Monday, May 25, 2009

Häda mõistuse pärast

A.Gribojedov "Häda mõistuse pärast", lavastaja Juri Jerjomin, Vene Teater

Gribojedovi „Häda mõistuse pärast“ rõõmustas meeli kõigepealt juba sellega, et ma pole seda draamat varem laval näinud, lugenud olen ja see oli mul päris hästi meeles – valge varese lugu, kes tembeldatakse hulluks. Ja siis oli veel meeles, et see draama koosneb suures osas "tiivukatest fraasidest" - крылатые фразы, sellised tsitaadid, mis on rahva sekka läinud ja mida kõik kasutavad, tihti teadmata, kust see fraas üldse pärit on. Aga mis mind kõige rohkem kohe algusest peale vaimustas oli hea klassikaline, ilus, puhtalt kõlav vene keel. Seda oli nii ilus kuulata ja siis peaaegu iga teise fraasi puhul tabada, et oh see on jälle kuulus fraas, mis on rahva sekka tulnud. Sellised asjad nagu "kes kohut mõistab?" või „kes seda otsustab?“, „puha tuttavad näod“, „allkirjastada ja kaelast ära“, „õnnelikud kella ei jälgi“ jne.
Ka lavastuslikult oli tegemist täieliku šedöövriga, Moskva lavastaja Juri Jerjomini töö, Jerjomin ongi Vene Teatris väga paljude suurepäraste lavatöödega hiilanud, eelkõige kauaks meelde jäänud ja palju kiita kui ka preemiaid saanud Dostojevski „Idioodi“ dramatiseering. Puškini kaasaegse kirjaniku Gribojedovi draama oli pandud tegevuse poolest toimuma 30.-ndate aastate Moskvasse. Juba lavakujunduslikult oli ära tunda Moskva – tegevus toimus Kremli müüri ääres, mis kattis kogu lava ulatuses piirdena mänguruumi. Laval olid isegi Kremli müüride ääres kasvavad kuused, mida kasutati erinevates stseenides ka muudes funktsioonides kui lihtsalt müüriäärsed kaunistused, näiteks aias toimuvate stseenide ajaks tõsteti kuused müüri äärest kaugemale, eeslavale ja siis tegelased toimetasid seal kuuskede vahel, kes peitis ennast okaspuude taha, kes kohtus seal kusagil nende varjus. Akna avamisel tungis müüride vahele linnakära, sellist taas tüüpilist Moskva lärmi, automüra, ühistranspordi hääled, inimeste kisa. Kõik andis märku sellest, et müüri taga toimetab oma igapäevast argielu suurlinn oma segamatute rütmidega.
Ka tegelaste kostüümid vastasid kujutatavale ajastule, kuni soenguteni välja. Selles mõttes eristus küll Tšadski, kes kandis rohkem kaasaegseid riideid, selline rokilik must look oli tal, aga selle tegelase eristumine oligi täiesti vajalik ega häirinud stiililõhkumise poolest sugugi - juba kasvõi selles mõttes pidi Tšadski pidevalt Moskvas elavatest tegelastest teistsugune välja nägema, et ta saabus just Pariisist, kus oli pikemat aega, ja siis ka sellepärast, et peategelane on teistest eristuv valge vares, kes ei taha ühtida pealinnas valitsevate kaanonitega, vaid toob endaga kaasa „muutuste tuuli“, vabaduse hinguse. Ja see kõik ei lähe võimukoridorides rändavatele kremlimeelsetele asukatele kuidagi peale, et tahetakse mingit roiskuvat kapitalismi neile sisse tuua. Tšadskil oli kogu aeg kaasas lintmakk, selline hästi vanaaegne, 30ndatel selliseid kindlasti veel polnudki, nii et nii riietuse kui ka aksessuaaride, aga kõige rohkem käitumise ja väljaöeldud mõtete poolest oli Tšadski justkui külaline tulevikust. Tõi kopitunud sotsialismi midagi sellist, mida seal veel ei tuntud, ja nagu Tšadski lugu näitas, ei tahetudki tunda ega võetud omaks.
Makiga markeeriti lavastuses paljusid märgilisi stseene, millega seostus lavastuse võrratu muusikaline kujundus. Kogu muusikavalik, mis lavastuses kõlas, oli väga peenelt ja sobivalt valitud, ka muusikas toonitati seda, mis toimus Gribojedovi tekstis. Kuna tekst ise on kõigile üldtuntud fraase täis, siis muusika oli selline, mille publik samuti eksimatult ära tundis. Eelkõige filmimuusika, see oli nii tähenduslik, markeerides stseenide tausta, kui ka selles mõttes tähenduslik, et kutsus publikus esile äratundmise efekti. Näiteks tunnusmeloodia filmist „Mees ja naine“, mis hakkab kõlama koheselt peale Tšadski saabumist Moskvasse, kui ta tuleb esimese asjana oma armastatu juurde, kellest ta on kaua eemal viibinud, keda nii väga igatsenud ja nüüd lõpuks ometi näeb teda, et teada saada, et naine ei hooli temast sugugi, polegi vist kunagi hoolinudki. Selle stseeni juurde, kui Tšadski on koos teenijannaga laval ja tahab, et ta kallim oma toast välja tuleks, paneb peategelane neiu ukse ette maki, lülitab muusika mängima ja kõlama hakkab teatud mõttes „armastuse hümn“, mis on kõigile teada ühest maailma kino kaunimast armastusfilmist. Samuti markeerib selline muusikaline valik vihjet kohast, kust Tšadski saabub – prantsuse film, prantsuse muusika ja Pariis.
30.-ndate aastate Moskvale tüüpiliselt olid tegevusse kaasatud ka nuhid. Lavastuses on umbes 5 tähtsamat osa, nii et see on omamoodi kammerlavastus, aga paari stseeni tarbeks, kus Gribojedov kujutab oma ajastu seltskonda, balle, üldist mõttelaadi, tühisust, on vaja lavale ka päris suurt massi, nii et selle puhul viibis laval koos umbes 20 näitlejat. Ja nad ei kujutanud mitte lihtsalt massi, nagu tavaliselt sellistel puhkudel lavastustes näidatakse. Et aetakse kokku mingid marginaalsed tegelased, tavaliselt kas teatris mingit muud tööd peale näitlemise tegevad inimesed või mõned stuudiolased, kes siis korra üle lava marsivad ja veel mingeid trikke teevad. Selles lavastuses oli kõik tehtud ülikorralikult, läbimõeldult ja tundega, et iga detaili eest on hoolitsetud. Kui ball, siis 30ndate aastate tüüpiline oleng, selle juurde kuuluva muusika ja käitumismaneeridega. Ja iga tegelane hakkas silma isiksusena, iga tegelane kandis välja oma ka kõige pisema rolli, isegi sellise rolli, kus sõnalist osa praktiliselt polnudki ja näitlejal polnudki põhimõtteliselt vaja muud teha, kui tulla lavale ja seista, siis vahepeal kellegagi paar takti tantsu keerutada. Aga sellised esitused ei jäänud kuidagi tagaplaanile, vaid kõiki neid tegelasi oli huvitav vaadata kui omapärast galeriid ühiskonna kihtidest. Nad kujutasid igaüks eraldi ja kõik koosvõetuna mingit nähtust, mida me tavalisest elust tunneme ja mille nüüd laval nägemine taas äratundmisrõõmu pakkus.
Nuhid olid samuti ehtsad vene nuhid, nagu neid on igal pool kujutatud. Mulle tuli kohe meelde Undi lavastatud "Meistri ja Margarita" Aloizi. Ta oli ka selline tegelane, nagu tänase lavastuse üks nuhkidest - jälgis vaikides kõike kõrvalt, teised tegelased tundsid ennast tema juuresolekust häirituna, sest kõigile oli ju teada, milleks ta seltskonnas on – et jälgida, mis toimub, kes mida teeb ja vajadusel igast valest liigutusest, mõttest või isegi hingamisest vajalikku instantsi teada anda. Nagu Aloizi Undi-Bulgakovi lavastuses, nii oli ka Gribojedovi keegi tegelane Jerjomini lavastuses varjuna seltskonnas kohal, viibis ka mõnede intiimsemate stseenide juures, kus tegelaskond polnud nii arvukas. Eriti iseloomulikuks sellele tegelasele oli telefoni kaudu pealekandmine, nagu ta midagi ära tabas, pani millelegi oma aktsendi, nägi, et midagi on valesti, kohe haaras ta ühe Kremli müüri kujutava seina küljes rippuva vanaaegse telefoniaparaadi toru ja hakkas kätt suu varjamiseks ees hoides midagi torusse rääkima. See kõik oli nii tüüpiliselt klikiaegne, kuidas ta hoidis kätt suu ees, et keegi teda ei märkaks, ei saaks aru, mida ja kelle kohta ja kuhu ta ette kannab, kuigi tegelikult enamus inimesi ju teab, et ta midagi ette kannab, samuti teatakse ka seda, kellele ta ette kannab. Ja siis mingil ajal tuli muusikalisse kujundusse sisse filmimeloodia kõigi luurajate isast Stirlizist pajatavast filmist. Kui see muusika kõlama hakkas, käis saalist heakskiitev kahin läbi, ilmselt kummardusid paljud oma naabri poole, et öelda „17 kevadist hetke“.
Kõik oli ikka nii vahva, et emotsioonid keesid üle pea, ei suutnud seda kõike tabadagi. Oli meeles kuskil ilmunud Boriss Tuchi arvustus, mis väga seda lavastust maha tegi, et mis allusioonid, Kremli müür, Moskva, segavereline perekond, rase naine, no kuhu see kõlbab. Aga minu meelest see oli kõik nii peenelt ja oskuslikult kokku viidud, et paremini enam teha polegi võimalik. Balliseltskonnas oli ka üks veider perekond – isa tundus olevat nohikust töö narkomaan, kandis kogu aeg kirjutusmasinat kaasas ja plõksis sellega, kõrvades olid tropid, ilmselt kirjutusmasina tekitatava müra kaitseks, aga võisid olla ka selleks, et sellest seltskonnast mitte välja teha, mitte kuulda kõiki neid labaseid meelelahutusega kaasnevaid jutte, kes kuidas kellega jne. Ühe daami kohta, keda näidendi tegevuses reaalselt isegi kohal polnud, kostis mitu korda läbi, et ta kukkus hobuse seljast, nihestas puusaliigese paigast ja vajab selleks nüüd meest, kes talle kargu asemel oleks.
Perekond ise aga koosnes rahvusvahelistest lastest – alates kahest väiksest neegritüdrukust, nad ei olnud ikka päris mustad neegrid, aga sellised hästi tumedad ja midagi neegrirassist neis oli, tumedad lokkis juuksed ja tume nahk, pruntis huuled ja suured lömastatud ninad. Paljulapseline pere oli õnnistatud ainult tütardega, pereema ise taas õnnistatud seisus, kuigi madam tegeles oma suurele kõhule ja lastekarjale vaatamata kogu aeg sellega, et üritas kuskiltki kasvõi ühele oma meheleminekueas tütardest kavaleri leida. Alguses, kui seltskonda saabub Tšadski ja tema „veidrused“ ehk teistmoodi olek pole veel kõigile teada, näeb see pereema ka Tšadskis üht oma päästetulukest, kellele hea õnne korral õnnestub ehk mõni tütardest ära parseldada. Vanemad tütred esindasid kõiki erinevaid rasse, üks oli hele eurooplanna, siis päris neeger, kuigi see neegrivälimus oli saavutatud grimmiga, näitlejanna oli ikka europiidse rassi esindaja, siis veel hiinlanna ja kõige lõpuks üks tume tütar, kelle rahvust ma kohe aru ei saanudki. Alles siis, kui Tšadski rikub ära korralikult kulgeva balli, kus on ette nähtud „korralikud“ ja võimule vastavad tantsud ettemääratud liikumisega, kuni tantsu kestvuse ja paaride ruumis asetsemiseni välja, kui Tšadski siis selle „jama“ muusika asemel tal alati kaasasoleva magnetofoni sisse lülitab ja sealt roiskuva lääne rokk kostuma hakkab, siis hakkavad kõik tüdrukud selle järgi meelsasti tantsima, ja selle tantsu järgi sain ma lõpuks aru, mis rahvusest see üks tütar on, kelle päritolu ei õnnestunud kindlaks määrata.
Alguses ei oska keegi selle uudse muusika järgi kuidagi vastavalt tantsida, Tšadski ise rokib täiega ja näitab sellega neiudele ja teistele huvilistele, kes ettemääratud korrale vaatamata oleksid siiski nõus sellega riskima, et kuskilt väljastpoolt tulnud ja kaanonile mittevastava muusika järgi tantsida julgevad. Alguses siis tantsivadki neiud vastavalt oma rahvuslikule päritolule, midagi rahvatantsude taolist, siis sain aru, et see minu poolt tuvastamata päritoluga neiu on grusiin, vaatasin täpsemalt ka tema kostüümi, jaki peal olid grusiinide rahvariietele tüüpilised pagunikohad ja kogu see kotkalik välimus viitas siis sellele, et tegemist on mägede rahva esindajaga. Hiinlanna oli ka hästi vahva, teda oli pandud mängima pereemast vanem näitlejanna, aga ta mängis nii vahvalt oma vallatu nooruse välja, et sobis igati sellesse talle ea poolest täiesti mittevastavasse rolli.
Tšadskist nendele tüdrukutele muidugi peigmeest ei saa. Tšadski loodab veel endiselt, et suudab oma armastatud Sofja tagasi võita, Sofja, kelle juurde Tšadski näidendi alguses nii meeletus armuvalus tormas. Kuigi Tšadski näeb, et Sofjal käib romaan hoopis teise mehega. Sofja tähtsast ninast isa on võtnud nende majja elama omale abilise, Moltšalovi, kellesse Sofja ennastunustavalt on armunud. Ja siis on seal veel selline armupundar, et Moltšalovit ennast huvitab hoopis teenijatüdruk, viimane aga moodustab õnneliku ja harmoonilise paari teenijapoiss Petrušaga. Moltšalov jätab muidugi Sofjale mulje, et on neiust huvitatud, ega siis ei saa ära öelda nendest rõõmudest, mida Sofja talle pakub, pealegi veel tähtsa isiku tütar, tuleb igati kasuks, kui sellisega armusuhetes olla, võib olla kunagi koguni koduväi seisusesse tõusta. Aga Sofja seljataga ajab Moltšalov oma vaikival moel hoopis teenijannat taga, kuni selle hetkeni, kui ühel järjekordsel aeda kujutavate kuuskede vahel toimuval randevuul jääb Moltšalov Sofjale vahele, kui natuke liiga palju teenijannat kabistama ja talle armastust avaldama hakkab. Moltšalov oli huvitavalt märgiline kuju selles mõttes, et ta kandis suuremas osas välja ka oma nime tähenduse, oli terve esimese vaatuse vait, kuigi laval viibis päris palju, ja suurema osa sellest lavaloldud ajast oli ta ka tegevusse kaasatud, aga seda siis ainult pantomiimi ja vaikiva tegevuse näol, rääkima hakkas see tegelane alles näidendi lõpuosas, kui ta oma õnnetul kombel Sofjale teenijatüdrukuga vahele jäi ja sellest omakorda uued ning ootamatult teises suunas viivad probleemid tekkisid.
Seltskonna puhul oli vahva jälgida seda, kuidas valge vares Tšadski üskmeelselt hulluks tembeldati. Piisas sellest, et Tšadski kuulas teistsugust muusikat ja selle järgi peene seltskonna ees isegi tantsida julges. Siis veel natuke vabameelseid ja mitte nii kammitsetud mõtteid juurde ja oligi otsustatud. Keegi lasi lahti kuulduse, et Tšadski on hull ja see uudis levis kulutulena läbi kogu seltskonna, kusjuures mitte kellelegi ei tulnud pähe hakata selle väite õigsuses kahtlema. Loomulikult on ta hull. Kui siis Tšadski saab kuuskede vahel lõpuks oma Sofjale lähemale, kui Sofja on petisest Moltšalovi ära ajanud ja oma vastamata jäänud armuvalu, mida nii alatult ära kastutati, välja nutab, siis on Tšadski kohe valmis oma toetavat õlga pakkuma. Sellest kasvab aga välja täiesti ootamatu hädaorg neile mõlemale, sest saabub Sofja isa ja tõlgendab seda stseeni valesti, arvates, et tema tütar semmib hulluga. Näidendi lõpp ongi selline hästi närviline ja pisut ka lahtiste otstega, on aru saada, et Sofja on murest murtud, see, keda ta armastas ja arvas vastuarmastust saavat, on pagendatud ja osutus alatuks aferistiks. See, kes teda armastas ja tahtis vastuarmastust saada, kes oli valmis Sofja peale "langemist" taas üles korjama ja tegema nägu, et kogu seda afääri Moltšaloviga pole olnud, on samuti pagendatud, seekord mitte küll Sofja poolt, vaid kogu seltskonna poolt.
Näidendi lõpustseenis tuli mulle meelde üks koht filmist „Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset“, kus Ivan Julm on sattunud kaasaegsesse Moskvasse ja pageb ühes korrusmajas juhuslikult lifti, avastades kohe, et ta on seal lõksus, mingis kastis, kust pole väljapääsu. Ivan Julm võtab siis omal peast kinni ja ohkab "zamurovali" - müüriti kinni. Samamoodi zamurovali Tšadski. Peale seda, kui seltskond on leidnud, et tegemist on hullumeelsega, hakkavad inimesed ballilt lahkuma. Võõrustaja, Sofja isa, seisab müüri kujutava seina tagumises osas, kus on läbikäigukoht, mille kaudu tegelased lavale ja sealt ära käivad. Nüüd liigutakse selle avause tagant mööda, võõrustaja jätab iga külalisega kättpidi hüvasti, nad tulevad temani pikas rivis, igaüks eraldi. Ja peale käesurumist asetavad lahkujad avausse telliskivi, nii et see osa, mis oli enne lahti, saab nüüd paari kivimüürirealise aluse. Hiljem on sinna juba terve müür ette tekkinud. Tšadski, kes ennast niigi kogu aeg ahistatult tunneb, tunneb, et kodumaal pole üldse vabadust, et ta tahtis küll kodumaale tagasi pääseda, aga on oma lootustes pettunud. Või on oma mälestusi valesti talletanud, mingid asjad on teisiti meeles. Ilmselt need asjad on Tšadskis ka aja jooksul muutunud, kui ta Venemaalt lahkus, oli ta teismeline poisike, tagasi tuleb aga väljakujunenud täismehena, nii et paljud asjad on lihtsalt tema enda arusaamiseski teise asetuse leidnud. Siis jääbki Tšadski sinna suletud ruumi, mis kujundlikult näitab, kui üksi ja eemalolev Tšadski igal pool teistest on.
Veel kasutati lavastuses poodiume, sellised raske punase sametriidega kaetud puldid. Tegelased kandsid neid enda ees ja puldi peal oli telliskivi. Kindlasti võis sellistel esemetel olla mingi Kremliga seotud tähendus, aga mina ei tunne Kremlit nii hästi, et oleksin selle tähenduse ära tabanud. Mulle seostus sellise kujunduselemendi kasutamine lihtsalt presiidiumi tööga, mis seltskonnas ka ballihetkedel maad võtab. Need inimesed ei saa ennast mitte kunagi mitte mingites tingimustes ega oludes vabalt tunda, kogu aeg on neil kuklas partei. Või siis meenutasid need puldid valimiskaste. Igaühel, igal tegelasel oli küll oma valimiskast, aga selle peal oli telliskivi. Midagi rasket ja valikut piiravat, nii et valida pole tegelikult ikkagi mitte midagi.
Lõpustseen ise oli natuke võigas. Tšadski murdis maha avausse püstitatud müüri ja seal taga oli sini-mustvalge lipp. Selle peale hakkas publik kuidagi hüsteeriliselt plaksutama ja huilgama. Mul oli täitsa selline tunne, nagu oleks pronksöö, et venelased said eesti lipule ligi, et see kuulub Rossijale. Kuigi ilmselt oli selle visuaalse sümboli mõte selles, et Venemaal on inimene ahistatud, aga Eestis vaba, kuigi mulle jättis ikka kuidagi valusa tunde okka hinge, just see võidukas rahvuslipu peale huilgamine. Samas venelastel (ka intelligentseimal osal neist, kes käivad kultuuriüritustel) ongi tegelikult kombeks saalis viibides huilgama ja plaksutama hakata, olgu see siis kino või teater - nagu pimedaks läheb, nii nad plaksutavad, või kui mingi näitleja lavale ilmub, siis saadab seda ilmumist samuti aplaus.

Wednesday, May 20, 2009

Kihluspidu

Alan Ayckbourn „Kihluspidu“, lavastaja Ivo Eensalu, Vana Baskini Teater

Veel üks katse Baskini teatris kunsti leida, mida läksin vaatama oma kindla eelarvamusega, mis mul Vana Baskini Teatri suhtes ikka on. Ja taas ei suutnud see teater mind millegagi üllatada ega ennast ületada. Vana Baskin oma tuntud olematuses. Nüüd ei olnud enam isegi piinlik, kui laval midagi ei toimunud ja näitlejad järjekindlalt saali poole mingeid olematuid nalju läkitasid. Vaadata tasus ehk ainult Nero Urket, keda ma peale lavaka lõpetamist polegi üheski osas näinud. Juba nime poolest on ta omapärane noormees, välimusest rääkimata, tal on figuur, mis teeb kadedaks iga naise. Ja selline üpris omapärane mängumaneer, õhkuahmivad fraasid ja täiesti ootamatute rõhuasetuste kasutamine. Kuigi natuke liiga vaikseid registreid kasutas, oleks võinud rohkem pouerit välja tuua. Näitlejatest mõjusid veel päris naljakalt Tõnu Kilgase ja Terje Pennie mängitud tuvipaarist lapsevanemad. Oma totra itsitamisega ja pead pidi kokkujooksmisega olid nad omamoodi täitsa armsad, et veel peale niipaljusid aastaid suudetakse teise totruseid taluda ja tobedate naljade üle südamest naerda. Selline just teineteisele loodud paarike.
Kadri Adamsoni tasus vaadata kui taas head näidet sellest, kuidas naisterahvas sünnitab 2 last ja on peale seda vapustavas vormis, enamuse sellest vähesest ajast, mis ma saalis olin, imetlesingi Adamsoni jalgu, kui vapustavalt ilusad jalad. Muud seal vaadata niikuinii polnud. Ja teiseks vaatuseks jääda ei näinud ma ka enam mõtet, esimese vaatuse ajal sai niigi küllalt tobedusi nähtud-kuuldud, ka enamus näitlejaid jõudis selle ajaga lavalt läbi käia, nii et nägin nad kõik ära, kuidas välja näevad ja keda ning kuidas mängiavad. Amatöörlavadel muidu küllalt tugeva näitlejana (eriti Emajõe Suveteatri „Kellamehes“ Esmeralda emana) mõjunud Kärt Reemann oli Eensalu taktikepi all etlema pandult küll allapoole igasugust arvestust. Selline hästi mannetu värk kokkuvõttes, ikka enamus stseene lohises pika slepiga ja isegi selle ühe vaatuse jooksul, mis ma saalis ära kannatasin, oli katkematu tahtmine, et see jama juba läbi saaks.
Lugu ise rääkis sellest, kuidas üks 6 kuud koos elanud paar oma kihluspeoks valmistub, aga neile vajub ootamatult sisse oma poksitšempionist elukaaslase seest põgenev naabritüdruk ja kõik pööratakse pea peale. Ausalt öeldes pani mind imestama näitekirjanik Ayckbourn, on ju tema sulest valminud päris andekaid komöödiad, aga selles loos nagu sisu polnudki, kõik oli selline väljakistud ja ette aimatav. Kuigi samas ka täiesti arusaamatu, miks peavad naabrid niimoodi teiste naabrite poole pakku tulema ja miks korteriperemehed nii saamatud on, et ei suuda seda kaost enne oma külaliste saabumist likvideerida, vaid endale pähe istuda lasevad. Selline küllalt ebarealistlik olukord, mida ma päriselus ette ei kujutaks, pigem oli aru saada, et pagevate naabrite kohalolek oli vajalik, et luua tükki koomikat, aga eriti naljakalt see välja küll ei kukkunud. Kuigi Tõnu Kilgasel olid päris head säramismomendid, mis panid kohati isegi muigama, eriti koosluses tema naist kehastava Penniega. Hästi tobekoomiliselt veider paar. Kui olin ära näinud selle, kuidas vanemad tulevasele noorpaarile külla saabuvad, nende reaktsiooni toimuvale ja aimanud, et see lugu läheb ilmselt samas tempos ja sama jaburate naljadega edasi, tehti minu suureks rõõmuks vaheaeg ja ma sain teatrimajast jalga lasta.

Sunday, May 17, 2009

Külmapildid

Kristian Smeds „Külmapildid“, lavastaja Tamur Tohver, PolygonTeater

Midagi Peter Brooki teatri laadis – tühi lava, mille ainsaks lavakujunduseks tühi reformvoodi ja tool. Üpris igavad pildid olid, kuigi näitlejad mängisid iseenesest hästi. Eriti Hannaliisa Uusma, kelle kohta ma vaatasin, et see on kindlasti mingi tibi mõnest sellisest koolist, mida mina üldse näitlejakoolituseks ei pea, aga täitsa hästi kannab. Olin tõeliselt üllatunud, kui tütar teatas, et see on „Depressiivsed Eesti väikelinnad“ laulja HU. Lõpus laulis Hannaliisa väga ilusa laulu „Kell on 6“, tõeliselt hästi aktsenteeritud ja huvitavalt esitatud, võttis täitsa ihukarvad püsti. Mirtel Pohla ilu pärast tasus ka vaadata, kuigi tal kahjuks eriti lavaruumi polnud, ainult viimane stseen-pilt oli Mirteli kanda. Üheks vaimustavamaks pildikirjelduseks oli Eero Spriidi paraja absurditunnetusega musta huumori võtmes esitatud lugu uppunud „hullikesest“, kes järve põhjast oma sugulasi jälgib.

Vanem poeg

Aleksandr Vampilov „Vanem poeg“, lavastaja Aleksandr Kladko, Vene Teater
“Vanema poja” lavastus oli täitsa hea, aga võimatult pikk. Muusikalises kujunduses kasutati taas seda eesti teatrilavastustes hästi levinud Pärdi motiivi. Mõned kohad tulid filmist täitsa tuttavad ette, kuigi nii hästi ma seda filmi ei tea, et oleks iga stseeni juures saanud samastada või teksti kaasa rääkida. Aga see häiris ikka, et need filmitegelased olid nii karismaatilised ja väga tugevad näitlejad – Jevgeni Leonov, Nikolai Karatšentsov ja Mihhail Bojarski, et nüüd vaadates olid just nende osaliste kolmikuga seoses just suured vene filminäitlejad kogu aeg silme ees.
Vene Teatri näitlejad ei pääsenud mängus neile muidugi ligilähedalegi, kuigi selle teatriversiooni isa Sergei Tšerkassovi esituses oli omamoodi tore ja teistmoodi lahendatud roll. Mõned tegelased olid aga sellised, et üldse ei tulnud meelde, et nad filmis oleksid olnud – 2 hästi drastiliselt esitatud neiut, üks neist väga lühikest kasvu ja natuke matsakas, ning väga omapäraselt värvikas naabrimees. Kuigi näidend on ikkagi Vampilovi näidend, nii et võimalik, et filmis selliseid tegelasi lihtsalt ei kasutatud. Või siis mõeldi need tegelased lavaversiooni jaoks juurde. Aga 2 tundi esimest vaatust oli ikka liig mis liig. Mitu korda selle vaatuse jooksul tekkis moment, et no nüüd tuleb vaheaeg. Aga ikka veel ei tulnud. Nad oleksid võinud seda ikka kolmes vaatuses mängida, oleks publiku suhtes ka sõbralikum olnud. Hästi tüütu oli stseen, kus peretütar hakkas laval kujutatavat tuba koristama, hõõrus kogu lavapõranda lapiga läbi ja kõige selle juurde käis veel jutt. Seda peale seda, kui oli juba ette kantud mitmeid kandvaid dialooge kujutavaid stseene, juba füüsiliselt hakkas väsitama sellise asja jälgimine. Väga vaatajat mittearvestav suhtumine on teha nii pikki vaatuseid. Kuigi näiteks Nüganeni või Nekrošiuse puhul selline pikkus ei häiri. Aga see polnud ka Nüganen ega Nekrošius.
Lavastus oli stilistikalt näidendi kirjutamise ajas – 60.-ndates. Riided ja jutt ja olme, kõik vastas sellele ajastule ja sellist stiilitruudust oli täitsa tore vaadata. Ka lavakujutus oli huvitav. Keset lava oli eraldi poodium pöördlava kujul, Vene Teatris vist polegi pöördlava, nii et kui lava on vaja pöörata, saavad nad seda ainult sellise moodustise abil pöörata. Pöörleval alusel oli maja fassaad, selle ees aed, mis käis lahti, siis oli näha maja, tegevus toimus maja ees hoovis ja osaliselt akende taga, mingid tegelased olid akendel, tegid aknaid lahti ja karjusid sealt vastavalt stseenile välja. Mingi osa tegevusest toimus ka minu kohal oleval rõdul, sellest oli kahju, et ei näinud seda, mis seal toimus, kuigi see, mis seal rõdul toimuda võis, oli aimatav ka nende tegelaste järgi, kes laval näha olid, ja selle järgi, mida laval olevad tegelased rääkisid – mõnitasid ühte “onu”, kelle korteri rõdu teatrimaja prožektoritega rõdu kujutas. Poodiumi pööramise järgselt ilmus vaatajate ette korter, seal toimusid stseenid, kui viimasest rongist mahajäänud poisid hakkavad ellu viima oma plaani saada kuhugi suvalisse korterisse öömajale, ja mõtlevad välja hädavale, et üks neist on korteriperemehe kadunud poeg, kellest mehel pole siiani aimugi olnud.
Meist mõned kohad edasi istuv mees kommenteeris oma lapsele või lapselapsele väga üksikasjalikult, mis toimub: “Nüüd nad teavad, mida rääkida. Teavad, mida küsima peab.” (Kui võõrad poisid tulevad mehe korterisse ja neid võtab vastu mehe poeg, kellega nende kahe kuti ilmumisega saab kohe noorem poeg). Stseeni kohta, kus perepoeg hakkab väljailmunud vanemat venda võõrustama, poisid tulidki korterisse, et sooja saada, s.t. natuke viinaga ennast turgutada, noorem “vend” toob kohe lauale tassid ja viinapudeli, küsis publikust mees oma lapselt: “Kas tuleb tuttav ette?”. Kahte kohalikku tüdrukut kujutavad näitlejannad jalutasid vahepeal üle lava, sõid vahvlitopsides jäätist, ka sellist 60.-ndatele ajastutruud jäätist, mis tekitas kohe nostalgiat, aga õnneks saab tänapäeval ka nostalgiat poest osta.

Saturday, May 16, 2009

Mu kallis lift

Bengt Ahlfors „Mu kallis lift“, lavastaja Eino Baskin, Vana Baskini Teater
Kui tavaliselt võib Baskini Teatris esitatavate tükkide kohta öelda, et need on väga jamad, siis sele kohta ütleks totaalne jama. Ja kindlasti üks suuremaid jamasid monolavastuste vallas, mida ma näinud olen. Ulfsak üldse ei kanna. Huvitav, et suurel laval mõjub Ulfsak tõelise näitlejana, aga üksi selle vaesuse ja mannetuse taustal, mis Vana Baskini lavalt vastu kumab, on ikka täitsa hale pilt küll. Teksti pole, mängida midagi pole, millelegi toetuda pole. Kas tõesti peab siis niimoodi lõpetama on kunstilise tähelennu kunagine nõukogude kino naistelemmik, minu jaoks Rebase-Rein. Niimoodi lapselastele kommiraha teenides. Täitsa jube.
Kõige hullem ongi see, et puudub lugu, mida mängida. Kui ma seda pealkirja nägin, kujutasin ette, et see on lugu mehest, kes jääb lifti kinni ja siis seal oma monotüki maha peab. Aga tegelikult on see tegelane „vabaduses“, oma kodus. Tema ainus sõber, kellega rääkida, on lift. Kuigi liftiga vahetult suhtleb ta väga harva, enamasti sonib oma suurest eluarmastusest Grace Kellyst. Mitte, et selles midagi halba oleks, et keegi on kellessegi niimoodi lootusetult kiindunud, olgu see tema ihalusobjekt juba ammu surnud või lihtsalt kättesaamatu. Iseenesest armas kiindumus, teadmises, et naine on vürstinna, üleüldine lemmik, kellega kohtuda on täiesti võimatu ja keda endale saada pole mingit lootust, aga ikkagi selline siiras armastus tema vastu. Ainult et see kõik ei kandnud, oli liiga igav ja mõttetult esitatud. Ulfsak üritas flirtida teda vaatama kogunenud vanadaamidega. Ühed minu ees istuvad vanadaamid elasid küll päris elavalt kaasa, alguses, kui esitaja lavale tuli ja „tere“ ütles, hõikasid „tere“ vastu. Ja eriti koomiline oli tädide kaasamäng siis, kui Ulfsak nimetas kuupäeva ja küsis saali käest, kas te teate, mis kuupäev see on. Üks tädidest noogutas, et loomulikult ta teab, kuigi ma olin veendunud, et ei tea ta midagi. Ulfsak jätkas oma teksti: „Jah, te ei tea, et see on Grace Kelly sünnipäev.“
Mõnes kohas oli ka täiesti tarbetut mononäidendi struktuuri lahtiseletamist, pöördumisi publiku poole, et siin ma pean natuke tempot tõstma... ega teil igavaks ei lähe... suudate jälgida, see on monodraama puhul väga raske, suuta õiget tempot hoida. Üritas see Ulfsak asjale vürtsi lisada, mis ta üritas, lõpuks suhkurdas sõna otseses mõttes üle: pani väikse tassi tee peale vähemalt 15 lusikatäit suhkrut, võttis ühe sõõmu ja purskas selle lavale maha. Ühes kohas isegi sülitas lava peale. Kui ei saa ropendada, siis tuleb vähemalt sülitada, siis saab vist nagu selle „kaasaegse“ teatri normi täis. Peale seda, kui Ulfsak avastas, et ta on tee sisse liiga palju suhkrut pannud ja läks omale uut teed tegema, soovitades publikul minna kohvi jooma, algas vaheaeg ja ma ei näinud ühtegi põhjust teatrimajja enam kauemaks jääda. Millal ometi tuleb see päev, kui saab hõisata, et Vana Baskin on saanud hakkama millegi tõeliselt suurega? Või tuleb see lootus juba maha matta, kui nad kogu selle aja jooksul pole suutnud mitte midagi kunstilisele tervikule ligilähedastki teha...

Monday, May 11, 2009

Sugar

Jule Styne „Sugar“, lavastaja Mare Tommingas, Vanemuine

Teater algas juba väljaspool saali, teenindav personal oli riietatud hotelliboideks, kõigil mingid pilotkad peas. Valjuhääldajast teatati, kui mitu minutit on seansi alguseni jäänud. Etendus algaski nagu kinoseanss, kahjuks jälle selle vastiku kääbuse etlemisega, keda ma alati Vanemuisesse minnes kas laval või publiku seas kohata kardan. Ta mängis kinomehaanikut või kedagi sellist, kes tuli saali ja hakkas teiste teenindajatega mulisema, et nad ei oska tööd teha. Alguses näidatigi lavalt mingit filmi, siis läks etendus ise lahti, aga ka selle jooksul oli kääbust liiga palju eksponeeritud, ta ajab mul ikka südame päris pahaks. Õnneks oli kääbusega ühel ajal ka teisi tegelasi laval, nii et ei pidanud teda vaatama, võis oma tähelepanu ka teistele laval toimetavatele persoonidele pühendada. Tomminga lavastatud “Sugar” oli nagu säästuvariant. Nägin selle lavastuse eelmist verisooni ka kaheksakümnendate lõpus, siis jäi sellest kuidagi parem mulje ja lugu tundus kompaktsem ning pikem. Ja muidugi oli võrratu film, mille alusel muusikal on valminud, ka seal oli lugu kuidagi pikem. Nüüd käidi uues lavastuses kõik kuidagi jooksuga läbi, stseen siit ja stseen sealt, siis veel mingeid muid liine juurde, näiteks, et bändi juht oli tegelikult FBI agent, kes ajas taga neidsamu mafioososid, kes omakorda ajasid taga kogemata koletu veretöö tunnistajateks sattunud muusikuid, kes siis mafioosode käest pääsemiseks ennast naisteks pidid riietama ja niimoodi naistebändi saksi ning kontrabassi mängima sattusid.
Muidu oli lavastust täitsa vahva, vähemalt igav ei hakanud ja isegi poole pealt ära minna ei tahtnud. Eriti ootasin ma ühte laulu, mida vanas lavastuses esitas Kaljujärv, kes mängis seda muusikut, kellel Sugariga tõsiseks suhteks läks, see oli selline Sugarist unistamise laul “Mul meeles on vaid Sugar”. Nüüd tänases lavastuses kõlas see laul lõpuks hästi lühidalt, nagu umbes paar salmi sellest. Üldse oli kõik kuidagi hästi lühidalt ette kantud ja osad asjad üldse välja jäetud. Vanast lavastusest oli veel meeles, kuidas Peeter Oja tegelane tulevaste pulmade eufoorias oli, kui ta pidi miljonäriga abielluma, kuigi ta esines miljonäri ees naisena, aga tegelikult oli mees, nii et poleks saanud temaga abielluda. Siis ta esitas mingit naljakate hüpete saatel laulu “Pulmad käes...”, aga selles lavastuses polnud üldse seda laulu.
Lavastus oli rohkem selline remixi moodi, palju kaasajastamist ja erinevate stiilide segamist. Kõigepealt segunemine kinokunstiga, siis erinevad muusikastiilid, näiteks üks räpisoolo, tundus, et enamus laule olidki mingist muust ooperist, mitte sellest Sugari muusikalist, mida rahvas oli vaatama kogunenud. Kostüümid olid väga vahvad, kuigi natuke küsitavaks jäi, kuidas sattusid Chicagosse ja Miamisse eesti rahvariietes naisterahvad, aga kui nad seal juba olid ja koguni laulda üritasid, siis oli see üpris naljakas. Vahvad olid ka balletitantsijate esitatud stjuardessid ja stjuuard, baleriinid käisid varvaskingade varvastel tavalist kõndi, see nägi hästi koomiline välja. Ja eriti tore oli vaadata seda baleriini, kes oli baleriini kohta väga paks. Kui ma alguses teda kuskil kõrgel lavakonstruktsioonil räppi tantsimas nägin, mõtlesin, et see on keegi eriti hea liikumisega kooriartist, kes sinna tantsima on pandud. Vaheajal üritasin isegi mööda teatrimaja laiali paigutatud artistide piltidelt kavalehe järgi seda baleriini tuvastada, aga tema nimelise balletiartisti pilti ei leidnudki. Tahtsin pildi järgi veenduda, kas tõesti saab baleriin nii paks olla.
Peale vaheaega läks lavastus päris naljakas tempos edasi, nüüd olid juba huvitavamad kohad, kus oldi Miamis, ookeani ääres ja osaliselt oli tegevus jahi peal. Eriti tore oli Merle Jäägeri kehastatud miljonärist vanamees, kes Veikko Tääri kehastatud naiseks riietunud muusikusse armub. Jäägeri tegelane oli visuaalselt nagu Ozzy Osbourne ja teda võis kutsuda ka Ozzyks, nii et see oligi tahtlikult seda muusikut parodeeriv kuju. Kuulus stseen filmi lõpust, mis toimub mootorpaadis, kus miljonäriga abielluma pidav muusik teatab, et ta ei saa mehega abielluda, sest ta on mees, oli esitatud varem valmisfilmitud lõiguna, kus kahest paarist koosnev nelja tegelasega seltskond mööda Emajõge mootorpaadiga ringi kihutas ja selle vaimuka dialoogi esitas, kuigi kõlakvaliteet jättis soovida ja Gerli Padari hääl kõlas selles filmilõigus eriti totralt. Sellest oli kohe tunda, et ta pole koolitatud näitleja, vaid mingi isehakanud laadatola.
Lavastaja Tommingas kasutas ka selle muusikali lavastuses hulgaliselt balletiartiste, kellel oli sõnalist osa, see on Tomminga viimase aja muusikalvastustele juba päris tüüpiline nähtus. Aivar Kallastet ei tundnud ma pikalt ära, sest pole teda varem kunagi rääkimas kuulnud, mõtlesin, et see on keegi kooriartist. Kahju oli sellest, et Tommingas oma hiilgava näitlejapotentsiaaliga head muusikaliartistist abikaasat ei olnud lavastusse näitlejana kaasanud, Aivar oli selle lavastuse puhul ainult näitejuht. Naiseks riietuvad meesmuusikud Veikko Tääri ja Andero Ermeli kehastuses olid väga toredad. Huvitav oli ka lavakujunduse keskseks elemendiks olnud konstruktsioon – kogu lava hõlmav ja pöördlaval erinevate nurkade alt ning erinevatest külgedest näidatav ehitis, mis kujutas kõiki kohti, kus tegevus toimus. See konstruktsioon võis täiesti tõetruult olla nii autogaraaž, rongikupee, vaksal, Miami rand, jahi kajut jne. Igal juhul jäin selle teatrielamusega täitsa rahul, üle keskmise oli see näidatud tükk kindlasti.

Sunday, May 10, 2009

tõde ja õigus II ja III

A.H.Tammsaare-E.Nüganen „Tõde ja õigus. II osa“
A.H.Tammsaare-U.Lennuk „Wargamäe Wabariik“ lavastaja Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater

Kahel nädalavahetusel järjest meeli köitnud „Tõe ja õiguse“ neljas osa viis mõttele, et tuleks üles märkida ka ülejäänud Vargamäe suurprojektist veel meelespüsivad mälestuses, mälestused, mis eelmisest suvest veel päris selgelt meeles seisavad, kuid samas teadagi haprad kaduma on. Kõigepealt II osa Kukenoosi aidas, etendus ise oli Linnateater ja Nüganen oma tuntud headuses. Imestasin, et kuigi ma nägin seda lavastust esimest korda vist aastal 2006, oli see mul väga selgelt meeles, just sisu ja stseenide väljanägemise poolest, nii et enamust lavastuse sisust ma mäletasin ja võisin ette aimata, mis seal nüüd toimuma hakkab. Küll aga oli huvitav vaadata näitlejate mängu, eriti neid osasid, kus osatäitja vahetunud oli. Eelkõige muidugi see põhjus, miks üldse lavastust vaatama sai tuldud, Mauruse Üksküla esituses oli välja vahetanud Maurus Tomminga kehastuses. Tommingas oli hoopis teistsugune Maurus, rohkem koomiline ja oma võrratu miimikaga, mida ma Tomminga puhul alati imetlenud olen. Keegi minu taga istujatest ütles, et Üksküla mängis paremini, aga niipalju kui ma oma aju ka ei pingutanud, mul ei tulnudki meelde ühtegi konkreetset stseeni, kus silme ette oleks kerkinud Üksküla Maurus, ma mäletasin, et ta mängis seda osa ja mängis väga hästi, aga kuidas need stseenid, mida ma nüüd teise näitleja kehastuses taas nägin, Üksküla mängituna välja nägid, seda meenutada ei suutnud.
Ka teiste osatäitjate hulgas oli muudatusi: Ramilda, Ollino, Timusk, Lible. Ma tundsin ära küll, et mingid tegelased on muutunud, aga kohe meelde ei tulnud, kes neid eelmine kord mängis. Ainult Ramilda kohta teadsin, et teda olen näinud Elisabet Tamme esituses, suvel aga mängis seda osa Külli Teetamm. Ja siis vastav Teetamme osa – Tiina, oli endiselt Maria-Netti Nüganeni esitada, seda oleks tahtnud just Teetamme esituses vaadata. Kuigi Teetamme mängitud Ramilda oli ka väga hea, aga natuke liiga vana selle rolli jaoks. Samas, kui Teetamm mõjus juba Ramildana liiga vanalt, siis Tiinana oleks ta ilmselt veel naeruväärsem olnud, on ju Tiina alles väike laps, umbes 10-aastane. Aga mine tea, ehk oleks ta selle rolli suutnud lapselikult usutavalt välja mängida.
Teised osatäitjad olid aja jooksul nagu veel paremaks läinud, igal juhul Nüganen oskab asju huvitavaks lavastada, ja isegi teise vaatamise korral polnud selle väga pika lavastuse jooksul kordagi igav. Nii et ka selles mõttes oli huvitav vaadata, et nägin uusi osatäitjaid. Enne etendust nägin kohale jalutamas Aleksander Eelmaad, ta nägi välja nagu mingi parm, habemesse kasvanud ja mingites kaltsudes. Pärast olin imestunud, kui teda laval Ollino rollis nägin. Ma ei oleks osanud arvata, et ta selles lavastuses kaasa teeb. Samas ei suutnud ma etenduse ajal meenutada, kes teatatrimajas nähtud etenduses Ollinot mängis, igal juhul Eelmaa see kindlasti polnud. Nüüd kava vaadates olin veel rohkem imestunud, kui esimest korda seda lavastust nägin, oli Ollino rollis Indrek Sammul, kes oli suveks välja vahetatud, kuna ta muutis teatrit. Imestasin, kuidas see mulle meelde ei tulnud, et Ollino oli Sammul, see oli Sammuli kehastuses väga meeldejääv esitus, nagu seda nime kavalehelt lugenud olin, tuli see roll kohe elavalt silme ette ja elustus hästi elavalt.
Rain Simmuli esitatud õpetaja Slopašev oli endiselt võrratu, kuigi mulle tavaliselt Simmuli mäng oma hakitud esituses ja eriti artikuleeritult laulvas kõnemaneeris ei meeldi. Aga selles rollis ta oli nii võrratu, et selle kirjeldamiseks pole lihtsalt sõnu. Kõigepealt see, kui hästi ja täiesti ilma aktsendita ta vene keelt räägib. Ja siis see tema tööle pühendumus ning alkoholism, stseen, kus õpilased tema üle nalja teevad, oli tõesti selline, et ma olin nutule lähedal, see oli südantlõhestavalt valus, et kuigi joodik ja ennast põhja joonud, milline sügav hing tal siiski on, kuidas ta Puškinit loeb, kuidas ta oma rahva suurkuju armastab, millise pühendumisega üritab lastele kogu seda andekust ja vaimuvara edasi anda, mida Puškin endas hoiab. Ja siis see löödud küsimus õpilastele: „Miks te minuga siis nii teete...?”
Samas esimesel vaatamiskorral ei jäänud silma nii palju lollitamist ja labasust. Seekord tundus, et lavastus koosnebki ainult koolipoiste koerustükkidest, mis olid pikitud hulgaliste ülemängitud labasele naljale orienteeritud pantomiimidega. Kuigi selline esitusviis oli hästi esitatud ja ega seda tõsist Tammsaaret ja tema tegelaste filosofeerimist polekski suutnud 5 tundi jälgida. Igal juhul nalja sai kõvasti, kõige naljakam oli kogu jõust karjuv ja ülisuure joonlauaga hoope jagav usuõpetuse õpetajast “vagamees”. Kõik Nüganeni stseenid on nii tähenduslikult mängulised, pole mitte kunagi nii, et tegelane lihtsalt seisab ja räägib, jutule kaasneb alati mingi tegevus või taustategevus. Kas siis rääkija ise või keegi teised tegelased, kes taustal askeldavad, illustreerivad rääkimist, luues tegevusega juurde sümboleid ning alltekste.
Eriti vahvad olid 2 kõrvalosa – muulastest õpilased, sakslane Riiast Alo Kõrve esituses ja grusiin Mart Kolditsa esituses. Isegi kui lavastuses olid mõned sellised stseenid, kui näiliselt mitte midagi ei toimunud, kui peeti maha mõni hästi pikk monoloog, mida natuke igav oleks kuulata olnud, oli neid kahte lahe vaadata. Kuidas nad arusaamatute nägudega istuvad, sest ei saa mitte sõnagi aru, miks koolidirektor paugub või miks mõni õpetaja nende peale karjub. Siis nad istusid ja üritasid teiste õpilaste nägudest välja lugeda, mis meeleolu parajasti klassiruumis valitseb. Seda kõike vaadata oli tõeliselt koomiline, nii et terve õhtu oleks saanud suurepäraselt sisustatud ka ainult Kõrve ja Kolditsa marginaalseid tegelasi jälgides, muud teksti lihtsalt kuulates. Ühes stseenis oli aktsioonis vihane matemaatikaõpetaja Molotov Allan Noormetsa kehastuses. Tema tunnid olid kõige naljakamad, kus ta sõnu valimata õpilasi kõiksuguste viisakate ja ebaviisakate nimedega kostitas. Mingil ajal tekkis naer üle saali, kui Molotov pidi korraks oma sõimamise katkestama ja jäi otsa vaatama talle pingsalt suhu vaatavale gruusia vürstile. Vürst istus nagu ikka arusaamatuses, mõeldes, et noh küll siis mingi põhjus on, kui nii kõva hääletooni kasutades räägitakse ja vaatas õpetajale arusaaja näoga otsa. Siis hakkas rahvas lihtsalt sellepeale naerma, millised miimid kahel näitlejal olid. Üks minu taga istuv naine küsis teise käest: Mis ta tegi? Aga nali oligi selles, et kumbki ei teinud midagi, lihtsalt vaatasid teineteist, aga seejuures olid nende näoilmed ja kogu eelnenud kisa niivõrd naljakad, et kõik naersid täiega. Nagu ka järgnenud kisa, sest Molotov fikseeris ära, et üks mägede poeg vaatab teda eriti vihase pilguga, kuid on oma stoilises rahus kõigutamatu, ning hakkas veel hullemalt sõimama. Koldits sobis ka näotüübilt grusiini kehastama, kuigi ta on mägede poja kohta liiga heleda nahaga, siis profiilivaates on tema nina küll selline tüüpiline grusiini kongusnina, nagu kotkal.
Üldse olid kõik esitused suurepärased, lihtsalt mõni jäi rohkem meelde. Selle kohta ütles küll keegi vaheajal väga õigesti, et õppimist selle aja koolis küll ei toimunud. Kõik ajasid koolis mingit oma asja, kes tegeles revolutsiooniga, kes oli lihtsalt laisk, kõrvaleviilimist oli mõlemalt poolt, nii õpetajate kui ka õpetajate poolelt. Tunnid möödusidki enamasti lolli mängides, õpetaja tegi nägu, et õpetab, õpilased takistasid teda igati ja siis kui õpetajal närvi mustaks lõi, möödus ülejäänud tund õpilasi sõimates, aga teadmisi kui selliseid ei omandatud kuidagi. Ehk ainult iseseisva õppimise tulemusel, nagu näiteks Indrek, kes jäi õpetajatele silma oma rohkem lahtise peaga kui teised õpilased, kui ka selle poolest, et ta oli üks väheseid selles koolis, kes tõesti õppida tahtis, mitte ei viilinud igast õppimisega seotud kohustusest kõrvale. Nii et mässumeelne õpetaja Timusk leiab Indreku koguni nii küpse olevat, et talle uuendusliku ja programmilise vene uudiskirjanduse teose annab, mille sisu ümberjutustusest võib aru saada, et tegemist on “Kuritöö ja karistusega”. Samuti on Indrek musternäide oma maaka piiratuses, aus ja loll, suur loll, nagu tema kohta Maurus ütleb, kes oma eeskujuliku õpilase valetama õpetab. Ja usaldusisikuks olemist väljendab ka see, et Indrek on ainus koolipoiss, kelle Voitinski oma sünnipäevale kutsub. Teise osa Indrek oli Argo Aadli suurepärases esituses.
Dramatiseeringule oleks ehk kasuks tulnud ainult Mauruse koolile keskendumine. Stseen, kus perekond Vaarmanni kolm naisterahvast Indreku koikule justkui taevast alla sajavad ja siis kõigi Mauruse kooli õpilaste ning koolidirektori enda silma alla jäävad, tundus ülepingutatud ja ebausutav. Tiina ja usu teema sissetoomine oli liiga lai ja uus teema, mida ei jõutud korralikult välja mängida, samuti see lihtsalt ei sobinud kooli konteksti, selleks oleks võinud luua omaette ruumi, kus Vaarmanidega toimuvat mängida, või mängida seda vähemalt ainult Indreku osalusel, mitte nii, et kogu koolipere Tiina karkudel liiberdamist ja toimuvat vestlust jälgib. Minu meelest oleks olnud selle teema sissetoomiseks kõige parem lahendus vestluses eksponeeritav retrospektiiv, mille käigus Indrek räägib mõnele kaasõpilastest või õpetajatest, et temaga juhtus selline lugu, sai linnas kõrvaltänavas tuttavaks sellise perekonnaga ja siis selle kõik ümber jutustanud, mis praegu küllalt piinlikult publiku silme ees lahti mängiti.
Järgmisel (või samal?) päeval Vargamäele jõudes ja seal etenduskoha poole kulgedes, mõlkus kogu aeg meeles 2. osas olnud vahva stseen, kus Maurus küsib Indrekult: „Mis isa talu nimi on?“. Indrek: „Vargamäe“. Ja selle peale tuleb selline tähenduslik muigamise paus koolipapa poolt, et hea kohanimi küll, ja peremehe poeg on aususe kehastus ise, ja Indrek vaatab omakorda arusaamatult Maurusele otsa, et mis siis selles nii naljakat on, ega me sellepärast vargad pole, et me Vargamäel elame. Selline tummstseen nagu.
Tulime kohale teatava eelarvamusega, ikkagi mingi maakolgas, pori ja hais. Ei suutnud minu arvamust sellest kohast ega lageda taeva all etendatavatest suvetükkidest tõsta ka Linnateatri väga hea esitus. Koht oli lagedal väljal, ühele poole jäid toitlustuslett ja traditsiooniline tasuta vee jagamise laud, 2 välikäimlat ja siis sai siseneda juba etenduse toimumise tsooni. 3. osa kartsin ma kõige rohkem, aga see oli taas Nüganen oma tuntud headuses, nii et isegi see Tammsaare epopöa kõige igavam osa oli huvitavaks lavastatud. Kuigi see osa poleks nii väga Vargamäe väljadele sobinud, suurem osa tegevusest toimub ikkagi Tallinnas, sobis selle lavastus kõige rohkem sellesse naturaalsesse keskkonda. Arvestades veel seda, et romaaniosa pöördelised sündmused, kogu teost läbiv leitmotiiv, kui Indrek tapab oma ema, leiab aset just selles osas. Ja tapmine omakorda toimub Vargamäel, nii et see oli nagu elustunud romaani trükitähtede illustratsioon. Kui ma seda osa vaatasin, siis tundsingi kogu aeg seda efekti, et nagu loeks seda romaani ja kõik on nii tõetruult mu silme ees, just neid Vargamäel puudutavaid stseene silmas pidades eelkõige. Ja muidugi eriti nendes kohtades, kus välja ilmusid Andres ja Pearu, siis oli küll selline tunne, et ma olengi sattunud sellesse aega, kui need 2 riiukukke Vargamäel maid jagasid.
Kõik oli Nüganenile omaselt mänguline. Muusikalises kujunduses kasutati Internatsionaali selle kõige erinevamates vormides. Kord lauldi seda acapella, siis erinevate muusikaliste saadete tausta, kas siis tuli muusika lindi pealt või kellegi elavas esituses. Samuti olid erinevad laulu rütmid, vahepeal oli isegi polkastiilis Internatsionaal, ja lauldi põhiliselt eesti või vene keeles, aga vist oli prantsuse keeles ka. Lavastuse läbivaks kujundiks olid mänguplatsile tekitatud liiprid, millel liikuvatel alustel põhiline tegevus käis. Enamasti kujutasid need liikuvad alused rongi või mingit protsessiooni, kuid ühes kohas oli ühe alusega tehtud väga huvitav kujund, nii et sellele alusele kogunesid kõik selle stseeni vahetus läheduses surma saanud tegelased. Seal oli üks Aleksander Eelmaa mängitud tegelane, kelle põhiideeks oli, et inimesi tuleb hirmutada, hirmu kardetakse, ta on muidu liiga hea inimene ja keegi ei karda teda, vaid kõik austavad teda. Aga selleks, et oma ideesid ellu viia, on vaja, et teda kardetakse. Siis läks sinna alusele veel Kristi, kes rääkis Indrekule mõistuloo sellest, et hiljuti kirjutati ajalehes tüdrukust, kelle tema vanemad saatsid Ameerika laevale, aga tüdruk kukkus laevalt vette. See võis olla, ja ilmselt oligi Kristi ise, kes tahtis väga Ameerikasse sõita, aga päris kindel tüdruk selles ikkagi polnud, kas ta tahab kodumaalt ära minna. Ameerikasse sõit oli tema jaoks rohkem selline paaniline nutu pareerimine, kui kõik asjad kuhjusid ja tundusid väga halvad olevat, siis tuli meelde, et ta tahab ju Ameerikasse. Ja viimasena läks sinna surnute alusele ema Mari, kellele Indrek valu leevendamiseks mürki andis. Peale seda lükati see alus liikuma ja surnud lahkusid oma riiki. Selline ilus moment oli.
Ma muutusin seda lavastust vaadates kuidagi eriti nutuseks. Ühes kohas, kus rahvas tuli metsast välja ja hakkas üle põllu sammuma, nende ees sammus üks uljaspea punase lipuga, taustaks taas Internatsionaal, ja neile tulid teiselt poolt põldu vastu relvastatud sõdurid ning ratsanikud, ja revolutsionäärid maha suruti, nende pihta tulistati ja pooled mässajatest jäid põllu peale lamama, siis tulidki mul pisarad silma. Ma ei saanud endas üldse selgusele, mida ma nüüd nutan. Miks mul silmad märjaks lähevad, see on ju nii tavaline situatsioon, kus inimesed saavad surma, ei midagi sellist väga erilist või pateetilist. Et hukkutakse parema elu lootuses või minnakse oma naiivsuses kuhugi meelt avaldama, arvates, et see on kõigest rahulik ja sõbralik demonstratsioon, aga sellest kujuneb verevalamine, sest võimud on rahvast valesti aru saanud või kardavad rahvast. Siis ma vesistasingi natuke, kuigi see oli raskendatud.
Selles osas oli Indrek Alo Kõrve esituses ja see esitus oli kuidagi kõige kahvatum. Ja kooslus selle osa naispartneri Kristiga Ursula Ratassepa esituses oli ka kuidagi läila. Ta on tõesti kuidagi tühine ja mõttetu kuju, see Ursula. Vahepeal olid mingid mõttetud stseenid selle kohta, kuidas Kristi õpetab Indrekut käituma, kuidas nad koos läbi mängivad, kuidas peab kõndima ja kuhugi minema, kui on kahtlus, et sul on sabas nuhk. Siis toimus hästi palju etüüdide tasandil pantomiimi, kus sõnadega kirjeldati, mida nad nüüd teevad: „Nüüd tuleb purre, nüüd läbi aia, nüüd on nuhk teisel pool tänavat..." Ma ei saanud eriti aru, miks see kõik pidi etenduses olema, see mõjus parajalt labaselt.
Teised osatäitjad meeldisid kõik väga, eriti Üksküla mängitud Pearu, kellest ma pikalt aru ei saanud, et see on Üksküla. Kui Pearu oma tooliga üle välja nähtavale ilmus, võttis Andrese maal istet ja teatas, et ta tahab nüüd naabrimehega rääkida, siis ma vaatasin alguses, et see on Feliks Kark. Aga hiljem lõi mul nagu lamp peas helendama, et hoopis Üksküla on. Tõnu Kargi mängitud Andres oli ka päris hea, räuskas kogu aeg ja muutis minu meelest kogu selle mehe oleku parajalt naeruväärseks, mis oligi õige. Kui valitseb mingi kaanon, mille järgi Andrest peetakse toredaks ja õilsaks meheks, kes võitles maaga ja ajas oma õigust taga, siis mina olen Andreses alati näinud meest, kes ei hooli mitte millestki ega veel vähem kellestki, vaid kõik teda ümbritsevad inimesed tööga tapab, ja neid väheseid, kes ennast raskest orjatööst säästa üritavad, halastamatult ekspluateerib ja sõimab. Täitsa imestama paneb, et Indrek oli ainsana kuidagi privilegeeritud, kelle jaoks koguni kooliraha leiti ja ta Tartusse õppima saadeti. Kui selles osas said lapsed Liine ja Ants isa käest pidevalt sõimata juba ainuüksi selle eest, et nad pilvi vaatama jäid, kallist tööaega niimoodi raiskama. Veel rohkem saadi sõimata selle eest, kui keegi midagi luges. Kark mängis kogu selle matslikkuse väga hästi välja, ja eriti võimas oli tema esituses Andrese mäss jumala vastu peale poja Antsu surma, kui poiss üritab isa ja poega ebaõiglaselt karistama tulnud soldatite eest põgeneda. Selles stseenis oli tõesti tunda, et Andres nagu hakkab millestki aru saama, kui valesti ta on siiani elanud, kui pimestatud ta on mingist piiblist olnud, et on seda ainsa ja püha tõe pähe võtnud, kui tegelikult on kõik risti vastupidi sellele, mida jumal oma õpetuses jagab. Kui oled aus ja töökas, siis saad karistuseks hoopis selle, et su poeg lastakse maha, nagu oleks see siis tänu selle eest, et Andres on kogu oma teadliku elu olnud truu riigialam.
Ema Mari Epp Eespäeva esituses oli ka väga usutav. Tema oli usutav selles plaanis, milles enne Andrese ja Pearuga seoses juttu oli, et ta oli oma naturaalses keskkonnas, selles kohas, kuhu Tammsaare selle naistegelase kirjutanud on. Juba Vargamäele jõudes, või sinna lähenedes, vaatasin ma kõiki neid põlde ja eriti kivisid põllu peal, et need ongi siis need kivid, millega Andres rassis ja need kivid, millega nii palju inimesi siin maadel on ära tapetud. Ühest kiviviskest, mis tabab Mari paremat puusa, saab alguse ka Mari pikale kulgenud surmaprotsess. Kuigi Mari nimetab seda kivi sümboolselt Jussi kiviks, sest kivid õhati selle kuuse tulest, mille otsa Juss ennast üles poos, annab reaalse rohu, mis Mari tegelikult tapab, talle siiski Indrek. Ja siit tuleb ka järgmise kogu romaani mõistmisel olulise võtmelause teema, kui Karin oma meest provotseerib, hüüdes relvaga majast välja tormavale Indrekule: “Keda sa nüüd tapma lähed?“
Nüganen oli suuremas osa siiski lavastuse lavastanud koomiliselt. Kõik need iseenesest valusad sündmused mõjusid teatud mõttes ka paraja koomilisusega. Kuidas linnast küladesse mõisatest õiget varustust otsima saadetud matsid hakkasid selle asemel, et viisakalt toiduvarusid ja sõiduriistu küsida, hoopis mõisaid rüüstama. Kuidas tassitakse kaasa mõttetuid asju ja jagatakse härraste vara, kuigi tegelikult jääb see kõik nende algsest ideest täiesti kaugele ega puuduta seda. Kuidas lahke mõisnik, kes ei tee mitte kellelegi kurja, on nõus Mandžuurias käinud mehel isegi saapaid puhastama, pakub talle viina ja pasteeti, kui mees süüa nõuab, ja mõisnik selle eest tasuks maha lastakse. Mõisnik ise joodab Mandžuuria-mehe täis, see haarab relva ja laseb nagu muuseas mõisniku maha. Sellise hoiakuga, et ups, valesti läks. See oli hästi stseeni moodi filmist „Pulp Fiction“, kus Travolta tegelane laseb niisama relvaga vehkides ja midagi seletades, nagu möödaminnes maha ühe kuti, kes istus auto tagaistmel. Kõigi lavastuste kohta võib öelda, et aeg läks neid vaadates nagu linnutiivul. Mitte kordagi ei hakanud igav ega tulnud mõtet, et võiks juba lõpetama hakata. Pigem isegi vastupidi, oli natuke kahju, et nii ruttu otsa sai. Kuigi ma rõõmustasin alati, kui tekkis võimalus ennast liigutada, oli iga etenduse lõppedes selline tunne, et see võiks olla lihtsalt vaheaeg, mitte veel päris lõpp.
Lavastuses jäi arusaamatuks Kristi haiguse teema. Ratasepp tiris omale ümberkeritud rätiku eest, paljastades selja, ja näitas Indrekule mingit seljal asuvat märki, mis Indreku arvates suisa kena välja nägi. Mul aga oli romaani lugemisest meeles, et Kristil oli mingi rinnaga seotud haigus. Kuigi Tammsaare seda “viga” konkreetselt ei nimetagi, aga mina sain nii aru, et Kristil lõigati rind ära, seda eelkõige Kristi ema sõnade järgi, kui ta ohkab Kristi optimistliku arvamise peale, et kes seda viga ikka näeb, see jääb riiete alla, et “mis sa, laps, ka nendest asjadest tead…”

Saturday, May 9, 2009

Karin ja Indrek

A.H.Tammsaare-E.Nüganen „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4“, lvastaja Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater

Nüüd on siis selline lugu, et lavastus „Karin ja Indrek“ on nähtud kolmes variandis (kas saaks mingi versioon veel olla, sõnalavastusel): teatrisaalis, vabaõhulavastusena ja televersioonis. Ehk võiks siia ritta tinglikult lisada ühe osana Vargamäel etendatud Tammsaare suurromaani teatrikeelde ümberpandud tetroloogiast. Kuna kõige võimsama mulje pakutud variantidest jättis „Karini ja Indreku“ nägemine viimase osana kolmiketendusest, mis lõppes kell 5 hommikul, siis ongi järgnev kirjeldus inspireeritud just eelkõige sellest suveöisest muljest Vargamäe põldudelt. Neljas osa oli esituskoha mõttes kõige ebasobivam, ja ma ei ütle seda üldse mitte sellepärast, et ma olin selle osa alguseks juba kogu sellest üritusest väsinud, et ma olin maakohast olemisest tüdinenud või et mul oli halb vaatekoht. Neljas osa ei sobinud juba ainuüksi oma kontseptsioonilt ja tegevuskohalt Vargamäele. Tammsaare romaani see osa toimub linnas, arvatavasti Tallinnas, kõrgseltskonnas ja Indreku ning Karini majas. Vargamäest on seal niipalju juttu, kui teiste jutu järgi. Siis oligi küllalt tobe vaadata, hea küll, lavaruum oli mingite seintega eraldatud, et seal võis tõesti ette kujutada, et kõik need uhketes kostüümides ja ilusate soengutega daamid on kuskil luksuslikus restoranis ja härradel on puhtad lakk-kingad jalas, aga kui tõsta pilk natuke lavalt eemale... mets, soo, väljad, must taevas. Ei sobi kuidagi kokku selle urbanistliku keskkonnaga, mis laval olema peaks.
Kuigi see tagantrjärele romantilisena tunduv suveööstetendus tundub romantiline just tagantjärele, kohal olles oli ikka väga palju probleeme. Kõigepealt sinna sõitmine, kuskil pärapõrgus ühtses autoderivis mööda tolmuseid teid loksumine, siis ühtse rivina etenduskohta kulgemine, seal oma asjade lahtipakkumine, suureks öiseks lahtise taeva all istumiseks ettevalmistumine, et oleks käepärast võtta nii vihmasaju eest kaitsev keep kui ka kõik kehaosad mõrtsuksääskede eest kaetud oleksid, samuti et oleks soe ja mugav istuda. Kogu lavastuse kui selise nautimise kõrvalt, tegemist oli ikkagi Nüganeni superlavastusega, milles olid võrratud osatäitmised kõigi arvukate näitlejate poolt, kes lavastuses osalesid, halasin pidevalt selle üle, et miks, no miks ometi on vaja seda head näidendit siin pärapõrgus lahtise taeva all keset ööd etendada? Tulgu mõistusele. Näitlejatest oli kahju. Ja veel rohkem oli kahju endast.
Etenduse ajal toimus veel mingeid imelikke “muusikalisi sekkumisi”. Vahel hakkas kuskilt kostma tümpsu, nagu makilt või raadiost. Mõtlesin, et see tuleb helimeeste puldist, mõtlesin, et helimehed kuulavad seal raadiot ega tea, et nad publikut segavad. Hiljem sain teada, et seal oli olnud 2 Eestit – 1 kultuurne pool, kes tuli loodusesse teatrit vaatama ja kultuurist osa saama ning teine samuti kultuuri otsiv pool, kelle kultuur väljendus häälekas läbus looduses koos tehnilise muusikaga. Siis oli mul veel probleeme oma kotiga, kui inimesed läbi meie rea oma kohtadele liikusid. Seal olid niigi väiksed reavahed ja siis kui püsti tõusta, mahuti vaevu mööda, mul oli veel vahekäigus kott ka ees. Selle etenduse puhul tundus mulle, et kohal on hoopis mitu korda niipalju rahvast, kui eelnevatel etendustel kokku oli. Vastupidiselt teiste meie seltskonnast arvamusele, kes ennustas, et sellele etendusele tuleb märgatavalt vähem rahvast, sest rahvas on ära väsinud ja ei viitsi nii hilja siia enam tulla, ei viitsi seda pikka viie tunnist vaheaega ära oodata või ei taha terveks ööks kuhugi Vargamäele jääda. Rahvas oli kohale jäänud, siia tagasi tulnud ja neid oli veel hulgaliselt juurde tulnud.
Kogu selle ilusa loo kõrvale, mida Nüganen oma interpretatsioonis läbi näitlejate mängu vaadata pakkus, köitis minu tähelepanu siiski ka ümbritsev loodus. Ega mul eriti palju sellist võimalust pole, et ma öö läbi üleval olen, ja eriti veel kuskil linnast väljas. Päris huvitav oli vaadata, kuidas läheb pimedamaks, kuidas muutub külmaks, kuidas lõpuks hakkas valgeks minema. Ma mõtlesin, et selle ajani, kui päris valgeks läheb, kulub tunde, aga valgeksminemine toimus hästi kiiresti, teatrietenduses jõuti selle ajagi üks stseen maha mängida. Umbes nii, et kui stseen algas, oli väljas pime, ja kui stseen lõppes, oli ümbrus juba looduslikult valge.
Vaheajal tormasin esimese asjana kohe üle põldude “vetsu”. Hea oli pimeduse varjus lähedaloleva võsani joosta, ei pidanud isegi kuhugi puude vahele minema, vaid võis seal rahvast kaugemal maha kükitada ja rahulikult oma asja ära ajada. Siis läksin rahva sekka tagasi, aga vaatasin, et paljud kasutasid samasugust taktikat nagu minagi, et loodusega ühineda. Kuigi vaheajaks olime ajaliselt jõudnud juba nii pimedasse öösse, valgustatud oli aga ainult see tsoon, kus oli lava ja tinglik “saal”, selle kõrvale jääv ala, kuhu enamus inimesi vaheajaks ennast liigutama tuli, oli praktiliselt pilkases pimeduses. Olid näha küll inimesed, aga kedagi ära tunda oli võimatu.
Lavakujundus kujutas rongivagunit, kuigi teatris nähtud etenduse järgi oli see rohkem ikkagi ootesaal. Relsid ja rattad olid üldse Nüganeni triloogia läbiv teema – 2.osas olid koolipinkide esimeste jalgade alla rattad asetatud, et pinke võimalikult palju ja kiiresti liigutada saaks, 3.osas olid üle mänguväljaku paigutatud 2 paari suuri rööpaid, mida mööda liikusid erinevaid aluseid kujutavad mängupinnad ja 4.osas oli kujutatud rongiistmeid, mis võisid olla ka trammipingid, mis liikusid vastavatel relssidel. Need pingid liikusid hästi huvitavalt ja seda liikumist oli omaette põnev vaatemänguna jälgida. Alguses tundus, et mitu pinki on omavahel ühendatud, sest nad liikusid alati koos, aga mingil ajal hakati ühes reas asuvaid pinke ka ühe kaupa liigutama. Nii et kui pingirida koosnes kolmest pingist, siis sai 3 pinki eraldi kaugustesse asetada. Viimases stseenis, kus kujutatakse tänavaliiklust ja kus Karin peab trammi alla jääma, oli see liikumine eriti vilgas. Igal pingil istus mitu inimest ja kõik sõitsid oma pingiga suvaliselt valitud suunas, kuigi suuna võimalused olidki vastavalt rööbastele ainult paremale või vasakule. Sai sõita kuni rööbaste lõpuni, siis hakati tagasi liikuma ja põrgati kokku samal rööpareal liikuva pingiga. Tekkisid sellised kolksud, nagu trammi liikumisel tihti kuuldavale tulevad. Või liikluses üldse. Karin jooksis sellest liiklussõlmest läbi, jooksis ühtede pinkide vahelt veel läbi, siis jäi seisma, hüüdis “Indrek”, tema ees kolksatasid suure matsuga kokku 2 pinki ja Karin kukkus nende taha maha.
Mul oli samas silme ees kogu aeg 1993. aastal nähtud Pärnu Endla lavastus “Täieline Eesti Vabariik”. Seal kasutati muusikalise kujundusena kunagi populaarset laulu “Ainult armastus teeb naise kauniks...”, see laul kordus pidevalt. Ja väga eredalt olid meeles Katrin Saukase mängitud Karin ning Liina Tennosaare proua Itam, eriti tema probleemsed jalad, millega ta rahul pole ja mille pärast proua on rohkem õnnetu kui lapse haige kõhu pärast. Tennosaar istus kogu aeg tugitoolis ja jalad olid eriliselt esile tõstetud, kleit põlvedeni üles keritud. Ta istus sellises tardunud poosis, sigaretipits koos sigaretiga käes, vahepeal pahvis seda ja rääkis hästi tundeliselt kogu seda teksti oma jalgadest ja lapse kõhuvalust. Samuti oli eredalt meeles Karini trammi alla jäämist kujutav stseen: peale tulist ja pöördelist sõnavahetust Indrekuga jookseb Karin kodust välja, kostab trammikella helin, Karin tardub seistes poosi, nagu hakkaks kukkuma, käed üles tõstetud ja pea kuklasse löödud, suu ammuli, ning valguskujundusega luuakse lavale trammirööpaid kujutavad valgusvihud. Niimoodi see Karusoo lavastus ka lõppes.
Nüganeni lavastuse kujunduses olid need rööbastele asetatud istmed mitmes reas. Nii liikusidki väga elava liikluse kujutamise puhul toolid erinevas rütmis ja erineva kiirusega erinevatel radadel mitmes reas. See oli tõeliselt kaootiline liikumine, kus oli ette määratud küll kindel kulgemise trajektoor, kuid samas võis tegelastelt oodata mida iganes. Näiteks oli ajakirjanikku kehastav Argo Aadli pandud peale kohtuistungit reporterina Indrekule küsimusi esitama. Sellised trafaretsed küsimused: Miks te oma naist tulistasite? Kas te tulistasite sihilikult mööda? Istungil väitis teie naine, et .... kas see on tõsi? Jne. Tavaline lavastaja oleks pannud ajakirjaniku tüüpilises poosis küsitava ette koogutama, pannud teda vastuseid üles märkima, kujutama kätte märkmikku ja pliiatsit, võib olla pannud teda pildistama. Aga Nüganen pani Aadli hoopis ühele pingile istuma ning hüpates poose vahetama. Küsimus ja hüpe, alguses istub üks jalg üle ühe põlve, esitab küsimuse ära, siis hüppab koha võrra edasi, samal ajal jalga vahetades, nüüd on üle põlve teine jalg, ja uus küsimus. See on tõeliselt andekas, kuidas Nüganen suudab tegevuse liikumisega põimida.
Või seltskonna liikumine. Hästi palju oli salongistseene, kus näidati esimese vabariigi algusaastatele omast prassimist ja mõttetust. Kõik need stseenid olid tiheda tekstiga, aga samas pidevas liikumises. Tantsu saatel. Kasvõi õlgu liigutades tantsu markeerides, just selles stiilis, nagu selle aja tantsudes õlaliigutusi tehti. Lava paremas servas oli veel huvitav moodustis mingi nööri või traadi näol, mida mööda horisontaalselt alla rippuvaid aasasid liigutati. Kord markeeriti sellega trammis sõitmist, nagu reisijad hoiaksid sealt kinni, siis väljendati seal nende köite otsas kõõludes ülimat rõõmu, kui tegelane võttis hoogu, jooksis köiest kinni hoides mingi maa maha ja tõstis siis jalad üles, lastes köiel ennast pikalt kuni lava tagumise otsani välja libistada. Seltskond liikus korrapärases rongkäigus nendest aasadest kinni hoides Itamite lapse matustel, samuti mingi joomingu käigus olid aasade külge asetatud kõrgemal asetsevad kostüümid, millesse tegelased sisse pugesid ja jäid sinna kuidagi pooleldi taeva ja maa vahele kõõludes rippuma, samas jalad ulatusid siiski maha, aga olles ebaloomulikus poosis, liiguti niimoodi lava tagumisest otsast külje peale ette, kus aasad koos neid ühendava nööriga lava taha kadusid.
Natuke liiga nõrgaks jäi minu jaoks Anu Lambi kehastatud Karini sõbrannast hambaarsti Ida teema, selle oleks võinud välja jätta, nagu teise osa Vaarmanide teema puhulgi, ei jõutud seda teemat selles lavastuses kogu selle vajalikus mõõdus välja mängida, see jäi liiga teiste teemade varju ja sai nende teistega lämmatatud. Samas televersioonis tõusis just Lambi mäng eriti intensiivselt esile, need lähiplaanid ja kuidas Lamp sõnatus valus oma sõnu neelab. Ei suuda kuidagi Karini esitatud küsimustele vastata, kuigi tahaks sõbrannale kirjeldada, kuidas see on, kui mees hakkab ära minema. Aga muidu olid kõik osatäitmised suurepärased. Kuni Itamiteni välja, kes oma lapsematmisega ja sellega kaasneva eputamisega tavaliselt piinlikult mõjuvad, Nüganeni käsitluses olid nad tõesti nii tõetruult tobedad, et ei hakanud isegi piinlik.
Suvise tetroloogia kõigi kolme etenduse kohta mõtlesin, et huvitav oleks olnud, kui kõiki osasid läbivaid tegelasi oleks mänginud ühed ja samad näitlejad, et oleks saanud vaadata nende arengut ja muutumist, eriti ealist ja välimuse poolest läbi kolme romaani osa. Samas oli aga ka niimoodi huvitav vaadata, kui erinevate romaaniosade lavavariantides said ära nähtud kolme erineva näitleja esitatav Indrek, teisi selliseid läbivaid tegelasi, kes läbi kõigi kolme nähtud osa oleks kulgenud, polnudki. Ikka oli keegi kasvõi ühest osast puudu või astus ainult ühes osas üles.
Küsimuse tekitas minus suvelavastuses Meleski rollis üles astunud Priit Võigemast (televariandis Ardo-Ran Varres). Ta tuleb lavale ja teatab, et on Indreku koolivend Mauruse kooli päevilt. Samas just selles mõttes lõi välja kolme näidendi ühenduslülide vahele jääv nõrkus. Kui neid osasid vaadata paraja ajalise distantsiga, et kasvõi paari päevase vahega, siis võib olla pole nii täpselt meeles, mis ühes või teises osas oli, aga niimoodi järjest vaadates, on läbi erinevate osade kulgev lugu siiski kindlalt meeles. Nii et selles mõttes oli väike vastuolu, kui Melesk muutub 4. osas nii oluliseks tegelaseks, kes ise laval üles astub ja kelle ümber mitmed stseenid keerlevad, siis miks polnud teda Mauruse koolist pajatavas dramatiseeringu 2.osas. Selle rolli oleks võinud kasvõi suurprojekti jaoks juurde kirjutada, see oleks käinud lihtsalt, keegi kooliõpilastest lihtsalt Meleskiks nimetada. Muidu on selgelt meeles kasvõi need näitlejad, kes 2.osas üles astusid ja siis tekib jälle tühik, eile nägime Mauruse kooli, aga sellist õpilast, keda oleks kehastanud Priit Võigemast seal polnud. Miks mitte näiteks suvise projekti jaoks nimetada Lible ümber Meleskiks, see poleks süžee ega tegevuse poolest midagi muutnud. Ja siis ühtlasi samal näitlejal lasta läbivalt läbi kahe osa, mis ei kulge üldse ajaliselt järjest, lasta seda tegelast mängida.
Samuti lõi Melesk oma tekstiga natuke segi Mauruse kooli dramatiseeringuvariandis pakutud kuvandi. Melesk ütleb nimelt Kolditsa poolt võrratult meeldejäävaks mängitud vürsti kohta, et see oli parim näide ebavõrdsusest: “Kui me istusime ühisesse söögilauda, sõid kõik poisid musta leiba, aga vürstile anti alati valget saia.” Kui 2. osa dramatiseeringus koolipoisid ühises lauas istusid, sõid nad kõik ühtemoodi sööki, eriti eredalt on meeles, kuidas ühes stseenis söödi kiluvõileiba ja kartulit. Maurus ise jagas üldisest korvist laiali igaühele ühe kartuli ja ühe võileiva. Ka vürstile. Ja vürsti peeti teiste poistega täiesti võrdsetel alustel, meeldejääv stseen oli 2.osas, kui vürst tuleb hiljem linna pealt kooli tagasi ja nõuab, et talle süüa antakse, kuigi söögiaeg on juba läbi, ega saa süüa, ja keevaline lõunamaalane hakkab seepeale vihaselt nõusid lõhkuma, aga majapidajanna jääb endale kindlaks ja ütleb vürstile Indreku vahendusel, et täna enam süüa ei saa. See stseen oligi vahva selle vahenduse kui ka muu tegevuse poolest, vürst räägib läbi kogu näidendi vene keelt, mõnes stseenis ka gruusia keelt, aga majapidajanna räägib eesti ja saksa keelt, nii et Indrek tõlgib neid teineteisele.
Nii et selles mõttes kõlasid Meleski meenutused Mauruse koolis selle lavastuse väliselt. Need olid truud küll Tammsaare tekstile, aga oleks võinud selles mõttes siis ka lavastuslikku loo kulgemist jälgida, et teise osasse seoses mõne neljanda osa remarkidega muudatusi teha. Eriti arvestades seda, et publik on teist osa alles eile näinud ja see on neil enamusel kindlasti selgelt meeles, et ei söönud see vürst seal midagi saia ja ei olnud seal koolis üldse sellist tegelast nagu Melesk. Kui isegi arvestada, et noh võib olla oli koolis keegi Melesk, keda meile teises osas ei näidanud, siis jääb küsitavaks, miks see Melesk on neljandaks osaks Indrekule nii oluliseks seltsimeheks muutunud, et Indrek tema pärast nii oma elu kui ka abieluga riskib. Selles mõttes oleks võinud võtta siis kellegi vähemalt nendest tegelastest, kes Mauruse koolis domineerisid ja kellega lavastaja kontseptsiooni kohaselt Indrekul Tartus lähedasem side oli. Kasvõi nime poolest, et oleks tekkinud assotsiatsioon, et see on ju see poiss, kes teises osas selles voodis magas ja seal pingis istus ning seda või toda tegi. Nüüd aga oli selline mulje, et Mauruse päevilt ilmus välja keegi tegelane, kelle olemasolu teise osa lavastuses täiesti maha vaikiti või ära unustati. Pigem tekkis mul Võigemasti lavale ilmudes assotsiatsioon kolmanda osaga, et see on ju üks revolutsionäär-seltsimees, kellega Indrek Tallinnas ülikooli sisse astudes läbi käis, sest Võigemast mängis eelmises osas ühte revolutsioonimeelset noormeest.
Samuti oleks võinud suveprojekti tarvis ühtlustada teise osa ja neljanda osa Tiina teemat. Mul vedas neljanda osaga väga, sest Tiinat nägin kahel korral Evelin Pange, mitte dublant Ursula Ratasepa esituses. Televersioonis sai ka Ratasepp ära nähtud ja mu eelaimdus ei petnud mind, Ratasepp jäigi selles osas minu jaoks liiga mannetuks, Pangele sobis see osa palju paremini ja oli ilusamalt välja mängitud. Evelin oli Tiinana väga vahva ja see Tiina kõnd oli tema esituses nii loomulik, nagu vaikne vari, nõtke hiinlanna, midagi aasialikku oli selles heledas kujus. Aga siis kõlas lindi pealt see Tiina saladus, mida teadis ainult Tiina ja lavastaja tahte kohaselt ka publik. Ja mille jälile Karin kogu aeg jõuda üritas, aga Tiina jäi endale kindlaks ega avaldanud majaprouale oma saladust. Saladus oli siis selles, et Indrek lubas Tiinaga abielluda, lubas oodata, kuni Tiina suureks saab ja siis temaga abielluda. Lindi pealt lasti kogu aeg seda Tiina ja Indreku dialoogi: Kas sa ootad mu ära? Jah, Tiina, ma luban sulle, et ma ootan, kuni sa kasvad suureks. Iseenesest polnud selles dialoogis või selle kasutamises midagi valesti, aga mulle ei meeldinud, et see ei ühtinud jälle selle teise osaga, mida ma eile nägin. Siin ei jälgitud loo jutustamise põhiprintsiipi. Lindilt kõlas Tiina hääl küll Nüganeni tütre suu läbi, kes mängis teises osas väikest Tiinat, aga Indreku häält luges lindilt millegipärast neljanda osa suur, täiskasvanud abielumees ja oma abielukriisi käes vaevlev Indrek Sammuli esituses.
Küsimus jääb, miks ei tehtud seda fonogrammi kasvõi suveprojekti jaoks ümber, kui Linnateatri lavastuses oli tõesti ükskõik, kas Indreku teksti loeb sisse Indrek Sammul või Argo Aadli, siis suveteatri kontekstis, kus osasid mängiti järjestikku ja kus kõik oleks pidanud kulgema ühtse loona, rikkus see usutavuse minu silmis täiesti ära. See Indrek, kes sealt fonogrammilt Tiinale tõotuse andis, oli tänane Indrek. See Indrek, kes ta suureks saades on, kes ei mäleta enam seda tõotust, mille ta Tiinale mingil arusaamatul hardushetkel andis. Või mis arusaamatul, täiesti arusaadav hardus, kui jalutu laps tõuseb sinu sõnadest ajendatuna järsku jalule ja suudab alguses seista ning selle järel ka esimesed arglikud sammud teha. Arusaadav, et Indrek ei olnud sellise pildi nägemise järel adekvaatne, ning ütles Tiinale mingi esimese pähetulnud asja välja. Ja Tiina võttis selle enda elu motoks. Et Indrek abiellubki temaga, tuli nüüd Paaside juurde teenijannaks, et oma tulevase mehe läheduses olla ja tema saatusest teise naisega kooselus osa saada. Nii et see oli lavastuse kontseptsiooni seisukohast täiesti vale, et lindistust ümber ei tehtud, nii, et väikese Tiina ja noore Mauruse koolis õppiva Indreku dialoogi oleksid esitanud needsamad näitlejad, kes seda teises osas tegid.
Hele Kõre oli Karinina ikka nii neetult ilus, et isegi kogu selle suure suvelavastuse tarbeks ehitatud „saali“ peale oli näha iga gramm tema ilust kiirgamas. See oli lihtsalt midagi fantastilist, kui ilus, peen, stiilne, kaunites riietes ja soenguga keegi võib olla. Ja kogu see tema mängumaneer oli ka väga sobiv, eriti meeldis koketeerimine ja suhe advokaat Paralepaga, et selliste ilusate ja meeldivate inimeste vahel peabki olema selline susisev flirt, nagu etendusest välja koorus. Ka kostüümid olid suurepärased, sellised ilusad ja õhuliselt ajastutruud kleidid, mitmekihilised, ilusates ja omavahel sobituvates värvitoonides. Kõik oli tõesti võrratu, kui panna silm kinni nendele paarile prohmakale seoses ajatruudusega ning kindlasti ka mängupaigaga seoses. Ja kogu Kõre mäng oli osava hingestatuse ning bravuurika lihtsusega esitatud.
Siinjuures tekitas küsimusi veel Tiina saladuse teema. Tiinal on kogu aeg saladus, mida ta proua eest kiivalt varjab, aga mida „härra teada võib, kuigi ei pruugi teada, võib olla ta teab“. Publik muidugi saab aru, mis saladus see on, seda enam, et Indreku teises osas eufoorias antud lubadust ja sellega kaasnevat dialoogi korratakse neljanda osa esituse ajal päris mitu korda lindi pealt. Minu meelest oleks isegi parem olnud, kui seda dialoogi ja lubaduse kordust poleks olnud. Mul oleks natuke kergem olnud ehk samastada ennast Kariniga, saada temast aru, et on tõesti mingi saladus. Kuigi seda unustada, mida ma tean, kui ma tean, mis on Tiina saladus, on vist päris raske. Aga vähemalt oleks olnud selline Kariniga samastumise võimalus sellel osal publikust, kes pole vahetult enne neljanda osa vaatamist teist osa näinud või kes pole üldse Tammsaare suurromaani lugenud või ei mäleta sealt mingit Tiina lapsepõlvega seotud „detaili“. Ehk ei mäleta üldse, kes on Tiina, nagu neljandaks osaks ei mäleta Tiinat enam ka Indrek, nii et mõlemale peategelasele on Tiina saladus tõeline saladus, samal ajal, kui publiku ees seda saladuseloori kergitatakse või publik teab seda "loomulikust intelligentsist", teaks ka ilma selle dialoogi pideva kordamisketruseta, millest Tiina räägib.
Kahjuks polnud seda võimalust, et oleks suutnud ennast Kariniga samastada, et hakata mõtlema oma mehe kohta igasuguseid lollusi, mis teda ometi teenijatüdrukuga siduda võib, mida nad majaproua selja taga susserdavad, mis neetud saladusest, ja nii imelikus vormis see Tiina kogu aeg räägib. Publikut oli sellega nagu isegi alavääristatud, et Tiina saladus oli liiga labaselt neile eksponeeritud, Tammsaare tekstis tuli see saladus välja minu meelest alles viiendas osas, kui Tiina Indrekule Vargamäele järgneb, siis ta lõpuks avalikustab, kes ta siis tegelikult on, et ta ongi see väike jalutu Tiina, kellega Indrek koolipoisina abielluda lubas.
Pärast autos rääkisime, et oleks võinud seda osa vabaõhuoludele vastavalt kohendada. Minu meelest oleks võinud üldse seda osa kuskil normaalses siseruumis ja linnas mängida. Teatris endas näiteks. Näitlejaid oli tõesti kahju vaadata, kuidas nad õhukestes riietes keset öist külma rääkides auru suust välja ajasid. Eriti kahju oli Hele Kõrest, kes õhukeses kleidis pidi märjale lavale pikale viskuma ja veel rohkem kahju Helene Vannari mängitud ema Marist, kes kogu etenduse istus lavaseina ääres. Lihtsalt istus ja ei liigutanud peaaegu üldse, vahel tõusis paariks stseeniks püsti, et “minevikuhäält” mängida. Luges oma monoloogid ära või pidas lühikese dialoogi poeg Indrekuga, need olid kõik mineviku hääled, meenutused kolmandast osast. Siis istus ema jälle oma kohal edasi. Ma kujutan ette, kui külmunud ta olla võis. Seda oli juba vaadata külm. Mees tuli välja huvitava mõttega, et see on täiesti imeline, kuidas nad suudavad seal külma käes olles ja külmetades nii rääkida, et hambad ei hakka plõgisema. Tõepoolest, kogu kõlanud tekst oli esitatud perfektse hääldusega, kuigi oli probleeme teksti kandmisega vaatajateni, mul läks üpris palju vaiksemas hääleregistris mängitud stseene kaduma. Ja selle oma koha pärast läks üldse suurem osa lavastusest ja selle terviku tajumisest kaduma.
Seega tekitas minus jälle küsimust, miks vähemalt suveprojekti jaoks, ei kasutatud seda võimalust, et läbi mitme osa kulgevat tegelast oleks mänginud üks näitleja. Kolmandas osas mängis ema Epp Eespäev, nüüd aga Helene Vannari. Ükskõik siis, kumb neist oleks Mari läbi mõlema osa mänginud, aga mulle oleks väga meeldinud selline lahendus, et ühte tegelast esitab erinevates osades üks ja sama näitleja. Ja just ema Mari puhul oleks olnud see ühe näitleja läbivus väga põhjendatud, sest kolmandas osas sureb ema ära, seega ta ei muutu isegi vanemaks, vaid peaks neljandas osas oma kummituslikul kujul ilmuma nii Indrekule kui ka vaatajatele samasugusena, nagu me teda vahetult enne surma mäletame. Kui teiste osatäitjate puhul võis nende erinevates osades erinevate näitlejatega markeerimist kuidagi "vabandada" veel sellega, et inimene areneb ja muutub vanemaks, kuigi Argo Aadli ja Alo Kõrve puhul ei saa mingist erilisest vanusevahest rääkida, siis ema osatäitjate puhul sellist asja öelda ei saa, et teda peabki neljandas osas mängima vanem näitlejanna, et oleks aru saada, kui palju aega on vahepeal mööda läinud. Surnud ei vanane. Ja hea näitleja mängiks publikule välja ka selle, kui palju aega tema tegelaskuju reaalajas osade vahelise ajaga möödunud on. Seda oleksid suutnud teha kõik 3 Indreku osatäitjat, nii et selles mõttes oleks olnud ka ükskõik, kes neist kolmest oleks läbivalt läbi kolme lavastuse seda peategelast mänginud. Kuigi mina isiklikult oleks eelistanud Argo Aadlit, ta meeldib mulle väga, eriti oma huvitava hääletämbri poolest.
Aplaus oleks kestnud veel ja veel, aga Hele Kõre tegi kätega žesti, pannes need kokku ja ühele küljele pea alla ning sulges korraks silmad, öeldes publikule, et näitlejad on ka inimesed, ja üleüldse oleks kõigil juba ammu aeg magada. Seevastu ära saada oli sellelt istekohalt lihtne, olime peaaegu kohe trepil ja saime vabade inimestena jalutada, mitte ei pidanud oma reavahes ootama, millal sajad ja sajad inimesed enne mööda kitsaid vahekäike välja saavad. Kõigil oli kuidagi maru kiire, mööda põldudevahelist teed kulgeti ka hästi kiires tempos. Arusaadavalt olid inimesed väsinud ja külmunud, nii et tahtsid endale käimisega sooja teha ja võimalikult kiiresti sooja autosse pugeda. Etendusepaigast ära jalutades, juhtis keegi tähelepanu lennukitele, mis üle põllu lendasid. Oli mingi lennu tippaeg, korraga lendas 4 lennukit. Keegi arvas, et see on ühe lennuki jutt, mis niimoodi jääb, aga tähelepanelikumal vaatamisel selgus ikkagi, et need on 3 lennukit, mis ühte marsruuti lendavad ja eemal lendas veel neljas lennumasin. Üritasin küll tabada momenti, kui päike tõuseb, aga see koit on hoopis selline asi, et enne läheb kõik valgeks, see on nagu päikese eeltulemine, aga päike ise tuleb hoopis mitme tunni pärast välja. Lihtsalt vist päiksekiired löövad kogu ümbruse nii kaugelt helendama, kuigi päike ise on alles kuskil Venemaa kohal.
Viimane etendus lõppes peale kella 04, kokku oli see siis 13 tundi puhast teatrit. Kogu üritus ise algas minu jaoks reedel kell 15 ja lõppes pühapäeval kell 6.30 kojujõudmisega. Autos arutasime, et see on vist esimene kord, kui eesti teatripublik mingit sellist kogemust saab läbi elada, et nii pikalt ja öö läbi saab teatrit vaadata. Üheteemalist ka veel, võib öelda, et üks suur mammutetendus. Raha läks selle peale kokku umbes 2700 krooni ühe inimese kohta.
Telelavastus jättis aga küllalt katkendliku mulje, nii et kui ma oleksin „Karinit ja Indrekut“ ainult sellises versioonis näinud, siis poleks ilmselt sellest mitte midagi aru saanud. Paljud olulised stseenid läksid kaduma, kuid see pole üldse etteheide režissöörile või operaatorile, Nüganeni lavakeel ongi nii mitmeplaaniline, et seda ühte pilti püüda on täiesti võimatu. Pigem tulid televiisorist seda lavastust vaadates meelde just kõik need elamused ja sündmused, mis suvise suurüritusega kaasnesid.

Friday, May 8, 2009

Elling

A.Hellstenius, I.Ambjørnsen "Elling", lavastaja Ain Mäeots, Vanemuine

Hästi tobe oli seal saalis istuda küll. Ma täitsa vihkan selliseid asju, mida ei mängita klassikalises teatrisaalis, vaid kuskil isetegevuslikult teatrisaalis kohandatud ruumides. Nagu "Elling", mida näidati Kastani 1 majas. Siis, kui etendus veel ei käinud ja tuled põlesid, lootsin, et mängimise ajaks kustutatakse suurem valgus ära, et ehk siis näitlejad ei näe saali, kes siin istuvad. Aga isegi nii palju ei pakutud publikule hubasust. Alguses kustutati küll kõik tuled ära, mingi aeg istuti päris pilkases pimeduses, aga siis pandi nii suur valgus põlema, et ikka täitsa jube oli. No näitlejad nägid konkreetselt, kes saalis on ja mul oli nii piinlik, et seda on võimatu kirjeldada. Oleks tahtnud nähtamatu olla. Ruum, kus publik istus, pidi kujutama kahe raviasutusest ühiskonda sotsialiseeruma pääsenud mehe sotsiaalkorterit. Ja siis lugu näitas seda, kuidas need 2 meest, Elling ja Kjell, seal korteris hakkama hakkavad saama. Iseenesest päris jama lugu. Mul oli hästi piinlik, kui kohe alguses ropendama hakati, kui Kjell teatas, et ta pole mitte kunagi keppinud ja siis sellel teemal pikalt heietati. Ja pärast nad helistasid veel sekstelefonile. Mõlemal mehel oli probleeme telefoniga rääkimisel, Elling ei julgenud telefonile vastata, nii et sotsiaaltöötaja, kes neid aeg-ajalt vaatamas käis, nägi Ellinguga päris pikalt vaeva, kuni see barjäär murtud sai. Ja kui siis sai murtud, hakkas Kjell seda olukorda ära kasutama, et neil on telefon ja nad isegi oskavad selle telefoniga midagi peale hakata, nii et põhilised kõned saidki tehtud mõnunumbrile.
Vahepeal oli veel stseen haiglast, millest selgus, et kõik, mida Elling rääkis, oli tema väljamõeldised, nii et Ellingu juttu ei maksnudki eriti tõsiselt võtta, talle meeldis asju välja mõelda. Selle telefonile vastamisega seoses ütles Elling, et neil kodus oli nii, et telefonile vastas alati ema. Iseenesest ütles Elling selle kohta väga õigesti, et milleks meile siis see korter, kui me peame siit kogu aeg väljas käima, kui sotsiaaltöötaja jälle neid vaatama tuli ja utsitama hakkas, et lähme sinna või sinna. Kodu ongi ju kõige mõnusam koht, kust inimene ei peaks mitte mingil tingimusel tahtma välja tulla. Kuigi sotsiaaltöötaja pakkus neile lahedat programmi, käisid kinos ja väljas söömas. Kodused toimetused olid meestel ära jagatud - Elling koristas, tal oli nagu selline maania, et meeldis väga põrandat pesta, ja Kjell käis söögi järel ning tegi süüa. Sellega oli siis ka probleeme, et Kjell ei tahtnud poodi minna, ja kui ta lõpuks peale pikka vaidlemist Ellinguga, teemal, et miks just tema peab kogu aeg poes käima, tema ei taha enam minna, mille peale Elling talle rahulikult selgeks tegi, et neil on ju selline tööjaotus, kui siis Kjell lõpuks ikkagi poodi läks, siis tuli ta sealt väga ehmunult, kuigi koos ostudega tagasi, et poes oli nii palju rahvast. Ja vaene Kjell pidi kõigi nende kuuldes oma ostud sooritama.
Tundus, et Kjellil väljendus ühiskonnast eraldumine mingi õgimise näol. Ta tahtis kogu aeg süüa ja muutus täitsa metsikuks, kui sööki nägi või söögi lõhna tundis. Ühes stseenis, kus Kjell on ärritunud, rahustab Elling korterikaaslasest sõbra just sellega maha, et toob pudingu, mis Kjelli kohe taltuma paneb. Elling siis söödab Kjelli lusikaga, aga siis juhtub midagi erakordset, vist hakkas helisema uksekell, midagi sellist pole nende korteris kunagi varem olnud, ja Kjell tormab vaatama, mis nüüd lahti on, kes neile külla tuli. Tormab kohe nii, et kõik suhu võetud puding pudeneb jooksu pealt suust välja. Ellingul oli nagu kinnisidee, et nad värvivad siin korteris kõik oranžiks, aga selle plaani laitis sotsiaaltöötaja maha, tema leidis, et kui seda korterit üldse värvima hakata, siis ainult valgeks. Mehed mööbeldasid oma vastomandatud korteris päris meeleldi ja seda kõike oli päris huvitav vaadata, kuigi natuke igav oli ka.
Elling oli näidendis ühel ajal nii tegelane kui ka jutustaja. Selles mõttes oli näidendi kompositsioon natuke arusaamatult hajutatud, et kord toimusid need sündmused nagu reaalajas, siis aga astus Elling stseenist välja ja hakkas publikule monoloogi pidama, et tegelikult olime me seal haiglas niimoodi ja mul oli kunagi emaga niimoodi... Need stseenid olidki kõige piinlikumad, siis suhtles Ellingut kehastav näitleja vahetult publikuga ja vaatas neile otsa, mitu korda vaatas mind ja ma ei teadnud, kuhu häbi pärast silmi peita. Kuidagi imelik oleks olnud ka, et pöörata pilk ära koheselt, kui ta minu otsa vaatab. Näidendisse olid sisse toodud ka 2 kassipoega. Keegi tõi meestele kassid, et neil oleks huvitavam ja oleks, kelle eest hoolitseda. Selle peale ütles Kjell, et meil sinuga, Elling, läheb ikka väga hästi – meil on oma korter, varsti saame videomaki ja nüüd on meil kummalgi oma kass ka. Kassipojad olid muidugi üldised nunnumeetrid, kui need hädised karvased olevused kastist välja võeti, siis käis läbi saali heakskiitev sahin. Minu jaoks oli see küll päris jäle vaatepilt, nii jubedad kassid olid, eriti jäle oli vaadata, kuidas näitlejad neid oma peopesades hoidsid, mul käisid küll seda nähes külmavärinad üle keha (kerge kassiparanoia või –allergia). Mõtlesin, et huvitav, kui kumbki neist näitlejatest – Riho Kütsar või Margus Jaanovits, kasse vihkab ja samuti nad jäledad leiab olevat, kas ta siis tõesti suudab niimoodi praegu mängida, nagu ta hullult fännaks neid kasse. Jaanovitsi Kjell oli kassipoegade suhtes küll väga nunnutav, rääkis nagu vastsündinud imikuga. Ei ole kerge ikka see näitleja töö.

Thursday, May 7, 2009

Loss

F.Kafka-H.Toompere „Loss“, lavastaja Hendrik Toompere, Vanemuine

Toompere lavastatud ja instseneeritud Kafka „Loss“ oli väga hea lavastus. Vähemalt nii hea, et ma jäin seda kuni lõpuni vaatama. Kohe algusest hakkas nalja saama ja niimoodi kuni lõpuni välja. Kuigi teises vaatuses tundus, et kahe nuhi, kes esinesid abilistena, trikitamine hakkas juba liiga pikaks venima, aga samas see oli piisavalt naljakas ja pakkus pinget, kuigi oleks võinud ikka natuke hoogu maha võtta. Kafka on mulle alati natuke arusaamatu kirjanik olnud, aga tema suuremate teoste õnnestunud ümberjutustused on alati kunstilise elamuse pakkunud. Nii mitu varianti „Protsessi“ filmina kui ka seesama „Loss“ oli varem filmina nähtud ja siis veel kunagi 90ndatel Vanemuises lavastatud „Metamorfoos“, kust mulle jäi meelde „surematu“ stseen, kuidas perekond istub lauas ja poeg teatab kartlikult, et ta tahab hakata tööl käima, mispeale isal jääb söök kurku kinni ja ta virutab rusikaga vastu lauda: „Ropp jutt jätta!“
Umbes samasugust absurdset, aga ka piisavalt realistlikku huumorit pakkus ka „Loss“ Toompere nägemuses. Kui ajakirjandus on seda lavastust pidevalt võrrelnud Toompere eelmise tööga Vanemuises Marqueze järgi tehtud „Sada aastat üksinduse“ lavastusega, siis õnneks minu jaoks seal sarnasusi polnud, kui, siis ainult see, et mõlemad lavastused on väliskirjanduse instseneeringud. „Sada aastat“ tundus mulle ikka võimatu jama, millest ma absoluutselt aru ei saanud ega tahtnudki saada, nii et lasin loomulikult esimesel võimalusel vaheaja ajal jalga. Aga „Lossi“ oleks täitsa tahtnud veel edasi vaadata, kuigi lõpp muutus juba natuke tüütuks ja venivaks, aga samas oli ka natuke kahju, et juba ära lõppes. Mängiti hästi ja palju kujundeid oli, lava oli piisavalt kaetud, nii tegelaste kui objektidega, kogu aeg toimus midagi, isegi siis, kui näiliselt oli lava tühi. Kasvõi näiteks laest alla lastud aurumasin, kust hästi tihedat ja huvitavaid kujundeid moodustavat suitsu välja lasti. Seda suitsu oli omaette lahe vaadata, kuidas see sealt masinast pilvedena tugeva susina saatel välja paiskus ja mis kujundid siis edasi moodustama hakkasid, kuidas toss hakkas laiali valguma, kuidas mingi osa lavast oli kaetud paksu suitsuga, kuidas suitsusambad hakkasid saali poole hajuma, kuni nad lõpuks ka minuni jõudsid, nii et pidin omale kavalehega tuult lehvitama. Selleks ajaks ma polnud veel näinud, kuidas Alina mängitud tegelane lehvikuga lehvitas – mitte ei lehvitanud lehvikut väikeste liigutustega oma näo ees, vaid liigutas kogu lehvikut hoidvat kätt tervikuna, tehes sellega hästi suuri ringe. Oleks võinud oma kohal istudes ka samamoodi lehvitama hakata.
Lavastusse oli sisse toodud palju kaasaegset, tundus, et ajalooline tõepära, see aeg, milles Kafka romaan kirjutatud oli, polnudki oluline, pigem oligi taotuslik see, et mängida see lugu kaasaegses vormis. Süžee iseenesest on ju igati kaasaegne – väike inimene, kes tahab lihtsalt oma tööd teha, tahab alustada otsast peale, vaikselt oma väikest asja ajada, aga upub seejuures bürokraati masinasse, sest on nii palju instantse, mida ta peaks läbima selleks, et mingi oma elementaarne toiming ära teha. Ja tema ümber justkui sambastunult elavad isikud, kes on leppinud selle bürokraatiaga, mis nende maailmas valitseb, kes teavad, et on loss, aga neil pole sinna mitte kunagi asja, sest nende asi on toimetada oma väikseid tegemisi väljaspool lossi, selleks, et tähtsamad asjapulgad saaksid nende teenuste-tööde läbi toimetada oma veel tähtsamaid toimetusi kuskil poolinstantsides, mis lossi poole teele jäävad, need jälle omakorda toimetada selleks, et järgmine aste saaks funktsioneerida, kes võib olla on juba nii kõrge aste, et asub lossi viiva trepi astmetel jne. Kogu see suruv õhustik, mis inimest ümbritseb, kui ta mingi toiminguga vastamisi satub ega oska oma tegemist kuskilt otsast alustada, on vaja täita nii palju pabereid, käia läbi nii palju inimesi ja asutusi, kõik nad asuvad erinevates kohtades, kõik nad annavad juhtnööre järgmiste sammude astumiseks.
Ja hea on, kui annavad juhtnööre. Nagu lavastus suurepäraselt läbi totra veiderdamise prisma näitas, on enamus nendest „töötajatest“ sellised, kellega ei saagi asju ajada, kellega ei leita ühist keelt, kes on sedavõrd bürokratiseerunud, et ei oskagi tavainimese kombel rääkida. Heaks näiteks on siin maamõõtja abilised, keda oleks õigem nimetada nuhkideks. Ei oska nad maamõõtjat kuidagi abistada, ei tea nad maamõõtmisest midagi, aga nad peavad kogu aeg juures olema, kuigi nende asjatu tilberdamine rohkem segab kui abistab. Ja nad pole võimelised kommunikeeruma. Ainult niipalju, kui edastada mingi nende kantseliidist meeldejäänud tekst, mida nad üpris naljakal kombel suvalistes kohtades sisse toovad, kuigi dialoogi arengu plaanis ei vii selline suhtlemine mitte kuhugi. Või käskjalg Barnabas, haruldase mäluga mees, kes on võimeline ilma ühegi eksimuseta järele kordama mitme lehekülje pikkust teksti, süvenemata selle teksti sisusse, aru saamata, millest ta üldse räägib. Barnabas ei vurista seda teksti masinana ette, ka selles tekstis on omad rõhud, on aeglasemad ja kiiremad fraasid, intoneeringud, aga see kõik kopeerib selle inimese kõnet, kelle suust tekst algselt kõlas. Barnabas salvestab oma fenomenaalse mäluga täismahus kogu teksti, mille ta peab edasi andma, isegi kannab selle eelpoolkõnelejale ette, et keegi ei peaks muretsema sellepärast, kas Barnabas ikka suudab nii pika teksti edasi öelda sellele, kellele see tekst mõeldud on, ainult et... Barnabas ise on ka väike mutrike, kes ei jõua ja kellele polegi ette nähtud jõuda nendeni, kellele tegelikult sõnumeid oleks vaja edastada.
Sõnumite puhul oleks kohane rääkida sellest, mis Toompere lavastuses veel kaasaegse viitena mõjus, nimelt telefonidest. Kõigil tegelastel on kaasaegsetele inimestele kohaselt olemas mobiilid (nagu eile „Jäist mõrva" vaadates sai mõeldud, miks küll ometi sellel mehel mobiili pole). Nende mobiilidega isegi helistatakse kuhugi ja tehakse mingitest eriti tähelepanuväärsetest sündmustest-olukordadest pilti. Näiteks see on kogu kogukonna jaoks salvestamist vääriv hetk, kui maamõõtja hakkab mingi oma sihini jõudma, seda siis maamõõtja enda arvates. Kui ta vist ekslikult jääb rippuma mingi mehe külge, keda ta kujutab ette olevat kastellaani, kelle kaudu pääseks lossi, võib olla on see isegi härra Klamm ise, kellest kõik ainult räägivad, aga keda kogu lavastuse jooksul kordagi näha pole. Või kui oli näha, siis nii peidetud sümbolitega varjatult, et mina teda küll tuvastada ei suutnud. Siinjuures ongi huvitav see, et kuigi kõigil tegelastel on mobiilid olemas, on need masinad lihtsalt kaasaegse tehnika saavutuse vidinad, mida praktilistel eesmärkidel peaaegu ei kasutatagi. Ühes lavastuse algusstseenidest hakatakse helistama, siis on üks „eeskõneleja“ ja koor. Meenutas nii antiikdraama ülesehitust kui ka setu laulu. Üks tegelane alustas rääkimist, teised võtsid ka telefonid välja, aga nad ei rääkinud mitte omavahel, vaid helistasid kellelegi. Võib olla helistasid kõik ühele isikule, võib olla igaüks kellelegi teisele, aga see kõne, mida räägiti, oli kõigil praktiliselt üks. Eestkõneleja rääkis teksti ära, siis teised kordasid seda läbisegi, mitte väga korrapäraselt, vaid igaüks oma variatsioonis. Hästi oli arusaadav ainult eeskõneleja jutt, kes tõi sõnu kuuldavale esimesena, kõik kordajad kajasid juba läbisegi ja natuke summutatult, nii et nende kõnedest võis kuulda üksikuid sõnu, mis juba eeskõneleja tekstist olid läbi käinud.
Sellistel eesmärkidel kasutatakse seal siis tehnika ühte viimast saavutust mobiiltelefoni. Kavalehelt lugesin, et Kafka ajal oli selleks tehnikaimeks, ainus tehnikavahend, mis seal kogukonnas üldse töötas ja olemas oli, telefon. Aga pole teada, kuhu need kõned lähevad, see võib olla taas suletud ring, et räägitakse kuhugi tühjusesse, kui inimestele lihtsalt luuakse illusioon, et nad said oma kõne tehtud. Et sai räägitud sellega, kellele inimene mõtles helistada, või selle kõnega sai mingi probleem lahendatud, üks aste edasi astutud, teda suunati jälle järgmisesse kabineeti jne. Taas näitas selline helistamine süsteemi suletust, süsteem toimib, aga mitte inimeste heaolu silmas pidades, vaid iseenda toitmiseks. Nagu nõukogude ajal oli, et kellegi töö seisnes selles, et iga päev tuli üks laud kanda ühelt korruselt teisele. Samamoodi toimib kogu see Kafka lavale toodud süsteem, keegi kuskil töötab, aga mingeid hüvesid sellest rahvale pole, pigem ainult probleemid. Sest selle kõrval, et süsteem on keeruline, et see takistab tavapärase ja tegevusi lihtsustava elu kulgu, on süsteem ka jälgiv. Nagu maamõõtjale koheselt tema ilmumise järgselt sappa tekkivad nuhid või muud "kõrgemad" jõud, kes käivad kontrollimas, kas väiksed mutrikesed ikka keerlevad sellisel kohal, tempos ja arvu kordi, nagu nende eksistentsiks, mida esitatakse töö pähe, ette on nähtud.
Kõik on ette nähtud, kõige kohta on süsteem, aga selleks, et selle süsteemi kaudu midagi oma töö jaoks vajalikku saada, süsteemi pole. Siis on hoopis tegevust takistavad tegurid. Telefon on musta auku helistamiseks, ehk isegi selleks, et "linnuke" kirja saada, võib olla on nende süsteemis elavate ja süsteemi toitvate inimeste üheks ülesandeks iga päev teatud arv kõnesid teha, ka selline töö võib taolises keskkonnas kõne alla tulla. Seejuures ongi loogiline, miks mobiiltelefone omades, kasutatakse ikkagi elavat käskjalga, kelle kaudu sõnumid enam-vähem ikkagi liiguvad. Meie oma hästitoimivas maailmas saadame vajadusel sõnumeid, ja need jõuavad kohale, kõneteksti edastamiseks pole enam käskjalgasid tarvis. Kuigi ma hakkasin mõtlema, et käskjalg on üldse mingi iganenud elukutse, seda kaasaegses maailmas olemas pole, aga tegelikult ikka on küll, päris palju on firmasid-asutusi, mis kasutavad käskjala teenust, olgu see siis näiteks lillede või ametlike dokumentide edastamiseks. Kafka maailmas aga pole sõnumite saatmisel mobiili kaudu üldse mõtet, kui seal tavalinegi kõne kuhugi musta teadmatusse auku läheb, siis sissetoksitud tähekombinatsioon läheks ammugi kaduviku teed. Võib olla nendele alamatele tegelastele polegi sellist oskust ette nähtud, et nad oskaksid mobiiliga sõnumeid saata. Nagu selles nööristtõmbamise maailmas on: inimestele on kätte jagatud mingid vidinad, kätte õpetatud teatud funktsioonid-liigutused, mida selle vidinaga teha, aga õpetamisel on omad piirid, pole õpetatud mitte päris kõike, milleks see vidin sinu elu lihtsustamiseks võimeline on. Ja ise midagi uurida ei tohi, asja tohib kasutada ainult ettenäidatud funktsioonides ja võib olla isegi teatud arv kordi mingi perioodi jooksul.
Sellega on siis seletatav ka see, miks lavastuses kasutatakse mobiiltelefone kõne tegemiseks ja pildistamiseks, aga mitte mingil juhul sõnumite saatmiseks, sellest funktsioonist masina sees vaikitakse, võib olla isegi kardetakse, et inimesed sellest funktsioonist teada ei saaks, siis võib midagi muutuda kontrollimatuks, väljub ülemate ja kõige ülema kontrolli alt, inimeste vahel võib tekkida täiesti kontrollimatu kommunikatsioon. Selleks, et suusõnalisi sõnumeid edasi anda, on ju olemas käskjalg. Seda ei saa süsteem lubada, et keegi avastaks, et telefonis on ka selline funktsioon olemas, millega saab teha seda tööd, mida praegu käskjalg ühepoolselt teeb, edastades sõnumeid kõrgemalt madalamatele, aga mitte vastupidi. Sellega muutuks vaese niigi kurnatud ja oma haige perekonnaga hädas oleva Barnabase eksistents mõttetuks. See mees naudib oma tööd, naudib seda, et ta ise saab selle sees areneda, saab oma mõistust vahedamaks muuta, erinevaid tekstilõike pähe õppida ja meelde jätta. Ilmselt naudib ka seda, et selliste sõnumite edastamisel on tal teatav jumala funktsioon. Kuigi ta ise lossi ei pääse, saab ta siiski natuke teda ümbritsevatest inimestest kõrgemal olevate isikutega lävida, kui talle kellelegi alamatest edastamist vajav teade üle antakse.
Barnabase peres oli midagi haiglaslikku. Kõigepealt Barnabas ise, ega ta ise ka päris selline normaalne polnud, aga ikkagi Kafka maailma kontekstis üks normaalsemaid. Selles maailmas on kõik kuidagi pea peale pööratult pahupidi, ja see, mis tavaelus tunduks kummastav, näib Kafka juures omamoodi loogiline ja harilik. Nii ka Barnabas, haruldase mäluga lihttöö tegija, võiks isegi öelda, musta töö tegija, kuigi otseselt see töö ju käsi ei määri, aga sisu poolest on see ikkagi midagi musta. Nii nende sõnumite poolest, mida ta edastab, see on saajale alandav, kuid samas ikkagi tavapärane, nendes sõnumites on viisakalt läbi lillede öeldud halvasti. Samuti on must ja alandav see süsteem, kuidas Barnabas on sunnitud sõnumeid edastama, need liiguvad ju ainult ühes suunas, ilma tagasisideta. Kuid ikkagi kõige selle juures, on Barnabas selles kummalises maailmas üks normaalsemaid tegelasi. Ja tema perekond selle kõrval üks ebanormaalsemaid kooslusi. Isa räuskab pidevalt mingeid arusaamatuid lausekatkeid, tihti ei saagi aru, mida ta üldse kisab, s.t. ei saa aru sõnast, mis öeldi. Mis mõttega ta kisab, sellest ei saa niikuinii aru. Alandlik ema, kes isa räuskamist kuulab, sellega lepib ja kõige selle keskel tarmukalt toimetab. Ja eriti kummaline õdede paar. Need on nagu mingid 2 poolust, 1 kogu aeg tõsine ja kummituslikult esimest õde matkiv, teine lõbus, naeratav ja elav. Ja nad liiguvad koos nagu siiami kaksikud, kuigi nad ei ole millegi kaudu füüsiliselt ühenduses. Moodustavad kummalisi poose, lõbusam ja vilkam õde on initsiaator, kui on vaja kellelegi läheneda või kellegagi rääkida, siis minnakse tema algatusel, lõbusa naeratusega tüdruk ees, tal arglikult käest kinni hoidev emotsioonitu tõsine kuuvarjuna mõjuv õde vaikselt järel.
Barnabas hakkas silma ka vana hea Margus Jaanovitsina, sellisena, nagu ma teda lavakast nähtud esimestest hetkedest peale mäletan ja milline näitleja vahepeal juba kuhugi ära kaduma hakkas. Oli tagasi see ammune häälekõla, naer ja liikumisega kaasnevad žestid. Esines ka väikest improvisatsiooniga kaasnevat lollitamist, näiteks abiliste palve peale kellegi jutu kordamine, mida Barnabas esitas sellise häälekõlaga, nagu see rääkija oli teinud. Ja mis abilistele tohutult nalja tegi, poisid muudkui palusid, „korda veel", „tee veel üks kord“ ja siis naersid, kui seda natuke kõmisevalt kähiseva häälega öeldud juttu kuulsid. Lõpuks, kui käskjalg oli ühte ja sama fraasi juba korda 3 korranud, teatas ta sama järeletehtud hääletooniga "aitab". Ka lisandunud kilodele vaatamata on Barnabase tegelases säilinud hea füüsiline vorm, oli palju selliseid natuke isegi kaelamurdvaid kehalisi trikke. Nii et kogu komplekt oli nagu täiega olemas, nii välimus, hääl, liikumine kui ka särtsakus. Ja need teatud liiki silmavaated, kuidas ta natuke silmi kissitades kuhugi kaugusesse vaatab. Kui stseen kannab, ja tema esituses selline stseen kannab, et on vaikus, midagi ei toimu, peale selle, et tegelane seisab ja vaatab silmi kissitades kaugusesse. Või mängib kätt taskus hoides, kõikuvatel ja joogi ületarbimisest ebakindlatel jalgadel taarudes, kuid oma trajektoorilt mitte kõrvale kaldudes, sihikindlalt grupis püsides, kuid sellest siiski omanäoliselt eristudes, joobnut.
Ka kostüümivaliku poolest oli Barnabas nagu ilus mälestuspilt ammumöödunud aegadest. Enamasti oli ta riietatud (või ainult selles oligi?) heledasse ülikonda, mis tekitas minus mälestusseoseid ühest Jaanovitsi elegantseimast rollist noorhärra Borkmannina. Taas see rüht, elegantne hoiak, mida tingib seljaskantav riie, nii et näitlejat vaadates on aru saada, et ütlus „riie ei tee meest“ paika ei pea. Teeb, ja kuidas veel. Ülikonnas on ta hoopis teine inimene, kui sama inimene teistes riietes. Kaasa hakkab mängima ka soeng, taas muutumatu, juba aastate jooksul pikem eest lahku kammitud tukk pleekinud juustes. Mida ta nii armsalt kätega läbi juuste tõmmates erinevatele pooltele kõrvale heidab. Ilus, elegantne roll, esitatud äärmise taktitunde ja läbimõeldusega. Iseenesest loll ja labane käskjalg, kes ei täida oma kohuseid, kuid see, et ta sõnumeid kohale ei vii, ei sõltu ju temast. Ta annab oma parima, talle jääb kõik hästi meelde, ta võiks need sõnumid ka aastate pärast ette laduda, kui ta ainult nende inimeste juurde jõuaks, kellele need sõnumid mõeldud on. Ülevaltpoolt tulevad sõnumid jõuavad madalalseisjateni selle käskjala töökuse tõttu ideaalselt kohale, vaevalt, et siis vastassuunas liikuvad sõnumid, alamatelt ülematele, halvemini liiguksid. Viga on lihtsalt absurdses süsteemis. Ainult õllejanu kustutamise järgne röhitsus polnud just kõige tõetruum.
Kummalisel kombel ei hakanud selles lavastuses üldse silma maamõõtja, kes nagu oleks pidanud olema peategelane. Tähendab, ta hakkas silma, ta oli kogu aeg laval, oli sama kummaline nagu teisedki tegelased, samasugune süsteemi ohver, nagu teda ümbritsevad kujud, aga samas ikkagi kuidagi liiga marginaalne, et mingi eredama elamusena meelde jääda. Jah, Hannes Kaljujärv mängis hästi, oli oma vanas headuses, füüsiline, jõuline, peen natuur, aga samas kuidagi kahvatult igav kõigi nende teiste uudselt mõjuvate tegelaste galeriis, kes pidevalt laval esinesid või mõne lühema etteastega lavalt läbi astusid.
Selles galeriis mõjus eriti paeluvalt Frieda - Klammi armuke ja maamõõtja tulevane naine. Frieda oli igati vaatamisväärsus omaette, kuigi taas Ragne Pekarevi ühes kandvas rollis nähes, tekkis õlgu kergitama panev küsimus, et mis siis nüüd on, ta pole ju üldse hea näitleja, et tal nii palju pearolle peaks olema. Nagu Vanemuises teisi naisnäitlejaid polekski. Mäng on tal kuidagi kesine, ilma erilise emotsioonide paletita, aga mis kõige rohkem selle näitlejanna puhul häirib, on tema kasv. Võib olla tõesti võib teha möönduse ja öelda, et Frieda rolli Kafka maailmas sobis selline äraspidine visuaalne kujund, kus küla kõige ihaldatavam naine on meestest, ja kõige pikematest meesnäitlejatest, pikem. See nagu oleks ainus Pekarevi Frieda rolli valimise põhjendus, aga teiste rollide puhul pole isegi sellist põhjendust tuua, et tahetakse kuidagi eriliselt visuaalsele absurdile rõhuda.
„Lossi" puhul oli kostüümikunstnik teinud väga hea töö. Frieda hakkaski silma oma äraspidise olekuga. Esiteks see tema üle mõistuse pikk kasv naise kohta. Siis kummaline ujuvalt vetruv liikumine, Frieda käis nagu tõeline maamõõtja, kuigi ta saab maamõõtjaga tuttavaks alles näidendi alguses, enne seda pole tal maamõõtmisega mingit pistmist. Ja see pole selline maamõõtja enda kõndi matkiv astumine, Kaljujärve tegelane käib täiesti normaalse ja tavalise inimese kombel. Niigi ülipikale näitlejannale on alla pandud veel platvormi ja kõrge kontsaga kingad. Tekib sama efekt, nagu kunagi keegi kriitik Rakvere teatri "Immelmanni sõlmest" kirjutas, et peab ikka lavastajal olema fantaasia, kui ta paneb niigi 1.90 pikale Viire Valdmale rulluisud alla. Nüüd oli samamoodi, vist 2 meetrit täis Pekarev mõjus nendes kingades veel pikemana. Samas rõhutasid need kingad tema vetruvat kõnnakut, ma päris hästi neid kingi ei näinud, aga kavalehel oli pilte ka, tundus, et need ongi mingi vetruva konstruktsiooniga kingad, mis sellist kõnnakut, nagu Pekarev laval kõndida harrastas, soodustasid.
Ühest küljest seostus selline sammudega maa mõõtmine maamõõtjaga, aga teisalt oli selline kõnnak jällegi kõrtsitüdruku tunnusmärk. Esimeses stseenis, kus Frieda lavale ilmub, on ta kõrtsitüdruk, valab kundedele õlut ja saab maamõõtjaga tuttavaks, kellesse ta silmapilkselt armub ja oma privilegeeritud seisuse Klammi armukesena hülgab. Sellest hetkest alates pole Frieda enam kõrtsiteenija, vaid läheb koos oma tulevase mehe maamõõtjaga koolimajja elama. Kõrtsis hakkab toimetama uus tüdruk, kes kõnnib täpselt samamoodi nagu Frieda. Teised tegelased kõnnivad „normaalselt“, aga kõrtsiteenijad käivad maamõõtja sammudega, kuigi reaalselt või tegevuslikult pole neil maamõõtmisega midagi pistmist. Maamõõtja nimigi on selles näidendis sümboolne, see on amet, mille kaudu maamõõtja sellesse Kafka maailma satub, amet, millega ta tahab seal lubatud maal teenima hakata, aga mida tal rakendada ei õnnestugi. Saab ainult õnnetul kombel kõvasti loksutatud erinevate instantside vahel ja oma ametist nii palju rõõmu tunda, kui mõõteriistu kaasas tassida. Ei tulene ka Frieda ega hiljem teise kõrtsitüdruku Pepi saatusest, et nad kuidagi maamõõtmise kui tegevusega seotud oleksid, aga ometi kannavad just nemad visuaalselt seda tegevust edasi. Ainsad korrad, kui publik üldse maamõõtmisele lähedast tegevust näeb, ongi nende näitlejannade kõnnak. Kõik muu, mis on seotud maamõõtmisega, nii maamõõtja enda ambitsioonid, soov koheselt tööle asuda, kui ainult lossis asjad ära aetud saaks, mõõteriistade kaasaskandmine, pidev tööks valmisolek, nuhkidest abiliste kõigi nende tegevuste matkimine ja isegi paari sammuga maa mõõtmine, ei ole ikkagi tegevus kui selline. Eelpoolloetletud maamõõtja tegevustest võib näha, et maamõõtja ainult tahab. Ta kavatseb tööle hakata, ta tahab tööd teha, ta on valmis iga hetk alustama, aga maamõõtmist kui tööd tal näidendi kulgedes teha ei lastagi.
Frieda tuletas nii oma riietuse kui ka oleku poolest meelde põrgusigitist. Kas oli see rohkem kratt, kes vallatusi tegi ja selle üle rõõmustas, kui tal õnnestus kellegi plaanid või mõtted untsu keerata, või tõeline põrguemand, kes põrguvürsti käsilasena põleva katla ümber askeldab, ei olnudki nii kindlalt aru saada, aga sellest võis küll isegi visuaalselt aru saada, et selle tegelaskuju loomisel on silmas peetud põrgut. Kandvad toonid tema omapärases riietuses olid punane ja must. Peas must parukas, mille lühikesse soengusse põimitud väiksed punased paelakesed või lillekesed. Ise ka selline piisavalt tahmane, kärmelt pahatahtlik, kuid mitte otseselt oma kurjust ja sellesse peidetud ambitsioone välja näitav. Põrgukatla ümber askeldamisele viitas Frieda kõrtsitüdrukule omane huvitavalt disainitud põll-kittel. Mingist tugevamast musta värvi kilematerjalist tehtud riideese, täis auke. Selle põlle all olid veel mitu kihti jalas kantavaid riideesemeid: erkroosad põlvedeni retuusid, mingit värvi sukkpüksid ja punased sokid kõige all. Eriti naljakas oli see stseen, kus maamõõtja kellegagi rääkis, Frieda askeldas niisama kõrtsi kujutaval laval ringi, mingil hetkel läks meeste vahele ja hakkas omal veene läbi lõikama, nagu muuseas. Tõmbas noaga üle käsivarre sisekülje
Tegelaskonna riietus oli üldse väga tavaline. Taas tekkis see efekt, et inimesed on tavalised, nad on tavaliselt riides, ka olmeasjad nende ümber kui ka kogu lavakujundus on enam-vähem tavaline, ilma mingite müstiliste ehitiste või erilist konstruktsiooni nõudvate riieteta (kui need Frieda kummalised kingad välja jätta), aga ometi on kõik nii ebaharilik. Riided olid pigem kaasaegsed kui Kafka ajast pärinevad, kuigi näiteks esimeses stseenis, mis toimus kõrtsis, oleks arvanud ennem, et need on sajandi alguse riided, meestel olid seljas ülikonnad või ülikonnakomplekt ilma pintsakuta, kui toonitada asjaolu, et viibitakse kõrtsis, kus ennast mugavalt tuntakse ja n.ö. "lipsu lõdvemale lastakse". Olulised detailid naiste riiete juures olid erinevad sallid-rätid. Neid kanti hästi erineval moel, ka ühe tegelase puhul erinevates stseenides erinevalt – kord ümber keha põimitud, siis teise tegelase puhul turbaniks pähe seotud, mõnel kaelas lehvimas või käe külge riputatud. Maarja Miti ühte õlgade ümber köidetud sallivarianti jäin täitsa uurima, et kuidas see tehnika käib, et saaks endalegi niimoodi räti ümber põimida.
Päris paljud stseenid mängiti läbi aluspesus, niimoodi esinesid eelkõige mehed, naised ennast paljastama ei pidanud. Aluspesu kohta võis aga küll öelda, et see kandis endas rohkem ajaloolise tõepära kujundit, ei kujuta küll kaasaegseid mehi sellises aluspesus ringi käimas. Kuigi samas võis see ajaloolise pesu kandmine olla rohkem tingitud sellest, et mehed ei peaks ennast liiga palju laval paljastama, on ju praegu tendents ikkagi selles suunas, et võimalikult vähe riidematerjali ja paljastamist, aga tol ajal, kui Kafka romaani sündmused tegelikult aset leiavad, tarbiti ohtralt pikemat sorti pesu. Nii et meestegelastel, kellel tuli laval pesus üles astuda, ei olnud vajadust ennast eriti paljastada. Teiselt poolt võis sellise pesu kandmine olla aga märk sellest, et väliselt, kergrõivaste poolest on tegemist meie kaasaegsetega, kuid kuskil sügaval kihtide all, pesu poolest on nad ikkagi need vanad anakronismid, kes kuuluvad sellesse aega, kui Kafka elas ja lõi. Vaatamata kogu inimkonna progressile, tehnoloogia arengule, ka mobiiltelefonide kasutamisele ja muudele hüvedele, mis praegu meie kaasaegsetele kättesaadavad ja välja mõeldud on, vaatamata sellele, et inimene on oma teadmistes ja mõtlemises suurte sammudega edasi arenenud, on ta oma hinges ikkagi see väike armetu putukas, kellena Kafka "Lossis" ja ka muudes oma teostes oma kaasaega kirjeldab. Selline armetu putukas, kes kardab süsteemist kõrvale kalduda, kes ei taha selle süsteemi purustamist, sest tema jaoks on ebamugav, kui tuleb mingi uus süsteem ja ta peab endale selgeks tegema midagi talle mitteomast, mis pole seotud tema harjumustega. Nagu putukas, kes kannab peas silmaklappe ja liigub monotoonselt ringi sissetallatud rada mööda.
Lava tagasein moodustas suurtest kividest laotud müüri, mis kujutas seda müstilist lossi, kuhu maamõõtja teel on, aga kuhu ta kuidagi kohale ei jõua. Polegi ette nähtud kohale jõuda. Lavastus oli üldse täis sümboleid ja huvitavaid kujundeid, samuti igasuguseid huvitavaid asju, mida lavapildi kirgastamiseks kasutati. Koolivõimla stseenide tõepäraseks muutmiseks, kui maamõõtja ja Frieda said lahke võimaluse elada koolivõimlas ja seda koristada, toodi lavale suur riistvõimlemisvara, kits ja matid. Nendega saigi hiljem nalja, kui üliaktiivsed nuhkidest abilised, poisid, seal igal pool ringi tuhisesid ja oma energiavajadust mingi võimlemisriista peal maandada püüdsid. Kõrtsistseene markeeris päris ehtne baarileti juurde kuuluv õllekapp, selline moodustis, mis näeb välja nagu baarilett ja mille küljes on õllekraanid, kapi sisse on peidetud tünn, millest voolikute kaudu õlu kraanidesse ja sealt välja voolab. Selle kapiga mängiti ka päris palju, kapp oli rataste peal, seda sai igat moodi liigutada. Ühest stseenis peitis Frieda maamõõtja sinna kappi ära ja mängis sellega, kui keegi tuli maamõõtja kohta küsima, et siin kapis küll kedagi pole, taas kappi ja selle uksi osavalt sedamoodi liigutades, et kapis vedelevat maamõõtjat vestluskaaslasele näha polnud. Selle kapi juures häiris ainult see, et teatava nurga alt valgusvihku jäädes, moodustus kapi pinnale selline vastik valguspeegeldus, mis silmi pimestas.
Hakkasin selle lavakujundusega seoses mõtlema, et see ongi uuema aja lavastuste trend, et kujutatakse küllalt tühja lava, mida mingile ruumile tüüpiliste elementidega erinevateks mängupindadeks ümber kujutada saab. Kui tuuakse lavale voodi, siis on see magamistuba, kui laval on kraanikauss, on see köök jne. Päris sellist lavakujundust, mis oleks erinevate ruumidega eraldatud, et laval on mitu nišši või tasapinda, või siis pöördlavale on ehitatud erinevad boksid, mida vastavalt stseeni toimumiskohale keerutatakse, polegi ammu olnud. Tundubki, et kaasaegses teatrikunstis on traditsiooniline pigem see uuem variant, tühi boks, mida vastavalt vajadusele erinevateks ruumideks muuta, kui see, mida enne traditsiooniliseks peeti – erinevate ruumide üheaegselt erinevas kohas kujutamine. See erinevate ruumide variant on tänaseks juba aegunud, varsti on vist nii, et hakatakse teatriajaloos sellest pilte näitama, et kunagi oli lavakujunduslikus pildis tendents, et ehitati iga ruum eraldi välja.
Lavastuses oli ikka väga palju sümboleid, millest ma enamusest muidugi aru ei saanud, aga neid oli lihtsalt lahe vaadata. Hästi positiivne oli see, et kõigile oli leitud tegevust, et lavaruumi ei jäetud tühjaks, kui isegi laval oli tegevuslikult või teksti poolest ainult 1 tegelane, siis oli lavastaja ikkagi leidnud ka teistele tegelastele mingi kõrvalrolli, millega nad lavatühjust täitma saadeti. Nii näiteks on ühes algusstseenidest, mis kujutab maamõõtja mingit järjekordset kuhugi kulgemist, kujundlikult öeldes, maamõõtja ühte sammu lossi suunas lõputuna näival teekonnal, selles stseenis ilmuvad suitsu sisse maamõõtja ümber märgi linasid vastu lavapõrandat taguvad naised. Tegevust saadavad siivsad, kuid arusaamatud ohked häälitsuste näol, naiste kulgemine on suvaline, ei ole mingit rivis astumist ja siis kindla rütmi järgi linadega vehkimist-löömist. Praktilise külje pealt vaadates, oli selle stseeni funktsioon ehk suitsu hajutamine lavalt – eelmises stseenis oli see ülalkirjeldatud suitsumasina stseen, kui kogu lavaruum ja suurem osa saalist suitsuga täideti, suitsumasin rippus kiige kohal, millel istus Alina Karmazina kurba õde kehastav tegelaskuju. Pärast seda ilmusid lavale naised linadega ja hakkasid linasid vastu põrandat taguma, hajutades sellega suitsu laiali.
Ma vaatasin ja vaatasin seda linade tagumist, alguses tundus, et see on mingi täiesti loomulik tegevus, et kunagi eelmise sajandi alguses maal tehtigi niimoodi, aga mida rohkem ma seda linadega vehkimist jälgisin, seda rohkem ma hakkasin kahtlema, kas see on ikka reaalsest maaelust võetud tegevuse markeerimine. Ei tunne seda talupoegade olmet ka nii hästi, et võiks öelda, et kunagi niimoodi linadega tehtigi. Et nagu mis funktsioon sellel tegevusel võis olla? Ühest küljest kuivatas ehk kiiremini pestud pesu ära, kui märga voodikatet õhus keerutada, aga kui seda keerutamise tulemusel vastu maad lüüa, siis see nagu nulliks kogu pesemise vaeva ära, lööd ju vastu musta pinda, mis on kas mullane, porine, täissülitatud või mine tea, millega koos. Hiljem mõtlesin, et selles võis olla väljendatud jälle kogu kafkaliku maailma olemus – et tehakse mingit tegevust, mis näeb välja küll praktiline, mille kohta tundub, et selle tegemine on täiesti reaalne ja loogiline, et keegi ehk teebki nii, aga kui sellesse tegevusse süveneda, siis on see absurdi täis, see tundub ebaloomulik ja tarbetu. Nii olid ka need "Lossi" tegelased, mitte ainult selles reaalselt väljenduvas naiste linastseenis, vaid kõigis oma tegevustes - tegid midagi tarbetut, mis segas teistel enamtarvilikke asju teha, aga tarbetud tegevused domineerisid, olid kõigile arusaadavad ja loogilised, niimoodi on alati tehtud ja nii jääb.
Enamus lavastuses kasutatavatest atribuutidest olid kaasaegsed, olgu need juba nimetatud mobiiltelefonid või baarilett, midagi sellist, mida Kafka ajal olemas polnud ja ei kasutatud, või siis natuke rohkem kafkaliku väljendusega võimlemisriistad, mis võisid Kafka ajal küll olemas olla, aga mis ikkagi kuidagi liiga kaasaegselt mõjusid. Samasse ritta kuulus osaliselt ka Toompere poolt instseneeritud uuenduslikult kaasajastatud tekst. Näiteks kasutas Tanel Jonase kehastatav õpetaja-vaimulik tervitushäälitsust „you“, mingis stseenis aeti inimesi kõrtsist välja sõnade saatel: „Tõprad, talli“. Üks tegelane hakkab kuhugi minema ja kasutab selleks suusakeppe. See mõjus alguses nagu teatraalselt, et ongi selline kujund, ehk tahetakse sellega näidata talve, ei saa ju teatrisse lund maha tuua, või ei olnud selle lavastuse kujundusega kooskõlas „päris“ lume mahasadamine, olgu see siis näiteks valge lina laotamise näolgi üle lava. Aga tegelikult võis kõndimisel abiks olnud suusakeppide kasutamine väljendada ka kaasaegset trendikat rahvaspordistiili kepikõndi. Nii et taas üks viide kaasajale. Samuti kasutas üks „kirjutaja“ Jüri Lumiste kehastuses läpakat.
Selle Lumiste mängitava tegelase puhul vaatasin ma alati tema ilmumist väikese kahtlusega. Ei olnud eriti hästi aru saada, kas ta on kogu aeg 1 tegelane või markeerib iga Lumiste uus ilmumine ka uue tegelase saabumist. Igal juhul teiste tegelastega seda probleemi ei tekkinud, nad olid läbi näidendi kogu aeg üks ja sama isik, küll teatavate muudatustega, kas siis isikuarengus või väliselt. Üks nuhkidest üllatas sellise välise arengumuutusega, et enamuse lavalviibimise ajast on nuhid ühtne terviklik paar, nad on poisikesed, seda nii tegevuse kui ka teiste kõne poolest nende kohta, kui kasutatakse tihti väljendit "poisikesed" nuhipaari kohta rääkides. Ja siis mingil ajal ilmub lavale nuhk, keda mängis Markus Luik, ja ta on igivana. Seda ei võimendatud grimmiga, näitleja mängis lihtsalt oma olekuga - aeglane loivav kõnnak, hädised liigutused, kongus olek, endale teki ümber tõmbamine, nagu oleks kogu aeg külm, nagu vanainimestel on. Selle kõigega mängis Luik ka grimmi, halli parukat, habet ja muid selliseid vanadust väljendavaid rekvisiite kasutamata väga hästi oma tegelase ootamatu vananemise välja. Ka see oli taas üks Kafka teose absurdiilminguid, me oleme kogu aeg seda tegelast poisikeseks pidanud, loo kulgemise mõttes peaks see lugu aset leidma kõige rohkem ehk mõne kuu jooksul, no kõige rohkem pool aastat, aga Luige tegelane jõuab selle ajaga muutuda poisikesest raugaks.
Lumiste tegelasega oli aga nii, et ta oli iga kord lavale ilmudes erinev ja sellepärast tekkis ka küsimus, kas see on ikka üks ja sama tegelane, kes ühe näitleja kehastuses erinevates stseenides lavale ilmub. Päris esimene Lumiste ilmumine on nii salapärane, ta on lossi kujutava müüri õõnes, räägib sealt kummalise häälega, et ma arvasin, et see ongi Klamm, aga tegelikult Klammist selles näidendis ainult räägitakse, laval teda kui tegelast pole. Järgmises stseenis ilmub Lumiste lavale juba maisema kujuna, ei jäta nii salapärast muljet, aga tal on mingi defekt, tal on kaela peale plaaster kleebitud. Ja järgmises stseenis on plaaster juba üle ühe prilliklaasi tõmmatud. Selliseid metafoore tegi läbi ainult Lumiste tegelane, teistel oli kõigil mingi pide olemas. Plaasterdamisega seoses tuli meelde, kuidas Frieda tohterdas maamõõtja pooleldi armukadedushoos, tegelikult rohkem lihtsalt raevuhoos, vastu lõuga saanud teist nuhki Martin Kõivu esituses. Siis hakkas Frieda poisikesele ümber pea sidet kerima, poiss hoidis omal kätt näo valusa koha peal ja Frieda keris käe ka sideme alla, nii et sellest tuli välja päris koomiline moodustis: kinniseotud pea ja pea juurde köidetud käega poisike.
Selle pikema stseeni jooksul, kui poisikesed Frieda ja maamõõtja kodus ning ühtlasi ka nende töökohaks olevas võimlas laamendavad, oli väga hea huumoriga välja mängitud ka nuhkide "pagendamise" stseen. Poisid suutsid maamõõtja nii endast välja ajada, isegi see ühe nuhi pea lõhkilöömine ei pidurda neid, et maamõõtja viskab oma „abilised“ võimlast välja. Poisid seisavad siis lossimüüri kujutava seina taga, koputavad selle peale ja ilmuvad korraks müüris olevasse avarusse. Esitades siis lühikese, hädise, kuid konkreetse fraasi, iga kord erineva, hästi alandliku ja pooleldi väriseva, kuid täielikku allumist väljendava ja lepitust otsiva häälega: „Palun vabandust. Kas tohib sisse tulla? Me enam ei tee. Andke andeks. Ma tahan tagasi.“ See mõjus ka hästi koomiliselt. Veel olid lavakujunduses omapärased lambid, mida laest hästi madalale alla lasti. Kohe nii madalale, et lamp jäi rippuma inimese põlve kõrgusele. Ja neid lampe oli sümmeetriliselt paigutatult hästi palju, ilusti reas ja üksteise taga. Lampidega mängiti niipalju, kui nuhid ühes stseenis midagi Vietnamiga seoses ütlesid, siis nad panid need lambid omale pähe nagu vietnamlaste mütsid. Ja pärast oli vist Riho Kütsari tegelane see, kes maamõõtjale midagi ülekuulamise kohta ütles ja siis selle kinnituseks ühe lähedalolevatest lampidest võttis ja selle maamõõtjale näkku suunas, nagu julmade piinamisega seotud ülekuulamiste puhul tehakse.
Muusikaline kujundus toetas ka kogu mängu, oli palju huvitavaid meloodiad, aga enamus neist minu jaoks tundmatud. Kasutati ka rahvalikke laule, mingite teemade väljendamiseks, kui ei tahetud hakata maamõõtja küsimustele lossi või kastellaani kohta vastama, siis hakati ketrama mõnda lorilaulu. Nuhid laulsid kaksiratsi võimlemiskitse seljas istudes ja kätega aerutamisliigutusi tehes „I’m sailing“. Enamus muusikalisest taustast oli ikka selline rohkem sürrealismi kalduv, mõru ja ähvardav muusika, rohkem sünge kui naljakas. Nii et sellega üritati siis tasakaalu hoida, kui tegevust ennast esitati koomiliselt, jutt oli tehtud koomiliseks, tegelased nägid välja koomilised ja käitusid kummaliselt, siis muusika poolest tagus kuklas ikka mingi süngusenoot, et tegelikult see pole naljakas, kui inimene sellise süsteemi hammasrataste vahele satub.