Sunday, January 29, 2012

Teatritaoline produkt

Kahju, et Teatriga nii on läinud. Just Teatriga. Seda jääb aina vähemaks. Ja maad võtab teatritaoline produkt. Teatritaoline produkt on tegija kriitikute silmis, seda tehes on võimalik saada au ja kuulsust, saada auhinnatud ja saada ka rohkem toetusprojektirahasid, nii et sellega tegelemine peaks igati kasulik olema ning on arusaadav, miks ta teatritegijad ise Teatrist aina enam kaugenevad. Minu mõistes on Teater ikkagi akadeemiline teater, see, mis toimub korraliku (võimalikult) ajaloolise teatrihoone uhkes saalis. Kuhu ma saan selga panna oma parimad riided, vajadusel võtta kaasa vahetusjalanõud ja kus ma saan olla puhastes ruumides, istuda mugaval toolil. Nagu Lang oli rääkinud raamatukogu kvootidest, mõtlesin, et teatrile oleks ka kvoote vaja. Nüüd kirjutas sellest Postimehe arvamusküljel keegi teatrikülastaja, ainult vale nurga alt. Eks minagi arvasin alguses, et teatrile on vaja kvooti, sõelumaks välja paremiku repertuaarist. Et seal ei oleks Cartlande, kuigi mulle Teatris just Carlandid meeldivad, ei meeldi see väga peen ja kõrge kunst. Nagu ma ilmselt kirjandust lugedes eelistaksin samuti Cartlandi olematule eesti kirjandusele. Arvamuskülje kvoodistamise mõte oli aga selles, et ministeerium peaks esitama teatritele soovitusliku nimekirja teostest, mida mängida. Samas, kui me avame ükskõik millise riigiteatri kodulehekülje ja vaatame sealset repertuaari, siis pakutakse kõike seinast seina, igale maitsele. On komöödiat, on minu mõistes kaasaegset komöödiat, on lastelavastused, on klassika, on kaasaegne näitekirjandus, on eesti dramaturgia. Siin ei ole norida millegi kallal, kuidas koostab oma repertuaari erateater, sellesse ministeerium sekkuda ei saa. Aga peaks. Kvoodi võiks kehtestada Teatrile kui sellisele. Et me saame rääkida akadeemilisest teatrist, millel on näitlejakoolituse saanud näitlejad, palgal on vastava koolituse läbinud lavastajad ja muud asjapulgad, maja on korras, remonditud, esinduslik – nagu Vanemuise suur maja, Estonia, Eesti Draamateatri suur saal, Ugala suur saal ja Endla suur saal. Rakvere Teater käib õnneks nii palju ringreisidel, et pole vajadust olnud selles teatrimajas üldse etendustel käia, suveetenduste ajal olen küll teatrimajja sattunud, aga vahetu saalist teatrivaatamise kogemus puudub. Võib-olla enne seda, kui hakata kurtma publikuvähesuse üle, mitte süüdistada kriitikuid, kes halvasti kirjutavad (mis on minu meelest täielik lollus), ega teatreid, kes ei oska repertuaari valida ega saamatuid näitlejaid-lavastajaid, vaid hoopis neid olusid, kus publik teatrit vaatama peab. See kõik on teatritaoline produkt, mitte Teater. Pakkuge tõelist Teatrit ja publik tuleb rõõmuga Teatrisse. Minister Lang tundis muret ka sellepärast, et Vene Teatri hoonet ei kasutata sihipäraselt. Kuigi ma ei saa sellega nõustuda, need lavastused, mida ma Vene Teatri repertuaarist näinud olen, on küll olnud kunstiliselt paremal tasemel kui nii mõnegi teatritaolise produkti toodang, lisaks veel mugav teatritool ja ilus hea asukohaga maja. Ei ole eriti lõbus ka linna piires seda teatritegemise kohta nagu tikutulega taga ajada, viimane selline ebamugav kogemus oli „Misantroop“ Kadrioru lossis. Hea küll, suvel-kevadel käime me üle päeva Kadriorus jalutamas, aga kalendri poolest talvel, mis on rohkem nagu sügis, läbi sopa sinna lossi minna oli ikka paras piin. Vene Teater võiks olla ka üks koht, kus kvoodi täitnud teatritaolised produktid oma etendusi mängida võivad, ja kus publik ennast väärikalt tunneb. Ma olen väga tihe teatrikülastaja, nii umbes 2-3 külastust nädalas tuleb ära, vaataksin hea meelega valimatult kõike (no vähemalt ühe vaatuse jõuab ära kannatada, nii et palun, lavastajad, ärge piinake publikut, tehke vaheaegasid), aga ma vaatan seda mulle meeldivas kohas. Kui ikka kuidagi teisiti ei saa, siis tuleb peldikus teatritaoline produkt ära kannatada, aga see ei ole mu meelistegevus. Just nimelt, kui teisiti ei saa ja sellepärast tuleb etendusasutustele kehtestada see kvoot, et nad peavad esitama oma repertuaari Teatris. Ja kvoot peaks seisnema selles, et akadeemilisele lavale ei lasta igasuguseid jubedusi, vaid nad läbivad kõige rangema kunstilise kontrolli. Kui mõni teatritaoline produkt on ennast juba küllalt tõestanud, saanud tunnustus kriitikutelt, auhindu, käinud festivalidel, siis võib ta lasta ka Teatrisse mängima. Siis jääksid vähemalt minul ära sellised enda šokeerimised, et pealkirja ja kirjelduse järgi peaks nagu huvitav asi olema, ületan ennast ja lähen peldikusse kohale, aga tahaks juba peale 10 minutit etenduse vaatamist saalist väljuda. Kui kvoodinõukogu on asja heaks kiitnud, siis kannatab kindlasti vähemalt ühe vaatuse ära vaadata, kui mitte lõpuni vaadata. Vähemalt mugavates oludes. Näiteks „Ird, K.“ oli kindlasti üks selline lavastus, mida oleks tahtnud normaalsest teatrisaalist vaadata, aga selleks ei antud võimalust. Nii Tartus kui ka Tallinnas mängiti seda igasugustes peldikruumides. Tartu Uus Teater teeb järjest heal tasemel lavastusi, mida ei julge lihtsalt vaatama minna, sest kartulikoti peal tolmuses ruumis kükitamine pole Teater. See on ebameeldiv elamus, milleks ma ei suuda ennast ületada. Tartu Uus Teater on kindlasti tasemelt selline teater, mis kvoodinõukogu maitsemeelt rahuldaks ja nii saaks lahendada ka selle teatri rahamure, ilma hooneta teater, nagu nad on, ja lasta neil ametlikult Vanemuises mängida. Olgu siis kasvõi Sadamateatris, ikka parem kui Genklubi või Laia tänava võimla. Või isegi mitte ametlikult, Tartu Uus Teater ise võib muidugi selle vastu olla, nende teistmoodi teater Vanemuise suurde majja ei sobi, seal lähevad laval näidatav ja lava ümber või teatrisaalist teatrihoonesse jääv vastuollu, aga publik nõuab seda! Mina ei taha enam peldikus teatris käia, aga paremaid teatritaolise produkti lavastusi tahan siiski näha. Loodetavasti ei hakata siis sihilikult jama tekitama, kui nende jaoks kõlab Vanemuise suures majas mängimine nagu Siberisse saatmine. (Stseen proovisaalist. Lavastaja: Kuule, võta hoogu maha, ära mängi nii tõetruult, muidu saadavad meid Nokiasse!) Jah, isegi Vanemuise väikses majas, Eesti Draamateatri väikese saali, Sadamateatrist ja Linnateatrist rääkimata etendusel on halb käia. Näidatav võib küll olla väga tasemel, aga mina vaatajana ei tunne ennast hästi, sest pean istuma teatrivaatamise seisukohalt ebamugaval toolil. Ja ei ole alati nii, et kunstinile elamus paneb unustama sind ümbritsevad olud. Kui ikka olla kuskil küünis, kus on külm ja haiseb, siis olgu näidatav tükk kui kõrgel tasemel lavastatud ja kui hästi iganes mängitud, aga olud summutavad selle kunstilise elamuse. Vanemuise väike maja on küll istmete poolest mugav ja interjööri poolest ilus koht, aga muidu on seal palju ebamugavusi. Kui satud vaatama täismajale mõeldud etendusi, siis on liikumine täiesti võimatu. Väikeses fuajees ei mahu ümbergi pöörama, aga sinna koguneb vaheajaks või etenduse eel ja järel umbes 300st inimesest koosnev mass. Siis peab saama seal läbi massi trügida garderoobi, sealt omakorda tualetti või kava ostma, siis oma kohale. Ja kohad on enamasti mitte vaatajasõbralikud, rõdu võib selles majas täiesti maha kanda. Nii et olen enamasti üritanud Vanemuise väikese maja repertuaari Tallinnas ära vaadata, Eesti Draamateatri väikese saali toolid on küll ebamugavamad kui Vanemuise väikese maja pehmed käetugedega toolid, aga muu kõik on Draamateatris ikkagi parem. Siiski Draamafestivali ajal peab väikses majas pingutama. Samas on olemas etendusi, millega teater ringreisidel ei käi, nii et need tuleb ikkagi väga halbades oludes ära vaadata. Teatritele tuleb kehtestada mängukvoot, millises ruumis oma kunsti näidata. Kui suur looja seda tõesti nii tahab, et tema jamatükki näidatakse kuskil pööningul, siis ei saa temalt seda rõõmu ära võtta, aga publikule võiks ka mõelda. Üks päev just mõtlesin, kas teater on olemas minu jaoks või mina olen olemas teatri jaoks? Nagu ei kumbagi. Põhimõtteliselt peaks teater olema minu jaoks, et ma valin, mida vaatan, lähen mugavasse saali ja tunnen ennast seal hästi, ükskõik, mis jama mulle siis lavalt ei näidata, ma vähemalt ei pea oma keha füüsiliselt pingutama ja haistmismeelt ära unustama ega oma riideid ära määrima. Samas mind kui sellist teatri jaoks kindlasti olemas ei ole, kui teater mulle, kes ma tegelikult teatrit väga armastan, niimoodi näkku sülitab, et laseb mul ennast peldikus vaadata. Ja keegi teine inimene, kelle meelest õige teater ongi just see teatritaoline produkt, kelle meelest on see hästi vinge, et saab minna pooleldi köetud hoonesse, kivitrepi peal karjas istuda ja etendust vaadata, valib siis vaatamiseks selle koha, kuhu looja selle loonud on. Minu piiriks teatritaoliste produktide vaatamisel sai viimane Draamafestival. No ma tõesti ei jõua enam mööda igasuguseid peldikurkaid käia, seal koha eest võidelda, saada istuma kuhugi trepimademele või logisevale toolile ja siis 3 tundi jama vaatama. Ilma võimaluseta saalist lahkuda. Mul on kahju ka sellest, et Eesti publik on arg. Kui ei meeldi, vaadatakse ikka lõpuni. Kuuldavasti oli festivali jamaetenduselt „Kas ma olen nüüd elus“ vaheajal küll päris suur publikuhulk lahkunud, kuid kahjuks on see ainult üks meeldiv erand, kus publik jalgadega hääletab. Tavaliselt hääletab vist ikka rahakotiga. Et mul on selle vaatamise eest ju raha makstud, kodust on välja tuldud, isegi korralikud riided selga pandud (selleks, et kartulikoti peal istudes teatritaolist produkti vaadata?), siis ei saa ju poole etenduse pealt ära minna. Kiitust väärib ka Jaan Toominga julge samm festivalietenduselt „Keskööpäike“ üle lava lahkuda. Ma palun, et selliseid julgeid inimesi oleks rohkem, oleks minulgi julgem mitte meeldiva etenduse ajal lahkujate massiga sulanduda ja saalist välja saada. Kui on vaheaeg, siis pole hullu, nii palju kannatan ma ikka ära, et tund või üle selle peldikus ära piinelda, aga kui on selline karm juhus nagu „Õitseng“, kus publik tervelt kaheks tunniks mingit täielikku lollust vaatama sunniti, ilma et vahepeal oleks olnud võimalus delikaatselt lahkuda, siis lihtsalt tuleb olla ebaviisakas. Samas, kunstilise taseme järgi kvoote kehtestama hakata on väga kahtlane. Siis ma kardan, et ma jään üldse Teatrist ilma. Kui kvoote satub jagama Priit Raud või keegi teatritaolise produkti tegijatest-pooldajatest. Jah, kindlasti, igasugust teatrit peab olema, erinevus rikastab jne. Aga palun kvooti mängukohtade suhtes. Samuti võiks olla kvoot piletite suhtes. Mitte selles mõttes, et kui ma tavaliselt ostan korraga erinevatele etendustele 30 piletit, siis peaks kehtima kvoot, et ühe inimese teatriskäimise norm kuus on 5 etendust. Üle viie pileti kuus osta ei saa. Ma tahan kvooti, et pääseda vaatama elitaarseid etendusi Linnateatris, kuhu mul on õnnestunud vaid harvadel kordadel ja ilmselt õnneliku juhuse läbi pilet saada. Ministeerium võiks piletitele kvoodi peale panna, et nii palju pileteid läheb tavainimestele müüki, mitte neid ei jagata erialaliitudele, ministeeriumile endale, teatri töötajatele, konkreetselt selles teatris töötajate tuttavatele jne. Muidu ei ole tavakorras võimalik piletit saada, nagu ma tavaliselt ostan, et lähen kassasse, netti, piletimüügipunkti ja loen oma nimekirja ette. Samamoodi tahaks osta ka neid „haihtuvaid“ pileteid. Linnateatri, samuti ka VAT Teatri ja Von Krahli teatri täissaalide puhul aitaks jälle mängukohta määrav kvoot – mängida akadeemilistes teatrisaalides. Kuigi kahtlane, et Eesti Draamateater oma suurt lava Linnateatri „Keskööpäikese“ mängimiseks annab. Või vastupidi, et Linnateater Draamateatris mängida tahab, aga selleks meil ongi ministeerium, et jagada karme käske. Mina olen publik, mina tahan seda näha! Kui etendusele mahub tõesti ainult 70 valitut ja seda etendust mängitakse 2 korda kuus, siis Draamteatri saali mahuks seda etendust vaatama vist 700 inimest. Alternatiivsete mängukohtadena on veel pakkuda Salme Kultuurikeskus, mida NO Teater „Võtame uuesti“ etendustega juba kasutab, seal on samuti mugavad toolid, kuigi interjöör annab soovida, aga vähemalt saab ennast istudes hästi tunda. Ja veel Vene Kultuurikeskus, täiesti esinduslik maja. Üldse, kui see mõte nüüd liiga utoopiline ei tundu, ei olekski Linnateatril uut maja vaja, vaid nad võiksid Vene Kultuurikeskusesse ümber kolida. Ja Vene Kultuurikeskus saab Linnateatri majad asemele. Ei oleks enam Linnateatri etendustele meeletuid piletijärjekordi, kuigi päris igale etendusele ikka ei pääse, aga ehk ei pea enam aastaid või poolt aastat ootama, et mõnda etendust vaatama saada. Ja Vene Kultuurikeskuse statsionaarsetel etendustel (kes seal mängivadki, mingi nukuteater ja noorsooteater) on publikut niikuinii nii vähe, et isegi Linnateatri Põrgusaal on nende jaoks liiga suur. Kui Vene Kultuurikeskusel on vaja mõnda suuremat üritust korraldada, 7. novembri pidustused ja 8. märts ja mida nad seal kõik tähistavad, siis saavad Linnateatriga kokkuleppele, et nende endine maja neile üheks õhtuks välja renditakse. Või võtavad Nokia Kontserdimaja. Ja muidugi Nokias võiks ka teatritaolisi produkte näidata. Nii et kohti, kus normaalsetes tingimustes Teatrit näidata, ilma et selle jaoks selles majas statsionaarset teatrit kuidagi piirama peaks, on vähemalt Tallinnas mitu. Siis peaks veel olema kvoodiga kohustuslik näidata teatritaoliste produktide moodi kohustuslikult normaalsetes oludes ja Tallinnas ära kogu suveteatrite repetuaar. Ma olen sellest ka tüdinenud, et nagu kuulutatakse välja uus suveteatrihooaeg, mis on tegelikult mitteametlik, mingit tsentraalset infot selle kohta ei ole, iga teatri või esineja kohta tuleb infot eraldi otsida, siis hakkab hull sebimine. Et tahaks väga kõiki lavastusi näha, aga mis kohad? Ja teine asi, et sõidad niimoodi terve kuupalga maha, seda siis ainult kütusekuludena, teatripiletite ostmiseks raha enam ei jätkugi. Muidugi kaotab Setu avarustesse mõeldud ja seal adekvaatses keskkonnas mängitav tükk väga palju, kui seda taasesitada Nokia Kontserdimajas. Ei saa sinna tuua ei loodust, linnulaulu, päikest-vihma ega siis neid rumme puuriitu, mis konkreetse „Pekko“ puhul Värskasse dekoratsiooniks tehtud on. Aga ma ei tahagi seda. Ma tahan näha Teatrit normaalsetes oludes, olgu ta siis oma „algsest“ olekust kaotanud peaaegu poole. Ma tahan näha seda lugu, kuulata seda muusikat, näha kõiki neid näitlejaid, kuidas nad neid rolle mängivad, mis neil seljas on, aga ma ei taha sellepärast sõita Eesti teise otsa, seal 3 tundi päikese või vihma käes istuda (jälle mingitel ebamugavatel pakkudel, mitte sametist käetugedega toolis), ma ei taha kõrvalefekte sääskede ja muude looduses leiduvate elajate näol, ma ei taha üldse linnast välja minna, ma ei ole loodusesõber ja ei fänna maakohti, ma olen teatrisõber. Palun tooge Teater mulle koju. Või noh mitte koju, vähemalt minu kodulinna. Ja see ei ole ainult see probleem, et ma ei viitsi Värskasse sõita. Ma ei taha Värskasse sõita, see on kolgas. Ma ei taha raisata oma aega sõitmise peale, ma tahan minna kodust välja, nii pool tundi kulgemist ja olla teatris. Peale teatrit jälle kiiresti koju. Suveteatrit tehakse juba iga künka peal. Ma ei jõua lihtsalt füüsiliselt kõiki neid kümneid ja kümneid kohti läbi sõita, ka kõige parema tahtmise juures ei jõua. Aga näha tahaks. Siinkohal suured tänud Vanemuisele, et ta publiku vaeva vähemalt nii palju vähendab, et Tartust edasi saab Värskasse juba spetsiaalse bussiga. Ja tänu Eesti Draamateatrile, kes võttis 2 (tervelt 2!) suvelavastust oma püsirepertuaari. Nii et ei pidanudki kuhugi Saku mõisa (ega sealgi ju pole normaalseid tingimusi teatri vaatamiseks, kas mõisatoolid, mis pole üldse mugavad või siis klapptoolid, mis on veel ebamugavamad) või Saueaugule sõitma. Kusjuures, need kõik kohad tuleb ju ise kaardi pealt üles ka otsida. Ma julgen väita, et sellel suvel mängiti kindlasti üle 50 suvelavastuse. Mis see siis välja teeb? Kui ma tahan need kõik ära vaadata, ja põhimõtteliselt ma ju tahan need kõik ära vaadata, siis mul peab olema suve jooksul vähemalt 50 päeva, kui minu käsutuses on auto, kui ma saan hakata kas päris keskpäeval või õhtupoole ükskõik millisesse Eestimaa punkti sõita ja olen võimeline seal 2-3 tundi kännu peal kükitama. Ning peale seda veel võib-olla 4 tundi autoroolis istuma, et koju tagasi saada. Minu jaoks oleks ideaalne, kui kõik need 50 etendust toimuksid kasvõi piiratud aja jooksul Tallinna erinevates ja normaalsetes kohtades. Näiteks võiks olla suveteatri järellainetus, september ja oktoober, kui teatrid-trupid mängivad oma suvetoodangut Tallinnas või mõnes lähimas teatrihoonega linnas. Või veel parem, kui nad võtavad suvelastused oma püsirepertuaari. Need, kes väga tahavad seda elamust, et saab kuhugi sõita, saab linnast välja, saab Vargamäele või Naissaarele, ei jää oma elamusest ilma. Käivad suvel vaatamas ära. Ja võib-olla hakkas etendus nii meeldima, et tahaks seda veel vaadata, aga teine sõit pluss teatripiletid nii kaugele võib juba eelarvele liiast mõjuda. Samas osta sellele etendusele ainult pilet ja siis nagu tavalisele teatrietendusele vaatama minna, ei ole rahakotile enam nii valus löök. Ja kindlasti tuleksid paljud suveteatrit traditsioonilises teatrihoones teistkordselt vaatama juba puhtalt sellest huvist, et ma nägin seda etendust Karksi-Nuial, vaataks, kuidas see nüüd Nokias välja näeb. Kõigi selliste etenduste juurde, mida mängitakse „loomiskohast“ erinevas kohas ehk statsionaarist väljas, võib panna märke teatritaoline produkt. Väiketeatrite puhul on nad seda niikuinii, kui mängitakse võimlates, toolidega „teatrisaaliks“ kujundatud saalides või mõne kirjaniku kodumuuseumis. Linnateatri lavastusele võib sellega küll halb maik jääda, kuid suurele osale publikust oleks selline lahendus ainus võimalus pääseda selle teatri etendusi vaatama. Ja kui mul on valida, kas vaadata etendust logiseva tooli pealt adekvaatses keskonnas, lavastuse „sünnikohas“ või mugavas samettoolis uhkes teatri- või kontserdimajas, siis ma valin kindlasti viimase. Pealegi jääb mulle nii võimalus minna meeldimahakanud etendust veel vaatama. Mitte vaadata see ükskord ära väga halbades tingimustes Draamafestivalil või koduteatris ja siis jäädagi nutma, et nii hea teater oli, kahju, et seda vähemalt korra kuus vaadata ei saa. Veel peaks olema kvoot selle kohta, kui kaua lavastus repertuaaris olema peab. Lavastuse võib repertuaarist maha võtta ainult ministeeriumi loal. Ja siis enne seda oleks ministeeriumist väga meeldiv, kui ta korraldaks publikuküsitluse, kas kõik inimesed, kes seda lavastust kindlasti vaadata tahtsid, on selle ära vaadanud. Samuti tuleb arvestada viimaste etenduste puhul seda, et viimased etendused ei satuks kõik ühele nädalale. Kunagi oli selline situatsioon, et erinevates teatrites olid kolmel päeval järjest viimased etendused, sellest teatati muidugi kuu alguses, kui ilmusid selle kuu mängukavad, siis oli vastavate etenduste juures väikeses kirjas märge „viimast korda“, aga minul need kuupäevad juba muude piletitega hõivatud. No ega mul teatri jaoks rahast kahju ei ole, ostetud piletid jäid kasutamata ja asemele said ostetud teised piletid, viimastele etendustele. Pluss veel see kamm, et etendused olid kõik erinevates linnades, nii et rahaliselt oli mul valida, kas reis soojale maale või 4-päevane teatriringreis Eestis. Teavitamine viimastest etendustest võiks olla ikka organiseeritud. See on ikkagi tõsine asi, kui üks etendus repertuaarist maha läheb. Sama tõsine nagu esietendus. Praegu on nii, et etendus võetakse repertuaarist maha ja sellest võib isegi alles peale viimase etenduse kuupäeva kuulda, ütleme järgmisel hooajal avastad, et seda etendust ei mängitagi enam. Ja mul jääbki lavastus nägemata. See on ju sigadus. Nagu ei olekski teater minu jaoks! Ja mina ei ole ammugi teatri jaoks (oluline)... kui niimoodi näkku sülitatakse. Lavastus võib repertuaaris püsida ikka väga pikalt. Mõtlesin sellele hiljuti venelaste „Jesus Christ Superstari“ vaadates. Esimesed andmed selle lavastuse kohta on mul aastast 1998. Aga nagu enne etendust öeldi: lavastuse esietendusest saab 40 aastat. Ma ei saanud aru, kas oli mõeldud seda Peterburi lavastust või „Superstari“ maailmaesietendust, ilmselt ikkagi viimast, sest ei kujuta eriti ette, et 1971. aastal oleks Leningradis rokkooperit esitatud. Aga lavastus on olnud Peterburi teatri repertuaaris vähemalt 1998. aastast, kindlasti kauemgi. Lihtsalt kontsertetendus kostüümidega. Väga lakooniline, odav, teatritaoline produkt, aga ajab asja ära. Nagu meil tegi hiljuti Nüganen protestiks säästuteatrit kahe tooliga lavastatud „Ma armastasin sakslast“, Peterburi lavastuses polnud isegi kahte tooli. Muusika ja vist isegi suurem osa laulust tuli fono pealt, aga etendus missugune. Kui pole ammu head rockooperit kuulnud, kui Webberi muusikat väga armastad ja seda ikka ja jälle kuulata tahad, siis väga hea lahendus. Ei pea olema alati kõrgkultuur, aga see peab vaatajale isiklikult meeldima. Aga selle kohta, et publiku teatriskäimisi mõjutab kriitika (Postimehe arvamusloost)? See üllatas mind küll väga. Ma poleks kunagi arvanud, et publik reastub selle järgi, millisest lavastusest on Päevalehes või Postimehes kirjutatud. Kui sellest lavastusest ei ole kirjutatud, siis seda lavastust pole olemas. Nagu ütleb Postimehe arvamusloo autor (või vähemalt, nagu mina temast aru saan), siis halb kriitika peletab publiku eemale? Kas tõesti on nii? Et kui keegi guru on lehes tüki maha teinud, siis ei lähe seda vaatama? Mina küll seda ei usu. Pigem on teatud arv inimesi, kes just halvustava kriitika peale kohale tormavad, et kas tõesti on siis nii jube? Mina loen teatriarvustusi ja üldse teatriga seotud artikleid pigem lihtsalt huvist. Tahan teada, mida see konkreetne autor selle lavastuse kohta mõtleb. Või mida sellel lavastusega seotud inimesel intervjuus öelda on. Kui olen lavastust juba näinud, siis saan tihti teada selliseid asju, mille peale ma vaadates poleks tulnud. Või mida ma võib-olla lihtsalt tähele ei pannud. Kui loen arvustust lavastuse kohta, mida ma veel näinud ei ole, siis selleks, et pärast seda lavastust vaadates, tekiks deja vu efekt- ahaa, sellest ta kirjutas, et siin ta lõhub pudeli ära. Samas piisab ju ka ainult puhtalt andmetest: näidendi autor, pealkiri, lavastaja ja osatäitjad. Ka see (või üks nendest komponentidest) võib olla piisavalt intrigeeriv info, et mõnda lavastust näha tahta. Tean ühte inimest, keda huvitab ainult barokkooper. Ja enne 1997. aastat ei osanud ma talle mitte midagi soovitada. Siis tuli Händeli „Xerxes“. 2004. ja 2012. aasta tõid täiendust. See on kurb, kui inimesele mingi žanr väga meeldib, aga ta peab selliste perioodide kaupa ootama, et uut lavastust näha. Mina näen õnneks Teatrit tihedamate perioodidega, isegi aastaseid pause pole tekkinud. Aga ikkagi mul on kahju, et mitte iga teatriskäik, mida, nagu öeldud, on mul nädalas 2-3, ei ole Teatriskäik. Jah, kui võtta sellest küljest, et ma ei pea vähemalt 7 aastat uut Teatrietendust ootama, siis on mul vedanud. Aga kui ma tahan iga päev ja kogu Eestis pakutavat Teatrit näha?

Saturday, January 28, 2012

Jesus Christ Superstar (St.Peterburg)

A.L.Webber, T.Rice „Jesus Christ Superstar“, lavastaja V.Podgorodinski ja G.Abramov, Sankt-Peterburi Rockooperi teater Nagu ma kavalehe kätte sain, tuli pilt kuidagi tuttav ette. Kunagi nägin sama rockooperiteatri esituses „Junona ja Avossi“, siis ostsin nende esituses „Jesus Christ Superstari“, mis mul oli vist selle rockooperi esimene kassett, nii et see oli küllalt ribadeks kuulatud. Kahtlesin viimase hetkeni, kas see on ikka sama lavastus, sest kasseti ostmine jäi kindlasti eelmisesse sajandisse. Aga pildid olid küll samad, eriti üks lühikeste juustega blondiin, kes oli nüüd juba nii 50le lähenev tädi. Selline hea säästuvariant oli, tuli kohe meelde Nüganen oma protestiteatriga, kui ta lavastas „Ma armastasin sakslast“ ilma dekoratsioonideta, kasutades ainult kahte tooli. Peterburi rahvas ei kasutanud üldse midagi peale kahe oda. Rohkem nagu kontsertettekanne, aga ma olen nii hull Webberi fänn, et kuulaks teda ükskõik mis esituses, peaasi, et mugav istuda on. Igal juhul parem variant kui need Vanemuise haledad Memoryd erineva jamaga, siin sai ikka ühte ja head heliloojat mitu tundi järjest kuulata. Muusika tuli fono pealt, aga mulle tundus, et ka laul tuli fono pealt, vähemalt osaliselt kindlasti. Mikrofonid olid ainult solistidel ja mõnel kooriartistil ka, kui ta väikese soolo tegi, aga samas oli kuulda, et kogu koor laulab. Kuigi laval oli kammerkoor või neil ongi teatris nii väikese koosseisuga koor, igast häälerühmast ainult 3-4 inimest. Kogu seda asja vaadates oli silme ees muidugi kogu aeg Vanemuise vabaõhulavastus „Jesus Christ“, et kuidas seal see või see stseen lahendatud oli, nii et sellest oli kahju, et see lavastus oli säästuvariant ja jäi Vanemuise omale kõvasti alla. Aga muusika võttis ikka keha nõksuma küll. Ma imestasin, et ma olengi seda ooperit siis kogu aeg vene keeles kasseti pealt kuulanud, praegu tundus see küll nii võõras, ikka tuntumate laulude ajal tulid inglisekeelsed sõnad meelde. Nad olid muutnud ka laulude järjekorda, minu meelest oli Maria või Maarja-Magdalena või kes ta eesti keeles on, laul „Everything's allright“ peale seda, kui igasugused haiged ja pidalitõbised ja pimedad-jalutud Jesus Christi rünnanud olid, aga siin tuli peale seda atakki hoopis „I don't know how to love him“. Aga võib-olla ma mäletan seda järjekorda valesti, vähemalt filmist jäi küll sellises järjekorras meelde. Vanemuise kava sisaldas kogu ooperi sõnu, nii et sealt sai välja uuritud, et ikkagi samas järjekorras kõlasid need laulud nagu peterburlastel, mul oli valesti meeles. Aga võib-olla oli ikkagi filmis teisiti, mul on see nii silme ees, kuidas vigased Jeesukest ründasid ja siis tuli Maria teda rahustama, et kõik saab korda. Filmiversiooni ei olnud küll kuskilt kontrollida. Ja põhilaulu „Jesus Christ Superstari“ ei olnudki. Sellest oli üsna ooperi alguses ainult üks lühike motiiv, ootasin, et lõpus tuleb pikalt seda laulu, aga kuidagi ootamatult lõppes, et mass räsis Jeesukest ja sisi ta kadus poolpaljalt kuhugi akside vahele ära. Lavastust on mängitud juba nii kaua, ma arvan, et 20 aastat vähemalt, et Jeesukese osatäitja oli jõudnud vanaks ja paksuks minna. Samuti oli Maria üpris vana naine. Hästi naljakas oli Heroodes, see tema laul on üks põhiline naljanumber, mis võtab alati jala tatsuma, nii huvitava rütmikaga ja lahedate käikudega, aga Heroodes nägi ise ka naljakas välja, palja kõhuga ja mingi poolik parukas oli pähe pandud, nagu pooleldi indiaanlane. Selle laulu ajal tuli ehedalt silme ette Vanemuise lavastuses Heroodest laulnud Aivar Tommingas ja šougirlide tants, kui võimas see kõik oli. Üldse, kõik need Webberile omased keerdkäigud, marss „Hosanna“, kus akordide vahele tulevad hästi omapärased ja justkui näiliselt harmooniast väljas pasunakäigud, see kõik oli ikka nii vinge. Kodus ei saanud enne rahu, kui vanast kassetisahtlist „Jesus Christi“ kasseti välja otsisin ja see oligi sama lavastus! Milline luksus, mängida ühte lavastust 20 aastat. Miks meie teatrid nii ei tee, et kuni publikut jätkub ja tegijatele endile meeldib, siis niikaua mängivad?

Menšikov ja tema puhkpilliorkester

Oleg Menšikov ja tema puhkpilliorkester Eeee... Noh, Oleg Menšikov oli tõesti laval. Luges raamatut ja puha. Puhkpilliorkester oli ka. Kandsid pille ja liikusid. Mängisid mustalt. Veel olid 2 naga, kes esimeses reas istunud daame tantsima palusid. Ühe nagaga tuli palutud daam kohe tantsima, teine sai esimeselt daamelt korvi. Menšikov luges oma memuaaride pähe kellegi teise teost, olen selle ürituse reklaami Solarises korduvalt kuulnud, seal nimetatakse selle teose autorit, keda Menšikov luges, aga kavalehte polnud, nii et siin seda nimetada ei oska. Aga ütles Menšikov, et hakkasin memuaare kirjutama, et igast asjast peab mingi mälestus jääma ja siis luges seda raamatut nagu oma päevikut. Vaheajani kannatasin ära.

Tuesday, January 3, 2012

Nukitsamees

O.Ehala, O.Luts „Nukitsamees“, lavastaja Eva Klemets, Vanemuine Täitsa vahva lavastus oli, kuigi hästi kahju oli sellest, et seda mängiti liiga kitsal väiksel laval, see oleks hästi suurele lavale sobinud, seal oleks ka rohkem tehnilisi võimalusi olnud, et metsaelu huvitavamaks teha. Praegu markeeriti metsa sellega, et koor oli riietatud puudeks-põõsasteks ja aeg-ajalt lasti laest puumaketid alla. Ja oligi kogu mets. Taustamaaling oli küll väga ilus. Tegevus toimus suure kivi ümber, mille teisel pool oli metsakollide koobas. Metsakollid olid ehtsad ugrimugrid, moor soigus ja joigus, mingeid algeid oli šamanismist, söödi ja nuusutati kärbseseent, millest oli hästi naljakas stseen, kus kollirahvas oli kaifi all ja metsa eksinud lastel olid pead kokku löödud, siis neil justkui kajas kõik peas ja tegevus toimus hästi aeglaselt ja kajades ning venitades. Nukitsameest ennast näidati hästi vähe, tal oli esitada ainult üks laul, siis oli ta veel paaris stseenis, aga muidu mässasid ikka teised ringi. Kollidel olid sarved nagu põtradel, mitte kuradisarved, nagu neid Lutsu tegelasi siiamaani visuaalselt kujutatud on. Päris palju oli uusi laule, umbes pooled olid sellised laulud, mida filmis ei olnud. Ja nendel lauludel, mis olid filmist tuttavad, olid teistsugused sõnad kui filmis. Aga täitsa tore ja vaimukas vaatamine oli, põhiline, et hea muusikaga, „Rahalaul“ ja „Laul headusest ja kurjusest“ on ühed mu lemmikud üldse, „Rahalaul“ koguni elu moto, kui õigesti see on öeldud: raha mängib elus põhirolli, raha, see on õnn ja armastus.

Misantroop

Jean-Baptiste Moliere „Misantroop“, lavastaja Lembit Peterson, Theatrum Üle ootuste hea lavastus. Kui Kadriorgu kohale jõudsin, oli selline tunne, et no milleks jälle kuhugi pooleldi linnast välja ja üldse mitte teatritegemiseks mõeldud ruumidesse. Hakkasin etendust vaatama sellise suhtumisega, et taielge taielge, mina seda pikalt vaadata ei viitsi, ühe vaatuse kannatan ära. Esimese vaatuse vahtisin põhiliselt saali, kus mängiti, seal oli väga palju kaunistusi, 2 kaminat, kummagi kamina kohal ornament kahepealiste kotkaste ja suure krooniga ja lühtriteks olid peeglite ette asetatud küünallambid. Aknaid oli ka hästi palju, ühele poole jäi rõdule viiv uks, vastassuunas teine suur uks, siis veel väiksemad uksed ja teise korruse tasandil taas aknad, kuigi nendest akendest oli aru saada, et need aknad peaksid avanema siseruumidesse. Ja teksti selle kõrvale kuulata oli ka päris vahva, Moliere on ikka omaette tase, esitus oli ka väga hea. Nii et jäin väga rahule, kuigi mingeid üle ootuste häid osatäitmisi ei olnud, aga kogu selle suhtumise juures, mis mul etenduse alguses oli, oli lõpuks ikka täitsa suur rahulolu, nii et vaheajal polnud üldse tahtmist ära minna, et saaks seda head teksti veel ja veel kuulata. Laura Peterson Celimene'ina oli väga ilus, vaatasin üle hulga aja, et ta on tegelikult üpris kena naine, kuigi lõug on liiga pikalt ette ja nina ka natuke proportsioonist väljas pikk. Lavakujundust õieti polnudki, ruumi olid toodud mõned diivantoolid ja paar lauda ja kogu lugu. Vahepeal käis laval mingi muusik, tema suhtlemist publikuga oli üpris piinlik vaadata. Kostüümid olid natuke stiliseeritud, aga jätsid odava mulje, kaltsukast kokkukorjatud kraam, oleks uhkemaid kehakatteid oodanud. Edevmeeste puhul oli värve küll palju, ühel mehel isegi pikk lakitud küüs, nagu tekst ette nägi, aga iseenesest labased kostüümid olid. Samuti Alceste'i mänginud Ott Aardam, oli üldse nagu kartulikotis, ehteks valge krae ja käiste küljes rohelised paelakesed. Naistel olid tavalised valged kleidid ja nende peale pandud suured kaskaadid riiet, et matkida barokkajastu kleitide alumist osa, neid konstruktsioone oli päris huvitav vaadata, kuidas ja millega nad kinnitusid.

Mary Poppins (Nele-Liis Vaiksoo)

P.L.Travers, W.Disney, C.Mackintosh „Mary Poppins“, lavastaja Georg Malvius, Vanemuine Ootasin midagi enamat ja olin üpris pettunud. Jälle oli kusagilt ammusest noorusest meeles, et siin on hästi palju ilusaid lugusid, kuigi 90ndatel nähtud „Mary Poppinsi“ lavastuse rikkus ära Poppinsit mänginud Piret Rauk oma möödalaulmisega. Vähemalt siis tundus see mulle nii, aga tagantjärele tundus see ammune lavastus kuidagi nostalgiline, seal oli nii ilusti välja mängitud Mary ja Berti varjatud armastus ja nii kahju oli Bertist, et ta on ometi Marysse nii armunud, aga naine lihtsalt pirtsutab ja lendab oma vihmavarjuga ringi. Muidugi olid meeles ka võrratu film võrratu Julie Andrewsiga ja veel paremini oli meeles jamafilm Natalja Andreitšenkoga, aga peale tänast „Mary Poppinsit“ tundusid isegi kunagise Mosfilmi nõmedad laulud küllalt normaalsed, igal juhul paremad kui see sonimine, mida täna esitati. Ainult paar head lugu oli, ülejäänud oli kõik jama. Võib-olla on asi selles, et ma ei suuda tabada „Mary Poppinsi“ kui kirjandusliku kangelase või üldse karakteri võlu. Minu jaoks on ta mingi vastik ja ennasttäis mutt, kes sõidab käsipuusid mööda trepist üles ja lendab vihmavarjuga ringi, aga tema hoole all olevad vaesed lapsed peavad nööri mööda käima. Neile ei õpeta ta ühtegi võlutrikki, ainult hullutab neid oma maagiaga, aga jääb kõige selle juures hästi külmaks ja kaugeks. Selline küllalt ebameeldiv tegelena. Kuigi Julie Andrewsi mängituna oli ta isegi meeldiv, Natalja Andreitšenko meeldis rohkem oma välimuse poolest, et nii ilus naine, aga mängib nii vastikut kuju. Nõukogudeaegse filmiga seoses, mis oli ka esimene kohtumine Mary Poppinsi kui tegelasega, jäi meelde, et see kõik tundus nii vale ja utoopiline, eks ma olin siis korralik sotsprodukt, kes ei saanud sellisest elukorraldusest aru, et on mingid pangad, pank oli sellel ajal ju täiesti tundmatu sõna. Et on perekond, kus ema istub kodus, aga lastega tegeleda pole tal aega ja palgatakse hoidjaid ja siis palgatakse veel selline vastik tädi nagu Mary Poppins. Kõige jäledam selles filmis oli elusuurune kassikostüümis mees, kes kuskil ballil lastele õhupalle jagas, see oli täielik õudus! Lavastuses tuli laste traagika eriti hästi esile, nii et minu jaoks oli see üks äraütlema kurb lavastus. Kuigi nende emakene rõhutas kogu aeg, et pole oluline, kui isakene tööst ilma jääb, pole oluline, et me laostume, et me peame oma kodukesest ära minema, pole oluline, et meil pole raha, kõige olulisem on, et me oleme üksteise jaoks olemas ja meil on olemas midagi väga hindamatut – armastus. Aga tegudes seda armastust polnud üldse näha. Sellel emal ei olnud isegi nii palju armastust, et oma lapsed üles nende tuppa saata, nendega seal istuda ja mängida, ta pidi tegelema kogu aeg oma kolmanda lapse – isaga. Osatäitjatest olid ainsad nauditavad esitused koomiline teenijatepaar Bankside kodus. Neid teenijaid nähes tekkis taas küsimus, kui need Banksid nii vaesed on, kuidas nad suudavad nii palju teenijaid pidada ja nendele lisaks veel kindlasti lapsehoidja palkama peavad. Merle Jääger oli igati vurhvi täis ja tegi häid nägusid, reaktsioonid olid väga ootamatud ja õige koha peal. Meesteenijat ma alguses ära ei tundnudki, aga kuna oli meeles, et siin mängib ka Lauri Liiv, viisin lõpuks otsad kokku, et see hädapätakas, kes ainult hingamisega võib riiulid kukkuma panna, ongi tema. Vanemuise suure lava tükkide ja eriti muusikalide puhul on kahju veel sellest, et teater on nii meeletult raha peal väljas, lavastamise juures on kõige olulisem aspekt see, et tükki saaks mängida Nokias, see toob hullult raha sisse. Nii et ei saa kasutada isegi pöördlava, mis väga paljude lavastuste puhul asjale suurt kasu tooks. Üldse, nagu ma olen palju kordi kirjutanud, alati, kui lavastatakse laval, kus on pöördlava, võiks seda tehnikaimet ka kasutada. Nüüd oli jälle selline küllalt staatiline värk, lavaruumi täitsid raamatukaaned, mida kahele poole lava avati ja siis seal vahel tegevust näidati, suletud kaante taga muudeti lavakujundust. Isegi midagi pöördlava moodi oli juurde ehitatud, laval liikuv konstruktsioon, mida ühte või teist pidi pöörata, aga see kõik polnud see. Just sellise lavastuse puhul, nagu lugu Mary Poppinsist, oleks pöördlavast väga palju abi olnud, kasvõi lendamise matkimisel, praegu jäi see tagalava ülemises ääres toimunud tõstmine küll üsna mannetuks. Mõned massistseenid olid päris head, muusikalid on ikka selline žanr, kus tuleb massiga peale minna, võimalikult suur koorikoosseis ja tantsijate arv välja tuua, siis on efekti. Praegu oli tegemist üpris kammerliku lavastusega, kus enamustes stseenides väike koosseis, ainult korstnapühkijate tants ja Supernali väga tore ekstra ülivõrdes olid suurema massiga kaetud. Päris ilus oli Mary Poppinsi laul „Üleni veatu“, aga seda esitati nii vähe, et see ei jäänud isegi meelde, suure vaevaga suutsin seda hiljem meenutada. See-eest korduvalt kõlanud „Chim Chim Cher-ee“, „Tähelaul“ ja „Suhkrutükk“ olid muidugi hästi meeles. „Suhkrutükiga“ seoses meenus ka kunagine menusaade „Lauluvanker“, mida söögi alla ja söögi peale näidati ja kus keegi Lenna seda laulu väga krapsakalt esitas, see oli üks väheseid laule, mis seal vaadata-kuulata kõlbas.

Salaste laulupidu

Jaan Kruusvall „Salaste laulupidu“, lavastaja Peeter Tammearu, Ugala Suur jama, aga mitte kõige hullem asi, mida ma näinud olen. Kõlbas lõpuni vaadata küll. Läksin seda vaatama, kuna seal mängib Allan Noormets, aga teda näidati ainult tüki lõpus nii umbes 10 minutit. Nii et sellest jälle see küsimus, milleks tellida kohale staar, kui talle pole õiget rolli. Noormets muidugi sobis väga sellesse räuskavasse ja parastavasse polkovnik Tolstoi osasse, aga ikkagi, sõita teisest linnast sellepärast kohale, et mingis jamas 10 minutit laval olla. Teised kõik olid sellised, et noh teeme siis selle järjekordse osa ära. Ja midagi mängida ka eriti muidugi polnud. Kuidas KGB agendid laulupeo ajal oma punkris kokku saavad, joovad ja alampolkovnikut ootavad. Paljastavad teineteise valukohti, ilguvad üksteise kallal, üritavad välja selgitada, kes neist kõige ausam mees on. Kuni tuleb alampolkovnik ja kaardid avab. Ja peale teda tuleb polkovnik ja avab alampolkovniku kohta kaardid. Ja kogu lugu. Meelis Rämmeldi Eeliot oli selle näitleja puhul esimene roll, kus ta täiesti talutav oli, selline omaette naeru pobisev vanamees, see täitsa sobis talle.

Valged daamid

Andrus Kivirähk „Valged daamid“, lavastaja Merle Karusoo, R.A.A.A.M. Täitsa hea näidend. Põhiline, ei olnud väga pikk, et oleks jõudnud ära tüüdata, ainult poolteist tundi. Väga tore oli laval näha Katrin Saukast, kes on ikka tõeline professionaal, kahju, et teda ei hinnata ja nii harva kasutatakse. Ja et ta ei ole üheski teatris koosseisuline näitleja, et teda saaks mitmes lavastuses näha ja erinevaid rolle võrrelda. Väga hea diktsiooniga, täpne, huvitavate miimidega, lihtsalt paneb ennast vaatama, isegi kui ta midagi ei tee. Tema on kindlasti üks selliseid näitlejaid, kelle puhul paus alati kannab. Isegi kui ta niisama seisab ja tühjusesse vaatab, on teda huvitav jälgida. Liis Haab sekundeeris talle ka päris hästi. Oli tore vastuseis vana Valge daami ja uue Valge daami vahel. Vana Valge daami arvates on kõik labane, inimeste elud on tühised, neil pole selliseid üleloomulikke unistusi, nagu tema armastatul oli, kes soovis käia mööda vett. Noor Valge daam räägib palju oma elust, peod, sõbrad suhtlemine, see kõik on Vanale daamile arusaamatu. Tema arvates on kõik labane. Selline hea vastasseis oli, et sai mõlemale poolele kaasa elada, et sellel on õigus ja sellel on ka õigus ja milline siis see kuldne kesktee on? Kahjuks kuldset keskteed ei olnud, tegelikkus oli see, et Vana daam on kibestunud, sest peab sajandite viisi tühjas piiskoplinnuses passima ja saab ennast mõned korrad aastas akna peal inimestele ilmutada, aga nagu selgub, ei tule inimesed lossihoovile selleks, et teda vaadata, vaid selleks, et koos olla, et koos väljas käia, et suudelda ja pärast koju minna ja telekat vaadata. Nende saatus on nüüd seal koos passida, tühjust vaadata oma minevikku meenutada ja igatseda. Nagu Vana daam ütleb, igatsus läheb aja möödudes üle, lõpuks ei mäletagi enam, et sa oled midagi igatsenud.

ABBA

Abba kontsert-tantsuetendus. Lavastaja Ruslan Stepanov, Vanemuine No oli kah. Laulude seaded olid päris huvitavad, aga originaal on ikkagi parem. No mis teha, kui ei sündinud suure Abba ajastul, et oleks saanud siis neid laule originaalis kuulata, kuigi kontsert poleks ka see ja Abba ise vaevalt teatrietendust oma lauludest oleks teinud. „Mamma Mia“ oli igal juhul parem, originaalsed laulud ja väga heas esituses. Siin jättis nii esitus, just vokaali poolest soovida, näiteks a capella lauldud „Take A Chance On Me“ läks ikka täitsa rappa. Ja sound oli liiga vali, nii ära tüütas see müra. Ilusamad inimesed oleksid võinud ka laulda, kuigi Stephen Hansen esitas „The Winner Takes It All“ tõeliselt hingeminevalt, aga seda laulu tuli suletud silmadega kuulata ja sundida ennast kogu aeg mõtlema, et ma ei meenuta Hanseni nägu! Kui Hansen esitas lavatrepil istudes teist soololaulu, siis oli tema ette jäävast sektorist täitsa kahju, kellega ta silmsidet otsis, vaesekesed, pidid seda pannkooki nii lähedalt kannatama. Kui tantsutruppi poleks olnud, siis oleks ikka väga mõttetu õhtu olnud. Tantsijaid oli hea vaadata, eriti seda, kui ühel naistantsijal tuli king keset tantsu jalast ära ja kuidas ta selle tantsu siis lõpuni tantsis. Lauljatelt oleks igal juhul rohkem liikumist, mitte enda eksponeerimist oodanud. Õnneks ei olnud pikk üritus, kui piirduda ainult ametliku programmiga. Pärast kavas olnud laule ei tahtnud need edvikud kuidagi lõpetada, isegi lõõtsaga Tarmo Leinatamm tiriti orkestriaugust lavale esinema. Sellesse programmi kõige sobivamat laulu „Happy New Year“ aga ei esitatudki. Lauljad ajasid ainult närvi sellega, et jäid minu lemmiktantsijatele ette, nii et ma ei saanud neid üldse korralikult vaadata.

Viies kolonn

Ernest Hemingway „Viies kolonn“, lavastaja Ingo Normet, Eesti Draamateater Seni nähtud Hemingwayst laval vaid üks dramatiseering - „Ja päike tõuseb“. Hemingway ei ole loomulikult minu lemmikautor, iseenesest on mul teda isegi raske kirjanikuks nimetada, sest tema looming on minu jaoks nii jama, et ei kutsu üldse lugema. Kooli ajal sai kohustusliku kirjandusena see ära talutud, aga kõik need sõjapajatused, poliitilised mängud ja eriti merel ühte kala püüdev vanamees tundusid ikka ääretult nõmedad. Eks see muidugi tore on, et meie eluajal näidati ja mängiti ära ka see üksainumas Hemingway näidend, aga juba kirjanduslikult pole tegemist mitte just kõige parema tekstiga. Mis kinnitab ka minu arvamust, et Hemingwayd peetakse täiesti teenimatult kirjanikuks. Ta võiks olla mingi kohaliku tähtsusega autor, aga tema maailmakuulsus ja loetavus on mulle küll arusaamatud. Ühtlasi on Hemingway ka hea näide sellest, mida ma alati olen arvanud, et Nobeli kirjanduspreemia on märk sellest, et tegemist on eriti jama kirjanikuga, keda kindlasti ei tasu lugeda. Ja lavale pandult on see „näidend“ veel mannetuma. Hea muidugi, et ka Raivo Trassile lõpuks kandev peaosa usaldati, aga ta ei kanna seda välja. Tegevus toimub kodusõjaaegse Hispaania ümberpiiratud Madriidis. Mingi osa inimesi on sinna sisse eksporditud. Kes tegeleb vastuluurega, kes kirjutab sõjast. Hotelli on kõrvaltubadesse sattunud elama Dorothy ja Robert, alguses on Dorothy teise mehega, aga juba esimese stseeni lõpuks lööb Robrert Dorothy üle. Edasi hakkavad nad koos elama, Dorothy endine mees visatakse välja. Elavad nagu visiitabielu, mitte pärisi ühes toas, aga „sviidis“, kus saab ühest toast teise liikuda. Ja Robert tegeleb selle kõrvalt sõjaliste asjadega, võtab vastu seltsimehi ja ajab vaenlasi taga. Palju tegelasi oli, aga nad kõik olid kuidagi tarbetud. Ja eriti midagi ei toimunud, loll dialoog ja tühjus. Täitsa igav hakkas, kannatasin esimese vaatuse kuidagi ära ja siis tulin sealt tulema.