Monday, May 31, 2010

Macbeth

William Shakespeare „Macbeth“, lavastaja Daivd Doiashvili, Tbilisi Vaso Abashidze Riiklik Muusika- ja Draamaeteater

Kunstiliselt väga õnnestunud lavastus, kuigi muutus natuke tüütuks, sest mängu ja kujundeid kuhjus kokku liiga palju. Shakespeare'i õnnestub harva niimoodi vaadata, et igav ei hakka, selleks peab olema ikka väga kõrgetasemeline töö, mida grusiinide oma kahjuks minu jaoks polnud. Ikka kippus igavaks minema, vaatamata kogu sellele mängule ja pillerkaarile, mida lavalt pakuti. Eelmine „Macbeth“ Rakveres oli klassikalises jaapani stiilis, nüüd oli stiiliga päris raskusi. Nagu olin enne etendust lavastuse kohta kuulnud, pidi see olema natuke vanemaks saanud, kuid endiselt noorte Romeo ja Julia lugu Macbethidena. Perekond Macbeth mängis tõesti suurepäraselt, nii mees kui leedi, eriti leedi, kes oli hästi kaunis ja pikk naisterahvas. Oma esimeses stseenis, kus leedi Macbeth lavale ilmub, on ta kaetud linaga ja hargitab jalgu, kannab ette oma teksti ja on sama nagu vahekorras. Tekst on ka selline, et ma tunnen sind enda sees. Selle juures võlus veel peeglitega loodud efekt leedi Macbethist kui idamaisest jumalusest, kellel on mitu paari käsi ja jalgu.
Väga hea esitus oli nõidade kolmikult, keda traditsiooniliselt ei esitanud mitte 3 naist, vaid 2 naist ja 1 mees. Kusjuures üks nõidu kujutavatest naistest mängis ka Banco naist ja nuku abil kujutas nende ühist last. Kui üks naisnõid jäi silma oma hea mänguoskusega, siis teine nõida kehastav naine püüdis pilku oma füüsilise võimekusega. Näiteks oli ta võimeline tõstma istudes sirge jala pea kohale, jalalaba sisse painutatud. Selle liigutuse juurde käis veel väike tirilimps liigutus mööda jalatalda, mis oli väga hästi muusikasse komponeeritud. Nõidade kõrgel „riiulil“ istumist, ohkamist, jala üle põlve asetamist ja kätega mängimist korrati nii lavastuse alguses kui ka lõpus ja vahepeal ka mitu korda, selline läbiv motiiv oli. Nõidade sodisegu teksti ajal tuli meelde „Williamile“ lavastuses kõlanud naljakas laul: „Sega-sega sodisegu, pada tulel podisegu...“ ja sellele järgnenud lavatagune podisemine „pott-pott-pott-pott“.
Samuti see muusika, mis nõidade stseeniga kaasnes, jäi veel kauaks kummitama. Verise Macbethi loo taustaks oli valitud haruldaselt vaikne ja rahustav muusika, mis kogu selle laval toimuva kaose juures omapäraselt hästi sobis. Kohe alguses nõidade sissejuhatavas stseenis alustati ka Macbethiga igavesti seotud käte puhastamise teemaga, nõidade esinemise ajal oli päris palju liigutusi, mis käte pesemisele või puhastamisele viitasid. Samamoodi ka perekond Macbethide endi liigutuses, kogu aeg taheti endalt mingit mustust maha saada. Omamoodi sümboliks kogu loo juures olid ka varjud. Valge lina taha kogunenud nõiatrio saadab ühes stseenis Macbethi, matkides lina taga olevate varjudena ülitäpselt kõiki tema liigutusi. Nii on Macbeth nagu varjuderiigi kuningas, tahab küll saada kogu võimu elavate üle, kuid teda saadavad pidevalt mustad jõud ja kuulsuse saavutab Macbeth ainult kurjuse kuningana.
Lavapind oli üpris tühi, seda täitsid vaid madalad võimlemispingid, millest moodustati erinevaid kujuneid. Pinke asetati ka kiikedena üksteise peale, näitlejad turnisid nende peal nii seistes kui ka igat muud moodi. Näiteks võis keegi pinki poolpüstises asendis hoida ja teine näitleja käis mööda pinki või libistas ennast sealt alla. Visuaalselt oli kõige mõjuvam pidulik õhtusöök Macbethide juures, mida kujutati niimoodi, et kõrgemale pinnale oli riputatud valge lina, nagu kinosaalis, ja sele lina ümber kogunes sööjate seltskond. Ülemises otsas istusid Macbethid, äärte peal ja all külalised, need, kes olid linast laua suhtes külgedel, olid dekoratsioonitelgede peal külili asendis, ja need, kes istusid Macbethide vastas, olid selili, kuigi laua ääres mõjusid nad kõik selle ümber istuvana, selline hästi huvitav kujundus oli. Laval oli veel nööridel rippuv kiik, mille istmeosaks oli hobusesadul. Seda kiike kasutas põhiliselt üks kuningapoeg, kes tegi sadulal istudes mingit võidutriumfi häälitsust.
Kõige rohkem füüsilist tööd jätkus perekond Macbethile. Nad olid peaaegu kogu aeg liikumises, tegid ka tantsu vahepeal. Kui selgub, et keegi on jälle tapetud ja perekond Macbeth peab omavahel mängima, et nad sellest alles nüüd kuulevad, kuigi nad ise on tapjad, siis on nad seltskonnas, kuulavad teksti ja teevad vahepeal oma soolotantsu. Jooksevad teineteise juurde, teevad mõned liigutused, siis tarduvad, lähevad oma endistele kohtadele tagasi ja näitemängu tekst läheb edasi. Tapmistest oli kõige põhjalikumalt eksponeeritud Duncani tapmist, kui vana kuningas ära tapeti, aga ta nagu osaliselt elab veel. Selline surmajärgne hingitsemine, et hing pole päriselt veel kehast lahkunud. Macbeth tapab kuninga ära, aga on temaga niimoodi mässanud, et kui Macbeth tahab Duncani juurest eemalduda, on Duncani oma elu eest võitlev käsi kõvasti Macbethi käe külge tardunud. Macbeth käib koos laibaga ringi, veab teda järel, teeb temaga igasuguseid trikke. Kui leedi kohale jõuab, siis hakkab tema surnukehaga mängima, silub surnud kuninga käega oma nägu ja korrastab tema käelabaga oma juukseid. Selline mäng kutsus saalis esile naerupuhanguid.
Võimas oli ka lavastuse lõpustseen, kus kasutatakse taas valge lina moodi alust. Seekord kinnitatakse suur alusplaat laest allarippuvate sangade külge ja tõstetakse see plaat poolenisti püsti, nii et selle peal lebavad Macbeth ja tema naine jäävad sinna rippuma. Kuigi samas nad ikkagi lamavad. Samamoodi kasutati ka Macbethide patust puhtakspesemise stseenis laest allarippuvaid sangasid, mille külge tegelased ennast kinnitasid ja nad õhku tõsteti. Siis olid Macbeth ja leedi nagu vees, ujusid seal ja tegid vees kukerpalle, samal ajal ennast verest puhtaks pestes. Mingi teema oli veel hiljutise Gruusia sõjaga, aga sellele ma päris hästi pihta ei saanud. Tekstis oli nagu mingit leina oma maa pärast, et nii palju surma ja leina ja valu ja mida kõike veel. Selle ühe lõpustseenidest esitas Macbeth suurepäraselt, nii et vist ilmselt tänu sellele väga südamesse läinud stseenile tänas publik kaugelt tulnud näitlejaid aplausi ajal püsti seistes.

Sunday, May 30, 2010

Püha müristus

Noel Coward „Püha müristus“, lavastaja Roman Baskin, Vana Baskini Teater

Nagu ma selle lavastuse reklaame nägema hakkasin ja sellest lugema hakkasin, siis tundus, et tegemist on ühe Cowardi näidendiga, mida ma Endla esituses näinud olen. Nüüd teatrisaalis istudes olin täitsa veendunud, et ongi see näidend, nii et kogu esimese vaatuse pingutasin mälu, mis nime all seda näidendit 90ndatel Endlas mängiti... mingi vaim oli. Endla lavastusest jäi eriti eredalt meelde spiritisti-tädi Lii Tedre kehastuses, pidevalt korratav sõna „transs“ ajas naerma, et madame Arcati langes transsi. Ühte naistest mängis Katrin Nielsen ja teist siis ilmselt Laine Mägi, paaris nagu nad tol ajal alati olid. Igal juhul Nielsen oli sellest kummituslikust etendusest selgelt meeles, aga teised mitte eriti.
„Püha müristuse“ näol oli tegemist Vana Baskini Teatri ühe parima lavastusega, mis ma seal üldse näinud olen. Nende taseme kohta ikka väga hea saavutus, vähemalt mõistliku teksti ja sisuga tükk ja hea näitlejateansambel oli ka suudetud kokku ajada. Salongiõhtu vestlusi kujutavad stseenid olid natuke igavad ja mõnes kohas tundus, et hakkab venima, aga igav kindlasti polnud, nii et täitsa nauditav teatriõhtu oli. Eriti meeldis igal pool ringi silkav Ülle Lichtfeldt, teda jätkus tõesti kõikjale ja vahva oli seda mängu jälgida, kuidas ta teiste jaoks nähtamatuna trikke tegi. Arusaamatuks jäi ainult see tema nägematuks olemise printsiip – kui ta vaasi kätte võttis, siis nähti seda, et vaas tõuseb ise õhku, aga kui ta kandis oma vanast kodust omandatud riideid ja ratsapiitsa, siis nende riiete ja piitsa peale ei vaadatud, et riided käivad ringi ja vibutavad piitsa.
Hästi armas oli see mõte, et teispoolsuses nii tore elu on. Et oled sama välimusega nagu surres, võid vahel materialiseeruda, nii et keegi sind näeb, saad temaga suhelda, nagu edasi elada. Tulla oma koju, käia kinos, olla nähtamatu, päris vahva perspektiiv, kui see tõesti nii on, siis ma vist surma ei karda.

Monday, May 24, 2010

Türgi oad

ats Traat „Türgi oad“, lavastaja Erki Aule, Oma Lava

Päris lahe retrodraama oli. Kuigi esimene vaatus oli paljulubav, nii et jäin isegi teiseks vaatuseks, aga seal enam midagi väga head ei toimunud, nii et oleks poolest tükist piisanud. Mängiti ühel laval, mis kujutas erinevaid kohti – Ollimari psühhiaatrist sõbra juures, tänaval, Diana pool, Ollimari kodu. Seljas kanti ajastutruid kostüüme, Külli Reinumägil olid kogu aeg õhukesest riidest punased kindad käes, kaela ümber pioneeriräti moodi side ning vahepeal lippas tema tegelane Diana koguni trikoos ringi. Teised tegelased olid tagasihoidlikumad, Ollimari naist mänginud Liia Kanemägil oli huvitav lai pontšostiilis villane ja eest trukkidega mantel.
Kõige vaadatavam oli Ollimari esitanud Indrek Ojari esitus, kui tabavalt ta mängis maakast traktoristi, kes on kord linna eksinud, siis oma kodus kunstiinimese piinu kannatama peab. Ojaril olid kogu aeg suurepärased näoväljendused ja miimid, eriti see ühest silmast pimeda mehe näo väljamängimine, kuidas ta ühte silma natuke kissitas või päris kinni pani. Vahvad olid ka Diana ja Ollimari vahel toimunud kunstivestlused, näiteks pärast "Popi ja Huhu" vaatamist nimetas Ollimar Huhud Uhhuhuuuks ja rääkis näidendist hästi tabavalt ning lihtsalt, et koera elu, ahvi elu, eks ta selline erinev ongi. Diana oli selle peale sillas, et kui tabavalt öeldud, ta on juba mandunud nendes kunstiringkondades, väsinud nendest lõputult tarkadest aruteludest, mille jooksul tuleb nii palju pingutada. Kogu tekst oli üldse selline koomiline, aga sellest jätkus ainult esimeseks vaatuseks, teine vaatus hakkas juba tüütama. Võib olla sellepärast, et siis toimus tegevus juba maakohas, kus Ollimar elas ja Diana sinna ei sobinud, selline linnavurletamine läks mulle muidugi rohkem peale. Mis sellel kõigel türgi ubadega pistmist oli, jäi mulle arusaamatuks. Ehk niipalju, et Ollimar on radikaalne taimetoitlane, kes ei söö isegi keedetud toitu. Diana paneb ta sööma ja selle tulemusel jääb Ollimari naine rasedaks, kuid kohe peale seda, kui Ollimar on teada saanud, et ta saab isaks, astub ta vahekorda Dianaga. Vot selline mees.
Kuigi linnavurle maal olemise osa oli ka päris hea. Diana tuli maale ja hakkas mõistmatule maarahvale looduse poeetikast rääkima, kuidas mets kohiseb ja kui kaunid vaated neil seal on. Ühel õhtul viis ta oma võõrustajad välja kuud vaatama, midagi sellist, mille peale maakad ise pole kunagi tulnud või pole neil selleks aega olnud. Istuda vaikuses trepimademel ja vaadata kuud ja mõelda sellele, et põhi on sellepärast põhi, et ta on kõige põhjas, kõige all, alguses. Diana tõi linnast kingituseks kaasa serveerimislaua, mille uhkelt keset tuba paigutas, pererahvas aga veeretab seda lauda kogu aeg seina äärde, nagu Diana tuleb, lükkab ta laua jälle keset tuba. Kõige tipp oli see, kui Diana korraldas vaiksel pühapäeva hommikul aeroobikatunni, pani maki üürgama ja tegi trikoos vahvaid võimlemisharjutusi. Ollimar vaatab seda kõike mökult pealt, kuni siis temas kärgatab ja ta Diana välja ajab. Kuigi läheb ise naise utsitusel talle järele ja on siis Diana soovi kohaselt talle mehe eest.

Sunday, May 23, 2010

Ära muretse, kallis

Tiit Palu „Ära muretse, kallis“, lavastaja Tiit Palu, Endla

Päris naljakas komöödia kaasaegsest Eesti elust. Kujutas ühte noort paari, kes on just kodu loonud, kuid jalgu korralikult alla ei saagi. Kaelas on laenud ja kõik on ostetud järelmaksuga, endi omad on neil ainult riided seljas ja siis jõuab kõige ebasobivamal ajal veel majanduskriis ka nendeni. Mees Priit Loogi kehastuses on juba ammu töötu, kuid mängib naise Liis Laigna ees, et ta käib tööl. Päris kahju hakkas sellest mehest, et ta iga hommik sellist komejanti tegema peab: tõuseb hommikul üles, läheb koos naisega välja, naine läheb jalgsi tööle, mees istub autosse, sõidab paar meetrit ja siis tuleb koju tagasi. Sellel päeval, mida näidendis kujutatakse, peavad külla tulema naise vanemad ja hakkab toimuma igasugust pulli. Kõigele lisaks domineerivad veel naaber Indrek Taalmaa kehastuses ning inkassomees Ahti Puudersell. Mõlemad väga head rollid.
Naaber on tegelikult psühhiaater, aga sattunud pokkerisõltuvusse. Meestel käib „mäng“, kes on rohkem tegija. Peategelane valetab naabrile, et ta on pangategelane, naaber omakorda ärpleb, et võidab pokkerit mängides ulmelisi summasid, nii et päris tööl ei peagi käima. Inkassomehe võtab naaber väga osavalt oma hoole alla, see, mis inkassomehega toimus ja kuidas ta ennast noorte kodus üleval pidas, oli hästi naljakas. Teine vaatus vajus natuke ära, seal olid juba tüdruku maakatest vanemad ka kohal ja nemad eriti naljakad polnud, sellised labased naljad oli. Oleks võinud selle osa ära jätta ja lühemalt teha, muidu esimesest vaatusest jäi väga hea mulje, aga imal teine vaatus võttis jälle palju plusspunkte maha. Lõpus tuli suur kaartide avamine, aga see oli kuidagi nii kiire ja mööda, et õieti ei saanudki aru, mis seal toimub, kes kellele ära teeb. Igal juhul lõppes nii, et noored jätsid inkassomehe meeldetuletusel oma korteri võtmed lauale ja sõitsid koos ema-isaga nende traktoril 200 kilomeetri kaugusele maale elama. Naaber ja inkassomees võeti vist ka kaasa, et nad alustavad uut elu ja maal jätkub tööd-leiba kõigile.
Väga hea oli Silver Vahtre kunstnikutöö, nii kostüümid kui ka lavakujundus. Alguses natuke häiris lava keskele ja tagumiseks seinaks tõstetud joonistatud osa, aga tegelikult oli see joonistatud osa päris modernistlik, selline omapärane korterilahendus, et hakkasin seda lõpuks juba reaalse korteriosana võtma. Ühel pool lava oli meeldiv heledates toonides diivan koos lauaga ja teisel pool oli söögilaud. Selline minimalistlik kujundus. Liis Laignal oli teises vaatuses kaunis kleit ja selle all üllatuslikult maitsekalt mõjuvad roosad sukad ning mustad kingad. Kui oleks sellist kostüümikirjeldust ainult kuulnud, mitte näinud, ei oskakski ette kujutada, et selline kombinatsioon nii ilus võib välja näha. Ja vanemad olid ehtmaakalikult riidesse pandud – emal roosa kostüüm ning isal läikivkollased traktoristipüksid ja ruuduline särk. Igal juhul oli sellist pildikest otse kõrvalkorterist parem vaadata kui neid ridamisi tulevaid samuti publikut naerutada püüdvaid komöödiaid välismaalt, mis oma eesmärki väga harva täidavad.

Saturday, May 22, 2010

Arkaadia

Tom Stoppard „Arkaadia“, lavastaja Hendrik Toompere jr., EMTA lavakunstikooli XXIV lennu bakalaureuselavastus

Päris raske filosoofiaga näidend, igal juhul jälgida oli seda raske ja tüütu. Olen näinud „Arkaadiat“ ka 1997.aastal Linnateatris, siis jättis see küll sellise hästi huvitava tüki mulje, et ma elasin kogu hingest kaasa Thomasinale, kes ennast oma tuppa ära põletas. Kui Septimus talle ütleb, et noor daam oleks küünlaga ettevaatlik, siis tahaks, et Septimus Thomasinat rohkem hoiaks ja temaga kaasa läheks, et ei juhtuks seda fataalset õnnetust, mis Thomasina eluküünla tema 17.-ndal sünnipäeval kustutas. Siis olid Thomasinaks-Septimuseks imekaunilt harmoneeruv paar Katariina Lauk ja Jaanus Rohumaa. Lavakate esituses olid vastavad tegelased Liis Haab ja Mait Joorits, kes oma mänguga eriti ei veennud ega kaasa elama ei kiskunud.
Kuigi täitsa hea lavastus oli, vähemalt mitte mingi selline jama, et poole pealt ära minna oleks tahtnud. Eriline väärtus vaatamisel oli muidugi see teadmine, et neid noori rohkem ühtse koosseisuna laval ei näe, sügisest juba kõik teatreid mööda laiali. Ja kogu seda hulka tulevasi näitlejaid vaadates, arvestades, et see on kõigest pool kursusest, tekkis küll peast kinni haarama kutsuv küsimus: no kuhu nad kõik lähevad? Selleks tuleks mõne teatri praegune koosseis tervikuna lahti lasta, et neile kõigile tööd leida. Ja kahe aasta pärast tuleb taas sama hulk noori juurde.
Küllalt keerulise teksti kuulamise muutis veel arusaamatumaks segadus nimedega. Kogu aeg räägiti kellestki proua Chaterist, ja mina mõtlesin, et see on Thomasina ema Sandra Üksküla Uusbergi kehastuses. Eelmisest lavastusest mäletasin, et seda tegelast mängis Ene Järvis ja nüüd oli selles mõttes palju meeldivam vaadata, et Sandra on vähemalt teiste tegelastega ühevanune. Muidu eelmises versioonis oli nii, et Septimus on ilus noor mees, kes loogiliselt võttes peaks armuma Thomasinasse, nagu lord Byrongi, aga mõlemad armuvad hoopis Thomasina emasse ja ripsutavad samal ajal tiiba kergemini kättesaadava proua Chateriga. Kuni ma siis lõpuks aru sain, et Thomasina ema ei ole proua Chater, siis oleks tahtnud teksti tagasi kerida ja kõike uuesti otsast peale kuulata, et kuidas see lugu nüüd ikkagi oli, kes on kelle naine ja kelle armuke ja siis seda kõike mingi kolmanda naisega ette kujutada, mitte võtta jutu sihtmärgiks Sandra Üksküla Uusbergi.
Näidendi tegevus toimub ühes ruumis, aga kahel erineval ajal. 1810.-ndatel ja meie ajal. Põhiküsimus on see, kuidas oli selle majaga seotud lord Byron. Minu jaoks oli see täiesti kõrvaline küsimus, täiesti suva, kas mingis majas käis lord Byron ja mitu jänest ta seal jahi ajal maha lasi, või ta ei käinud seal. Nii et kõik see teoreetiline jama, mis oli seotud kirjanduslooliste paralleelide ja oletustega või veel hullem matemaatiline teooria pani pea kergelt valutama. Kahju oli nähtud koosseisus, oleks tahtnud näha Hannah Jarvisena Marta Laant, aga mängis hoopis Kertu Moppel. Bernardina oleks parema meelega vaadanud Roland Laost, kuigi ka Marko Lehel polnud midagi viga. Sellise rakse ja pingelise dialoogi kohta oli üliõpilaste esitus ikka väga hea ja hoidis minu meeled vaatajana kogu aeg erksana, et vaadata, kuidas keegi mingile fraasile reageerib või kuidas mõni tegelane suuda rääkida ühte jutti 10 minutit teksti. Tuletas meelde sama autori näidendit „Hüppajad“, kus oli hästi palju pikka ja keerulist tekstilist osa, ikka kuni poole tunni monoloogini välja. Artur Tedremägi oli jälle saanud vaikiva rolli, nagu ta siiamaani on kõigis selle kursuse nähtud lavastustes olnud rohkem statisti või mööbli rollis. Kuigi nagu selgus „Lumekuningannas“, oskab nii rääkida kui ka näidelda küll.
Mänguruumiks oli Coverlyte suvine residents, kuhu leedi Croom oli loonud Arkaadia, mida nüüd lammutama hakati. Ilusa lammastega landschafti asemel tahetakse teha eraklat, aga puudub erak. Kaunilt vuliseva ja päikese käes sillerdavaid pritsmeid taeva poole heitva oja asemel tahetakse teha läbikäidamatut sood jne. Maastikku ennast küll ei näidata, tegevus toimub kogu aeg suures saalis, mis XIX sajandil oli Thomasina õppetuba ja XXI sajandil on see mingi lihtsalt tuba suure lauaga. Laua ümber ja peal siis kogu tegevus käibki.

Thursday, May 20, 2010

Mängud tagahoovis

Edna Mazja „Mängud tagahoovis ehk because“, lavastaja Viktor Rõžakov, Eesti Draamateater

Päris tõsine draama, tasus vaatamist. Lava on jagatud kaheks osaks – tagumine lava ja eeslava. Eeslaval on 4 tooli, tagalava kujutab endast tagahoovi, mida vaatajatest eraldab metallvõrgust aed. Mööda seda aeda hakkavad tegelased ronima ja selle peal taidlema, aga tervet etendust tuli vaadata läbi võrkaia. Kuigi see ei seganud üldse, pigem lõi lisadimensiooni loo mõistmisel. Lavastaja Viktor Rõžakov Moskvast oli ühtlasi ka lavastuse kunstnik. Tagahoov kujutab endast suurt tühja ala, mille äärtes on kaldpinnad ja ühel pool trepp. Kõige üleval troonib DJ Aleksandr Žedeljov, kes enne etenduse algust kõrvulukustavat ja etenduse enda ajal juba talutavama volüümiga tümpsu laseb. Laval on tagumise pinna külge kinnitatav suur kiik ja ühes lavaseinas on korvpallikorv.
Lavastus algab kuidagi ootamatult, minu jaosk ei-tea-kust ilmuvad järsku välja näitlejad, korralikesse triiksärkidesse ja lipsudesse riietatud noormehed, kelle üle hakatakse kohut pidama. Siis tuleb nagu retropsektiivina lugu ise, vahele lõike kohtusaalist, kus nüüdseks süüdistatavateks saanud noormehed mängivad erinevates stseenides kas oma tegelase kaitsjat või kohtukolleegiumi. Ohvrit tüdrukut kehastav Alina Karmazina kehastab nii poistejõugu kätte jäänud lihtsameelset tüdrukut kui ka vägesid juhtivat prokuröri, kelle kohta „kolleegid“ ütlevad, et tal on ilus tagumik – väike ja ümar.
Vaatasin seda lavastust eelkõige selle huvi pärast, et mis osade eest siis tänases eesti teatris näitlejaahindadele nominatsioone esitatakse. Kui siia juurde liita veel Ülle Lichtfeldti preemia saanud esitus, siis tundub pilt küllalt kesine. Mitte, et Karmazina või Lichtfeld oma kiidetud osatäitmistes halvad oleksid olnud, aga minu meelest on ka paremaid.
Lugu algab kohtusaalis, päris alguses polegi aru saada, kes need tegelased on. Kuigi olin lavastusest palju lugenud, oli päris algus ikka arusaamatu, miks nad ei ole need kraaded, kes nad olema peaksid, vaid istuvad ilusates riietes toolide peal. Tunnistusi tuleb andma Karmazina ja siis tema meenutuste järgi lähevadki lahti mängud tagahoovis. Karmazinale meeldib kiikuda ja ta läks ühte tagahoovi kiikuma. Varsti tuleb sinna igapäevane poistekamp, kelle koduhooviks see õueala on. Algab selline mäng, et üks tegelastest, keda mängis Lauri Lagle, tahab kogu aeg, et Karmazina sealt ära läheks ja kui tüdrukut kuuldeulatuses pole, sõimab teisi poisse, et teid huvitab ju ainult tema auk, miks te teete temaga niimoodi. Loo arenedes rullub lahti koguni tšehhovlik motiiv – Lagle on vist armunud Karmazinasse, Karmazina aga omakorda Märt Avandi tegelasse. Sellepärast see naiivne tüdruk lasebki endaga kõiki neid mänge mängida. Tahab olla tasemel, kuigi ta on alles 13, veenda endast natuke vanemaid poisse, et ta pole neist sugugi kehvem, et ka tema suitsetab, joob õlut ja teab seksuaalelust nii mõndagi. Et ta ei pea olema kodus kell 9 õhtul, et ta oskab tantsida, et ta võib terveks ööks kodust ära jääda ja tema põhitrump, et ta jagab päris hästi mootorratastest.
Mängud iseenesest on päris naljakad, kuigi Karmazinast hakkas täitsa kahju ka. Peab ikka eriliselt loll olema, et sinna kogu aeg tagasi ronida. Talle anti mitu korda võimalust teda ootava brutaalse vägivalla eest pääseda, aga Karmazina käib kodus ära, toob maki ja panni (panni küll laval ei näidatud, nii et tekkis küsimus, miks ta ennast vägistamise ajal selle panniga ei kaitsenud). Aga noh teisest küljest jällegi arusaadav – varaküpsus, tähelepanuvajadus, on armunud ühte poissi sellest kambast, nii et võib ära kannatada kõik need mängud, peaasi, et poisi läheduses ja temaga koos olla saaks. Kõigepealt pannakse tüdruk suitsetama, siis väidab ta, et talle pole mingi probleem juua ära järjest 3 purki õlut. 2 purki ta jutti joobki, aga peale seda on ta üleni õllega koos, nii et saab koguni oma kleiti õllest kuivemaks väänata. Peale seda kallatakse talle pudel vett pähe - „jahutamine“, ja mängitakse pimesikku, mille ajal pimesikuks olevat tüdrukut häbematult käperdatakse.
Mängude lõpuosaks on vägistamine, mida laval otseselt ei näidata, vaid stseen on lahendatud taas kiige abil. Karmazina peab ennast jälle tõestama, peale seda, kui Kristo Viidingu ja Mihkel Kabeli mängitud tegelased on talt otse küsinud, kas ta neile keppi annab. Nüüd peab Karmazina ennast tõestama sellega, et julgeb eluohtlikul kiigel püsti seistes kiikuda. Karmazina ronib kiigele ja hakkab seal hoogsalt kiikuma, pärast ronivad kiigele ka poisid. See siis nagu ongi see vägistamine. Paralleelselt toimuva kohtuprotsessi ajal tuleb välja igasugust kino. Kõigepealt süüdistati poisse mingi leebe paragrahvi alusel, millest neil oli lootust asja lõpetamise ettekäändel väga lihtsalt pääseda. Kuni selle hetkeni, kui taas Karmazina mängitud prokurör muudab süüdistust ja esitab süüdistuse alaealise grupilises vägistamises – kuni 20 aastat vangistust. Siis läheb teine mäng, mäng kohtusaalis juba tõsiseks. Kaitse otsib välja uskumatuna tunduva fakti – Karmazina tegelast vägistati ka eelmisel suvel, kui ta oli paar päeva teises linnas oma sugulastel külas. Toimus midagi sarnast, nagu täna näha sai, tüdruk istus mahajäetud õuealal kino taga ja tuli poistekamp, kellega ta vedas kihla, et julgeb nende ees omal särgi seljast võtta. Poisid õigustavad ennast sellega, et nad ei kasutanud vägivalda, tüdruk otseselt vastu polnud, aga sellega ka ei nõustu, et nad kasutasid ära tüdruku abitut seisundit. Esimene poiss hakkas vägistama niimoodi, et nad kukkusid koos kiige pealt maha, tüdruk jäi alla, poiss peale ja selle asemel, et džentelmenina püsti karata ja tüdruk püsti aidata, hakkas poiss teda hoopis vägistama.
Tähtsaks argumendiks on poistele veel see, et ta ise tahtis ju. Kuigi see on kõigile peale Avandi tegelase esimene seksuaalkogemus, ja seda kohtusaalis nii oma sõrpade ees, kellele on alati üritatud jätta muljet, et me oleme tegijad, oleme näinud sadat auku jne, kui ka teiste inimeste ees tunnistada on juba omaette piinlik. Poiste meelest on see vabandus, et kui jutt läks kepile, siis teatas tüdruk, kellel oli kogu aeg Lagle tegelasega kana kitkuda, et ta kepib kõigiga, peale tema (Lagle). Nii et kui ta ise ütleb, et kepib kõigiga, siis milles probleem. Vahepeal oli veel naljakas katkestussteen, kui pimesikumäng lõppeb ja Karmazina saab oma unistustepoisile Avandile hästi lähedale, nii et saab teda isegi suudelda. See viib vist Avandil tunded väga lakke, nii et saalis pannakse tuled põlema ja ta marsib lavalt alla saali ja saali kaudu minema. Mõned minutid on laval segadus, jääb selline mulje, et see on plaaniväline segadus, mis me nüüd teeme, üks tegelane läks ära. Nagu see poleks plaanis olnud, et Avandi oleks praegu pidanud laval olema ja oma teksti edastama. Kuni siis Avandi tuleb taas saali kaudu lavale tagasi ja ütleb „Vabandust“. Mäng jätkub. Seda võtet, et saalis löödi tuled põlema, vilgutati tulesid, valgusvihk suunati ühte punkti, kasutati väga palju ja see andis lavastusele väga palju värvi juurde.
Omapärased olid poistele määratud karistused. Viiding ja Kabel said kumbki 3 aastat vangistust, aga Lagle tegelane 5 aastat. Armastuse eest 5 aastat? Ainult teiste poiste ütluste põhjal, et tegelikult oli õige vägistaja Lagle tegelane, sest enne seda ütles tüdruk selge sõnaga, et ta kepib kõigiga peale selle poisi. Selle eest, et Lagle suhtus tüdrukusse vägivaldselt ka enne vägistamist, et ta kogu aeg Karmazinat sõimas ja temast lahti tahtis saada, sellega tegelikult tüdrukut ju aidata püüdes, üritades muuta olukord selliseks, et tüdruk ennast nii halvasti tunneks, et poiste juurest ära läheks ega sinna enam kunagi tagasi ei tuleks. Tahtes saavutada seda, et kõige julmem mäng jääks mängimata. Kahju on sellest, et väga omapärase häälega Lauri Laglet nii harva näitlejana laval näha saab. Seda häält kuulaks väga pikalt. Kavalehel oli veel hästi armas, et kõigist tegelastest oli galerii nende isiklikest piltidest, noorukiea pildid, kus oli naljakas vaadata, millised nad teismelisena välja nägid.

Tuesday, May 18, 2010

Cipollino

G.Rodari-A.Kladko „Cipollino ja tema sõprade seiklused“, lavastaja Aleksandr Kladko, Vene Teater

Gianni Rodari „Cipollino“ oli lapsepõlves mu üks lemmikraamat. Seda eriti imeliste piltide pärast, kus ma võisin tundide viisi vaadata, kuigi mustvalgelt, aga väga huvitavalt kujutatud juurvilju-puuvilju. Isegi enamus tegevusest ei läinud niivõrd korda, kui nende tegelaste välimus ise, milline näeb välja elustunud sibul, milline on maasikas, millised on õed kirsid. Kurja tomatit ma kartsin ja lugesin hinge kinni pidades neid lehekülgi, kui tomatilt vangimaja võtmeid varastamas käidi. Üks lemmikpilte oli, kuidas tomat teerullina mäest alla veerema pandi. Igavad olid kõrvitsat ja tema majakest puudutavad stseenid.
Vene Teatris oli sellest loost tehtud jälle paras kapustnik, kuigi päris meeldiv. Ütleks isegi, et muusikal, kuigi mitte originaalmuusikale, vaid igalt poolt kokkunopitud laulupalade saatel. Päris vaimukas oli vangide laul K.Weilli „Väitsa-Mackie“ muusikale, seda mitte laulu esituse poolest, vaid muusikalise valiku poolest. Esitus jättis üldse soovida, aga lastele meeldis, nende meelest oli kõik maru naljakas ja elati hinge kinni pidades vaesele isa päästvale Cipollinole kaasa. Koomikat kisti välja mingi koera näol – ma ei mäletanudki raamatust, et seal mingi koer oleks olnud, aga nüüd lavastuses oli ta olemas ja täitis sellist jalaga perse saaja naljade osa. Kannatasin selle etenduse ära ainult tänu maasikat mängivale Jekaterina Nikolajevale, ta on ikka nii lahe tibi, et teda võiks vaadata lõpmatuseni. Kahjuks oli maasikas selles lavastuses väike osatäitja, nii et andis oodata, millal ta jälle lavale ilmub. Põhiliselt olidki laval redis ja Cipollino, teised osatäitjad kasutasid kõiki Vene Teatri suure saali uksi oma liikumisel, oli palju tagaajamist ja muud lollitamist. Kostüümide järgi olid söödavad asjad päris hästi identifitseeritavad. Eriti meeldisid õdede kirsside ilusad kirsipunased kleidid. Uudse tegelasena oli sisse toodud ka hernehirmutis ja mr.Morkow, kes oli küll Rodaril tavalise porgandina olemas, mõlemaid mängis Sergei Furmanjuk. Mr.Morkow oli tehtud tõeliseks inglaseks, rääkis inglise keeles ja kandis ruudulist porgandivärvides kostüümi – oranži ja rohelist, nii et isegi silmaalused olid roheliseks värvitud.

Monday, May 17, 2010

Evita

A.L.Webber-T.Rice „Evita“, lavastaja Georg Malvius, Vanemuine 2009

Vanemuine on viimasel ajal oma muusikalitootmisega nii lolliks läinud, et ei julge sellesse masstoodangusse kuidagi heade ootustega suhtuda. Nii valdaski mind juba „Evita“ lavaletoomise plaanist teada saades kerge kartus, et niikuinii rikuvad ära. Ühe kõige ilusama muusikali, mis peale Madonnaga „Evita“ filmi nägemist minu suureks lemmikuks muutus, isegi nii suureks lemmikuks, et sai ostetud „Evita“ kassett, kus laule esitasid võrratu Madonna ja Banderas. Ja nüüd pakub mingi provintsiteater Vanemuine juba teist korda „Evitat“. Esimest korda ma ei suutnud seda vaata minna, sest ei kujutanud kuidagi ette Siiri Sisaskit Madonna asemel või Tõnis Mäge Banderasena. No mida! Ja siis mängiti seda veel mingites ebainimlikes tingimustes raekoja platsil, lahtise taeva all, kus pole mingit head akustikat, taevast võib mida iganes pähe sadada või kiirata ja kõige lõpuks istekohad on ebamugavad. Ega nüüd see Maarja-Liis Ilusa Evitana pakkumine parem pakkumine polnud, aga võtsin ennast ikkagi kokku, et kui halvasti mängivad, nagu nad enamasti Eesti muusikalides teevad, kui lauljad näitlejate asemel osadesse palkavad, siis vähemalt muusika on ilus.
Eks sellest „Evita“ kasseti viimasest kuulamisest ole ka juba üle 10 aasta möödas. Nii et kuulasin seda muusikali nüüd täitsa imestades – kas seal oli tõesti nii palju mööda muusikat? Mingi täiesti kõrvulukustav ja kole rokk? Või olid need koledamad lood lihtsalt kassetilt välja jäetud? Kui tulid ilusad meloodilised lood, siis oli asi täitsa vaadatav, isegi Maarja-Liisi kõvera nina võis ära unustada. Kuigi see Maarja-Liisi nina oli etenduse üks suuremaid vaatamisväärsusi. Vaatasin kogu aeg, et muidu nii ilus naine, peenike ja muu nägu ka täitsa kena, aga see nina... No lihtsalt võimatu, nagu näkkutaotud konks. Televisioon on siiani Maarjat hästi tuunida suutnud, kui talle kaamerad nii ümber asetatakse, et ninapuudused väga esile ei paista, aga laval seda nina iga külje alt vaadates oli ikka päris katastroof. Noh Evita rolliga sai ta iseenesest päris rahuldavalt hakkama, vähemalt piinlik ei hakanud, et mis värk nüüd jälle on, kas selline esitus siis maksis nii palju haipimist? Päris tubli keskmine oli.

Sunday, May 16, 2010

39 astet

Patrick Barlow „39 astet“, lavastaja Kati Kivitar, Rakvere Teater

Väga andekas jant. Selline tobedalt naljakas, aga samas ei tekkinud üldse sellist momenti, et oleks mõttes ohanud, et no kaua te lollitate seal, lõpetage juba ära. Ülipõnevalt kulgevat seiklusfilmi oleks lavastusena raske teisiti ette kujutada, kõik need lennukite-helikopterite ja rongidega sõitmised, kuidas neid lavastada, kui mitte sellisel lapselikult mängulisel moel, nagu Kivitar teinud oli. Algus oli küll väga hoogne, aga teise vaatuse keskpaigast hakkas jaks kuidagi maha jahtuma ja siis tundus küll, et mõned kohad on üleliigsed, et võiks juba lõpplahenduseni jõuda. Kuigi kogu lugu ise oli äärmiselt segane ja selge oli ainult see, et peategelane põgeneb.
Mängisid ainult 4 näitlejat, kellest Velvo Väli Richard Hannay'na oli läbi kogu näidendi üks ja sama tegelane. Ülejäänud Liisa Aibel, Üllar Saaremäe ning Peeter Rästas astusid üles erinevates rollides. Eriti naljakas oli siis, kui keegi nendest kolmest tegelasest mängis korraga kahte rolli, nii et tema üks tegelane pidas dialoogi oma teise tegelasega. Siis toimusid kiired kostüümivahetused mõne lavale asetatud niši taga või puges näitleja kuhugi peitu ja mängis oma teist tegelast lihtsalt hääletooni muutes. Meesnäitlejad kehastasid ka paari naiserolli. Hakkasin mõtlema, et see on alati naljakas, kui mehed mängivad naisi. Juba ainuüksi see, kui mees paneb selga naise riided, on naljakas. Eriti naljakas, kui mees naist ka tõetruult mängida suudab (näiteks Dustin Hoffman „Tootsie's“), aga vastupidist varianti, kus naine mängib meest, eriti meelde ei tulegi. Ehk ainult „12.öö“, aga sealgi pole meheks kehastunud naine alati sugugi naljakas.
Väga hea oli muusikalise kujundaja Tarmo Keskülli töö, viisijuppidest kõlasid kõik tuntud spiooni- või krimifilmidega seotud teemad. Lahendustest kõige vaimukam oli stseen „2 meest, kes seisavad tänavalaterna all“. Kuidas teatrist põgenenud Richard Hannay oma juhututtava Annabella Schmidti käest kuuleb, et neid jälitatakse ja nende sõnade kinnituseks aknast välja piilub, mille peale akside vahelt tormavad välja nuhid Saaremäe ja Rästas, koos lambiga, mille all nad seisma peavad. Kui teistel näitlejatel oli pisut hingetõmbeaega erinevate rollide vahel, siis Velvo Väli oli peaaegu kogu aeg laval ja kogu see aeg ka füüsiliselt üliaktiivses tegevuses. Nii et isegi saali keskele paistis ära, kui füüsiliselt kurnatud näitleja sellest ringisebimisest on, kui ta näol ning kaelal higipiisad leemendasid. Kuigi samas võis samasugune füüsiline mahv olla ka teistel näitlejatel, kes lennukist alla kukkununa peavad kiiresti lava taha saama ja seal ennast järgmiseks etteasteks valmis seadma. Kui vaheaja alguseks jäid tugitooli „maha lastud“ Richard Hannay jalad eesriide vahelt välja, mõtlesin, et siin pandi nüüd tugitooli paigutusega natuke mööda, aga teise vaatuse alguses, paistsid näitleja jalad samamoodi eesriide vahelt välja, nii et selline leid oli taas taotuslik ja väga naljakas. Nalja sai kõvasti, kuigi kõik oli parajalt jabur, aga ilmselt see just ajaski naerma, et mis vahenditega ja kui leidlikult kõike mängitakse.

Saturday, May 15, 2010

Kaval-Ants ja vanapagan

Erki Aule „Kaval-Ants ja vanapagan“, lavastaja Erki Aule, Rakvere Teater

Haipisin selle näidendi lastele üles, sest endal oli olemas mitmekordne ja vapustavalt naljakas vaatamiskogemuse Vanemuise 1994.aasta samast näidendist. Rakvere suutis kahjuks halvasti üllatada. Kõigepealt oli täiesti jube see, et Kaval-Antsu, kelle ideaalkujuks peale Vanemuise lavastust on minu jaoks üliliikuv ja sellesse rolli ideaalselt sobiv Margus Jaanovits, oli nüüd pannud seda nooruslikku selli mängima vanamehe Volli Käro. Kõik tundus kuidagi proportsioonist väljas. Ka see, et lavastuses oli ainult 2 osatäitjat, näidendi nimitegelased. Et välja olid valitud hoopis teised stseenid eesti rahvalikest naljanditest Kaval-Antsust ja Vanapaganast kui Vanemuise lavastuses näha sai. Kaval-Ants jättis tõesti mingi hullu rahaahne laiskvorsti mulje, mitte sellise lõbusa vimskivenna, nagu ta Jaanovitsi kehastuses oli. Et teeks vanapaganale lihtsalt nalja, kavaldaks ta üle ja selle tulemusel ei peaks tööd tegema. Käro Kaval-Antsul tiirles kõik raha ümber. Iga liigutuse eest oli talle vaja maksta ja need tema vanapagana ülekavaldamise trikid ei tundunud üldse nii vaimukad, nagu nad olema oleksid pidanud.
Näidend võis väikestele lastele päris hirmu tekitada. Algusstseenis, kus vanapagan lava katva riide alt välja ilmub, oli saalist nii mõnestki kohast väikelaste nuttu kuulda, suurest ehmatusest, tumedast lavapinnast ja sellest koledast tegelasest, kes maa alt välja ilmus. Ma isegi kartsin igasuguseid saatanaid ja mulle olid täiesti vastuvõetamatud need lood, kus saatanatest räägiti, kaasa arvatud „Nukitsamees“, kuni päris täiskasvanu eani välja, alles Bulgakovi Woland pani mind saatana suhtes leebuma. Kuigi ka „Meistrit ja Margaritat“ oli alguses hirmutav lugeda, see on ju saatan, kellest seal kirjutatakse, ta elab kuskil põrgus ja viib sinna patuseid hingi! Velvo Väli mängitud vanapaganal oli päris andekas kostüüm, selle alumine osa läks sujuvalt üle kapjadeks, nagu terve jala ulatuses oli püksisäär. Terve selle suure janditamise peale, mis oli väga rahvuslikult esitatud, oli palju rahvalikke tantse ja kasutati otse kui Põllumajandusmuuseumist pärit talutarbed. Lavastuse lõpp oli tõesti õpetlik, need Kaval-Antsu lollused hakkasid juba tõesti üle piiri minema, nii et vanapagan paneb Kaval-Antsu aita kinni ja siis aida põlema. Järgmises stseenis selgub, et see kõik oli vaid uni, Kaval-Ants teeb sellest omad järeldused, et ei ole ilus liiga ahneks minna ja et tema endine peremees Vambola oli ikka kõige parem.

Wednesday, May 12, 2010

Coppelia

Leo Delibes „Coppelia“, koreograaf Ronald Hynd, Estonia

Väga ilus ja vahva ballett oli. Selline tõeline tüdrukute unistus – ilusad kleidid, romantilised dekoratsioonid, õhkõrnad, imepeenikesed ja kaunid baleriinid laval... Minu jaoks oli ballett vaadatav viimase aja suureks lemmikuks kujunenud Eve Andre pärast, ta lihtsalt on nii armas, et teda vaataks mitu tundi kohe niisama, isegi kui ta mingit täielikku jama esitaks, kus mingit sisu ega korralikku muusikat pole. Aga seekord olid olemas nii tore lugu kui ka meeldiv muusika, nii et kõik kokku kokkuvõttes moodustas ühe kauni terviku. Balletti esitatakse läbi tugevasti koomilise prisma, kõik need nukumängud ja nukuliigutused, mis nukumeistri majas toimuvad, olid täitsa naljakad. Eriti linnapea tütre Swanilda Coppeliana esinemine, kui ta jalalabast sissepööratud sirge jala ootamatu löögiga Coppeliusele näkku lõi.
Ballett koosneb suures osas eraldi numbritest, läbiv lugu on küll olemas, aga seda tükeldavad tantsunumbrid, millel looga eriti mingit seost pole. Eriti hästi hakkas selline tükeldatus silma kolmandas vaatuses – peale Swanilda ja Franzi pulma tuleb kogu vaatuse vältel eraldi numbriteks tükeldatud etteasteid. Iseenesest on selle vaatuse sisuks pulm ja Coppeliusega leppimine, nii et terve see aeg, mis vaatus kestab, umbes pool tundi, kulgebki aeg selle vahel, et tullakse pulmapeole, grupid, solistid ja kordeballett esitavad oma numbrid ja siis lõpuks lepitakse vana nukumeistriga ka ära. Kahju on sellest, et Andrele polnud selles balletis antud hüppenumbreid, või ta ei oskagi hüpata? Oli küll palju keerutamist ja ühel jalal hüppamist, jooksu ja muid jõu-ilunumbreid, aga sellist klassikalist hüpetega keerutamist nagu piltide järgi balletiga seostub, et baleriin on hüpanud kuhugi hästi kõrgele ja teeb õhus spagaati, Andre esituses ei näinud. Seevastu Franzi tantsinud Sergei Upkin näitas küll kogu oma tehnika-arsenali, mis meestantsijal varuks oli. Pulmastseenis olid naistantsijatel väga ilusad õhulised seelikuosast laienevad kleidid, rühmati erinevat värvi, helesinine, roosa, kollane. Õhulist seelikuosa täiendasid sädelevad tähekesed. Naljakas oli vaadata esimese vaatuse linnaplatsi stseenis ühte kordeballeti paari, kes jäi istuma purskkaevu äärele, selle paari naispool tegi vahepeal Swanilda seelikuvehkimise tantsu järele.
Lugu ise tundus selles mõttes arusaamatu, et Swanilda oli kuidagi liiga selgrootu. Näeb, et tema peigmees Franz armub teise tüdrukusse, näeb, kuidas Franz tüdrukuga kurameerib ja isegi ööpimeduse varjus redeliga rõdu kaudu tüdruku juurde Coppeliuse majja ehale ronib. Ja peale seda ikkagi abiellub Franziga. Mis siis, et vahepeal tuleb välja, et Franzi südame võitnud rõdul istuv liikumatu ja tumm kaunitar on mehhaaniline nukk. Ikka võiks olla rohkem uhkust naisel, et sellise mehega, kes iga seeliku järel jookseb ja iga ilusa silmapaari peale pea kaotab, vähemalt kuu aega tegemist ei tee. Natuke Franzi küll narriti sellega, et Swanilda riietub ümber Coppeliaks, aga see polnud minu meelest nagu piisav kättemaks pettuselt tabatud armsamale. Kohe peale seda, kui Swanilda on avastanud Franzi teise tüdruku majast mingist suvalisest voodist, Franz on abitus seisus, sest Coppelius on talle midagi sisse jootnud, hakkab Swanilda oma peigmeest elu hinnaga kaitsma ja elule äratama. Kuigi alles mõni minut tagasi oli Swanilda Franzi vastu püha viha täis, et igavene seelikukütt selline.

Sunday, May 9, 2010

Lood Viini metsadest

Ödön von Horvath „Lood Viini metsadest“, lavastaja Robert Annus, Vanemuine

Päris vaadatav jama oli. Vaadatav oligi vist selles mõttes, kui huvitava nurga alt oli lavastatud. Horvathi 1931.aastal kirjutatud draama oli lavastatud pisut kaasaegsemaks, kuigi ei saa öelda, et päris tänapäevaseks. Naljakas oli vaadata just sellist kompotti, et vana tekst ja kaasaegne ümbris. Riiete ja tarbeesemete poolest jäid tegelased küll kuhugi 10 aasta tagusesse aega. Aga päris naljakas oli vaadata sellist hästi vaeste inimeste elu, kuidas nad peavad peost suhu virelema ja oma ideedega hakkama saama. Kahju oli sellest, et peategelase Marianne osas jäi nägemata Maria Soomets. Viimastes versioonides esitas seda osa Maarja Mitt. Ja vanaemaks oli välja võlutud hoopis Leila Säälik! Peale imeliku austria külaelu näidati laval veel täitsa elavat kitse.
Lugu oli tüdrukust, kes peab isa tahte kohaselt abielluma vanamees Oskariga. Mõtlesin, kas see Oskar pidigi olema nii vana, nagu ta Annuse lavastuses Raivo Adlase mängitult oli, või oli ta Horvathil ikka Mariannele vanuseliselt sobivama mehena mõeldud. Vanuseliselt sobivamana, mis ei tähenda muidugi seda, et Marianne teda armastanud oleks, nagu tekstist läbi kajas, tegi Marianne teda jäägitult armastavale Oskarile kogu aeg haiget. Oma kihlusõhtul kohtab Marianne Alfredi, armub temasse kohe ja põgeneb koos Alfrediga, saades kaela isa needuse. Marianne ja Alfred üritavad oma elu korda seada, aga neil pole üldse raha ja mitte midagi ei tule välja. Vahepeal sünnib neil veel laps, kes peagi saadetakse Alfredi vanemate juurde maale, kus Alfredi vanaema lapse ära tapab.
Selline päris sürrealistlik draama, kuigi nimetuse poolest „rahvatükk“. Oli veel palju kõrvalliine, palju laulu ja niisama ringijauramist. Marianne hakkab peale seda, kui laps Alfredi maakodusse saadetakse, tantsijaks ja keegi külarahvast korraldab nii, et Marianne isa näeb tütart „paljalt“ tantsimas. Paljud asjad olid olustikuliselt naljakad, kui neid mõelda 30.-ndate aastate kontekstis, siis oli see tõesti isale suur löök, mis võis lapsevanema viia hauda viia, et tema laps käib striptiisi tegemas, aga selles lavastuses oli Marianne lavaline ülesastumine küll pehmelt öeldes tagasihoidlik, lihtsalt pesus esinemine, pealaegi anonüümselt – pead kattis suur kast. Vahepeal teeb Marika Barabanštšikova mängitud Valerie ära hästi suure töö, et kõiki lepitada. Valerie ise saab ühte Alfrediga, kes oli tema endine armuke. Marianne lepib vist Oskariga, kes teda endiselt armastab ja on valmis Mariannele kõik andeks andma. See Marianne ja Oskari liin jäigi natuke lahtiseks. Ja isa annab ka Mariannele valmis ja tuleb isegi oma väikest lapselast vaatama, kui neile teatatakse, et väike Leopold on surnud. Mis ütlemata jäetakse, on see, et väike Leopold jäi haigeks, sest tema vanavanaema jättis nimelt aknad lahti, et väikelaps haigeks jääks. Seltskond saabub väikest Leopoldi vaatama tõelise uunikumi väljanägemisega Žigullil. Hästi toredad olid „kodubändi“ lauldud vahepalad, solistiks oma tipphetke nautiv baarmen Tanel Jonas. Kõik oli selline jaburalt naljakas, aga samas kurb ka, et inimestel vaesuse pärast niimoodi minna võib.

Saturday, May 8, 2010

Ühtne Eesti Suurkogu

Šou algas juba väljast. Suurhalli ees mürtsus kaitseväe orkester, igal pool olid väljas Eesti ja Suurkogu lipud, metsikult rahvast tormas Suurhalli poole. Päris naljakas oli. Maja ees oli palju telekaameraid, pildistajaid, üritasime neist kõigist mööda manööverdada, et jumala eest kuhugi kaadrisse ei jääks, või veel hullem mõne reporteri haardesse ei satuks. Õnnestus kogu sellest rüsinast päris hästi mööda manööverdada. Iga sammu peal tulid vastu klaköörid, sellest aktsioonist olin ma kuskilt lugenud, kui klakööre hakati otsima, siis oli ära märgitud, et täiesti vabad peavad olema 06. ja 07. mai. Nad jagasid „Ühtse Eesti“ kavasid, mille külge olid kinnitatud väiksed parteilogoga märgikesed. Igal sammul sooviti „Head suurkogu!“ Kohal oli päris palju prominente, eriliselt jäi silma maag Hannes oma jüngritega, ühel neist oli käes suur kast, ilmselt kavatseti suurt rahvakogunemist oma sekti promomiseks ära kasutada või selle varjus koguni uus erakond moodustada. Etenduse enda alguseni läks küllalt kaua aega, aga seda osati väga hästi sisustada. Kokkuvõttes võikski öelda, et kogu see programm, mis toimus videoekraanilt oli päris vahva, aga saalis endas toimunu oli päris mannetu. Nii et jäi arusaamatuks, milleks kogu seda rahvast Suurhalli kokku ajada, oleks võinud aktsiooni parem televisiooni kaudu korraldada ja neid videokaadreid ning filmikesi näidata.
Näidati kogunevaid inimesi, kellest oli raske aru saada, kes on „päris“ inimene ja kes klaköör. Mõne inimese jutt tundus nii absurdne, et selle kohta võis küll kohe öelda, et see on etenduse osa. Mõni aga oli jälle selline, et oli aru saada, et see peaks küll tavaline inimene olema, kellele pole tekst varem ette kirjutatud, vaid kes tuligi Suurhalli Suurkogule. Nii võis täitsa kindlalt öelda, et neiu, kes rääkis oma aktiivsest tööst ühes suures Eesti erakonnas, broileri välimusega blondiin, oli klaköör. Hiljem jäi ta etenduse enda ajal mitu korda kaardisse, kui ma juba süsteemile pihta olin saanud, ja nägin, et tal oli randme ümber klakööridele omane paelake. Samuti keegi Maria, kes rääkis sellest, kuidas ta viimati valimas käis, aga ei mäleta, kelle poolt hääletas: „IRLi poolt... või oli see Reformierakond...“ Galina paistis selline vanadaam, kes siiski klaköör ei olnud. Rein Raud istus esimeses reas ja jooksis järsku saalist välja, varsti oligi ta intervjueerija Eva Klemetsi haardes ja väljendas oma arvamust. Ma tundsin ennast kogu aeg täitsa segaduses olevat, et mis siis on päriselt ja mis on mängult, selline täiesti arusaamatu situatsioon oli. Tavaliselt, kui lähed teatrisse midagi vaatama, siis tead ikka tüki sisu ette, oled seda kas lugenud või varem näinud või oled selle kohta lugenud. Aga nüüd oli tegemist sellise maailmas esmakordselt toimuva aktsiooniga, poliitilise teatriga, kus tõesti ei saanud aru, kas need inimesed on suvalised inimesed tänavalt või nad on etendusse kaasatud.
Etenduse kulgedes hakkas asi enam-vähem selgeks saama. Nad teevad paroodiat Eestis toimivate poliitmudelite kohta. Räägiti, et etendus ise algab alles 19.30, selle aja jooksul näidati maja ümber või fuajees toimuvat ning varem valmistehtud videoid. Siis algas Suurkogu koolitus, mida viis läbi Jaak Prints, see oli ka veel päris talutav, aga kõige igavam osa oli Suurkogu ise. See oli nii võimatult pikk ja tuli nii kaua lolli juttu kuulata! Eksole, juba infotundi Riigikogus pole võimalik niisama vaadata, et sellel ajal midagi muud kõrvale ei teeks, parem üldse vaatamata jätta. Samamoodi on igav kõik, mis puudutab otseselt „tõsist“ poliitikategemist, poliitikat kui tööd. Suurkogu parimad tütred ja pojad tulid lavale ja hakkasid kõnesid pidama. Jeerum, kui tüütu see oli! Igaühele oli ette nähtud 20 minutit, esinejaid umbes 10, nii et tuli kannatada. Oleks tahtnud ära minna, aga see oleks kuidagi imelikult mõjunud, kui poolvalgustatud saalist ja küllalt keskel asuvatelt kohtadelt oleks üks seltskond lahkuma hakanud. Pealegi oli ikka teatud huvi, et mis siis lõpuks saab. Kas teevad ära?
Kõige naljakam oli Liina Vahtriku parafraseering: „Parafraseerides ühte tuntud kirjanikku: „Alguses oli ema““. Kogu selle jandi peale tuli meelde meie endi kunagine kooliaegne parafraseering, kui me ühte tüdrukut mõnitasime: „P ema ministriks! P ema presidendiks! P ema kuningannaks!“ See mõte käis nii Vahtriku parafraseeringu peale kui ka kogu etenduse kohta – Tiit Ojasoost oli tehtud tõeline jumal ja tema sissemarsi ajal tulid mul kerged külmajudinad peale, see meenutas täielikult fašistlikku paraadi, kui rahvas hullub ja Hitler oma ausaatkonnaga sisse marsib. Veel parem paralleel oleks tõmmata usuhulludega, kui nad oma manifeste karjuvad ja sellesse siiralt usuvad, mida räägivad, seejuures mingi kehavälise staadiumi saavutades ja pooleldi loomastudes. Klaköörid olid ekstaasis. Päris häiriv oli see, et meie taga istusid klaköörid, kes võimatult kõvasti karjusid, peaaegu meile kõrva. Nad olid umbes sellised, et iga loosungi peale pidid hüüdma „Jaa, jee, õige!“, huilgama ning plaksutama. Mul oli tahtmine paljude loosungite peale „buu!“ karjuda ja jalgu trampida. Näiteks loll jutt natsionaliseerimisest või sellest, et mingite idiootide laenud kustutatakse. Ha-ha!
Peale kõnesid oli selge, et see pole tõsine poliitika tegemine. Et neil polegi kunagi plaanis olnud oma erakonda luua, mingit asjalikku kava neil ei olnud, vaid eesmärgiks oli Eestis toimuvat kõverpeeglist näidata. Eriti hästi mõjus Andres Mähari esitatud stseen Eesti lipuga katusel – jälle video. No milleks rahvast Suurhalli kokku kutsuda, kui kõik parimad palad tulid video pealt, mida oleks võinud palju edukamalt ja palju suuremale auditooriumile televisiooni kaudu edastada. Andres Mähar tuli etendusele kohale minuga ühel ajal, nii et ma vaatasin, et kas nii tullakse siis tööle. Minu teada peavad näitlejad kohal olema vähemalt tund enne etenduse algust, nii et juba sellest näitlejate suvalisest saabumisest võis järeldada, et asi hakkab venima ja algab kindlaksmääratud kellaajast palju hiljem.
Lõpus toimusid erakonna juhi valimised. Siis hakkas pilt jälle natuke häguseks muutuma. Tundus, et asi on ikka tõsine. Kui lavale läks Indrek Tarand ja ütles, et hakkaks hea meelega ise uue erakonna esimeheks, aga tema on praegu Brüsselis, ei saa. Ja soovitas soojalt või rangelt valida tema pakutud kandidaati Allar Jõksi, kes oli juhuslikult saalis ja lavale jõudes taskust valmiskirjutatud kõne ette kandis. Valimised ise olid demokraatliku poliitteatri vormis. Korraks tekitati elevust, kui hakati loosima Suurkogu esindust. Siis toodi lavale kast piletikontsudega ja teatati, et teil kõigil on võimalik esindusse pääseda. Fortuuna Inga Salurand loosis välja kontsud, kuid nende algus oli juba kahtlane: „Sektor 007 rida 4 koht 25.“ Ilmselt siis luges rea ja koha õigesti, aga pani igaks juhuks ette sektori, et päriselt sellel kohal istuv inimene lavale ei tuleks. Sest sektoreid ju tegelikult polnudki. Enne loosimise algust mõtlesin, et kui loositakse välja minu koht, kas ma siis lähen lavale? Julgustati, et siis võite julgelt lavale tulla, te olete demokraatlikult esindusse valitud. Aga tegelikult valiti niimoodi demokraatlikult hoopis NO teatri näitlejad, needsamad, kes enne kõnedega üles astusid.
Esimehe demokraatlik hääletamine oli samamoodi. Eva Klemets näitas oma telefoni peal ette, kuidas valima peab. Seda kuvati suurele ekraanile ja toonitati, et oma hääl tuleb saata numbrile 1131 ning kandidaadiks panna A (Ojasoo). Hääletamise ajal kui ka kongressi enda vahepaladeks pakuti Rocki tantsutüdrukute etlemist, Lenna Kuurma laulu ja eriti huvitav etteaste oli mingite kummide küljes rippuvate naiste poolt. Laest alla lastud pikad kummid, millega nad üle halli ühest otsast teise hüppasid või kuskil õhus ennast keerutasid, see oli küll väga vahva. Hääletamistulemust kuvati samuti suurele ekraanile, vahepaladeks näidati, kuidas inimesed saalis telefoniga sõnumeid saatsid, mis tekitas jälle küsimuse, kas nad saadavad päriselt sõnumeid või on nad klaköörid. Isegi selliseid isikud, nagu Indrek Saar, Jaak Aaviksoo, Hans H.Luik jäid telefonidega kaadrisse. Kuigi hääletustulemuste järgi sai rohkem hääli kandidaat B ehk Allar Jõks, muutis seisu kardinaalselt mandaatide ülelugemine, kui igast maakonnast saabus tohutul hulgal hääli Ojasoo kasuks. Ja Ojasoo kuulutatigi esimeheks.
Esimehe väljakuulutamine oli illusionistlik, kui esimees tuli taas suures aupaistes lavale, lavaesist eskortisid pikas reas seisvad kaitseväelased, laest lasti alla kulda ja karda, mis moodustas mingeid ilutulestikke, mis kullana plahvatasid. Esimees seisis puldi taha ja ta tõsteti sellega kõrgele õhku.
Vaatasin, et Ojasool on ikka huvitav karvakasv. Juuksed on iseenesest heledad, peaaegu blondid, aga habe on punane. Kas värvitud? Vuntsid olid habeme peal huvitava üles kaardu keeratud kujuga. Ojasoo vaatas oma armastavaid valijaid rahuliku pilguga, vaatas üle kõik sektorid, siis palus ennast sealt kõrgustest alla lasta. Vahepeal või lõpetuseks esitas veel erakonna hümni Tõnis Mägi. Ojasoo teatas, et tore, et me kohale tulime, uut erakond ei moodustata, olete vabad. Ja kogu lugu. Siis aplaus ning kummardamine.

Thursday, May 6, 2010

Unistuste printsess - The End

Tibi viis 2 allesjäänud naisekandidaati oma koju Belgiasse. Näitas neile seal oma uhkust ja varandust, firmasid ja tehnikat. ATV koha pealt sai Tibi Kristelilt kohe pähe, Kristel teatas, et see polegi ATV, „mul on endal ATV, need on täitsa erinevad asjad“. Sellepärast oli Tibi pärast Kristeliga romantilisel paadisõidul mööda kanaleid ka küllalt külm, kuigi Kristel vastas jaatavalt isegi vastusele, kas ta tahab Tibiga abielluda. Oma kodus korraldas Tibi peo, kuhu olid kutsutud tema sõbrad ja vend. Tüdrukud pandi nagu liha letti, et teised mehed otsustaksid, kumb neist Tibile paremini sobib. Kõigi arvamus oli loomulikult, et Kristel, aga Tibi ise kahtles endiselt. Kristel käitus meeste seltskonnas tõesti kuidagi vabalt, aga Maarja oli endassetõmbunud ja tõsine.
Hiljem läksid Tibi ja Maarja viimasele kohtingule Belgia kõige uhkemasse restorani. Neil oli tõsine jutuajamine, kus mehe või naise asemel öeldi „auto“: mulle meeldivad kiired ja ilusad autod või midagi sellist. Maarja oli juba päris hädapidur, nagu karpi tõmbunud ja ei julgenud enam midagi rääkida ega teadnud, kuidas olla. Eriti naljakaks läks, kui Tibi ladus lauale kingituse Maarjale – karbi, milles võis olla kihlasõrmus. Maarja ei julgenud pikalt seda avada lasta, et äkki peabki kohe nüüd Tibile „jah“ ütlema. Lõpuks, kui Tibi karbi lahti tegi, olid seal hoopis ülikallid kõrvarõngad, mille Tibi pettunud Maarjale ise kõrva pani. Ja peale seda üritas Tibi Maarjat teist korda ja taas ebaõnnestunult suudelda. Peale seda oli nende õhtusöögil kiire lõpp.
Tibi tuli viimasele kohtumisele koos uhke sõrmusega. Sellest võis järeldada, et Maarja sai juba oma juveelid kätte, printsessiks peaks saama Kristel. Ja ta valis ikkagi Maarja! Hull mees. Omal veel mingi rase naine kuskil ootamas, nagu väidetakse. Karjuv ebaõiglus! Maarja sai kõrvarõngad ja sõrmuse! Lisaks pakkus Tibi Maarjale klaasi: kui selle vastu võtad, on see märk, et sa oled nõus suhtega edasi minema. Ja Maarja oli valmis. Happy End. Kuigi see oli algusest peale selge ja näha, et Tibile meeldib Maarja ja ta valib oma printsessiks selle neiu, lootsin mina, naiivne, ikka kuni lõpuni, et äkki juhtub ime ja mõtleb ümber. Et sõbrad ja vend panevad mõistuse pähe. Ja oleks vähemalt mingigi üllatus kogu sellel läilal saatel. Esimene hooaeg oli igal juhul palju parem.

Petruška

Balletiõhtu „Petruška pärastlõuna“, koreograaf Pontus Lidberg, Vanemuine

Balletiõhtu koosnes kolmest osast: M.Raveli „Šeherezade“, C.Debussy „Fauni pärastlõuna“ ja I.Stravinski „Petruška“. Midagi nii igavat pole ammu näinud. Kogu aeg oli tahtmine magama jääda. Kui kunagi öeldi filmi „Täna öösel me ei maga“ kohta „Täna öösel me ei maga, sest magasime juba kinos“, siis „Petruška pärastlõunat“ soovitaks ka sellistele inimestele, kellel on unega probleeme. Kõik 3 lühiballeti olid ühes stiilis: sünged, vähese valgustusega ning arusaamatud. Kavalehel seletab autor, et tegemist on fauni ja Petruška identiteediotsingutega. Nojah, mis siis ikka, head otsimist. Ikka päris jabur oli kogu see värk. Kuigi Triinu Pungitsa loodud fantaasiakostüümid olid täitsa vahvad, kahju oli aga sellest, et neid korralikult vaadata ei saanud. Nendel tegelastel, kes kogu aeg laval olid, olid igavamad kostüümid, huvitavamate kostüümidega tegelased ilmusid aga lavale väga harvadeks hetkedeks. Siis ka väga pimedale lavale, nii et rohkem võis aimata, mis laval toimub, kui seda konkreetselt näha.
„Šeherezade“ ajal jäi üldse arusaamatuks, milleks tantsijaid kuhugi tagaplaanile väga ebamugavatesse poosidesse kujudena asetada, näiteks pidi üks tantsija kogu selle aja, kui Karmen Puis laulis, hoidma kätt liigutamatult üleval, see võis ikka päris piin olla. Oleks võinud sinna mannekeenid asetada. „Faunis“ oli tantsu natuke rohkem, seal oli huvitav vaadata, kuidas viiest tantsijast üks „paljas“ oli. Kes nüüd järgmisena riidest lahti võtab ja kes tema riided selga paneb. Pluusid ja püksid, mida selle osa esitamisel kanti, olid kuidagi universaalsed, et mahtusid selga nii meestele kui ka naistele. Kuigi, kui riided juba seljas olid, siis ei oleks küll ette kujutanud, et need samad riided võivad ka natuke suurema kondiga mehele selga mahtuda, mis hapral naisterahval seljas on. Aga tohutult igav oli, võitlesin kogu aeg unega.
Arvasin, et „Petruška“ on ikka hoogsam ja lõbusam ja rohkem valgustatud. Aga ei midagi, samasugune udus ja pimeduses soikumine jätkus, kuigi muusika oleks särtsu poolest ju palju rohkemat võimaldanud. Täiesti võimatu oli aru saada, kes on maur ja kes on Nukumeister ja mis need tegelased seal üldse toimetavad. Oleks väga tahtnud selles lavastuses näha venelikkus, sellist tõelist vene jarmarka õhkkonda. Enam-vähem vaadatavad olid varjuteatrina esitatud stseenid. Tantsijatest oli kahju ka selles mõttes, et lava polnud kaetud aksidega, kogu lavatagune sein oli näha, sinna ette olid asetatud ainult kolmnurkjalgadel seisvad prožektorid. Lidbergi tantsustiil oli iluvõimlemine, kusjuures iluvõimlejad olid paigutatud musta kasti. Ainult maas vähkremine ja keerutamine, hüppeid ega tõsteid praktiliselt polnudki. Isegi võimlemispallitaoline ese oli mängu toodud, et iluvõimlemisharjutusi parem sooritada oleks.

Monday, May 3, 2010

Preili-talutüdruk

A.Puškin – J.Fridman, I.Ponomarenko „Preili-talutüdruk“, lavastaja Aleksandr Petrov, Draamateater na Liteinom

Päris huvitav lahendus, teha Puškini jutustusest muusikal. Ja täitsa lahe muusikal, nii et nimilugu „Aleksei i Akulina“ jäi täitsa kummitama. Hämmastav, et seda lavastust on mängitud juba aastast 1999. Ilmselt küll mitte samade osatäitjatega, preili-talutüdrukut mänginud Maria Ovsjannikova nägi küll välja selline küpsem daam, et tema võis olla 10 aastat tagasi esietendusel noor Liisaks sobiv neiu, aga Alekseid mänginud Aleksandr Maijorov oli selline noormees, et tema vaevalt selle versiooni esietendusse kaasatud oli. Teatr na Liteinom lava on kindlasti Vene Teatri lavast suurem, nii et dekoratsioonid olid paigutatud nii, et mingi osa laval toimuvast jäi lavaäärtesse paigutatud dekoratsioonide varju. Lava äärtes olid dekoratsioonideks rahvusliku elemendiga mõisaelemendid, ka hobusepea. Muus lavakujunduses kasutati stangesid suurte vene rättidega. Vene rätid olid üldse selle lavastuse põhielement, külarahvas tantsis rättidega, rättidega stangesid lasti kogu aeg alla ja tõsteti üles, rättidest moodustati mets või hobused jne.
Tantsiti palju ja lollitati niisama, iga võimaluse puhul lauldi, aga see kõik oli piisavalt naljakas, nii et igav ei hakanud ja lahkumise soovi ka ei tekkinud. Peategelased olid ikka nii meeldivad, et tahtsin ära näha, kuidas nad lõpuks „ametlikult“ kokku saavad ja meeldiva paari moodustavad. Eriti naljakas oli, kuidas muidu talutüdrukuna Aleksei ees esinenud mõisapreili Liisa Alekseid oma kodus iseendana vastu võttes ennast ära maskeerib ja küllalt tobeda komejandi korraldab. Veel olid utreeritult naljakad õed Mizintšikovad, kes kõvasti karjusid ja kisasid ja nagu närvihaiged tõmblesid. Väga meeldiv esitus oli Aleksei koer Sbogar Igor Miletski esituses, selline elutark koer, kes kogu aeg tegevust kommenteerib ja kui teda solvatakse, ülbelt ütleb: „Päris auh-auh oled või?!“ Kasutati ka seda nippi, et loeti ette osasid Puškini teosest, kui tegemist oli jutustava tekstiga.
Õhtu naelaks oli aga miss Jackson. Sellest, et seda missi mängib meesterahvas, sain teada alles vaheajal kavalehte uurides, kui selgus, et näitleja nimi on Aleksandr Bezrukov. Muidu vaatasin küll seda miss Jacksonit, et ta on kuidagi imelik, selline pikk ja kiitsakas ja natuke mehelike näojoontega, aga Bezrukov suutis nii hästi naist mängida, et pidasin teda selliseks natuke imelikuks naiseks. Või selliseks näitlejannaks, kes just sellist ebanormaalset naist mängib. Aga et see ongi tegelikult mees.... tuli täitsa üllatusena. Teist vaatust vaatasingi nii, et miss Jackson on mees, aga ei suutnud seda ikka uskuda. Asja tegi keeruliseks veel see, et guvernant Jackson kandis kogu aeg pikka kleiti, nii et polnud näha jalgu, kehaosi, mis enamasti soo reedavad. Isegi öökostüümis, mille puhul miss Jacksonil olid sääred paljastatud, ei saanud hästi aru, kas tegemist on mehe või naiste jalgadega. Sest sellele vaatamata, et kavalehel oli selgelt kirjas, et Jacksonit mängib Aleksandr, ei suutnud ma ikka uskuda, et see on mees! Ta rääkis nii naiseliku häälega, et see tundus täiesti võimatu, no mees ei suuda niimoodi naist mängida!

Sunday, May 2, 2010

Elu teatris

David Mamet „Elu teatris“, lavastaja Oleg Kulikov, Draamateater na Liteinom

See oli küll natuke jama ja arusaamatu lugu. Pealegi võimatult pikaks venitatud, kuigi päris väljakannatamatu see istumine polnud. Polnud ju võimalust vaikselt lahkuda ka, kui mängitakse kuskil teatri fuajees, nii et publik sisenes üle mänguruumi. Isegi hilinejad tulid niimoodi, et üks näitelja juba mängis ja siis juhatas ühe hiljaks jäänud paarikese oma kohtadele, julgustades neid: prohodite požaluista! Joosti ringi mööda teatritreppe ja publiku jalutusruumi, põhiliselt mängiti kahe trepi vahele jääval alal, mis on Vene Teatri black box saali ees. Huvitav oli vaadata ühte seina paigutatud peeglit, sealt avanes hoopis uudne pilt. Nii et kui näitleja seisis publiku poole küljega, sai teda peeglist peegelpildis vaadata, nii et teine külg näitlejast oli ka näha.
Niipalju kui ma aru sain, toimus tegevus teatrimajas peale etendust. On vana näitleja ja noor näitleja. Noor näitleja õnnitleb vana näitlejat esietenduse puhul, nad hakkavad arutama, kuidas stseenid välja tulid ja kui andetu üks naisnäitleja on, et ta on laval ainult sellepärast, et ta on ilus. Aga ta pole ilus seesmiselt, vaid väliselt. Siis hakkavad nad grimmi maha võtma, teevad mitu korda ühte stseeni läbi, kuidas noor näitleja vana näitleja ümber taidleb ja tema külge vihmavarjuga nagu kinni jääb. Vahepeal jooksevad mööda treppe ja jalutusruumi veel üks mees ja naine, ning naine tuleb lõpuks mänguplatsile ja läheb koos noore näitlejaga minema. Selline sisutu ja küllalt arusaamatu lugu oli, nii et jäi päris arusaamatuks, miks seda lugu peaaegu 2 tundi pidi mängima, oleks ka poolest tunnist piisanud. Lavastuses kasutati elavat muusikat, mida tegi pianist. Põletati küünlaid ja joodi veini. Pidi vist romantiline olema. Vahepeal esitas vana näitleja Firsi teksti „Kirsiaiast“. Riiete poolest oli segane stiil, kui see oli mõeldud nii, et tegelased on oma teatrikostüümides, nendes kostüümides, milles nad just laval olid, siis oleks veel aru saanud, aga ilmselt pidid need riided ikkagi tegelaste endi riided olema, sest nad käivad vahepeal väljas söömas ja kuskil veel. Vanaaegsed eelmise sajandi alguse riided olid, nii et ka loo ajalist telge oli raske paika panna, kuigi jutu poolest tundus, et näidend on ikkagi kaasaegsem kui XX sajandi algus.

Saturday, May 1, 2010

Buratiino

A.Tolstoi „Buratiino“, lavastaja Svetlana Svirko, Draamateater na Liteinom

Päris lahe lauludega jant oli. Vähemalt igav ei hakanud ja piinlik ka polnud, et sellist asja vaatama peab. Buratiino oli tehtud kasehalust, vähemalt kasepuu moodi triibuline nägi välja Buratiino kostüüm, kui poiss oli alasti. Nina kleepisid talle ette kass ja rebane, võtsid välja triibulise paberi ja panid selle torrukeeratuna Buratiinole ninaks ette. Kui papa Carlo pojale riided õmbleb, on need ninaga ühte stiili triibulised rõivad. Lauldi hästi palju, kuigi mingit huvitavat liikumist tantsude juurde polnud loodud, nii et selles mõttes oli natuke igav. Karabas-Barabasi mängis hästi pikk mees. Nukuteatri direktori saatjateks olid 2 dalmaatsiakoera, keda mängisid hästi lühikesed näitlejannad. Mingi aeg ma isegi mõtlesin, et dalmaatslasi mängivad lapsed, aga järgmisel õhtul neid samu näitlejannasid ja Barabasi esitajat taas koos laval nähes, sain aru, et lihtsalt ongi selline efekt, et hästi lühikesed naised ja väga pikk mees. Malviina oli oma etenduses esinemise ajal lasteetenduse jaoks natuke liiga pornoriietes – pesus, aga hiljem juba normaalsemas kostüümis. Kilpkonnal oli seljas ranits, mis pidi kujutama kilpi. Kuldvõtmekest näidati lavastus niimoodi, et avati kast, kus sees oli võtmeke, lava pimendati ja kasti hoidev tegelane jäi valgussõõri, niimoodi säras kullast võti.