Friday, August 31, 2012

Gilgameš

Peeter Jalakas „Gilgameš ehk Igaviku nupp“, lavastaja Peeter Jalakas, Von Krahli Teater 2011 Njah. Täitsa kahetised tunded on. Ühest küljest mulle isegi natuke meeldis. Kogu see võimsus ja paar esimest stseeni olid ka üpris naljakad, aga edasi hakkas juba ära tüütama ja igavaks kiskuma. Kui Gilgameš jumalate juurde jõudis, ootasin juba kannatamatult etenduse lõppu ja kõik, mis peale seda tuli, oli minu jaoks jube tüütu. Eriti videona esitatud stseen kahest paljast mehest, kuidas Ulfsak (surnud) Lauri läbi erinevate tasandite ja avaruste kuhugi tassib. Lootsin, et nüüd ei ole enam pikalt kannatada, tassib selle Lauri kuhugi ära ja siis on läbi, aga ei... Siis ta jõudis veel kuhugi baari, kus Liina Vahtrik väga tabavalt ütles: „Mehed, mina saan ju teist aru, aga meil käivad siin inimesed...“ - s.t. olete pederastid ja paljad, aga pange ennast riidesse. Tekstist tuli välja, et Ulfsak tahab mingi tegelasega veel rääkida ja ma ohkisin juba päris kõvasti, et kas see rääkimine tuleb ka nüüd näidendisse ve? Ja tuligi! Siis ta sõudis päris huvitavalt asetatud paadiga läbi õhu, paat oli umbes 3 meetri kõrgusel trossi otsas ja liikus seal horisontaalselt. Ja jõudis suurde riidekuhja peidetud Taavi Eelmaa tegelaseni. Õnneks see rääkimine väga pikk enam polnud, aga ma olin juba ammu enne seda ära tüdinenud, nii et lõppu ja sellest kohast pääsemist, meie tavapärast kergendushüüatust peale teatris kannatamist: „Te olete vabad!“ andis ikka oodata. Ma sain nii aru, et Gilgameš oli Savisaar. Alguses oli mingi linnavalitsuse koosoleku teema, Gilgameš ilmub lavale hiljem tähtsa kujuna, kelle ees rahvas ja lambad kummardavad. Nende pärjatud meesosatäitjate taset ma küll ei hinnanud, ei olnud midagi nii erilist, et selle eest aastapreemia anda, aga Tiina Tauraite mängitud lammas oli küll auhinda väärt. Gilgameš-Savisaar oli küllalt sümpaatseks ja machoks tehtud noore Ulfsaki kehastuses. Trendikas ja kiitsakas, lasi ennast jumalate sünnitatud endisest karvakolli tantsust ära võluda ja peale seda on Gilgameš ning Enkidu kõige suuremad sõbrad. Neil on igav, lähevad kedagi tapma, suurde ja võimsasse seedrimetsa. Taplusstseen oli päris lahedalt lahendatud, selle ajaks puhuti õhku täis punasest kilest hiiglane, kelle juurde Ulfsak ja Laur kordamööda kõrgustes köiehüppeid tegid ja teda jalaga togisid. Peale seda langes maha tagaseina paigutatud stangedel rippuv riietehunnik, selle taga avanes jumalate maailm, kärsitul Gilgamešil õnnestub üks litsist kolme tissiga jumalanna välja vihastada, nii et jumalannal on vitt vihane ja jumalad otsustavad, et võtavad Gilgamešilt selle, keda ta kõige rohkem armastab. Ehk siis Enkidu, nii et ilmne pedeteema. Etenduse ajal andis kannatada ja koht, kus mängiti oli täiesti väljakannatamatu. Ma ikkagi ei saa aru, miks mängida sellistes urgastes? Mul oleks jäänud palju parem mulje, oleks olnud mugavam vaadata, parem istuda, oleks olnud soe ja hubane, kui oleks mängitud Nokias. Aga nemad peavad ronima kuhugi (küll täiesti kesklinnas asuvasse, nii et seda öelda ei saa, et aetakse inimesed pärapõrgusse suurt kunsti vaatama) lagunenud laohoonesse. Seal oli täpselt sama tunne nagu peldikus nime all Hüüru mõis, kus igal sammul ja iga liigutusega võis ennast ära määrida. Lagunenud, kõle, ebaesteetiline, ebamugav, külm. Pidi taluma ka igasuguseid haisuaroome, lisaks lavastuses kasutatud pürotehnikale ja õlidele ja mis seal kõik õhku lasti ja saali peale haisema saadeti, kandus katlasse ja ilmselt ka ümbrusesse sissepääsu ees seisvate välipeldikute lehk. Nii et nad oma kultuuri tegemisega on seal ristiks kaelas ka ümberkaudu elavatel inimestel, lärmavad ja levitavad haisu. Kõik oli nii ebanormaalselt organiseeritud, et ajas hambaid krigistama. Ei ole nii, et paned ennast ilusasti riidesse, sõidad kauni teatrimaja ette ja lähed kleidi lehvides ilusasse saali. Tuled sinna kohale, seljas sellised riided, mida ei oleks kahju ära määrida ja skafandrit meenutavad vatid ümber, et 2 tundi hambaid plagistades külma taluma ei peaks. Siis seisad seal mingis ajuvabas järjekorras, mis üldse edasi ei liigu, sest inimesi katla eesruumi sisse ei lasta. Kui siis järjekord edasi liigub, saab edasi mingisse rõvedasse „eeskotta“, kõik on must ja räpane, seal tuleb edasi seista. Ja kõige lõpuks oma koha eest päikese all võidelda, et vähegi normaalne koht lögasel ja logiseval klapptoolil välja võidelda. Siis suvatsevad härrased veel algusega venitada, etendust alustati 20 minutit hiljem, ja kui oled seda nende lollitamist ja laamendamist 2 tundi ära kannatanud, hõisanud „Me oleme vabad!“ ja tahad sellest jubedast kohast võimalikult ruttu välja pääseda, pead veel pool tundi ootama, kuni inimesed välja loivavad. Muidu, kui teatris on täismaja ja ei ole lootust kiiresti saalist välja saada, saab vähemalt normaalsetes tingimustes oma koha peal edasi istuda, aga sellest haisvast peldikust tahavad ju kõik võimalikult kiiresti minema pääseda.

Snargijaht

L.Carroll – S.Pepeljajev „Snargijaht“, lavastaja Saša Pepeljajev, Vene Teater Esimesed pool tundi kõlbas vaadata küll, aga siis tüütas ära ja läks igavaks, nii et lõppu andis oodata. Kokku kestis 2 tundi. Päris huvitavaid asju tehti seal vahepeal, aga selle paari huvitava momendi ootamiseks 2 tundi passida oli ka päris tüütu. Ilus inimene Olga Privis oli pandud tellingute peale ilutsema. Ta lihtsalt oli seal, võttis erinevaid poose, kõlkus ja liikus ringi ja seda oli tohutult ilus ning huvitav vaadata, ainult teda polnud kogu aeg näha. Need teised, kes päris lava peal tõmblesid, võisid seal naba paigast tõmmelda ja kulmudel seista, aga enamuse inimeste tähelepanu oli ikka Privisel. Ilu jõud. Ole lihtsalt ilus, kenasti riides ja huvitava soenguga ja tõmbad kogu tähelepanu taidlejatelt eemale. Ringi jõlkus suure roosa parukaga tüdruk, vist Alice, ta näitles hästi teatraalselt ja oli ka mingeid koreograafilisi etüüde tegema pandud, mis tema teksti saatsid. Mingi hulk tegelasi läks Snarki otsima, see on hästi pikk teekond, mille jooksul ei toimu praktiliselt mitte midagi. Lõpus laskus Privis taevastest kõrgustest alla, tuli välja, et ta on täiskasvanud Alice ja tegi ühe tantsu, aga siis oli ka nii, et teda ei saanud korralikult vaadata, sest lava hakkas pimenema, tegemist oli etenduse finaaliga ja kuskilt lae alt lasti kõrgustesse kiletorud, mis õhku täis puhuti, nii et need varjutasid ka Privise ära. Teised tegelased nägid välja nagu klounid, eriti naljakas oli, kui nad omavahel teineteist pildusid. Tõstsid mõne tegelase püksivärvlit pidi üles, hoidsid mingi aja õhus ja siis viskasid hooletult maha. Või viskusid omal jõul lavalt alla, seal all olid vist mingid pehmed madratsid, mis kukkumist leevendasid.

Monday, August 27, 2012

Viimane Dracula

Mart Kivastik „Viimane Dracula“, lavastaja Kalju Komissarov, Emajõe Suveteater Päris lahe lugu oli, kuigi otseütlemine oli natuke liiast. Tartu linn on korrumpeerunud, asju juhib poliitiline advokaadibüroo Victor ja Kesik, omavahel Vici ja Kessu. Nende käsilane ja musta töö tegija on noorpoliitik Silver, kes näeb unes, et ta räägib tõtt ja ärkab seepeale külmast higist leemendades karjudes üles. Silveriga hakkavad toimuma kummalised asjad – tema seljale ilmub midagi, mida publikule ei näidata, kuid loo hargnedes, saab selgeks, et talle kasvavad selja peale tiivad ja selg on linnusulgi täis. Peale analüüside võtmist, paneb arst diagnoosi – Silver muutub broileriks. Lõpustseenis ongi Silver kanaülikonnas, enne seda kaagutab ja ilmutab muid sulelistele omaseid käitumismalle. Botaanikaaias elab professor Dra, kes on põhimõttekindel rikas mees ja ei soovi anda allkirja botaanikaaia hävitamise poolt. Roheline oaas Tartu kesklinnas häirib Victorit ja Kesikut, nende tahtmine peab sündima, kui Drad füüriga ära osta ei anna, siis tuleb Drad verega mõjutada, ta ei saa ilma vereta elada. Kui Dra annab allkirja, siis ta saab verd, Vici paneb isegi tilgutist tomatimahla põrandale voolama, et Dra näeks, kuidas tema „kell“ tiksub. Dra ei tagane oma põhimõtetest ja sureb ära, seega on surnud ka viimane Dracula. Kuid vereimejate kants pole siiski päris välja surnud, sest loosse on segatud ka kaks tütarlast, tudengit: Hanna Liisa ning Miina, kellest esimene käib Dra juures assistendiks. Kuigi Dra on väga vana, üle neljakümne, on noor neiu temasse armunud, aga Dra armub ära hoopis Hanna Liisa sõbrannasse Miinasse. Ja Miinast saab järgmine viimane Dracula. Mänguks olid Athena saali ehitatud huvitavad tasapinnad, Dra kodu lagunenud pianiinoga oli kujutatud laval, kui toimusid stseenid väljaspool Dra kodu, tõmmati Drale eesriided ette, seal toimusid tänavastseenid ja muu selline. Kahel pool lava olid kõrgemal tasandil mängupiinad, ühel pool doktori kabinet ja teisel pool tudengineiude tuba. Vahva oli Vici ja Kessu kommunikeerimisviis, pidevalt ikka mobiilidega, neid näis neil taskutes lõpmatul hulgal olevat, kui Vici ütleb Kessule, et meil ei ole vaja telefoni kasutada, seda isegi ei tohi kasutada, sest nii ei saa kindel olla, et me räägime omavahel, paneb Kessu selle telefoni, mis tal parajasti käes on, taskusse, aga võtab intuitiivselt teisest taskust järgmise telefoni välja. Ja niimoodi lõputult. Mehed olid stiilsetes läikivhõbedast ülikondades, lipsustatud ja leekivpunastes särkides. Teise vaatuse alguses toimus kuskil koridoris vahepala, aga selle toimumine oli nii halvasti organiseeritud, et ainult hilisemad saali tulijad said kohe aru, et tuleb sinna vaatama jääda, osad, kes juba saalis istusid, kuulsid fuajeest muusikat ja kui muusika oli kuidagi kahtlaselt kaua mänginud, läksid ka vaatama, aga osa publikust ei taibanudki või ei viitsinud saalist välja minna. Keegi saalipersonalist oleks võinud öelda, et teise vaatuse alguses ei ole mõtet saali minna, teine vaatus algab fuajees.

The rise and fall of Estonia

E.-L.Semper, T.Ojasoo „The rise and fall of Estonia“, lavastajad E.-L.Semper ja T.Ojasoo, NO 72 Piletid olid ju ostetud, aga nagu palju kordi varemgi, sai tol õhtul (aga võib-olla ka varem) otsustatud, et ei viitsi ikka minna. Või tuli midagi muud vahele, ei mäleta enam täpselt. Kui meil ikka on selline olukord, et piletid tuleb igaks juhuks ära rabada ja siis vastavalt päevale mõelda, kas ma seda piletit realiseerida viitsin, siis pole midagi teha. Ega mul niimoodi teatri toetamise vastu midagi ei ole, aga siis nad võiksid teha ka rohkem teatrit, mitte teatritaolisi produkte. Varasemalt on olnud piletitest loobumisega ainult see vahe, et on ostetud uued piletid ja etendus siiski ära nähtud, kuigi paaril korral on juhtunud sedagi, et pilet jäi realiseerimata ja teist võimalust piletit saada või etendusele minna enam ei avanenud. Aga juba enne sellele etendusele minekut oli erinevatest saadetest küllalt nähtud, mis laadi etendusega on tegemist, nii et ei osanud seda kahetseda ka, et midagi head nägemata jäi – nagu nüüd televersiooni põhjal näha võis, ei jäänud midagi head nägemata. Täiesti ajuvaba oleks olnud ronida selleks Nokiasse, et seal filmi vaadata. Kas me oleme nüüd nii kaugele jõudnud, et nimetame telefilme teatriks? Iseenesest nagu absurditeater selle kõige ehedamal kujul: terve vald on Nokiasse kokku aetud, näitlejad istuvad lava ees, midagi ei ütle, tõusevad püsti ja lähevad minema. Publik istub pea 3 tundi Nokia saalis edasi. „Rise and falli“ vaadates kerkis mul lause peale: „Toompead rünnatakse“ silme ette realistlik pilt, mida tuhandeid kordi televisioonist näidatud. Rahvast täis Toompea esine ja sealt saba jalge vahel taganev Interrinne. Kui sõbralikult neil siis minna lasti, rahvas tegi paar käteplaksu, hüüti midagi (üldse mitte provotseerivat), keegi tegi häbelikult „häbi-häbi“. Ja siis aasta 2007 Tõnismäel. Peale seda, kui nad on 15 aastat siin heaolu ja demokraatiat nautinud, igal kevadel garmoškade ja viina saatel igavese tule ümber Katjušat laulnud ja tantsu löönud, tulevad nad sinna kokku ja karjuvad eestlastele häbematult „Pozor! Pozor!“ Ja lähevad haledalt abivalmilt ootavate vene telekanalite kaamerate ette ebaõiglusest niutsuma. Samas tulid „Toompead rünnatakse“ peale kohe ka pere siseringi naljad, mis vist saidki alguse julmadest 2007. sündmustest, kui R-Kioski kallal vandaalitseti ja poeg selle kohta maru vahvalt ütles: „Tähelepanu, R-Kioskit rünnatakse! Ma kordan, R-Kioskit rünnatakse!“. Edasi tulid parafraasid juba suvalistes kohtades, näiteks loomaaiast mööda sõites: „Tähelepanu, loomaaeda rünnatakse! Ma kordan, loomaaeda rünnatakse!“ jne. Muidu olid üsna vaimuvaesed sketšid kesise esitusega, aga Sergo Vareselt oli tõesti auhinda või vähemalt kestvaid ovatsioone väärt essee (?) kommunisti tütar Marjust. Eks seal tuli paljude stseenide peale deja vu tunne, et ahhaa, sellest nad kõik kirjutasid, et pulmastseen ja teleka ees jalgade masseerimine ja rahvuslipu sahtlisse peitmine peale valimispäeva lõppu, samuti ka Sergo Varese „Marju“. Ajaliselt suudeti mind ka natuke segadusse ajada, minu meelest mängiti seda tükki juba euro ajal, aga paljudes lugudes mainiti kroone. Seda oli iseenesest naljakas kuulata, et räägitakse mingitest üüratutest summadest kroonides. Nagu kroon oleks olnud kuskil minu eelmises elus, et olen sellest juba nii võõrdunud, et ei oska enam kroonides mõelda, kuigi tegelikult mõtlen tihti peale ostu sooritamist, mis see siis kroonides maksab. Aga see on nagu selline minu sisemine maailm, üldises kõnes kuuleb sõna „Eesti kroon“ ikka väga harva, nüüd oli see lavastus üks harv erand. Või toimus see mängimine ikka veel krooni ajal... Kummaline, et eelmine sajand on mul täpselt aastate viisi meeles, mis millise aastanumbriga aastal toimus, aga sellel sajandil on peaaegu kõik nagu üks suur puder ja kapsad. Mingil ajal justkui ärkan tardumusest ja mõtlen, et juba 12 aastat seda sajandit... ja mis siis selle aja jooksul juhtunud on? Mis aastal toimus see sündmus või suri see inimene? Tuleb ikka tohutult pingutada, et meelde tuletada, enamasti ei tulegi meelde. Seevastu eelmise sajandi terminitega sellist probleemi ei ole. Filmi lõpupoole olnud pidulauastseenist saadi vist inspiratsiooni lavastuse „Suur õgimine“ väljatoomiseks. Et teeks selle kohta terve lavastuse, kus niimoodi laua taga istutakse, sigade moodi õgitakse ja natuke ka ameletakse. Üldmulje siiski nagu Eva Klemetsi tegelane ühes sketšis: Ma ei saa enam aru, mis asi see on, see on nüri. See ei ole teater. Ma keeldun sellist asja nimetamast isegi teatritaoliseks produktiks. See oli film! Päris naljakaid lugusid oli, aga tegelikult, neid näeb palju realistlikumalt iga päev teistest telesaadetest, nii uudistest, reklaamidest kui ka kasvõi „Võsapetsist“. Ja filmina oleks võinud muidugi palju paremini teha, ilma kõikuva kaamerata ja paremate võttepaikadega. Ikka hea, et seda vaatama ei läinud, muidu oleksime seal kannatanud nagu „Ühtse suurkogu“ ajal, kuigi Nokiast oleks olnud mugavam vaikselt jalga lasta, Suurkogu ajal saali keskel istudes jäi lihtsalt julgusest puudu, et hetkel, kui tundsin, ma enam ei viitsi seda jama vaadata, püsti tõusta ja ära minna. Nagu ma siis n.ö. lives Suurkogu vaadates arvasingi, on see täiesti teleformaadis üritus, samuti mitte teater ega teatritaoline produkt, vaid televisiooni jaoks salvestatav sündmus, mida televiisorist vaadata olnuks palju mugavam. Nii et võib öelda, et oma vigadest õpitakse küll, et me teist korda enam samasse ämbrisse ei astunud ja isegi sisetundelt petta ei saanud.

Friday, August 24, 2012

Suveunistused

A.Ayckbourn/J.Pattison „Suveunistused“, lavastaja Roman Baskin, MTÜ Kell Kümme Hästi vahva lugu oli, just nimelt loo poolest mulle meeldis. Muud olud olid ikka nagu teatritaolisele produktile kohane, tavapärastele hädadele lisaks veel see, et sattus olema meeletult külm õhtu. Ei tea, kas näitlejatele tõesti meeldib kombineede väel 13-kraadise ilmaga 3 tundi ringi lipata? Täiesti õudne. Kui oleks mängitud normaalse teatrina teatrimajas, siis oleks elamus ka parem olnud. Ma ei saa aru, mis häda neil on mingeid x-kohti valida, sama hästi saaks ju seda kõike Nokia Kontserdimajas või Salme Kultuurikeskuses mängida, oleks inimestel mugav kohale tulla, mugav saalis istuda, mugav vaheaega veeta ja näitlejatel endil ka mugavam mängida. Täna nad tallusid seal täitsa pori sees, ka publik pidi osaliselt sellest porist läbi minema. Aga lugu meeldis mulle idee poolest, nii lahe oleks, kui päriselt ka midagi sellist juhtuks, et muinasjututegelased tulevad pärisellu. Suvemajas või pigem oli see isegi suveloss veedavad suve probleemne perekond: ema, isa, noorem kaagist tütar ja vanema tütre eksmees. Saabumas on vanem tütar (kuri kuningatütar) uue mehega ja ema näeb kurja vaeva, et tütre eksmeest sealt minema saada. Eksmees saab suurepäraselt läbi oma endiste äia ja ämmaga, noorem tütar on temasse suisa armunud, aga eksnaisega on suhted väga nugade peal. Kleer Maibaumi mängitud kurjal kuningatütrel olid suhted kõigiga nugade peal, selline naljakalt närviline ja kriiskav karakter oli. Nii hull eit, et isegi koletis Baldemar muinasjutust „Kaunitar ja koletis“ hakkas tema karjumise peale otsi andma. Ootamatult ilmub suvemajja eksmehest kunstniku juurde kaunitar Belle, kes põgenes paha koletise eest. Peagi selgub ootamatu nüanss, Belle ei oska rääkida, ta väljendab ennast ainult lauldes ja saab aru ka ainult sellest, mida talle muusikaliselt edasi antud sõnade kaudu väljendatakse. Need stseenid, kus koos olid laval Belle ja Ülle Kaljuste mängitud pereema, olid kõige naljakamad, Kaljuste reaktsioonid ja kuidas ta mitte kõige musikaalsema tegelase läbi ennast muusikas väljendada üritas olid hästi naljakad. Palju nalja sai, aga see kõik oli ikkagi liiga pikk ja ebamugav. Mul polnud niikaua häda midagi, kui läbi puude kumavat järve vaadata sai, aga kui nii pimedaks läks, et järve enam näha polnud ja ainult tegelaste vaatamisele keskenduda tuli, siis oli juba igav ka. Niigi oli kõik ära nämmutatud ja selge, oleks võinud poole lühemalt teha. 3 tundi järvevaadet passida pole kindlasti see, mille pärast ma teatris käin. Ehk tegijad ja esitajad võtavad ikka peale sellist ekstreemset esituskorda mõistuse pähe ja ei hakka tulevikus enam ainult vabas looduses häid näidendeid esitama.

Naised valitsevad maailma

Ivar Põllu „Naised valitsevad maailma“, lavastaja Ivar Põllu, Tartu Uus Teater Oeeehhh... no tehakse ikka jama, kellel seda vaja on. Minu usk suveteatri võimalikkusesse, et see on ikkagi teater, mitte teatritaoline produkt, mida piineldes kuskil pärapõrgus sääskedele söödaks olles, päikese käes praadides, kännu peal istudes, välikäimlatest rääkimata, ja linnulaulu ning muude looduslike või mööda kostvate helidega võideldes näitlejate teksti kuulmiseks pingutusi tehes „vaatama“ peab, varises täiesti põrmuks. Ei ole normaalne! Koht oli küll iseenesest täitsa tore, lomp oru põhjas, küngastel vahvad kallakud, ühes ääres onn ja teises saun, puu otsa ehitatud onn koos korvidega... No oli, mida vaadata, nii veerand tundi, kõige rohkem. Kui siis naised oma maailmaga välja ilmusid, läks suuremat sorti kannatamiseks. Nad tegid sinna lõkke! Ja me istusime suitsu sees peaaegu 2 tundi!!! Kui esimese vaatuse lõpuks suur torm tekkis, siis oli meie sektor juba nii paksult suitsu sees, et inimesed hakkasid läkastama. Huvitav oli see, et kogu aeg küll toimus midagi, ei saa öelda, et oli igavalt lavastatud ja midagi ei toimunud, et üks näitleja seisis keset lava ja kandis oma monoloogi ette või siis 2 näitlejat räägivad, aga see tekst on nii igav, et anna otsad. Ei, seda polnud, kogu aeg toimus midagi, naised mässasid ringi, harvem lasti näidata ka lapsi ja mehi, isegi tekst oli üpris vaimukas, aga see kõik oli nii ajuvaba ja olud nii ebamugavad, et peale veerandit tundi, kui olin koha vaatamisest juba küllastunud, hakkasin vaheaega ootama. Kui vaheaeg kuidagi tulla ei tahtnud, lootsin, et ehk on see näidend ühes vaatuses, näeb isegi lõpuni ära, aga peale poolteist tundi suurt kannatamist, lõdisemist ja vingu sees istumist, olime lõpuks vabad! Mees hüüdiski meie viimase aja parooli „Ühtsest Eestist“, kust pääsemine samuti suur vabanemine tundus: „Te olete vabad!“ Ei olnud küsimustki, kas jääda teist vaatust vaatama. Päris paljud inimesed liikusid autode poole ja andsid gaasi, kiitus, lõpuks ometi hääletatakse jalgadega. Kuigi ilmselt, kui seda teatritaolist produkti oleks mängitud teatrina, s.t. normaalsetes tingimustes teatrimajas, siis oleks enamus inimesi asja ikkagi lõpuni vaadanud, ilmselt neil hakkas lihtsalt külm või ei pidanud nad enam vingule vastu, ainult see sundis neid makstud pileti poolest rahast loobuma, muidu ma tean, et eestlased on ikka sellised ihnuskoid, et kui millegi eest on makstud, siis tuleb hambad ristis oma teenus lõpuni tarbida. See tegevus toimus vist kuskil ürgajal, kuigi Robert Annuse tegelane oli ju päris kaasaegne, mõisahärra ka hilisemast ajast, samuti piltnik. Ma oleks sellisele kogukonnale kohe lastekaitse kaela saatnud: mitte et mul nendest lastest kahju oleks, et neid ekspluateeriti, aga niisama, pulli pärast. Et ei ela siin midagi oma reeglite järgi, ikka ilusti Euroopa Liidu reeglite järgi. Vaesed lapsed käisid ringi samasugustes hõlstides nagu nende emad ja pidid tooma lõkkesse puid. Malle Pärna ürgema pööras lõpuks nii ära (või noh esimese vaatuse lõpuks), et kuulutas ennast jumalaks olevat. Tema monoloogi ajal lõbustasin ennast sellega, et vaidlesin mõttes jumalale vastu, kuidagi pidi ju omal seda olekut seal talutavamaks muutma, et vaheajani ära kannatada. Jumal: „Ma armastan teid kõiki!“ Mina: „Sitta sa armastad...“ Taieldi poriloigus, päris alguses toodi kohale jalata ja käteta, kusjuures äraraiutud jalg toodi eraldi kohale, sõjamees, kellele naised jala tagasi külge pookisid. Aga enne pidid nagu viimased sadistid äralõigatud jalaga mehe nina all vehkima. Robert Annuse suverõõmude monoloog oli minu jaoks täiesti tülgastav, sest ma tean seda kõike niigi, et suvi on vastik, siis on igasugused elukad, päike kõrvetab, väljas ei taha olla, matkamine on nõme jne. Osa teksti tuli lindistuse pealt, see oli nagu sisemine hääl, kui saunas vist juba sada aastat elanud mees oma kroonikat kirjutas, siis kostus samal ajal lindi pealt tema hääl sellest, mida ta kirjutab. Ja kui mõisahärra naiste külla satub, siis kõlavad tema mõtted Madis Kalmeti suu läbi taas lindi pealt. Arusaamatuks jäi, miks pidi mõisahärra minema lõkke juurde läbi vee, kui üle lombi viisid laudteed, mida mööda oleks saanud kuiva jalaga minna. Lombi keskel oli kaev, sealt võetud vett vist isegi joodi. No elavad kuskil jah sellised alaarenenud ja tsiviliseerimata rahvad, aga mina neid teatris vaadata küll ei viitsi. Muusika oli ka täiesti ajuvaba, tegi kogu selle vaheajani kannatamise veel hullemaks, mitte ei pakkunud vähest leevendust seal halvasti veedetud ajale. Genialistide ajal suutis Põllu vähemalt normaalset muusikat teha.

Monday, August 20, 2012

Seela Sella Stand up

„Seela Sella Stand up“, lavastaja Leena Tamminen, KP-Ideat Väga tobe vanamutt absoluutselt arusaamatute naljadega. Tema kaasmaalased, keda saalis oli ka valdav enamus, said tema naljadest paremini aru, kohati oli kuulda suisa homeerilist naeru. Aga mind ei võtnud ükski kild isegi muigama, naermisest rääkimata. Pigem oli naljakas vaadata laval seisvat (vist) lavastajat, kes mängis politseinikku, nii et päris monoetendus see siiski ei olnud, laval oli 2 inimest ja teine inimene isegi rääkis. Lavasta oli kogu aeg nüri näoga laval ja vaatas tuhmi pilguga vanamutti, et kaua sa mulised siin. Vahepeal isegi haigutas ja tukastas tema igava jutu peale. Mul oli täpselt samasugune reaktsioon. Kuigi Seela üritas nalju eestlastele arusaadavamaks teha, põimis oma pajatustesse isegi kohalikke olusid ja staaride nimesid sisse, läbi käisid Tanel Padar ja Lea Liitma ja kes kõik veel, ikka oli see kõik täitsa nüri. Õnneks ei kestnud see komejant kaua, nii et ei pidanud pikalt kannatama. Vahepeal Seela laulis mingeid tobedaid laulukesi, pigem kupleesid, lavastaja saatis teda tuubal. Alguses tuli Seela lavale keskmise pikkusega mantlis, mille alt siiski välja paistis, et tal on pantaloonid ja sukad jalas. Hiljem heitis ta mantli seljast ja jäi lavale väga tobedas pesus, korsett ja kätised ja mis seal komplektis kõik oli, see ei olnud isegi naeruväärne, vaid täiesti tobe.

Lilled Algernonile

Daniel Keyes „Lilled Algernonile“, lavastaja Kertu Moppel, Rakvere Teater Charlie Gordon on 32-aastane ja tema IQ on 68. Enam-vähem nagu Forrest Gump. Charlie'le tehakse keeruline ajusiirdamise operatsioon, isegi hiired on temast targemad, nii et talle siirdatakse hiire aju ja Charlie'st saab kohe geenius. Paari tunniga on tal selge lugemine, paari päevaga kirjutamine, edasi tulevad juba kõrgteaduslikud tööd, kuni siis ühel päeval kõik jälle pöördub ja Charlie'l algab taandareng. Lõpuks on ta jälle see Charlie, kes ta oli alguses. Charlie viimane palve enne lavalt lahkumist on tema raviarstile, et see viiks ikka lilli hiir Algernoni hauale. Kannatas lõpuni vaadata küll.

Kõik on täis II

Becky Mode „Kõik on täis“, lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater Nagu eelminegi kord, ainult ülivõrdes elamused. Taavi Teplenkov mängis kõike nii naljakalt, tekst oli hea, tegemist oli ikka tõelise lavastusega, et oli vaeva nähtud dekoratsioonide ja kõigega, mitte nii nagu enamus monotükke, et põlve peal kokku klopsitud ja hädapäraste vahenditega mängitud. Hästi lahe, sai jälle südamest naerda.

Lysistrata

Aristophanes „Lysistrata“, lavastaja Christos Nikopoulos, Boris&Konsorten Andis ikka kannatada, 2 pikka ja jama mono tuli ära vaadata, et ühte head tükki ka lõpuks näha. See oli tõeline pärl, üks andekamaid sellel festivalil. Esitaja Alexej Boris mängis väga vaimukalt ja üldse mitte labaselt nii mehi kui naisi. NO Teater (ja teised teatrid ka, kes kavatsevad tulevikus antiiktragöödiaid mängida) võiksid õppust võtta, kuidas antiiktragöödiat esitada, et see publikule tapvalt igav ja valus katsumus ei oleks. Teksti oli küll muudetud ja väga palju kärbitud, aga see kõik tuli suuresti kasuks. Kõige parem oli Alexej kõne peale aplausi: tavaliselt mängib ta seda etendust ilma tõlketa ja siis peale ühte etendust tuli tema juurde üks poiss, kes ei saanud aru, mis toimus ning esitas oma nägemuse, kuidas tema Alexej esitusest aru sai. Tema visioonis mahtus tegevus koonduslaagrisse, tegelasteks homoseksuaalid – osad mehed olid kuidagi väga naiselikud. Alexej mängis tühjal laval, abivahenditeks ainult loetud plastkastid, millega ta kujutas mida iganes, isegi rasedust. Eriti andekas oli meeste vinnis riista kujutamine – toogat kujutava lina all ettetõstetud käed, vastavalt siis tegelase meheau pikkusele kas väga ette sirutatud või mõõdukalt kõhu kohal rippumas. Ka erinevaid mehi ja naisi, keda mees kujutas, kehastas ta väga erinevalt, näiteks üks kurblik naine istus kasti peal ja enne tema mängimist tõi Alexej alati kuuldavale südantlõhestava ohke, manades näole jubeda kannataja miimi. Väga vinge lugu, naljakalt ootamatu lahendus – vaadates kavast, et järgmisena on tulemas antiiktragöödia, mõtlesin ma, et see tänane festivalipäev on ikka tõeline kannatusterada, antiiktragöödia ka veel otsa! Kujutasin ette, et kui see polegi antiigi originaalesitus ühe inimese mänguna, siis on seal midagi väga rasket ja painavat, et keegi mängib Lystistratet ja tema kannatusi ja igasugust filosoofiat, aga tõeliselt meeldiv üllatus tuli selle etenduse näol. Lisaks veel üks parimaid esitajaid näitlejameisterlikkuse poolest, tõeline meister.

Kontrabass

Patrick Süskind „Kontrabass“, lavastaja Stepane Alvarez, Theatre du Pont Toumant Teine ajuvaba mees otsa – Thierry Remi Prantsusmaalt. Kontrabassimängija isikliku ja muusiku elu valud, kui ajuvaba pill on kontrabass, sellele pole kirjutatud ühtegi korralikku soolokontserti ega -pala. Pill on nii suur, et ahistab igas mõttes, seda on füüsiliselt raske mängida, lõhub sõrmed ära, kodus seistes on see igal pool risti jalus ja tuleb olla ettevaatlik ja ettenägelik igas oma liigutuses, et mitte pilli ära lõhkuda. Või pilliga väljas olles, tuleb võtta endalt seljast palitu ja eelkõige pilli soojendada, mitte oma kehatemperatuurile ja vajadustele mõelda. Ka intiimelus on mehele kontrabass tähtsam, mulle tundus, et talle meeldiski kontrabassi karata, nagu ta seda näitlikult nii loomulikult mitmel korral esitas, et õhkamine sopran Sarah' järele oli lihtsalt mask. Nagu selline suhtumine, et kõik mehed ju armastavad mõnda naist, igal mehel on oma unelmatenaine, mul peab siis ka olema. Muid peetakse pedeks. Antud juhul siis mitte homoks, s.t. omasooiharaks, vaid pedeks, nagu kasutatakse väljendit autopede või jõulupede, tema oli siis pillipede. Laest lastakse alla midagi triikimislaua moodi, pigem küll pesukuivatusrest, mille peal kontrabassimängija oma särki triikima hakkab. Tegelikult hoiab triikrauda ühe koha peal ja kui särgi selga paneb, ilutseb selja peal pruun triikraua jälg. Andis ikka kannatada peaaegu 2 tundi seda haiget etlemist, kohe esimese veerandtunniga tüütas täiesti ära, oleks võinud teha lühemalt ja konkreetsemalt: mina olen kontrabassimängija, „triikida“ särki, karata pill, paar sõna Sarah'st ja finita la commedia.

Rekvisiitori tähetund

Eberhard Streul „Rekvisiitori tähetund“, lavastaja Margo Teder, VAT Teater Ääretult ajuvaba mees ja ajuvaba esitus. Ajuvaba lugu ka: inimesed tulevad teatrisse, istuvad juba saalis, kui lavale tuleb oma asju toimetav rekvisiitor, ehmub, et inimesed on saalis ja tuleb välja kohutav eksitus – tänane etendus jääb ära, aga publikut pole sellest teavitatud. Rekvisiitor võtab siis ohjad oma kätte, teeb rahvale lolli šoud. Natuke teooriat sellest, kes on rekvisiitor ja mis on rekvisiit, siis juba etlemine sõna kõige otsesemas mõttes. Rekvisiitor teab kõige paremini, kuidas peab mängima, nii draamat, ooperit kui ka balletti. Teeb Carmen Mikiveri nähes järele Mikiveri surematut „Te olete i-me-li-ne naine!“. Siis laulab mõned ooperiaariad, nende ajal on mõnus kuulata ilusat muusikat, aga etlemine ja laul rikuvad paljuski ka hea muusika kuulamise elamuse ära. Kui siis rekvisiitor kõige lõpuks balletini jõuab, läheb asi juba päris piinlikuks.

Sweet (Magus)

Marina Steinmo, Charlotte Engelkes „Sweet (Magus)“, Astarte Productions Järjest sattusid esinema festivali ilusaim mees ja ilusaim naine. Charlotte Engelkes oli nagu mingi kõrgem klass nii oma välimuse kui ka mängu poolest. Tohutult ilus naine, pikk, pikkade lopsakate juustega, huvitava näoga ja oskas selle näoga väga omapäraseid miime teha. Mõni miim tegi teda küll koledamaks, aga nii ilusa inimese puhul on isegi kole miim kuidagi talutavam. Charlotte mängis naist, kes kehastub üllatustüdrukuks, selleks, kes sünnipäevatordist vahusena välja kargab. Omapärane. Eriti imetlusväärne oli, mida Charlotte oma abaluudega suutis teha. Sellele oli üles ehitatud terve omaette tantsustseen, kui Charlotte oma pikad juuksed selja pealt ära koristas ja abaluukunsti demonstreerima hakkas. Surus luud koonustena välja, siis jälle sisse. Vasak luu ette, parem luu sisse, parem luu ette, vasak luu sisse, siis mõlemad luud korraga sisse-välja. Täitsa tsirkus kohe.

Lend

„Lend“, lavastaja Andris Bulis, Läti Teatriliit Oli tõesti festivali kõige seksikam esineja. Niiiiiiii ilus mees! Publik ehk reisijad juhatati spetsiaalselt selleks etenduseks ehitatud lennukisalongi, pandi lennukiistmetele istuma, läbi ruumi marssis elegantne stjuardess ja siis tuli Andris Bulis, samuti reisija, nagu publikki. Ma mõtlesin, et tegemist on mingi piloodi pihtimusega, aga näitleja mängis hoopis tavalist lennukil reisijat, ja tegi seda väga vahvalt. Hakkas kohe sõbralikult publikuga suhtlema ja valis kõige esimeseks, kelle poole pöörduda, ka õige inimese – Andres Noormetsa. Nad ei leidnud küll ühist keelt, Andris küsis üle salongi, kas te ostsite ammu pileti? Mõeldes piletit sellele lennule, rääkides edasi, et maru imelik, inimesed ostavad pileteid ette pooleks aastaks ja aastaks ja pooleteiseks aastaks... mina küll ei tea, mis ma pooleteise aasta pärast teen. Kui ta siis konkreetselt Andrese poole pöördus: „Kas te ostsite ammu pileti?“ vastas Andres teatripileti kohta, et tema ei osta pileteid, ta käib alati tasuta. Edasi rääkis Andris veel igasugu toredaid seikasid, mis enamus ei olnudki lendamisega seotud, vaid hoopis esimesest armumisest, „ankeetidest“, mida meie ajal nimetati kolmnurgaks, sellepärast ei osanud keegi publikust Andrisele ka vastata, kas te teate, mis on „ankeet“? Meie ajal oli see üks vihik, kus kõik lehed olid täidetud ühesuguste küsimustega ja siis anti seda (iseenesest ju tõesti ankeeti) sõpradele täita, eriti vinge oli, kui said sinna klassi kõige popima poisi või tüdruku vastused. Ja vastuseleht murti kokku kolmnurgaks ning kleebiti kinni, sellest siis ka nimetus kolmnurk. Siis olid veel lood Andrise esimesest koolipäevast, plastmass-sõduritest, kellega ta lapsena mängis ja kus kõik head tegelased olid Gojko Miticid. Lõpu poole natuke kurvemaid noote ka sekka, et talle tundub, et tema vanemad pole kunagi teineteist armastanud ja talle on alati arusaamatu olnud, milleks neil oli vaja teda. Tema lubas endale, et ei abiellu kunagi, aga nüüd on ta, nagu kõik teised, abielus. Reisi lõppedes tuli välja piloodikostüümis, nii et see teema oli ka ikka sees, ei tea, kas temas on varjus varjatud piloot või oli see piloodi unelm, et saaks mõne lennu teha kaasa tavalise reisijana, koos kõigi lennukiga reisimist saatvate hirmudega – hirm õhkutõusmise ja maandumise ees. Ning eriti naljakas stseen, kus Andris demonstreeris lennuhädajuhtumivarustust, kuidas panna selga päästevesti, kui totralt keeruline see on, kas me jõuaksime seda teha, kui lennuk meeletu kiirusega tohutust kõrgusest alla tuhiseb. „Mõelge, kui vastutusrikas amet on piloodil, tema kätes on tervelt 170 miljonit maksev lennuk. No ja meie elud ka...“.

Kogu kupatus

„Kogu kupatus“, lavastaja Thea Stabell, Smrax Esitaja Sara Margarethe Oskal, tubli tüdruk, suutis mõned laused paberilt eesti keeles maha lugeda. Muu kõik oli jama. Saamikeelne tobetsemine, joigus ja kõikus ühelt puusalt teisele. Kogu aeg kordus sõna „Biiga“, sellest ma aru ei saanudki, kas see on mingi tähendusega sõna või oli see tegelase nimi. Enamasti mängis noort tüdrukut, vahepeal ka põhjapõtra. Sissejuhatavas kõnes lubas ka vanamutti mängida, aga see jäi kuhugi teise vaatusesse, mida ma enam vaatama ei jäänud.

Wednesday, August 15, 2012

Minu girlfriend on eestlane

Gilles Dyrek „Minu girlfriend on eestlane“, lavastaja Eero Spriit, Vana Baskini Teater Päris korralik jant oli, naerda eriti ei saanud, mängukoht oli vastik ja ebamugav, vabas õhus lahtise taeva all, kaela sadas jumal teab mida ja tuli seal kannatada. Kui oleksid teatritingimused olnud, siis oleks mulle see tükk kindlasti rohkem meeldinud. Aga kannatas isegi vabas õhus päris lõpuni ära vaadata, kuigi vaheajal oli suur kiusatus ära minna. Perekond Musirullid ootavad külla sõpradepaari, kes saabudes on tusatujus ja nii hakkavad Musirullid mehe girlfriendi pidama välismaalaseks. Tüdruk tahab sellest tobedast kodust kohe esimese matsuga ära minna, aga siis hakkab talle see mäng meeldima ja ta mängib kaasa. Mõtleb välja legendi, et ta on Musiaaniast või mingist sellisest kohast. Perekond Musirullid hakkavad talle humanitaarabi pakkuma, lasevad peaaegu terve oma elamise tühjaks teha, isegi sangaga televiisori, mida nad hommikusöögi ajal vaatavad, annavad ära. Suurem tüli tekib klaaskuuli pärast, mis on proua Musirullile kallis kingitus kallilt härra Musirullilt, mille härra talle Kristiinest ostis. Tänu sellele klaaskuulile lepib külaliste paar ära, veavad isegi kihla, et kui tüdrukul õnnestub perekond Musirullilt klaaskuul kätte saada, siis nad abielluvad. Perekond Musirull aga pöörab totaalselt tülli, mis külalisneiu arvates on isegi normaalne, lõpuks ometi suudavad Musirullid inimeste moodi rääkida, s.t. tülitseda.

Tuesday, August 14, 2012

Head ööd, ema

Marsha Norman „Head ööd, ema“, lavastaja Vilja Nyholm-Palm, Hüüru mõis Täielik urgas, sotsiaalhoolekandeasutus raamatukogu näol, haisev ja halvas seisus maja, mida millegipärast mõisaks nimetatakse. Istuma peab logisevatel toolidel või saunalaval. Jubedad tingimused, vaatasin iga sammu juures, et ennast kuidagi ära ei määriks. Seinal rippus reaalaega näitav kell ja selle järgi oli päris piinarikas oodata, et ainult 10 minutit on mängitud! Veel peaaegu poolteist tundi! Nüüd on alles pool tundi mängitud, veel tund aega! Üpris kohe peale mahaistumist hakkas keha valutama, kõik oli nii võimatult ebamugav, et paras piin oli need poolteist tundi seal saalis haisu sees ära kannatada. Ja ega lugu seda eriti väärt polnud ka. Mingi absurdidraama oli. Tütar ja ema elavad kuskil kolkas, tütar toimetab oma igapäevaseid asju ja teatab emale nagu muuseas, et ma teen sulle nüüd maniküüri ära ja siis kahe tunni pärast lasen ennast maha. Ja siis ülejäänud tund ja veerand nad lahkavad oma suhteid, et miks nii on kujunenud, miks tütar ennast ikka ära tappa tahab, ega ta ometi ümber ei mõtle, kas tal siis emast üldse kahju pole jne. Mulle jäid kõik need tütre motiivid arusaamatuks, kuigi seda peab küll tõdema, et kõva iseloom ja tahtejõud peab olema, et selline otsus vastu võtta ja sellest täie tõsidusega, nii et silm ka ei pilgu, oma emale teatada. Tütar oleks võinud ikka loomuliku surma ära oodata, kui ta oma sõnade järgi nii haige oli, kogu aeg langetõvehoogude käes vaevles, kuigi ema lohutas teda ja püüdis ümber veenda, et hoogusid pole ju juba pool aastat olnud, tütre elus on kõik korras, miks ta ometi nii teha tahab... Ja see jäigi arusaamatuks, tundus nagu lolli kapriisina, kuigi ma teadsin, et ümber see naine ei mõtle, vaid läheb näidendi lõpus kõrvaltuppa ja lasebki ennast maha. Kui siis pauk kõlas ja Helgi Sallol veel natuke aega üksinda näidelda tuli, peale mida aplaus algas, aga Anne Veesaar kõrvaltoast väljatulemisega viivitas, siis mõtlesin, et eriti hea oleks, kui Anne oleks ennast päriselt maha lasknud. Selline kunstiline puänt sellele mõttetule loole, oleks vähemalt mingi mõte asjal olnud. Mitte et ma Anna Veesaart vihkaksin ja tema surma sooviksin (isegi L, kes teda silma otsas ei kannata, ei soovi kindlasti tema surma, kuigi see Li ütlus hakkab mulle järjest rohkem tõesena tunduma: „Veesaar oskab välja valida nii head tekstid, tahaks neid näidendeid nii väga näha, mida tema produktsioonis näidatakse, kui ta seal ainult ise kaasa ei mängiks...“). Aga oleks ometi meeldejääva teatrielamuse saanud, kui kõik plaksutavad ja ootavad, millal Veesaar kummardama tuleb, siis on juba pool tundi plaksutatud ja ta ei tule ikka välja, Sallo läheb vaatama ja tuleb tagasi: „Kahjuks lasi näitleja ennast nüüd päriselt maha!“ Või juhtus tööõnnetus, keegi asendas paukpadruni pärispadruniga, kuigi vaevalt, et Veesaar seda stseeni nii mängib, et panebki püstolitoru omale meelekohale või suhu, kui publik teda niikuinii ei näe, võib lihtsalt õhku ka paugutada. Nii et siis tööõnnetus seal juhtuda ei saaks, oleks näitlejanna täiesti teadlik valik, mängib terve õhtu selle teadmisega, et kõik, mis ta oma kangelanna suu läbi siin ja täna sellel õhtul ütleb, on tegelikult ka nii: mind on kõik ära tüüdanud, ma ei taha enam elada, adjöö!

Tuesday, August 7, 2012

Iha jalakate all

Eugene O'Neill „Iha jalakate all“, lavastaja Roman Baskin, MTÜ Kell 10 Ma olen seda näidendit kindlasti lugenud, aga meeles oli ainult nii palju, et seal on suur armastus isa ja poja ja ühe naise vahel. Nüüd tuli välja, et ei olnud mingit armastust, hoopis julm ja mõttetu tapmine oli. Tänu Kurgja hästisäilinud majale nägi talu tõesti uhke välja, koguni kahekorruseline, mida meie talupojakultuuris eriti ei esine, ega vist isegi tänapäeval ei ehita keegi endale kahekorruselist taluhoonet, aga selle hoone järgi oli aru saada, et tõesti väärt talu on, et selle nimel annab tõmmelda. Abielluda 76-aastase mehega ja talle pettuse teel oma sohilaps ette mängida, et talu pärijaks saada. Mingit iha Abbie ja Ebeni vahel ma küll ei näinud, vähemalt Abbie poolt mitte, naisel oli see kõik ikka külm kaalutlus, et talu ükskõik mis vahenditega endale saada. Kui nad vanamehega piibliraamatu kohal palvetavad, et jumal neile poja kingiks, siis on Abbiel juba kurikaval plaan valmis, et tema saab kindlasti poja, aga mitte selle vanamehe, vaid tema pojaga. Nagu Abbie kogu aeg rõhutas: minu talu, minu tuba, nii tahtis ta ka, et poeg oleks ainult tema oma. Ja vanamees pidi teda kogu aeg parandama: meie talu, meie tuba, meie poeg. Kui Abbie kõigile ootamatult oma vastsündinud poja tapab, sest see on tema meelest ainus võimalus Ebeni armastus tagasi saada, on ikkagi nagu aru saada, et ta armastab Ebenit sedavõrd, et on valmis tea armastuse nimel isegi oma lapse tapma. Naljakas koht oli kohe peale lapsetappu, kui Abbie Ebenile teatab, et „ma tapsin ta“, mõtleb Eben, et Abbie tappis oma mehe, tema isa. Siis sähvatab ka Abbiel, ta ise selle peale ei tulnud, et jah, muidugi, oleks pidanud hoopis vanamehe tapma. Ja siis oleksid nad saanud kõik kolmekesi õnnelikud olla ja talu endale. Nüüd aga tegi Abbie selle hirmsa teo peale mida ta niikuinii rahu ei saa, Eben ka vaevalt enam rahu leiab, et naine tema armastuse pärast lapse tappis ja kõige lõpuks talust ka ilma. Kuigi Katariina Undi mängus seda ikkagi ei näinud, et ta Ebenit nii meeletult armastaks, et see ta lapsetapule sunniks. Selline tegevus oli tingitud ainult näidendi tekstist, seal reaalses kohas jäi see täiesti arusaamatuks. Muidu oli see üks täista talutav teatrietendus, mis siis et väljaspool teatrit, mida ma tavaliselt vihkan, aga siin kompenseeris kõik puudujäägid ilus mängukoht, kui suurema osa näidendi toimumiseajast sai vaadata kõrval voolavat jõge ja selle kallastel avanevaid ilusaid vaateid. Aga kas ma pean selleks „teatrisse“ tulema, et jõge vaadata? Näitlejatel oli ka väga raske, Katariina Unt andeka näitlejana oleks oma armastuse Ebeni vastu suutnud kindlasti välja mängida, kui tal oleks olnud mängukohaks intiimne saal, mitte häirivate lisateguritega vabaõhulava. Nagu Abbie Ebeni juurde oma armastusejutuga läks, hakkas mees taevasse vahtima (seal lendasid pääsukesed ja tegid looduslikku kontserti) ning teatas, et küll on ilus! Ja mingeid jalakaid seal ka polnud. Kui ikka on võimalus mängida väljas looduse keskel, siis oleks võinud otsida koha, kus on jalakad, kui see on selline harv tükk, kus on ühe puu nimi märgiliselt sees. Näitlejate tekst ei kostunud, kohe kõrval voolava kiirevoolulise jõe vulin mattis nende hääled päris tihti oma voolu alla, lisaks linnud ja küllalt kõva tuul, mis samuti teksti edastamist häirisid. Ja seda külma jõeveega mängimist oli soojale õhtule vaatamata siiski päris kõhe vaadata. Mis veel siis olla võib, kui väljas on 17 kraadi ja vihma kallab? Vaesed näitlejad peavad poolpaljalt ringi jooksma ja suuri tundeid mängima, mis neil isegi vähema arvuga segavate faktoritega välja ei tulnud.

Undiin

Jean Giraudoux „Undiin“, lavastaja Ain Mäeots, Emajõe Suveteater Kunagi Tartu perioodil, kui peaaegu iga päev sai teatris käidud, oli „Undiin“ Mäeotsa esimeses versioonis esimene lavastus, mida teist ega mitmendat korda vaatama minna ei tahtnud. Muid asju sai vahelduva eduga ikka mitu korda käidud vaatamas, „La Manchat“ muidugi peaaegu iga mängukorra ajal, teisi asju vähem, aga ikka korduvalt. „Undiin“ aga tundus toona totaalne jama, mida rohkem kindlasti näha ei taha. Seal oli hästi pime ja sünge lavastus, eriti midagi ei toimunud ja dialoog tundus toona jube igav. Nii et peaaegu 4 tundi tuli saalis piinelda, mingi varajane „Õitseng“, kuigi seal oli vähemalt see võimalus, et oli 2 vaheaega ja oleks saanud vahepeal ära minna, aga siis meil veel sellist kommet ei olnud, et kui ei meeldi, läheme ära. Täna olin siis valmis taas kannatama, tulin seda tükki vaatama kindla teadmisega, et väga hästi läheb, kui ma 2 vaatust vastu pean, päris lõpuni kindlasti vaadata ei viitsi, kõige tõenäolisem, et kibelen juba pärast esimest vaatust minema. Aga kui mäng lahti läks, oli selline lust ja trall, et täitsa lõbus oli. Ja täiesti tuttav tekst, tundsin sellest ühest vaatamiskorrast ära, isegi konkreetsed stseenid tulid silme ette, kuidas seda asja ütles Olmaru Undiinina ja seda Kaljujärv Hansuna, aga kuidagi hoopis teine tase oli. Kõik oli hästi lõbus, süngusest ei jälgegi. Sellele tükile tuli kindlasti kasuks, et seda vabas õhus mängiti – puudus võimalus lava pimendada, Vanemuises toimunud etendusest ongi põhiliselt meeles, et lava oli kogu aeg hästi pime, täisvalgusega stseene peaaegu polnudki. Ja veel on sealt meeles, et lossistseenis oli Olmaru Undiinil mingi totter jänesekõrvadega kostüüm seljas. Helena Merzin oli lapseootel, kui ta Berthat mängis ja see andis minu jaoks loo mõttestamisel uue tasandi. Kuigi tegelikult ei oleks pidanud seda märkama, et Bertha on lapseootel, sest tekstist lähtuvalt ta seda ei ole (aga täna jäi kolmandas vaatuses stseenis enne pulma meelde siiski tekst, kuidas Bertha räägib pojast, keda ta Hansule kannab). Vanemuises mõistsin ma seda lugu siis nii, et Hans on igavene kaabakas, pani Bertha paksuks, läks metsa oma vaprust tõestama, nägi seal teist tibi ja armus temasse, nii et vaese Berthakese maha jättis. Undiini kasuvanemad, kes hiljem üllatuslikult teatavad, et on kuningatütar Bertha pärisvanemad, rääkisid omavahel Võru murret, teistega suheldes said nad ikka päris ilusti kirjakeeles räägitud. Juss Haasma ja Sandra Uusberg olid Hansu ja Undiinina hästi sümpaatne paar, mängisid väga hästi ja Hansu puhul lõi kogu aeg välja tema lõpufraas, mis on ühtlasi ka televisioonis jooksvasse reklaami valitud: „Minu nimi on Hans, mul on selles loos ka oma osa täita, pean seal natuke lolli mängima“ või midagi sellist. Eks ta üks suuremalt jaolt lollimängimine oligi, aga väga tabava tekstiga. Eriti hea oli Undiini õukonnale esitlemiseks ettevalmistamine kammerhärra Raivo E.Tamme poolt. Mängukoht ise oli muidugi täiesti jube, liivane väli, nagu liivarand, kus vaesed näitlejannad pidid oma uhketes kõpskingades ja sukkades kalpsama, veel hullem publiku poole pealt, kutsutakse inimesed teatrisse, selge see, et nad ei pane ennast riidesse nagu kartulipõllule minnes, vaid ikka natuke uhkemad või päris uhked riided selga ja siis käi seal mööda liiva!!!! Õudne! Jube oli ka varemete kõrgustesse vaadata, mulle oli kogu aeg kõditav, et kas tänane päev jääb minu elu viimaseks, kui sealt ülevalt nüüd mõni kivi peaks alla sadama. Ja sellistes tingimustes peavad inimesed 3 tundi istuma ja endas valitsevate hirmudega võitlema. Näidati ilusat autot ja naistel olid õukonnastseenides ka ilusad kleidid, mille vaatamiseks piisavalt aega oli, s.t. näitlejannad nendes piisavalt kaua „laval“ viibisid.

Thursday, August 2, 2012

Röövlitütar Ronja

A.Lindgren-A.Enckell „Röövlitütar Ronja“, lavastaja Kalju Komissarov, Endla Täitsa nitševoo asi oli, isegi tiinekatele meeldis. Tantsiti ja lauldi, kõik olid sellised talutavad, vastu ei hakanud, aga ka ei midagi erilist. Kolu Peri arvasin ma mängivat Arvi Mägi, aga kavalehest selgus, et see on hoopis Jaan Rekkor. Selles lavastuses ei olnud Kolu Per ka mingi eriline kuju, igal juhul Emajõe Suveteatri eelmise sajandi lavastusest Aivar Tommingase esituses jäi ta väga eredana meelde, sellele esitusele ei küündinud Rekkor ligilähedalegi. Väga ilus oli lavakujundus, nii et nad oleksid võinud seal laval teha, mida tahes, vahepeal tegidki, sest lavakujunduse detailid olid nii köitvad, et paelusid tähelepanu palju rohkem kui näitlejate mäng. Suurem osa lavast oli tühi, ees oli väike „auk“, rohelise riidega kaetud, hajali kividega ümbritsetud. Sealt tulid välja hallvanakesed ja toimusid mõned metsastseenid. Tagalaval oli kaheks poolitatud loss koos kuulsa lõhega, üle mille Ronja ja Birk karata armastasid. Karukoopa stseenideks lasti laest alla massiivsetest nööridest ämblikuvõrk.

Hamlet Anderson

Andres Noormets „Hamlet Anderson“, lavastaja Andres Noormets, Endla Väga jube asi, kõlbas ära vaadata ainult esimene vaatus. Ega vist Shakespeare'i originaal selle seltskonna esituses ja sellises igavas kontseptsioonis ka parem poleks olnud. Aga oleks vähemalt lugu olnud. Nüüd oli laval mingi arvutis istuv mees, kes tema ümber toimuvat üldse ei märganud. Isa vaim oli neeger, vist zombistunud ja haisema läinud laip. Lauldi mingeid jubedaid laule, sain vähemalt nii palju targemaks, et Sten Karpovil on „Boybandis“ parukas peas. Hamleti pruuti Stellat näidati ainult piltide pealt, kuigi millegipärast oli see tegelane kavalehte sisse kirjutatud, minu meelest täielik tarbija petmine, lubati näidata tegelast Stellat, aga ei näidanud, kui viitsiks, pöörduks selleks tarbijakaitsesse. Tänud Andres Noormetsale, et ta lõpuks aru sai, et ta ei sobi Teatrisse ja ära läks.