Valedetektor

Vassili Sigarev „Valedetektor“, lavastaja Jaak Allik, Vana Baskini Teater

Päris naljakas jant oli. Ma olin seda kunagi Vene Teatri esituses näinud, lugu ja situatsioonid olid tuttavad, aga konkreetsed näitlejad küll meelde ei tulnud, kes venelastel keda mängis. Praegu Baskini teatris oli küll vahva koosseis, just selle nimel, et näha üle hulga aja laval Andres Lepikut (kuigi väga mannetut) ja temaga koos Merle Jäägerit, tasus see tükk ära vaadata.
Joodik Boris Egon Nuteri kehastuses peitis joomase peaga ära oma palga, nii et kaineks saades ei mäletanud enam isegi, kuhu raha pandud sai. Naine kutsub koju hüpnotisööri, et mees hüpnotiseerida ja et talt siis hüpnoosi all välja pinnida, kuhu raha sai. See vastus magavalt Borisilt ka saadakse, aga peale selle hakkavad naist huvitama veel igasugused muud asjad, mida ta hüpnotisööril küsida laseb. Alguses laseb, siis juba paneb küsima, ähvardades triikrauaga. Nii saab Nadja teada, et tema mees on teda ühe korra petnud kraanajuhiga, et mees ei teeninudki Kremli vägedes, vaid oli hoopis Stroibatis ja Nadjale Poolast toodud kleit, mis olevat maksnud 140 dollarit, maksis tegelikult ainult 10 dollarit. Ülejäänud raha mängis Boris sõrmkübaramängus maha.
Kui Boris transist ärkab, tekib järgmine tüli, mille käigus muutub aktiivseks küsimus, et kui püha siis Nadja ise on. Väevõimuga pannakse Nadja hüpnoosi alla, sest ta muutub agressiivseks ja hüpnotisööril ei jää muud üle, kui naine magama uinutada. Siis toimub peaaegu sama seanss Nadjaga, ainult Nadja on vastates „mittetraditsionaalne“, nagu hüpnotisöör hüpnotiseeritud Nadja käitumise kohta ütleb. Kui Nadjalt küsitakse hüpnotiseeritutele tavapäraselt esitatav küsimus: Kas te olete siin? Kas te kuulete mind? vastab Nadja ikka midagi originaalset, a la „no kus ma siis olema pean!“, „ei ole, vetsu läksin“, „kuulen-kuulen, no on alles tüütus!“. Boris saab Nadja kohta teada päris jubedaid asju ja on valmis naise magavana maha lööma, aga siis hüpnotiseeritakse ta ise ka teist korda ära. Lõpuks loeb hüpnotisöör magavale abielurahvale sõnad peale, et kui te ärkate, siis te ei mäleta kõike seda, mis siin täna toimus. Katsuge olla teineteise vastu hoolivamad, sina, Nadja, ära enam nii kõvasti karju. Ja sina, Boris, ära enam joo. Selline ilus teelesaatmise lõpp oli, et minge puhaste lehtedena uude ellu. Mul jäi Vene Teatri etendusest nagu meelde, et hüpnoosi all olles tunnistas Nadja üles ka selle, et tütar pole üldse Borisi oma, aga Vana Baskini etenduses sellist teemat ei olnud. Ei tea, võib olla jäi see nüanss mulle valesti meelde.