Wednesday, March 31, 2010

Unistuste printsess IV

Täna oli päris igav saade, ei mingit kismat ega häid ütlusi. Kuigi saade oli täis luksust: uhke auto, paat, sadamarestoran... Maris ütles väga õigesti: See on elu, mida ma tahaksin! Kes ei tahaks, sõita mööda soojamaa merd, vaadata delfiine ja unustada kõik argine. Siis tegi Maris Eesti mehed maha ja tahtis teada, kuidas Tibil armueluga on. Tibi ja Maarja käisid restoranis, Maarjal esimene kord käia mehega õhtust söömas. Teineteist vaadati meelate nägudega, umbes nii, et kui kaameraid juures poleks olnud, oleks asi väga siivutuks läinud. Aga tänu kaameratele tipnes kohting ebaõnnestunud suudlusega, kui Tibi tahtis Maarjale keelekat teha, aga Maarja pööras näo ära. Pärast oli sellest suu ära keeramisest väga pikalt juttu ja arutamist. Siis läks juba päris komöödiaks, kui ämm kohale saabus. Ämm istus tüdrukutega laua taga ja korraldas nagu töövestlust, paber laua peal ja kirjutas sinna oma tähelepanekuid-märkmeid neidude kohta üles, et kes siis Tibile kõige paremini sobiks. Punast riietust nõudvas kohalikus vip-klubis olid meie tüdrukud ainsad ehtsad elemendid, ülejäänud olevat olnud botox, kunstrinnad ja võltsingud. Keegi vene neidudest ütles selle klubi kohta, et maru hea on, kui on vip ruum, saab omaette olla, aga pärast oli ise esimene, kes kuhugi rahva sekka laua peale tantsima ronis.
Varunaiste majast lasti majja tagasi Agnes, siis oli Maarja nii õnnelik, et hakkasin kahtlema, keda ta rohkem armastab, kas Tibit või Agnest. Enne otsustamist, keda täna koju saata, tüdrukute pilte vaadates, lausus Tibi filosoofiliselt: „Ma saadan ta koju, sest mul pole tema vastu tundeid“. Ülejäänute vastu siis on tunded, nii et suudab armastada vähemalt nelja naist korraga. Marina lahkumine oli valutu, isegi õnnelik, sest nagu Tibi talle ust näitas, helistas õnnelik Marina kohe oma suurele armastusele ja hõiskas rõõmsalt: „Kallis, ma langesin välja! Varsti näeme!“ Maarja pidas Agnest päris kõvaks konkurendiks, sest Agnes on ilus nii seest kui väljast. Vot seda sisemist ilu tahaks küll näha.

Sunday, March 28, 2010

Don Juan

Jean-Baptiste Moliere „Don Juan“, lavastaja Mihhail Bõtškov, Vene Teater

Keskpärane ja rohkem igavapoolne lavastus, aga ma suutsin selle isegi lõpuni vaadata. Päris alguses vaatasin, et no on jama, aga kui mängu tulid külatüdrukud, siis läks nagu lõbusamaks, nii et vaheajale läksin juba sellise lootusega, et ehk on teine vaatus ka lõbusam. Kuigi loo enda järgi mäletasin, et tule seal enam midagi lõbusat, tuleb see pikk õhtusöögiks ettevalmistamine ja komtuuri kujuga suhtlemine. Nii oligi, teine vaatus oli ikka juba päris igav ja ootasin kannatamatult selle näitemängu lõppu. Aga vähemalt nii igav polnud, nagu kunagi vast 10 aastat tagasi samas teatris nähtud Puškini „Don Juan“, see oli tõesti selline lavastus, et võis magama jääda.
Don Juani mängis ootuspäraselt Vene Teatri don Juan Aleksandr Ivaškevitš. Sganarelle oli Eduard Toman. Osales ka veel lavakoolis õppiv Jekaterina Nikolajeva, keda ma alguses vaatasin, et see näitlejanna on nii väga Nikolajeva moodi, kui siis lõpuks kavalehelt lugesin, et see ongi tema ise. Näidendi alguses oli eksponeeriv stseen, kus lavale kogunesid kõik tegelased peale nimetegelase ja igaüks tõi kuuldavale mõned repliigid oma tulevasest tekstis, mis puudutas don Juani. Sama stseeni korrati ka ühena eelviimastest.
Mida vaadata tasus, oli lavakujundus – kesklaval massiivne puitkonstruktsioon, midagi vanaaegse puust sauna taolist. Isegi teine korrus saunalava näol oli olemas. Seal jahvatati vilja ja midagi oli oliividega seotud. Noh, kui ainult ilusat lavakujundust silmas pidada, siis oli täitsa vaatamist väärt, aga ometi mitte peaaegu 3 tundi, mis see etendus kestis. Kostüümid olid sellised rohkem kaasaegsed, aga üpris ajatud. Igal juhul mitte Moliere'i-aegsed suured parukad ja lehvidega kontsakingad. Tavalised püksid-mantlid-seelikud, enamasti tuhmides värvides või mustad, stiililt ikkagi kaasaegse lõikega, aga hästi kujutaks sellistes riietes ette ükskõik milliseid eelmise sajandi inimesi. Samuti kasutati puust kaste ja õlgesid. Komtuuri kuju oli konkreetne komtuuri kuju, mitte kujuks kehastunud näitleja. Kujust näidati ainult ülisuurt pead, mida raamivas kastis mööda lava ringi liigutati.

Wednesday, March 24, 2010

Unistuste printsess III

Maarja üritas tekitada furoori basseinis paljaste rindadega ujudes, mille peale Marina väga õigesti ütles: „Kui Tibi seda teaks, saadaks ta Maarja kindlasti koju.“ Julia üritas Tibi kutset basseini uputada. Uus kutse hulpis taas basseinis, Kritsel ronis sellele ennastsalgavalt järele, lootes, et kutse on just nimelt talle ja ta näost peegeldus selge pettumus, kui kutset ette lugedes oli seal hoopis Natalia nimi. Selle kohtinguga Natalial küll ei vedanud, tuli ringi sõita mingi automoodi romuga ja ennast muidu tobedalt tunda. Ja Tibil läksid selle sõidu peale arusaamatul põhjusel püksid märjaks. Vaest Nataliat tassiti mingis metsikus looduses ja ääretult ebamugavates tingimustes, täitsa kahju hakkas teisest, tibid pole ikka sellisesse keskkonda loodud, see on nagu ilu raiskamine. Lõpuks leidsid Natalia ja Tibi sellise veesilma ja kose, nagu Angelina Jolie ja Brad Pitti kodus on, kus nad väidetavalt ennast laste eest kose taha ära peidavad, et seksida.
Samal ajal villas... toimus orgia. Kohal olid paljaste tagumikega kelnerid. Tüdrukutel oli lõbus, ainsana suutis inimeseks jääda taas Julia, kes targalt kommenteeris: tüdrukud, vaadake, mida te teete... Julia oli ikka tõelises šokis, millest võib aru saada. Üks asi on selliseid tobedaid mehi ja nende lähenemiskatseid ning ennast täistõmmanud ja kõigeks valmisolevaid tüdrukuid telekast vaadata, teine asi nendega ühes seltskonnas olla. Et oma mainet päästa, olid Kristel ja Maarja nõus isegi sitajärves suplema. Ja lahkuma pidi Julia! Tibiga on kõik selge – kui tema ees paljast tagumikku ei höörita ja talle keelt suhu ei aja, siis talle muljet ei avalda.

Kuidas kuningas kuu peale kippus

Uku Uusberg „Kuidas kuningas kuu peale kippus“, lavastaja Uku Uusberg, Vanemuine

Arvasin, et see on kunagi lapsepõlves korduvalt nähtud telelavastuse konstruktsioon. Telelavastus oli väga kole, suisa õudne. Tegelikult oli Vanemuise lavastus päris talutav. Isegi peale seda, kui ma Memoryl olin mõned laulud sellest lavastusest ära kuulanud ja välja praakinud, ei mõjunud lavastus üldse nii tülgastavalt, nagu ta muusika ja eelneva kogemuse järgi oleks võinud tunduda. Oli isegi päris tore, nii et peale esimest vaatust ei kippunud ma laste rõõmuks sugugi ära minema. Tore oli see, et Uusberg oli viitsinud vaeva näha ja sellest loost täiesti uue loo teha. Ja kõige toredam oli see, et vastikut rockmuusikat oli kasutatud minimaalselt. Telelavastusest jäi meelde, et see muinasjutt ainult jubedatest lauludest koosnebki, mille vahele napilt arusaamatut teksti esitati. Nüüd oli ikka rohkem teatrilavastuse moodi asi, laule minimaalselt, minu meelest esitati isegi Memoryl neid laule pikemalt, aga lavastuses oli puusepa laulust ainult 1 kuplee. Ja see sobis väga hästi, et ei hakatud lapsi selle vastiku muusikaga väsitama, vaid näidati nii üldjoontes ära, mis muusikaga tegemist on. Seevastu kuningatütar Minni laul oli minu meelest pikem, kui linnakodanikke mängivad noored selle muusika taustal pikalt tantsu said lüüa, aga see on ka meeldivam laul, tantsuosa tundus isegi päris meeldiv.
Algusesse loole juurde poogitud koolilugu tundus ikkagi liiga venitatud ja liigne. See oli üks tüüpilisi näited sellest, kuidas lavastaja püüab venitada täis aega, et lavastus ikka korraliku kahevaatuselise tüki mõõtmed välja annaks. Kõik see erinevate õpetajate ekspositsioon oli kuidagi kunstlik, eriti viis, kuidas õpetajad tundi andsid. Laval klassi mängivad õpilased jäid nii täiesti ilma õpetaja tähelepanuta, kui õpetaja võttis sisse koha eeslavale pandud kõrgel taburetil ja saali poole pöördudes rääkima hakkas. Kui võtta arvesse, et saali ja lava vahel peaks olema neljas sein, siis tundusid need õpetajad kõik päris imelikud, et istuvad kuhugi klassi nurka, isegi mitte tahvli ette, ja hakkavad seal omaette rääkima. Palju paremini mõjusid killukesed koolitundidest, kui need killukesed olid pikitud juba õige loo sisse, kui imelikku kuningriiki sattunud Kaspar peab käima klassiruumist mõnda muinasjututegelast välja kutsumas.
Lavakujundus polnud üldse lastelikult ninnu-nännutav, et palju suuri elemente ja lõbusaid joonistusi, aga oli sellisena väga vahva. Hea, et oli kasutatud Vanemuise suure lava võimalust – pöördlava ning tõstevahendit, tehnika, millest ma alati puudust tunnen, et miks ometi sellisel laval lavastust tehes, kus on nii palju huvitavaid võimalusi, neid ei kasutata. Pöördlavale asetatud dekoratsioon oli jagatud pooleks, üks pool veel omakorda pooleks. Esimesena eksponeeritud veeranditeks jagatud lavapool kujutas läbilõiget koolimajast: klassiruum ja õpetajate tuba, mille vahele jäi omapärane sein. Seina sees oli koguni väike koridor, mis andis juurde reaalsust tegelaste ühest ruumist teise liikumisel. Ei olnud nii, et tegelane läheb uksest välja ja on sellega kohe teise ruumi sisse astunud, vaid ühest ruumist väljudes tekib reaalne efekt, et ta liigub mööda pikka koolikoridori, kuni järgmisesse ruumi sisse astub. Teine lavapool kujutas kuningriiki, kus kuningas kuu peale kippus. Keset lava suur kuningatroon ja ülejäänud lavaavarus peaaegu tühi, erandiks mõned väiksed puud, mis viimases stseenis ka maha võetakse ning lilledega asendatakse.
Tekstis olid äratuntavad taas Uusbergi keelemängud. Pikalt oli laste jaoks naljakat jahumist ühesuguste sõnadega, nagu „kuu“ ja „kuul“, millest lõpuks moodustus lause: „Kuule, anna mulle kuule, et minna kuule!“ Ao Peebu mängitud õpetaja Prunt oli naerutaja rollis. Tema ülesandeks oli tulla lavale ja hakata naerma. See naer oli nii nakatav, et kiskus kogu saali endaga koos naerma. Seda ma olen varem ka märganud, et kui keegi väga pikalt ja südamest naerab, siis lõpuks hakkab endale ka naer peale tulema. Kõigist osalistest jättis mängu poolest kõige parema mulje Janek Joosti esitatud Onu. Sellel tegelasel oli palju naljakaid pantomiimistseene, eriti stseen, kui ta on saanud kätte kuuli, millega lennata kuule ja seda kuuli erinevates asendites lennuks katsetama hakkab. Selle tegelase vaatamine pakkus palju koomilisi momente, mille käigus mitte ainult näitleja koomikuanne ilmsiks tuli.

Kutse mõrvale

Agatha Christie „Kutse mõrvale“, lavastaja Allan Kress, Omateater

See oli nii võimatult jama, et suure vaevaga pidasin esimese vaatuse vastu. Kogu aeg ootasin, et saaks juba läbi. Neid igasuguseid harrastusnäitlejaid on pikemat aega ikka täiesti talumatu vaadata. Laval olid Haapsalu linna näitlejad, üks paks naine tuli kuidagi tuttav ette, ta oli vist see tädi, kes kunagi 10 aastat tagasi tegi teles enda arust koomiliste vahepaladega mõeldud suveteatrite ülevaadet. Mingi mõttetu saade oli ja täna oli see tädi ka hästi mõttetu, kuigi tema esitatud Mitzi oli lavastuse üks värvikamaid tegelasi. Hästi õrnalt oli meeles ka selle lavaloo variant 1980ndate algusest Endlast, kus Mitzit samuti mingi paks tädi mängis ja siis oli hästi naljakas, kui Mitzi kõiki gestaapoks olemises süüdistas ja kogu aeg paaniteses, et gestaapo tuleb teda tapma.
Nüüd mingit nalja ei saanud, kõik oli küllalt piinlik, mida lavalt näidati. Ei päästnud asja ka profid näitlejapaberitega tegijad, keda professionaalsed teatrid enam ei vaja: Ago-Endrik Kerge, Elle Kull, Rednar Annus ja Leida Rammo. Rammo pärast ma suuresti seda lavastust vaatama läksingi, polegi teda päris elavana laval kunagi näinud, ainult teleka vahendusel. Selle daami kõrghetk näitlejana oli vist telefilmis „Põrgupõhja vanapagan“, kui ta Jürkale armukesega vahele jääb ja Jürka ta seepeale elusana majja ära põletab. Praegu ei oleks eriti vahet teinud, kui nägusid-nimesid poleks teadnud, kes on diletant ja kes näitlejaharidusega etleja. Nii nõrk tase oli, et ikka suhteliselt piinlik vaadata. Tekstist läks ka suurem osa kaduma, kusjuures, parema diktsiooniga hiilgasid just amatöörid, mitte profid. Rammo on iseenesest juba nii vana, et talt pole seda lootagi, et ta kõvemat häält teeks, aga miks Kull ja Kerge suurema osa oma tekstist kuhugi kurgusügavusse peitu jätsid, jäi küll arusaamatuks.
Kannatasin suure vaevaga selle poolteist tundi pika esimese vaatuse ära. Kogu aeg oli tahtmine kisada, et rääkige korralikult või tehke juba vaheaeg, et saaks ära minna. Isegi see põnevus, et kes on mõrvar või mis edasi saab, ei suutnud mind kohale jääma. Läbi udu tuli meelde, et Philippa oligi vist see Pip, kellest esimeses vaatuses juttu tuli ja keda siis poisiks peeti. Vist oli nii, et mees, kes tuli Lettitiat tapma, oli ise Pip ja siis Emma oli Philippa, aga Lettitia kavaldas nad üle ja mängis asja nii välja, nagu oleks Pip talle kallale tunginud. Nii kehvade näidendite näitamine teatrilinnades peaks keelatud olema. Haapsalu või mingi muu maakolka jaoks on see võib olla tõesti arvestatav tase, kes midagi paremat näinud pole ega oskagi midagi paremat ette kujutada, aga minusugust tihedat teatriskäijat ja hea kunsti austajat ajas selline oskamatus küll otseselt öökima.

Wednesday, March 17, 2010

Unistuste printsess II

Lõpuks oli aega eelmisel nädalal nägemata jäänud saade ära vaadata ja siis kohe tänane saade otsa. Dimi kõlas nagu Tibi. Kui Tibi tüdrukud ööklubisse kutsus ja nad pidid omavahel otsustama, kes läheb, oli kahesest peoleminejate seltskonnast väljajäänud Kristel nutu äärel: „Aga mina tahtsin ju peole minna...“ See jäi natuke arusaamatuks, kui need tüdrukud, kes peole ei saanud, hakkasid villas saadet järele tegema. Seal oli palju selliseid momente, mida saates näidatud ei olnud, aga mida tüdrukud, kes päevad läbi koos olid, teineteise kohta teadsid. Nii oli üllatav vaadata, kuidas muusika mängima pannes hakkas Tibi kehastanud iludus Juliale Maarjat kehastanud tüdruk külje alla pugema, mina sellist pugemist varem küll näinud polnud. Kuigi Maarja otse kaamerasse öeldud kommentaarid olid küll sellised, et oh kui armunud ma olen, ta nii meeldib mulle.
Tänases saates kutsus Tibi Kristeli ratsutama, kui Kristel küsis, kuidas talle ratsutamine meeldib, vastas Tibi: „See pole minu jaoks...“ Väga kummaline käitumine, ise valib ala ja siis pirtsutab. Pärast tunnistas ka Kristel, et on Tibist väga sillas, tõeline mees, mitte midagi pole puudu. Minu meelest jääb välimusest ikka väga kõvasti puudu, aga noh ega nad seal ilmselt ikka nii väga mehe välimuse peal väljas pole. Nagu ütles hääl kaadri tagant: Kristel kinkis Tibile oma südame. Kaatri peal sai juba päris nalja, seal oli näha, kuidas tüdrukud käperdamise ja Tibile lähedalolemise pärast konkureerima hakkasid, et kes talle kõige lähemale poeb või kes kallistada saab. Maarjal õnnestus Tibile isegi jalaga õrna kohta virutada.
Eriti hea oli Tibi vastuvõtmine tema oma majas. Tibi tuli hommikul ootamatult kohale, tüdrukud olid just voodist tõusnud, kes pidžaamas, kes muus pesus, loomulikult meikimata. No ma ei tea, jooksnud siis kähku oma tubadesse tagasi, peale seda, muidugi, kui „tere“ öeldud, aga selline asi, et minna inimesest lihtsalt kui tühjast kohast mööda, väites ise, et nad on temasse kõrvuni armunud ja hoolivad temast, oli ikka täitsa matslik. Aga eks eestlased olegi oma juures sügavalt matsirahvas. Ma oleks sellise käitumise peale kogu kamba oma majast välja peksnud. Lõpuks vabandatigi sellega, me pole meigitud ja korras, kuidas ta niimoodi ootamatult tuleb. Tibi pidi ennast isegi niimoodi alandama, et oma kööki kohvi küsima minema.
Maarja luuras, kuidas Natalja ja Tibi joogat tegid, oli täitsa endast väljas, et seal kasutatakse sellist keha painutamist ja seksikaid poose ja et Nataljal on võimalust Tibi puudutada. Kristel oli tõeliselt solvunud, et Natalja ei „avaldanud“, millest nad Tibiga rääkisid. Tibile korraldati Eesti pidu. Tibi: „Eesti toit on väga hea,“ ja jookseb oksendama. Eesti pidu läks vahepeal päris piinlikuks ära, siis oli ainus, kes väärikust suutis säilitada iludus Julia. Väljaviskamine polnud väljavisatutele endile üldse tragöödia, nutma hakkasid hoopis nende „sõbrannad“. Ei tea, võib olla pingelangusest, et üks konkurent jälle vähem. Ja eks need väljalangenud said ka hiljem alles aru, mis juhtunud on, kui šokk nendeni jõudis, et nad polegi enam villas, vaid varunaiste majas. Varunaiste maja sissetoomine oli täitsa huvitav moment, et võib olla Tibi mõtleb ümber ja tahab teid saatesse tagasi. Elagu kõikvõimas kuningas Tibi!

Aabitsakukk

Andrus Kivirähk „Aabitsa kukk“, lavastaja Andrus Kivirähk, Eesti Draamateater

Südamlik, kuigi utopistlik lugu. Reaalses ilmas ei kujutaks ette, et selline sell nagu Mauno ilma sotsiaalse järelevalveta kuskil eksisteerida võiks. Tema koht oleks ju kinnises asutuses, mööndusena, ühe silma kinni pannes, kujutaks ette, et talle antakse võimalus omaette elada, aga keegi hooldaja (kindlasti mitte see müstiline vanglast vabanenud onu Paul!) käib teda iga päev vaatamas. Midagi sellist nagu oli etenduses „Elling“. Aga nii, et ta on täitsa omapäi jäetud. Kas tõesti on Eesti sotsiaalsüsteem võrreldes Norra omaga nii nigel, et Mauno-sugustel vabalt ühiskonnas ringi liikuda laseb? Kõige naljakamad olid need kohad, kui Mauno tegi päriselt akna lahti ja välja karjudes oma „naabritega“ suhtles. Selle juures ei ajanud naerma mitte nii väga tekst ise, kuidas Mauno naabritega suhtles, vaid see, mis tänaval toimuda võib. Kuidas inimesed rahulikult või kiirustades ümber draamateatri hoone kulgevad, kui järsku üks näitleja teatriaknast välja karjuma hakkab. Teksti poolest ajas ikka naerma Paramonova poole pöördumine, kogu aeg juurde lisades, et ma ei saa sinust aru, sa oled venelane! Kuigi ka selles kontekstis oli rohkem naljakas ette kujutada tänaval olevaid inimesi, kuidas nad enda ümber ringi hakkavad vaatama, et kellega ta nüüd siin räägib, kes siin Paramonova on, kuidas ta julgeb niimoodi teatriaknast karjuda: „Kuradi venelane, ma ei saa sinust aru!“ - integratsioon ja rahvastevaheline sõprus ikka ennekõike!
Et vältida saamist osaks näitemängus, osaliselt ka kogu saali naerualuseks jäämist, tasub vältida kohti esimeses reas. Mauno millegipärast räägib publikuga. Kuigi need publiku poole pöördumised olid päris naljakad, jäi mulle arusaamatuks, miks seda ikkagi vaja oli. Mauno puhul oleks olnud palju loomulikum, et samamoodi nagu ta rääkis publikuga, oleks ta võinud rääkida omaette. Endale mingeid inimesi ette kujutada, kellele ta siis pidevalt seletab, mida ta teeb, kuidas pudi maitseb, miks onu Paul helistama peab jne. Ja niimoodi päevast päeva ja iga oma liigutuse puhul. Selline paras hullikese värk, et kujutab ette, et tal on toas publik, see oleks veel naljakam olnud, kui selline natuke ebareaalne otsene ja reaalse publikuga rääkimine. Kuidas see draamateatri kammersaali kogunenud publik ikkagi Mauno korterisse oleks pidanud sattuma? Lõpp läks natuke isegi õudseks kätte, et polegi selline naljakas hullike, kelle üle hea irvitada, vaid peaaegu ohtlik retsidivist. Olenevalt sellest muidugi, mis „käsu“ onu Paul talle programmeerib. Ma arvan, et Mauno on seda tüüpi kuju küll, kes oma heategijasse nii kiindub, et vajadusel, kui onu Paul ütleb, siis Mauno teeb seda, mida onu Paul ütleb. Viimases stseenis, kui vahetati valgust, kui Tõnu Oja jääb seisma hämarasse valgussõõri, vaatasin, et laval on ju Jüri Krjukov. Teksti kontekstis, mis parajasti kõlas (räägiti surnutest ja laipadest) mõjus see kuidagi müstilisena, et ma näen ka ühte surnud näitlejat, kes imeväel elustunud on ja minu ees mängib. No hämmastav visuaalne sarnasus oli! Just selle valgustuse ja teatud nurga alt vaadates, varem pole nagu selle pealegi tulnud, et Tõnu Oja ja Jüri Krjukov on välimuselt sarnased mehed. Aga selles olukorras oli täiesti uskumatu, no see on Jüri Krjukov!

Tuesday, March 16, 2010

Korsaar

Adolphe Adam „Korsaar“, koreograaf Aivars Leimanis, Läti RO

Piltide pealt oli näha, et idamaisel turul astub üles ka tulepurskaja, aga teda polnud vist tuleohutuse huvides Jõhvi kaasa võetud, mine tea, paneb veel valla kultuurimaja põlema. Balletiartistidest oli kahju, kui nad pidevalt lavakitsikuse tõttu aksidesse sisse jooksid. Või kui solist tantsis, siis oli kordeballett laval, kes istus, kes seisis või liikus ringi, ja tihti oli selliseid olukord, kui teine solist või keegi reatantsijatest pidi oma elu eest põgenedes mõne sammu eemale astuma, et parajasti soolot esitav tantsija talle jalaga näkku ei kargaks. Nii et kõiki kogetud Ida-Virumaa õudusi ja kulutatud raha arvestades, oleks olnud palju meeldivam, esteetiliselt nauditavam, mugavam ja võib olla ka odavam olnud Läti Rahvusballetti Riiga vaatama sõita. Oleks näinud selle balleti korralikult selle kodulaval ära, n.ö. Normaalmõõtudes, kus tantsijad aksidesse ei jookse ja teineteisele jalgu ei jää. Enne eesriide tõusmist ja muusika mängimahakkamist, kui lavalt kostis ringijooksmist ja sebimist, kostus saali ka (ilmselt koreograafi või teatridirektori) soovitus: „Pokažite sebja horošo!“.
Eks nad siis näitasidki ennast horošo. Kui mitte seda arvestada, et artistidel oli laval häbematult kitsas, siis oli esitus ikka täitsa tipptase. Kuigi balletisisust ma aru ei saanud isegi siis, kui olin läbi lugenud sisututvustuse. Ainus moment, mida ma ootasin, oli kui keegi pidi kellelgi kätt vigastama, aga see oli ka nii möödaminnes ära tantsitud. Ma arvasin, et see on kogu loo kulminatsioon. Midagi sellist oli, et üks eit müüdi haaremisse ja siis tema peigmees läks koos oma sõbraga, kes oli ühtlasi ka reetur, eite vabastama. Pärast jääb nende laev tormi kätte ja kõik peale peategelaste hukkuvad. Näidati idamaist turgu ja seal kauplemist, mitut haaremit ja mingi meestantsurühm oli ka laval, aga kes nad olid, ma aru ei saanudki. Sellised musta riietatud mehed olid, osaliselt olid nad head, osaliselt pahad, mingit kindlat jaotust rühmasiseselt polnudki. Kord olid nad haaremisse naist päästma läinud mehe poolelt, siis aga kehastasid neid kurjameid, kelle abiga naine haaremisse müüdi. Vähemalt nii tundus mulle.
Lugu tuletas oma numbrilise ülesehitusega meelde „Uinuvat kaunitari“. Alati, kui ma „Uinuvat kaunitari“ vaatan, siis tundub see nii naljakas, et tegelikult seal ju balletilugu polegi, on ainult momendid – ball kuningakojas, Aurora vigastab ennast, Aurora jääb magama, Aurora ärkab üles. Ja selle vahele on pikitud hästi palju tantsunumbreid. Nii oli ka „Korsaaris“. Tantsiti turuplatsil, haaremis, pärast laeva peal. Laeva peal oli nagu selline rohkem loo moodi, et seal tuli kujutada juba merel olemist, laevaga sõitmist, tormi kätte jäämist, elu eest võitlemist. Aga muidu oli ainult üks suur tants ja trall. Enamuse tegelaste kohta jäigi arusaamatuks, kes nad üldse on. Näiteks esimeses vaatuses esinesid mitu head meessolisti, aga kes nad sellised olid, kuidas nad „Korsaari“ looga seotud olid, ja lõppude lõpuks, kes see korsaar üldse on, see kõik jäi arusaamatuks. Esimese vaatuse lõpus tapeti veel keegi turuplatsil ära ka, aga kes ta oli ja kuidas tema surm edasist loo käiku mõjutas, ei oska jälle öelda. Tehniliselt oli kõik esitatud muidugi väga hästi ja tasus vaatamist, lihtsalt kogu see lugu jäi naljakalt arusaamatuks, et mida see siis endast kujutama pidi. Aga nii umbes 2,5 tundi head balletti väga tugevate artistide esituses sai näha küll.
Erilist vaatamist väärisid erinevate haaremite naised kordeballeti näol, neil olid alati huvitavad riided seljas, nägusid varjutasid loorid ja oli huvitav vaadata, kuidas nad seisma jäid või istuma asusid, kes ennast kuidas hoidis, kuidas liigutas, kuidas käed rinnale paigutas, kuidas jalgu kõverdas. Tohutult häiris aga naistantsijate balletisusside puuklotside klõbin. Kui kogu balletitrupp üle lava jooksis, siis tundus, nagu jookseks hobusetabuun. Tekkiski selline vastuolu, et naised ise on nii haprad ja graatsilised, teevad selliseid painutusi, et tundub, et keha murdub kätte ära, keerutavad suurel kiirusel ja hüppavad kõrgele õhku... ja siis maandumisel selline kole kolks! Nagu oleks 100kilone mammi kuhugi pikali prantsatanud.
Lastele pakkus see kingade kolksumine väga nalja, nii et vähemalt selles mõttes võisin ma rahul olla, et neil ei olnud igav ja ma ei saanud selle eest sõimata, et ma nad kuhugi Jõhvi mingit nõmedat balletti vaatama viisin. Tütrele meeldis ballett väga, tähendab tantsud meeldisid, meeldisid kõik need ilusad tädid ja nende varvastants, aga poeg nõudis kogu aeg aru ja informatsiooni, mis seal laval toimub: mida nad nüüd teevad? misasja ta nüüd tantsib? mis tal viga on? Ah? Kuna ma isegi loost aru ei saanud, jäid kõik need küsimused vastusteta või tuli midagi koha peal välja mõelda, mida keegi tantsija nüüd öelda tahab, kui ta selle tantsu esitab. Nii et täitsa lõbus kogemus oli meile kõigile. Koledaks läks asi, kui Jõhvi Kontserdimajast välja saime. Ma olin naiivselt arvanud, et Jõhvi on linn ja ööbimisega seal probleeme ei tule. Kuna meil olid olemas piletid ka galakontserdile, siis mõtlesimegi, et saab kuskil heas hotellis öö ja järgmise päeva ära olla (mis seal Jõhvi valla peal väljas ikka teha, onju). Aga kohapeal selgus kurb tõsiasi, et pole seal Radissoni ega midagi. Leidsime ainult väga imeliku maja, mida millegipärast hotelliks kutsuti, nime enam ei mäleta. Läksime sinna sisse ja arutasime mehega, et kuidas me nende käest küsime, kus teil siin mõni korralik hotell on? Tütar ütles, et küsime kohe, kus Radisson on, aga selleks ajaks oli meil juba selge, et Jõhvis mingit Radissoni pole, kui oleks, oleks see nii kõrge ehitis, et oleks igast punktist kätte paistnud. Retseptsioonis selguski kole tõsiasi, ei tea, võib olla oli see reklaamitrikk, et konkurentide andmeid ei avaldata, aga igal juhul väideti, et rohkem hotelle Jõhvis polegi. Kui arvestada, et meie mõistes polnud isegi see maja hotell, siis võib öelda, et Jõhvis polegi ühtegi kohta, kus ööbida. Vestlus nägi välja umbes nii: „Kas teil siin mõni hotell on?“ Teenindaja (natuke arusaamatuses): „See ongi hotell...“ „Aga paremat hotelli?“ „Ei ole...“
Ja kuidas, lubage küsida, nad seal balletifestivali korraldavad? Kas see on mõeldud ainult kohalike? Või niimoodi, et ma ostan neljaks päevaks erinevatele etendustele piletid ja siis sõidan kõik need 4 päeva Jõhvi vahet, kus iganes ma siis ka muidu ei asu? Päris hull värk. Kojusõitu alustades olin ma veel optimistlik, et kindlasti puhkame me homseks välja ja tuleme galale tagasi, aga nagu jubedast Ida-Viru regioonist välja saime, kõlas autos kergendatud ohe, ja isegi mina tundsin, et ma ei taha sinna tagasi minna. Kui keegi viitsib, siis võib minna tööturuametisse (või mis selle koha nimi on, töötukassa või mis iganes) ja öelda neile, et Jõhvis vajab hotell ehitamist. Kui seda hotelli järgmise balletifestivali ajaks valmis ei saa, siis soovitaks Eduril ja Oksal või kes iganes selleks ajaks festivali korraldab, alternatiivina kaaluda varianti kindlasti väliskülalisi ka Tallinnas näidata. Nii kannataks vähemalt üheks õhtuks Jõhvi midagi vaatama sõita (näiteks galat) ja teist vajalikku etendust vaataks siis juba inimlikes tingimustes. Las jääda idavirulastele ka nende rõõm, päris seda ei saa kindlasti öelda, et Jõhvis ei maksa festivali korraldada. Kuigi need tingimused, milles korraldatakse on ikkagi arusaamatud – väljastpoolt Ida-Virumaad siis ei oodatagi sinna kedagi vaatama?

Monday, March 15, 2010

Kevade

Ardo-Ran Varres „Kevade“, koreograaf Ruslan Stepanov, Vanemuine

Ballett oli ikka päris jube. Polnud üldse seda head „Kevade“ hõngu, mis eestlastele omane on, et rõõmus ja naljakas, koerusi ja vallatusi täis koolipõlv, natuke romantikat, sügavamat filosoofiat, aga üldiselt ikka selline särav ja helge nooruspõlv. Kõik oli hästi tume ja sünge, kooliõpilasi oli küll pandud kogu jõust kargama ja nad üritasid naerul nägudega oma rõõmsameelsust väljendada, aga üldine mulje kogu asjast oli sedavõrd sünge, et need vallatud naeratused ei päästnud ka mitte midagi. Ardo Ran Varres oli teinud mingi eriti tobeda ja sünge muusika ka, natuke oli sellist kiiremat ja lõbusamat tooni, aga üldine mulje oli ikka täielik kakofoonia ja rusuv kurvameelsus. Mingis viisis oli kasutatud rahvuslikke motiive torupilliga. Kõik kooliõpilased olid hästi igavad, isegi Toots oli mingi mannetu kuju. Natuke elevust tekitasid need paar pauku, mille Toots püstolist lasi, aga see oli ka kõik.
Ja kõige jubedam oli see, et stseenidest ei saanud üldse aru, sealt ei koorunud lugu välja. Polnud sellist tüüpilist „Kevade“ lugu, et ma tantsukeelest loeksin välja, et see on stseen klassitoas, see on stseen surnuaias jne. Mingis stseenis sain aru, et seal toimub vist kaklus mõisasakstega, aga ka see oli väga ähmane, kui omavahel kaklesid 2 mustadesse pükstesse ja valgetesse särkidesse riietatud naist ja meest. Et siis kumbagi paari 1. Ja need tantsijad oli tegevusvälised, need ei olnud keegi nendest tantsijatest, kes koolilapsi kehastasid, nii et nad mõjusid võõrkehade ja mingi uue teemana, mitte nii nagu Lutsu järgi olema peaks, et kaklevad kohalikud ja saksad. Tantsukeel oli ka selline natuke agressiivne, palju ringijooksmist ja niisama hüppamist. Üks stseen oli naistantsijate päralt, kus nad tegid mingeid kaasaegseid mannekeenide liigutusi ja käisid hästi pikalt puusi nõksutades varvaskingades varvastel. Aga jälle ei saanud ma aru, mis tähendus sellel stseenil oli ja kuidas see stseen oleks pidanud Lutsu loominguga suhestuma.
Ühel hetkel tõusis ühest keskmisest reast mees püsti ja hakkas välja minema, kui ukseni jõudis kisas: "Mis kevade see on?!" Inimesed muigasid vaikselt, mees tegi, nagu hakkaks uksest välja minema, aga siis mõtles ümber ja läks, torisedes „Ma ei saa sellest aru…“ lavale. Nõrganärvilisemad ahhetasid, et vaata, kuhu ta läheb, aga mina olin selleks ajaks juba aru saanud, et see on Heiki Palm, kes peaks esitama tšellosoolo, laval olevate esemete vahetamise ajal oli tšello ka lavale toodud. Kurb oli ainult see, et kogu muusika tuli lindi pealt, nii ka tšellosoolo ja hiljem kõlanud kitarr. Nii et jälle jäi arusaamatuks, milleks neid muusikuid oli vaja lavale pillimängu imiteerima. Seda, et üks või teine pillisoolo oleks tähendanud Imeliku kandlemängu ja kuulsat stseeni, kus Tootsa läheb Tali pruudiga tantsima, ma küll välja ei lugenud. Mõlemal juhul olid muusikud laval peaaegu üksi või siis toimus mingi taas minu jaoks arusaamatu ja mõtestamatu tegevus.
Lavakujundus oli päris ahtake – tagalaval müüri meenutav sein, mille paremal küljel suur aken. Seda aknapinda kasutati ka liikumiseks, tegelased tulid sealt ja läksid sinna või tantsisid mingi lühema numbri seal aknalaval. Muud laval polnudki, vastavalt stseenidele ilmusid lavale voodi, pikk valge teerajaks laotatav lina, köstri tool ja laud. Aga kõik need asjad olid nagu mingi kindla tegevuse või loo markeerimiseks, kuigi ikka päris täpselt aru ei saanud, millist „Kevadest“ tuntud stseeni mingi olukord kujutama pidi. Nii oli mingi täiesti arusaamatu stseen, kus Arno jääb haigeks, talle laotatakse valge lina peale, taustal on voodi, kuigi süžeeliselt selline haigeolemine sinna ei sobi, ei olnud enne seda jääl uisutamise stseeni ega seda, kuidas Teele läbi jää vajus, keda päästes Arno raskelt haigeks jäigi. Aga võib olla see polnudki Arno haigusestseen, mida ma selleks pidasin, selles balletis oli kõik väga segane ja arusaamatu. Tantsulavastuse lõpupoole oli üks lustakam stseen, mis pidi kujutama talve. Seal olid kooliõpilastel peas mütsid ja käes kindad. Kuigi jälle süžeeliselt poleks selline stseen "Kevade" lõpuosasse sobinud, Luts on ju selle teose üles ehitanud kooliaasta kulgemise järgi, algab hilissügisel, siis tuleb talv ja tegevus lõppeb kooliaasta lõpuga kevadel, kui õpetaja Laur oma poisid kodudesse puhkama laiali saadab.
Vahepeal tantsiti mingit tantsu huilgamise saatel, suuremate hüpete ja jooksmise puhul tehti häälitsusi. Ja üldse oli selles balletis päris palju sõnalist osa, sellest olin igalt poolt lehtedest lugenud, kuidas ballett algab - Arno ja 1 Libledest istuvad suletud eesriide ees orkestriaugu ääres jalgu kõigutades. Lible räägib päris pikalt eesti keeles, Arno vastab talle lõpuks lühidalt jaapani keeles. Isegi kostüümid olid selles lavastuses sellised tavaliselt hallid - tüdrukutel erineva lõike ja pikkusega, kuid enamasti ühes värvitoonis kleidid, nende all üle põlve tõmmatud valged põlvikud ja mustad kingad. Poistel mingid pruunikates toonides püksid ja enamasti valge särk. Vastik oli jälle see, et kasutati kääbust Kurvitsat, kellel peaks olema keelatud pühale akadeemilisele lavale ilmumine. Liiga palju rõhku oli pandud Lible purjutamisele, see jättiski sellise mõru alatooni, et vaesed lapsed, käivad mingis lootusetult hallis maakohas porises koolis, ja seal on veel selline alkoholiprobleemidega kellamees igal pool ees tilberdamas. Kuigi Aivar Kallaste ja Janek Savolainen esitasid Liblet päris vahvalt, neid oli lahe vaadata, eriti hästi tulid välja purjus inimest markeerivad stseenid Savolainenil, aga ikkagi, seda joomise teemat oli minu jaoks liiga palju. Selles „Kevade“ versioonis oli minu jaoks topelt Lible märk selle tegelase joomalembusest, kui purjus inimene näeb kõike kahekordselt, siis nii näevad nüüd balletitegelased seda joodikut kahekordselt. Justkui sümbol on vaatenurga kohalt nihutatud, et pole mitte topelt teisi tegelasi, vaid kained tegelased näevad purjus inimest kahekordselt.

Daam ja tema mehed

Michael Kristofer „Daam ja tema mehed“, lavastaja Andrei Žitinkin, loomeühendus „Duett“

Jälle mingi täielik jama. Ega sedagi lavastust poleks tasunud päris lõpuni vaadata, aga kuna see oli siiski natuke huvitavam ja oleks tahtnud ära näha ka selle Daami kolmanda suure armastuse, siis jäin ikkagi tüki lõpuni. Kolme meesarmastust oleks võinud mängida üks näitleja, siis oleks seda muutumist huvitavam vaadata olnud. Daam Jelena Safonova esituses oli siiski täiesti vaadatav, ilus ja hästi säilinud näitlejanna, kes oma kehavõludest teadlikuna kõik need võlud ka vaatajale eksponeerimiseks välja tõi. Vahepeal isegi trikoo väel mööda lava kalpsates. Saatjaks oli laval klarnetimängija, kes esitas elavat muusikat ja siis 3 meest. Päris kõige esimene mees, siis kuskil 30ndates olnud mees, kellele Daam on armukeseks, ja kõige lõpuks täielik frukt küpsemast east. See Andrei Iljini mängitud viimane mees oli selline raske juhus, kes kujutas rohkem naist kui meest. Oli koduperenaine, kandis kodus põlle. Daam käis tööl ja mees siis toimetas kodus, koristas, vaatas seebikaid, tegi õigeks ajaks söögi valmis. Ja selline lugu oligi. Õigemini 3 lugu, mille vahel oli lühikesed Daami monoloogid ja suhtlemine klarnetimängijaga, kõrvalepõikeid oli ka lugude enda ajal, kui Daam näiteks mõne parasjagi käsil olnud mehega tegeles, siis võis ta pöörduda publiku või klarnetimängija poole, et no on ju tüüpiliselt mehelik, sellisel hetkel öelda sellist asja või midagi sellist.

Kuidas läksid tülli...

Nikolai Gogol „Kuidas läksid tülli...“, lavastaja Sergei Artsibašev, Majakovski nim.Teater

Mingi täielik jama oli. Juba esimese stseeni ajal tekkis kindel teadmine, et vaheaeg on lahkumiseks õige aeg. Kogu ülejäänud vaatus seda teadmist kummutada ei suutnud. Mängiti tobedalt ülepingutatult, nalju kisti välja labaste jalaga perse trikkidega. Erilisi staare ka kohal polnud, kuigi reklaamist jäi nagu meelde, et seal peaks mängima Marina Nejolova. Keegi veel küsis ka minu käest, et kuidas siis Nejolova oli, aga ei olnud seal mingit Nejolovat, hoopis ebanormaalselt räuskav ja taidlev Svetlana Nemoljajeva oli.
Lavastus tuletas meelde hiljuti nähtud „Naisevõtu“ haledat klooni. Minu meelest oli isegi lavastaja sama, teater oli kindlasti sama. Ja autor ka muidugi. Vist Majakovski teatril Gogoli 200ks sünniaastapäevaks korraldatud seeria. Kavalehel oli kirjas ka kogu teatri repertuaar ja seal hakkas silma veel nii mõnigi Gogoli ainetel tehtud lavastus. „Naisevõtt“ oli ikkagi korralikult tehtud lavastus, heade näitlejate ja läbiva ideega. Siin oli kõike läbisegi, väga haleda kapustniku moodi, et tulevad lavale välja ja hakkavad lolli mängima. Nagu „Naisevõtuski“, kasutati siin rahvuslikke viisikesi laulvat ansamblit, muusika tuli küll lindi pealt, aga laul natuuris. Koor oli asetatud pika kõrtest punutud aia taha, kuhugi kõrgustesse, nii et nad vaatasid sealt nagu üleaedsed, kuidas 2 lahutamatut sõpra Ivan Ivanovitš ja Ivan Nikiforovitš tülli lähevad ja mis sellest kõigest välja tuleb. Väga mage värk. Esineti ukraina rahvuslikes kostüümides, 2 peategelast käisid vahepeal ringi pikkades öösärkides ja kootud sokkides. Lavakujunduseks oli suur hoov, mis kujutas mõlema mehe hoovi, laudsite peale ehitatud lava käis keskelt pooleks ja kui siis suur tüli algas, tõmmati sinna laudade vahele kraav, mis määras justkui piiri, et ühele poole jääb üks mees ja teisele poole teine. Tüli hetkel lõi välku ka.

Tuesday, March 9, 2010

Tiramisu

Joanna Owsianko „Tiramisu“, lavastaja Enn Keerd, Endla

See ei olnudki nii palju näidend kui ekspositsioon. Klassikalise teatritüki traditsioonis oli säilinud küll tegevus ja ühtne tegevuspaik, kuid ühtset lugu oli vähe. Pakuti hoopis galeriid erinevatest episoodidest ja seda oli tehtud maksimaalselt hästi. Ekspositsioonis kujutati ühes reklaamiagentuuris töötaivad 7 naist. Leidis kinnitust minu tees – mida ilusam naine, seda huvitavam. Huvitavam nii välimuselt kui ka jutu poolest. Huvitav mitte ainult selles mõttes, et tema puhul on palju vaadata, tema ilu, kuidas ta ennast kosmeetika ja muude atribuutide abil veel ilusamaks-huvitavamaks on teinud, riided, aksessuaarid, soeng jne. Vaid huvitav ka oma jutu poolest, sest kui inimene näeb hea välja, siis hakkab tööle mingi seesmine instinkt, et tahaks teada, mida ta siis ka mõtleb. Ja kui avanebki see õnnelik võimalus neid mõtteid kuulda, siis Endla teatri näitlejannade poolt pakutud galerii näite varal küll pettuma ei pidanud.
Alguses tundus, et no mis siis nüüd on. 7 naist, kui palju erinevat juttu nad ikka pakkuda võivad... Aga juhuseid oli tõesti seinast seina ja eranditult kõigi näitlejannade poolt väga hästi mängitud. Seda sõltumata sellest, kas tegemist oli minu jaoks ilusa ja huvitava naise või koledama ja igavama-veidrama naisega. Igav on isegi vale öelda, sest ükski lugu, mida 7 naist oma monoloogisoolodena esitasid, ei olnud igav, igaühes oli midagi omapärast, aga ilusate naiste huvitavuse juures mõtlesin ma just seda, et ilusad naised olid mulle omasema mõtteviisiga, koledamad jäid kuidagi veidrateks, kuigi sedagi juttu oli väga põnev kuulata.
Kahtlaseks jäi ainult see, kas tõesti toimub naistekollektiivis peale nädalavahetust või kasvõi igal hommikul, kui kokku saadakse „orgasmivõistlus“, kes sai töövaba aja jooksul kõige rohkem orgasme. Ma pole küll kunagi tööl käinud ja ei kujuta seda hommikust kontorimelu ette, aga mitte kuskil varem pole selliseid stseene kujutatud. Pole sellest ka kuulnud. Kui välja jätta Presnjakovide „Terrorismis“ ilmselgelt teise aktsendiga samasugune teemaasetus. „Terrorismis“ oli see küll väga lühidalt, üks episood, kus Kadri Lepa kujutatav tegelane tuleb hommikul tööle ja tal tõeliselt üle viskab, kui teised oma nädalavahetuse kepist rääkima hakkavad ja naine selle peale ilusa mässusoolo esitab. Ja pole töötavatelt tuttavatelt ka kuulnud, et neil töö juures midagi sellist toimuks. Või väljaspool tööd. Isegi parima sõbrannaga ei räägi ju sellest, veel rohkem ei hakka sellega uhkustama, et tead, ma sain täna 4 orgasmi! Vaheajale minnes kuulsin nii mõndagi meest imestavat, et kas tõesti naised räägivad omavahel ka sellistest asjadest, ma mõtlesin, et see on ainult meeste teema. Ja ühele vastas naine, et jaa, ja kuidas veel! Mul jäi selle peale karp lahti ja vaatasin seda naist sellise näoga, et ah? räägite ka või? No ei usu. Nagu näidendi autorgi kavalehel märkis, et enamus selliseid kontorijutte on väljamõeldised, et kui neid räägitaksegi, siis kindlasti valetatakse. Nii et valetage edasi.
„Tiramisu“ kontoris töötavatel naistel näis täielik sõbrannadeklubi olevat. Näidati kiirstseeni sellest, kuidas need naised töötavad, selle stseeni puhul oli oluline koostöövaim ja kiirus. Kõik käis megakiirusega, aga tiim töötas suurepäraselt. Igaüks teadis, millal on tema aeg oma õiget „nuppu“ vajutada, oma saavutusest teavatati kõvasti karjudes üle ruumi, siis suhelda vaikselt telefoni või Ipoodi teel edasi. Selle stseeni kiirus oli nauditav ja naljakas oli see, et enamusest jutust ma aru ei saanud. Mis sõnadest see reklaamimüügimaailm kõik koosneb, täitsa fantastiline, nagu võõrkeelt kuulasin. Ainult Kaili Närepi mängitud Planeerija tehtud kõnedest sain aru, et ta tellib televisiooni reklaamiaega. Õhkkond selles kontoris oli fantastiline. Kui silm kinni pigistada sellele küllalt uskumatule orgasmivõistlusele, siis kõik muu toimis päris eluliselt. Sõbralikkus, sõbrannatsemine, väike konkurents, nokkimine ja aasimine, piiride mitteületamine. Keegi ei ürita teisega liiga lähedaseks saada, et peale tööd midagi koos ette võtta, nädalavahetuse koos veeta, teineteisel külas käia, piirdutakse täpselt nende suhetega, mis töö juures välja on kujunenud.
Töö kõrvalt toimub veel moedemonstratsioon ning kõikvõimalike teemade lahkamine. Peale soolode, millega iga tegelane üles astuda sai, esineti veel grupis ülesastumistega sellest, kes ajaloolistest kujudest või kuulsustest nad olla tahaksid ning fantastilise rahulikkusega esitatud unepildid. Unepiltide kirjeldamise ajal veeretasid naised oma kontoritoolid eeslavale, pöörasid need seljatoega põrandale ning lebasklesid seal nagu päikese käes päevitades. Muu tegevus toimus põhiliselt kesklaval kontoritoolides, kui keegi oma monoloogi esitama hakkas, siis tuli ta eeslavale, ülejäänud jäid oma toolidesse konutama, seljaga publiku poole. Lavakujunduses oli kasutatud väikest moelavapoodiumi tagalaval ja kahte tossu väljaajavat hiiglaslikku silindersammast poodiumi külgedel.
Moedemonstratsioon tekkis sellest, et Loovjuht Piret Laurimaa tormab ruumi sisse äsja ostetud uue kotiga, mille peale läheb lahti diskussioon, kas see on võltsing. Selle kinnituseks, et selles kontoris töötavad naised kannavad ainult väärt firmakaupa, hakkavad nad alguses oma kingi võrdlema, igaüks viskab jala koos kingaga poodiumile letti ja kiljatab firmamärginime juurde. Peale seda minnakse juba kaugemale, ka riiete kohta on vaja tõestada, et need pole odavad võltsingud, riided lendavad seljast ja isegi pesu kohta tahaks tõestada, et on ikka korralik ja kallis kraam. Võib ette kujutada, et moe demonstreerimine selle otseses mõttes toimub selles kontoris iga päev, kui naised ei luba endale 2 päeva järjest ühtedes ja samades riietes tööle tulla. Kuigi vaevalt, et teised seda märkavad, mis huvitavaid kombinatsioone või rariteetseid leide kellelgi seljas on. Teise riideid hakatakse märkama nagu alles siis, kui riie on isiku seljast maas, isiksusetu. Need naised küll suhtlevad teineteisega väga vabalt, semulikult, kuid samas ei märka enda kõrval inimest. Märkavad ainult maas vedelevaid hilpe, ja sedagi selles kontekstis, et kellelgi on vingem hilp kui minul, ma pean homme midagi veel vingemat endale muretsema. Kahju, et naisi pesus nii vähe näidati, siis ei jõudnud korralikult ära vaadata, mis pesu kellelgi seljas oli ja kuidas figuur muidu on. Eks mõnda tselluliiti ja suuri rasvu jõudis ka märgata, ideaalse figuuriga hiilgasid Laurimaa, Kennik ja Viidas. Ülejäänud aja olid naised oma tavapärastes kostüümides, nii et nende riiete puhul jõudis kõik detailid korralikult ära vaadata, oleks sama põhjalikult ka pesumoodi uurida tahtnud. Naljakas oli see, et kolmel naisel olid jalas püksid, aga isegi pükste all kandsid nad sukki. See oli küll vist rohkem sellepärast, et laval pesus efektiivsem välja näha, tavaelus või isegi mingi erilise juhuse puhul, kui pannakse selga pidulik pükskostüüm ja on lootust, et selle saab ka kellegi ees seljast ära võtta, siis vaevalt, et pükste alla sukad jalga tõmmatakse. Ma peaks küll hästi kõigi moesuundadega kursis olema, aga sellisest tendentsist pole veel kuulnud, et pikkade pükste all sukki kantakse.
Monoloogi poolest tegi kõige parema esituse Piret Laurimaa. See tüpaaž tuletas meelde küll Laurimaa näitlejatee alguses kehastatud naiivitaride rivi, aga aastal 2010 oli armas naiivitar esitatud palju küpsemas stiilis. Selline korralik täislaks näitlejameisterlikkuse mõttes. Laurimaa Loovjuht oli selline naine, kelle kohe meelsasti oleks omale sõbrannaks võtnud. See oli nii vapustav, kuidas ta rääkis oma šoppamisest, mis oli ainus asi, mis teda peale poiss-sõbrast ilma jäämist, rahustas. Kogu see ilus ja stiilsus, kõrk ja samas malbe hoiak, oma hinna teadmine, enda väärtustamine oli võrratu, kui suurepäraselt ja nüansirikkalt Laurimaa selle kõik esile oskas tuua. Tal oli tõeliselt huvitav elu, kui sellest suurema osa poleks hõivanud töö. Suur kirg Pariisi vastu, õrn hing, mis ihkab enda ümber ilu ja kalleid asju. See naine oli nartsiss, endasse täiesti armunud. Ja tal oli õigus selleks, ta oli tõesti nii ilus, nii maitsekas ja armas, et ei käinud üldse närvidele, et kuidas saab nii ennast täis olla ja ebaõiglaselt endast heal arvamusel olla. Kui nendest naistest üldse keegi oleks olla tahtnud, siis kindlasti see Laurimaa tegelane, aga ainult nii, et tal oleks lapsed ka olnud. Ilma lasteta ma oma elu ette ei kujuta. Samuti nagu ei kujuta ma seda ette tööd tehes, eriti veel 12 tundi päevas! Appi, ma sureks niimoodi maha.
Paljuski hakkaski nende monoloogide puhul silma see, kui palju need naised tegelikult teineteisega suheldes valetasid. Monoloog oli sissevaade iseendasse, seal oli tegelane tema tõeline mina. Teistega suheldes pidi ta olema üliinimine. Ta töötab riigi kõige paremas firmas, kõige paremas tiimis, teenib kõige rohkem, pole 2 aastat puhkust saanud välja võtta. Ta ei tohi endale lubada vähimatki möödapanekut ega prohmakat. Ja vähe sellest, et ta töötab ja on meeletult edukas, ta näeb veel kuradima hea välja, tal on palju vajalikke tutvuseid, ta jõuab kõigile pidudele, presentasioonidele ja lahutab täiel rinnal meelt, saab kõik mehed, keda tahab ära kasutada. Aga tõelist armastust ei leia ega eriti otsigi. Enamustest monoloogidest kõlas läbi see, et oluline on kõik muu, kellele töö, kellele šoppamine, kellele kättemaks, kellele iseenda leidmine, aga mitte armastus. Selles kontekstis tundus ka osaliselt, et enamus sellest kontorijutust, mis naised kõik koos või omavahel rääkisid, mis jäi sisekaemustest väljapoole, koosnes samuti valedest. Ei ole ju võimalik, et inimene töötab 12 tundi ja läheb peale seda veel kuhugi pidutsema ja rabab rajalt mitu meest maha. Kuigi see kõik on ka osaliselt töö, kellele on need vajalikud mehed, et karjääri edendada, et saada firmale soodsaid-vajalikke lepinguid, kellele mehed, et enda eest kätte maksta. Aga ikkagi kõik kokku tundus see liiga uskumatu. Head monoloogid esitasid veel Ireen Kennik tugeva kättemaksuvambina, kelle pikast kõnest meeldis kõige rohkem idee, et kui ma oma võrgutustega suudan kasvõi ühe „õnneliku“ paarikese lahku ajada, siis on mul hea meel. Ma tean seda tunnet, see väärib tõesti pingutamist, kasvõi niisama mängu pärast, ilma intiimsustesse laksumata. Siis veel meeldivad Carmen Mikiver ja Kaili Viidas, kumbki omamoodi äärmus, üks kontori kõige vanem, aga kõige tähtsam töötaja ja teine nooruke alles ülikoolist tulnud Lolita. Ülejäänud tegelaste: Karin Tammaru, Triin Lepiku ja Kaili Närepi kangelannad olid samuti omapärased, aga moodustasid selle alguses kirjeldatud 2.grupi, nii et nendega mingit samastumismomenti ega hetkelist kadedust, kasvõi mõne nende omaduse pärast ei tekkinud.

Monday, March 8, 2010

Hilinenud pulmaöö

Mika Waltari „Hilinenud pulmaöö“, lavastaja Lasse Lindeman, Vana Baskini Teater

Ka sellest lavastusest oleks täiesti piisanud ühest vaatusest. Aga jäin uskuma kriitikut, kes kirjutas, et teine vaatus on palju parem kui esimene. Nii et kannatasin esimese vaatuse ära heas lootuses, et teine vaatus on siis palju parem ja huvitavam... Ja kannatasin pärast teise vaatuse ka veel otsa, ei olnud seal midagi ei paremat ega huvitavamat. Ikka üks ja sama jama ning lollimängimine käis. Parajalt loll lugu sellest, kuidas mehele saada, kui kuidagi muidu enam ei saa. Kui ei saa kuidagi mehele, aga ikka väga tahad mehele saada. Mees tuleb täis joota ja siis kiiresti kihlumislubadus välja lunida. Veel parem kirjalik lubadus võtta, tunnistajate juuresolekul, siis pole mehel enam mingit taganemisteed, kui ta isegi sõnapidaja džentelmen ei peaks olema. Osalejatest oli Guido Kangur ainus, kes tõeliselt mängis. Ja kohe nii, et kohati pani muigama. Aga ei midagi enamat. Ühest vaatusest oleks selle komejandi vaatamiseks täitsa piisav aeg, nii et teisele vaatusele mõttetult raisatud ajast oli kokkuvõttes täitsa kahju. Mitte midagi sealt juurde ei saanud, isegi kõik tegelased näidati esimeses vaatuses ära, muidu mõnikord on vähemalt see stiimul igava näidendi teiseks vaatuseks jääda, et tahaks mõne tegelase veel ära näha, keda esimeses vaatuses ei näidatud.

Sunday, March 7, 2010

Ämbliknais suudlus

John Kander „Ämbliknaise suudlus“, lavastaja Roman Hovenbitzer, Vanemuine

Ei saa öelda, et see nüüd täielik jama oli, aga ikka suhteliselt mõttetu asi. Selline paras ühe vaatuse tükk, et vaatad ühe vaatuse ära ja asi on selge. Isegi varem kui 1.vaatuse lõpp on kõik selge, et aitab juba, ma sain aru küll, mida te siin näitate. Vaatasin selle küllalt mannetu taidlemise poole peale ära ja mulle aitas, vaevalt, et teises osas enam millegagi üllatatakse, muusikalid lähevad ikka ühtlaselt ühe loona edasi. Isegi kui ma seda storyt ei tea ja ei tea, kuidas lugu lõppeb, siis ega see mind ei huvita ka. Ei läinud mulle need Valentin ja Molina üldse korda, et oleks huvi jälgida, kas Valentin murdub ja ütleb välja oma tüdruku nime, või kas Molina annab ta üles, kas nad pääsevad vanglast või kõngevad sinna.
Vaeva oli muidugi palju nähtud, aga tulemust polnud eriti näha. Muusika oli selline keskpärane, üks revüünumber vahetus teisega, kõik meloodiad olid täitsa kuulatavad, ei saa öelda, et mõne loo ajal oleks tahtnud kõrvad kinni panna ja seda üldse mitte kuulata. Midagi väljakannatamatut seal muidugi polnud. Aga midagi vaimustavat ka kindlasti mitte. Kõige eredamalt jäid meelde Marta ja Molina ema lauldud laul „Kallis“ ja esimese vaatuse ühe paeluvama stseeni – haiglastseeni ajal esitatud „Morfiinitango“. Selles stseenis oli huvitavalt vastavalt laulusõnadele näidatud haiglapalatit morfiiniku silmade läbi. Kõik oli nagu udus, haiged liigutasid ennast ebaloomulikult aeg-luubis ja käitusid ebaadekvaatselt, haiglaõdesid kehastav balletirühm oli üliseksikas ja vahva. Üks paremaid stseene kogu selles masendavas loos, kuigi omamoodi masendav ka selles mõttes, et selline nali sai toimuda ainult tänu morfiinilaksule.
Jälle tahaks norida, miks kasutatakse muusikalides näitlejatena andetuid popartiste. Jah, laulavad nad muidugi hästi, aga näitlevad... olematult. „Ämbliknaise suudlus“ oli üles ehitatud väga paljuski vangikongis toimuvale dialoogile, sellele, kuidas ühte ruumi satuvad 2 täielikku vastandit – matšolik marksist Valentin ja homopoiss Molina. Põrkuvad vastandid, kes peavad kitsas ruumis teineteisega hakkama saama. Lisanduvad veel alateemad, nagu see, et Molina on tegelikult vangla poolt nuhiks pandud, et Valentini käest salajast informatsiooni kätte saada, või see, et Molina armub Valentini jne. Seega oli tekstilist osa päris palju, laulmine jäi põhiliselt Molina kujutlusvõimesse kerkiva filmistaari Aurora „Ämbliknaise“ kanda. Mehed Koit Toome ja Lauri Liiv laulsid normaalselt, aga Tatjana Mihhailova laulmine oli küll selline, et ei kannatanud peaaegu mitte mingit kriitikat. See tohtutu vene aktsent ikka hullult häiris. Valed sõnarõhud, ebaselge hääldus, üpris võimatu oli midagi aru saada. Kuigi samas ega nendel laulusõnadel eriti mingit tähendust ka polnud, et muusikali sisust ilma nende sõnadeta midagi arusaamatuks oleks jäänud. Teksti edastamise poolest oli Lauri Liiv Molinana küll väga äbarik, aga see-eest tema mängustiil oli täitsa tabav. Selline tõeline filmidest ja raamatutest tuttav pedepoiss, naiseliku olekuga, enda eest hoolitsev, graatsilise hoiakuga, naiseliku seisakuga, raseerib jalgu ja on üldse rohkem naise kui mehe moodi. Aga kindlasti mitte transvestiit. Selles mõttes oli omasooihara inimese stampkuju visuaalselt päris hästi välja mängitud.
Vaadata tasus kostüüme ja liikumist. Balleti ja kooriga oli päris palju tööd tehtud ja nende panus muusikali osalissegi õnnestumisesse oli nähtav. Ka lavakujundus oli huvitav, kuigi eeslava kujutava kongi puhul oleks tahtnud midagi konkreetsemat, natuke väiksemat ruumi, et oleks tunda seda ahistatust, kui lähestikku need 2 antipoodi teineteisele peavad olema. Olid mõned päris huvitavad leiud, nagu vangikoori laulu ajal põrandaharjadega sahkamine löökriistadega ühes rütmis. Ämbliknaine oli ühes stseenis pandud lavakõrgustesse lendama. Nojah, võis ju vaadata, aga mitte liiga kaua. Ilus oli Ämbliknaise revüüetteaste sädelevas smokingkostüümis, saatjaiks samasugustes, aga teisevärvilistes sädelevates kostüümides balletirühm. Väga hoogne ja tore liikumine oli enamustes etteastetes, nii et oli näha, et asjaga on vaeva nähtud, on palju raha panustatud, on tehtud head dekoratsioonid, loodud huvitavad ja kaunid kostüümid, aga jah, see ise lugu ja peaosaliste esitus rikkusid ikka kogu kompoti ära.

Saturday, March 6, 2010

Pal tänava poisid

F.Molnar – A.Toikka „Pal tänava poisid“, lavastaja Aare Toikka, VAT Teater

Alguses tundus päris jama lugu, aga kuna lastele meeldis ja na keeldusid peale esimest vaatust ära minemast, siis jäin minagi lõpuni vaatama. Ja ega see nii halb ka ikka polnud, et poleks seda teist vaatust ära kannatanud. Huvitavalt mänguline etendus oli. Mind üllatas, et mängib ainult 4 näitlejat. Ja kõigepealt ehmatas see, et see polegi see lavastus, mida ma plakati kaudu ette kujutasin. Ma arvasin, et need on sinakad kiilakate peadega mehed, aga kui vaheajal trepigaleriisse ülespandud plakateid vaatama hakkasin, sain aru, et need kujud, keda ma ette kujutasin, olid hoopis lavastusest „Robinson Crusoe“.
Alguses häiris see, et nad mängivad ainult neljakesi, kuigi VAT Teatris ju meestepotentsiaali on. Oleks tahtnud näha ikka suuremat massi, et on tõesti see suur Pal tänava kamp, keda nad kujutavad. Aga 4 näitlejat said päris omapäraselt hakkama nii terve Pal tänava kamba kui ka nende vastaste Punaste kujutamisega. Sellised omapärased rollivahetused olid, et kui tõmmati punane müts pähe, siis oli tegemist vastasega ja vahepeal võis üks näitleja ühes stseenis mängida mitut tegelast, vahetas ainult asukohta lava ja mängis teises stiilis. Midagi sellist näidati küll palju paremini lavastuses „Misantroop“, kus piiratud arv näitlejaid kümmekonda tegelasi kujutasid. Pal tänavas nii head näitlejameisterlikkuse taset ei saavutatud, aga normaalne keskmine oli ikkagi.
Lollitamist tundus ka esialgu liiga palju olevat, aga lastele läks see hästi peale. Kui pealik Boca ja väike Nemecek botaanikaaias vaenlase piirkonda luurama lähevad, sõidavad nad seal tiigi peal paadiga, mille käigus pritsitakse publikusse vett. Kõige rohkem naeruvastukaja tekitas Kaspar Jancise nägudemoonutamine, mis minu jaoks oli küll liiga jäle ja jämekoomiline. Selline Jim Carrey stiilis näoväänamine, nagu oleks kummimask ees, et nägu siiapoole viltu ja teisele poole viltu ja siis vahepeal keelt ka hästi pikalt suust välja. Lavakujunduses oli kesksel kohal harmoonium, sellest pillist hääle väljavõlumine pani mind täitsa seda etendust vaatama. Mul on meeles, kuidas kunagi maal vanatädi juures sai ka seda pilli proovitud, aga ühtegi heli sealt välja ei tulnud, sest oleks pidanud seda püsti seistes mängima. Seda tuleb mängida nagu orelit, et ühel ajal kasutad klahve ja samal ajal puhud jalgadega pillile õhku sisse. Pedaalide asemel on 2 suurt lõõtsapakku, aga mul jalad sel ajal nende pakkudeni ei ulatunud. Vaatasin, millise kergusega kõik Pal tänava poisse kujutanud näitlejad seda pilli käsitlesid. Veel kasutati pillina omapärast elektrikitarri – suur puust kasti, millele kitarrikael külge pandud. Ja see mängis täitsa nagu kitarr. Tiigil sõudmise stseeniga seoses oli hästi kujutatud paadi liikumist vee peal, kui kujutletavas paadis olevad näitlejad sõudsid ja 2 harmooniumi taga istuvat näitlejat liigutasi ratastel poodiumi koos pilliga edasi, mis lõi visuaalselt mulje, et paat on tõesti kuskil veekogul ja liigub seal.
Päris jäle stseen oli, kui suust suhu anti edasi katti. Üks nätsutas läbi ja andis edasi teisele, see kutsus saalis esile ikka päris võikaid hüüatusi, endalgi läks süda pooleldi pahaks. Tütar keeldus uskumast, et Nemecek päriselt ka ära suri. Mõtles, et tegemist on mingi eksitusega, ta oli ju nii armas ja vapper poiss. Ja vist jäigi mõtlema, et tegelikult on Nemecek elus ja mängis oma peas läbi stsenaariume, kuidas Pal tänava poisid kõik õnnelikult edasi koos on ja suureks kasvavad. Mul oli lapsena olemas raamat „Pal tänava poisid“, katsusin seda isegi lugeda, aga läbi lugeda ei suutnu, piirdusin vist ainult piltide vaatamisega, millegipärast tulid mõned stseenid kuidagi kirjanduslikult päris tuttavad ette, nagu Nemeceki surm, kuidas ta haige on ja kuidas vastasleeri esindajad kõige julgemat Pal tänava poissi vaatamas käivad. Eks ta mingi poistele mõeldud sõjakas ole, tüdrukutele seal minu meelest küll midagi huvitavat lugemiseks pole, aga vaatamiseks kõlbas ka. Eriti, kui seda veel mänguliselt ja lastepäraselt esitatakse. Väga ilusti oli esitatud stseen, kui Nemecek on üksinda Punaste juures ja jätab seal oma vaprusega nii kustumatu mulje, et talle lahkudes au antakse.

Wednesday, March 3, 2010

Lemmiksaade on tagasi

"Unelmate printsess"
Saate logo vaadates, kus südamesse moodustusid suured tähed UP, mõtlesin, et see võiks samahästi olla ups. Esimene saade ei olnud eriti paljutõotav, isegi natuke mage. Võib olla oli see suure ootamise viga, sai ju seda saadet nii kaua oodatud, juba esimestest reklaamidest peale, kui kunagi eelmisel kevadel uusi printsessikandidaate värbama hakati. Praegu oli natuke halb vaadata selles mõttes, et kõike oli liiga palju – uut keskkonda, uusi tegelasi. Kaadrid vaheldusid liiga ruttu, kõigist osalistest anti küll hea ülevaade, aga kõik käis läbisegi, nii et mingit selgust ikkagi ei saanud. Esmase vaatluse põhjal jäi mulje, et midagi nii fantastilist nende piigade seas pole. Vähemalt ei hakanud silma midagi sellist, nagu eelmisest hooajast kohe esimesest saatest peale selgus, et seal on ikka ülinaljakaid tegelasi, mingeid maalt linna pääsenud jobukesi ja tagasihoidlikke iludusi, kes jobukeste taidlemist külma üleolekuga pealt vaatasid.
Keegi omal otseselt marki täis ei teinud, mingeid eriti häid kilde ei visatud, kaklusi ja intriige veel polnud. Ehk läheb asi paremaks, kui kõik saated sellised on, nagu täna, siis olen küll kõvasti pettunud. Imelik tundub see saate eksponeerimine eesti naise kui tunnustatud iludusartiklina. Kaunimad naised, kes selles saates olid, ei olnud sugugi eestlannad, vaid vene nimedega Eestis elavad kaunitarid. Ja kogu Euroopa teab, et kõige ilusamad naised on Rootsis ja Lätis. Julia muutis oma graatsiaga täitsa pimedaks, tõesti nagu baleriin. Natalja ja Marina olid ka kenad, kuigi nende vahel oli raske vahet teha. Vahepeal ei saanudki aru, kumb on kumb ja kas neid on üldse mitu. Oleks neid korraga näidatud, oleks saanud võrrelda, aga enamasti näidati tüdrukuid üksikult kaadris. Küll on ikka tänapäeval lihtne, käid saates ära ja saad kohe rikkale mehele. Kui isegi seda „unelmate printsi“ ei saa, siis hakkad kellelegi teisele silma ja saad suure raha kokku ajada. Ja juba teist aastat järjest pakutakse unelmate printsi asemel meest, kes tegelikult on pehmelt öeldes pask. Aga noh loeb ju raha. Ei pea temaga koos elama ja teda armastama, vaid tuleb osavalt manipuleerida, et vähemalt mingigi osa tema hiigelvarandusest endale saada ja siis tõeliste printside juurde.
Saate lõpupoole tuli ikka üks hea kild ka ära. Vist oli see Maarja, kes hakkas villas oma tuba avastama. Vaatab kapile otsa: „Appi, meil on siin kapid ka või?“ Andres Peets saatejuhina oli endiselt päris haige valik. Kui ta oma sissejuhatavat teksti rääkis, siis käis selline vuristamine, et Peetsi halva diktsiooniga kõnest ei saanud pooltki aru. Esimene saate lõppes siis sellises seisus, et Dimile meeldis kõige rohkem tobe Maarja ja koju ei saadetud veel kedagi.

Kõik on täis

Becky Mode „Kõik on täis“, lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater

Tihe, tempokas ja hästi naljakas mononäidend. Niipalju, kui mälusopis tuhnida õnnestus, vist kõige õnnestunum ja parem mononäidend, mida ma üldse näinud olen. Selline tükk, mille jooksul ei hakanud kordagi igav ja ei tekkinud korrakski soovi, et võiks juba lõpetama hakata. Kõige meeldivam selle näidendi puhul oli mitmekesisus. Tavaline mononäidendi ekspositsioon, et tegelane tuleb lavale ja hakkab publikuga rääkima, on kuidagi iseenesest absurdne. Nagu oleks inimene pandud pihitooli ja publik peab siis seda tema siseheitlust jälgima. Iseenesest elulisuse mõttes küllalt absurdne olukord, et elus midagi sellist ette tuleb. Selle näidendi juures meeldiski kõige rohkem see, et Taavi Teplenkovi Sam ei rääkinud kordagi iseendaga. Ei olnud selline skiso, kes peab iseendaga rääkima ja siis aeg-ajalt publiku poole pöörduma, et te ju mõistate, mida ma tunnen. Mees rääkis telefoniga, tegi huvitavaid miime ja liigutusi, aga kõik, mis ta rääkis, oli tõeline kõne. Vastas telefonile, helistas ise, kujutas kogu võimalikku telefonivestluse skaalat, rahulikust kuni räuskavalt karjuvani välja. Isegi selliseid tavapäraseid inimestele iseloomulikke parasiitsõnu või karjatusi a la „kurat küll“, „kaua võib!“ jne. Olid küll ohked, aga kõik väljendus rohkem sõnatul mängul: tüdimus, viha, ennast rahule sundimine, pingutatult viisakas olemine, naeru tagasihoidmine, teadmatus mingi situatsiooni lahendamisel, kohmetus. Teplenkovi mäng oli väga intelligentne, polnud publikult naeru väljameelitavat lollitamist, kõike oli just parajalt ja inimlikkuse piiresse jäävalt loomulikult.
Tahaks seda näidendit näha ka niimoodi, et mängib 2 näitlejat – 1 restorani telefonikõnedele vastaja ja 2. kõik helistajad. Kuigi Teplenkov mängis suurepäraselt, tekkis mõnes kohas ikka väike arusaamatus, et kes nüüd räägib, kas tema ise või klient. Helistajaid oli ka seinast seina, nii et nende mängimisel oleks päris huvitav olnud vaadata ka teist näitlejat, kellega Sam dialoogi peab. Teplenkov suutis muidugi suurepäraselt kehastada nii naisi kui mehi, noori kui vanu, kes talle helistasid. Tundus, et helistajate seas oli isegi transvestiit. Sain päris omapärase pildi sellest, mis toimub ühe menuka restorani telgitagustes, kuhu tahavad parima laua saada nii Naomi Cambell kui ka George Clooney. Tuttavaid nimesid kõlas läbi päris sageli, aga kõik oli hästi naljakas. Kuidas läbisegi helistavad kuulsused ja tavalised inimesed, aga kõik peavad ennast väga olulisteks klientideks. Kuidas nad reageerivad alguses sellele, et nad on võetud kõneliinile, kuidas nad mingi aja pärast, kui kord on nende käes, et saab restoranivastuvõtuga rääkida, sellele reageerivad ja oma jutuga lagedale tulevad. Samuti võis Teplenkovi mängus kuulda ka teiste restoranitöötajate hääli, väga hea karakter oli peakokk, veel käisid läbi ilmselt saaliteenindajad- laudasaatjad ja venelasest kokk. Venelast oli küll kuidagi valesti tabatud, aga mis seal häirima jäi, enam ei mäleta, tegelikult oli kõik ikka hästi vahva.

Monday, March 1, 2010

Hiilgav

Peter Quilter „Hiilgav“, lavastaja Ingomar Vihmar, Eesti Draamateater

„Hiilgav“ polnud sugugi hiilgav. Ikka täitsa jama oli, tüütas juba esimese vaatuse kestel ära, nii et kuidagi hädaga sai vaheajani ära kannatatud ja siis selleks korraks sellest majast lahkutud. Kohe üldse ei huvitanud, mis seal edasi saama hakkab, midagi asjalikku niikuinii ei saanud. Hämmastama pani, et kuidas võetakse lavastada selline näidend, kus teksti ega sisu peaaegu polegi. Laval on lihtsalt tegelased, kes peavad tühja loba ajama ja publikust naerukohti välja kiskuma. Kõige naljakam ehk neist see, et keegi suudab kõvasti ja valesti laulda. Sain muidugi aru Ita Everist, kui raske tal võis olla seda enesekriitika puudumisega lauljannat mängida, sest viisipidaval inimesel pole üldse kerge valesti ja mööda laulmist teeselda, ikka kipub hääl nagu automaatselt õigete nootide peale minema. Aga see Everi oskus oli ka ainus väärtus, mis selle lavastuse puhul vaatamist tasus, sedagi sai juba esimese vaatuse ajal piisavalt nähtud, nii et rohkem vaadata ei viitsinud.
Mingit koomikat taheti veel tekitada Ülle Kaljuste käpad püsti magama koeraga (surnud koer?) ja Britta Vahuri mängitud mehhiklannast teenijaga, kes pidi koomiliselt mõjuma nii keelebarjääri tõttu – tema räägib oma keeles, millest pererahvas aru ei saa, ning vastupidi, ise ta ei mõika midagi pererahva keelest, kui ka teenijanna gabariidid, riiete alla pandud ülisuured rinnad ja tagumik, mida Vahur käies õõtsutades liigutas. Jah, nagu Eesti Ekspress kirjutas, plakat on lavastusele tõesti hiilgav tehtud, aga vaesemale publikule, kes piletit osta ei jõua, ainult selle plakati vaatamisest piisabki, teatrisse minna pole tõesti mõtet.