W.A.Mozart „Cosi fan tutte“, lavastaja Walter Sutcliffe, Estonia
Päris igav ooper, aga kannatas need 3,5 tundi kestvad 2 vaatust välja küll. Esimese vaatuse ajal tundus isegi täitsa talutav, aga teises vaatuses hakkas juba ära tüütama. Nagu härra Veidemann hiljuti selle ooperi arvustusse kirjutas, et lõputult pikk lõppmäng, ei lõppe ega lõppe ära. Koosseisuga ka üldse ei vedanud, ainult paksud laval, peale Janne Ševtšenko. Ühel õestest oli seljas sama värvi ja ilustustega kleit, nagu mul on topik. Kuigi aadlisoost preilide kleidiriie ja fassong oli küll selline, et oleks parem põrandalapiks sobinud kui uhketele neitsitele lossis patseerimiseks. Samuti ei märganud ma lavakujunduses muud kavas väljatoodud kunstnikuga ühendavat kui seda, et pildiraamid ja stiil sarnanes laval kujutatule, aga konkreetselt ühtegi kavas äratoodud pilti ma küll tähele ei pannud. Aga eks sellega peab arvestama ka, et kui lähed ooperit vaatama, siis näed ilusa muusika taustaks hulgaliselt ülekaalulisi isikuid.
Selles mõttes oli isegi päris huvitav vaadata, kuidas raamid liikusid ja millise maali tarbeks raamistik millistesse proportsioonides moodustub. Aga muud eriti vaadata polnud. Selline küllalt lolli sisuga ooper, kus kahel õel on armsamad, armsamad korraldavad oma tüdrukutele ühe vanema mehe ärgitusel lõksu ja tüdrukud peale väiksemaid-suuremaid vastupuiklemisi sinna sisse kukuvad. Küllalt kammerlik ooper, koori oli kuulda vist ainult kahel korral. Üks kord neist oli mingi laul „militaridest“, mida Estonia koor oma promomiseks hiljuti ka televisioonis esitas. Nägin seda ooperit kunagi ka Vanemuises, siis oli ka suhteliselt igav, ainus moment, mis naerma ajas, oli kui üks meestegelastest ütles Fiordiligi kohta Fiordi-litsikene. Ja muusikaajaloost jäi meelde, et Fiordiligi esitatud aaria „Kindel kui kalju“ on üks ilusamaid Mozarti kirjutatud viise, kus väljenduvad kõik tundskaalad – armastus, ootus, kindlameelsus, truudus. Aga noh peaaegu 4 tundi on ikka maru pikk aeg, et see üks ilus aaria ära oodata.
Sunday, November 8, 2009
Isa kui maskott
Huvitav, kas selle kohta on ka statistikat peetud, kui paljudele peredele on isadepäev piin, mitte pidu? S.t. kui paljud pered seda rõõmsalt ajakirjalikus stiilis ja Estonia kontserti väisates tähistavad, ja kui paljud pered lähevad sel päeval tülli. Või üritavad oma pere kokku panna. Stiilis, no ole vähemalt sellel ühel päeval aastas isa. Kas sul on siis raske see päev vabaks võtta? On sul siis raske kord aastas käia lapse lasteaia- või koolipeol, kui tähistatakse isadepäeva? Kõigi laste isad tulevad ja meie lapsel on kohal ainult ema. Vaadatakse, et tal polegi isa. Mees ütles väga tabavalt, et isadepäev toob esile isa kui maskoti. Maskott, keda on vaja selleks üheks päevaks aastaks, et ta ennast kokku võtaks ja tuleks rahva ette esinema. Olgu kõigile näha, et meil on perekond, me tähistame isadepäeva. Kui paljudes peredes pole isadepäev tegelikult rõõmupäev, vaid kujutab endast juba nädalaid ette väldanud sõnasõdu ja tülisid? Kui paljud lapsed saavad üldse selle üle rõõmustada, et neil on tõeline isa. Mitte maskottisa, kes ilmub välja või võtab ennast kokku ainult isadepäevaks (enamus ei viitsi sedagi), vaid isa, kes nendega tegeleb, kes on iga päev olemas, kes võtab endale aega, et olla ka ülejäänud 364 päeva aastas isa? Isa suure tähega, mitte faktiline isa sünnitunnistusel.
Viimaste päevade pressist ja televisioonist on pakutud kõikvõimalikke toredaid variante, kuidas tähistada isadepäeva. Kuni sellise absurdse lahenduseni, et isad ja lapsed võivad minna. Eesti Rahvusmuuseumi ja seal naise ilu üle arutada (ah?). Me oleme ka siiani nagu selle peavooluga kaasa läinud, et ikkagi isadepäev ja emadepäev ja teeme pulli ja tralli. Aga tegelikult oleme me ju isa ja emana oma lastele iga päev olemas. Iga päev on mulle emadepäev, kui lapsed tulevad koolist koju, oma tegemistest räägivad, tahavad minuga koos midagi teha või mulle midagi jagada. Samuti isale. Ja iga päev on samamoodi perepäev, kui peale individuaalsete kohustuste lõpetamist otsustame midagi ühiselt ette võtta, minna teatrisse, kohvikusse, niisama jalutama, ujuma, rattaga sõitma jne.
Me suutsime see aasta piduri peale panna. Tänu mehe „pihtimusele“, et tema seda aastast aastasse kestvat pulli, et teda tullakse varahommikul tordi ja lilledega tervitama, küll enam ei taha. Mis omakorda tuletas mulle meelde Elo Viidingu üliandeka kirjutise emadepäevast (suvaliselt tsiteerides): „Jah, iga ema on üliõnnelik, kui ta aetakse pühapäevahommikul kell 9 üles, kui ta peab minema pühapäeval kooli aktusele ja olema õnnelik, et on emadepäev...“ Vanemad muutuvad oluliseks, kui nendega enam koos ei elata. Või veel kurvemal juhul, kui neid pole üldse enam siin maises ilmas olemas. Sel juhul on tõesti väärtuslik iga kõne, iga päev, mis annab võimaluse kallitele vanematele helistada, neile kirjutada, neile külla minna. Tulime teid isadepäeva puhul õnnitlema. Aga toimivas ja koosolevas peres on see kuidagi absurdne, et peaks võtma aastas ühe päeva, mis on just ühe või teise lapsevanema kummardamise päev. Meil kõigil on ju olemas sünnipäevad, mis on ainult meie päevad, kui tähelepanu jagub ainult meile (juhul, kui on neid, kes tähele panevad, aga kui pole kedagi, kes paneb tähele sünnipäeval, siis ilmselt pole ka kedagi, kes emade- või isadepäeval meeles peaks).
Nii et tõeline isadepäev on neil, kellel isa pole. Kas siis otseses mõttes, isa on surnud, või kaudselt, isa ei ela koos nendega. Sel päeval oleks tõesti paslik ka kõige rangematel emadel, kes lastel isadega suhtlemise keelavad võsukestel oma loojaga kokku saada lasta ja samuti oleks tore surnuaial käia või kasvõi kodus küünalt põletada.
Head isadepäeva, Iveta ja Helen ning teie lapsed!:)
Viimaste päevade pressist ja televisioonist on pakutud kõikvõimalikke toredaid variante, kuidas tähistada isadepäeva. Kuni sellise absurdse lahenduseni, et isad ja lapsed võivad minna. Eesti Rahvusmuuseumi ja seal naise ilu üle arutada (ah?). Me oleme ka siiani nagu selle peavooluga kaasa läinud, et ikkagi isadepäev ja emadepäev ja teeme pulli ja tralli. Aga tegelikult oleme me ju isa ja emana oma lastele iga päev olemas. Iga päev on mulle emadepäev, kui lapsed tulevad koolist koju, oma tegemistest räägivad, tahavad minuga koos midagi teha või mulle midagi jagada. Samuti isale. Ja iga päev on samamoodi perepäev, kui peale individuaalsete kohustuste lõpetamist otsustame midagi ühiselt ette võtta, minna teatrisse, kohvikusse, niisama jalutama, ujuma, rattaga sõitma jne.
Me suutsime see aasta piduri peale panna. Tänu mehe „pihtimusele“, et tema seda aastast aastasse kestvat pulli, et teda tullakse varahommikul tordi ja lilledega tervitama, küll enam ei taha. Mis omakorda tuletas mulle meelde Elo Viidingu üliandeka kirjutise emadepäevast (suvaliselt tsiteerides): „Jah, iga ema on üliõnnelik, kui ta aetakse pühapäevahommikul kell 9 üles, kui ta peab minema pühapäeval kooli aktusele ja olema õnnelik, et on emadepäev...“ Vanemad muutuvad oluliseks, kui nendega enam koos ei elata. Või veel kurvemal juhul, kui neid pole üldse enam siin maises ilmas olemas. Sel juhul on tõesti väärtuslik iga kõne, iga päev, mis annab võimaluse kallitele vanematele helistada, neile kirjutada, neile külla minna. Tulime teid isadepäeva puhul õnnitlema. Aga toimivas ja koosolevas peres on see kuidagi absurdne, et peaks võtma aastas ühe päeva, mis on just ühe või teise lapsevanema kummardamise päev. Meil kõigil on ju olemas sünnipäevad, mis on ainult meie päevad, kui tähelepanu jagub ainult meile (juhul, kui on neid, kes tähele panevad, aga kui pole kedagi, kes paneb tähele sünnipäeval, siis ilmselt pole ka kedagi, kes emade- või isadepäeval meeles peaks).
Nii et tõeline isadepäev on neil, kellel isa pole. Kas siis otseses mõttes, isa on surnud, või kaudselt, isa ei ela koos nendega. Sel päeval oleks tõesti paslik ka kõige rangematel emadel, kes lastel isadega suhtlemise keelavad võsukestel oma loojaga kokku saada lasta ja samuti oleks tore surnuaial käia või kasvõi kodus küünalt põletada.
Head isadepäeva, Iveta ja Helen ning teie lapsed!:)
Saturday, November 7, 2009
Helesinine vagun
Andrus Kivirähk „Helesinine vagun“, lavastaja Taago Tubin, Ugala
Mnjaa, kui seda lavastust esimest korda vaadatud sai, jäi mulje, et oli väga lahe etendus. Sai nalja ja kõik oli kuidagi paigas. Kivirähk ikkagi. Ei tea, kas nende aastate jooksul, mil etendust ekspluateeritud on, on see kuidagi ära vajunud? Näitlejates polnud enam sära, kõik oli kuidagi labane ja igav. Ei nalja ega midagi. Eriti häiris lavakujundus, pidi ju tegemist olema uusrikka ärimehe elamuga, kus nostalgilist sünnipäevapidu peetakse, aga korteri sisustus nägi välja nagu mingi kuur. Üksikud kulunud mööblitükid, tuhmid värvid, kõik kuidagi hästi külm ja ebameeldiv, nii et ei kujutakski ette, et keegi sellises kohas üldse elada saab. Naljad polnud vist enam aktuaalsed ja kogu lugu tundus kuidagi labane. Paneme omale mingeid sovetilikke riideid selga ja mõnitame nõukogude võimu. Naerame kõige selle üle, mis kunagi oli, kuigi kui see oli, siis ei saanud keegi piiksatadagi. Eks tagant järele on hea naerda jah ja eriti irvitada mingi välismaalase üle, kellel ei lasta hüljeste õiguse eest protesteerida, vaid kohale tuleb KGB ja viib ta rautatud autoga minema.
Nüüd vaatasin suure hädaga ära esimese vaatuse ja kirusin ennast, et sinna üldse sõitnud olin. Õrnalt oli meeles, et teises vaatuses tuli mängu veel mingi tibi, keda mõnitati sellepärast, et ta sojuzmultfilme ei tunne. Arvo Raimo mängitud vanamees kutsus esile suisa kaastunde, et temaga nii julmalt ringi käiakse. Ajuvaba ja küllalt julm tükk, ei tea, mis mulle eelmine kord seal nii väga meeldis või naljakas tundus. Võib olla lavastuse lõpus peale „Helesinise vaguni“ laulu kõlanud multifilmide häältelugejate nimed: Ellu Puudist, Herman Vahter, Valeria Villandi jne.
Mnjaa, kui seda lavastust esimest korda vaadatud sai, jäi mulje, et oli väga lahe etendus. Sai nalja ja kõik oli kuidagi paigas. Kivirähk ikkagi. Ei tea, kas nende aastate jooksul, mil etendust ekspluateeritud on, on see kuidagi ära vajunud? Näitlejates polnud enam sära, kõik oli kuidagi labane ja igav. Ei nalja ega midagi. Eriti häiris lavakujundus, pidi ju tegemist olema uusrikka ärimehe elamuga, kus nostalgilist sünnipäevapidu peetakse, aga korteri sisustus nägi välja nagu mingi kuur. Üksikud kulunud mööblitükid, tuhmid värvid, kõik kuidagi hästi külm ja ebameeldiv, nii et ei kujutakski ette, et keegi sellises kohas üldse elada saab. Naljad polnud vist enam aktuaalsed ja kogu lugu tundus kuidagi labane. Paneme omale mingeid sovetilikke riideid selga ja mõnitame nõukogude võimu. Naerame kõige selle üle, mis kunagi oli, kuigi kui see oli, siis ei saanud keegi piiksatadagi. Eks tagant järele on hea naerda jah ja eriti irvitada mingi välismaalase üle, kellel ei lasta hüljeste õiguse eest protesteerida, vaid kohale tuleb KGB ja viib ta rautatud autoga minema.
Nüüd vaatasin suure hädaga ära esimese vaatuse ja kirusin ennast, et sinna üldse sõitnud olin. Õrnalt oli meeles, et teises vaatuses tuli mängu veel mingi tibi, keda mõnitati sellepärast, et ta sojuzmultfilme ei tunne. Arvo Raimo mängitud vanamees kutsus esile suisa kaastunde, et temaga nii julmalt ringi käiakse. Ajuvaba ja küllalt julm tükk, ei tea, mis mulle eelmine kord seal nii väga meeldis või naljakas tundus. Võib olla lavastuse lõpus peale „Helesinise vaguni“ laulu kõlanud multifilmide häältelugejate nimed: Ellu Puudist, Herman Vahter, Valeria Villandi jne.
Friday, November 6, 2009
Kuidas seletada pilte surnud jänesele
E.-L.Semper, T.Ojasoo „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ NO 83
Selle lavastuse kunsti- ja kultusväärtusest ma küll aru ei saanud. Isegi paljukiidetud Marika Vaariku kultuuriminister jäi minu jaoks tabamatuks, täiesti tavaline roll, ehk Vaariku kontekstis isegi natuke allapoole tavalist taset. Lavastus oleks olnud palju meeldivamalt jälgitav, kui seda oleks mängitud kahes vaatuses, vahepeale vaheaeg tehtud, mitte publikut järjest 2,5 tundi saalis piinatud. Ja palju oli seal liigset ka. Oleks võinud kiiresti kõik oma improvisatsioonioskused ette näidata, mitte neile pooltundide viisi aega kulutada. Tundus, nagu oleks tegemist liiga kauaks lavakunstikoolist unistama jäänud näitlejatega, kes kuidagi ei suuda leppida sellega, et kool ongi läbi ja saavad nüüd võimaluse kõiki neid oskusi, mida koolis õpetati, veelkord laval läbi mängida. Jänesekostüümides tegelased olid päris vahvad ja improvisatsioonietüüdidest meeldis kõige rohkem spordialade matkimine. Seal oli vähemalt sellist üldiselt arusaadavat põnevusmomenti, et kui kiiresti ära arvad, mis alaga tegemist on. Kõik see muu, diivani peal kümnekesi veiderdamine ja ruudualal taidlemine, jättis ikka päris külmaks ja tundus liigse esinemisena.
Sõnalist osa oleks ka rohkem tahtnud. Ilmselget koomikat pakkusid kõik kultuuriministri etteasted, ainult imestama pani proua ministrile selga sobitatud kostüümivalik. Minu meelest oleks sobinud, kui ta oleks tulnud varem dressides ja viimases stseenis oleks kindlasti sobinud nagu rusikas silmaauku rahvariided. Seda enam, et seal eksponeeritakse kõigile eestlastele tundmatut rahvuslikku spordiala kappa kusemist ja stseen lõppeb laulupeo parodeerimisega, kus kultuuriminister pulti ronib ja dirigeerima kukub. Nii et rahvuslik rõivas oleks sinna igal juhul rohkem sobinud, õigemini ainult rahvariided olekski siin kõne alla tulnud, mitte ülimoodsad moelavadressid, milles kultuuridaam lavastuses selles stseenis tegelikult üles astus.
Sõnalise poole pealt oli päris hästi tabatud kõiksuguseid situatsioone näitlejatega, mismoodi kultuuri tegelikult hinnatakse. Ma vaatasin seda umbes nii, et näitleja pannakse midagi tegema, ta peab tegema suurt kunsti, aga inimesed siis hindavad teda niimoodi, et mingi rikas mees tuleb lava taha, näitab näpuga näitleja peale, et see mees tuleb täna minu lapse sünnipäevale ja seda tüdrukut ma tahan keppida. Selles mõttes on NO teatri näitlejatel muidugi vedanud, et nad saavad teha just sellist kunsti, nagu nad oma hinges õigeks peavad, aga publikuna on seda ausalt öeldes ikka päris igav vaadata, kui terve pikk ja ilma vaheajata kulgev lavastus on kokku pandud sõnatutest ja arusaamatutest etüüdidest. Tihti jäi selline mulje, et näitlejad nagu tahaksid öelda, et ise te tulite siia, nüüd kannatage. Ootasite kuid piletijärjekorras, et siia piletit saada, maksite suure raha, et lunastada koht siin saalis, nüüd vaadake meie suurt ja arusaamatut kunsti. Sõnaline osa aga väljendas just seda, mida oleks võinud lavastuses veel rohkem olla – kunstilist argipäeva, mis jääb teatrilavalt väljapoole. Kuidas näitleja peab ennast odavalt müüma, et kasvõi kuidagi orbiidile pääseda, kuidas teda alatult ja labaselt ära kasutatakse. Väga ilmekad olid rohketest etüüdidest koosnevad kolme näitleja etteasted triona sünnipäeval, see oli vist kogu lavastuses ainus koht, kus etüüdid eriti ei häirinud, kuigi ka sel puhul oleks võinud neid vähem olla. Minu jaoks oleks piisanud kuni viiest sellisest etteastest, mida poolpurjakil ja lällav seltskond vaestele neid lõbustama palgatud näitlejatele märksõnadena karjub, et kunstiinimese meeletult rasket olukorda illustreerida.
Kõige rohkem meeldisid kunstiteadlase Komissarovi lindistustena pakutud etteasted. Olin sellest tädist täitsa üllatunud, et ta on nii kämp tädi. Siiani olen OPi vaadates jätnud vahele kunsti puudutavad lõigud ja sellepärast polegi näinud, kuidas see tädi esineb, ainult silmanurgast märganud, et keegi Eha Komissarov räägib seal midagi nõmedast kunstist. Ilmselt kodus televiisorit vaadates ei viitsikski teda kuulata, aga niimoodi osana küllalt igavast teatrietendusest olid Komissarovi lõigud ühed paeluvamad. Kuidas ta ülbelt, oma prestiižist ja tarkusest teadlikult maheda sügava ning madala häälega seda kõike väga lihtsalt lahti seletas, nii et isegi idioot saab aru, mida mõtles kunstnik Beuys oma installatsiooniga „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“.
Selle lavastuse puhul pani mõtlema nagu „Onu Tomi“ puhul, kas tegemist on igal õhtul sündiva lavastusega või see kõik on paika pandud, toimub kindla joonise järgi. Ilmselt on „Jäneses“ mingi struktuur ikkagi paigas, stseenide kestvus ja järjestus, aga kõik see konkreetne, mis stseenis toimuma hakkab, kui tegemist pole just sõnalise stseeniga, on ikkagi ainult sellele õhtule iseloomulik kunst. Kui näitlejad peavad edastama teiste mõtteid, pikkides sekka seda, mida nad ise kaasaegses pöörases maailmas kunstnikuks olemisest mõtlevad, siis on vist ikka nii, et nad räägivad kindlalt paikapandud teksti ja sellistest stseenides pole improviseerimine lubatud. Etüüdilistes mängustseenides aga tundus, et tehakse seda, mis parajasti hetkel pähe tuleb. Keegi hakkab mööda lava ringi käima, kui keegi ruudualast väljaspool seisjatest tunneb, et tal on just selle etüüdi tarvis mingi oma lisavariant, astub ta mängu ja muuda stseeni kulgemise suunda. Ilmselt on paika pandud ainult see, kuidas või kus see stseen toimub, kas diivanil, ruudualal või lavaruumis tantsides, seda, kuidas keegi liigub, kelle peal vähkreb, kuidas kukub või millal „uuesti“ hüüab, pole paika pandud, see kõik sünnib vahetult vaataja silme all improvisatsioonilisel meetodil. Ainus etüüdiline stseen, mis loogiliselt võttes peaks olema peensusteni paika pandud, peaks olema lavaruumis olevate esemete kokkupakendamine, mis minu meelest nõudis tehnilist täpsust. Kõigest, mis laval on, moodustatakse riidesse pakitud ja nööridega kinni köidetud pakend ja see tõstetakse ühiste jõudude abil lavalae alla kõlkuma. Tore oleks, kui mõnel etendusel konstruktsiooni kandepinnad või mõni tehniline vidin vastu ei peaks ja kogu see kupatus alla kukuks, toimuks selleski viimse liigutuseni väljalihvitud stseenis mingi muudatus. Soovitavalt muidugi nii, et allakukkuv kupatus kedagi näitlejatest ei vigastaks, aga võiks ka kellelegi otse peale potsatada, siis saaks kohe elulise näite tuua, mis ohvreid kõik näitlejaks olemine nõuab.
Selle lavastuse kunsti- ja kultusväärtusest ma küll aru ei saanud. Isegi paljukiidetud Marika Vaariku kultuuriminister jäi minu jaoks tabamatuks, täiesti tavaline roll, ehk Vaariku kontekstis isegi natuke allapoole tavalist taset. Lavastus oleks olnud palju meeldivamalt jälgitav, kui seda oleks mängitud kahes vaatuses, vahepeale vaheaeg tehtud, mitte publikut järjest 2,5 tundi saalis piinatud. Ja palju oli seal liigset ka. Oleks võinud kiiresti kõik oma improvisatsioonioskused ette näidata, mitte neile pooltundide viisi aega kulutada. Tundus, nagu oleks tegemist liiga kauaks lavakunstikoolist unistama jäänud näitlejatega, kes kuidagi ei suuda leppida sellega, et kool ongi läbi ja saavad nüüd võimaluse kõiki neid oskusi, mida koolis õpetati, veelkord laval läbi mängida. Jänesekostüümides tegelased olid päris vahvad ja improvisatsioonietüüdidest meeldis kõige rohkem spordialade matkimine. Seal oli vähemalt sellist üldiselt arusaadavat põnevusmomenti, et kui kiiresti ära arvad, mis alaga tegemist on. Kõik see muu, diivani peal kümnekesi veiderdamine ja ruudualal taidlemine, jättis ikka päris külmaks ja tundus liigse esinemisena.
Sõnalist osa oleks ka rohkem tahtnud. Ilmselget koomikat pakkusid kõik kultuuriministri etteasted, ainult imestama pani proua ministrile selga sobitatud kostüümivalik. Minu meelest oleks sobinud, kui ta oleks tulnud varem dressides ja viimases stseenis oleks kindlasti sobinud nagu rusikas silmaauku rahvariided. Seda enam, et seal eksponeeritakse kõigile eestlastele tundmatut rahvuslikku spordiala kappa kusemist ja stseen lõppeb laulupeo parodeerimisega, kus kultuuriminister pulti ronib ja dirigeerima kukub. Nii et rahvuslik rõivas oleks sinna igal juhul rohkem sobinud, õigemini ainult rahvariided olekski siin kõne alla tulnud, mitte ülimoodsad moelavadressid, milles kultuuridaam lavastuses selles stseenis tegelikult üles astus.
Sõnalise poole pealt oli päris hästi tabatud kõiksuguseid situatsioone näitlejatega, mismoodi kultuuri tegelikult hinnatakse. Ma vaatasin seda umbes nii, et näitleja pannakse midagi tegema, ta peab tegema suurt kunsti, aga inimesed siis hindavad teda niimoodi, et mingi rikas mees tuleb lava taha, näitab näpuga näitleja peale, et see mees tuleb täna minu lapse sünnipäevale ja seda tüdrukut ma tahan keppida. Selles mõttes on NO teatri näitlejatel muidugi vedanud, et nad saavad teha just sellist kunsti, nagu nad oma hinges õigeks peavad, aga publikuna on seda ausalt öeldes ikka päris igav vaadata, kui terve pikk ja ilma vaheajata kulgev lavastus on kokku pandud sõnatutest ja arusaamatutest etüüdidest. Tihti jäi selline mulje, et näitlejad nagu tahaksid öelda, et ise te tulite siia, nüüd kannatage. Ootasite kuid piletijärjekorras, et siia piletit saada, maksite suure raha, et lunastada koht siin saalis, nüüd vaadake meie suurt ja arusaamatut kunsti. Sõnaline osa aga väljendas just seda, mida oleks võinud lavastuses veel rohkem olla – kunstilist argipäeva, mis jääb teatrilavalt väljapoole. Kuidas näitleja peab ennast odavalt müüma, et kasvõi kuidagi orbiidile pääseda, kuidas teda alatult ja labaselt ära kasutatakse. Väga ilmekad olid rohketest etüüdidest koosnevad kolme näitleja etteasted triona sünnipäeval, see oli vist kogu lavastuses ainus koht, kus etüüdid eriti ei häirinud, kuigi ka sel puhul oleks võinud neid vähem olla. Minu jaoks oleks piisanud kuni viiest sellisest etteastest, mida poolpurjakil ja lällav seltskond vaestele neid lõbustama palgatud näitlejatele märksõnadena karjub, et kunstiinimese meeletult rasket olukorda illustreerida.
Kõige rohkem meeldisid kunstiteadlase Komissarovi lindistustena pakutud etteasted. Olin sellest tädist täitsa üllatunud, et ta on nii kämp tädi. Siiani olen OPi vaadates jätnud vahele kunsti puudutavad lõigud ja sellepärast polegi näinud, kuidas see tädi esineb, ainult silmanurgast märganud, et keegi Eha Komissarov räägib seal midagi nõmedast kunstist. Ilmselt kodus televiisorit vaadates ei viitsikski teda kuulata, aga niimoodi osana küllalt igavast teatrietendusest olid Komissarovi lõigud ühed paeluvamad. Kuidas ta ülbelt, oma prestiižist ja tarkusest teadlikult maheda sügava ning madala häälega seda kõike väga lihtsalt lahti seletas, nii et isegi idioot saab aru, mida mõtles kunstnik Beuys oma installatsiooniga „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“.
Selle lavastuse puhul pani mõtlema nagu „Onu Tomi“ puhul, kas tegemist on igal õhtul sündiva lavastusega või see kõik on paika pandud, toimub kindla joonise järgi. Ilmselt on „Jäneses“ mingi struktuur ikkagi paigas, stseenide kestvus ja järjestus, aga kõik see konkreetne, mis stseenis toimuma hakkab, kui tegemist pole just sõnalise stseeniga, on ikkagi ainult sellele õhtule iseloomulik kunst. Kui näitlejad peavad edastama teiste mõtteid, pikkides sekka seda, mida nad ise kaasaegses pöörases maailmas kunstnikuks olemisest mõtlevad, siis on vist ikka nii, et nad räägivad kindlalt paikapandud teksti ja sellistest stseenides pole improviseerimine lubatud. Etüüdilistes mängustseenides aga tundus, et tehakse seda, mis parajasti hetkel pähe tuleb. Keegi hakkab mööda lava ringi käima, kui keegi ruudualast väljaspool seisjatest tunneb, et tal on just selle etüüdi tarvis mingi oma lisavariant, astub ta mängu ja muuda stseeni kulgemise suunda. Ilmselt on paika pandud ainult see, kuidas või kus see stseen toimub, kas diivanil, ruudualal või lavaruumis tantsides, seda, kuidas keegi liigub, kelle peal vähkreb, kuidas kukub või millal „uuesti“ hüüab, pole paika pandud, see kõik sünnib vahetult vaataja silme all improvisatsioonilisel meetodil. Ainus etüüdiline stseen, mis loogiliselt võttes peaks olema peensusteni paika pandud, peaks olema lavaruumis olevate esemete kokkupakendamine, mis minu meelest nõudis tehnilist täpsust. Kõigest, mis laval on, moodustatakse riidesse pakitud ja nööridega kinni köidetud pakend ja see tõstetakse ühiste jõudude abil lavalae alla kõlkuma. Tore oleks, kui mõnel etendusel konstruktsiooni kandepinnad või mõni tehniline vidin vastu ei peaks ja kogu see kupatus alla kukuks, toimuks selleski viimse liigutuseni väljalihvitud stseenis mingi muudatus. Soovitavalt muidugi nii, et allakukkuv kupatus kedagi näitlejatest ei vigastaks, aga võiks ka kellelegi otse peale potsatada, siis saaks kohe elulise näite tuua, mis ohvreid kõik näitlejaks olemine nõuab.
Thursday, November 5, 2009
Hullem kui Hollywoodis
John Patrick „Hullem kui Hollywoodis“, lavastaja Ivo Eensalu, Vana Baskini teater
Lugu vananevast näitlejannast Myra Marlowe'st, kes põgeneb Hollywoodist ja tahab kõrvalises maakohas hakata memuaare kirjutama. Kujutab ette, et seal ei tunne teda keegi ära, seal ei tunne teda üldse keegi, naabrid on piisavalt kaugel, et nendega mitte suhelda ja saab ometi rahus olla. Kavatseb hakata kell 7.30 ärkama, et iga päev kirjutamisega tegeleda, kuigi ta pole mitte kunagi enne kella 11 ärganud, isegi ta ema sünnitas ta kell 8.30. Myra mõtleb endale isegi valenime välja, kutsudes ennast Myrtheliks. Lindistab vestlusi endaga, et tal nii igav olla ei oleks, nagu räägiks alter egoga, kes talle „kullake“ ütleb. Aga igavusest on asi kaugel, sest ka Myra uutel naabritel on seal kolkas igav ja selleks, et kuidagigi oma meelt lahutada, hakkavad nad Myral külas käima ja tavapäraseid külajutte levitama. Lõpuks mõtleb Myra viimase hädavahendina välja oma haige õe, kes lapsepõlves hobuse seljast maha kukkus. Õde on ohtlik ja Myra hoiab teda üleval korrusel toas kinni, aga siis lindistuste järgi selgub, et aeg-ajalt murrab õde ennast teiselt korruselt välja, sellel ajal, kui Myra ehmunud külaline lindi pealt tulevat õe teksti kuulab, käib Myra ennast ümber riietumas ja esineb peale seda oma hullunud õega, ajades külalisi kääridega taga.
Lavastus kujutas päris head galeriid külahulludest. Helgi Sallo Myra jäi küllalt tagasihoidlikuks eksemplariks, pigem pakkus pinget just kõrvalrollides esinenud külaelanike vaatamine. Nii Ene Järvis, Anne Paluver kui ka Mari Lill tegid päris arvestatavad rollid, Ene Järvis jäi ehk neist tagasihoidlikumaks, aga Paluver ja Lill olid küll sellised, et kiskusid mitu korda muige välja. Imestasin, et tükk on koguni nii vaadatav, et peale esimest vaatust polnudki tahtmist ära minna. Kõige rohkem ehk sellepärast, et vaadata, mis edasi saama hakkab, kuidas see väljamõeldud õe lugu laheneb või kuhu üldse viib. Kuigi mingi šedööver see muidugi polnud, aga täitsa talutav, eriti Vana Baskini teatri kontekstis. Paluver oli pidevalt kõikuv alkohoolik, kes igale poole just millegi saamise eesmärgiga ronis. Nagu ta ruumi sisenes, hakkas tema valvekoeranina vilkalt nuuskima, kas kuskilt midagi endale võtta annaks, eriti muidugi alkoholi. Lill oli aga poolearune posija, kes lihtsalt oma oleku ja vahvate hääleintonatsioonidega koomilist värvi lõi. Teise vaatuse üllatuseks oli ohtliku külahullu puuraidur-seatapja ja saja muu asja peale meistri ning Myra väljamõeldud õe vahel arenev armulugu, selle peale poleks küll osanud tulla, et ühele külahulludest teise hullu nägemine niimoodi mõjuda võib. Muud erilist selles lavastuses nagu polnudki.
Lugu vananevast näitlejannast Myra Marlowe'st, kes põgeneb Hollywoodist ja tahab kõrvalises maakohas hakata memuaare kirjutama. Kujutab ette, et seal ei tunne teda keegi ära, seal ei tunne teda üldse keegi, naabrid on piisavalt kaugel, et nendega mitte suhelda ja saab ometi rahus olla. Kavatseb hakata kell 7.30 ärkama, et iga päev kirjutamisega tegeleda, kuigi ta pole mitte kunagi enne kella 11 ärganud, isegi ta ema sünnitas ta kell 8.30. Myra mõtleb endale isegi valenime välja, kutsudes ennast Myrtheliks. Lindistab vestlusi endaga, et tal nii igav olla ei oleks, nagu räägiks alter egoga, kes talle „kullake“ ütleb. Aga igavusest on asi kaugel, sest ka Myra uutel naabritel on seal kolkas igav ja selleks, et kuidagigi oma meelt lahutada, hakkavad nad Myral külas käima ja tavapäraseid külajutte levitama. Lõpuks mõtleb Myra viimase hädavahendina välja oma haige õe, kes lapsepõlves hobuse seljast maha kukkus. Õde on ohtlik ja Myra hoiab teda üleval korrusel toas kinni, aga siis lindistuste järgi selgub, et aeg-ajalt murrab õde ennast teiselt korruselt välja, sellel ajal, kui Myra ehmunud külaline lindi pealt tulevat õe teksti kuulab, käib Myra ennast ümber riietumas ja esineb peale seda oma hullunud õega, ajades külalisi kääridega taga.
Lavastus kujutas päris head galeriid külahulludest. Helgi Sallo Myra jäi küllalt tagasihoidlikuks eksemplariks, pigem pakkus pinget just kõrvalrollides esinenud külaelanike vaatamine. Nii Ene Järvis, Anne Paluver kui ka Mari Lill tegid päris arvestatavad rollid, Ene Järvis jäi ehk neist tagasihoidlikumaks, aga Paluver ja Lill olid küll sellised, et kiskusid mitu korda muige välja. Imestasin, et tükk on koguni nii vaadatav, et peale esimest vaatust polnudki tahtmist ära minna. Kõige rohkem ehk sellepärast, et vaadata, mis edasi saama hakkab, kuidas see väljamõeldud õe lugu laheneb või kuhu üldse viib. Kuigi mingi šedööver see muidugi polnud, aga täitsa talutav, eriti Vana Baskini teatri kontekstis. Paluver oli pidevalt kõikuv alkohoolik, kes igale poole just millegi saamise eesmärgiga ronis. Nagu ta ruumi sisenes, hakkas tema valvekoeranina vilkalt nuuskima, kas kuskilt midagi endale võtta annaks, eriti muidugi alkoholi. Lill oli aga poolearune posija, kes lihtsalt oma oleku ja vahvate hääleintonatsioonidega koomilist värvi lõi. Teise vaatuse üllatuseks oli ohtliku külahullu puuraidur-seatapja ja saja muu asja peale meistri ning Myra väljamõeldud õe vahel arenev armulugu, selle peale poleks küll osanud tulla, et ühele külahulludest teise hullu nägemine niimoodi mõjuda võib. Muud erilist selles lavastuses nagu polnudki.
Wednesday, November 4, 2009
Vanaaja mõisnikud
N.Gogol-G.Vassiljev „Vanaaja mõisnikud“, lavastaja Georgi Vassiljev, Sankt-Peterburi A.Brjantsevi nim.noore vaataja teater
Mingi päris jama oli. Ei osatud Gogoli igavat jutustust nii huvitavalt mänguliseks teha, nagu Vene Teater „Hullumeelse päeviku“ suutis teha. Lavaruumi oli konstrueeritud küll palju liikuvaid vahendeid, nagu mingid puukiiged, mida ülielavalt kasutati ja kas koos inimestega või tühjalt kiikuma pandi. Aga isegi nende kiikede vaatamisest polnud küllalt, et asja huvitavamaks teha. Üpris kohe peale etenduse algust oli aru saada, et tegemist on mingi igava jamaga, aga pääsu polnud enam kuhugi, sest lavastust mängiti ühes vaatuses ja see pidi kestma peaaegu 2 tundi. Valmistusin siis ette selleks pikaks piinaajaks, et kogu see jama rahulikult välja kannatada. Ja kannatasin ära, kuigi päris nõme piin oli ikkagi. Põhiliselt oli laval 2 tegelast – vanamees ja vanamoor, ilmselt abielupaar. Mõneks ajaks tuleb neile külla keegi meesterahvas, välimuselt nagu Gogol, aga väga pikka kasvu. Soengu ja natuke pikliku ninaga petab ära küll, et visuaalne sarnasus luua. Külalise saabudes tunnevad vanakesed, et neid on kellelegi vaja, tehakse igasugu imenippe, et külalist pikemaks ajaks enda juurde jätta, kasvõi üheks ööks ööbima. Aga see kõik on hästi jama ja labane. Lavastus algab sellesama külalise kätega dirigeerimise taktis, kui ta ühe käega teeb kutsuvat liigutust, mille taustaks kajab dekoratsioonide tagant vanatädi kutse: kiss-kiss-kiss-kiss košetška. Ja peletava liigutusega vanamehe hääl: kõt-kõt-kõt-kõt... ei saanud aru, mis asi. Mingit nalja tehti veel sellega, et aeti teineteist harjadega taga, mees tõi tuppa mingi tossava anuma, et naine mõtleks, et maja põleb, markeeriti muusika taktis monotoonset söömist. Noh ja nagu oligi kõik. Hämmastav, et lavastus esietendus aastal 1997. Kõik see aeg on siis jätkunud koolilapsi, keda sunniviisiliselt seda jama on vaatama tassitud. Ja järelkasvu muudkui tuleb, nii et julgetakse isegi gastrollidel käia.
Mingi päris jama oli. Ei osatud Gogoli igavat jutustust nii huvitavalt mänguliseks teha, nagu Vene Teater „Hullumeelse päeviku“ suutis teha. Lavaruumi oli konstrueeritud küll palju liikuvaid vahendeid, nagu mingid puukiiged, mida ülielavalt kasutati ja kas koos inimestega või tühjalt kiikuma pandi. Aga isegi nende kiikede vaatamisest polnud küllalt, et asja huvitavamaks teha. Üpris kohe peale etenduse algust oli aru saada, et tegemist on mingi igava jamaga, aga pääsu polnud enam kuhugi, sest lavastust mängiti ühes vaatuses ja see pidi kestma peaaegu 2 tundi. Valmistusin siis ette selleks pikaks piinaajaks, et kogu see jama rahulikult välja kannatada. Ja kannatasin ära, kuigi päris nõme piin oli ikkagi. Põhiliselt oli laval 2 tegelast – vanamees ja vanamoor, ilmselt abielupaar. Mõneks ajaks tuleb neile külla keegi meesterahvas, välimuselt nagu Gogol, aga väga pikka kasvu. Soengu ja natuke pikliku ninaga petab ära küll, et visuaalne sarnasus luua. Külalise saabudes tunnevad vanakesed, et neid on kellelegi vaja, tehakse igasugu imenippe, et külalist pikemaks ajaks enda juurde jätta, kasvõi üheks ööks ööbima. Aga see kõik on hästi jama ja labane. Lavastus algab sellesama külalise kätega dirigeerimise taktis, kui ta ühe käega teeb kutsuvat liigutust, mille taustaks kajab dekoratsioonide tagant vanatädi kutse: kiss-kiss-kiss-kiss košetška. Ja peletava liigutusega vanamehe hääl: kõt-kõt-kõt-kõt... ei saanud aru, mis asi. Mingit nalja tehti veel sellega, et aeti teineteist harjadega taga, mees tõi tuppa mingi tossava anuma, et naine mõtleks, et maja põleb, markeeriti muusika taktis monotoonset söömist. Noh ja nagu oligi kõik. Hämmastav, et lavastus esietendus aastal 1997. Kõik see aeg on siis jätkunud koolilapsi, keda sunniviisiliselt seda jama on vaatama tassitud. Ja järelkasvu muudkui tuleb, nii et julgetakse isegi gastrollidel käia.
Äike
Aleksandr Ostrovski „Äike“, lavastaja Mihhail Bõtškov, Sankt-Peterburi A.Brjantsevi nim.noore vaataja teater
Nüüd sai näha tõelist „Äikest“, mitte improvisatsioone või pildikesi „Äikse“ teemadel. Kuigi see teine variant oli ikka parem, „Äike“ draamana on liiga tüütu ja pikk. Seekord õnneks tüütu ja pikk polnud, vist oli tegemist lühendatud variandiga, ikkagi noorte vaatajate jaoks, ei saa neid ju teatriga ära hirmutada, et see on mingi koht, kus tuleb hästi kaua istuda ja mingit igavat jama vaadata. Lavastus oli näitemänguliselt hästi stiilitruu, kõik läbielamised ja tunded olid välja toodud, liiniliselt oli kõik paigas, lugu kulges. Samas visuaalselt oli tegemist mingi kompotiga. Ostrvoski aegset stiili näha eriti polnudki, tegelased käisid ringi mingites XX sajandi 20ndate aastate tööliste riietes. Näiteks Katerinat mänginud mehelik ja paks Maria Golubkina külalisena Moskvast oli riietatud naistöölise tunkedesse, peas naistöölisele omane rätik ja jalas kummist kirsasaapad. Selle lavastuse kannatas ilusti ära vaadata, igav ei hakanud, aga midagi erilist ka ei pakutud. Kabanihha Irina Sokolova esituses jäi kuidagi vähemärgatavaks, seda moori peaks ikka igas stseenis tunda olema, isegi siis, kui teda laval pole.
Lavakujundus oli näidatud korrusmajana, mis omakorda kujutas Volga-äärsetele aladele iseloomulikke puust sillakesi ja laevehitisi. Midagi eriti huvitavat ega ahhetamapakkuvat selle päris omapärase lavakonstruktsiooni juurde välja mõelda ei osatud, vaid pandi näitlejad kõige lihtsamal viisil mööda seda käima. Isegi mingit turnimist ega sellist ehmatavat kõdiefekti ei tekitatud, et tekiks kellegi pärast hirm, et ta võib alla kukkuda. Või et keegi kuidagi kõõlub seal ja teeb ahhetamapanevaid trikke. Ainult lõpustseenis, kui Katerina end Volgasse viskab, kasutati kõrguvat konstruktsiooni ära, kui naistegelane sealt köite abil alla lasti, nagu ta kukutaks ennast kõrgelt sügavikku. Ei olnud eriti efektiivne. Väga hästi oli tabatud Katerina võõrkehaks olemine Vene Teatri viimases „Äikse“ lavastuses, kus Katerina osatäitja Maria Avdjuško oli nime poolest ülejäänud tegelaskonnale küll oma, kuid aktsent rääkimises muudab ta võõraks eraldiseisjaks. Selles lavastuses mingit draamale „külgepoogitud“ uuendust polnud. Tavaline klassikaline lugu, nagu see olema peab, et koolilapsed saaksid ülevaate ühest Ostrovski näidendist. Teised tegelased nagu ei hakanudki silma. Kõrva hakkas küll keegi vanamutt, kes nii halvasti rääkis, et tema jutust mitte midagi kuulda polnud.
Nüüd sai näha tõelist „Äikest“, mitte improvisatsioone või pildikesi „Äikse“ teemadel. Kuigi see teine variant oli ikka parem, „Äike“ draamana on liiga tüütu ja pikk. Seekord õnneks tüütu ja pikk polnud, vist oli tegemist lühendatud variandiga, ikkagi noorte vaatajate jaoks, ei saa neid ju teatriga ära hirmutada, et see on mingi koht, kus tuleb hästi kaua istuda ja mingit igavat jama vaadata. Lavastus oli näitemänguliselt hästi stiilitruu, kõik läbielamised ja tunded olid välja toodud, liiniliselt oli kõik paigas, lugu kulges. Samas visuaalselt oli tegemist mingi kompotiga. Ostrvoski aegset stiili näha eriti polnudki, tegelased käisid ringi mingites XX sajandi 20ndate aastate tööliste riietes. Näiteks Katerinat mänginud mehelik ja paks Maria Golubkina külalisena Moskvast oli riietatud naistöölise tunkedesse, peas naistöölisele omane rätik ja jalas kummist kirsasaapad. Selle lavastuse kannatas ilusti ära vaadata, igav ei hakanud, aga midagi erilist ka ei pakutud. Kabanihha Irina Sokolova esituses jäi kuidagi vähemärgatavaks, seda moori peaks ikka igas stseenis tunda olema, isegi siis, kui teda laval pole.
Lavakujundus oli näidatud korrusmajana, mis omakorda kujutas Volga-äärsetele aladele iseloomulikke puust sillakesi ja laevehitisi. Midagi eriti huvitavat ega ahhetamapakkuvat selle päris omapärase lavakonstruktsiooni juurde välja mõelda ei osatud, vaid pandi näitlejad kõige lihtsamal viisil mööda seda käima. Isegi mingit turnimist ega sellist ehmatavat kõdiefekti ei tekitatud, et tekiks kellegi pärast hirm, et ta võib alla kukkuda. Või et keegi kuidagi kõõlub seal ja teeb ahhetamapanevaid trikke. Ainult lõpustseenis, kui Katerina end Volgasse viskab, kasutati kõrguvat konstruktsiooni ära, kui naistegelane sealt köite abil alla lasti, nagu ta kukutaks ennast kõrgelt sügavikku. Ei olnud eriti efektiivne. Väga hästi oli tabatud Katerina võõrkehaks olemine Vene Teatri viimases „Äikse“ lavastuses, kus Katerina osatäitja Maria Avdjuško oli nime poolest ülejäänud tegelaskonnale küll oma, kuid aktsent rääkimises muudab ta võõraks eraldiseisjaks. Selles lavastuses mingit draamale „külgepoogitud“ uuendust polnud. Tavaline klassikaline lugu, nagu see olema peab, et koolilapsed saaksid ülevaate ühest Ostrovski näidendist. Teised tegelased nagu ei hakanudki silma. Kõrva hakkas küll keegi vanamutt, kes nii halvasti rääkis, et tema jutust mitte midagi kuulda polnud.
Subscribe to:
Posts (Atom)
