Grace ja Glorie

Tom Ziegel „Grace ja Glorie“, lavastaja Indrek Sammul, Ugala

Päris armas lugu oli. Alguses tundus küll natuke igav ja ülepingutatud, nii et mõtlesin, et üle ühe vaatuse ma ära ei pinguta. Kuigi ega teine vaatus midagi erilist ei pakkunud, arvasingi, et nad heietavad ja tegelevad seal kogu teise vaatuse samamoodi oma asjadega edasi, aga ikka tasus vaatamist. Tädid muutusid aina armsamaks, kuigi neist oli raske aru saada. 87-aastase surija Grace'i juurde saadetakse hospiits Glorie. Grace võtab ta liiga ruttu omaks, ma oleks tahtnud näha sellist tõrksat vanamutti, kes hakkab laamendama ja roppusi rääkima, kui keegi võõras tema elamisse tuleb ja teatab, et tuli talle toeks, kuni ta sureb. Aga Grace oli ainult natuke aega pahur ning arusaamatuses, siis olid nad Glorie'ga juba sõbrad ja said aina lähedasemaks. Kohe esimeses pildis nende esimesel kohtumisel suudab Glorie Grace'i nii kaugele saada, et see laseb hooldajal endale ämma supitirina siibriks alla panna. Ma kujutasin ette, et Grace on ikka selline vinge mutt, kes mingit abi ei vaja ja on uhke oma vanuse üle, et laseb enne kasvõi voodisse, aga kedagi oma istumise alla käperdama ei lase.
Teine pilt oli nagu Glorie mõnitamine, seal pidi ta tegema igasuguseid lolle maatöid ja siis pidi see naljakas olema. Ma tundsin vaesele Glorie'le täitsa kaasa, kuigi eks ta oli ise süüdi ka, ronis ju vabatahtlikult Grace'i abistama. Glorie pidi seal kanade seas taidlema, rotti nägema, keda Grace millegipärast suureks hiireks nimetas, ja kõige lõpuks veel pliidi alla tule saama. See läks tal haruldaselt kiiresti korda, ma mäletan oma ainsast kogemusest ahju tuld teha, et see võttis oma tund aega, kuni lõpuks puud praksuma hakkasid. Ja kogu aeg oli selline jube tunne, et nüüd läheb maja põlema. Nagu Glorie'lgi, kui ta küsis Grace'i käest, kas see on ikka täiesti ohutu, kui pliidi all puud põlevad.
Tundus, et autoril oli selle näidendi eesmärgiks väljendada oma ateistlikke vaateid ja jätta usulised küsimused vastusteta. Grace on jumalavaga naine, kes küll pole 50 aastat kirikus käinud, aga tema usk on siiski kindel kui kalju. Glorie ei usu ja ei saa jumalast aru. Väga hea oli ütlus: „Kas see jumal on mingi sadist või?!“ Selle peale, et Glorie 12-aastane poeg pidi surema. Glorie sai aru küll, et ta oli teinud pattu, tal oli armuke, ta elas üle oma võimete, liiga luksuslikult, ajas taga au ja hiilgust. Aga sellist ränka karistust kõige selle eest poleks ta uskunud saada. Grace ei osanudki selle peale midagi vastata, miks pidi Glorie pattude, kui need üldse olid patud, pärast surema tema poeg, mitte Glorie ise. Arusaamatuks jäi ka Grace'i meikimise stseen. Kas sellega taheti lihtsalt lavaaega venitada? Mina küll Grace'is mingit muutust ei näinud, oli samasugune jube vanamutt, nagu ennegi. Kuigi ta ise vaatas peeglisse ja leidis, et teda kunagi nooruses armastanud kirikuõpetaja, kellega Grace'il oma mehe kõrvalt täiesti süütu afäär oli, ütles õigesti: „Ma olen tõesti ilus“. Nojah. Ei kommenteeri.
Leila Säälik ja Kadri Lepp mängisid muidu väga hästi, kuigi Leila Sääliku puhul häiris see, et ta oli liiga kraps. Voodist sai liiga kiiresti püsti ja kui juba püsti sai, siis kalpsas mööda elamist ja isegi maja ümbrust ringi nagu noor varss. Oma vanaemadest mäletan ma küll, et nemad ikka pingutasid, et voodist üles saada ja käisid palju-palju aeglasemalt. Kui Grace pidi just haiglast koju saabunud surija ka veel olema, siis igal juhul oli ta liiga elujõudu täis. Kadri Lepp hakkas lõpus nagu natuke oma mängumaneerist välja langema. Alguses oli ta selline ehtne linnabeib, kes tahab mängida heategijat. Rääkis kätega vehkides ja žestikuleerides, aga viimasteks stseenideks jäi kogu sellest bravuurist järele ainult kehaga ettepoole nõksutamine, kui ta mingit fraasi väga rõhutada tahtis. Samuti oli lahe Grace'i arvamus selle kohta, et kogu aeg peab midagi tegema. Kui Grace ei kavatse kogu öö magada, siis jääb Glorie teda valvama, kuigi Grace selle vastu on. Samas ta hoolib Glorie'st ja tahab, et Glorie'l midagi teha oleks. Glorie aga istub lihtsalt kiiktoolis. Glorie mõtleb. On ju tegevus. Aga Grace'i arvates pole see mingi tegevus, tegevus on ikka see, kui käed käivad, nii panebki ta niigi kurnatud Glorie veel mingeid kaltse lõikuma, millest Grace kavatseb kunagi kaltsuvaiba kududa.
Ilus oli viimane stseen, kui Glorie veenab Grace'i testamenti tegema, aga Grace keeldub sellest. Siis filmib Glorie Grace'i, et Grace saadaks läkituse oma kaugele sugulasele, väiksele tüdrukule, kellele Grace kampsuni on kudunud. Tüdruk kirjutab Grace'ile, kuigi Grace ei oska lugeda. Peale läkitust tüdrukule pinnib Glorie Grace'ilt ka päranduse sõnad välja, et ta jätab poole suurest rahast oma lapselapsele, kes tema abistamise eest raha küsib, ja ülejäänud läheb väiksele tüdrukule. Kui Grace sellest teada saab, et tema testament on linti võetud, tahab ta, et Glorie ka selle lindistaks, mis Grace Glorie'le kavatseb pärandada – ämma supitirina. Lõpust jäi mul selline mulje, et Grace suri ära. Ta o voodis pikali, enne seda on Glorie talle Grace'i tungival nõudmisel ette lugenud hospiitside materjalidest surma saabumise märke. Grace palub Glorie't katsuda, kas ta jalad on külmad. Glorie katsub ja tal on nii kurblik ilme ees, et mulle tundus, et ta valetas, kui ütles Grace'ile, et selle jalad ei ole külmad. Grace suikub igavesele unele, aga Glorie hakkab õunu tükkideks lõikama ja korjab neist välja õunaseemned. Kavatseb vist rajada uue õunaaia. See õunaaia teema oli ka nagu kirsiaed. Grace müüs oma suure talumaa maha, jättis endale ainult selle hurtsiku, kus ta nüüd elab. Arendajad on kohe platsis ja hakkavad ehitama, puid maha raiuma. Grace ei suuda sellega kuidagi leppida, nii et ilmselt see tema surma saabumist kiirendabki, et elusad puud maha võetakse. Ja Glorie kavatseb siis rajada ilmselt uue õunaaia. Võtab õuntest seemned välja ja hakkab neid kasvatama.