Monday, July 26, 2010

Põrgupõhja uus Vanapagan

A.H.Tammsaare-A.Dvinjaninov „Põrgupõhja uus vanapagan“, lavastaja Andres Dvinjaninov, Emajõe Suveteater

Päris hea saavutus oli. Ainus halb asi oli natuke kehv lavapaigutus ja kuuldavuse probleeme. Kuigi igale poole olid paigutatud mikrofonid, ei tahtnud osa teksti ikka kuuldav olla. Ja külje peal istujatest oli päris kahju, kui isegi enam-vähem lava suhtes keskosas istudes polnud ühte või teist äärt täielikult näha, siis äärel istujad nägid korralikult (aga vist liiga lähedalt) ainult seda osa lavastusest, mida mängiti nende poole peal, kui siis aga tegevus kandus üle lava teise otsa, siis polnud neil kindlasti mitte midagi näha. Eriti veel, kui pool rida nende ääre peal istujate ees ette poole kummardus, et mõnda lõiku seal asuvast lavast näha. Lavakujundus ise oli küll Põrgupõhjale omaselt rahvusromantiline – piklik põld, aga ikkagi liiga kitsas. Oleks tahtnud rohkem näha seda rügamisele viitavat lõputust, mida üks korralik põld endast kujutab, et pole näha tal otsa ega äärt, meeletult palju kive ja maltsa. Praegu olid dekoreeringuks küll mõned üksikud kivid, ilusti tehtud kartulivaod ja puude-oksade risu, aga see kõik jättis liiga minimalistliku ja kunstilise mulje, et päris põld pole ju selline.
Uku Uusberg oli muidugi täiesti täppi vanapagan. Ei kujutakski kedagi teist tõetruuma vanapaganana ette. Just väljanägemise poolest, kuigi mängida polnud tal eriti midagi. Muudkui sammus reipal sammul üle „põllu“, laiutas käsi ja vaatas oma naiivsete siniste silmadega süütult otsa. Töötegemist ja rahmeldamist, eriti aga vanapagana lõplikku hullumist ja laamendamist, kogu tehtud töö oma kätega lammutamist lavastuses ei näidatud. Tööst hoolimist näidati ainult sellega, et ülestehtud vagude vahel käidi väga suure aupaklikkusega, vaadates iga sammu puhul jalge ette, et mitte ühtegi tärkavat kartulivõrset mitte ära tallata.
Raivo E.Tamm Kaval-Antsuna tekitas esialgu kahtlust, kas tegemist on ikka kõige parema Antsu valikuga. Kuid Raivo E.Tamm kinnitas täielikult talle pandud lootused. Huvitaval kombel, mida vanemaks Ants muutus, seda usutavam tema olek oli, käte värin, põlvede tudisemine, keha konguvajumine, kõik oli ilusti omal kohal. Antsu puhul oli huvitav jälgida veel seda, kuidas ta kiriku katustatud osana kasutatavas majas akende peal aina kõrgemale tõusis. Nii 4.korruseni välja. Minu jaoks oli see Antsu ambitsioonikuse täitumine, ta tahtis saada tavalisest talunikust kellekski enamaks ja oskas oma susserdamiste läbi enda positsiooni tõsta. Nii et lõpuks on ta küla ainus mees, kellel on grammofon, ja kirikus oma pink.
Vanapagana tööd austasid isegi ametnikud, kes uhke viisikuna lava vallutasid. Nagu aru saades, et see mees on ennast sisse mässinud, kahetsedes, et vaesekele löödi Venemaal millegagi pähe ja ta mitte midagi ei mäleta, on oma viimsest mõistuseraastustki ilma jäänud, võtab maaparanduslaenu ja ehitab selle raha eest Antsu nimele raha. Sellepärast käib ka see viisik: Janek Joost, Rein Pakk, Nerko Urke, Leino Rei ja Aaren Soro kohmakalt mööda vagude vahesid. Neist Nero Urke nägi musta parukaga välja nagu mister Pugatšov ehk Maksim Galkin. Ants oli ainus, kes käis vagude peal, nagu vanapaganale näkku sülitades, kõik see töö on tehtud Antsu heaks, aga tema tallab vaod segi ja ei hooli üldse sellest, et teised on ööd-päevad vaeva näinud, et talle makse maksta. Isegi Antsu loomad on puhtamad kui vanapagana lapsed. Ametnike liikumine oli tehtud päris huvitavaks, kord ilmusid nad kõik korraga ühest kohast, kas ühelt või teiselt poolt lava, aga ka eraldi ning publiku vahekäikudest või Antsu taevasse pürgimise akendest. Kui enne etendust sai siit-sealt loetud, et lavastuses tähendab vanapagana õndsakssaamist tema ja Juula lahkumine helesinist värvi värava kaudu, siis minu jaoks tähistas õndsakssaamist just see kõrgustesse pürgimine. Mida kõrgemal sa oled, seda lähemal jumalale. Ka kirikuõpetaja pidas oma dialoogi Kaval-Antsuga kirikuvaremete osa kõrgustesse ehitatud rõdult.
Paljude tegelaste lavastusse toomine jäi küsitavaks, seda isegi nii olulise tegelase nagu Juula koha pealt. Enam läks peale särtsakas Lisette Merle Palmiste esituses, aga Juulat mänginud Sandra Üksküla-Uusberg suutis oma rolli täiustada ainult sellega, et käis suurte rohmakate sammudega. Ka üks ilus lõpustseen, mis filmist jäi meelde erilise pisarakiskujana, kus Juula tuletab meelde, kuidas nad Jürkaga armunud olid ja pehme rohelise sambla sees kallistasid, kadus kuidagi õhku ära. Juula rääkis seal ka liiga vaikselt. Samamoodi jäid küsitavaks vanapagana laste rollid, kas neid oli ikka vaja. Ja pisikeste, kuigi väga nunnude kaksikute mängutoomine oli kindlasti ainult nunnumeetri põhjasurumiseks. Ei teagi, kas kaksikud said iga kord mõlemad laval ära käia või toodi nad kummardamise ajaks mõlemad välja, et näidata, näete, meil on siin kaksikud, kuigi kännu peal midagi rääkimas (lapse tekst läks jälle kaotsi) käis neist ainult üks, teine ootas kogu aja lava taga, et etenduse lõpuks kummardama tulla. Palju kujundlikuma ja sobivama „osalisena“ tundus hoopis kirst, mida iga surma puhul ühest kohast teise kanti.

Sunday, July 25, 2010

Vihurimäe

Emily Jane Bronte „Vihurimäe“, lavastaja Roman Baskin, Vanemuine

Alatskivil oli täitsa mõnus. Jäin kõigega ääretult rahule, väljaarvatud etenduse jälgimise koht. Kui kohale jõudsime, oli selline hästi ärev tunne, vaatasin neid kogunenud inimesi, pikka autoderivi ja mõnda üksikut bussi, mis samuti teeäärtesse pargitud olid, lossi poole liikuvaid inimesi. See tuletas natuke laulupidu meelde, kuidas inimesed kolonnides lauluväljaku suunas liiguvad. Ega ma eriti sellistel massiüritustel polegi käinud, nüüd oli päris hea tunne ennast selle osana tunda. Eriti selles teadmises, et ma ei lähe mingile labasele Õllesummerile või popkontserdile, vaid ikka kultuursele üritusele, kus vähemalt see hea asi on, et on ilusaid näitlejaid, keda vaadata, sest mingit Bronte loomingut ma nii väga ei austa küll, et ainult sellepärast oleks tahtnud seda üritust vaatama tulla. Muidugi ma aimasin, et tükk ise saab olema katsumus, nagu suvelavastused ikka, et tuleb piinelda, et võib olla igav, et on segavaid faktoreid, aga selle hetke seisuga, kui me veel lossi territooriumile jõudnud polnud, olin täitsa rahul küll.
Vaatasin teede ääres olevat võsa. See ala, mis jäi lossipargist välja, oli väga metsistunud. Seal tekkiski lahe kontrast – ümbrus oli nagu ürgmets, pargiala oli aga enam-vähem korras, kuigi mitte mingi piinliku täpsusega pargiks rajatud, kus on puud skulptuurideks pügatud ja taimed on mingi korrapära järgi istutatud ning muru on ära pöetud ühtlasele tasemele. Park oli ka üpris lohakas seisus, aga mõjus siiski sellega võrreldes, mis pargiaia taha jäi, väga korralikuna. Eriti korras oli üks oru-ala, kus oli ka väga ilus vaade alla orgu, mille peale ma hakkasin mõttes laulma “Mingem vaat’kem alla orgu...”. Teadsime mingist järvest, mis seal lossi juures olema pidi, vaatasime läbi puude, et võib olla seal teisel pool orgu salu taga on järv, aga tegelikult oli järv hoopis lossi enda taga, org jäi lossi külje peale. Ja see järvele avanev vaade oli tohutult kaunis! Järve kattis madal udu, järv oli samuti orus, aga see oli juba mingi muu org. Järv oli igasugu asju kinni kasvanud, nii et tundus, et järvel on mitu saart, võib olla mõni näiv saar oligi päris saar, aga mulle tundus siiski, et need pole päris saared, ehk siis sellised alad, mille all maa on, vaid mingid järve seest kasvanud roostiku moodustatud saarekesed.
Oma kohale jõudmine oli ka täitsa omaette üritus. Selle väliürituse puhul oli hea vähemalt see, et olid märgistatud kohad, mitte nii nagu enamusel üritustel, märkega “vabad kohad”. Et ei pidanud tõmblema, et kuhugi istuma saada, vaid võis olla kindel, et vastavas reas on vastavad kohad ootamas, mis kell sa ka kohale ei jõua. Õigesse sektorisse jõudes, moodustati astmeliselt paiknevate tooliderea tsooni ette järjekord, sest vahekäik, mida mööda üles oma kohale minna sai, oli väga kitsas. Vanemuine oli tõesti täisrauaga lajatanud, ja istumiskohti nii palju kui võimalik sellele küllalt väiksele territooriumile tekitanud. Hanereas kulgemine, tempoga üks samm minutis toimus nii enne etendust kui ka vaheaegadel ja etenduse lõppedes, ühesõnaga kõik korrad, kui publik organiseeritult kuhugi liikus.
Kõige rohkem olin pettunud meie kohtade asukohas. Piletit ostes avanes arvutist, kus näidati etenduskoha skeemi koos lavaga, hoopis teine pilt kui nüüd koha peal selgus asi olevat. Ma valisin veel pikalt, kas osta otse asuvasse sektorisse, kus olid kallimad piletid, või küljele jäävasse sektorisse, kus oli rohkem vabasid kohti ja piletid olid odavamad. Müüja näitas mulle mitu korda erinevaid sektoreid ja ütles, et otsesektorist on kindlasti parem vaade. Aga reaalselt asus see meie otsesektor hoopis külje peal. Nii et otse meie ees oli vaade lossi tagumisele küljele, mis oli etenduskohast külje peal ja kus toimus kõigi kolme etenduse tunni vältel kõige rohkem paar minutit tegevust. Ja need olid siis kallimad kohad! Nii et selleks, et tegevust näha, mis toimus lossi küljeterrassil ja aeg ajalt kuuldeteatrina ka lossis sees, tuli kogu aeg kaela vasakule koogutada. Seevastu see küljesektor jäi just otse ja väga mängukoha lähedale, meie olime hoopis eemal ja asusime mängupaigale vaadates külje peal. See ajas küll vihale, aga teha polnud enam midagi. Siis oli veel häiriv asi see, et kuna meile otse ette lossi ei jäänud, otse oli hoopis pikk maa muru ja selle järel puudepiir, kõige selle kohal päike keset taevast troonimas. Nii et mingi aja ma ei näinudki üldse midagi, ainult kissitasin. Päikese kadumisele läks mingi üle tunni aja, kuni päike lõpuks sellisest kohast paistis, et sai silmi normaalselt lahti hoides etendust vaadata.
Lavastus ise oligi jama. Sai nõustuda tuntud tõsiasjaga, et kui lavastaja tunneb, et lavastus ei vasta publiku ootustele, siis tuuakse päästva elemendina sisse lapsed ja loomad. Nunnumeetrid. Hobused olid tõesti vaatamist väärt. Samas oli selle igava etenduse puhul selle toimumiskoht just plussiks, kui ma muidu vihkan vabas õhus toimuvaid etendusi, siis seekord päästsid välised olud mind täielikku igavust tundmast. Sain jälgida päikese teekonda puude taha, loodust, niipalju, kui seda mänguplatsilt näha oli, inimesi minu ümber, lossi, eriti selle erinevate kujudega torne, kuidas lossilt krohv pudeneb, terrassi, lossi taas erinevate kujudega aknaid, ja eriti püüdis minu tähelepanu lossi katusel kulgev traat. Mõtlesin, et see on pikse maandamiseks sinna pandud ja veetsin sellega päris palju aega, et otsisin, kust ja kuidas, mis konarusi ja tõuse, milliseid katuseosasid ja tornitippe mööda see traat kulgeb.
Juba kohale jõudes, kui loss kaugelt paistma hakkas, hakkasime arutama, mis stiilis see loss on, jõudes lõpuks konsensusele, et erinevates stiilides. Loss oli tõesti selline, et selles valitses juba välisilmes täielik virr-varr. Tornid olid erinevate kujudega, mõni torn oli koonusekujuline, teine nurkadega, pikkused olid tornidel erinevad, tornide tippe katsid erinevad “kübarad” ja nende otsas olid omakorda erineva kujuga tuulelipud. Aknad olid erinevatest ansamblitest, erineva suuruse ja kujuga. Aga peab ütlema, et kogu see segadus sobis jällegi lavastuse endaga. Tegelaskond kujutas endast mingeid täielikke segaseid, nii et oli täitsa usutav, et oma meeltesegaduses on nad koha, milles nad elavad, nii käest ära lasknud, et nende seisusele vaatamata, elavad nad mingis täielikus uberikus. Kuigi see on võimas hoone, kajab selle kunagisest hiilgusest veel hädine kaja, nagu ka tegelastest endist kajab hale kaja inimeseksolemist.
Selles mõttes olin ma väga üllatunud, et see lugu oli nii ebatüüpiliselt ajastule mittevastav. Kaugel romantismist, mis ajastul Bronte teos on kirjutatud. Ja üldsegi mitte meeldivalt üllatunud, pigem oleksin ma hea meelega vaadanud sügavaid tundeid, meeletuid õhkamisi vastamata tunnete järele, ilusat ümbrust, ilu selle igas väljendis – maja, inimeste, riietuste poolest. Ootasin stiili, mida selles lavastuses üldse polnud. Oli ainult labane hullus ja viha. Kuidagi täiesti ebatüüpiliselt romantiline. Nagu kaasajastatud romantism, pigem midagi postmodernset, kus pakutakse igast stiilist natukene, mis sobitus küll lossi arhitektuuriga, aga läks vastuollu Bronte loomingu ajastuga.
Eriti stiilist väljas oli Kersti Heinloo soeng. See ei sobinud küll ajastu stiiliga, kuigi teisest küljest see sobis tema mängitud hullumeelse kangelannaga, kes on taltsutamatu ja metsik ega kuula kellegi sõna. Selles mõttes oli Heinloo väliselt minu jaoks nagu teise Bronte õe “Jane Eyeri” romaanis kujutatud hullumeelse naise elustunud kujutis, keda ma umbes sellisena lugemisel ette kujutasin. Selle mehe naine, kellega Jane abielluma pidi, aga vahetult enne altari ees “jah” ütlemist sekkub keegi pulmatseremooniasse ja teatab, et see mees ei saa abielluda, sest tal on juba naine. Ja see naine paneb pärast mingi lossi põlema. Normaalne tegelane, kes päris lavastuse alguses veel hull pole, aga kui su ümber on kogu aeg hullud, muutub temagi närviliseks, Isabella kandis küll korralikku ajastule vastavat ärasilutud ja ornamentidest patsikestega soengut. Tema puhul oli nagu kergem uskuda seda, et ta on päris XIX sajandist, kui Heinloo tegelase puhul seda kuidagi uskuda ei suutnud.
Midagi täiesti hullu oli kogu lavastuses. Eriti lõpustseeni eel kõlanud tekst, kus Matvere tegelane tunnistab teenijannale, et peale oma suure armastuse surma, keda kehastas Heinloo, käis ta pidevalt kallima haual naisega rääkimas. Ja lõpuks ei pidanud enam vastu ja kaevas haua lahti, et saaks oma unelmate naist veel viimast korda näha ja käte vahel hoida. Ja tegi seda mitu korda, muudkui kaevas hauda lahti ja kinni. Kõik tegelased olid seal mingid täiesti segased. Kõige segasem neist Kütsari mängitud Heinloo tegelase joodikust vend. See oli täiesti üle mõistuse, kui labane inimene see oli. Ainult jõi, laamendas ja vägivallatses. Viskas oma imikust lapse teise korruse aknast välja, aga Matvere püüdis selle juhuslikult akna all ukse juures seistes kinni. Nagu möödaminnes. Majas toimuvate stseenide puhul oli aru saada, kui tühi loss seest on, sest sealt kostev jutt kostus väga suure kaja saatel. Või oli tegemist lindistatud tekstiga. Näidend algab ühe ja sama stseeniga, kuigi tegelased nendes stseenides on vahetunud.
Eriti häiris kogu lavastuse närvilisus, labasus ja kõige rohkem häiris see, et vanainimesi mänginud näitlejad, ei mänginud vananemist. Näidendi tegevus toimus umbes 25 aasta jooksul, kui võtta, et alguses oli teenijatepaar kuskil 50, siis lõpustseeniks peaksid nad olema 70ndates vanainimesed, aga nad liikusid ringi sama kobedalt nagu näidendi alguses. Seda oleks võinud tõesti kasvõi oma mänguga toonitada, et ka nende jaoks liigub aeg samamoodi nagu kõigi teiste tegelaste jaoks, kui seda grimmikunstnikul oli raske grimmiga toetada, et neile etenduse käigus järjest vananevaid grimme teha ja neile kasvõi parukaid hallinevate juustega pähe panna.

Monday, July 12, 2010

Eesti asi

Mart Kivastik „Eesti asi“, lavastaja Ingomar Vihmar, R.A.A.A.M

Päris lahe jant oli. Kuigi esimene vaatus oli selline rohkem sisulisem kui teine. Teine vaatus tundus juba niimoodi, et venitatakse jälle mingit aega täis. Et ikkagi inimesed on teatrisse tulnud ja tahavad oma 2-3 tundi etendust kätte saada. Nagu oleks patt teha lühikesi etendusi, kui see kogu loo formaadile hästi mõjuks.
Lugu oli sellest, kuidas keegi arusaamatust soost Livio pagendatakse Krimunasse kirikuõpetajaks. Krimunas on hull mõisahärra, kes leiutab tiivad, et lendama hakata. Mõisas tundub käivat mingi šou, iseenesest oli seda mõisajanti just päris naljakas vaadata, aga rohkem oleks tahtnud näha seda, kuidas Livio matsidega vaeva nägi, et nad laulma panna. Livio peaks Krimunas küll kirikuõpetaja olema, aga hakkab hoopis koori tegema, et saada tagasi oma unistustelinna Tartusse, sest Krimuna on täielik pärapõrgu. Matsid saavad laulmise üllatavalt kiiresti selgeks, kogu loo oleks võinud üles ehitada hoopis lauluharjutamisele, mitte nii, et korra teevad „möö“ ühe noodi peal ja järgmisena laulavad juba neljahäälselt „Kui siit pilvepiirilt alla vaatan...“.
Esimene vaatus oli veel väljakannatatav, kui sai päris palju nalja, esmajärjekorras tänu Tõnu Oja kehastatud kupjale, kes Toomase peksmisest täitsa ära väsib. Toomas saab aga pidevalt peksa, kasvõi selle eest, et näitas kogemata ajalehes õige tähe ära. Selline kummaline parunihärra seal. Tõnu Oja paruni järel ja ees jooksmine oli ka naljakas, eriti kui võrrelda sellega, mis muutus oli kupjas toimunud teiseks vaatuseks, kui teda huvitab ainult koorilaul. Kui enne oli kubjas kogu aeg härra käeulatuses valmis ootamas, iga käsku täitma tormamas, siis nüüd jookseb ta lauluinimeste juurest vastutahtmist ära: „No mis siis nüüd jälle on...“ Teine vaatus aga kadus selles mõttes kuhugi metsa, et seal hakkasid metsast ilmuma igasugused kummalised tegelased. Ei tulnud see tahetav „teine plaan“ midagi müstilist sisse puhuda eriti hästi välja. Kui Krimuna koor peale suuri vaidlusi ja härra surma saab täies koosseisus laulupeole sõita, siis ilmuvad neile metsas Kreutzwald ja hull-Liiv. Liiv oli eksponeeritud nii, et temast enne aru ei saanudki, kes ta olema pidi, kui koor hakkas „Ta lendab mesipuu poole“ laulma. Kuidagi täiesti teisest ajastust ja sobimatu oli ta seal. (Olin vist ikka veel nii kõvasti „Koidula vere“ mõju all, et kujutasin ette, et Liiv polnud sellel ajal veel sündinudki, kui ta on Koidula poeg). Kuidagi hädiselt venitati see vaatus lõpuni, tehti koguni nalja, vastates härra Jannseni küsimusele: kes selle laulu kirjutas, et oli üks mees, kes uppus Läänemerre, vaevalt, et teie tema nime teate (Alender).
Tore oli vaadata ilusaid naisi Britta Vahurit ja Kleer Maibaumi, aga ainult sellest jäi ka väheks. Maibaumi puhul oli muidugi hämmastav, kuidas ta suutis ka matsinaist mängides väga ilusaks jääda. Mõisapreili Juliet kehastanud Vahuri puhul see nii hämmastav polnud, et ta on nagu ilmutus muust maailmast. Elina Reinold laulis selles kooris vist tenorit. Ei saanudki eriti hästi häältejaotusest aru, igal juhul kindlalt laulsid Maibaum sopranit ja Vahur alti, aga kuidas mehed ja Reinold jagunesid, sellele eriti sotti ei saanud. Ainult ühes kohas, kus bass hiljem sisse astub, sai aru, et Uuspõllul on seal omaette hääl, aga kas see oli ainult selles laulus bassi kaheks jagunemine või laulsidki ülejäänud meesnäitlejad tenorit ja Uuspõld üksi bassi, sellest ikka aru ei saanud.

Saturday, July 10, 2010

Naissaar

Mees ja lapsed hakkasid nõudma, et mulle meeldib teatris käia, sõidame Naissaarele teatrit vaatama! Alguses arvasin, et nad on kuumas segi läinud, aga neil oli tõsi taga! Nad tahtsid tõesti kuhugi pärapõrgusse Naissaarele sõita. Kohale viidi väikelaevaga, mis tohutult loksutas, õnneks lastel merehaigus välja ei löönud, kuigi natuke kahvatud olid nad näost küll. Jõudsime saarele ja seal oli kuidagi mõnusalt vaba olla. Aga mitte kauaks, vabadustunnet tundsime sellest, et nõmedast laevast ja piiratud ruumist lõpuks välja saime. Ikka täielik kannatusterada oli see saarel olemine ja seal käimine. Sadamasse randudes teatas kapten, et oleme kohal, etenduse alguseni on jäänud üle tunni aja, selle aja jooksul jõuavad kõik kas autode või rongiga küünini kohale sõita, kes tahab, võib minna jala, ka jala jõuab kohale. Maad pidi olema 2 kilomeetrit, nii et me valisime loomulikult jalgsiminemise variandi. Kuigi lapsed oleks tahtnud sõita rongiga, aga kui me neid ronge nägime, siis läks neil õnneks rongisõidu isu üle. Sõjaväemasinad, mille kastides rahast küüni vedama hakati nägid ka väga räpased välja. Naissaarele sõidutanud laev oli ka muidugi üpris räpane, ei olnud mingi Vikin Line, onju. Omaette naljakas oli, et sellisel väiksel saarel liigub rong. See oli mingi nõukogudeaegse sõjaväe jäänuk, relsse oli ka omamoodi eksootiline vaadata.
Päris pikalt sai mööda mereäärt liikuda. Küll mitte päris mööda randa, aga läbi puude ja mõnel lagedamal alal oli meri ilusti näha, isegi Tallinna teletorn paistis läbi udu ära. Igasugu huvitavaid kohti oli seal, aga parajalt närvi ajas kõik. Kõigepealt ronis kogu seltskond üksmeelselt mäkke. Mingi osa rahvast sai kohe mäe jalamil juba sõjaväe veoautode kastidesse, ülejäänud pidid kas rongiga minema või järgmist autot ootama jääma. Mäe tipus tervitas ka mingi metsaonni sarnane kohvik, enamus rahvast tormas sinna sisse, et ennast kergendada.
Hästi tülikas ja väsitav käimine oli. Neetud palavus ka veel, kuigi päris palju oli varjulisi kohti, aga ikkagi tundus, et ka varjus on +40 kraadi. Nagu ahjus. Ei olnud seal ju käimiseks mingeid korralikke tingimusi, et oleks asfalttee või vähemalt korralik radagi, kõik oli hästi liivane ja igasugu takistusi kivikeste või käbide näol täis. Ja kõige tipuks kõige suurem piin pidevalt ründavate sääskede näol. Olin juba täiesti nii ära söödud, et mul käisid mingid fantoomsügelemised, mingites sellistes kohtades, kuhu sääsed kuidagi sööma poleks pääsenud. Ühes kohas tee servas tundus, et seal on kellegi haud: oli selline kividega kaetud küngas ja selle peatsis latern. Mingi aja pärast paistis läbi puude selline vaade, et olemegi juba kohal. Kuidagi uskumatult kiiresti said need 2 kilomeetrit läbi. Tundus, nagu oleks seal mingi inimgrupp. Aga kui lähemale jõudsime, tundsime ennast nagu kõrbes ekslevad miraaže nägevad janused - see polnud inimgrupp, vaid mingi prügihunnik, igasugu suuri metallesemeid ja vaguneid ja mida seal oli. Igal pool oli hästi palju militaarseid jäänuseid, äraroostetanud miinikuhjad ja mingid sellised asjad.
Edasi jõudsime mingi külani ja minu tark mees ütles, et nüüd peaks küll juba 2 kilomeetrit käidud olema. Küla tundus olevat nagu mingi puhkebaas, kus saab kämpingutes või mahajäetud majakestes elada. Oli lõkkeplats, mille ümber oli inimesi ja tee peal seisis veoauto. Ei tea, kas nad ajasid pada nende vahemaade kohta või siis see raskendatud tingimustes liikumine venitas maa tõesti nii pikaks, et tundus, et läbitud on kümneid kilomeetreid.
Siis tuli veel ikka päris pika maa maha käia, õnneks hakkas see peagi taas mere äärt pidi minema, nii et sai läbi puude ja võsade merd piiluda. Siis jõudsime selle totaka küünini. Olin juba ilgelt vihane, et no on vaja mingeid selliseid lollusi korraldada. Hakata kuskil pärapõrgus mingi tobeda saare peal teatrit tegema. Kõike seda teed läbima, alguses laevaga sõita, siis jalgsi vantsida, teater on ka niikuinii tobe, toimub mingis küünis, kõik on ebanormaalne. Küün ise oli ka täiesti ebanormaalne. Paksult rahavast täis ja haisev. Nagu ma sinna sisse astusin ja oludega tutvusin, pimedas silmi kissitades, sain aru, et mina seal mitu tundi istuda küll ei taha. Mingeid normaalseid istumistingimusi ju ka pole, et istud mugavad käetugedega toolis nagu teatrimajades. Arvestades veel seda, et peale mitut tundi räpases küünis istumist tuleb umbes tund aega ka räpases laevas tagasisõitu taluda. Ütlesin oma perekonnale, et tahtsite teatrisse tulla, nüüd olemegi teatris, ma ootan teid niikaua siin saare peal (kuhu mul sealt pääseda olnukski!). Otsisin omale merevaatega varjulise koha, õnneks oli laevasõidu ajaks ajakiri ka kaasa võetud, nii et aeg läks päris märkamatult kiiresti, kuni mind perekond lõpuks tagasiteele hõikama hakkas.
Lapsed olid sellest kannatusterajast nii läbi, et tagasi sõitsime rongiga. Kui peale rongisõitu mäest alla ronima hakkasime, avastasime ilusaid vaateid merele ja miinidele. Üritasin mingilt mälestusviidalt välja lugeda, kellele see püstitatud on, nii palju sain aru, et mingile rexile oli püstitatud, vist oli ladina keeles kirjutatud. Jõudsime sadamasse, seal oli väljas Naissaare kaart. Nägin seda kaarti ka küüni juures ja küsisin ühelt välikohviku müüjalt, et ega neil selliseid kaarte müügil pole, nagu seal ees üleval oli, aga kahjuks neid kaarte ei müüdud. Täitsa lahe oleks omale sellise mälestuseks võtta, et siis vaadata, kus pärapõrgus me käinud oleme. Selle kaardi pealt küll täpset rännakuteekonda tuvastada ei õnnestunud. Tuli välja, et saare keskosa on üleni soosid täis, mingi 5 sood oli seal vähemalt. Vaatasin seda rannikuala, mida mööda me olime kulgenud, aga ikka aru ei saanud, kui kaugele me siis välja läksime, kas täitsa saare teise otsa või kuhugi veerandi peale. Siis kannatasime lõpuks ka suure meresõidu ära ja saime pärast üliraskeid kannatusi koju. Mina enam kuhugi pärapõrgusse teatrisse ei lähe! Ainult linnad või suuremad asulad. Sellest pidi tulema teatrietenduse kirjeldus, aga etendust ma ei näinudki. Nii et siis Naissaar.