Ja päike tõuseb

E.Hemingway, U.Lennuk, J.Juhanson „Ja päike tõuseb“, lavastaja Jaanika Juhanson

Jaanika Juhanson on kujunemas Eesti üheks tugevamaks naislavastajaks. Igal juhul on tema lavastusi päris huvitav vaadata. talle on iseloomulikud mitu joont: 1. Ta on ilus. 2. Lavastab dramatiseeringuid maailmaklassika kirjandusteoste põhjal. 3. Kasutab lavastuste mikrofone ja hästi palju sulandatud mängu, jutustus toimub alati illustreeritult mingi tegevuse taustaks, enamasti koos klounaadi, tantsu ja lauluga. 4. Laval ei väljendata tegevuslikult seda, millest räägitakse. 5. Ülisuperlahedad muusikalised kujundused.
Hemingway ülipeent poeetilist teksti poldud siiski täpselt lavakeelde panna suudetud. Lavastus on hästi killustatud. Koosneb kildudest, mis toimuvad peategelase Jake'i peas. Põhiliselt Jake'i suhted tema elu armastuse Bretiga. See suhe on ikka väga kergeltöeldes kummaline. Mõlemad tahavad teineteist, aga mees on sõjainvaliid ja selle tulemusel impotent, nii et häbeneb seda ja lükkab naist juba sellepärast eemale. Naine aga on selline lehtsaba, kes peab kogu aeg erinevate meestega ringi panema. Selline kadunud põlvkonna teema, et ei tea, kuhu oma seda valu peita, et nii suur osa elust on läinud sõja peale kaduma. Kasutatakse palju tantsu, klounaadi, laulmist, pantomiimi. Kõik need Juhansoni režiile iseloomulikud tahud on olemas, nii et täitsa huvitav on vaadata, kogu aeg toimub midagi. Ainult teema on selline võõras. Kui etenduses poleks olnud Erni Kaske, siis vist poleks vaadata viitsinudki. See on ju selline lugu, kus tead, et pole mingit sündmust, mida oodata. Nagu enamasti dramatiseeringute puhul on, et tahaks näha, kuidas see stseen on laval kujutatud, mida raamatus niimoodi kirjeldati. Aga Hemingway romaan „Ja päike tõuseb“ ongi selline ilma sündmusteta kulgev lugu. Episood järgneb episoodile, palju sisekaemusi, „sisutühje“ dialooge, mida on teatrikeelde üpris keeruline panna. Juhanson on sellega hästi hakkama saanud.
„Ja päike tõuseb“ on mulle tegelikult kauge romaan, ei kuulu kindlasti mu lemmikute hulka. Nagu kogu Hemingway. Keskkoolis seda raamatut kohustusliku kirjandusena lugedes, tundus see kõik nii uskumatu. Meil ju polnud siis nii. Et lähed suvalisel ajal baari, ostad sealt kõikvõimalikke jooke, kogu aeg käib vilgas seltsielu, siis sõidad taksoga, kavatsed sõita Hispaaniasse jne. Täielik utoopia. Vähemalt raha neil oli. Aga elu polnud. Kogu sellest valust, mis tegelased endas kannavad ja mida nad Hemingway imeliku sule läbi väljendavad, saan ma muidugi suurepäraselt aru, aga ikkagi jääb see kõik hästi kaugeks ja minu jaoks tarbetuks. Nagu linnuke, et see on nüüd kirjas, Hemangway on loetud ja tore on. Juhansoni lavastusega oli ka täpselt samamoodi. On nähtud üks variant, esimene, kuidas lavastada romaani „Ja päike tõuseb“. Hea variant. Eks jääme ootama järgmist, võib olla paremat, võib olla kehvemat, kes seda teab. Kui üldse näeb järgmist.
Lavastuse alapealkiri „Nostalgia kahes vaatuses“ oli väga ilus. Kõik laval pakutu tunduski hästi nostalgiline, kuigi samas ka väga hüsteeriline ja kirev. Oli omamoodi seda kaugete aegade hõngu, oli päris tuntavat lokaalimeeleolu, täiesti reaalset suitsulõhna ja liitrite viisi alkoholi joomist. Samuti mõttetute alkoholiuimas toimunud vahekordade markeerimist, seda labasel moel otse laval, aga mitte vahetult vaataja nina all, vaid poolläbipaistvate kardinate taga. Täpselt nagu Hemingway, ei lajata otse labasusega, aga ometi on selline madal ja must. Meeldisid tegelaste kostüümid, mitte väga ülepakutud, kuid samas kunstiliselt huvitavad ja stiilsed. Eriti Silja Miksi kujutatud Breti omad – tal olid alati sellised seksapiilsed kleidid, mille alt tihti sukad välja paistsid. Kõige huvitavam oli ühe kleidi peal olnud vöö, mis nägi välja nagu mitmest laiast paelast kokku seotud lehv.
Omapärane oli veel mõndade stseenide kordamine. Mitu korda järjest läbimängitud stseenid, kohe 4-5 korda, tulid järjest, tegelane alustas mingi fraasiga, siis käis läbi kõik teised tegelased, tegi täpselt ühtemoodi kõiki liigutusi, kuni jõudis selle stseeni lõppu välja. Väike tarretus ja siis otsast peale. Seda süsteemi ma küll ei tabanud, mis neid kordamisele kuuluvaid stseene ühendas. Kas need olid lihtsalt suvaliselt valitud stseenid, et mängime neid mitu korda läbi, või oli seal ka mingi sügavam järjepidevus. Lavaruum oli liigendatud erinevateks niššideks, millel mingit kindlat tähendust ei olnud. Eeslaval asuv laud oli reserveeritud Erni Kase mängitavale Jake'ile, ülejäänud kohad võisid tähistada mida iganes, enamasti erinevaid lokaale või muid ruume Jake'i korteris. Taksosõitu kujutati niimoodi, et samad toolid, mis olid hetk tagasi olnud baaritoolid, tõsteti ümber, nii et need ei asuks enam laua taga, vaid oleksid kõrvuti. Ja kõrvalasuva postamendi pealt võeti ära kate, mille alt ilmus välja kollane helendav kiri „takso“. Hea elamus igal juhul.