Wednesday, December 21, 2011

Robinson&Crusoe

Nino d'Introna, Giacomo Ravicchio „Robinson&Crusoe“, lavastaja Aare Toikka, VAT Teater Läksin väga suurte eelarvamustega, et tegemist on viimase jamaga, aga päris viimane jama see ei olnudki. Olin isegi meeldivalt üllatunud, kuigi mingi šedööver see ka muidugi ei olnud, vaene ja kolikambris mängitud teater, ei mingit ilu ega mugavusi, täielik publiku piinamine. Kui ikka teha nii pikk etendus, poolteist tundi, siis võiks sellega ka arvestada, kuidas inimestel see poolteist tundi ilma seljatoeta istmetel küürutada on. Lugu tuletas meelde Rogožkini filmi „Kukulind“, kus kuskil Soome pärapõrgus saavad kokku saamitar, soomlane ja venelane, kes kõik kolm räägivad erinevaid keeli ja üksteise keelt ei mõista. Siin oli kõik pisut piiratum: tegelasi 2 ja ka mänguruumi väga napilt, umbes 3x3 katusepind. Tundus nagu katastroofilugu, uputus, suur meri, paistab maja katus ja elektriposti ülemine ots. Katapulteeruvad 2 lendurit. Üks on eestlane, teise rahvust on raske kindlaks teha, tundus midagi Balkanit olevat. Tõmbasin paralleele situatsiooniga, et need võiksid olla eestlane ja lätlane. Kuigi naabrid ja peaksid teineteise kultuurist ning maast kõike teadma, ühist keelt ikka ei leia, sest ei saa teineteise keelest peaaegu mitte midagi aru. Nagu meil on kultussõnad saldejums ja iela ja siis ülejäänud sõnadele s lõppu, ongi läti keel. No muidugi saame me eeldada, et vallatakse vähemalt ühte võõrkeelt ja see võõrkeel on ka teisele arusaadav, aga sellist situatsiooni katusel ümbritsetuna merega oli ikka päris koomiline vaadata. Alguses olid hästi pikad kaklusstseenid, mis pakkusid pinget lastele ja sellest oli isegi kahju, et nende tähelepanu annab köita ainult üksteise tümitamisega, eriti jalaga perse tagumisega. Edasi tulid juba keelelised naljad ja meeste leppimine, et nad on kahekesi piiratud pinnal, kus nad peavad teineteisega leppima, kui tahavad ellu jääma. Läbi igasuguste seikluste leitakse lõpuks ühine keel, suureks sõpruse sillaks on siin ka alkohol, kui katuse alla jääva maja revideerimise käigus avastatud kastist leitakse pudel märjukesega. Esimene mõte on panna selle pudeli sisse kiri ja see merd mööda hulpima saata, aga enne tuleb pudel ju tühjaks teha. Järgneb pohmellistseen, mis oli tõeliselt naljakas, peavalutamine ja taarumine, võõramaalase poolt kummaline rituaal ennast põrandaharjaga harjates pesta ja sealjuures mingi rahvuslikku laulukest laulda ning isegi tantsuliigutusi juurde teha. Rogožkiniga täpselt ühene oli stseen, kus eestlane hakkab võõramaalast kutsuma esimese sõnaga, mis tal võõrast keelest meelde jääb, see on „lamp“, kuidas see võõras keeles kõlas ma enam ei mäleta, igal juhul hüüab ta seda nime, kui hommikul ärgates avastab, et teine mees on kadunud. Rogožkinil oli vastav stseen hästi naljakas, kus soomlane tahab venelase käest teada, mis tema nimi on, aga venelane on kõigist tüdinenud, ei saa aru, mida temast tahetakse ja ütleb soomlasele „pšjol tõ“. Nii jäigi venelane filmi lõpuni Pšjoltiks. Lõpuks ehitavad mehed katusemajakese liistudest parve, aga ei suuda kokku leppida, kummas suunas sõudma hakata. Võõramaalane parandab ära paja, millega eestlane kohale sõudis ja mõlemad mehed lahkuvad eri suundades.

Amadeus

Peter Shaffer „Amadeus“, lavastaja Andres Lepik, Ugala Appi, kui jube see oli! Igav ja õudne tõmblemine. Sammul üritas Lutseppa teha, päris hästi tuli välja, kuigi seda Lutsepa kõnedefekti võib vist raske järele teha olla. Aga noh ei ole see Lutsepp ju minu lemmik, et oleks tema ahvimist viitsinud vaadata. Üle kolme tunni ka veel. Esimenegi vaatus kestis peaaegu 2 tundi. Ja see oli minu jaoks jube piin. Juba peale esimest stseeni, seda pikka ja tüütut Salieri taidlemist vanainimesena, oli mul kõrini ja oleks tahtnud ära minna. Ja ma pidin seda jama 2 tundi kannatama! Constancet mänginud Merilin Kirbits oli tõeline lehm, nii et siis oli jälle tahtmine karjuda: ei usu! kui impotendist Salieri talle armastust avaldas ja teda kauniks naiseks nimetas ning Mozarti naist ära võrgutada püüdis. No ei saa niimoodi, et inimestele pakutakse ikka veel selliseid illusioone, et lepime nüüd kõik kokku, et see ülekaaluline ja kole naine on ilus, nagu tekstist ja tegelaste tegudest järeldub. Teatris ja ooperis võiks ka juba selles mõttes maa peale tulla, et ilusad naised mängivad ilusaid naisi ja koledad naised koledaid või vähemalt neid, kes ei pea olema armastajate-jumaluste rollis. Martin Mill Mozartina oli ise üks paras sitapea, nagu ta Glucki kohta ütles. Draamateatri lavastus oli vähemalt selles mõttes parem, et seal mängisid ilusad inimesed ja Krjukov oli Mozartina täistabamus, kuigi ka siis tundus see lavastus igav ja liiga pikk. Lutsepp oli muidugi oma hälbekõnega raske juhus, aga kannatas ära. Aga siis oli Salieri teema uudne, lõppenud oli just tema ülemaailmne boikoteerimine, tema muusikat hakati jälle esitama, avastati tema geniaalsus, mõned kirjanikud avastasid Salieri kui teema. Aga noh parem kui Shaffer poleks Salierit avastanud, sest head näidendit ta temast kirjutada ei suutnud. Ugala lavastuse kunstnik oli mingi järjekordne värvipime, väga igavad kostüümid olid tehtud, ometi oleks see ajastu võimaldanud uhket ja küllusklikku kostüümiparaadi. Ja kostüümide vahetust, mitte nii, et rikkad ja jõukad, kuningas kaasa arvatud, on kogu aeg ühtedes ja samades riietes.

Tuesday, December 20, 2011

Pulmad (Vahing)

Vaino Vahing „Pulmad“, lavastaja Ingo Normet, Eesti Draamateater Kohe algusest tundus jube jama olevat. Mõtlesin veel, et mis mul viga on, et ma Vaino Vahingu näidendit vaatama tulin, tean ju küll, et see ei saa olla muud kui täielik jama. Aga Normeti nimi ikka julgustas, Ingo ju mingit jama ei tee. Mõned kohad olid isegi täitsa talutavad, kui veel vanakesed elasid ja isegi paar kohta võttis muigama, et päris vaimukas tekst, aga kui „noored“ omaette jäid ja oli aru saada, et terve tükk läheb edasi ainult nende kahega ja midagi huvitavat siin niikuinii ei juhtu, siis oli ikka täitsa jama seal istuda ja seda jama jälgida. Ja oodata, millal juba vaheaeg tuleb ja siit minema saab. Esimene stseen toimus 25. märtsil 1949, ema kartis, et neid tullakse ära viima, kokku olid pakitud hädavajalikud asjad, et kohe olla valmis minema. Aga nendest läheb see asi mööda, isa väidab, et ta on asja niimoodi korraldanud. Teises stseenis on ema peied ja kolmandas stseenis pulmad ja isa matused. Kogu aeg käib joomine ja imeliku jutu ajamine. Ei pakkunud see jutt midagi, et seda üle kümne minuti oleks kuulata viitsinud, aga pidin üle tunni aja seda mula ära kannatama.

Monday, December 19, 2011

Rahauputus

Michael Cooney „Rahauputus“, lavastaja Andrus Vaarik, Eesti Draamateater Üle ootuste naljakas etendus. Kunagi nooruses oli suur Cooney vaimustus, aga siis vajus see vaimustus kuidagi ära, võib-olla ei olnud lihtsalt õnnestunud lavastusi. Kui nüüd mingi aeg tagasi Vene Teatris taas Cooneyd nägin, siis olin jälle väga rahul, sest oli naljakas. Kuigi eesnimed on millegipärast erinevad, siiani on olnud Ray Cooney kirjutatud tükid, nüüd oli Michael Cooney. Kuigi nende tekstid ja naljad on väga sarnased, nagu ühte teemasse kogu aeg, situatsioonikoomika, maksupettused, segadused rahaga, valest uksest sisse minemine jne. Täna olin eriti rahul, päris kõvasti sai naerda. Ain Lutsepale sobis nii hästi koomiline roll. Ei olegi teda vist komöödias näinud, ta mängib ikka selliseid tõsiseid asju, suuri ja raskeid, aga minu meelest alati ebaõnnestunult. Tema natuke defektiga kõne ja ebaplastiline keha sobis aga otust maksuametnikuks suurepäraselt. Kogu tema mäng oli tohutult naljakas, kuidas ta erinevatesse situatsioonidesse sattus, erinevaid valesid vastu võttis, kuidas nendele reageeris. Kuidas ta ühte meest kurdiks hakkab pidama ja talle käte ja jalgadega oma sõnu näitlikustada üritab. Ja kuidas ta revideeritavas kodus, kuhu ta tegelikult tuli allkirja järele, hakkab pesumasinat parandama, ennast vahuga kokku määrib ja viskit täis kaanib. Kõik oli hästi naljakas, kuigi lõpp hakkas natuke tüütuks muutuma. Teine vaatus oligi magedam, aga ei saagi olla nii, et kogu aeg ainult üks suur naermine käib. Kuigi päris etenduse lõpp, kui lavale ilmus Ita Ever teise maksuametnikuna, oli kogu lavastuse tipp. Selles rollis oli ära tunda jälle vana head koomikut Everit, kuidas ta Malmsteni „lähenemiskatsetele“ reageerib ja segaduses on, et mis kohta ta on sattunud. Kõik näitlejad moodustasid ühtlaselt tugeva ansambli, toredat situatsioonikoomikat oli ja ei olnud seda tobedat ülemängimist ega ülepingutamist, mis tavaliselt selliste jantide etendamisele kaasneb. Üks kerge ja äärmiselt naljakas vaatamine, aitab suurepäraselt lõõgastuda ja unustada kõik, mis jääb teatrimaja seintest väljapoole. Lavakujundus oli väga stiilne – täismõõdus suur eluruum, mugava suure sohvaga ja ülejäänud peaaegu tühja ruumiga. Sellisele näidendile vajalike paljude ustega ja isegi lagi oli lava kohale tehtud. Etendust mängitakse juba peaaegu 10 aastat ja täissaalidele.

Sunday, December 11, 2011

Raudmees

Ivar Põllu „Raudmees. Odysseuse eksirännakud“, lavastaja Robert Annus, Tartu Uus Teater Ei saa öelda, et üle ootuste hea lavastus, aga siiski parem kui ma arvasin. Suutsin selle isegi lõpuni vaadata, mis siis, et see kestis üle kolme tunni ja pidi olema väljaspool traditsioonilist teatrimaja. „Ird, K.le“ ei saa see ka lähedale, minu silmis vist sellepärast, et persoon, kellest lugu räägib, ei ole minu jaoks nii huvitav, nagu oli Kaarel Ird. Aga omamoodi huvitavaid momente oli palju, nalja sai ka, ainult lõpus umbes pool tundi kestnud rokk-kontsert oli tõesti liiast. Kogu seda müra ja lollitamist nii pikalt taluda oli päris piinav, oleks piisanud paarist laulust sinna lõppu. Ootasin kogu etenduse, et millal siis kuulus „Valgus“ tuleb ja kui see lõpus tulema hakkas, siis ikka nii, et anna olla, oma 10 korda järjest erinevates versioonides. Kuna olen kergelt muutunud Juss Haasma fänniks, siis kannatasin selle jaburuse rahulikult ära, aga kui Grapsi oleks mänginud keegi teine, siis ei oleks vist küll viitsinud lõpuni vaadata. Esimeses vaatuses nägi kõik paremad kujud ära ka, eriti hea oli Maria Soomets erinevates rollides, Andres Aagi ja Buratiinona. Buratiino oli Ferdinand Veike assistent Nukuteatris, sellest perioodist, kui Graps Nukuteatris töötas, Buratiino oli isegi olulisem kui lavastaja Veike, kõik pidid tema sõna kuulama. Siis oli veel terve rida ootamatult ilmunud kuulsusi, Grapsi USA perioodist üllatasid indiaanionni ääres loitsevad vennad Urbid ja Elvis. Tore oli laval koos näha ka Malle ja Katrin Pärna. Palju möllu ja kära, aga ei midagi erilist.

Wednesday, December 7, 2011

Kadunud käsi

Martin McDonagh „Kadunud käsi“, lavastaja Tanel Jonas, Vanemuine Martin McDonagh sai pressis nimetuse eestlaste lemmikiirlane, lemmikiirlase kohta ei oska ma midagi öelda, aga minu kaasaegne lemmikdraamakirjanik on ta kindlasti. Kõik tema lavastused on väga õnnestunud olnud, ei tea, kas lihtsalt õnnestumise asi, et lavastajad on valinud endale südamelähedase materjali, millega on, mida peale hakata, või on McDonagh' tekstid lihtsalt nii geniaalsed, et neid on võimatu ära rikkuda. Tabasin ennast mõttelt, miks me nimetame selliseid komöödiaid endiselt mustaks komöödiaks. McDonagh'l on kõik tekstid (vist peale „Padjamehe“) mustad komöödiad, aeg oleks terminites edasi liikuda, see on XXI sajandi kirjandus. See on kaasaegne komöödia. Eelmisesse sajandisse jäävad lihtsalt komöödiad, kus nalja tehti nalja pärast, selle sajandi või siis kaasaegne komöödia ongi selline sürrealistlik või must või roppuste sugemetega. Tavaliselt mind tohutult häirib, kui teatrilaval ropendatakse, aga selle teksti puhul absoluutselt ei häirinud, pigem oli see naljakas. Jälle üks kaasaegse komöödia omadusi – roppused on nii paigas, nii õiges kohas, et tunduvad naljakad, mitte labased eneseupitamised, et vaadake, kui kaasaegne kirjanik ma olen, kasutan kõnekeelt ja minu tegelased ropendavad! Tanel Jonase lavastatud „Kadunud käes“ oli kõik täiesti ideaalne. Alguses lähenesin selle ootusega, et see on midagi sama head, nagu „Leenane'i kaunitar“, sügav ja liigutav, naljakas ja nukker üheaegselt. Nii et ma ei suutnud mingi aeg selle näidendi omapäraga harjuda, et see ongi ainult koomikale üles ehitatud, tegelased on tobedalt naljakad, nende jutt totralt naeruväärne, nende olek ajab naerma, kõik on hästi pull. No tõesti pull. Alguses võtsin sellise hoiaku, et „Leenane'ist“ jääb see tükk ikka kõvasti maha, aga kui tabasin ära, et tegemist on erinevate žanritega, siis hakkas mulle ka „Kadunud käsi“ meeldima, isegi väga hakkas meeldima. Eriti meeldis see, et mängiti ühes vaatuses, et ei pidanud vahepeal väljas käima. Tükk oli parajalt pikk ka, nii et kannatas ilusti selle aja ära vaadata, isegi juurde oleks tahtnud. Seda tunnet, et aitab ka juba, mida te venitate või mis jama see üldse on, kaua võib, ei tekkinud korrakski, mitte hetkekski ei hakanud igav. Omapärased süžeepöörded olid ka, koguni deus ex machina või siis konkreetsemalt mater ex machina oli olemas. Kõrvalepõigetena ühe tegelase suurepärane monoloog küünlavalgel. Ootamatu, nagu ei oleks üldse McDonagh, aga samas nii naljakas ja sobiv. Näitlejate kvartett oli suurepärane. Hakkasin nüüd mõtlema, et see on vist McDonagh' üks iseloomulik joon- kvartett. „Leenane'is“ oli 4 tegelast, „Üksildases Läänes“ vist ka. Teisedki draamad või siis minu mõistes ikkagi komöödiad on pigem kammerlikud - „Padjamehes“ 3, kui ma õigesti mäletan, „Inishmaani igerikus“ küll rohkem, aga jätab ikka kammerliku mulje, sest kõik tegelased ei ole peaaegu üldse korraga laval, vaid toimivad ansamblitena ja enamasti on laval 2-3 tegelast korraga. Absoluutselt kogu nelik oli ilma mööndusteta väga hea, ei tahakski kedagi eraldi esile tõsta. Markus Luik oli juba oma neegrigrimmi tõttu naljakas, mängis väga hästi närvilise, pooleldi asotsiaalse ja harimatu neegri välja ka. Maarja Miti Marilyn oli küll rohkem tagaplaanil, kahjuks ei olnud McDonagh sellele tegelasele eriti suurt rolli andnud, aga ka suuremas osas sõnatus rollis oli Mitt ekstra klass, tema miimika ja lolli peika hullustele kaasaelamine, elu äärel vaakumine ja elu eest võitlemine. Nii suuri lolle, nagu selles näidendis kokku satuvad, ikka annab otsida. Ja kõik see on nii koomiline, mis situatsioonidesse nad satuvad, kuidas sellele reageerivad ja lahendada püüavad. Eriti koomiline oli sündinud koomiku Ott Sepa mängitud hotelliboy, tema filosofeerimine, eluhoiak, mehistumine. Peategelase käeta mehe Carmichaelil Riho Kütsaril oli täiesti imetabane telefonikõnestseen emaga, see oli taas ekstraklass kogu selles pärlite reas.