Wednesday, April 28, 2010

Unistuste printsess VIII

Maarjal oli väga ebaromantiline kohting Tibiga mägedes. Sinna oli raske pääseda ja ebamugav seal olla. Maarja võttis käsile oma võrgutamistaktika, hakates Tibile oma kätelt süüa pakkuma, mispeale Tibi vastas sellega, et hakkas Maarjale vägisi toitu suhu toppima. Tibi on ikka hullult arg mees, kaadritaguse häälega teatas ta, et oleks tahtnud Maarjat suudelda, aga selle asemel „kohmetuti“ ja hakati lollitama. Kristeliga oli normaalsem kohting, seal ikka räägiti ka, aga millenigi jälle ei jõutud. Räägiti hoopis oma rasketest lapsepõlvedest.
Juba mitmendat saadet järjest oli kõige toredam kokkusaamine Agnesega. Täna teenis Agnes ära selle au, et Tibi kutsus ta enda juurde koju. Luksuslik korter, ilus õhtu, kui ainult nad ise süüa ei oleks pidanud tegema, see natuke labastas asja, ja kõige lõpuks südamest südamesse jutuajamine. Agens oma vahetu lihtsuse ja naerusuuga tõesti lihtsalt võlub ära. Tibi suutis ta koguni nii ära võluda, et Tibi saatis võttemeeskonna minema, et saaks Agnesega intiimselt rääkida.
Peale seda oli kohe huvitav teada, mis reageeringud teiste tüdrukute poolt tulevad, kui nad teada saavad, et Agnes sai Tibiga tõeliselt omaette olla. Neid reaktsioone kahjuks ei näidatudki. Peale reklaami toimus kohe tseremoonia. Esimesena sai klaasi Kristel, kes oli minu silmis kindel väljalangeja. Ja üllatuslikult osutus Tibi jaoks selleks, kes peab lahkuma, jälle Agnes. Ilmselt pani jälle mööda, lõpuks valib oma saateprintsessi ära, aga hakkab ikka Agnesega liini ajama. See lahkumine oli tõesti südamlik, vähe ei puudunud, et oleks nutma hakanud. Esimene tüdruk, keda Tibi pikalt isiklikult ära saatis, läks talle tuppa järele ja pidas pika kõne, vabandas ning üritas lohutada. Isegi Tibi emalt oli Agnesele kingitus. Ei tea, mis see Agnes seal Tibi pool sellist korda saatis, mis lindile ei jäänud ja mis Tibi nii radikaalse otsuse tegema pani.

Tramm nimega "Iha"

Tennesee Williams „Tramm nimega „Iha““, lavastaja Aleksandr Marin, Teatrimaja Millenium

Maru hästi mängitud lavastus oli. Kohe sellised rollid, et panid kogu aeg ahhetama, appi, kui hästi tehtud! Suur braavo kahele peaosalisele – Blanche Olga Prokofjeva esituses ja Stanley Aleksei Guskovi esituses. Selle peale tahaks kohe ropendada, kui hästi nad mängisid! Iga stseeni puhul oli hinges kogu aeg kellake, see on lihtsalt vaimustav. Lavakujunduses figureeris tramm nimega „Iha“ - sellega saabub Blanche hämarasse ja lohutusse rajooni õele külla. Trammi korpusest käivad välja „sahtlid“, mis moodustavad väikse korteri – kummut, tugitool ja voodi. Sellest pinnast tuleb üks tuba, endise trammi pinnale jääb teine tuba või köök ning riidega kaetud ala taha selles näidendis väga tähtsat rolli mängiv vannituba.
Olen näinud Trammist kahte lavastust – 1996.aasta Rakveres ja ajaliselt üpris samasse kanti jääv mingi Peterburi teater. Pluss veel film Marlon Brando ja Vivian Leigh'ga. Film oli muidugi omaette saavutus, aga ka nähtud lavastused jätsid piisavalt hea mulje, et sellest draamast kujuneks üks minu lemmikdraama. Milleniumi projekti poolt pakutud lahendus aga ületas ootused. Näha oma lemmikdraamat täiesti uudses ning väga kõrgel tasemel interpretatsioonis! Lihtsalt võrratu! Tavaliselt kujutatakse Blanche'i eksinud hingena, kellest kohe päris alguses aru ei saagi. Alles peale teatud sündmuste lahtikoorumist ja peale seda, kui kangelanna ise ennast rohkem avab, võib hakata aimama, mis inimene ta tegelikult on. Blanche'i on esitatud müsteeriumina, hingestatud naisena, keda painab mingi väga suur valu, kellel on suur saladus, kes on omamoodi haiguse ja fantaasia piiril, nii et enamasti pole päris selgelt aru saada, kas see, mida Blanche räägib, on tõsi või vale. Üks õppejõud ütles, et seda draamat on võimatu vaadata, ilma et hakkaks nutma. Sellise pisarakiskujana on see draama alati mõjunud ka. Kui Blanche on see õnnetuke, keda tuleb vaadata ja õhata, oh jumal, vaene naine, mida ta kõike üle elama ja kannatama peab!
Olga Prokofjeva Blanche oli aga hoopis teistsugune. Mitte otseselt koomilises võtmes mängitud, aga siiski väga naljakas tegelane. Varem on need Trammi interpretatsioonid nii valusalt torkavad, et nende puhul on isegi kuidagi piinlik naerda olnud. On olnud küll üksikuid naeruturtsatusi või muigeid, aga mitte sellist lausnaermist nagu Prokofjeva Blanche'i puhul. Ja see polnud sugugi labastatud, vaid tõesti lõbus vaatamine, kus oli kohe algusest peale selge, kes on hullike ja kes on normaalne. Sellest moorist on kohe aru saada, et tal pole kõik korras ja ta on alkohoolik. Prokofjeva on oma häälega väga palju vaeva näinud, Blanche mitte lihtsalt ei räägi, vaid ta kriiskab väga vaikses registris. Selline poolvärisev, lapselikult unistav hääletoon, mida minu meelest on väga raske saavutada, nii et kõik need 3 tundi sellise häälega rääkida, võib häälepaeltele ikka väga valuliselt mõjuda. Blanche on oma haiguses vaoshoitud, tema hääl on kogu aeg katkendlik, kuid ta ajab enam-vähem selget juttu. Selliseid stseene, kus Blanche muutub konkreetselt hulluks ja täiest kõrist kriiskavaks, on vähe. Enamasti on ta rahulik unistaja, kes elab mingis oma maailmas ja tahab, et teised tema mänguga kaasa tuleksid ja kõike seda usuksid, mida ta oma endisest elust räägib.
Väga hästi oli välja mängitud Blanche'i alkoholilembus. Nagu Blanche õe juurde jõuab, oodates pererahvast koju ja oludega tutvudes, leiab ta kohe peaaegu esimese asjana baarikapi, mida isukalt tühjendama asub. Hiljem on naljakaid mängulisi stseene, kus mängitakse joogipudelite ümber, Stanley viib Stella haiglasse ära ja naaseb koju avatud pudeliga, jätab selle laua peale, mille peal Blanche istub, kuid võtab kohe kiiresti ära, Blanche'i lähedusse ei saa ju mitte midagi joodavat jätta. Sealjuures ütleb Blanche kogu aeg siivsalt, et ega ma ju tegelikult ei joo üldse, ainult väga tähtsatel puhkudel või kui endast väga väljas olen. Nii et ta, vaeseke, on kogu aeg endast väga väljas, kui niimoodi juua kaanib. Tragikoomiliselt naljakas oli see, kuidas Blanche oma vanusega mängis. Austaja Mitchiga kohtub ta kogu aeg hämaras või päris pimedas, et mitte reeta, kui vana ta tegelikult on. Kui jutu sees tahab Blanche öelda, et Stella on tema noorem õde, siis ta püüab ennast sõnasabast veel kinni ja parandab veiderdades, mida ma ometi räägin, loomulikult on Stella minu vanem õde. Selliseid hästi koomilisi momente oli veel, eriti tore oli stseen postikulleriga, kelle Blanche paari sekundiga ümber sõrme keerab, nii et vaene poiss ei tea, kuidas sellise inimesega käituda. Blanche' käed olid ka omaette nähtus. Kuidas ta neid mudis, kuidas ta neil kogu aeg nagu iseeneslikult väriseda lasi, kuidas ta Mitchi pintsaku pooleldi selga ajades kujutab ette, et pintsakust väljatulnud käsi on Mitchi käsi ja mängib selle käega. Hästi vapustav esitus.
Ja muidugi tõusis selle draama tõeline väärtus esile Blanche'i duettides vana ahvi Stanley'ga. Vastavalt Blanche'ile on selles näidendis naljakas ka Stanley. Ja mitte lihtsalt naljakas, vaid rohkem isegi naeruväärne. Väga hea näide oli üks esimesi stseene, kus Stanley üritab Stellale mõistust pähe panna, et naine vaataks tõele näkku – Blanche on õdede ühise mõisa maha müünud ja selle raha maha laristanud. Stanley pillub mööda tuba laiali Blanche'i asju, kõik need kallid kleidid, karusnahad, ehted, esitades samas Stellale justkui nõudmise, kus on sinu kõrgmoe kleidid, kus on sinu karusnahad ja ehted? Kõige selle juurde teatab Stanley ennastõigustavalt, et tal on tuttavaid köösnereid ja juveliire, kes kõik need Blanche'i asjad üle vaadata võivad, siis vaatame, kas need on odavad jäljendid või tervet varandust maksvad originaalid. Eriti koomiliselt mõjus selle stseeni puhul Stanley poolt mitmel korral toonitatud Lousiana seadus, mille järgi kõik, mis on naise oma, on ka mehe oma.
Nii et Stanley mõjus naljakalt ka sellistes stseenides, kus Stanley ja Blanche otseselt koos ei mänginud. Kuigi ühe või teise kohalolu oli kas otseselt või tinglikult tuntav kogu aeg. Selle lavastuse suureks plussiks oli see, et, kuigi riide tagant, aga ikkagi, oli kujutatud vannituba, mis on minu meelest selle draama väga oluline komponent, mis tavaliselt kuhugi lava taha või kaadrist välja jäetakse. Nii võis jälgida vannitoas toimuvat varjuteatrit, sai aimu, mida üks või teine tegelane parajasti vannitoas teeb, kuidas ta ukse vahelt piilub ja näeb, et toas toimub midagi sellist, mis tema kohalolemist ei eelda, millest tal on isegi parem eemale hoida. Nagu ka õdede stseen, mida jääb pealt kuulama Stanley, kui ta kuuleb, kui madalal arvamusel Blanche oma õemehest tegelikult on. Pealtkuulamist, nii juhuslikku kui ka tahtlikku, oli selles lavaversioonis üldse palju kasutatud.
Isegi Stanley laamendamisstseenid mõjuvad kuidagi koomiliselt, vähemalt nad ei tekita sellist paanilist hirmu, et tahaks oma toolist kõvasti kinni haarata või saalist üldse välja joosta. Selline purjus naljamehe laamendamine, mis ühes stseenis kasvab üle väga valuliseks hüüdeks oma kallima Stella järele. Sellise Stanley puhul ei teki Stellat vaadates kordagi küsimust, miks ta ometi sellise kaabakaga koos elab, sest Stanley pole sugugi kaabakas. Natuke tahumatu ja matslik küll, kuid siiski tavalise lihttöölisest naise jaoks täiesti vääriline partii. Nii et ka Blanche'i kõnede puhul õele, et Stella ometi mõistusele tuleks ja selle elaja maha jätaks, ei leia elava fantaasiaga Blanche seekord publiku silmis õigustust, Stella elab just sellise mehega, kes on talle paras paariline ja neil on hea klapp.
Stella oli nagu ikka selline armas väike Täheke, kes ütleb välja universaalse tõe – mehe ja naise vahel toimub asju, mille kõrval kõik muu on tähtsusetu. Oli palju ilusaid kleite. Lavastusse oli pikitud häid muusikalisi vahepalasid. Muusika hakkas mängima vaikselt ja muutus järjest valjemaks, kujutades niimoodi justkui Blanche'i peas valitsevat segadust, seda polkat, mida Blanche kogu aeg kuuleb või üldist virvarri, mis Blanche lõplikult hulluks ajab. Blanche hakkab Stanley't kohe esimesest silmapilgust peale võrgutama. Selles Blanche'is on üldse väga palju litsakust, kõik see meestega suhtlemine, nendega otseselt flirtimine, kuid samas kättesaamatu neitsi mängimine on täiesti loogiline lõpp Blanche isiklikule tragöödiale, mis tema mõistusele viimase põntsu paneb. Kogu oma oleku ja väljakutsuva hoiakuga tüüris Blanche ise asja selleni, et Stanley ta lõpuks ära vägistab. Vahepeal esitavad õed koguni võrgutustantsu, mis Stella poolt küll mõeldud Blanche'i ja Mitchi kokkuviimiseks, aga ka see tants on Blanche'i poolt suuresti suunatud selleks, et Stanley teda lõpuks naisena tähele paneks. Blanche tahab seda, et Stanley hindaks naise tõelist väärtust, saaks sellest aru, kui sügava hingega ja puhas olend Blanche tegelikult on, nõudes niimoodi karmilt töömehelt võimatut, Stanley näeb ju ainult lihalikku, mitte seda, mis kuhugi hingesoppi ära on peidetud.

Monday, April 26, 2010

High School Musical

Disney „High School Musical“, lavastaja Andres Dvinjaninov, Nukuteater

Päris särtsakas ja vaadatav muusikal oli, kuigi seal polnud ühtegi tuntud laulu ja süžee ise oli ka kuidagi jabur. Eriti naljakas tundus see, et kuigi tüki pealkirjas on sees Musical, siis keskkoolimuusikalini etenduses endas ei jõutagi, kogu möll käib selle ümber, kes saab „Romeo ja Julia“ peaosad. Noorele publikule võis see ehk õpetada seda, et oma aega on võimalik planeerida, kuigi kindlasti olid noorte meeled hõivatud kõige muuga, mis laval näha oli, eelkõige staaride ja staarihakatiste jälgimise ning varjatult väljakoorunud armulooga. See on filmikompanii poolt kaval trikk, näidata 1.filmis ainult muusikali ettevalmistust, siis saab hea edu korral veel mitmeid-mitmeid järjefilme juurde teha, kuni siis lõpuks muusikali endani jõutakse.
Nukuteater näitas laval palju ilusaid ja trendikaid noori inimesi. Mul vedas koosseisuga, sest kooliprimadonnat mängis mu suur lemmik Jekaterina Nikolajeva, ilma temata oleks see lugu ikka väga mage olnud. Seda oli ülivahva vaadata, kuidas Nikolajeva suudab ennast muusikaliselt hästi kinnitada, kuidas tal on hea liikumine ja rütmitunnetus, kuidas ta meeldivat ennasttäis kooliiludust mängib. Just selline endast heal arvamusel olek, mis minu silmis üldse taunimist ei leidnud, vaid millele ma kahe käega kaasa aplodeerisin – tüdrukul on välimust, bravuuri, ta oskab ennast maksma panna ja loomulikult tal on õigus olla endast just nii kõrgel arvamusel nagu ta on. Eriti meeldis see, et Nikolajeva tegelane läks lõpus „paari“ spordipoistest kõige nunnumaga Karel Tallermaa esituses. Umbes 25 aastat tagasi mängisid filmis „Naerata ometi“ koos Tauri Tallermaa ja Hendrik Toompere jn., nüüd võis laval näha koos nende lapsi Karel Tallermaad ja Üüve-Lydia Toomperet, küll kahjuks mitte peaosades, nagu nende isad filmis kunagi olid. Natuke häiriv on see Nukuteatri pikaksvenitatud lava, võiks millegi arvelt, mis seal lava taga on, lavaruumi juurde teha, et lava rohkem proportsioonis oleks. Või siis mitte nii kasuahned olla ja mõned publikuread lava laiusele ohverdada.

Saturday, April 24, 2010

Primadonnad

K.Ludwig „Primadonnad“, lavastaja Olga Olšanskaja, Vene Teater

Mingi „Charley tädi" stiilis jant, kus 2 töötut näitlejat loevad juhuslikult lehekuulutust, milles rikas ja kohe surema pidav tädike otsib oma kadunud õelapsi. Kuigi kuulutuses on poistenimed, tuleb välja, et õel olid siiski 2 tütart, üks neist kurt ja tumm. Päranduseks on 3 miljonit, mida tuleks jagada kolmanda õetütrega, nii et igaühele saaks 1 miljon. Jandi kestel moodustuvad naisteks riietatud meestest ja tädikese ümber tiirlevatest tüdrukutest paarid. Ma vaatasin seda jama ja mõtlesin kogu aeg sellele, et peaasi, et nad oma suure pingutamise peale ikka raha ka kätte saaksid, et kuidas miljonid ikka jagunema hakkavad. Tädi sattus oma taasleitud uutest sugulastest nii vaimustusse, et jättis kõik 3 miljonit neist ühele, sellele „tüdrukule“, kes temaga kogu aeg koos jooma nõus oli.
Sellise jama loo ja tobeda teksti kohta oli Vene Teater ikka väga hea saavutusega maha saanud. Peale esimest vaatust mõtlesin küll ära minna, et niigi on selge, kellest, mis paar saab, ja kui teisele vaatusele jäin, siis nägin, et mu prognoos läks täide. Päris mahavisatud aeg see ei olnud, aga mingit eriti kõrget kunstilist elamust ka ei saanud. Mängustiil oli selline hästi lahe, utreeritult jämekoomiline, ega sellist teksti ei saakski teisiti mängida, kui hästi ülepaisutatult ja lollitades. Rahvas oli muidugi nende lollide naljade peale kõveras, mind eriti muigama ei võtnud. Ainus, mis väga meeldis, oli muusikaline kujundus. Kuna lugu leidis aset kuskil 1958.aasta Inglismaal, oli kasutatud paljusid ilusaid 50ndate aastate lugusid: „Moon River“ ja „Mr.Sandman“ domineerisid. Nende lugude taktis löödi mõnusalt tantsu ja see kõik oli selle jandi piires ikka küllaltki talutav. Natuke piinlik küll oli, et haritud inimesed peavad sellist lollust tegema, aga kui see publikule peale läheb, mis neil üle jääb, raha peab ju kuidagi teenima.
Kostüümid olid ka väga vahvad, eriti need, mis olid seljas "päris" naistel. Kasutatud oli ilusaid lõikeid, huvitavaid kooslusi – näiteks kitsad põlvpüksid ja kitsad nööpidega pluusid naiste seljas. Samuti võlus kogu värvigamma, mida näidati, oli säravaid ja erksaid värve, mis olid huvitavalt teineteisega sobitatud – näiteks rootsi lipu värvides üliseksikas kleit ühe tüdruku seljas. Sai mitu tundi vaadata kahte väga ilusat näitlejannat - Natalja Murina-Puustusmaad ja Natalja Dõmtšenkot. Ka kolmas naisnäitleja, tädikest mänginud Tatjana Manevskaja oli täitsa vaadatav. Esimeses stseenis, kui tädi lavale ilmus, siis pööritasin küll natuke silmi, et no mida, on siis vaja nii väga üle paisutada ja seda tädi mingiks täielikuks debiilikuks teha, aga pärast vaatasin, et sobitub väga hästi kogu ülejäänud absurdse lollusega. Tädil olid silmade ümber suured sinised ringid, hambad tükkisid suust kuidagi esile ja ta rääkis pooleldi pudikeeles. Jalgadel liikumist tal polnudki, tädi sõitis lavale oma väiksel diivanile, kõrval tilgutid ja muud voolikud ja juhtis ennast entusiastlikult nende abil jälle minema, kui tal mingi aktsoon pähe turgatas, et lähme seda või seda tegema.
Ka naisteks kehastunud meesduett oli täitsa tasemel, eriti Aleksandr Sinjakovitš. Temagi puhul häiris nii mõnigi kord, et kaua see lollitamine kestab ja kaua võib ühte stseeni venitada, aga pärast mõtlesin, et ilma kõige selleta, kui ta poleks nii kaua pantomiimi teinud, mingit oma tunnet lava ühest otsast teise joostes väljendanud, kui poleks olnud dialoogide vahele pikitud tantsustseene, oleks see asi veel mannetum olnud. Nüüd oli vähemalt mingi ühtne idee, et komöödiat mängiti väga hea liikumise ja tantsunumbrite saatel. Eesti teatrites pole kunagi nii head liikumist näinud, nagu Vene Teatri just selles lavastuses oli, kuigi Vene Teatris on enamus lavastusi just sellise liikumisega illustreeritud. Tegelane tuleb lavale ja mitte ei käi lihtsalt ühe ukse juurest teise juurde, vaid liigub muusika saatel ja nõksutab ennast väga graatsiliselt. Sinjakovitši puhul oli lavastuses veel vahva stseen, kus tema paariline on oma sasipundardega vaese tegelase nii kaugele viinud, et naiseks riietunud mees peab hakkama võrgutama teist meest, viima teise mehe seksini, mis viib Sinjakovitši tegelase alguses pikalt endast välja, sellele järgneb arveteklaarimine ja kõige lõpuks "piip" stseen, mille jooksul Sinjakovitš mitu minutit käte ja jalgadega vastu lavalaudu taob, pead vastu seina peksab ja "piip" tooni alla jäävaid ebatsensuurseid sõnu kuuldavale toob.
Lavakujundus oli päris omapärane. Iseenesest tühi lava, mille keskel ratastel liikuvad 3 seinmoodustist. Nende seintega sai sõita ringi mööda seinu ülevalt ühendava telje. Ükski sein mingit konkreetset tegevuspaika ei markeerinud, tegevuspaikadel nagu polnudki eriti tähtsust, et kus üks või teine stseen aset leiab, kas see on tänaval, metsas, mingis toas või saalis. Oluline oli see, mida tegid tegelased ja mis teksti nad esitasid, mis koomilised situatsioonid sellest välja tuli. Sõitvaid seinu mööda sai isegi üles ronida. Enamasti mängiti ühe publiku poolele ettesõidutatud seina ees, vahel ka kahe kokkulükatud seina ees, samas võis nende kahe kokkulükatud seina vahele teha prao, kust keegi tegelastest tuli, lahkus või midagi pealt kuulas. Siis hajutati 3 eraldi seisvat seina jälle erinevatesse positsioonidesse laiali, tegelased jooksid seintega ringi ja eksponeerisid mingeid vahepealseid etappe, näiteks seda, kuidas saabudes kurt-tumm tüdruk, kes vahepeal kuulma ja rääkima hakkas, tädikesega alkoholi pruugib. Ainus sein, mis mingit kindlat funktsiooni omas, oligi see sein, mille küljes oli tädikese iste.
Kuna tegemist oli näitlejatega ja Murina-Puustusmaa tegelane oli suur teatrifänn, siis hakati tema pulmapäevaks harjutama isetegevuslikku "Kaheteistkümnenda öö" etendamist. Need olid minu jaoks ka lavastuse kõige nauditavamad kohad, kui kõlas Shakespeare. Seal oli veel selline varjatud kontekst, et tegelane, kes mängis hertsogit, oli armunud Murina-Puustusmaa Megi, kes mängis koduteatris naiskaksikut, nii et kõik see tekst, mida meheks riietatud kaksik oma isandale räägib, kuidas tema avaldaks armastust ja kui väga ta teda armastab, kõlas hertsogi kehastajale nagu mesi tema kõrvadele. Kohaspetsiifikat üritati toonitada sellega, et lavale lasti pidevalt suitsu, mis pidi tähendama vist Londoni udu.

Thursday, April 22, 2010

Oscar ja roosamamma

Eric-Emmanuel Schmitt “Oscar ja Roosamamma”, lavastaja Üllar Saaremäe, Rakvere Teater

See oli selline märgiline lavastus, sest vahetult enne selle esietendust hukkus Dajan Ahmet, kes oleks pidanud mängima Oscarit. Nii et esietendus jäi ära ja teisel etendusel mängis seda osa lavastaja Saaremäe. Seetõttu oligi seda huvitav vaatama minna, kuigi mu ootused olid väga kõrged ja pettusin rängalt, nii et pidasin hambad ristis ainult esimese poole vastu. Väga jamalt oli lavastatud ja kõige rohkem häiris see, et Saaremäe ei mänginud korralikult last. Võib olla seal hiljem, kui Oscar elab ühe päevaga 10 aastat, on täiskasvanuna esinemine õigustatud, aga selle ajani ma ei jõudnudki, läksin ära siis, kui Oscar sai 30. Mulle piisas sellest visuaalsest pildist, mis ma sain. Samuti kujutasin ma kogu aeg ette, kuidas seda rolli oleks esitanud Ahmet, ja ma arvan, et ta oleks seda sügavamalt teinud. Ma ei usu, et selline valik, mängida ise Oscari rolli, sest lavastaja on kogu lavastuse protsessi käigus niikuinii selle rolli omandanud ja seda kaasa mänginud, on õigustatud. Oleks võinud leida kellegi, kes paremini last oskab mängida või üldse selle lavastuse ära jätnud, kui peaosatäitja surma sai.
Samuti kujutasin Roosamamma rollis ette Freindlihhi. Oli ikka päris valus, et ma sellest nii hilja teada sain, et Kuldse Maski lavastuses mängib selles lavastuses Freindlihh isiklikult ja et Moskva teatri lavastus nägemata jäi. Oleks olnud muidugi parem võrdlusmoment, aga ma ei suutnud Ines Aru selles rollis ka kuidagi omaks võtta. Ta rääkis ikka väga pudilt ja segaselt ja oli kogu aeg selline tunne, et tal läheb tekst segi. Nagu puterdas ja uimerdas. Päris valus vaadata. Nagu hakkaks ise kohe ära surema, kuigi surmahaige oli Oscar. Oleks tahtnud näha sellist võimatut kooslust, nagu Ahmet ja Freindlihh. Just nii ka öelda ei saa, et väga halb lavastus oli, olid ka mõned helgemad hetked, aga siiski pahad emotsioonid kaalusid need üksikud head hetked üle. Tekstiliselt oli see näidend ka minu meelest päris mööda. 10-aastane laps ei saa selliseid asju mõelda nagu Oscar mõtles, kõik oli liiga ilukirjanduslik. Isegi kui Oscar mõtles lapse mõtteid ja lapse asjadest, oli tekst ise selline nagu seda kirjutab ja ette kannab täiskasvanud inimene. Mulle oleks vist kõige rohkem meeldinud, kui Oscarit oleks mänginud laps, aga teatrilaval pole lapsed kunagi vaatamist väärt. Vähemalt eesti teatris mitte. Pigem siis filmis ja kindlasti mitte eesti filmis. Näiteks paljudes filmides suurrolle teinud imelaps Haley Joel Olsen oleks sobinud sellesse rolli.

Unistuste printsess VII

Tibil oli hästi armas kohtumine väga armsa Agnesega, kelle Tibi ühe korra juba ära põlgas, kuid hiljem halastas ja villasse tagasi lasi. Seda oli tore vaadata, kuidas rikas inimene lihtsatest asjadest rõõmu tunneb, hoopis teisiti näeks asi välja, kui see olekski nende noorte argipäev, et peavad käima mööda agulitänavaid, ahve vaatama ja pargipingil burksi sööma. Agnes hakkas isegi mind oma positiivsuse ja lihtsusega võluma, hästi armsalt lapselik oli.
Teine kohting oli uue tüdruku Katriniga, kelle suhtes Tibil olid kõige suuremad lootused. Saade oligi suures osas pühendatud Katrinile kui uuele persoonile. Katrinit näidati naljakalt mööda linna kõndimas, igasugustes naljakates poosides passimas. Muidu täitsa kena naine, aga liiga suure ja häiriva ninaga. Õhtul käisid Tibi ja Katrin romantilises vanaaegses lossis söömas. Siis hakkas Tibi Katrinit täitsa kartma, kui Katrin liiga palju pläkutas ja oma tunnetele sõnaliselt liiga palju voli andis. Tibi sai aru, et Katrin on temasse armunud, Katrin seda omaette olles kaamerasse küll ei tunnistanud, et ta on Tibisse armunud, kuid õhtusöögi ajal mainis Tibile siiski, et talle meeldivad Tibi silmad. Tibi kommenteeris väga hästi seda kohtumist, et Katrin kuidagi nii häiris teda, et ta oleks tahtnud Katrini üle müüri alla visata. Kuidagi oli tunda jah, et Tibi tundis ennast väga ebamugavalt, varasemate kohtumiste puhul teiste tüdrukutega on ta ennast ikka vabamalt ja paremini tundnud, nüüd aga oli täitsa kammitsais.
Saate teises osas läks asi päris õudseks. Tüdrukutele hakati õudset tantsu õpetama. See oli mingi segu posti- ja sületantsust, nägi tõesti õudne välja. Peets tahtis näha, kas „naine suudab Tibi võrgutada“. Sellise jubetantsuga ei saa kedagi võrgutada, see paneb inimesed minestama. Oma tantsu kohta ütles Katrin: Ma hoidsin ta pilku. Tibi kommenteeris Katrini tantsu: Naljakas, ta vaatas mind väga pingsalt. Tibi nautis hoopis kõige vähem tantsulise Kristeli pilku.
Väljasaatmisel oli tõesti „üllatus“, et ära saadeti alles saabunud Katrin. Nii kauaks siis tema tähelendu jätkuski. Iseenesest oli see süsteem päris naljakas – Tibi vaatab pilte, avastab, et see naine on mulle kogu aeg meeldinud, kahju, et ta saatesse ei tulnud. Aga tooge ta saatesse. Siis käib naisega paar korda kohtamas, sry, sa ei sobi mulle. Mine minema. See oli vist ainuke kord, kui naine lasi Tibil oma otsust põhjendada ja Tibi talle midagi alatult näkku valetas, kuigi ülejäänud saatesse jäänud tüdrukutele Katrini kohta hoopis muud rääkis. Katrin ise muutus ka pärast väljahääletamist hoopis teiseks inimeseks, selgus, et Tibi talle ei meeldinudki, liiga lühike, tema kõrval ei saa täiskontsi kanda, „minu nõrkus on pikad mehed“.

Wednesday, April 21, 2010

isa

Bjarni Haukur Thorsson „Isa“, lavastaja Andrus Vaarik, Monoteater

Läksime etendust "Isa" vaatama väikese kartuse, kuid suure lootusega. Ikkagi "Ürgmehe" järg, selle lavastuse, mis meile üldse ei meeldinud ja mitte kuhugi ei kõlvanud. Aga nüüd ikkagi midagi muud, ja mis põhiline, vähemalt mitte Uuspõllu esituses. Nii et lootust oli ja minu meelest oli isegi üle ootuste hea tükk, kuigi ka natuke igavavõitu, aga vähemalt mitte selline labasuste paraad, nagu "Ürgmees" oli. Kindlasti oleks Jan Uuspõld suutnud selle ära labastada, aga Alo Kõrve mängis siiski piisavalt intelligentselt, nii et oli tõesti naljakas. Kogu aeg kumas läbi see näitleja enda hiljutine isakssaamise kogemus, ta sai suuresti rääkida nagu enda elu pealt maha vaadates või tagasi vaadates. Igal juhul oli palju meeldivam tükk, kui „Ürgmees“, nii et suutsin isegi mõlemad vaatused vastu pidada, kuigi midagi väga erilist muidugi polnud. Aga nii mõneski kohas võttis südamest naerma, eriti siis, kui Alo last mängis või järele tegi. See on tõesti geniaalne tähelepanek, et lastel pole meelelahutuseks mitte midagi vaja, nad lahutavad meelt sellega, et seisavad paigal ja vehivad kätega. Ja ongi kogu tegevus ja lõbu laialt.
Mehele piisas küll ühest vaatusest, eriti häiris teda, kuidas günekoloogi mingi friigina kujutati. Ma tuletasin talle meelde, mida nende kursusel naistearstieriala valinud poiste kohta räägiti: „Mis normaalne mees sa oled, kui oled päev otsa töö juures putse vahtinud.“
Tundus, et lapsevanemaks saamise vaevusi näidati keskklassi kuuluva perekonna prisma läbi. kus mõlemad vanemad peavad tööl käima, siis tundub see kõik kuidagi eriti naljakas ja raske, et mis nad kõik läbi peavad elama, aga noh, ise nad ju sellise tee valivad, et pole piisavalt materiaalselt kindlustatud ja teevad lapsi. Peavad ise oma kohvreid tassima ja turismiklassis lendama ja siis häirivad veel tervet lennukitäit inimesi oma laamendavate ja oksendavate lastega. Imetavad lapsi suvalistes kohtades, nagu tõelised asotsiaalid. See sülelastega lendamise või reisimise komme on üldse maru imelik, nagu oleks nüüd nii suur vajadus kohe kuhugi sõita. Miks kodus ei kõlba olla? On vaja igale poole oma rinnapiimalõhnaga ronida? Alo toonitas ka seda, et teinekord, kui näete rasedat paari, siis kiitke isa. Vaheajal ringi sebides, oli näha päris mitut rasedat paari, aga ei tekkinud seda tunnet, et läheks neid kiitma, pigem oli ikka see tavapärane haletsev pilk, et oh te vaesekesed, mis te kõik peate läbi elama. Ja parastav muie ka muidugi, mis nüüd Alo teksti kuulates, veelgi süvenes. Oleks tahtnud hoopis öelda, et ma tean tänu Alo tekstile, mida te tunnete, aga kaasa teile ei tunne. Hoopis naeran teid koos saalitäie teiste inimestega välja. Lugu illustreerivas videofilmis esines Elisabet Tamm, kes nägi ka natuke rase välja. Ootab juba kolmandat last või? Või ei ole eelmise raseduse lisakilod ära kadunud?

Monday, April 19, 2010

Vaene loom vihma käes

Billy Roche „Vaene loom vihma käes“, lavastaja Liisa Smith, Vanemuine

Juba mingi 10 minutit peale etenduse algust oli mul selge, et see on jama ja ma tahan ära minna, nii et ülejäänud tund aega, 1. vaatus kestis kokku 1.10, istusin haigutades saalis ja vaatuse lõppu oodates. Vahepeal julgesin ennast ikka hädiselt liigutada ka, õnneks oli teisel pool mind üks vaba tool, nii et sain ennast rohkem sinna poole kallutada, et mitte seda teisel pool istuvat meest puudutada, aga hästi ebamugav oli istuda ikka. Normaalsetes teatrisaalides on ikka käetugedega istmed, aga seal on mingid tavalised nõmedad toolid, kus on niigi ebamugav istuda ja kui keegi kuskilt poolt veel külje alla ka ronib, siis on eriti tobe istuda. Ja tegevus toimus kuskil saali teises otsas ka, tähendab, suurem osa tegevusest oli sellises kohas, kuhu ma pidin pead peaaegu külje peale üle õla kallutama, et näha, mis seal toimub. Kõik oli hästi ebanormaalne. Kokkuvõte sellest lavastusest kõlab: „Külaelu ise on igav ja seda vaadata on veel igavam.“
Iiri näitekirjaniku draama „Vaene loom vihma käes“ pidavat olema 1. osa triloogiast, no ma ei tea, mida sellisel teemal veel kahe näidendi jagu juurde kirjutada on. Mingi surmani igav külaelu, kus mitte midagi ei toimu. Inimesed kogunevad pubisse, millest on saanud ennustuskontor, ja see täidabki suurema osa nende elust. Kogu tants käib selle ümber, kellele teha panused, siis jälgitakse erinevaid mänge- võidusõite, spordivõistlusi, loosimisi jne. Ja elatakse sellele kõigele kaasa, kes siis õnneliku võitjana ja kes ahastava kaotajana. Ilmselt oleks saanud seda asja ka huvitavamalt mängida, aga need näitlejad olid kuidagi eriti mannetud. Tulid sinna lavaruumi ja kandsid oma teksti ette, ilma eriliselt muude aspektidega pingutamata. Natuke huvitavamaks läks siis, kui lavale ilmus Hannes Kaljujärv, tema puhul oli ka muud vaadata, seda mängulusti, millega ta oma teatud mõttes traagilist tegelast kujutas. Kuidas ta kehaga mängis, miime tegi. See tegi vaatuse lõpu natuke talutavamaks, et lõpuks ometi ilmus tegelane, kelle puhul oli midagi ka vaadata. Aga ta tuli nii vaatuse lõpus, et ei suutnud mind minu veendumuses ümber veenda, et ma jääksin ka teisele vaatusele. Ainus asi, mida ma väikse huviga jälgisin, oli see, kui peenike on Ragne Pekarev. Aga noh see nende mäng oli küll nii, et nagu mingid külateatri jobud oleks akadeemilistele lavalaudadele lastud ja nad ei tea siis, mida seal peale hakata, kuidas ennast hoida ja kuidas üldse olla.
Eriti hämmastas aga Inglismaal resideeruva eestlanna Liisa Smithi lavastajatöö. Mis oli, võiks öelda, täiesti tegemata. Mul oligi selle lavastuse suhtes teatud ootus, et näeb midagi teistsugust. Mingit täiesti ennenägematut režissuuri. Mingeid novaatorlikke tuuli, mingit visuaalselt väljamängitud ideed. Aga ei midagi, taseme poolest ei küündinud see töö isegi Vanemuise küllalt kesiste realavastustega ühele pulgale, jäi ikka Vanemuise keskmisest väga kõvasti alla. Ei ole mõtet hakata lavastama sellist asja, kus põhimõtteliselt pole isegi teksti. Pole mingit intriigi, pole värvikaid tüpaaže. Või kui mingi tegelane võikski värvikas olla, võiks kuidagi hallist massist erineda, võiks olla see, kelle puhul tekiks küsimus, et mida temasugune inimene maakolkas teeb, tema koht oleks ju kuskil akadeemias professorina, siis pole seda laval suudetud veenvalt kujutada, nii et selline täiesti tühi tunne jäi. Või siis kui teine vaatus muutub huvitavamaks, milleks lavastada nii pikka ja jaburat esimest vaatust.
Lõpuks algas vaheaeg ja mu piinad said läbi. Saalist väljudes oli päris huvitav vaadata seda mänguruumi. Kui saali sisenedes seda eriti ei näinudki, sest sealt tuli läbi tulla ja kuhugi silmi peita, et mitte kogu seda vastujõllitavat publikumassi näha, siis nüüd teiselt poolt tulles, oli pilt palju parem. Läksime mööda sellest baariletist, kus enamus tegevust toimus, seal olid suured kladed, kuhu kihlvedude panuseid märgiti. Näidendit vaadates ei saanudki aru, mis ajal tegevus toimub. Riiete poolest olid nad nagu tänapäevased, aga jutu poolest kaldus kuhugi 60ndatesse. Eriti see vihje, kui Pekarevi ja Kõivu tegelane hakkasid vaidlema selle üle, kas Jack Nicholson on ilus. Noore tüdruku Pekarevi meelest on see näitleja meeste üldkuju ideaal. Nii et sel ajal pidi Jack Nicholson olema veel noor iidol, vaevalt, et ta praegu vana ja paksuna mõnele tibile meeldib, elagu see tibi kasvõi kuskil kolkas. Noh nagu selles mõttes, et meheideaalina meeldib, kelle postreid koguda ja kelle pilti padja all hoida ja siis pisaraid valades õhata. Näitlejana ehk kindlasti meeldib, aga mitte selles mõttes, nagu selles näidendis oli esitatud.
Selliseid vihjeid, mis viitasid mingile küllalt kaugele toimumisajale oli veel, kuigi visuaalselt näidendi toimumisaega ei rõhutatud. Kui, siis ainult selle kaudu, et võidusõite jälgiti raadio kaudu, kui televiisor oli veel mingi luksusese, mida ei saanud endale lubada ka küllalt hästi tulu toov kihlvedudekontor. Plaat, mille Pekarevi tegelasse armunud Kõiv oma südamedaami jaoks varastab, see viitas ka mingile igiammusele toimumisajale, kaasajal vinüüle ju enam ei kuulatagi. Saalist väljudes vaatasin ka neid raamatuid ja sain teada, mis ajal tegevus toimus, ühe raamatu kaanele oli kirjutatud „Panused 1970-1974“. Nii et see oli kõik lavastaja tegemata töö, nii see, et näidend ise üliigav tundus, sest hea lavastaja suudab ükskõik kui igava algmaterjali huvitavaks lavastada, olgu siin heaks näiteks kasvõi lugemisel täiesti lugematult igav tundunud Tammsaare „Tõe ja õiguse“ kolmas köide, mille Nüganen suutis selliseks huvitükiks teha, et ainult vaata ja imesta. Kui ka kõik need muud lavastust puudutavad osad, et näitlejad ei mängi ja neid on igav vaadata. Kuni selleni välja, et näitlejad tunduvad laval liigsetena. Ja et ei saa ajastusest aru, kostüümid on kaasaegsed, aga tekst kuidagi vanamoodne. Ka see on lavastaja töö, et ta jälgib, mida kostüümikunstnik ja dekoraator teevad.

Sunday, April 18, 2010

Armastab, ei armasta

Neil Simon „Armastab, ei armasta“, lavastaja Egon Nuter, Komöödiateater

Jabur komöödia sellest, kuidas abielupaar tuleb luksushotelli tähistama pulma-aastapäeva. Kõigepealt ei suudeta kokku leppida, mitmes pulma-aastapäev see neil on ja kas üldse aastapäev on täna või homme. Siis tekivad uued tüliprobleemid, nagu naise või mehe vanus ja kõige lõpuks mehe tööprobleem. Ikka raske haigus see vörkohoolia, kui ennast isegi hotellis puhkamise ajal välja lülitada ei saa. Tipp saabub siis, kui mees kutsub hotelli oma sekretärist armukese, mis peale naisel lamp põlema läheb. Hämmastav ka, kui ei läheks, kui mehel on vaja naisega olemise ajast väga tähtsatele paberitele alla kirjutada ja seejärel kohe kiiresti tööle minna. Siis nad tülitsevad veel natuke, aga mees pole rahul sellega, kuidas naine tülitseb, et ta pole piisavalt vihane. Mees läheb naise anumisele vaatamata siiski „tööle“. Selle koha peal algas vaheaeg ja ma ei jäänud seda jama enam kauemaks vaatama. Eks nad lõpuks leppisid ära ja nagu teatriplakatilt näha võis, moodustasid sekretärineiu ja hotelliboi omavahel paari. Abikaasasid mängisid päris hästi Liina Tennosaar ja Egon Nuter, nii hästi kui sellise jama puhul üldse mängida saab. Tennosaare punase peaga sobis suurepäraselt seljas olnud rohelist värvi kostüüm.

Saturday, April 17, 2010

Ird, K

Ivar Põllu „Ird, K.“, lavastaja Ivar Põllu, Tartu Uus Teater

Üle ootuste hea lavastus. Kohe ekstraklass, ütleks. Midagi nii head poleks sellelt muidu minu silmis haleda diletantide kuulsusega teatrilt oodatagi osanud. Suhtusin sellesse umbes nii, et mingid sellised ebaõnnestunud näitlejad, keda päris teatritesse tööle ei taheta, käivad seal ajaviiteks odavat ja igavat teatrit tegemas, aga kuna näidendi pealkiri oli nii intrigeeriv, siis läksin ikka vaatama ja ei kahetse sugugi. Vastupidi, jäin väga rahule, ikka tugev kunstiline saavutus ja seda just näitlejate mängu poolest.
Nero Urket nagu ei mäletagi üheski osas peale lavakunstikooli. Ja nüüd selline hiilgamine! See oli lihtsalt fantastiline. Kuigi väliselt pole Urkel Kaarel Irdiga midagi sarnast, suutis näitleja siiski nii osavalt mängida, et mängis päris Irdi. Kohe nii, et vaatasid teda ja tundus, et laval ongi päris Ird. Kuigi ma olen näinud Irdi ainult piltide pealt või üksikutes telesaadete katketes, aga tundsin Urkes ikkagi kõik need Vanale Hirmsale iseloomulikud omadused ära. Rohkem olen tuttav Irdiga Aivar Tommingase kehastuses (igasugused teatripidude paroodiad, roll „Teatriparadiisis“ ja Karusoo lavastatud „Pisuhänna“ Vestmanni mängimisel oli ka Ird mängu prototüübiks olnud). Urke suutis selle kangelase maksimaalselt ehedaks mängida nii karakteri kui ka oleku poolest. Vaimukalt geniaalne oli Irdi linti loetud lausete-fraaside kordamine. See oli nii naljakas, kuidas Urke pudistas ja röhitses, tegi täpselt üks-ühele järele seda tabamatut „rrr“ häälitsust, mis lindi Irdi suust (kurgust) kostus. Kõik need rõhuasetused ja hääletooniga mängimine, lihtsalt võrratu.
Fantastiline oli see, kuidas Urke suutis välja mängida oma käed. Sellist kätega töötamist pole ma ühegi näitleja puhul näinud. Urke käed tuletasid meelde Kibuspuu käsi – pikad käed eriti pika käelabaosaga, millest tulevad välja pikad ja peened sõrmed, hästi graatsiliselt liikuvad. Ja kui põhjalikumalt mõelda, siis tuletab Urke kogu oma olekus Kibuspuud meelde, mitte ainult kätes. Urke suutis oma käelabadega ebainimlikus kiirusega vehkida, vahepeal jäi täitsa mulje, et ei suuda enam konkreetset kätt eristada, vaid seal on üks suur virr-varr, milles käsi edasi-tagasi loperdab. Eraldi stseenid koristajaga, kus Ird näitab ette, kuidas harjaga ringi tuleb käia, millises tempos on õige lavapind puhtaks pühkida ja mis pühkimiskujundeid kasutades seda tegema peab. Või stseen austajannadega, kus Ird istub voodil ümbritsetuna noorest naisest ja vanamemmest, kes kumbki talle oma kirja ulatavad. Ka selles stseenis jäi eriliselt silma Urke käte mäng, kuidas ta peente pikkade sõrmedega vigureid tehes läbi erinevate keerdude ümbrikuni jõuab ja sealt nõtkelt kirja välja võtab.
Eriti hea stseen oli Irdist ja Kaidust „Vikerlaste“ proovis. Istuvad ja põrnitsevad saalist lavale nagu 2 vastandit: Kaidu rahu ja tasakaalukus ise, Ird põlise mässajana. Hästi naljakad olid Irdi mässamise stseenid, kuigi neid oli naljakas vaadata just kõrvalseisjana, ennast selle inimese kohale, kes Irdi suust voogava sõnavalangu osaliseks sai, küll ette kujutada ei oleks tahtnud. Stseen „Vikerlaste“ proovist läheb ootamatult üle sünnitusstseeniks, kui Kaidu kaob akside vahele ja Ird jätkab jauramist, alguses endiselt laval olevat Ani ja tema partnerit sõimates, siis Kaidule akside vahele ergutussõnu karjudes. Stseeni lõppedes, s.t. lapse sündides õhkab Ird õnnelikult: „Proovi seda veelkord!“ Kogu elu nagu teater, meil pole aega teda kasvatada, me oleme kogu aeg teatris, eks ta kasvab siis ise... Selline hästi armas lahendus ja tekst.
Samamoodi kõik, mis puudutas Irdi muid loomuomadusi kuni kehahoiaku ja žestideni välja. Kõrend Urke suutis mängida nii, et jäi mulje, et tema ongi see vana paks (pool tonni kaaluv, nagu üks pioneer oma sõimukirjas Irdi perele väljendas) teatrijuht. Kõik see pidev rahutus, suutmatus ennast paigale sundida. Istub korraks maha, siis hakkab kohe närveldama, käed tõmblevad, otsaesine leemendab higist, temas keeb progress, temas toimus loomeprotsess. Käed ei püsi paigal, jalg lendab üle teise jala, siis jälle teine jalg üle esimese jala, siis on vaja teha tiir mööda lava, siis vaja joosta ühest lava otsast teise, maha istuda, kukalt sügada jne. Selle kõik oli Urke suurepäraselt välja mänginud. Isegi huvitavad istumispoosid, natuke kaldu, kogu aeg ennast kõigutades, kuigi väliselt rahulik, aga silmis selline säde, et kohe plahvatab.
Katrin Pärn oli samuti oma annete kõrguses. Nero Urke oli selles lavastuses ainus näitleja, kes mängis läbivalt ühte rolli, ainult Irdi. Kõik teised näitlejad, kes lavastuses üles astusid, kehastasid erinevaid tegelasi. Pärna kehastada olid Epp Kaidu, onu Raivo, fännist vanamemm, Urmas Oti intervjuu ajal kaamerasse „Mama!“ karjuv paks venelanna ja tolmuimeja toru mikrofonina kasutav koristaja, kui nimetada kõige eredamad etteasted. Kõik need rollid olid esitatud väga hingestatult ja heal tasemel. Onu Raivoga oli üldse nii, et alguses ei saanudki aru, kes see on. Põristav „r“ ei olnud minu jaoks küll kuidagi onu Raivoga seostuv tunnus, seevastu aga loo jutustamise juurde joonistamine küll. Pärast kavalehte vaadates tuligi välja, et tegemist oli onu Raivoga, mitte tädi Rutiga, nagu mees pakkus. Igal juhul oli Pärn näitlejana selles lavastuses just selline nähtus, mida võis suu ammuli vaadata, kui hästi ta mängib ja kui tõepärane ta on!
Iseenesest oli väga hea lavastus, aga mõned stseenid tundusid ikka üleliigsed. Oleks võinud lühemalt teha, nagu eesti teatrile viimasel ajal omane etteheide kõlab: mitte teha nii pikki lavastusi! Ma saan aru, et erinevate ajastute koristajaid oli vaja lavale tuua selleks, et näidata aja muutumist teatris, näidata erinevaid suhtumisi ja kombeid, et koristajad on ikka olnud lavale ihkajad ja naudivad seda aega, kui lava on nende oma. Ja et neid stseene oli vaja ka puhttehnilistel põhjustel, et anda kogu aeg laval olevatele näitlejatele hetki, kui nad natuke hinge tõmmata saavad ning ümber riietuda jõuavad. Aga kõigi ülejäänud tegelaste sissetoomine, nii noored vihased mehed kui ka erinevad kodanikud, kommunistid, mõisateenijad ja kes seal kõik olid, tundusid ikkagi üleliigsed. Ei jõutud-suudetud neid korralikult välja mängida ja nende suhe peategelasse jäi ka kuidagi ähmaseks. Kui lähtuda muidugi ainult sellest, mis näidendis pakuti, mitte luua isiklikke allusioone, mida me teatriajaloost ja mujalt teame, et mis mees see laval naljakalt suitsu kiskuv väike kuju on ja mis ajastu siis Vanemuises oli.
Lõpp läks päris kurvaks ära, aga eks see kipub olema nii kõigi suurte isikutega. Ükskõik, mis surma nad siis surevad, kas armastavate omaste keskel uhkes lossis või vaesuses või nii armetult, nagu see Irdiga juhtus, aga kahju on ikkagi. Kuigi konkreetselt surma selles lavastuses ei näidatud, aga kogu hullumajja lennutamise stseeni kummitas mul peas mõte, mida ma kuskilt lugesin, et kui Vanemuise töötajad Jämejalga Irdile järele läksid, siis lõi vist katlakütja surnukuuri ukse lahti ja ütles: „Vaadake, kes neist teie oma on...“. Omapärane oli siinjuures just see, et Ird lennutati hullumajja. Selle järgi, kuidas näitlejad laval istudes käitusid, võis aru saada, et tegemist on lennukisõiduga, aga mind hämmastas ikkagi, et Eesti siseselt sellised lennud toimusid. Aga eks kogu see lugu oligi selline ajaloolin tõde väikese kiiksuga. Pakuti ehedaid fakte Irdi elust, täpselt nii, nagu need kirjas-teada on, aga natuke kõverpeegli pilgu läbi (naisnäitleja kehastatud onu Raivo jutustab „väikestele sõpradele“ jutupliiatsi abil loo sellest, kuidas Kaarel inimesi küüditas). Irdi lõpumonoloogi kuulates hakkas ikka täitsa kahju, ta ju uskus siiralt parteisse, selle surematusesse, kõikvõimsusesse, kuidagi totter oli selle üle naerda. Lennukistseenis vaatasin piloot Juss Haasmaad, et täitsa kena poiss teine. Muusikaline kujundus oli samuti väga hea. Urmas Otti oli kujutatud homona, nagu mees ütles, et ainult homod mehed patsutavad teisele mehele kintsu peale.

Friday, April 16, 2010

Unistuste printsess VI

Selles saatest said neiud võimaluse olla Tibiga kohtingul terve öö. See mõte meeldis kõige rohkem Nataljale, kes sellest täitsa arusaamatusse vaimustusse sattus. „Öösel on väga palju tegevusi, öösel on kõik teistmoodi, öösel võib juhtuda nii mõndagi...“ rääkis ta elutargalt. Natalja jättis mulje nagu pioneerilaagris viibiv tüdruk, lõpuks ometi saab siit majast terveks ööks minema! Esimese võimaluse veeta Tibiga ühine öö sai Maarja. Sellele eelnes õhtu, kui nad käisid mingite imelikes kohtades, ühes kohas tiriti mõlemad koos proffide tantsijatega flamenkot tantsima. 6 aastat tantsu õppinud Maarja hindas oma tantsuoskust: Ma olen nagu puust hobune. Õhtu lõpuks said Tibi ja Maarja ümbriku, millega kaasnes lukskorteri võti, kus nad öö veeta võivad. See oli päris naljakas moment, kuidas mõlemad ebameeldivalt üllatunud olid, Maarja kommenteeris koguni, et ma olen päris solvunud, et minust arvati, et ma tahan öö Tibiga veeta.
Natalja kohting muutus kohe täitsa probleemiks. Nimelt nimetas Natalja seda tööks – teda kutsuti kohtamisele kell 10 hommikul, et ta annaks joogatundi. Ja siis Natalja tuligi niimoodi kohale, et ta hakkab tööd tegema. Teised tüdrukud olid isegi kadedad, et Natalja sellise kohtamise sai, kutsus ju Tibi ta esimese tüdrukuna sellest kambast oma koju, aga Natalja küsis selle peale õlgu kehitades: So what? Tibi ise kommenteeris Natalja suhtumist kõige ägedamalt: „Ei tea, võib olla ta ei saanud öösel hästi magada. Võib olla lõi ärgates varba ära, lõi jala ära, lõi pea ära. Hakkas kohvi jooma ja suhkur oli otsas, kohvikoort polnud... Läks välja ja must kass jooksis üle tee...“ Pärast õpetas Tibi tüdrukutele oma lemmikspordiala kung fu-d.
Saate lõpus toodi mängu jokker – Katrin, kes saatesse konkureerijatest Tibile väga meeldis, aga kes saates osaleda ei saanud. Nüüd sai ja ta toodi kohale. Kui tüdrukud väljahääletamisel seisid, vaatasin, et Natlaja hoiab ennast kuidagi krõnksus. Ja Natalja pidigi lahkuma. Jääjad leidsid, et Katrin on neile väga kõva konkurent, just midagi sellist, mis Tibile meeldida võiks – tumedapäine ja küps väga ilus naine. Kristel igal juhul lubas, et tema sellepärast juukseid tumedaks värvima ei hakka, et Tibile paremini peale minna. Tundub, et selle saatega venitatakse lõpmatuseni. Kord tuuakse keegi väljalangenutest saatesse tagasi, siis tuuakse uus osaline juurde. Kui neid kahte poleks tagasi toodud, oleks praegu aeg juba Grand Finale käes, jäänud oleks 3 kandidaati, kelle seast Tibi oma printsessi välja valima peaks. Vähemalt eelmine aasta valis Roberto viimases saates kolme seast.

Minu veetlev leedi

Frederick Loewe „Minu veetlev leedi“, lavastaja Ago-Endrik Kerge, Estonia.

Seekord siis leedina Hanna-Liina Võsa. Päris särav esitus, aga ideaalist ikkagi kauge. Vähemalt nende noorusest meelde jäänud toredate hetkedega võrreldes, mida pakkus näiteks Kärt Tomingase esitatud Eliza, jäi asi ikka väga lahjaks. Ja duetis Estonia Higginsiga ka midagi säravat polnud, kuigi, imestasin isegi, et Higgins tuletas välimuselt meelde Elmo Nüganeni – just seda näitlejat, keda ma enda ideaalse Higginsina ette kujutasin, et miks ometi ei lavastata „Leedit“, kus Higginsit mängiks Nüganen. Kindlasti oleks lavaduett Raivo E.Tammega parem ja kõige parem, kui näeks ära ka selle praeguse lavastuse ideaalpaari – R.E.Tamm ja Hele Kõre-Kõrve. Aga nojah, seekord siis selline esitus. Aivar Tommingas oli omal ajal ikka ideaalne Higgins ja Kaljujärv ideaalne prügivedaja Doolitle. Võsa hakkas silma paljude lollustega, mis tegelikult rentsliplika Elizale täitsa sobisid, näiteks professori juurde koju tulles, hakkas ta tugitooli istudes omal seelikut üles tirima ja pantaloonides jalgu hargitama. Õnneks ei häirinud Võsa esituse puhul teiste ooperilauljate juures väga häirinud ooperilaulja hääldus ja mõttetu, isegi kõrvulukustav niisama kriiskamine, karjatuste ja muude rõkatuste näol. Võsa oli normaalselt vaoshoitud, aga emotsiooniskaala oli siiski küllalt piiratud, pigem selles suunas, et ma olen nii armsake, väike armas naeratus kogu aeg taskust varuks võtta, mis ka ei juhtuks. Madis Milling mister Doolitle'ina oli täitsa vahva, aga ideaalist muidugi kaugel. Ka Priit Volmeri kolonel Pickering pakkus näitlejameisterlikkuselt häid momente, mis paraku teiste „staaride“ suurustlemise varju jääma kippusid. Väga tabav oli Higginsi teenijanna äratundmishetk Eliza laulu „Ma tantsiks veel ja veel...“ ajal – majapidajanna jääb laulvat ja magama minemast keelduvat tütarlast nagu puuga pähe saanud vaatama, kuni teda tabab äratundmine, jessas, see laps on ju armunud!
Muidu oli see vaatamine kuidagi väsitav. Juba esimese vaatuse ajal mõtlesin, et oh issand, issand, kui pikk see on! Eelmised Leedi vaatamised on kuidagi valutumalt läinud, ainus kord, kui ma kannatasin ülipika esimese vaatuse käes, oli päris esimene kord „Leedit“ etendusena vaadates „Vanemuises“. Siis tundus ikka täitsa lõpp, et no miks nii pikk, miks juba vaheaega ei tule. Kuigi oli ilus ja huvitav ja naljakas tekst oli ja kõlasid kaunid meloodiad, aga seda kõike oli liiga pikalt. Nii oli ka nüüd, muudkui kannatasin ja ootasin, et oleks juba vaheaeg. Imekombel suudeti minust ka mõned pisarad välja meelitada. Esimest korda stseenis „Hispaanias on hooti vihmahood“, kui ma sain tunda hingevärinat, mis tunne see on, kui saavutus, mille poole on nii pikalt püüeldud, on lõpuks käes. Ööd ja päevad harjutamist ja lõpuks see „h“ täht tulebki! See oli selline hästi ülev hetk, nii et vaatasin ilusat triot läbi paari silmast tilkunud pisara. Teist korda tabasin ennast nutmast, kui koor esitas laulu inglise eliidist. See oli nii armas ja südamlik, sellised toredad ja rikkad inimesed, elavad mõnusat elu ja peavad ennast tähtsateks, kuidagi võttis jälle silma märjaks, kuigi päris täpset põhjust ei oskagi nimetada. Ehk see, et tahaks ka nende hulka kuuluda, seal oleks mõnus olla.
Mingil ajal tekkis mul siis tõeline „Leedi“ sõltuvus, nii et oli vist mingi piir, kui palju kuus või nädalas etendust vaatamas käia. Tartu perioodil muidugi olin igal etendusel kohal. Nüüd küll enam nii palju ei jõua. Isegi need laulud ei tundunud enam nii kaasahaaravad, vaataks erinevad esitajad ära ja siis vastavalt vajadusele, kui tunnen, et tahan seda jälle kuulata, võiks minna. Teiseks vaatuseks muutus Eliza juba nii vastikuks, et oleks tahtnud temaga mulisema minna. Isegi tütar ütles, et mis see eit endast arvas, arvabki nii, et kui saab rikka mehe juurde elama, on tal õigus hakata seal mulisema. Korjati rentslist üles, tehti leediks ja temal ikka veel vähe, tahab mingeid tundeid ja austust ka. Olgu õnnelik, et üldse korralikus majas ööbida sai. Lõpustseen mõjus kuidagi naljakalt, kui terve lavastuse vältel laval toimetanud lavatöölised, kes pidevalt poodiume ja mööblit siia-sinna liigutasid, jäid Higginsi viimase laulu ajaks tagalavale valvesse seisma. Sellest ma küll aru ei saanud, milleks selle laulu puhul sellist kaaskonda oli vaja. Omapärane oli, et selleks stseeniks ei ehitatud tagasi tavapärast Higginsi kabinetti, vaid tagalavale paigutati ainult dekooriks raamaturiiulid, kesklavale aga grammofon ja tugitool, kus Higgins istus ja Eliza salvestatud häält kuulas. See lõpp mõjus lõpuks ka natuke tagasihoidlikumalt, sest peale suurt tüli ja Higginsi perse saatmist, tuli Eliza ikkagi ise tagasi. Ja Higgins, tubli mees, ei murdunud, vaid haukus tema peale: „Kus mu tuhvlid on?“
Kostüümidest hakkas silma, et need on osaliselt ikka täiesti mööda pandud. Solistidel olid küll huvitavad kostüümid, kuigi nii mõnigi asi jättis soovida. Leedil oleks võinud olla ballistseenis ilusam kleit ja igapäevariietus oli tal ka kuidagi kahvatu. Aga täiesti jube oli see, mis oli kooriartistidele ballistseeniks selga pandud. Need kleidid nägid välja küll rohkem nagu maskiballi tolakostüümid kui inglise elegantse eliidi esindajate uhked õhtukleidid, millega Transilvaania kuninganna ette ballile ilmuda. Sellised omamoodi naljaka tegumoega kleidid olid, kus mingi osa kleidist oli puhvi aetud, nagu laternad. Igal kleidil mingi isemoodi kiiks, aga ilusad need riided küll kindlasti polnud. Keegi ütles publikust ballistseeni ajal, kui heerold külalisi teadustas, et see on nagu meie presidendivastuvõtt.
Tööle hakkas jälle muusikali aluseks olnud Shaw näitemängu sügavasisuline tekst. Kogu see Elizat puudutav jama, mis tegelikult on väga filosoofiline mõttearendus sellest, kui väga me siis ikka vastutame nende eest, kelle oleme endale võtnud – hilisem mõte „Väiksest printsist“. Kõige parema mõttena hakkas seekord kõrva Alfred Doolitle’i vastus professor Higginsi küsimusele: „Kas teil südametunnistus on?“ „Ma ei saa seda endale lubada, ma olen selleks liiga vaene mees“. Täitsa õige ju, no ei saa olla üdini aus ja südametunnistusega inimene, kui oled puruvaene, ikka tulevad ette mingid fataalsed valikud, mida oleks lihtsam teha, kui oleks hunnik raha tagataskust võtta. Ei peaks ennast näiteks teatud situatsioonis alandama või saaks oma lapsi tõeliselt armastada, kui oleks piisavalt raha. Aga kui raha pole, siis vastavalt võimalustele, enamasti silmad kinni ja valesära silmis, et ma annan endast parima. Kuna samal päeval sai loetud midagi lavastuse „Armastus kolme apelsini vastu“, siis oli hea näide kohe võtta. Armastav ja rikas isa pöörab maailma pea peale, ainult et oma poega aidata. Printsil on melanhoolia ja millised jõud selle tarvis kõik tööle pannakse. Vaene inimene oleks oma suures mures üksi, istuks ehk tänavanurgal ja nutaks, kõik kihutaksid teda tähele panemata temast mööda, pole ju raha, et iga suvalise probleemidega tegelda. Mitte sellepärast, et meil kõigil südametunnistust poleks, mõned ju tahaksidki aidata, tahaks igale kerjusele krooni anda, aga pole ju seda raha. Kuningal aga on raha ja sellepärast saab ta oma poja melanhooliast terveks ravida. Samasisulised on veel mitmed muinasjutud, kus kedagi kurvameelsusest terveks ravitakse, ikka käib see kõik raha kaudu. Kasvõi see, et kuulutatakse välja ülemaailmne konkurss, mis paneb vaesema-arukama kihi tegutsema, kui kuningas lubab pool kuningriiki ja oma tütre pealekauba, siis ma võin ju midagi sellist välja mõelda, mis tüdruku naerma ajab.

Thursday, April 15, 2010

Leekrüübe

eter Shaffer „Leekrüübe“, lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater

Ootasin seda taaskohtumist kahe põneva daamiga näidendist „Leekrüübe“ suure elevusega, kuid kahjuks seekord lavastus mind vaimustusest hüppama ei pannud. Kuigi kõigi kolme Eestis lavastatud „Leekrüüpe“ kohta võib öelda kõva keskmine, Vene Draamateatri lavastus oli neist ehk kõige nõrgem, kui ma olin ääretult pettunud, et Eesti Draamateatris Lettice'ina vägeva mulje jätnud Maria Klenskaja oli nüüd hoopis Lotte rolli pandud. Klenskaja on fantaasiaküllase ja elava Lettice'i rolli justkui loodud. Ka nüüd teistkordsel lavastuse vaatamisel Eesti Draamas oli sama tunne, miks ometi ei lasta Klenskajal mängida seda rolli, mille jaoks ta justkui sündinud on. Kuigi Kreismann Lettice'ina polnud ka sugugi paha, kummitas mälus ikkagi kogu see vaimukus ja siirus, millega Klenskaja omal ajal seda rolli esitas. Ja kuivikust Lotte osa jaoks oli Klenskaja kuidagi ikka liiga suur isiksus, see kuivikust kontoritöötaja roll sobis palju rohkem Kreismannile. Aga noh, kui taheti seekord nii teha, mis siis ikka.
1995.aasta „Leekrüüpes“ oli Salme Reegil üks viimaseid rolle. Kahjuks jäi mul isegi see nägemata, mäletan, et kavalehel oli tema nimi küll muuseumkülastajana kirjas, aga laval oli tema asemel preili Framerit mänginud Rita Raave. Selles lavastuses olid muuseumikülastajateks teatrisaalis istuv publik, kelle hulgas näidendisse sisse programmeeritud tegelased parajalt elevust tekitasid. Ma ei tundnud järsku vahekäiku ilmunud Hilje Murelit ära, mõtlesin, et see on keegi hilinenud teatrikülastaja ja imestasin, kuidas ta julgeb lavale nii lähedale minna. Kiita võib kunstnik Riina Degtjarenkot, kes oli Lettice'ile loonud suurepärased värviküllased kostüümid. Kuigi tekitas natuke kahtlust, kui esimene vaatus poole fraasi pealt katkestati ja peale vaheaega tekstiliselt sama koha pealt jätkatakse, aga Kreismannil pole jalas enam mitte tulipunased retuusid, vaid lillad kapripüksid. Kavalehel pilte vaadates ja lavalt nähtud kujundust võrreldes, tundus, et kasutati 1995.aasta lavastuse mööblit, vähemalt 1 tool, mis nii mõneski stseenis domineeris, oli täpselt sama tool, mille peal istub 1995.aasta lavastuse pildil Guido Kangur.
Kavaleht toob näidendi põhilise mõttena välja küll selle, et oluline on märgata meie ümber olevaid üksikuid inimesi, kui raske neil võib oma üksinduses olla ja kui palju nad võivad muutuda, kui endale sobiva ja tõelise sõbra leiavad. Aga minu jaoks jäi just sellest korrast leitmotiivina kõlama arhitektuuri noot. Lotte võitles nooruses koledate ehitiste vastu. Kui sõja ajal hävitati linnu, siis ei nutnud ta mitte nende inimeste pärast, kes sõjakeerises surma said (inimesed tulevad uuesti), vaid majade pärast, mis jäädavalt hävinesid. Võitlemaks koleehitiste vastu, lasi Lotte koguni oma poiss-sõbral pommi valmis ehitada, et mõni koleehitis hävitada. See kõlas minu jaoks tõeliselt kaasaegselt, kuigi ma olen suur kaasaegse arhitektuuri austaja ja eelistan igal juhul elada või olla kaasaegses ehitises kui ajaloolises, on siiski julm, kuidas arhitektuuriliselt väärtuslikke maju süüdimatult maha kantakse ja nende asemel üheülbalisi või lausa silmi pimestavalt koledaid karpe asemele ehitatakse. Solaris on küll tore koht, seal saab näha palju häid etendusi, mida ehk muidu poleks Eestisse näitama toodud ja mida poleks kuskil mujal mängida; seal on üks väheseid toidupoode, mis veel peale teatrietendusi avatud on, aga esteetiliselt on see maja minu meelest just midagi sellist, mille vastu Lotte ja Letice lõpuks võitlusse otsustavad asuda. Geniaalne idee – korraldada ekskursioone mitte ajaloolistele vaatamisväärsustele ja ilusate ehitiste juurde, vaid viia huvilisi nende ehitiste juurde, mis linnaplaani karjuvalt koledamaks muudavad.
Üllatusega märkasin, et tegevus ei toimugi kogu aeg ühes kohas. Eelmistest etendustest oli nagu meeles, et laval oli koguaeg Letice'i kodu, nüüd aga oli 1.stseen muuseumis, siis muinsuskaitse ametiruumides ja alles siis järgnevad stseenid Letice'i keldrikorteris. Samuti ei suutnud ma meenutada, kus ma Eesti Draama eelmist etendust vaatamas käisin, kuidagi seostus see kahe mängukohaga, nii Eesti Draamateatri väike saal kui ka Vanemuise väike maja, võib olla käisin seda siis tõesti mõlemas kohas vaatamas. Igal juhul oli selle näidendi tekst ja tookord ka esitus niivõrd köitvad, et muud asjad ei omanudki tähtsust, et ei suuda meenutada, kus ja mida näha sai.

Wednesday, April 14, 2010

Kõige kallim - tasuta

Yukio Misima „Kõige kallim – tasuta“, lavastaja Juri Jerjomin, Valeri Ljovuškini teatriprojektid

Perekonnalugu lugupeetud jaapani härrast, kes võtab oma armukese majateenijaks. Armusuhtest on möödas 20 aastat ja mees on sellest üle saanud, nagu ta oma naisele väidab, täiesti unustanud. Ka mehe käitumine näitas igakülgselt, et mehel pole endise armukese vastu enam tundeid, tema jaoks on armuke Ohide lihtsalt inimene, keda tuleb aidata. Küll aga pole sellest kunagisest räpasest loost üle saanud abikaasa Sicheko, kes meenutab kibedusega, kuidas ta 20 aastat tagasi mehele Ohide juurde mehe lemmikhommikumantlit toomas käis. Ohide jättis toona mehe ise maha, läks ära kellegi sakslasega ja on nüüd 20 aastat hiljem tagasi Tokyos, vana, räsitud ja õnnetu. Ohide on nõus oma endise armastatu juures kasvõi tasuta teenima, palgana on ta rahul ka ainult söögiga. Sicheko on oma mehele ammu rääkinud, et ta tahab teenijat, ta ei jõua üksi kogu suurt majapidamist korras hoida, ta on sellest tüdinenud ja väsinud, nii et peale väikest kõhklust nõustub Sicheko sellega, et Ohide nende majja teenijannaks tuleb.
Lugu mängiti ilma vaheajata peaaegu 2 tundi, nii et mingil ajal läks ikka natuke igavaks. Tütre teema oleks võinud näiteks välja jätta või seda vähem kasutada. Tütar läks parajasti oma peigmehest lahku, justkui tütre enda soovil, aga kui tütreni tõeliselt kohale jõuab, et mees ongi ta maha jätnud, tabab teda hüsteeria, et ta ikka ei tahtnud seda. Pärast seda järgneb kiire lõppmäng, kui tütar palub ja nõuab, et ema teenijanna minema ajaks, sest tütrel on teda raske vaadata. Ohidet mänginud Ljudmilla Tšursina oli kõige jaapanipärasem. Kõndis väikeste kannast algavate sammudega, pea küljele kallutatud ja alandlikult langus. Ohide on suurepärane majapidaja, aga Sicheko hakkab talle kätte maksma selle valu eest, mida naine 20 aastat tagasi tundis, kui tema mees või tol ajal armastatu Ohide juurde läks. See oli ka väga hästi välja mängitud, kuidas majaperenaine oma võimu ära kasutas: tuli koju ja pildus kingad suure kaarega jalast ära, ütleb igal võimalusel Ohidele midagi teravat või suisa nutmaajavat, nimetab Ohide tehtud maitsvat torti saastaks jne. Tundub, et kõige tipuks on see, kui majaproua hakkab teenijat ilusaks tegema – meigib Ohide nii ära, et Ohide näeb välja nagu peale pasteerimist, suvaliselt tõmmatud „kulmukontuurid“ ja kogu alalõua ära määrinud huulepulk. Aga see on Ohide alandamise algus, sellele järgneb Ohide trepist alla tõukamine.
See oli esimene näidend, kus ma nägin, et tegelased võtavad koju tulles jalanõud jalast. Olen alati mõelnud, nii filmide kui ka teatrilavastuste puhul, et millest selline ebatõenäolisus, oma kodus me ju saabastes ringi ei käi, teatrilaval aga käiakse küll. Lavakujunduses oli jaapani elementidega kodu, ei tea, võib olla ongi kaasaegsed jaapani kodud sellised, traditsioonidelt jälgiti pulkadega söömist, tee joomist, madala laua taga patjadel põlvitamist ja seda, et naine ümardab meest. Kuigi emantsipatsioon oli ikka toimunud, selles näidendis polnud naine lihtsalt mehe vaikiv vari, vaid mehega võrdväärne pereonnaliige, kellel oli võrdne sõnaõigus ja isegi omad nõudmised. Riietus oli kaasaegne, kuid Ohide käis mingis kimonotaolises kitlis, pereemal oli viimastes stseenides uhkem kimonokittel ja isegi pulkkingad all. Etenduse alguses on lava kaetud pikkade värviliste pulkadega, mida tegelased hakkasid eest ära kandma. Tegevuse käigus kasutati neid pulki niisama mingi sügavama mõtte loomiseks, kui ema ja tütar seisavad justkui maja terrassil ja nendele pulkadele toetuvad, vahepeal tõsteti pulki kuskil tagaplaanil ümber. Vähemalt sai pereisa mänginud Georgi Taratorkin – Rudolf nähtud, kuigi lugu ise oli ka päris hea. Kahju, et nad ei tulnud seda lavastust varem Eestisse näitama, oleks Olga Kabo ka ära näinud.

Tuesday, April 13, 2010

Koidula veri 2

Teist korda vaadata oli juba natuke igav, oli kadunud see vaimustus, mis esimesest vaatamiskorrast jäi. Ootasin küll neid stseene, mis mind eelmine kord naerma ajasid, aga täna nad enam nii naljakad ei tundnud, kuigi muigasin ikka. Taas ajas naerma Maria Uljanova monoloog, seal ta ütles eriti hästi Ilja Uljanovi kohta, et keiser „on minu saatuse korraldanud, otsis mulle selle neetud kitsaste silmadega kiilaka kalmõki Uljanovi“. Pärast eriti nagu nalja ei saanudki, aga Alinat oli mõlemas stseenis väga ilus vaadata. Üliarmas lugu oli see ikkagi.
Lõbustasin ennast sellega, et mõtlesin stseene ette, et mis stseen nüüd edasi peaks tulema, enamuse stseene panin täppi. Michelsoni ja revolutsionääri stseenis märkasin seda, mida ma eelmine kord ei märganud, seda ajendit, miks Michelson andis ära kogu oma raha naisele, kes kavatses tsaari tappa. Liduša rääkis Edušale oma suure saladuse ja see jäi neid mõlemaid painama, ühes stseenis küsiski Eduša, et mis ma tegema pean, et me mõlemad rahu saaksime, tsaari ära tapma või? Hea stseen oli veel, kui Koidula hakkab isakodus protestima, miks isa tal mehele ei lase minna. Papa Jansen: „No kuidas ma litsi mehele panen?“ Koidula nagu panniga pähe saanud, seisab laua peal: „Ah nüüd olen ma siis lits… Kui kirjutada on vaja, siis ma olen kirjaneitsi…“ Kahju ainult, et see tükk nii kiiresti maha võeti, oleks hea meelega seda kunagi paari aasta pärast teist korda vaatama läinud, siis oleks taasvaatamine kindlasti rohkem meeldinud.

Thursday, April 8, 2010

Unistuste printsess V

Kristel tunnistas, et ta ei ole harjunud meestele külge ajama. Seniseid saateid vaadates on jäänud küll mulje, et ühelegi saates osalevale tüdrukule pole meestele keele kõrva ajamine võõras. Kohting ja südamest südamesse vestlus jättis Kristelisse ja Tibisse sügava jälje. Ei tea, kas saateosadega oli midagi segamini aetud, aga millegipärast polnud selles saates enam Nataljat. Eelmine kord saadeti ära Marina, aga Natalja jäi ju veel villasse. Nüüd oli alles 4 tüdrukut. Imestasin kogu aeg, kus siis Natalja on, kas ta ei taha teistega koos olla ja veedab aega kuskil omaette toas. Pärast reklaami oli Natalja ikka tagasi. Tüdrukute joonistamisoskus võttis päris kadedaks, ma oskan ainult kriipsujukut joonistada.
Väga hea etteaste oli Mariselt. Läks järsku tühja koha pealt täiesti endast välja ja hakkas kiunuma, et võitja on ju ette teada. Kui teised uurima hakkasid, kuidas ta seda kinnitada oskab, väitis Maris, et ta on meedium: „Mul on kolmas silm... noh nagu kolmas meel...“ Tibi sai teada Marise sekseksperimentidest ja tsölibaadist ning ajas Marise majast minema. Maris pani enne majast äraminemist veel ühe väga hea killu: „See saade andis mulle väga palju, nagu oleksin 3 aastat edasi arenenud ja targemaks saanud.“

Norway.today

Igor Bauersima „Norway.Today“, lavastaja Priit Võigemast, Ugala

Lugu ise oli päris huvitav – kuidas 2 noort inimest said neti kaudu tuttavaks selleks, et koos enesetapp sooritada. Närvi ajas see, et suurem osa 1. vaatusest oli esitatud virtuaalses vormis, tegelasi endid peaaegu ei näidatudki, vaid näidati nende teksti, mida nad arvutisse kirjutasid ja vahepeal näidati neid kaamerate kaudu. Olin nördinud, et ega ma sellepärast teatrisse ei tulnud, et seal mingit jutukamaailma vaadata. Siis nad turnisid seal pooleldi kalduoleval lavapinnal, kadusid lavapinna taha ära, see pidi nagu tähendama, et keegi lendas kaljunukilt alla. Noh eks nad ennast siis lõpuks koos sealt alla kukutasid. Või siis leidsid teineteist ja avastasid, et tahavad koos edasi elada, et pole vaja ennast tappa. Mängisid Carita Vaikjärv ja Tanel Ingi.

Wednesday, April 7, 2010

Savoy ball

Paul Abraham „Savoy ball“, lavastaja Georg Malvius, Vanemuine

Alguses vaatasin, et ikka täitsa jamalt on lavastatud. Filmist oli meeles selline lahe pull, mis seal kogu aeg käis, et kogu aeg sai nalja ja hästi palju toimus. Olid uhked ja visuaalselt kaunid võtted, mida võis ahhetades ammuli sui vaatama jääda. Kogu see maastik, millel peategelaste kodu asus ja sisevõtted mingites uhketes lossiruumides. Ja siis ball, kui palju inimesi ja kauneid kleite. Ja väga head näitlejad, eesti näitlejate kahurivägi. Keegi ütles hiljem selle filmi kohta väga tabavalt, et ainus asi, mida ta filmist "Savoy ball" mäletab, on see, et Elle Kull laulis Helgi Sallo häälega. Minul olid sellest filmist igal juhul väga head mälestused, mul oligi üks koolivaheaeg „Savoy balli“ tähe all möödunud, käisin seda ikka oma 10 korda vaatamas ja kõik laulud ning stseenid kuni pisiasjadeni välja olid peas.
Nüüd olingi kohe algusest peale kergelt pettunud, et see asi teatrilaval nii mannetu on. Muidugi oli meeles ka mingi revüü, kus Karisma ja Krjukov esitasid laulu "Lady Stern ja mister Black", kui vinge liikumine seal oli ja kui vahvalt ja väljendusrikkalt nad laulsid. Lavastuses aga, kuigi lavastaja oli Georg Malvius, kes on tavaliselt väga häid lavastusi teinud, oli liikumine nii mannetu, et kohati hakkas täitsa häbi. Imestasin Aivar Tommingat, talle oli mingi kõht ette tekitatud, mõtlesin, kas see on tõesti selleks, et tema saamatust ja vanadust varjata. Või on see tal loomulik kõht, mis ühe suvega on ette tekkinud ja mehelt liikumisvõime röövinud. Varem ta esitas oma laulunumbreid ikka väga rohke liikumisega, aga nüüd seisis põhiliselt paigal, tammus suutmatult peaaegu ühe koha peal ringi, vahel liigutas natuke elavamalt jalgu ja käsi. Põhirõhk oli tema tegelase Mustafa puhul tekstile pandud, noh oli selline "naljakas" tekst, nagu operettides ikka, mis mulle tundus naljakas vist kunagi 1.klassis, kui ma käisin „Nahkhiirt" vaatamas ja siis oli maru naljakas, kuidas need mehed Rosalindile seletasid, kuidas nad jahil käisid. Aga nüüd see ei pannud mind isegi muigama. Pigem õlgu kehitama, et mis siin siis nii naljakat on. Nagu soovitus Adelele, et ma lähen ballile, sa ära kodus üksi kurvasta, loe seda väikest raamatut, mis ma sulle jätsin, „Sõda ja rahu“.
Hästi kahju oli sellest, et liikumispuudusega oli väga palju sellest säravast operetist ära rikutud. Kuigi mõne tegelase tantsualast saamatust taheti kompenseerida kohustusliku balletitantsijaterühma kohaloluga iga laulunumbri puhul, hakkasid need tantsijad ka alguses täitsa häirima. Mõtlesin kogu esimese vaatuse, et ma ei viitsi seda lõpuni vaadata, lähen vaheajal minema. Aga siis mingil ajal vaatasin, et balletitantsijad on ikka täitsa vahvad, ja nende pärast otsustasin jääda. Kuigi see oli ka maru jama, et dekoratsioonide ette oli nii minimaalselt ruumi jäetud. Sellel laval praktiliselt polnudki kuskil tantsida. Hale oli vaadata ballistseene, kus ballil nagu õieti polnudki rahvast. Vast nii 10 paari tuli kokku. Tundus, et ka teatrist on koondamislaine üle käinud ja kõiges üritatakse kokku hoida, ei saa enam nii suurt koori lubada, nagu kunagi oli, nüüd on sellest koorist heal juhul kolmandik järele jäänud. Ballikülalised pidid tantsima väga väiksel alal, kui nüüd võtta nii, et reaalselt mingi selline ball toimuks, kuigi nii toimumiskoha väljanägemise kui ka ballikülaliste arvu järgi oleks pakkunud, et tegemist on niisama väiksemat sorti uhkema sünnipäevapeoga. Selle peale küll poleks tulnud, et kogu see kupatus endast balli kujutab, kui süžeeliselt või laulude-tekstide järgi poleks öeldud, et tegelased on ballil.
Ka igas teises stseenis häiris see kitsas lavapind, aga ballistseenis kõige rohkem. Siis oli eeslaval päris palju ruumi, aga eeslava hoiti alati solistidele, kes koos balletiartistidega seal oma laulunumbreid esitasid. Ja balletiartistid pidid iga laulu puhul olema kohal, et varjata osatäitja mannetut liikumist või liikumise puudumist. Ballikülalised aga pidid leppima väga väikse pindalaga lava tagaosas, kusjuures see pindala oli veel igasuguseid „takistusi“ täis – sealt kulges vertikaalselt üle lava madal trepp ja mitmes suunas astmed või erinevatel tasanditel poodiumid. Nii jälgisid ka kooriartistidest ballikülalised solistidele omast joont, et liikumine on minimaalne ja puine. Kui valssi tantsiti, siis tehti ainult minimaalseid liigutusi, sammuke siia ja sammuke sinna, rohkem isegi markeeriti valsi tantsimist sellega, et valsirütmi saatel lauldi „Ball on Savoys, ball on Savoys,“ ja seisti paaristantsu väljendavas poosis. Siis paar sammukest, väiksed nõksatused puusadega ja rohkemaks seal ruumi polnudki.
Ja sellise väikese lavaruumi juures kujutas see väike pindala veel hästi paljusid erinevaid kohti, nii et lõpuks hakkas see ka häirima, et tegevuskohtade rohkus muutus kuidagi ülemäära kirjuks, et raske oli jälgida või aru saada, kus nüüd keegi on. Kui näiteks poleks seda lugu süžee poolest teadnud, siis ilmselt polekski aru saanud, et erinevad stseenid toimuvad paljudes kohtades, oleks arvanud, et kogu aeg ollakse ühes ruumis, kus mööblit on natuke ümber tõstetud. Ja sedagi väikest lavapinda kuhjati kogu aeg grandioossete detailidega üle – näiteks Madelene’i ja Aristide’i saabumine pulmareisilt pidi kindlasti toimuma autoga. Siis oli päris hale vaadata, kuidas see auto väiksel lavapinnal mingeid tiire ja sõidupoognaid üritas läbi viia. Enne seda oli veel ülevaade nende pulmareisist, mis kestis tervelt 12 kuud, näidati, kuidas nad gondliga mööda Veneetsiat sõidavad ja laulavad, kui õnnelikud ja armunud nad on. Selles mõttes oli ikka täitsa jama, et liikumine praktiliselt puudus, paljud näitlejad või lauljad valmistasid pettumuse ja lavakujundus oli täiesti olematu. Oleks siis võinudki minimalistlikku joont hoida, et polekski mitte midagi sinna kujunduseks teinud, aga see dekoratsioonivalik, mis praegu olemas oli, oli pigem häiriv kui etenduse õnnestumisele ja hea mulje loomisele kaasa aitav.
Jäin teiseks vaatuseks ja ei kahetsenud, et selle ikka lõpuni vaatasin. Kohe teise vaatuse alguses oli stseen Mustafa ja tema kuue endise naisega. Mustafal oli selline komme, et ta abiellub igas uues paigas, kus ta käib, nii et lahutatud naiste valik oli mitmerahvuseline. Ja kui ta sellelt reisilt lahkub, siis lahutab ta sõbralikult abielu ära, et taas järgmises kohas õnnelikku ja uude abieluranda purjetada. Endised naised saavad igakuise toetusraha ja villa Rivieral või kuskil. Kui muidu kogu lavastuse kohta käivalt olid kostüümid sama mannetud nagu lavakujundus või mõne tegelase tantsuoskus, siis endiste naiste haaremile olid küll päris vaimukad kostüümid välja mõeldud. Naised olid balliriietes, aga kleidi peale oli tõmmatud missilint selle riigi rahvuslipuga, mis rahvust naisterahvas esindas. Ja pähe oli organiseeritud mingi pompoosne vastavale riigile omane kujutis - kellel Kreml, kellel viltune või Eiffeli torn, soomlannale koguni VikingLine laev. See oli päris vaimukas stseen. Üldse olid Mustafa põhimõtted päris andekad, et targem on kõigi endiste naistega hästi läbi saada, siis on alati lootust uusi naisi saada, sest ükski endine naine ei ütle tema kohta ühtegi halba sõna. Ja Tommingas suutis ka türgikeelsed fraasid päris hästi välja öelda. Kiires kõnes ja selgelt. Veel oli sellele tegelasele iseloomulik erutatud olekus luksumine. Hakkasin mõtlema, kas Krjukov tegi ka nii, aga meelde ei tulnudki, nagu oleks kuidagi ähmaselt meeles, et ta luksus või tegi mingit alõkabõrri, aga päris kindel selles ikkagi polnud.
Kavalehel toodud valik oli üldse natuke kummaline. Olid ära nimetatud mingi 5 naisenime ja neid esitavad osatäitjad, kuigi opereti tegevust vaadates polnud küll aru saada, kes need naised on ja miks see üldse oluline on, et neid tuleks nimeliselt eristada. Nad isegi ei jäänud meelde, pärast kui kodus kava lugesin, mõtlesin, et kes need veel oli, ilmselt need Madelene’i sõbrannad, kes Madelene’ilt pulmareisilt saabudes muljeid pärivad. Aga ikkagi jäi arusaamatuks, miks nii väikese rollisoorituse pärast hakata tegelastele nimesid välja mõtlema ja neid kavas eraldi ära märkima. Tavaliselt on nimelised tegelased ikka sellised, kellel on loo jooksul vähemalt 1 iseseisev etteaste, kas laulu või tantsu või kasvõi sõnalise osa näol. Aga neid küsimustena kõlavaid fraase, igalt naistegelaselt üks küsimus, küll kuidagi terve stseeni täiteks pidada ei saanud. Ja samapalju pani kulmu kergitama see, et Madelene'i teenijatüdrukut mängis Kristel Leesmend. No ma saan aru, et ta on vabakutseline ja praegu majandussurutise ajal tuleb ennast igale poole suruda ja ka piskuga rahul olla, aga ikkagi, mingi sellise olematu rolli pärast nii palju tegemist omale kaela võtta, ja seda ainult sellepärast, et öelda laval paar fraasi stiilis „Proua, teile on kiri". Kristeli puhul vaatasin veel seda, et ta on vist esimene inimene, kelle puhul peenike olemine liialdusena mõjub. Ta oli kohe sedavõrd peenike, et see mõjus juba haiglaselt, nagu kuskilt koonduslaagrist lahti lastud, ainult nahk ja kondid. Ja veel see tema ebanormaalselt pikk kasv, kui ta meesterahvastele kandikult pokaale jagas, siis oli ta kõigist meestest peajagu pikem. Ja kleit rippus kotina seljas.
Mõtlesin, et mul on kogu „Savoy balli" repertuaar peas. Aga üks laul oli ikkagi täiesti tundmatu, see kõlas ka nagu mingi lastelaul, hästi tobe ja primitiivse muusikaga. Sõnad olid ka hästi tobedad, midagi selles stiilis „Miks ma sind küll armastan…“. Seda laulu esitasid Daisy ja Mustafa, ja neile iseloomulikult Daisy küll andis endast parima, olles üliaktiivne ja liikudes, aga Mustafa pidurdas ja rikkus kõik ilusa ära. Kui solistidest rääkida, siis Daisy oligi üks parimaid liikujaid selles lavastuses, teised olid kõik nagu nuia alla neelanud, et ei saa ennast üldse korralikult liigutada, käisid poolkivistunud olekuga mööda lava ringi. Pärast laulis seda tobedat lastelaulu veel koor ka. See laul oli vajalik kontrastseks üleminekuks, et loob lõbusa meeleolu, Mustafa ja Daisy laulavad seda, laulu ajal Mustafa komistab ja kukub, ajades Daisy sellega veel rohkem naerma, siis tuleb koor, nemad naeravad ka, kõigil on kõht kõveras ja hästi lõbus olla, kui ilmub välja Madelene ja teatab raadio vahendusel, et ta pettis oma meest.
Madelene’i esitanud Alla Popova oli selline keskmine, kuidagi halvasti ei tahaks öelda, ta on ikka oma välimuselt selline hästi sümpaatne, kuigi vaatasin, et tal on suur tagumik. Ei tea, kas see on tal vahepealsete aastatega tekkinud, kui ma pole teda laval näinud, või olen ma oma silmadega kriitilisemaks muutunud. Liikumiselt oli ta ka päris tubli, talle oli ka huvitavamaid tantsunumbreid seatud, aga ilmselt siiski tema piiratud ja mitte väga vaba liikumislaadi tõttu ei saanud nendest tantsunumbritest mingeid šedöövreid vormida, vaid koreograaf pidi piirduma selliste elementaarse paariskeerutuse ja väikse jalatõste tüüpi asjadega. Laulja üritas ka palju improviseerida, aga pani sellega enamasti päris kõrvalõikavalt mööda. Nii et täitsa piinlik oli kuulata, kuidas ta võbeleva häälega ülemist registrit vallutas ja siis seal kuidagi mööda pani, tahtes pika ja südantlõhestava aaria lõppu mõnda huvitava trillerit teha, aga see tal pooltoonides eksimise pärast muusikast täitsa välja läks.
Kostüümidega oli ikka kõige rohkem mööda pandud. Kooriartistidel ja tantsijatel olid isegi balli ajal päris ilusad kostüümid, aga solistidele oli minu meelest väga ebaesteetilisi ja sobimatuid asju selga tehtud. Viimases stseenis on Popoval seljas mingi täiesti nõmedat kakavärvi kostüüm. Ja Daisyt mänginud Jalakal on hästi tobe tädilik pluus, eest seotava suure lehviga. Ballikleidid on neil ka mõlemal sellised tobedad ja maitsetud. Eriti Jalakal, Popoval on kleit vähemalt ilusat rohelist värvi, aga Jalakal on koleda tooniga lilla, mille täielikult rikub ära narmendav boa.
Kooli ajal räägiti, et selle filmi tegemise ajal suri ära näitleja Kibuspuu, kes mängis filmis seda natuke kohtlast ja kokutavat Selestaini, kelle Madelene ballil oma mehele kättemaksu läbiviimise kaasosaliseks valib. Tahab meest petta esimese ettejuhtuva mehega ja esimene ettejuhtuv ongi see Selestain, kes muidu kõrgseltskonnas ei käi, on kõigest armetu ametnik, aga Savoy balli ootab igal aastal, et kasvõi kordki olla kogu selle luksuse ja glamuuri keskel. Mis siis, et balliriided tema seljas on laenatud ja laenutuses polnud isegi tema jaoks õiget numbrit pükse. Eriti hästi on mul meeles, kui on privaatkabiinides olemise stseen, kus Kull kergitab lauakatet ja avastab, et lauale on armastajapaaride nimed sisse kriibitud. Ka tema mehe nimi ja naise nimi, kellega mees Madelene’i petab. Madelene võtab kohe sõrmuse sõrmest ja hakkab oma nime laua sisse kraapima, küsides oma juhuslikult valitud partnerilt selle nime. Kibuspuu vastab kokutades: „Se-se-se-eelestain…“ Ja Kull kirjutabki nii „Se-se-se-eelestain…“
See võis täitsa võimalik olla, et Kibuspuu selle filmi võtete ajal ära suri, umbes sellel ajal ta suri, kui film valmis, kuigi tõsi ei saanud olla see versioon, mida keegi klassiõde meile rääkis, et lõpus, kus ta tõlda läheb, mängib teda juba keegi teine. Filmis polegi sellist stseeni, kus Kibuspuu tõlda läheb. Ma hakkasin sellepärast veel vaidlema, et filmis pole ju sellist kohta, aga mulle kinnitati, et on küll, siis vaatasin veel kord filmi ja otsisin seda kohta, kus Kibuspuu tõlda läheb, aga no pole ju sellist kohta. See oli taas üks selline juhus, kus millegi üle vaieldakse ja mul ei õnnestu selgeks teha, et mul on õigus, ja kui õnnestukski, siis oleks vastaspool kohe vastupidisele positsioonile asunud, et nojah, seda ma ju kogu aeg räägingi, et seal pole seda, et Kibuspuu läheb tõlda, aga sina ei uskunud, et pole sellist kohta.
Täna vaatasin, et opereti lavavariandi lõpupoole oli ikkagi 1 stseen teisiti kui filmis. Mitte selles mõttes, et kogu lavastus oleks muidu filmiga identne olnud, lavastus erines ka muus mõttes filmist päris kõvasti, eriti selle poolest, et laval toimus kõik nii kiiresti, filmis tundus, et ikka lauldi korralikult ja kaua, et üks laul kestis kuni 10 minutit, aga etenduses lihtsalt vuristati mingi kuplee läbi ja kogu moos. Natuke tantsu ka juurde, ja käib kah. Eriti oli meeles veel erinevus selles, kuidas opereti alguses räägiti Pasodobelist. Daisy on just teatanud Madelene’ile, et tema ongi see kuulus, aga anonüümne helilooja Pasodobel ja ta kavatseb täna õhtul ballil endalt maski rebida. Peale seda tulevad Aristide ja Mustafa, kes on kokku leppinud plaani, kuidas Aristide täna õhtul ballile saaks minna, sest ta ei julge Madelene’i kurvastada, saabusid nad ju alles täna pulmareisilt ja see oleks nende esimene õhtu kodus, aga mees jätab kohe esimesel õhtul naise üksi. Siis mõtlebki Mustafa välja legendi, et Pasodobel on tema ja Aristide hea sõber ja nad peavad täna õhtul ballil kokku saama. Sellest Pasodobeliga tutvumise stseenist on mul meeles suurepärane Krjukovi esitus filmis, kuidas ta härjavõitlust kujutab ja siis vahele oli filmis tehtud veel muusika taustal „tummstseen“, kus Krjukovit lihtsalt näidatakse, kuidas ta seda kõike kirjeldab ja läbi elab, näitlikustab, aga teksti kuulda pole. Nüüd laval mõjus see kõik palju mannetumana ja sai kiiremini läbi ka. Ja tundus, et mingit laulu lavastuses üldse polnudki, filmis kõlas see laul sõnadega "Daisy, kallike...", kus Krjukov ja Daisyt kehastav Merle Talvik pargis ringi jooksevad ja lõpuks väiksesse paviljoni tiigi kaldal jõuavad, kus jalgupidi vees sulistavad. Ja täiesti imestama pani, et opereti ühte kuulsamatest numbritest – kus Mustafa ja Aristide välja jalutama lähevad ja seda kõige tuntumat laulu laulavad, polnudki. Pärast kõlas lavastuses küll mingi lühem variant sellest laulust, umbes nii, et kohustuslikus korras leierdati ka see viis läbi, aga hästi kahju oli, et seda laulu eraldi numbrina ja süžee poolest õiges kohas ei esitatud.
Üks lõpustseenidest tundus siiski väga teistmoodi olevat ja mõtlesin, et võib olla see lavastuse variant sellest stseenist ongi õige, aga filmis oli seda stseeni muudetud, sest Kibuspuu oli vahepeal ära surnud. Selles stseenis laseb Madelene kodus kutsuda advokaadi, et vormistada lahutus Aristidest. Filmis saabus advokaadiks keegi suvaline kuju, aga lavastuses oli advokaadiks sama Selestain, kellega Madelene eile oli kergelt tiiba ripsutanud. Selestain saabub vabandusega, et advokaat on haige, tema on advokaadi sekretär ja asendab teda. Kuigi samas see võis olla jälle Vanemuise kokkuhoiupoliitika, milleks võtta sellesse osasse veel eraldi tegelast, kellele tuleb siis terve stseeni mängimise eest rohkem raha maksta, kui see raha, mis ta massistseenis osalemise eest saab, kui on olemas tegelane, kes võib pisikese tekstimuutusega selle stseeni ära mängida. Kuigi omamoodi loogika oli selliseski variandis, nagu lavastuses näidati, nii et minu jaoks jäigi täitsa lahtiseks, kumb variant klassikalises versioonis õige on. Lavastuse variandi loogikat toetas seegi, et advokaadi abi ilmumisel muutub Madelene kohmetuks ja peale seda on Daisyl võimalik läbi viia oma „paljastusplaan“, mis lahutuse ära hoiab. Filmis tunduski see kuidagi natukene ebaloogiline, kui Daisy saadab mehed ukse taha kuulama ja lubab, et peale seda, kui tema on Madelene’iga rääkinud, naine enam lahutada ei taha. Siis hakkab Daisy nutma ja teatab Madelene’ile, et „ta“ paljastas kõik. Filmis mõjub see kuidagi ootamatu üleminekuga, saab aru küll, et "ta" all mõeldakse Selestaini, aga Selestaini ennast ju selles stseenis pole. Teatriversioonis aga on ka see tegelane laval, nii et Daisy nutustseen mõjub hoopis usutavamana, et tuli see mees, kuigi lubas Madelene'ile, et see, mis toimus privaatkabiinis Savoy ballil, jääb ainult nende kahe teada, aga nüüd rääkis ta Daisy sõnul neile kõik ära, kirjeldas isegi Madelene'i korsetti. Mispeale Madelene vihaselt hüüab: "No on alles lurjus, valetab niimoodi, sa ju tead väga hästi, et ma ei kanna korsetti!"
Filmis oli paljastusstseen lahendatud tüdrukute omavahelise sosistamisega, mille tulemusel nad nii kaugele jõuavad, et Madelene ütleb lõpuks kõvasti, et ta pole oma meest mitte kunagi petnud või midagi sellist. Ja jälle on rahu majas ja kõik on õnnelikud ja lugu võib lõppeda. Siis tulebki veel grad finale ja kogu moos. Lavastuses oli veel eraldi naljakoht sellega seoses, kui Daisy Aristide ja Mustafa ukse taha kamandab. Ukse taga on nimelt koht, kust armastab pealt kuulata majordoomus, ka eelnevates stseenides sai sellega parajalt nalja. Igal juhul mõjusid mulle need ukse taga koomika tekitamise hetked palju naljakamalt kui haledad ja justkui publikult naerupahvakut väljakiskuvad muud ülemängitud koomilist efekti nõudvad stseenid. Näiteks Pasodobeli tutvustamise stseenis peab teener samuti ukse taga pealt kuulama ja oma märguannet ootama, aga just selleks hetkeks, kui tema ukse taga kuulamine oleks põhjendatud ja ta peaks märguannet täheldava teksti peale tulema ruumi ja teatama, et just saabus telegramm, millega Pasodobel teatab, et ta tuleb täna Savoy ballile ja soovib seal oma vanu sõpru näha, just selle hetke magab majordoomus maha. Muul ajal on ta kogu aeg valvsalt ukse taga olemas, ka siis, kui Aristide ja Mustafa alles seda plaani välja mõtlevad, kuidas Aristide õhtul peole pääseda võiks, siis märgib üks neist ja siis tuleb sisse teener... mille peale ukse taga pealt kuulanud teener tulebki sisse, siis korraks kohmetub ja vabandab: "Ega ma ei kuulanud ukse taga...".
Nii et nüüd lavastuses mõjus see ukse taga kuulamine ka kui rusikas silmaauku, kui majaperemees oma sõbraga kuulab, mis toimub ruumis, kus Daisy räägib tema naisega ja nende taga passib majordoomus, kes on harjunud, et see ukselävel olev koht on tema päralt. Filmis mängisid teenijaid Endel Pärn ja Ülle Ulla, kes juba omaette võetuna moodustasid väga hea dueti. Nad olid sellised erinevate poolte esindajad, umbes nagu kass ja koer, aga lõpus oli nendegi vahel mingi romantiline säde tekkinud, kui nad rõõmsalt koos torti sõid. Eriti lõi nende vastasseis esile ballijärgse hommiku stseenis, kus kõik ajalehed pasundasid sellest, et üks naine teatas raadio kaudu, et pettis oma meest. Siis on Ulla igas asjas oma proua poolt ja Pärn kaitseb igat moodi oma härrat. Teineteisega räägitakse sellises toonis, et „aga sinu proua tegi minu härrale seda ja seda või ütles toda.“ Lavastuses on teenijatepaar Kristel Leesmend ja Ao Peep, kelle vahel mingit romantilist tõmmet pole. Lehelugemise stseenis istub Leesmend sellele ajale täiesti sobimatult jalad laual ja loeb lehte, kuigi see, kuidas ta edasi käitub, teatava feministliku ülbusega, sobib selle rolliga kokku küll. On ju Madelene’i mehe petmise mõte just selles, et kui on lubatud meestele, siis peab olema lubatud ka naistele, alatusele vastata sama alatusega. Nii et see mõjub päris värskendavalt, kui teenijanna härrasrahva saabudes härrast nina uhkelt püsti kõrgi hoiakuga mööda marsib. Ao Peep aga pani imestama ainult selles mõttes, et kui paks on võimalik olla! Ta on viimaste aastatega ikka hullult juurde võtnud. Juba nooremapoolses keskeas oli ta selline parajalt matsakas, siis kuskil üle 50selt hakkas talle järsult kilosid juurde tulema, siis oli veel selline enam-vähem talutav paks, aga nüüd on umbes sellises kategoorias, nagu telekast dokfilme näidatakse inimestest, kes on ennast nii paksuks söönud, et ei suuda enam liigutadagi. Kuidas neid kraanadega tõstetakse jne. Peep on täpselt nii, et ega enam palju puudu ei jää, kui täitsa veerema hakkab. Kui ta küljevaates kõndis, siis oli eriti julmalt näha, selline suur ümar ja natuke isegi nurgeline keha ja selle küljes väiksed käed abitult rippumas.
„Savoy balli“ Tangolita oli vist üldse esimene roll, kus ma Ülle Kaljustet nägin ja siis ei öelnud tema nimi, veel rohkem see kuju, keda ta mängis, mulle mitte midagi. Tundus selline vastik naine olevat, Aristide pärisnaine Kulli kehastuses oli palju meeldivam. Või võimalik, et esimene Kaljuste roll, kus ma teda nägin, oli hoopis "Keskea rõõmud", need filmid tulid ka üpris ühel ajal välja, nii et nüüd tagantjärele enam ei mäletagi. Igal juhul „Keskea rõõmudest“ jäi see näitleja meelde ka, et see on Kaljuste. Aga Tangolitana ta ei jäänud isegi meelde, nii et kui ma nägingi enne „Keskea rõõme“ ja peale seda „Savoy balli“, siis kindlasti ei viinud seda kokku, et Tangolita on sama näitleja, kes „Keskea rõõmudes“ seda ilusat naist mängis ja kellel olid jalas mustriga sukapüksid. Sellel ajal olid hästi moes sukapüksid, mille sääre tagumisele otsale oli üks pilt trükitud. Tüüpilised pildid olid vist roos ja kass, aga võis olla ka muid variatsioone. Siis ma vaatasingi seda, et see on ikka hästi ilus tädi ja tal on nii vinged sukapüksid jalas, ta saab igasuguseid ilusaid riideid omale osta. Lavastuses mängis Tangolitat Helen Hansberg, kes polnud üldse nii huvitav, nagu Kaljuste. Kaljuste oli ikka väga kõva grimmi ja paruka all ka, nii et võib täitsa olla, et ma ei tundnudki sellepärast temas ära sama näitlejat, kes oli ka teises filmis. Kahjuks oli lavastusest ära jäetud mulle filmist väga meeldinud Tangolita fraas Madelene’ile peale seda, kui Madelene on oma avalduse teinud. „Kullakene, mehi võib petta, omavahel öeldes isegi peab petma... Aga teatada sellest üle kogu maailma raadio teel on küll täielik lollus."
Aristide’i mängis üldse mingi nõme mees Põldmaa, kes mulle üldse ei meeldinud, ei saanud ligilähedalegi sellele huvitavale ja šarmantsele meesterahvale filmis Üksküla kehastuses. Ainus inimene, kes mängis nii filmis kui ka nüüd Tartu lavastuses oli Tõnu Kattai. Filmis ta vist oligi see vajalik asendusjõud, kes pidi tulema sisse filmi lõpus Kibuspuu asemele kehastama advokaati. Selles mõttes ei olnud filmis vaja isegi midagi seletada, kui Kibuspuu oleks olnud advokaadi asendaja, siis õiget advokaati ei näidata ja nüüd ei olnud advokaadi asendajat, vaid õige advokaat, nii et see sobis filmi igati ja ei tekitanud mingit kahtlust, et midagi on valesti. Kuigi päris selge pole ikkagi, kumb lõpuvariant siis õige on. Kuigi ma pole päris kindel ka selles, et Kattai mängis seda advokaati, igal juhul mingi härrasmehe roll tal filmi lõpus oli, ta oli selle kambaga, kes Daisy ja Madelene’i sosistamist kõrvalt kuulavad. Lavastuses mängis Kattai teenrit ballil, kes peab sidet privaatruumide vahel, kandes Madelene'ile sõna-sõnaliselt ette, mis kõrvalruumis, kus Madelene'i abikaasa miilustab Tangolitaga, toimub. Mõtlesin seda Kattai käest küsida, kui kunagi mingi sobiv moment tekib, et ta näiteks kuskil linna peal vastu jalutab. Saaks talle natuke valetada, et mulle meeldis väga teie osatäitmine või kuidagi niimoodi teda kõrvust tõsta. Või vist ikka mängis Kattai filmis ka sama rolli, nüüd tuleb nagu häguselt meelde, et see märkmikust teises ruumis kuuldud teksti ette lugemine seostub just nimelt Kattaiga.

Tuesday, April 6, 2010

3 pikka naist

Edward Albee „Kolm pikka naist“, lavastaja Sergei Golomazov, Teatr na Maloi Bronnoi

Pileti peal autoriks keegi E.Olbi. Päris hästi lavastatud tükk, 2 tundi ilma vaheajata sai saalis ära istutud, nii et ei märganudki nende möödumist. See oli ka üks väheseid lavastusi, kus draamateksti sisse pikitud tantsustseenid ei häirinud, need sobisid kuidagi eriti hästi kogu selle absurdi juurde, mida laval pakuti. Kuidas epeevehklejaks riietatud tantsija koomasse langenud Ad koos voodiga mööda lava sõidutas ja ise sinna juurde mingeid balletitantsijale omaseid liigutusi tegi. Või kuidas sama mees A,B ja C pojana pruutideks riietatud naisi kordamööda valsitaktis keerutas.
Laval sai näha isegi Armeenia teenelist kunstnikku Vera Babitševat, Cd mänginud Zoja Kaidanovskaja kohta mõtlesin, et kas ta on kuulsa näitleja Kaidanovski tütar, naine või nimekaim. Päris kena naine oli, kuigi profiilis vaadates oli nina natuke kõver ja sellega ta ka ära ei petnud, et 40le lähenev naine pidi mängima 26aastast tegelast. Esimeses „reaalses“ stseenis on Al seljas lohvakas T-särk, millel olev täht A hakkab silma alles pärast seda, kui hooldaja B viskab seljast oma haiglakostüümi ülemise osa, mille alt tuleb välja paremini keha ümber istuv särgik tähega B, ning C viskab seljast pükskostüümi pintsakuosa, mille all on üliliibuv särgik tähega C. Neid C rindu võiski vaatama jääda, kuidas need rinnale kirjutatud C tähe laiaks venitasid.
Väga vana naist, 92aastast Ad mängis suurepäraselt Jevgenia Simonova. Eriti esimeses „reaalses“ stseenis, kus ta suutis üliloomulikult hambutu rauga kõnet matkida. See kõnemaneer oli midagi eriti paeluvat, kuidas ta ütles välja hästi terava vene „tš“ tähe, mida sõna alguses tavaliselt „š“ tähena hääldatakse. Kogu see olek oli väga vapustav, mida üks vanainimene viimastel päevadel läbi peab elama. Kuidas ta on tagasi lapsepõlves, kuigi keha on vana, aga käitub nagu laps, kuigi ei suuda ennast üldse liigutada, aga jutu ja mõtlemise ning harvade liigutuste poolest, mida ta esile manab, on krutskeid täis laps. Kuidas ta oma jõuetuses vaikselt omaette irvitab, kui kohalviibijatele trääsa näitab, selle kujundi kätte moodusatmiseks kõigepealt keskmise sõrme üles tõstes, nii et trääsale eelneb veel teine sümbol või kuhugi saatmine. Simonova näol olid kogu aeg näha pisarad, silmad olid tal kogu aeg märjad, jäi tunne, et tema tegelane nutab kogu aeg (mis on näitleja poolt väga suur saavutus, niimoodi pisaraid välja manada), kuigi ta hooldaja ja advokaadi abi üle irvitas. Olid mõned kordussteenid, kui A küsib, mis kuupäev täna on, saab teada tänase kuupäeva ja hakkab seda eitama. „Ei, täna on täna“. Poole sõna pealt võib ta ära vajuda, nii et erinevates situatsioonides küsib kõige noorem osaline C, kord kartusevärin hinges, kord ilmse rõõmuga, et vanamutist on lahti saadud: Kas ta suri nüüd ära? Hooldaja rolliks oli rohkem dialoogi pakkumine, Ale teksti üle kordamine, A enda teksti Cle üle kordamine, Cle seletamine, mida A mingi žesti või kilkega väljendab. Eriti naljakas oli, kui Ale teatati mitu korda, et tema advokaat David on surnud, peale mida A kohe tahab hakata Davidile helistama, siis aga jõuab temani hilinenud reaktsioonina, et David on surnud ja ta hakkab esile tooma ebamääraseid häälitsusi, mida B kommenteerib Cle: „Nüüd ta nutab“.
Teises stseenis oli A koomas ja see stseen oli kuidagi abstraktne või unenäoline. Kohtuvad taas A,B ja C, kuid A pole enam see eelmise stseeni hädine vanamoor, vaid välimuselt ja olekult võrdväärne oma nooremate „minadega“. Tulebki välja, et nad kõik on üks inimene, erinevatel eluperioodidel: A 92aastasena, B 52aastasena ja C 26aastasena. Hakatakse musta pesu pesema, teineteisele etteheiteid tegema, selgitama, miks kõik nii läks, nagu läks ja miks nüüd tulemuseks on see, kes lamab koomas. Kõige rohkem läks siin hinge nooruke C, kes oleks nagu kaardimooride juures. Ta saab teada kohutavaid üksikasju oma tulevikust ja on segaduses. Abiellub ühesilmalise pingiviiniga, hästi lühikese, aga rikka mehega. Sünnitab poja, aga poeg hakkab tegelema verepilastusega ja nad lähevad tülli, nii et ei kohtu 20 aastat. Petab oma meest tallipoisiga. C ei saa aru, miks ta seda kõike teeb, kas tõesti elul pole midagi paremat tema jaoks plaanis. Ma kuulasin seda kõike, mida vanemad B ja C talle tuleviku kohta rääkisid ja mõtlesin, et kui mulle minu vanemad minad ennast ilmutama peaksid ja midagi nii jubedat räägiksid, et ma elan üle 40 aasta pingviiniga, peale seda olen 20 aastat täiesti üksi ja hommikul ärgates räägin endast kolmandas isikus: nüüd ta ärkab ja vaatab, kas temaga on kõik korras, kas kõik liikmed liiguvad, kas ta suudab voodist üles tõusta... kui ma selliseid asju kuuleksin, siis tapaks ennast vist kohe ära. No mis perspektiivi on niimoodi elada?
Vähemalt jäin ma lootma, et C suudab kogu selles põrgus midagi muuta. See, mida tema kujutised tulevikust, kes antud momendil olid minevikust, tema elu kohta räägivad, ei pruugi olla absoluutne tõde. Tasub vaid ära jätta abiellumine ühesilmse pingviiniga, halbade sugulaste mõjust lahtisaamine – suureks tragöödiaks oli veel alkohoolikust õde, ja tal peaks olema võimalus saada õnnelikuks. Leida keegi, kes on ilus ja keda ta tõeliselt armastab ja saada lapsed, kellest ei tule perverdid. Aga kes seda ette ikka teab, kuidas kõik läheb, pigem ikka jäi kõlama see lootusetuse toon, et kõik lähebki nii, nagu A ja B rääkisid. Lõpus toimub pojaga leppimise stseen, poeg tuleb üle hulga aja oma koomasse langenud ema vaatama ja tantsib siis kordamööda kõigi kolme naisega, nagu oma emaga erinevates vanuseetappides.
Lavakujundus oli lakooniline – 3 naist ja 3 tooli. Vahelduseks serveerimislaud ja koomahaige naisega voodi. Kolme pikka naist mänginud näitlejannad ise pikad ei olnud, seda püüti kompenseerida koomastseenis kõrgete toolidega. Olid sellised valged toolid, tegelased ise ka valgetes pruutkleitides, aga toolid polnud mitte maapinna peal, vaid väikeste püramiidredelite otsa asetatud. Selles suhtes muutus eriti koomiliseks, aga samas ka jäledaks see, et pikk naine abiellus kääbusest pingviiniga. Päris jäle ikka küll, kui sellist paari näeks. Nagu kõige „erutavamas“ stseenis, kus muidu vanamutt A vastu tõrksalt käitunud C hakkab A vastu isegi huvi tundma, kui A jutustab, kuidas ta ükskord noorena oma toas paljas oli, tal olid „seljas“ ainult kalliskivid ja ehted ning tuppa tuleb tema kääbusmees, samuti paljas. Selle koha peal Aga juhtub midagi ja ta katkestab jutustamise, mispeale C kärsitult hüüatab: „Rääkige ometi edasi, nii huvitav, kõik on paljad...“ Näitlejaid tänati püsti aplodeerides, polegi ammu seda näinud, et püsti seistakse. Ja loomulikult ei mingit vilistamist. Eesti teatripubliku juures häirib see tohutult, et kui läheb plaksutamiseks, siis kostab vilekoor, mis nende arust väljendab heakskiitu, kuid tegelikult peaks ju tähendama mahavilistamist.

Saturday, April 3, 2010

Kuningas Rästhabe

Vennad Grimmid „Kuningas Rästhabe“, lavastaja Polina Stružkova, Vene Teater

Armas, aga küllalt kummaliselt esitatud muinasjutt. Etendus algas juba teatrifuajees. Publik pidi päris kaua ootama, kuni näitlejad alustasid. Välja ilmusid vennad Grimmid ja üritasid korraldada sissejuhatust muinasjuttu. Kõik oli kuidagi logadi, nii et korralikku lugu sealt kätte ei saanudki. Vennad Grimmid üritavad parajasti publikule selgeks teha, et hakkavad kohe rääkima muinasjuttu, mille nad alles valmis kirjutasid, on juba suures muinasjuturaamatus õige kohagi kätte leidnud, kust lugema hakata, aga siis tungib saalist välja märatsev kuningatütar, tema kannul kogu õukond ja vana kuningas ise. Seltskond teeb karjudes ja žestikuleerides väikse ringi läbi publiku ja kaob tagasi saali. Karakterid jäid ka väga poolikuks. Peale seda lubatakse publikul natuke edasi tulla, kohe päris saaliukseni, aga päris saali ikka veel ei lasta. Rahutu kuningatütar prõmmib teiselt poolt vastu ust. Lõpuks lastakse saali ja mängitakse muinasjutt ära.
Lastel oli päris palju võimalusi kaasa elamiseks ja kaasa mängimiseks. Vahepeal kutsuti neid õukonda tantsima, pandi kübarad pähe ja õpetati liikuma. Siis pidid nad kujutama metsa või silda, üle mille kuningatütar ja printsiks kehastunud kerjus üle jõe lähevad. Pärast jagati veel saia ja kõige lõpuks kutsuti osa saama kuningliku pulmapeo toidulauast, kus toiduks pakuti morssi ja küpsiseid. Lapsed elasidki täitsa kaasa, tihti hüüti näitlejatele mingeid kommentaare nagu: „Kaotas kingakese ära!“ kui kuningatütre üks king kas kogemata või nimelt näitlejanna jalast maha kukub ja põrandale lebama jääb, või „Aga kus siis puud on?“, kui vennad Grimmid loo jutustajatena teevad ettepaneku, kujutada ette, et laval on mets, mille kuningatütar ja kerjusprints peavad läbima. Need näitlejad, kes parajasti loo tegevusega hõivatud polnud, käisid mööda lava kõrvalääri ja kommenteerisid midagi mängides, üks näitlejanna ütles minu juures mööda minnes kuningatütre kohta: „Kui ebaviisakas! Milline kasvatamatus!“ Mõnikord nad kükitasid vahekäikudes ja mängisid mingeid isetehtud pille.