Paanika

Mika Myllyaho „Paanika“, lavastaja Taago Tubin, Vanemuine

Täitsa üle keskmise tore tükk oli. Isegi igav ei hakanud selle aja jooksul, kuigi esimene vaatus tundus kuidagi natuke liiga pikk, nii et mitmel korral, kui toimus stseeni lõpetamine, mõtlesin, et nüüd algab vaheaeg, aga oli hoopis stseeni vahetuse tarvis pimendamine. Kolm meest ja kolm tugevat rolli, mitte kedagi ei saa ala- ega ülehinnata. Näidendi alapealkiri „Mehed närviataki äärel“ ja loos endas viiteid Almadovarile ja juttu tema filmist, aga mitte, nagu oodata võis „Naised närviataki äärel“, vaid „Räägi temaga“. Lavakujundus oli minu jaoks natuke jama, jättis kuidagi hästi ebamugava elutoa mulje. Keset tuba suur lösila, mingi patjadega kaetud madrats või ilma jalgadeta voodi. Seinte ääres napid asjad, väike külmkapp ja laud, kaua juures kõrge pukktool, nii et ei kujuta küll ette, kuidas sellises asendis laua peal olevat arvutit kasutada sai, nagu Riho Kütsari tegelane vahepeal arvutit kasutas. Noh nii 10 minutit vast peab sellises positsioonis vastu, aga mitte kauem. Elutoast läks uks laval eraldi kabiinina olevasse tualetti, tualetist tehti ühe stseeni tarbeks videot, mida tualeti saali poole jääval välisseinal näidati.
Korteriomanikku mängis Riho Kütsar, tema juurde saabub keset ööd Raivo E.Tamme mängitud sõber ja jääb sinna kauemaks peatuma, teraapiale. Vahepeal astub läbi korteriomaniku vend Ain Mäeotsa kehastuses. Raivo E.Tamme tegelasel on segased ajad, naine saatis teda tööreisile ja ütles enne lahkumist saatuslikud sõnad: „Mõtle siis korralikult järele.“ Sellele tegelasele on mõtlemine liiga raske ülesanne, tema jaoks on põhiline see, et saab autoga sõita. Ja tahaks olla nagu Michael Schumacher. Külaline räägib meditatsiooniga tegelevale ja enda sisse vaadata oskavale korteriperemehele augu pähe, et see teda ravima hakkaks. Algabki üpris koomiliselt välja nägev raviseanss. Enamasti käib ravi korteriperemehe ja külalise vahel, aeg-ajalt sekkub sellesse päris progressiivselt ka vend. Venna puhul oli hästi lahe tema olek. Tuleb vennale külla, räägib samal ajal, tundub, nagu ta räägiks vennaga, aga tegelikult räägib ta kõrva paigutatud seadeldise abil mobiiliga. Vahepeal peab vend tema kõne sekka küsima: „Minuga räägid või?“, kui teine vend ootamatult ühelt kõnelt teisele ümber lülitub ja siis nende inimestega ka paar sõna vahetab, kes korteris viibivad.
Ühe õppemeetodina vaadatakse ka Almadovari filmi „Räägi temaga“. Kõik kolm on filmi kohta eriarvamusel, kõige robustsemalt väljendub Raivo E.Tamme tegelane, et see oli sitt film, mispeale Riho Kütsari tegelane kuulutab talle vaimse sõja, sest see film on talle püha. Mehed lähevad tülli päris tihti, joomingu käigus mängitakse läbi ka külalise kohtumine oma naisega, kelle pärast ta selle ravi üldse ette võttis, et jõuda endas selgusele ja uuenenud ning selginenud inimesena kallima ette ilmuda. Peale seda, kui Ain Mäeotsa mängitud vend aetakse töölt minema, kisub ta lahti korteromanikust venna eriti valusa haava. Tuleb välja, et see vend jäi mitmeks tunniks metroosse kinni, sattus sellest paanikahoogu ja on nüüd täiesti eraldunud. Ei käi korterist üldse väljas ja suhtleb väga vähestega. Mehed lõhuvad ja kaklevad, külla tulnud vend kisub ennast täitsa paljaks ja kargab paljana oma vennale selga, et see tunneks, mis tunne on, kui sinu seljas ratsutatakse, sest just seda on ratsutava venna meelest teine vend temaga teinud.
Peaaegu kuni lõpuni välja kohtlase tossikesena tundunud Raivo E.Tamme tegelane oksab aga väga hästi niite tõmmata. Raivo E.Tammel oligi see vist kõige parem esitus selles lavastuses, teda oli tõesti naljakas vaadata, kuidas ta kogu aeg poolpurjakil, pohmellis või niisama totra näoga ringi vahib ja üritab asjadele pihta saada. Mingit filosoofiat arendada või targemate õpetustega kaasa minna. Eriti naljakas oli Raivo E.Tamme joonistuse näitamise ja defineerimise stseen, kuigi joonistust ennast minu kohalt eriti näha polnud. Raivo E.Tamme tegelane suudab saada korteriperemehe nii kaugele, et see sulgub oma tualetti, kuigi enne ei julgenud see mees oma kodus isegi tualetis kinnise ukse taga olla. Riho Kütsari tegelane filmib ennast tualetis ja Raivo E.Tamm vaatab seda madratsil istudes pealt. Vestleb temaga, esitab küsimusi, suunab, julgustab. Lõpus tuleb see mees välja hiilgava ideega: kõik tegelased surevad ära. Teised saavad surnu kohta pidada hauakõne. Peetakse armsalt humoorikaid hauakõnesid ja jäetakse endise eluga hüvasti. Selline ilus sümboolne lõpp – minna uute inimestena homsesse.