Sunday, November 28, 2010

Õnnelik õhtu

„Õnnelik õhtu“

Täitsa tore õhtu, kannatas lõpuni kuulata küll. Repertuaarivalik oleks võinud natuke huvitavam olla, enamasti esitati mingeid täiesti tundmatuid ja küllalt sisutuid-säratuid laulukesi. Hea oli kuulata kammerorkestri esituses Elleri „Kodumaist viisi“. Natuke arusaamatuks jäi, milleks oli vaja nii suurt näitlejate-lauljate massi, et tekiks koor. Statistid, kellele sooloosasid usaldatud polnud, tundusid niisama seisvat ja suud maigutavat. Anu Lambi kohta on ühelt „Kuula, palun!“ kontserdilt teada, et ta eriti lauluvõimeline pole. Oleks siis võinud need näitlejad, kellele oli antud luuletuste esitamise või raamatulugemise osa, koorist välja jätta. Ühiseks kostüümivärviks oli must. Mõnel inimesel olid päris normaalsed riided seljas, aga Evelin Pang ja Hele Kõrve olid küll kuidagi imelikud pitsilised kleidikesed selga pannud, mis tundusid ajast ja arust. Sandra Uusbergil oli seljas trikotaažist liibuv kleit, muidu väga ilus, aga puusade peal oli näha kleidi alla jääv sukapükste rant. Kõige vahvamad olid Linnateatri meeskvarteti koosseisus Andero Ermel, Mikk Jürjens, Veiko Tubin ja Mart Toome esitatud laulud. Ka Rain Simmul mõjus oma väheste etteastetega väga sugestiivselt, tal oleks võinud rohkem laulda lasta. Eriti tore oli Olav Ehala „Röövlite laul“ muusikalist „Lumekuninganna“, milles väga vahvalt soleerisid Elisabet Tamm ning Mart Toome. Pärast ametlikku kontserdikava lõppu esitati veel 3 lisapala. Minu poolest oleks võinud kontsert koosneda ainult lauludest, luuletused ja raamatulugemine oli ilmselgelt liiast. Andrus Vaarik konferansjeena oli ka väga asjalik. Samuti Vaariku esitatud Uno Naissoo laul „Emale“, musikaalselt väga mööda, aga see-eest tohutult ilmekalt lauldud. Mõtlesin jälle, et miks ometi lähevad teatrid seda teed, et teevad muusikale ja võtavad sinna osadesse lauljaid, kui meil on nii head laulvad näitlejad, ja seda mitte ainult Linnateatris.

Wednesday, November 17, 2010

Maarja kuulutamine

Paul Claudel „Maarja kuulutamine“, lavastaja Lembit Peterson, Theatrum

Lisaks sellele, et mängiti külmas, kõledas ja natuke räpases ebamugavate istmetega ruumis, oli see veel kõige tipuks hästi pikk etendus. Kui etenduse alguses öeldi, et etendus kestab 4 tundi, siis ma mõtlesin, et mina seda küll lõpuni vaadata ei jõua. Isegi esimene vaatus oli minu jaoks natuke liig. Iga stseeni järel mõtlesin, et see on nüüd viimane stseen ja tehke juba kiiremini vaheaeg. Aga kus sa sellega, esimest vaatust venitati tervelt 2 tundi. Ja see oli ikka suuremas osas ilge jama. Selline vastik kodukootud tunne jäi. Et nagu mingid isetegevuslased taidlevad seal, kuigi mõned neist on isegi lavakunstikooli lõpetanud, aga kogu selles ümbruses ja koos teiste amatööridega koos mõjus ikka haledalt. Kuigi on auhinnatud ja kiidetud lavastus, aga minu jaoks jäi ikka tabamata imeks, selline kesine ja igav värk oli. Ei viitsinud ma neid pikki filosofeerimisi kuulata ja ootasin kogu aeg, et saaks juba rutem näha, kes ära sureb ja kes ellu jääb, nagu mul arvustusi lugedes meelde oli jäänud, et õed lahkuvad kodust ja keegi neist sureb ära.
Esimene vaatus oli hästi pikk ekspositsioon, huvitavaks ja natuke naljakaks läks alles teises vaatuses. Nii et selleks, et paar natukenegi huvitavat stseeni ära näha, tuli ära kannatada meeletult pikk ja igav esimene vaatus ja siis veel 2 tundi edasi kannatada, et mõni üksik helge moment kinni püüda. Õed Maria ja Laura Peterson mängisid õdesid, kellest Maria mängib head tallekest, üleüldist lemmikut ja Laura paha tüdrukut. Maria on siis vastavalt oma tegelasele blond ja Laura mustapäine saatan. Seda vastasseisu oli täitsa vahva vaadata, kuid ikka nii, et rohkem Laura kasuks. Kes seal keda tõeliselt armastas, sellest aru ei saanudki. Ja süžee sobis rohkem komejandile kui tõsisele draamale. Maria mängitud õde läheb suudlema pidalitõbist, suudleb teda lihtsalt kaastundest, teda armastamata. Maria jääb ise ka haigeks. Seda suudlust näeb pealt kade õde, kes on armunud Maria peigmehesse, ja kannab sellest peigmehele ette. Kuigi peigmees ei usu, et tema pruut võis teda petta, avaldab lõpuks ka Maria, et ta tõesti suudles pidalitõbist ja näitab oma keha peal tõve ilminguid.
Pereisal tuleb pähe järgneda jumala kutsele ja minna Palestiinasse. Lähebki kodust ära, usaldab kogu majapidamise ja oma pere Maria peigmehe kätte. Aga see pole muidugi selline minek, et ok, ma nüüd lähen. Vaid ta teeb seda hästi pikalt. Kõigepealt seletab naisele. Siis tütardele, siis kogu majarahvale, teenijatele ja muudele lojustele. Siis jagab leiba. Siis peab kõne. Siis lõpuks läheb. Maria läheb ka peale seda kodust ära, sest tal on raske tõbi, millega inimeste sekka jääda ei kõlba. 7 aastat hiljem otsib Laura mängitud õde Maria üles. Laura tuleb koos oma vastsündinud surnud lapsega ja hakkab Maria peale karjuma, et Maria on lapse surmas süüdi ja peab talle tema lapse tagasi andma. Maria paneb Laura palvetama, ise läheb koos laibaga kuhugi ära ja tuleb tagasi elava lapsega. See oli minu jaoks näidendi kõige koomilisem koht. Maria käis kindlasti kuskil küla peal ja varastas kellegi lapse ära. Ütleb ju emagi elava lapse tagasi saades, et enne olid tal silmad pruunid, nüüd on sinised. Kuigi näidendi filosoofilises mõttes käsitleti seda kui jumala imetegu, mille ta Maria läbi korda saadab, nagu oleks Maria tegelane oma silmad (ta on selleks ajaks juba pidalitõvest pimedaks jäänud) õe surnud lapsele andnud. Laura läheb õnnelikult koju tagasi, aga pereõnne tal ikka pole. Ühel õhtul saabub koju isa, kandes kätel surnud Mariat. Kogukonnast eemaldunud pidalitõbisest oli teada, et ta oli kukkunud kuhugi liivaauku, Laura räägib veel hästi salapäraselt, et ega ei või teada, kas ise kukkus või keegi aitas kaasa, ega selliseid raskelt haigeid ei sallita ju. Pärast tulebki välja, et Laura ise lükkas õe auku. Maria pole siiski veel päris surnud. See oli ka naljakas koht, kui Maria, kes peaks surnud olema, korraks ellu ärkab ja kõiki õnnistama kukub. Siis sureb ta päriselt ära ja kogu lugu. Aga ei tea muidugi, kas suri ikka lõplikult ära, võib olla ärkas pärast ka veel mitu korda ellu. Matuste ajal ja peale muldasängitamist jne.

Wednesday, November 3, 2010

Puhastus

Sofi Oksanen „Puhastus“, lavastaja Liisa Smith, Vanemuine

Suurteost ma muidugi lugenud polnud ja peale vaatamist ei kavatse lugeda ka. Teadsin juba ette, et see on igavene jama. No ei läinud kohe üldse hinge, ei teagi, mis seal puudu jäi. Mingid arusaamatud inimesed oma arusaamatute hädadega. Kuigi see on kõik meie ajalugu ja väga hea, kui seda niimoodi promotakse, et kogu maailm saaks teada, mis koledusi siin nõukogude ajal ja eriti anastamise algusaegadel tehti, aga enda jaoks on see teema vist nii ära kulunud, et ei viitsi seda itkumist enam kuulata. Kuigi samadel teemadel rääkivad lood, nagu „Päikesest rammestunud“, „Suletud ring“ või „Tütarlaps ja surm“ on küll väga hästi peale läinud ja meeldivalt hinge puudutanud. See aga ei puudutanud.
Huvitav asi, mida vaadata oli, oli lavakujundus. Kannatasin kuidagi mõlemad vaatused ära, sest tegemist oli tundmatu looga ja tahtsin vähemalt storyle pihta saada. Kuigi nii huvitav see lugu ikka polnud, et oleks tasunud kahte vaatust passimist. Lavaks oli platoodest kõrgendik, kuhu oli ehitatud Aliide köök. Samas jättis see mulje, et maja näidatakse väljastpoolt. Platoode keskel ees oli trepp, nagu maja välistrepp ja tagaplaanil teine uks, mida mina pidasin tagumiseks ukseks, aga tegevuse käigus tundus, et sealt saab hoopis teistesse tubadesse. Kõige olulisem selles köögis oli puhvetkapp, mida pidevalt liigutati, kapi all oli luuk, kus oli kelderpunker, milles varjas end Hans. Eeslavale oli lohakalt pillutud igasuguseid kaltse ja riideräbalaid, mis jättis mulje, et sealt on äsja pogromm üle käinud, inimesed on kodudest ära viidud, nende kodud on segi paisatud, nad on saanud mõned hädatarvilikumad asjad kaasa võtta, aga kõik muud asjad on jäänud sinna välja tuulte kätte vedelema. Ja vedelevad seal aastakümneid, mitte kellelegi tarbetud, praht, kuid samas asjad, mis on inimestele kunagi väga olulised olnud.
Köögis näidati segapilte erinevatest aegadest. Kõigepealt oli vist mingi vägistamisestseen, igal juhul selle lavastusega seoses olen ma kuulnud-lugenud pidevalt sõna „vägistamine“, aga konkreetset vägistamist küll laval ei näidatud. Alguses surkisid väga imelikku vene keelt rääkivad sõdurid kedagi tüdrukut, kellele oli kott pähe tõmmatud, ilmselt noort Aliidet, püssiga jalgevahele. Siis olid mõned stseenid vanast Aliidest ja Zarast, siis ilmusid kööki ka minevikutegelased ja tegevus toimus paralleelselt. Selle paralleeltegevuse juures oli nendest näitlejatest, kes parajasti ei mänginud, päris kahju. Nad pidid küllalt pikka aega niisama laval passima ja ennast liikumatult hoidma. Kuigi Aliide mängis minevikusündmustele ka kaasa, Marje Metsuri kehastataval Aliidel oli nendes stseenides selline äratundmisnägu, õnnelikult särav, uhke oma nooruse üle, selle üle, kui ilus ta siis oli, samas vaheldusid selles kannatusterohkes näos ilmed, tihti ta võpatas, haaras kätega tugevamini kepist kinni, vaatas õnnetult Hansu, kes teda noorena eemale põlgas. Vahepeal toimusid vana ja noore Adeele vahel ka dialoogid, kui üks küsis teiselt nõu ja teine andis soovitusi. Tagumise plaani kohale oli riputatud rida erinevatest suurustes aknaid. Kõik tumedad ja tuhmunud, nagu nende kaugete ja valusate aegade tummad tunnistajad. Seinad ja aknad jäid ikka alles. Inimesed viidi minema, aga nemad jäid oma tühjuses.
Marje Metsur rääkis enne esietendust palju sellest, et kui ta tekstiraamatu oli läbi lugenud, siis hakkas suisa pelgama, et nii jube naine, kuidas ta teda ometi mängida suudab. Aga mina küll aru ei saanud, et Aliide kuidagi jube oleks olnud. Lihtsalt aeg oli selline. Nagu ta jutustas, siis nad viidi kolmekesi ülekuulamisele: Aliide, tema õde ja õetütar. Võib olla oli seal taga mingi Aliide kitsepanemine, et ta õde kuidagi mustas, aga viidi ju ikkagi sellepärast, et arvati neid Ingeli meest varjavat. Ja Aliide ise oli kaasas ja pidi kogu selle õuduse läbi elama. Pigem jättis mulle halva mulje just Ingel, kes vaatab vaikides pealt, kuidas tema 7-aastast tütart vägistatakse, aga meest ei reeda. Kui juba Ingel midagi ei öelnud, siis Aliide poleks pidanud ammugi mitte, kogu hilisem jama tuligi ju sellepärast, et ta oli Hansu armunud. Kuigi seda oleks võinud ette arvata, et vägisi armsaks ei saa, eriti kui flirdi ajal õemehega veel teise mehe naine olla. Nii et õemees on keldris redus ja Aliide ise kääksutab oma mehega voodis, mille peale Hans ütleb, et kääksutage nii kõvasti kui tahate, kui see ainult Ingeli ja tütre tagasitoomist aitab.
Aliidel olid ikka täiesti inimlikud ambitsioonid. Eelkõige see, et ta ei tahtnud enam mitte kunagi kogeda seda jubedat piinamist, mida ta ülekuulamise ööl keldris taluma oli pidanud. Siis suur armastus Hansu vastu, tahe õelt mees üle lüüa. Noh sattus sobiv moment olema, inimesi hakati küüditama, Ingel oli niikuinii pahas nimekirjas, kui siis Aliide natuke suskiski tagant, et Ingel ja õetütar kindlasti ära viiakse, siis päris ja ainult Aliide süüks kahe inimese küüditamist ikkagi pidada ei saa. Aliide sai minu meelest kõige rohkem haiget sellega, et kogu see suur vaev, enda ohverdamine, füüsiliselt vastuvõetamatu mehega abiellumine, talle aastakümneid armastava naise mängimine, ei tasunud ennast ära. Hans saab rumalalt surma, ja nii palju, kui ma aru sain, siis päris viimase hoobi Hansule annabki Aliide. Aliide pingutab oma vallavalitsuses töötava parteifunktsionärist mehe kõrval nii palju, et saab koguni valepassi, mille ta Hansule annab, et Hans maakohast ära Tallinna sõidaks ja seal „uue“ inimesena elama hakkaks, ise kavatseb ta oma kallimale millalgi järele põrutada ja loodab, et pealinnas on kõik hoopis teisiti, seal Hans kindlasti armub temasse ja nad saavad koos õnnelikuks. Hans aga läheb selle asemel, et ööpimeduses Tallinna põgeneda teiste meeste juurde metsa ja tuleb sealt haavatuna Aliide juurde tagasi. Aliidel ei jää muud üle, kui Hans keldrisse vinnata ja keldri õhuaugud kinni toppida. Ta ei saa ju teda ravima hakata, isegi terve Hansu eest hoolitsemine oli abikaasa majja ilmudes küllalt problemaatiline, nüüd peaks Aliide haige Hansu juurde ise ka keldrisse kolima, mis on ilmselgelt võimatu.
Kaasaegne lugu hargneb 90ndate alguses, kui Eesti on taas vaba. Siis satub Aliide maja juurde keegi Zara, kes põgeneb maffioosode käest. Maarius Pärna ja Tarmo Tagametsa mängitud maffioosod tuletasid väga meelde hiljuti televiisorist nähtud „Eesti maffias“ sõna võtnud jõrme. Ilmselt olidki tüpaažid selle saate tegelaste pealt kopeeritud, ainult venekeelse aktsendiga oleks võinud tagasi hoida, sest ma ei saanud kohe mitte kuidagi aru, miks peavad 2 venelast omavahel aktsendiga eesti keelt rääkima. Ühes stseenis nüsis Tagametsa tegelane noaga midagi väga arusaamatut, nagu voolis puust midagi välja, minu meelest olid need puust dildod. Kui samad mehed aga vene sõduritena vene keelt rääkisid, siis see kõlas küll nii, et sellest ei saanud enamusi sõnu aru. Meestel oleksid võinud ajastule vastavamad soengud ka olla.
Liisa Pulga Zara oli mingi täiesti hullu saatusega tsikk. Sündinud vist Vladivastokis, läks ta sõbranna Oksanka jälgedes Kanadasse litsiks, siis sattus kuidagi Eestisse prostitueerima. Ühes stseenis räägib hästi pikalt Aliidele, kuidas tema „töö“ käis, kuidas neid filmiti ja mis tunne tal on, kui ta käib mööda tänavat ja peab mõtlema, et iga vastutulev mees võib teda pornofilmist näinud olla. Selle peale hakkab Aliide midagi ära tundma, ilmselt see ongi see paljuräägitud vägistamise kogemus, mis neid kahte naist ühendab, aga mina sain sellest tekstist küll nii aru, et Aliides oli äratundmine hoopis pordumajas töötamise alal. Ikka see teema, et igaüks võib sind ära tunda ja kui sa lapse kooli viid, siis võib mõni lapse klassikaaslase isa sind teada jne. Zaral õnnestub kuidagi maffioosode käest põgeneda, ta lööb maha bossi, nagu maffioosod ise teda nimetavad, kuigi Zara enda sõnul oli see üks klient, kellele ta noa sisse lõi, sest see oli väga vastik mees. Zara põgenebki siis suvalises suunas ja satub Aliide juurde.
Kui maffioosod sinna järele jõuavad, tuleb välja, et Zara on Ingeli tütretütar. Aliide tapab ühe maffiooso, kes tahab eestlaste metsa. Teine maffiooso on tagasihoidlikum ja inimlikum, tema kätte usaldab Aliide Zara ja palub maffioosol neiu Tallinna viia. Maffiooso on sellega nõus, sest Zaral on samasugused silmad nagu tema naisel. Ma ei saanudki aru, kas see Zara maffiooso kätte andmine oli Zara päästmine või lõvide ette söötmine. Mulle tundus pigem, et ikkagi viimane variant. Ega siis teda ainult need 2 meest taga ajanud, Tallinnas ootas ülejäänud maffia ees, nii et Aliide saatis selle kummituse minevikust heaga oma kodust minema, et maffioosod tema õuele kaklema ei tuleks. Lõpus paneb Aliide millegipärast oma talu põlema, aga loeb kõvasti ette kirja, mille ta Ingelile valmis kirjutas, et tulgu Ingel Eestisse tagasi, siin käib maareform, ta saab tagasi selle maa, mis õigusega talle kuulub ja millest Ingel ilma jäi, sest ta (kas siis ikka Aliide süül) Siberisse saadeti.
Margus Jaanovitsi mängitud Martin Truu oli hästi mängitud parteifunktsionär. Selline eemaletõukav tegelane, aga väga loomulikult mängitud. Usub siiralt oma tobedasse punavõimu, et see on ainuõige ja kõige parem. Kui toimub Tšernoobeli katastroof, siis NL ei tea sellest midagi, Aliide ja Martini Soomes elav tütar hoiatab neid, et liiguvad saastatud pilved, aga Martin usub ikkagi siiralt oma valitsusse, et nemad ei taha ju oma rahvale halba, kui oleks midagi ohtlikku, siis oleks inimesi hoiatatud. Ja televiisorist näidatakse samal ajal Ukraina tänavatel tantsivaid naisi. Martini jaoks on elul õige maik ainult siis, kui saab parteikoosolekutel käia, mädanevaid metsavendi taga ajada ja maha lasta ning kõige tipuks veel viina juua. See mees on peaaegu kogu aja, mis ta laval on, purjus, aga mõjub selle juures nii loomulikuna, nagu see olekski tema tavapärane olek. Purjusolek muutub tema puhul juba teatavaks kainuse märgiks. Eriti hea oli õuna lömastamise stseen, kui Martin tuleb töölt koju, jälle terve päev mööda metsi metsavendi varitsetud, kord on külas täitsa käest ära, igasugused kulakute järeltulijad käivad seal luuramas ja korralikud nõukogude inimesed ei anna neid välja ka. Siis on tal mingi eriti suur mure, et keegi parteist tahab teda tema kohalt maha võtta ja tal pole mingit lootust saada keskkomiteesse Tallinna, mis on edasipürgivale karjeristile väga valus löök. Aitab jälle viin, kuid oma kurba monoloogi esitades, mässab Martini hing nii kõvasti, et ta lömastab käega katki talle laualt juhuslikult kätte jääva õuna.