Monday, June 29, 2009

Imearst

Brian Friel „Imearst“, lavastaja Priit Pedajas, Vanemuine
Etendus oli ikka nii tapvalt igav, et igavlesin seal suurema osa ajast. Kõik need monoloogid oleksid võinud olla poole lühemad. Kohe julgelt poole, kui mitte rohkem. Kui lõpus imearst uuesti välja tuli ja monoloogi pidama hakkas, siis tõi mees kuuldavale kuulsa „oonou“ ta kartis juba, et nüüd nad hakkavad kõik otsast peale. Et kõigepealt esineb taas tunnipikkuse monoloogiga imearst, peale teda räägib tund aega naine ja siis mänedžer veel tunnikese otsa.
Mingi nii ajuvaba lugu, et lugu pole ollagi. 3 tegelast, kes praktiliselt mitte midagi laval ei tee, ainult heietavad oma mälestustemonoloogi. Kuidas nad kõik mingeid kilde oma elust, mis on nende teiste tegelastega seotud, mäletavad. Üpris raske oli jälgida selles mõttes, et nad rääkisid päris palju, aga nende olulisemate kohtade tabamiseks – eelteadmisega, et igaüks esitab erineva versiooni millestki olulisest, ei jätkunud tähelepanu. Kui on igav, siis hakkavad mõtted mujale minema. Ja mina ei suutnud ära tabada, mida nad siis nii erinevalt näiteks selle surnult sündinud lapse kohta rääkisid. Mingid erinevused seal vist olid, et naise versioonis oli imearst hauale risti pannud, aga mänedžer väitis, et risti hauale paigutas tema. Mida imearst ise sellest rääkis, mul meelde ei jäänudki. Esimest korda kõlas päris julm teema, et laps on maetud sinna, läbi juba naise tekstis.
Heietavad mõttetult igavaid mälestusi sellest, kuidas imearstil avastati anne, kuidas ta hakkas imearstiks ja kuidas nad vaestes oludes, praktiliselt üldse mitte midagi omamata mööda maad ringi rändavad. Kui mõnes kohas hästi läheb ja imearstil seal oma annet õnnestub demonstreerida, siis saavad jälle natuke raha, et edasi rännata. Kuigi nagu ühe loo järgi selgus, kui imearstil psüühiliselt eriti hea päev oli, kui ta oli naise peale vihane ja temaga korralikult karjunud, siis ta suutis koguni 10 inimest terveks ravida. Aga raha ei saanud nad selle eest mitte midagi, jäi isegi arusaamatuks, kas see oli neile eelreklaamiks järgnevatesse kohtadesse suundumiseks. Lehes sellest küll kirjutati ja jutud liikusid, aga kas see ka nende kaugast täitis ja nad paremale elujärjele aitas, oli kahtlane. Pigem mitte, jätkati selles vaesuses rändamist, kuni siis lõpuks otsustati, et aitab, lähme laiali. Ja kõige lõpuks avastavad mänedžer ja naine, et nad elavad Londonis ühes rajoonis. Ühel õhtul koputatakse mänedžeri uksele ja palutakse tulla tuvastama laipa – imearsti endise naise laipa.
Siin jäi mulle jälle arusaamatuks see, kuidas teadis politsei, kes oli mingist suvalisest korterist mingi suvalise naise laiba leidnud, et tuleb minna just seal paar kvartalit eemal elava mehe juurde, et see mees tunneb teda. Kui keegi naise naabritest oligi näinud, et naine mänedžeriga kuskil tänavanurgal või turul suhtles, mingit suurt läbikäimist neil Londonis enam polnud, ma sain aru, et sellised juhuslikud „tere“ tasemel kohtumised olid. Et kuidas siis ikkagi osati leida see mees, kes oskask laipa tuvastada. Üleüldse selline täiesti mõttetu ja lollustest koosnev lugu oli. Nagu see kuskil kõrtsis pulmaseltskonnas kellegi näpu sirgekspainutamise lugu. See kõlas küll läbi kolmes erinevas versioonis. Kellegi arvates oli see isegi ohtlik, kui mingi natuke purjakil meestekamp hakkas imearsti norima, et kui sa teda terveks ei tee, siis me tapame su ära või midagi sellist. Noh ja siis?
Volkonski esitatud imearst oli siiski suurema osa ajast päris vaatamisväärne. Kui ta alguses hakkab monotoonselt nimetama kohanimesid, kust nad kõik läbi on sõitnud ja kus peatunud, siis tundus mulle, et ta loitsib ladina keeles. Mõtlesin, et ohhho, siin tuleb tegemist musta maagiaga, mingi keskaegne värk. Aga ei midagi. Selline ülim tundlikkus oli selles esituses küll, nagu Volkonski kohta räägitakse, et mida ta ka ei tee, ta teeb seda alati ülima tundlikkusega, nii sügavalt oma tegelaskujule kaasa elades või temasse sisse elades, et tal tulevad täitsa pisarad silma. Šarlatanist imearstiks sobis ta ikkagi väga hästi, selline natuke ebakindel, tundlike kätega, kes ise teab, mis jõud tema sees peidus on, aga ei pea vajalikuks seda kogu aeg ja pidevalt teistele demonstreerida. Volkonski esituslaad oli kõikuv, ta kõikus pidevalt, taarus, selles väljendus ka tema ebakindlus, kas mingi asi õnnestub või mitte. Nii sellel tasandil, millest ta rääkis – kas tal õnnestub kirikutäis rahvast ennast uskuma panna, neist vähemalt üks inimene terveks ravida, kui ka tänase publiku veenmise plaanis, kas ta suudab oma loo nii veenvaks rääkida, et jäädakse uskuma just tema versiooni. Nagu teades sellest „konkurentsist“, mis valitseb, et naisel ja mänedžeril on kindlasti igast tema sammust oma nägemus ja oma lugu rääkida.
Merle Jäägerist ei jäänud muud meelde, kui et tal oli peas väga ajuvaba parukas ja seljas veel ajuvabam kleit. See kleit oli omamoodi naljaka tegumoega – rindade kohad selle lõikel jäid täpselt nii, et tundus, nagu oleks kleiti kandval naisel, sellised lapikud rinnad, nagu see rindade lõige kleidi peal välja nägi. Kuigi tähelepanelikumal vaatamisel oli aru saada, et näitlejanna rinnad on korralikult rinnahoidjaga normaalses suuruses, mitte sellised lapikud naisahvi rinnad, nagu kleidi järgi tunduda võis. Naine kaanis peaaegu vahetpidamata viskit ja tõmbas suitsu suitsu järel. Ja viski oli pudelis kuidagi liiga roosat värvi, ma ütleks kahtlusteta, et see oli morss. Kuigi Jäägeri ilmumine selles lavastuses lavale, enne etendust ma nägin, kuidas ta „näitlejate poole“ peal küüni sisenes, aga mõtlesin, et ta tuli niisama neile pöialt hoidma, oli mulle paras üllatus. Ma sain nii aru, et Jääger mängib selles koosseisus, kus on Tommingas ja Kütsar, tänases koosseisus oleks aga naist minu arusaama järgi kehastama Külliki Saldre. Kuigi see oli muidugi väga meeldiv üllatus, et Saldre asemel oli hoopis Jääger, teda just olekski parema meelega näha tahtnud.
Hannes Kaljujärve mängitud Teddy oli näitleja Kaljujärv oma tuntud tolaampluaas. Selle esituse puhul oli huvitav jälgida ilminguid väljastpoolt. Küün on lihtsalt mingitest õhukestest laudades kokkuklopsitud katusealune, nii et kõik, mis väljas toimub, kostab päris hästi ruumi sisse. Nii oligi kuulda, kuidas autod mööda sõitsid või küüniesisel õuel peatuma jäid, kuidas koerad haukusid, kuidas tuul sabistas, nagu sajaks tõsine padukas vastu küüni hapraid laelaudu. Iga korra ajal, kui väljast oli kuulda automürinat, Kaljujärv nagu katkestas oma mängu. Selle reaktsiooni järgi polnudki aru saada, kas teda häiris see mürin või oli tegemist pigem ootusärevusega, et oh, keegi tuleb veel ja tahab mu huvitavaid pajatusi kuulata. Näos väljendus näitlejal küll selline vallatu säde, et noh... kes sealt siis nüüd tuleb. Ja siis nagu pisut pettunud grimass, et ah, ei tulnudki kedagi... ja räägib oma lugu edasi. Teddy räägitud lugu hurdast ja tema suguaktile sundimisest tuli minuga millegipärast unenäkku kaasa. Nägin unes, et koerad kui tõug olid väljasuremise äärel ja inimesed korraldasid aktsioone, et koeri paljundada. Koerad korjati kõik ühte kohta kokku, võiski olla mingi selline räpane koht, nagu see küün, kus „Imearsti“ mängiti. Ja siis toodi terve kari kolmejalgseid koeri, et nad hakkaksid omavahel sugutuma. Kari kolmejalgseid oli nii komplekteeritud, et kõigil koertel puudus esimene parem jalg, aga sellele vaatamata suutsid nad kõik korralikult „kõndida“. Koerad ise suhtusid ka eelseisvasse ülesandesse väga vastutustundlikult, kuigi ma seda momenti unes enam ei näinud, kui „asjaks“ läks, siis koerte olekust oli tunda, et me hakkame tõsist tööd tegema, see on meie soo päästmine.
Lavakujundus oli küllalt lakooniline, küüni keskele asetatud laud ja 2 tooli. Üleval rippus suur inimloode, nagu plasmasisse kinni jäänud. Ilmselt siis see surnult sündinud laps või teised lapsed, kelle ajal naise rasedus katkes. Tagaplaanil oli läbipaistva eesriide taga rist ja maastik, mida aeg-ajalt valgusfookusesse tõsteti. Näitepinnast vasakul asus kuulus plakat imearsti seansi reklaamiga. Me mängisime korralikke teatrikülastajaid, et kui tegelane hakkas sellest plakatist rääkima, nimetas oma nime ja näitas käega plakatile, mõttega, vaadake, kunagi olin ma nii kuulus, et minu jaoks tehti selline plakat, siis me mehega vaatasime ka korralikult sellesse suunda, kuhu näitleja näitas. Selline käitumine ajab mind alati naerma, et kui laval on millelegi aktsendi asetamine, siis kogu publik vaatab kohe sinna. Mina olen tavaliselt jälginud sellele ajal teisi nüansse, kas mõnda teist tegelast, kes ka seda asja märkama peaks, mis nüüd fookuses on, et milline on tema reaktsioon või midagi sellist. Aga ajapikku on hakanud see nalja pakkuma, et mängime „korralikku“ publikut, et vaatame sinna, kuhu „vaja on“.
2.korda läksime vaatama teiseks vaatuseks. Mind huvitas ainult Tommingas ja kuna ta mängis Teddyt, kes astub üles teises vaatuses, siis polnud mõtet sinna pikaks esimeseks vaatuseks passima, haigutama ja igavlema minna. Saal on pime ja külm ka, ei tunne seal ennast üldse mugavalt, mingi maakoht, haisev ja räpane küün, ei saa seal lugeda ega midagi sellel ajal, kui igavlen. Oleks seda ette teadnud, et nii mannetu lavastus on, ei oleks esimesele koosseisule Volkonski-Saldre-Kaljujärv minema hakanudki, poleks millestki ilma jäänud, kui seda poleks näinud. Kohe päris alguses, kui ma erinevatele koosseisudele piletid ostsin, mõtlesin, kas tasub seda esimest koosseisu vaatama minna, kus pole ühtegi mind eriti huvitavat näitlejat ka. Aga heas usus, et tegemist on ikka hea lavastuse ja huvitava looga, läksime seda siiski vaatama, asjata, nagu välja tuli. Oleks piisanud täiesti sellest, kui ühe korra ja teist koosseisu oleks käinud vaatamas. Isegi see 1 kord oleks liig olnud. Täna tuli aga kummardamise ajal selline üllatus välja, et koosseisud olid hoopis segunenud. Ma arvasin, et naist oleks täna pidanud mängima Külliki Saldre, aga kummardama tuli hoopis Merle Jääger. No jumal tänatud, et vähemalt Tommingase ära nägin, muidu oleks ikka täitsa puuks olnud, kui ma peale suurt palumist oleksin meeset veennud, et lähme vaatame selle tund aega teist vaatust seal metsas ja sopa sees ära, siis tuleme kohale ja selgub, et polegi midagi vaadata. Ilmselt oleks siis kohe tuldud teed tagasi ka läinud, kui oleks taas sama koosseis olnud.
Hea, et ma Tammistul olles kavalehte ei lugenud. Tuli välja, et küünist mõnikümmend meetrit eemal asuv mõis on puuetega inimeste keskus! Saate aru? Mina – ilus, rikas, terve esteet, olin zombidele nii lähedal! Hakkasin ette kujutama, kuidas zombid võisid etenduse ajal ümber küüni konnata. Kui ma seda teadnud oleksin... Siis ma vist poleks etenduse ajal mitte ainult külmast, vaid ka hirmust värisenud ja iga väljast kostva krõpsu või suurema kolina peale hirmust karjudes püsti karanud. Nii et kui alguses kavatsesin teist korda minna etendusele üksinda, sest mees oleks mind selle peale välja naernud, kui ma oleksin talle niisama „kunsti“ mõttes teinud ettepaneku teine koosseis ka ära vaadata, siis pidin teda hüsteeriliselt veenma, et no kujutagu nüüd ette, kui ma jõuan Tammistule ja näen seal puuetega inimesi, ta ei taha ju ometi seda. Nii et sain ikka ihukaitsja kaasa ja tundsin ennast natuke kindlamana, aga mitte hästi. Jumal küll, millal ometi lõppeb see publiku mõnitamine, et peab mingites maakohtades teatrit vaatamas käima? On siis nii raske oma ilusates ja puhastes teatrimajades mängida?
Riho Kütsari mängitud imearst polnud üldse nii ebamaine ega kummaline kui Volkonski oma oli. Volkonski oli oma isikult juba sobiv selliseks nõiaks, natuke äbarik, ebamaine, kuidagi meeletu, pooleldi isegi hullunud. Hästi paljude veidrustega, mis just selle Frieli tekstiga kokku sobisid. Ja eriti need Volkonski käed, sensitiivsed ja tundlikud, see pani ikka tõsiselt vaatama, kuidas ta käsi tõstis, sõrmi harali välja sirutas, midagi pobises. Pluss veel tema väike loomulik liikumispuue ja käimikepi kasutamine, see kõik sobis antud persooni kujutamise juurde. Kütsar seevastu näis täiesti tavalise inimesena. Ajab küll natuke kummalist juttu, räägib mingitest arusaamatutest veidrustest ja uskumatutest lugudest, mis temaga ja tema läbi juhtunud on. Kuidas ta on üritanud endast jätta muljet kui läbitungimatust egoistist, kellele mitte midagi muud peale joomise korda ei lähe, aga et tegelikult on ka tema hing olemas. Et ka tema on kannatanud. Vaatasin pikalt Kütsari käsi võrdluses Volkonski kätega, nendes polnud seda ebamaist jõudu, mis esimese esituse juures oli ja mis imearsti kujutamisel nüüd juba peaaegu hädavajalik tundus. Ja siis see uinutavalt hüpnotiseeriv Volkonski laulev hääl, Kütsari tekst oli esitatud tavalises kõnelaadis ja jäi selle tõttu vähem veenvaks, et uskuda temas nägevat seda tõelist imearsti, kes kuskil kolkaküla baptistikirikus 10 inimest erinevatest haigustest-vaegustest terveks ravis. Kütsari puhul pani imestama, et tal on habe halliks läinud, juuksed on endist värvi.
Tommingas oli muidugi imeline, aga ei tasunud ikka päris seda ära, et selle poole tunni tema teksti pärast seda põrguteekonda kuuri uuesti ette võtta. Kuigi vaadata oli teda tõesti lahe, näitlejale olid isegi lokid pähe tehtud. Lokilist Tommingast vaadates mõtlesin kogu aeg, et ta on kellegi moodi, kuni turgatas... Nukuteatri isa Ferdinand Veike! No tõesti näo ja soengu poolest täielik koopia, aga pikkust ja muud ei oska kommenteerida. Mängustiil oli ka Kaljujärve omast hoopis erinev, eelkõige ei olnud neid Kaljujärve puhul spontaanselt mõjununa silma hakanud kaugenemismomente, kui näiteks mõni auto küünist mööda sõitis või kui linnud väljas liiga valjuhäälselt siristama kukkussid. Toomingas mängis ümbrust märkamata, kuid omas väga intensiivset sidet publikuga. See oli selline tõeline müügimehe esinemine, kes peab, maksu mis maksab, oma toote kuulajatele pähe määrima. Millegipärast oli mängu juures väga rõhutatud kolmanda sõrme tõstmist. Esimesel korral, kui see „juhtus“, mõjudes juhusliku žestina peale seda, kui näitleja on üles lugenud 3 omadust, mis andekal esinejal olema peab, iga omaduse juures ühe püstitõstetud sõrmedest rusikasse tagasi painutades, ja siis viimasena see ebatsensuurset žesti tähendav keskmine sõrm püsti jäi, siis mõjus see isegi natuke naljakalt. Et mees on oma esinemisest nii haaratud, et ei pane tähele, mis žest tal välja kukkus. Aga kui see žesti pildumine korduma hakkas, kui sai selgeks, et tal ongi see näpu näitamine nii mõeldud, siis polnud enam naljakas. Natuke labane nagu.
Teddy tekstis kordub kogu aeg sõna „fantastiline“ ja pöördumine „ok“. Seda kohe mitu korda teineteise otsa, nagu iseendaga monoloogi pidades: „OK?“, „OK.“ Eriliselt jäi Tomminga esituses kõlama tema viimane fraas, see mõjus nagu võtmena kõigele eelpool öeldule, aga ka tervele Frieli näidendile. Mänedžer lõpetab oma etteaste sõnadega „Ei olnud ju?“. See käis selle kohta, et tema ja Gracie vahel ei olnud ju midagi muud kui ainult ametialased suhted... ei olnud ju? Paneb mõtlema, kas selliste inimeste vahel, kes on aastakümneid päevast päeva koos olnud, ühes furgoonis elanud, kui see mees on isegi Gracie sünnituse vastu võtnud, mäletab selgelt, kuidas Gracie karjus, kuidas tema paljad jalad tema kaela vastu peksid, kuidas kõik oli verine ja jube. Kas selliste inimeste vahel oli tõesti ainult ametialane suhe? Isegi kui oli ainult ametialane suhe, millele viitab Teddy kohmetu ja pisut õnnetu fraas, et Gracie suudles teda tänutäheks laubale, siis kas ikka saab peale seda, kui mees on naisel sünnitada aidanud nende sõprust lihtsalt ametialaseks nimetada?
Selge see, et Teddy oli Gracie'sse armunud, sellest annab hästi tunnistust ka see nostalgiline tundlikkus, millega Tomminga esitatud Teddy meenutab ühte korda, kui Gracie kõrtsis iiri laulu laulis. „Ta oli nii ilus, me keegi ei saanud temalt silmi, ah kui ilus ta oli.“ Ja siis meenutada seda Jäägeri mängitud ärajoodud, räpase välimusega, haiget naisterahvast, no kus see ilu seal on? Närib oma juukseotsi (kuigi tegelikult parukat). Nüüd kummardamise ajal vaatasingi, et Jäägeri parukas on tõeliselt ära näritud, tagantpoolt on juukseotsad kuidagi palju „tervemad“ kui külgedele jäävad juukseotsad, mis on ilmsete suust läbikäimise ja nätsutamise tundemärkidega. Teddy peab imearst Franki suurmeheks, aga mäletab temast just Gracie'ga seonduvalt ainult halba. Kui halvasti Frank Gracie't kohtles, kuidas nad kaklesid – kuigi nendest kaklustest ja kisklustest rääkides süttib Teddy silmis saatanlik tuluke, see oli vaatepilt, mu sõbrad, mida oleks pidanud nägema! Ja Gracie, kellel oleks palju rohkem põhjuseid Franki maapõhja needa, süüdistada teda selles, et Frank rikkus kogu tema elu ära, tema, kes ta oli päris heal tasemel juristide perekonnast, pidi samuti saama juristiks, milline karjäär teda oleks oodanud, tema järgnes armastusest pimestatuna Frankile ja läbis kogu selle alanduste ja valude kadalipu, mis talle Franki kõrval osaks sai. Gracie on tõesti imeline naine selles mõttes, et ta mäletab Frankist ainult halba. Kasvõi see ülivalus sünnitamise kogemus. Just Gracie versioonis oli lapse matmise suure töö tegija Frank, mitte Teddy. Gracie mälestuste Frank armastas seda surnult sündinud last, mitte ei jätnud Gracie't sellel jubedal momendil üksi.
Kuna näidendi vaatamine oli null, mitte midagi eriti laval ei toimu, ja tekst oli ka igav, siis hakkasin hästi vilkalt üles märkima teksti, neid kohti, mis mulle eelmine kord kummalised tundusid. Need on nagu sellised spetsiaalsed kohad, mida tuleks kuulata, 3 inimest on need ühiselt läbi elanud, neid kõik koos ja korraga kogenud, aga igaühel on juhtunust erinevad mälestused. Tabasin ennast kuulmas tõesti natuke erinevaid versioone ühest ja samast toimunud asjast, aga päris lõpuni jäigi see arusaamatuks, mis seal siis konkreetselt toimunud oli. Kas neid asju üldse oligi toimunud, võib olla nad kujutasid kõik kolmekesi neid asju endale ette, kui mingit selget pilti kellelgi neist polnud? Ühine visioon, mingid selged piirjooned on paigas, et oli kuskil pulm, pulmas olid sellised ja sellised inimesed, aga mis nende inimestega seoses konkreetselt juhtus, kes kelle tervendas, kuidas nendesse suhtuti jne, see on igas versioonis erinev. Ja muud ülejäänud lood. Tundus, et neid lugusid on üldse liiga palju, et kuulaja kogu sellest massiivsest tekstist läbi pureda suudaks. Isegi teise vaatamise korral, noh, ok, osalise vaatamise korral, oli seda kõike liiga palju.
Tabasin ennast ka selliselt mõttelt, et kus on üldse tõe piir? Igal inimesel on õigus mingit asja mäletada ja teada just nii nagu tema mäletab või seda mäletada tahab. Kui keegi räägib mingist asjast omamoodi versiooni, mingist kindlast asjast, mis on kõigile teada, milles näiteks faktid ei kattu, milles on teistmoodi lähenemine, kas ta siis valetab? Ei pruugi ju valetada, lihtsalt tema saab sellest asjast niimoodi aru, nagu ta meile seda edasi annab. Kui 2 inimest räägivad koos läbielatust ühtemoodi ja 1 räägib teistmoodi, kas siis tuleb kohe teha järeldus, et 1 valetab? Sest 1 on vähemus, kui 2 mäletavad teistmoodi, järelikult oli see ikka teistmoodi. Siit edasi viisid mõtted juba kohturadadele. Kohtusüsteem, mis toimib põhimõttel 3 kohtunikku, maksma jääb enamuse arvamus. Kui 2 arvavad, et süüdi ja 1 peab kurjategijat süütuks, siis kas peab tingimata olema õigus nendel kahel, kelle arvamus peale jääb? Või tõendite uurimine, kui on olemas 10 tunnistajat, asitõendid, dokumentaalsed materjalid, mis kõik räägivad ühte keelt ja nendele vastukaaluks keegi 1 tunnistaja, kes räägib teistmoodi, kas siis see 1 kindlasti valetab? Võib olla on just tema versioon see kõige õigem?
Lood olid mingid sellised, et neist andis välja noppida kõige olulisemad momendid. Gracie pidavat siiski olema imearst Franki naine, kuigi Frank ise teda järjekindlalt oma armukeseks nimetas. Sellest, et Gracie on Franki naine, räägivad nii naine ise kui ka Teddy. Lapse sünni kohta ei räägi Frank alguses mida, mainib ainult seda, et see oli koht, kuhu talle saadeti teade tema isa südamerabandusest. Lisades, et Gracie tahtis temaga kaasa tulla ja ei saanud aru, miks mees teda oma isa surivoodile kaasa võtta ei taha. Pärast tuleb Gracie tekstis nagu ootamatu külm dušš „Laps on maetud...(mingi segane kohanimi).“ Teddy ütleb, et kui Gracie hakkas sünnitama, siis jooksis Frank järsku minema. Seega siis see Franki versiooni kinnitus, et ta sai teate isa südamerabandusest, kuigi reaalset teadet ta ei saanud, aga Frank on ju selgeltnägija, talle võis teade saabuda ka mingeid muid liine pidi. Noh näiteks tundis südamega, et isa hakkab surema või isa on raskelt haige. Kuigi see on selline eetiline küsimus, keda eelistada, kui 2 sulle lähedast inimest on ühekorraga raskes seisundis: naine hakkab sünnitama ja isal on südamerabandus? Loogilisem oleks vist ikka naisele toeks jääda, sest isa on kuskil riigi teises otsas või üldse teises riigis, kuni sa veel temani jõuad, kas sa teda enam aidata saad, aga oma imearsti võimetega oleks olnud sünnitavale naisele ikka ülioluliseks toeks. Moraalsest toest rääkimata.
Gracie oma tekstis sünnitamisest ei räägi, mainides ainult seda, et laps sündis furgoonis, arsti ega õdesid juures polnud, sündis surnult. Ka Frank ei puuduta seda tema jaoks üliõrna teemat, kuidas sünnitus toimus, teda polnud seal juureski. Teddy annab põhjaliku ülevaate sünnitusest, kui kohutav see kõik oli, kuidas ta Gracie't imetles, et ta on nii vapper, kogu selle valu ja läbielamiste järel istus Gracie mingi aja surnud laps väljasirutatud jalgade peal ja ütles siis otsustavalt, et laps tuleb maha matta. Lapse matavad Teddy ja Gracie kahekesi lehmade karjamaale. Gracie teksti järgi osales matustel ka Frank, kes tegi lapsele valge puuristi ja kirjutas sinna peale teksti, et siin puhkab Gracie ja Franki surnultsündinud laps. Ja lõpuks luges Frank mõned kohapeal väljamõeldud palved. Teddy versiooni järgi oli „tseremoonia“ läbiviimine tema kanda – nii risti kui ka väikse kirja sellele ristile tegi tema, samuti oli tema kanda palvete lugemine, kuigi ta ei teadnud ühtegi palvet, aga mõtles midagi kohapeal välja.
Loo kohta kuskil pulmas toimunust on veel segasemad erinevad versioonid. Umbes võib nii aru saada, et need 3 tegelast olid kuskil kõrtsis, kuhu saabus ka pulmi tähistav seltskond. Seltskonnad ühinesid ja Frank ravis ühe kõvera sõrme terveks. Saanud sellest innustust, tahab Frank terveks ravida ka järgmist abivajajat: ratastoolihaiget. Kõik on hästi segane ja ma pole üldse kindel, kas lugu tegelikult nii välja peaks nägema. Kolmes versioonis on ühine ainult see, mis puudutab kõvera sõrme tervendamist, nii see, kuidas seltskonnad ühinevad, mis meeleolud valitsevad, kuidas tekib tüli või ei teki tüli, kõik see on erinev. Kuni selleni välja, et Franki versioonis läks asi lõpuks päris nugadele, kõrtsmik veel hoiatab meest, et ärgu ta selle kambaga nalja tehku, kõrtsmik teab neid, et nad on võimelised tapma. Frank ütles peale seda, kui kõver sõrm oli sirgeks tõmmatud, et see on alles algsu. Ja unistab, kuidas ta ratastooli aheldatu taas käijaks teeb. Selle kohta, kuidas seanss ratastoolimehega toimus, on hästi erinevad versioonid. Gracie ei mäletanud sellest vist üldse midagi, tema läks magama, aga oli Franki pärast hirmul, sest nägi, et Franki ähvardab hädaoht. Kui võtta seda niimoodi, et näidendi toimumise ajaks on Gracie juba surnud, nagu selgub Teddy viimasest loost selle kohta, kuidas ta surnukuuris Gracie't tuvastamas käis, siis võib arvata, et ka Frankile sai see õhtu saatuslikuks, et see kamp tappis ta ära. Aga mine sa tea ka, selline hästi segane lugu on. Vist Teddy tekstis oli räägitud sellest, kui jube see välja nägi, kuidas Frank hakkas ratastoolimeest terveks ravima, nad seisid kuskil looduses tühja koha peal ja Frank vaatas invaliidi hästi julma pilguga, nagu hakkaks lõhki minema.
Ühest asjast kolme erinevat versiooni kuulates meenus kuidagi ähmaselt mõistulugu või anekdoot kolmest pimedast. Seal oli midagi sellist, et kas 3 pimedat või pime, kurt ja tumm pidid katsuma elevanti ja seletama, mis see on. Üks katsus saba ja ütles, et see on nöör, teine katsus lonti ja ütles, et see on mingi toru. Samamoodi oli Frieli kolme tegelasega, olenevalt sellest, kuidas keegi neist ühte või teist episoodi nende elust mäletas, tuli selle episoodi kohta ka jutustus. Pedajase lavastuse kohta mõtlesin, et see on vist isegi kuidagi kaasaja poliitilistesse teemadesse kiskuv, et kõigile on teada mingid sündmused, aga erinevate parteide nägemus kogu rahva „päästmisele“ viivale teest on erinev. Või siis millegi kinnimätsimine, et sai midagi tehtud, aga selle asemel, et see üles tunnistada, et jah, me arvestasime valesti, nüüd on olukord selline, on igaühel sellest asjast oma ja täiesti usutav versioon. Eneseõigustamine ja kellegi paremas valguses nägemine on ikka nii inimlik nähtus, nagu ma just nimelt Gracie juttu kuulates avastasin, kui ta räägib mehest, kes sisuliselt on talle nii palju halba teinud, kuid keda naine kogu hingest armastab.

Saturday, June 27, 2009

Toatüdrukud II

ean Genet „Toatüdrukud“, lavastaja Roman Viktjuk, Roman Viktjuki Teater
Rahvusvahelise naistepäeva puhul tõi Tallinna oma versiooni Genet’ näidendist Roman Viktuki teater. Hakkasin mõtlema, kas see oli juhus, et etendust mängiti just naistepäeval või oli sellel mingi seos feminismi ja muude selliste naisi ekspluateerivate teemadega. Kõigepealt kõlas saalis lavastaja Viktjuki pöördumine, vist lindistatud tekst, mida enne iga etendust lastakse. Enne seda pöördub veel keegi teine kuju, kes teatab, et nüüd pöördub teie poole lavastaja Viktjuk. Selle peale ütles üks minu taga istuv tädi: „Väga meeldiv". Ega lavastajal muud polnudki öelda, kui lülitage välja oma "kallid mänguasjad". Viktjuk oli kogu hingest püüdnud näidendit huvitavaks teha. Pisikeste uuendustega on seda näidendit mängitud 20 aastat, osatäitjad on ainult mehed, ja ilmselt need pole needsamad mehed, kes 20 aastat tagasi selles tükis üles astusid, kuigi mine tea, nii kuskil 40 aasta kanti võisid need mehed olla küll, nii et kui nad näiteks päris noorte alles teatrikooli lõpetanud tudengitena võimalik et oma esimese tööna just „Toatüdrukutes“ üles astusid, siis võivad ka needsamad näitlejad olla. Peale Viktjuki pöördumist tuli üpris pea autori enda pöördumine: „Ma leian, et „Toatüdrukutes“ peavad mängima ainult mehed.“ Ja vahetult enne näidendi enda sisu lõppu, kui n.ö. tegevus ise ära lõppes, oli taas tsitaat valjuhääldi kaudu Viktjukilt, kes ütles üle sama, mida Genet arvas, et selles näidendis peavad mängima kindlasti ainult mehed. Mingi väike variatsioon sõnastuses oli, muidu olid need 2 manifesti täiesti identsed.
Lavastus algas tantsuga. Lavaruumi eraldasid saalist eeslavale pandud stange, nii balletitantsijate harjutusstange kõrgusel, valge. Sellele toetudes ja sellel turnides toimus päris suur osa tegevusest. Esines 4 meest, 2 toatüdrukut, kes on omavahel ka õed, proua majaomanik ning tema kavaler. Kavaleri oli ilmselt sisse kirjutatud tänu Viktjuki fantaasiale. Tantsu oli ikka hästi palju ja mida see sümboliseerima pidi, ma jälle aru ei saanud. Kõige tobedam oli see, et kui näidend ise ära lõppes, siis tuli veel mingi vähemalt pool tundi tantsu otsa. Number numbri järel. Publik plaksutas mõne tantsu puhul kaasa, kui oli selline selgema rütmiga plaksutamist võimaldav eeskava muusika, aga ilmselt oli see plaksutamine ka rohkem selles lootuses, et ehk on see viimane tants. Iga tants lõppes ära sellise korraliku punktiga, jättes tõesti mulje, et nüüd lõpuks on läbi, aga siis mõne hetke pärast läks uuesti lahti. Mitte, et ühte tantsu korrati, kõik numbrid olid erineva liikumisega erinevate muusikapalade järgi seatud, aga seda oli lihtsalt liiga palju. Ja lõpuks tundus see juba tüütult mõttetu. Kannatasin mingi aja seda tantsutralli vaadates ära, siis valisin koha, kui saal oli täiesti pime ja läksin kiiresti saalist välja.
Istusin ka üpris ebaõnnestunud kohal. Enamuse lavast varjas ära üks ees istuv naine. Siis varjutas tegelasi veel lavaäär, kui nad mängisid kuskil lavasügavuses, mis minu istekoha poolsesse serva jäi, siis ei olnud mitte midagi näha. Kuigi aitas natuke see, et lavaruumi tagantpoolt katvaks kujunduseks olid peeglid, siis need polnud ikka päris peeglid, ja peegeldasid üpris napilt, aga mingid inimkogud tabas seal ikka ära, et saada aru, mida nad parajasti teevad. Suurem osa seal sektsioonis toimuvast tegevusest oligi minu jaoks kuuldemänguline. Kuigi kuulda oli väga hästi ja seekord ka mitte nii kõvasti, nagu eelmisel korral, kui ma esimese vaatuse pidasin ees istudes vastu, aga teise vaatuse ajaks saali tagumisse otsa põgenesin.
Lavastuse saigi jaotada kolmeks osaks – alguses tants, vahepeale jääv „õige“ näidend ja lõputants. Ma üritasin kuidagi aru saada, kas need värvid, milles mehed esinevad, ka midagi sümboliseerivad, aga ei mõelnud midagi välja. Olid 3 erinevat ja eristuvat värvi – punane, must ja valge, neljas mees oli sinakas-rohelist tooni volangidega flamenkoseelikus, see värv eriti ei domineerinud. Selle esimese tantsu ajal, kui sõnalist osa veel polnud olnud ja ei teadnud, kes on kes, pakkusin, et seelikus tantsija on majaperenaine, aga pärast tuli välja, et see oli hoopis kavaler, ehk siis ainus meestegelane, õige soo esindaja, kes mängis ka meest. Nende tantsude ajal vaatasin veel, et maru heas vormis peab olema, kui tahad Viktjuki teatris mängida, üpris keerulised tantsukujud olid. Või kui isegi polnud keerulised, siis kõike seda oli väga palju ja kiiresti, nii et ikka täitsa läbi võttis selline kogu aeg ringi jooksmine ja jalgade pildumine või hüppamine ja maas vähkremine.
Ka sõnaline osa oli esitatud väga erinevalt. Hääled nagu kajasid kuskilt kaugusest, tundus, et nad räägivad läbi võimenduse, ja sellele etendusele selline mikrofonide kasutamine sobis, sest siin oli niigi kõik hästi tinglik. Taas oli sõna seotud liikumisega, aga see liikumine polnud enam nii tantsuline ega väljendanud selline enda poosidesse seadmine ka teksti sisu. Pigem vastupidi, tehti hoopis selliseid liigutusi, mis teksti järgi justkui välistatud oleksid. Hästi palju dramatismi oli selles liikumises ja mingil määral meenutas see antiikdraama esitamislaadi. Antiikteatriga seotusele viitas ka see, et kõiki osasid esitasid mehed ja neile olid maskid pähe maalitud. Nii et erilist miimikaväljendamist jälgida ei saanud, aga ega näitlejad oma osa väga palju miimika peale üles ei ehitanudki - kandvad näitetehnilised vahendid olid ikkagi hääl ja keha. Hääletoonidelt oli ka kuidagi eriline esitus, räägiti suhteliselt vaikselt, aga see-eest intensiivselt, kõik sõnad nagu kuhugi õhku rippuma jättes, ei olnud lõpetatuse tunnet, et nüüd lõppes fraas või lause.
Alguses oli üldse raske ära tabada, kes on kes. Esimeses stseenis mängivad toatüdrukutest õed, et üks neist on tema ise ja teine on majaproua. Nii et sellise mängu järgi jääbki mulje, et üks tegelastest on toatüdruk ja teine näitleja kehastab majaprouat. Aga siis hakkab helisema äratuskell, tüdrukud mängivad vist kogu aeg sellist mängu, kehastudes majaprouaks ja tema asju selles mängus kasutades. Nii et siis ongi vaja mingiks kindlaks kellaajaks panna helisema äratuskell, et enne proua saabumist või tema ärkamist oma näitemängu jäljed ära koristada jõuaks. Proua ise ilmub lavale tegevuse teises pooles ja tema kavaler hoopis tegevuse lõpus, enne suurt tantsufinaali. Ka saaliosa oli osaliselt mänguks päris tihti ära kasutatud, näiteks marssis üks tegelastest saali vahekäiku mööda lavale ja pärast lahkuvad proua ja tema kavaler, kasutades väljumisteeks saali keskmist vahekäiku. Seda oli päris lahe vaadata, kuidas nad minema sammusid, eriti jälgida prouat esitanud meesnäitleja hoiakut, ta oskas kuidagi pead hästi huvitavalt hoida. Selles hoiakus oli üheaegselt nii leina ja kurbust väljendav alandlikkus kui ka pead püsti hoidev uhkus tulenevalt proua seisusest. Siis see nägigi nii välja, et osaliselt kallutas näitleja pead maha, suunates pilgu mitte päris enda ette põrandale, vaid kuidagi kõõrdi kõrvale, justkui tahtes vaadata, mida teised inimesed teevad, kui ta nendest möödub, tahtes nende pilke enda peal tabada või tabada seda, kuidas klatšijad sosistama hakkavad, kui ta neist mööda kõnnib. Jälgisin seda saalist lahkuvat paari nii kaua, kui see võimalik oli, pöörasin pea ka päris lava suhtes selja taha, vaadates silmanurgast ka inimesi enda ümber, kes mida ja kuidas vaatab.
Kogu tegevus kulgebki selle ümber, kuidas toatüdrukud valmistuvad proua tapmiseks ette. Üks neist saab isegi mürgise lahuse kokku keedetud, kuid proua ei joo seda, sest teine toatüdruk, kes sellel ajal, kui tema õde köögis toimetab, prouale seltskonda pakub ja temaga juttu ajab, räägib kogemata jutu sees välja, et kavaler helistas. Sellest uudisest muutub proua väga erutatuks, tahab kohe sinna kohtumispaika sõita, mille kavaler talle määras. Üks õdedest saadetakse taksot tooma, ka selle aja, mis õde taksot otsib, ja ta teeb seda nimelt hästi kaua, venitab, et teine õde jõuaks lõpuks oma mürgi prouale sisse joota, räägivad toatüdruk ja proua palju. Kõigest jääb mulje, et proua tegelikult hoiab väga oma teenijaid, jagab neile laiali oma kleidid ja karusnahad, sest proual endal pole neid enam vaja, kui ta oma kallimale sunnitööle järgneb. Karusnahkne kasukas, milles erinevad tegelased ringi käisid, oli nagu omaette tegelane. Proua toob oma kasuka välja, et õed võivad selle endale saada, aga samal ajal mängitakse selle kasukaga. Kasukas on ülipikk, lohisedes korralikult selga panduna veel mööda maad järelgi, kuigi korralikult seljas kantakse seda vähe, rohkem lohistatakse niisama ringi ja tehakse selle esemega kõikvõimalikke muid asju. Nahad on kõik väga hästi näha, ilus läikiv karv, vist hõberebased, kasukaks õmmeldud koos peade ja sabadega, sabad ripuvad kasuka alumise ääre juures ja rebasepeadest, mina sain neid kokku lugemisel 5, moodustub kaela ümber krae.
Samamoodi nagu mängitakse kasukaga, seda visatakse teineteisele, ennast peidetakse selle sisse ära, tõmmatakse see kellelegi teisele pähe, pannakse eeslaval oleval stangele rippuma, siis mängitakse riideesemega enda seljas, hoides seda erinevat pidi erinevate kehaosade ümber, mängitakse ka teise proua poolt õdedele ohverdatud riidetüki – kleidiga. See on erkpunane huvitavate käistega kleit, käised ei käi mitte niimoodi keha peale, et sealt tuleb käed sisse pista, vaid käised käivad kleidi muu osa külge kinnitatuna tagant üle õlgade ja jäävad käte peale lebama. Ja niimoodi praktiliselt iga asjaga, mis lavaruumi avarustesse kerkib, kuigi asju laval praktiliselt polegi. Eeslaval see stange ja siis mõned istmed lavasügavuses. Seda, kuidas proua ära tapetakse Viktjuk ka ei näita, nii et seda võib nimetada isegi teatud mõttes lõputa või lahenduseta looks. Võib leppida Viktjuki pakutud lahendusega – mõtle ise loole lõpp välja.
Mingil hetkel tuuakse mängu ka nukk, kellele on vene keeles näidendi autori nimi seljale kirjutatud. Selle meeskodanikku kujutava ülikonda riietatud nukuga käitutakse täpselt samamoodi, nagu kõigi eelnevategi esemetega, eelkõige siis riideesemetega. Pillutakse, tallatakse, tõmmatakse üle pea, hüpatakse üle, pannakse selga, niipalju, kui see nuku puhul võimalikuks osutub. Mida selline autori hüpitamine tähendama peaks, ei oska öelda, ehk vast seda, et Viktjuk näitab sellega, et see, mida te täna laval nägite, pole päris Genet’, vaid ma käin teose originaaliga üpris suvaliselt ümber. Vahepeal oli minu kohalt päris hästi näha, mida näitlejad akside vahele jõudes tegid, näiteks käis üks mees ühe tantsunumbri ajal aeg-ajalt akside vahel vilksatanud naisele midagi „ütlemas“. Selles kohas oli kuulda ka, kuidas mingi kaugjuhtimispuldi või mingi sellise seadme abil korraldusi jagati, et nr.5 sinna või midagi sellist. Mees astus korraks paar sammu tagasi, et teda publikule näha poleks, tegi midagi käega ja tuli välja tantsima tagasi. Kui lõpus oli tantsu- ja ilunumbrite maraton, hakkas silma eriti üks toatüdrukut mänginud mees, kes päris sümpaatne tundus, kuigi maskiks maalitud näomaalingute pärast ühestki näitlejast täispilti ei saanud. Aga selle mehe tantsustiil tundus kuidagi kõige sümpaatsem, nii et jälgisin põhiliselt teda, kuidas ta oma liigutusi suuga väljendas, enne hüpet õhku kogus, hüppe ajal mingit nägu tegi ja hüppelt maandumise järgselt auru välja lasi.
Esitajate kiituseks või üldse kogu lavastuse kohta käivalt, peab ütlema, et asi oli ikkagi nii huvitavalt eksponeeritud, et seda tunnet küll polnud, et juba 2,5 tundi on lavastus kestnud. Ma mõtlesin, et kõige rohkem ehk tuleb hädaga 2 tundi täis, nii et arvestasin, et ma lahkusin saalist kell 21, aga kui välja jõudsin ja seal kella nägin, olin imestusest osaliselt sõnatu ja ahmisin õhku, kell oli juba 21.35. Keskuse fuajees oli päris palju inimesi, ma ei tea, kas need olid vaatajad, kes olid varem lahkunud, kui selle pika tantsuga lõppeva osa jälgimine osutus üle jõu käivaks, või mingid selliseid kujud, kes tulid kellelegi vastu, kes etendusel oli. Siis käis aeg-ajalt nende inimeste seast läbi kahin "veel üks", ilmselt ootasid nemadki juba pikisilmi kogu jandi lõppu, aga ühele tantsunumbrile järgnes teine ja mingit lõppu sellel ei paistnud olevat. Samuti tuli peaaegu pidevalt saalist välja uusi ja uusi inimesi, kelle kultuurimõõt ka ammendunud oli. Pärast mõtlesin, et võib olla selline venitamine ja tobedate tantsude esitamine oli taotuslik. Tantsida nii kaua, kuni näitlejad nõrkenult kokku kukuvad. Või siis panna proovile publiku kannatus, tantsida, kuni kõik on saalist lahkunud. Kui ma juba päris majast väljunud olin, siis kuulsin lõpuks sellist aplausi, mis võis tähistada etenduse lõppu, aga päris kindel selles olla ei võinud.

Thursday, June 25, 2009

Toatüdrukud I

Jean Genet „Toatüdrukud“, lavastaja Hendrik Toompere, Rakvere Teater

Väga lahe versioon oli, Toompere ikka oskab enamasti asju huvitavaks mängida. Silme ees kummitas kogu aeg palju mängulisem ja teatraalsustest kubisev Viktjuki „Toatüdrukute“ variant, aga vene meistri lavastus oli ja jäi meie omaga võrreldes kahvatult igavaks. Rakvere „Toatüdrukute“ ajal ei tekkinud kordagi sellist momenti, et on igav ja hakkame juba lõpetama. Pigem vastupidi, lõpus läks asi juba nii naljakaks ja absurdseks, et oleks tahtnud, et nad seda lõppu veel ja veel venitaksid. Omaette elamus oli ka Rakvere pangahoones viibimine. Eesruum oli küll selline kehvake ja sinna sattudes mõtlesin ma poolahastades, et jumal küll, kuhu me jälle sattunud oleme. Aga kui see kehvikute ruum läbida, siis „saal“ iseenesest on täitsa normaalne, nähtavus peaks ruumi keskel toimuvale näitemängule igalt positsioonilt hea olema. Õnneks on lavastaja arvestanud ka sellega, et inimesed vaatavad erinevatelt positsioonidelt, nii et näiteks lavastust sissejuhatavat pantomiimi mängivad näitlejad mitu korda läbi, et see ikka iga nurga alt korralikult jälgitav oleks.
Alguse pantomiimi oli huvitav vaadata. Kõigepealt selline sisseelamine, et vaatad ära, mis esemed lavaks moonutatud pinnal on, siis tulevad sinna 2 naist, hakkad neid vaatama, vaatama, mida nad toimetavad, keda nad kujutavad. „Toatüdrukud“ on juba selles mõttes huvitav näidend, et seda lugedes saab aru, kellega tegemist, kui lugeda, siis loed tegelase nime ette ja sellele järgneb tekst. Aga vaatamisel võib tekkida kerge segadus, sest tegelane räägib iseenda eest, mitte ei ütle oma tegelase nime ja teksti. Nii on lugedes aru saada, et 2 toatüdrukut etendavad oma proua majas näitemängu, 1 neist kehastab prouat ja teine mängib ühte neist. Ja mängib niimoodi teenijat, et ta on nii tema ise kui ka tema õde, kes samal ajal iseendast distantseerub ja prouaks kehastub. Sellega tekibki raskusi, et alguses võib jääda mulje, et tegemist ongi päris proua ja ühe teenijannaga, kuigi tegelikult on need mõlemad naised teenijannad, kellest üks on võtnud rolli olla ühes isikus 2 toatüdrukut, ja teine kannab oma õlul prouaks olemise rasket koormat.
Kui selle väikse nihutusega ära harjuda, hakkab kõik juba päris loogiliselt kulgema. Nüüd Rakveres olin ma selleks juba valmis, et ma teadsin, et see alguses on mäng, aga Viktjuki vaadates mõtlesin alguses päris pikalt, kas ma mäletan ikka õigesti, et see oli see näidend, kus õdedest toatüdrukud rollimänge harrastasid. Või on need 2 naist, keda Viktjuki lavastuses oli üpris raske diferentseerida, kuna, nagu öeldud, seal on kõik hästi teatraalne, kõik on raske grimmi all, kõik on näitlejad selle sõna otseses tähenduses. Kusjuures, naisi kehastavad ju mehed. Seetõttu olin ma Viktjuki vaadates ka päris pikalt kahevahel, et kuidas seda asja nüüd vaadata - kas need 2 mees, kes mängivad naisi, on nüüd toatüdrukud, kellest 1 mängib ennast ja õde ja teine mängib prouat, või on need 2 meest kehastunud naisnäitlejateks, kellest 1 on majaproua ja teine teenijatüdruk.
Rakvere pantomiim kulgeb omasoodu. Näitlejad käivad mängeldes läbi kõik detailid, mis laval on ja annavad ülevaate asjadest-tegevustest, millega hakkavad tegelema. Ülle Lichtfeldt mängib õde, kes on teenijatüdruk, tema läbivaks rollis selles kepslemises on koogutamine ja proua silmadest soovide lugemine, et enne veel, kui prouaks kehastunud õde jõuab kehakeelega väljendatavate sõnade kaudu oma soovist märku anda, see soov õhust kinni püüda ja täita. Tiina Mälberg toatüdrukust prouana meenutas osalt tegevuselt leedi Macbethi – paaniline paberrätikute kiskumine ja nendega käte nühkimine. Kuid samas väljendas selline teguviis ka prouale omast mustusefoobiat, proua nimelt kardab enda ümber mustust näha, kardab ennast ära määrida, kardab, et räpased toatüdrukud, kes talle steriilse maailma loovad, väljuvad oma piiridest ja toovad oma mustast köögist talle pisikuid ja rokka. Sama teema väljenduseks on teenijannat kehastava õe pidev sebimine erinevate puhastusvahenditega. Kord hakkab ta lauapinda nühkima, siis puhastab suurt peeglipinda, siis pihustab niisama õhku mingit puhastusvahendit, peaasi, et igal pool oleks läikehiilgust tunda. Hiljem tulevad mängu veel spetsiifilised koristusvahendid, nagu kummikindad ja mopid.
Väga vahvalt oli Lichtfeldti poolt välja mängitud hüplev jooksmine. Lavapõrand on konstrueeritud maleruudustikuna, vaheldumisi mustad ja valged klotsid, millel erinevaid liikumisskeeme korraldades näitlejannadel suurepäraselt mängida õnnestus. Nii kappabki Lichtfeldti kehastatav toatüdruk teatud stakatosid väljendava tunnusmuusika saatel mööda musti ruute, vaadates ettevaatlikult, et ta oma alalt ei väljuks, mis taas väljendub seda proua foobiat, et tema steriilsesse ja puhtasse maailma ei tohi sattuda kübetki väljaspool asuvast mustusest. Lichtfeldtil on selle tegevuse juures veel hästi lapsikult vallatu nägu, see liikumisskeem kerge hüplemisega ühelt ruudult teisele ruudule jäi kuidagi eriti eredalt meelde. Isegi sellisele väiksele detailile on mõeldud, nagu teenijannat kehastava Lichtfeldti jalas olevad nõelutud sukad. Ma vaatasin kohe päris alguses: appi, Lichtfeldtil on nõelutud sukad jalas… kas siis tänapäeval keegi enam sukki nõelub? Kas teater on tõesti nii vaene, et ei suuda näitlejannale igaks etenduseks uusi sukki osta, kui ta need etenduse käigus ära lõhub? Kusjuures kavalehel ilutseb veel uhkelt „Toatüdrukute“ sponsori pesufirma Triumphi nimi, miks siis ei tooda virnade viisi musti sukki, et näitlejal oleks igaks juhuks võtta. Ega ta ometi ise neid sukki nõeluma ei pea? Aga natukese aja pärast taipasin, et see pole üldse reaalse olmega seotud märk, vaid need sukka mööda jooksvad nõelapisted kuuluvad etenduse juurde.
Nõelutud sukkadest tuleb pärast näidendis juttu ka, aga märgiline on siinjuures just see, et nõelutud sukad on jalas ainult Lichtfeldtil, Mälbergi sukad on (alguses) terved. Mälberg kehastab prouat, temal ei saagi nõulutud sukad jalas olla, niikaua, kui mäng veel kontrolli all on. Lihctfeldt kehastab aga õdede kokkuleppemängus neid mõlemaid ja nende n.ö. „firmamärgiks" ongi nõelutud sukad. Lõpus aga, kui mäng pole enam mäng, vaid õdede päriselu, kui nad on muutunud omakorda proua mängukannideks, kelleks nad proua äraoleku ajal ennast kehastasid, siis on juba mõlemal teenijannat kehastaval näitlejannal sukavarbas auk. Ikka nii intensiivne mäng, et lõhuvad omal sukad ära ja puha. Ja korralik füüsiline pingutus oli ka taga, kogu aeg oli näha, kuidas näitlejannad peale väiksematki jooksupiruetti hingeldades seisma jäid ja Lichtfeldti selg oli suurest pingutusest märg. Lõpuks ongi toatüdrukud oma mänguga juba nii sees, et ei tee vist ise ka vahet, mis on mäng ja mis on päriselt. Väga vahva oli ka Lichtfeldti prouaga suhtlemise komme: sel ajal, kui proua näoga tema poole seisis, oli Lichtfeldt alandlikkus ise, aga kui proua selja pööras, siis lubas vallatu toatüdruk omale mõningaid kratitepme, nagu proua väljendite või pooside üle muigamine ja nende mõttes järeleahvimine. Just kratilikkusega seostusidki need stseenid kõige rohkem, tuues silme ette kunagi Anu Lambi poolt ülitruult elavaks mängitud pahareti tuuleveskis.
Etenduses on palju ilusat pesu ja kaunist naisekeha. Kuigi muidu päris vormis olevana mõjuv Anneli Rahkema prouana jättis kahe kleenukese ja temast vanema naisnäitleja kõrval millegipärast natuke paksukese mulje. Aga mitte mingi sellise karjuva paksu mulje, et oleks pannud silmi pööritama, appi, milliseks ta muutunud on. Pärast mõtlesin, et kontrasti loomiseks olekski ehk olnud põhjendatud ja omamoodi ootamatu efekti loomine see, kui prouat oleks pandud mängima noor, aga karjuvalt ülekaaluline näitleja. Kasvõi meesnäitleja, kui Eestis taolist naisnäitlejat poleks leitud. See oleks kuidagi loo absurdi eriti rõhutanud, eriti neid paigast ära vahekordi. Kui Genet’ mõtte järgi peaksid teenijannad olema noored ja proua elatunud, siis Toompere versioonis on kõik vastupidi, toatüdrukud on vanemad kui proua. Selles kontekstis mõjuvad ka eriti koomiliselt proua klähvivad nõudmised stiilis a la kas ma näen tõesti teist vanem välja? kas ma olen tõesti nii vana???
Natuke arusaamatuks jäi seletus lavastuse plakatilt: „Kuidas saada endale härra raha“. Minu jaoks on see näidendis mitte esinev härra, kellest ometi palju räägitakse, alati olnud keegi vaene kerjus. Selline gigolo, kelle oma eluõhtule jõudnud proua on kuskilt rentslist üles korjanud, et tal ometi oleks keegi, kes teda armastaks. Ja noorem mees pidavat mõjuma ka vanema naise enesehinnangule. Umbes mingi selline vastavussuhe, et mida suurem on vanusevahe mehe ja naise vahel, kusjuures, naine on vanem, seda nooremana naine ennast tunneb. Kui mees ikkagi ei taha omaealisi või endast nooremaid, kes muidu vanaprouale konkurentsi pakuksid, vaid valib kõigi nende noorte ja ihaldusväärsete ahvatluste kiuste ikkagi vanaproua, järelikult on tema oma küpsuses veel parem, kui kõik need noorusest õilmitsevad iludused kokku. Selle jätame muidugi kahe silma vahele, et härra valib proua raha pärast, õigemini tal polegi mingit valikut, tahab kuidagi söönuks saada ja kuidagi hinge sees hoida, siis tuleb prouat „armastada“.
Samasugust minu arusaama härrast toetas ka Viktjuki versioon. Et härra on ikkagi keegi kehvik, kes peakski kehvikuks jääma, mistõttu toatüdrukud ei suudagi sellega leppida, et mingi hulgus hakkab nende pärandvara kallale kippuma. Kui kuskilt rentslist poleks ootamatult välja ilmunud keegi härra, kes proual pea segi ajas, oleks kogu proua vara saanud toatüdrukutele. Vähemalt neil oli lootus suurele pärandusele. Aga härra saabumisega kustus seegi väike lootus. Rakvere versioonis jäi aga just selle plakatilt loetud lause põhjal mulje, et härra on prouaga võrdväärne, ehk on nad koguni abielus. Kuigi see ei mängi näidendi kui sellise vaatamise või arusaamise juures mingit tähtsust, näidendis neid teemasid üldse ei puudutatagi, härrast räägitakse hoopis teisese kontekstis. Siiski jäin mina ikkagi selle versiooni juurde, et härra on proua ülalpeetav, üleskorjatud armuke ja nende suhtes pole midagi nii lihtsat, nagu Rakvere Teater seda esitada püüab, et nad on kuidagi ametlikult seotud ja härra on rikkur, kelle varandusele toatüdrukud küüsi taha saada püüavad.
Lavakujunduses oli huvitav see, et seal praktiliselt polnudki midagi, aga suudeti ikkagi luua väga luksuslik oreool. Isegi need asjad, mis näitemängu kaasatud olid, olid kuidagi tavalised ja mõjusid natuke butafoorselt, aga soodustasid ikkagi seda, et kõigest jäi luksuslik mulje. Võib olla oli asi ka majas, kus etendust näidati, ikkagi suurte (kuigi musta riidega kinni kaetud) akende, kõrge lae ja suursuguste lühtritega avar ruum. Kui ma seda lavakujundust vaatasin, siis oli raske ette kujutada, et selline võib olla kellegi buduaar. Et sellises ruumis üldse elada saab. Kuidagi hästi tühi ja ebamugav oli seal kõik. Aga samas mõned detailid, eriti huvitava disainiga vannikraan, panid mind ikkagi uskuma, et proual on selles ruumis hea, et see on ülim luksus, mida see rikas ja lugupeetud naisterahvas endale lubab. Ma vaatasin seda kui läbipaistvat kujutluspilti sellest, milline võiks lihtsustatud kujul välja näha proua elamine. Peab ju arvestama sellega, et tegemist on ikkagi teatriga. Ja kui tavalises teatrihoones mängituna oleks olnud võimalik luua kõigi elementidega tõeline luksuslik buduaar, siis pangahoone tingimustes "avatud" lavaga, kus näitlejad pidid olema igas punktis ja igast positsioonist kõigi neljas lava ümber asuvas küljes istuvate inimeste jaoks nähtavad, polnudki midagi paremat tahta. Lihtsalt tuli nende lavale kujutatud harvade, kuid väga ilmekate detailide abil oma kujutlusvõime tööle panna, milline see proua elamine tegelikult välja näeb.
Lavaruumi põhitoon on must. Imestama panid mustad küünlad, ma pole mitte kunagi varem näinud musti küünlaid. Kuigi selles kontekstis tundusid need mustad küünlad täiesti loomulikud. Ühest küljest on see must sünguse väljendus, tegemist on ikkagi äärmiselt võika looga. Nagu sissejuhatus sellesse, millega toatüdrukutest rääkiv lugu kulmineerub. Teisest küljest väljendab aga must leina, mida proua endas kannab. Härra on valekaebuse alusel vangis ja proua lein kallimast lahusoleku pärast väljendubki vaid mõnes lavaruumi paisatud mustas detailis, mustade küünalde kõrval on vanni kõrval toolil reas mustad froteekäterätid.
Proua enda riietuses on välja toodud bling-bläng, mis ei viita kuidagi sellele, et naisel oleks leinaaeg. Riietuses oli päris palju huvitavaid detaile, mida vaadata, eriti koomiliselt ülepakutud mustad, kõrge kontsaga, tagant lukuga kinnikäivad ja ees kuldketist kaunistusega kingad. Vaatasin pikalt, aga ei saanudki aru, kas Rahkemal olid omad juuksed. Tundusid kuidagi ebaloomulikud, aga samas kas mitte nii väga arusaadavalt pulstis, et oleks sajaprotsendilise veendumusega võinud öelda, jah, see on parukas. Kukla peal oli tal mingi kõrgendik, nii et tundus siiski, et seal koha peal on oma juuksed paruka all krunni keeratud. Veel oli huvitav vaadata, mida tehti tavalise erkpunase riidekangaga. Sellest sai erinevaid ümber keha kerimise viise kasutades täiesti erinevaid kleite moodustada. Seda süsteemi oli täitsa huvitav vaadata, nii sel juhul, kui Lichtfeldti õde kanga oma õele ümber keris, ühe variandina ka hullusärgi moodi surilinana, nii et käed ka sisse jäi, kui ka seda, kuidas sellest prouale elegantne kleit moodustati. Kuigi kahtlane, kas tavainimene sellises riietuses tänavale julgeks minna, aga säästuajal on võib olla kellelegi inspiratsiooniks, osta lihtsalt kangas ja see endale ümber keha kerida, ei ole vaja õmblejale maksta ega midagi.
Kui toatüdrukute esituses oli mängu mängus, siis proua mõjus nende kõrval väga ehedalt koomiliselt. Proua oli minu jaoks just selline meeldiv naisetüüp, keda on lahe vaadata, aga kellega koos olles eriti pikalt vastu ei peaks. Selles tegelases oli kõike – bravuuri, naiivsust, enesekindlust, teadmist oma heast välimusest, positsiooni. Kuidas ta lapseliku räägib Lichtfeldti õele oma vanglakülastamise elamustest. Mida ta seal nägi, et härral pole seal isegi omaette kambrit, kaminast rääkimata. Kuidas ta samasuguses tuhinarõõmus näitab mobiiltelefoni tehtud pilte vanglast, kus härra peaks olema see väike täpp paremalt kolmas. See kõik oli nii armsalt naljakas. Ja selline ladna suhtumine elusse, et kõik on korras, kõik on steriilne, ma ei pea ise mitte millegi eest hoolitsema, minu ainus tegevus on soove välja mõelda ja vaadata, et ma võimalikult hea välja näeksin. Nagu minu maailm. Kõik see tuli hästi tuttavlik ette, eks ma ise olen ka aeg-ajalt sellist lolli fuuriat kehastanud, just selle mängulusti pärast, et kedagi närvi ajada või endast lollimat muljet jätta, kui ma tegelikult olen. Või lihtsalt kedagi kadestama panna, et ongi nii, kas sa tõesti arvad, et laste tagant ei peagi koristama… aga ma ju ei peagi koristama.
Hea lahendus oli ka pangahoone pärisakna kasutamine. Stseenis, kus õdede teenijanna-proua mängu katkestab peatsest proua kojutulekust märku andev äratuskell, mille helina saatel tuleb hakata kiiruga tekitatud kaoses korda looma, et selleks ajaks, kui proua koju jõuab, oleks kõik nagu enne, läheb Mälbergi tegelane akna peale valvama, et proua liiga vara koju ei saabuks. Pärast mängib akna peal ka Lichtfeldt. Eriti hea sõna selle akna peal mänguga seoses oli "kenitlemine“, „misasja sa kenitled seal akna peal, tule aita mul koristada.“ Mõtlesin, kas keegi pangahoone vaatevälja jäävate majade elanikest on juba ära tabanud, et kui õigel ajal akna peal olla, siis näeb pangahoone ühel aknal meelastes poosides tantsuliigutusi tegevaid kauneid pesus naisi. Võib olla on mõni ümbruskonna suure kortermaja omanik sellele süsteemile juba pihta saanud ja ootab kannatamatult talle teadaolevat kellaaega, kui ühele pangaaknale võrgutav saatan mustas ilmub. Või on koguni sellest omale tuluartikli teinud, kutsub inimesi enda poole ja laseb natuke "naabermaja" aknal toimuvat striptiisi vaadata.
Samuti oli huvitav lahendus lavastuses vanni kasutamine. Kohe päris ehtsa veega. Alguses oli vann kaetud lauaga, nii et kuni selle hetkeni, kui vanni peal olev laudalus ära tõsteti, polnud aimatagi, et seal all on vann. Kuigi taas musta kattega „laua“ kõrval trooniv santehnika võis ju märku anda, et seal all võib vann olla, oli minu jaoks selline lahendus küll täielik ohho-efekt, et oh, vann ka veel! Ma nagu ei osanudki seda kraani ja selle juurde kuuluvat dušitoru millegagi seostada, mõtlesin, et lihtsalt niisama mingi lavastaja või kunstniku veidrus, et paneme õige natuke santehnikat ka hulka. Kusjuures, vannini viiv veejuga oli veel selline hästi huvitav. Sealt langes vesi väikse kosena ja selle ümber tekkis kerge aurupilv. Kuna ma ise vanniskäija pole, siis pole kunagi olnud juhust ka vanni voolavat vett niimoodi vaadata, nagu selles näidendis näha sai. Vaatad jah, et lihtsalt santehnika, aga siis ilmub välja voilaa vann ja sinna lastakse päris vett sisse, pannakse vannivahtu ja veel mingit pulbrit või geeli, et jääb päris selline tunne, et keegi lähebki vanni. Mees oli juba ootusärevuses, et nüüd näeb paljaid naisi kohe päris lähedalt, Vene Teatris näidati ainult ühte paljast naist ja sedagi hästi kaugelt, aga siin oli lootus kohe kahte ja lähedalt näha. Ega nad ometi riietes vanni ei hakka minema. Mida näitlejannad ikkagi lõpuks tegid – nagu mängu käigus, taas täiesti spontaanselt ja ootamatult kukkus Mälbergi tegelane proua jaoks vett täis valatud vanni.
Lõpuks on see pesus vannikukkumine juba nagu leivanumber, kõik 3 naist käivad sealt läbi. Ja see lõpp oligi selles mõttes hästi vahva ja ootamatu, et see kõik sellise märjakssaamise ja vannivahu pritsimisega lõppes. Kuigi surmaga ka, aga praegu mul polegi enam meeles, kes seal konkreetselt surma sai. Alguses kukkus vanni Mälberg, Lichtfeldt kasutab selle juhuse ära, kuigi plaanis oli tappa hoopis proua, on Lichtfeldti õde ilmselt selleks hetkeks juba nii hasartselt mängu haaratud, mängu on toodud nii lõbusaid elemente, nagu vann ja veega sulistamine, et surub õe endalegi täiesti ootamatult vee alla ega lase teda enne lahti, kui see rabelemise lõpetab ja "elutult" vanni äärele lebama jääb. Pärast kargab surnuks peetud Mälberg jälle üles ja hakkab omakorda Lichtfeldti uputama. Ja kõige lõpuks tuleb ootamatult koju proua, kellele hakatakse pinda käima taas pärnaõieteega, millesse juba mürkki valmis valatud, aga mida proua kuidagi ära juua ei taha. Proua hüppab siis ka, vist seltskonna mõttes, vannist läbi. Et kogu kolmik märg oleks.
Mürgiga pärnaõietee on muidugi Genet' näidendi üks oluline teema, aga selles lavastuses jäi see kuidagi kõrvaliseks, sest oli nii palju muud huvitavat, mida jälgida. Vähemalt minu jaoks jooksis see pärnaõieteega korrutamine kuidagi tarbetult mööda külgi maha. Kuigi samas oli ka see märk, et õed üritavad nagu möödaminnes prouat mürgitada, et see pole kuidagi väga eriliselt esile tõstetud tegevus, millele lavastuses rõhku panna. Meelde jäi küll Mälbergi väga väljendusrikas ja hoolivusest pakatav nägu, kui ta prouale mürgianumat pakkus. Selles näos väljendus üheaegselt nii hool selle eest, et proua ikka tee kui sellise joodud saaks kui ka mure sellepärast, et nende ideaalne kuriteo tapaplaan võib teostamata jääda, kui proua nüüd ja kohe mürki ära ei joo.
Lõpus toimubki nagu mingi labrakas. Enne oli juba disko, kui proua paneb mängima ilmselt tema lemmikmuusika, mis mõjub talle alati rahustavalt-eemaleviivalt ja toatüdrukud seda ära kasutavad. Hästi lahe oli, et kasutati minugi „noorusajast“ tuntud hitti „Nu gde že rutški...“, see lugu pani kohe kaasa tatsuma. Siis tuleb teineteise vannilükkamine ja veega pritsimine, kogu ruumi veega üleujutamine. Omaette tähenduslik on siin ka just selle vene hiti kasutamine, kui mõelda selle sõnadele „kus on meie käekesed, tõstame käekesed üles ja hakkame tantsima...“. Just nimelt see sõna „käsi“ hellitava vormi kasutamine, need toatüdrukute verised käed, mis on korda saatnud selliseid jubedusi – saatnud härra vangi, prouale mürgikarika valmis valanud ja passivad peale hetkele, et proua ometi mürgi ära jooks. Need samad käed, mis küürivad vetsupotte ja muud mustust. Ja siis tõstame need käekesed üles, raputame puhtaks ja tantsime võidutantsu. Mina nägin selles viidet kunagi Mati Undi „Hamletis“ kasutatud T-särgil olnud kirjale „Wash and Go“ - tee kuritegu ära, tapa keegi, tapa kuningas või Hamlet, pese käed puhtaks ja sammu õige mehena edasi. sellist muljet toetab ka vann kui selline, kust läbi kõik tegelased nagu puhastustulest läbi käivad, pesevadki ennast nendest räpastest tegudest puhtaks.
Kummardamise ajal kasutatakse ka musta värvi käterätid ära – vannis ennast märjaks kastnud ja kogu mänguruumi, tundus, et ka mõned esimeses reas istunud vaatajad, veega läbi pritsinud näitlejad katsid oma märjad kehad ja riided nendega üle. Siis algas uisutamine, põrandapind oli nii märg, et näitlejannad said seal „paarissõitu“ teha ja liueldes publiku ette kummardama tulla ning sama liugleva graatsilisusega saalist lahkuda. See oli ka nagu omaette näitemäng. Kummardamisel kasutati ka iluuisutajalikke poose, käte tõstmine ja õhusuudluste saatmine, sügavad kniksud.
Mõtlesin paraja muigega, et kui meie koduabiline oleks samasugune hull, nagu need Genet’ toatüdrukud. Tänapäeval on muidugi situatsioon natuke teine, koduabiline ei ela meie juures ja tal pole võimalust sel ajal, kui pererahvas kodust ära, nende asjadega mängida ja sellist absurdi etendada, nagu see õestepaar. Pealegi on ka jõuvahekorrad erinevad, ma olen ikkagi relvastatud naine ja vahekord on erinev ka selles mõttes, et näidendis oli 2 teenijannat ühe inimese vastu, meil on terve perekond, eriti tuleb silmas pidada tursket meest, ühe küllalt õblukese koduabilise vastu. Ainus võimalus oleks tal kokku kutsuda bandest abilised, nagu mõnes filmis seda näidatud on. Igal juhul oleks see päris naljakas olnud, kui me oleksime näiteks sellelgi õhtul teatrist koju tulles avastanud, et meie koduabiline seal taolist tsirkust etendab, nagu toatüdrukud tegid. Et minu riided ja ehted on välja kistud ja vann vett täis lastud. Mees ütles koju sõites, et tal tuli vaadates ka täpselt sama mõte pähe, eriti see, et meil on ikka koduabilisega vedanud, et on teine selline vagur talleke. Kuigi ega need Genet’ toatüdrukud olid ka väljanägemiselt üpris vagurad tallekesed.

Monday, June 22, 2009

Ohtlikud suhted

P.C.de Laclos – C.Hampton „Ohtlikud suhted“, lavastaja Mihhail Tšumatšenko, Vene Teater

Ostsime kava ja vaatasime, et täna on väikses saalis ka mingi etendus, kõik lähevad sinna saali viivast uksest sisse. Kava müünud teenindaja ütles: „Prohodite,“ ma ütlesin, et me oleme suure saali etendusele, ta naeris, et see ongi suur saal, publik istub lava peal. Lavataguses maailmas tundus kõik nii salapäraselt pime. Hästi palju juhtmeid, stangesid, prožektoreid, tulesid, sirme, akse... Mida kõike. itsitavad inimesed ümberringi, et nii põnevasse kohta on sattunud. Ja akside taga kellegi hääled, ei imestaks sugugi, kui need olid näitlejad, kes seal rääkisid. Vahepeal käis kuskilt üpris meie lähedalt ka mingi kolin, keegi jooksis vist vastu seina või millegi otsa, aga tavapärast ropendamist või karjumist ei järgnenud. Peab ikka hea enesevalitsus olema, kui niimoodi kuskil mustas kotis käies "ämbrisse" astud ja siis hoiad meeletut jõudu kasutades suud koos, et ükski piiks välja ei tuleks.
Istekohad olid küll hästi ebamugavad, sellised ebamugavad ilma käetugedeta toolid. Ja üldse oli kogu see lavale ja sealt ära kulgemine hästi ebamugav protseduur, sest välja pääses ainult ühest kohast ja inimesed olid kõik summas koos, kes trepil kinni kiilutud, kes vahekäigus jalalt jalale tammumas, et saaks ainult sammukese edasi astuda ja juba eesrummide poole välja minna. Mängiti aga saalis ja rõdul. Hästi omapärane lahendus, Vene Teatri saal sobis selle näitemängu ajastuga ka suurepäraselt, kohe selline stiili poolest sobiv interjöör oli, et ei olnudki mingeid lavakujunduslikke elemente ega maalitud seinu või mööblit juurde vaja. Lihtsalt tavaline teatrisaal ja selle rõdu, juurde olid ehitatud veel mõned poodiumid ja kahelt poolt rõdult vonklesid alla pikad trepid. Mõne stseeni tarbeks toodi kohale (tahtsin öelda lavale) stseeni jaoks vajalikud abivahendid – voodi või laud koos nende juurde kuuluvate esemetega.
Kasutatud oli seega kogu teatrikülastajatele mõeldud saaliruum, kuni viimse sopini. Kahjuks olid külje pealt vaadates sama külje peal toimuvad stseenid nähtamatud, nii et tuli leppida osaliselt kuuldemänguga, aga selliseid kohti oli väga vähe, kus ainult näitleja häält kuulis. Pealegi nii hea mängu juures, nii näitleja enda poolt kui ka tema partnerilt, kes nägemisulatusse jäi, võis ka kuuldemänguga leppida, ilma et oleks pidanud kartma, et nüüd millestki kunstiliselt olulisest ilma jääb. Peaasi, et üldse nägi seda võrratut tükki. Kasutati kogu saali ja rohkemgi veel – näiteks turnis Aleksandr Ivaškevitš ühe oma monoloogi ajal päris eluohtlikult mööda rõduloožide barjääre, nii et ma hoidsin isegi hinge kinni, ta võib ju alla kukkuda, üks vale liigutus ja… Kui juba isegi seda, kuidas rõdult saali ulatuvaid treppe mööda alla tuldi, oli jube vaadata. Samuti kasutati rõduloožide taha jääva barjääri esist pinda, mida tavaliselt publiku poolt ei kasutata, aga sellel pinnal olemine polnud nii ohtlik, sest sealt kukkuda oleks olnud ainult alla meetri, otse loožidesse.
Seda pinda kasutas erootiliseks tantsuks keegi tantsija, kes kaugelt nägi paruka poolest välja nagu Savankova tegelane, aga tegelikult ei olnud ikka Savankova. Mõte oli selles, et ta pidi mõjuma Savankova mängitud tegelaskujuna, aga Savankova ise striptiisi tegema ei hakanud, tantsija kooris ennast ikka täitsa paljaks. Kui ta juba üpris napis riietuses jalad harkis barjääri peal seisis, pööras ta seljaga saali poole ja võttis rinnahoidja eest. Ma muigasin, et nojah, see on siis kogu striptiis, kaugemale ta niikuinii ei lähe. Siis järgnes tants peegliga, tantsijannat ümbritsenud teenijannasid kehastavad taustatantsijad ulatasid talle peegli, mida rindade ees hoides striptiisitar peeglit erinevates poosides keerutas. Siis võttis ta peegli ka enda keha eest ära! peale seda ma mõtlesin, et no see on nüüd küll piir, paljaste rindadega publiku ees olla on isegi julgustükk, polegi seda peale 1997. „Peiarite õhtunäitust“ näinud. Aga ei, jälle pidin mõtlema, et see on nüüd küll kogu striptiis, aga naine muudkui jätkas enda paljastamist, võttis koguni pikad pantaloonid jalast ja oli täies alastuses publiku ees. Njaa, kuigi lavastus on alla 14 mittesoovitatav, ei oleks sellist asja küll osanud oodata, et no täiesti paljaks ja igalt poolt näitab, tagumikku näitas ikka väga kaua, mitu sekundit seisis paljas tagumik publiku poole.
Ahjaa, 2000 oli Merle Jääger ka täiesti alasti pühakuna laval. Palja mehena laval tuleb meelde kohe seesama Ivaškevitš, kes lavastuses „Alasti tõde“ Diderot’d mängides ennast tagantpoolt paljastas, samuti sama osa lavastusenime all „Vabamõtleja“ Vanemuises mänginud Veikko Täär või juba üpris ammu M.Butterflyna täiesti paljalt ja igast küljest nähtavana laval olnud Taavi Eelmaa. Päris igiammu oli ka Priimäe "Fausti" lavastus, kus Dvinjaninov ja taas Jääger paljalt kõrgustesse tõustavatel lavapoodiumitel seisid. Mõned arvavad, et paljastava keha näitamine on odav nipp publikut etendusele tormi jooksma panna, aga ma vaidlen küll sellele arvamusele vastu. Ega erotomaanist teatrivihkaja sellepärast teatrit ikka armastama ei hakka küll, kui ühes lavastuses paljast naist näidatakse. Palja naiseihu nägemise ihalejad leiavad selleks sadu muid võimalusi, kus oma huvi välja elada, selleks ei pea tingimata teatrisse tulema. Ja kui alastus on esteetiliselt näidatud ja põhjendatud ei peaks ka tõelisel teatrigurmaanil selle vastu midagi olema, nagu kostub ka alasti keha eksponeerimise vastaseid hääli, et see on labane, mis käib taas selle odava populismi peale sõrmega näitamise alla. No nendel puhkudel, mis mul siin loetletud sai, see kindlasti odav populism ja masside teatrisse meelitamine pole olnud.
Üks meenutus veel paljast naiseihust laval. Ka Milleri „Salemi nõidades“ 1994 astus Piret Rauk väidetavalt paljalt lavale, kuigi ta oli läbipaistva loori all ja paljud vaidlesid, kas ta ikka oli päris alasti või oli tal seal midagi seljas. Keegi Viljandis elav isik rääkis, kuidas tema teatrikülastuse ajal olid tema taga istunud ilmselt kohustuslikus korras kaasaegset dramaturgiat vaatama toodud kooliõpilased ja poisid olid binokliga eriti pingsalt Rauka selles stseenis piielnud, vaieldes, et on jah täitsa paljas…ei ole… on… Seda aga, et antud lavastuses ei olnud striptiisitegija Savankova, oli üpris lihtne tuvastada. Mitte, et ma erinevate naiste paljast keha nii hästi tunneksin, teades seda, kui heas vormis Savankova on, võis ta täitsa vabalt selle noorema ja heatasemelise rõdul taidleva lihaga segi ajada. Ainult et peale seda, kui aktietteaste ära lõppes, kustutati saalis tuled. Kui tuled uuesti põlema lähevad, istub Savankova saali esimese rea toolidel, kus ka osa tegevust toimus, markeerides kellegi salongi või mõisamaja. Ta on täisriietuses ja nagu erilise „kindlustusena“ selle rõhutamiseks, et jumala eest keegi ei mõtleks, et Savankova võttiski ennast seal üleval paljaks, on tal jalas veel sukapüksid ja pika kleidi alla peidetud püksid. Nii et puhtfüüsiliselt oleks see olnud võimatu, et ta selle paari pimendussekundi jooksul oleks jõudnud kasvõi rõdult alla saali joosta, veel enam ennast riidesse panna ja lisaks tavalisele kleidile, mida ta etenduses markiid mängides ikka kandis ka püksid kleidi alla tõmmata.
Muidu häiris selle etenduse vaatamisel natuke eelnev „slepp". Et ma olen seda romaani nii dramatiseeringuna kui ka ekraniseeringuna näinud. Eriti kummitas filmist meelde jäänud stseen, kus Michelle Pfeifferi ja kes seda peategelast-meest mängiski sepitsetud intriig mehe lõpuks süütu Uma Thurmani voodisse viib. Siis teeb neiu sellise naljaka karjatuse ja kui mees küsib, kas tal on valus, vabandab neiu oma ehmatust esimese vahekorra puhul sellega, et juuksenõel on kuidagi ebamugavalt peas. Hiljem nägin dramatiseeringut Rakvere Teatri esituses, siis ei saanud kohe alguses arugi, et see on seesama lugu, mida ma kunagi filmina olen näinud. Aga mingil ajal hakkas kuidagi koitma, et nii tuttav lugu, ma olen sellest vist filmi näinud ja siis tulid juba tuttavad stseenid silme ette. Rakveres mängisid põhipaari vist Erik Ruus ja Marika Vaarik, kui mul õigesti meeles on. Siis ootasin ka, et millal see naljakas juuksenõela koht tuleb, aga seda ei tulnudki. Ja nüüd ootasin taas juuksenõela ütlemist, aga seda jälle polnud, ilmselt siis ainult konkreetsele filmile omane juurdepoogitud väike sõnakõlks, mis nii eredalt meelde on jäänud, ja mida sama teose lavavariantides kasutatud ega leitud pole.
Vene Teatris mängisid intriigitsejate põhipaari Larissa Savankova ja Aleksandr Ivaškevitš. Väga tugeva rolli tegi ka Natalja Murina-Puustusmaa emand de Tourvelina. Murina-Puustusmaa nimi hakkas juba kavalehel eriliselt silma, et Puustusmaa naine on nüüd siis Vene Teatrisse jõudnud. Ma teadsin küll, et Puustusmaa naine on näitlejanna, aga ma arvasin, et ta on näitlejanna kuskil Moskvas või vähemalt Venemaal, see aga, et ta Vene Teatri ridades on, tuli mulle üllatusena. Polegi tähele pannud, millal see näitlejanna sinna ilmus. Kuigi „Nukumängus" hakkas ta ka silma, aga kuna selle etenduse ajal kavasid ei müüdud, siis ma ei saanudki teada, kes see toredat konferansjeed mänginud naine oli. Plakatilt vaatasin küll, et selline ja selline nimi, aga kuna „Nukumängus“ oli 2 naistegelast, ja Puustusmaa nime seal polnud, siis ei osanud kokku viia, kumb neist kumb nimi on. Nüüd käisin vaheajal spetsiaalselt jalutusgaleriis näitlejate fotosid vaadata, et veenduda, et see näitleja on ikka see näitleja, kelleks ma teda pidasin.
Etendus algas prantsusekeelse toapoisi tervitusega. Vahva „noorem poeg“ „Vanemast pojast“ sammus avala naeratusega lavale ja pidas maha lühikese krutskilikult esitatud võõrkeelse kõne. Ootas ära aplausi, hakkas juba nagu lahkuma ja siis pöördus imestunult publiku poole vene keeles: „Te ei saanud aru?“ Mina sain prantsuse keelt valdamata nii palju aru, et tegemist on kindlasti näidendi toimumisajale ajastutruus sõnastuses esitatud iga teatrilavastuse juurde kuuluva hoiatuse või meeldetuletus signaaliga – lülitage mobiiltelefonid välja. Vaheajal oli kammerteener sunnitud taas lavale tulema, ei tea, võib olla see oligi nii mõeldud, et ta esineb oma mobiilikõnega enne kummagi vaatuse algust, aga seekord lisas ta eriti tungivalt ühele mehele otsa vaadates: tungivalt, väga tungivalt paluti mitte pildistada, see segab väga näitlejate mängu. Üks mees oli täiesti süüdimatult terve esimese vaatuse suure fotoaparaadiga klõpsutanud. Ma mõtlesin, et ta on keegi ajakirjanik ja teeb seda kokkuleppel teatriga. Ja millegipärast alustas noormees oma mõlemat pöördumist publiku poole sõnadega „Bon jour“, kuigi oli õhtu.
Kõik oli väga hästi mängitud, eriti pani mind imestama see intensiivsus, millega teksti esitati. Peategelastel oli ikka väga suur tekstimaht, mis tuli ette kanda ja see kõik oli tehtud väga heal tasemel. Kostüümid ja esituslaad olid küllalt ajastutruud, kuigi naiste kleitidel oli ka omapärane kaasajastatud lisandus – nimelt olid klassikalised õukonnakleidid eest lahtiseks jäetud, nii et oli näha rohkem jalgu kui näidendi toimumisajale kohane oleks olnud. Mis aga sugugi ei häirinud, sest kogu see vabameelsus ja seksism, millest näidend rääkis, soosiski selist natuke lõdva kummiga mängu ja keha eksponeerimist. Täiesti vapustav on aga see Savankova ja Ivaškevitši tegelase vahel toimuv võitlus, mis kogu näidendi jooksul aset leiab. Kerge intriigike, võrgutada kloostrist tulnud tütarlaps, et selle kaudu kätte maksta naise armukesele, kes selle tütarlapsega abielluda kavatseb, kasvab välja väga tõsiseks mänguks. Ivaškevitši kujutatud vikonti jaoks on see kõik alguses lihtsalt enda kui mehe tõestamine, tuntud gigolona on ta harjunud sellega, et ükski tema vallutus ei jää poolikuks. Savankova kujutatud markiis lihtsalt viskab tema kätte kinda, mis hakkab lumepallina veerema ja aina tõsisemaid tuure koguma. Iga naisvallutuse puhul jääb vikonti puhul tõesti selline mulje, et ta räägibki tõsiselt, ta ei armasta ühtegi naist nii tugevalt ja kogu hingest, nagu just seda järjekordset tippu, kelle ta vallutama peab. Kuni siis lõpuks hakkab lugu oma raamides paika loksuma – tegelikult on tõeline vallutus, milleni vikont jõuda tahab, markii ise. Tema nimel on ta segi ajanud kõigi nende naiste päid, teinud võimatu võimalikuks, purustanud perekondi ja röövinud süütuseid.
Teise pealkirjaga võiks see olla „Ühe kire lugu“ - mida üks ettevõtlik mees on võimeline tegema, et ainult oma armastatud naiseni jõuda. Mõni ikka oskab ja saab elada, et ta ei väljenda kõiki oma soove ja tundeid mitte ainult sõnades, vaid viib need ka teoks. Kõik need salongid ja atmosfäär, suursugused ja publiku ees väljapeetult käituvad tegelased avaldasid mulle sügavat muljet. Igal juhul mulle see lugu ja eriti esitus küll väga sobis, kuigi teatrist väljudes kuulsin kedagi ütlemas, et kaugeks jääb see prantsuse salong, vene hing oleks rohkem sobinud. Viimaste kogemuste põhjal tundub isegi, et Vene Teater hakkab kujunema üheks minu lemmikuks, kust hea kunstielamuse saamine on peaaegu alati garanteeritud.

Sunday, June 21, 2009

võtmeküsimus

„Võtmeküsimus“, režissöör A.-E.Kerge EST 1986
Hiljuti mingit Vanemuise etendust vaadates tuli meelde, et kunagi oli mingi selline kämp film, mille pealkiri mulle meelde ei tulnud, aga kus mängisid valdavalt Vanemuise näitlejad. Ja nagu voilaa, näitab ETV2 mulle seda filmi. Hästi lahe oli seda vaadata, kõik see miljöö ja elustik ja elu-olu, mis siis oli. Filmitud oli mingis arusaamatus kohas, Tartu see kindlasti ei olnud, kuigi mingid kohad olid natuke Tartu moodi, näiteks KEKi maja. Üks koht tundus väga Viru ristmiku moodi olevat Viru hotelli juures, kindlast oli kaadris ka Ugala teater, selle taustal filmiti filmi teise plaanina läbivaid filmivõtteid Peeter Volkonski juhtimisel, ta filmis mingit arusaamatut tulnukafilmi, milles ühte peaosalist kehastas Elle Kull, kelle kohta „Võtmeküsimuse“ peategelased vaatasid, et see on nii tuttav näitelja, ma tean teda küll, aga nimi ei tule meelde. Tommingas mängis seal seltsimees Tammkivi, kes hakkab tööle ehituskomitees ja siis neil on häda majade 21 ja 22 vastuvõtmisega. 1 maja on ehitatud ehitajatele endile ja sinna on toodud kogu materjal, mida teisest majast ära tuua sai. Tammkivi ütleb irooniliselt, ime, et seinu pole ära viidud. Igal pool on parkett ja kahhelplaadid. Teine maja on häbiväärses seisus, aga aus Tammkivi leiab lahenduse – vastu võetakse mõlemad majad, aga praagina ehitatud maja läheb ehitajatele, siis on neil endil ka huvi seda kiiresti paremaks ehitada, et ikka plaan täidetud saaks. Ja teine, luksuslikult ehitatud maja antakse „linnarahvale“.
Tammkivi on ise natuke perehädades, tema Erika Kaljusaare kehastatud naine läheb haiglasse ja see on nende jaoks nagu lahutus. Ametlikult nad lahutama ei hakka, Kaljusaar on juba ette kindel, et sellest haigusest ta eluga ei pääse, ja lõpuks on tal õigus, ta surebki ära. Tammkivil tekib aga samal ajal romaan tütre lasteaiakasvatajaga, kes on ühtlasi ka Tammkivi autojuhi naine – Liina Tennosaar. Siis nad käivad aeg-ajalt salaja kohtamas, sõidavad Volgaga kuhugi karjamaale, lähevad seal natuke tülli ja Tennosaar viskab autovõtmed kuhugi rohu sisse, ise sõidab „häälega“ linna tagasi. Kõige lõpus tahetakse Tammkivi paremale kohale üle viia, aga vastuvõetud majadega on ikkagi mingi jama, mingi komisjon avastas, et praak maja on vastu võetud ja keegi sai selle eest käskkirja ja üleriikliku noomituse. Tammkivi autojuht teatab naise sõnad, et naine pole enam Tammkiviga suhtlemisest huvitatud. Kogu see kuramaaž oligi ainult selleks ajaks, kui Tammkivil oli naine. „Naiste asjad, teate küll,“ ütleb autojuht ja annab Tammkivile tema naise poolt karjamaale visatud võtmed tagasi. Kui autojuhi naine oleks teadnud, et Tammkivi ja naine soovivad niigi lahutada, siis need võtmed ilmselt polekski ära kadunud.
Vahepeal tähistatakse veel ehitajate päeva ja on igasuguseid muid meeleolukalt naljakaid üritusi ja kaadreid. Lapsed laulavad laulu „Ehitame maja“. Hästi palju on stseene partekoosolekutelt ja muudelt sellistelt kogunemistelt. Tuleb mõelda, nagu partei tahab. Tammkivi ühele oma oponendile: „Me ajame teiega ühte asja ja mõtleme mõlemad parteiliini pidi, aga kui meie mõtteid võrrelda, siis selgub, nagu oleks parteil mitu liini. Ja me ei taha, et partei teaks, mida me mõtleme.“ Tammkivi naabriks on eakas pensionärist veteran, kes tahab saada korterit, on selleks oma korterisse kõik sugulased sisse kirjutanud, et oleks näha, et tal elab väiksel pinnal liiga palju inimesi. Käib Tammkiviga rääkimas, kui Tammkivi hommikusööki valmistab, muna praeb ja kurki peale haukab. Tammkivi oma naabrit aidata ei kavatse, pole kuskilt kortereid võtta, liiga vähe ehitatakse. Eriti tore mõte oli filmis see, et me liigume ju sinnapoole, et aastaks 2000 oleks igal perel oma korter.
Tammkivi on hästi sportlik mees, mängib tennist ja puha. Mul on meeles, et sel ajal oli tennis ikka väga elitaarne spordiala, tenniseväljakuidki õieti polnud, ja kui kuskil oligi mõni erandlik väljak, siis oli see ikka ainult väga tähtsate inimeste päralt. Siis käib Tammkivi veel hommikuti sporti tegemas, teeb täitsa tublisid jooksuringe, vahepeal silkab üle põllu, siis passib järve ääres ja katsub vett, aga ujuma minna ei julge. Sealjuures on lahe vaadata riideid, sellised tüüpilised selle aja lühikesed dressid, valged püksid ja punasest riidest lindike äärtes. Ka Tennosaarel on täitsa vahvaid kostüüme, näiteks hästi nurgeline valge pükskostüüm, kus püksid on kukepükste pikkusega. Jakiosas on aga kindlalt õlgade all hästi suured batšokid, dekolteeosa on ka hästi naljakas, selline avar ja suure nurgelise kraega. Iseenesest naljakas on sellist moodi vaadata, aga siis tundus, et ikka hullult vingelt riietatud naisterahvas. Ao Peepu oli hästi naljakas vaadata, kui „peenike“ ta siis oli, kuigi tegelikult oli ta ka siis juba natuke ülekaaluline, aga võrreldes sellega, mis ta täna on, ikka väga peenike. Umbes 4 korda peenem. Mis veel imestama pani oli filmi helikvaliteet, nii palju, kui ma ka kuulata ei üritanud, ei saanud eriti tekstist aru. Ei tea, kas me sellel ajal kuulasimegi kõiki filme niimoodi ja see oli meie jaoks loomulik heli? Praegu on dolbyd ja mis iganes süsteemid kõrvad ikka väga ära hellitanud. Mõnus nostalgialaks jälle.

Wednesday, June 17, 2009

Lõputu kohvijoomine

Madis Kõiv „Lõputu kohvijoomine“, lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater

Näidendi tegevus toimub Tartu Werneri kohvikus. Mind häiris natuke see vana aja taganutmine, et oli kunagi selline tore koht, kus said boheemlased ja muidu vabameelsed inimesed koos käia, aga nüüd, uuel Eesti ajal seda kõike enam pole, on ainult mingi boheemidele vastuvõetamatu kommerts ja eurostandardid. Näidendit kujutati stseenidena erinevatest ajastutest, võttis päris palju aega, kuni hakkasin märkama lava paremal ülemises servas näidatud aastaarve, nii et kahju oli ka sellest, et mõned esimesed stseenid jäidki täpse aastaarvuna tuvastamata, kuigi võis arvata, et need toimusid kuskil 40ndate sõjaoludes, nagu tekstist ja pildist aru võis saada. Kõige vanem stseen kujutas rahutut olukorda 1918.aastal ja viimane stseen on ka ajaliselt kõige hilisem 1983.aasta, kui Tartu vanalinnas oli suur tulekahju ning vana Werner hävis.
1918 aasta stseenis oli hästi välja toodud, kuidas Jaan Rekkori mängitud tegelane ootas seda „momenti“, kui ühed lähevad ja teised pole veel tulnud, siis on meie võimalus. See oligi Kõivul väga ilusti välja toodud, et asju ei nimetatud nende õigete nimedega, aga ajaloo kulgemisega vähegi kursis olev vaataja võis aimata, millest jutt käib. Mina isiklikult oleks sellest stseenist oodanud rohkem pateetikat, see oli ju aru saada, millest jutt käib. Kõik see eelnevates ja järgnevates stseenides pinge üleskruvimine, et kogu aeg ollakse võõraste võimude all, kogu aeg marsivad ruumist läbi keegi võõrad, kellele rahulikult oma elu elada tahtvad kohalikud peavad alluma, kelle kommetega ennast harjutama peavad, kellele nad meeldima peavad. Ja siis järsku tuleb see eesti ajaloos ülioluline moment, kui vabadus hakkab paistma. Kui lava ülemisse osasse oli tehtud panoraam Tartu kesklinnast koos raekoja ja ülikooli peahoonega, oleks võinud seal ka rahvuslipu tekkimisega Eesti Vabariigi sündi näidata. Üldse ei meeldinud mulle see, et näidend lõppes 1983.aastaga. Mida hilisemale ajale ajateljel nihkuti, seda kannatamatult ma ootasin, millal siis ometi tänasesse päeva välja jõutakse, aga pidin pettuma, et uut sajandit ja kaasaeg ei näidatudki. Kuigi Kõivu näidend on kirjutatud 1998, aga näidendi lavastamise puhul oleks võinud kasvõi ühe stseeni XXI sajandist juurde kirjutada, et Werneri ajalugu ikka täiuslik oleks, et oleks näha, milline oli kohvik 100 aastat tagasi avamisel ja milline on see koht tänapäeval.
Kuigi ma saan aru sellest nutust, et tänapäeva Werner pole enam õige Werner ja mida iganes, näitab see nime ja koha järjepidevuse kasutamine ikkagi traditsiooni, sinna on ju püütud teha autentset kohvikut, kuigi inimesi, kes seal "vanal" ajal käisid, enam eriti järel pole, ja nende potentsiaalsed järglased, uue põlvkonna boheemid on valinud omale kooskäimiseks hoopis teised kohad. Mulle on see Werner alati võõraks jäänud, ilmselt just selle aura pärast, mis sellega kaasas käib. Et tegemist on mingi suure haritlastepesaga. Nüüd, kui ma reaalses, kuigi järeletehtud pildis nägin, kui jube seal tegelikult oli, võin ma veendunult öelda, et minu sisetunne pole mind petnud, ja selleks, et milleski veenduda, et see koht mulle ei meeldi, ei pea tingimata seal kohas käinud olema ja seda omal nahal tundma, et seal on ebameeldiv või ebamugav olla. Just selline piltlikult näitamine on minusugusele pepsile preilile, kellele ei kõlba boheemlaste ja muidu vaeste vaimuinimestega ühes ruumis olla, on selline jutustav näitlikustamine parim viis, et ennast asjaga kurssi viia. Selles mõttes on see mind ikka huvitanud, et misasja sellistes kohvikutes aetakse, et seal saab hommikust õhtuni ja niimoodi päevast päeva istuda. Nüüd siis nägin ära, kuidas seal aastate, peaaegu sajandi vältel istutud on.
Stammgast on nagu turvaline majakas, mis tuultepöörises kõikumatult paigal püsib, ega ühestki korrast ega mõttesuunast ennast mõjutada ei lase. Nagu Kõivu läbinisti filosoofilises ja tükeldatud tekstis kõlama jääb, miski pole lõplik ega keegi jää lõplikult, kõik voolab kuhugi edasi, hakkab korduma, hakkab otsast peale, aga lõppu ega kindlust pole. Pigem on tegemist sellise sümboolse kuju kui reaalselt eksisteerinud inimesega. Stammgastiga, kes on alati kohvikus kohal. Pani imestama ainult see, kuidas suutis Stammgast kõigi nende pööriste juures siiski nii kõrvale jääda, et teda sunniviisiliselt ühtegi organisatsiooni ei kistud või sealt Wernerist, ja mitte ainult Tartust, vaid üldse Eestist minema ei saadetud. Kuigi ühes stseenis on seda kujutatud, kuidas võimud hakkavad Stammgasti vastu huvi tundma, kui Martin Veinmanni mängitud igavene nuuskur hakkab Lembit Ulfsaki Stammgastilt tema andmeid pärima, jääb see ikkagi arusaamatuks. Reaalsest elust on ju teada hoopis teistsuguseid näiteid, kuidas ülekuulamine käis. Aga Kõiv ongi selline kirjanik, kelle aja kulgemisel pole reaalsusega enamasti midagi ühist, ta ajab oma asja, keerutab oma lugu, mis lõputult kulgeb, nagu tema tegelaste kohvijoominegi.
Tore oli, et näidendisse oli kaasatud suurem osa Eesti Draamateatri trupist, seda inimeste mitmekesisust ja ajastule vastavat riietust ning välimust oli huvitav vaadata. Tegelaste näol oli tegemist kindlate natuuridega, keda erinevate stseenide erinevatele ajastustele vastavalt kujutati. Olid kindlad stampisikud, kes riigikorrast ja valitsevast võimust hoolimata kohvikus ikka kohal viibisid. Ettekandjad – Maria Avdjuško ja Laine Mägi, Stammgast Lembit Ulfsak, koputaja ja haritlane Martin Veinmann, riigikukutaja-võimu vastane Jaan Rekkor, võimu esindaja – enamasti Tõnu Aav, Mait Malmsten, Kristo Viiding, Anti Reinthal, luuletaja Taavi Teplenkov, noored – Mait Malmsten, Kristo Viiding, Lauri Lagle, Mihkel Kabel, Mari-Liis Lill ja Britta Vahur, klatšimoorid – Viire Valdma, Kaie Mihkelson, Mari Lill ja Ester Pajusoo. Need erinevad seltskonnad või ühest inimesest koosnev tinglik grupp näitavad ennast läbi erinevate ajastuste.
Kahju, et üliõpilaste grupp oli esindatud ainult Tõnu Oja mängitud üliõpilaspoisi näol. Väga koomiline oli ka sama näitleja esitatud teine grupp kundesid, vist mingi külaullikese kujutamine, kes kogu aeg kuhugi helistama pidi. Kui tal on probleem või riigis on midagi korrast ära, siis tuleb sellest kõige kõrgemale teatada, sellest peab abi olema. Kord oli tal vaja helistada Hitlerile, siis Leonid Iljitšile ja telefonineiuga seletada, et ma saan aru küll, et ta on Kremlis, aga andke siis mulle tema datša number... no mis datša, mingi datša peab ju Leonid Iljitšil olema. Koomiline oli ka see, kuidas eestlased naljatades "Heil Hitleri" asemel „kulpi" visates kiiresti "Ei ütle" kisasid, mis kõlas samuti nagu „Heil Hitler“. Koomilisest tükist „Bluff“ on aga meeles, et sakslased ei öelnud sugugi „Heil Hitler“, vaid neelasid osad tähed alla ja nende suu läbi kõlas see püha hüüe kui "Heitler". Üliõpilaste suuremast esindusest tundsin aga tõsiselt puudust, mulle seostub Werner ikka kõige rohkem just üliõpilastega, nagu kavalehelgi oli kirjas, et professorid võtsid selles kohvikus isegi arvestusi vastu. Ja isegi sellel ajal, kui ma 5 päris toredat aastat Tartus üliõpilasena veetsin, käisid paljud kursusekaaslased selles jubedas kohas, kuigi mind õnnestus sinna kaasa meelitada ainult ühel korral ja sellest piisas. Selline ligipääsmatu vastiku hõnguga koht, millest võimalikult suure kaarega mööda käiks, kui see just nii vastikult keset teed ees ei oleks, et kõik toimingud, mida päevas sooritama pidi, olgu see siis kooli minek või sealt tulek, jäid just selle maja vahetusse ümbrusesse.
Kõige rohkem meeldis stseen 1963.aastast, kus ettekandjad hakkasid silma oma ülbuse ja üleoleva suhtumisega, kus suhtumine oli selline, et no tulge ja istuge siis siin laua taga, kui te kuidagi teisiti ei saa, peate siin käima ja minu aega häirima. Eriti piltlik oli see, kui muidu harjunud valgete tasside asemel tuuakse järsku kohvi lauda teeklaasides. Nendes natuke nurgelistes piklike sektoritega klaasides, millised nõukogude ajal olid ainsad ja iga joogi jaoks kasutatavad klaasid. Kuigi mingis mõttes oli selline suhtumine teenindaja poolt isegi õigustatud, sest sel ajal polnud mitte midagi saada ja kohvik oli pigem formaalselt lahti, kui sellepärast, et sealt omale kõhutäidet oleks saanud. Põhiartiklid, mida menüüs pakuti, olid kohvi ja kiluvõileivad. Kohvi kvaliteet oli kindlasti väga kaheldav, mingi möks oli. Samuti olid 60ndaid aastaid üldpildina kujutavas stseenis kõige huvitavamad kostüümid, seda eriti näidendi kõige nooremate osalejate noorteseltskonna seljas. Mari-Liis Lill ja Britta Vahur nägid välja, nagu ajakirjast välja astunud ülimoodsad mannekeenid, just sellised hästi kämbid retroriided seljas. Samas võiks nendes riietes ilma häbenemata ka tänasel päeval otse lavalt tänavale astuda ja mõjuks ikka stiilselt.
Vanemat aega kujutavates stseenides kasutasid ettekandja Erika ja Stammgast kohvi väljavalamise kohta huvitavat sõna „kaldama“. Ettekandja: „Kas ma kaldan kohvi kannust välja?“ Stammgast: „Kalda välja, jah, kalda siis endale ka üks tass.“ Huvitav oli jälgida ka ettekandjate kostüümide muutust läbi aegade. Muutumatu oli must põlvedeni kitsas põhikleit, mida Avdjuško ja Mägi tegelased kandsid, aga nende juurde kuuluvad detailid, eriti põlled, muutusid kogu aeg. Samuti näitlejannade soengud või peas kantavad aksessuaarid, olgu need siis seongusse seotud lillekujulised patsikesed või väiksed ettekandja-tanud keset pealage valendamas.
Omamoodi rasked nähtused olid selles omaette Werneri maailmas boheemid. Ma poleks vist viit minutitki kuskil niimoodi istuda saanud, kui mingi tunnustamata luulegeenius pidevalt oma loomingut jauranud oleks, nagu seda Taavi Teplenkovi esitatud tegelane (ilmselt Artur Alliksaar) tegi. Kuigi teisest küljest jälle oli see päris hästi esitatud luule, vaevalt, et mina, totaalne luulevihkaja, seda kuskil mujal veel kuuleksin või kuulama läheksin. Tundus, et kasutati lõike sama lavastaja ja osaliselt sama näiteseltskonna esitatud ning samu luuletajaid puudutavast luulekava-etendusest „Arbujad“, mis mul loomulikult nägemata on, aga puhtalt sellest huvist, et veenduda, kas mu aimdus on õige, kas kõlavad samad luuleread ja nendesamade näitlejate (ilmselt siis juba mitte samasuguses) esituses, nagu „Kohvijoomises“, peaks isegi "Arbujad" ära kannatama. luulet esitati nii elavas esituses, s.t. keegi tegelastest hakkas järsku kohvikus "tühja koha pealt" luulet deklameerima, või siis tulid luuleread lindi pealt. Selline käitumine ei paistnud kedagi kohvikukülastajatest segavat. Stammgast ainult muigas selle peale natuke kibedalt, et no jälle… Mõni harvem kohvikusse sattuv külastaja aga võis küll alguses ehmatada, et mis karjumine ja deklameerimine, mis sõnadega veel, nüüd lahti läks, aga rahunes ka peagi maha, kui nägi, et ümberringi teised külastajad edasi istuvad. Mina sarnanen vist kõige rohkem klatšimooride laudkonnaga, kes siivutuid sõnu ja karjudes deklameeritavat luulet kuuldes poolminestanult „vuih" ja “aih“ kilkasid. Mõjudes kõrvalt vaadates niimoodi omamoodi koomiliselt, aga just selline ma oleksingi, kui satuksin kuhugi kohta, kus keegi on purjus ja hakkab siis esinema, eriti veel roppe sõnu sisaldavate luuletustega.
Tundus, et ühe tsitaadi oli lavastaja Pedajas võtnud ka oma üliõpilastega mõned aastad tagasi Endlas diplomitööna lavastatud Kiviräha „Rehepapi“ algusstseenist. Kamp noori istub ühes kohviku nišilauas, need olid sellised väikeste siseseintega eraldatud lauakesed, kuhu mahtus istuma väiksem omaette olla tahtev seltskond. Natuke annaks nende laudade paigutuse üle norida ka, laudkonnast jäi suurem osa näitlejaid publikule nähtamatuks, aga ilmselt polnud siis vajagi, et kõik tegelased, kes laval on, oleksid kogu aeg nähtaval. Samamoodi toimus tagumisel plaanil, läbi avatud ukse nähtavas kohviku tagumises salongis samuti mõnes stseenis tegevus, oli näha, et seal on külastajad, nad jutlevad omavahel, tellivad midagi, aeg-ajalt lähevad sinna ettekandjad, keegi tuleb tagant ruumist eestuppa jne. Selline sundimatu ja omamehelik seltskond läbi kogu maja. See luuletus, mis mulle „Rehepapist“ tuttav tundus, oligi esitatud põhiliselt nende näitlejate poolt, kes Pedajase seda näidendit mängival kursusel olid – Britta Vahur, Mari-Liis Lill ning Lauri Lagle, lisaks Mait Malmsten ning Kristo Viiding olid vist ka seal laudkonnas. Ühel hetkel hakkasid „noored“ deklameerima ning rütmiliselt sõnu välja paiskama halli sügisese sopa kohta, selle juurde erinevate jäsemetega rütmi tagudes. Tõnu Aava kehastatud klient kaugemast lauast plaksutas spontaanselt sellise noorte ootamatu etteaste peale. Selline esitusviis kõlas nagu sekti sumin, neil on mingi oma mantrarituaal, mida nad mingil puhul kordavad ja ainult sellesse seltskonda kuuluvad inimesed teavad, mis puhkudel seda luuletust loetakse ning mis on selle sügavam tähendus. Veel leidis Pedajas ilusa tsitaadi kursaõe Merle Karusoo lavastuse „Panso“ muusikalisest kujundusest, milles markeeris saksa marsilaulu „Erika“ kasutamine samuti saksa vägede saabumist Eestisse.
Kristo Viiding tundus alguses Veiko Täärana, aga kui ta mütsi peast võttis, ei uskunud ma oma silmi, et Täär on ennast ära blondeerinud. Siis vaatasin, et kasv ka ikka nagu ei klapi ja hakkasin meelde tuletama, et ma tean küll seda poissi, ta on sellest viimasest lavaka lennust ja mingi väike osa oli või on tal ka "Kodu keset linna", kuni siis Viidingu nimi meelde tuli. Teatud valguses ja riietuses on Viiding ja Täär ikka hämmastavalt sarnased. Isegi hääle ja rääkimismaneeri poolest. „Kodu keset linna“ tulebki aeg-ajalt vaadata või vähemalt selle kohta lugeda, et olla kursis, mida eesti näitlejad teatrist vabal ajal teevad. Üllatav oli taas näha laval Ester Pajusood, see on tõesti hämmastav, et ta veel elus ja näitlemisvõimeline on. Mulle meenus tema mängitud telestaar Kessu koos oma sõbra Tripiga. Juba siis, vist kuskil 70ndate lõpus või 80ndate alguses või millal seda lastelavastust tehti, oli Kessu selline küllalt elatanud tädi. Igal juhul oli teda eriti tobe vaadata, kuidas kortsulise näoga tädile, kes oli umbes minu vanaema vanune, oli selga pandud lühike lapsekleidike ja pähe tehtud vallatud patsid. Mulle tundus see Kessu-värk kuidagi tobe ja uskumatu, mingi täielik lollitamine ja laste mõnitamine, et sellist asja lastesaate pähe pakuti. Kuidagi hästi aegunud tekstiga oli ka see Kessu, sõber Tripp (kes ta selline üldse oli? mis materjalist või millest tehtud nukk või misasi?), kes ilmselt oli saanud oma nime sukatripi järgi, kuigi sel ajal ei kandnud lapsed enam ammugi sukki ega trippe, nagu vist 60ndatel kanti. Isegi naisterahvad ei kandnud siis sukki, sukad tulid uuesti moodi 90ndatel ja siis oli alguses kuidagi hästi naljakas, et appi, sul on sukad ja veel tripid ka, nagu oleks mingi vanainimene, kes sukki kannab.

Tuesday, June 16, 2009

Vennad Lõvisüdamed

A.Lindgren, S.Götestam „Vennad Lõvisüdamed“, lavastaja Üllar Saaremäe, Rakvere Teater
Võimalik, et ma sain millestki valesti aru, aga minu meelest on „Vennad lõvisüdamed“ lapsi suitsiidile kallutav teos. Väga vastiku morbiidse alatooniga, kogu aeg surm ja mingi teispoolsus. Ja siis see helgema mõjuma pidav hoiak, mida Lindgreni teos endas kandma peaks, see on ju tegelikult see, mis kallutab lapsi vastutustundetule suhtumisele elule. See pole enam selline naljaga pooleks tembutamine nagu Pipi või Karlssoni puhul, kelle jaoks naljanina, kelle jaoks huligaan. Lõvisüdametes kallutatakse ikka konkreetselt selle poole, et lapsed, tapke ennast ära. Väike Korp just seda teebki, kui ta päris raamatu alguses läheb järele oma õnnetuses surma saanud vennale. Vennale, kes surmavat haigust põdevale Korbile rääkis, et pärast surma saavad nad õnnelikult elada mingil imelikul maal, kus kõik on hästi tore ja kus saab igasuguseid selle aja poistele omaseid mänge mängida. Korp siis surebki ära ja lohutab ema, et ära nuta, ma lähen nüüd sinna, kus vanem vend ees on.
Elu on ikka nagu liiga tõsine teema, et sellega laste ees niimoodi lehvitada. Nagu on Lindgrenil selles raamatus läbiv motiiv, et ühe ukse sulgedes, avaneb järgmine. Ka Kirsioru vabaduse eest võideldes saab Joonatan surmavalt haavata, siis tuleb talle peale halvatus. Aga pole hullu, on jälle lahendus, tuleb minna järgmisele „levelile“. Nii võibki lapsele mulje jääda, et ükskõik, mis valu ta endale ei tee või teha ei lase, kas laseb ennast lõkkesse visata või hüppab katuselt alla, see on just see oma hirmu ületamine, millest Lindgren oma raamatus räägib. Kuigi hirmu ületamine peaks olema surma ees, jääb mulle ikkagi arusaamatuks, milleks sellist hirmu ületada? Surm peabki olema hirmus, asi, mida kõik kardavad, mitte ainult lapsed, ilusat pole selles midagi. Ehk on hea rääkida surnud sugulastest, keda väga igatsetakse, et neil on seal kuskil mujal hea, aga meil siin on ikka parem, ära sinna nende juurde taha. Muidu lapsed mõtlevadki, et Kirsiorus on nii vahva, Joonatan ja Korp said sinna nii lihtsalt, tuli ainult alla hüpata ja mitte karta.
Lugu oli igav ja lavastus oli sama igav. Õigemini, lugu oli vastik ja julm, täis totruseid ja vägivalda, Saaremäe lavastajana polnud suutnud seda kõike meeldivaks ja lapselikult helgeks teha. Või ega seal polegi midagi teha, surm pole helge, näita seda kui „naljakalt“ tahes. Ja ega seal Kirsioruski, mis pidi olema surmale järgnev paradiisimaa, midagi nii lilleline polnud, seal käis palju hullem sõda kui tavalises maailmas, kust vennad elavatena tulid. Vähemalt polnud neil kodus või nende kaasaja ühiskonnasüsteemis midagi nii julma, et keegi Tengil võtab pähe ja laseb iga üleastumise, iga valesti mõtlemise või ütlemise eest pea maha raiuda. Ikka hullult rusuv oli see kõik. Ja kes ei olnud rusuv, oli lihtsalt tobe, nagu kogu aeg narkouimas ringi taaruv Sofia. Toomas Suumani mängitud Mattias, ootamatult Lõvisüdamete vanaisaks saanud mees, oli üks meeldivamalt esitatud tegelane, ei olnud ta liiga pealetükkiv oma mängulaadilt ega kippunud ka üle mängima ja sellega liiga esile astuma. Teised tegelased jäid üldse kuidagi pinnapealseks, kõigile oli antud liiga vähe esinemisruumi. Ehk oleks lavastusele kasuks tulnud see, kui oleks välja valitud rohkem keskseid tegelasi, kellele rohkem lavaruumi anda. Muidu need tegelased asuvad kuskil üpris kaugel, on suurte vammuste all poolkaetud nägudega, nii et ei tunne ära ei näitlejaid, kes neid mängivad, ega saa aru sellestki, kes on kes. Mul võttis päris palju aega, kuni ma hakkasin taipama, kes seal mis-iganes-maa see oligi kes on. Kes on sõber, kes vaenlane, kes lihtsalt kahtlane.
Kõik oli kuidagi liiga kokkusurutud ja ebausutav. Pealiskaudselt käidi kõik teemad üle, aga Tengeli hirmuvalitsust oli ikka liiga vähe. Kui juba selline koleteema loos sees on, siis oleks võinud selle ka korralikult välja mängida. Muidu jäi see Tengeli pahaolemine ainult sõnalisele tasemele, et on mingi paha, kelle käsul kõigil tuleb pead maha raiuda. Kunagi küllalt suure inimesena nähtud „Lõvisüdamete“ filmist, ilmselt rootsi omast, oli see Tengeli hirmumaa ikka igavesti jube koht, selline rusuv muusika ja hästi õnnetud inimesed. Ja hetk, kui väike Korp otsib meeleheitlikult abi esimeselt suvaliselt välja valitud vanaonult, kes võiks vanuselt talle vanaisaks sobida, see oli nii pingeline hetk, kui mängus oli kõik, kas Korp pääseb pahade käest või mitte. Saaremäe näidendis seda kõike polnud. Või kui oligi seal kuskil poolsaare peal hästi välja mängitud, siis vaatajateni see suurte vahemaade tõttu lihtsalt ei jõudnud. Kõike oli kas liiga palju või liiga vähe.
Naeruväärne oli ka ponide kasutamine lavastuses. Nagu juba eelmisel suvel seoses Alatskivi „Vihurimäega“ kirjutati, et kui lavastaja ei ole oma kontseptsioonis päris kindel, kui tunneb, et kunstiliselt jääb midagi puudu, siis tulevad mängu tuntud nunnumeetrid – loomad ja lapsed. Nii oli see „Vihurimäes“ - demonstreeriti hobuseid, nii oli ka „Lõvisüdametes“. Kusjuures „Lõvisüdametes“ veel topeldatult – mängus olid mõlemad nunnumeetird, hästi armas Korpi mängiv väike poiss, kes peaks kõik vanemad heldima panema, mõtle, kui tubli poiss, kui suure tekstimahu endale selgeks teinud, kui hästi ja elutruult mängib, kui veenev ta on. Ja samuti ponid. Ainult et nende ponide lavaletoomine oli täiesti põhjendamatu, tegelased polnud vaevunud isegi nii palju ennast loomadega ära harjutama, et neile kõrvalise abita selga istuda. Loomad talutati nende hooldajate poolt lavale ja juhiti rakkest kinni hoides ka lavakujunduse taha ära. Nii et kogu see metsikus ja vabadus, mis loomade kasutamisega kaasnema oleks pidanud, jäi ära. Ei olnud seda tulisust, et Joonatan või Korp haarab nagu möödaminnes metsikul ratsul tukast kinni ja hüppab nagu muuseas ratsule selga. Ja hakkab siis korralikult ratsutama, teeb galoppi ja tuhiseb tuulena tundmatus suunas suurtele seiklustele vastu. Pigem võisid tegelased väikeste ponide seljas magama jääda, kui neid aeglases tempos, talitajate poolt sakutatuna, mänguruumist välja juhiti.
Mängukohana on Rakvere Rahvapark muidugi väga vapustav paik. Kuigi selle pargi voorus – ilus loodus ja ruumikus, on ka pargi kui etenduskoha viga. Põhiline mängutegevus toimus publikust väikese kanaliga eraldatud poolsaarel, mis jäi ikka vaatajatest küllalt kaugele, et oleks saanud aru, kes seal kes on. Sellest ka see segadus, et tihti oli raske mitte lihtsalt erinevatel tegelastel vahet teha, vaid tõmmata piiri ka selle vahele, kes on heade leerist, kes halbade hulgast. Kuigi heade elanikega Kirsiorg ja halbade kants Kibuvitsaorg peaksid selgelt piiritletud maailmad olema. Sellele vaatamata, et lavastus ise oli jama ja mängiti peaaegu olematult, oli rahvapargis ikkagi tore istuda. Ma lõbustasin ennast suurema osa ajast kanalile aeg-ajalt spontaanselt ilmuvate partide vaatamisega, vahepeal koguni terve pesakond parte koos pardivanematega. Huvitav oli vaadata ka pardi lennuks hoovõttu vee peal ja siis lendutõusmist, ega mulle, linnainimesele, pole lendav part ikka päris igapäevane vaatepilt. Ja selline maaliline loodus ümberringi – ilusad kohevalt rohelised iidsetena tunduvad puud, parajate vahemaadega, on piisavalt avarust, vett, loodust, rohtu. Kõik oli hästi ilus, mõnus päike ka veel peale selle. Kui muud ei saanud, siis vähemalt päevitada ja küllalt sääsevabalt olla sai.
Lapsed tahtsid peale esimest vaatust ära minna, nende jaoks oli see ka liiga jama ja nüri teema, aga ma veensin neid (valega) jääma. Õigemini vaidlesin vastu, et ise te tahtsite siia tulla, ma ju ütlesin, et see on vastik lugu, nüüd tulime ja istume siin – ma leidsin endale hea päevitamise koha. Veel lubasin neile, et teises vaatuses on rohkem möllu. Mida tegelikult oli ka rohkem, koguni traktorist ja prügikottidest tehtud draakon oli mängus, tossu ja võitlust ja natuke ilutulestikku oli, aga ikka jäi kuidagi lahjaks. Sõjastseen oli kujutatud aeg luubis piltidena läbi suitsu. Selline väike kasvatuslik eesmärk oli selle lavastuse lõpuni vaatamisega, et nad vähemalt teaksid, mis teema „Vendade Lõvisüdametega“ on, Lindgren ikkagi lasteklassika, teda peab tundma. Lugema nad seda jama niikuinii ei viitsi hakata ja ega ma pole seda neile n.ö. „kohustuslikuks“ kirjanduseks toppinud ka, Lindgreniga tutvumiseks on ikka palju meeldivamaid teoseid kui Lõvisüdamed, mille ma selle kirjaniku biograafiast kui häbiväärse ämbri välja jätaksin.