Monday, December 28, 2009

Jooksvad kulud

Viktoria Nikiforova „Jooksvad kulud“, lavastaja Aljona Anohhina, Vanemuine

Kartsin, et tegemist on erinevate episoodstseenidega, kus üks näitleja on ühes stseenis Maša ja teises stseenis Valja jne. Kõik räägivad või mängivad ette oma lood ja kokku tuleb mingi segapuder, aga õnneks oli ikka terviklik lugu, kus olid mitmeid värvikaid tegelasi, aga nad kõik olid loogilist jada pidi üksteisega seotud. Lugu sellest, kuidas pank inimesed oma orjadeks teeb. Mulle on siiamaani jäänud arusaamatuks, kuidas inimesed julgevad võtta ülisuuri laene. Selliseid, et seovad ennast kogu eluks pangaga. Mine tea, mis vahepeal juhtuda võib. Muidugi mingi võimalus on, et pank läheb pankrotti ja siis kustutatakse laen ära või midagi sellist, aga see on imeväike võimalus, et sellest võlaorjusest plusspoolega pääseb. Esimesed ohvrid on tuhandete kaupa juba meedia vahendusel ka välja ujunud, kellele laenuvõtmine saatuslikuks on saanud. Ma saan aru, et võtta mingi normaalne summa võlgu, kui tõesti kuidagi teisiti ei saa, et 10 000 või nii, et maksan ühe aasta jooksul selle tagasi, aga mingid miljonitesse ulatuvad laenud on minu jaoks täielik müstika. Nikiforova näidendis küll sellistest suurtest laenudest ei räägitud, aga selles näidendis näidati ilusti ära, kui ohtlikult libe tee on enda pangaga sidumine. Pank ehk tugevam, see, kelle käes on raha, tõmbab nii või naa vaesel naha üle kõrvade.
Kõigepealt sellega, et tagasimakstavaks summaks ühe kuu kohta pole mitte 11 koma midagi, vaid 12 koma midagi kogusummast. Siis igikestev lõks p6 kirjaga – peenike kiri, mida tavaliselt lepingu sõlmimisel ei loeta, mis aga kujutab endast tavaliselt kõige sügavamat lõksu, antud näidendis siis draama pealkirjaks saanud jooksvaid kulusid. Nii et lõplik summa, mida niigi vaesel ja peost suhu elaval arvutimüügiga tegeleval Vassilil maksta tuleb, on selline, et mehel jääb enda jaoks ainult 1000 rubla. Ja kõige lõpuks veel pangapoolne mahhinatsioon – pank pakub laenu nende tütarfirmaks oleva ehitusfirma veel valmimata korterid, mida tegelikult polegi plaanis valmis ehitada. Tagatiseks on Vassilil anda ainult see korter, kus ta praegu elab, nii et kui pank lõpuks oma geniaalse susserdamisega välja tuleb ja tütarfirma pankrotist teatab, on Vasjake päris kuival. Tuleb elu lõpuni tagasi maksta laenu korteri eest, mida ta mitte kunagi ei saa ja selleks, et seda laenu maksta, ka oma praegune korter maha müüa. Lisaks veel õele lapsesaamiseks ja surrogaatemale makstav raha, ka see näitsik tahab korterit. Alguses ühetoalist, pärast juba kahetoalist, sest tal on kogu aeg umbne: „No mõelge nüüd ise, ise olete süüdi, kui teie veel sündimata laps sellepärast minu kehas ära lämbub, et mul on teie ühetoalises korteris õhupuudus.“
Näidendit oli natuke ebamugav kuulata-vadata selle tõttu, et kogu aeg arveldati valuutas, olgu need siis rublad, dollarid või eurod. Kogu aeg pidi mõtlema, millega seda summat korrutada või jagada tuleb, et eesti vaste kätte saada, aga ega see kroonides hinna teadasaaminegi ei aidanud midagi, sest elatustase on riikides ikka nii erinev, ja eriti erinev veel nii suures riigis nagu Venemaa, kus kuskil äärealadel võib leib maksta 1 rubla ja Moskva kesklinnas 50 dollarit või midagi sellist. Lõpuks hakkasingi neid hindu võtma kui tinglikke märke, et kui mingi number öeldi, siis oli seda parem kõrvutada varem kõlanud korterihinnaga, et teada saada, kas see asi on odav või kallis, millest parajasti räägiti. Naljakas oli see, et välja oli toodud ateistliku riigi suur jumalakartlikkus, kus oligarhidel on kõigil oma pihiisad ja sealgi oma hinnakirjad. Kui palju maksab ühe patu kahetsemine ja kui palju võivad matused maksma minna. Eriti lõbus oli stseen Jüri Lumiste Kremli töötaja ja tema doktorit kehastanud Raivo Adlase vahel, kus jõuti tõdemuseni, et tervist osta on kõige targem. Kui arst patsiendile arve esitab, hakkab klient ohkima, et see pole mingi tavaline raviarve, vaid matuseraha, mille peale kogenud arst toob näite Kremlis surnud kaukaaslasest. Kaukaaslane suri Moskvas ära, kogu suguvõsa tuli talle järele, matusekulud pidi pärijana kandma vanem poeg, aga see nuttis kogu aeg, sest isa pärandus polnud isegi nii suur, et isale väärikaid matuseid korraldada. Väärikad matused korraldati kuskil Kaukaasias küll ära, aga peale seda oli poeg nii suurtes võlgades, et ega talgi enam kauaks elu pole. Igal juhul mind pani see küll mõtlema, et peaks ühe oma arvukatest arvetest kohe konkreetselt matusekuludeks ümber nimetama, et halva õnne korral, kui minuga midagi peaks juhtuma (ega õnnetuse eest pole kaitstud ju keegi), oleks lastel kohe hea võtta, mitte et nad peaksid selle jaoks, et ema väärikalt maha matta korteri maha müüma või oma raha selle peale kulutama. Mitte, et ma mingeid ülikalleid matuseid tahaksin, mulle piisaks ka tagasihoidlikust tseremooniast, aga vähemalt, et oleks süda rahul, et minu surma puhul on lastel sellest ikka majanduslik kasu, mitte nad ei pea hakkama pead valutama, et kust nüüd raha välja võtta, et vanemad maha matta. Majanduslik kasu on vähemalt mingigi lohutus selle eest, et nad ühest või mõlemast vanemast ilma jäävad.
Hästi oli lahendatud ka restoranistseen, kus restorani kui sellist laval polnudki, aga kogu selle sebimise juures, mis restorani saabumisele ja seal olemisele kaasnes, jäi küll mulje, et ollakse kuskil väga luksis kohas. Nagu selgub luksuslikus kohas, mis kvaliteedilt ja teeninduselt sugugi hinnatasemele ei vasta. Vassili viib panganeiu Jevgenia restorani ja seal toimuvad kummalgi tegelasel menüüsse peidetult naljakad sisemonoloogid. Need olid nii tuttavlikud pabistamised tellimise ajal, kui lähed kellegagi esimest korda välja. Mida ta nüüd tellib, äkki tellib kõige kallimat rooga, siis mul läheb kogu raha ära. Või kas ta ikka maksab minu eest, kas saab tellida kõige kallimat, või telliks ikka selleks juhuks, kui ise arve eest maksma peab, midagi odavamat. Ah, las olla, kui juba nii uhkesse kohta tuldud sai, vaevalt, et ma siia enam kunagi satun, siis võiks ikka midagi sellele kohale spetsiifilist ära proovida. Kuigi see Moskvas olev hiina restoran… ei tea, kas on üldse head toidud, et nende eest nii palju maksta… Vasja pabistab kõige rohkem selle pärast, kas neiu tellib kana või angerjat. Kui siis Jevgenia suust lõpuks tellimus „kana“ kõlab, hakkab Vasja neiut kohe jäägitult armastama, sest tüdruk on nii hea, meeldiv ja armas, et tellis odava roa. Tegelased on samas kuidagi täiesti sürreaalsed, ei suuda neid kuidagi reaalsete inimestena ette kujutada. Kuigi näidendis näidatakse väga jõhkra lõpuga lugu, kus peategelasest õe-venna paar jääb ilma nii oma maisest varandusest, veel sündimata lapsest kui ka armsamatest, pealegi veel suur tagasi maksmist nõudev pangalaen, mõjuvad nad ikkagi ülikoomiliselt. Nagu ka kõik teised tegelased.
Kummalise kõike pealtnägeva tegelasena käis mööda ruumi ringi Martin Kõiv. Peas pikk kootud müts, jalas laiad suurte ja rohkete taskutega püksid, seljas ikonostaasiga särk. Teksti sellel tegelasel eriti pole, vahel ta vastab mõne tegelase küsimustele niisama mõmisemisega või kordab kellegi repliike järele. Enne etenduse algust otsib omale saalis kohta, surub meeldiva tagasihoidlikkuse, kuid vastuvaidlemist mittesalliva järjekindlusega ennast erinevates kohtades juba istuvate inimeste vahele, kommenteerib, et siit on paremini näha ja siit on kõige paremini näha. Kavalehte vaadates selgub, et tegelase nimeks on Jumal – maksuandmed deklareerimata.
Kui Vasja õde oma lapsesaamissaagaga nii kaugele jõuab, et surrogaatema on juba lapseootel, ilmuvad talle unenäkku sündimata lapsed Petjad. Õde mänginud Marika Barabanštšikovat oli hiljuti näha ühes „Saladuste“ saates täpselt samasuguses rollis – emana, kes pidas kahekõnet oma veel sündimata lapsega. Petjad olid selles lavastuses tõelised ratsionalistid. Neis kõlas selline vaese noorsoo etteheiteid täis tekst oma vanematele, et milleks sünnitada, kui teil pole raha laste üleskasvatamiseks. S.t. pole raha, et lastele inimväärset elu lubada. Petjadelgi oli kõik ilusti välja arvestatud, kui palju miski maksab, „emps“ on veel noor, tal läheb enda peale palju raha, Petjadele ja nende kasvatamisele ei jää mitte midagi. Täiesti arukad poisid, kuigi veel sündimata ja ilmselt surrogaatemalt last ootava naise fantaasia viljad. Petjasid mängisid 5 ühesugustesse riietesse riietatud väikest poissi, soengud olid neil küll erinevad, nii et päris ühemunaviisikute efekti nende näitamisega ei taotletud, aga minu jaoks oli kõnekas see, et neid Petjasid olid nii palju. Nende taga on jõud, nad teavad, mida tahavad, nad teavad, mis on elu, kuigi pole veel sekunditki elanud. Väikseid Petjasid kehastavaid poisse oli ka naljakas vaadata, kuidas nad nagu väiksed kutsikad, üksteise vastu surutuna teatriterrassist rõdul ringi liikusid ja sealt kooris oma teksti „haukusid“. Väga armsad tegelased. Nende taga aga liikus „vanem vend“ pärisnäitleja Ott Sepp suure Petjana, kes väiksematele Petjadele teksti ette ütles ja suuremaid tekstilõike ette kandis.
Petjades oli selline tõeline mäss, kui nad tegid oma naiivsele emale selgeks, et empsil pole neid vaja. Sellel emal oli vaja lapsi selleks, et lihtsalt olla ema, mõtlemata sellele, kui palju laste üleskasvatamine tegelikult maksma läheb. Jah, tal oli kõik ilusti välja arvutatud, et ise rasedaks jääda pole kasumlik, siis ta kaotab kogu oma töötasu, ega teda rasedana enam tööl ei peeta, ja pärast koos lapsega tööle saada on veel keerulisem. See on muidugi õige ja kiiduväärne suhtumine, aga võiks ka sellest edasi mõelda. OK, sünnitab see surrogaatema suure raha eest lapse, kõik summad olid paigas, mis maksta tuleb, mingi 35 000 rubla ettemaksuks ja peale lapse sündi, kui laps „tellinud“ ema nimele vormistatakse, saab bioloogiline ema ühetoalise korteri. Juba see on päris kallis hind, aga see, mis edasi tuleb, kui laps areneb ja kasvab, on ju palju suurem hind. Petjad tõstsidki mässu selle vastu, et nemad ei taha vaesusesse sündida, nemad ei taha olla mingid koerapojad, kes peavad teisest kehvemad olema. Ei taha vaeste lastega koos lasteaias käia, ei taha minna tavalisse kooli, kus nad on alamklassis ja peavad pisaraid tagasi hoidma, kui oma parematest ja jõukamatest peredest pärit klassikaaslasi näevad. Kui näevad lapsi, kellele on loodud kõik tingimused, et olla ja areneda. Kellele vanemad suudavad lubada tehnikat, häid riideid, korralikke arendusprogramme, reise, trenne, huvialaringe jne. Aga mida suudaks Petjadele (olgu siis tegemist kasvõi ühe Petjaga) nende miinimumpalka teeniv üksikema?
Surrogaatema oli nagu tulnukas. Läikivast hõbedast kostüümi alla oli topitud rasedakõhtu markeeriv õhupall ja rasedat mänginud Helen Hansberg nägi selles kostüümis hästi naljakas välja. Ta on niigi selline küllalt rasvane tädi ja sellises liibuvas kostüümis jäid rasvad mõnusalt lotendama, siis oli pekki nii kintsudel kui tagumikul ja mingi naljakalt punnis kõht ka veel ees. Sama näitlejanna kehastatud prostituut oli ka väga vahva. Või oligi see nii mõeldud, et prostituudist saab hiljem surrogaatema. Lõbusa naise kaasatoodud lõbusas kohvris oli igasuguseid vahvaid mänguasju, mida ta meelalt meeskundele demonstreerida üritas, aga kuna too ei võta seksuaalselt vedu, piirdutakse „vestlusega südamest südamesse“, mis läheb maksa 500 rubla. Vahepeal jõutakse veel kiruda oma ülemusi, kuidas nad iga liigutuse eest raha tahavad saada, kuidas nad suure töö tegijatest lihttöölisi alatult koorivad, kuidas ülemused ise pistavad taskusse suured summad, aga neile jagavad nagu almust. Ja päris huvitavaid seiku prostituudi teistest kundedest, mis soove ta kõik täitma peab. Vassili mainib siinjuures enda kohta, et ka talle on klientide petmine omane, töötades arvutimüüjana, on tal kombeks parseldada rumalatele klientidele aastaid laos seisnud vanu mudeleid uute pähe ja küsida nende eest kosmilisi hindu. Kuigi hinnast läheb niikuinii suurem kasum ülemusele, on Vasjake ikkagi endaga rahul. Nii et pole siis ka ime, et ta nii alatult pangalt petta saab. Siin meenus mulle üks vanaema öeldud ütlus: Kes petab, seda petetakse.
Lavakujundus oli taas lakooniline. Keset lava teemasse väga sobiv läbipaistev pöörduks. Selline kujund haakus nii pangastseenidega kui ka poes šoppamise momentidega, kõik need asutused, millest räägiti, olid stiilsed uusehitised, millel just sellise ukse olemasolu ette kujutada võis. Ukse ümber ja see toimetati oma asju, vahepeal kasutati ka muid atribuute mängu elavdamiseks. Püsivalt olid laval 2 ratastega kontoritooli, sellist lihtsat, lihttööliste oma, mitte uhkelt mugavaid nahast tugitoole, nagu rikkamatel inimestel koduse töölaua taga või juhtivatel kohtadel töötavatel bossidel on. Vahepeal toodi lavale trenažöör, mille peal Lumiste tegelane päris koomilises spordikostüümis, kapuuts peas lindi peal „turvameetmetega“ jooksu harrastas – aparatuur jälgis tema keha hetkeseisu, keha külge olid kinnitatud kõikvõimalikud saateaparaadid, mis oleks andnud vähimastki rikkest või ohust kohesele märku. Lõpustseenis toimub ekspositsioon tegelastest vaakumis. Kõik tegelased kogunevad nendesamade pöörduste vahele, kes seisab seal platoo peal nagu skulptuur, kes näeb rasket vaeva sellega, et uksi pidevas liikumises hoida. Selles stseenis jääb tulnukakostüümis surrogaatema oma õhupalliga nagu klaaspuuris skulptuurina seisma, vajutades sealjuures hajevil pilguga kaugusesse vaadates oma kõhuõhupalli vastu klaasi lömaks.
Näitlejad mõjusid kõik meeldivalt ja veenvalt, isegi Alina Karmazina mängitud Jevgenia puhul polnud seda Karmazina mängule tavaliselt omast häirivat aktsendiprobleemi. Jah, rääkis küll aktsendiga, aga kui tegelaskuju nimi on Jevgenia, siis tal võib ju aktsent ka olla. Kiitust väärib ka kostüümikunstniku töö, kuna kostüümikunstnikku eraldi nimetatud pole, on see ilmselt kogu lavastuse kunstniku Dmitri Razumovi hea töö vili. Värvides väljendus järjepidevus tegelaste jaotuses: tobedalt mürksinine ja punane kooslus väljendas karjeriste, mahedalt pastelsed toonid riietuses olid tagasihoidlikemate tegelaste kanda. Ka mahedates toonides tegelastes väljendus teatud määral karjerism, kuid neis oli säilinud siiski midagi inimlikku, nagu Vassili, tema õde, osaliselt ka Ženja. Teist sinipunast poolt kandsid aga lavastuses Jüri Lumiste, Ott Sepp pangaosakonna juhatajana ning Ženja tööstseenides. Vabaajastseenides seevastu näitas Jevgenia oma hingelist poolt, kandes seega ka mahedas värvigammas riietust. Just need pastelsetes toonides riided olid väga maitsekad, näiteks helesinine plisseeseelik ja helehall kampsun või Barabanštšikova tegelase mõlemad kostüümid – huvitavat värvi roheline pükskostüüm, see roheline oli selles mõttes huvitav, et mõjus teatud nurga alt vaadates isegi karmi hallina, mille all roosa õhuline pluss, ja teistes stseenides roosad põlvpüksid sama värvi, kuid natuke teist tooni kampsuniga. Jälle sellised riided, et oleks tahtnud kohe tegelased nendest välja tõsta ja need riided endale võtta. Rohelise ja roosa kooslusele olen ma juba ammu mõelnud, aga pole juhust olnud, selliseid värve kombineerima hakata.

Sunday, December 27, 2009

Imelaps

Piret Rips „Imelaps“, lavastaja Garmen Tabor, Estonia

Kammersaali sai hoopis maja küljeuksest. Seal juhatati iga nurga peal, et nüüd sõitke liftiga viiendale korrusele, seal oli juba uus teenindaja inimesi vastu võtmas, kes uue suuna kätte näitas, edasi juhatasid sildid. Siis oli isetehtud garderoob – ühte ilmselt proovisaali olid tõstetud barjääriks toolid ja nende taga hoiti riideid. Garderoobitöötajad riputasid riided varna ja andsid koguni numbri vastu. Saal ise nägi välja nagu spordisaal, mingi odav parkett maas, nišid akende ees, seinad riide ja võrkudega kaetud, nii et jäigi mulje, et nende varjatud seinte peal on tegelikult roniredelid, kuskil riide taga on kuhjas matid ja ronimisköied, akende ees on võrgud, et palliga akent ära ei lõhutaks. Isegi higilõhna oli seal tunda. Kuidagi ebamugav oli seal juba selles mõttes olla, et koht meenutas spordisaali, siis oli seal veel hästi valge, seda ka etenduse ajal, täispimendust, nagu teatrisaalis seal ju teha ei saa, ja istuma pidi ka tavaliste ilma käetugedeta ebamugavate toolide peal.
Õnneks oli tegemist lühioperetiga, kuigi ka see aeg oli üpris piinarikas. Seda lolli taidlemist vaadata, nagu oleks kuhugi maakolka kultuurimajja kohalikke taidlejaid vaatama sattunud, mitte rahvusooperi esinduslauljaid. Suur lava ja pimendatud saal annab juurde ikka mingi salapärase aura, mis näitlejad laval kuidagi suuremaks ja tõsiseltvõetavamaks muudab. Kammersaalides või teatrimängimiseks ümberkohandatud paikades, mis pole algselt teatritegemise jaoks ehitatud, sellist efekti pole ja peab olema ikka väga hea interpreet, et sellises saalis mõjule pääseda. „Imelapse“ seltskond seda kindlasti polnud, nii et nad ei pääsenud mõjule, ja tegelikult polnud mingit lugu ega tegevust ka, millega silma hakata. Niisama tore äraolemine lastele, kuigi vaatasin, et lapsed ka igavlevad selle vaatamise ajal, üks laps toppis emale isegi avatud raamatut nina alla, paludes, loe mulle!
Lugu rääkis Aleksandrist, kelle vanemad, eesotsas vanaemaga teda imelapseks peavad. Juba imikueas, kui teised temavanused lapsed alles lälisevad, suudab Aleksander välja öelda ülikeerulise võõrsõnadest koosneva liitsõna, mille tähendust mitte keegi ei tea. Imikuid näidati täiskasvanutena, kes olid paigutatud istuma suurtesse lapsevankritesse. Janne Ševtšenko on küll ideaalne veetlev leedi, aga imiku mängimisel pingutas ta konkreetselt üle, oskamata muud teha kui ennast pidevalt korrata ja käesoleva pulga otsas suure südamega mängida. Ei ole need imikud nii laialt naeratavad midagi ja sõbralikult teisi oma mänguasjaga pähepatsutavad, hoopis tüüpilisem oma mossis ja arusaamatust väljendav näomiim. 6aastaselt viiakse Aleksander sisseastumiskatsetele geeniuste kooli. Lõpuks tuleb välja moraal, et lapsel tuleb lasta olla laps, lasta tal teiste „tavaliste“ lastega koos palli mängida, et ta ei satuks teiste naerualuseks, kui ta juhuslikult mängu kistakse ja ta „sööda“ hüüdmise peale palli kommiga söötma hakkab. Lavastuses oli veel mingi tobe päkapikk, kes looga tegelikult üldse seotud polnud, ilmselt mingi selline kohustuslik boonuspunkt, et me peame tegema jõulunäidendi, paneme siis lavakujundusse kuuse ja palju jõuluehteid ja üks tegelane on päkapikk, siis ongi laste jaoks jõululavastus olemas. Imal värk. Muusika oli vähemalt enam-vähem normaalne, ma kartsin kõige rohkem seda, et tuleb mingi kaasaegne kõrvu kriipiv kakofoonia, kus pole harmooniat ega järeleümisevat viisi, aga põhiteema „Imelaps“ jäi päris hästi ja kauaks kõrvu kõlama. Kammerooper oli tegelaskonnalt samuti kammerlik, koori asemel olid seal 4 „poissi“, kellest poisi välimusega küll ainult 3, neljas oli kuidagi vanem ja pikkade juustega perverdi välimusega. Üllatuslikult sai näha ka draamanäitlejat Eva Malleust, keda teab mis ajast laval näinud pole. Aga ega see tegelikult nii suur üllatus polegi, et draamanäitlejad ooperites üles astuvad, rohkem küll muusikalides ja operettides, lihtsalt selle konkreetse „Imelapse“ puhul üllatas, et seal selline näitlejanna oli.

Saturday, December 26, 2009

Väikesed ajarändurid

Tiit Palu „Väikesed ajarändurid“, lavastaja Tiit Palu, Endla

Fantaasia poolest see näitemäng just ei hiilanud, aga päris lõbus oli siiski vaadata, vähemalt igav ei hakanud. Kahju oli taas sellest, et näidendit mängitakse suurel laval, kus on olemas isegi pöördlava, aga kujundus on nii fantaasivaene, et anna otsad. Lava keskel tagapool suur kapp, siis suur tühjus ja kummaski lavaääres vastavalt diivan ja töölaud koos ajamasinaga. Lapsed Triin ja Jaanus rändavad ajamasina abil läbi erinevate ajastute, aga seda kõike on küllalt igavalt kujutatud. Ka ajamasina sõitmist ja aja liikumist oleks võinud efektsemalt kujutada, samuti erinevate ajastute saabumist, lasta pöördlaval pöörelda, tulesid välgutada, mingeid valgusefekte teha, iga ajastu puhul vastava dekoratsiooni juurde maalida. Praegu toimus kõik igavalt liikumatul laval ilma igasuguste dekoratsiooniliste muudatusteta. Ka see oli arusaamatu, miks lapsed pidid nii tobedaid riideid kandma, veel hullem, samasuguseid riideid, nagu kandsid vanaema ja vanaisa, vastavalt siis tüdrukul samasugune kleit nagu vanaemal ja poisil samad riided mis vanaisal. Ega nad mingid noored vanainimesed polnud, et niimoodi riides käisid. Ja kõige kummalisem oli lavastaja valik panna mängima väikest tüdrukut Triinu Endla teatri kõige suuregabariidilisem näitlejanna Triin Lepik. Lastele pakkusid mõned ütlused või situatsioonikoomikast tekkinud olukorrad ikkagi nalja, aga kõige rohkem pakkus neile põnevust ära mõistatada, kuidas üks näitleja erinevates stseenides erinevaid tegelasi kehastab. Kui ühes stseenis oli Ireen Kennik köietantsija ja järgmises kosmoseosake, siis tema kohta sosistati, see rohelises oli eelmine kord see tüdruk. Kahju, et lavastus nii haltuurana esitatud oli, kõiges oli tunda kiirustamise ja käega löömise maiku, et teeme kiiresti lastele mingi jõululavastuse ära, niikuinii hakkavad klasside kaupa jõulude ajal teatris käima, siis on midagi neile näidata.

Friday, December 25, 2009

Hingede öö

K.Ristikivi, H.Hesse – M.Kasterpalu „Hingede öö“, lavastaja Margus Kasterpalu, Endla

1995.aastal minu Tartu perioodil esietendunud Vanemuise „Hingede ööd“ nägin umbes 5 korda. Mitte, et see lavastus mulle nii väga meeldinud oli, aga mingi salapära selles siiski oli, mis paelus. Eelkõige viis ikka ja jälle uuesti vaatama see, et näidend oli nii arusaamatu ja see tegi isegi viha, et käin nii kaua vaatamas, kuni aru saan. Ja iga vaatamiskorra ajal avanes jälle uus uks – nii sümboolne sellele loole, kus ühe ukse sulgede avaneb jälle uus uks, kus trepist mitme korruse jagu alla minnes, võib sattuda pööningule. Kõik see oli hästi salapärane ja uskumatu. Lugu ja tekst ise olid igavad, aga mida rohkem ma seda vaatasin-kuulasin, seda huvitavamaks läks. Mitte, et mulle see filosoofia eriti korda oleks läinud, aga ma nautisin lavastust kui näitemängu, kui huvitavate vahenditega oli tulemus saavutatud, kui kummaliselt stseenid vahetusid, kui kummituslik see kõik on. Võõras majas – jäi meelde ka selline Vanemuise „Hingede öö“ alapealkiri, mida ma interpreteerisin kahte moodi: 1. võõra maja sees ja 2. võõras inimene majas.
Eriti müstilisena tundus Pablo ja tema maagiline teater. Kujutasin ette, et see lugu võib olla sellest, milline näeb välja teater öösel. Kui näiteks kõik sellel laval olnud tegelased oma elu hakkavad elama. Kuigi see on Ristikivi-Hesse idee suhtes täiesti mööda pandud lähenemine, meeldis mulle seda näitemängu just sellise nurga alt vaadata. Pärnu uuslavastus oli ka päris hea, kuigi häiris natuke see noorusajas nähtud väga vägeva esmalavastuse slepp. Kahju oli sellest, et Endla teater mängis „Hingede ööd“ pisikesel küüni pinnal, kus selle loo jaoks ilmselgelt liiga vähe ruumi oli. Kuigi ruumi üritati näpistada ka lavakõrgustest, aga need kõrgematel pindadel mängitud stseenid, mis pidid tekitama segadust võõra kulgemisega mööda salapäraselt arusaamatut maja, tekitasid hoopis kuuldeteatri efekti, kui tegelasi polnud peaaegu üldse näha. Hea, et vähemalt kuulda oli. Vanemuise lavastuses võlus mind väga mängupind – suur avar lava, ei mingit asjade kokkukuhjamist, ainult lakoonilised erinevate vormidega müürikesed. Kõik ühtlaselt tühi ja hall, kuid lavastaja Priit Pedajas oli siis suutnud selle ruumi nii elama panna, et pöördlavale paigutatud blokid ei mõjunud sugugi ainult vaheseintena, vaid vajadusel koguni baariletina. Vanemuises oli hästi ära kasutatud ka suure lava erinevaid tasapindu – osa stseene kasvasid välja lavasügavusest, kui orkestriaugu plaadid lavapinnaga ühele kõrgusele tõsteti, mõned stseenid jäid natuke madalamale asetusele tavapärasest lavakõrgusest, mõne stseeni puhul kasutati mitut lavapõrandast üles tõstetud plokki. Kõik see toimis ja liikus, vahelduseks suitsu ja kummalist muusikat ja kokku tuli suurepärane tulemus.
Endlas aga oli lavapind oma kitsikuses suisa häiriv. Mind pani see täitsa kurvastavalt ohkama, et no miks ometi ei kasuta teatrid, kus on olemas pöörlava, seda suurt rikkust ära. Nüüd selle asemel, et näidata „Hingede ööd“ kogu selle salapäras ja liikumises, oli kogu tegevus armetult kokku surutud. Samas tekitas see kokkusurutus ja kõigel ühe korraga silma peal hoidmise võimalus ka hea tunnetuse, et tegevus toimub just majas, mis võõra äraeksinu puhul väga oluline on. Sellise väiksema pinna puhul oli kogu aeg silme ees, et Madis Kalmeti kehastatav juhuslikult majja sattunud teeline, kes väidab end olevat Harry, liigub ühes konkreetses hoones. Vanemuises oli see ühe hoone mõiste rohkem hajutatud. Võis küll endale aeg-ajalt meelde tuletada, et see on ikka veel see sama maja, aga kogu selle suure liikumise, erinevate tasapindade ja müürikeste virvarris kippus pilt hoone ühtsusest ikkagi käest kaduma.
Seevastu oli Endla lavastuses väga hästi esile toodud „Hingede ööle“ iseloomulik treppide teema. Just see, et hakates trepist alla minema, võid sattuda maja katusele. Nüüd olid teise korruse tasapinna juurde asetatud 2 (enamasti) horisontaalselt paiknevat treppi, üks lava ees ja teine lavaruumi taga. Vajadusel lasti need trepid alla, et tekiks tõelise segaduses liikumise tunne. Tegelane järgneb mingile kutsuvale häälele, peibutavale kujule, teadmata, kuhu ta selle trepist liikumisega välja jõuab.
Vanemuises oli see näitlejate „pimeduse“ väljakutsumise stseen paremini lahendatud. Harry kirjutatud näidendit esitavad Ain Mäeots ja Raine Loo, nad takerduvad oma tegelaste teksti ja hakkavad improviseerima teemal pimedus, kuidas lava kataks pimedus, et neil vaatajate ees nii häbi poleks, et nad saaksid pimeduse varjus lavalt ära põigata. Mäeots liigub kergete tantsuliigutustega eeslaval ringi, nipsutab sõrme ja vaatab abiotsivalt lava taha akside vahele, öeldes oma tegelase lõbusa häälega „pimedus“. Selle segaduse lahendab hoopis võõras Harry, kes ei suuda oma näidendi sellist esitust enam välja kannatada ja tormab lavale ning tõmbab Vanemuise teatri lavaeesriided ette. Nüüd oli see stseen kuidagi häguselt lahendatud. Suurem osa tegelasi tuli küll publikule lähemale, esimese rea keskosas olid teatristseeni jaoks reserveeritud spetsiaalsed pingid saalis, kust „Hingede öö“ tegelased teatrit teatris vaadata said. Aga see ei lähendanud ega lahendanud selle stseeniga tekkinud muud hajusust. Selles dramatiseeringus kehastasid Harry näidendi tegelasi hoopis turvamehed Priit Loog ja Jaanus Mehikas, viimane neist mängis Harry näidendi naistegelast. Ka Harry oma tegelastele appitõttamine ja piinliku situatsiooni päästmine ei tulnud selles lavaversioonis eriti hästi välja, vähemalt see jäi üsna arusaamatuks, kuidas siis Harry selle piinliku momendi lahendas. Kui poleks Vanemuises nähtud lavastusest seda momenti teadnud, siis polekski aru saanud.
Naljakas, aga samas rõõmustav kogemus oli see, et näidendi tekst, kuigi peaaegu 15 aastat tagasi nähtud-kuuldud, oli mul päris hästi meeles. Peaaegu iga stseeni juures oli äratundmise momente, et nüüd ta ütleb seda või seda ja nüüd tuleb see dialoog-monoloog. Ka tegelaste suhtes loksus kõik päris kiiresti paika, tekkisid võrdlevad kujutluspildid sellest, kes seda tegelast Vanemuises mängis ja kes teda nüüd mängib. Ja nii virvendas Vanemuises nähtu kogu lavastuse vaatamise aja kuskil alateadvuses Endla näitemängu taustaks. Vahel tekkisid ka arusaamatuse momendid, et kes siis see on. Kui näiteks Vanemuises olid eraldi tegelased teatridirektor Pablo ja pastor, siis Endlas selliseid tegelasi üldse polnud. Kuigi laval olid need tegelased olemas, aga koondatud majaperemees Sepo Seemani kujusse, kes oli vastavalt vajadusele, kas siis majaperemees või pastor. Seevastu oli Endlas juures tegelane Maria, keda Vanemuise verisoonis ei olnud. Maria valmistaski parima üllatuse, mis see näidend pakkus. Alguses, kui hakkas selguma, et Maria on Kaili Viidase kujutatud kaunis naisterahvas, siis mõtlesin, et Maria näol on tegemist Herminest ja kellestki veel kokku pandud hübriidiga, s.t. ta hakkab rääkima osaliselt Hermine teksti. Aga tuli välja hoopis, et tal oli lõpupoole väga ilus omaette stseen koos võõraga, kus Kaili Viidasel oli seljas imeilus kleit ja ta nägi tõesti üle mõistuse kaunis välja, nagu Madis Kalmeti tegelane talle ka ütles. Marial oli veel naljakas parukas, mis teda tema ilus muidugi sugugi naeruväärseks ei teinud, aga see parukas pälvis tähelepanu, sest see oli nagu kübar. Hoopis teist värvi kui Viidase pärisjuuksed, paruka alt oli üks juuksepahmakas pea küljest parukani ühendatud, kohe näha, et parukas ja kunstlik, aga samas peas kuidagi väga loomulikult mõjuv. Nagu ikka väga õigesti öeldakse, et ilusale inimesele sobib ükskõik mis.
Samamoodi oli naljakas taastada stseene sellistena, nagu nad Vanemuises olid Endlas nähtute kõrvale. Alguses olid ära tuntavad ainult Kalmeti esitatud Mees ja Piret Laurimaa Herminena. Hiljem hakkasid tekkima paralleelid, et ahhaa, Carmen Mikiver on nüüd noorem naine, kes Vanemuise lavastuses oli Raine Loo, Sten Karpov on noor mees, Vanemuises vastavalt Ain Mäeots. Kuigi alguses ma pidasin Sten Karpovit vanemaks meheks, kui ta Endal teatris ühes kõrges tornis asuvas kambris kandis ette Vanemuise lavastuse vanema mehe Heikki Haravee voodist kõlanud stseeni. Selgus, et Endla versioonis polegi kahte eraldi meest, nooremast mehest ja vanemast mehest on saanud lihtsalt „Noor Mees“ Sten Karpovi kehastuses. Kahju oli sellest teatrimälust, et Vanemuise võrratut lavastust, mis tegelikult toona vaatamise ajal kohati isegi tüütu ja igav võis tunduda, enam taastada ei saa. Kuidas ma vihkasin Raine Lood ja tema ebaloomulikku häält! Kuidas ma ei kannatanud võltsilt taidlevat Liina Olmarut ja väänlevalt Rain Simmulit. Aga kui hea meelega ma oleksin neid vaadanud nüüd „Hingede öös“ just selles 1995.aasta Pedajase lavastuses. Samamoodi Herta Elviste oma lapselikult läliseva vanamutihäälega, kelle tegelast vanemat daami kehastas Endla teatri Helle Kuningas palju väärikamalt, aga kujutluspiltides kerkisid kõik need ammuste aegade tegelased kogu aeg praeguste tegelaste kõrvale ja tundusid nii vapustavalt võrratud.
Eriti kahju oli ka sellest, et Kasterpalu ei soostunud kopeerima oma lavastusse Pedajase lavasutse ühte tippsündmust – habemeajamise stseeni. Vanemuise lavastuse vaatamise ajal ootasin ma alati seda kärtsu ja mürtsuga toimuvat stseeni, mis kogu lavastuse intiimses vaikuses nii ootamatult ja tabavalt mõjus. Palju selle stseeni õnnestumisele andsid kaasa ka Vanemuise head koomikutest esitajad Hannes Kaljujärv Pablo ja Aivar Tommingas Vergiliusena. Selleks stseeniks toodi lavale hambaarsti tool ja aeti tõeliselt habet. Kogu selle sündmuse juurde kuuluva paatosega, mis tekstis kirjas on – see on noormehe esimene iseseisev toiming, esimene tõeline habemeajamine, kui noormehest saab tõeline mees. Endla lavastuses libiseti sellest väärikast stseenist tänamatult üle, Ago Andersoni kehastatud Vergilius seletas küll natuke elavamas tempos kogu selle vahva teksti ära, aga mingit sümboolset tähendust ega mängulist sfääri selles polnud. Puudus sära ja stseen lihtsalt kadus kuhugi lavasügavusse ära. Ei Seeman Majaperemehe ega Ago Anderson Vergiliusena suutnud ületada oma eelkäijate Kaljujärve ja Tommingase rolle. Tommingase Vergiliuse puhul jäi veel meelde eriti täpselt ajastatud käevärin, mis vaevunähtava tõmblusena teejuhi kätte tekib, kui võõras teda kogemata Vergiliuseks nimetab. Nimi, mida Vergilius vihkab ja varjata üritab, kuid siiski oma teenimatu ristina kandma peab.
Kuigi mitte mu lemmiknäitlejate esituses, kaldub paremuse kaalukauss ikkagi Vanemuise näitlejate kasuks. Endla teatri näiteseltskond neid üle mängida ei suutnud, kuigi lavastus üldisena oli väga hea ja midagi otseselt ette heita ka polnud. Lihtsalt minu jaoks oli selle näidendi eelnev kogemus lati nii kõrgele ajanud, et praegune esitus jäi pisut lahjemaks, kuigi kindlasti mitte kahvatuks või halvaks. Paremuse poolest erandiks olid ainult naistegelased, seda nii Helle Kuninga ja Carmen Mikiveri vanema-noorema daami osas, eesotsas aga Kaili Viidase Maria ja Piret Laurimaa Herminega. Kui Maria oli minu jaoks täiesti uus tegelane, keda polnud kellegagi võrrelda, ja keda oli lihtsalt ilus vaadata, kui malbelt kaunis ning salapärane keegi võib olla, siis Laurimaa Hermine mõjus kindlasti Olmaru Herminest paremini. Kuigi ma alguses just seda kartsin, et Laurimaa pingutab selle rolliga üle, saab jälle suure tüki kätte ja võtab siis selle talle omase suure kustlikkusega ette. Ainus, millest ma Endla teatri Hermine puhul puudust tundsin, oli Hermine tantsuline graatsia. Vanemuise lavastuses oli Hermine üdini liikuv kuju, ta ei seisnud peaaegu mitte kunagi oma teksti edasi kandes niisama, vaid tegi, kasvõi väikseid, aga siiski, tantsuliigutusi teksti kõrvale. Kõige vingem oli tantsu saatel Hermine lahtiriietumine, kus frakis väljailmunud Hermine viskab seljast fraki ja selle all oleva lahtise vesti, mille all on napp läbipaistev kehakate-topp-pesuese. Olmaru Hermine oli rõhuga sellele, et temas peab olema mees. Lähtuvalt tekstist: „Vaata minu nägu, mida sa seal näed?“, kui Võõras mees peab vastama, et näeb seal meest ja tuletab sellest Hermine nime. Seda mehelikkust toetati ka Olmaru kostüümidega, kuigi ta kandis lavastuses ka kaunist ja õhulist roosat kleiti koos pika helesinise pintsakuga, aga pani ikkagi uskuma neid sõnu, et Võõras võib tema hapra keha juures olevas näos näha meest. Laurimaa Hermine oli väga naiselik, tema kostüümideks olid ainult kaunid kleidid ja seega jäi ka tema tekst sellest, et ta on mehe moodi, natuke arusaamatuks.
Mõlemas „Hingede öös“ kasutati ka valge loor-lina motiivi. Vanemuises oli see loor kuidagi õhulisem, selline tõeline suur loor, mida vanem ja noorem daam pulmadest rääkimise taustaks teineteise vahel lehvitasid. Endlas mängisid natuke jäigas vormis looririidega Laurimaa ja Viidas, sättides loori endile üheaegselt pähe ja stseen lõppeb naiste suudlusega. Endlas olid üldse kõik stseenid kuidagi liiga hajutatult, jäi mulje, et neist on lihtsalt kiiruga üle käidud, aga neile pole korralikku väljamängimise ruumi jäetud. Kuulsin lõpuks ära ka õige variandi sellest kunagi meelde jäänud Mozarti „Don Giovannit“ puudutavast lausest: „Leporello on juba põlvili“. Mul oli see fraas meelde jäänud kui „Leporello on juba surnud“, võib olla Vanemuises kõlaski see fraas niimoodi, kui suurte oranžide täppidega valges pluusis suurt raadiokasti käes hoidev Pablo tuleb Simmuli tegelase juurde ja nad hakkavad koos lõiku ooperist kuulama, kus kõlab just hingematvalt ilus muusika viimasest vaatusest. Hiljuti, kui Riias „Don Giovannit“ vaatamas käisime, mõtlesin just sellele fraasile, et Leporello peaks kunagi ära surema, kui Pablo tema kohta ütleb, et Leporello on juba surnud, ja imestasin, et Leporello ei surnudki ooperis ära. Õige oli siis hoopis „Leporello on juba põlvili“.
Vanemuises oli näidendi kunstiliseks rikastamiseks omast käest võtta ka keelpillikvartett, kes kõik need kaunid viisid, millele Ristikivi ja Hesse vihjavad, elavas ja suurepärases esituses ette kandis. Kohe Endla teatri alguses tundsin ära tuttava klassikalise lõigu, millega algas ka Vanemuise lavastus ja mis Tartu lavastuses veel mitmeid kordi kõlas, aga Pärnu teatris oli kogu lavastuse vältel tegemist lindimuusikaga. Kuigi ka muusikaline kujundus, nagu ka kunstiline pool, polnud Pärnus sugugi halvad, jäi sellest ühest vaatamiskorrast mulle ikka väheks, et neist korralikult aimu saada. Eriti muusikast, mille oli algupärandina loonud keegi nooruke helilooja Liisa Hirsch. Lavastusse oli pikitud ka filmilõike, mis minu meelest küll kunstilisele tervikule kasuks ei tulnud. Selles mõttes oli väga kahju, et see lavastus nii kiiresti mängukavast maha võeti, ma oleks seda kindlasti veel teist korda näha tahtnud.

Thursday, December 24, 2009

Jõuluõnnetus

„Taas sajab valget lund väljas...“ üürgab ostukeskuse muusika. Jään seisma kassajärjekorda väikese poisi taha. Poiss rabistab natuke oma taskus ja tal kukub taskust välja 25 krooni. Esimese reaktsioonina tahan kohe poisile õlale koputada ja sõnatult pilguga maas lamavale rahatähele näidata. Tõstnud juba käe, et see poisikese õlale asetada, peatab mind hoiatavalt sisemine hääl. Oota, oota nüüd, mida sa ometi teed, tahad võõrast last puudutada? Päris segi läinud! Mõtle kõigile pervertidele ja lasteahistajatele, kes viimasel ajal vangi on pandud. Aga mida siis teha? Köhida hääl puhtaks ja öelda kõva ja selge häälega, poissi füüsiliselt puudutamata: „Poiss, sul kukkus 25 krooni maha!“ Ei taha nagu nii palju tähelepanu ka endale, vaevalt, et peale sellist kõvahäälset esinemist minu poole ainult raha kaotanud poiss vaatab, minu poole pöörduvad ka teiste ostjate pilgud. Ja mis nad minust arvata võivad? Et ma olen ise selle 25 krooni maha pillanud ja tahan seda niimoodi poisile edasi anda, väikse avansina, et siis oma musti tegusid tema kallal toimetada. Kui poiss ostukeskusest välja läheb, siis varitseda teda kuskil nurga taga: ahhaa, poiss, mäletad 25 krooni? Võtsid selle üles? Võtsid. Nii et tule nüüd minuga. Ikka kuidagi kahtlane. Või minna veel edasi... tagasi... ma tulingi siia ostukeskusesse seda poissi jälitades, leidsin kassa juures paraja momendi, poetasin raha maha ja andsin selle niimoodi poisile. Vaatan abiotsivalt enda ümber ringi. Seda, et poisi taskust kukkus välja 25 krooni, märkasin ainult mina. Vaatan ajakirjade leti poole, kuhu mu poeg jäi. Ta on sellest poisist küll natuke vanem, aga kui laps puutub last, ei peaks see kriminaalne kuritegu olema. Viipan pojale, et ta minu juurde tuleks, aga poiss on viimase Hustleri kaanepildi silmitsemisega nii ametis, et ei märka oma hädasolevat ema. Võõraid lapsi puutuda ei tohi. Nihkun vaistlikult poisist eemale, et minu kasuka pikakarvalised karvad tema jope vastu ei puutuks. Vaene poiss. No mida küll teha? Tal võib ju seda raha väga vaja olla? Võib olla saab ta kodus ema käest pahandada või koguni peksa, et 25 krooni ära kaotas. Ema andis talle 100 krooni ja käskis ülejäänud raha tagasi tuua. Poiss aga kaotas mingi osa sellest rahast ära ja mina, paha tädi, nägin, kes ja kui palju kaotas, aga ei aita. No ma ei saa ju aidata. Ma ei taha vangi minna. Poiss ei märka oma rahatähe kadumist isegi siis, kui ta kassas oma ostude eest maksab. Vaatan korraks tagasi sinna, kuhu rahatäht kukkunud oli, seda pole enam. Pilgutan paar korda silmi, nagu veendumaks, kas ma näen ikka õigesti... jah, raha pole enam maas. Keegi sai omale jõulukingituse ja poiss jõuluõnnetuse. Või mis iganes. Kui minu poeg minu juurde jõuab, on juba igal juhul hilja. Raha kaotanud laps on läinud ja tema kaotatud raha ka enam maas pole. Mul jäi see poiss millegipärast südamele, aga aidata teda kuidagi ei saanud. Keegi teine vist ka ei julgenud aidata. Kahju, kui ta nüüd sellepärast kodus peksa saab. Aga ega ei jõua ju kõigi teiste hädade pärast pead vaevata. Pojaga kodu poole sammudes, mõtlesin, et mis oleks siis, kui samas situatsioonis oleks olnud elu ja surma küsimus. Näiteks, kui lapsed on ülekäigurajal liiga vallatuteks muutunud ja ei märka lähenevat autot. Kui tuleks tõesti ennast koos lapsega pikali paisata, seal juures veel siivutusse poosi lebama jäädes, ennast võõra lapse peale heita, et teda autorataste eest ära tõmmata. Kas ma siis ka ei julgeks? Või kui keegi saaks niimoodi minu lapse elu päästa, aga viskaks käega, kartes, et võõra lapse puudutamine toob kaasa kriminaalkaristuse. Las võõras laps sureb, vähemalt ei lähe mina vangi, kui keegi peaks seda sangarlikku päästežesti valesti mõistma.

Don Juan ja Moliere

W.A.Mozart, H.Berlioz „Don Juan ja Moliere“, koreograaf Boriss Eifman, Boriss Eifmani Balletiteater

Kaasaegne tants klassikalisele muusikale. Kujutas Moliere'i loomas oma surematut näidendit „Don Juan“ ja selle näidendi tegelast, ilmselt pildid kirjaniku enda peas, kuidas tema tegelasega mingid seigad juhtuvad. Tantsukeel oli huvitav, palju hüppeid ja keerulisi elemente, akrobaatikat, jõulisi tõsteid, viskamisi. Kõik oli väga tempokas, selliseid rahulikumaid kohti praktiliselt polnudki. Tantsijad kurnasid ennast nii ära, et mõned üksikud kohad, kus tants ilma muusikata käis, oli üle saali nende mahasurutud hingeldamist kuulda. Palju oli ka vaimukaid kohti, üks vaimukamaid oli stseen, kus Sganarelle toob oma isanda tuju tõstmiseks lõbusad naised majja. Naised istuvad ja söövad laua taga, see kõik on kujutatud ülepaisutatud koomikaga ja tantsu juurde, mis tegelikult väljendub istumises ja kätega vehkimises, aeg-ajalt jalgadega lauale hüppamises ja teineteise mudimises, söömise matkimises. Tegelasi oli natuke raske jälgida, vahepeal läksid naistegelased täitsa segi, kes neist on naine ja kes tütar. Kuskil lavasügavuses tehti vist strippi ka, aga ma olin nii kaugel, et ei näinud täpselt, kas naine oli ikka päris paljas või tal oli lihtsalt nahavärvi kostüüm kleidi all.

Wednesday, December 23, 2009

Onu Vanja

Anton Tšehhov „Onu Vanja“, lavastaja Andrei Kontšalovski, Mossoveti teater

Väga omapärane, aga mitte väga eriline lavastus. Päris nii öelda ei saaks, et ma raskelt sillas sellest lavastusest olen, et nautisin iga minutit, päris palju oli ikka selliseid kohti, kui mõtlesin, et võiks juba lõpetama hakata või et igav on. Aga üldmulje oli külalisesinejate tasemest lähtuvalt ikkagi päris hea. Lavastuses oli rolli saanud isegi inspitsient, kes päris esimesena lavale tuli, mänguruumi üle vaatas, mõne stseenivahetuse juures lavatöölistel seal mööblit ümber paigutada lasi ja siis oma hindava pilgu peale viskas. Kõige lõpuks märk kuhugi saali tagumisse otsa, et võib stseenivahetuse taustaks olnud pildi ja heli välja lülitada. Taustaks näidati umbes sajandivanuseid ja „Onu Vanja“ ajastuga haakuvaid fotojäädvustusi ning huvitavat (ilmselt) Moskva linnapilti. Mingis suurlinna suvalises punktis oli kaamera käima pandud ja filmiti ümberringi toimuvat. Kuidas inimesed sagivad, autod sõidavad, argine melu käib. Ma jäin vaatama selles pildis justkui taustaks olnud maja ja kujutasin ette, kuidas oleks sellises majas elada, sellel majal olid väga huvitavad rõdud, nii et üks selline laia sammastega rõduga korter võiks Moskva kesklinnas olla küll. Kui inspitsient leidis, et mänguruum on näitlejate tulekuks valmis, andis ta lavasügavuses seisvatele näitlejatele kutsuvalt käega märku ja mäng algas.
Omapärane oli ka see, et kogu näidendi esitamise mänguruumiks oli väike areen lava keskel, ülejäänud ruum oli küllalt tühi, seda katsid vaid üksikud mööbliesemed: kiiktool, erinevad pingid-toolid, pianino, eeslava äärepoolel rippuv kiik. Tegevus toimus justkui väikest paviljoni kujutaval areenil, milles oli siiski vastavalt Tšehhovi ideele mõisahoone sisustus. Näitlejad, kes mõnes konkreetses stseenis ei osalenud, kelle kohta kehtis remark „(ära)“, kes läksid kas välja või mõnda mõisahoone ruumi, kus näidendi tegevus parasjagu ei toimunud, istusidki nendel akside ette paigutatud mööbliesemetel. Päris kogu näiteseltskond seal kõrvalalal ei istunud, aga need tegelased, kes ühes stseenis lahkusid, läksid ära kõrvaltuppa ja järgmises stseenis nende osalus vajalik polnud, jäid delikaatselt tagaplaanile istuma ja vaatasid oma kolleegide mängu. Ootamatu tegelasena oli mängu toodud Sonja ema Vera Petrovna, tegelane, keda Tšehhovil pole, aga kelle Kontšalovski on juurde mõelnud. Sellega muutus sügavamaks ka tegevusmõisa tähendus onu Vanjale ja Sonjale, tuli arusaadavalt esile see põhjus, miks nad mitte mingi hinna eest selle mõisa müümisega nõus ei ole – seal on ju nende armastatud ema-õe vaim kohal. Vera Petrovna päralt olid vaid paar lühikest stseeni, kui ta kiige peal kiikus ja raamatut luges. Teiste tegelastega suhtlemata ja nende poolt märkamata, kuid tema hõngu oli seal kindlasti tunda.
Astrovit mängis Cyrano – Aleksandr Domogarov, kes oli vahepeal ajataju täiesti kaotanud, kui AKs teatas, et käis viimati Tallinnas paar aastat tagasi, kui siin „Cyranod“ mängis, mida ta ometi eelmisel sügisel siin etendas. Pavel Derevjanko esitatud onu Vanjaga moodustasid nad paraja toladepaari. Üks hullem kui teine. Kuigi lollitamise mõttes oli Vanja ikka hullem kui Astrov. Vaheajal oli kuulda päris hämmeldunud kommentaare, et mis see siis nüüd on, aga minu jaoks tegi see omapärane lähenemine draama just vaadatavaks. Onu Vanja koledale välimusele vaatamata oli nüüd lõplikult selge, miks ta selline kummaline kuju on, miks kaunitar Jelena Andrejevna teda eemale tõrjub, miks tal professor Serebrjakoviga pidevalt konfliktid tekivad. Kogu see lollitamine oli nagu täislaks, mis Tšehhovi tekstiga suurepäraselt sobis. Tšehhovi draamadele omapärased arusaamatud ja justkui kontekstist väljas fraasid, millest jääb mulje, et üks tegelane räägib august, teine aga aiaaugust, omandasid niimoodi uue dimensiooni. Selleks dimensiooniks oli onu Vanja lollitamine, millises kontekstis polnud üldse kummaline, et tõsise jutuajamise vahele mingi teemaväline fraas pisteti. See kõik kutsus lavategelastes esile reaktsiooni, et jälle ta lollitab ja publikus enamasti heatahtlikke naeruturtsatusi, sest esitus oli hea ja kandis selle koomika hästi välja küll. Avastasin veel hea sõnademängu – vene keeles on väljend „Vanku valjat“, lolli mängima, nii et onu Vanja valjal kogu lavastuse jooksul Vankat.
Doktor Astrov sekundeeris lollitavale Vanjale küll tagasihoidlikumalt, aga piisava bravuuriga siiski. Ka temas polnud ühestki otsast märgata seda Tšehhovi tegelastele omast hüpohondriat ja tõsimeelsust, Astrov oli mees oma parimais aastates, kolkaküla kontekstis ilmne don Juan, kes kõik naised oma meheliku välimuse ja särava pilguga niidab. Pealegi veel vaimukas ja hasartne Vanjale kaasamängija, mitte lihtsalt ilus mees, nagu meessoost diivanikaunistus, vaid mees, kellega on ka millestki rääkida ja kelle seltskonnas igav ei hakka. Astrovi poolt taastatud maastikuplaanid läbi aegade mõjusid kui karje kaduva looduse järele, viimastel aastatel on kuidagi eriti tähtsalt esile tõusnud sellised võrdlused, et veel 50 aastat tagasi oli siin mitukümmend hektarit metsa, nüüd vaid paar puud järele jäänud. Euroopast kaob mets. Nii et ka teatav ja valus aktuaalsus on sellel näidendil taas olemas. Astrovit laval oli lihtsalt ilus vaadata, isegi kui ta mitte midagi ei teinud või kui ta ilmutas äärmuslikku eemaletõukavuse märki – mängides ülestõstetud jala otsas rippuva varbaid välja paista laskva suure auguga sokiga.
Sonja Julia Võssotskaja esituses oli üks õige Tšehhovi Sonja. Seninähtud Sonjadest sobis sellesse „eriti koleda naise“ rolli väga hästi Draamateatri lavastuses mänginud Marika Barabanštšikova, Maria Soomets Ugala hilisemas lavaversioonis tundus Sonja kohta liiga ilus olevat, kuigi teda oli püütud koledamaks teha, aga ürgne ilu paistis ikkagi välja. Võssotskaja kohta mõtlesin, et ma olen teda kindlasti kuskil filmides näinud, aga ühtegi konkreetset filmi meelde küll ei tulnud. Kontšalovski lavastuse Sonja koledus hakkas kohe kaugele silma, seda eelkõige näitlejannale selga pandud vormitute riiete pärast, samuti toetasid koleolemist näitlejanna nurgeline hoiak ja silmadeni rätiga kaetud pea. Nii et selles kontekstis mõjus Jelena Andrejevna vabandav kompliment Sonjale, et tal olevat ilusad juuksed, eriti küüniliselt ja naljakalt, juuksed, mida naine tegelikult üldse ei näita, vaid kogu aeg rätiga varjata üritab. Vaevalt, et ta kasuemaga kahekesigi olles, n.ö. naistejutte hingest hinge puhudes oma kallist rätist loobub.
Jelena Andrejevnat mängis Natalia Vdovina, kes oli hääletämbrilt ja kõnemaneerilt täielik Renata Litvinova. Kui kuulata Vdovina häält ja panna silmad kinni, siis võibki uskuma jääda, et laval mängib tegelikult Litvinova. Ka paljud žestid olid (ei tea, kas tahtlikult) Litvinova stiili matkivad. Jelena Andrejevna oli igati meeldiv ja maitsekas naisterahvas, eriti meeldisid tema kaelaskantavad pikad pärlid, mis ulatusid kaelast rippudes umbes põlvedeni ja millega näitlejanna huvitavalt mängis. Neid pärleid andis igat moodi sättida, küll istumisel ühele ja teisele poole jalgu visata, neid liikumisel jälgida, et kätega pärlikeesse kinni ei jääks ja muud sellised põnevad detailid. Jelena Andrejevna tegi endalegi ootamatult komplimendi nende Sonja juuste kohta, mida kasuema oma mehetütre peas tegelikult vist näinud polegi. Võib olla Sonjal polnudki juukseid.
Igal juhul mõjusid paljud Tšehhovi selles näidendis tavaliselt enamasti traagiliselt mõeldud stseenid Kontšalovski tõlgenduses väga naljakalt. Ka seda stseeni, kui Jelena Andrejevnasse meeletult armunud onu Vanja tuleb naisele kogu hingest armastust avaldama, on tema jaoks isegi kauni lillekimbu kokku seadnud, ja leiab oma südamedaami, kes on tegelikult teise mehe naine, hoopis kolmanda mehe embusest, esitati siin täiskoomikaga. Koguni rämekoomikaga, mis onu Vanja klouniksolemise teemaga hästi kokku läks. Mängleva kergusega suudab Astrov kõigest selle ühe ja lühikese stseeni vältel, kui tal õnnestub Jelena Adnrejevnaga omavahele jääda, naise pea segi ajada. Jelena Andrejevnal kõlavad veel kõrvus Ivan Petrovitši sapiselt öeldud sõnad, et te olete näkineid, võrgutage mind meresügavusse. Jelena Andrejevna otsustabki proovida, kas ta on tõesti näkineid, kas tal õnnestub keegi ära võrgutada. Seda otse peale seda, kui ta on teada saanud oma kasutütre aastaid hingesopis sügavalt varjul olnud saladuse, et Sonja on Astrovisse meeletult armunud. Selle asemel, et rääkida Astroviga „tõsiselt“ sellest, millest kaunitar Jelena Sonjale lubas, kuigi kohe Sonja lahkudes üleolevalt lisades: Ta armastab Astrovit, aga on ju ette teada, et vastuarmastust ta ei leia. Kuigi Jelena Andrejevna üritab oma juttu Sonja teemale juhtida, et teada saada, kas Astrovil ka Sonja vastu tundeid on, hakkab Astrov ootamatult temaga mängima.
Selle lavastuse Astrov ei armasta mitte kedagi, tal on ainult tõeline meestesõprus Ivan Petrovitšiga, mis tuleb eriti ilmekalt esile viimases vaatuses, kui Astrov keeldub Serebrjakovide mõisast ära minemast, enne kui onu Vanja pole talle tema arstipaunast varastatud morfiini tagasi andnud. Selles lavastuses tuli kõige paremini välja ka see, milline mängumees Astrov tegelikult on. Jelena Andrejevna tahab hakata rääkima Astrovile ebameeldival teemal, Astrov aimab seda, et juttu võib tulla Sonjast ja püüab seda talle mittevajalikku teemat igati vältida. Selleks ainuke võimalik viis on hakata Jelena Andrejevna kui naisega mängima. Alguses kergemad puudutused ja lähenemised, sõnad selle kohta, kuidas Jelena Andrejevna teda hulluks ajab, kuni selleni välja, et oma südamedaami juurde naasnud roosidega onu Vanja leiab Jelena Andrejevna ja sõber Astrovi eest täiesti siivutust poosist: naisel kleit kaelani üles tõmmatud, sukkades jalad laiali ja Astrov tema jalge vahel pingi ees kükitamas ning armastusest sonimas. Selles kontekstis on arusaadav ka see, miks Jelena Andrejevnast ja Astrovist paari ei saa. Ei saanud ju olla lihtsalt niimoodi, et Jelena Andrejevna oma vanamehekännust professorit Serebrjakovi nii meeletult armastas, et oleks loobunud järgnema tõelise armastuse kutsest, kui Astrov oleks teda tõeliselt palunud, mitte temaga arusaadavalt mänginud. Taas plusspunkt Ivan Petrovitši tolakstegemisel – mees tormab sisse oma totakal kombel, lauldes ja lenneldes, et vähemalt sellegagi kuidagi Jelena Andrejevna sümpaatia ära teenida, et ta on lõbus mees, aga jääb poole sõna pealt vait, kui sellist passaaži nägema juhtub, nagu tema silme ees avaneb.
Sonja kiindumust Astrovisse oli ilusti väljendatud nende kahe tegelase omaetteolemise stseenis, kus purupurjus Astrov kogemata, ilma mingi tagamõtteta või selleta, et tahaks Sonjat kui naist puudutada, oma käe Sonja sülle asetab ja Sonja, kasutades ära, et Astrov on purjus ja jääb keset vestlust magama, tema kätt üdini armunud naise kombel silitab. Tavaliselt hoiab see kole Sonja oma ilmselt koledaid käsi seelikutaskus. Küll selle aja naistele kindlasti harjumatu komme, aga mis sel koledal Sonjal üle jäi, oli ju vaja kinni katta nii palju kui võimalik, et tema koledus hästi vähe välja paistaks. Nii katab see kole naine kinni oma juuksed, surub käed igal võimalusel hästi sügavale taskutesse, paneks ilmselt pähe ka näoloori, kui kombed seda lubaksid. Astrovi enda suhtumine Sonjasse väljendub rohkem onu Vanja kaudu. Astrovi jaoks on Sonja semu õetütar. Surnud õe, keda onu Vanja väga armastas, koguni nii väga, et loobus õe kasuks oma pärandiosast. Sellega peab ka Astrov Sonjat armastama, kuid tema armastus Sonjasse on rohkem isalik. Ja suures osas ikkagi seda liini jälgiv, et Sonja on tema jaoks tühi koht. Selline tühi koht, keda ainult austusest Ivan Petrovitši vastu tuleb märgata, ei enamat.
Pärast etenduse äravaatamist jäin mõtlema, et Sonja ema Vera Petrovna sissetoomisel võis olla mingi sügavam tähendus. See võib küll mõjuda täieliku utoopiana, aga mulle hakkas isegi tunduma, et võimalik oli selline variant, mida Kontšalovski meile pakkus, et Astrovi elu armastus oli Ivan Petrovitši õde. Võib olla siis sellest valust, et Sonja on tema kallima tütar, selle naise tütar, kes abiellus teisega, ilmselt Astrovi ära põlgas või lihtsalt olude sunnil pidi teise valiku tegema, Sonja nägemine on kindlasti Astrovile valus. Sellepärast ta suhtubki Sonjasse enamasti nagu tühja kohta, et mitte anda voli valusatele mälestustele Sonja emast. Kuigi visuaalselt Sonja kindlasti oma ema ei meenuta, sest ema pidi olema ju ilus, kui ilusmees Astrov temasse jäägitult armunud oli, aga Sonja on kole. Kuni siis tabasin ennast hoopis sellelt mõttelt, et võib olla oli Sonja Astrovi tütar. Vera Petrovna ja Astrov armastasid üksteist, sündis Sonja, keelatud armastuse vili, hiljem suri Sonja ema ära, ja kõige selle pärast on Astrovil seda tüdrukut valus vaadata. Sellepärast on Astrovile vastumeelne ka see, et ta võib-olla ehk aimab, et tema tütar on temasse armunud, talle on talumatu see, et Jelena Andrejevna tahab temaga sellest rääkida, nii et ei jäägi muud üle, kui lollitada Jelena Andrejevnaga, talle seeliku alla pugeda, teha sellega haiget oma parimale sõbrale, aga vähemalt pääseda sellest jutuajamisest, et ta peab oma tütre südame ja käe pakkumise tagasi lükkama. Mis kontekstiväliselt mõjub nagu käituks Astrov viimase julmurina. Vaene üksik süda Sonja on teda juba aastaid armastanud, aga siis, kui Sonja kasuema sellest juttu teeb, sehkendab Astrov ja avaldab armastust hoopis kasuemale.
Professor Serebrjakovi mõisa müümise pakkumise järgselt ägestub klounilik onu Vanja lõplikult ja see pole enam naljakas. Kuigi samasugune tola, nagu naljaka klounina, on see tegelane edasi. Kõik need mõttetud enda upitamised, et meie Sonjaga oleme siin hommikust õhtuni rabelenud, oleme kõik mõisast saadud tulu ja raha viimse kopikani sulle saatnud, ja see on nüüd siis tänu, professor tahab mõisa maha müüa ja osta suvila Soome! See oli ka omapärane uuendus, et professor tahab osta suvilat just Soome, ei tea, kas mingi vene uusrikaste kõige populaarsem suvituskohtade maa, nagu meie omadel on Monaco. Professor ise suhtub sellesse jutuajamisse täie mõistusega, lutsutab jutu kõrvale veel kommigi suus ringi käia. Nii ei mõju täistolana mitte enam Ivan Petrovitš üksi, vaid ka Sonja. Nagu nad oleksid mingid kaks äbarikku, kes on ennast sinna mõttetusse maakolkasse matnud, ennast seal tööga tapnud, kuidagi üritanud ots otsaga kokku tulla, aga kasu pole sellest midagi. Mõlemad saavad oma armastatutelt korvi – onu Vanja Jelena Andrejevnalt ja Sonja Astrovilt. Kõikvõimas Serebrjakov saadab nad pikalt ja ei taha selliste närvipundardega enam suhelda, eesotsas laamendava ja ennast tappa üritava onu Vanjaga.
Lõpustseenis pillub onu Vanja suurest kapist paberid mööda lavaareeni laiali. Seda Astrovi nõudmise taustal, et Ivan Petrovitš talle arstikohvrikesest varastatud pudeli tagasi annaks. Juhuslikult jääb lahti suure kapi uks ja selle siseküljele on kleebitud „Onu Vanja“ tähtis element – Aafrika kaart. Kuigi selles lavastuses kui ka näidendis üldse, on see kaart oluline vaid selles mõttes, et Astrov saaks selle kaardi kohta ühe tühja fraasi pillata. Fraasi, mis toetab taas Tšehhovi poeetikat, põimida teksti seosetuid lauseid. Nii ütlebki doktor avatud kapiuksest mööda minnes ja sellel Aafrika kaarti märgates mõtlikult: „Seal Aafrikas on kindlasti palav...“ Selle lavastuse juures jäi küll mulje, et Aafrika kaart oli vajalik ainult selle lause õhkupaiskamiseks, mis taaskord Tšehhovi teksti kinnitaks.

Wednesday, December 9, 2009

Kogutud teosed

Donald Marguilese “Kogutud teosed”, lavastaja Eva Klemets, Vanemuine

Iseenesest jama tükk, nii et polnud mingit viitsimist sinna kauemaks kui üheks vaatuseks jääda. Tegelasteks on Külliki Saldre mängitud kirjandusprofessor ja tema noor tudeng Hilje Mureli kehastuses. Tegevus toimub professori kodus, kodu on küll kuidagi hästi kunstlik, kuigi selles on reaalsed tarbeesemed, aga need asjad tunduvad kõik liiga minimalistlikud. Arusaadavalt on selline lavakujundus tingitud sellest, et stseenide vahetusega tõstetakse professori toas ka mööblit ümber, kuigi samas jääb see arusaamatuks, milleks tõsta mööblit ümber? Kas lihtsalt sellepärast, et lavapoistel oleks iga stseeni vahetuse ajal lavaringi asja? Või pigem ikkagi selleks, et lavaruum oleks igas sektoris istuvatele vaatajatele ühtviisi hõlmatav, et iga sektori vaataja näeks vähemalt ühe stseeni niimoodi, et laud on tema poole seljaga, siis vahepealsetes stseenides on laud ühe külje peal, otse vastas või teise külje peal ja kõige lõpuks jälle oma algsel kohal tagasi. See tinglik läbipaistvus, mis oli tingitud lavaruumist – publikule pidi igas kohas istudes kõik nähtav olema, kutsus esile ka selle, et professori elutoas ei saanud kasutada massiivsemat mööblit, näiteks seinu ja seina katvat laest põrandani ulatuvat ja paksult raamatuid täispikitud riiulkappi või muid suuri esemeid. Seega oligi siis mööbel kergesti liigutatav ja kõrguselt selline, et ei jääks laval toimuvale ette ega hakkaks seda varjutama. Samas oli kogu see minimalism liiga tinglik, raske oli ette kujutada, et keegi saaks elada sellises toas. Mööbel nägi ilmselgelt liiga ebamugav välja, väiksed taburetid, jäiga seljatoega puutool, kitsas ja madal rokokoo stiilis diivan. Mina vähemalt küll ette ei kujuta, et keegi sellises ruumis elada saab. Pigem mõjus kogu see pilt selles stiilis, nagu kirjanike kodumuuseumis näha võib, selline steriilne pilt ülikorras ja proportsioonidest väljas kasutamisel ebamugavana tunduva mööbliga.
Loo sisu oli ka igav – arutleti kirjandusest ja kirjanikuks olemisest, mõned elulised mälestusseigad ka sekka. Ilmselt tumestas kogu loo vastuvõttu kohe alguses professori suu läbi tudengi maapeale toomiseks kõlanud fraas, et kirjanikuks ei saa tegelikult õppida, see kas on või seda pole, kõik, mida teile erinevad ülikoolid, meie oma teiste hulgas, lubavad, on üks suur reklaamitrikk. Üldse see süsteem, mis välismaal on, kus on igasugused imelikud loovkoolid, kus kirjanduse õppimine ei tähenda meie mõistes filoloogilise hariduse omandamist, vaid just nimelt praktiliste oskuste omandamist, kirjutamist ja seminarides osalemist, esseede valmistamist jne. see jääb mulle kuidagi arusaamatult võõraks. Nii et polnud huvi ka seda naistepaari jälgida. Paari stseeni järel oli selge ka see, kuhu suunda lugu tüürib, kuigi, kui see minu pakkumine, millega lugu lõppeda võib, ei pidanudki paika, siis minus kui vaatajas ei suutnud see lugu tekitada ka mingit sellist uudishimu, et jääks ainult sellepärast etendust lõpuni vaatama, et teada saada, mis edasi saab ja millega see kõik lõppeb. Kui esimeses stseenis, kui tudeng tuleb professori juurde, et oma essee üle arutada, suhtub professor neiusse teatava üleoleku ja külmusega, siis teiseks stseeniks, kus neiust on saanud juba professori assistent, on nad palju sõbralikumates suhetes ja kolmandas stseenis käituvad juba üldse nagu ema ja tütar.
Ma pakkusin, et asi lähebki niimoodi edasi, et mitte praktilise teooria, vaid koos töötamise ja olemise, arutamise ja mälestuste heietamise teel vormibki professor tudengist professionaali. Võimalik, et tudengi proffide ridadesse astumine tuleb isegi varem kui professor sellega arvestanud oli, nii et tudeng, kes tuli tegelikult professorilt tarkust ammutama, muutub ise temast paremaks, kasvab professoril üle pea ja tekib umbes selline situatsioon, et loodu hävitab looja või valmistab loojale pettumuse, kui temast endast paremaks saab. Midagi muna õpetab kana stiilis. Sellele professorile vihisevatel sammudel järele jõudmisele ja ka ilma suure targa naise protežeerimiseta hakkamasaamisele vihjas juba dialoog kolmandas stseenis, kus tudeng teatab, et üks tema lugu avaldatakse. Selle peale on professor täiesti solvunud, et neiu sellest temale niimoodi teatab, et professor ei saanud avaldamisnõusolekust kohe selle saabumisel teada, ja kõige rohkem see, et sellesse ajakirja olid nad koos otsustanud seda lugu mitte pakkuda, sest see lugu ei peaks sinna sobima. Kõigis nendes ajakirjades, kuhu nad koos lugu pakkusid, kusjuures professor kui kirjandusmaailmas mõjuvõimas isik pani avaldamislootuses toimetusse saadetavale loole ka oma soovituskirja juurde, mis siiski loo avaldamisele kaasa ei aidanud. Nüüd saatis tüdruk täitsa omal algatusel loo ära ja ei olnud sellel isegi soovituskirja juures, ja ometi on ajakiri, kuhu professori arvates see lugu üldse ei sobiks, nõus tudengi loomingut avaldama.
Ainus huvitav asi, mis lavastuses oli, oli stseenide vahetus. Kui stseen lõppes, jäid näitlejad tardunult seisma, saal läks pimedaks ja näitlejate juurde tulid abilised. Lavatöölised nihutasid ja tõstsid ümber mööblit, naisterahvad olid riieturid, kes tõid näitlejannadele järgmiseks stseeniks vajalikud riided kohale, nende soengut ja grimmi kohendasid. Seda oli huvitav jälgida, kuidas ümber riietuti ja kuidas abijõud näitlejannasid aitasid ja üldse mis sellel ajal toimus. Inspitsient käis ümber lavaringi, selle ringi, mis oli mänguruumiks, õhukest eesriiet liigutades. See eesriie oli ka hästi põnev. Mõnes kohas tähistas see eesriie ust, kui eesriie natuke lahti lükati ja tegelane sealt sisse tuli. Eesriiet kasutatigi üle stseeni, esimese stseeni alguses on professor üksi kodus, kui alt fonolukk heliseb, siis hakkab ta rääkima, nagu karjuks aknast välja, et ma viskan teile võtme, tegelikult samal ajal ümber lavaringi rippuvat läbipaistvat kardinat eest ära tõmmates. Teise stseeni ettevalmistuse ajal, kui näitlejaid selleks stseeniks ette valmistatakse, teeb inspitsient kardinaga lavaruumile ringi peale ja seda stseeni mängitakse kardina varjus. Siis mõjuski see stseen sellise uimase ja udusena, sest lavaringis toimetavaid näitlejaid ja seal olevaid asju polnud päris selgesti näha. Selline lahendus oli päris õigustatud, minu meelest toimus see stseen öösel, kui professor saabub mingilt auhinna vastuvõtmiselt kaugelt reisilt koju. Häiris veel see, et vaatajad istusid ringis ümber selle ringi. Katsu sa niimoodi rahulikult keskel toimuvatele sündmustele keskenduda, kui nii kõrvalt kui ka vastast mitmedkümned silmapaarid sulle vastu vahivad. Kuigi on aru saada, et nad vaatavad ikkagi sinna keskele, kus toimub näitemäng, on ikkagi väga ebamugav, soovitaks selliseid lavakujunduse lahendusi enam mitte kasutada, kui publikul omavahel silmside võib tekkida.

Kõige-kõige

„Kõige-kõige“, lavastaja Botškina, Venemaa

Päris naljakas kogemus oli, kui selgus, et kavasid ei müüdagi. Nii et jäigi selgusetuks, kes on selle tüki autor ja kes lavastaja ja mis ühendus seda mängib. Niipalju suutsin teiste jutu seest ära tabada, et lavastaja pidi olema keegi Botškina. Kirjanik võis olla prantslane, esinesid prantsuse nimed ja tegevus toimus Pariisis, kuigi mingi osa tegelaste jutustuste kaudu oli ka Šveitsis. Venelased tulid siia jälle odavat populaarsust koguma ja haltuurat näitama. Lavakujundus praktiliselt puudus, olid mingid hädapärased kulunud riidega üle tõmmatud lauad-toolid, aga eluruumi moodi, kus tegevus toimus, lavapealne pind küll välja ei näinud.
Vähemalt Bojarski musketäride filmi Constance sai ära nähtud, „Kõige-kõiget“ mängis Irina Alfjorova. Muidugi oleks tahtnud teda näha noorest peast ja tema õitseajal, sellele naisele pole aeg küll eriti halastanud. Kunagine nõukogude kinoesiiludus on parajalt paksuks läinud ja ka kunstiliselt degradeerunud. Ainus kunst, mida ta laval teha suutis oli olla ilus. Plaksutas oma suuri ripsmeid, tegi imestunud nägu ja tantsis. Tants oli ka nagu mingi ajatäide, et vähemalt poolteist tunnikest võiks lavalugu välja venitada. Või oli tahetud eriliselt liikumisele rõhutada, et näitlejanna jutustab lugu, näiteks, kuidas ta oma elu armastusega kokku sai, ja tantsib sinna juurde. Või siis hakkab niisama tühja koha pealt tantsima. Muudkui vehkis jalgadega ja tõstis seelikut-kleiti ülespoole, natuke nüri nägi see kõik välja, erilist graatsiat ma tema puhul enam ei märganud. Umbes nii, et vanaema tuletab oma noorust meelde, kuidas kunagi sai tantsitud. Ei hiilanud näitlejameisterlikkuse poolest ka teised näitlejad. Kokku neid 4 oligi, Irina ja siis 3 meest. Vanem mees tundus olevat keegi tuntud näitleja, igal juhul tema lavaleilmumist ilmestasid publiku ovatsioonid, aga mina teda küll ei tundnud. Üks noorematest meestest oli miimikalt Jüri Aarma. Välimuselt polnud neis midagi sarnast, aga kõik need Aarmale iseloomulikud miimid – kulmude kergitamine, hästi plastilised näoilmed, huulte muljumine, keelega laksutamine olid omased. Vaatasin ja imestasin, kuidas see võimalik on, kas vene poiss on meie Aarma pealt õppinud?
Lugu ise oli väga hea, kuigi alguses tundus see täiesti ulmeline. Alles päris lõpus, kui tuli välja, et Irina mängitud Roxanne oli selle kõik ise korraldanud, langes nagu kivi südamelt, et ilma kõrvalise alternatiivita nii ikka ei juhtu. Roxanne elas oma pikaaegse sõbraga ühes korteris, aga nad olid lihtsalt sõbrad. 14 aastat tagasi olid nad ka armukesed, aga siis juhtus midagi ja nad jäid võõramaks ja nii see asi jäigi. Ühel päeval sajab sisse šveitslane, ühe hotelliomaniku poeg, kelle juures Roxanne oma armastatuga 14 aastat tagasi puhkas. Poisil on huvitav hobi, korraldada inimestega eksperimente. Ta on piisavalt rikas ka, et seda endale lubada. Nagu poiss kuskil kuuleb inimest ütlevat, et mulle võib maksta palju tahes, mina seda ei tee, tekib poisis hasart ja ta hakkab uurima, kui palju talle siis maksta võib. Kas olete ikka kindel, et te seda ei tee? Näiteks miljoni euro eest? 10 miljoni eest? See inimeksperimentide korraldamine on küll minu pealt maha kirjutatud, minu ammune unistus, aga kogu aeg on midagi muud teha, kui inimestega eksperimente läbi viia.
Roxanni juures võtab poiss oma idee fixiks Roxanne enda. Kui palju peaks naisele maksma, et ta veedaks öö poisiga? Panused tõusevad ja ajalimiit langeb, lõpuks on asi nii kaugel, et poiss on valmis pakkuma ühe tunni eest 10 miljonit eurot. Roxanne aga jääb kõigutamatuks. Selline situatsioon tundus juba absurdne, kuigi seda kauplemist oli üpris naljakas kuulata. Ja eriti vajalik oli nende dialoogide kuulamine Roxanne’i stsenaristist sõbrale, kes võttis dialooge otse elust. Mees istus kogu aeg juures ja pani kõike kirja, mida Roxanne ja poiss omavahel rääkisid, aeg-ajalt sekkus, pakkus välja oma variante ja kavatses seda kõike hiljem mõne stsenaariumi puhul kasutada. Kuni sellini välja, et Roxanne’i sõber palub poissi, et see vestleks Roxanne’iga, nagu nad oleksid kahekesi, räägiks Roxanne’ile armastusest, aga sõber kuulab kõike kõrvaltoast pealt ja kirjutab üles. Need vestlused olid päris naljakad, igasugused absurdsed pakkumised, et see on ju raha, mille eest te täidate kõik oma unistused, see on teie talumaja katus… Samuti oli naljakas see, kui Roxanne’i sõber tuli tema poolt „tellitud“ vestluse vaheajal, kui Roxanne kööki eemaldus, poisiga pahandama, ärgu see nii vaikselt rääkigu. Sinna juurde oli pandud natuke lavastajalikku efekti: ära pobise oma nina alla, julgelt ja kõvasti, et oleks 17.ritta ka kuulda!
See liin jäigi natuke segaseks, kas poiss siis tõesti armus Roxanne’i või oli see kõik poisi jaoks ainult naise palvel läbimängitud šou. Igal juhul lasti publik vaheajale selle teadmisega, et vaatuse lõpetas poisi repliik Roxanne’ile: ma armastan teid. Ilmselt ikkagi šou, sest tõelise armastuse puhul poleks poiss nii kergesti loobunud ega leppinud sellega, et Roxanne suudab armastada ainult oma korterikaaslasest sõpra. Samuti oleks poiss kindlasti ka panuseid tõstnud. Absurdne tundus aga kogu see Roxanne’i vastupuiklemine. Isegi, kui vahele poleks tulnud juba jaburaks kiskuvat õnnetustejada – Roxanne’i korterisse tungivad röövlid, viivad ära seifi väärtuslike raamatutega, samal päeval saab Roxanne’i poeg teada, et ta lastakse töölt lahti, talumaja katus on sisse kukkumas, isegi kui kõiki neid õnnetusi poleks juhtunud, oleks olnud täiesti uskumatu, et mõni naine suudab keelduda sellisest pakkumisest, ainult ühe tunni armastuse eest 10 miljonit eurot. Võib olla tõesti, kui tegemist oleks mõne väga tuntud inimesega, kuninglikust soost pärit persooniga või kellegi sellisega, kes peab oma reputatsiooni eest hea seisma, et tema nimi veel sajandeid kestaks. Aga tavalisele inimesele on selline pakkumine ju just uks sellesse maailma, kus oma nime sajanditeks kestvuse kindlustada saab. 10 miljoni euro eest võib ju mida iganes, seda summat kasvatada, hakata aristokraatlikult elama, kõik oma soovid täita, tegeleda heategevusega, olla seltskonnastaar, arendada oma kunstilisi või tööalaseid andeid, mida iganes. Roxanne tundus selles mõttes täiesti ebanormaalne tegelane, et sellist naist pole ju maailmas olemas, kes sellisest pakkumisest keelduks. Seda enam, et teda tabas õnnetustejada, raha oli hädasti ja kohe tarvis. Seifiga koos varastatud raamatute omanikud koputasid juba uksele, et oma väärtuslikku vara tagasi saada, poeg on töötu, talumaja kukub kohe kokku. Ja Roxanne leiab ikka, et on põhjust olla uhke ja oma põhimõtetest mitte taganeda.
Kahjuks ei olnud Roxanne ei autori ega Irina poolt nii hästi välja mängitud ega selliseks naiseks tehtud, et tal oleksid olnud mingid väga kindlad ja omad põhimõtted. Kasvõi sedagi liini, et naine saab aru küll, et poisi pakkumisega nõustumine on talle kasulik, aga kuna ta ühe korra ütles juba „ei“, siis ei saa ta oma sõnadest taganeda. Roxanne oli selles lavastuses just selline parajalt kerglane naine, keda vaadates kujutaks hästi ette, et ta on raha nimel kõigeks valmis. Ka väiksemate summade nimel kui see ülisuur varandus, mida talle ühe tunni eest pakuti. Seda eelkõige Irina poolt esitatud tobedate tantsukeste ja sabakeerutamise alusel. Muidugi võis naise enesetunnet tõsta selle teadasaamine, mis tema elushind on. Kui palju kilo maksab. Mingi ajani hind kogu aeg tõusis, aga üle 10 miljoni euro poiss pakkuda ei söandanud. Kuigi seegi on ikka väga kõrge hind, ei ole ju jutt organite müümisest või sellest, et ma lõikan sul käe otsast ära, vaid kõigest tunnis ajas seksis. Päriselus selliseid pakkumisi ju ei tehta, vähemalt tõsiselt mitte. Kui tehakse, siis mõne naiivitari lollitamiseks, et vaadata, kui „odav“ ta tegelikult on.
Noh ja lõpus siis tuli välja, et Roxanne oli selle kõik ise korraldanud – vaatas, et ei saa tema sõbrast ikka asja, ise see mees selle peale ei tule, et talle armastust avaldada, aga Roxanne ei suuda enam lihtsalt sõbrad olla. Telliski poisi kohale, et teha meest kasvõi natuke armukadedaks ja temalt need sõnad välja pinnida. Et asjad paika loksuksid. Nii et poisi pakutud abi, kui ta korraldas Roxanne’i elus segaduse – lasi korterisse tungida röövlitel, korraldas Roxanne’i poja töölt lahtilaskmise, oli täiesti fiktiivne. Ajas jutu tasemel mingid asjad tuksi, kaasosaliseks oli siinjuures Roxanne’i sõber, kes oli sellest teadlik või isegi peibutas poissi selliseid meetmeid kasutama, et Roxanne ometi sajandi pakkumisega nõustuks. Lõpuks siis saavad õnnelikud armastajad Roxanne ja tema korterinaaber kokku ja leiavad taas teineteist. Roxanne’i sõbral ja poisil jääb üle vaid unistada, et ka nemad kunagi taolise armastuse osalisteks saavad.

Sunday, December 6, 2009

Kolmekesi kahevahel

Luigi Lunari “Kolmekesi kahevahel”, lavastaja Tiit Palu, Endla

See lavastus huvitas mind natuke selles mõttes, et olin seda peaaegu 10 aastat tagasi Vanemuise esituses näinud, lavastaja ja üks osatäitja – Indrek Taalmaa olid samad, muu oli kõik nagu muutunud. Õigemini, seda Vanemuise lavakujundust ma ei mäletanudki, nüüd vaatasin täitsa ohoo efektiga, et laval on eriti olulisel kohal uksed ja külmkapp. Eelmisest lavakujundusest ma küll midagi sellist ei mäletanud. Mäletan ainult üldiselt lugu, et 3 meest kogunevad mingitel arusaamatutel asjaoludel ühte ruumi ja jäävad sinna pikemaks ajaks pidama. Teise vaatuse lõpus saabus näidendi ainus naistegelane koristaja näol ka, aga teda ma ei näinudki. Lahkusin, nagu mul tavaks, peale esimest vaatust, sest kõik sai selgeks. Kuigi seda ma päris täpselt ei mäletanud, millega see asi lõppeb, aga ei viitsinud sellepärast sinna jääda ka. Esimene vaatus oli niigi piisavalt pikk, peaaegu 1,5 tundi. Oleks võinud seda asja ikka tunduvalt lühendada ja umbes nii pika kogu lavastuse tehagi. Täiesti arusaamatu, mis seal veel teises vaatuses vaatamisväärset oleks olnud. Niigi sai iga tegelane ennast piisavalt eksponeerida ja mitu lugu ära rääkida.
Näidend pidi olema väga müstiline, aga mina seal küll mingit müstikat ei näinud. Pigem uskusin kõiki professori antud seletusi, sest ta oli nii nauditavalt loogiline. Üldse oli see Sepo Seemani poolt selle näidendi parim esitus. Eriti vahva oli tema hädine ja nohiklik olek ja samuti ka diktsioon, mis oli väga arusaamatu, aga eriline. Seeman tegi kogu selle asja üpris vaadatavaks, kui teda poleks olnud, oleks tulnud see hirmpikk esimene vaatus seal lihtsalt ära igavleda. Midagi müstilist ma selles küll ei näinud, et inimesed tulevad kokku ühte ruumi kolme erineva ukse kaudu ja igaüks peab seda kohta erineva aadressiga kohaks. Täiesti loogiline, kui maja asub kolme tänava nurgal ja igal tänaval on majja eraldi sissepääs. Mina tabasin selle müsteeriumi juba palju varem ära, kui tegelased seda publiku poole avaneva kujuteldava akna all arutama hakkasid.
Ebaloomulikud tundusid küll need muud asjad, et iga mees sai avada ainult seda ust, mille kaudu tema sinna ruumi sisenes, aga teised 2 meest seda ust lahti ei saanud. Samas oleks tahtnud siis selles loos rohkem müstikat ja salapära, aga kõik oli kuidagi liiga realistlik, et mingite müsteeriumite üle üldse pead vaevama hakata. Ja nagu professor pärast näitas, avanesid ka teised uksed teistele meestele, lihtsalt linki vajutati vales suunas. Või siis külmkapp, kus on sees just seda, mida inimene parajasti soovib. Ühele tegelasele õlut, teisele mahla ja kolmandale kuuma kohvi.
See uste teema oli samas omapärane, et igaühe jaoks on olemas oma uks ja igaühel oma tee, mis viib kokku erinevate inimestega ja asetab sind erinevatesse situatsioonidesse, aga seda nägin selles lavastuses ainult mina, teksti kaudu see kuidagi ei väljendunud. Vähemalt esimeses vaatuses mitte. Ilus lugu oli direktori räägitud lugu laevast. Inimesed tulevad ühekaupa erinevates sadamates laevale. Alguses on kõik tore, kõik on sõiduga rahul, aga siis tekib väike paanika, sest inimesed ei saa aru, miks nad sellel reisil üksi on. Mitte kellelgi pole kaasas meest või naist, kallimat või vanemaid, lapsi. Momenti, kuidas nad lahkusid, nad mäletavad, aga seda, mis jäi sellest lahkumisest kuni hetkeni, kui nad laevale sattusid, ei mäleta. Vahepeal on tühik. Lõpuks taibatakse, et nad on surnud. Surnumere laevareisijad. Hästi ilus ja Madis Kalmeti poolt veenvalt esitatud legend.
Indrek Taalmaa kapteni räägitud anekdoodist oleks saanud omaette sketši teha. Vahepeal oli päris naljakas, nii et isegi mina muigasin. Aga ei midagi erilist, mis oleks hulgaliselt emotsioone tekitanud ja kuidagi väga korda läinud. Suhteliselt mõttetu lugu ja raisatud aeg, mis teatris sai veedetud.

Friday, December 4, 2009

Mängurid 2

Nikolai Gogol „Mängurid“, lavastaja Oleg Menšikov, Ühendus 814

Saali sisenedes tervitati eelmänguga. Lava vasaku ääre olid hõivanud pilliansambli esindajad, kes osalesid ka etenduses, ülejäänud laval tegutses nn. MC ehk „üleskütja“. See oli küllalt tüütu, aga õnneks ei olnud see osa etendusest, nii et sellele isetegevusele võis ühe silma kinni panna. Hea, et ta ei öelnud, nagu enne telešoude algust MC-d ütlevad, et kui saatejuht stuudiosse tuleb, siis plaksutage. Selles kontekstis oleks siis olnud, et kui Oleg Menšikov lavale tuleb, siis plaksutage, kuigi seda poleks pidanud suuresti venekeelsest elanikkonnast koosnevale publikule ütlema hakkamagi, nad niikuinii plaksutavad. Viimase asjana tahtis MC inimeste kotisisusid näha, et veenduda, kas ikka kõigil on mobiiltelefonid välja lülitatud ja ei uskunud, kui talle vastati, et nendel külastajatel, kes tema juhusliku valiku osaliseks langesid, polnud üldse mobiile saalis kaasas.
Etendus algas samas stiilis, vaatasin, et seekord on Gogolist mingi täielik komejant tehtud. Eelmisest nähtud lavastusest oli meeles väga tõsine lähenemine, mis selle teemaga sobis, nii et mulle tuli üllatusena, et seekord nii jandina mängitakse. Teatud ajani oli isegi natuke tüütu seda külajanti vaadata. Lavakujundus toetas külamiljööd – sissevaade ukraina talumajja ja hoovi. Laval eksponeeriti ilusas kujunduses nii maja sisemust kui ka sellest väljapoole jäävaid alasid. Päris maitsekas lavakujundus oli – keskel kõrgendikul tuba kujutav ala lauaga, selle ümber seinad, uksed ja nende ees külahoovile iseloomulikud esemed, nagu ümmargused pealt kitsenevad ukraina potid ja vanker. Kasutati isegi teist tasapinda, toa kohale jääva katuse kujutise ees oli lahtine rõdu, kus samuti mõned stseenid maha mängiti.
Etenduse edenedes vaatasin aga, et selline jandilik stiil sobib päris hästi Gogoli kelmilooga. On ju tegemist mängu ja teineteise ülekavaldamisega. Üks mees mõtleb, et ta on kavalam kui ülejäänud, ülejäänud aga teevad alatu kokkumängu, mille tulemusel üksikkelm 80 000 ilma jääb. Seda kelmi Ihharevi mänginud Aleksandr Ussovil tulid eriti hästi välja tõsisemad stseenid, tipphetkeks kujuneski tema rõõmutants, kui mees usub, et suutis 80 000 ära andes 200 000 teenida. See oli väga hingestatult ja ilusti mängitud stseen, nii et ikkagi tuli tõsisem toon selle Gogoli teose esitamisele kasuks. Kuigi nagu öeldud, alguses tundus, et janditamine sellele tükile ei sobi, siis mingi aja pärast harjusin ära ja siis tundus juba päris lõbus. Tundus ka, et ikka sobib selline jant, eriti, kui seda esitavad sellised head näitlejad nagu selles koosseisus olid. Aga Ussovi küllalt pikk monoloog, mis kätkeb nii hetkelist rõõmustseeni-eufooriat kui ka sellele järgnevat kukkumist, kui selgub, et ta andis petturitele lihtsalt 80 000 ära, aga talle vastu antud võlakiri 200 000 peale, mille koostamise juures ta ise viibis, oli filigraanselt esitatud kokkumängu tulemus.
Naljakaks läks asi siis, kui lavale ilmus Viktor Suhhorukov. Tema kanda oli lavastuses Glov-vanema esitamine. Seda tegelast oli tõesti koomiline vaadata, kõik need tema kummalised poosid ja esinemine, kõige tipuks veel tobenaljakas kiilaka parukas, millel pea keskel juuksetutt kirsina tordil kõrgumas, nagu kukehari. Lõpupoole oli veel Psoi Stahhitši ukrainakeelne kõne, mis rahvale väga nalja tegi, aga ma ei saanud sellest midagi aru ja lihtsalt selle üle naerda, et miski on arusaamatu ja kõlab naljakalt, ka nagu põhjust ei näinud. Õhtu täht oli muidugi lavastaja Menšikov, kelle esitus minu jaoks kuidagi kahvatuks jäi. Kinolinalt on ta siiani paremini mõjunud, eriti noore musikesena, kui ma temasse kõrvuni armunud olin. Kuigi ka vanema mehena olid tal kinolinal ilusad esitused, täiesti uskumatu oli see, kuidas ta 40aastaselt suudis mängida noort junkrit. Aga laval ta millegipärast nii hästi ei mõjunud. Võib olla oli asi ka selles, et minu istekoht jäi liiga kaugele, kui oleks istunud lähemal ja teda üksikasjalikumalt näinud, oleks ka efekt suurem olnud. Kuigi ainuüksi see fakt, et laval on Oleg Menšikov, siinsamas laval, elav, mitte läbi televiisori vahenduse nähtud, elusuuruses, pani ikka südame kiiremini põksuma.
Jandilikkus väljendus rohkesti mängulises liikumises. Nii anti teksti edasi väikseid liigutusi kaasa tehes, peaaegu pidevalt saatis kõnet-tegevust muusika, mille taktis siis oligi hea rütmilisi liigutusi teha. Tantsunumbriteni asi päris ei läinud, rohkem selline minimaalne ja tagasihoidlik liikumine oli, et nõksutati seistes põlvi või teed juues rüübati suure lurinaga ja teetass kanti suure kaarega laua pealt suu juurde. Glov-noorem Nikita Materenkovi esituses oli selle etenduse kõige liikuvam tegelane. Tal väljendus iga sõna mingi liigutusega, kusjuures ta liikus äärmusest äärmusesse. Ikka nii, et tooli pealt laua peale ja sealt edasi ühest lava otsast teise otsa. See oli juba etenduse see osa, mis mulle meeldima hakkas, nii et sellist poisilikku sebimist oli päris lõbus vaadata. Kaartide äraarvamisstseen, mille puhul ma eelmine kord vaimustunult paralleeli „Selgeltnägijate tuleprooviga“ tõmbasin, oli siin taas efektselt publikule suunatud, nagu toonitades selle lavastuse lustlikku mängulisust. Kaardid jagati publikule laiali ja äraarvaja ütles, mis kaardid kolme vaataja käes on. Samuti väljendas janti ka tegelaste riietus. Seda nii Menšikovil seljas olnud stiliseeritud sabakuue näol, mille pikad otsad vesti alt välja tilbendasid, või siis Suhhorukovil seljas olnud stiliseeritud kasakakostüüm, mille püksid olid küllalt kaasaegsed jalgevahele kogutud riidetükiga kottpüksid. Glov-noorem oli üldse mingis kerjusekostüümis: täiesti räbaldunud särk ja rebenenud püksid, linasest riidest, mitte midagi selles tegelases ei viidanud aadlikule, kes see noormees tegelikult olema peaks. Kuigi ideeliselt oli tema selline näitamine muidugi õige, oli ju tegemist laostnud aadlivõsuga. Samas kui Zhenovatši lavastuses olid kõik tegelased ühtlaselt mustadesse kostüümidesse riietatud, nii et isegi tegelaste vahel visuaalse vahe tegemine oli küllalt keeruline. Menšikovi naljalavastuses käis kaardimäng niimoodi, et kaarte lihtsalt pilluti. Ühel petturil olid kaardid trakside külge seljale peidetud.

Mängurid 1

Nikolai Gogol “Mängurid”, lavastaja Sergei Zhenovatš, Studia Teatralnogo Iskusstva

Eelmise Kuldse Maski ajal sai näha päris head „Mängurite“ lavastust. Lavakujundus oli lakooniliste värvidega: must, valge ja pruun. Keset lava 9 lauda toolidega, vasakul ahju imitatsioon, mis tundub üheaegselt nii ahi kui ka massiivne sammas. Ahju taga Gogoli büst, millele üks tegelane kübara ja mantli selga pani. Mantel tegi Gogoli kuidagi naljakaks, nagu tal oleks hästi suur pea, siis kaela ei paistnud ja allpool ebaproportsionaalselt väiksena mõjuv mantel. Põhitegelane, kelle kodus tegevus toimus, käis vahepeal Gogoliga rääkimas, need olid sellised hetked autoriga, nagu nõupidamine. Tegelane rõõmustas büsti ees seistes ja Gogoliga suheldes, kui osavalt ta suutis teisi ümber sõrme tõmmata. Kummardumise ajal pöördus büst ringi, näidates publikule oma kuklapoolt. Ja “viskab” sealjuures talle õlgadele asetatud mantli seljast.
Lavakujunduses oli huvitav vaadata tagaseinas asuvaid poste. Neid sai mitut moodi vaadata, sõltuvalt silmade fokuseerimisest, kord tundus, et tegemist on poolpostidega, mis ulatuvad seinast kumeralt ettepoole välja, siis kui aga fookust vahetada, tundus, et need pole postid, vaid seina sees olevad süvendid. Ainult postide ülaotsa jäävad varjud reetsid, et tegemist on siiski seina eest ja seinast eraldi asetsevate ümarate sammastega, mitte seina sisse paigutatud õõnsustega. Valgel foonil hakkas see pruun värv eriti silma ja andis mänguruumi.
Näitlejad olid täiesti tundmatud. Siiski tundusid need näitlejad natuke tuttavad, sest 1 neist oli Lauri Lagle moodi ja 1 meenutas natuke Jan Uuspõldu. Seda küll ainult välimuselt, mängumaneerid olid nendest näitlejatest täiesti erinevad, keda nad meenutasid. Venelased mängivad üldse väga teistmoodi kui eestlased ja juba sellepärast on nende esitust enamasti huvitav vaadata. Kui seda head esitust veel hea lugu toetab, antud juhul oli lugu ikkagi kuidagi igavavõitu, kuigi oli üksikuid pinget pakkuvaid momente, aga üldkokkuvõte oli igav. Ehk ma polnud sihtgrupp ka, kõik osatäitjad olid mehed, 9 tükki, seetõttu ka väga maskuliinselt mõjuv lavastus.
Ja üldse teema poolest mulle võõras tükk, mängurlus kui selline on minust õnneks ringiga mööda läinud. Selles loos oli aktsent mängul kui sellisel ja sõnalisel petmisel peale mängu. Kui alguses tundub, et peategelane, kes enda poole teised mängurid külla kutsub, suudab oma külalisi väga hästi ninapidi vedada, siis lõpus tuleb välja, et hoopis võõrustajat veeti ninapidi. Ja mitte ainult mängu enda tasemel, vaid korraldati talle korralik näitemäng koos teiste osalistega, peale kaardilaua taga istuvate tegelaste olid petuskeemi kaasatud ka sellised marginaalsemad korraks lavalt läbi lipsanud tegelased, kes kõik ühe või teise mänguri maksevõimet kinnitasid ja peategelase usku oma suurde võidusummasse süvendasid. Ainult lõpp vajus kuidagi ära ja jäi arusaamatuks. Seda eelkõige sellepärast, et teksti oli halvasti kuulda ja ma ei saanud aru, milles siis point ikkagi oli, mis skeemi alusel see pettus läbi viidi. Niipalju sain aru, et see, kes uskus, et suutis suure summa võita, sai teada, et tegelikult on ta kõrvuni võlgades.
Palju oli päris häid mängulisi stseene. Näiteks alguses, kui külalised istuvad söögilauas, eemaldub võõrustaja kõrvallaua taha ja kutsub härraseid mängima. Aga külalised on söömisega nii hõivatud, et ei pane seda kutset tähele. Võõrustaja peab kutset mitu korda kordama, enne kui külalised mängulauda suunduvad. See oli nagu konflikt mängusõltuvuse ja söögisõltuvuse vahel – 1 mees on mängusõltuvuses, ega jõua ära oodata, millal juba mängima saab hakata, teised aga on söögisõltuvuses ja ei saa oma eluliselt tähtsa tegevuse juurest eemalduda. Hiljem, selles kontekstis, et võõrustajat igas asjas haledalt peteti, sai söögilauast ärakutsumisele mittereageerimise stseen minu jaoks veel sellise tähenduse, et külalised, kes tulid uuele naabrile külla ilmse kavatsusega temalt koorida nii palju kui võimalik, ei lahku söögilauast ka sellepärast, et pole veel kõike ära söönud. Mängida jõuab veel terve öö, aga söök on vaja ära süüa enne kui ära jahtub või ära koristada lastakse. Kui juba inimest koorida, siis täiega, miks jätta talle homseks tänast toitu, mille nemad võivad praegu ära süüa. Sama kehtib ka jookide kohta.Lavastuses oli üldse palju joomist. Mitte mingit joodiklikku joomist, alkohoolikuteks kedagi laval viibijatest nimetada ei saanud. Oli selline intellektuaalne ja viisakas vene seltskonnajoomine, omane ajastule, milles näidendit etendati. Ronitakse tooli peale ja juuakse pudelist. Enamasti veini, viina nad minu meelest ei joonudki.
Võõrustajat esitav näitleja suutis väga hästi oma mängukire välja mängida. Tal oli isegi kaardipakile nimi pandud – Adelaida Ivanovna, eriti oluline, et see on naisenimi, nagu tõeline kirg ja armastus naisolevuse vastu on tal nende mängukaartide vastu. Alguses pidas see mees monoloogi, pakkis mingeid asju kohvrisse ja ütles sinna juurde, et neid saab ju järeltulevatele põlvedele pärandada, lastele jätta, ja nad on selle eest mulle tänulikud. Ma ei saanud siis aru, mida ta kohvrisse pakib, teeb seda hästi hoolikalt ja armastavalt. Mingid läbipaistvasse paberisse pandud väiksed pakid, ma mõtlesin alguses, et see on raha, aga kui mängurid mängima hakkasid, võtsid nad välja uue kaardipaki, sellesama Adelaida Ivanovna, ja see nägi samamoodi välja nagu need pakid, mida esimängur oma kohvrisse pakkis. Nii et ta kavatses oma lastele suurel hulgal kaardipakke pärandada, see oli tema meelest tõeline väärtus, mis aitab ära elada.
Tehniliselt oli ka muudes asjades võõrustajast mänguri esitus väga peenelt läbitunnetatud. Näiteks alguses, kui mehed tutvuvad, võõrustaja on just sinna mõisasse elama asunud, ümberkaudsed mõisnikud tulevad temaga tutvuma, leiavad kohe ühise teema – kaardimäng. Siis räägitakse talle kaartidest, mehel hakkavad silmad särama, ta ei jõua kuidagi ära oodata, et saaks juba mängima hakata. Uued naabrid seletavad võõrustajale igasuguseid nippe, mida nad valdavad, räägivad seni olnud mängudest, kuidas ühte või teist on saanud ninapidi vedada, aga võõrustaja ei pane seda üldse tähele, tal on peas ainult see mõte, et jätke juba see jutt, hakakem mängima. Isegi käed ja jalad hakkavad rahutult tõmblema, nagu rahutul inimesel ikka on, et kõigutab jalga, koputab jalatallaga vastu põrandat, prõmmib sõrmedega vastu lauda. Isegi selle mehe tekst keerleb ainult kaartide ümber. Külalised jutustavad talle loo, kuidas külast sõitis läbi tõld, sellest kukkus välja... Erutatud võõrustaja katkestab jutu... kaardid! Iga asja peale, mida sellesse jutustusse pikkida annab, poetab võõrustaja sõna “kaardid”. “Ei, välja kukkus kott...” “Selle sees olid kaardid...”
Minu jaoks kõlas selles lavastuses ootamatult aktuaalselt aga selline stseen, kus võõrustaja hakkab oma võimeid demonstreerima. Näitab oma külalistele, kui lähedane ta kaartidega on, et ta teab kaartidest absoluutselt kõike, uued naabrid ei pea temas kahtlema, teda võib oma mängukampa võtta. Selle näitlikustamiseks tõstab üks külalistest kaardipakist kaarte ja võõrustaja arvab ära, mis kaart see on. Mina nägin selles aktuaalsust seoses eesti telemaastikuga, see stseen oli täpselt nagu välja võetud saatest “Selgeltnägijate tuleproov”. Kuigi mind see hämmastama ei pannud, et võõrustaja täpselt väljavõetud kaardi ära arvab, olid külalised tõeliselt vaimustatud, et ongi... kuidas see võimalik on. Täpselt sama reaktsioon, nagu mõnikord Selgeltnägijate saates on, kui mõni nõid teeb midagi sellist, mis tundub ilmvõimatu, arvates täpselt ära, kus ta on või kes on teisel pool seina. Kindlasti ei saanud see olla lavastajal taotuslik sarnasus, sest Moskva Teatristuudio lavastaja Zhenovatš pole kindlasti kursis Eestis erakanalil käimasoleva saatega, et sellist paralleeli oma lavastusse kunstlikuks ilustamiseks tuua. Aga kõlas kuidagi eriti hämmastavalt tuttavalt, just selle emotsiooni ja näitlikustatud tegevuse poolest.
Kõlas läbi ka Puškinist tuttav kaardikombinatsioon: 3, 7, äss. See on ilmselt venelastele nagu kaardimängu klassika, et kui kuskil kaardimängust juttu tuleb, siis seostuvad mingid suvalised kaardid kohe nende kolme “Padaemandast” olulise kaardiga. Hiljem aga, kui selgus, et tegemist oli külaliste poolt ette planeeritud valskusega võõrustaja suhtes, ei tundunud see nende ohoo-efekt äraarvatud kaardi puhul ka enam nii tõene. Väga vabalt võis nii olla, et kaardipakist kaarte tõmmanud külaline tõmbas välja kaardi, võõrustaja nimetas vastavalt 3, 7 ja äss, mille peale kõik külalised kooris tunnustavalt hõikusid ja käsi plaksutasid, markeerimaks seda, et väljatõmmatud kaart ja võõrustaja poolt nimetatud kaart langevad kokku. Kuigi samas võõrustajale endale lähemalt neid kaarte ei näidatud, et näed, on jah 3, nii et külalised viisid selles stseenis läbi oskusliku eelmängu oma võõrustajaga. Mees oli vaja täielikult oma usaldusvälja saada. Näidata talle, et nad imetlevad teda, et peavad teda endist osavamaks. Sellepärast ka mehe (ilmselt siis olematu) ande ülivõimas tunnustamine, et mees ikka kindlasti usuks, et kui ta istub kaardimängu lauda, siis tal on võimalus suuri summasid võita, et ta panustaks võimalikult suurtele summadele, et nende pettus siis ka sellevõrra suuremat tulu tooks.
Seda aga, et teoksil on midagi halba, et vennastumine pole ikka päris tõeline ega tule puhtast südamest, näitab näitlejate paiknemine laval. Tunda on kogu aeg kahe pooluse olemasolu. Isegi kui mehed istuvad ühes lauas, on nad kuidagi eraldatud. Seda võib aru saada ka mängu spetsiifikast, keegi ei taha teisele oma kaarte näidata. Samas sellistes stseenides, mis ei toimu kaardilaua taga, on vahemaa külaliste ja võõrustaja vahel veel paremini tajutav: külalised liiguvad kogu aeg kolmekesi koos, võõrustaja jääb paiknema nende vastaspoolele, nagu oleks nende vahel nähtamatu barjäär. Võõrustaja ise ei tee ka midagi selleks, et seda barjääri ületada, eks tal ole ka omad lootused, ta arvab ju siiralt uskuvat, et ta on osav mängur ja võidab suuri summasid. Seega ei saa ta ennast külalistega liiga ühele pulgale ka seada. Pealegi, on ju joodud, siis muutub keel avatumaks, ei kontrollita enam nii hästi, mida ja kellele räägitakse, võib olla kardab võõrustaja seda, et lobiseb mõne oma mängunipi kogemata välja. Nii et ka võõrustaja poolt on hädavajalik selle distantsi hoidmine. Ometi joovad mehed bruderšafti ja see on hästi naljakas stseen, kuidas mitmed käed klaasidega teineteisest läbi põimuvad, nii et mehed jäävad sellistesse asenditesse, et oma klaasist juua on füüsiliselt üpris võimatu. Aga nad pingutavad ja jäävad peale seda juba ebaloomulikult naljakatesse poosidesse, püsides samas puntras koos, kui oma läbipõimitud käte vahelt välja paistvaid klaase tühjendavad.
Kaardimängu ennast oli ka väga omapäraselt kujutatud. Mehed istuvad lauas ja rabistavad kaartidega. Mingit sõnalist osa sealjuures pole, on ainult pantomiim, mida saadavad üksikud tähenduseta häälitsused, väljendamaks mingit seisu mängus, kes on rahul, kellel läks halvasti, kellele ei teinud see partii midagi. Kaartide mänguks segamist kujutati selliselt, et käidi kätega mööda lauda, sealt tõusis suitsu ja siis algas partii. Suits oli ka minu jaoks nagu sümbol, mis sümboliseeris kogu selle mängu varjutatust, kõik oli suitsuga kaetud, mitte läbipaistev, ebaaus. Naljakas koht oli, kui üks tegelane, kelle tema isa kaardimängurite juurde tõi ja lapse sinna nagu usaldusväärsete hoidjate juurde jättis, poiss jäi vist sinna isegi mingiks pandiks, isa ei võetud mängu, sest ta oli kellelegi võlgu ja siis jättis poja niikauaks sinna, kuni ta raha hangib. See poiss sõbrunes mängurite kambaga, kes oli vahepeal juba ka võõrustaja justkui mängu kaasanud, et teeme selle poisi paljaks, mängime temaga natuke. Pärast selgub jälle, et isa ja poeg olid külalistest põhimängurite poolt palgatud statistid selleks, et võõrustaja neid ikka päris 100% usaldaks. See poiss ronis ühes kohas tooli peale, kui nad olid kõik koos juba palju joonud ja “sõbrad”, hüüdis “Elagu husaarid!” ja vajus peale seda laua taha istuma, asetades käed näo ette, nagu oleks äkiliselt nutma puhkenud. Selline hetkeliselt vahetuv meeleolu.
Tegelik aktuaalne taust oli Eesti oludes muidugi SMS ja pankade orjaks sattumise teema. Venemaal ehk lihtsalt pangaga seotuse teema, kuigi ei tea, ehk on Venes ka midagi sellist nagu meie SMS. Eriti see teema, millest kogu aeg hoiatatakse, lugege kõik põhjalikult läbi, millele alla kirjutate. Üks tegelane kirjutas pimesi mingile paberile alla, kuigi see oli jälle üks sellistest kohtadest, mis mulle tekstiliselt arusaamatuks jäi, mis paberi ta siis lõpuks allkirjastas. Selles kontekstis, et kõik petavad kõiki, võib isegi oletada, et mingi petupaberi, fiktiivse dokumendi, millel allakirjutaja suhtes mingeid tagajärgi ei pruukinudki olla, aga mis oli taas üks nüke nende ahelate reas, millega mängida võõrustajast mänguriga. Siinjuures tundub, et külalised on mängurid ka teises tähenduses. Neile on küll oluline see rahaline võit, mille nad kaardimängus saavad, selle ala professionaalidena pole see neile aga ilmselt küllalt suur pingutus, et sellest kogu mängukirge kätte saada. Seega tuleb juurde ka teine mäng, mis selgub taas alles lavastuse lõpus – mäng inimesega. Kui hästi ja mis moodustega seekord õnnestub inimesega mängida. Mängida temaga kaarte ja samas mängida praktiliselt tema eluga, mängides ta oma pettustega paljaks.
Oli veel selline korraks lavale ilmunud, aga värvikas tegelane nagu Psoi Stahhitš. Eesti nimena oleks see siis midagi sellist nagu Peni Kari. Juba see tema nimi kutsus kogu aeg naeruturtsakuid esile. Ja ülejäänud näiteseltskond käitus Psoiga ka nagu koeraga, talle pakutakse küll juua, kuid kuna ta on ilmselgelt teistest alamal seisev tegelane, kõigest ametnik, siis talle valatakse pokaal täis teistesse pokaalidesse jäänud joogijäänustest.

Vombat

Andrus Kivirähk „Vombat“ lavastaja Merle Karusoo, Eesti Draamateater

Alguses tundus, et no nii, nüüd on see siis lõpuks käes, Kivirähk on lõpuks suutnud kirjutada mingi jura kokku. Oli kuidagi liiga igav ja ilma ivata tekst, selline liiga tavapärane. Aga natukese aja pärast loksus kõik paika. Juba enne seda, kui teises vaatuses peategelast kehastava Rekkori ja tema joodikutest sõprade vahel väike teoreetiline vestlus maha peeti, et milline üks õige teatritükk olema peab. Ma mõtlesin alguses, et no kuidas nii saab, et selline igav ja veniv lugu, kus peaaegu mitte midagi ei toimu. Ainus tegevus on kodumajas korruste vahel sõelumine ja vanaema praetud vorsti söömine. Siis aga vaatasin, et jah, tegelikult on see päris realistlik kodune pildike. Ega tavaliselt elus ju ei juhtugi kogu aeg midagi, on lihtsalt selline tavaline päev, kui inimesed ühes perekonnas tõusevad üles ja hakkavad oma tavapäraseid asju ajama. Kuni selleni välja, et keegi lösutab niisama mitte midagi tehes diivanil ja nokib nina. Või haigutab, ka seda oli lavastuses päris palju eksponeeritud. Nagu hiljem Rekkor oma sõbrast dramaturgile ette heidab, et selle näidend oli liiga utoopiline, liiga palju sündmusi ühes päevas, Kiviräha näidend oli selles mõttes täielik vastand, tegelikult selles näidendis nagu ei toimunudki midagi ja mingeid eriti sügavasisulisi dialooge ka polnud, aga lõpuks läks ikkagi kõik kuidagi klappima.
Tegemist oli ühe natuke boheemlasliku perekonnaga, kus isa oli koomiksikunstnik, ema pidevalt mööda maailma ringi rändav stilist ja suurilmadaam, poeg rollimänge harrastav üliõpilane ja vanaema lihtsalt meeldiv kodukolde hoidja. Ita Everi mängitud vanaema oli natuke kohtlane, aga eks see tulenes ka tema east. Hästi palju oli selliseid realistlikke fraasikatkeid, kui vanaema pooluimas kuskil nurga taga seisab ja kuulatab, mis nüüd majas toimub, kes kus on ja kes ärkas või ära läks. „Ah sina ärkasid, no tule siis sööma, ma praen vorsti…“ Vanaema oli nagu tavavanainimese koondkuju, kellel seniilsus väga kõvasti välja lööb ja kes mitte midagi ei mäleta. Ainult oma igapäevaste toimetustega saab hakkama, aga mis kunagi ammu tema nooruses juhtus, see pole enam oluline, peaasi, et vorst praetud saab. Hästi on tabatud tavalist situatsioonikõnet. Kuni niisama nohistamise ja röhitsemiseni välja.
Näidendit oli huvitav vaadata väikse konflikti tõttu, mis seisnes ajaloos kaevamises ja haavade lahtikiskumises. On ju „Vombati“ lavastaja Merle Karusoo ise päris pikalt ja põhjalikult tegelenud elulugude kogumise, nende talletamise, raamatusse panemisse ja lavale toomisega. Nüüd tuli Karusool tegemist teha tekstiga, mille tegelastest enamus ajalugu mäletada ei taha. Lihtsalt ei huvita, mis kunagi toimus, mis toimus, see toimus, kuidas tegelikult oli, seda teavad ainult surnud, aga nende käest enam küsida ei saa. Asju mäletatakse nii, nagu endale parem on. Ja luuakse uusi illusioone, mis tihti valusad haavad lahti kisuvad. Sugupuu-uurija Grete Virra tuleb ootamatult perekonna juurde haavu lahti kiskuma ja toob välja üpris ootamatud momendid nende minevikust. Õigemini illusiooni sellest, kuidas tema seda minevikku näeb. Pannes kokku mõningaid dokumente, avastab ta, et asi polnud sugugi nii, nagu perekonnapärimused väidavad, vaid hoopis teisiti.
Tegelikult on ju kõigi teadlaste uurimused nende isikliku fantaasia vili. See võib lähtuda küll mingitest faktidest, aga kui see puudutab surnud inimesi, siis päris kindlalt väita ei saa, et see oli just nii, mitte teisiti. Kui Karusoo on teinud dokumentaaldraamasid lähtuvalt inimeste mälestustest ja päevikutest, siis on see ikkagi eelkõige Karusoo nägemus mingist momendist. Nagu Grete Virrelgi, tema leidis faktid, pani need kokku ja lõi oma ajaloo, millest inimesed, keda see uus ja vapustav ajalugu puudutama peaks, midagi kuulda ei taha. Üks ebatäpsus hakkas Virre jutustustes küll kõrva, mis pani kohe kahtlema selles, et tema kogutud folkloori ja perekonnasaagasid ei maksa eriti tõsiselt võtta. Nimelt selles stseenis, kui Virre tuleb perekonna juurde tagasi oma suure ja fantastilise avastusega, hakates Rekkori tegelasele Leole rääkima, kuidas Leo ema noorus tegelikult kulges. Sellise informatsiooni sai Virre Leo ema endiselt naabrinaiselt. Kunagine talutüdruk Ella on tänaseks 85-aastane ja kogu seda infot kuulates, mis ta Virrele edastanud on, hakkaks adekvaatselt asjadesse suhtuv inimene küll kahtlema, kas see kõik ikka tõele vastab, mida vanatädi Ella kokku vatrab. Eks ole ju üksikul talunaiselgi suur elamus, et keegi talle külla tuli, temaga rääkida tahab, tema pajatusi kuulab, nii et mis viga sellistes oludes ennast maaemana tunda, rääkida kõigest, mis pähe tuleb ja asjadele omalt poolt värvi lisada.
Täieliku põntsu, et Ella juttu tõe pähe võtta ei saa, andis aga selline faktidest möödarääkimine, et kahtlev Leo, kes ei suuda kuidagi uskuda neid totrusi, mida Virre tema ema kohta räägib, mainib, et võib olla olid Ellal sellist juttu rääkides omad huvid mängus. Võib olla oli Ella vanaema isasse armunud ja mõtles sellepärast Leo vanaisa mingiks kangelaseks. Virre rehmab sellise tema meelest tobeda jutu peale käega, mis armunud see Ella sai olla, kui vanaisa oli sellel ajal juba abielus naisemees, aga Ella alles koolitüdruk. Samas, kui Leo ema on praegu 80, seega Ellast 5 aastat noorem, nii et Ella pidi ka sel ajal, mida Virre kaugetes talusügavustes välja kaevamas käib, vanaemast 5 aastat vanem olema, kui vanaema aga sel ajal 19-aastane oli.
Minu meelest oli Kaie Mihkelson Virre rolli jaoks liiga ilus. Virre pidi jätma sellise paadunud vanamuti mulje, kes on maalt ja hobusega, kes on hakanud igavusest suguvõsa liine kokku ajama, selle töö enda missiooniks võtnud. Mõtlesin, et sellesse rolli oleks paremini sobinud Mari Lill, ta on selline rohkem "käest ära" välimusega, oleks sobinud hästi maakat kehastama, aga Mihkelson on kuidagi rohkem intelligentne ja polnud sellepärast Virre rollis eriti usutav. Kuigi karakterina on Virre huvitav tegelane. Valdma pereemana oli kuidagi ebaloomulik, võib olla isegi liiga ilus ja kunstlikult ebamaine, et tavalise naisena mõjuda. Täieliku üllatuse pakkus aga hoopis ootamatus rollis üles astunud Tõnu Oja. Tema kehastatud naabrimehest machoärikas, kes naaberpere pereemale külge lööb ja Valdma tegelast sauna kutsub, oli tõeliselt ootamatu. Kui ikka on harjutud nägema Tõnu Oja sellistes natuke veidrate inimeste rollis, kes on nagu elule jalgu jäänud, siis näha teda järsku eduka inimese, kuigi samamoodi veidra ja kohtlase mehena, nagu tema ampluaa ette näeb, oli ikka tõeliselt imekspandav. Oja kujutatud naabrimees oli selle näidendi üks koomilisemaid tegelasi, kahju ainult, et teda laval nii vähe nautida sai. Eriti tuliseks läks asi siis, kui proua Virre tegevuse tulemusel selgus, et eduka endas aadliverd voolata uskuva ärimehe esiisa võis olla neeger. Peaaegu alati, kui laval viibis Uku Uusbergi kehastatud otust poeg, tuli samuti muie suule. Selle rollivalikuga oli taas kümnesse pandud: välimuselt hästi suur mees, kellest arvaks, et ta on paksu nahaga ja ei lase ennast mingitest kõrvalistest teguritest häirida, on tegelikult väga õrna hingega armas memmekas. Selline tulihingeline raamide vastu võitleja, et võib pisarateni solvuda, kui keegi imestab, miks peab tüdruk päkapikku mängima, päkapikud on ju tavaliselt poisid.
Kunagi sai pikalt arutatud teemal, miks on filmid-lavastused selles mõttes ebarealistlikud, et seal pole kodu nagu kodu, vaid nagu läbikäiguhoov. Kui keegi inimene väljast sisse tuleb, siis ei võta ta kunagi välisjalatseid ära. Ja naistegelased käivad kogu aeg oma kodus kontsakingades, isegi niisama tavalises koduriietuses, aga kindlasti korralikud kingad jalas, mitte sussid. Mitte kunagi pole sellistele detailidele tähelepanu pööratud, et tegelikult on ju nii, et kui keegi tuleb külla ja ta kutsutakse tuppa, siis võetakse esikus ikka välisjalanõud ära. Või kui inimene saabub töölt, siis ta võtab koju tulles kingad ära ja käib kodus ringi sussides või üldse jalatsiteta, aga kindlasti mitte saabastes, nagu nii mõnigi kord näidendis näidatud on. "Vombat" oli selles mõttes esimene teatritükk, kus ma nägin, et sellele detailile oli väga palju tähelepanu pööratud, nii et võib öelda, et tegemist ei ole mitte ainult teksti poolest realistlikult edasiantud kodukujundusega, vaid ka olme poolest on kõik reaalne. Inimesed tulevad koju ja võtavad jalatsid jalast, käivad paljajalu, vanaema on alati sussides. Isegi Virre, kes ootamatult külla saabub ja oma esialgsete plaanide kohaselt perekonna poole mõneks ööks peatuma kavatseb jääda, on toasussid kaasa võtnud. Kui aga selgub, et “uuritav“ perekond Virre tuleku üle sugugi nii rõõmus pole ja külalislahkust üles ei näita, jätab proua Virre oma sussid ettenägeliku inimesena mängukohta maha, et järgmine kord, kui uuesti „vestlusele“ tulla, oleks omad sussid kohe käepärast võtta.
Jalatsite osas oli kõik väga ilusti paigas ja see tegi rõõmu, samas kui ülejäänud elamine oli täiesti detailivaene. Kodu nägi välja väga askeetlik. Eriti koomiksikunstniku töölaud. No sellist tühja töölauda pole olemas. Mul on meeles kunagi vist noorteajakirjas Pioneer ilmunud pilt Edgar Valterist tema töölaua taga. See oli vist Valteri enda joonistatud pilt, milline näeb välja tema töölaud ja kuidas ta selle taga töötab, juures autori kommentaarid, mis kus on ja kui halb see on, kui töölaud nii segamini ja asjadega ülekuhjatud on. Ka kõik muud pildid kunstiinimeste töölaudadest on sama stiili kinnitavad - ikka valitseb seal täielik kaos, paberid, kõiksugu asjad, tehnilised vahendid, joonistustarbed, konstruktsioonid, mapid, raamatud, kuni topiste või elavate loomadeni välja. Ja muidugi värviga kokku möksitud, mõni üksik savilaik seina peal, laua ees või all põrandal tint või tušš jne. „Vombatis“ kujutatud koomiksikunstniku töölaud on aga täiesti tühi. Rekkor istub selle taga ja kritseldab paar paberit täis, laua all sahtlis on mõned raamatud või kladed, mitte midagi muud pole.
Üldse on selle perekonna elamine hästi steriilne. Mööblit on neil vähe, elutoa garnituuriks on suur diivan, kohvilaud ja tumba, ühes seinas peegel ja teisel pool väike kapp lillevaasiga. Ja ongi kogu elamine. Selline kodu väljanägemine kinnitab justkui kaasaegse inimese arusaama kodust, et kodu peab olema tühi, kodus käiakse ainult magamas, kõik muu toiming ja töö toimub kusagil mujal. Nagu Virregi Leole ütleb: "Ma tahan, et minu ruumid oleksid täis, et mul oleks selgus, ma ei taha, et minu kodu oleks tühi" ja laiutab seepeale Leo üpris tühjas elutoas käsi. Teiselt poolt kinnitab selline kodu väljanägemine asjade kultuse ümberlükkamist. See perekond hoolib tõeliselt teineteisest, neil on kodus koos hea olla, ilma et nad peaksid selleks oma ruume liigse kolaga üle kuhjama. Neil pole vaja mitte kellelegi midagi näidata, et kui külalised tulevad, siis nad ikka näevad, kui hästi me elame, et meil on selline tehnika ja kõige uuem mööbel ja igasugu nipsasju. Perekonnal on ainult hädavajalikud esemed ja nemad ise üksteisele toeks. On inimesed, kellega saab koos aega veeta, kellega rääkida ja kelle kallal ilkuda, mitte tehnilised vahendid, mille abil töövaba aega koduks nimetatavas kohas sisustada.
Kui tavaliselt kisuvad Kiviräha näidendid just lõpu poole täielikuks jandiks, siis „Vombat“ oli taas teistmoodi. Siin lõppes kõik õigel ajal. Esimese vaatuse ajal ma küll mõtlesin, et mul on nüüd kõik tegelased nähtud, võiks ära minna, vaevalt, et teises vaatuses midagi põrutavat tuleb. Aga siis sai uudishimu minust ikkagi võitu, et mingi asi siin peab ju olema, ei saa nii olla, et mitte midagi ei toimu, et mingit intriigi pole, et Kivirähk ja Karusoo näitavadki stseenikesi tavalisest pereelust. Kuigi minu eelaimdus ei osutunud tõeks, mingit intriigi ei toimunud, aga kahetsema ka seda ei pidanud, et teise vaatuse ja seega kogu näidendi lõpuni vaatamine mahavisatud ajaks oleks osutunud. Eriti meeldiv oli lõpus esitatud fotokollaaž esivanemate paaridest, viimase eriti magusa paarikesena vombatite paar.