Sunday, June 20, 2010

Isa ja poja kuningriik

A.Tolstoi – J.Jeremin „Isa ja poja kuningriik“, lavastaja Juri Jerjomin, Mossoveti Teater

Väga hästi tehtud tume ja avar lavastus. Imestasin, et see lavastus mulle isegi väga meeldis. Selles olid olemas kõik eeldused selleks, et ma esimese vaatuse ajal oleksin täiesti ära tüdinenud ja lõpuni mitte vaadata viitsinud – ajalooline materjal, tume lava, dekoratsioonide peaaegu täielik puudumine. Ometi oli näiteseltskond nii heal tasemel, et vaimustas ainult oma mänguga, isegi täiesti tühjal laval oli, mida vaadata. Korrakski ei hakkanud igav. Ja ajalooliste tükkide igikestev probleem, et kõik tegelased on nii sarnased ja ei saa üldse aru, kes on kes, seda lavastust samuti ei kummitanud.
Lava kujutas musta karpi, mille äärtesse olid paigutatud Ivan IV aegsete ruumide sisevaatele iseloomulikud ukse- ja aknaorvad. Kumerad ja madalad, kitsad käigud, mis võisid kujutada nii ust kui ka akent. Eeslaval oli ümmargune valge plaat, mille alla viisid trepid ja sinna taandusid enamasti tegelased, kes ära surid. Midagi muud polnudki, kogu ülejäänud suure avause täitsid näitlejad oma fantastilise mänguga. Kostüümid olid samuti huvitavad, tavalised pikad hõlstid, ühevärvilised, aga huvitavate läbiõmmeldud drapeeringute ning paljude detailidega. I osa kujutas julma Ivan IV valitsemisaega, siis kandsid kõik tegelased musti riideid, kui troonile saab leebe ja mänguline Fjodor, kannab kogu näiteseltskond valgeid riideid. Tsaari kostüümi eristas teistest kostüümidest teiste tegelaste mantlitega sarnase mantli peale asetatav krae, käis tagant krõpsudega kinni, ning monomahi müts. Sau ka kätte.
Nagu näidendi pealkiri eeldaski, tõusid lavastuse põhifiguurideks Ivan IV ja tema lühikeseks ajaks troonile saanud poolearune poeg Fjodor. Ivan Julma mängis minu jaoks keegi tundmatu näitleja Aleksandr Jatsko, aga mängis seda türanni väga võimsalt. Igast tsaari liigutusest kumas julmust, iga tema sõna lõikas, kuigi tal olid ka inimlikud küljed – hullusehoos oma poja Ivani tapnud, saadab ta bojaaride duuma otsustama, kes peaks saama uueks tsaariks, sest tema, hull pojatapja enam tsaariks ei kõlba, aga kui bojaarid on oma otsuse langetanud ning tulevad isakest Ivani paluma, et ta ikkagi edasi nende üle valitseks, võtab Ivan teeseldud vastumeelsusega selle raske koorma meelsasti endale tagasi. Fantastiline oli ka Ivan Julma stseen Poola saadikuga, kellega ta käitub nagu koeraga.
Fjodorit mängis Viktor Suhhorukov. See oli küll täiesti kirjeldamatu esitus! Kuidas ta suutis seda nõdrameelse lapsemeelsust ja riigiustavust väljendada. Kuidas ta tahab olla kõigiga sõber, lepitada vaenutsevaid pooli oma naisevenda Boriss Godunovi ja Šuiski pooldajaid. Kuidas ta suudab tahtmise korral oma sõna maksma panna, tehes faktiliselt riiki valitsevale Godunovile selgeks, et tsaar on ikkagi tema, Fjodor, mitte Godunov. Ja lein, kui ta saab teada, et tema väikevend Dmitri „kukkus noa otsa“. Fjodori ainus lootus troon oma suguvõsale hoida oli ootus, et bojaarid laseksid tal natuke veel valitseda, kuni Dmitri suuremaks kasvab ja võib hakata asevalitseja abiga ise Venet valitsema. Teade väikevend Dmitri surmast on ka Fjodori surmaotsus, tal pole enam mingit põhjust troonile jääda. Naljakas selle ajastu juures oli see, et kui tsaari tüütas naine ära, siis saadeti naine kloostrisse ja võeti uus naine. Nii tahtis Ivan Julm oma Maria kloostrisse saata, et naida Inglise troonipärija vennatütar, aga ärevad sündmused riigis luhtavad selle plaani, nii et Ivan, kes on just oma Maria peale karjunud ja ta kaudselt perse saatnud, ütleb lõpuks vihaselt Mariale, et ta võib ikkagi tsarinnaks jääda. Samuti mõtlesid hiljem Godunovi vastasleeri kuuluvad Šuiski mehed välja hea plaani, et saadaks Fjodori kaasa Irina kloostrisse ja paluks Fjodoril abielluda hoopis Šuiski kaunitarist tütre Nataljaga. Fjodor armastab aga oma Irinat nii ennastunustavalt, et sellise kirja lugemise järgselt, et ta peaks oma Irinuška kloostrisse saatma ja kellegi teisega koos elama, tabab seda õnnetult haiget tsaari uus haigushoog krampide ja muu tõmblemisega.

Mask

Helmut Krausser „Mask“, lavastaja Kristel Leesemend, Emajõe Suveteater

Vaadates tundus küllalt jama, igal juhul suurem osa sellest saalis oldud ajast oli tapvalt igav, kui just laheda olekuga Nero Urket poleks olnud, siis oleks vist igavuse pärast päris ära surnud. Aga mida suure distants vaatamisajaga jääb, seda lahedam ja sürrim see lugu ikkagi tundub. Mees – kunstnik, naine – endine baaridaam, lasti täna töölt lahti. Meest tabab kodus inspiratsioon, ta on üksi ja lõikab mootorsaega tabureti pooleks. Siis mätsib laest allarippuvad suured läbipaistvad kiled verega kokku. Ees on tal mask. Sel hetkel saabub koju naine ja hakkab kisama. See ongi selline kisajate perekond, kogu aeg kraaklevad või mängivad või avaldavad muud moodi häälekalt oma tundeid. Täna tabab naabrite kannatusekarikat viimane piisk ja neile kutsutakse politsei. Mees hakkab politseiga mängima, viskab neile nalja, et mul on mootorsaag, naine kisab endiselt, nii et politsei mõtleb, et tegemist on pantvangidraamaga. Akna kaudu peetakse läbirääkimisi, mees saab politsei isegi nii kaugele, et talle tuuakse 2 purki õlut, mis akna kaudu korterisse visatakse.
Urke nägi oma iga naise unistustekehas kiitsaka kujuga väga sürr välja, nii et sobis sellesse rolli suurepäraselt. Selline kannatav kunstnik, kelle maailmavalust ei saada aru, kes tahab ennast väljendada, aga tal puudub väljund. Marika Barabanštšikova naisena jäi tagasihoidlikumaks, kuid oli ka päris tabav rollisooritus. Lippas muudkui pesus ringi ja üritas muidu seksikas olla, kuigi minu puhul häiris selle muidu ahvatleva komplekti nautimist näitlejanna natuke proportsioonist väljas nina. Kujundus oli ka selline hädine ja vaene, nii et ei pannud üldse kaasa elama. No mis elu saab ikka ühel baaridaamil olla, ongi kogu aeg selline kisa ja lollitamine. Töö juures teda käperdavad joodikud, kodus hull mees, kes säästude eest ostis mootorsae, millest neil võib kasu olla. Korter oli küllalt räpane, hale, nagu prügimäelt kokkutiritud asjade väljapanek. Näitlejad kandsid ka selliseid riideid, et nende kohta võis üpris täpselt öelda, et second-hand kaup. Politsei suhtles näitlejatega läbi ukse ja majast väljast ruuporiga. Kui publik Laulupeomuuseumist väljus, siis tabas üllatusena maja ümber tõmmatud politseilint.

Monday, June 14, 2010

Ingel, ingel, vii mind taeva

Andrus Kivirähk „Ingel, ingel, vii mind taeva“, lavastaja Aare Toikka, Vat-Teater

Päris jama värk oli. Näidend koosnes 7 osast, millest iga osa kujutas ühte surmapattu. Ma ei saanud küll hästi aru nende osade sisu haakuvusest surmapattudega, aga kohe alguses tundus, et tegemist on mingi pika ja mõttetu jamaga. Osad koosnesid veel eraldi stseenidest ja esimene vaatus oli tervelt 4 osa, kestes poolteist tundi. Juba peale esimest osa oli mul kõik selge, nii et ülejäänud 3 esimese vaatuse osa igavlesin niisama ja ootasin, millal see jama ükskord lõppeb.
Katariina Lauk mängis uhket revolutsionääri, kes pandi vangi peale 1924.aasta detsembrimässu. Sai eluaegse vangistuse, aga nagu kavalehelt lugeda võis, siis 14 aastat hiljem lasti ta amnestiaga vabaks, selleks, et paar aastat hiljem Eesti Vabariik ikka kukutatud saaks. Need osad, mis ma nägin, kätkesid umbes seitset aastat naise vangistusest ja tema suhtest vangivalvuriga, keda kehastas Marko Matvere. Mängisid nad muidugi hästi, aga tekst oli selline jama ja kõik tundus kuidagi liialdatud ja venitatud. Nagu autor Kivirähkki kavalehel teatas, et tegemist on fantaasiaga, päriselt muidugi midagi sellist toimuda ei saanud, vange hoiti kambrites mitmekesi, kellelgi polnud sellist luksust, et on ruumikas üksikkong ja saab terve päeva vangivalvuriga lobiseda ning tema toodud toitu süüa.

Wednesday, June 2, 2010

Pikk pink

Lavakava „Pikk pink“, EMTA XXIV lennu iseseisvad lavastused Hobuvesksis

Lavakava koosnes kuuest lühinäidendist või kompositsioonist, millesse tänased tudengid homsed diplomeeritud näitlejad olid kaasatud nii lavastajate kui ka näitlejatena.
Tagantjärele tundus kõige andekam Roald Dahli novelli järgi inspireeritud miniatuur, tõestisündinud lugu „Genees ja katastroof“ Roland Laose lavastuses. Enne etenduse algust sai kavaleht küll läbi loetud, nii et sellepärast jäi „Geneesi ja katastfooriga“ seoses kummitama ka aastaarv 1889. Nii et vaadates tundus see lugu kuidagi kummaline. Alles pärast etendust, kui olin kavalehele paigutatud teksti veelkord korralikult läbi lugenud, hakkasin otsi kokku viima, et lugu pole mitte kirjutatud 1889, vaid tegevus toimub sellel aastal. Nii et täitsa koomiline tundus tagasivaade tõestisündinud sündmustele 20.aprilli 1889.aastasse, kui keegi naine sünnitab oma neljanda lapse ja on väga ärevil, et see laps võib ära surra (sündmusi ette teades võiks kogu maailm kergendatult hingata, kui see laps oleks tõesti ära surnud, näiteks kasvõi ühe oma varemsurnud venna asemel), sest kõik tema varem sündinud 3 last on ära surnud. Sünnitaja on proua Hitler ja lapsele saab nimeks Adolf.
Kõige igavam oli esimesena pakutud lugu nimetusega „Kantani padi“ - mõttetu filosoofiline soigumine ja varjuteatri esitamine. 4 näitlejat kappasid ringi mustades kostüümides, moodustasid mingeid arusaamatuid kehakujundeid ja püramiide, rääkisid paralleelselt teksti ja tegid muid lollusi. Ka Kristjan Üksküla 2 Tšehhovi novelli olid nõrgad, seda just jutustuste endi sisu poolest. Panna lavale mittemidagiütlevad jutustused, kus mitte midagi ei toimu ja näitlejatel polegi õieti mitte midagi teha. Igav ja maitsetu.
2 kõige mängulisemat ja pikemat lugu olid Hendrik Toompere jn.jn lavastatud „Puhh“ ning Kertu Moppeli lavastatud „Leib!“. Kuigi mõlemas loos oli ühtviisi palju nalja ja lollitamist, täista häid nalju, mis panid südamest naerma ja näitlejad tegid kõike ihu ja hingega, olid mõlemad lood siiski natuke liiga pikaks venitatud, oleks võinud õigel ajal ära lõpetada, et kogu sellest jandist tüdimust tekkida ei jõuaks. Selline paras nooruslikkuse säde oli mängus küll olemas, et kõike natuke, estraadi, tantsu, laulmist, etlemist ja näitlemist. Kuigi mida edasi etendus kulges, seda tihedamini tabasin ennast mõtlemast, et nad ei mängi üldse nagu akadeemilist kooli lõpetavad noored, vaid jätavad pigem harrastusteatri mulje. Erilise koomikupaarina jäi meelde Liis Proode kehastatud Notsu ning Lauri Kaldoja misantroobist Puhh. Notsu oli juba oma välimuselt hästi naljakas – roosades liibuvates retuusides ja lohvakas jopes, kapuuts peas. Magas ka jopes, vahepeal seoti tal peale saadud traumat pea sidemesse, selline tõeline äparduste hunnik. Notsu tuli öösel isegi mu unenägudesse. „Puhhi“ loos olid veel keegi arusaamatud sanitarid, aga see polnudki nii üks ühele A.A.Milne'i „Karupoeg Puhhi“ lavaversioon kui lavastaja Toompere jn. jn. nägemus Saja Aakri metsas toimuvast. Metsaelu oli üle viidud vist hullumajja, nii palju kui ma aru sain.