Sunday, July 10, 2011

Ebahaige

Moliere „Ebahaige“, lavastaja Ago-Endrik Kerge, Vanemuine

Nagu ma seda reklaami lugesin, et Vanemuine lavastab ühe suvelavastusena „Ebahaige“, olin kindel, et midagi asjalikku sealt ei tule. Selleks peab ikka Nüganen olema, et igasugu aegunud ja jamadest tekstidest midagi tõeliselt huvitavat ja vaatemängulist teha. Lootsin küll kuni viimase hetkeni ja läksin muidugi ainult sellepärast vaatama, et Moliere ja Tommingas, väga hea näitleja, kes ei suuda ka kõige kehvemat tükki ära rikkuda, ja Moliere'i näeb üldse meie teatrites harva, aga pidin ikkagi pettuma. Siis veel hunnik negatiivseid arvustusi peale tüki väljatulekut, nii et ega polnudki midagi imestada. Ühest vaatusest piisas, mis nad seal teises vaatuses ikka nii teistmoodi teevad, ikka lollitavad ja taidlevad samamoodi, kuni ebahaige tütred õigetesse paaridesse saavad. Liisa Pulk mängis teenijanna Toinette'i tõesti hästi, tema oli ka ainus, keda arvustustes positiivselt esile toodi. Kuigi minu meelest ei olnud Tommingal ka midagi häda, ikka selline tavapäraselt tasemel ja sobis väga hästi seda omapärast veidrikku Argani mängima. Sellest lavastusest jäi silma, et tegemist oli tõeliselt ebahaigega. Tõelise spekulandiga, kellele meeldib haiget teeselda, seda nautida, et tema ümber on hulgaliselt tema eest hoolitsevaid inimesi, kes iga tema kapriisi täitma ruttavad. Ja mängivad kaasa seda mängu, et usuvad, et nende isand on tõesti haige. Kuigi mees suudab kobedalt ringi kepsutada ja tantsugi lüüa. Ja trobikond arste, kelle kõige hullemad diagnoosid, mis teise inimese nutma paneksid, kui arst talle sellise surmaotsuse näkku ütleks, kõlavad Argani kõrvus kui kõige kaunim kiidulaul.
Liikumise poolest oli ju iseenesest täitsa hea lavastus, kogu aeg toimus midagi, rotundi ümbrus, kus etendust etendati, oli kogu aeg täidetud mitmete tegelastega, nii et sai teksti kõrvalt jälgida, mis mujal toimub, mis teiste tegelastega toimub, mis sepitsusi Argani ümber tehakse. Oli plaanipärast liikumist, tantsulist osa ja isegi laulu, oli niisama taidlemist, mis mõjus ootuspäraselt, et muidu igavavõitu teksti millegagi täita. Arusaamatuks jäi küll see, miks Argani noorem tütar oli päris lapseks tehtud, hüppas hüppenööriga ringi, sõi pulgakomme, käitus infantiilselt ja isa saatis teda kogu aeg mängima, kuigi tegevuse poolest näib tüdruk sellest east väljas olevat, on ju talle isegi kosilane näidendis ette nähtud. Palju mängiti lava erinevatesse otstesse asetatud pöördustega ja niisama lavalt läbijooksmise sahmimisega. Eriti tore oli vaadata, et kahel naistegelasel oli riietus toon-toonis, nii kleit, muud aksessuaarid, kuni kingade-sukkadeni välja. Kahju, et seda värvigammast kinnipidamist ei jätkunud kõigi naistegelaste jaoks. Huvitav oleks olnud näha sügavroosakaslillat värvi sukki, sellist värvi, nagu oli Argani noorema tütre kleit, kellele kahjuks jalga olid pandud valged sukad. Aga jah, lõpuni vaatajat minust ei olnud, sest asi on ju ette teada, tekstki enam-vähem selge. Mõistuse häält Toinette'i oli küll huvitav kuulata ja vaadata, kuidas ta ütles välja selle, mida kõik Argoni lähikondsed mõtlesid, aga mitte keegi härrale seda välja öelda ei tihanud, sest muidu oleks kaotanud trobikond arste oma hea teenistuse. Tuli meelde, kuidas ülikooli ajal Toinette'ist räägiti, et ta oli ka Moliere'i kaasaegse ühiskonnakriitika väljendaja, näidates ühiskonnale kätte nende valukohad, mis meie ajal muidugi enam tekstiliselt kõlapinda ei leidnud. Samas, vähe sellest, et vaadata oli pisut igav ja kõik tundus labane, siis labasuse ja võiks öelda isegi rõveduse tipp oli Toinette'i kaltsuga toimetamine. Teenijanna käib ringi kogu aeg ühe kaltsuga, millega ta küll endale tuult lehvitab, endal üle näo tõmbab, kellelgi sellega suu puhtaks pühib, kuid samas pühib ta selle kaltsuga ka oma isanda tagumikku ja loputuskasti, kuhu väljaheiteid valab. Ikka päris südant pahaksajav oli kogu aeg seda kaltsu igal pool lehvimas näha.

Petmine

Harold Pinter „Petmine“, lavastaja Heiti Pakk, Kuressaare Linnateater

Väga igav lugu oli, mille vaatamiseks oleks piisanud ühest stseenist. Lugu algab tagant poolt ettepoole, kulgedes aastast 1977 aastasse 1968. Stseenide vahel teatas küll hääl lindi pealt, mis ajal tegevus toimuma peaks, aga seda oli küllalt keeruline jälgida, sest selline repliik nagu 2 aastat tagasi ei öelnud midagi. Ma jäin kogu aeg mõtlema, mis ajast 2 aastat tagasi see nüüd on, aastast 1977 või viimasest stseenist. Esimeses stseenis saavad kokku endised armukesed, kellel oli 9 aastat suhe, aga nüüd ei ole nad juba 2 aastat intiimselt kohtunud. Naine ja 2 parimat sõpra, neist üks naise ametlik mees, teine mitteametlik. Jäin vaatama teist vaatust, sest lootsin mingit intriigi, et keegi nendest nimedest, keda seal kogu aeg nimetati, on ka näiteks ühe mehe armuke. Mehed olid kirjastajad ja siis räägiti kogu aeg nendest kirjanikest, keda nad kirjastada võtavad, oleks olnud hea lahendus, kui oleks välja tulnud, et ühel või teisel mehel on selle naise kõrvalt ka teisi suhteid, kusjuures meessuhteid. Aga ei midagi sellist. Näidati ettepoole kulgedes, kuidas see lugu toimus, kuidas mees sai kuskil salasuhte keskpunktis teada, et tema naisel on armuke, aga armuke ise saab sellest teada, et ta parim sõber tema ja oma naise suhtest teadis, alles kõige lõpus, ehk siis esimeses stseenis. Ja siis ka veel naine valetab talle, et ta pidi oma mehele sellest täna öösel rääkima, kuigi sõber-mees teadis seda juba aastaid.
Häiris veel see ebaloogilisus, et kõik stseenid ei kulgenudki varasema aja suunas. Nii olid 2 esimest stseeni ajaliselt loogilises järjestuses, kõigepealt kohtuvad naine ja armuke, siis armuke ja tema parim sõber, naise mees. Siis läheb lugu ajas tagasi. Vahepeal oli veel päris mitu stseeni, mis ajaliselt edasi kulgesid, kui abielupaar Itaalias puhkusel käib ja kõik sellele järgnev. Nii et mingit intriigi ma selles loos ei leidnud, vaid küllalt igav ja tühine lugu oli. Pikk armastuslugu, kus mulle tundus, et naine armastas oma armukest rohkem kui pärismeest, oleks tahtnud armukesega kogu aeg koos olla, temaga koos elada, aga armuke nagu ei pidanud naist millekski. Lõpus on ajaliselt päris esimene stseen, kuidas see armastuslugu algas. Sellest jäi mulje, et armuke oli nagu juhuslikult naise ära võrgutanud. Abielupaari juures on väike pidu, sõber eraldub korraks, et omaette juua, on juba piisavalt purjus. Sinna ruumi tuleb sõbra abikaasa ja sõber võtab nagu muuseas teemaks, et naine on väga kaunis ja ta armastab teda. Nii et taganemisteed enam pole, naine saab kiiresti võrgutatud ja sellest siis kõik need 9 aastat järgnevat janti, korteriüürimisi ja salakirjavahetust.

Noor Eesti

K. Kruus, J. Rahman, E. Samolberg, J. Rohumaa „Noor Eesti“, lavastaja Jaanus Rohumaa, Rakvere Teater

Kartsin küll, et see on ilge jama, ikkagi luuletajatest, keda ma üldse ei kannata, eesti kirjandusest, mis ei ole mingi eriline šedööver, vaid ainult meile kohalikele siin mingi tähtis asi. Ja kui seda lugeda ei viitsi ja ütled välja, et see on ilge jama, siis muutud kohe mingiks rahvavaenlaseks, meie oma väike Lutsukene ja Tammsaarekene, kuidas sa ometi võid, nad on ikka suured tegijad. Aga mida nad on maailma mastaapides? Kes nad on maailmakirjanduse suurnimede kõrval? Mitte midagi ja mitte keegi. Nii et ma ei oska hinnata eesti kirjandust kui midagi väga suurt ja kõrget, vaid võtan seda kui paratamatust, et on jah meil siin sellist jama kirjutatud ja millegipärast on enamus inimesi selle üle uhked ja peavad seda väärtkirjanduseks, mida lastele koolis õpetada ja millest Eestit külastavatele turistidele rääkida.
Olin ikkagi väga rahul, et seda etendust vaatama sattusin. Kogu see miljöö oli omaette vaatamisväärsus. Romantiliselt kaunis park Rakvere teatrimaja ümbruses ja tiigi äärde ehitatud Noor Eesti maailm – omapärane puitehitis, mis moodustas ühtse kompleksi nii publiku laudteedest kui ka lavast. Õnneks oli see ikka kõik selline puhas ja kõrgkultuurne, mitte mingi maakoht kesk metsi ja põldusid, kuhu rahvast massiliselt teatrit vaatama tuuakse ja kuhu teater tegelikult üldse ei sobi. Kus võib lehm ammuda ja igasugu elukaid ringi siblida-lennata. Kuigi sääskedest polnud ka selle etenduse vaatamisel pääsu. Aga puidust ümbrus jättis ikka väga vaatamisväärse mulje, kasvõi uurida mingi igavama stseeni ajal, kui laval midagi märkimisväärset vaadata polnud, kuidas ja millistest lauajuppidest on kokku pandud lava ümbritsev sein. Õhuline sein jättis parajalt hingamisruumi, tundus ahvatlev ja huvitav, mitte ahistav, et sind on istuma pandud kuhugi kuuri.
Luuletusi loeti ka selle etenduse ajal õnneks päris vähe, nii et kannatas ära kuulata küll. Kirjandusteadlasi kuulsin peale etendust imestamas, et mõtle, kui loeti Underit, siis käis publiku hulgast läbi kahin, et kelle luule see on. Nagu kõik eestlased peaksid peast teadma kõiki luuletekste. Või need vähemalt deklameerimisel ära tundma. Kui luule huvitab, siis on loomulik jah, et tuntakse ära, aga kui igav luule mitte midagi ei paku, kui sellega ennast vaevata ei viitsi, siis on ju loomulik, et ei saa aru, mis luuletust seal parajasti loetakse. Kuigi mind see eriti ei huvitanud ka, nii et ma imestasin, et inimene, kes ei tea luulest midagi ja seda luuletust kuulis, pidi kellegi teise käest küsima, kelle luuletus see on. Vahet pole või? On mingi jama luuletus, no las loevad siis seda, kui nii väga vaja on.
Osatäitjad meeldisid väga, tänu nendele oli see jama teema ka enam-vähem vaadatav. Kuigi dramaturgiliselt oli tegemist täitsa jama looga. Koguneb mingi kamp luuletajaid, kõlama jäi ikka kogu aeg luuletamine, kuigi nad kõik ei olnudki seal luuletajad, isegi kunstnik Laikmaa oli kampa sattunud. Ja talumees oli ja lõpuks ilmus millegi pärast väike Uku Masing ka välja. Nagu lohutusauhind Underile, et see asi, mida ta ajab, on ikka õige asi, nad loovad Noore Eesti ja sellel saab olema nii palju häid tütreid ja poegi, nagu näiteks see väike poisike, kes juba 8-aastaselt midagi Confutiusest kirjutas. Mait Jooritsat Tuglase rollis poleks ilma kavalehe abita ära tundnudki. Vaatasin, et Rakvere Teatri näitlejate kõrval kasutatakse palju ka amatööre, ka Tuglast on keegi mulle tundmatu amatöör mängima pandud, aga siis hakkasin kavalehest Tuglase osatäitjat otsima ja üllatus-üllatus, hoopis Mait Joorits oli. Samuti täiesti tundmatuseni muutunud oli Lauri Kaldoja Adsonina. Ma poleks jälle ilma kavata ära arvanud, et see on Kaldsoo, kes Adsonit mängib. Poiss oli ennast selle rolli nimel suisa kiilaks ajanud! Ülle Lichtfeldt Underina oli kõige vaatamisväärsem, eelkõige muidugi tema peened kostüümid, mille loomises koguni moekunstnik Britt Samoson osales.
Seda tahaks teatritelt rohkem näha, et nad oma töösse nii palju teiste alade professionaale kaasavad, nagu praegu „Noores Eestis“ oli. Et kostüüme teeksid professionaalsed moekunstnikud, looksid iga lavastuse tarvis oma moekollektsiooni. Mitte et lavastuse tarvis võetakse teatri ammendamatutest kostüümiladude varudest eelmiste lavastuste tarvis tehtud kostüümid ja need kokku miksides midagi saadakse. Või siis kõige hullem variant, kasutatakse kantud riideid, mis ei ole üldse teatrikostüümideks mõeldud, selline hull avangard ja ökolik suhtumine, mis visuaalse poole täiesti ära nullida võib. Eraldi loojatena kasutati selles Rakvere Teatri lavastuses kunstnikku ja arhitekte, mida lavastuste juures väga harva näha võib. Ega ei tulegi meelde, et varem mõne lavastuse juures eraldi arhitektid töötanud oleksid. Ikka on olnud see lavakunstniku töö, et lavakoht miljöösse sobitada, leida kahe puu vahel sobiv plats mängimiseks või kuhugi lossivaremetesse lavaruum luua.