Õnnelik õhtu

„Õnnelik õhtu“

Täitsa tore õhtu, kannatas lõpuni kuulata küll. Repertuaarivalik oleks võinud natuke huvitavam olla, enamasti esitati mingeid täiesti tundmatuid ja küllalt sisutuid-säratuid laulukesi. Hea oli kuulata kammerorkestri esituses Elleri „Kodumaist viisi“. Natuke arusaamatuks jäi, milleks oli vaja nii suurt näitlejate-lauljate massi, et tekiks koor. Statistid, kellele sooloosasid usaldatud polnud, tundusid niisama seisvat ja suud maigutavat. Anu Lambi kohta on ühelt „Kuula, palun!“ kontserdilt teada, et ta eriti lauluvõimeline pole. Oleks siis võinud need näitlejad, kellele oli antud luuletuste esitamise või raamatulugemise osa, koorist välja jätta. Ühiseks kostüümivärviks oli must. Mõnel inimesel olid päris normaalsed riided seljas, aga Evelin Pang ja Hele Kõrve olid küll kuidagi imelikud pitsilised kleidikesed selga pannud, mis tundusid ajast ja arust. Sandra Uusbergil oli seljas trikotaažist liibuv kleit, muidu väga ilus, aga puusade peal oli näha kleidi alla jääv sukapükste rant. Kõige vahvamad olid Linnateatri meeskvarteti koosseisus Andero Ermel, Mikk Jürjens, Veiko Tubin ja Mart Toome esitatud laulud. Ka Rain Simmul mõjus oma väheste etteastetega väga sugestiivselt, tal oleks võinud rohkem laulda lasta. Eriti tore oli Olav Ehala „Röövlite laul“ muusikalist „Lumekuninganna“, milles väga vahvalt soleerisid Elisabet Tamm ning Mart Toome. Pärast ametlikku kontserdikava lõppu esitati veel 3 lisapala. Minu poolest oleks võinud kontsert koosneda ainult lauludest, luuletused ja raamatulugemine oli ilmselgelt liiast. Andrus Vaarik konferansjeena oli ka väga asjalik. Samuti Vaariku esitatud Uno Naissoo laul „Emale“, musikaalselt väga mööda, aga see-eest tohutult ilmekalt lauldud. Mõtlesin jälle, et miks ometi lähevad teatrid seda teed, et teevad muusikale ja võtavad sinna osadesse lauljaid, kui meil on nii head laulvad näitlejad, ja seda mitte ainult Linnateatris.