Nii nagu taevas

Kay Pollak „Nii nagu taevas“, lavastaja Ingo Normet, Ugala

Täitsa vaadatav draama ühest Rootsi väikelinnast. Näidend algab peategelase dirigent Daniel Dareuse kontserdiga, seda on päris hämmastav vaadata, kui filigraanselt dirigendiks kehastunud Indrek Sammul olematut orkestrit juhatab. Kontserdi lõpuks vajub dirigent kokku, tal on ette kaheksaks aastaks planeeritud esinemiste kalender, kus pole mitte ühtegi vaba päeva. Ta tühistab kohe kõik kontserdid ning põgeneb oma sünnikülla, et nautida vaikust ja kuulata. Kuuldused kuulsa külalise saabumisest levivad koheselt mööda küla, kuigi keegi külaelanikest ei oska vahepeal nime vahetanud maailmakuulsat dirigenti seostada selle kunagise poisikesena, kellena ta sellest külast lahkust. Peagi tehakse Danielile ettepanek hakata kohaliku kiriku kantoriks ja juhtida sealse koori tööd. Töö kooriga on omamoodi naljakas, sest töömeetodid kooriga on küllaltki „laulukauged“. Näiteks ühe esimese asjana palub dirigent lauljatel põrandale pikali heita nii, et igaühe pea jääks tema ees lamava inimese kõhu peale. Alguses tekitab selline lähenemine ainult laulmisega harjunud koorilauljates pisukest hämmingut ning isegi häälekamat protesti, kuid kui toredad tulemused kauni laulu näol tulema hakkavad, siis harjutakse ka muude veidrustega, nagu teineteise kõhu kuulamine või kätest kinni hoides hääle tekitamine. Seda kõike võetakse toreda mänguna kui sisenemist laulmise maailma.
Kuigi laulmise poolest jäid Ugala näitlejad kahjuks küllalt kesisele tasemele. Kui ma muusikalietenduste puhul alati nutan, et miks ometi ei kasutata kandvates rollides lauljate asemel näitlejaid, siis Ugala trupp oli laulmise poolest küll sellisel tasemel, et jätsidki konkreetse külakoori mulje. Oleks tahtnud näha pigem seda kontrasti, kuidas laulis koor enne Danieli ja kuidas laulavad needsamad inimesed, kui nad on õppinud teineteist kuulama. Aga reaalselt oli nii, et nad laulsid samal tasemele, ikka ajas iga hääl oma rida ja üritas teistest üle karjuda. Ka see jäi arusaamatuks, miks tõstetakse staaristaatusesse solistiks just nimelt Gabriella, kes ei laulnud sugugi paremini kui alati vaikselt jorisev Luule Komissarovi tegelane. Gabriella soolot oli kohati lausa piinlik kuulata. Kui aga võtta seda nii, et see on harrastajate koor ja nad peavadki natuke mööda laulma, siis oli kõik korras. Kui tegemist oli tahtlikult amatöörliku laulmisega. Kuigi oleks tahtnud just seda kontrasti ka praktikas näha, teooriat me nägime, mis meetoditega Daniel töötas, aga praktikas tema meetodid eriti ei rakendunud.
Külas oli igasuguseid värvikaid tegelasi, neist värvikaim paarike Kadri Lepa mängitud Gabriella ja tema mees Conny Andres Oja esituses. Nende puhul oli eriti naljakas stseen, kus Conny viskab oma naise majast välja, peksab teda jalgadega ja karjub tema peale, a la ära enam mitte kunagi koju tule, su õige koht on siin tänaval pori sees. Läheb mööda kantor, Conny on selle mehe peale püha viha täis, talle ei meeldi üldse, et naine mingis kooris hooramas käib, nüüd veel eriti, kui kõik koorinaised Danieli kõrvuni armunud on. Nagu Conny mööduvat Danieli näeb, nii paiskub tema suust vastupidine tekst naisele: Kas sa saad tuppa! Eriti head olid ka kaklusstseenid, kaklesidki põhiliselt Conny ja Daniel ja ikka selles vormis, et Conny on peksja ja Daniel pekstav. Publik täitsa ahhetas, kui Conny Danieli pead vastu posti peksis, väga elutruult esitatud stseenid. Isegi kirikuõpetaja saab Danieli peale lõpuks nii vihaseks, et vallandab ta kantori kohalt ja kõige lõpuks üritab veel Danieli maha lasta.
Mõtlesin, et Ugala on võimuvõitluse teatris toonud lavale: uus pealik Sammul, kes vallutab oma asjalikkusega kergesti kõigi koorilauljate ja ka muu külarahva südamed versus kirikhärra Stig, kes tunneb ennast nagu uppuval laeval. Kogudus oli varem tema oma, nägi pastoris hingekarjast, kelle suhu vaadati ja iga sealt kukkuvat sõna oodati. Nüüd käib rahvas kirikus, rahvast käib kirikus palju rohkem kui varem, aga nad ei käi seal kirikhärra kuldaväärt jutlusi kuulamas, vaid uuendusi läbi elanud vahva koori pärast. Kirikhärra on oma tagurlikes vaadetes kinni, sirvib küll õhtuti enne oma naise juurde minekut Hustlereid ja teeb naisega pattu, aga nagu tegu tehtud, teatab naisele, et seda, mis meie vahel täna öösel toimus, pole olnud. Omaette klass oli Martin Milli mängitud Thore. Hälvik, kes ei suuda isegi rääkida, satub Danieli meetoditest ja sellest, et saab teiste inimestega asjalikult koos olla nii vaimustusse, et ta võetakse koori laulma. Milli mäng oli selline täpselt invaliidile kohane, mitte korrakski ega ühegi liigutusega ei langenud ta sellest vormist välja, iga liigutus ja häälitsus oli edasi antud äärmise veenvusega.