Jumal

Woody Allen „Jumal“, lavastaja Viktor Šamirov, Mossoveti nim.teater

Täielik jant. Kohe algusest peale oli igav. Aga lootsin ikkagi, et seal mingi sisu ka tuleb. Ei tulnud. Peaaegu 3 tundi niisama nüri lollitamise vahtimist. Noh selles mõttes tasus muidugi vahtimine ära, et Goša Kutsenko oli laval, sai tema pikka ja kõverat nina iga nurga alt vaadata. Ja seda saalis toimuvat janti oli ka päris naljakas jälgida. Kuidas üks „juhuslik“ pealtvaataja lavale tiriti. Goša esitas küsimuse, kas siin filosoofe ka on? On vähemalt 1 intelligentne inimene siin saalis? Selle peale hõikas üks neiu „jah“ ja Goša asus kohe temaga dialoogi. Ma arvasin ka päris alguses, et see on suvaline pealtvaataja, aga kui ta natuke rääkinud oli, siis tundus tema hääl ikkagi liiga koolitatud ja hästi kõlav tavalise pealtvaataja kohta. Teda oli üle saali kuulda, ta rääkis nagu ette teada teksti, nii et näitlejad oskasid reageerida. Goša tegi naisele kohe ettepaneku tahapanekuks, et lähme kuhugi sööma ja peale seda hakkame armastama. Publiku meelest oli kõik hästi naljakas, isegi see, kui Goša niisama näppu näitas, kõigil olid kohe kõhud kõveras. Tüdruk viidi lõpuks lavale ja ta sai Gošalt autogrammi ja ta võeti mängu. Kui tüdruk kõhklevalt veel saalis oli, et tema küll lavale ei lähe, hüüdsid need tädid, kes tema kõrval istusid, et mine, mine! Mis sa kardad!
Goša käis vahepeal publikuga suhtlemas, palus neilt abi või midagi sellist, tädid karjusid: Goša, me armastame teid! Ühe rea peale viskas Goša pikali. Tehti mingeid selliseid nalju, et Menšikov pole üldse naljakas, meie oleme. Menšikov pole üldse näitleja, pole pooltki seda, mis meie oleme! Sisu oli umbes selline, et autor ja näitleja arutavad, kuidas teha näidend, mis võidaks festivali. Räägiti Ateena festivalist, aga mina kuulsin mingi aeg „finski“ festivali, mõtlesin, et mis nad selle Soome kallal ilguvad. Siis lõpuks sain aru, et hoopis „afinski“ festivalist räägivad. Üks plaan oli selline, et on lihtsalt tühjus. Publik tuleb saali, istub kohtadele, uksed pannakse lukku, keegi välja ei saa. Peab istuma 10 tundi saalis ja näitlejaid vaatam. Näitlejad ei tee mitte midagi. Noh äärmisel juhul võib hakata vett valama, sellele annavad vaatajad ise mõtte, neile meeldib kõike mõtestada, isegi kui näitlejad pole sellele mingit mõtet andnud. Nii et ajab asja ära küll. Goša pakkus sellist varianti, et ta kisub ennast paljaks ja siis tõmbab (ei tea isegi kust) välja tiivad ja lendab üle saali.
Stiili poolest toimus midagi arusaamatut. Näidendil polnud niigi sisu, siis aeti kogu asi segasemaks veel sellega, et ei saanud ajastust ka aru. Nagu oleks pidanud olema kaasaeg, mida sai järeldada selle näitlejanna järgi, kes saalist lavale toodi. Ikkagi kaasaegselt riides. Ma vaatasin juba selle järgi, et tal olid jalas kingad ning kingade peale tõmmatud säärikud, et see küll tavaline teatrikülastaja pole, keegi ei tule teatrisse ja ei pane siin saabaste asemel kingi jalga ja ei tõmba siis veel säärikuid ka otsa. Sonjat mängival näitlejannal oli huvitav kleit, heegeldatud ja läbipaistev, mõnes kohas jäi mulje, et seal on vooder alla, aga mõnes kohas paistis läbi ja seda kohta, kus vooder lõppes, ei olnud näha. Tegelesin suurema osa ajast selle kleidi ja naise ideaalse figuuri jälgimisega. Legendi järgi pidi ta olema kehakultuuri teaduskonnast, nii et täitsa vastas sellele legendile.
Teistel näitlejatel oli aga seljas mingi stiilide segapuder. Autor ja näitleja olid riietatud antiiksetesse riietesse, samuti veel Valeri Jaremenko, kes väga vahvalt kuulususehullust põdevat näitlejat mängis. Ta oli välimuselt ja ka mängustiililt natuke Guido Kanguri moodi. Tema põhiline naerutamise number oli selline, et ta jooksis lavale, tegi mingeid piruette ja muid trikke ja jäi siis hingeldades, uhke ilme näol, aplausi ootama. See oli päris naljakas, kuigi hakkas lõpuks ära tüütama. Aleksandr Jatsko, kes eelmise Mossoveti gastrolli ajal hiilgavalt tsaar Ivani mängis, oli seekord Jumala rollis. Luges väga hästi Deržaavini „Oodi jumalale“. See oli ka näidendi üks talutavamaid osasid, kõik muu oli ikka liiga kapustnik. Siis oli keegi naabrinaine, kes kandis Ivani aegse Venemaa riideid ja töölised, kellel olid jalas kaasaegsed ehitusriided. Sellest ei saanud ka aru, kus kohas see näitemäng toimuma pidi, nagu räägiti sellest, et autor ja näitleja on autori pool kodus, et seal käivad naabrid ja nende lähikondsed, aga samas oli nagu teater ka, et kohe olid dekoratsioonid võtta. Välja toodi Trooja hobune, mis ära lõhuti ja mis Jaremenko esitatud näitleja nutma pani.