Minu veetlev leedi II

Frederick Loewe „Minu veetlev leedi“, lavastaja Ago-Endrik Kerge, Estonia

Vaadata oli alguses päris raske, need laulud ja muusika on nii ilusad ja kaasahaaravad, et ma hakkasin täiesti spontaanselt kaasa ümisema ja oleks tahtnud ennast kõlava rütmi saatel liigutada. Natuke taidlesin ka seal, aga siis sundisin ennast korralikult koha peal istuma ja isegi mitte mõttes kaasa laulma. See kõik haaras mind nii kaasa ja ma olin hästi õnnelik, et ma seda ilusat lugu jälle näen ja neid võrratuid meloodiaid nii heas esituses kuulen. Sest Estonia orkester on ju ikka omaette klass, väga hästi ja puhtalt ning oskuslikult mängiti. Ainult et muude osatäitmiste poolest ei olnud ma rahul, ma tahtsin näha seda lavastust kindlasti teiste osatäitjatega kui täna olid. Higginsit mängis Rene Soom ja Elizat Janne Ševtšenko. Alfred Doolitle’i mängis üldse keegi, kelle nimi mulle isegi meelde ei jäänud. Selle asemel, et näha koosseisu Raivo E.Tamm Higginsina, Hele Kõre Elizana ja Madis Milling prügivedajana. Vähemalt Freddy osatäitja sobis, selleks oli Andero Ermel, kuigi ma kahtlesin päris pikalt, kas see on ikka Ermel, nii tema moodi oli ja kõik liigutused ja laulustiil ja kõnemaneer olid nagu Ermelil, aga samas nägi välja ka kuidagi teistmoodi. Lõpuks veendusin kavalehelt ikkagi lõplikult, et vähemalt 1 neljast osatäitjast on täppi läinud ja vastab sellele koosseisule, mida ma näha tahtsin.
Leedis oli ikkagi kõik nii fantastiline, et mul ei jätku selle kirjeldamiseks emotsioone. See oli nagu mingi hästi meeldiv unenägu, kus ma kogu selle lavastuse vaatamise aja viibisin. Nagu näeks mingeid väga häid tuttavaid, keda pole ammu näinud ja kelle nägemisest nüüd nii ülisuur rõõm on. Tunda taas kõike seda kunagi läbielatut, kuulda neid armsaid meloodiad, näha inimesi selle muusika taustal toimetamas, näitlejaid mängimas, see kõik oli lihtsalt fantastika! Liikumine oli väga hästi läbi töötatud, kõigi muusikanumbrite juurde olid tehtud ilusad tantsud, hiljem lugesin taas kavalehelt, et tantsuseadete eest hoolitses Eduard Korotin. Sisse olid toodud tsirkuseartistid, kui eesriie lahti läks, siis nad tegid mingeid oma jõu- ja ilunumbreid. Ja üks tsirkuseartist käis piitsa laksutamas, mis oli lavatöölistele märguandeks, et dekoratsioone tuleb tõsta. Kasutati pöördlava, keset lava olid 2 massiivset dekoratsiooni, mis kujutasid ühelt poolt majade tänavafassaadi, stseenidele, mis toimuvad linnaväljakul või Higginsi maja ees, ja teisel pool olid Higginsi kabinetti kujutavad raamaturiiulid kogu vajaliku atribuutikaga. Siis nende dekoratsioonide vaheldumise ajal, tõsteti lavale mõned asjad juurde – tänavastseenidesse ilmusid laternapostid, mille tuled Alfred Doolitle’i laulu ajal vilkuma hakkasid, nagu oleks pohmelus ka tänavavalgustusele pähe löönud, nagu selle laulu puhul kohane. Higginsi kabinetti ilmusid dekoratsioonide ette lauad ja diivanid, tugitoolid ja vaip ja muud sellised asjad. Selline mõjuvalt kompaktne ja kergesti teisaldatav kujundus oli. Mõjus samas igati väärikalt ja ka värskelt.
Kostüümid oleks võinud huvitavamad olla, see on juba nii tüüpiline, et Elizal on ballistseenis seljas õhuline ja kitsas valge kleit, kõigis versioonides, mida ma „Leedist“ näinud olen, on tal alati selline ballitualett seljas. Enam-vähem omapäraselt mõjusid kõrgaadli hipodroomistseeni kostüümid, eriti naiste kleidid. Need olid sellised erinevate geomeetriliste kujundite moodi, et alt kas nelinurkselt või kolmnurkselt langevad kostüümid, mitte kleidid, vaid iga kooriartisti puhul eraldi jakk ja seelik. Ja kübaramoodi oli ka päris huvitav vaadata.