Käsu Hansu ajalootund

Mart Kivastik „Käsu Hansu ajalootund“ lavastaja Ingomar Vihmar, RAAM

Imestasin alguses, et Kleer ei mängigi, aga siis tuli meelde, et ta on ju lapseootel või kohe-kohe sünnitamas, nii et sellepärast oli platsis vana tuttav Ragne Pekarev, keda ma alguses Kleeriks pidasin, aga siis vaatasin ikka, et Kleeri koht kuidagi liiga pikk ja imeliku ninaga. Kivastiku poolt oli see küllalt fantaasiarikas lähenemine ajaloole. Võib olla teise vaatuse vaatamine oleks mingitki selgust toonud, aga igal juhul see, mida esimeses vaatuses näidati, pööras küll paljud ajaloolised faktid pea peale. Näiteks see, et vene saadik mürgitas Karl XI ja et sama mürki kasutades mürgitati ka noor Peeter I (Peetrike), kelle asemel taheti troonile upitada tema poolearust venda Ivani. Jah, Peetri ja Ivani ajal käis tõesti suur võimuvõitlus juba sellel ajal, kui tulevased troonipretendendid olid lapseeas, aga Peeter sai ju ikkagi tsaariks, mitte ei hukkunud oma ema poolt talle vilepilli külge panna kästud mürgi läbi Beethoveni „Koopaoravat“ mängides.
Siis olid veel stseenid noorest Hansust, keda kehastas Markus Luik. Kuidas teda külahullikeseks peeti, kes tulevikku ette nägi, aga mitte keegi teda ei uskunud. Et tuleb sõda ja tulevad venelased. Naised naersid Hansu paanikat, et kui venelased 20 aasta pärast tulevad ja meid võtavad, siis ongi tore, sest 20 aasta pärast meid keegi teine peale venelaste ei tahagi. Näidati ka kahte kuningakoda – Rootsis ja Venemaal, mõlemad kuningakojad olid omapäraselt imelikud. Kord sõideti seal ratastega ringi, siis tuli suur Venemaa isevalitsejanna karuga lavale. Lava ise oli liivakast. Kesksel kohal oli diivan, mida kasutati nii troonina kui ka magamisasemena Hansukese kehvas talutoas või siis paadina, kui diivani käsitugede külge aerud kinnitati. Vanemas eas Hansu mängis Sulev Teppart, näidend kujutaski tema mälestusi sellest, mis tal on oma elust meelde jäänud ja kuidas tema seda kõike nägi. Teppardi tegelane vaatas seda kõike nagu kõrvalt, istus kord terrassil, kord kuskil lava tagumises otsas, mõnikord seisis ka tegelaste ees laval või sekkus sõnatult tegevusse. Alguses pidas see Hans rahvale ka jutluse, selle ajal juhatas ta nagu möödaminnes hilineva publiku oma kohtadele, et liikuge edasi, liikuge edasi, ega ma teie pärast enam teksti kordama ei hakka, andke andeks... Karl XI naist kuningannat mänginud Mari-Liis Lillel oli hästi huvitavalt valge parukas, nagu vatt, selline lumivalge.
Iseenesest täitsa vahva lugu oli, aga samas ootasin juba kannatamatult, et see läbi saaks. Istuda oli ebamugav. Kuidagi liiga kõrged pingid olid, selga polnud kuhugi toetada, jalad jäid õhku rippuma. Lapsed olid ka kuidagi liiga erutatud, et koha peal istuda, neid huvitas ikka rohkem see ilus vaade, mis mänguplatsist väljapoole jäi, kus merd näha oli, aga mida me hilise kohalejõudmise pärast enne etendust eriti vaadata ei saanud. Vaheaja passisime mere ääres ja kui publik tagasi etendusele kutsuti, siis oli hea kohvikusse löögile pääseda ja edasi terrassil mõnuleda. Sealt oli ka hea vaadata, mis „väljaspool“ etenduse mängukohta „lavatagustes“.toimub. Kuigi plaan oli seal natuke keha kinnitada, avastasime, et see on nii lahe vaatekoht, et jäime etenduse lõpuni sinna passima. Nad võikski sinna mingeid selliseid pileteid müüa, et saad etendust normaalselt distantsilt ja mängukohaga mitteseotult vaadata, ainult kuulda polnud midagi, et siis oleks kuulda ka midagi, näiteks keegi tuleb ja loeb teksti kaasa või müüakse tekstiraamat koos piletiga. Lapsed saavad liikuda ja endal on ka lahedam olla, saab vahepeal merd vaadata ja kohvikust midagi krõbistamist tuua ja teatrit edasi vaadata.
Nägime, kuidsa Pekarev piilus läbi plangu mänguplatsi. Ma mõtlesin, et ta niisama huvist piilub, et vaadata, kuidas teistel mingi stseen välja tuleb, aga kohe kostus tema juba esimesest vaatusest tuntud hüüatus: „Hans, kas sul hambad on pestud?“, nii et ta passis seal hoopis õiget aega, et oma repliigiga maha saada. Siis seda, kuidas poisid – Mart Toome, Janek Joost ja Tiit Sukk plangu äärde asetatud rattad võtsid ja nendega publiku ette sõitsid. Ja vahepaviljoni ees oleva kivitorni juures istus maas Hans ning tegi suitsu, ootas seal, millal on õige aeg lavale minna. Ja väiksed diletant-näitlejad Rakvere kooliteatrist tulid lavalt, üks poiss karjus teistele hästi kõvasti, nii et see meienigi kostus: „Ma olin nii närvis!!!“