Värvid

Peca Stefan „Vääärviid“, lavastaja Ago Soots, VAT Teater

Näidendi esimene pool oli päris paljulubav. Igal juhul igav selle ajal ei hakanud ja näitlejate tööd oli ka päris huvitav jälgida. Kuigi minu jaoks oli mõttetusi ja roppusi liiga palju, aga kuna teises poolajas lubati veel Merle Palmistet, siis ei näinud põhjust ka vaheajal ära minna. Kuigi pärast mõtlesin, et ega ma millestki ilma poleks jäänud, kui poleks teist vaatust jäänud vaatama. Noh Palmiste sai ära vaadatud, aga mingi šedööveretteaste see loomulikult polnud. Täitsa hämmastav oli vaadata kahte professionaalses teatris töötavat ja head tööstaažiga näitlejat, lisaks Palmistele veel Tõnu Oja, kuidas nad nii madalale võivad laskuda ja sellises jandis kaasa teha. Kuigi Ojal oli ka helgemaid hetki, nii mõnelgi korral suutis ta mind oma tavapärases ampluaas räuskava lollikesena naerma ajada, aga muidu oli ikka suhteliselt piinlik. Esimene vaatus, nagu öeldud, oli küllalt intrigeeriv, nii et tasus jääda kasvõi selle huvi pärast, et mis edasi saab. Aga teine vaatus oli täiesti allapoole igasugust arvestust. Kõik lagunes käest ära, nii teksti kui lavatöö poolest valitses laval kaos, kõik muutus ääretult labaseks ja mõttetuks. Liiga palju „juhuslikke“ naljastseene sai ühte kohta kokku kuhjatud, pealegi olid enamus stseene loo arengu seisukohalt ilmselt liiast, nagu näiteks teise vaatuse 2 üpris pikka ja tühja monoloogi või suur peksmise-tagaajamise stseen.
Kõik USAst Rumeeniasse sõitnud jänkid saavad kokku ühes baaris, hakatakse tobedalt oma suhteid klaarima ja siis tekib selline supp, mida mitte keegi süüa ei taha. Ameerika ema on sinna põgenenud oma armukese Pecaga, kellele tema eks-eksmees kättemaksu haudus ja tal terroristina välja paista lasi, nii et rumeenlane Ühendriikidest välja saadeti. Peca hakkab tööle baaris, kuhu talle järgneb tema uus jünger Rocco. Ema kohtub juhuslikult samas baaris nii kahe ameerika kutiga, kellega ta mõlemaga vahekorras on olnud, ja kes samuti juhuslikult ka tema poja sõbrad on. Samuti kohtub ema seal baaris oma endise perekonnaga, eks-eksmehe ja pojaga. Rumeenias kuuli kerre saanud poega ei peaks ema üldse ära tundma, sest loogiliselt võttes ei ole ta oma võsukest (ilmselt abordijäänukit) oma 15 aastat näinud. Nii et ime, et ta selle poja kohe esimese pilguga ära tunneb. Poeg toibub kuulihaavast ja teatab, et tal pole perekonda, ema ja isa pole kunagi tema perekond olnud. Siis teeb ta „ootamatu“ avalduse, kuigi kogu selle jandi taustal midagi just sellist oligi oodata, et nüüd ütleb veel seda ka: ma olen homo. Endas just kirjanikuande avastanud Rocco istub itsitades baarinurgas ja kirjutab salvrätte toimuvaid dialooge jäädvustades täis.
Näitlejatest üllatas tõeliselt hobinäitleja Tarmo Tagamets Damonina. See oli päris võrratu, kuidas ta suutis purjus inimest kujutada. Tuhmi näoga ennast baaripukile istuma hüpitada või sealt alla potsatada ning ringi tuikuda. Ainult purjakil inimese pehmest keelest jäi puudu. Roccot esitanud Meelis Põdersoo suutis hästi surnut mängida. Ma ei tea, mis ma oleksin teinud, kui keegi oleks mulle äsja sitast puhtaks pestud kaltsude moodi trussad silmnäole pannud, aga see mees suutis suurema osa esimesest vaatusest sellise „katte“ all liigutamata lamada. Ago Sootsi rumeenlase pikkade jalgadega vehkimine ja ärplemine, et mis te tulete siis Rumeeniasse, kui siin kõik nii nõme on, oli küll selline žest, mille peale oleks tahtnud plaksutada.
Riided olid selles lavastuses midagi kergelt anomaalia vallast. Enamustel meestest seljas väga imelikus stiilis teksariidest rõivad, milles oli auk augu kõrval. Isa kandis erinevatest teksamaterjalidest kokkulapitud mantlit, selle mantli puhul oli päris huvitav vaadata, mis erinevaid teksatükke seal kasutatud on, aga ilus see pahupidipööratuna hommikumantlina kantav riideese küll välja ei näinud. Stseenide nimetusi ja numbreid, samuti nende toimumise kellaaegasid kuvati lava tagumisel seinal olevale ekraanile, stseenide vahel tantsiti räppi.

Georg

"Georg", rež.Peeter Simm, EST 2007

Ma olin juba ette kindel, et see on laiale publikumenule orienteeritud film ja nii see oligi. Aga väga hästi tehtud film, kunstiliselt pole sellele filmile mitte midagi ette heita. Ilmselt on see inimene, kes ütleb, et Georg on loll kohe üleüldine rahvavaenlane, kelle jaoks enda rehabiliteerimine täiesti ületamatuks raskuseks võib kujuneda. Aga ometi päris 100% plaksutada ma sellele filmile ei suutnud. Mingid küsitavused siiski jäid häirima. Ma ei näinud Georgis seda suurt tragöödiat, kuidas Asta tema elu ära rikub, mida nii väga reklaamiti ja millest nii palju kirjutati. Vaadates tundus, et tegemist on tsitaatide reaga. Enamus stseene ei pakkunud midagi uut peale väga ilusa visuaalia. Ma olin kõiki neid juhuseid, mida film kajastas juba varem kuulnud-näinud-lugenud. Välja arvatud Otsade kodus toimuvad stseenid, aga kodust miljööd oli käsitletud just eriti põgusalt. Surnuist üles tõusnud Georg tuleb Jaroslavlist koju ja ütleb nagu möödaminnes isale need kuulsad sõnad oma esimese naise Margoti kohta. Kõik see tundus samuti kuidagi kulunud, võib olla jällegi selle pärast, et ma olin filmist enne selle tervikuna vaatamist palju näinud ja lugenud. Selles mõttes puudus uudsuse moment. Kuigi kõik oli väga ilus ja tõepärane, kunstiliselt kõrgel tasemel, aga oleks tahtnud mingit ahhaa-momenti, et ah nii oli siis ka. Rohkem hingesügavuste avamist oleks tahtnud.
Praegusel kujul on tegemist linnulennult läbilapatud 20 aastaga Otsa elust. Ühelgi detailil ei peatuta, kõik lapatakse kiiresti läbi, et jõuda vajalikuks ajaks surmapunkti välja. Nõustun nende arvustajatega, kes pakuvad, et filmile oleks kasuks tulnud, kui oleks keskendutud ainult ühele perioodile. Näidatud rohkem üksikasjalikke stseene koos kõigi sinna juurde kuuluvate läbielamistega. Selle filmi põhjal jäi küll täiesti arusaamatuks, mida halba see vaene Asta siis ikka Georgile tegi. Paar korda oli tujukas, jõi natuke rohkem kui mõni mees ja oligi kõik. Seda kõike oleks tulnud võimendada ja vajadusel ka labastada. Et kogu tragöödia ikka selgelt esile tuleks. Ma saan aru, et suurte loovisiksuste puhul võib tapvalt mõjuda ka armastatud inimese puhul selline käitumine, nagu Georgile Asta poolt ühe esietenduse järgselt osaks sai, kui Asta ronis jalgupidi lauale ja kallas Georgile pudeli šampust pähe. Aga ikkagi, film oli kokkuvõttes liiga pinnapealne, kuigi ilus ja heade esitustega.
Tundub, et on mindud tõesti kergema vastupanu teed ja loodetud ainult teema enda edule. Eks see õige muidugi ole, oma aja Eesti esimene superstaar Ots ei jäta kedagi külmaks ja Matvere võrratu esitus ei anna võimalust filmi kohta midagi halba öelda. Samas tundus see kõik nii uskumatu, see aeg, millest film rääkis, oli alles nii hiljuti, ja selline suur inimene nagu Ots oli päriselt ka olemas. Tõmbasin kogu aeg paralleeli USA staaridega, Ots oli ju paljuski omas ajas midagi sellist, nagu kaasajal on lombi taga näiteks Robbie Williams. Astaga suhtlemisel aga jäi silma just tema kalkus. Mees, kes mängis laval kõige õrnemaid armastajaid ja pani miljoneid naisi endasse armuma, oli nende unenägude unelm ja galantsuse etalon, käitus oma seadusliku abikaasaga nagu viimane mats. Ja ma ei näinud filmis seda põhilist, mida ma näha tahtsin – millega oli vaene Astake sellise käitumise ära teeninud. Isegi Moskvas Hruštšovi erapeol kaitseb Ots ennast väga kindlalt ja samas ka vaimukalt, aga oma naise kaitseks ei suuda-taha ta sõnagi öelda. Ei ole ju mingit armastust. Ja peale seda, kui Asta on saanud tunda maailma võimsaima riigi võimsama mehe väga võimukaid alandusi, alandab teda veel oma mees, keda Asta nii väga armastab, visates naise kodust kaugel ja võõras kohas suvalisel hetkel autost välja.
See jäi üldse arusaamatuks, miks Georg ikkagi nii suur naistelemmik oli. Filmi-Georgi puhul oli see siiski arusaadav, sest Matvere on tõesti šarmantne iga naise unistuse mees. Aga päriselt oli Georg minu meelest pigem koleda kui ilusa välimusega. Nii et naised said fännata ainult tema häält. Mis sellel ajal, kui Georg populaarsuse tipus ka päris arusaadav oli, sest levisid siis ju audiaalsed materjalid eelkõige plaatidel või raadio kaudu, kus polnud oluline see, milline see inimene välja näeb, kes neid võrratuid laule esitab ja nii sametiselt pehme häälega kõiki hurmab. Kui siis miljonid naised Georgisse tema hääle järgi armunud olid ja teda hiljem läbi suurte raskuste nägema juhtusid, võisid nad ehk korraks pettunud olla, aga siiski ei suutnud tema vastu enam ükskõikseks jääda. Ehk oli selle päris-Georgi fännamise põhjuseks ka materiaalne taust, rahvakunstniku hüved ja ringreisid (küll ainult mööda suurt Venemaad ja sõbralikku Soome), igasugused meelehead ja kingitused, kasvõi see teadmine, et olles Georgi kallim ei pea enam kunagi kilomeetripikkuses piimajärjekorras ennast alandama.
Asta ei olnud selles ju ometi süüdi, et Georg nii kuradi andekas oli ja et Asta enda karjäär ebaõnnestus. Ja kas mitte ei ebaõnnestunud Asta karjäär just nimelt Georgi pärast, kui ta pidi mängima kuulekat kodukana ja lastega tegelema, selle asemel, et ennast baleriinina teostada. Ei jõudnud ju Asta sellepärast suurele lavale, et ta tõi ennast Georgi andele ohvriks, et Georg saaks jäägitult ennast suurele kunstile pühendada. See kõik tundus filmis kuidagi väga kahtlane ja imelik. Peaaegu pisarateni kahju oli sellest, et Asta rolli tuli panna kaastootjamaa näitlejanna. Muidu väga ilus naine, aga imelikult sakiliste äärtega hammastega. Pole kunagi selliseid hambaid näinud. Pani väga imestama, miks ei saanud seda rolli Anastassiale häält peale lugenud Hele Kõre. Kogu aeg, kui ma vaatasin Anastassiat, kujutasin ette Hele Kõret.
Eriti imetlesin operaatoritööd Bert Raudsepa edasiandmisel. Kui teatrilaval näeb Bert päris kole välja, kuigi mitte vastikus mõttes kole, vaid tema ebaproportsionaalsetes näojoontes on mingi omapära, aga ilus mees tema kohta kindlasti öelda ei saa, siis filmis olid kõik tema näovead ära kaotatud. Ikka maru palju sõltub sellest, mis nurga alt inimest vaadata. Samuti oli kahju sellest, et filmis oli liiga vähe pühendatud tähelepanu Georgi teatritööle. Kuigi kõik stseenid, mis teatris toimusid, olgu need või varemetes Estonias toimunud Georgi teatrisse värbamise stseenid, olid filmi nauditavamad. Aga sellest jäi ikkagi väheks. Arvestades seda, et Ots oli inimene, kes elas täisväärtusliku ja väga rikka elu teatris, oli filmis sellest teemast väga vähe juttu. Oleks tahtnud näha ka mingeid loomingulisi kriise, raskusi rollikäsitluste saavutamisel. Natuke oli seda teemat küll avatud, aga rohkem rõhku pöörati siiski Kroonika stiilis skandaalidele laulja eraelus. Räpastele skandaalidele, milles oli süüdi Asta. Astat tõsteti kogu aeg esile nagu mingit musta lammast, kes oli kõigis Georgi hädades süüdi. Ei lasknud meie suurel ja andekal lauljal suurt loomingut ilma piinadeta teha. Kes vähegi loominguga kokku on puutunud, teab, et looming on alati valuline protsess. Olgu see siis ise millegi loomine või teiste loomingu interpreteerimine. See sünnib alati läbi valude, nii et selleks, et mingi loovisiksus ennast liiga vara ära kurnab ja hakkab tundma nagu tühjakspigistatud sidrun, pole kindlasti mingit Astat vaja.
Ometi ei näidatud selles filmis Georgi loomekriise, vaid näidati katkematus ahelas stseene kriisist isiklikus elus. Lõpustseenides võis küll midagi loomekriisi laadset näha, aga see polnud ikka päris see, mida mina näha tahtsin. Lõpus oligi Georg see tühjakspigistatud sidrun. Haige ja loomingu poolt räsitud. Minu meelest oli ta haige just üleliigsest loomisest, mitte muudest eluraskustest. Paljud uskusid muidugi, et raske haigus oli Georgile karistus patuelu ehk homoseksuaalsuse eest. Mul on sellist saatuselööki raske uskuda, ma pigem usun ikka seda, et ta oli töönarkomaan. Nagu filmiski hästi näha oli, kõige rohkem tegi talle haiget see, et ta ei saa enam lavale minna, mitte need füüsilised valud, mis kahtlemata raske haiguse ja ohtlike operatsioonidega kaasnesid. Sama ennustas oma kaartide järgi ka Asta. Samas ei tahaks ikkagi uskuda, et kõik need suured rollid Georgile nii lihtsalt tulid, seda enam, kui tal kodus selline raske ja rusutud õhkkond valitses. Oleks tahtnud näha kasvõi sedagi, et teater oli talle nagu mingiks pelgupaigaks, kus ta sai ennast hästi tunda, kus ta oli kõige selle butafooria sees õnnelik, sest pääses niimoodi kaugemale alati purjus Astast ja alkoholist ning pisaratest läbiimbunud kodusest õhkkonnast. Ehk tulidki Georgil kõik tema teatrirollid ja esinemised nii hästi välja just sellepärast, et ta sai nende kaudu ennast reaalsusest eemaldada. Panna selga kostüüm, olla muus ajastus, ilusate asjade ja inimeste keskel. Või kasvõi televisioonis šikis frakis esineda, tuua kuuldavale muusikat, saada sellega üheks ja unustada kõik need painajad, mis tema elu ümbritsesid.
Renars Kaupersi valimine balletiartist Caesari rolli minus küll mingit vastumeelsust ei tekitanud. Minu meelest sobis Renars sellesse rolli suurepäraselt ja mängis selle osa ka hästi välja. Jäi parajal määral vaikselt kannatavaks kõrvalseisjaks. Georgisse meeletult ja viimase hingetõmbeni armunud keelatud elemendiks. Kelle jaoks on suur asi seegi, kui ta saab Georgile kuidagi kasulik olla, temast mõnegi halva hetke eemale juhtida. Kahju oli taas sellest, et seda homoseksuaalsuse liini selgemini ei avatud, Caesari näol oli küll vihje antud, et mees armastas Georgit, aga filmi peakangelase enda suhtumist sellesse nähtusesse ei avatud, kuigi räägitakse, et omal ajal oli see avalik saladus, et Georg on omasooihar. Isegi kuskil parteikoosolekul oli keegi avalikult Georgile seda ette heitnud. Võib olla oli see aga lihtsalt kadedus, mis selle etteheitja niimoodi käituma pani. Georgi parteilise kuuluvusega seoses oli filmis väga andekas stseen lavaproovist, kus üks ooperitegelane peaks Georgit lööma, aga ei tea, kuidas seda teha, kuidas ma partorgi löön? Caesar mõjus aga ehtdändilikult. Juba esimeses stseenis, kus ta publiku ette ilmus, oli tema riietus täpselt selline, nagu 40.-ndate aastate Inglismaad kujutavates või inglise filmides näha on olnud. Ja mehe euroopalikkust, mis selle aja kontekstis tähendas kindlasti ka hulljulget mässumeelsust, toonitas ka see, et ta hääldas Georgi nime inglisepärase Džoordžina.
Ei saanud kuidagi ka ilma võrdluseta “Georg” vs “Vanad armastuskirjad”. Filmid on tõesti sarnased juba oma ülesehituselt, jutustades ühe väljapaistva kultuuritegelase-muusiku eluloo. Samuti on sarnane aeg, milles nad elasid, Georg küll palju kauem kui Raimond, aga sõja teema ja sellele järgnev aeg on ikkagi ühine. Ja kogu see valu, mille diktatuur loovisiksusele peale surub. Samuti oli sarnane filmide stiilipuhtus, sellega oli mõlemas filmis ära tehtud väga tänuväärselt suur ja ilus töö. Kõik detailid on kunstiliselt läbi mõeldud, kostüümid, taust, miljöö, kõik äärmiselt hästi kujutatud. Samuti faktid ja ajalooline tunnetus, aja realistlik edasiandmine, väärib kindlasti mõlema filmi puhul tunnustamist. Ka naiste mõttes oli palju sarnasusi. Asta oli nagu otsene Valgre naise kloon, mul ei ole selle moori nimi meeles, aga Valgre filmis mängis teda väga hästi Marika Korolev. Mõlemad sellised litsakad joodikud. Armastuseliini erinevus nendes kahes kangelases oli vaid see, et kui Valgrel oli omamoodi Dulcinea Nina näol, keda ta oma puhtas ja siiras armastuses igavesti austama jäi, siis Georgil sellist suurt elu läbivat armastust polnud. Vähemalt filmis seda ei näidatud, et tal kellegi vastu oleks olnud suuremad tunded. Armastus oli ainult enda ja muusika vastu. Muusikaegoist. Mitte, et see paha oleks, ikka täiesti normaalne ellusuhtumine, aga samas tekitas filmis küsitavusi, sest teiste tegelaste liinid kannatasid selle tõttu ja jäid kuidagi poolikuks. Valgre puhul oli samas see kättesaamatu armastuse igatsus väga hästi välja toodud.
Ainus erinevus nende filmide vahel oli minu jaoks vastuvõtt. Kui Valgre lugu oli minu jaoks täiesti valge leht, lugu inimesest, kellest ma enne selle filmi vaatamist mitte midagi ei teadnud, siis Georgi lugu oli nagu mingites stampides kinni ja kõik oli hästi tuttav. Kui ilmus film Valgrest, siis muutusid tema laulud tohutult populaarseks, Georgiga sellist fenomeni juhtuda ei saa, sest Georgil oma laule pole, teda saab ainult uuesti ja uuesti vändata. Valgre jaoks oli see nagu teine kuulsus, mis peale filmi lahti läks, tema laulud nagu sündisid uuesti ja on populaarsed siiamaani. Valgret tunnustati postuumselt ja ta muutus tänu Põldre filmile rahvalaulikuks. Georgi teine tulemine jäi ära. Film ei suutnud Georg Otsa taas populaarseks muuta, kasvõi sellega, et peale filmi linastumist oleks hakatud televisioonis rohkem arhiivisalvestusi või Estonia lavastusi näitama. Selline erinevus oli veel, et „Vanades armastuskirjades“ oli Simmul Valgre. Aga „Georgis“ jäi Matvere Matvereks. Vaatad ekraani, näed Matveret ja ongi Matvere, alles pärast tuleb meelde, et tema kohta tuleb mõelda ju Georg, kui teised tema poole selle nimega pöörduvad. Simmuli Valgre puhul seda probleemi ei tekkinud juba sellepärast, et Valgre oli enamuste jaoks see puhas leht, kellena ta filmilinale ilmus. Vähesed olid selleks ajaks tema pilte näinud, filmisalvestusi temast pole vist üldse. Georg Otsa erinevates rollides kui ka lihtsalt seltsimehena on nähtud aga küll ja küll, nii teleekraanilt kui ka lavalaudadel. Nii et selles mõttes oli Matvere töö kindlasti raskem.
Siiski oli film „Georg“ nii hea, et ei hakanud üldse ajale mõtlema, ega painanud mõte ka sellest, et millal see ometi läbi saab. Kui teatris häirib mind peaaegu alati see, et ei osata ilusti ja õigel ajal (ilma pikaks ja tüütuks muutumata) lugu ära lõpetada, siis antud filmi puhul seda probleemi ei tekkinud. Ei jõudnud üldse mõtlemagi hakata selles suunas, et teeks nüüd kiire lõppmängu ja finito. Kui juba filmi lõpp oligi käes ja ma olin isegi kergelt üllatunud, et noh, saigi läbi või?

Cyrano de Bergerac 2

Edmond Rostand “Cyrano de Bergerac”, lavastaja Aleksandr Sinotov, Peterburi

Kui see ettevõtmine, minna vaatama „Cyranod“ sai ette võetud nii selle pärast, et „Cyrano“ on üks mu lemmiknäidendeid, siis suureks mõjutajaks oli ka teadmine, et lavastuses mängib kandvat osa Roxanne’ina suure musketäri Bojarski tütar Jelizaveta. Tahtsin selle imelooma oma silmaga üle vaadata ja umbes aasta tagasi selleks võimalus avaneski, kui mingi Peterburi trupp Jelizaveta Bojarskaja siia vedas. Aga just Bojarskaja kujunes selle õhtu suurimaks pettumuseks, minu meelest ta pole näitlejana üldse tugev, vaid rohkem selline iluasi, et pandud lavale ilutsema, et kõik vaataksid, kui kaunis üks naine võib olla. Kogu aeg oli meeles, kuidas AM ütles Bojarskaja kohta õhates, et ta on nii ilus, aga minu meelest ta küll mingi eriline iludus pole, selline keskmisest palju ilusam küll, aga järelikult siis mitte minu iluideaaliga kattuv välimus, kui ma temas rohkem tabamata imet nägin kui mingit vaatamisväärsust, olgu see siis kunstilises või välimuse mõttes.
Cyranod mänginud Bezrukov oli aga selline üleüldine rahva lemmik. Kutsus kohe esile aplausi juba oma lavaleilmumisega – see on selline ainult vene publikule tüüpiline nähtus, et kui lavale ilmub nn. „õhtu nael“, täht, kelle pärast suurem osa publikust või kogu vaatajaskond on kohale tulnud, siis hakatakse tormiliselt käsi kokku taguma. Mõned üksikud korrad olen sellist asja näinud ka eesti teatriruumis, näiteks ühes Vanemuise „Lõbusa lese“ etenduses, kui leske esitas külalissolistina Helgi Sallo, hakkas rahvas primadonna esimese lavaleilmumise järgselt maruliselt aplodeerima. Aga mingit järjepidevust eestlaste seas sellisel käitumisel täheldada ei saa. Samuti ka muude rahvaste puhul, nii palju, kui ma Artest või Mezzost olen ülekandeid vaadanud, plaksutab publik eelkõige ikka nendel juhtudel, kui laval esineja on juba millegagi hakkama saanud, kas väga hea soolo ära laulnud või tugeva balletinumbri esitanud, siis tuleb vaheaplaus, mitte nii, et kellegi lavale ilmudes plaksutatakse. Aga venelased teevad nii, ja peaaegu alati.
Nii kutsuski Bezrukov peaaegu kogu aeg esile aplause, mitte ainult selle puhul, et ta lõpuks pärast peale päris pikka sissejuhatavat stseeni ilma tema osaluseta, lavale ilmus. Vaheaplausid olid peaaegu pidevad, mingite misanstseenide, liigutuste, näoilmete, pikema tekstita vahetaidlemise puhul. Samuti nendel juhtudel, kui esitati mingi väga efektne mõõgavõitlus, kui Cyrano ja Christian kahekesi, kumbki omal moel ja oma meetoditega Roxanne’i võrgutavad, kuigi formaalselt, Roxanne’i teada, räägib ta selles stseenis ainult Christianiga. Samuti aplodeeriti eriti andekate tekstiesituste puhul, millest mõned tundusid, et see polnudki klassikalise „Cyrano“ tekst, vaid kaasajastatud improvisatsioon, mingid sellised seosed kaasaegse vene eluga, millest ma arugi ei saanud, vist kuhugi popkultuuri valda kuuluvad. Bezrukovil oli ka palju laulunumbreid, kitarri saatel, kuigi ta ei laulnud kordagi päris üksi, need olid täitsa vahvalt ja ilusti esitatud, kutsudes ka teenitud aplausi välja. Võib olla ongi see Bezrukov rohkem lauljana tuntud, igal juhul laulev näitleja on ta kindlasti. Ja väga miimiline ning plastiline.
Mul tekkis kohe võrdlusmoment, et see on vene Nüganen. Kui kujutada ette Nüganeni mängustiili, ühtviisi tugev nii traagilistes kui üdini koomilistes rollides, siis saab täieliku ülevaate ka sellest, mida Bezrukov laval tegi. Eks kõva koomilisuse ja traagilisuse alget endas kandev Cyrano andis selleks ka hea materjali, mida Bezrukov suurepäraselt eksponeeris. Samuti on mõlemaid mehi ühendavaks lüliks täielik musikaalsus ja selle hea ärakasutamine rolli huvides. Veel rohkem paralleele aga andis Bezrukovi puhul tõmmata Võssotskiga. Kohe tekkis selline tunne, et ma vaatan lavalt Võssotskit. Mingi selline närviline karma oli Bezrukovil ka, mis ta Võssotskiga sarnaseks tegi, et andis hästi heitlikult, samas natuke lollitades ja kergelt teksti edasi. Väga võimas esitus oli.
Selles mõttes oligi tegemist omapärase „Cyrano“ lavastusega, et see mõjus väga koomiliselt. Kuigi teose algmaterjalis on ka koomilisi toone, seda eelkõige kaasaegse vaataja harjumustest tulenevalt, kellele võib koomiline tunduda lihtsalt see tõsiasi, et draamat esitatakse värssides ja seal tekivad tahes-tahtmata teatud sõnalõppude või riimijuppidega naljakad momendid, ei oleks osanud ette aimata, et "Cyranod" võib nii koomiliselt esitada. Peaaegu täitsa palaganivõtmes. Antud lavastus päris palaganiks ei muutunud, kõik oli hästi stiilne, vajalikul määral koomiline ja vajalikul määral tõsine, ka traagiline, just täpselt nii, nagu olukord nõudis, kuigi koomilisust oli algsesse teosesse pantomiimide, mängude ja liikumisega väga palju juurde toodud. Ja selline koomilisus mõjus kogu teosele ülihästi, muidu olekski see küllalt pikk lugu kuidagi kurnavaks ja võib olla igavakski muutunud. Just selles lavastuses eriti teravalt silma hakanud koomilised kõrvaleasted ei lasknud asja kuidagi käest minna ega jahtuda. Seega, ei lasknud ka publiku huvil laval toimuva suhtes jahtuda.
Lavastus ise oli ikka väga vinge. Absoluutselt kõiges. Mitte ainult 2 peaosas säravat staarnäitlejat, vaid kõik, kes laval üles astusid, ka kõige episoodilisemates rollides, jätsid ülitugeva näitlejaansambli mulje. Ja see ainult vene näitlejatele omane esinemisstiil, anda täpselt, kuid samas mängleva kerguse ja teatud üleolekugagi teksti edasi, see oli ka suurepärane ja värskendav vahepala peale vahepeal olnud küllalt pikka perioodi hoopis teises stiilis ja enamasti kuivalt ning suhteliselt igavalt esitatud eesti näitlejate mängu vaatamist. Näiteks ei laulnud mitte ainult Cyrano, vaid ta tegi seda enamasti koos oma polgukaaslastega, lauldi mitmehäälselt ja osavalt, samuti esines üksiku laulusoologa ja tehes selle juurde veel füüsiliselt päris vinget vaeva nõudva tantsunumbri elatanud vanuses kõrtsmikku mängiv näitleja. See oli ka päris ilus elamus.
Lavakujundusega oli kujundatud lavale atmosfäär, mis kogu seda mängulist kergust igati toetas ja võimaldas näitlejatel endil keset mängu, juba sellega oma teksti edasiandmise viisi elavdades ja mitmekesistades, luua erinevaid tasapindu. See tähendab, et sellel ajal, kui keegi tegelastest räägib oma teksti, toimetab nii tema, kas siis üksi või koos teistega, kes võivad, aga ei pruugi laval olla, lavaesemetega ringi, näitleb ja samal ajal loob pinna uueks järgnevaks stseeniks. Konstruktsioonid, millest moodustati igasuguseid erinevatel tasanditel asuvaid mängupindu, olid erinevate suurustega kastid. Värvide poolest olid põhilised toonid roheline ja punane. Need kastid kujutasid enamasti erinevaid laudu, näiteks kõrtsistseenis, ka mingeid aluseid, mille peal seisti. Siis olid veel kesklaval massiivsemad kastid, mida ei liigutatud, üleinimese suurused, nendeni viisid päris järsu kaldega kaldteed, seal käis suur tants, trall ja tagaajamine, ka mõõgavõitlusstseenid. Mõõgavõitlus oli üldse väga hästi esitatud, mitte niimoodi, nagu ma tavaliselt eesti teatrilavadel olen näinud, et tegelased võitlevad ja nende liigutustes on näha, et üks partner ootab, millal teine partner teatava liigutuse teeb, et siis oma liigutusega vastata, sest kõik on paika pandud, kuidas peab liikuma. Selline kohmetu kobamine käib eestlastel, aga "Cyranos“ oli ikka nagu päris, selline vahetu ja elav võitlus, et ei tekkinud tühje pause, kus keegi seisab kasvõi paar sekundit, et partneri vastavat liigutust oodata. Suurte massiivsete kastide kohal oli eraldi kõrgem poodium, seal tegutses valdavalt Roxanne, kord oli see poodium teatrirõdu, kust Roxanne vaatab seda teatrit, mida Cyrano maha tegema hakkab ja näitleja lavalt minema peksab, kord oli see ülemine tasapind Roxanne'i rõdu kujutav koht, kus toimus Roxanne'i kaksikkohtumine Cyrano-Christianiga.
Lavastuses olid omalaadsed vihjed D'Artagnanile ja päris mitu korda. Mõtlesin, kas see on seotud sellega, et tükis mängib kaasa musketäri tütar või selline nimi ongi tekstis olemas. Mõned kohad tekstist tulid tuttavad ette varemkuuldud etendustest, kui tekkis efekt, et ahah, see oli eesti keeles niimoodi. Aga seda äratundmist raskendaski erinevates keeltes kuulamine, kuna tegemist on värssdraamaga, siis võivad tõlked ikka väga erinevad olla, rohkem ikka sõltuvalt sellest, et poeetiline riim kõlaks, mitte nii väga mõtte üks ühele edasiandmisele suunatud tekstid. Eestikeelsest versioonist või „Roxanne'i“ filmist küll seda ei mäleta, et oleks olnud mitmel korral stseeni, kus üks tegelane küsib: "Kes see on?" ja teine vastab: "D'Artagnan". 1.: "Kas seesama kuulus musketär?" 2.: "Jah, üks neljast."
Kui etendust vaadates tundus, et Cyranol on täiesti tavaline nina, et see ongi näitleja pärisnina, siis kavalehel oleval pildil oli siiski näha, et tegemist oli grimmiga – nina eristus muust näonaha värvist ja olid näha ka need kohad, kust jooksis nina näo külge kinnitav joon. Kuigi see polnud nii suur nina, nagu ma Cyrano puhul harjunud olen, nagu Buratiino nina, selline natuke tavalisest suurem nina oli, nagu grusiinlastel. Ma pidasin seda näitlejat, kes Cyranod mängis, Habenskiks, millegipärast hakkas mul kohe see nimi kummitama, et see on tema, aga kui kavalehe kätte sain, siis tuli välja, et hoopis keegi mulle täiesti tundmatu nimi Sergei Bezrukov on Cyrano rollis. Üldse olid kõik näitlejad peale Bojarskaja tundmatute nimedega, kuigi mõjusid kuidagi tuttavalt. Ühe näitleja kohta isegi vaatasin, et on vist see mees, kes mängis eelmise Kuldse Maski ajal „Mängurites“, see, kes oli Lauri Lagle moodi, aga vist ikka ei olnud tema.
Ikka väga tugeval tasemel etendus oli, kuigi vahepeal tundus, et läheb ära liiga kapustnikuks. Suurepärane liikumine oli, kohe algusstseenis demonstreeriti head muusikalist kujundust, mille taustal tegelased huvitavaid hispaaniapäraseid tantse esitasid. Ja samuti liiguti osava oskuslikkuse ning tantsusammude ja muu pantomiimi saatel ka muudes stseenides, seda ka ilma muusikalise kujunduse toetuseta, sõnade saateks. Kogu aeg toimus midagi, nii et oli lihtsalt huvitav vaadata, isegi kui kogu seda laval toimuvat sagimist poleks saatnud suurepärane hästi esitatud tekst ja mõjuv lugu. Muusikalises kujunduses domineeriski hispaaniapärane stiil, palju oli flamenko elemente, kastanjettide kasutamist ja lihtsalt jalgade ning käteplaksutuste abil rütmi tekitamist. Suurem osa muusikast oli a capella, tegelaste enda kuuldavale toodav muusika ilma mujalt tuleva saateta. Kitarri kasutati palju, ja just sellist kitarri, mida mängiti lava peal, mitte ei lastu lindistust tegelase laulu saateks. Aga oli ka lindimuusikat ja see oli ka hästi ilus muusika - võimsalt traagiline, mingite liigutavate viisikäikudega, massiivne muusika.
Kostüümid olid stiliseeritud kaasaeg, naised kandsid kõrge kontsaga saapaid, Roxanne oli ühes stseenis pikemas õhulises balletiseelikus ja retuusides, jalas balletikingade moodi pisikesed jalatsid, üleni valge riietus. Muidu oli riietes ikka palju värvi ja ülevoolavat ülepaisutatust, aga kostüümid ei mõjunud maitsetuna. Meeste riided meenutasid rohkem seda aega, milles etenduses näidatav lugu kulges, sõjaväevormid olid küll kaasaegsete elementidega stiliseeritud, aga tuletasid meelde XVII sajandi prantsuse sõdalasi. Pikkades saabastes ja mõõgad vööl, keebid üll. Naistel olid aga selle aja kohta liiga lühikesed seelikud, nii et pool säärt jäi ikka näha, kuigi need sääred olid pikkade saabastega kaetud. Veel oli omapärane, et kanti maske – naistel kuldsed tagasihoidlike ovaalidega maskid, meestel aga enamasti mustad ja suurte ette kongus ninadega näokatted. Alguses ma mõtlesin, et Cyrano suurt nina sümboliseeribki see mask.. Maskidega loodi mulje, et Cyrano pole üksi selline, kellel on väga suur nina, maskide taha varjusid kõik näidendis üles astunud tegelased ja sellega nad justkui samastusid Cyranoga, kellel on loomupäraselt tavalisest suurem nina, nagu mädapaise ta näos, mis kohe silma hakkab. Selles võis näha ka teatud armsat tolerantsuse märki, on ju Cyrano enamuse poolt nii armastatud tegelane, tore, mõistev kaaslane ja vapper rüütel, et näidendi tegelaskond aitab talle natuke kaasa sellega, et ta ei peaks pahas mõttes oma „iluvea“ tõttu nii väga üldisest massist eristuma. Cyranol on neid omadusi, millega eristuda, niigi piisavalt, ja need omadused, vastupidiselt koledale ninale, on positiivsed.
Kahjuks oli minu kohalt ebaõnnestunult lahendatud 1.vaatuses toimunud põhisolvang. Kui keegi juhuslik tegelane ütleb Cyranole midagi tema nina kohta ja Cyrano laseb selle peale valla väga pika tiraadi, mida kõike nina kohta võib öelda, erinevad stiilid ja lähenemised, kuidas saab ennast oskuslikult sõnaliselt väljendada, „aga teie ütlete lihtsalt: teil on suur nina!“. Selle ütlemise ajal oli solvaja üksi laval, teised tegelased olid saalis, nii et ma ei näinudki Cyrano reaktsiooni. Aga pärast, kui koguneti tagasi lavale ja Cyrano solvajale vastama hakkas oli see stseen taas huvitavalt lahendatud. Tegelikult näeb see stseen nii välja, et Cyrano ise puistab nagu varrukast võimalusi, kuidas võiks nina kohta öelda, kasutades enda mahlakaks väljendamiseks erinevaid stiile: romantiliselt, irooniliselt, salvavalt jne. Selles lavastuses aga nägi antud stseen välja nii, et hoopis ülejäänud laval viibivad tegelased hõikasid välja stiile, milles nad järgmist solvangut kuulda tahavad. Nagu oleks Cyrano soovikontserdil esinenud, keegi pakkus stiili ja Cyrano mõtles ühe sekundi vältel välja sellele stiilile vastava nina puudutava värsirea.

Cyrano de Bergerac

Edmond Rostand “Cyrano de Bergerac”, lavastaja Kalju Komissarov, Rakvere Teater

Lavastus ise oli päris hea, kuigi Komissarovilt oleks oodanud rohkemat. Mul on millegipärast mulje jäänud, et Komissarov on selline lustilugude lavastaja ja kasutab oma lavastustes alati palju mängulisi elemente, eriti tantsu ja muusikat. Seekord see nii polnud, kuigi paljuski sõltus see rusutud meeleolu, mis lavastuses valitses, ka näidatavast materjalist. Juba eelmisel sajandil suutis Rostand väga tõetruult ja piltlikult teha selgeks selle, et naised armastavad nii kõrvade kui ka silmadega. Eelkõige aga ikkagi kõrvadega. Kui Christianile on oluline lihalik, et saaks Roxanilt kasvõi ühe suudlusegi kätte, siis Roxanile on oluline see, et talle võimalikult palju mulli aetaks ja võimaluse korral seda mulli ka tegudega tõestataks. Kui naine tahab ideaalset meest, siis Rostandi järgi ta peakski võtma 2 meest – üks kõrvadele, kes luuletab ja oskab sõnu ritta sättida ja teine silmale, s.t. hea välimusega. Kui neist üks kaob, on see tragöödia ja täiuslikust õnnest on asi kaugel.
Päris vahva oli üle hulga aja kuulata riimides näidendit, eriti meeldis mulle üks riim, kus riimusid omavahel sõnad “piinama” ja “piira ma”. J.Krossi tõlge on iseenesest võrratu, tuletas millegipärast meelde Shakespeare’i komöödiate keelt, kuigi neid olen ma enamasti kuulnud erinevates tõlgetes, aga ei meenu, et mõni Krossi tõlge ka oleks olnud. Saaremäed Bergeracina vaadata oli päris naljakas, ühelt poolt tema mäng väga meeldis, aga häiris see, et ta on nii paksuks läinud. Pigem tegi see tema korpulentsus Bergeraci koledaks, mitte ülisuur nina, nagu süžee järgi olema peaks. Samas häiris mind see, et ma ei suutnud Saaremäed võtta selle värdja nina kui defektiga, sest ma teadsin, et see on rekvisiit ja ilma selle konksuta näos on tal väga ilus nägu. Kui ma selle draama põhjal tehtud filmi nägin, oli tegemist USA filmiga “Roxane”, kus Bergeraci kaasaegset karakterit mängis Steve Martin. Ilmselt oli see ka esimene film, kus ma Martinit nägin, sest mulle tundus see tema pikk nina seal filmis nii loomulik, nagu see olekski selle mehe lahutamatu osa. Ma vist mõtlesingi, et Martinil ongi päriselt selline pikk nina. Aga Saaremäe puhul ei mõjunud see loomulikult, kuigi kõik muu oli väga hästi välja mängitud ja pakkus pidevat kaasaelamist tema karakterile.
Näidendi vaatamise ajal tulid paljud teemad nii tuttavad ette – kättesaamatu armastuse poole õhkamine, tema nimel suurteks sõnadeks ja nende kirjapanekuks valmisolemine, valmisolek isegi selleks, et aidata oma armastatul leida tema enda armastus, mis talle nagu “õnne” tooma peaks, samas oma tunded kõrvale jättes. Ka see teema, mida Bergerac korduvalt läbi elas, et ta oli oma lootuste täitumisele nii lähedal, aga sai kogu aeg selle läbi haiget, et oli endas hellitanud asjatuid illusioone, oli nii tuttav. Peaaegu sinnakanti, et teed omal margi täis, kui hakkad lootma, et äkki inimene, kes mulle meeldib, siiski hindab sisemist ilu, aga enesekriitika ja üldise maailma reaalsuse tajumine on nii kaugel, et ei lase ennast naeruväärseks teha. Sest inimene, keda sa armastad, ei saa olla ometi nii rumal või nii kole, et ta peaks hindama minu/Bergeraci sisemist ilu. Armastus käib eelkõige siiski nägemismeele kaudu, peale seda kõik muud meeled, kui nägemismeel on oma heakskiidu andnud. Kõik see oli nii tuttav, aga samas minu jaoks ka läbitud etapp.

Linnapea

Toomas Suuman „Linnapea“, lavastaja Andres Lepik, Ugala

Päris armas lugu väikelinna patriootlikust linnapeast, kes pole pärit Viljandist ja tunneb sellega seoses mingit kompleksi. Peab ennast kogu aeg tõestama, et ta on „oma“. Ja see tuleb tal päris hästi välja, kui arvestada kõike seda, mida ta oma valitsusajal linna heaks ära tegi. Eriti seda, kuidas see tal välja tuli, kui lavastuses pakutud lugu uskuda, et ta ei pidanud paljuks koguni varahommikuti linnakodanike majaukse taga koputamas käia ja nendega pahandada, et maja eest pori koristamata on. Ja kõiki linnaelanikke teretas, kuigi kübarat peast tõsta tal kombeks polnud. Aga jälle, liiga pikk lavastus, oleks piisanud poole lühemast. Ilusad olid stseenid linnapea Maramaa unenägudest, sellised tõeliselt idüllilised linnapildid õnnelike ja ringisebivate kodanikega. Tantsiti, lauldi, oldi üksteise vastu viisakad ja sõbralikud ning kõige selle juurde markeeriti vanaaegsete postkaartide hetki. Vallatult oli sellesse maalilisse unenäomaailma sisse pikitud hilisemast ajast pärit lauluke „Puhkuse veedame kõik Viljandis“. Nagu oleks see laul sündinud tänu sellele, et härra Maramaa seda oma unes kuulis ja tema ümisemise põhjal sellest aastakümneid hiljem lööklaul sündis. Sissejuhatus loole linnapeast oli küll pateetiline ja võttis südame soojaks selle ilusa 24.veebruari 1918 päevaga, kui Viljandisse jõudis uskumatu sõnum, et Pärnus on Eesti Vabariik välja kuulutatud, aga ehk oleks ikkagi lavastusele tervikuna kasuks tulnud, kui poleks nii kaugelt alustatud, vaid rohkem Maramaale kui inimesele keskendutud.
Viimase aja Ugala lavastusi jälgides jääb mulje, et see on nagu mingi selle teatri seadus, et lavale tuleb tuua võimalikult palju näitlejaid. Nagu missioon või kahjutunne, et kui meil juba kõik need toredad inimesed teatris töötavad, siis las nad käivad ka võimalikult tihti laval. Nii oli see „Anna Kareninas“, samuti „Linnapeas“, üritati ikka massiga lüüa. Tihti tuli see ka kasuks, nii mässava pööbli stseenides kui ka eriti kellegi tänapäeva poliitiku paroodiana mõeldud Aarne Soro mängitud Jüri Kõlli etteastes. Jüri Kõllile mõeldud vastulause lõppes sõnadega: te teete seda kõike selleks, et võita odavat populaarsust ja peale oma aktsiooni öelda „tehtud“, mis publikus koguni naeruga saadetud aplausi esile kutsus. Kuigi vanaaegsesse loosse üritati tuua kaasaega, eriti hästi see siiski ei kõlanud. Ei leidnud mina mingit kandepinda sellel seosel, et linnarahvalt võeti ära kartulimaa, et rajada sinna lennuväli ega ka muudes kaasaegsele võimalikule korruptsioonile või poliitilisele vassimisele viitavates stseenides. Omamoodi naljakas oli see Soro esitatud tegelane küll ja kogu see läbi, mis laval ja lava ees, osaliselt ka kuskil Ugala olematul rõdul lahti läks, oli ikka päris vinge. Hea laulu ja karjumisega.
Linnapea Maramaad kehastanud Andres Tabun millegi erilisega meelde ei jäänudki, pigem kerkis kogu aeg koomilises võtmes silme ette „Börsis ja börsitaris“ tema mängitud poolpervert karaokevend. Lavastaja Andres Lepik oli tulnud asendama näitleja Arvi Mägi Gustav Taltsi rollis ja luges oma osa osavalt paberilt maha. Tehes sinna juurde nägu, et ta kirjutab kogu aeg linnapea kõnesid ja et tal on sellepärast kogu aeg paberikaust pihus. Meeldivalt olid esitatud 2 naisrolli – Carita Vaikjärve preili Marie ja Triinu Meriste proua Maramaa. Kuigi väiksed ja kõrvalised rollid, aga jäid meelde sooja ja erilise südamlikkusega, millega need mängitud olid. Patriootlik suhtumine tegutseja Maramaa toetava tagalana. Patriootlikkust oli lavastusse isegi liiga palju sisse toodud, näiteks oli linnapea perekond riietatud vastavalt sini-must-valgesse. Tore oli vaadata üle hulga aja Oleg Titovi. Nii paksuks läinud ja vanaks jäänud, et iga väiksemgi liigutus ajas tal pea ringi käima ja hingeldama.
Lavakujundus oli väga omapärane. Kasutati keerdlava, mille kasutamine peaks minu meelest olema kohustuslik teatritel, kellel selline lava olemas on. Pöörlevale lavapinnale oli tekitatud küngas, millele viisid trepid ja laudteed, ümberringi oli ruum küllalt hõredalt täidetud majamakettide, paari paadi ja muude Viljandile iseloomulike sümbolitega. Keskel kõrgumas fragment lossimäest ja rohelise-punasega veetorn. Vaatuste alguseks-lõpuks ilmus lava keskele tuntud rippsilla ark-värav. Linnamaju kujutavate majamakettidega käidi ümber küllalt loominguliselt, näiteks neid küljeasendisse tõstes oli võimalik maja peal istuda. Või sai keegi väljendada ennast majaomanikuna, kui ta maja juures seisis. Majade juurde käis veel mahe valgustus, mis tegi kunstiliselt päris nauditava vaate, kui nõlvakul kõrguvad majakesed tuledevalguses õrnalt sätendasid. Kahju, et Maramaa plaanist luua lossimägedesse loomapark, midagi välja ei tulnud. Täitsa vahva oleks seal maalilises kohas vaatega järvele ringi käia ja ringisilkavaid loomi kaeda. Kunagi Maramaa aegadel oli seal varemete vahel isegi põder jalutanud. Selline armas linnalugu võiks olla iga linna kohta, kus on teater, et vaatajatele aeg-ajalt meelde tuletada, kellele me võlgneme tänu selle ilusa keskkonna eest, kus elame. Ja nende linnade kohta, kus teatrit pole, võiks teatrilinnad ka oma lood etendada. Igaüks tahaks näha oma linna lugu, oma linna kodanikke, kõike seda, mis talle on igapäevaselt armas ja kaunis, teatritükis.

Meeste varjupaik

Kristof Magnusson „Meeste varjupaik“, lavastaja Christian Römer, VAT Teater

Päris igav etendus oli. Ega VAT Teatrilt muidugi midagi enamat polekski oodanud, ilmselt nende tavapärane tase, aga mõne viimase selle teatri nähtud töö põhjal oli ikkagi selle trupi vastu huvi tekkinud, et mida nad siis veel mängivad ja suudavad. „Meeste varjupaiga“ järgi öeldes eriti midagi ei suudagi. Võib olla oleks see lavastus paremini mõjunud selle töö algses keskkonnas, kuhu see pealkirja ja sisu poolest oli mõeldud – Viru Keskuses.
Mis seal ikka öelda… mökud mehed. Nagu kelgunöörid, kes käivad naistega šoppamas ja peavad selle väsitava ning tüütava toimingu ajal põgenedes kuskil turvaruumis varjupaika otsima. Ma ei kujutakski sellist situatsiooni ette, et ma elan koos inimesega, kes mind kuhugi minema sunnib, kõik peab ikka vabatahtlik olema. Sunniviisilisi tegevusi on niigi piisavalt, nagu kool või töö, milleks siis seda vähest vaba aega veel millegi ebameeldivaga sisustada. Ei pea ju kõike kellegagi koos tegema, olgu see siis elukaaslane, lapsed või sõbrannad. Mingid tegevused, kui need kellelegi teisele ei sobi ja selle tegevuse jaoks omale seltsilist ei leia, võiksid ka täitsa omaette tegemiseks jääda. Minu konteksti ümberpandult kujutasin ette, et ma peaksin ikka peast päris segi olema, kui sunniksin meest ja lapsi iga kord endaga teatrisse kaasa tulema. Kõik käib rangelt vabatahtlikus korras, kes tahab see tuleb, kes tahab, see läheb, kes on kaasa tulnud ja ei taha kogu etendust vaadata, see läheb ära. Nii ka šoppamise puhul. Mul endal selline kihk puudub, et peaks iga kord, kui Naistemaailmast mööda lähen, sinna „vaatama“ minema, aga eks ole tuttavate-sõbrannadega selle pärast ikka tõsiseid lahinguid löödud. Mõnikord on täitsa tore käia poes nagu näitusel, et vaadata, mida siis täna ka pakutakse, aga sellistesse äärmustesse laskumine, nagu saksa kirjanik oma näitemängus esile toob, on ikka päris absurdne. Kuni selleni välja, et naine on valmis sooritama enesetapu, kui mees keeldub temaga edasi ringi kärutamast.
Meeldiv oli vaadata sellist näitlejate kooslust, nagu „Meeste varjupaigas“ pakuti. Tanel Saart ja Margo Tederit küll vähem, aga seevastu Janek Joosti ja Raivo E.Tamme oli väga meeldiv taas laval näha, polegi neid viimasel ajal niimoodi regulaarselt kuskil näinud. Ja koos mängimas pole neid vist üldse rohkem näinud kui Vanemuise „Suures kurjas hundis“. Kahjuks oli aga esitatav materjal ikkagi sedavõrd nõrk, et ei suutnud mind paeluda kauemaks kui ainult üheks vaatuseks seda jälgima jääda. Kuigi tütrele meeldis väga Raivo E.Tamm, eriti see episood, kus Tamm pimedas õllepurkide haake purustama hakkab, sealjuures vahvaid grimasse teiste magajate poole saates. Üldse kõik need pimedas ja magamisega toimunud stseenid olid tütre meelest väga naljakad, nii et ta naeris selle tsirkuse üle südamest, ja mulle tunduski, et see kõik oli kuidagi lapsik, mitte just päris täiskasvanud vaatajale suunatud. Sellised rohkem ajuvabade tibide probleemid, et nad näeksid, kui väga nende mehed naiste ostukire all kannatada võivad. Kui raske võib olla tallaalusel mehel, kui naine ta kodus minema ajab, sest mees ei nõustunud tulema viieks tunniks ostukeskusesse. Ja mees peab peale kodust väljaajamist siis sinnasamasse ostukeskusesse kui oma ainsasse varjupaika lennukist ärandatud istmetele magama minema. Jagades magamisaset saatusekaaslastega, kelle naised samuti oma mehi selles mõttes ei mõista, et kuidas meestele see šoppamine nii vastukarva olla saab. On see siis tõesti põhjus tülli minna või veel rohkem abikaasa kodust ära ajada. Kuidagi liiga absurdne oli see kõik, kuigi üldse mitte absurdselt esitatud. Selles oligi minu jaoks vastuolu, et lugu ise oli täiesti uskumatu, selliseid eksponaate oleks pidanud raha eest näitama, just neid naisi, kelle mehed peavad sellist viisi ennast naiste ostuhulluse eest päästma, mitte vaeste meeste üle naerma. Kuigi eks nad olid ise ka süüdi, oleks ju võinud kodust lihtsalt ära minna või oma sõna maksma panna.
Koht, kus mehed ennast varjavad on ikka äärmiselt eemaletõukav. Mehelikult boheemlaslik urgas, seinteks õllepudelitega kastid, osad pudelid juba tühjad, osad veel joomist ootavad. Põrandakatteks hulgaliselt hunnikutes mahakorgitud õllekorke. Sisenetakse külmkapi kaudu, enne sisenemist koputatakse parooli, et juba eesootajad asjatult pabistama ei peaks, et keegi nende peiduurka avastanud on. Isegi väike televiisor on neil seal olemas, millele vajadusel käepärastest vahenditest, nagu traadist riidepuu, antenn meisterdatakse. Süüakse pitsat, juuakse õlut ja aetakse lolli juttu selle kohta, kui raske tänane šopingupäev oli. Natuke maisemat pinget tõi sisse Janek Joosti tegelane, kellel oli päris omapärane töö – callboy või midagi sellist. Ilmselt netis endast kuulutusi levitav teenusepakkuja, kellele abi või lohutust vajavad naised spontaanselt helistasid ja mees oli valmis iga kutse peale kohale tormama. Selline gigololik enese eksponeerimine oli päris naljakas, kuidas näitlejal muutus hääletämber, mesiselt usalduslikuks, a la minuga võid kõigest rääkida ja küsida võib kõike. Kuidas ta ennast reklaamima hakkas, pikkus, kaal, juuste- ja silmavärv. Samal ajal, kui tema ametlik naine ootab nende esimest last ja meeleheitlikult ringi šoppab. Esimesel võimaluse, kui mees ikka nägemas on, ennast tappa ähvardades, sest kui mees ei näe, et ta ennast tappa kavatseb, siis pole mõtet ka seda šoud esitama hakata. Pärast etendust tahtis tütar muidugi Viru Keskusesse šoppama minna.

Kui Harry kohtas Sallyt

Nora Ephron „Kui Harry kohtas Sallyt“, lavastaja Jaanika Juhanson, Rakvere Teater

„Harry ja Sally“ on meeles kui film, kus naine restoranis orgasmi teeskleb. Filmiajaloo vingeim orgasmi teesklemine. Minu meelest oli selle filmi kõige parem kild hoopis peale seda, kui Meg Ryan oma ohkimise lõpetas, ja kõrvallauas üks vanatädi ütles kelnerile: „Palun tooge mulle sedasama, mis tal oli.“ Näidendis seda head repliiki kahjuks polnud. Film ise mulle ei meeldinud, mingi täielik jama oli. Ei saa öelda, et filmi halva mulje kustutanud oleks. Igal juhul vaimustusse ma sellest lavastusest ei sattunud, kindlasti polnud see ka kõva keskmine mitte, selline tavaline asi. Aga huvitav oli siiski minu puhul see, et kui ma alguses peategelasi vaatasin, et need on mingid lollakad, siis mida rohkem ma nende juhtumistele kaasa elasin, seda rohkem nad mulle meeldima hakkasid. Võib olla oli see nii sellepärast, et alguses keerles jutt ainult seksi ümber, aga lõpu poole tuli nagu rohkem sisu ka juurde. Ei tundnud selles töös ära ka viimase aja ühe mõjuvaima naislavastaja Juhansoni käekirja, kui, siis ehk ainult see, et eelnevate töödega sidus dramatiseerimine – siiamaani enamasti kirjandusteoste lavavariandid, nüüd ka filmi lavale ümber panemine.
Seekord sai vaadatud 2 ühes – teater ja dokumentaalfilm. Stseenide vahele pikitud lood tavalistest inimestest olid minu meelest selle lavastuse parim osa. Selline vahetu lihtsus õhkus nendest inimestest sealt ekraanilt. Kuidas nad tagasihoidlikult või uhkusenoot hääles, ujedalt või ülevoolava energilisusega oma kokkusaamise lugusid rääkisid. Kuidas enamuste paaride puhul hakkas silma naiste ülemvõim, mis publiku alati naerma ajas, nagu oleks mees tõeliselt armsa tuhvlialusena mõjunud. Lavategevuses selliseid toredaid hetki kahjuks polnud. Tarvo Sõmeri kehastatud Harry ja Ülle Lichtfeldti mängitud Sally lugu näidati aastast 1984 või kuskilt sealt kuni aastatuhandevahetuseni. Üle 15 aasta, mille jooksul sõprus kasvab üle armastuseks. Kuigi sõpruse ja armastuse vahel on õhuke piir, Sally ja Harry on kogu selle aja teineteise kõrval, teineteise jaoks olemas, usaldusisikud, ainult koos ei ela. Lõpuks otsustavad vist koos elama hakata ja teineteist armastama hakata. Kasvavad ja arenevad koos, Harry on esimeses stseenis täiesti eemaletõukav ja väljakannatamatult tahumatu remondimees, Sally parima sõbranna maalrist boyfriend, kes kohe Sallyle külge lööma hakkab. Ajapikku hakkavad nad karjääri arendama, Harryst saab vist koguni jurist või midagi sellist. Ja siis lõpuks avaldab Harry Sallyle armastust, aga päris kindel selles lõpus pole, selline lahtise otsaga lugu oli.
Harry ja Sally loo kõrval oli palju huvitavam jälgida nende sõprade Jacki ja Marie lugu, vastavalt Erni Kask ja Anneli Rahkema. Kuigi Jacki-Marie lugu oli liiga tavaline, et sellest omaette lugu teha, oleks võinud olla just selline tavaline lugu omapäraste sõpradega, kuidas ühel paaril on elu paigas, nad on ennast ja teineteist leidnud, saanud kokku oma elu armastusega, neil on koos hea, aga neil on problemaatilised sõbrad. Sellised sõbrad, kes tunnevad teineteist juba ammu, aga paari moodustada ei taha. Kes käivad igal pool koos, teevad kõike koos, aga samas otsivad mõlemad oma õiget. Oleks saanud täitsa hea loo, kuidas õnnelikus kooselus elav paar nende sõprade pärast muretseb, mõtleb välja igasuguseid situatsioone või üritusi, kuhu teineteise leidjad sattuma peaksid. Mida näidendis näidati, oli väga hea selle armastuse alguse lugu, kuidas 2 paari lähevad kohtama, Harry ja Sally on kumbki võtnud kaasa oma sõbra, et Harry saaks tutvuda Sally sõbrannaga ja Sally omakorda Harry sõbraga. Aga läheb hoopis ootamatult nii, et tutvuma toodud sõbrad leiavad omavahel ühise keele. Vahetatakse kohti, mis vahetatakse, aga Jack ja Marie ei suuda teineteisest eemal olla ka lauas kõige kaugematel positsioonidel asudes. Ja sealt siis edasi seda lugu arendada, kuidas nad kõik teevad, et ka Harry ja Sally nende moodi koos õnnelikud võiksid olla. Kindlasti kaasates selle stseeni, kus Harry ja Sally kumbki oma sõbrale helistavad, nende sõbrad aga on kihlunud paarina koos voodis, kuulevad ühesugust juttu, vastavad ühesuguste lohutustega ja reageerivad ühesuguste hüüatustega.
Lavaruum oli taas tühi, kummaski lavanurgas üksikud kohvikulauad, keskel voodi, selle taga ekraan filmide näitamiseks. Riietuses oli püütud olla ajastutruu, tegelasi vastavalt toimumisaastale riietada, aga moevooludest olid valitud kuidagi kõige nigelamad variandid. Sellised igavalt mannetud riided, kuigi värvilised ja aksessuaaridega, aga ikkagi igavad. Oleks võinud paremaid näiteid moeajaloost valida. Õnneks poldud mindud ka seda teed, mis plakatilt ja teatrikavalt vastu vaatas, et kõik romantikaga üle külvata, võimalikult palju punast ja roose. Lavakujundus oli küll askeetlik, aga samas sobiv – kõiki neid kohti, kus Harry ja Sally kohtusid-toimetasid, polekski mõtet olnud otseselt hakata üle kandma. Nagu kaasaegsest teatris ikka, et vaja läheb rohkem kujutlusvõimet.