Sunday, January 30, 2011

Äärmiselt piinlik

Derek Benfield „Äärmiselt piinlik“, lavastaja Eero Spriit, Vana Baskini Teater

Päris tobe tükk, esimese vaatuse kannatas kuidagi läbi häda ära vaadata. Ühes majas toimuvad töömeestega pidevalt õnnetused. Külaliste ja majaelanikega pole siiani veel juhtunud, aga igasugu muude asjapulkadega küll. Küll kukub keegi ohtlikult järsust ja libedast keldritrepist alla, siis murrab aknapesija redeli otsa ronides kaela. Nii on majas surnud juba 6 inimest. Tänasel päeval on surnud veel seitsmes, aga pererahvas ise ei teagi seda, sest surmamomendil oli telekaparandaja juures peremehe õde, kes laiba kappi peitis ja sinna ära unustas. Külla tuleb tütre peigmees, kes kuuleb pealt ema ja isa vestlust selle kohta, et vikaar tahab neile külla tulla ja et ometi vikaariga midagi halba ei juhtuks. Peiule jääb mulje, et tegemist on mõrvar-perega. Selline tobe koomika on ja eriti ei saa aru ka, kuhu jõuda tahetakse. Aga esimese vaatuse lõpuks oli kõik selge, kohale tuleb vikaar ja siis peaks kavalehe info kohaselt ilmuma veel üks paar külalisi, nii et sama jant läheb edasi. Hästi tobe oli see, kuidas pereema mänginud Liina Tennosaar vehkis peigmehe eest noaga. Ükski inimene ei hoia nuga niimoodi käes ja ei vehi sellega kellegi nina all.

Valedetektor

Vassili Sigarev „Valedetektor“, lavastaja Jaak Allik, Vana Baskini Teater

Päris naljakas jant oli. Ma olin seda kunagi Vene Teatri esituses näinud, lugu ja situatsioonid olid tuttavad, aga konkreetsed näitlejad küll meelde ei tulnud, kes venelastel keda mängis. Praegu Baskini teatris oli küll vahva koosseis, just selle nimel, et näha üle hulga aja laval Andres Lepikut (kuigi väga mannetut) ja temaga koos Merle Jäägerit, tasus see tükk ära vaadata.
Joodik Boris Egon Nuteri kehastuses peitis joomase peaga ära oma palga, nii et kaineks saades ei mäletanud enam isegi, kuhu raha pandud sai. Naine kutsub koju hüpnotisööri, et mees hüpnotiseerida ja et talt siis hüpnoosi all välja pinnida, kuhu raha sai. See vastus magavalt Borisilt ka saadakse, aga peale selle hakkavad naist huvitama veel igasugused muud asjad, mida ta hüpnotisööril küsida laseb. Alguses laseb, siis juba paneb küsima, ähvardades triikrauaga. Nii saab Nadja teada, et tema mees on teda ühe korra petnud kraanajuhiga, et mees ei teeninudki Kremli vägedes, vaid oli hoopis Stroibatis ja Nadjale Poolast toodud kleit, mis olevat maksnud 140 dollarit, maksis tegelikult ainult 10 dollarit. Ülejäänud raha mängis Boris sõrmkübaramängus maha.
Kui Boris transist ärkab, tekib järgmine tüli, mille käigus muutub aktiivseks küsimus, et kui püha siis Nadja ise on. Väevõimuga pannakse Nadja hüpnoosi alla, sest ta muutub agressiivseks ja hüpnotisööril ei jää muud üle, kui naine magama uinutada. Siis toimub peaaegu sama seanss Nadjaga, ainult Nadja on vastates „mittetraditsionaalne“, nagu hüpnotisöör hüpnotiseeritud Nadja käitumise kohta ütleb. Kui Nadjalt küsitakse hüpnotiseeritutele tavapäraselt esitatav küsimus: Kas te olete siin? Kas te kuulete mind? vastab Nadja ikka midagi originaalset, a la „no kus ma siis olema pean!“, „ei ole, vetsu läksin“, „kuulen-kuulen, no on alles tüütus!“. Boris saab Nadja kohta teada päris jubedaid asju ja on valmis naise magavana maha lööma, aga siis hüpnotiseeritakse ta ise ka teist korda ära. Lõpuks loeb hüpnotisöör magavale abielurahvale sõnad peale, et kui te ärkate, siis te ei mäleta kõike seda, mis siin täna toimus. Katsuge olla teineteise vastu hoolivamad, sina, Nadja, ära enam nii kõvasti karju. Ja sina, Boris, ära enam joo. Selline ilus teelesaatmise lõpp oli, et minge puhaste lehtedena uude ellu. Mul jäi Vene Teatri etendusest nagu meelde, et hüpnoosi all olles tunnistas Nadja üles ka selle, et tütar pole üldse Borisi oma, aga Vana Baskini etenduses sellist teemat ei olnud. Ei tea, võib olla jäi see nüanss mulle valesti meelde.

Tuulte pöörises

August Kitzberg „Tuulte pöörises“, lavastaja Andres Noormets, Rakvere Teater

Päris omapärane variant „Tuulte pöörisest“. Midagi dokumentaaldraama laadis, kuigi ametlik nimetus oli „kiredraama kahes osas“. Natuke igav oli, aga seda mõned üksikud hetked, kui mõtlesin, et võiks juba vaheaeg olla ja selle asja oleks võinud vahele jätta. Muidu oli ikka kogu aeg midagi vaadata või vähemalt kuulata. Tüki kaasajastamises ma päris kindel polnud, aga traditsiooniline Kitzbergi näidendi lavastus see ka polnud. Kasvõi juba selles mõttes, et tegelastele olid juurde kirjutatud sisemonoloogid, sellised hästi omapärased ja lihtsustatud. Tavaliselt kujutab sisemonoloog mingit hästi kõrgete mõtete lendu, et mida kõike tegelane ei mõelnud. Aga need tegelased esitasid oma teksti vahele seda, mis toimus. „Seisin ukse kõrval ja vaatasin isa“ stiilis.
Riiete poolest tundus ikkagi, et tegemist on sellesse aega kuuluva looga, millal Kitzberg selle kirjutanud on. Samuti teksti poolest, ikka see revolutsioon ja ebavõrdsuse vastu võitlemine, põhijoonistest poldud kõrvale kaldutud. Lavakujundus oli jälle lakooniliselt säästuteatri variant. Keset lava kõrgendatud platoo, mille peal 2 odavat vaipa, lavaäärtes toolid ja kogu moos. Publik vaatas toimuvat mõlemalt poolt lavakõrgendikke, nii et tegelased olid nähtavalt kahelt poolt. Lugu ise oli ka täitsa ilusti meeles, kuigi seda sai loetud kuskil 15 aastat tagasi, aga see oli selgelt meeles, et lõpus korraldab Jaan punased pulmad, paneb talu põlema ja laseb kellegi maha. Leenaga juhtus selline halb lugu, et ta suutis armuda endast alamal seisvasse mehesse, talutütar armus korraks sulasesse. Sulane aga on põline taluomanik, kelle vanaisa selle talukoha rajas, kuid Leena isa selle hiljem odava raha eest ära ostis. Siis nad mässavadki seal, et kas tõesti on õigus ainult sellel, kellel on raha, kas tõesti on väärt raha, mitte mees jne. Jaani ema on tõeline intrigant ja annab pojale nõu, et see Leena ära rautaks, mida Jaan kohe teebki, nii et Leena jääb käima peale, aga temaga 2 aastat sehkendanud Kaarlit see ei peleta, vastupidi, paneb kiiremini Leenat ära võtma. Viimaseks stseeniks oli tehtud huvitav lahendus, kui platood laiali tõsteti, Leena jaoks keevitati maasse slaalomi suusasaapad, millesse ta seisma naelutati. Niimoodi seistes ta Jaagu tabatud kuulist surebki.

Romeo ja Julia Emajõe Suveteater

William Shakespeare „Romeo ja Julia“, lavastaja Finn Poulsen, Emajõe Suveteater

Enne etendust pidas Piret Simson tervituskõne ja ütles tagumistele ridadele, et nad ettepoole istuma tuleksid, sinna taha ei pruugi läbi vihma kogu tekst kuulda olla ja näitlejatel on mugavam, kui nad eriti karjuma ei pea. Aga keegi ei liigutanud, Piret muigas: “Omal vastutusel siis...”. Piretil oli selles etenduses ka sissejuhatav osa, peale tema kõnet tulid kõik osalised lavale ja Piret luges epiloogi Verona linnas valitsevast olukorrast. Istusime seekord sektori keskosas ja sealt oli lavale hoopis teine vaade. Ma vaatasin küll rohkem üle varemete äärte, taevast ja muud, mis sealt paistis. Aga kuidagi raske oli ette kujutada, kuidas me “Kellamehe” etendusel seal kuskil päris ees istusime, see asi ei läinud kohe üldse kokku ega tahtnud suhestuda.
Lava oli natuke ümber tehtud, põhimõtteliselt oli kõik sama, puust konstruktsioonid erinevate pindade ja redeltreppidega. Hästi igav oli. Ei jõudnud ära oodata, millal vaheaeg tuleb. Ainsad, keda vaadata tasus, olid 2 paari kaksikuid poisse. Kuigi neid näidati väga harva. Ühes arvustuses öeldi väga hästi, et tahaks näha nende kaksikupaaridega lavastatud “Eksituste komöödiat”, mis kahe paari kaksikute ümber keerleb. Tavaliselt lavastatakse “Eksituste komöödiat” nii, et kumbagi paari kaksikuid mängib üks näitleja, sest kaksikud pole peaaegu üldse koos laval, aga nüüd oleks tõesti ülihea võimalus seda päris kaksikutega lavastada. Nägin ära, mis selles „Romeos ja Julias“ toimub, millised nad välja näevad ja mulle piisas. Ei jõudnud kuidagi vaheaega ära oodata. Asi oli kuidagi üliropp ka, mingid labaste liigutustega seksistlikud naljad. Maarika Vaariku amm oli päris hea, noor Kaljujärv hakkab aina enam mängustiililt oma isa meenutama.

Quevedo

Jaan Undusk „Quevedo“, lavastaja Margus Kasterpalu, Vanemuine

Tehakse ikka jama! See oli nii võimatult igav. Juba lugedes oli igav. Lootsin, et nad on lavastuse auks midagi huvitavat sealt välja pigistanud. Et vähemalt visuaalselt on midagi vaadata. Aga tühi lootus. Kohe peale esimesi fraase oli selge, et see on jama mis jama. Tume ja igav lavastus. Ei saanud üldse aru, milleks sellist jama teha. Võtta head näitlejad, diplomeeritud artistid ja panna neid sellist jama tegema. Et neil endil on ka igav ja piinlik. Vähemalt mulle tundus nii. Eriti kahju oli lakeidest. Nagu kooli ajal oli nali, et eriti julm on minna lavakasse ja pärast 10 aastat mängida laval rolle a la „Härra, teile on kiri!“. Praegu olid Markus Luik ja Martin Kõiv täpselt sellistes osades. Ja ega teistelgi midagi paremat pakkuda polnud, kuigi olid n.ö. „sisulised“ ja suure tekstiga rollid, aga minu silmis täielik jama. Ei olnud selles tekstis midagi erilist ja ei olnud ka mängi küünlaid väärt. Kuigi kokku oli kutsutud-saadud päris tore kamp, Saaremäegi Rakverest kohale toodud ja Olmaru tagasi Vanemuisesse meelitatud, aga tulemus täielik jama.
Iseenesest mingi loll lugu ka, XVII sajandi Hispaaniast, kus krahv või hertsog on peaminister ja talle on Hispaania nii oluline, et ta ei saa oma kodumaad hetkekski unustada. Koguni nii oluline ja südamelähedane on peaministrile Hispaania, et kui ta oma naisega vahekorras on, peab tema usaldusmees (tumm) juures olema, muidu võib härral kirehoos ununeda, kes ta on. Või midagi sellist. Natuke vaadatavad olid ehk ainult 2 stseeni ja nendeski mõned minutid, mitte kogu stseen. Üks stseen oli huvitaval trepil Marika Barabanštšikova mängitud Esmeralda ja Aivar Tommingase tumma usaldusmehe vahel. Trepp oli iseenesest omapärane, polegi varem sellise ehitusega treppi näinud, mis on ülevalt lai ja läheb astmete laskudes aina kitsamaks. Pluss trepiastmete all peituvad väiksed sahtlid, mida oli hästi palju. Lavaruum oli muidu tühi ja see tekitas jälle paralleeli säästuteatriga, nagu Nüganeni „Sakslases“ oli. Kogu ruumi peale oli ainult 1 suursugune tool (mille istme alla taas sahtlid olid konstrueeritud) ning külgede peal rippusid platood, mille peale pilte ja kirju kuvati. Pilte kannatas ka vaadata, aga muud küll mitte. Suure vaevaga kannatasin esimese vaatuse ära vaadata.

Päike soojme, taevas sinisem

Dennis Potter „Päike soojem, taevas sinisem“, lavastaja Mart Koldits, Tallinna Linnateater

Hästi armas näidend lastest. Meeldis see, et lapsi mängisid täiskasvanud. Muidu, kui lapsed ise lapsi mängivad, siis jääb ikka selline nunnukiskumise tunne, et vaadake, kui armsad ja lahedad me oleme. Ja seekord suutsid näitlejad esimest korda kuidagi väga loomulikult näitlejaid mängida, seda nende vanusest olenemata. Ka kõige vanem laval olnud näitleja Andres Ots suutis väga hästi alla 10-aastast poissi mängida. Sisu nagu eriti polnudki, ainult lõpus hakkas midagi toimuma ja oli üks kurb sündmus, kui lapsed mängivad, et nad on sõjavangide laagrist põgenenud italiaanod ja ennast küüni sulgenud Piilupart Donald, ilmsete püromaanikalduvustega möku poiss, ennast sinna sisse põletab.
Väga vahvad olid sõja-aegsete laste riided. Täielikud kaltsud, aga huvitavalt klapitatud. Alguses kogunesid näitlejad lavale ja lava äärtesse jäänud kõrgendikele frakkides ja kostüümides, siis hakati kõrgelt alla pilduma valgeid kaltse. Need sadasid alla nagu lumi, vahepeal sadas neid nii intensiivselt, et kogu laotus oli valget täis, nii et midagi muud ei näinudki. Kaltsud langesid ka publiku sekka, kust näitlejad neid ära korjamas käisid või siis inimesed ise kaltsud mängualale viskasid. Kaltse kasutati ka niisama lappidena, näiteks, kui tüdrukud mängisid halastajaõdesid, siis sidusid need kaltsud omale pähe. Või siis tehti nendest kaltsudest kivid. Samuti pühiti nendega higi. Laste riietes oli palju huvitavaid detaile, näiteks sukad. Eriti naljakas oli, kui Andres Ots kandis oma põlvikutena mõeldud sukki üle põlve tõmmatuna. Huvitav oli vaadata ärakantud saabaste versioone ja seda, millega need saapad olid kinni köidetud. Kellel tavalise paelaga ümber jala seotud, kellel nööriaukudest läbi aetud, aga ikka mitte saapapaela, vaid mingi muu paelaga.
Lavaruum ise oli täiesti tühi, ka aksessuaare eriti polnud, ainult ühte vankrit ja neid kaltse kasutati. See nukuvankriloguga tegelemine oli hästi naljakas. Paremas füüsilises vormis näitlejad näitasid vormi sellega, et jooksid päris järsust lava etteotsa tehtud kallakust kõrgele-kõrgele üles. Nõrgemad (vanemad) jooksid ainult poole peale. Veel oli naljakas see, kuidas Rain Simmul ja Allan Noormets läksid torust välja nukuvankri järele. Siis nad vaatasid pimedusse ja Simmul vaatas täpselt publikusse, sellise hästi pingestatud pilguga, mis väga naerma ajas. Nagu vaataks tühjust ja nendest inimestest läbi, kuigi tegelikult põrnitses kellelegi otse silma.

Pikk elu

Alvis Hermanis „Pikk elu“, lavastaja Alvis Hermanis, Riia Uus Teater

Etendus toimus Treffneri sisehoovis ja tegemist oli 2006.aasta draamafestivali peaesinejaga – Riia Uus Teater, mille etendusele on Lätis aasta pikkune piletijärjekord. Sissepääsu ees oli metsikult rahvast. Mind ajas see närvi. Eriti see, et mängitakse etendusi kuskil x-kohtades, ometi meil on ilusad teatrimajad olemas, võiks ikka seal mängida. Ma ei salli igasuguseid alternatiivmängukohti. Lavastus ise oli väga hea, nagu pantomiim, midagi nad rääkisid, aga seda ei tõlgitudki, sest sellel polnud mingit tähtsust. Mõmisemine ja niisama häälitsemine. Tegemist oli ühe majaga, kus elas 5 pensionäri – 2 paari ja üks üksik mees. Lugu näitas ühte päeva nende elus, kuidas nad ringi taaruvad ja oma asju ajavad ja kui raske nende jaoks iga liigutus on. See oli kõik väga koomiline, aga samas hirmutas ka, et ise oled ka kunagi selline. Pika peale hakkas ära ka tüütama, jälle oli liiga pikk etendus. Nad olid nii vanad, et koht lõhnas surma järele. Tundsin esimest korda teatris olles, et on nii realistlik, et kohe lõhnab, nagu vaja.

Phaidra

I.Xenakis, B.Britten „Phaidra“, koreograaf Mai Murdmaa, Estonia

Huvitavatest komponentidest koosnev ballet. Sõnalise osa olid linti lungenud Anu Lamp ja lavaka tudengid. Hea, et see sõnaline osa ka oli, muidu poleks eriti midagi aru saanud, kuigi Phaidra lugu on hästi tuttav. Lisaks sõnalisele osale ja balletile oli veel laulu ka, Britteni kantaadi esitas Juuli Lill. Tantsisid Kaie Kõrb, Anatoli Arhangelski ja Aleksandr Prigorovski. Ma sain nii aru, et Phaidra ajas kasupojal pea segi, poiss teda ei tahtnud ja tappis ennast kaarikus ratsutades ära. Kaarikusõitu oli kujutatud nii, et tantsija hoidis kinni seina külge kinnitatud ohjadest, milleks oli roosa kumm ja matkis ratsutamist. Päris palju huvitavaid kompositsioone oli ja igav ei hakanud. Siis kui Phaidra Hyppolytose surmast kuuleb, tapab ta ennast ära ja kõige lõpus sureb vist neid mõlemaid väga pikalt leinanud Theseus ehk Phaidra mees ja Hyppolytose isa.

Pea vahetus

Uku Uusberg „Pea vahetus“, lavastaja Uku Uusberg, NO teater

Rongijaama ootesaalis toimuv fantaasiadraama sellest, kuidas Tallinnast käivad iga paari minuti tagant väljuvad kiirrongid igasse maailma punkti, ka Kuressaarde ja Panevežysesse. Publikul oli millegipärast väga naljakas, aga mind panid vaid loetud „killud“ muigama. Väga ebamugav oli istuda ilma seljatugedeta poodiumile asetatud patjadel. Ja igav oli vaadata, ei köitnud mind see tekst, näitlejate mäng oli kesine ja mitte midagi ei toimunud. Pigem just lükkas eemale see, et terve lava oli täis mingeid näitlemise mõttes diletante orkestrantide näol. Võigemast valmistas suure pettumuse, läksin seda etendust vaatama eelkõige just tema pärast, ikkagi Ugalast ennast välja upitada suutnud Linnateatri näitleja, Märt Avandisse mul polnud mingit usku enne etenduse algust. Võigemast valmistas seega pettuse nendele eelnevatele lootustele, aga Avandi oli nagu ikka, mittemidagiütlev.
See teatriskäik kujunes üldse ootamatult täielikuks katsumuseks. Ega ma mingist Uku Uusbergist kui draamakirjanikust midagi arvata osanudki, nii et mingeid muid kõrgeid ootusi peale Võigemasti mängu selle tüki suhtes polnud. Aga kõik see, mis selle etendusega kaasneb, on ikka liiga ekstreemne, annaks kõrgemad jõud vähem või võimalusel üldse mitte enam selliseid teatrikülastusi. Teatrisaali hakati laskma viimasel hetkel, nii et kogu rahvas pidi murrus tallates väikses trepiesises fuajees aega parajaks tegema. Õnneks sain ma seal istuma, aga edasinegi oli piin, saali uksel kontrolliti pileteid ja järjekord liikus edasi hästi aeglaselt, kohad olid nummerdamata, nii et igaüks pidi vaatama, kuhu ta istuma saab. Kõige tipuks ei olnud selles saalis, see saal ei olnud see NO teatri saal, kus ma siiani olen käinud, vaid teisel pool jalutussaali samasugune saal, korralikke istmeid, vaid need olid nagu mingid trepiastmed, mille peale olid padjad pandud. Õudselt häiris seljatugede puudumine, selg hakkas peagi valutama ja ei saanud seal ennast korralikult liigutada ka, täielik küünarnukitunne oli, kõik istusid nagu kilud karbis ja nagu ennast vähegi liigutasid, oli füüsiline kontakt kellegagi kõrvalistujaist kindlustatud.
Tegelasteks olid endised kursusevennad. Edukas muusika esitamisele-loomisele kui rahalisele kasule suunatud muusik Märt Avandi kehastuses ning boheemist ainult hingest tulevat loomingut tunnistav „tõeline kunstnik“ Priit Võigemast. Häälena viibis kohal ka kolmas kursusevend – kooli ajal kõige edukamaks lauljaks peetud poiss, kes on teinud ränga kukkumise rongijaama reiside teadustajaks (ilmselt Uku Uusbergi hääl). Sellega võis sümboolse rongiteadustajast tegelase panna keskpunkti, tema kujutas keskmist elukäiku, lõpetas kooli, aga erialaselt tööle ei hakanud, kuid saab kuidagi hakkama. Lavastuses osalevad koolikaaslased aga kujutama kahte poolust selle keskmiku mõlemale poolele – üks plussiga edukuse poolele, kasutab kogu koolist saadud tarkust nii praktilisel kui ka teoreetilisel baasil maksimaalselt ära, ja teine näitab juhtumit, kus haridus justkui mööda külge maha jookseb. Boheemlaslik tegelane Võigemast on elust nii räsitud, et tal pole enam usku mitte millessegi, veel rohkem sellesse, et ta võiks midagi erialast teha või sellega hakkama saada. Kool sai lõpetatud, see linnuke on tal kirjas ja hea teadmine meeles, aga ajapikku on sellest kindlasti rusuv koorem saanud, olid tal ju kindlasti koolis õppides ülisuured lootused oma tulevikule, aga nüüd on kõik nii valesti ja teisiti. Avandi tegelane on kokku kutsunud noorteorkestri, kes esitab „tunnetamise“ muusikat, sellist muusikat, mis neil mingis ruumis viibimisest tekib ja nagu nad seda ruumi endas tunnetavad ja seda siis enda kaudu muusikas väljendavad. Võigemasti viimane töö oli mööda maailma rändamine, vanadekodudes või haiglates surijate osakonnas kontsertide andmine, aktsendiga sellel, et mingi kindla pala ajal tulid haiglatöötajad ja tegid patsientidele surmasüsti.
Kogu selle igava ja veniva vaatuse vältel ootasin kannatamatult, millal juba vaheaeg tuleb, et saaks ära minna.

Kaos

Mika Myllyaho „Kaos“, lavastaja Rein Pakk, Vanemuine

Osatäitjad tundusid intrigeerivad, ikkagi selline kolmik, keda väga tihti laval koos ei näe: Merle Palmiste, Eva Püssa ja Liina Tennosaar. Nii et sellepärast tasus vaatama minna. Ka triloogia esimene osa jättis päris hea mulje, kuigi mingi eriline šedööver ka mitte, aga vähemalt mitte nii halb, et oleks sealt pidanud poole pealt ära minema. See etendus oli aga küllaltki igav, nii et ühest vaatusest piisas küll. Sellegi ainsa vaatuse lõpus mõtlesin juba pikka aega, et kas vaheaeg ka kunagi tuleb, kaua see jama veel kestab. Naised mängisid naljakalt mehi, rohkem ikka naisi, aga meeste osatäitmised olid täitsa hästi esitatud. Eriti Merle Palmiste mängitud täiesti tavalise välimusega mees, kellele Linna Tennosaare tegelane (õpetajanna) paugu keset nägu paneb. Häiris see, et naistel olid lüürilised vahepalad, n.ö. sisemonoloogid, a la: tere, mina olen Miina, ma töötan õpetajana. Lood, mida räägiti oli ka üpris tobedad. Pinget jätkus nii umbes veerand tunniks, kuni sai selgeks, kes nad kõik on, edasi tundus, et kõik hakkas juba korduma. Mõni kild oli päris lahe, aga mitte nii lahe, et selle nimel veel teist sama kaua saalis kannatama hakata. Niikuinii oli kõik selge, midagi uut nad seal enam ei näita, enamus kavalehel äratoodud tegelasi olid juba ära näidatud. Nagu kirjutas kriitik Boris Tuch, siis võib temaga täiesti nõustuda, et kostüümikunstniku töö oli täiesti maitsetu. Pisikesed mustad olid küll lahedad, eriti huvitav oli Eva Püssal seljas olnud alt kahekordse äärega ja eest pika lukuga kleit, aga häirisid selle kleidi alt paistvad lühikesed pitsilise äärega retuusid. Ülejäänud kostüümid olid küll nagu kaltsukatest kokku korjatud. Ja Merle Palmiste mängitud Aju-uurija oli liiga üle pakutud, direktorina oli ta aga naljakas, eriti see tänitav rääkimismaneer.

Paanika

Mika Myllyaho „Paanika“, lavastaja Taago Tubin, Vanemuine

Täitsa üle keskmise tore tükk oli. Isegi igav ei hakanud selle aja jooksul, kuigi esimene vaatus tundus kuidagi natuke liiga pikk, nii et mitmel korral, kui toimus stseeni lõpetamine, mõtlesin, et nüüd algab vaheaeg, aga oli hoopis stseeni vahetuse tarvis pimendamine. Kolm meest ja kolm tugevat rolli, mitte kedagi ei saa ala- ega ülehinnata. Näidendi alapealkiri „Mehed närviataki äärel“ ja loos endas viiteid Almadovarile ja juttu tema filmist, aga mitte, nagu oodata võis „Naised närviataki äärel“, vaid „Räägi temaga“. Lavakujundus oli minu jaoks natuke jama, jättis kuidagi hästi ebamugava elutoa mulje. Keset tuba suur lösila, mingi patjadega kaetud madrats või ilma jalgadeta voodi. Seinte ääres napid asjad, väike külmkapp ja laud, kaua juures kõrge pukktool, nii et ei kujuta küll ette, kuidas sellises asendis laua peal olevat arvutit kasutada sai, nagu Riho Kütsari tegelane vahepeal arvutit kasutas. Noh nii 10 minutit vast peab sellises positsioonis vastu, aga mitte kauem. Elutoast läks uks laval eraldi kabiinina olevasse tualetti, tualetist tehti ühe stseeni tarbeks videot, mida tualeti saali poole jääval välisseinal näidati.
Korteriomanikku mängis Riho Kütsar, tema juurde saabub keset ööd Raivo E.Tamme mängitud sõber ja jääb sinna kauemaks peatuma, teraapiale. Vahepeal astub läbi korteriomaniku vend Ain Mäeotsa kehastuses. Raivo E.Tamme tegelasel on segased ajad, naine saatis teda tööreisile ja ütles enne lahkumist saatuslikud sõnad: „Mõtle siis korralikult järele.“ Sellele tegelasele on mõtlemine liiga raske ülesanne, tema jaoks on põhiline see, et saab autoga sõita. Ja tahaks olla nagu Michael Schumacher. Külaline räägib meditatsiooniga tegelevale ja enda sisse vaadata oskavale korteriperemehele augu pähe, et see teda ravima hakkaks. Algabki üpris koomiliselt välja nägev raviseanss. Enamasti käib ravi korteriperemehe ja külalise vahel, aeg-ajalt sekkub sellesse päris progressiivselt ka vend. Venna puhul oli hästi lahe tema olek. Tuleb vennale külla, räägib samal ajal, tundub, nagu ta räägiks vennaga, aga tegelikult räägib ta kõrva paigutatud seadeldise abil mobiiliga. Vahepeal peab vend tema kõne sekka küsima: „Minuga räägid või?“, kui teine vend ootamatult ühelt kõnelt teisele ümber lülitub ja siis nende inimestega ka paar sõna vahetab, kes korteris viibivad.
Ühe õppemeetodina vaadatakse ka Almadovari filmi „Räägi temaga“. Kõik kolm on filmi kohta eriarvamusel, kõige robustsemalt väljendub Raivo E.Tamme tegelane, et see oli sitt film, mispeale Riho Kütsari tegelane kuulutab talle vaimse sõja, sest see film on talle püha. Mehed lähevad tülli päris tihti, joomingu käigus mängitakse läbi ka külalise kohtumine oma naisega, kelle pärast ta selle ravi üldse ette võttis, et jõuda endas selgusele ja uuenenud ning selginenud inimesena kallima ette ilmuda. Peale seda, kui Ain Mäeotsa mängitud vend aetakse töölt minema, kisub ta lahti korteromanikust venna eriti valusa haava. Tuleb välja, et see vend jäi mitmeks tunniks metroosse kinni, sattus sellest paanikahoogu ja on nüüd täiesti eraldunud. Ei käi korterist üldse väljas ja suhtleb väga vähestega. Mehed lõhuvad ja kaklevad, külla tulnud vend kisub ennast täitsa paljaks ja kargab paljana oma vennale selga, et see tunneks, mis tunne on, kui sinu seljas ratsutatakse, sest just seda on ratsutava venna meelest teine vend temaga teinud.
Peaaegu kuni lõpuni välja kohtlase tossikesena tundunud Raivo E.Tamme tegelane oksab aga väga hästi niite tõmmata. Raivo E.Tammel oligi see vist kõige parem esitus selles lavastuses, teda oli tõesti naljakas vaadata, kuidas ta kogu aeg poolpurjakil, pohmellis või niisama totra näoga ringi vahib ja üritab asjadele pihta saada. Mingit filosoofiat arendada või targemate õpetustega kaasa minna. Eriti naljakas oli Raivo E.Tamme joonistuse näitamise ja defineerimise stseen, kuigi joonistust ennast minu kohalt eriti näha polnud. Raivo E.Tamme tegelane suudab saada korteriperemehe nii kaugele, et see sulgub oma tualetti, kuigi enne ei julgenud see mees oma kodus isegi tualetis kinnise ukse taga olla. Riho Kütsari tegelane filmib ennast tualetis ja Raivo E.Tamm vaatab seda madratsil istudes pealt. Vestleb temaga, esitab küsimusi, suunab, julgustab. Lõpus tuleb see mees välja hiilgava ideega: kõik tegelased surevad ära. Teised saavad surnu kohta pidada hauakõne. Peetakse armsalt humoorikaid hauakõnesid ja jäetakse endise eluga hüvasti. Selline ilus sümboolne lõpp – minna uute inimestena homsesse.

Orpheus põrgus

J.Offenbach „Orpheus põrgus“, lavastaja Marko Matvere, Vanemuine

Üpris igav algne operett. Peetakse esimeseks täispikaks operetiks maailmas, milles on üks tuntud lugu – kankaan. Ja seda tuli oodata kuni lavastuse lõpuni. Paar stseeni olid päris hoogsad ja naljakad, aga ülejäänu oli küll selline uina-muina, kuigi lauljad väga üritasid. Lavakujundus ja eriti kostüümid olid väga head, värvilised ja lõbusad. Orpheusest oli saanud viiulimängija, kes liikus ringi kanakarja saatel. Ei tea, kas algses versioonis olid kanad muusad. Kanad matkisid iga Orpheuse liigutust. Hiljem olid kanasid esitanud balletiartistid kerglased naised ja kõige lõpuks tantsisid nad kankaani. Alla Popova Eurydikena oli eriti naljakas, nii oma matsaka kehakujuna, kui hakata ette kujutama, et selline naine pidi olema kõigi meeste unelmatenaine, kelle pärast Orpheus isegi põrgusse on nõus minema, et oma kallim sealt ära tuua. Selles lavastuses oli küll nii, et Orpheus ise ei viitsinud midagi teha, et oma karjusega ära põgenenud naist päästa, kui tuleb välja, et karjane ei olegi karjane, vaid hoopis põrguvürst. Aga avalik arvamus Maria Kallaste väga heas esituses käib talle nii kaua pinda, kuni Orpheus on nõus minema Olymposele jumalate juurde, et need teda põrgusse juhiksid, et Eurydike tagasi saada.
Jumalate juures taevas käib suur läbu, need stseenid olid päris naljakad. Koor kujutas lihtrahvast või ingleid, kes pohmakat välja magasid, jumalad ei saanud üldse aru, mis toimub ja hakkasid peajumala vastu mässama, et rohkem juua ja laamendada saaks. Väga hea oli ka Pirjo Püvi poisikese Cupidona. Siin olid Maria Kallaste ja Pirjo Püvi nagu äravahetatud, võrreldes „Figaro pulmaga“, kus Maria Kallaste mängis poisikest ja Pirjo Püvi oli Susanna, siin aga vastupidi, üks on naine, teine poisike. Siis minnakse kõik koos põrgusse, kus Pluto Eurydike ära peidab ja Jupiter kaunisse naisesse armub, Cupido otsustab oma käestläinud isa aidata ja muudab ta kärbseks, kellena Jupiter hakkabki Eurydiket võrgutama. Võrgutusaaria, kus Jupiter ja Eurydike teineteise leiavad, oli lahendatud päris erootilises vormis, kui osalised seisid diivani taga, nii et neist oli näha ainult keha ülemine osa, muud võis näha sõltuvalt istekohast diivani taha paigutatud peeglist, ja laulavad ja sumisevad, tehes sinna juurde siivutuid liigutusi, nagu nad oleksid vahekorras.
Lõpuks kästakse Eurydikel koos seadusliku abikaasaga maa peale tagasi minna, kuigi Eurydike teeb seda väga vastumeelselt. Ainus tingimus on see, et Orpheus ei tohi enne maa peale jõudmist selja taha vaadata. Kui tegelased hakkavad maa peale viivast trepist üles ronima, sinna oli moodustatud väga lahe kaevurite käiku moodustav „taevasse“ viiv konkstruktsioon, juhtub kõige ees ronival avalikul arvamusel selline õnnetus, et ta pissib tema järel ronivale Orpheusele pähe. Ja Orpheus on muidugi nii ehmunud, et pöördub ümber ja üliõnnelik Eurydike saab jääda allmaailma pidutsema ja mehi võrgutama, et siis lõpuks otsustada, kumma jumalaga ta lõpuks olla soovib Pluto või Jupiteriga. Avalikul arvamusel oli ka ooperetti sissejuhatav osa, mis oli küllaltki jama ja liigne, tassiti diivanit ja avalik arvamus käsutas kõiki, rääkis natuke oma meediakoolitusest ning jõi šampust.

Ninasarvik Otto

O.L.Kirkegaard – V.Saldre „Ninasarvik Otto“, lavastaja Ott Sepp, Vanemuine

Ikka väga jama oli. Mäletan, et lugesin kunagi seda raamatut ja ega see ka mingit erilist muljet ei avaldanud. Selline jama lugemine oli, et noh kui midagi paremat teha pole, siis tuleb lugeda. Mõned kohad, kui räägiti tuppa sattunud ninasarvikust ja suured inimesed olid pahased, kui kohale kutsuti politsei, olid päris jubedad. Nüüd oli see kõik paras jant, aga mingit pinget see küll ei pakkunud. Poistele olid tehtud püksid, mis nägid välja nagu kalsoonid. Sille nägi täitsa haige välja ja käitus ka sama haigelt. Üldse olid nad seal kõik nagu laksu all, eriti täiskasvanud. Ninasarvik toppis oma nägu aknast välja, aga jäi maja suhtes kuidagi väga ebaloomulikku proportsiooni. Kannatasin kuidagi läbi häda ühe vaatuse ära ja tulin tulema. Rahvast seda ka eriti vaatamas ei käi. Näidend tuli alles välja, aga juba mängitakse tühjale saalile.

Nii nagu taevas

Kay Pollak „Nii nagu taevas“, lavastaja Ingo Normet, Ugala

Täitsa vaadatav draama ühest Rootsi väikelinnast. Näidend algab peategelase dirigent Daniel Dareuse kontserdiga, seda on päris hämmastav vaadata, kui filigraanselt dirigendiks kehastunud Indrek Sammul olematut orkestrit juhatab. Kontserdi lõpuks vajub dirigent kokku, tal on ette kaheksaks aastaks planeeritud esinemiste kalender, kus pole mitte ühtegi vaba päeva. Ta tühistab kohe kõik kontserdid ning põgeneb oma sünnikülla, et nautida vaikust ja kuulata. Kuuldused kuulsa külalise saabumisest levivad koheselt mööda küla, kuigi keegi külaelanikest ei oska vahepeal nime vahetanud maailmakuulsat dirigenti seostada selle kunagise poisikesena, kellena ta sellest külast lahkust. Peagi tehakse Danielile ettepanek hakata kohaliku kiriku kantoriks ja juhtida sealse koori tööd. Töö kooriga on omamoodi naljakas, sest töömeetodid kooriga on küllaltki „laulukauged“. Näiteks ühe esimese asjana palub dirigent lauljatel põrandale pikali heita nii, et igaühe pea jääks tema ees lamava inimese kõhu peale. Alguses tekitab selline lähenemine ainult laulmisega harjunud koorilauljates pisukest hämmingut ning isegi häälekamat protesti, kuid kui toredad tulemused kauni laulu näol tulema hakkavad, siis harjutakse ka muude veidrustega, nagu teineteise kõhu kuulamine või kätest kinni hoides hääle tekitamine. Seda kõike võetakse toreda mänguna kui sisenemist laulmise maailma.
Kuigi laulmise poolest jäid Ugala näitlejad kahjuks küllalt kesisele tasemele. Kui ma muusikalietenduste puhul alati nutan, et miks ometi ei kasutata kandvates rollides lauljate asemel näitlejaid, siis Ugala trupp oli laulmise poolest küll sellisel tasemel, et jätsidki konkreetse külakoori mulje. Oleks tahtnud näha pigem seda kontrasti, kuidas laulis koor enne Danieli ja kuidas laulavad needsamad inimesed, kui nad on õppinud teineteist kuulama. Aga reaalselt oli nii, et nad laulsid samal tasemele, ikka ajas iga hääl oma rida ja üritas teistest üle karjuda. Ka see jäi arusaamatuks, miks tõstetakse staaristaatusesse solistiks just nimelt Gabriella, kes ei laulnud sugugi paremini kui alati vaikselt jorisev Luule Komissarovi tegelane. Gabriella soolot oli kohati lausa piinlik kuulata. Kui aga võtta seda nii, et see on harrastajate koor ja nad peavadki natuke mööda laulma, siis oli kõik korras. Kui tegemist oli tahtlikult amatöörliku laulmisega. Kuigi oleks tahtnud just seda kontrasti ka praktikas näha, teooriat me nägime, mis meetoditega Daniel töötas, aga praktikas tema meetodid eriti ei rakendunud.
Külas oli igasuguseid värvikaid tegelasi, neist värvikaim paarike Kadri Lepa mängitud Gabriella ja tema mees Conny Andres Oja esituses. Nende puhul oli eriti naljakas stseen, kus Conny viskab oma naise majast välja, peksab teda jalgadega ja karjub tema peale, a la ära enam mitte kunagi koju tule, su õige koht on siin tänaval pori sees. Läheb mööda kantor, Conny on selle mehe peale püha viha täis, talle ei meeldi üldse, et naine mingis kooris hooramas käib, nüüd veel eriti, kui kõik koorinaised Danieli kõrvuni armunud on. Nagu Conny mööduvat Danieli näeb, nii paiskub tema suust vastupidine tekst naisele: Kas sa saad tuppa! Eriti head olid ka kaklusstseenid, kaklesidki põhiliselt Conny ja Daniel ja ikka selles vormis, et Conny on peksja ja Daniel pekstav. Publik täitsa ahhetas, kui Conny Danieli pead vastu posti peksis, väga elutruult esitatud stseenid. Isegi kirikuõpetaja saab Danieli peale lõpuks nii vihaseks, et vallandab ta kantori kohalt ja kõige lõpuks üritab veel Danieli maha lasta.
Mõtlesin, et Ugala on võimuvõitluse teatris toonud lavale: uus pealik Sammul, kes vallutab oma asjalikkusega kergesti kõigi koorilauljate ja ka muu külarahva südamed versus kirikhärra Stig, kes tunneb ennast nagu uppuval laeval. Kogudus oli varem tema oma, nägi pastoris hingekarjast, kelle suhu vaadati ja iga sealt kukkuvat sõna oodati. Nüüd käib rahvas kirikus, rahvast käib kirikus palju rohkem kui varem, aga nad ei käi seal kirikhärra kuldaväärt jutlusi kuulamas, vaid uuendusi läbi elanud vahva koori pärast. Kirikhärra on oma tagurlikes vaadetes kinni, sirvib küll õhtuti enne oma naise juurde minekut Hustlereid ja teeb naisega pattu, aga nagu tegu tehtud, teatab naisele, et seda, mis meie vahel täna öösel toimus, pole olnud. Omaette klass oli Martin Milli mängitud Thore. Hälvik, kes ei suuda isegi rääkida, satub Danieli meetoditest ja sellest, et saab teiste inimestega asjalikult koos olla nii vaimustusse, et ta võetakse koori laulma. Milli mäng oli selline täpselt invaliidile kohane, mitte korrakski ega ühegi liigutusega ei langenud ta sellest vormist välja, iga liigutus ja häälitsus oli edasi antud äärmise veenvusega.

Minu veetlev leedi II

Frederick Loewe „Minu veetlev leedi“, lavastaja Ago-Endrik Kerge, Estonia

Vaadata oli alguses päris raske, need laulud ja muusika on nii ilusad ja kaasahaaravad, et ma hakkasin täiesti spontaanselt kaasa ümisema ja oleks tahtnud ennast kõlava rütmi saatel liigutada. Natuke taidlesin ka seal, aga siis sundisin ennast korralikult koha peal istuma ja isegi mitte mõttes kaasa laulma. See kõik haaras mind nii kaasa ja ma olin hästi õnnelik, et ma seda ilusat lugu jälle näen ja neid võrratuid meloodiaid nii heas esituses kuulen. Sest Estonia orkester on ju ikka omaette klass, väga hästi ja puhtalt ning oskuslikult mängiti. Ainult et muude osatäitmiste poolest ei olnud ma rahul, ma tahtsin näha seda lavastust kindlasti teiste osatäitjatega kui täna olid. Higginsit mängis Rene Soom ja Elizat Janne Ševtšenko. Alfred Doolitle’i mängis üldse keegi, kelle nimi mulle isegi meelde ei jäänud. Selle asemel, et näha koosseisu Raivo E.Tamm Higginsina, Hele Kõre Elizana ja Madis Milling prügivedajana. Vähemalt Freddy osatäitja sobis, selleks oli Andero Ermel, kuigi ma kahtlesin päris pikalt, kas see on ikka Ermel, nii tema moodi oli ja kõik liigutused ja laulustiil ja kõnemaneer olid nagu Ermelil, aga samas nägi välja ka kuidagi teistmoodi. Lõpuks veendusin kavalehelt ikkagi lõplikult, et vähemalt 1 neljast osatäitjast on täppi läinud ja vastab sellele koosseisule, mida ma näha tahtsin.
Leedis oli ikkagi kõik nii fantastiline, et mul ei jätku selle kirjeldamiseks emotsioone. See oli nagu mingi hästi meeldiv unenägu, kus ma kogu selle lavastuse vaatamise aja viibisin. Nagu näeks mingeid väga häid tuttavaid, keda pole ammu näinud ja kelle nägemisest nüüd nii ülisuur rõõm on. Tunda taas kõike seda kunagi läbielatut, kuulda neid armsaid meloodiad, näha inimesi selle muusika taustal toimetamas, näitlejaid mängimas, see kõik oli lihtsalt fantastika! Liikumine oli väga hästi läbi töötatud, kõigi muusikanumbrite juurde olid tehtud ilusad tantsud, hiljem lugesin taas kavalehelt, et tantsuseadete eest hoolitses Eduard Korotin. Sisse olid toodud tsirkuseartistid, kui eesriie lahti läks, siis nad tegid mingeid oma jõu- ja ilunumbreid. Ja üks tsirkuseartist käis piitsa laksutamas, mis oli lavatöölistele märguandeks, et dekoratsioone tuleb tõsta. Kasutati pöördlava, keset lava olid 2 massiivset dekoratsiooni, mis kujutasid ühelt poolt majade tänavafassaadi, stseenidele, mis toimuvad linnaväljakul või Higginsi maja ees, ja teisel pool olid Higginsi kabinetti kujutavad raamaturiiulid kogu vajaliku atribuutikaga. Siis nende dekoratsioonide vaheldumise ajal, tõsteti lavale mõned asjad juurde – tänavastseenidesse ilmusid laternapostid, mille tuled Alfred Doolitle’i laulu ajal vilkuma hakkasid, nagu oleks pohmelus ka tänavavalgustusele pähe löönud, nagu selle laulu puhul kohane. Higginsi kabinetti ilmusid dekoratsioonide ette lauad ja diivanid, tugitoolid ja vaip ja muud sellised asjad. Selline mõjuvalt kompaktne ja kergesti teisaldatav kujundus oli. Mõjus samas igati väärikalt ja ka värskelt.
Kostüümid oleks võinud huvitavamad olla, see on juba nii tüüpiline, et Elizal on ballistseenis seljas õhuline ja kitsas valge kleit, kõigis versioonides, mida ma „Leedist“ näinud olen, on tal alati selline ballitualett seljas. Enam-vähem omapäraselt mõjusid kõrgaadli hipodroomistseeni kostüümid, eriti naiste kleidid. Need olid sellised erinevate geomeetriliste kujundite moodi, et alt kas nelinurkselt või kolmnurkselt langevad kostüümid, mitte kleidid, vaid iga kooriartisti puhul eraldi jakk ja seelik. Ja kübaramoodi oli ka päris huvitav vaadata.

Minu oivaline lahutus

Geraldine Aron „Minu oivaline lahutus“, lavastaja Kaie Mihkelson, Eesti Draamateater

Ilmselgelt oma aja ära elanud lavalugu. Kesine tekst, kunstlikult tekitatud naerukohad, arusaamatud seigad. Paar korda pani muigama, aga seda ka rohkem viisakusest, et kõik teised ju naeravad, ma teen siis ka seda nägu kaasa, et mul on naljakas. Kuigi lavastus kestis üle 1,5 tunni, ei hakanud selle jooksul peaaegu üldse igav, kuigi lõpu poole ootasin juba iga stseeni lõpus, kui Kaljuste oma tavapäraseid vahe-etteasteid tegema hakkas, et no nüüd on vist lõpuks ometi läbi. Aga ei, ikka läks muudkui edasi ja edasi. Oleks tahtnud näha tõelist monodraamat omapärases pakendis – tekstiosa esitab küll 1 tegelane, nii et selles mõttes on monotükk, aga mängivad 2 inimest. Praegu oli selline variant, et jäi nagu kahe vahele. Otseselt teksti poolest Taavi Teplenkovi teiseks tegelaseks nimetada ei saanud, aga kuna ta polnud ka lihtsalt vaikiv lavategelane, kes terve etenduse vältel sõnatult laval passib, siis päris monotükiks, kus mängib ainult 1 näitleja, seda lavastust ka nimetada ei saanud. Teplenkov oleks võinud pigem olla täiesti sõnatu tegelane. Praegu oli nii, et ta esitas erinevate tegelastena üksikuid fraase, aga minu jaoks oleks olnud originaalne lahendus selline, et ta esitab pantomiimina kõiki neid erinevaid tegelasi, tegelaste teksti aga edastab Kaljuste. Teplenkov oleks saanud siis rääkimist matkida ja muul moel oma sõnatut mängukunsti näidata, sõnaline osa oleks jäänud ainult Kaljuste kanda.
Kaljuste mängis arusaamatus vanuses naisterahvast, kelle tema mees ootamatult maha jätab. Ootamatult ja lõplikult. Arusaamatu on naise vanus sellepärast, et ta kogu aeg valetab enda vanuse kohta – kord on ta 39, siis on tegemist tema 44. sünnipäevaga, kuigi kogu näidendi tegevus kestab kõige rohkem kokku umbes 4 aastat. Selline ebausaldusväärne ja kuivik naine. Nende lahkuminek ei ole selline juhus, et juba aastaid on kooselu kiiva kiskunud, inimesed on lahku kasvanud, vaid mees tuleb ühel päeval ja teatab, et läheb teise naise juurde. Lahutussaaga kestab 4 aastat, sest naine ei taha seda asja kuidagi lõpetatuks tunnistada, muudkui loodab, et äkki mees ikka tuleb mõistusele ja tal saab noorest armukesest kõrini ning mees naaseb oma hea armastava naise rüppe. Aga seda ei juhtu. Mees jõuab küll armukesega tülli minna ja niigi noore naise veel noorema tüdruku vastu vahetada, aga vana naine on tema jaoks läbitud teema. Ja siis sellist meest nutab Kaljuste tegelane peaagu poolteist tundi taga. Kuigi kohe esimese asjana peale seda kui koduuks mehe selja taga sulgub, teatab naine, et ta ongi seda meest juba pikemat aega vihanud. See manifest on loomulikult solvunud naise enesepettus. Tegelikult ta armastab oma petisest vääritut meest edasi, on valmis talle kõik andestama, kui ainult kõik oleks endine. Kui saaks edasi elada pereelu, millest ta nüüd ilma on. Kui saaks veeta jõuluõhtud, käia koos reisimas, olla endiselt teineteise jaoks olemas, mis siis, et ilma armastuseta.
Naine üritab kohe küll üksi oma teed jätkata, aga satub mingitesse täiesti jaburatesse situatsioonidesse. Käib paar korda kuulutuste peale kohtamas ja satub seal kokku eriliste friikidega. Üks fraas, mis ta esimesele kohtingumehele suures vihas öelda tahtis, pani mind täitsa mõtlema, kuigi inimesed rõkkasid selle peale armutult naerda: „Naiste vanust arvestatakse kaelakortsude järgi, meeste vanust ringide järgi nende riistal.“ Ah? Mina küll aru ei saanud, mis ringid riistal? Kas meestel on ringid riistal? MKVK oli ka päris hea kild – meditsiiniline kirjandus võhiku käeulatuses. Lõpus juhtus selline imelugu, et naine läks ühele järjekordsele reisile, et tutvusi sobitada, selle reisi reklaam kõlas: „Ainult üksikutele südametele“, nii et tal olid lootused eriti kõrgeks aetud. Reis ise ebaõnnestus täielikult, aga üksik süda leidis lohutust. Reisile ei tulnud mitte kedagi muud peale naise arsti, kellest naine juba mõnda aega sisse oli võetud, sest neil oli sarnane huumorisoon. Nagu naine peale ühte visiiti ütles, et täitsa huvitav oleks teada, kas doktoril on naine ka olemas? Doktor aga oli naisesse juba 4 aastat armunud olnud. Selline läila lõpp, et igale kannatusele järgneb väärikas tasu. Mis aga põhiline, ta oleks võinud sellest alustada, et oma välimus korda teha. 10 kilo maha võtta, ennast korralikult välja puhata ja selle tobeda kojamehekostüümi kandmise lõpetada. Reet Aus teeb oma kaltsudest ja jäätmetest ikka päris jubedaid asju, ma saan aru, kui sellist kostüümi oleks kasutatud mõne eluheidiku kujutamisel, aga endast lugupidav daam, kes veel meheotsingul on, peaks ikka kuidagi ekstravagantsem välja nägema, mitte selliseid vormituid, kortsus ja kulunud riideid kandma. Nagu ma seda kostüümi nägin, lõi kohe silme ette kojamutt, neil olid kunagi täpselt sellist värvi ja sellisest materjalist kitlid seljas.

Memory 2011

Väga kurb, et pakuti säästu- või masuvarianti. Polnud isegi koori ja solistide koosseis oli kogu Memory ajaloo jooksul kõige väiksem, ainult 6 lauljat. See-eest repertuaarivalik oli väga hea, üle hulga aja. Vist kohe peale esimest Memoryt tüütas ära, et kogu aeg Webber ja Webber, nagu teisi heliloojaid polekski olemas. Siis hakati repertuuari mitmekesistama, aga tehti seda kuidagi väga igavalt, enamasti ikka lähtuvalt sellest, mis Vanemuise repertuaaris on ja mis sinna tulemas on. Kõige jubedam oli Eesti lugudele pühendatud Memory. Aga seekord oli valik väga hea, kõike oli parajalt, kuigi Leinatamme soovitusega ühe mulle täiesti tundmatu loo kohta, et see on maailma kõige ilusam lugu ega suuda kedagi ükskõikseks jätta küll kuidagi nõustuda ei saanud. Kõige ilusam lugu on „No matter what“! Selle „imeilusa“ lollilt imala laulu ajal vajus Birgit Õigemeel lõpus ära, kui ta pidi eriti kõrgeid noote hoidma, siis käis Hanseniga mingi täielik kakofoonia. Muidu oli kavas nii äraleierdatud laule kui ka uusi, mida Memoryl ega isegi kuskil mujal kuulnud pole ja neid laule oli just parajalt proportsioonis.
„Heliseva muusika“ laulus „Minu lemmikud“ ootasin kogu aeg seda fraasi, mis mul Piret Raugi mannetust Maria esitusest kõige paremini meeles oli „suur lumeräitsakas mul keset nina“, aga Vanemuises on uus tõlge ja sellist fraasi seal polnudki. Teise loona esines Dave Benton, kellel on vist pea ainukesena Eesti artistidest õigus esitada Gershwini sugulaste tahtel mustadele kirjutatud „Porgy ja Bessi“ repertuaari. „The Impossible Dream“ Gerli Padari esituses oli väga veider töötlus ja häiris see, et seda laulab naine, ei sobinud üldse. Nii ilus laul oli suisa ära solgitud, inglise keeles, tobedalt imalas seades ja naise esituses. Üle hulga aja Memoryl üles astunud Stephen Hanseni kohta tuli välja luukere, mida ta kapis peitis. Mees osales Rootsi talendisaates. Minu meelest osalevad seal ainult amatöörid, nagu Susan Boyle, nii et Hansen langes kohe Susaniga ühele tasemele. Vaatasin selle mehe välimust ka, ta on välimuselt ikka tüüpiline jeesuke, nii et sobib laulma ainult Jesus Christ Superstari, teistes osades ja muid asju lauldes mõjub natuke nilbelt. Tanja Mihhailova puhul märkasin, et mida madalamas registris ta laulab, seda vähem on aktsenti tunda. „Ämbliknaise“ laulu solkis ta oma aktsendiga täitsa ära, aga see-eest Metsamoori laul „Nukitsamehest“ oli tema esituses väga vahva, oli leitud igasuguseid omapäraseid tämbreid ja võimalusi lollitada.
Lugesin repertuaari läbi ja imestasin, et esimest korda tehakse Memory kontsert nii, et siin pole Maarja-Liis Ilusa ulgumist „Memoryt“, mida viimastel aastatel on ka teised solistid esitanud. Aga see laul oli planeeritud üllatusnumbriks, ühtlasi ka raamatuloosilooks, et publik arvaks ära, mis lugu see olla võib, mida kavas kirjas pole, aga millele laval vihje on olemas. Ja esitas täiesti ootamatu valik – Dave Benton. Oli ka uuem seade, kuigi Benton päris kõrgeid noote ikka välja ei vedanud. Eriti palju oli seekord laule ABBA repertuaarist, mida siis kevadiste 10 etenduse jaoks promoti. Kahju, et väga ilusat laulu „Winner Takes It All“ lauldi nagu leinameloodiat, ei olnud üldse elu selles esituses ja seade oli ka ainult klaverile, nii et väga mage oli. Samuti väga ilus laul „Ooperifantoomist“ „The Music of the Night“ oli Hanseni esituses imal, mees eputas oma kõrgete päris kandvate nootidega, aga kellegi teise esituses oleks parem olnud, meeles on head Lauri Liivi esitused. Lisaloona esitati ABBA „Thank You for the Music“, mida ma alguses ära ei tundud, alles kui refrään tuli, sain pihta, mis laul see on.

Majandustõus ehk Kohe käib pauk

Edward Taylor „Majandustõus ehk kohe käib pauk“, lavastaja Oleg Titov, Ugala

Üpris ajuvaba ja Vana Baskini tasemel komöödia, aga vaatasin selle millegipärast lõpuni. Ikka teine tase, kui mängib professionaalne teater proffide näitlejatega. Komöödia oli umbes sellisel tasemel, et ei ajanud isegi muigama. Rahvast saalis ka eriti polnud ja mingeid suuri naerupahvakuid kuulda polnud, rahvas tõesti lihtsalt muigas omaette vuntsi või kuhugi. Lugu toimus ühes Pariisi lukskorteris, kuhu saabuvad tähtsad Eurotšinovnikud. Homme toimuvad uue presidendi valmisid ja kõige tähtsam kandidaat majutatakse sellesse korterisse. Tegevus toimub ainult suures läbikäidavas toas. Ja siis hakkab seal suur segadus pihta, sest saabub tähtsa mehe armuke, kohe peab tulema tema naine, kõige tipuks peab kohtumisele tulema täna viimast päeva ametis olev president. Siis selgub, et korteri on välja üürinud suli, kelle nimel see korter üldse polnud, suli on rahaga jalga lasknud, oma naise maha jätnud ja naine, kelle korter see on, ei tea asjast üldse midagi, et tema korterisse on keegi paariks päevaks elama paigutatud.
Seda oli päris naljakas vaadata, kuidas 5-6 inimest käisid kümneid kordi läbi selle suure toa, käisid erinevatest ustest sisse ja välja, lisaks veel rõdu peal, mille uksel oli komme vahepeal kinni kiiluda, aga valed inimesed valede inimestega ei kohtunud. Küll tekkis segadust sellega, et saadikut vastu võtma tulnud saatkonnatöötaja ajas segamini saadiku naise ja korteriperenaise ja avastas korteriperenaise duši alt, pidades teda saadiku naiseks. Saadiku armuke jäi mitu korda rõdule kinni, vahepeal ronis ta kuhugi katusele ja kukkus sealt alla. Lõpuks tuli kohale president, keda võetakse vastu tolakostüümides, sest korteriperenaine on vahepeal mööda tuba käinud ja seal meesteriideid avastanud, arvates, et need on tema eksmehe riided, kõik prügišahti pildunud. President on juba seda meelt, et seda meest küll tema asemel presidendiks valida ei tohi, selles korteris käib ju täielik orgia, maskeraad ja kolm naist on kohal, aga siis selgub tõsiasi, et korteriperenaine on ise presidendi armuke. Ma lootsin sellist puänti, et korteriperenaine on hoopis saadiku armuke, sest tema armuke kahtlustas kogu aeg, et saadikul on peale oma naise ja tema veel keegi ning korteriperenaine rääkis kellegagi telefonis ka sellist juttu, et mu armuke on tähtis nina Euroopa Komisjonis, reisib kogu aeg ringi ja siis nende reiside ajal me kohtumegi. Vaadata oli Triinu Meriste ilu, kes päris paljastavates kostüümides ringi lippas, aga kui selja pööras, siis vaatasin, et tagumik on tal küll liiga suureks paisunud.
Vaatasin seda lugu ja kogu aeg oli tunne, et siin on midagi sarnast kunagi Vanemuises mängitud päris vaimuka krimikomöödiaga „Jäine mõrv“. Just see rõduteema oli sama, et rõdu uks käib automaatselt lukku ja on väga kindel. Suurem tants käiski rõdu ümber ja ma mingi hetk lootsin ka, et sellest loost tuleb midagi sama uskumatut ja vaimukat, nagu „Jäises mõrvas“ oli, et on põnevust viimse hetkeni, aga kahjuks oli „Majandustõus“ ikkagi ainult jandi peale üles ehitatud. Ja seda suurem oli minu üllatus, kui hakkasin „Majandustõusu“ oma nimekirja sisse kandma ja avastasin, et need mõlemad näidendid on ühe autori kirjutatud!

Linn (Vanemuine)

Martin Crimp „Linn“, lavastaja Robert Annus, Vanemuine

Mingi päris imelik lugu, kuigi lõpupuänt mulle meeldis, nagu oleksid need kõik tegelased naise peas välja mõeldud. Aga midagi muud nagu ei toimunudki. Oleks võinud näidata 2-3 stseeni, mitte seda üle tunni aja venitada. Mingit mõttega dialoogi polnud, kuigi vahepeal oli täitsa andekaid „juhuslikke“ kiled, kui räägiti teineteisest mööda ja ei pandud tähele, mida teine parajasti ütleb. Aga mingit mõtet kogu sellel jandil küll ei näinud. Oleks siis veel naljakas olnud, aga pretendeeriti sellisele sügavamõttelisusele, mida ma sellest tükist ka ei leidnud. Tahaks jälle õhata, et tehakse ikka jama, aga noh tegelikult nii väga jama see nüüd ka polnud. Kuigi maha võtta see jama on muidugi õige mõte, mis siis, et tükki pole poolt aastatki mängitud. Nagu pidi olema mingi perekond, kellel on lapsed, neid lapsi vist ei näidatudki, nagu pärast võis otsad kokku viia, et tüdruk, kes laval oli, oli hoopis surnud laps. Külas käib naabrinaine ja lõpus loeb mees naise päeviku ette. Vot selline sisu oligi. Imestasin, kas tõesti kannab Margus Jaanovits prille või olid need rolliprillid – lihafileerimise ja päevikulugemise ajaks ette pandud. Sellised hästi imelikud dialoogid olid, nagu päriselus keegi ei räägi ja järsku hakatakse tahtlikult vestluspartnerile haiget tegema.

Käsu Hansu ajalootund

Mart Kivastik „Käsu Hansu ajalootund“ lavastaja Ingomar Vihmar, RAAM

Imestasin alguses, et Kleer ei mängigi, aga siis tuli meelde, et ta on ju lapseootel või kohe-kohe sünnitamas, nii et sellepärast oli platsis vana tuttav Ragne Pekarev, keda ma alguses Kleeriks pidasin, aga siis vaatasin ikka, et Kleeri koht kuidagi liiga pikk ja imeliku ninaga. Kivastiku poolt oli see küllalt fantaasiarikas lähenemine ajaloole. Võib olla teise vaatuse vaatamine oleks mingitki selgust toonud, aga igal juhul see, mida esimeses vaatuses näidati, pööras küll paljud ajaloolised faktid pea peale. Näiteks see, et vene saadik mürgitas Karl XI ja et sama mürki kasutades mürgitati ka noor Peeter I (Peetrike), kelle asemel taheti troonile upitada tema poolearust venda Ivani. Jah, Peetri ja Ivani ajal käis tõesti suur võimuvõitlus juba sellel ajal, kui tulevased troonipretendendid olid lapseeas, aga Peeter sai ju ikkagi tsaariks, mitte ei hukkunud oma ema poolt talle vilepilli külge panna kästud mürgi läbi Beethoveni „Koopaoravat“ mängides.
Siis olid veel stseenid noorest Hansust, keda kehastas Markus Luik. Kuidas teda külahullikeseks peeti, kes tulevikku ette nägi, aga mitte keegi teda ei uskunud. Et tuleb sõda ja tulevad venelased. Naised naersid Hansu paanikat, et kui venelased 20 aasta pärast tulevad ja meid võtavad, siis ongi tore, sest 20 aasta pärast meid keegi teine peale venelaste ei tahagi. Näidati ka kahte kuningakoda – Rootsis ja Venemaal, mõlemad kuningakojad olid omapäraselt imelikud. Kord sõideti seal ratastega ringi, siis tuli suur Venemaa isevalitsejanna karuga lavale. Lava ise oli liivakast. Kesksel kohal oli diivan, mida kasutati nii troonina kui ka magamisasemena Hansukese kehvas talutoas või siis paadina, kui diivani käsitugede külge aerud kinnitati. Vanemas eas Hansu mängis Sulev Teppart, näidend kujutaski tema mälestusi sellest, mis tal on oma elust meelde jäänud ja kuidas tema seda kõike nägi. Teppardi tegelane vaatas seda kõike nagu kõrvalt, istus kord terrassil, kord kuskil lava tagumises otsas, mõnikord seisis ka tegelaste ees laval või sekkus sõnatult tegevusse. Alguses pidas see Hans rahvale ka jutluse, selle ajal juhatas ta nagu möödaminnes hilineva publiku oma kohtadele, et liikuge edasi, liikuge edasi, ega ma teie pärast enam teksti kordama ei hakka, andke andeks... Karl XI naist kuningannat mänginud Mari-Liis Lillel oli hästi huvitavalt valge parukas, nagu vatt, selline lumivalge.
Iseenesest täitsa vahva lugu oli, aga samas ootasin juba kannatamatult, et see läbi saaks. Istuda oli ebamugav. Kuidagi liiga kõrged pingid olid, selga polnud kuhugi toetada, jalad jäid õhku rippuma. Lapsed olid ka kuidagi liiga erutatud, et koha peal istuda, neid huvitas ikka rohkem see ilus vaade, mis mänguplatsist väljapoole jäi, kus merd näha oli, aga mida me hilise kohalejõudmise pärast enne etendust eriti vaadata ei saanud. Vaheaja passisime mere ääres ja kui publik tagasi etendusele kutsuti, siis oli hea kohvikusse löögile pääseda ja edasi terrassil mõnuleda. Sealt oli ka hea vaadata, mis „väljaspool“ etenduse mängukohta „lavatagustes“.toimub. Kuigi plaan oli seal natuke keha kinnitada, avastasime, et see on nii lahe vaatekoht, et jäime etenduse lõpuni sinna passima. Nad võikski sinna mingeid selliseid pileteid müüa, et saad etendust normaalselt distantsilt ja mängukohaga mitteseotult vaadata, ainult kuulda polnud midagi, et siis oleks kuulda ka midagi, näiteks keegi tuleb ja loeb teksti kaasa või müüakse tekstiraamat koos piletiga. Lapsed saavad liikuda ja endal on ka lahedam olla, saab vahepeal merd vaadata ja kohvikust midagi krõbistamist tuua ja teatrit edasi vaadata.
Nägime, kuidsa Pekarev piilus läbi plangu mänguplatsi. Ma mõtlesin, et ta niisama huvist piilub, et vaadata, kuidas teistel mingi stseen välja tuleb, aga kohe kostus tema juba esimesest vaatusest tuntud hüüatus: „Hans, kas sul hambad on pestud?“, nii et ta passis seal hoopis õiget aega, et oma repliigiga maha saada. Siis seda, kuidas poisid – Mart Toome, Janek Joost ja Tiit Sukk plangu äärde asetatud rattad võtsid ja nendega publiku ette sõitsid. Ja vahepaviljoni ees oleva kivitorni juures istus maas Hans ning tegi suitsu, ootas seal, millal on õige aeg lavale minna. Ja väiksed diletant-näitlejad Rakvere kooliteatrist tulid lavalt, üks poiss karjus teistele hästi kõvasti, nii et see meienigi kostus: „Ma olin nii närvis!!!“

Kas ma olen nüüd elus

Siim Nurklik „Kas ma olen nüüd elus“, lavastaja Lauri Lagle, Eesti Draamateater

Mingi täielik jama oli. Väikese saali istmed olid paigutatud nii, nagu ma varem veel näinud pole – lava jäi keskele ja publik asus mõlemal pool lava. Lava peale oli kujundatud boheemlaslik kontor, arvutid, lauad, igasugust bürootehnikat ja -tarbeid, samuti paljas naismannekeen ja muid imelikke asju. Läks pimedaks, lavale tulid luurajad, mingid kujud, kes oleks nagu büroosse sisse tunginud. Kui valgeks läheb, on näha, et üks neist on ahv. Ülejäänud on 2 meest ja 1 naine. Hakkavad seal büroos midagi tegema, vahepeal mängivad mingeid lolle mänge, seovad naise tooli külge kinni ja taidlevad niisama. Mitte midagi ei saanud aru, mis selle asja mõte pidi olema. Nii et ei viitsinud sinna enam teiseks vaatuseks passima jääda. Olin juba selle esimesegi vaatuse ajal nii tüdinenud, et kartsin, et võib olla on see üldse ilma vaheajata tükk, et olin valmis ühe pimeda stseeni ajal saalist välja minema, aga õnneks tuli umbes viie minuti pärast vaheaeg. Aga kannatasin seal ikka päris kaua ja vaatasin tüdinenult, et mida nad tõmblevad. Isegi Mari-Liis Lille ilu ja kaunis keha ei suutnud seda jama päästa.

Jumal

Woody Allen „Jumal“, lavastaja Viktor Šamirov, Mossoveti nim.teater

Täielik jant. Kohe algusest peale oli igav. Aga lootsin ikkagi, et seal mingi sisu ka tuleb. Ei tulnud. Peaaegu 3 tundi niisama nüri lollitamise vahtimist. Noh selles mõttes tasus muidugi vahtimine ära, et Goša Kutsenko oli laval, sai tema pikka ja kõverat nina iga nurga alt vaadata. Ja seda saalis toimuvat janti oli ka päris naljakas jälgida. Kuidas üks „juhuslik“ pealtvaataja lavale tiriti. Goša esitas küsimuse, kas siin filosoofe ka on? On vähemalt 1 intelligentne inimene siin saalis? Selle peale hõikas üks neiu „jah“ ja Goša asus kohe temaga dialoogi. Ma arvasin ka päris alguses, et see on suvaline pealtvaataja, aga kui ta natuke rääkinud oli, siis tundus tema hääl ikkagi liiga koolitatud ja hästi kõlav tavalise pealtvaataja kohta. Teda oli üle saali kuulda, ta rääkis nagu ette teada teksti, nii et näitlejad oskasid reageerida. Goša tegi naisele kohe ettepaneku tahapanekuks, et lähme kuhugi sööma ja peale seda hakkame armastama. Publiku meelest oli kõik hästi naljakas, isegi see, kui Goša niisama näppu näitas, kõigil olid kohe kõhud kõveras. Tüdruk viidi lõpuks lavale ja ta sai Gošalt autogrammi ja ta võeti mängu. Kui tüdruk kõhklevalt veel saalis oli, et tema küll lavale ei lähe, hüüdsid need tädid, kes tema kõrval istusid, et mine, mine! Mis sa kardad!
Goša käis vahepeal publikuga suhtlemas, palus neilt abi või midagi sellist, tädid karjusid: Goša, me armastame teid! Ühe rea peale viskas Goša pikali. Tehti mingeid selliseid nalju, et Menšikov pole üldse naljakas, meie oleme. Menšikov pole üldse näitleja, pole pooltki seda, mis meie oleme! Sisu oli umbes selline, et autor ja näitleja arutavad, kuidas teha näidend, mis võidaks festivali. Räägiti Ateena festivalist, aga mina kuulsin mingi aeg „finski“ festivali, mõtlesin, et mis nad selle Soome kallal ilguvad. Siis lõpuks sain aru, et hoopis „afinski“ festivalist räägivad. Üks plaan oli selline, et on lihtsalt tühjus. Publik tuleb saali, istub kohtadele, uksed pannakse lukku, keegi välja ei saa. Peab istuma 10 tundi saalis ja näitlejaid vaatam. Näitlejad ei tee mitte midagi. Noh äärmisel juhul võib hakata vett valama, sellele annavad vaatajad ise mõtte, neile meeldib kõike mõtestada, isegi kui näitlejad pole sellele mingit mõtet andnud. Nii et ajab asja ära küll. Goša pakkus sellist varianti, et ta kisub ennast paljaks ja siis tõmbab (ei tea isegi kust) välja tiivad ja lendab üle saali.
Stiili poolest toimus midagi arusaamatut. Näidendil polnud niigi sisu, siis aeti kogu asi segasemaks veel sellega, et ei saanud ajastust ka aru. Nagu oleks pidanud olema kaasaeg, mida sai järeldada selle näitlejanna järgi, kes saalist lavale toodi. Ikkagi kaasaegselt riides. Ma vaatasin juba selle järgi, et tal olid jalas kingad ning kingade peale tõmmatud säärikud, et see küll tavaline teatrikülastaja pole, keegi ei tule teatrisse ja ei pane siin saabaste asemel kingi jalga ja ei tõmba siis veel säärikuid ka otsa. Sonjat mängival näitlejannal oli huvitav kleit, heegeldatud ja läbipaistev, mõnes kohas jäi mulje, et seal on vooder alla, aga mõnes kohas paistis läbi ja seda kohta, kus vooder lõppes, ei olnud näha. Tegelesin suurema osa ajast selle kleidi ja naise ideaalse figuuri jälgimisega. Legendi järgi pidi ta olema kehakultuuri teaduskonnast, nii et täitsa vastas sellele legendile.
Teistel näitlejatel oli aga seljas mingi stiilide segapuder. Autor ja näitleja olid riietatud antiiksetesse riietesse, samuti veel Valeri Jaremenko, kes väga vahvalt kuulususehullust põdevat näitlejat mängis. Ta oli välimuselt ja ka mängustiililt natuke Guido Kanguri moodi. Tema põhiline naerutamise number oli selline, et ta jooksis lavale, tegi mingeid piruette ja muid trikke ja jäi siis hingeldades, uhke ilme näol, aplausi ootama. See oli päris naljakas, kuigi hakkas lõpuks ära tüütama. Aleksandr Jatsko, kes eelmise Mossoveti gastrolli ajal hiilgavalt tsaar Ivani mängis, oli seekord Jumala rollis. Luges väga hästi Deržaavini „Oodi jumalale“. See oli ka näidendi üks talutavamaid osasid, kõik muu oli ikka liiga kapustnik. Siis oli keegi naabrinaine, kes kandis Ivani aegse Venemaa riideid ja töölised, kellel olid jalas kaasaegsed ehitusriided. Sellest ei saanud ka aru, kus kohas see näitemäng toimuma pidi, nagu räägiti sellest, et autor ja näitleja on autori pool kodus, et seal käivad naabrid ja nende lähikondsed, aga samas oli nagu teater ka, et kohe olid dekoratsioonid võtta. Välja toodi Trooja hobune, mis ära lõhuti ja mis Jaremenko esitatud näitleja nutma pani.

John Gabriel Borkman

Henrik Ibsen „John Gabriel Brokman“, lavastaja Ingomar Vihmar, Eesti Draamateater

Päris hea lavastus, kaasajastatud ja lühendatud Ibsen. Toominga lavastus Vanemuises 1997 oli peaaegu 4 tundi pikk, siin saadi poole lühema ajaga hakkama, aga midagi olulist välja ei jäänud. John Gabriel oli Džon Gabriel, mitte Juun Gabriel, miks siis mitte juba Džon Geibriel? Endine pangadirektor, kes panga põhja lasi, istus oma kodus ja vaatas telekat. Teised toimetasid tema ümber. Lõpuks saadi John Gabriel nii kaugele, et ta oli valmis kätte maksma, aga jõudis ainult mäe tippu ronida ja seal ära surra. Naised peavad oma lahingut, keda neist John Gabriel ja tema poeg Erhard rohkem armastab. Lavakujundus oli minimalistlik, ainult üks suur tugitool ja tagaplaanil mõned toolid, külje peal ka. Suurem osa tagumisest seinast oli kaetud kiledega, mida hakati katki rebima, kui tegelased ennast kitsas ruumis tundma hakkasid. Väga hästi oli mängitud Tõnu Kargi vanahärra Foldal, see oli selline totult traagiline kuju, täielik äpu, kes ajas iga oma fraasiga naerma. Kõik need tema reaktsioonid ja mõttekäigud olid hästi naljakad. Tuli meelde ka sama osa esitanud Lembit Eelmäe, kes Kargi esitusele ligilähedalegi ei saanud, Eelmäel oli ikka see vastik talle omane lapsemeelsus omane, nii et said aru, et see inimene ongi hälvik, mitte et näitleja mängib hälvikut.

Jevgeni Onegin

Pjotr Tšaikovski „Jevgeni Onegin“, lavastaja Andrejs Žagars, Läti Rahvusooper

Žagars on vist Läti Rahvusooperi pealavastaja ja mul on sattunud nii, et kõik ooperid, mida ma Riias olen vaatamas käinud, nüüd siis ka külalisetendusena nähtud „Onegin“, on tema lavastatud. Väga leidlik ja ootamatute lahendustega lavastus oli. Tegevus oli toodud lähemale meie ajale, kuigi minu meelest mitte päris kaasaega. Kostüümid olid küll rohkem nii 30ndate stiilis, kuigi needki kaasaegsemaks stiliseeritud. Ja kostüüme võis vaatama jäädagi, väga hea töö kostüümikunstnikult. Eriti siis, kui laval oli koor, absoluutselt kõigil olid seljas erinavad ja huvitavad kostüümid pluss veel naljakad peakatted-kübarad. Kübarad olid kuidagi vormist väljas, mingi omapärase naljaka nipiga. Näiteks kandsid 2 meest peas omavahel ühendatud kahte suurt silinderkaabut. Siis oli veel naistekübaraid, mille peal oli kujutatud loomaskulptuure või sellise kujuga kübaraid, mis olid kas hästi suurelt laiad või liiga ette poole kaldu. Maitsetud need kostüümid kindlasti polnud.
Koor oli riietatud huvitavamalt kui solistid. Võib olla oli tegemist sellise nipiga, et solistidele midagi lihtsamat selga panna, et publik liialt nende kostüümide vaatamisse ei süveneks, vaid rohkem ikka laulmise kuulamise ja loo jälgimisega tegeleks. I vaatus, mis peaks toimuma Larinite aias, oli siin toodud suure palee buduaari. Keset lava oli kogu lava kattev suur voodi, selle peal hästi suured padjad ja tekid.Larinite tüdrukud surfafad internetis, ema ja parteisekretäri moodi riietatud amm tegelevad ema riietamisega. Ema osa laulis hästi korpulentne lauljanna, nii et seda oli naljakas vaadata, kuidas selline suur inimene ennast riietab ja tõeliseks suurilmadaamiks peab, endal rasvad igast kohast rippumas. Kandis põlvedeni seelikut, nii et sai päris üksikasjalikult paksu inimese jalga vaadata. Külarahva asemel tulevad Larinite juurde paremini riietatud inimesed, kes proua Larinat ikkagi oma barõšnjaks nimetavad. Toovad uhkeid kingitusi, näiteks proua Larina maalitud portree. Voodist saab kohe suur laud, mis on ehitud vene rättidest kokkuõmmeldud linikutega. Saabuvad Lenski ja Onegin, Tatjana armub silmapilkselt.
II vaatuses on voodist saanud taas voodi. Tatjanal ei tule und, ta pihib ammele, et on armunud ja palub rääkida sellest, kuidas siis oli, kui amm veel noor oli, kuidas kaugetel aegadel armastati. Niipalju, kui ma lätlaste küllalt halvas vene keeles lauldud tekstist aru sain, kuigi see tekst oli esitatud ikkagi paremini kui eestlaste lauldud vene keel, pandi amm juba 13-aastaselt mehele. Tatjana hakkab Oneginile kirjutama, kasutades selleks algusest läpakat, aga siis võtab kätte traditsioonilise paberi ja pastaka. Selles stseenis teenis Tatjana osatäitja oma pika aaria järel ära marulise aplausi koos bravodega. Edasi saadab Onegin Tatjana pikalt, tema ei ole pereeluks valmis jne. Larinite pool toimuvaks balliks on suurest voodist taas laud saadud, millele kantakse väga suuri nõusid. Nõud näivad olevat tühjad, samamoodi on tühjad normaalsuuruses veiniklaasid, millest lauljad joomist markeerivad. Lenski ja Onegin lähevad tülli, Lenski kutsub Onegini duellile. Toimub duell, nüüd on suurest voodipoodiumist saanud lihtsalt must kast, mille peal kujutatakse maastikku, kus mehed duelli peavad. Laskmine oli ka omapäraselt lahendatud, Lenski tulistab, aga mööda ning tormab Onegini poole, et temalt lepitust otsida, aga Onegin on sellisest Lenski tegevusest hämmingus ning tulistab „kogemata“ Lenskit, mille peale Lenski sureb. Vahepeal on veel Tatjana unenägu, kus Tatjana näeb minu meelest unes vene karu, kes muutub paljaks noormeheks. Selles stseenis nutavad Olga ja proua Larina Lenski surnukeha kohal.
Unenäostseen muutub sujuvalt väikeste laudadega kaetud ruumiks, arusaadavalt on nüüd see suur voodimoodustis väiksemateks tükkideks ümber tõstetud. Toimub vastuvõtt ja raamatuesitlus. Seda kõike tuntud Tšaikovski poloneesi saatel, mida tavaliselt „Onegini“ ooperis ikka ballile kohaselt tantsuna kujutatakse, aga siin ei mingit tantsu. Ja see kõik oli ikkagi nii omapärane ja ilus, et ei ühtegi etteheidet sellisele lahendusele. Ballile saabub Onegin, kes tunneb ennast nagu Tšadski – laevalt ballile. Lava tagumisse osasse paigutatud suur ekraan näitabki aknana kujutatud pildi kaudu hiigelpika laeva möödaujumist. Sellel kinolinal näidati veel looduspilte, nagu Borodino sügis vihjena Puškinile ja huvitavat kolmikut, kes Tatjana ning Onegini tundepuhangut tummalt tunnistavad: proua Larina ja 2 meest, kellest 1 osutub hiljem Tatjana tulevaseks meheks vürst Greminiks. Selle stseeni vastuvõtt toimubki Greminite juures.
Onegin näeb Tatjanat, armub temasse ja saab aru, et on Tatjanat kogu aeg armastanud, saab aru ka sellest, millise lolluse ta tegi, kui selle süütu õie armastuse tagasi lükkas ja kui palju haiget ta sellega Tanjakesele teha võis. Kõige valusama löögina saab Onegin teada, et Tatjana on nüüd Gremini naine. Greminit laulis suurepärane bass, kelle imekaunist aariat „Ljubvi vse vozrastõ pokornõ.... Onegin, ja skrõvat ne stanu. Bezumno ja ljublju Tatjanu...“ saatis taas tormiline aplaus koos braavodega. See oli tõesti selline esitus, et tekitas kananaha ihule ja seda oleks kuulanud veel ja veel. Tatjana teatab Greminile, et ta on väsinud ja läheb oma buduaari. Tatjana buduaar on sama ruum, mis vastuvõturuumgi, ainult nüüd on mustad lauakuubikud katetud valgete tekkide ja patjadega. Nende lõputute voodite vahel, ümber ja peal hakkavad Tatjana ja Onegin oma suhteid klaarima. Kuigi see on ka tänapäevases mõistes üpris lubamatu situatsioon, abielus naine laseb oma tuppa võõra mehe ja peab temaga pika kõneluse. Tatjana on küllalt paljastavas öösärgis, nii et see on isegi päris intiimne stseen, kui arvestada veel seda, et Onegin teda igat moodi embab ja katsub. Onegin ruttab vastuvõtusaalist Tatjanale järele, klaas käes. Nähes Tatjanat ühel kümnest voodis istumas ja nukrutsemas, muutub Onegin nii kohmetuks, et komistab ja pillab klaasi maha, vigastades kildudega oma kätt. Siis nad laulavad hästi kaua, mõlemad näitlevad ka laulmise juurde suurepäraselt, nii et lõpp on tõeliselt südantlõhestavalt kurb.

Ja päike tõuseb

E.Hemingway, U.Lennuk, J.Juhanson „Ja päike tõuseb“, lavastaja Jaanika Juhanson

Jaanika Juhanson on kujunemas Eesti üheks tugevamaks naislavastajaks. Igal juhul on tema lavastusi päris huvitav vaadata. talle on iseloomulikud mitu joont: 1. Ta on ilus. 2. Lavastab dramatiseeringuid maailmaklassika kirjandusteoste põhjal. 3. Kasutab lavastuste mikrofone ja hästi palju sulandatud mängu, jutustus toimub alati illustreeritult mingi tegevuse taustaks, enamasti koos klounaadi, tantsu ja lauluga. 4. Laval ei väljendata tegevuslikult seda, millest räägitakse. 5. Ülisuperlahedad muusikalised kujundused.
Hemingway ülipeent poeetilist teksti poldud siiski täpselt lavakeelde panna suudetud. Lavastus on hästi killustatud. Koosneb kildudest, mis toimuvad peategelase Jake'i peas. Põhiliselt Jake'i suhted tema elu armastuse Bretiga. See suhe on ikka väga kergeltöeldes kummaline. Mõlemad tahavad teineteist, aga mees on sõjainvaliid ja selle tulemusel impotent, nii et häbeneb seda ja lükkab naist juba sellepärast eemale. Naine aga on selline lehtsaba, kes peab kogu aeg erinevate meestega ringi panema. Selline kadunud põlvkonna teema, et ei tea, kuhu oma seda valu peita, et nii suur osa elust on läinud sõja peale kaduma. Kasutatakse palju tantsu, klounaadi, laulmist, pantomiimi. Kõik need Juhansoni režiile iseloomulikud tahud on olemas, nii et täitsa huvitav on vaadata, kogu aeg toimub midagi. Ainult teema on selline võõras. Kui etenduses poleks olnud Erni Kaske, siis vist poleks vaadata viitsinudki. See on ju selline lugu, kus tead, et pole mingit sündmust, mida oodata. Nagu enamasti dramatiseeringute puhul on, et tahaks näha, kuidas see stseen on laval kujutatud, mida raamatus niimoodi kirjeldati. Aga Hemingway romaan „Ja päike tõuseb“ ongi selline ilma sündmusteta kulgev lugu. Episood järgneb episoodile, palju sisekaemusi, „sisutühje“ dialooge, mida on teatrikeelde üpris keeruline panna. Juhanson on sellega hästi hakkama saanud.
„Ja päike tõuseb“ on mulle tegelikult kauge romaan, ei kuulu kindlasti mu lemmikute hulka. Nagu kogu Hemingway. Keskkoolis seda raamatut kohustusliku kirjandusena lugedes, tundus see kõik nii uskumatu. Meil ju polnud siis nii. Et lähed suvalisel ajal baari, ostad sealt kõikvõimalikke jooke, kogu aeg käib vilgas seltsielu, siis sõidad taksoga, kavatsed sõita Hispaaniasse jne. Täielik utoopia. Vähemalt raha neil oli. Aga elu polnud. Kogu sellest valust, mis tegelased endas kannavad ja mida nad Hemingway imeliku sule läbi väljendavad, saan ma muidugi suurepäraselt aru, aga ikkagi jääb see kõik hästi kaugeks ja minu jaoks tarbetuks. Nagu linnuke, et see on nüüd kirjas, Hemangway on loetud ja tore on. Juhansoni lavastusega oli ka täpselt samamoodi. On nähtud üks variant, esimene, kuidas lavastada romaani „Ja päike tõuseb“. Hea variant. Eks jääme ootama järgmist, võib olla paremat, võib olla kehvemat, kes seda teab. Kui üldse näeb järgmist.
Lavastuse alapealkiri „Nostalgia kahes vaatuses“ oli väga ilus. Kõik laval pakutu tunduski hästi nostalgiline, kuigi samas ka väga hüsteeriline ja kirev. Oli omamoodi seda kaugete aegade hõngu, oli päris tuntavat lokaalimeeleolu, täiesti reaalset suitsulõhna ja liitrite viisi alkoholi joomist. Samuti mõttetute alkoholiuimas toimunud vahekordade markeerimist, seda labasel moel otse laval, aga mitte vahetult vaataja nina all, vaid poolläbipaistvate kardinate taga. Täpselt nagu Hemingway, ei lajata otse labasusega, aga ometi on selline madal ja must. Meeldisid tegelaste kostüümid, mitte väga ülepakutud, kuid samas kunstiliselt huvitavad ja stiilsed. Eriti Silja Miksi kujutatud Breti omad – tal olid alati sellised seksapiilsed kleidid, mille alt tihti sukad välja paistsid. Kõige huvitavam oli ühe kleidi peal olnud vöö, mis nägi välja nagu mitmest laiast paelast kokku seotud lehv.
Omapärane oli veel mõndade stseenide kordamine. Mitu korda järjest läbimängitud stseenid, kohe 4-5 korda, tulid järjest, tegelane alustas mingi fraasiga, siis käis läbi kõik teised tegelased, tegi täpselt ühtemoodi kõiki liigutusi, kuni jõudis selle stseeni lõppu välja. Väike tarretus ja siis otsast peale. Seda süsteemi ma küll ei tabanud, mis neid kordamisele kuuluvaid stseene ühendas. Kas need olid lihtsalt suvaliselt valitud stseenid, et mängime neid mitu korda läbi, või oli seal ka mingi sügavam järjepidevus. Lavaruum oli liigendatud erinevateks niššideks, millel mingit kindlat tähendust ei olnud. Eeslaval asuv laud oli reserveeritud Erni Kase mängitavale Jake'ile, ülejäänud kohad võisid tähistada mida iganes, enamasti erinevaid lokaale või muid ruume Jake'i korteris. Taksosõitu kujutati niimoodi, et samad toolid, mis olid hetk tagasi olnud baaritoolid, tõsteti ümber, nii et need ei asuks enam laua taga, vaid oleksid kõrvuti. Ja kõrvalasuva postamendi pealt võeti ära kate, mille alt ilmus välja kollane helendav kiri „takso“. Hea elamus igal juhul.

Grace ja Glorie

Tom Ziegel „Grace ja Glorie“, lavastaja Indrek Sammul, Ugala

Päris armas lugu oli. Alguses tundus küll natuke igav ja ülepingutatud, nii et mõtlesin, et üle ühe vaatuse ma ära ei pinguta. Kuigi ega teine vaatus midagi erilist ei pakkunud, arvasingi, et nad heietavad ja tegelevad seal kogu teise vaatuse samamoodi oma asjadega edasi, aga ikka tasus vaatamist. Tädid muutusid aina armsamaks, kuigi neist oli raske aru saada. 87-aastase surija Grace'i juurde saadetakse hospiits Glorie. Grace võtab ta liiga ruttu omaks, ma oleks tahtnud näha sellist tõrksat vanamutti, kes hakkab laamendama ja roppusi rääkima, kui keegi võõras tema elamisse tuleb ja teatab, et tuli talle toeks, kuni ta sureb. Aga Grace oli ainult natuke aega pahur ning arusaamatuses, siis olid nad Glorie'ga juba sõbrad ja said aina lähedasemaks. Kohe esimeses pildis nende esimesel kohtumisel suudab Glorie Grace'i nii kaugele saada, et see laseb hooldajal endale ämma supitirina siibriks alla panna. Ma kujutasin ette, et Grace on ikka selline vinge mutt, kes mingit abi ei vaja ja on uhke oma vanuse üle, et laseb enne kasvõi voodisse, aga kedagi oma istumise alla käperdama ei lase.
Teine pilt oli nagu Glorie mõnitamine, seal pidi ta tegema igasuguseid lolle maatöid ja siis pidi see naljakas olema. Ma tundsin vaesele Glorie'le täitsa kaasa, kuigi eks ta oli ise süüdi ka, ronis ju vabatahtlikult Grace'i abistama. Glorie pidi seal kanade seas taidlema, rotti nägema, keda Grace millegipärast suureks hiireks nimetas, ja kõige lõpuks veel pliidi alla tule saama. See läks tal haruldaselt kiiresti korda, ma mäletan oma ainsast kogemusest ahju tuld teha, et see võttis oma tund aega, kuni lõpuks puud praksuma hakkasid. Ja kogu aeg oli selline jube tunne, et nüüd läheb maja põlema. Nagu Glorie'lgi, kui ta küsis Grace'i käest, kas see on ikka täiesti ohutu, kui pliidi all puud põlevad.
Tundus, et autoril oli selle näidendi eesmärgiks väljendada oma ateistlikke vaateid ja jätta usulised küsimused vastusteta. Grace on jumalavaga naine, kes küll pole 50 aastat kirikus käinud, aga tema usk on siiski kindel kui kalju. Glorie ei usu ja ei saa jumalast aru. Väga hea oli ütlus: „Kas see jumal on mingi sadist või?!“ Selle peale, et Glorie 12-aastane poeg pidi surema. Glorie sai aru küll, et ta oli teinud pattu, tal oli armuke, ta elas üle oma võimete, liiga luksuslikult, ajas taga au ja hiilgust. Aga sellist ränka karistust kõige selle eest poleks ta uskunud saada. Grace ei osanudki selle peale midagi vastata, miks pidi Glorie pattude, kui need üldse olid patud, pärast surema tema poeg, mitte Glorie ise. Arusaamatuks jäi ka Grace'i meikimise stseen. Kas sellega taheti lihtsalt lavaaega venitada? Mina küll Grace'is mingit muutust ei näinud, oli samasugune jube vanamutt, nagu ennegi. Kuigi ta ise vaatas peeglisse ja leidis, et teda kunagi nooruses armastanud kirikuõpetaja, kellega Grace'il oma mehe kõrvalt täiesti süütu afäär oli, ütles õigesti: „Ma olen tõesti ilus“. Nojah. Ei kommenteeri.
Leila Säälik ja Kadri Lepp mängisid muidu väga hästi, kuigi Leila Sääliku puhul häiris see, et ta oli liiga kraps. Voodist sai liiga kiiresti püsti ja kui juba püsti sai, siis kalpsas mööda elamist ja isegi maja ümbrust ringi nagu noor varss. Oma vanaemadest mäletan ma küll, et nemad ikka pingutasid, et voodist üles saada ja käisid palju-palju aeglasemalt. Kui Grace pidi just haiglast koju saabunud surija ka veel olema, siis igal juhul oli ta liiga elujõudu täis. Kadri Lepp hakkas lõpus nagu natuke oma mängumaneerist välja langema. Alguses oli ta selline ehtne linnabeib, kes tahab mängida heategijat. Rääkis kätega vehkides ja žestikuleerides, aga viimasteks stseenideks jäi kogu sellest bravuurist järele ainult kehaga ettepoole nõksutamine, kui ta mingit fraasi väga rõhutada tahtis. Samuti oli lahe Grace'i arvamus selle kohta, et kogu aeg peab midagi tegema. Kui Grace ei kavatse kogu öö magada, siis jääb Glorie teda valvama, kuigi Grace selle vastu on. Samas ta hoolib Glorie'st ja tahab, et Glorie'l midagi teha oleks. Glorie aga istub lihtsalt kiiktoolis. Glorie mõtleb. On ju tegevus. Aga Grace'i arvates pole see mingi tegevus, tegevus on ikka see, kui käed käivad, nii panebki ta niigi kurnatud Glorie veel mingeid kaltse lõikuma, millest Grace kavatseb kunagi kaltsuvaiba kududa.
Ilus oli viimane stseen, kui Glorie veenab Grace'i testamenti tegema, aga Grace keeldub sellest. Siis filmib Glorie Grace'i, et Grace saadaks läkituse oma kaugele sugulasele, väiksele tüdrukule, kellele Grace kampsuni on kudunud. Tüdruk kirjutab Grace'ile, kuigi Grace ei oska lugeda. Peale läkitust tüdrukule pinnib Glorie Grace'ilt ka päranduse sõnad välja, et ta jätab poole suurest rahast oma lapselapsele, kes tema abistamise eest raha küsib, ja ülejäänud läheb väiksele tüdrukule. Kui Grace sellest teada saab, et tema testament on linti võetud, tahab ta, et Glorie ka selle lindistaks, mis Grace Glorie'le kavatseb pärandada – ämma supitirina. Lõpust jäi mul selline mulje, et Grace suri ära. Ta o voodis pikali, enne seda on Glorie talle Grace'i tungival nõudmisel ette lugenud hospiitside materjalidest surma saabumise märke. Grace palub Glorie't katsuda, kas ta jalad on külmad. Glorie katsub ja tal on nii kurblik ilme ees, et mulle tundus, et ta valetas, kui ütles Grace'ile, et selle jalad ei ole külmad. Grace suikub igavesele unele, aga Glorie hakkab õunu tükkideks lõikama ja korjab neist välja õunaseemned. Kavatseb vist rajada uue õunaaia. See õunaaia teema oli ka nagu kirsiaed. Grace müüs oma suure talumaa maha, jättis endale ainult selle hurtsiku, kus ta nüüd elab. Arendajad on kohe platsis ja hakkavad ehitama, puid maha raiuma. Grace ei suuda sellega kuidagi leppida, nii et ilmselt see tema surma saabumist kiirendabki, et elusad puud maha võetakse. Ja Glorie kavatseb siis rajada ilmselt uue õunaaia. Võtab õuntest seemned välja ja hakkab neid kasvatama.

Figaro pulm

W.A.Mozart „Figaro pulm“, lavastaja Indra Roga, Vanemuine

Ilus muusika ja säravad esitused, palju toredat mängu ja pullitegemist, aga kahjuks kostüümidega täiesit puusse pandud. Kostüümide lõiked olid küll huvitavad ja detaile oli palju vaadata, aga selline värvivaesus, et ajas ahastama. Vaheajal kuulsin kedagi väga tabavalt retoorilist küsimust esitamas: Huvitav, kas kostüümikunstnik oli värvipime?! Eriti narriks läks asi viimases vaatuses, kus Susanna ja krahvinna pidid maskeeruma ja riideid vahetama, siis vahetati ära pulmakostüümi loori asemel seelikusabades olnud pikad siilud, mis minu meelest kedagi teise välimusega sarnasemaks ei teinud. Kehaline erinevus oli nendel naistel niigi, krahvinna oleks pidanud vähemalt 20 kilo alla võtma, et teda Susannaga segamini oleks saanud ajada. Sama lugu oli kooriga. Neile olid selga pandud mingid vangivalvuri ja vangi vahepealsed riided. Isegi rinnataskutel olid nagu numbrid küljes. Koor liikus ja tegi laulmise juurde mingeid naljakaid liigutisi ka, nagu mingid puudega isikud olid. Kui nad krahvi juurde ballile saabusid, siis tervituse asemel räägiti viipekeeles, nii et selge mats, hälvikud.
Väga vahva oli Maria Kallaste esitatud Cherubino. Need stseenid, kui Cherubino laval oli, olid väga nauditavad, muul ajal võis isegi natuke igav hakata, kuigi muusika oli vaimustavalt ilus ja seda võis kuulama jäädagi. 3. ja 4. vaatus tundusid ka kuidagi üleliigsed, juba kahe esimese küllalt pika vaatuse ajal sai seda lugu ja lollitamist piisavalt, nii et jäi arusaamatuks, milleks veel see nn. „järeljant“.

Üks vana "Balletiõhtu" Estonias

„Balletiõhtu“, Estonia

Õhtu koosnes kolmest lühiballetist: „Enne öö saabumist“, „Pelleas ja Melisande“ ning „Teine sümfoonia“. Selle õhtu kohta võib öelda, et oli paras kompott. Mulle oleks meeldinud hoopis teine ülesehitus. Kõigepealt õhtu tipp - „Teine sümfoonia“, mis oleks võinud olla esimene vaatus ja siis teises vaatuses üliigavana ja tapvalt pikana tundnud „Pelleas ja Melisande“, mille oleks võinud ära näidata ühes vaatuses koos alla poole tunni kestnud tantsuga „Enne öö saabumist“ . Nüüd oli aga balletiõhtu jagatud kolmeks osaks, see tegi kokku 3 tundi teatris passimist, millest mingi osa tundus juba talumatult igavana. Kuigi kirss tordil „Teise sümfoonia“ näol, oli ikka väga meeldiv üllatus, ei oleks enam peale kahte küllalt igavat esitust sellist pärlit selle õhtu lõpetuseks oodanudki.
„Enne öö saabumist“, koreograaf Nils Christe, Bohuslav Martinu muusikale. Selle balleti päästis see, et see oli lühike. Päris tunni tuuri seda taidlemist poleks kindlasti välja kannatanud. Oli huvitavaid liikumisjooniseid, esmasena hakkas silma see, kasutati painutatud kanda väljasirutatud varvaste asemel. Nagu krõnksud kogu aeg. Vaadata võis kostüüme, need olid naiste kleitide puhul huvitavate üleminekutega, nagu oleks ülaosa seelikust eraldi. Eraldajaks oli kontrastne värv, kuigi värvide poolest polnud kleidid sugugi kontrastsed, tegemist oli sujuvalt mustalt hallikatele toonidele ja mustritele üle mineva kangaga. Kangas oligi sellise kaval nipiga, et vööosas oli jaotusjoon, ülaosa oli tagasihoidlikult musta värvi, alumine seeliku osa oli mitmekihilisem, seal oli voolavust ja üleminekuid ühelt värvilt teisele. Samasugusest riidest ja sama põhimõttega olid ka meestantsijate balletipüksid, ülakehad olid neil paljad. Pükstel oli värvliosa must ja tuharatepiirkonnast algas mustriline üleminekuosa, mis pükste hargnemisosaks juba valvavalt hallides toonides oli, kuni pükste lõpuni välja. Naistel olid selja peal punast värvi õlapaelad.
Arnold Schönbergi sümfooniline poeem „Pelleas ja Melisande“ Tiit Härma koreograafias oli täislaks pikkust ja igavust. Noh natuke oli midagi vaadata, ehk lohutas see, et see pole väga pikk ballett, kuigi oli sellel õhtul pakutavatest ballettidest pikim. Häiris lakooniline lavakujundus, vaesus, hallus ja tuhmus. Legendi järgi peaks ikkagi tegemist olema kuningakojaga, kuhu rüütel metsaallika ääres kohatud Melisande'i viib. Noh ma saan aru, et praegu on teatritel rasked ajad, tuleb kokku hoida ja muu selline jama, aga kuskilt vanadest dekoratsioonidest leiaks ikka elemente, mida uutes lavastustes „uutena“ ära kasutada. Kasvõi midagi metsa ja lossi moodi luua, et asi realistlikum tunduks. Või vähemalt esteetilisem. Schönberg tuletas oma helikeelelt meelde varajast Wagnerit, aga oli ikka üpris talumatu, selline kakofooniline ja igav muusika. Tants oli ka igav, nii et tuli parasjagu kannatada, et see ballett lõpuni passida. Härm langes vist koos kostüümikujundajaga rahvuslusse, kõik kolm tegelast olid riietatud ühele trikoloorist vastavale värvile kostüümi. Nii et kostüümides polnud ka midagi vaadata, meeste kostüümid olid üldse esteetiliselt eemaletõukavad, nagu nõukogude sõjaväe aegsed vormid. Melisande'il oli kleidi alaosas mingi huvitav segadus, seal andis ikka vaatamist huvitavamaks muuta sellega, et jälgida, mitmest kihist ja kui pikkadest lõikudest tal see lühike seelikuke siis ikkagi lõppude lõpuks koosneb, aga ega sellega ka ennast küllalt kaua lõbustada ei saanud. Suurema aja sellest 50 minutist tuli ikkagi igavleda ja balleti lõppu oodata.
Robert Schumanni „Teine sümfoonia“ koreograaf Uwe Scholzi nägemuses oli lühiballett, mille nimel tasus eelnevad lahjemad esitused ära kannatada. Eestis ma polegi elavas esituses midagi nii head näinud, kui, siis meenuvad mõned pärlid, mida nähtud televiisori vahendusel, näiteks Plissetskaja esitatud „Bolero“. Vanaema ütles, et nii head muusika tunnetust on ta näinud ainult noore Vilimaa puhul. Ja mina olevat lapsena ka samamoodi väga täpselt muusikat tajunud, tegin iga kuuldava muusikapala juurde oma tantsu. Oh mis minust saada oleks võinud, kui oleks tõsiselt balletiga tegelenud. Kuigi minu laiskuse puhul, eriti füüsilist pingutust nõudvate tööde puhul, oleks ilmselt loogiline, et ma läbi suurte pisarate oleks selle neetud koreograafiakooli lõpetanud ja siis niisama elu peale läinud. Ei mingit tööd! Hiljem lugesin kavalehelt kahetsusega, et koreograaf Scholz on juba manalamees.
Selle puhul, et koreograaf ja muusika looja imehästi sobitusid, polnud ka midagi imestada, sakslane ikka sakslast mõistab, kindlasti poleks tulemus nii suurepärane olnud, kui Schumanni muusika oleks võtnud tantsustada mõni teise rahvuse esindaja. Muusika oli kõigis liigutustes tõepoolest suurepäraselt läbi tunnetatud, iga nüanss oli täpselt paigas ja seda kõike oli hästi huvitav vaadata. Kõik need tekkivad graafilised kujundid, plastiline liikumine ja omapärased liigutused. Omapärane oli tantsu jaotus – põhirõhk oli pandud naistele, kes olid sõna otseses mõttes tantsijad, meestel oli tausta roll. Polegi kunagi nii huvitavat ja täpset jaotust balletis näinud. Meestel sooloosad puudusid, oli küll harvasid hüppeid või jookse, aga põhirolliks oli neil täita ikkagi naise toetaja osa. Nagu sellest ka mitmel pool juttu olnud, nii balletiarvustustes kui ka tegijate endi suu läbi, konkreetselt on meeles see „Mi“ saatest Eve Andre öelduna, et selles balletis on mehed kraanad, „tõstavad meid (naisi) ühest kohast teise“.
Selle balleti puhul oli meeldiv ka see, et kasutati massi. Siis on ikka huvitavam ja rohkem vaatamist, kui laval on rohkem rahvast. Kordeballetiga loodi huvitavaid kujundeid, oli huvitav vaadata, kuidas nad välja jooksid ja mingi grupi moodustasid, kuidas nad grupis liikusid, kui ühtlaselt või korrapäratult paiknesid. Korrapäratus ei olnud mitte tantsijate oskamatus-lohakus ühtlaseid kujundeid moodustada, vaid see oligi nii mõeldud. Ja kõik äärmiselt sügavalt muusikalise saate poolt läbitunnetatult, see oli lihtsalt fantastiline! Ka solistid kõlasid muusikaga fantastiliselt kokku. Eriti need puusanõksud ja natuke idamaised tantsuliigutused, mida varvaskingadel seistes võrgutavalt saali pilke heites esitati. No lihtsalt pole sõnu, see oli tõesti ilus ja suurepäraselt esitatud. Ka solistide tantsu puhul olid kindlad jaotused, et naine tantsib ja mees toetab teda. Mehed olid nii toetajad kui ka toestajad, mingis mõttes isegi vist fassaad. Naised said nende peal, abil, ümber, toel jne igasuguseid tantsuliigutusi ette kanda, meeste osaks oli ainult tagasihoidlikult naise vajadustele vastav poos võtta. Eriti vahvad olid erinevad tõsted. Tõsteid oli tõesti igast mastist, nii näo kõrgusel kui ka väljasirutatud kätega naine pea kohale tõsta. Siis teda kogu lavaulatuses nii kõndides kui ka joostes ringi kanda. Naine vahetab erinevaid positsioone. Mingis mõttes tuletas see natuke isegi iluuisutamist meelde, kuidas seal erinevaid poose moodustatakse ja siis mingi aeg poos saavutatult mööda jääd ringi liueldakse.
Kõige naljakam oli, kui kordeballett tuli naised õlale või üles tõstetud akside vahelt välja, selle kohta ütles vanaema, et ega iga balletiartist ei jõuagi naist korralikult tõsta, see ongi vist niimoodi nõrkade tantsijate pärast tehtud, et nad ei võta neid poose mitte laval sisse, et tulevad kõik koos lavale ja siis mees tõstab naise üles, vaid naised ronivad lava taga neile selga ja siis tullakse publiku ette valmis tõstet demonstreerima. Hämmastama pani ka see, et meeldiva aspektina polnud kuulda tavapärast balletietendustele juba peaaegu omaseks saanud balletisussiklotside kolksumist vastu lavapinda. Et kui kordeballett mööda lava jookseb, siis tundub, nagu kappaks ringi hobusetabuun. Seekord saadi lõpuks ometi vaikselt kõndimise-liikumisega hakkama, loodetavasti jätkub jõudu seda meeldivat aspekti ka edaspidi laval säilitada, et publik saab ikkagi balletti vaadata, mitte varvaskingade kolksumist vastu lavalaudu kuulata.