Sunday, November 29, 2009

5 õhtut

Aleksandr Volodin „5 õhtut“, lavastaja Olga Anohhina, RUSSART

Hea näide sellest, kuidas saab olla võimatult igav lugu ja see täiesti talutavalt ära mängida. Pealkiri „5 õhtut“ tuli tuttav ette mingi vana filmina, millest ma mäletasin, et see oli nii võimatult igav, et ma ei suutnud seda üldse vaadata, isegi vaatamata sellele, et seal mängisid Ljudmilla Gurtšenko ja Stanislav Ljubšin ja režissööriks oli Nikita Mihhalkov isiklikult. Olen selle filmi kohta kuulnud, et nad tulid tegelikult ühe teise filmi võtetelt, aga jäid kuhugi tee peal toppama ja siis, et mitte igavleda, hakkasid seda filmi tegema. Võib olla endil polnud igav seal järgmist rongi oodata, aga vaatajana oli seda küll päris igav vaadata. Või ma polnud selleks ajaks selle filmi kõrgusteni veel arenenud. Igal juhul peale teatrietenduse nägemist tekkis küll soov film üle vaadata.
Täna olid laval Jevgeni Sidihhin ja Larissa Guzejeva. Guzejeva oli minu jaoks täiesti tundmatu suurus, nii et tema rolli puhul kerkis alguses kogu aeg silme ette Gurtšenko, et kuidas tema oleks seda esitanud. Natukese aja pärast suutis Guzejeva ennast siiski maksma panna ja mõjus laval juba täitsa huvitavalt: uhke ja kõrgi naisena, kes on oma Iljini jäägitult armunud, valmis tema eest läbi tule minema, kuigi nad on „lihtsalt sõbrad“. Sidihhini puhul seda võrdlusmomenti ei tekkinud, sest ma isegi ei mäletanud täpselt, kes teda filmis mängis, nagu kummitas, et võib olla oli see Ljubšin, aga päris kindel selles polnud, enne kui kodus täpselt järele sain uurida.
Häiris see, et neid ringsõiduetendusi esitatakse ikka paraja haltuuramaiguga dekoratsioonide poolest. Kui mänguliselt oli kõik paigas, näitlejad andsid endast parima ja oli ilusaid tragikoomilisi momente, kus ei tea, kas praegu oleks õigem nutta või naerda, siis kogu see lavakujunduslik lakooniline käegalöömine vajutas siiski oma pitseri. 4 ust-akent kujutavat stendi, laud ja mõned toolid. Oligi kõik. Tõeliste staaride kõrval olid minu jaoks palju nauditavamad 2 kõrvalosalist-naist – Marina Djuževa ja Tatjana Arntgolts. Djuževa on meeles taas paljudest vene filmidest, nii et ma täitsa imestasin, kui Djuževa lavale ilmudes ei kõlanud tavapärast vene publikule tuttava näitleja tunnuseks olevat aplausi (mis seekord sai osaks Sidihhinile ja Guzejevale). Eelkõige on Djuževa hästi armsa neiukesena meelde jäänud filmist „Isiklikel põhjustel“, tal on sellised omapärased silmad: alt sirge kriips ja siis ülevalt hästi suured ja kaardu. Aga aeg on temaga muidugi oma töö teinud, jäänud on küll need selgelt äratuntavad silmad, aga muu figuur on halvemuse poole muutunud. Sellega seoses oli Djuževal ka tore moment, kus ta mehe oma voodisse meelitanud vananeva naisena üritab meest edasi võrgutada. Et sellest ei tuleks lihtsalt üheöösuhe, vaid saaks lõpuks ka mehele. Siis esineb Djuževa kehastatud tegelane Zoja päris naljaka monoloogiga, mis ometi meestel viga on, et nad mind ei taha. Vaatab ennast peeglist, et kõik on ju korras, no mis mul ometi valesti on... kuni märkab oma suurt tagumikku ja süüdlaslikult peegli juurest eemaldub ning kiiresti uue teema võtab. Djuževa Zoja stseenid olid üldse hästi koomilised, nagu ka see osa, kus Zojake talvriietes köögilaua taga istus ja kvalifikatsioonitõstmise eksamipileteid kordas. Arntgolts on aga meeles selle ilusalt tagasihoidliku naisena, kellesse oli armunud Ivars Kalninsi tegelane lavastuses „Ärge äratage magavat koera“. Lõpus said sõja ajal lahkuläinud ja nüüd justkui juhuse tahtel taaskohtunud juba vananenud armastajad ikkagi kokku ja oli väga ilus lõpufraas, mida Guzejeva tegelane mitu korda kogu südamest kordas: „Peaasi, et ei tuleks sõda...“ Lahkudes pühkisid paljud naised pisaraid.

Friday, November 27, 2009

Pimedusega löödud

Frederick Knott „Pimedusega löödud“, lavastaja Tiit Palu, Endla

Päris lahe triller. Kuigi kiskus natuke igavaks ja oleks tahtnud aeg-ajalt mingid kiirendust peale panna, et asja juba edasi kerida ja lõpplahenduseni jõuda. Aga üldjoontes ikka täitsa vaadatav ja pinget pakkuv. Päris nii ikka polnud, et oleks juuksed õudusest püsti ja küüsi närides vaadanud või tahtnud tegelasele hüüda: Ära mine sinna, mõrvar on seal! Ähmaselt tuli meelde, et ma olen seda filmi ka kunagi näinud, aga suurt sellest eriti midagi ei mäletanud. Ainult seda mäletasin, et kogu see süžee – 3 seadusega pahuksis pahavenda mängivad pimeda naisega, oli kuidagi täiesti vastuvõetamatu. Mulle on lapsest peale õpetatud, et invaliide ei tohi kiusata. Nii et hästi valus oli mingi teismelisena vaadata, kuidas need 3 vastikut meest pimeda naisega manipuleerivad ja teda üle kavaldada püüavad. Lõpuks, kui kavalusest enam abi pole, sest naistegelane Susy osutub kõigist kolmest taibukamaks, tuleb mängu ka vägivald, nii et lõpp oli tõesti pingeline, aga oleks oodanud seal mingit selgemat lahendust.
Karin Tammaru suutis väga hästi pimedat mängida, teised tegelased olid laval nagu statistid, kes ühel peategelasel temaga toimunud lugu aitasid jutustada. 2 humaansemat kelmi olid Ahti Puudersell ja Lauri Kink, kolmas tegelane pahade seast oli juba julmem kuju, kes nalja ei mõistnud. Raivo E.Tammelt ka päris hea esitus, kuigi mõnes stseenis liiga koomilisusesse kalduv, mida nii veriselt kujult nagu tema mängitud Harry Roatist uskuda ei oleks suutnud, et ta mõnel momendil nii äpu võib olla. Näidendi viimane stseen tundus olevat nagu väljakistud. Kõigil sai võhm otsa, on juba mitu tundi pingsat trillerit etendatud, kunstiliselt kõik hästi läbi mõeldud, et aitab kah. Selles oli tunda natuke haltuuramaiku, et teeme mingi suvalise lõpplahenduse ära, käib kah, saab loole punkti panna ja aplausi nautima hakata. Susy ja Harry on päris pikka aega Susy keldrikorteris võidelnud, võitlus käib elu ja surma peale, kord pilkases pimeduses, kord väikeste valgustuste taustal, nagu külmkapi avatud uksest tulvav tuluke, millest on abi muidugi ainult Harryle. Üks tegelane on bensiiniga üle valatud, teisel tegelasel on külmrelv, uks on suure lehmaketiga kinni põimitud. Selle pingelise stseeni juures tekitaski enim pinget see, et publik sai laskuda Susy tasemele. Mängiti üpris pimedas ruumis, nii et ainult tegelaste sammude järgi võis aimata, kus üks või teine tegelane paikneb, või siis selle järgi, mida parajasti kolistati, võis saada aimu, mis kellelgi käes on. Sellele pingele oleks oodanud mingit tõeliselt kangelaslikku lahendust. Nähtav oli ka küllaltki labane – Susyl õnnestub mingi nipi abil teda külmkapiga valgustav Harry läbi pussitada, laip jääb külmkapi peale lebama ja Susy kontrollib, kas vastane on lõplikult ohutuks tehtud paari süüdatud tiku abil. Ma ootasin, et kõige ohtlikuma momendi ajal, kui Harry on valmis juba Susyt põlema panema või mingil muul sellisel hetkel, murtakse lehmaketiga kinnitatud uks maha ja sisse tormab päästja Sam. Naljakas oli see, et Sami mängiv Jaan Rekkor peab veerand tunniks lavalolemise pärast ühest linnast teise sõitma.

Thursday, November 26, 2009

Revident

Nikolai Gogol „Revident“, lavastaja Tiit Palu, Endla

Päris naljakalt tehtud lavastus oli, mõned kohad koguni sellised, et sai südamest naerda. Eriliselt värvikat koomikuskaalat pakkus Ireen Kenniku esitatud kordnik Deržimorda. Juba see nimi ajas naerma ja Kenniku esitus oli suurepärane – tahumatu mats, kelle kätte on juhuslikult liiga palju võimu sattunud. Siis ta käibki endaga rahulolevalt mühaklikult mööda eeslava ringi ja paugutab suvaliselt püstolit. Millega teenib ära nõupidamist pidavate tähtsate meeste pahameele, kes kõik manitseva vihaga „Deržimorda“ karjuvad, kutsudes ullikest korrale. Üks tegelastest näitab talle koguni keskmist sõrme. Pärast paugutab Deržimorda veel suvalistes kohtades, ehk ainus põhjendatud püstolilask oli sellel korral, kui Deržimorda ei saa jalgrattasõiduga hakkama ja peale seda, kui rattaga vastu seina on sõitnud ja rattale paar jalahoopi jaganud. Peale seda elab Deržimordaks kutsutu ennast taas püstolisalve tühjendades välja. Selle kuju puhul mõjus koomiliselt kõik, tema hoiak, maneerid, matslikkus, isegi kiilakas pea oli omamoodi naljakas.
Lavastaja Palu pakkus Gogoli väga vana näitemängu kaasaegses kastmes. Kuigi kanti kaasaegseid riideid, mõjus siiski hämmastavalt, kui hästi Gogoli tekst ka kaasajas mõjub. Selliseid juhuseid näeb harva, et ajalooline tekst muutub tänases päevaks mõjuvaks. Eriti nende linnavalitsuse skandaalide taustal, mis Pärnut viimasel ajal pidevalt saadavad. Kuigi enne kohtuotsust ei saa kindlalt kellegi kohta öelda ega näpuga näidata, kes on korrumpeerunud, kes mitte. Vaid loetud kohad, nagu kaasaegsest kirjandusest rääkimine ja oma tuttava Puškiniga uhkeldamine, tuletasid meelde, mis tükk see ikkagi on. Muidu oleks tõesti jäänud mulje, et tegemist on mingi eesti kaasaegse ja tänasest Pärnust rääkiva tükiga. Nimetusse Gogoli teksti rääkivasse linnakesse Eestis oli Palu kokku toonud rahvusvahelise seltskonna – esindatud olid eelkõige erinevad rassid, nagu paar mulatte Bobtšinski ja Dobtšinski, hoolekandeasutuste kuraator Zemljanika oli muutunud asiaadiks. Jüri Vlassovi mängitud postiülemas võis märgata negriidseid jooni. Gogoli poolt sakslaseks mõeldud Hiebner oligi jäetud sakslaseks, kuid seekord vaikivaks sakslaseks, kellega suheldes mainiti alati käega visates: „Ah, ta ei saa niikuinii midagi aru!“ Ahti Puuderselli mängitud Hiebneri puhul oli sisse toodud päris omapärane erootiline-kulturistlik stseen, seda stseenidereas, kus kõik linnakese ametnikud tulevad revidendiks peetava Hlestakovi juurde armu paluma – altkäemaksu andma. Selles stseenis tuleb ülakeha paljastanud Hiebner macholikult õhukese eesriide taha, tõmbab selle efektselt enda ees lahti ja hakkab muskulatuuri näitama. Vaatasin üllatusega, kui kulturistlik kehaehitus Puudersellil on ega suutnud uskuda, et see on tema enda „päris“ keha, ikka tundus usutavam, et see on mingi teatripetekas, nagu osavalt selga sobitatud kostüüm või midagi sellist. Aga vist ei olnud, õli ja lihased sellel kehal toimisid ikka liiga realistlikult, et seda mitte inimkehaks pidada.
Peategelased Hlestakov ja linnapea jäid minu jaoks natuke nõrgaks. Õigemini nende näitlejate kontekstis jäid natuke nõrgaks. Hlestakovina hiilanud Sten Karpov oli küll väljendusrikas ja hea komödiant, aga aeg-ajalt oli tal häälekandvusega raskusi, nii et mingid osad tema tekstist jäid kurku kinni. Pajatsistseenides läks ta minu meelest aga liiga üle piiri, näiteks joomingustseen haiglas, kus Hlestakov küllalt kiiresti purju jäi ja kiiresti piinlikult labaseks muutus. See polnud enam naljakas, aga ega purjus inimene ei peagi naljakas olema. Linnapead kehastas Lauri Kink, kelle suhtes mul olid tema senist nägemist arvestades väga kõrged lootused. Huvitav oli see moment, et linnapea käis küll kogu aeg korralikult riides, ülikonnas ja lipsuga ning korralikud kingad jalas, aga sokke tal jalas polnud. Kink jäi oma tasemele alla, kuidagi mannetu oli, kuigi vaadatav, aga puudus see imeline veidriku säde, mida ma seni Kingi rollide puhul alati imetlenud olen.
Gogol pakub oma näidendis suurepärast meesgaleriid ja head tööd meesnäitlejatele, aga naiste osas on asi raskem. Näidendisse on sisse kirjutatud kõigest 2 naistegelast, lavastaja Palu soovil on Endla „Revidendis“ laval siiski 4 naist – kahele autori poolt sissekirjutatud naisele lisaks ka meesteks ümberkehastunud juba mainitud Ireen Kennik ning Carmen Mikiver mongoolist Zemljanikana. Kennikut sai Deržimordana juba kiidetud, lisandus veel keegi kaupmehest tegelane, kes võis lavastuses mõjuda küll sellesama politseinikust Deržimordana, kuid põhimõtteliselt oleks pidanud ikkagi keegi teine tegelane olema. See oli lihtsalt fantastiline, kuidas Kennik reformvoodil sipeldes meeleheitlikult Hlestakovi poole oma meelehead sirutas: „Võtke pudel, palun!!! Võtke pudel!!!“ Mikiveri Zemljanika oli oma nurgelisuses ka tähelepanuväärne nähtus, eriti pani imestama see, kuidas ta suutis kogu aeg ühte õlga teisest madalamal hoida. Naistest kõige fantastilisema rolli tegi linnapea prouat mänginud Karin Tammaru. Sellist duura-baabat annab ikka mängida. Kuigi näoilmete ja häälitsuste poolest oli linnapea proua roll küllaltki piiratud, pakkus selle esituse vaatamine siiski piisavalt huvi. Pidevalt korduvad ja vahelduvad lollid näoilmed, kord natuke üllatunud, siis täiesti tuhmilt arusaamatu, siis õnnelik, et naerdakse, kuigi naine ise ei saa aru, mille üle naerdakse, isegi siis mitte, kui tema enda üle naerdakse. Triin Lepiku esitatud linnapea tütre puhul oli koomilise aspektina rõhutud küll näitlejanna gabariitidele, tema paksule kehale ja ülisuurele tagumikule, aga minus tekitas sellise naise nägemine pigem kaastunnet kui kutsus esile naeru. Sukapüksid rebadel jooksmise stseen oli juba ülearuselt piinlik ja mõttetu, samas ka tekstiliselt arusaamatu, kuigi see võis olla just lavastaja taotlus, et tegelased räägivad oma sõnadele vastu. Näiteks, kui himur tütarlaps ajab Hlestakovi taga ja nad teine teiselpool voodit korraks hinge tõmmates seisma jäävad, ütleb Hlestakov: „Miks te siis minust eemale põrkate?“, s.t. mõtte poolest oleks pidanud siin Hlestakov linnapea tütrele külge ajama, aga visuaalselt nägi asi teistpidi välja.
Lavakujundus oli minimalistlik, dekoratsioone ega mööblit peaaegu polnudki. Vaid haiglastseeniks, mis minu mäletamise järgi oli Gogolil stseen linnapea kodus peetavast pidusöögist, oli lavale toodud suurem hulk reformvoodeid. Neist üks kujutas järgmistes stseenides ka linnapea kodu, kus ametnikud riburada pidi Hlestakovi ette ilmuvad. Värvide poolest oli kõik tume ja armetu, aga see sobis lavastuse üldise tonaalsusega, selline paheline ja igav väikelinn, kus kõik on korrast ära, toimuvad mingid hämarad, aga otseselt mitte kriminaalsed toimingud. Mitte just otseselt depressiivne Eesti väikelinn, aga midagi sinnapoole küll. Valguskujunduses oli veel huvitav teise vaatuse alguse stseen, kus suletud eesriide ees esines Deržimorda ja valgustusvihk teda prožektoriga taga ajas. Loodi selline mulje, nagu oleks valgustustöötaja purjus ja ei suuda oma lambiga näitlejale järgneda, jäi kogu aeg hiljaks või valgustas valesse kohta.

Wednesday, November 25, 2009

Kas sulle meeldib porno?

Klas Abrahamsson „Kas sulle meeldib porno?“, lavastaja Margo Teder, VAT Teater

Etendus ise oli hästi jama. Lugu rääkis sellest, kuidas üks neiu ja noormees ootavad oma castinguaega, ootavad tervelt tund aega, kuni siis lavastajal tuleb meelde neile helistada, et see projekt jääb ära. Selle aja, mis nad ootavad, räägivad nad pornost. Igasugused poolt ja vastu argumendid ja natuke perekonnaõpetuse teemat. Nagu julgustati noori, et sellistest asjadest pole häbiväärne rääkida ja on täitsa loomulik, kui vaadatakse "ilusat" pornot. No ma ei tea, milline on "ilus" pornofilm, mingid paljad ja oma genitaale näitavad ähkivad ja igasugu roppusi tegevad inimesed peavad pornofilmis igal juhul olema, ja selles pole ju midagi ilusat.
Tüdruk oli selline hästi feminist, seisis kogu aeg selle eest, et vot jah, see on loomulik, kui mees vaatab pornot ja omal selle ajal lahti peksab, aga kui naine ütleb, et talle meeldib porno, siis on kohe reaktsioon, et teed nalja või? Siis ta rääkis veel ilmselt südant lõhestama pidanud loo sellest, kuidas ta ükskord seksis ainult iha pärast, ilma armastuseta. Ja peale seda hakati tema kohta inetult rääkima nimetati listiks ja öeldi, et ta on „rahutu vitt“. Ja seda ei öelnud mitte poisid, vaid tüdrukud. Nagu peakski nii olema, et meeste puhul on see täiesti loomulik, kui nad kogu aeg partnereid vahetavad, kui nad teevad kõrvalehüppeid, aga tüdrukud nii käituda ei tohi. Mängiti läbi stseen, et poiss pidi ette kujutama, et ta tuleb koju oma elukaaslase juurde ja elukaaslane on teada saanud, et poiss teda pettis. Poiss siis vabandab, et ma olen siga, tühisus jne. Tüdruk käratab lõpuks, et poisi kohta on kõige karmimad sõnad sellises situatsioonis siga ja tühisus, aga tüdruk oleks jälle kohe lits.
Vahepeal oli päris piinlik kuulata seda roppu juttu. Ühes stseenis suunati valgus saali, selles sektoris, mis valgussõõri jäi, tüdrukud itsitasid vaikselt, sest nendest ühe peale langes täpselt valgusvihk. Kõrvalistuvatel poistel oli ka nalja nabani. Näidendis tehti maha veel kaasaegset perekonnaõpetust, et see on nii valesti üles ehitatud, kui noortele, kes tegelikult veel seksuaalkogemusi ei oma, jagatakse koolis kondoome, millega nad ei oska muud teha, kui need vett täis lasta või täis puhuda. Ja tunnis peavad nad neid siis mingite pliiatsite või sõrmede otsa panema, et kondoomi kasutamist harjutama. Kuidagi täiesti võõraks jäid minu jaoks need teemad, oleks võinud välja öelda selle põhilise, et korralik inimene nii ropult ei räägi, võib olla isegi ei mõtle, või kui mõtleb, siis on tal sellepärast häbi, et ta mingeid roppuseid mõtleb, ja et seks on ainult selleks, et saada lapsi, muud moodi pole selle peale aega mõtet raisata. Lõpuks sai see igav olemine seal läbi.

Thursday, November 19, 2009

Värvid

Peca Stefan „Vääärviid“, lavastaja Ago Soots, VAT Teater

Näidendi esimene pool oli päris paljulubav. Igal juhul igav selle ajal ei hakanud ja näitlejate tööd oli ka päris huvitav jälgida. Kuigi minu jaoks oli mõttetusi ja roppusi liiga palju, aga kuna teises poolajas lubati veel Merle Palmistet, siis ei näinud põhjust ka vaheajal ära minna. Kuigi pärast mõtlesin, et ega ma millestki ilma poleks jäänud, kui poleks teist vaatust jäänud vaatama. Noh Palmiste sai ära vaadatud, aga mingi šedööveretteaste see loomulikult polnud. Täitsa hämmastav oli vaadata kahte professionaalses teatris töötavat ja head tööstaažiga näitlejat, lisaks Palmistele veel Tõnu Oja, kuidas nad nii madalale võivad laskuda ja sellises jandis kaasa teha. Kuigi Ojal oli ka helgemaid hetki, nii mõnelgi korral suutis ta mind oma tavapärases ampluaas räuskava lollikesena naerma ajada, aga muidu oli ikka suhteliselt piinlik. Esimene vaatus, nagu öeldud, oli küllalt intrigeeriv, nii et tasus jääda kasvõi selle huvi pärast, et mis edasi saab. Aga teine vaatus oli täiesti allapoole igasugust arvestust. Kõik lagunes käest ära, nii teksti kui lavatöö poolest valitses laval kaos, kõik muutus ääretult labaseks ja mõttetuks. Liiga palju „juhuslikke“ naljastseene sai ühte kohta kokku kuhjatud, pealegi olid enamus stseene loo arengu seisukohalt ilmselt liiast, nagu näiteks teise vaatuse 2 üpris pikka ja tühja monoloogi või suur peksmise-tagaajamise stseen.
Kõik USAst Rumeeniasse sõitnud jänkid saavad kokku ühes baaris, hakatakse tobedalt oma suhteid klaarima ja siis tekib selline supp, mida mitte keegi süüa ei taha. Ameerika ema on sinna põgenenud oma armukese Pecaga, kellele tema eks-eksmees kättemaksu haudus ja tal terroristina välja paista lasi, nii et rumeenlane Ühendriikidest välja saadeti. Peca hakkab tööle baaris, kuhu talle järgneb tema uus jünger Rocco. Ema kohtub juhuslikult samas baaris nii kahe ameerika kutiga, kellega ta mõlemaga vahekorras on olnud, ja kes samuti juhuslikult ka tema poja sõbrad on. Samuti kohtub ema seal baaris oma endise perekonnaga, eks-eksmehe ja pojaga. Rumeenias kuuli kerre saanud poega ei peaks ema üldse ära tundma, sest loogiliselt võttes ei ole ta oma võsukest (ilmselt abordijäänukit) oma 15 aastat näinud. Nii et ime, et ta selle poja kohe esimese pilguga ära tunneb. Poeg toibub kuulihaavast ja teatab, et tal pole perekonda, ema ja isa pole kunagi tema perekond olnud. Siis teeb ta „ootamatu“ avalduse, kuigi kogu selle jandi taustal midagi just sellist oligi oodata, et nüüd ütleb veel seda ka: ma olen homo. Endas just kirjanikuande avastanud Rocco istub itsitades baarinurgas ja kirjutab salvrätte toimuvaid dialooge jäädvustades täis.
Näitlejatest üllatas tõeliselt hobinäitleja Tarmo Tagamets Damonina. See oli päris võrratu, kuidas ta suutis purjus inimest kujutada. Tuhmi näoga ennast baaripukile istuma hüpitada või sealt alla potsatada ning ringi tuikuda. Ainult purjakil inimese pehmest keelest jäi puudu. Roccot esitanud Meelis Põdersoo suutis hästi surnut mängida. Ma ei tea, mis ma oleksin teinud, kui keegi oleks mulle äsja sitast puhtaks pestud kaltsude moodi trussad silmnäole pannud, aga see mees suutis suurema osa esimesest vaatusest sellise „katte“ all liigutamata lamada. Ago Sootsi rumeenlase pikkade jalgadega vehkimine ja ärplemine, et mis te tulete siis Rumeeniasse, kui siin kõik nii nõme on, oli küll selline žest, mille peale oleks tahtnud plaksutada.
Riided olid selles lavastuses midagi kergelt anomaalia vallast. Enamustel meestest seljas väga imelikus stiilis teksariidest rõivad, milles oli auk augu kõrval. Isa kandis erinevatest teksamaterjalidest kokkulapitud mantlit, selle mantli puhul oli päris huvitav vaadata, mis erinevaid teksatükke seal kasutatud on, aga ilus see pahupidipööratuna hommikumantlina kantav riideese küll välja ei näinud. Stseenide nimetusi ja numbreid, samuti nende toimumise kellaaegasid kuvati lava tagumisel seinal olevale ekraanile, stseenide vahel tantsiti räppi.

Wednesday, November 18, 2009

Georg

"Georg", rež.Peeter Simm, EST 2007

Ma olin juba ette kindel, et see on laiale publikumenule orienteeritud film ja nii see oligi. Aga väga hästi tehtud film, kunstiliselt pole sellele filmile mitte midagi ette heita. Ilmselt on see inimene, kes ütleb, et Georg on loll kohe üleüldine rahvavaenlane, kelle jaoks enda rehabiliteerimine täiesti ületamatuks raskuseks võib kujuneda. Aga ometi päris 100% plaksutada ma sellele filmile ei suutnud. Mingid küsitavused siiski jäid häirima. Ma ei näinud Georgis seda suurt tragöödiat, kuidas Asta tema elu ära rikub, mida nii väga reklaamiti ja millest nii palju kirjutati. Vaadates tundus, et tegemist on tsitaatide reaga. Enamus stseene ei pakkunud midagi uut peale väga ilusa visuaalia. Ma olin kõiki neid juhuseid, mida film kajastas juba varem kuulnud-näinud-lugenud. Välja arvatud Otsade kodus toimuvad stseenid, aga kodust miljööd oli käsitletud just eriti põgusalt. Surnuist üles tõusnud Georg tuleb Jaroslavlist koju ja ütleb nagu möödaminnes isale need kuulsad sõnad oma esimese naise Margoti kohta. Kõik see tundus samuti kuidagi kulunud, võib olla jällegi selle pärast, et ma olin filmist enne selle tervikuna vaatamist palju näinud ja lugenud. Selles mõttes puudus uudsuse moment. Kuigi kõik oli väga ilus ja tõepärane, kunstiliselt kõrgel tasemel, aga oleks tahtnud mingit ahhaa-momenti, et ah nii oli siis ka. Rohkem hingesügavuste avamist oleks tahtnud.
Praegusel kujul on tegemist linnulennult läbilapatud 20 aastaga Otsa elust. Ühelgi detailil ei peatuta, kõik lapatakse kiiresti läbi, et jõuda vajalikuks ajaks surmapunkti välja. Nõustun nende arvustajatega, kes pakuvad, et filmile oleks kasuks tulnud, kui oleks keskendutud ainult ühele perioodile. Näidatud rohkem üksikasjalikke stseene koos kõigi sinna juurde kuuluvate läbielamistega. Selle filmi põhjal jäi küll täiesti arusaamatuks, mida halba see vaene Asta siis ikka Georgile tegi. Paar korda oli tujukas, jõi natuke rohkem kui mõni mees ja oligi kõik. Seda kõike oleks tulnud võimendada ja vajadusel ka labastada. Et kogu tragöödia ikka selgelt esile tuleks. Ma saan aru, et suurte loovisiksuste puhul võib tapvalt mõjuda ka armastatud inimese puhul selline käitumine, nagu Georgile Asta poolt ühe esietenduse järgselt osaks sai, kui Asta ronis jalgupidi lauale ja kallas Georgile pudeli šampust pähe. Aga ikkagi, film oli kokkuvõttes liiga pinnapealne, kuigi ilus ja heade esitustega.
Tundub, et on mindud tõesti kergema vastupanu teed ja loodetud ainult teema enda edule. Eks see õige muidugi ole, oma aja Eesti esimene superstaar Ots ei jäta kedagi külmaks ja Matvere võrratu esitus ei anna võimalust filmi kohta midagi halba öelda. Samas tundus see kõik nii uskumatu, see aeg, millest film rääkis, oli alles nii hiljuti, ja selline suur inimene nagu Ots oli päriselt ka olemas. Tõmbasin kogu aeg paralleeli USA staaridega, Ots oli ju paljuski omas ajas midagi sellist, nagu kaasajal on lombi taga näiteks Robbie Williams. Astaga suhtlemisel aga jäi silma just tema kalkus. Mees, kes mängis laval kõige õrnemaid armastajaid ja pani miljoneid naisi endasse armuma, oli nende unenägude unelm ja galantsuse etalon, käitus oma seadusliku abikaasaga nagu viimane mats. Ja ma ei näinud filmis seda põhilist, mida ma näha tahtsin – millega oli vaene Astake sellise käitumise ära teeninud. Isegi Moskvas Hruštšovi erapeol kaitseb Ots ennast väga kindlalt ja samas ka vaimukalt, aga oma naise kaitseks ei suuda-taha ta sõnagi öelda. Ei ole ju mingit armastust. Ja peale seda, kui Asta on saanud tunda maailma võimsaima riigi võimsama mehe väga võimukaid alandusi, alandab teda veel oma mees, keda Asta nii väga armastab, visates naise kodust kaugel ja võõras kohas suvalisel hetkel autost välja.
See jäi üldse arusaamatuks, miks Georg ikkagi nii suur naistelemmik oli. Filmi-Georgi puhul oli see siiski arusaadav, sest Matvere on tõesti šarmantne iga naise unistuse mees. Aga päriselt oli Georg minu meelest pigem koleda kui ilusa välimusega. Nii et naised said fännata ainult tema häält. Mis sellel ajal, kui Georg populaarsuse tipus ka päris arusaadav oli, sest levisid siis ju audiaalsed materjalid eelkõige plaatidel või raadio kaudu, kus polnud oluline see, milline see inimene välja näeb, kes neid võrratuid laule esitab ja nii sametiselt pehme häälega kõiki hurmab. Kui siis miljonid naised Georgisse tema hääle järgi armunud olid ja teda hiljem läbi suurte raskuste nägema juhtusid, võisid nad ehk korraks pettunud olla, aga siiski ei suutnud tema vastu enam ükskõikseks jääda. Ehk oli selle päris-Georgi fännamise põhjuseks ka materiaalne taust, rahvakunstniku hüved ja ringreisid (küll ainult mööda suurt Venemaad ja sõbralikku Soome), igasugused meelehead ja kingitused, kasvõi see teadmine, et olles Georgi kallim ei pea enam kunagi kilomeetripikkuses piimajärjekorras ennast alandama.
Asta ei olnud selles ju ometi süüdi, et Georg nii kuradi andekas oli ja et Asta enda karjäär ebaõnnestus. Ja kas mitte ei ebaõnnestunud Asta karjäär just nimelt Georgi pärast, kui ta pidi mängima kuulekat kodukana ja lastega tegelema, selle asemel, et ennast baleriinina teostada. Ei jõudnud ju Asta sellepärast suurele lavale, et ta tõi ennast Georgi andele ohvriks, et Georg saaks jäägitult ennast suurele kunstile pühendada. See kõik tundus filmis kuidagi väga kahtlane ja imelik. Peaaegu pisarateni kahju oli sellest, et Asta rolli tuli panna kaastootjamaa näitlejanna. Muidu väga ilus naine, aga imelikult sakiliste äärtega hammastega. Pole kunagi selliseid hambaid näinud. Pani väga imestama, miks ei saanud seda rolli Anastassiale häält peale lugenud Hele Kõre. Kogu aeg, kui ma vaatasin Anastassiat, kujutasin ette Hele Kõret.
Eriti imetlesin operaatoritööd Bert Raudsepa edasiandmisel. Kui teatrilaval näeb Bert päris kole välja, kuigi mitte vastikus mõttes kole, vaid tema ebaproportsionaalsetes näojoontes on mingi omapära, aga ilus mees tema kohta kindlasti öelda ei saa, siis filmis olid kõik tema näovead ära kaotatud. Ikka maru palju sõltub sellest, mis nurga alt inimest vaadata. Samuti oli kahju sellest, et filmis oli liiga vähe pühendatud tähelepanu Georgi teatritööle. Kuigi kõik stseenid, mis teatris toimusid, olgu need või varemetes Estonias toimunud Georgi teatrisse värbamise stseenid, olid filmi nauditavamad. Aga sellest jäi ikkagi väheks. Arvestades seda, et Ots oli inimene, kes elas täisväärtusliku ja väga rikka elu teatris, oli filmis sellest teemast väga vähe juttu. Oleks tahtnud näha ka mingeid loomingulisi kriise, raskusi rollikäsitluste saavutamisel. Natuke oli seda teemat küll avatud, aga rohkem rõhku pöörati siiski Kroonika stiilis skandaalidele laulja eraelus. Räpastele skandaalidele, milles oli süüdi Asta. Astat tõsteti kogu aeg esile nagu mingit musta lammast, kes oli kõigis Georgi hädades süüdi. Ei lasknud meie suurel ja andekal lauljal suurt loomingut ilma piinadeta teha. Kes vähegi loominguga kokku on puutunud, teab, et looming on alati valuline protsess. Olgu see siis ise millegi loomine või teiste loomingu interpreteerimine. See sünnib alati läbi valude, nii et selleks, et mingi loovisiksus ennast liiga vara ära kurnab ja hakkab tundma nagu tühjakspigistatud sidrun, pole kindlasti mingit Astat vaja.
Ometi ei näidatud selles filmis Georgi loomekriise, vaid näidati katkematus ahelas stseene kriisist isiklikus elus. Lõpustseenides võis küll midagi loomekriisi laadset näha, aga see polnud ikka päris see, mida mina näha tahtsin. Lõpus oligi Georg see tühjakspigistatud sidrun. Haige ja loomingu poolt räsitud. Minu meelest oli ta haige just üleliigsest loomisest, mitte muudest eluraskustest. Paljud uskusid muidugi, et raske haigus oli Georgile karistus patuelu ehk homoseksuaalsuse eest. Mul on sellist saatuselööki raske uskuda, ma pigem usun ikka seda, et ta oli töönarkomaan. Nagu filmiski hästi näha oli, kõige rohkem tegi talle haiget see, et ta ei saa enam lavale minna, mitte need füüsilised valud, mis kahtlemata raske haiguse ja ohtlike operatsioonidega kaasnesid. Sama ennustas oma kaartide järgi ka Asta. Samas ei tahaks ikkagi uskuda, et kõik need suured rollid Georgile nii lihtsalt tulid, seda enam, kui tal kodus selline raske ja rusutud õhkkond valitses. Oleks tahtnud näha kasvõi sedagi, et teater oli talle nagu mingiks pelgupaigaks, kus ta sai ennast hästi tunda, kus ta oli kõige selle butafooria sees õnnelik, sest pääses niimoodi kaugemale alati purjus Astast ja alkoholist ning pisaratest läbiimbunud kodusest õhkkonnast. Ehk tulidki Georgil kõik tema teatrirollid ja esinemised nii hästi välja just sellepärast, et ta sai nende kaudu ennast reaalsusest eemaldada. Panna selga kostüüm, olla muus ajastus, ilusate asjade ja inimeste keskel. Või kasvõi televisioonis šikis frakis esineda, tuua kuuldavale muusikat, saada sellega üheks ja unustada kõik need painajad, mis tema elu ümbritsesid.
Renars Kaupersi valimine balletiartist Caesari rolli minus küll mingit vastumeelsust ei tekitanud. Minu meelest sobis Renars sellesse rolli suurepäraselt ja mängis selle osa ka hästi välja. Jäi parajal määral vaikselt kannatavaks kõrvalseisjaks. Georgisse meeletult ja viimase hingetõmbeni armunud keelatud elemendiks. Kelle jaoks on suur asi seegi, kui ta saab Georgile kuidagi kasulik olla, temast mõnegi halva hetke eemale juhtida. Kahju oli taas sellest, et seda homoseksuaalsuse liini selgemini ei avatud, Caesari näol oli küll vihje antud, et mees armastas Georgit, aga filmi peakangelase enda suhtumist sellesse nähtusesse ei avatud, kuigi räägitakse, et omal ajal oli see avalik saladus, et Georg on omasooihar. Isegi kuskil parteikoosolekul oli keegi avalikult Georgile seda ette heitnud. Võib olla oli see aga lihtsalt kadedus, mis selle etteheitja niimoodi käituma pani. Georgi parteilise kuuluvusega seoses oli filmis väga andekas stseen lavaproovist, kus üks ooperitegelane peaks Georgit lööma, aga ei tea, kuidas seda teha, kuidas ma partorgi löön? Caesar mõjus aga ehtdändilikult. Juba esimeses stseenis, kus ta publiku ette ilmus, oli tema riietus täpselt selline, nagu 40.-ndate aastate Inglismaad kujutavates või inglise filmides näha on olnud. Ja mehe euroopalikkust, mis selle aja kontekstis tähendas kindlasti ka hulljulget mässumeelsust, toonitas ka see, et ta hääldas Georgi nime inglisepärase Džoordžina.
Ei saanud kuidagi ka ilma võrdluseta “Georg” vs “Vanad armastuskirjad”. Filmid on tõesti sarnased juba oma ülesehituselt, jutustades ühe väljapaistva kultuuritegelase-muusiku eluloo. Samuti on sarnane aeg, milles nad elasid, Georg küll palju kauem kui Raimond, aga sõja teema ja sellele järgnev aeg on ikkagi ühine. Ja kogu see valu, mille diktatuur loovisiksusele peale surub. Samuti oli sarnane filmide stiilipuhtus, sellega oli mõlemas filmis ära tehtud väga tänuväärselt suur ja ilus töö. Kõik detailid on kunstiliselt läbi mõeldud, kostüümid, taust, miljöö, kõik äärmiselt hästi kujutatud. Samuti faktid ja ajalooline tunnetus, aja realistlik edasiandmine, väärib kindlasti mõlema filmi puhul tunnustamist. Ka naiste mõttes oli palju sarnasusi. Asta oli nagu otsene Valgre naise kloon, mul ei ole selle moori nimi meeles, aga Valgre filmis mängis teda väga hästi Marika Korolev. Mõlemad sellised litsakad joodikud. Armastuseliini erinevus nendes kahes kangelases oli vaid see, et kui Valgrel oli omamoodi Dulcinea Nina näol, keda ta oma puhtas ja siiras armastuses igavesti austama jäi, siis Georgil sellist suurt elu läbivat armastust polnud. Vähemalt filmis seda ei näidatud, et tal kellegi vastu oleks olnud suuremad tunded. Armastus oli ainult enda ja muusika vastu. Muusikaegoist. Mitte, et see paha oleks, ikka täiesti normaalne ellusuhtumine, aga samas tekitas filmis küsitavusi, sest teiste tegelaste liinid kannatasid selle tõttu ja jäid kuidagi poolikuks. Valgre puhul oli samas see kättesaamatu armastuse igatsus väga hästi välja toodud.
Ainus erinevus nende filmide vahel oli minu jaoks vastuvõtt. Kui Valgre lugu oli minu jaoks täiesti valge leht, lugu inimesest, kellest ma enne selle filmi vaatamist mitte midagi ei teadnud, siis Georgi lugu oli nagu mingites stampides kinni ja kõik oli hästi tuttav. Kui ilmus film Valgrest, siis muutusid tema laulud tohutult populaarseks, Georgiga sellist fenomeni juhtuda ei saa, sest Georgil oma laule pole, teda saab ainult uuesti ja uuesti vändata. Valgre jaoks oli see nagu teine kuulsus, mis peale filmi lahti läks, tema laulud nagu sündisid uuesti ja on populaarsed siiamaani. Valgret tunnustati postuumselt ja ta muutus tänu Põldre filmile rahvalaulikuks. Georgi teine tulemine jäi ära. Film ei suutnud Georg Otsa taas populaarseks muuta, kasvõi sellega, et peale filmi linastumist oleks hakatud televisioonis rohkem arhiivisalvestusi või Estonia lavastusi näitama. Selline erinevus oli veel, et „Vanades armastuskirjades“ oli Simmul Valgre. Aga „Georgis“ jäi Matvere Matvereks. Vaatad ekraani, näed Matveret ja ongi Matvere, alles pärast tuleb meelde, et tema kohta tuleb mõelda ju Georg, kui teised tema poole selle nimega pöörduvad. Simmuli Valgre puhul seda probleemi ei tekkinud juba sellepärast, et Valgre oli enamuste jaoks see puhas leht, kellena ta filmilinale ilmus. Vähesed olid selleks ajaks tema pilte näinud, filmisalvestusi temast pole vist üldse. Georg Otsa erinevates rollides kui ka lihtsalt seltsimehena on nähtud aga küll ja küll, nii teleekraanilt kui ka lavalaudadel. Nii et selles mõttes oli Matvere töö kindlasti raskem.
Siiski oli film „Georg“ nii hea, et ei hakanud üldse ajale mõtlema, ega painanud mõte ka sellest, et millal see ometi läbi saab. Kui teatris häirib mind peaaegu alati see, et ei osata ilusti ja õigel ajal (ilma pikaks ja tüütuks muutumata) lugu ära lõpetada, siis antud filmi puhul seda probleemi ei tekkinud. Ei jõudnud üldse mõtlemagi hakata selles suunas, et teeks nüüd kiire lõppmängu ja finito. Kui juba filmi lõpp oligi käes ja ma olin isegi kergelt üllatunud, et noh, saigi läbi või?

Tuesday, November 17, 2009

Cyrano de Bergerac 2

Edmond Rostand “Cyrano de Bergerac”, lavastaja Aleksandr Sinotov, Peterburi

Kui see ettevõtmine, minna vaatama „Cyranod“ sai ette võetud nii selle pärast, et „Cyrano“ on üks mu lemmiknäidendeid, siis suureks mõjutajaks oli ka teadmine, et lavastuses mängib kandvat osa Roxanne’ina suure musketäri Bojarski tütar Jelizaveta. Tahtsin selle imelooma oma silmaga üle vaadata ja umbes aasta tagasi selleks võimalus avaneski, kui mingi Peterburi trupp Jelizaveta Bojarskaja siia vedas. Aga just Bojarskaja kujunes selle õhtu suurimaks pettumuseks, minu meelest ta pole näitlejana üldse tugev, vaid rohkem selline iluasi, et pandud lavale ilutsema, et kõik vaataksid, kui kaunis üks naine võib olla. Kogu aeg oli meeles, kuidas AM ütles Bojarskaja kohta õhates, et ta on nii ilus, aga minu meelest ta küll mingi eriline iludus pole, selline keskmisest palju ilusam küll, aga järelikult siis mitte minu iluideaaliga kattuv välimus, kui ma temas rohkem tabamata imet nägin kui mingit vaatamisväärsust, olgu see siis kunstilises või välimuse mõttes.
Cyranod mänginud Bezrukov oli aga selline üleüldine rahva lemmik. Kutsus kohe esile aplausi juba oma lavaleilmumisega – see on selline ainult vene publikule tüüpiline nähtus, et kui lavale ilmub nn. „õhtu nael“, täht, kelle pärast suurem osa publikust või kogu vaatajaskond on kohale tulnud, siis hakatakse tormiliselt käsi kokku taguma. Mõned üksikud korrad olen sellist asja näinud ka eesti teatriruumis, näiteks ühes Vanemuise „Lõbusa lese“ etenduses, kui leske esitas külalissolistina Helgi Sallo, hakkas rahvas primadonna esimese lavaleilmumise järgselt maruliselt aplodeerima. Aga mingit järjepidevust eestlaste seas sellisel käitumisel täheldada ei saa. Samuti ka muude rahvaste puhul, nii palju, kui ma Artest või Mezzost olen ülekandeid vaadanud, plaksutab publik eelkõige ikka nendel juhtudel, kui laval esineja on juba millegagi hakkama saanud, kas väga hea soolo ära laulnud või tugeva balletinumbri esitanud, siis tuleb vaheaplaus, mitte nii, et kellegi lavale ilmudes plaksutatakse. Aga venelased teevad nii, ja peaaegu alati.
Nii kutsuski Bezrukov peaaegu kogu aeg esile aplause, mitte ainult selle puhul, et ta lõpuks pärast peale päris pikka sissejuhatavat stseeni ilma tema osaluseta, lavale ilmus. Vaheaplausid olid peaaegu pidevad, mingite misanstseenide, liigutuste, näoilmete, pikema tekstita vahetaidlemise puhul. Samuti nendel juhtudel, kui esitati mingi väga efektne mõõgavõitlus, kui Cyrano ja Christian kahekesi, kumbki omal moel ja oma meetoditega Roxanne’i võrgutavad, kuigi formaalselt, Roxanne’i teada, räägib ta selles stseenis ainult Christianiga. Samuti aplodeeriti eriti andekate tekstiesituste puhul, millest mõned tundusid, et see polnudki klassikalise „Cyrano“ tekst, vaid kaasajastatud improvisatsioon, mingid sellised seosed kaasaegse vene eluga, millest ma arugi ei saanud, vist kuhugi popkultuuri valda kuuluvad. Bezrukovil oli ka palju laulunumbreid, kitarri saatel, kuigi ta ei laulnud kordagi päris üksi, need olid täitsa vahvalt ja ilusti esitatud, kutsudes ka teenitud aplausi välja. Võib olla ongi see Bezrukov rohkem lauljana tuntud, igal juhul laulev näitleja on ta kindlasti. Ja väga miimiline ning plastiline.
Mul tekkis kohe võrdlusmoment, et see on vene Nüganen. Kui kujutada ette Nüganeni mängustiili, ühtviisi tugev nii traagilistes kui üdini koomilistes rollides, siis saab täieliku ülevaate ka sellest, mida Bezrukov laval tegi. Eks kõva koomilisuse ja traagilisuse alget endas kandev Cyrano andis selleks ka hea materjali, mida Bezrukov suurepäraselt eksponeeris. Samuti on mõlemaid mehi ühendavaks lüliks täielik musikaalsus ja selle hea ärakasutamine rolli huvides. Veel rohkem paralleele aga andis Bezrukovi puhul tõmmata Võssotskiga. Kohe tekkis selline tunne, et ma vaatan lavalt Võssotskit. Mingi selline närviline karma oli Bezrukovil ka, mis ta Võssotskiga sarnaseks tegi, et andis hästi heitlikult, samas natuke lollitades ja kergelt teksti edasi. Väga võimas esitus oli.
Selles mõttes oligi tegemist omapärase „Cyrano“ lavastusega, et see mõjus väga koomiliselt. Kuigi teose algmaterjalis on ka koomilisi toone, seda eelkõige kaasaegse vaataja harjumustest tulenevalt, kellele võib koomiline tunduda lihtsalt see tõsiasi, et draamat esitatakse värssides ja seal tekivad tahes-tahtmata teatud sõnalõppude või riimijuppidega naljakad momendid, ei oleks osanud ette aimata, et "Cyranod" võib nii koomiliselt esitada. Peaaegu täitsa palaganivõtmes. Antud lavastus päris palaganiks ei muutunud, kõik oli hästi stiilne, vajalikul määral koomiline ja vajalikul määral tõsine, ka traagiline, just täpselt nii, nagu olukord nõudis, kuigi koomilisust oli algsesse teosesse pantomiimide, mängude ja liikumisega väga palju juurde toodud. Ja selline koomilisus mõjus kogu teosele ülihästi, muidu olekski see küllalt pikk lugu kuidagi kurnavaks ja võib olla igavakski muutunud. Just selles lavastuses eriti teravalt silma hakanud koomilised kõrvaleasted ei lasknud asja kuidagi käest minna ega jahtuda. Seega, ei lasknud ka publiku huvil laval toimuva suhtes jahtuda.
Lavastus ise oli ikka väga vinge. Absoluutselt kõiges. Mitte ainult 2 peaosas säravat staarnäitlejat, vaid kõik, kes laval üles astusid, ka kõige episoodilisemates rollides, jätsid ülitugeva näitlejaansambli mulje. Ja see ainult vene näitlejatele omane esinemisstiil, anda täpselt, kuid samas mängleva kerguse ja teatud üleolekugagi teksti edasi, see oli ka suurepärane ja värskendav vahepala peale vahepeal olnud küllalt pikka perioodi hoopis teises stiilis ja enamasti kuivalt ning suhteliselt igavalt esitatud eesti näitlejate mängu vaatamist. Näiteks ei laulnud mitte ainult Cyrano, vaid ta tegi seda enamasti koos oma polgukaaslastega, lauldi mitmehäälselt ja osavalt, samuti esines üksiku laulusoologa ja tehes selle juurde veel füüsiliselt päris vinget vaeva nõudva tantsunumbri elatanud vanuses kõrtsmikku mängiv näitleja. See oli ka päris ilus elamus.
Lavakujundusega oli kujundatud lavale atmosfäär, mis kogu seda mängulist kergust igati toetas ja võimaldas näitlejatel endil keset mängu, juba sellega oma teksti edasiandmise viisi elavdades ja mitmekesistades, luua erinevaid tasapindu. See tähendab, et sellel ajal, kui keegi tegelastest räägib oma teksti, toimetab nii tema, kas siis üksi või koos teistega, kes võivad, aga ei pruugi laval olla, lavaesemetega ringi, näitleb ja samal ajal loob pinna uueks järgnevaks stseeniks. Konstruktsioonid, millest moodustati igasuguseid erinevatel tasanditel asuvaid mängupindu, olid erinevate suurustega kastid. Värvide poolest olid põhilised toonid roheline ja punane. Need kastid kujutasid enamasti erinevaid laudu, näiteks kõrtsistseenis, ka mingeid aluseid, mille peal seisti. Siis olid veel kesklaval massiivsemad kastid, mida ei liigutatud, üleinimese suurused, nendeni viisid päris järsu kaldega kaldteed, seal käis suur tants, trall ja tagaajamine, ka mõõgavõitlusstseenid. Mõõgavõitlus oli üldse väga hästi esitatud, mitte niimoodi, nagu ma tavaliselt eesti teatrilavadel olen näinud, et tegelased võitlevad ja nende liigutustes on näha, et üks partner ootab, millal teine partner teatava liigutuse teeb, et siis oma liigutusega vastata, sest kõik on paika pandud, kuidas peab liikuma. Selline kohmetu kobamine käib eestlastel, aga "Cyranos“ oli ikka nagu päris, selline vahetu ja elav võitlus, et ei tekkinud tühje pause, kus keegi seisab kasvõi paar sekundit, et partneri vastavat liigutust oodata. Suurte massiivsete kastide kohal oli eraldi kõrgem poodium, seal tegutses valdavalt Roxanne, kord oli see poodium teatrirõdu, kust Roxanne vaatab seda teatrit, mida Cyrano maha tegema hakkab ja näitleja lavalt minema peksab, kord oli see ülemine tasapind Roxanne'i rõdu kujutav koht, kus toimus Roxanne'i kaksikkohtumine Cyrano-Christianiga.
Lavastuses olid omalaadsed vihjed D'Artagnanile ja päris mitu korda. Mõtlesin, kas see on seotud sellega, et tükis mängib kaasa musketäri tütar või selline nimi ongi tekstis olemas. Mõned kohad tekstist tulid tuttavad ette varemkuuldud etendustest, kui tekkis efekt, et ahah, see oli eesti keeles niimoodi. Aga seda äratundmist raskendaski erinevates keeltes kuulamine, kuna tegemist on värssdraamaga, siis võivad tõlked ikka väga erinevad olla, rohkem ikka sõltuvalt sellest, et poeetiline riim kõlaks, mitte nii väga mõtte üks ühele edasiandmisele suunatud tekstid. Eestikeelsest versioonist või „Roxanne'i“ filmist küll seda ei mäleta, et oleks olnud mitmel korral stseeni, kus üks tegelane küsib: "Kes see on?" ja teine vastab: "D'Artagnan". 1.: "Kas seesama kuulus musketär?" 2.: "Jah, üks neljast."
Kui etendust vaadates tundus, et Cyranol on täiesti tavaline nina, et see ongi näitleja pärisnina, siis kavalehel oleval pildil oli siiski näha, et tegemist oli grimmiga – nina eristus muust näonaha värvist ja olid näha ka need kohad, kust jooksis nina näo külge kinnitav joon. Kuigi see polnud nii suur nina, nagu ma Cyrano puhul harjunud olen, nagu Buratiino nina, selline natuke tavalisest suurem nina oli, nagu grusiinlastel. Ma pidasin seda näitlejat, kes Cyranod mängis, Habenskiks, millegipärast hakkas mul kohe see nimi kummitama, et see on tema, aga kui kavalehe kätte sain, siis tuli välja, et hoopis keegi mulle täiesti tundmatu nimi Sergei Bezrukov on Cyrano rollis. Üldse olid kõik näitlejad peale Bojarskaja tundmatute nimedega, kuigi mõjusid kuidagi tuttavalt. Ühe näitleja kohta isegi vaatasin, et on vist see mees, kes mängis eelmise Kuldse Maski ajal „Mängurites“, see, kes oli Lauri Lagle moodi, aga vist ikka ei olnud tema.
Ikka väga tugeval tasemel etendus oli, kuigi vahepeal tundus, et läheb ära liiga kapustnikuks. Suurepärane liikumine oli, kohe algusstseenis demonstreeriti head muusikalist kujundust, mille taustal tegelased huvitavaid hispaaniapäraseid tantse esitasid. Ja samuti liiguti osava oskuslikkuse ning tantsusammude ja muu pantomiimi saatel ka muudes stseenides, seda ka ilma muusikalise kujunduse toetuseta, sõnade saateks. Kogu aeg toimus midagi, nii et oli lihtsalt huvitav vaadata, isegi kui kogu seda laval toimuvat sagimist poleks saatnud suurepärane hästi esitatud tekst ja mõjuv lugu. Muusikalises kujunduses domineeriski hispaaniapärane stiil, palju oli flamenko elemente, kastanjettide kasutamist ja lihtsalt jalgade ning käteplaksutuste abil rütmi tekitamist. Suurem osa muusikast oli a capella, tegelaste enda kuuldavale toodav muusika ilma mujalt tuleva saateta. Kitarri kasutati palju, ja just sellist kitarri, mida mängiti lava peal, mitte ei lastu lindistust tegelase laulu saateks. Aga oli ka lindimuusikat ja see oli ka hästi ilus muusika - võimsalt traagiline, mingite liigutavate viisikäikudega, massiivne muusika.
Kostüümid olid stiliseeritud kaasaeg, naised kandsid kõrge kontsaga saapaid, Roxanne oli ühes stseenis pikemas õhulises balletiseelikus ja retuusides, jalas balletikingade moodi pisikesed jalatsid, üleni valge riietus. Muidu oli riietes ikka palju värvi ja ülevoolavat ülepaisutatust, aga kostüümid ei mõjunud maitsetuna. Meeste riided meenutasid rohkem seda aega, milles etenduses näidatav lugu kulges, sõjaväevormid olid küll kaasaegsete elementidega stiliseeritud, aga tuletasid meelde XVII sajandi prantsuse sõdalasi. Pikkades saabastes ja mõõgad vööl, keebid üll. Naistel olid aga selle aja kohta liiga lühikesed seelikud, nii et pool säärt jäi ikka näha, kuigi need sääred olid pikkade saabastega kaetud. Veel oli omapärane, et kanti maske – naistel kuldsed tagasihoidlike ovaalidega maskid, meestel aga enamasti mustad ja suurte ette kongus ninadega näokatted. Alguses ma mõtlesin, et Cyrano suurt nina sümboliseeribki see mask.. Maskidega loodi mulje, et Cyrano pole üksi selline, kellel on väga suur nina, maskide taha varjusid kõik näidendis üles astunud tegelased ja sellega nad justkui samastusid Cyranoga, kellel on loomupäraselt tavalisest suurem nina, nagu mädapaise ta näos, mis kohe silma hakkab. Selles võis näha ka teatud armsat tolerantsuse märki, on ju Cyrano enamuse poolt nii armastatud tegelane, tore, mõistev kaaslane ja vapper rüütel, et näidendi tegelaskond aitab talle natuke kaasa sellega, et ta ei peaks pahas mõttes oma „iluvea“ tõttu nii väga üldisest massist eristuma. Cyranol on neid omadusi, millega eristuda, niigi piisavalt, ja need omadused, vastupidiselt koledale ninale, on positiivsed.
Kahjuks oli minu kohalt ebaõnnestunult lahendatud 1.vaatuses toimunud põhisolvang. Kui keegi juhuslik tegelane ütleb Cyranole midagi tema nina kohta ja Cyrano laseb selle peale valla väga pika tiraadi, mida kõike nina kohta võib öelda, erinevad stiilid ja lähenemised, kuidas saab ennast oskuslikult sõnaliselt väljendada, „aga teie ütlete lihtsalt: teil on suur nina!“. Selle ütlemise ajal oli solvaja üksi laval, teised tegelased olid saalis, nii et ma ei näinudki Cyrano reaktsiooni. Aga pärast, kui koguneti tagasi lavale ja Cyrano solvajale vastama hakkas oli see stseen taas huvitavalt lahendatud. Tegelikult näeb see stseen nii välja, et Cyrano ise puistab nagu varrukast võimalusi, kuidas võiks nina kohta öelda, kasutades enda mahlakaks väljendamiseks erinevaid stiile: romantiliselt, irooniliselt, salvavalt jne. Selles lavastuses aga nägi antud stseen välja nii, et hoopis ülejäänud laval viibivad tegelased hõikasid välja stiile, milles nad järgmist solvangut kuulda tahavad. Nagu oleks Cyrano soovikontserdil esinenud, keegi pakkus stiili ja Cyrano mõtles ühe sekundi vältel välja sellele stiilile vastava nina puudutava värsirea.

Monday, November 16, 2009

Cyrano de Bergerac

Edmond Rostand “Cyrano de Bergerac”, lavastaja Kalju Komissarov, Rakvere Teater

Lavastus ise oli päris hea, kuigi Komissarovilt oleks oodanud rohkemat. Mul on millegipärast mulje jäänud, et Komissarov on selline lustilugude lavastaja ja kasutab oma lavastustes alati palju mängulisi elemente, eriti tantsu ja muusikat. Seekord see nii polnud, kuigi paljuski sõltus see rusutud meeleolu, mis lavastuses valitses, ka näidatavast materjalist. Juba eelmisel sajandil suutis Rostand väga tõetruult ja piltlikult teha selgeks selle, et naised armastavad nii kõrvade kui ka silmadega. Eelkõige aga ikkagi kõrvadega. Kui Christianile on oluline lihalik, et saaks Roxanilt kasvõi ühe suudlusegi kätte, siis Roxanile on oluline see, et talle võimalikult palju mulli aetaks ja võimaluse korral seda mulli ka tegudega tõestataks. Kui naine tahab ideaalset meest, siis Rostandi järgi ta peakski võtma 2 meest – üks kõrvadele, kes luuletab ja oskab sõnu ritta sättida ja teine silmale, s.t. hea välimusega. Kui neist üks kaob, on see tragöödia ja täiuslikust õnnest on asi kaugel.
Päris vahva oli üle hulga aja kuulata riimides näidendit, eriti meeldis mulle üks riim, kus riimusid omavahel sõnad “piinama” ja “piira ma”. J.Krossi tõlge on iseenesest võrratu, tuletas millegipärast meelde Shakespeare’i komöödiate keelt, kuigi neid olen ma enamasti kuulnud erinevates tõlgetes, aga ei meenu, et mõni Krossi tõlge ka oleks olnud. Saaremäed Bergeracina vaadata oli päris naljakas, ühelt poolt tema mäng väga meeldis, aga häiris see, et ta on nii paksuks läinud. Pigem tegi see tema korpulentsus Bergeraci koledaks, mitte ülisuur nina, nagu süžee järgi olema peaks. Samas häiris mind see, et ma ei suutnud Saaremäed võtta selle värdja nina kui defektiga, sest ma teadsin, et see on rekvisiit ja ilma selle konksuta näos on tal väga ilus nägu. Kui ma selle draama põhjal tehtud filmi nägin, oli tegemist USA filmiga “Roxane”, kus Bergeraci kaasaegset karakterit mängis Steve Martin. Ilmselt oli see ka esimene film, kus ma Martinit nägin, sest mulle tundus see tema pikk nina seal filmis nii loomulik, nagu see olekski selle mehe lahutamatu osa. Ma vist mõtlesingi, et Martinil ongi päriselt selline pikk nina. Aga Saaremäe puhul ei mõjunud see loomulikult, kuigi kõik muu oli väga hästi välja mängitud ja pakkus pidevat kaasaelamist tema karakterile.
Näidendi vaatamise ajal tulid paljud teemad nii tuttavad ette – kättesaamatu armastuse poole õhkamine, tema nimel suurteks sõnadeks ja nende kirjapanekuks valmisolemine, valmisolek isegi selleks, et aidata oma armastatul leida tema enda armastus, mis talle nagu “õnne” tooma peaks, samas oma tunded kõrvale jättes. Ka see teema, mida Bergerac korduvalt läbi elas, et ta oli oma lootuste täitumisele nii lähedal, aga sai kogu aeg selle läbi haiget, et oli endas hellitanud asjatuid illusioone, oli nii tuttav. Peaaegu sinnakanti, et teed omal margi täis, kui hakkad lootma, et äkki inimene, kes mulle meeldib, siiski hindab sisemist ilu, aga enesekriitika ja üldise maailma reaalsuse tajumine on nii kaugel, et ei lase ennast naeruväärseks teha. Sest inimene, keda sa armastad, ei saa olla ometi nii rumal või nii kole, et ta peaks hindama minu/Bergeraci sisemist ilu. Armastus käib eelkõige siiski nägemismeele kaudu, peale seda kõik muud meeled, kui nägemismeel on oma heakskiidu andnud. Kõik see oli nii tuttav, aga samas minu jaoks ka läbitud etapp.

Sunday, November 15, 2009

Linnapea

Toomas Suuman „Linnapea“, lavastaja Andres Lepik, Ugala

Päris armas lugu väikelinna patriootlikust linnapeast, kes pole pärit Viljandist ja tunneb sellega seoses mingit kompleksi. Peab ennast kogu aeg tõestama, et ta on „oma“. Ja see tuleb tal päris hästi välja, kui arvestada kõike seda, mida ta oma valitsusajal linna heaks ära tegi. Eriti seda, kuidas see tal välja tuli, kui lavastuses pakutud lugu uskuda, et ta ei pidanud paljuks koguni varahommikuti linnakodanike majaukse taga koputamas käia ja nendega pahandada, et maja eest pori koristamata on. Ja kõiki linnaelanikke teretas, kuigi kübarat peast tõsta tal kombeks polnud. Aga jälle, liiga pikk lavastus, oleks piisanud poole lühemast. Ilusad olid stseenid linnapea Maramaa unenägudest, sellised tõeliselt idüllilised linnapildid õnnelike ja ringisebivate kodanikega. Tantsiti, lauldi, oldi üksteise vastu viisakad ja sõbralikud ning kõige selle juurde markeeriti vanaaegsete postkaartide hetki. Vallatult oli sellesse maalilisse unenäomaailma sisse pikitud hilisemast ajast pärit lauluke „Puhkuse veedame kõik Viljandis“. Nagu oleks see laul sündinud tänu sellele, et härra Maramaa seda oma unes kuulis ja tema ümisemise põhjal sellest aastakümneid hiljem lööklaul sündis. Sissejuhatus loole linnapeast oli küll pateetiline ja võttis südame soojaks selle ilusa 24.veebruari 1918 päevaga, kui Viljandisse jõudis uskumatu sõnum, et Pärnus on Eesti Vabariik välja kuulutatud, aga ehk oleks ikkagi lavastusele tervikuna kasuks tulnud, kui poleks nii kaugelt alustatud, vaid rohkem Maramaale kui inimesele keskendutud.
Viimase aja Ugala lavastusi jälgides jääb mulje, et see on nagu mingi selle teatri seadus, et lavale tuleb tuua võimalikult palju näitlejaid. Nagu missioon või kahjutunne, et kui meil juba kõik need toredad inimesed teatris töötavad, siis las nad käivad ka võimalikult tihti laval. Nii oli see „Anna Kareninas“, samuti „Linnapeas“, üritati ikka massiga lüüa. Tihti tuli see ka kasuks, nii mässava pööbli stseenides kui ka eriti kellegi tänapäeva poliitiku paroodiana mõeldud Aarne Soro mängitud Jüri Kõlli etteastes. Jüri Kõllile mõeldud vastulause lõppes sõnadega: te teete seda kõike selleks, et võita odavat populaarsust ja peale oma aktsiooni öelda „tehtud“, mis publikus koguni naeruga saadetud aplausi esile kutsus. Kuigi vanaaegsesse loosse üritati tuua kaasaega, eriti hästi see siiski ei kõlanud. Ei leidnud mina mingit kandepinda sellel seosel, et linnarahvalt võeti ära kartulimaa, et rajada sinna lennuväli ega ka muudes kaasaegsele võimalikule korruptsioonile või poliitilisele vassimisele viitavates stseenides. Omamoodi naljakas oli see Soro esitatud tegelane küll ja kogu see läbi, mis laval ja lava ees, osaliselt ka kuskil Ugala olematul rõdul lahti läks, oli ikka päris vinge. Hea laulu ja karjumisega.
Linnapea Maramaad kehastanud Andres Tabun millegi erilisega meelde ei jäänudki, pigem kerkis kogu aeg koomilises võtmes silme ette „Börsis ja börsitaris“ tema mängitud poolpervert karaokevend. Lavastaja Andres Lepik oli tulnud asendama näitleja Arvi Mägi Gustav Taltsi rollis ja luges oma osa osavalt paberilt maha. Tehes sinna juurde nägu, et ta kirjutab kogu aeg linnapea kõnesid ja et tal on sellepärast kogu aeg paberikaust pihus. Meeldivalt olid esitatud 2 naisrolli – Carita Vaikjärve preili Marie ja Triinu Meriste proua Maramaa. Kuigi väiksed ja kõrvalised rollid, aga jäid meelde sooja ja erilise südamlikkusega, millega need mängitud olid. Patriootlik suhtumine tegutseja Maramaa toetava tagalana. Patriootlikkust oli lavastusse isegi liiga palju sisse toodud, näiteks oli linnapea perekond riietatud vastavalt sini-must-valgesse. Tore oli vaadata üle hulga aja Oleg Titovi. Nii paksuks läinud ja vanaks jäänud, et iga väiksemgi liigutus ajas tal pea ringi käima ja hingeldama.
Lavakujundus oli väga omapärane. Kasutati keerdlava, mille kasutamine peaks minu meelest olema kohustuslik teatritel, kellel selline lava olemas on. Pöörlevale lavapinnale oli tekitatud küngas, millele viisid trepid ja laudteed, ümberringi oli ruum küllalt hõredalt täidetud majamakettide, paari paadi ja muude Viljandile iseloomulike sümbolitega. Keskel kõrgumas fragment lossimäest ja rohelise-punasega veetorn. Vaatuste alguseks-lõpuks ilmus lava keskele tuntud rippsilla ark-värav. Linnamaju kujutavate majamakettidega käidi ümber küllalt loominguliselt, näiteks neid küljeasendisse tõstes oli võimalik maja peal istuda. Või sai keegi väljendada ennast majaomanikuna, kui ta maja juures seisis. Majade juurde käis veel mahe valgustus, mis tegi kunstiliselt päris nauditava vaate, kui nõlvakul kõrguvad majakesed tuledevalguses õrnalt sätendasid. Kahju, et Maramaa plaanist luua lossimägedesse loomapark, midagi välja ei tulnud. Täitsa vahva oleks seal maalilises kohas vaatega järvele ringi käia ja ringisilkavaid loomi kaeda. Kunagi Maramaa aegadel oli seal varemete vahel isegi põder jalutanud. Selline armas linnalugu võiks olla iga linna kohta, kus on teater, et vaatajatele aeg-ajalt meelde tuletada, kellele me võlgneme tänu selle ilusa keskkonna eest, kus elame. Ja nende linnade kohta, kus teatrit pole, võiks teatrilinnad ka oma lood etendada. Igaüks tahaks näha oma linna lugu, oma linna kodanikke, kõike seda, mis talle on igapäevaselt armas ja kaunis, teatritükis.

Saturday, November 14, 2009

Meeste varjupaik

Kristof Magnusson „Meeste varjupaik“, lavastaja Christian Römer, VAT Teater

Päris igav etendus oli. Ega VAT Teatrilt muidugi midagi enamat polekski oodanud, ilmselt nende tavapärane tase, aga mõne viimase selle teatri nähtud töö põhjal oli ikkagi selle trupi vastu huvi tekkinud, et mida nad siis veel mängivad ja suudavad. „Meeste varjupaiga“ järgi öeldes eriti midagi ei suudagi. Võib olla oleks see lavastus paremini mõjunud selle töö algses keskkonnas, kuhu see pealkirja ja sisu poolest oli mõeldud – Viru Keskuses.
Mis seal ikka öelda… mökud mehed. Nagu kelgunöörid, kes käivad naistega šoppamas ja peavad selle väsitava ning tüütava toimingu ajal põgenedes kuskil turvaruumis varjupaika otsima. Ma ei kujutakski sellist situatsiooni ette, et ma elan koos inimesega, kes mind kuhugi minema sunnib, kõik peab ikka vabatahtlik olema. Sunniviisilisi tegevusi on niigi piisavalt, nagu kool või töö, milleks siis seda vähest vaba aega veel millegi ebameeldivaga sisustada. Ei pea ju kõike kellegagi koos tegema, olgu see siis elukaaslane, lapsed või sõbrannad. Mingid tegevused, kui need kellelegi teisele ei sobi ja selle tegevuse jaoks omale seltsilist ei leia, võiksid ka täitsa omaette tegemiseks jääda. Minu konteksti ümberpandult kujutasin ette, et ma peaksin ikka peast päris segi olema, kui sunniksin meest ja lapsi iga kord endaga teatrisse kaasa tulema. Kõik käib rangelt vabatahtlikus korras, kes tahab see tuleb, kes tahab, see läheb, kes on kaasa tulnud ja ei taha kogu etendust vaadata, see läheb ära. Nii ka šoppamise puhul. Mul endal selline kihk puudub, et peaks iga kord, kui Naistemaailmast mööda lähen, sinna „vaatama“ minema, aga eks ole tuttavate-sõbrannadega selle pärast ikka tõsiseid lahinguid löödud. Mõnikord on täitsa tore käia poes nagu näitusel, et vaadata, mida siis täna ka pakutakse, aga sellistesse äärmustesse laskumine, nagu saksa kirjanik oma näitemängus esile toob, on ikka päris absurdne. Kuni selleni välja, et naine on valmis sooritama enesetapu, kui mees keeldub temaga edasi ringi kärutamast.
Meeldiv oli vaadata sellist näitlejate kooslust, nagu „Meeste varjupaigas“ pakuti. Tanel Saart ja Margo Tederit küll vähem, aga seevastu Janek Joosti ja Raivo E.Tamme oli väga meeldiv taas laval näha, polegi neid viimasel ajal niimoodi regulaarselt kuskil näinud. Ja koos mängimas pole neid vist üldse rohkem näinud kui Vanemuise „Suures kurjas hundis“. Kahjuks oli aga esitatav materjal ikkagi sedavõrd nõrk, et ei suutnud mind paeluda kauemaks kui ainult üheks vaatuseks seda jälgima jääda. Kuigi tütrele meeldis väga Raivo E.Tamm, eriti see episood, kus Tamm pimedas õllepurkide haake purustama hakkab, sealjuures vahvaid grimasse teiste magajate poole saates. Üldse kõik need pimedas ja magamisega toimunud stseenid olid tütre meelest väga naljakad, nii et ta naeris selle tsirkuse üle südamest, ja mulle tunduski, et see kõik oli kuidagi lapsik, mitte just päris täiskasvanud vaatajale suunatud. Sellised rohkem ajuvabade tibide probleemid, et nad näeksid, kui väga nende mehed naiste ostukire all kannatada võivad. Kui raske võib olla tallaalusel mehel, kui naine ta kodus minema ajab, sest mees ei nõustunud tulema viieks tunniks ostukeskusesse. Ja mees peab peale kodust väljaajamist siis sinnasamasse ostukeskusesse kui oma ainsasse varjupaika lennukist ärandatud istmetele magama minema. Jagades magamisaset saatusekaaslastega, kelle naised samuti oma mehi selles mõttes ei mõista, et kuidas meestele see šoppamine nii vastukarva olla saab. On see siis tõesti põhjus tülli minna või veel rohkem abikaasa kodust ära ajada. Kuidagi liiga absurdne oli see kõik, kuigi üldse mitte absurdselt esitatud. Selles oligi minu jaoks vastuolu, et lugu ise oli täiesti uskumatu, selliseid eksponaate oleks pidanud raha eest näitama, just neid naisi, kelle mehed peavad sellist viisi ennast naiste ostuhulluse eest päästma, mitte vaeste meeste üle naerma. Kuigi eks nad olid ise ka süüdi, oleks ju võinud kodust lihtsalt ära minna või oma sõna maksma panna.
Koht, kus mehed ennast varjavad on ikka äärmiselt eemaletõukav. Mehelikult boheemlaslik urgas, seinteks õllepudelitega kastid, osad pudelid juba tühjad, osad veel joomist ootavad. Põrandakatteks hulgaliselt hunnikutes mahakorgitud õllekorke. Sisenetakse külmkapi kaudu, enne sisenemist koputatakse parooli, et juba eesootajad asjatult pabistama ei peaks, et keegi nende peiduurka avastanud on. Isegi väike televiisor on neil seal olemas, millele vajadusel käepärastest vahenditest, nagu traadist riidepuu, antenn meisterdatakse. Süüakse pitsat, juuakse õlut ja aetakse lolli juttu selle kohta, kui raske tänane šopingupäev oli. Natuke maisemat pinget tõi sisse Janek Joosti tegelane, kellel oli päris omapärane töö – callboy või midagi sellist. Ilmselt netis endast kuulutusi levitav teenusepakkuja, kellele abi või lohutust vajavad naised spontaanselt helistasid ja mees oli valmis iga kutse peale kohale tormama. Selline gigololik enese eksponeerimine oli päris naljakas, kuidas näitlejal muutus hääletämber, mesiselt usalduslikuks, a la minuga võid kõigest rääkida ja küsida võib kõike. Kuidas ta ennast reklaamima hakkas, pikkus, kaal, juuste- ja silmavärv. Samal ajal, kui tema ametlik naine ootab nende esimest last ja meeleheitlikult ringi šoppab. Esimesel võimaluse, kui mees ikka nägemas on, ennast tappa ähvardades, sest kui mees ei näe, et ta ennast tappa kavatseb, siis pole mõtet ka seda šoud esitama hakata. Pärast etendust tahtis tütar muidugi Viru Keskusesse šoppama minna.

Friday, November 13, 2009

Kui Harry kohtas Sallyt

Nora Ephron „Kui Harry kohtas Sallyt“, lavastaja Jaanika Juhanson, Rakvere Teater

„Harry ja Sally“ on meeles kui film, kus naine restoranis orgasmi teeskleb. Filmiajaloo vingeim orgasmi teesklemine. Minu meelest oli selle filmi kõige parem kild hoopis peale seda, kui Meg Ryan oma ohkimise lõpetas, ja kõrvallauas üks vanatädi ütles kelnerile: „Palun tooge mulle sedasama, mis tal oli.“ Näidendis seda head repliiki kahjuks polnud. Film ise mulle ei meeldinud, mingi täielik jama oli. Ei saa öelda, et filmi halva mulje kustutanud oleks. Igal juhul vaimustusse ma sellest lavastusest ei sattunud, kindlasti polnud see ka kõva keskmine mitte, selline tavaline asi. Aga huvitav oli siiski minu puhul see, et kui ma alguses peategelasi vaatasin, et need on mingid lollakad, siis mida rohkem ma nende juhtumistele kaasa elasin, seda rohkem nad mulle meeldima hakkasid. Võib olla oli see nii sellepärast, et alguses keerles jutt ainult seksi ümber, aga lõpu poole tuli nagu rohkem sisu ka juurde. Ei tundnud selles töös ära ka viimase aja ühe mõjuvaima naislavastaja Juhansoni käekirja, kui, siis ehk ainult see, et eelnevate töödega sidus dramatiseerimine – siiamaani enamasti kirjandusteoste lavavariandid, nüüd ka filmi lavale ümber panemine.
Seekord sai vaadatud 2 ühes – teater ja dokumentaalfilm. Stseenide vahele pikitud lood tavalistest inimestest olid minu meelest selle lavastuse parim osa. Selline vahetu lihtsus õhkus nendest inimestest sealt ekraanilt. Kuidas nad tagasihoidlikult või uhkusenoot hääles, ujedalt või ülevoolava energilisusega oma kokkusaamise lugusid rääkisid. Kuidas enamuste paaride puhul hakkas silma naiste ülemvõim, mis publiku alati naerma ajas, nagu oleks mees tõeliselt armsa tuhvlialusena mõjunud. Lavategevuses selliseid toredaid hetki kahjuks polnud. Tarvo Sõmeri kehastatud Harry ja Ülle Lichtfeldti mängitud Sally lugu näidati aastast 1984 või kuskilt sealt kuni aastatuhandevahetuseni. Üle 15 aasta, mille jooksul sõprus kasvab üle armastuseks. Kuigi sõpruse ja armastuse vahel on õhuke piir, Sally ja Harry on kogu selle aja teineteise kõrval, teineteise jaoks olemas, usaldusisikud, ainult koos ei ela. Lõpuks otsustavad vist koos elama hakata ja teineteist armastama hakata. Kasvavad ja arenevad koos, Harry on esimeses stseenis täiesti eemaletõukav ja väljakannatamatult tahumatu remondimees, Sally parima sõbranna maalrist boyfriend, kes kohe Sallyle külge lööma hakkab. Ajapikku hakkavad nad karjääri arendama, Harryst saab vist koguni jurist või midagi sellist. Ja siis lõpuks avaldab Harry Sallyle armastust, aga päris kindel selles lõpus pole, selline lahtise otsaga lugu oli.
Harry ja Sally loo kõrval oli palju huvitavam jälgida nende sõprade Jacki ja Marie lugu, vastavalt Erni Kask ja Anneli Rahkema. Kuigi Jacki-Marie lugu oli liiga tavaline, et sellest omaette lugu teha, oleks võinud olla just selline tavaline lugu omapäraste sõpradega, kuidas ühel paaril on elu paigas, nad on ennast ja teineteist leidnud, saanud kokku oma elu armastusega, neil on koos hea, aga neil on problemaatilised sõbrad. Sellised sõbrad, kes tunnevad teineteist juba ammu, aga paari moodustada ei taha. Kes käivad igal pool koos, teevad kõike koos, aga samas otsivad mõlemad oma õiget. Oleks saanud täitsa hea loo, kuidas õnnelikus kooselus elav paar nende sõprade pärast muretseb, mõtleb välja igasuguseid situatsioone või üritusi, kuhu teineteise leidjad sattuma peaksid. Mida näidendis näidati, oli väga hea selle armastuse alguse lugu, kuidas 2 paari lähevad kohtama, Harry ja Sally on kumbki võtnud kaasa oma sõbra, et Harry saaks tutvuda Sally sõbrannaga ja Sally omakorda Harry sõbraga. Aga läheb hoopis ootamatult nii, et tutvuma toodud sõbrad leiavad omavahel ühise keele. Vahetatakse kohti, mis vahetatakse, aga Jack ja Marie ei suuda teineteisest eemal olla ka lauas kõige kaugematel positsioonidel asudes. Ja sealt siis edasi seda lugu arendada, kuidas nad kõik teevad, et ka Harry ja Sally nende moodi koos õnnelikud võiksid olla. Kindlasti kaasates selle stseeni, kus Harry ja Sally kumbki oma sõbrale helistavad, nende sõbrad aga on kihlunud paarina koos voodis, kuulevad ühesugust juttu, vastavad ühesuguste lohutustega ja reageerivad ühesuguste hüüatustega.
Lavaruum oli taas tühi, kummaski lavanurgas üksikud kohvikulauad, keskel voodi, selle taga ekraan filmide näitamiseks. Riietuses oli püütud olla ajastutruu, tegelasi vastavalt toimumisaastale riietada, aga moevooludest olid valitud kuidagi kõige nigelamad variandid. Sellised igavalt mannetud riided, kuigi värvilised ja aksessuaaridega, aga ikkagi igavad. Oleks võinud paremaid näiteid moeajaloost valida. Õnneks poldud mindud ka seda teed, mis plakatilt ja teatrikavalt vastu vaatas, et kõik romantikaga üle külvata, võimalikult palju punast ja roose. Lavakujundus oli küll askeetlik, aga samas sobiv – kõiki neid kohti, kus Harry ja Sally kohtusid-toimetasid, polekski mõtet olnud otseselt hakata üle kandma. Nagu kaasaegsest teatris ikka, et vaja läheb rohkem kujutlusvõimet.

Sunday, November 8, 2009

Cosi fan tutte

W.A.Mozart „Cosi fan tutte“, lavastaja Walter Sutcliffe, Estonia

Päris igav ooper, aga kannatas need 3,5 tundi kestvad 2 vaatust välja küll. Esimese vaatuse ajal tundus isegi täitsa talutav, aga teises vaatuses hakkas juba ära tüütama. Nagu härra Veidemann hiljuti selle ooperi arvustusse kirjutas, et lõputult pikk lõppmäng, ei lõppe ega lõppe ära. Koosseisuga ka üldse ei vedanud, ainult paksud laval, peale Janne Ševtšenko. Ühel õestest oli seljas sama värvi ja ilustustega kleit, nagu mul on topik. Kuigi aadlisoost preilide kleidiriie ja fassong oli küll selline, et oleks parem põrandalapiks sobinud kui uhketele neitsitele lossis patseerimiseks. Samuti ei märganud ma lavakujunduses muud kavas väljatoodud kunstnikuga ühendavat kui seda, et pildiraamid ja stiil sarnanes laval kujutatule, aga konkreetselt ühtegi kavas äratoodud pilti ma küll tähele ei pannud. Aga eks sellega peab arvestama ka, et kui lähed ooperit vaatama, siis näed ilusa muusika taustaks hulgaliselt ülekaalulisi isikuid.
Selles mõttes oli isegi päris huvitav vaadata, kuidas raamid liikusid ja millise maali tarbeks raamistik millistesse proportsioonides moodustub. Aga muud eriti vaadata polnud. Selline küllalt lolli sisuga ooper, kus kahel õel on armsamad, armsamad korraldavad oma tüdrukutele ühe vanema mehe ärgitusel lõksu ja tüdrukud peale väiksemaid-suuremaid vastupuiklemisi sinna sisse kukuvad. Küllalt kammerlik ooper, koori oli kuulda vist ainult kahel korral. Üks kord neist oli mingi laul „militaridest“, mida Estonia koor oma promomiseks hiljuti ka televisioonis esitas. Nägin seda ooperit kunagi ka Vanemuises, siis oli ka suhteliselt igav, ainus moment, mis naerma ajas, oli kui üks meestegelastest ütles Fiordiligi kohta Fiordi-litsikene. Ja muusikaajaloost jäi meelde, et Fiordiligi esitatud aaria „Kindel kui kalju“ on üks ilusamaid Mozarti kirjutatud viise, kus väljenduvad kõik tundskaalad – armastus, ootus, kindlameelsus, truudus. Aga noh peaaegu 4 tundi on ikka maru pikk aeg, et see üks ilus aaria ära oodata.

Isa kui maskott

Huvitav, kas selle kohta on ka statistikat peetud, kui paljudele peredele on isadepäev piin, mitte pidu? S.t. kui paljud pered seda rõõmsalt ajakirjalikus stiilis ja Estonia kontserti väisates tähistavad, ja kui paljud pered lähevad sel päeval tülli. Või üritavad oma pere kokku panna. Stiilis, no ole vähemalt sellel ühel päeval aastas isa. Kas sul on siis raske see päev vabaks võtta? On sul siis raske kord aastas käia lapse lasteaia- või koolipeol, kui tähistatakse isadepäeva? Kõigi laste isad tulevad ja meie lapsel on kohal ainult ema. Vaadatakse, et tal polegi isa. Mees ütles väga tabavalt, et isadepäev toob esile isa kui maskoti. Maskott, keda on vaja selleks üheks päevaks aastaks, et ta ennast kokku võtaks ja tuleks rahva ette esinema. Olgu kõigile näha, et meil on perekond, me tähistame isadepäeva. Kui paljudes peredes pole isadepäev tegelikult rõõmupäev, vaid kujutab endast juba nädalaid ette väldanud sõnasõdu ja tülisid? Kui paljud lapsed saavad üldse selle üle rõõmustada, et neil on tõeline isa. Mitte maskottisa, kes ilmub välja või võtab ennast kokku ainult isadepäevaks (enamus ei viitsi sedagi), vaid isa, kes nendega tegeleb, kes on iga päev olemas, kes võtab endale aega, et olla ka ülejäänud 364 päeva aastas isa? Isa suure tähega, mitte faktiline isa sünnitunnistusel.
Viimaste päevade pressist ja televisioonist on pakutud kõikvõimalikke toredaid variante, kuidas tähistada isadepäeva. Kuni sellise absurdse lahenduseni, et isad ja lapsed võivad minna. Eesti Rahvusmuuseumi ja seal naise ilu üle arutada (ah?). Me oleme ka siiani nagu selle peavooluga kaasa läinud, et ikkagi isadepäev ja emadepäev ja teeme pulli ja tralli. Aga tegelikult oleme me ju isa ja emana oma lastele iga päev olemas. Iga päev on mulle emadepäev, kui lapsed tulevad koolist koju, oma tegemistest räägivad, tahavad minuga koos midagi teha või mulle midagi jagada. Samuti isale. Ja iga päev on samamoodi perepäev, kui peale individuaalsete kohustuste lõpetamist otsustame midagi ühiselt ette võtta, minna teatrisse, kohvikusse, niisama jalutama, ujuma, rattaga sõitma jne.
Me suutsime see aasta piduri peale panna. Tänu mehe „pihtimusele“, et tema seda aastast aastasse kestvat pulli, et teda tullakse varahommikul tordi ja lilledega tervitama, küll enam ei taha. Mis omakorda tuletas mulle meelde Elo Viidingu üliandeka kirjutise emadepäevast (suvaliselt tsiteerides): „Jah, iga ema on üliõnnelik, kui ta aetakse pühapäevahommikul kell 9 üles, kui ta peab minema pühapäeval kooli aktusele ja olema õnnelik, et on emadepäev...“ Vanemad muutuvad oluliseks, kui nendega enam koos ei elata. Või veel kurvemal juhul, kui neid pole üldse enam siin maises ilmas olemas. Sel juhul on tõesti väärtuslik iga kõne, iga päev, mis annab võimaluse kallitele vanematele helistada, neile kirjutada, neile külla minna. Tulime teid isadepäeva puhul õnnitlema. Aga toimivas ja koosolevas peres on see kuidagi absurdne, et peaks võtma aastas ühe päeva, mis on just ühe või teise lapsevanema kummardamise päev. Meil kõigil on ju olemas sünnipäevad, mis on ainult meie päevad, kui tähelepanu jagub ainult meile (juhul, kui on neid, kes tähele panevad, aga kui pole kedagi, kes paneb tähele sünnipäeval, siis ilmselt pole ka kedagi, kes emade- või isadepäeval meeles peaks).
Nii et tõeline isadepäev on neil, kellel isa pole. Kas siis otseses mõttes, isa on surnud, või kaudselt, isa ei ela koos nendega. Sel päeval oleks tõesti paslik ka kõige rangematel emadel, kes lastel isadega suhtlemise keelavad võsukestel oma loojaga kokku saada lasta ja samuti oleks tore surnuaial käia või kasvõi kodus küünalt põletada.
Head isadepäeva, Iveta ja Helen ning teie lapsed!:)

Saturday, November 7, 2009

Helesinine vagun

Andrus Kivirähk „Helesinine vagun“, lavastaja Taago Tubin, Ugala

Mnjaa, kui seda lavastust esimest korda vaadatud sai, jäi mulje, et oli väga lahe etendus. Sai nalja ja kõik oli kuidagi paigas. Kivirähk ikkagi. Ei tea, kas nende aastate jooksul, mil etendust ekspluateeritud on, on see kuidagi ära vajunud? Näitlejates polnud enam sära, kõik oli kuidagi labane ja igav. Ei nalja ega midagi. Eriti häiris lavakujundus, pidi ju tegemist olema uusrikka ärimehe elamuga, kus nostalgilist sünnipäevapidu peetakse, aga korteri sisustus nägi välja nagu mingi kuur. Üksikud kulunud mööblitükid, tuhmid värvid, kõik kuidagi hästi külm ja ebameeldiv, nii et ei kujutakski ette, et keegi sellises kohas üldse elada saab. Naljad polnud vist enam aktuaalsed ja kogu lugu tundus kuidagi labane. Paneme omale mingeid sovetilikke riideid selga ja mõnitame nõukogude võimu. Naerame kõige selle üle, mis kunagi oli, kuigi kui see oli, siis ei saanud keegi piiksatadagi. Eks tagant järele on hea naerda jah ja eriti irvitada mingi välismaalase üle, kellel ei lasta hüljeste õiguse eest protesteerida, vaid kohale tuleb KGB ja viib ta rautatud autoga minema.
Nüüd vaatasin suure hädaga ära esimese vaatuse ja kirusin ennast, et sinna üldse sõitnud olin. Õrnalt oli meeles, et teises vaatuses tuli mängu veel mingi tibi, keda mõnitati sellepärast, et ta sojuzmultfilme ei tunne. Arvo Raimo mängitud vanamees kutsus esile suisa kaastunde, et temaga nii julmalt ringi käiakse. Ajuvaba ja küllalt julm tükk, ei tea, mis mulle eelmine kord seal nii väga meeldis või naljakas tundus. Võib olla lavastuse lõpus peale „Helesinise vaguni“ laulu kõlanud multifilmide häältelugejate nimed: Ellu Puudist, Herman Vahter, Valeria Villandi jne.

Friday, November 6, 2009

Kuidas seletada pilte surnud jänesele

E.-L.Semper, T.Ojasoo „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ NO 83

Selle lavastuse kunsti- ja kultusväärtusest ma küll aru ei saanud. Isegi paljukiidetud Marika Vaariku kultuuriminister jäi minu jaoks tabamatuks, täiesti tavaline roll, ehk Vaariku kontekstis isegi natuke allapoole tavalist taset. Lavastus oleks olnud palju meeldivamalt jälgitav, kui seda oleks mängitud kahes vaatuses, vahepeale vaheaeg tehtud, mitte publikut järjest 2,5 tundi saalis piinatud. Ja palju oli seal liigset ka. Oleks võinud kiiresti kõik oma improvisatsioonioskused ette näidata, mitte neile pooltundide viisi aega kulutada. Tundus, nagu oleks tegemist liiga kauaks lavakunstikoolist unistama jäänud näitlejatega, kes kuidagi ei suuda leppida sellega, et kool ongi läbi ja saavad nüüd võimaluse kõiki neid oskusi, mida koolis õpetati, veelkord laval läbi mängida. Jänesekostüümides tegelased olid päris vahvad ja improvisatsioonietüüdidest meeldis kõige rohkem spordialade matkimine. Seal oli vähemalt sellist üldiselt arusaadavat põnevusmomenti, et kui kiiresti ära arvad, mis alaga tegemist on. Kõik see muu, diivani peal kümnekesi veiderdamine ja ruudualal taidlemine, jättis ikka päris külmaks ja tundus liigse esinemisena.
Sõnalist osa oleks ka rohkem tahtnud. Ilmselget koomikat pakkusid kõik kultuuriministri etteasted, ainult imestama pani proua ministrile selga sobitatud kostüümivalik. Minu meelest oleks sobinud, kui ta oleks tulnud varem dressides ja viimases stseenis oleks kindlasti sobinud nagu rusikas silmaauku rahvariided. Seda enam, et seal eksponeeritakse kõigile eestlastele tundmatut rahvuslikku spordiala kappa kusemist ja stseen lõppeb laulupeo parodeerimisega, kus kultuuriminister pulti ronib ja dirigeerima kukub. Nii et rahvuslik rõivas oleks sinna igal juhul rohkem sobinud, õigemini ainult rahvariided olekski siin kõne alla tulnud, mitte ülimoodsad moelavadressid, milles kultuuridaam lavastuses selles stseenis tegelikult üles astus.
Sõnalise poole pealt oli päris hästi tabatud kõiksuguseid situatsioone näitlejatega, mismoodi kultuuri tegelikult hinnatakse. Ma vaatasin seda umbes nii, et näitleja pannakse midagi tegema, ta peab tegema suurt kunsti, aga inimesed siis hindavad teda niimoodi, et mingi rikas mees tuleb lava taha, näitab näpuga näitleja peale, et see mees tuleb täna minu lapse sünnipäevale ja seda tüdrukut ma tahan keppida. Selles mõttes on NO teatri näitlejatel muidugi vedanud, et nad saavad teha just sellist kunsti, nagu nad oma hinges õigeks peavad, aga publikuna on seda ausalt öeldes ikka päris igav vaadata, kui terve pikk ja ilma vaheajata kulgev lavastus on kokku pandud sõnatutest ja arusaamatutest etüüdidest. Tihti jäi selline mulje, et näitlejad nagu tahaksid öelda, et ise te tulite siia, nüüd kannatage. Ootasite kuid piletijärjekorras, et siia piletit saada, maksite suure raha, et lunastada koht siin saalis, nüüd vaadake meie suurt ja arusaamatut kunsti. Sõnaline osa aga väljendas just seda, mida oleks võinud lavastuses veel rohkem olla – kunstilist argipäeva, mis jääb teatrilavalt väljapoole. Kuidas näitleja peab ennast odavalt müüma, et kasvõi kuidagi orbiidile pääseda, kuidas teda alatult ja labaselt ära kasutatakse. Väga ilmekad olid rohketest etüüdidest koosnevad kolme näitleja etteasted triona sünnipäeval, see oli vist kogu lavastuses ainus koht, kus etüüdid eriti ei häirinud, kuigi ka sel puhul oleks võinud neid vähem olla. Minu jaoks oleks piisanud kuni viiest sellisest etteastest, mida poolpurjakil ja lällav seltskond vaestele neid lõbustama palgatud näitlejatele märksõnadena karjub, et kunstiinimese meeletult rasket olukorda illustreerida.
Kõige rohkem meeldisid kunstiteadlase Komissarovi lindistustena pakutud etteasted. Olin sellest tädist täitsa üllatunud, et ta on nii kämp tädi. Siiani olen OPi vaadates jätnud vahele kunsti puudutavad lõigud ja sellepärast polegi näinud, kuidas see tädi esineb, ainult silmanurgast märganud, et keegi Eha Komissarov räägib seal midagi nõmedast kunstist. Ilmselt kodus televiisorit vaadates ei viitsikski teda kuulata, aga niimoodi osana küllalt igavast teatrietendusest olid Komissarovi lõigud ühed paeluvamad. Kuidas ta ülbelt, oma prestiižist ja tarkusest teadlikult maheda sügava ning madala häälega seda kõike väga lihtsalt lahti seletas, nii et isegi idioot saab aru, mida mõtles kunstnik Beuys oma installatsiooniga „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“.
Selle lavastuse puhul pani mõtlema nagu „Onu Tomi“ puhul, kas tegemist on igal õhtul sündiva lavastusega või see kõik on paika pandud, toimub kindla joonise järgi. Ilmselt on „Jäneses“ mingi struktuur ikkagi paigas, stseenide kestvus ja järjestus, aga kõik see konkreetne, mis stseenis toimuma hakkab, kui tegemist pole just sõnalise stseeniga, on ikkagi ainult sellele õhtule iseloomulik kunst. Kui näitlejad peavad edastama teiste mõtteid, pikkides sekka seda, mida nad ise kaasaegses pöörases maailmas kunstnikuks olemisest mõtlevad, siis on vist ikka nii, et nad räägivad kindlalt paikapandud teksti ja sellistest stseenides pole improviseerimine lubatud. Etüüdilistes mängustseenides aga tundus, et tehakse seda, mis parajasti hetkel pähe tuleb. Keegi hakkab mööda lava ringi käima, kui keegi ruudualast väljaspool seisjatest tunneb, et tal on just selle etüüdi tarvis mingi oma lisavariant, astub ta mängu ja muuda stseeni kulgemise suunda. Ilmselt on paika pandud ainult see, kuidas või kus see stseen toimub, kas diivanil, ruudualal või lavaruumis tantsides, seda, kuidas keegi liigub, kelle peal vähkreb, kuidas kukub või millal „uuesti“ hüüab, pole paika pandud, see kõik sünnib vahetult vaataja silme all improvisatsioonilisel meetodil. Ainus etüüdiline stseen, mis loogiliselt võttes peaks olema peensusteni paika pandud, peaks olema lavaruumis olevate esemete kokkupakendamine, mis minu meelest nõudis tehnilist täpsust. Kõigest, mis laval on, moodustatakse riidesse pakitud ja nööridega kinni köidetud pakend ja see tõstetakse ühiste jõudude abil lavalae alla kõlkuma. Tore oleks, kui mõnel etendusel konstruktsiooni kandepinnad või mõni tehniline vidin vastu ei peaks ja kogu see kupatus alla kukuks, toimuks selleski viimse liigutuseni väljalihvitud stseenis mingi muudatus. Soovitavalt muidugi nii, et allakukkuv kupatus kedagi näitlejatest ei vigastaks, aga võiks ka kellelegi otse peale potsatada, siis saaks kohe elulise näite tuua, mis ohvreid kõik näitlejaks olemine nõuab.

Thursday, November 5, 2009

Hullem kui Hollywoodis

John Patrick „Hullem kui Hollywoodis“, lavastaja Ivo Eensalu, Vana Baskini teater

Lugu vananevast näitlejannast Myra Marlowe'st, kes põgeneb Hollywoodist ja tahab kõrvalises maakohas hakata memuaare kirjutama. Kujutab ette, et seal ei tunne teda keegi ära, seal ei tunne teda üldse keegi, naabrid on piisavalt kaugel, et nendega mitte suhelda ja saab ometi rahus olla. Kavatseb hakata kell 7.30 ärkama, et iga päev kirjutamisega tegeleda, kuigi ta pole mitte kunagi enne kella 11 ärganud, isegi ta ema sünnitas ta kell 8.30. Myra mõtleb endale isegi valenime välja, kutsudes ennast Myrtheliks. Lindistab vestlusi endaga, et tal nii igav olla ei oleks, nagu räägiks alter egoga, kes talle „kullake“ ütleb. Aga igavusest on asi kaugel, sest ka Myra uutel naabritel on seal kolkas igav ja selleks, et kuidagigi oma meelt lahutada, hakkavad nad Myral külas käima ja tavapäraseid külajutte levitama. Lõpuks mõtleb Myra viimase hädavahendina välja oma haige õe, kes lapsepõlves hobuse seljast maha kukkus. Õde on ohtlik ja Myra hoiab teda üleval korrusel toas kinni, aga siis lindistuste järgi selgub, et aeg-ajalt murrab õde ennast teiselt korruselt välja, sellel ajal, kui Myra ehmunud külaline lindi pealt tulevat õe teksti kuulab, käib Myra ennast ümber riietumas ja esineb peale seda oma hullunud õega, ajades külalisi kääridega taga.
Lavastus kujutas päris head galeriid külahulludest. Helgi Sallo Myra jäi küllalt tagasihoidlikuks eksemplariks, pigem pakkus pinget just kõrvalrollides esinenud külaelanike vaatamine. Nii Ene Järvis, Anne Paluver kui ka Mari Lill tegid päris arvestatavad rollid, Ene Järvis jäi ehk neist tagasihoidlikumaks, aga Paluver ja Lill olid küll sellised, et kiskusid mitu korda muige välja. Imestasin, et tükk on koguni nii vaadatav, et peale esimest vaatust polnudki tahtmist ära minna. Kõige rohkem ehk sellepärast, et vaadata, mis edasi saama hakkab, kuidas see väljamõeldud õe lugu laheneb või kuhu üldse viib. Kuigi mingi šedööver see muidugi polnud, aga täitsa talutav, eriti Vana Baskini teatri kontekstis. Paluver oli pidevalt kõikuv alkohoolik, kes igale poole just millegi saamise eesmärgiga ronis. Nagu ta ruumi sisenes, hakkas tema valvekoeranina vilkalt nuuskima, kas kuskilt midagi endale võtta annaks, eriti muidugi alkoholi. Lill oli aga poolearune posija, kes lihtsalt oma oleku ja vahvate hääleintonatsioonidega koomilist värvi lõi. Teise vaatuse üllatuseks oli ohtliku külahullu puuraidur-seatapja ja saja muu asja peale meistri ning Myra väljamõeldud õe vahel arenev armulugu, selle peale poleks küll osanud tulla, et ühele külahulludest teise hullu nägemine niimoodi mõjuda võib. Muud erilist selles lavastuses nagu polnudki.

Wednesday, November 4, 2009

Vanaaja mõisnikud

N.Gogol-G.Vassiljev „Vanaaja mõisnikud“, lavastaja Georgi Vassiljev, Sankt-Peterburi A.Brjantsevi nim.noore vaataja teater

Mingi päris jama oli. Ei osatud Gogoli igavat jutustust nii huvitavalt mänguliseks teha, nagu Vene Teater „Hullumeelse päeviku“ suutis teha. Lavaruumi oli konstrueeritud küll palju liikuvaid vahendeid, nagu mingid puukiiged, mida ülielavalt kasutati ja kas koos inimestega või tühjalt kiikuma pandi. Aga isegi nende kiikede vaatamisest polnud küllalt, et asja huvitavamaks teha. Üpris kohe peale etenduse algust oli aru saada, et tegemist on mingi igava jamaga, aga pääsu polnud enam kuhugi, sest lavastust mängiti ühes vaatuses ja see pidi kestma peaaegu 2 tundi. Valmistusin siis ette selleks pikaks piinaajaks, et kogu see jama rahulikult välja kannatada. Ja kannatasin ära, kuigi päris nõme piin oli ikkagi. Põhiliselt oli laval 2 tegelast – vanamees ja vanamoor, ilmselt abielupaar. Mõneks ajaks tuleb neile külla keegi meesterahvas, välimuselt nagu Gogol, aga väga pikka kasvu. Soengu ja natuke pikliku ninaga petab ära küll, et visuaalne sarnasus luua. Külalise saabudes tunnevad vanakesed, et neid on kellelegi vaja, tehakse igasugu imenippe, et külalist pikemaks ajaks enda juurde jätta, kasvõi üheks ööks ööbima. Aga see kõik on hästi jama ja labane. Lavastus algab sellesama külalise kätega dirigeerimise taktis, kui ta ühe käega teeb kutsuvat liigutust, mille taustaks kajab dekoratsioonide tagant vanatädi kutse: kiss-kiss-kiss-kiss košetška. Ja peletava liigutusega vanamehe hääl: kõt-kõt-kõt-kõt... ei saanud aru, mis asi. Mingit nalja tehti veel sellega, et aeti teineteist harjadega taga, mees tõi tuppa mingi tossava anuma, et naine mõtleks, et maja põleb, markeeriti muusika taktis monotoonset söömist. Noh ja nagu oligi kõik. Hämmastav, et lavastus esietendus aastal 1997. Kõik see aeg on siis jätkunud koolilapsi, keda sunniviisiliselt seda jama on vaatama tassitud. Ja järelkasvu muudkui tuleb, nii et julgetakse isegi gastrollidel käia.

Äike

Aleksandr Ostrovski „Äike“, lavastaja Mihhail Bõtškov, Sankt-Peterburi A.Brjantsevi nim.noore vaataja teater

Nüüd sai näha tõelist „Äikest“, mitte improvisatsioone või pildikesi „Äikse“ teemadel. Kuigi see teine variant oli ikka parem, „Äike“ draamana on liiga tüütu ja pikk. Seekord õnneks tüütu ja pikk polnud, vist oli tegemist lühendatud variandiga, ikkagi noorte vaatajate jaoks, ei saa neid ju teatriga ära hirmutada, et see on mingi koht, kus tuleb hästi kaua istuda ja mingit igavat jama vaadata. Lavastus oli näitemänguliselt hästi stiilitruu, kõik läbielamised ja tunded olid välja toodud, liiniliselt oli kõik paigas, lugu kulges. Samas visuaalselt oli tegemist mingi kompotiga. Ostrvoski aegset stiili näha eriti polnudki, tegelased käisid ringi mingites XX sajandi 20ndate aastate tööliste riietes. Näiteks Katerinat mänginud mehelik ja paks Maria Golubkina külalisena Moskvast oli riietatud naistöölise tunkedesse, peas naistöölisele omane rätik ja jalas kummist kirsasaapad. Selle lavastuse kannatas ilusti ära vaadata, igav ei hakanud, aga midagi erilist ka ei pakutud. Kabanihha Irina Sokolova esituses jäi kuidagi vähemärgatavaks, seda moori peaks ikka igas stseenis tunda olema, isegi siis, kui teda laval pole.
Lavakujundus oli näidatud korrusmajana, mis omakorda kujutas Volga-äärsetele aladele iseloomulikke puust sillakesi ja laevehitisi. Midagi eriti huvitavat ega ahhetamapakkuvat selle päris omapärase lavakonstruktsiooni juurde välja mõelda ei osatud, vaid pandi näitlejad kõige lihtsamal viisil mööda seda käima. Isegi mingit turnimist ega sellist ehmatavat kõdiefekti ei tekitatud, et tekiks kellegi pärast hirm, et ta võib alla kukkuda. Või et keegi kuidagi kõõlub seal ja teeb ahhetamapanevaid trikke. Ainult lõpustseenis, kui Katerina end Volgasse viskab, kasutati kõrguvat konstruktsiooni ära, kui naistegelane sealt köite abil alla lasti, nagu ta kukutaks ennast kõrgelt sügavikku. Ei olnud eriti efektiivne. Väga hästi oli tabatud Katerina võõrkehaks olemine Vene Teatri viimases „Äikse“ lavastuses, kus Katerina osatäitja Maria Avdjuško oli nime poolest ülejäänud tegelaskonnale küll oma, kuid aktsent rääkimises muudab ta võõraks eraldiseisjaks. Selles lavastuses mingit draamale „külgepoogitud“ uuendust polnud. Tavaline klassikaline lugu, nagu see olema peab, et koolilapsed saaksid ülevaate ühest Ostrovski näidendist. Teised tegelased nagu ei hakanudki silma. Kõrva hakkas küll keegi vanamutt, kes nii halvasti rääkis, et tema jutust mitte midagi kuulda polnud.

Tuesday, November 3, 2009

Anna Karenina

L.Tolstoi – M.Tšumatšenko „Anna Karenina“, lavastaja Mihhail Tšumatšenko, Ugala
Väga pikk etendus väga külmas teatrimajas. Aga ikkagi nii hästi tehtud ja minu jaoks nii huvitav materjal, et enne etenduse lõppu lahkumiseks põhjust polnud. Vaatasin ja mõtlesin, et kus teoses oli keegi vend Levin, kes jäi haigeks ja tänavalt leitud naisega kokku elas, aga selles dramatiseeringus sellist liini polnud, kuigi mulle tundus kõige tõenäolisem, et see oli just „Anna Karenina“, kus selline vend oli. Sest mulle jäi meelde selline liin, et Tolstoil käib teostes alati surm ja sünd käsikäes, nii oli siis, et Kitty sai teada, et ta on rase ja samal päeval suri vend Levin. Samuti polnud mul „Anna Kareninast“ meeles, et seal oleks olnud Vronskil vend, kes aga Tšumatšenko dramatiseeringus Tanel Ingi näol olemas oli. Ja lõpustseenis polnud kuulsat Anna punast kotikest, mis tal justkui takistab ennast rongi alla heitmast. Rongi alla heitmine oli lahendatud niimoodi, et lava taga, kus esimeses stseenis kujutati rongi saabumist ja seda õnnetut jaamatöötajat, kes rongi alla jäi, hakkasid ülikõvasti kajama rongiliikumist tähistavad hääled koos tuledega ja Anna tormas lava taha.
Ka see, et Ingi oli hoopis Vronski vend, mitte Vronski ise, oli mulle üllatus. Kui ma päris selle lavastuse algusest peale olen näinud pilte ja plakatit sellest lavastusest, siis on jäänud mulje, et Ingi ise ongi Vronski. Aga Aleksei Vronski oli hoopis Priit Võigemast, mis oli muidugi meeldiv üllatus, ikkagi vahepeal Tallinna jõudnud staar Ugalas gastrollil. Hästi kahju oli sellest, et Kareninina jäi nägemata Aivar Tommingas, kes vist selle lavastuse algusaastatel Anna abikaasat mängis, aga nüüd võis näha kurja Aleksei Aleksandrovitši osas hoopis Arvi Mägi. Triinu Meriste Anna Kareninana oli lihtsalt ilus, aga kahjuks ei muud. Meristel on nagu mingid väljakujunenud stambid, mis hakkavad kergelt ära tüütama, eriti kui teda nii pikalt vaatama peab, oli juba Anna nimitegelasena peaaegu kõik need 4 tundi, mis lavastus vältas, laval. Kõrk ja uhke hoiak, samas tundeline sisemaailm, mida Meriste alati oma uhke poosiga häält tasandades-tõstes väljendab. Liina Olmaru esitatud Kittyst oli päris kahju. Ilmselt pidi Olmaru rolli üle võtma seoses sellega, et algselt vürstitari mänginud Maria Soomets Ugalast Tartusse lahkus. Kuigi lapseohtu Kitty ei sobinud küpses vanuses Olmarule enam kuidagi mitte, läbi on need Olmaru ajad, kui ta sobis kõiksuguseid poolhaigeid ja süütuid neitseid mängima.
Ka see tundus natuke üle pakutud, et lavaloosse oli kuhjatud nii palju tegelasi. Noh ballistseenid tuli ju kuidagi tegelastega ära täita, samuti suurt lavaruumi millegagi täita, et vähesed peategelased sinna avarusse ära ei upuks ja massist kuidagi silma hakkaks, aga minu meelest see võte eriti ei õigustanud, et tuua sisse massiliselt statiste, kellel laval tegelikult midagi tehagi pole. Päris kahju oli kõigist nendest näitlejatest, kes laval said viibida kogu nelja tunni jooksul kõige rohkem veerand tundi, aga pidid siiski etenduse lõpuni kohal olema, et grand finaleks taas lavale tulla. Esinedes niimoodi rohkem dekoratsioonide kui inimestena. Lavaruum oli eksponeeritud kolmnurgana, eeslava hästi pikaks venitatud, joostes tagumises osas natuke erikülgse kolmnurga moodi kokku. Paremale jääv lavaosa oli pikema haarde osas ja vasakul lühem. Kahjuks oli lavakujundus selline, et päris kõiki stseene näha polnudki, vaatamata sellele, et koht oli esimeses reas. Nii jäid nägemata need stseenid, mis toimusid eeslava teisel küljel või lavakülgedel asetsevates niššides. Seevastu stseenid, mis toimusid minu kohale lähemal, olid väga hästi jälgitavad, näitlejad olid kõigest käepuudutuse kaugusel, nii et sain kuni detailideni neid endid, nende soenguid kui ka riideid vaadata. Vaatasin, et Meristele oli kleebitud oimukohtadele eraldi juuksetuka osa. Keset lava kasutati omapäraseid klaasist moodustusi, kus ühe posti küljes olid klaasid, mida sai erinevalt paigutada, samuti poste endid liigutada, nii et need võisid kujutada kokkupandult ühte eraldi ruumi või eraldiasetatuna tänavaposte.
Kostüümid olid ilusad, need olidki põhilised mida maksis vaadata. Samuti lugu ise, kuigi lugu oli eksponeeritud küllaltki igavana, aga mõnede detailide koosmõjus, nagu uudishimu, millised stseenid instseneeringu jaoks on välja valitud, kuidas nad seda mängivad, kuidas peaosalised vastu peavad, mis kostüüme veel näidatakse jne. Võis õhtu ilusti vastu pidada küll.