Quevedo

Jaan Undusk „Quevedo“, lavastaja Margus Kasterpalu, Vanemuine

Tehakse ikka jama! See oli nii võimatult igav. Juba lugedes oli igav. Lootsin, et nad on lavastuse auks midagi huvitavat sealt välja pigistanud. Et vähemalt visuaalselt on midagi vaadata. Aga tühi lootus. Kohe peale esimesi fraase oli selge, et see on jama mis jama. Tume ja igav lavastus. Ei saanud üldse aru, milleks sellist jama teha. Võtta head näitlejad, diplomeeritud artistid ja panna neid sellist jama tegema. Et neil endil on ka igav ja piinlik. Vähemalt mulle tundus nii. Eriti kahju oli lakeidest. Nagu kooli ajal oli nali, et eriti julm on minna lavakasse ja pärast 10 aastat mängida laval rolle a la „Härra, teile on kiri!“. Praegu olid Markus Luik ja Martin Kõiv täpselt sellistes osades. Ja ega teistelgi midagi paremat pakkuda polnud, kuigi olid n.ö. „sisulised“ ja suure tekstiga rollid, aga minu silmis täielik jama. Ei olnud selles tekstis midagi erilist ja ei olnud ka mängi küünlaid väärt. Kuigi kokku oli kutsutud-saadud päris tore kamp, Saaremäegi Rakverest kohale toodud ja Olmaru tagasi Vanemuisesse meelitatud, aga tulemus täielik jama.
Iseenesest mingi loll lugu ka, XVII sajandi Hispaaniast, kus krahv või hertsog on peaminister ja talle on Hispaania nii oluline, et ta ei saa oma kodumaad hetkekski unustada. Koguni nii oluline ja südamelähedane on peaministrile Hispaania, et kui ta oma naisega vahekorras on, peab tema usaldusmees (tumm) juures olema, muidu võib härral kirehoos ununeda, kes ta on. Või midagi sellist. Natuke vaadatavad olid ehk ainult 2 stseeni ja nendeski mõned minutid, mitte kogu stseen. Üks stseen oli huvitaval trepil Marika Barabanštšikova mängitud Esmeralda ja Aivar Tommingase tumma usaldusmehe vahel. Trepp oli iseenesest omapärane, polegi varem sellise ehitusega treppi näinud, mis on ülevalt lai ja läheb astmete laskudes aina kitsamaks. Pluss trepiastmete all peituvad väiksed sahtlid, mida oli hästi palju. Lavaruum oli muidu tühi ja see tekitas jälle paralleeli säästuteatriga, nagu Nüganeni „Sakslases“ oli. Kogu ruumi peale oli ainult 1 suursugune tool (mille istme alla taas sahtlid olid konstrueeritud) ning külgede peal rippusid platood, mille peale pilte ja kirju kuvati. Pilte kannatas ka vaadata, aga muud küll mitte. Suure vaevaga kannatasin esimese vaatuse ära vaadata.