavalehelt kinnitust, et arvasin õigesti.

Vanaisa

Bjarn Haukur Thorsson „Vanaisa“, lavastaja Karl Kermes, Monoteater Kõigist Monoteatri lavastustest meeldis see mulle kõige rohkem. Võib-olla sellepärast, et oli teemalt kõige südamelähedasem, vanaisade ja vanaemadega on lastel ikka selline armas side. Ja see lugu või karakter, keda Uuspõld sel korral kehastas, tuletas väga ka minu vanaisa meelde. Kuigi paljusid asju ei mäleta, oli hea ette kujutada, et just nii need meie peres ja minuga toimusid. Ja eriti neid asju, mida ei saagi mäletada, sest mind polnud olemas, kuidas vanaisa-vanaema võtsid vastu teate sellest, et nad saavad vanavanemateks. Muidu üleekspluateeritud Viagra teema mõjus siin hästi armsalt ja ajas tõesti naerma. Mul tuli kohe meelde, kuidas ükskord apteegis minu ees üks mees Viagrat ostis, ma vist lugesin pakendikarpidel, mis rohi see on ja jäin teda põrnitsema, et misasja, sellist asja ostab või? Täiesti uskumatu, noor mees oli, nii 30ndates. Ja samas ajas ka naerma, nii et ma tema taga seistes naerda puksusin ja mehel kindlasti väga ebamugav olla oli. Aga noh mis ta ostab siis sellist naljakat asja. Vanaisal oli lava peal olemas täiskomplekt igasuguseid asju: golfikeppide komplekt, lahtikäivad toolid ja laud, trummikomplekt, nii et ei olnud ainult puhtalt jutustamine ja oma kehaga näitlikustamine, vaid ka asjade abil mängimine. Ja kasutati, nagu Monoteatri lavastustes ikka, videot. Väga naljakas oli, kuidas laps laulis lõpus „Papa Carlo laulu“: Sina jõuad kaugemale, aga minust saab nüüd muld... Muidugi vaatasin ma selle toreda tüki lõpuni, kuigi vahepeal sai natuke igavust ka tunda, aga see ei tapnud.