Tuesday, October 12, 2010

Vene keedis

Ljudmilla Ulitskaja „Vene keedis“, lavastaja Andrzej Buben, Teater Vassili saarel

Seda lavastust tasus vaadata juba ainuüksi lavakujunduse pärast. Laval oli bassein, nagu saalijuhataja mainis. Kohe ei saanud arugi, kus see bassein oli, aga kui silmad pimedusega ära harjusid, siis võis näha jah, et seal kuskil laudadest ehitatud sildade all on väiksed veelombid. Enamus mänguruumi oli vett täis, ainult ruumi ühte ossa moodustus palkidel saareke, kuhu oli kujutatud tegelaste elutuba. Tegevus toimus daatšas, kus kõik on hästi ligadi-logadi, katus tilgub läbi, mida iseloomustasid lae alla riputatud voolikud, kust tilkus vett. Vesi nii üleval kui ka all. Kuiva saarekese peale viisid laudadest ehitatud mitte just kõige kindlama väljanägemisega pikad sillad. See kõik oli nii ehtvenelik, et pani ahhetama, seda oli tõesti tore kui kunstilist saavutust vaadata, isegi kui selle kõrvale oleks mängitud mingit täielikku jama.
Aga õnneks ei mängitud üldse jama, väga huvitav tekst oli. Kokku pandud erinevatest tsitaatidest Tšehhovile, nii et mul oli juba selles mõttes huvitav kuulata, et kogu aeg sain tõmmata paralleele, et millisest näidendist see nüüd võib olla, millega see nüüd sarnaneb. „Vene keedis ehk Afterchekov“ nii et alapealkirigi temaatiline. Peategelane sarnanes kindlasti Ranevskajaga, selline poolboheemlaslik daam, kuigi erinevus Ljubov Andrejevnast oli selle näidendi Natalja Ivanovnal selles, et tema tegi tööd, tõlkis igasse keelde ja väga väikse raha eest mingeid täiesti mõttetuid raamatuid. Natalja Ivanovnal on vend (Gajev) Andrei Ivanovitš Lepehhin, kõlaliselt sarnane „Kirsiaia“ Lopahhinile. Olemuselt siiski rohkem Gajevi moodi, kuigi selle omaduse poolest mitte, et Ulitskaja tegelane on kogu elu armastanud baleriini, raudset Giselle'i, kes on väga palju kordi abielus olnud, aga nüüd suri tal järjekordne mees ära ja ta võib oma eluaegse austaja Andrei Ivanovitšiga abielluda. Kõnekas on ka selle õe-venna isanimi, mis viitab omakorda Tšehhovi „Ivanovile“.
Ljubov Andrejevnal on 3 tütart ja 1 poeg, see on jälle nagu viide „Kolmele õele“, aga teema poolest kisub kogu aeg „Kirsiaia“ poole. Ja rohelise teemaga, et sada aastat tagasi oli siin paks mets, nüüd pole enam midagi jäänud, ka Varvara tekst: „Kuhu on jäänud meie oma õunad, Antonovka, Kuldne Sügis jne.“ meenutab rohkem „Onu Vanjat“, aga samas ka „Kirsiaeda“. Väga palju oli otseseid tsitaate, mille võis mõnest teisest Tšehhovi näidendist, eelkõige „Kirsiaiast“ ära tunda. Kui samanimelise näidendi 3 õde igatsevad Moskvasse, siis „Vene keedise“ õdede kolmik ei taha Moskvas elamisest midagi kuuldagi, kuigi käib läbi fraase „igav“, „siin on tühjus“ jne, aga siiski on see lagunenud maamajake neile hästi armas ja Moskvasse korterisse elama minna nad ei taha, virelevad parem roheluses ja oma juurte juures. Veel elavad daatšas Makanja – Natalja Ivanovna surnud mehe õde, sarnasus „Onu Vanja“ nimitegelasele või ämmale, kes olid oma varanduse juures ülalpeetavad, ja keskmise tütre Jelena mees Konstantin.
Vanem tütar Varvara oli täpselt „Kirsiaia“ Varja pealt maha kirjutatud, nimigi samaks jäetud. Varvara oli Ulitskaja variandis täielik nunn, täiesti värvimata, hele ja pika patsiga, käis nunnalikult riides, pikas värvitus ja kortsunud ürbis, enamasti rätik peas, pilk maas. Käis kuidagi kohmakalt ja isegi kõnnak oli nunnalik. Keskmine tütar Jelena oli väga ilus näitlejanna, talle oli antud ka võimalus oma kehavõlusid maksimaalselt näidata, lippas ringi lühikeses öösärgis ja ilutses igas poosis. Noorim tütar Liisa oli natuke friik ja kandis kummalisi riideid, prillipapast tudeng, kes pakub kogu perele transporditeenust, sest on ainus, kellel selles peres auto on. Teiste õdede paikapanemisega oli raskusi, päris kindlaid Tšehhovi tegelasi nendes välja ei joonistunud. Kord tundus, et nad on sarnased „Kirsiaia“ Anja ja Dunjašaga, kus Jelena on Anja – kõigi poolt armastatud ja hoitud, Liisa aga kohmakas ja hajevil toatüdruk, tuleb näidendi alguses turult, kummaski käes korvid munadega ja kukub nendega pilaki, nagu Dunjaša „Kirsiaia“ alguses, kui ta alustassi ära lõhub. Teises kohas aga tundus jälle, et ikkagi „Kolm õde“, kõige vanem õde töötab palju, nii et on kogu aeg väsinud, keskmine õde on abielus (kuigi selles näidendis mitte õnnetult, nagu Tšehhovi Maša, kes oma mehest tüdinenud oli) ja kõige noorem õde on tuulepea.
Poeg Rostislav on edukas mees, nagu tekstist võib aru saada, on ta koguni rahvasaadik või kuidagi valitsusega seotud. Varvara ütleb talle väga hästi: „Mis meie riigist küll saama peab, kui riiki juhivad kolmemehed...“ Rostislav on see kindel tagala, millele naispere alati toetuda võib. Rostja kutsutakse kohale, kui kiiresti on vaja mõni oluline probleem lahendada. Lihtsamate probleemide ja tööde jaoks on kuskilt lähedusest töömees Semjon alati võtta. Semjon oskab koguni nii osav olla, et kavaldab onu Andrei Ivanovitši üle ja suudab ta nii kaugele saada, et onu müüb Semjonile daatša võileivahinna eest maha. Daatša läheks niikuinii mahakandmisele, sest sinna ehitatakse suur magistraal, aga maa, millel suvila seisab, on kullahinnaga. Onul aga on kiiresti raha vaja, et oma baleriiniga Barcelonasse sõita, baleriinile pakuti seal meistriklassi läbiviimist. Sel puhul tuleb appi jälle Rostislav, kes daatša Semjoni käest miljonite eest tagasi ostab, kuid daatšat sümbolina tal enam päästa ei õnnestu. Tegelased jäävad seisma kuivale saarele, kuhu nad täiesti äralõigatuks jäävad, sest kuldsete kätega töömees Semjon on vahepeal jõudnud oma mehed kohale tuua ja nad on kõik juba laiali tassinud ning lammutanud.
Lõpu eel hakatakse moosi keetma. Väga maitsev moos, seda saaks hea raha eest müüa, aga kõik ümberringi on nii vaesed, et ei jõua osta. Pere ise ei jõua õieti purkegi osta, kuhu sisse moosi panna. Kõik on väga maitsev kuni selle hetkeni, kui Varvara avastab moosi otse keevast potist süües, et moosi sisse on uppunud hiir.

Saturday, October 9, 2010

Pavlik, minu jumal

Nina Belenitskaja „Pavlik, minu jumal“, lavastaja Jevgeni Grigorjev, Joseph Beuysi nimeline Teater ja Dokumentaal Maja Esimene Kino

Vaadata oli natuke tobe, aga tagantjärele tundub päris naljakas performance. Sama tüdruk, kes ukse peal pastakaid jagas, tuli peale publiku saali kogunemist lavale ja palus mobiiltelefonid välja lülitada. Ma arvasin, et see on vist keegi korraldaja, aga tuli välja, et ta ongi näitleja. Sujuvalt läks mobiiltelefoni väljalülitamise palve üle näitemänguks. Tüdruk seletas lühidalt, et ta helistab kogu aeg ühele mehele, aga see mees ei võta vastu, sest näeb tema numbrit. See mees on tema isa, kes ta maha jättis. Kord läksid nad koos õega isa tapma. Ootasid isa selle uue maja ees, kui isa oma uue tütrega nähtavale ilmus, siis mängis isa tütrega mängu, et jookseb tema eest ära ja tüdruk kisas: „Isa, ära jäta mind!“ Sellepeale hakkasid tapmiskavatsusega tulnud tütred nutma ja ei tapnudki isa ära. Tatjana on endale pähe võtnud, et esimene kangelaspioneer, isareetja Pavlik Morozov on tema ebajumal. Tanja tahab nagu Pavlkki oma isa reeta, tema peale kõigisse instantsidesse kaebuse kirjutada, et isa vähemalt 2 aastat türmi saaks.
Tanja sõidab Gerassimovka külasse, kus Pavlik elas, reetis ja suri. Sellest kohast on huvitavaid videokaadreid: külatänavad, mälestusmärk Pavlikule, metsaväravad (mille kohta Pavlik seletab, et need on siin selleks, et turistid, keda siin käib tuhandeid, metsa ära ei eksiks), külarahvas, lehmad. Videot näidatakse veel huvitavas versioonis, nii et laval on 5 ekraani, millest igal erinev pilt, kuid kõik erinevad pildid moodustavad terviku, igal pildil on üks fragment. Vasakult algab pilt, keskel on see teema, mis on kõige olulisem ja selle ümber see, mis reaalselt ümberringi toimub. Kuidas Gerassimovka küla eided käivad Pavliku kuju juures auvalves, seisavad seal vaikides lilledega, siis kukuvad laulma. Ühes stseenis oli Pavliku kuju juurde iseg papp toodud, see nägi ikka väga koomiline välja, ateistist pioneeri kuju õnnistab vene õigeusu papp.
Enne sõitu korraldab Tanja turu, see nägi kuidagi eriti tobe välja. Tanja tõi lavale suure kohvri ja hakkas sealt seest asju välja võtma. Meestejope, pakub seda publikule, keegi tulebki ostma, proovib jopet omale selga, Tanja küsib selle eest 600 rubla, vabandust, 300 krooni. Mehel on kaasas ainult 100 millegagi. Tanja võtab selle raha ja lubab, et peale etendust saab ta jope pakituna kätte. Teisele mehele üritab Tanja hommikumantlit ära müüa, kellelegi tahab veel oma susse ära müüa. See tundus natuke tobe, kui publik kaasa mängima pidi. Eriti vaiksete ja häbelike eestlaste puhul, keda minu arvamuse järgi võis olla saalis umbes pooleks. Venelased läksid ikka enam-vähem kaasa. Pavlik palub inimestel kirjutada neile sissepääsul jagatud paberitele nende soovid, mis tuleb ette näitlejatele saata, siis oli ka saalis sellist piinlikkust tunda, et mitte keegi ei lähe kaasa ja ei tee seda, mida näitlejad paluvad.
Tanja tobedalt läbiviidud oksjoni peale tõuseb püsti üks mees esimesest reast ja hiilib väljapääsu poole. Ta tahab lahkuda sealt kaudu, mis jääb vastasuunda sellest päästust, kust publik sisse tuleb. Varsti kostab sealt riide tagant karjatus, nagu mees oleks millegi otsa komistanud. Mees ilmub jälle lavale, sammub üle lava ja Tanja vaatab teda nördinult, noh, ei meeldigi või, lähed juba ära? Mees hakkab natuke laamendama, et kust siit välja saab ja seletab siis pikemalt, et ma tulin teatrisse, maksin selle eest 200 krooni ja teie korraldate siin mingit turgu. Näidake mulle teatrit! Kirjutate tagaseinale veel „Pepu“ ka. Ühele ekraanidest ilmus Tanja jaoks oluline sõna „Papa“, mille esimene a värviti seest punaseks. Tanja seisab parajasti nii, et tema nägu jääb samasse kohta, kuhu punast värvi kantakse, nii et kogu tema nägu muutub punaseks. A asemel tuleb o, nii et lugeda võib „Popa“. Publiku hulgast hõikas keegi naine, et ärgu mees segagu, tema tuli teatrit vaatama ja tahab näha, mida Moskva teatril pakkuda on. Mul jäi kahtlus, et see naine oli kuidag „ära ostetud“ nagu klaköör või nii, et tal oli palutud, kas ta saaks teatud hetkel oma repliigi hõigata. Mässu tõstnud mees muutub Pavlikuks. Pavlik paneb Tanja sellesse suurde kohvrisse, millest tüdruk turuasju välja võttis ja „keerutab“ ta Gerassimovkasse.
Siis tuleb Pavlik lavale kujuna, jalad on kasti peidetud, seetõttu liigub ta koomiliselt. Riided on nagu tsemendiga koos, sellised kõvad ja mingit kriidisarnast valget asja täis. Kui Pavlik oma jalad kastist välja võtab, siis saab näha veripunaseks värvitud paljaid jalgu. Tanja hakkab Pavliku kuju puhastama, küll linnud on tema kallal ikka kõvasti tööd teinud... Pärast tuleb Pavlik kirstuga, selle kirstuga mängitakse ka päris palju, kirstul on veel eraldi väike luuk, mida Pavlik seestpoolt avada saab, nii et sealt paistab välja ainult tema nägu ja peab niimoodi mõned kõned. Vahepeal nad magavad koos Tanjaga kirstus.
Pavlik avaldab oma tõe. Ta ei olnud mingi isareetja. Kuidas ta olekski saanud oma isa reeta, kui isa oleks tulnud üles anda vallavalitsusse, aga tema isa töötas kus...? Vallavalitsuses! See oli päris naljakas moment. Legendi järgi ei olnud väike ja tubli pioneer Pavlik ühel ööl magada saanud. Kogu Venemaal oli suur nälg, loodi kolhoose, et inimesed vähemalt natukegi leiba saaksid. Aga Pavliku isa aitas kulakuid. Ostis nende käest leiba ja maksis neile. Tegelikult oleks nõukogude süsteemi järgi vist pidanud leiva või vilja või ükskõik mille niisama ära andma, ilma et selle eest keegi raha maksab, aga Pavliku isa ikka maksis. Pavlik siis läks kuhugi teatama, et tema isa on selline mats ja kaabakas, toimus suur kohtuprotsess, mille käigus Pavliku isa süüdi mõisteti ja Pavlikust suur kangelane sai. Aga mõni aeg hiljem läksid Pavlik ja tema noorem vend metsa marjule ja tagasi ei tulnudki. Leiti ainult nende tapetud kehad, mille kohta kohe mõeldi, et kulakud ja isa sõbrad maksid selle eest Pavlikule kätte. Pavlik aga kuulutati postuumselt kangelaspioneeriks. Nüüd ongi Pavlikul võimalus ennast rehabiliteerida, et see kõik polnud ju nii, nagu nad arvavad ja kirjutavad. Noh, läksime vennaga metsa, aga sellest, mis seal päriselt juhtus, kes ta siis ikkagi tapsid, ta ei räägi. Vähemalt isa ta ei reetnud, kohtus ütles küll isa vastu, aga rääkis seda, mida teadis, mitte nii, et ise algatas selle asja.
Naljakas filmilõik oli veel kellestki heliloojast, kes rääkis oma uuest teosest. Ta kirjutas pika kantaalaulu Pavliku auks. Seletas kõik pikalt lahti, mis pille ta seal kasutab. Kasutatud oli fanfaare ja trumme, mis polnud juhuslik valik, vaid just neid pioneerielu lahutamatuid atribuute armastas Pavlik oma lühikese elu jooksul nii väga. Pavlik ja Tanja kannavad ise ette väikse lõigu Pavlik Morozovi elust pajatavast muusikalisest draamast, selle koha, kus Pavlik oma mõtteid välja laulab, kas peaks isa peale kaebama minema ja kooliõpetaja juurde jõuab. Mõned kohad olid täitsa kurvad, näiteks see, kus Pavlik rääkis, et ta on nende aastate jooksul, mil ta siin kujuna seisnud on, palju mõelnud, et eks olnud temalegi ette nähtud keegi tüdruk, keda armastada ja kes teda oleks armastanud, aga see kõik jäi olemata...

Sunday, October 3, 2010

Onu Vanja, Kuldne Mask

A.Tšehhov „Onu Vanja“, lavastaja Rimas Tuminas, J.Vahtangovi nim.teater

Väga tugev lavastus tugevate näitlejatöödega. Aga tuletas mulle tugevalt meelde 2 aastat tagasi nähtud Nekrošiuse „Kirsiaeda“. Mõtlesin, et sarnasusi on niigi palju, Nekrošius ja Tumanis on leedu lavastajad, kes töötavad Moskvas, aga tuli välja, et need pole ainsad sarnasused, ka nende lavastuskeel on täiesti sarnane. Lootsin näha midagi täiesti erinevat Nekrošiuse tööst, aga nägin ikkagi seda sarnasust. Hästi palju liikumist, sõnade tantsulist saadet, laulvat rääkimist, eraldi liikumisele ja mängule üles ehitatud ilma sõnadeta stseene ja palju kujundeid. Faustas Latenase väga hea muusikaline kujundus.
Samas oli sarnasusi ka viimati nähtud Andrei Kontšalovski lavastatud „Onu Vanjaga“, mõlemad lavastused on välja tulnud Moskvas ja peaaegu ühel ajal. Mõlemas on onu Vanjast tehtud selline poolloll talupoeg, kelle puhul jääb ikkagi küsitavaks, miks ta ennastsalgavalt töötab Serebrjakovi mõistas, kui ta ei saa selle eest palka ja vihkab professorit. Miks on selles peres rahalised suhted nii paigast ära, et raha saab ainult Serebrjakov, kes pole isegi pärimuslikult selle perega seotud, on seotud selle perega ainult oma surnud naise kaudu, kes oli mõisa pärija. Aga mõisa tegelikud pärijad, endise omaniku lesk ja professori tütar Sonja elavad Serebrjakovi armust, peavad leppima isegi sellega, et professor tahab mõisa maha müüa ja selle asemel osta suvila Soome. See stseen oli Tuminase lavastuses väga hästi välja mängitud, nagu enamus asju selle draama puhul. Kuidas Serebrjakov kutsub kogu rahva kokku, rahvas on aga selline rahutu, tõmbleb ja jookseb kogu aeg ringi, nii et läheb aega, enne kui nad ühte ruumi kokku saadakse. Kui kõik mõisaasukad on ühte ruumi kokku saadud, siis läheb veel pikalt aega, enne kui Serebrjakov saab nendega rääkima hakata. Ja eriti naljakalt mõjus seekord Serebrjakovi suu läbi tsitaat Gogolist: „Ma kutsusin teid kokku, et teatada – meie juurde tuleb revident“. Kui professor jõuab selle kohani, kus teatab, et tahab osta mõisamüügist saadud raha eest suvila Soome, ütleb ta need sõnad „suvila Soomes“ erilise rõhuga, pateetilise asetusega saali poole. See oli ka hästi naljakas. Koos kordusega, sest onu Vanja ei taha oma kõrvu uskuda, mida Serebrjakov teha kavatseb. Nii saab professor neid tema jaoks kaunilt kõlavaid sõnu „suvila Soomes“ veelkord sama suure aktsendiga korrata.
Tuminase lavastusele kunstnikutöö teinud Adomas Jatsovskise töö on ka väga täpne. Seekord on laval näha tõeliselt laostunud mõisa. Kuigi pole tüüpilisi mõisale viitavaid kujunduselemente, pole üles ehitatud uhket hoonet või selle sisemust, aga suuruse ja detailide järgi saab ikkagi aru, et tegemist on just selle Tšehhovi mõisaga, milles toimub „Onu Vanja“ tegevus. Ühel pool lava on puutööpink, teisel pool räbaldunud diivan. Muu lava on suhteliselt tühi, suvaliselt on asetatud sellesse ruumi toolid, mida vastavalt vajadusele liigutatakse. Mängus oli palju toolidega näitlemist, näiteks keerutab Jelena Andrejevna kogu dialoogi vältel Sonjaga käes ühel jalal maapinda puudutavat tooli. Ka Serebrjakovi tähtsa esinemise ajal mängitakse pikalt toolidega, enne kui professorit kuulama hakatakse. Alguses istutakse publiku poole seljaga, kui professor rääkima hakkab, siis pööratakse näod publiku poole. Jelena Andrejevna ja Sonja stseen lõppeb pianiino lavale toomisega. Naised tahavad teha muusikat, aga enne tuleb välja uurida, kas professor ikka lubab klaverit mängida. Pill tuuakse juba kohale, sellelt puhutakse maha paks pilli kattev tolmukord, aga siis tuleb Sonja ja karjub ahastuses: „Ei tohi (mängida)!“. Naised istuvad siiski pianiino taha ja hakkavad seda omapäraselt mängima. Taustaks lindilt tulev mürgeldav akordiline muusika, virutavad nad mõlema käega akorde klahvidele ja vaatavad peale iga korda, kui käed klahve puudutavad üle õla saali. Sonja õnnelikult naeratades, teeb vist midagi keelatut, Jelena Andrejevna kivistunud pilgul, tema jaoks on see vist harjumuspärane, et ta peab endast palju vanema ja haige mehe kõrval kogu aeg endas kompromissi leidma, et teha asju, mida ta tahab teha, aga mida mees ei luba teha.
Jelena Andrejevnat mänginud näitlejanna ei tundunudki nii ilus, nagu ta teksti järgi olema peaks. Inimene, kelles on kaunis ainult välimus, nagu Astrovi tuntud lause (inimeses peab olema kõik kaunis..) teda iseloomustab. Alguses vaatasin, et ta on ikka maru ilus naine, aga mida rohkem ta laval domineeris, mida erinevamates kostüümides ja erinevamate soengutega üles astus, seda tavapärasemaks ja koledamaks muutus. Otseselt kole ta loomulikult polnud, ikka keskmisest palju ilusam naine oli, aga Sonjaga võrreldes sellist distantsi küll ei tekkinud, et Jelena Andrejevna on iludus ja Sonja peletis. Distants tekkis ainult sellest, kuidas Jelena Andrejevna ennast üleval pidas. See oli selline tüüpiline ilusa naise käitumine. Nagu moeajakirjadest või stiilisaadetest maha kopeeritud. Tuleb lavale ja võtab poosi. Kohe sellise modellipoosi, nagu teda hakataks kohe pildistama, mitte mingi tavaline kõrk hoiak. Siis tuleb lavale võimlemisrõngaga ja kekutab sellega graatsiliselt. Või viskab ennast keset lava ilusatesse poosidesse pikali.
Mulle tundus, et selles lavastuses polnudki Jelena Andrejevna ilu mitte nii palju tema välimuses, kui tema käitumises ja hoiakutes. Selles, kuidas ta rääkis, kuidas liikus, kuidas poosi tardus, kuidas ennast publiku poole seljaga olnud diivanile viskas, nii et paistma jäid ainult tema kaunid jalad. Serebrjakovi kabinetis toimunud öises äikesestseenis on Jelena Andrejevna geiša, tal on seljas kimono, ta tammub vaiba peal mingeid imelikke samme tehes ja ei tee teda ümbritsevast eriti väljagi. Kuigi ta vastab oma mehe küsimustele, hoolisteb sõnaliselt mehe eest ja osaleb tegevuses, on ta ikkagi kuidagi eemalolev.
Huvitav oli stseen, kus Ivan Voinitski avaldab Jelena Andrejevnale armastust. Seal nad mässavad hästi kaua, Jelena Andrejevnale on iga Ivani puudutus vastik, ta tunneb ennast sellest määrituna. Seda enam, et Voinitski on joonud ja ei kontrolli ennast eriti, muutub eriti labaseks ja julgeks, nii et annab kätele voli, ja kui Jelena Andrejevna ennast lõpuks publiku eest varjatud istmega diivanile pikali heidab, siis läheb juba varjatud pornoks kätte ära. Onu Vanja silitab alguses teksti saatel Jelena Andrejevna ainsaid publikule kättepaistvaid kehaosasid, jalgu. Liigub kätega aina kõrgemale ja tema jutt läheb aina labasemaks. Armuavaldused muutuvad aina tulisemaks, kuni ta jõuab Jelena Andrejevna kehal kohta, kus naine Voinitski käsi kuidagi taluda ei suuda, mispeale ta diivanilt üles kargab ja karjub, kui vastik inimene on onu Vanja. Voinitskile see jutt korda ei lähe, ta on selleks liiga purjus, et Jelena Andrejevna sõnu kuulata, ta näeb Jelena Andrejevnas ainult liha, mida ta käppida ja omada tahab. Voinitski riietub juba lahti, valmistub Jelena Andrejevnat vallutama, aga kaine naine on siiski jõulisem kui purjus mees, nii et olukord jääb Jelena Andrejevna kontrolli alla. Manitsuste saatel, kuid ilmselgelt sellest tujust ära, et ta peab onu Vanjat puudutama, paneb Jelena Andrejevna Voinitskile püksid tagasi jalga ja üritab neid isegi eest kinni saada.
Väga hea oli ka professor Serebrjakovi mänginud Vladimir Simonovi esitus. See professor oli nagu väike laps. Vehkis jalgadega, seda eriti siis, kui Voinitski tema külje alla poeb ja nad kahekesi diivanil istuvad, kui Voinitski üritab aru saada, mis Serebrjakovil ometi hakkas, et ta tahab Sonjale päranduseks mõeldud mõisa maha müüa. Siis taob Serebrjakov, soliidses eas ja haritud inimene, mitu korda oma naisevenda jalgadega vastu jalgu, et Voinitski temast eemale läheks ja rahule jätaks. Samamoodi naljakalt ja lapsikult on esitatud kõik ülejäänud Serebrjakovi osalusel mängiutd stseenid. Serebrjakovi lavaleilmumine on seotud alati saatkonnaga. Mulle tuletas see meelde isegi Wolandi ilmumist, nagu saatan oma saatkonnaga. Tõsiste nägudega grupp inimesi, liiguvad vaikselt ja kivistunud ilmed näol, kõige ees läheb sirgeselgne Serebrjakov, küll elatanud, aga siiski hästi liikuv. Kui onu Vanja õemehe öeldust mõistuse kaotab ja Serebrjakovi maha lasta üritab, siis seisab Serebrjakov, rind kummis ees, keset lava ja ootab oma saatust. Kuigi nii Jelena Andrejevna kui ka Serebrjakovi ämm Voinitskaja viskuvad oma kallikese kaitsele ja katavad oma kehadega professori keha onu Vanja oodatava kuuli eest. Serebrjakov aga lükkab teda kaitsvad naised lohakalt eemale, teeb lahti kuuehõlmad ja näitab teda püstolist sihtivale Voinitskile vestiäärel säravat riiklikku medalit. Ämma puhul oli veel vahva stseen, kui ta südamest naerab professori revidendi nalja üle, aga ta on selline äraspidine kuju, väga reserveeritud ja naer tuleb tema suust üksikute silpidena: ha-ha-ha... Niimoodi lõputult pikalt, et Serebrjakov ei saa oma kõnega edasi minna ja ta peab ämma naeruhoo lämmatama.
Omaette tase on Serebrjakov äikesestseenis, kus ta on riietatud Vana-Kreeka valitsejaks. Ta ei käi just linasse mässitult, aga tal seljas olev ürp meenutab vägisi vanaaegseid keisreid, ainult loorberitest võidupärg on veel puudu. Seda muljet mitmekordistab Simonov sellega, et ka tema hoiak ja mõned tardunud poosid on täpselt nagu keisril, kes ennast rahvale näitab. Rahvas, kelle ees Serebrjakov kekutada saab, on loomulikult tema truu saatjaskond, kes iga tema ohke peale ka keset ööd on valmis kohale tormama. Hea stseen oli, kuidas lapsehoidja Marina Serebrjakovi „aitas“. Teksti järgi seal ongi, et kohe hakkab kergem, nii hakkab muidu ka imelikke liigutusi ja harkisjalu toolil istuv väga vana naine Marina tegema Serebrjakovile midagi erootilise massaaži laadset. Alguses tümitab maas lamavat professorit niisama, annab talle hoope käte ja jalgadega, mida hea tahtmise korral võib ka massaažiks nimetada. Siis venitab teda igast küljest, pead ja kõiki jäsemeid, kuni selleni välja, et istub talle kaksiratsi kõhu peale. Selle liigutuse sooritamiseks vajab vana Marina kõrvalseisvate meeste abi, kes tal kummastki käest kinni hoiavad. Liigutuseks ettevalmistamine, eriti eelneva kontekstis, kui Marina Serebrjakovi igale poole tümitas, jätab mulje, et nüüd hoiavad 2 meest Marinal kätest kinni ja ta hüppab kogu keha raskuse ja jalgadega professori kõhu peale.
Omaette klass oli ka Sergei Makovetski mängitud onu Vanja. Nagu juba öeldud, oli ka tema puhul tegemist omamoodi tolaga, kes taidleb ja tahab kõigile meeldida, aga meeldib ainult teda kui sugulast armastavale Sonjale. Temas on tagasihoidlikkust ja valu. Kogu aeg lükatakse teda eemale. Olgu siis Jelena Andrejevna poolt sõnaliselt või kasvõi sellega, et ta on abielus mehega, keda Voinitski vihkab, ja nagu sellest veel vähe oleks, petab seda meest, keda ta vihkab, aga mitte Voinitski endaga, vaid valib oma kireobjektiks Voinitski parima sõbra doktor Astrovi. Puutöölaual armuakti matkivad Jelena Andrejevna ja Astrov jäävad sellises siivutus poosis Voinitskile veel vahele ka, sellisel hetkel, kui onu Vanja jättis oma südamedaami Jelena Andrejevna korraks üksi, et talle juba hommikul valmiskorjatud roosid tuua. Kõige lõpuks veel tobe jutt Serebrjakovilt mõisa müümise kohta ja selle kohta, et kogu see töö, mis onu Vanja ja Sonja teinud on, on olnud mõttetu. Lõpus jäetakse see kannatav hing oma tööd jätkama, aga milleks seda teha, siin ei aita enam isegi Sonjakese väga hästi esitatud lõpumonoloog töö tegemisest ja heast paremast tulevikust.
Selle lavastuse vaieldamatu täht oli minu jaoks Maria Berdinskihhi esitatud Sonja. Sonjat mänginud näitlejanna oli hästi väikest kasvu, nii et mõtlesin tükk aega, kas ehk on rolli võetud päris tüdruk. Aga tundus siiski, et tegemist oli väikest kasvu ja nääpsukese näitlejannaga, kes alles hiljuti täisealiseks saanud. Või vähemalt nägi selline välja, kui ta ka vanem oli. Sonjast oli selles lavastuses tehtud Astrovi vari. Ta imetleb meest distnatsilt, seda on ka muidugi palju tekstis, kuidas ta Astrovit armastab, kuidas tema järele igatseb, kui valus tal on vaadata, et varem ei käinud Astrov sugugi nii tihti nende juures, aga nagu majja ilmus Jelena Andrejevna, hakkas ta neil iga päev külas käima ja põhimõtteliselt isegi elab nende juures, jääb kohe pikemateks perioodideks. Eriti hästi oli näha Sonja varjuks olemist stseenis, kus Astrov esimest korda oma rohelist poolt avab ja pikalt-laialt metsade päästmise-hoidmise ideest pajatab. Nagu ikka selles lavastuses, ei esita ükski näitleja oma teksti lihtsalt paigal seistes, vaid kogu aeg ringi käies, sagedamini isegi väikese tantsuga saates. Nii ka selles stseenis. Astrov tantsib teksti esitades ja Sonja tantsib vaikselt temast natuke tagapool kaasa. Ei ütle selle kohta kuuldavalt sõnagi, aga tema hingestatud näost on näha, et tal on see tekst peas, ta huuled liiguvad vaikselt Astrovi sõnadega kaasa, ta teab kõiki sõnu, mida Astrov kuuldavale kavatseb tuua. Ja matkib sealjuures armsalt Astrovi liigutusi. Kui Sonja hakkab Astrovi metsaideed presenteerima, ronib ta puutöölaua taga asetseva moodustise otsa ja skandeerib sealt vaimustunult ning uhkelt, mida tähendab mets.
Sonja stseenid olid kõik vapustavalt ilusad. Väga sügavalt mängitud, tal olid enamustes stseenides, kui ta pidi ääretult traagiline olema, pisarad silmas. Eriti lõpustseenis, kui ta oma paremat elu ennustava monoloogi peab, siis pisarad lausa lahisevad tema silmist. Või koht, kus Sonja saab teada, et Astrov ei armasta teda. Sonja teab, et ta on kole, kui valus see kõik on. Ole kui tahes hea ja tark ja huvitav, aga sinust ei hoolita, kui sa pole ilus. Kõik need külanaiste jutud, sosinad, mida ta kuulis kirikust väljudes, et ta on väga hea inimene ja hella hingega, aga nii võimatult kole. Ka selles stseenis lahmib Sonja tugevalt nutta, ja see sobib sellele tegelaskujule väga hästi, sest teema on tõesti delikaatne ja valus. Samas ei tea, võib olla oli tegemist lihtsalt väga melanhoolse näitlejannaga. Sonjale oli iseloomulik veel tagalavalt eeslavale jooksmine. Jooksis selle pika vahemaa ära ja jäi eeslavale avatud kätega seisma ning õhku ahmima. Selline osaliselt „Kolme õe“ teema, et tahaks ära siit, vabadust!
Sonja valu aitab hästi välja mängida ka suurepäraselt Vladimir Vdovitšenkovi poolt esitatud Astrov. Ta on tõesti kena mees, nii et kogu see Sonja traagika jõuab eriti valusalt kohale. Elada sellise mehega ühes külas, ta käib sul isegi külas, aga mitte sinu pärast, vaid kellegi teise pärast. Ja sind ta üldse ei märka, kui, siis lihtsalt viisakusest. Astrovi puhul jäid selles lavastuses eriti selgelt kõlama tema metsaideed. See kõlas kuidagi ootamatult aktuaalselt ja oli väga hästi esitatud. Me hävitame keskkonda, kus elame. 100 aastat tagasi oli siin nii palju puid, 25 aastat hiljem oli rohelist juba nii palju vähem jne. Selles esitsuses hakkas silma, kuidas Astrov muretseb oma kaaseagse Venemaa pärast, et see, kes momendil seda hingestatud monoloogi esitab, polegi Astrov, vaid näitleja Vdovitšenkov ja ta räägib sellest, mis tema hingele haiget teeb, aga mille vastu ta ei saa. Kõik hävitavad ümberringi loodust, selleks on loodud riiklikud programmid, et rohkem toota, teha juurde vaba ruumi, kuhu asustada uusi inimesi, aga rohelist jääb aina vähemaks.
Sonja valu suhtes oli eriti valus ka Astrovi lahkumise stseen. Selles stseenis paneb Astrov omale kätte lapsehoidja Marina poolt kootud sokid. Muidu on Astrov kogu aeg täisriietuses mööda lava ringi tormanud, ta on väga vähesteks hetkedeks seljast võtnud teda pidevalt saatva metsnikukeebi. Nüüd ongi ta valmis minekuks, ei pea isegi riidesse panema, nagu ta mööda maja käis, nii võib ta kohe välja minna. Aga teda ei taheta nii lihtsalt ära lasta, kuigi Jelena Andrejevna sõna on karm: kui selgub, et Astrovil Sonja suhtes tundeid pole ja need tunded kunagi ei teki, peab Astrov kohe Voinitskite mõisast lahkuma. Talle tuuakse kätte kõik tema asjad, reisipaun ja karkass, mille pealt Astrov pilte näitas, kõik see paigutatakse tundetult Astrovile kätte. Astrov seisab kogu selle stseeni tuimalt keset lava, sest tema tragöödia pole ju selles, et ta peab ära minema majast, kus on temasse armunud neiu, kellest ta ei hooli. Astrovi jaoks on see hüvastijätt suure armastuse Jelena Andrejevnaga, Sonjale aga hüvastijätt Astroviga.
Samasugune äraminek oli ühes stseenis onu Vanajal, kuigi ma ei mäleta, millega seoses see äraminek oli, kas ta jättis ka hüvasti oma suure armastuse Jelena Andrejevnaga, kes hakkas ära sõitma, või ta lahkus kuidagi sümboolselt. Onu Vanja seisab keset lava ja hakkab aeglaselt selg ees lavasügavusse liikuma. Ikka samm sammult, siis jääb mingiks ajaks seisma ja jookseb ühe koha peal. Siis veel mõned sammud ja jälle jooks. Voinitsev on riietatud musta ülikonda, ka lavataust on must, nii et ta kaob sinna sügavusse, kuhugi hästi sügavale ja muutub märkamatuks, ainult tema valge, vesti alt väljapaistev särgikaelus jääb väikse märgina temast sügavusse helendama. Kuni kaob seegi viimane märk onu Vanjast.
Lavastus oli kõigi nende liikumiste ja tantsudega natuke pikaks venitatud. Võib olla, kui Nekrošiust enne poleks näinud, siis oleks see kõik uudne ja huvtav olnud, aga niimoodi peale hiilgavat „Kirsiaeda“ oli kogu aeg tunne, et ma olen seda kõike näinud. Pealegi on „Onu Vanja“ minu jaoks sisu poolest igavam näidend kui „Kirsiaed“, nii et selle suurepärase Tuminase lavastuse ajal oli ikka momente, kui hakkas igav ja oli tahtmine öelda, et no aitab ka juba, hakake lõpetama. Aga sisu tundes, andis seda lõppu ikka oodata. Kuigi lavastuslikult oli tükk tehtud nii, et nagu publikut alt vedada. Eriti näidendi kolmanda vaatuse lõpus, kus kõik tegelased rivistuvad ühte pikka rivisse ja marsivad nagu mannekeenid mööda lava-edasi tagasi. Siis tegi see osa publikust, kes Tšehhovi näidendit nii hästi ei tea, juba lõpuaplausi, sest jäi tõesti mulje, et näidend on läbi ja näitlejad tulevad kummardama. Kuigi oli ka aplause lihtsalt hea esituse eest stseenide lõpus. Omapärane leid Tuminase lavastuses oli veel tumm teener, keda minu meelest Tšehhovi näidendis polnud. Igal juhul tummana kindlasti mitte. See oli hästi pikk noor kolge, kes võis olla Astrovi toapoiss. Ta tormad lavale ja teeb pantomiimi, nii et Astrov saab temast aru, et ta peab kuhugi sõitma. Või siis on see poiss Astrovile asju kätte toov isik, kui Astrov hakkab Voinitskite mõisast lahkuma.